Kuidas iseloomustada aastat 2016 nii maailmas kui
Eestis? Portaali Objektiiv toimetuse liikmed ja üks kaastööline jagavad
lugejatega oma mõtteid ja tundmusi seoses peatselt lõppeva aastaga.
Veiko Vihuri, peatoimetaja:
Kuulun nende inimeste hulka, kes usuvad, et Euroopat kui
tsivilisatsiooni suudab päästa vaid naasmine kristluse juurde – või ta
kaob igaveseks. Liberaalse, sekulaarse ja multikultuurilise
heaoluühiskonna revolutsiooniline eksperiment on viinud mandumisse ja
tegelikult kogu kultuuri surmaohtu. Süvenevad probleemid moslemitest
immigrantidega, Euroopa poliitilise ladviku brežnevistumine, kehtivate
dogmade jõuetu kordamine, alternatiivsete poliitiliste jõudude
tugevnemine, utoopilise sotsialismi üha absurdsemad ilmingud – need on
sümptomid, mis tunnistavad väga sügavast kultuurilisest kriisist.
Kas “parempopulistideks” tituleeritud jõudude võimule pääsemine
olukorda päästa suudab, seda me veel ei tea. Küllap aitaks see lammutada
olemasolevat pehkinud süsteemi, kuid selleks, et pikemas perspektiivis
püsima jääda, tuleb Euroopa rajada kindlale vaimsele alusele. Ei piisa
ainult sellest, et olla massilise sisserände ja võitleva islami vastu
ning kodanikuvabaduste poolt – Euroopa probleeme tuleb näha kompleksselt
ja ennekõike just vaimses, religioosses plaanis.
Eesti poliitikas on üha selgemini välja joonistumas, millised jõud ja
poliitikud seisavad globalismile avatud arengumudeli ja millised
omariikluse säilimise ja rahvuslike huvide kaitsmise eest. Kohalik
“eliit” on teinud täispanuse lääne praegusele poliitilisele peavoolule,
kuulutades truualamlikkuse märgiks “euroopalikke” või “läänelikke”
väärtusi.
Kersti Kaljulaid on
alustanud kemplemist kirikuga. Kas tegemist on eliidivastase pahameele
teadliku kõrvalejuhtimisega, selle pööramisega kiriku vastu?
Presidendiks upitatud euroametnik Kersti Kaljulaid on alustanud
kemplemist kirikuga. Mõnedele tuli see üllatusena. Kas tegemist on
eliidivastase pahameele teadliku kõrvalejuhtimisega, selle pööramisega
kiriku vastu? On ju paljuski kristlased olnud kultuurirevolutsiooni
läbiviimist takistavaks jõuks.
Täiesti selgesti laieneb Eestis ideoloogiline diktatuur –
kooliõpetaja Priit Dievese vallandamine näitab, kui vähe maksab
“liberaalses demokraatias” sõnavabadus. Vasakliberaalne
kultuurirevolutsioon on sisse imbunud valitsus- ja haridusasutustesse,
meediasse, kogu kultuuri.
Usun, et kui Eestis mingi murrang sünnib, siis pigem käsikäes
Euroopas toimuvate arengutega. Meile meeldib mõelda, et just meie
algatasime Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja laulsime end vabaks, kuid
pigem olid need siiski palju suuremad protsessid, mis tollase murranguni
viisid.
Varro Vooglaid, SAPTK juhatuse esimees:
Mõeldes sellele, millised olid 2016. aasta kesksed sündmused, on
raske midagi originaalset öelda, sest avaliku tähelepanu keskmes olnud
asjad on niigi kõigile teada.
Poliitika vaatevinklist jäädakse Eestis möödunud aastat mäletama
ilmselt parajaks farsiks kujunenud presidendimääramise, Edgar Savisaare
Keskerakonna juhi kohalt tõrjumise ja Reformierakonna opositsiooni
kukkumisega päädinud valitsusevahetuse kaudu. Märkimisväärset lootust,
et need sündmused võiks sillutada teed põhimõttelistele
ühiskondlikele muutustele, ei ole põhjust hellitada. Pigem on
tõenäoline, et ideoloogilises plaanis jätkub poliitiline elu enam-vähem
samas võtmes, sest eks ole kaasaegse liberaalse poliitilise paradigma
keskmes just nimelt eesmärk tagada ühiskonna liikumine üldjoontes ühes
ja samas suunas sõltumata sellest, milliste parteide käes juhtub
konkreetsel ajahetkel n-ö jäme ots olema.
Raske on muutustele loota ka teadmises, et Eesti Vabariik on
iseseisev üksnes vormiliselt – iseotsustamise piirid jäävad aina
ahtamaks ning samuti kuivavad kokku iseseisvuse kui autarktilisuse
moraalsed, kultuurilised, demograafilised, militaarsed, rahanduslikud
ja majanduslikud eeldused. Selles kontekstis näib üha enam, et
poliitilised positsioonid on täidetud mitte iseseisva riigi valitsejate
ning oma rahva esindajate ja teenijate, vaid globaalsete võimusüsteemide
asehalduritega.
Maailma mastaabis olid enim kõneainet pakkunud konkreetseteks
sündmusteks Brexit ehk Suurbritannia otsus lahkuda Euroopa Liidust ja
Trumpi valimine USA presidendiks. Laiemas plaanis andsid aastale tooni
verised sündmused Süürias ja Iraagis ning Euroopat tabanud massilise
immigratsiooni laine. Paljud inimesed näevad Brexitit ja Trumpi tõusmist
USA presidendiks märkimisväärsete tagasilöökidena globalistliku
võimu tsentraliseerimise projekti elluviimisele, ent kas see ka
reaalselt nii on, seda näitab aeg. Rutakalt ei tahaks selles
osas järeldusi teha, kuna avalikus ruumis valitsev desinformatsioon ja
selle kaudu elluviidav manipulatsioon on kolossaalne. Samas ei saa
välistada, et nt Brexit kuulutab Euroopa Liidu lagunemist – kas see nii
on, selle kohta saab rohkem öelda pärast tuleva aasta aprillis toimuvaid
Prantsusmaa presidendivalimisi.
Kogu
revolutsiooniline projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud
õhtumaade ühiskonna lahtirebimine oma religioossest, moraalsest,
kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist, päädib varem või hiljem
katastroofiga.
Paraku on väga raske näha lääne ühiskonna jaoks ilma vaimse
pöördumiseta kusagilt lootust terendamas. Kogu revolutsiooniline
projekt, mille keskmes on juba aastasadu olnud õhtumaade ühiskonna
lahtirebimine oma religioossest, moraalsest, kultuurilisest ja
ajaloolisest identiteedist ning selle asendamine väärastunud inimese-
ja vabadusekäsitlusel rajaneva raha-, naudingu- ja riigikultusega,
päädib varem või hiljem katastroofiga. Perekonna lagundamine,
sootuseideoloogia kehtestamine ja inimloomuse tunnetuse moonutamine,
austuse puudumine inimelu vastu ja sündimata laste massiline tapmine, nn
multikultuurse ühiskonnamudeli juurutamine ja ühiskonna islamiseerumine
ning riigi mõjusfääri ja riiklike struktuuride jätkuv paisutamine
annavad paralleelselt äärmiselt tõsise demograafilise kriisiga
tunnistust elamisest reaalsusest irdunud ideoloogilistes
pettekujutelmades. Küsimuseks jääb, kas ühiskondlik katastroof saab
olema totaalne või jääb veel võimalus meeleparanduseks.
