teisipäev, 31. detsember 2019
Enne jõule ilmus "Rahvusliku Teataja" detsembrinumber
„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv
parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia
väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel.
Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii
päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee
on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida
iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku
Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee,
kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada
HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust
võtta meie levijuhtidega:
Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
Tartus: Meelis Kaldalu, meil: meelis@tartu1000.ee
TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.
Artikli näide detsembrikuu "Rahvuslikust Teatajast"
Putini verine nimistu Heidi Blake´i raamatus
„From Russia with Blood“ ehk Kremli timuka salasõda Läänega
VA REINUVADER KANAKARJAS
„Sellal,
kui Lääs soojalt teda tervitas, elustas Putin sovetliku plaani
täppismõrvade külviks välismaal. Iga laip oli signaal: kes jääb ette
Putininile [=Tema tsaaririigi reedab], see ühtki paopaika Maa peal
endale ei leia.“ /-/
„Mürgid „riigivaenlaste“ hävitamiseks
olid KGB arsenalis alati (aastast 1927), ent Putini ajal valmis FSB uus
ja märksa rafineeritum prog-ramm. Siit ilmuvad jäljetud tapjad: närve
paralüüsivad ained, surmabakterid ja radioaktiivsed mürgid. Taolist
mürki õhku pihustades saab esile kutsuda kiireloomulise vähkkasvaja,
südamerabanduse, siseelundite kahjustuse, nii et äkksurm niidab
likvideerijate sihtmärgi näivalt haiguslikul või loomulikul moel.“ /-/
„Putin mõistis, et ta võib Londonis karistamatult tappa Ühendkuningriigi
alama. Isegi pärast [Aleksandr] Litvinenko surma varjasid Briti võimud
edasi tõendeid sellest, et Venemaa käsul Suurbritannias inimesi
mõrvatakse. Tuli oodata Venemaa keemiarünnet [Salisburyle], et [Briti]
valitsus tunnistaks ohu olemasolu, mida ta nii kaua oli eiranud.“
PÄRIS USUTAVAD JUHTUMID
Varem
tulemuslikult FIFA-korruptsiooni uurinud ja sellest raamatu kirjutanud
Heidi Blake on Sunday Timesi ja BuzzFeedi hinnatud ajakirjanik. Oma
uues, sel sügisel (2019) ilmunud raamatus1 märgib ta, et eritalitusil on
muuseas varuks tehnoloogiaid, millega võib inimeselt niihästi aru võtta
kui teda oma eluga ise arveid klaarima sundida. Miska eestlasele meenub
pankur Aivar Rehe (1963-2019) värske juhtum. (Möödaminnes, aga vaid
seoses kevadel 2007 toimunud küberründega mainib autor ka Eestit)
Tohutu
seniavaldamata dokumentatsiooniga, kotitäite politseitõendite varal ja
sajakonna asjaosalise usutlusega põhistet uurimus haarab tänaseks nii
olulist ja ähvardavat teemat, et see võiks ja mõjubki nagu
geopoliitiline dokutriller.
Peale Kremliga kriminaalselt
seotud kindlate juhtude toob uurimus välja ka paarkümmend tänaseni
salapärast surma, mille juures Putini puudutus jääb küll küsitavaks,
ehkki on suure tõenäosuse poolest usutav. Niisuguse juhtumi näiteks
võiks olla 10. novembril 2012 kodukandis Surreys sörkjooksul
kokkuvarisenud multimiljonär Aleksandr Perepelitšnõi (1968-2012) lugu.
VENEMAA RAHAPESU & ORGANISEERITUD ROIMARLUS
Neisse
mõlemasse segatud Perepelitšnõi oli pärast Ühendkuningriiki
emigreerumist aastal 2009. a tulnud otsusele oma endised sõbrad
paljastada ning asus varustama fondi Hermitage Capital juhti William
Browderit ja samuti Lääne luuretalitusi lisateabega VF-i
riigiteenistujate rikastumise ja rahapesuskeemidest, mille sarnaseid
varem oli avalikustanud ja selle eest Moskva vanglas mõrvatud Sergei
Magnitski.