Igal juhul on raske eitada pingete hüppelist kasvu ühiskonnas. Varem
või hiljem päädib selline protsess vägivalla ja verevalamisega. Pingete
lahenduseks ei saa aga olla loobumine
vastuseisust ühiskonda loomuseadusest lahtirebivate revolutsiooniliste
ambitsioonide elluviimisele, vaid lahtiütlemine revolutsiooniliste
ambitsioonide ühiskonnale pealesurumisest. Ühiskonda ei lõhesta ega lõhu
mitte konservatiivid, kes seisavad ilusa, õige ja hea kaitsel, vaid
end erinevate imalate ja üha vähemaid inimesi veenvate valelike
loosungitega ehtinud revolutsionäärid.
Markus Järvi, toimetaja:
Võrreldes sellega, millised eeldused kaoseks olid lõppeva aasta hakul
valmis sätitud, oli aasta 2016 õdus äraolemine. Midagi eriti
katastroofilist aset ei leidnud. Euroopasse tuli üle miljoni
sisserändaja, kelle seas oli isegi ametlikel andmetel üle viie tuhande
ISIS-e võitleja ja kümnete, kui mitte sadade tuhandete võrra kergesti
radikaliseeruvat kontingenti, noorte, elujõuliste ja testosteroonist
tulvil islamiusku meeste näol.
Sekularistliku kultuuri poolt tekitatud tapva igavuse leevendamiseks
on avastanud ka Euroopa teise-kolmanda põlve moslemid enda jaoks
vägevaid tundeid ja kangelaslikku kõrilõikamist pakkuva islamistliku
ideoloogia.
Kõike eelnevat arvestades on mõneti üllatav, et aastal 2016 leidsid
aset vaid paarkümmend suuremat terroriakti ning Lääne-Euroopa ei põle
juba pideva kodusõja ja kaose keeristes. Damoklese mõõk ripub aga
Euroopa kohal endiselt ja suure tõenäosusega langeb see ka algaval
aastal sageneva intervalliga pahaaimamatute Kesk-Euroopa bürjerite
kaela.
Ideoloogilises plaanis jääb aastat 2016 aga kindlasti märgistama pahemale kaldu oleva vanameedia arvamustööstuse langus ja häbi.
Ideoloogilises plaanis jääb aastat 2016 aga kindlasti märgistama
pahemale kaldu oleva vanameedia arvamustööstuse langus ja häbi.
Brexitile ja Trumpile vastu pandud meediakampaaniate käigus omandas sõna
“ekspert” eriliselt nilbe varjundi, tähistades eelkõige nomenklatuuri
tellimustööd tegevat, tuima näoga valetavat ja masse ajuloputavat
ideoloogiatöötajat.
Mis aga kõige tragikoomilisem, pole vanameedia oma näoli
porrikukkumisest vähimalgi määral õppust võtnud. Peale Brexiti ja
Soros-Clintoni ning nendega kaasas käivate antikampaaniate
läbikukkumist, on ilmavalgust näinud kaks uut globaalselt orkestreeritud
meediakampaaniat: fake news ja Putini häkkerid. Nende
kampaaniate tõeväärtus on ilmselt sama kui “ekspertide” kõiksuse
võngetest ja kuu kumerusest tuletatud tabelites paar päeva enne USA
presidendivalimisi, kus Trumpi tõenäosust presidendiks saada hinnati
umbes 1,6% kanti.
Ühesõnaga, paljud on aru saanud, et puhtalt informatiivsel tasandil
pole enam palju vahet, kas sa vaatad CNN-i või Simpsoneid – vahest vaid
selle erinevusega, et viimane on kultuuriteoreetiliselt harivam ja hulga
lõbusam.
Mõrad nomenklatuuri müüris on nüüd kõigile nähtavad. Kui kolmandat
maailmasõda ei tule, siis saame tuleval aastal näha tõenäoliselt mitmete
poliitiliste jõudude võidukäiku, kes mõradesse oma kangi virutavad ja
endale vaba õhu ja valguse kätte teed murravad.
Urho Meister, uudistetoimetaja:
Ma usun, et aasta 2016 oli suurte raputuste algus maailmas. Pärast
“Brexitit ja Trumpi” pole olukord enam endine. Olen julgustatud sellest,
kuidas said paljastatud – teatud määral – pettus ja valed poliitikas ja
meedias.
Nii Brexiti kui Trumpi kui mitmete teiste nähtuste ja sündmuste puhul
võis peatselt näha, kuidas süsteem natukese aja pärast toibuma ja vastu
võitlema hakkas. Suurbritannias on otsitud lausa tikutulega
seaduseauke, mille kaudu tegelikke muutusi edasi lükata.
Paaniliselt ja (kahjuks küll mitte piisavalt) läbinähtavalt läks lahti nn superriigi ehk Euroopa Ühendriikide ehitamine.
Paaniliselt ja (kahjuks küll mitte piisavalt) läbinähtavalt läks
lahti nn superriigi ehk Euroopa Ühendriikide ehitamine. Emad siin Eestis
peaksid palvetama, et nende pojad ei peaks minema aega teenima Euroopa
Liidu armeesse…
Veel Eestile mõteldes: minu jaoks läks praeguse seisuga kaduma
president kui institutsioon. Jah, ühele inimesele riputati need ketid
kaela ja omistati tiitel, aga kaalu ei ole. Ma loodan, et selline
olukord mõjub meile äratavalt ja et meie seast kerkib esile juhte, kes
on seda seesmiselt ja kes kannavad head vilja.
Roland Tõnisson, kolumnist ja tõlkija:
Välismaal: Trumpi valimisvõit on muidugi see, millest võib saada
alguse uus pööre USA-Venemaa suhetes ning poliitilistes ja sõjalistes
protsessides Euroopas ja Lähis-Idas. USA presidendivalimistel kasutatav
elektrooniline hääletussüsteem on väidetavalt töökindel, ent seda on
testitud Saksamaal ja Soomes ning leitud olevat manipuleeritav. Siit
Objektiivile üks oluline teema – e-valimiste lõpetamise eest seismine
Eestis.
Illegaalse immigratsiooni jätkumine on süvendanud eurooplaste
skepsist ELi suhtes. Valitsevate ringkondade tegevus oma kodanike
mentaalsesse orjusse sundimiseks on olnud tõhus. Vastuseis ja sisemised
poliitilised konfliktid liikmesriikides on teravnenud, ent mentaalne
argus hoiab inimesi kõvasti vaos.
Objektiivil tasuks luua väljaspool Eestit tegutsevaid mõttekaaslasi
hõlmav võrgustik, et anda oma tegevusele laiem kõlapind ning teadvustada
eestimaalastele, et me ei ole üksi.
Eestis: murranguline aasta meilgi. Reformierakonna võimuralli sai
lõpu, ent uuest valitsusest ei ole palju midagi oodata. Suurüllatajad
negatiivse poole pealt on IRL (konformism) ja Keskerakond (Rail
Balticuga kaasaminemine), Vabaerakonna sisutühjus.
EKRE olemasolu on tervitatav – tasakaalustav jõud. Kui EKRE oleks
olnud Rail Balticu kokkulepete sõlmimise ajal parlamendierakond, ei
oleks neid leppeid avalikkuse eest salaja valmis sebitud.
Meile määratud
president ja tema sõnavõtud on meeldival kombel äratanud üles end
ristiinimesteks pidavate inimeste uinunud eneseteadvuse.
Meile määratud president ja tema sõnavõtud on meeldival kombel
äratanud üles end ristiinimesteks pidavate inimeste uinunud
eneseteadvuse.
On vaja julgustada inimesi, et nende traditsionalism ei lööks kõikuma
ega kaotaks oma alust. See on Objektiivi oluline roll ühiskonnas.
Euroopa Liit (EL) on muutunud kuritegelikuks ühenduseks, paneb toime
tegusid (inimsmugeldamine – veab inimesi salakaubana), mis on sätestatud
kuritegudena omaenda seaduses, omaenda liikmesriikide vastu.
Üksikasjalik videosüüdistus, kuidas EL toimetas ise Aafrika rannikult
2016 aasta oktoobris ligi 40 000 aafriklasest sisserändajat
seadusevastaselt Euroopasse.
Kellegi käsu peale lahkuvad Itaaliast päästelaevad ja jäävad ootama Liibüa rannikul, siis pannakse neegrid suurtesse kummipaatidesse ja lükatakse merele, kust päästelaevad nad ära korjavad ja Itaaliasse toovad. Neile ei panda kaasa isegi niipalju mootorikütet, et nad paadiga Itaaliasse jõuaksid, isegi niipalju, et Liibüa rannikule tagasi jõuaks. Päästmisega tegelevad justnagu vabatahtlikud ühendused ja nende 15 päästelaeva. Merelt päästmisest on tulnud ettekääne.
ESMALT SELLEST PILDIST
Ülemisel pildil hoiab McCain mingit kunsttükki koos Liibüa ISISe liidriga. Keskmistel väikestel piltidel on ta võitlemas Süüria ISISe juhtidega. Hetkel lihtsalt on "vaheaeg" ja aega sõbralikemateks käepigistusteks. Mees käis ka Ukrainas pärast mida toimus seal riigipööre. See pole mitte juhuslik seos.
Nüüd käis see mees ka Eestis ja loodetavasti ei keeranud ta siin midagi rohkem persse kui juba oli.
JAGAGE SEDA PILTI KA ENDA LEHEL
siis saate teada kui palju on teie Facebooki sõprade seas kasulikke idioote ning globaliste kokku. Neid on lihtne ära tunda.
* Nad hakkavad väitma, et me oleme venemeelne leht ja meie postitusi pole üldse mõtet jagada (vaata ka ülejärgmine punkt).
* Nad pooldavad NATOt, Euroopa Liitu ja seega ka kõike sallivust, pagulasmasse jms. mida need organisatsioonid endaga kaasa toovad. Nad on valmis oma liitlased, mis tahes nad ka teinud pole, puhtaks pesema, ajades suvalist lobjakuda.
* Globalist üritab sinu ajusid loputada väites, et Eestimeelsust polegi olemas, on ainult valik venelaste ja NATO vahel. Selle lobjakuda abil üritatakse meie tähelepanu tõelistelt ohtudelt eemal hoida (seesama pagulaskriis näiteks)
* Globalist ei kasuta oma pead mõtlemiseks, vaid "konsulteerib liitlastega" ja siis selgub absoluutne tõde.
* Globalisti jaoks on McCain täiesti oki-doki, olgugi, et me justkui tema liitlase ISISega võitlema peame. Trumpiga saab mees kehvasti läbi ja pole teada, kas ja kuidas see muutub.
KAS POLEKS AUSAM ISLAMIRIIKI KOHE RIIGINA TUNNISTADA?
Allikas: Facebook
_______________
Eesti kaitseväe juhataja annetas sellise tegevuse eest (ISISE toetamine) USA senaator John McCainile kaitseväe teenetemärgi.
Valitsejad, kes on kaua võimu juures olnud, käivad alla ja hakkavad rahva tagant varastama. Eestsist võime siin tuua kujuka näite tervest osariigist - Rehformierakond, IRL ja pealinnast Tallinnast Keskerakonnast. Kõik see läheb ka tänapäeval nii, nagu on täheldatud juba ajaloos.
Hästi kirjutab sellest allakäigust teadlane Carl Sagan oma raamatus "Deemonitest vaevatud maailm", üks tsitaat:
"Jefferson uuris ajalugu [Thomas Jefferson: 13.aprill 1743 ... 4.juuli, 1826] - ja mitte järeleandlikku ja turvalist ajalugu, mis ülistab neie aega või maad või etnilist rühma, vaid tõeliste inimeste tõelist ajalugu, mis räägib meie tugevuse kõrval ka meie nõrkustest. Ajalugu õpetas talle, et rikkad ja vägevad hakkavad kohe varastama ja rõhuma, kui võimaluse leiavad.
Ta kirjeldas Euroopa valitsusi, mida ta Ameerika saadikuna isiklikult tundis. Valitsemise ettekäändel, ütles ta, olid nad oma rahvad jaganud kaheks klassiks: huntideks ja lammasteks. Jefferson õpetas, et iga valisus käib alla, kui valitsejad on omapäi jäetud, sest valitsejad kasutavad - valitsemise kui sellise kaudu - avalikku usaldust kurjasti. Ta ütles, et ainsad mõistlikud võimukandjad on inimesed ise."
Nii, siit selgub, et rahval tuleb võim võtta enda kätte! Täpselt seda eemärki teenib SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud kampaania allkirjade kogumiseks ning rahvaalgatuse taastamiseks: https://rahvahääletus.ee/
Samuti sisaldab EKRE programm seda, väljavõte: "Seadustame rahvaalgatuse võimaluse. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab Riigikogu hakkama seda menetlema. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum."
Meil on siiski jõude, kes usaldaksid rahvast langetama kõige tähtsamaid otsuseid. Aga võimuerakonnad petavad meid, sest ei taha loovutada isegi terakest enda ainuvõimust ja sellega kaasaskäivast korruptsioonist. Täpselt samasugune on ka olukord Euroopa Liidus, korruptsiooni lokkamisest seal lugege SIIT.
Read more...
EKRE ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison. (Foto: erakogu)
Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende
rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on
teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu
lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest. Peame võtma
seda lagunemist kui paratamatust, milles peitub uusi võimalusi, leiab
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja riigikogu Euroopa Liidu
asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison.
Britid otsustasid lahkuda ja Brüsselis enda järel ukse
sulgeda, ameeriklased soovivad taastada oma rahvuslikku ja riiklikku
suursugusust ning Euroopas on hoogustumas võitlus multikultuurse
liberalismi ning parempoolse rahvusluse vahel. Kõik see on korduv
ajalugu, lihtsalt uues formaadis.
Ülemaailmne globaliseerumine on saanud tagasilöögi, selles pole
kahtlustki. Ameerika Ühendriikide äsja valitud president Trump on
sellele juba lõpu teinud ning ka vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja
Kanada vahel oli hinge heitmas tänu väiksele Vallooniale. Euroopa Liidu
siseselt on globaliseerumise tagasipööraja Suurbritannia, kes ühe
suurima netomaksjana on lahkumas liidust ning rajamas oma riiklikest
huvidest lähtuvat majanduspoliitikat.
Inimkonna üldine häda on aga selles, et unustatakse minevik –
globaliseerumine ja selle taandarengu protsessid on alati kulgenud
lainetena.
Enne esimest maailmasõda toimus väga kiire globaliseerumine, mis
leidis oma lõpu üleilmse vennatapuga ja rajas teed rahvusriiklusele.
Teine maailmasõda omakorda lõi aluse pan-Euroopa ideele ning unistusele
Euroopa föderaliseerumisest, mis on vaid variatsioon minevikus aset
leidnud katsetest moodustada üle-Euroopalist ühendust.