Perepelitšnõi sai ähvardusi ja tema vastu leev atentaatki oli tal teada.
BuzzFeedi
uurivate reporterite meeskond, kuhu ka raamatu autor Heidi Blake
kuulus, leidis üles Kiievist pärit 22-aastase kaunitari Elmira
Medynskaja, kellega Perepelitšnõi oli veetnud Pariisis kaks surmaeelset
päeva. Ta vestis tunnistajana paljugi huvitavat sellest, millise
kohutava pinge all viibis ta kaaslane, pidevalt kellegagi telefonitsi
suhtlev kavaler, kes aina pani kinni laudu eri restoranides ja tube
kahes hotellis korraga — ilmselt jälitajajate lollitamiseks — ning kui
nad saabusid lõpuks õhtusöögile, keeldus ta kaaslane istumast seljaga
restorani teiste külastajate poole ning saatis maitsmata toite korduvalt
kööki tagasi.
On põhjust arvata, et Perepelitšnõi sellegi
poolest ära mürgitati: toksikoloogist ekspert avastas ta seedekulglas
haruldase taimse mürgi — Gelsemium elegans — jälgi.
Vahetult
enne surma tuli Perepelitšnõile müstiline 500 miljoni dollarine ülekanne
ja läbi Skype’i regulaarseid ähvardusi. Politsei aga ei vaevunud raha
päritolu uurimagi ning kirjavahetuse tõmmised kustutas keegi kõikjalt —
isegi terrorismivastase üksuse arvuteist haihtusid need ära, nii et
taastada neid enam ei saa.
Enamik sellegi raamatu lugejale
müstika loori varju jäävaid surmi on laastanud maruliselt Putinit
troonile aidanud rikkur Berezovski meeskonda ja lähiringi, justkui torm
metsa. Ka Boris Berezovski (1946-2013) enda mõrv Ühendkuningriigis jääb
kahtlaste kilda.
EHTNE TIMUKATÖÖ
Heidi
Blake’i kaks aastat väldanud üleilmse ulatusega uurimuse kõige olulisem
tulemus on loetelu Putini tuvastet ohvreist ja kindlalt tolle
mõrvanimistusse kuuluvate juhtumite kirjeldused. Siin mainigem kolme:
Gareth W Williams (1978-2010) — piltide järgi ehe luurajatüüp. USA ja
Suurbritannia finantsluure töötaja — seksuaalmõrva-lavastus; Igor M
Ponomarjov (1965-2006) VF-i alaline esindaja Rahvusvahelises
Mereorganisatsioonis (IMO) aastast 2002 ning mereohutuskomisjoni esimees
aastast 2006 — mürgitatud talliumiga; Aleksandr V Litvinenko
(1962-2006) — mürgitatud polooniumi istoobiga (210Po) Mis puutub
viimasse, siis Putini kui riigijuhi suhet oma kunagise kolleegi, endise
julgeoleku-teenistuse alampolkovnikuga kirjeldab Heidi Blake järgmise
metafooriga: „Putini jaoks oli Litvinenko kujundlikult kahe hõbekuuliga
laetud revolver. Esimeseks kuuliks selle trumlis oli Putini paljastet
seos narkokaubanduse ja mõrvariga Tambovi-rühmituses ning teiseks —
tõendikogum, et president oli korraldanud elumajade plahvatused…”
Märkuseks:
1999. aasta suve lõpul Venemaal õhitud viie elumaja kokkuvarisemise
läbi tapeti umbes 300 inimest (inglisekeelne Vikipeedia) või Vikipeedia
eestikeelse variandi andmeid 293 tapetust ja 651 haavatust!
Briti salaluure andmeil oli Putinil tolles surmamõistetute nimekirjas veel 6 inimest peale Litvinenko.
KREMLI SALASÕJA A & O
Heidi
Blake’i osava faabulaga teos peaks olema loetav ja üles leidma laiema,
enamgi veel aga kitsama otsustajate ringi lugeja. Kirjastuse reklaam
lubab Putini verist nimestikku esitlevas raamatus üldsusele paljastada,
miks Lääne valitsused toda surmakülvi pole peatada suutnud. Miks siis?