Uus saabuv aasta tõotab jätkuda lõppeva vaimus. Rahvuslus ja parempoolsus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades.
Nii nagu ei mõistnud meie esivanemad, et igal liidul on kord lõpp ja
inimkond oma olemuselt ei muutu, ei mõista seda ka praegu enamus meie
ühiskondadest ja poliitilistest liidritest. Inimlik naivism ja
põhjendamatu “me ei korda tehtud vigu” stiilis suhtumine on paraku osa
meie olemusest.
Seda vähemust, kes üritab hoida pragmaatilist realismi, on alati
nimetatud tagurlasteks või pessimistideks. Viimasel aastatuhandel on
siia ka lisandunud sõnad nagu “rassist”, “ksenofoob”, “islamofoob” või
“paremäärmuslane”. Üldiselt kasutavad neid sõnu end progressiivideks
pidavad isikud, kes arvavad end olevat uue generatsiooni esindajad ning
üritavad sildistada inimesi, kes lihtsalt soovivad hoida ühiskonda
alalhoidliku ja stabiilsena. Ei midagi uut siin päikese all.
Uus saabuv aasta tõotab siiski jätkuda lõppeva vaimus. Rahvuslus ja
parempoolsus on tugevnemas kõigis Euroopa nurkades, Prantsusmaast kuni
Rootsi ja Itaaliani. Rääkimata Saksamaast või Eestist. Ühel serval on
agoonias vasakpoolne liberalism, üritades veel tõestada multikultuursuse
ja “kõik on võrdsed” lipukirja ainuõigsust. Vastasmängijateks on
konservatiivid, kes usuvad monokultuurse ühiskonna – kus mehed on mehed
ning naised on naised – paremasse stabiilsusesse.
Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu on teisejärguline.
Selle heitluse järgmine verstapost on 15. märtsil aset leidvad
Hollandi parlamendivalimised, kus liidripositsiooni hoidev Vabaduspartei
näeb ohtu moslemite arvu ohtlikus kasvus. Järgneb naaberriik
Prantsumaa, kus Marine Le Pen valitakse 50:50 tõenäosusega 7. mail uueks
presidendiks, mispeale ta alustab ettevalmistusi Frexitiks. Saksamaal
on Alternative für Deutschland tegemas septembris ajaloolise tulemuse
ning jõudmas suure fraktsiooniga rahvusparlamenti.
Ei pea olema hiromant, et näha selles jätkuvat Euroopa Liidu
lõhenemist ning uue ajastu algust. On see hea? Kuidas see meid, eestlasi
ja Eestit mõjutab?
Igal asjal on kaks tahku, nii on ka Euroopa tulevikuga. Kahtlemata on
meie mure Euroopa Liidu mõranemise (õigemini lagunemise) puhul
majanduslikud kaotused. Selle rõhuvad just liberaalid – me kaotame
struktuurifondide kadumisel sadu miljoneid eurosid.
Kuid sellist majanduslikule kahjule rõhuvat juttu kuulsime ka enne
23. juunit ehk Suurbritannia referendumit Euroopa Liidu liikmesuse üle.
Ei toiminud. Ikka lahkuvad. Vasakpoolsed liberaalid ei arvestanud ega
paista siiani arvestavat ühe põhilise inimloomuse aspektiga: inimeste
prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik
muu on teisejärguline.
See eristabki konservatiive ja liberaale – esimesed soovivad
esmajärgus tagada meie rahvuse, kultuuri ja riikluse säilimist ning
teised suudavad elada vaid majanduskasvu prognoosides.
Peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja lagunemise kestmist võtma
kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob meile uusi võimalusi – luua
tugevamaid sidemeid Baltikumis ning Visegradi riikidega.
Kas meie esmane huvi peaks olema Euroopa maksumaksja arvel
eelarveaukude lappimine, mille hind on kohustus osaleda migrantide
jaotamises ning välissaatkondade surve aktsepteerida suuremat
sisserännet? Kas selleks, et saaksime elada mängulises sõpruses
suurriikidega, peame neelama alla etteheiteid, et eestlased ei ole
piisavalt sallivad teistsuguste vastu? Eestlased, kes on oma pealinnas
peagi jäämas vähemusrahvuseks…
Mina usun, et meie tõelised liitlased ja sõbrad on alati olnud ja on
ka edaspidi riigid, kellega meil on ühised mured ja rõõmud, ohud ja
huvid. Nii nagu on kõik Suurbritannia peaministrid lähtunud oma töös
põhimõttest, et ei ole lühi- ega pikaajalisi sõpru, vaid on huvid,
lähtuvad tegelikult samast põhimõttest ka teised suurriigid.
Geograafiliselt suurriigid, sest rahvusena oleme ka meie suurriik.
Sellest johtuvalt peame Euroopa Liidu jätkuvat lõhenemist ja
lagunemise kestmist võtma kui ajaloolist paratamatust, mis aga toob
meile uusi võimalusi – luua tugevamaid sidemeid Baltikumis ning
Visegradi riikidega. Erinevalt Kreekast või Portugalist mõistavad nemad
sama keelt, kui räägime tõeliste euroopalike väärtuste kaitsmisest ning
julgeoleku tagamisest. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Me
peame tagama, et iga lennukompanii võtab vastutuse selle eest, mida
nende lennukid õhku piserdavad ja igal riigil peavad selleks olema
lendavad laboratooriumid, mis suudaksid iga lennuki järel õhuproove
võtta ja nende koostist koheselt laboris läbi uurida.
Me hakkama seda tegema - Ellejäämisliikumine
Aivar Tamm:
Neurokirurg: Keemiapilvede levitajad peaks vastutusele võtma
25. august 2013
USA neurokirurg Russell Blaylock on uurinud alumiiniumi kasutamist
vaktsiinides ja selle mõju inimesele. Selle aasta alguses avaldas ta
uurimuse keemiapilvedest, alumiiniumi nanoosakestest ja nende mõjust
meie tervisele.
Alumiiniumit ja elavhõbedat kasutati aastakümneid
vaktsiinide koostisosadena. Vaktsiinide arenedes hakati nende koostises
kasutama imepisikesi nanoosakesi, mis on vaktsiinide koostises
tänapäevani.
Russell Blaylock väidab oma uurimuste põhjal, et ka
keemiapilvedes kasutatakse alumiiniumi nanoosakesi, mis liiguvad sisse
hingates väga lihtsalt aju selle osani, mis mõjutab mälu ja emotsioone.
Ka näiteks Alzheimeri tõbe põdevatel inimestel on alumiiniumi tase
selles aju osas kõrge ja nanoosakeste liiga kõrget taset pea- ja
seljaajus seostatakse neurodegeneratiivsete häiretega – peale Alzheimeri
ka veel näiteks Parkinsoni ja Lou Gehringi tõvega.
Alumiiniumiosakesete suurtes kogustes õhkupaiskamine on eriti ohtlik
selle tõttu, et seda hingavad sisse kõik inimesed, näiteks lapseootel
emad ja nende veel sündimata lapsed, kelle aju arengule vere kaudu
jõudev nano-alumiinium kindlasti hästi ei mõju. Ohus on ka väikesed
lapsed, kes viibivad palju „värskes“ õhus ning kuna alumiiniumi osakesed
on imetilluksed, siis ei filtreeri neid välja ka näiteks
konditsioneerid ja alumiiniumi sissehingamine jätkub ka siseruumides.
Tavalisel puhul ei võtaks organism alumiiniumi omaks, kuid
nanoosakesteks lahtilammutatuna läbib see organismi “turvaväravad“.
Veelgi enam – seda kõike seostatakse nüüd juba autismiga.
Lisaks
sissehingamisele satub alumiinium ka pinnasesse, vette ja toidulauale.
Mitmete veeuuringute tulemused näitavad, et alumiiniumi tase veekogudes
kasvab hirmuäratavalt kiiresti ning lisaks alumiiniumile on meie
“keemiakokteilile“ lisatud veel ka baariumi. Neid leide kajastavaid
artikleid võib internetist leida rohkesti. Kui alumiinium on juba
loodusesse imbunud, on seda sealt paraku väga raske eemaldada.
Blaylock ütleb, et ühel geoinsenerluse konverentsil küsis üks inimene
publiku seast: “Milline on alumiiniumi õhku pritsimise meditsiiniline
efekt?“ Vastuseks sai ta: “Me ei tea, kuid tegeleme selle uurimisega.“
Blaylock arvab, et keemiapilvede levitajad teavad selle kahjulikku mõju,
et sellest hoolimata võib iga päev taevalaotuses näha keemiaradu
üksteise otsa lahustumas.
“Nad ütlevad, et ei tea, mis on selle
mõjud, kuid pritsivad sellegipoolest. Sama asi on vaktsiinidega – alles
katsetamisel olevate vaktsiinidega süstime me oma lapsi, ise teadmata,
mis on selle tagajärjed ja kas see üldse mõjub.“
Blaylock ütleb, et
keemiapilvede levitajad peaks vastutusele võtma, sest ohus on miljonite
tsiviilisikute elud. “Kui sa haigestud juba pelgalt hingamisest, siis
peab olema keegi vastutav. Sest peale nimetatud haiguste on
sissehingamisel oht saada hingamisteede tõbesid, kopsuhaigusi ja kui
alumiinium jõuab vereringesse, siis võib haigestuda ka süda.“
On
olemas ka mõned vastumürgid, millega kehast toksiine välja viia. Nendeks
on näiteks E- ja C-vitamiin, kurkumiin ja safran. Blaylock ütleb, et
need ained ei ravi inimesi küll terveks, aga kindlasti kergendab see
koormat, mis meie kehale iga päev kanda antakse.
Kokkuvõtteks võib
öelda, et ilmselt on keemiapilved üks osa maailma rahvastiku vähendamise
plaanist, sest asjakohased organisatsioonid (nt Rothschild Foundation,
Ford Foundation, Carnegie Foundation), kes on kliimasoojenemise idee
taga ja selle eest “võitlejad“, juhivad mängu. Nende kodulehtedel on
mustvalgelt kirjas, et rahvastiku arvukust on vaja vähendada. Selleks
kasutavad nad kombineeritud vahendeid ning alustatakse vaesematest
riikidest, kus inimeste tervis on nõrgem.
Avaldatud 28. november 2016
Olen aastaid öelnud, liberaalid hakkavad islamiusku pöörduma. Kas pole huvitav, et moslemid tapavad inimesi üle kogu maailma ja ka USAs, aga millegipärast on nii, et kes moslemid kardavad ongi ohvrid.
Read more...
Beziersi meer peab astuma kohtu ette, kuna kurtis, et tema linnas asendatakse valgeid kristlasi võõrsilt pärit moslemitega.
Nagu nentis Rahvusrinde liikmest linnapea Robert Menard, on moslemite hulk linnas problemaatiline: “Ühes kesklinna kooli klassis on 91 protsenti lastest moslemid,” vahendab Infowards viitega agentuurile AFP.
“See on ilmselgelt probleem. Sallivusel on piirid,” ütles Menard
septembris. Käesoleva kooliaasta esimesel päeval hoiatas linnapea
ühtlasi, et Prantsusmaal on käimas valgete kristlaste “mastaapne
asendamine” moslemitest immigrantidega.
“Ma lihtsalt kirjeldasin olukorda meie linnas,” ütles Menard. “See pole väärtuspõhine hinnang, vaid fakt, mida ma näen.”
Menardi kohtuistung toimub Pariisis 8. märtsis.
Teatavasti on olukord Prantsuse koolides islami tõttu niivõrd tõsine, et terroristide eest varjumist peavad harjutama nii suured kui väikesed lapsed.
Oma olemuselt meenutab Menardile esitatud süüdistust Hollandi poliitiku Geert Wildersi olukorda, kes mõisteti süüdi
“diskrimineerimise õhutamises,” kuna küsis toetajatelt oma kodulinnas,
kas need tahaksid oma kodumaal näha “rohkem või vähem marokolasi.”
Wildersi populaarsusele andis süüdimõistev otsus tiivad.
Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Euroopasse tulvanud valdavalt
moslemitest koosnev migrantide mass on toonud kaasa hulgaliselt
laastavaid terrorirünnakuid, mille tingib džihaad ehk islamist tulenev
kohustus alistada “uskmatud” Muhamedi poolt propageeritud vägivaldsele religioonile ja šariaadi seadustele.
Probleem on nihkunud Eestile äärmiselt lähedale. 1. detsembril mõistis Soome kohus Põlissoomlaste erakonna liikmele Terhi Kiemunkile
“rahvarühma vastase kihutustöö eest” rahaliseks karistuseks 450 eurot.
Maksimaalseks karistuseks oleks võinud olla 2 aastat vabadusekaotust.
Tegelikult juhtis naine lihtsalt tähelepanu ümberlükkamatule
tõsiasjale, et “mitte kõik moslemid ei ole terroristid, ent praegusel
ajal on kõik Euroopa terroristid moslemid.”
Oktoobris avaldas Objektiiv Soome pereema meeleheitliku hoiatuse
Helsingis peremehetsevate moslemite eest. Viite videole saatis lugeja,
kes väljendas sügavat muret meie riigi tuleviku pärast ja oli tänulik,
et Eestis “on veel võimalus õppida teiste vigadest.”
“Kuidagi jube tuttav on see kõik,” kirjutas moslemimaades kaitseväe
välismissioonidel viibinud mees. “See naisterahvas kirjeldab täpselt üks
ühele nende [moslemite] mentaliteeti. Kaastundel, austusel,
inimlikkusel pole selles religioonis kohta. See on hoopis nõrkuse märk.
Ja nõrgad hävitatakse. Uskmatule valetada pole patt, kui see teenib oma
usu eesmärke. [Olen] omal nahal ka seda kogenud.”
Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri võtab
vaatluse alla rahvussotsialist Risto Teinoneni kaasuse ja küsib, kas
tahaksime elada düstoopias, kus meie õigusi piiratakse
kaitsepolitseiameti prognoosi alusel. Filmimaailmas juba tegutsevadki
selgeltnägemise võimet omavad mutandid.
Portaal Objektiiv on varem paaril korral kajastanud Risto Mikael Teinoneni kaasust (vt siit ja siit).
Teatavasti on Teinonen kuulutatud äärmuslikult meelestatud isikuks ja
talle on kehtestatud sissesõidukeeld Eesti Vabariiki, kuigi kuni
väljasaatmiseni oli tema elukoht siin.
Endine Eesti Vabariigi kodanik Risto Teinonen ei ole teinud saladust
oma sümpaatiast natsionaalsotsialismi või rahvussotsialismi vastu, nagu
ta seda nimetab. Veelgi enam, ta on üllitanud eesti keeles sel teemal
mitu trükist. Võimalik, et mõnda neist on veel võimalik osta
“hästivarustatud” raamatukauplustest.