Üks
seletusi on kahjuks meeletu arutuseni Lääne tsivilisatsiooni, majandus-
ja võimuladvikuid korrumpeeriv rahavoog. Korruptsiooni-eksport
kahtlemata käib Mosk-va moodsa külma sõja arsenali A-nomeklatuuri. Ent
ülejäänu — gaasivoogudest South- ja Nordstreami kaudu kuni
verevalamiseni: olgu hulgi — Ukraina/Süüria või joakaupa briti pinnal —
see kõik nõuab täiendavat klassifitseerimist. Heidi Blake on viimase
osas teinud tublit ja tänuväärt tööd.
1) „From Russia with
Blood: The Kremlin’s Ruthless Assassination Program and Vladimir
Putin’s Secret War on the West“, LA—NYC, 2019, 336lk.
HOLGER KALJULAID
autor on sõltumatu internetikülje Isekiri peatoimetaja
Saadan lehe esimesest leheküljest pildi ja kaks pilti art-i juurde nende allkirjad on järgmised:
Heidi
Blake (pildil keskel) jt Buzzfeedi uurivad ajakirjanikud (vasakult
Richard Holmes, Jane Bradley… Tom Warren, Alex Campbell) suutsid kevadel
2107 tuvastada 14 Suurbritannias sooritet kahtlast mõrva võimalike
Kremli sihtmärkidena. Nende töö on raamatu üheks alustalaks, mille eest
autor neid sügava kummardusega tänab
Gareth Williams
esmaspäev, 30. detsember 2019
Eesti metsas käib riiklik laastamine
Edasi lugege siit:
https://leht.postimees.ee/6859416/fred-jussi-eesti-metsas-kaib-riiklik-laastamine? Read more...
pühapäev, 29. detsember 2019
Tõde Bundeswehri kohta, mis kinnitab Mart Helme kahtlusi Saksamaa võitlusvõime osas
„Puudu on nii inimestest kui ka varustusest ja meil tuleb seista silmitsi pidevate puudjääkidega,“ kirjeldab olukorda Bundestagi Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) saadik Hans-Peter Bartels, kelle juhtimisel valmis 2019. aasta alguses põhjalik raport Bundeswehri olukorrast. „Väed ei ole kaugeltki piisavalt varustatud,“ seisab seal.
„Ükskõik, kuhu pilk heita, igal pool vaatavad vastu probleemid,“ räägib üks kõrge Saksa ohvitser. Ja ehkki Bundeswehri kehvast olukorrast on räägitud juba pikemat aega, kinnitavad Bartelsi raport ning mitmed hiljutised juhtimisprobleemid kaitseministri tasandil [kelleks oli tol hetkel praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen – tõlkija märkus], et armee olukord on hullem, kui seda oskasid arvata isegi pessimistid.
USA president Donald Trump survestab Berliini kaitsekulutusi tõstma ja täitma oma NATO liikmesriigi kohustusi. Omaette küsimus on, kas Angela Merkeli valitsus on selleks valmis või üldse võimeline.
„Tegemist on võitlusega mitmel rindel,“ ütles [tolleaegne] kaitseminister Ursula von der Leyen kriitikat tõrjudes. „Ka mina soovin, et asjad liiguksid kiiremini, kuid 25 aastat kokkutõmbamisi ja kärpeid ei saa teha tasa vaid mõne aastaga.“ Von der Leyenile heidetakse ette väliste konsultantide kasutamist, kellele on makstud sadu miljoneid eurosid Bundeswehri jamade klaarimiseks. Esialgseid tulemusi ei ole siiski veel näha.
Arvestades Saksamaa suurust ja majanduslikku võimsust tundub Berliini suhtumine riigi julgeolekusse äärmiselt pinnapealsena. Kodanikud ja poliitikud ei paista justkui üldse hoomavat väljakutseid, millega riik silmitsi seisab. Ehkki Saksamaa julgeolekule on ohuks nii Venemaa kui ka Hiina, ei paista keegi seda teadvustavat.
Suur osa meediast kujutab ohuna hoopis Ameerika Ühendriike. Avalikkuse suhtumine liigub samuti selles suunas. Arutelusid julgeoleku üle veab käputäis sarnaselt mõtlevaid mõttekodasid, kelle analüütikud veedavad suurema osa oma ajast Twitteris, hädaldades Trumpi tegutsemise pärast. Üha enam sakslasi peab Hiinat oma riigile paremaks partneriks kui USA-d. Kevadel avaldatud uurimuse kohaselt kirjeldab 80% vastanutest USA Saksamaa suhteid negatiivsete või väga negatiivsetena.
Sellises olukorras on lihtne unustada, et Ameerika Ühendriikidel on Saksamaal 33 000 sõdurit ja et II maailmasõja lõpust saadik on just Washington olnud Saksamaa julgeoleku tagaja. Paljud sakslased elavad õndsas teadmatuses, et nende riigi julgeolek, ja seega ka nende jõukus, sõltub päris palju USA tuumakilbi olemasolust. Üsna pea võib neid oodata ees karm äratus, sest Saksamaa vananenud Tornado tüüpi hävitajad, ainsad lennukid, mis on võimelised transportima tuumalõhkepeasid, vajavad järgnevatel aastatel väljavahetamist. Berliin peab leidma selleks võimaluse, et täita oma kohustusi.
Kuid see ei pruugi osutuda nii lihtsaks, vähemalt mitte poliitiliselt. Hiljutiste arengute valguses on paljud hakanud kahtlema, kas Berliin peaks üldse jätkama oma tuumalepingut USA-ga. Kahaneva populaarsusega võitlev SPD ilmselt testib olukorda. Merkeli kristlikud demokraadid soovivad aga arvatavasti USA-ga liidu jätkumist.
Poliitikud ei räägi kuigi sageli sellest, et armee on oluline demokraatlik institutsioon. Raportid halvasti varustatud vägedest ei kutsu esile mitte pahameelt, vaid selle üle visatakse pigem nalja. Riigis, kus sõjaveeteenistus ei ole prestiižne, ei muretseta sõdurite käekäigu pärast kuigi palju. Mitmed sõjaväelased tunnistavad, et eelistavad tööle sõites mitte kanda vormi, kuna muidu on oht sattuda agressiivsete pilkude ja kommentaaride ohvriks. Ja näiteks Potsdamis arutas kohalik omavalitsus selle üle, kas Bundeswehri värbamiskuulutusi sobib ikka reklaamida linna trammides.
Bundeswehri probleemide lahendamine jääb ilmselgelt Merkeli järglase kanda. Seniks aga võib öelda, et Euroopa armee plaanil – mida toetab hoolega ka Saksamaa – on sama vähe lootust saada tuult tiibadesse, kui seda on Saksamaa lennuväel.
Artikkel ilmus Politicos 19.04.2019
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/maailm/tode-bundeswehri-kohta-mis-kinnitab-mart-helme-kahtlusi-saksamaa-voitlusvoime-osas/ Read more...
President: homovastased meeleavaldused ohustavad põhiseaduslikku korda
Loe lähemalt ERRi portaalist.
Foto: Wikimedia Commons
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/uudised/1144-president-homovastased-meeleavaldused-ohustavad-pohiseaduslikku-korda Read more...
laupäev, 28. detsember 2019
Anti Poolamets jõulusoov
Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed võtavad aasta kokku ja ütlevad, mida nad ootavad uuelt aastalt
Majandusteadlane Stelter: "Leyensi roheline tehing võimaldab Lagardel võlariike otse finantseerida"
Kliimakaitse ei kuulu EKP [Euroopa Keskpank] volituste hulka. Sellegipoolest eeldab majandusteadlane Daniel Stelter, et keskpank finantseerib Leyeni nn rohelist tehingut. See oleks ka hea võimalus - kliimakatastroofi eksistentsiaalsele eriolukorrale viidates - õigustada riikide [pankade] otsest finantseerimist EKP poolt suurvõla finaalis. Saksa äriuudised rääkisid Stelterile EKP presidendi Christine Lagarde debüütist, kliimakaitsest kui rahastamise allikast ja küsimusest, kas euro võiks tulevikus konkureerida USA dollariga.