Huvi natsionaalsotsialismi vastu võib olla paljude inimeste jaoks
eemaletõukav, kuid see ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Põhiseadus
lubab igaühel truuks jääda oma veendumustele ja levitada vabalt oma
ideid, kuni ei panda toime seadusrikkumist. Siinkirjutajale teadaolevalt
ei ole Teinonen toime pannud ühtki kriminaalkorras karistatavat
õigusrikkumist.
Oht paljurassilisele Eestile
Pea täpselt aasta tagasi, 18. detsembril 2015, saadeti Tartus elanud
Risto Teinonen Eesti Vabariigist välja ja anti teada, et tema suhtes on
kehtestatud sissesõidukeeld. Teinoneni teatel seisis siseministeeriumi
sisejulgeoleku asekantsleri Erkki Koorti allkirja kandvas otsuses muu hulgas selline põhjendus:
“Olukord, kus Eestisse asub lähiaastatel
elama arvestatav hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist
inimesi, on ühtlasi äärmiselt soodus pinnas võõraviha ja vägivalla
õhutamiseks… Kuna Risto Mikael Teinoneni puhul on põhjendatult alust
arvata, et tegemist on äärmuslikult meelestatud isikuga… siis on tema
suhtes sissesõidukeelu kohaldamine proportsionaalne ja kohane vahend, et
tagada avalik kord ja riigi julgeolek.”
Teinonen mõistagi sellega ei nõustu ja taotleb kohtus talle
kohaldatud sissesõidukeelu tühistamist. Ta on veendunud, et võimud
püüavad teda väljasaatmise ning isiklike asjade nagu arvuti,
mobiiltelefon ja sularaha äravõtmise abil lihtsalt karistada
rahvussotsialistlike vaadete levitamise pärast ning et tema n-ö
kottimisel ei ole midagi pistmist õigusriigiga. Seda üritati juba 2007.
aastal, kuid toona oli Teinonen veel Eesti kodanik.
Kaitsepolitsei “prognoos”
Eraldi tähelepanu nõuab aga kaitsepolitseiametist kohtule saadetud
kiri, kus on selgelt öeldud, et sissesõidukeeld ei põhine varasematel
õigusrikkumistel, vaid lähtub vajadusest ennetada tulevasi ohte.
Osundan:
“Kaitsepolitseiamet on seisukohal, et
käesolevas haldusasjas ei ole vaja tõendada, kas kaebaja on käitunud
õigusvastaselt. Sissesõidukeeld on prognoosil põhinev otsus, mille
eesmärgiks on võimalike ohtude ennetamine.”
Ülal mainitud asekantsler Erkki Koort on meedias öelnud: “Igasugune
äärmuslus, ka sallimatus ja võõraviha, on potentsiaalne oht
julgeolekule.” Potentsiaalselt sallimatuid Eesti Vabariigi kodanikke
riigist välja saata ei saa, kuid mittekodanikke küll. Ilmselt on
siseministeerium kapo ettepanekul teinud otsa lahti ja otsustanud Risto
Teinoneni suhtes rakendada nulltolerantsi.
Kuid samas pole kuulda olnud, et Soome Vabariik või mõni teine
Euroopa Liidu liikmesriik oleks kodanik Teinoneni liikumisvabadust
piiranud. Soomes ja veel mitmetes ELi riikides on end sisse seadnud
kümned tuhanded varjupaigataotlejad, nende hulgas islamiäärmuslased. Kas
Teinonen võib neile mingil viisil ohtlik olla?
Kui nüüd mõni küsib, miks peaks ühele natsile ja äärmuslasele kaasa
tundma – las riik näitab oma jõudu ja kotib teda täie rauaga –, siis
minu vastus on trafaretne: kui täna kotitakse teda, siis homme võidakse
mingil põhjusel kottida sind.
Kas tulekul on ohtlik düstoopia?
Kõrged poliitikud ja ametiisikud ongi viimasel ajal hakanud eriti
ägedalt materdama eestlaste rassismi, ksenofoobiat, homofoobiat,
islamofoobiat, vihakõnet, ebatolerantsust ja tagurlikke vaateid, samuti
populismi ja äärmusluse levikut. Räägitakse, et sellele kõigele tuleb
piir panna. On poliitilisi jõude, kes suruvad peale nn vihakõneseadust.
Neid ühiskondlikke suundumusi silmas pidades ei tundugi enam
ebarealistlikuna kujutlus, et Eesti Vabariigis hakatakse ühel hetkel
piirama ka kodanike õigusi, tuginedes näiteks kapo prognoosile kodaniku
lojaalsuskäitumise kohta. Seda võidakse põhjendada vajadusega kaitsta
euroopalikke väärtusi, liberaalset demokraatiat ja avatud ühiskonda jne
jne.
Näiteks kodanik Mets jagab sotsiaalmeedias “rassistliku sisuga
postitust” ning tema kohta koostatakse “kompetentsetes organites”
prognoos. Kodanikule antakse teada, et tema reisimisvabadust ja
juurdepääsu internetile piiratakse, kuni ta suudab võime veenda, et
käitub tulevikus õiguskuulekalt ja vastavuses liberaalse demokraatia
väärtustega.
Või teine näide. Kodanik Põld annetab “homofoobsele”
kodanikuliikumisele viis eurot ja aitab sellega kaasa vähemuste
diskrimineerimisele. Ta kandideerib riigiametisse ja võidab konkursi,
kuid saab siis teate, et tulemus on tühistatud, kuna tema kohta on
koostatud prognoos, milles peetakse ülimalt tõenäoliseks, et ta hakkab
tööalaselt vähemusi diskrimineerima ja liberaalse õigusriigi mainet
kahjustama.
Fantaseerime edasi. Kodanik Kivi on kooliõpetaja. Ta väljendab
avalikult seisukohta, et naised peaksid vähem karjäärile keskenduma ja
rohkem lapsi sünnitama, muidu eesti rahvas ei kasva. Õpetaja Kivi
vabastatakse selle räigelt seksistliku sõnavõtu eest, ta satub
kaitsepolitsei huviorbiiti ning asjakohase prognoosi alusel võetakse
temalt alatiseks õigus töötada haridussfääris, sest organid ei usu tema
paranemisse.
Võib öelda, et neil näidetel ei ole ju midagi tegemist liberaalse ja
pluralistliku ühiskonnaga. Ega ei tohikski olla – aga kuuleme viimasel
ajal üha enam ka poliitikute ja riigiametnike suust üleskutseid piirata
sõna- ja väljendusvabadust ning oleme saanud teada, et äärmusluse alla
mahuvad ka näiteks traditsiooniliste pereväärtuste pooldamine või soov,
et riik piiraks immigratsiooni. Liberaalse riigi maski varjus on
kehtestamisel ideoloogiline diktatuur. Ei, selles ei pea nägema
tingimata illuminaatide või reptiilide vandenõu – on lihtsalt väga
inimlik kuulutada ohtlikuks ja keelata ära kõik see, mis hetkel
valitsevate eelistuste ja arvamustega kokku ei käi.
Veel sooritamata kuriteod
Steven Spielbergi ulmefilmis “The Minority Report” tegutseb
kuritegusid ennetav politseiüksus, mille ülesandeks on mõrvar kinni
võtta enne kuriteo sooritamist. Point on selles, et seda ei
tehta tõendite või varasemate rikkumiste põhjal – veel toimumata
kuritegu ennustavad ette selgeltnägemise võimet omavad mutandid.
Igal riigil on ametkonnad, kus koostatakse julgeolekualaseid
ohuprognoose ja analüüsitakse potentsiaalselt ohtlike tegelaste
käitumist. Kuid hoopis midagi muud on see, kui prognooside põhjal
hakatakse piirama isikute õigusi, et kuritegu “ennetada”. Siis oleme
jõudnud maailma, kus ühel heal hommikul arvutit avades võite leida oma
postkastist kirja Eesti Vabariigilt, milles teatakse: “Tere, kodanik N!
Teie kohta on koostatud õiguskuuleka käitumise prognoos, millest
lähtuvalt korrigeeritakse teie õigusi allpool nimetatud ulatuses.”
Ma söandan arvata, et sellist Eestit me küll ei tahtnud.
Vihakõne on mistahes kõne, mis on vastuolus vasakliberaalse ideoloogiaga või avalikustab vasakliberaalide tegevust. Üks prantsuse linnapea ütles, et 91% koolis käivatest lastest on moslemid, mille eest nüüd ootab teda kohus vihakõne eest. Aga kui kõne alla tulevad moslemite verised kuriteod, siis öeldakse, võtke mõistusega ja harjuge ära. Hullem juba kui NSVLiit.
Hannes Hanso teatas KuKu-raadio interviuus, et hakkas just (halvas mõttes ), juba harjuma terroriaktidega, milles kasutatakse tulirelvi ja lõhkeaineid..., aga nüüd see veoauto-jama..., selle üle peab ta veel mõtisklema - mida mõtisklema - et kas harjuda või hukka mõista?
Eile vabariigi kodanikes räägiti kuidas ei viitsi isegi profiilipilte enam vahetada , see ei muuda midagi. Tuleb harjuda. Milline ekspert on teinud nendest ekspertidest eksperdi, kellel on õigus ütelda, et me peame harjuma surma ootama, mida me ei ole sunnitud aksepteerima või meie lapsed pole ära teeninud.
Lapsesuu minus küsib, et kas teha õudne lõpp või kannatada lõputut õudust. Nagu öeldud - sõda tuleb. Kas sõda siis, kui meid on hukkunud juba piisavalt palju, ja me end ägades elu eest kaitsma hakkame, või sõda siis kui me end sisserände ja ususõja eest kohe kaitsma hakkame. Kui esimeses ei vali relvi enam meie ja see tuleb verine, siis täna oleks veel võimalus reguleerida, arvestada, säästa elusid.
Igapäevaelu on nüüd nuutunud Pariisis täiesti väljakannatamatuks. Asi on selles, et seal on alanud tegelikult väike kodusõda ja see kogub vaid tuure.
Me teame juba ammu, et Pariisis on linnaosasid, kuhu politsei ei julge enam minna ja linnas süüdatakse pea igapäevaselt autosid, need süütamised ajakirjanduses ei ületagi enam uudistekünnist, sest on muutunud täiesti tavaliseks ning pariislaste eluga justkui kokkukäivaks. Näiteks hiljuti süüdati ainult ühel ööl tervelt 26 autot, video:
Asi areneb aga edasi ja Pariisis, armastuse linnas, on phkenud kodusõda. Miks ma kasutan sellist õudsat terminit? Sest islamiusulistega ei võitle nüüd üksinda politsei, vaid ka kohalikud pranslased. Vaadake seda samuti videost:
Kõige huvitavam on see, et ajakirjandis proovib nendest lahingutest lihtsalt üle vaadata ja need tegelikult ka mahasalata. Selline käitumise on tänapäeval ülimalt lihtsameelne. Info levib nii-kui-nii.
Meil on muidugi veel sellise olukorrani pikk tee käija, aga kui Eestis peaks püsima sarnane Euroopa Liidu käske täitev valitsus (ka uus valitsus, on juba selgunud), siis sarnane olukord jõuab ka vast nii umbes 10. aastaga meile samuti kätte.
Kordan ennast veel, on juba ammu aeg astuda välja E. Liidust, kui see impeeriumilaadne monstrum lähiaastatel ise ära ei lagune.
Read more...
"Asi läheb järjest huvitavamaks, sest keegi on ilmselt
aru saanud, et see oli viga, kui saadakse teada, kes on Rail Balticu
tegelikud omanikud," märkis ajakirjanik Andres Raid, kelle sõnul on veel
eelmisel nädalal Wikipedias olnud märge Rail Balticu kuuluvusest Saksa
riigiraudtee tütarfirmale Arrivale sealt nüüdseks salapäraselt kadunud.
Eelmisel nädalal Tallinna TV uudistesaates nentis Andres
Raid, et Wikipedia ingliskeelsest variandist leidis ta, kes on
kavandatava Rail Balticu omanikud. "Tõenäoliselt arvab enamik rahvast,
et Rail Baltic on Eesti riigi omand, mis valmib euroraha abil. Osa võib
arvata, et see on kolme Balti riigi ühisomand. Aga miks on kogu
ettevõtmise juures Euroopast tulnud klausel, mille järgi Rail Balticust
kasu saada ei tohi, aga kui peaks kahjum tekkima, siis selle maksab
kinni Eesti maksumaksja?" küsis Raid. Ta lisas samas veel, et
ingliskeelses Wikipedias on Rail Balticu omanikuks märgitud Saksa
riigiraudtee Deutsche Bahni tütarfirma Arriva, mis tegutseb Inglismaal.
Raid kinnitas, et Eestist ja teistest Balti riikidest omanikena pole
seal poolt sõnagi.
Kui Pealinn palus Andres Raidil kommenteerida neid väiteid, oli ta
üpris nõutu: "Vaatasin äsja veel kord Wikipediat ja ei uskunud oma silmi
– märge Rail Balticu omanike kohta oli sealt ära koristatud," imestas
Raid.
"Asi läheb järjest huvitavamaks, sest keegi on ilmselt aru saanud, et
see oli viga, kui saadakse teada, kes on omanikud. Tuleb välja, et me
ei tohigi teada, kes on Rail balticu omanikud," rääkis Raid. Ta
meenutas, et kui sellise küsimusega sai pöördutud meie majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumi poole, siis olevat sealt vastatud, et
loomulikult on Rail Balticu omanikud Eesti, Läti ja Leedu. See väide
olevat juba siis Raidis kahtlusi äratanud, kuna kolmes riigis on raudtee
täiesti eri pikkusega ning Läti ja Leedu on erinevalt Eestist kaubelnud
endale palju kasulikumad tingimused. Lätis kuulub projekti juurde ka
sama raudtee ühendus Riia lennuväljaga ning Leedus raudteeharu
Vilniuseni, samuti ka Kaunase transiitkaubajaam, kus saab vajadusel
lisaks vahetada rongikoosseisude rattaid. "Pealegi ei tohiks ju terve
mõistuse kohaselt kiirraudtee lõppeda kusagil Leedu tihnikus, vaid peaks
jätkuma Poolas," arvas Raid.
"Kõik need küsimused kerkivad
järjekordse salastamise käigus veel reljeefsemalt esile," märkis Raid,
kes lubas jätkata Rail Balticu teema käsitlemist.
Kirjanik ja filmirežissöör
Jüri Lina alustab esimese osa kokkuvõttega ja jätkab siis andmete
tutvustamist, mis võivad kuulaja arusaamad maailmast kummutada. Need
on hämaruses hoitud faktid bioloogiast, majandusest, vabaenergiast,
poliitikast ja ajaloost. Ta räägib muu hulgas ÜROst kui jälgist
organiseeritud kuritegevuse keskusest, Punasest Ristist kui
rahajõmmide hüpikorganisatsioonist, Eesti kõige rohkem varjatud
saladustest, sellest, miks kolmas maailmasõda on välistatud, kuidas
Wall Street kontrollis isegi kontrollimatut Stalinit, miks USA ei
sekkunud, kui Mao Zedong laastas oma kodumaad, kusjuures laastatatuse
ulatust on tänini varjatud, teeb juttu ka sellest, kust praegune
sotsiaalkindlustuse mudel on üle võetud ja miks, Üritatakse saada
selgust, miks saksa ohvreid Pärast Teist maailmasõda on nii raske
välja selgitada. Vastus on ootamatu. Ta kõneleb Fidel Castro kõige
pöörasematest saladustest ning sellest, miks uusimad bioloogilised
avastused ei lähe kokku Darwini teooriatega ja miks nii
intensiivselt tõrjutakse kõrgkultuuri nähtusi ja meritokraatial
lastakse pärssida praeguse ühiskonna arengut.
On selgunud, et võim on teadlikult
varjanud algmaterjali, mis oleks aidanud meil kujundada oma
olukorrast hoopis teistsuguse arusaama kui meil on praegu.
Paljusid võivad šokeerida
võimu jubedad
varjud, mis loengu vältel nähtavaks muutuvad.
23.
jaanuaril ilmub eesti keeles Jüri Lina legendaarse teose ”Skorpioni
märgi all. Nõukogude võimu tõus ja langus”
neljas, oluliselt täiendatud trükk (560 lk). Selle lühitutvustus,
Loengul on see saadaval poole hinnaga. Seda raamatut on mitmel pool
maailmas, eelkõige USAs, peetud kõige tähtsamaks raamatuks, mis
ilmunud viimase 200 aasta vältel. Raamat on ilmunud rootsi,
prantsuse, inglise, hispaania, jaapani, eesti, läti ja vene keeles,
Jüri
Lina esitab ka kriitikat Tallinnas novembrikuus toimunud David Icke'i
ettekande suhtes, eelkõige vene propaganda vahendamise osas.
Tere
tulemast sellele ülitähtsale loengule!
Vaheajal
on võimalik osta raamatuid, heliplaate ja filme (DVD). Ettekande
lõpus saab esitada küsimusi..
Aeg
ja koht:
Esmaspäeval,
23. jaanuaril 2017
kell 19 Tallinnas Puuetega Inimeste Kojas Endla t 59, Kristiine
Kaubanduskeskuse vahetus läheduses. Juurdepääs
ühistranspordiga, tasuta parkimine maja
ees ja taga.
Kesklinna poolt sõita
Koskla tänava kaudu, sest Endla tänavalt ei pääse vasakult Mooni
tänavale. Rongipeatus Lilleküla. Bussid: 16, 17, 21, 21b, 22, 23,
24, 24a, 26, 26a, 32, 33, 47. Trollid 1, 3, 4, 5, 6, 7, 9.
Sissepääs
8 eurot.
Teisispäeval,
24. jaanuaril2017
kell 18-21
Kuressaare Ametikooli ruumes Kohtu 22
Viktor Orbán 15. detsembril Euroopa Ülemkogule saabumas. Foto: Thierry Charlier, AFP/Scanpix
Ungari peaminister Viktor Orbán avaldas tunnustust
Viie Tähe liikumise edule Itaalia referendumil, brittide Brexitile ja
Donald Trumpi võidule Ameerika Ühendriikides ning väitis, et see on
alles ülestõusu algus.
Orbáni sõnutsi on ka tema oma erakond Fidesz üks “isetehtud lugu… umbes kümme kuni kakskümmend, või kolmkümmend venda (ingl k guys – toim) ilmusid kuskilt välja, tõusid üles… kuna neil oli villand ümbritsevast maailmast” ja seda oli tarvis muuta.
Ta rõhutas Ungari portaalile 888.hu
antud intervjuus, et ka Trump on “end ise üles töötanud” ning ei alusta
seetõttu oma lauseid sõnadega “ma tunnen inimesi,” vaid “ma olen seda
teinud.”
Orbán ei usu, et rahvaülestõusud globalismi ja eliidi vastu 2016.
aastaga ühele poole said. “Ma olen veendunud, et 2017. aastast tuleb
mässu aasta,” ennustas ta.
“Kas [globalistid] suruvad selle mässu maha, see on juba teine lugu,”
tõdes ta. Aga “järgmisel aastal on valimised Saksamaal, Hollandis,
Prantsusmaal. Juhtuda võib nii mõndagi,” jätkas Ungari peaminister.
Ta liigitas mässud kaheks. Üks on töölis- ja keskklassi mäss, mis
viis Brexitini, ning teine on “… teatud mõttes rahvuslik ülestõus.”
Ta täpsustas, et tegemist on mässuga “hiilivate Euroopa Ühendriikide
propageerijate” vastu, kes rõhuvad “varjupaigaküsimusele ning trügivad
sellega riikide suveräänsuse territooriumile.”
Oma olemuselt on tegemist mässuga “poliitilise korrektsuse ja
vaoshoituse vastu,” ning “intellektuaalse mässuga häbimärgistamise
vastu.”
Küsimusele, kas selles ei peitu vastuolu, kui (Ungaris – toim)
võimulolev valitsus end mässajateks kuulutab, vastas Orbán, et
“tõelised vabadusvõitlejad on inimesed, rahvas.”
“Kui me usume Ungarisse, Ungari rahvasse … siis on meil auline
tulevik,” lisas Orbán ja rõhutas, et lastele tuleb õpetada “mitte minna
kergema vastupanu teed, vaid valida omaenda tee, kui see tundub raske,”
sest siis saab maa taas suureks.
“Ameerika, mis on teie sõnum? Teeme Ungari taas suureks!”
Palk on hea. Sõnad selgeks õpitud. Tahad veokijuhiks - palun! Avame sulle arve pangas, lubame ilusat tulevikku,ainult tee kõike, mida me püha üritus nõuab. Machiavelli tees „Eesmärk pühitseb abinõu“ tähendab seda, et eesmärk tuleb saavutada vahendeid valimata. Selle teesi kohaselt ei oma tähtsust kasvõi ebamoraalsed viisid, mille abil tahe võidakse saavutada. On siiski kaheldav, kui kindlameelselt sellest juhtmõttest kinni peaks pidama. Kui kõik inimesed tegutseksid põhimõtte järgi, et ühe eesmärgi nimel kõik muu unarusse jätta, valitseks arvatavasti täielik kaos. Sellisel juhul poleks ühiskonnas enam eetikal ega reeglitel mingit kohta. Neid võiks siis sama hästi mitte ollagi. Kuid kui nendest vabaneda, oleks raske leida üldse mingisugust kohta sõnale „inimühiskond“. Oleks vaid „inimene“ või, veelgi sobivam, „inimloom“, sest igaüks sammuks isekalt vaid enda tuleviku suunas, astudes möödaminnes hoolimatult teiste peale.
Marionetlikud valitsused on koos, ainult rahvas hakkab sellest alles nüüd aru saama, kuidas süsteem on toimima pandud. Pildil eliitterroristid. Nende musta töö tegijaid leidub kõikjal riikides. Kuid välja õpetatakse neid arvukates laagrites ja kontingent kavalalt välja valitud: iraaklaste, süürlaste, afganistanlaste, alžeerlaste, pakistanlaste jne orvuks tehtud lapsed peamiselt või verejanulised kõikjalt üle maailma. Siis sa hakkad uskuma, et tegu ongi islami invasiooni või džihaadiga.
Mingil juhul ei tohi sa teada, kes seda kõike juhivad ja organiseerivad, maksavad ja su ajusid pesevad.