Allikas: https://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/
M.Ilves Read more...
teisipäev, 24. detsember 2019
esmaspäev, 23. detsember 2019
JUHTKIRI | Johnson tegi Eestile head reklaami
„Ülikõva!” hindas seda välisminister Urmas Reinsalu. Tal on õigus. Kui NATO võimsuselt teise riigi tegelik juht külastab kuskil oma sõdureid, siis pöörab maailm pilgu sinna. Vaatab ja saab teada, et Eestis on Afganistani järel brittide suuruselt teine välismissioon. Kes tunneb lähemat huvi, leiab kergesti materjale, miks tunnevad Baltimaad muret oma naabritega lähiminevikus korduvalt agressiivselt käitunud Venemaa pärast. Eesti oma 2% kaitsekulutustega SKP-st ja aktiivse partnerina, kes konfliktikolletes kaasa lööb, jätab ühtlasi usaldusväärse mulje. Kui seda kõike tunnustab
Ühendkuningriigi valitsusjuht, siis see ongi ülikõva.
Maailma hapramaks
muutunud julgeolek ei jäta tagasihoidlikkuseks kohta. Sõdu ei võideta
ainult relvade, vaid ka avaliku arvamuse, südame ja mõistusega. Johnson
andis tugeva signaali: ehkki Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, ei
põgene ta vastutusest ühise julgeolekuruumi eest. Suurbritannia
septembrikuine otsus suurendada kaitsekulutusi 2,6% võrra kinnitab, et
tegu pole tühjade sõnadega.
Johnsoni visiidis võibki näha taotlust, et kodumaa avalikkus toetaks sõjaväe ja kaitsetööstuse tugevdamist. Näiteks Briti avalikkuse jaoks üks mõjukamaid lehti, tabloid Daily Mail keskendus oma kajastuses sellele, et valitsus võttis üle õhuväe peamise varustaja, kompanii Cobham.
Briti
peaministri kinnitus NATO ühtsuse kohta pole julgeoleku ebakindluse
ajal sugugi vähetähtis. Eestil tuleb võtta sellest maksimum, aga jääda
ustavaks ka EL-i ühispositsioonile Brexiti kõnelustel.
Muidugi
on õigus ka välispoliitika eksperdil Kadri Liigil, kelle sõnutsi oligi
visiidi peamine mõte näidata peaministrit jõulude eel koos oma vägedega.
Afganistan on kaugel, kuid Tallinna hea mugav tulla.
Teisalt jällegi, kui juba jutt Afganistanile läks, siis eks ole tõsi seegi, et märkimisväärne osa liitlaste avalikkust seostab enda laigulistest võitlejatest kuskil angaaris tehtud fotosid ohtlike kriisikolletega. Pole just meeldivaim kuvand.
Väikeriigina
pole meil teha palju muud, kui võtta sellest maksimum ja mitte teha
vigu. Valida õige positsioon näiteks olukorras, kus hea sõjaline
liitlane hakkab pärast Euroopa Liidust lahkumist pidama ühendusega
kaubandusläbirääkimisi. Ja kindlasti mitte lubada juhtpoliitikutel oma
sõpru möödaminnes solvata, nagu viimasel ajal on juhtunud.
Allikas: https://epl.delfi.ee/arvamus/juhtkiri-johnson-tegi-eestile-head-reklaami?id=88459217
Allikas: https://epl.delfi.ee/arvamus/juhtkiri-johnson-tegi-eestile-head-reklaami?id=88459217
Read more...
pühapäev, 22. detsember 2019
Huvitavat pühapäevaks: MATTI ILVES: Türgist saabuvate immigrantide saabumine Euroopasse 2019. aastal peaaegu kahekordistub
Konfidentsiaalsest EL-i aruandest nähtub, et tänavu Türgist ELi edukalt sisenenud rändajate ja varjupaigataotlejate arv on 2018. aastaga võrreldes peaaegu kahekordistunud, vahendab Die Welt .
Jaanuarist detsembri keskpaigani jõudis Euroopa Liitu 70 002 Türgist pärit sisserändajat, mis tähendab 46 protsendi kasvu võrreldes eelmise aasta sama perioodiga.
Ligi 68 000 neist rändajatest asus Egeuse mere kaudu Türgist Kreekasse. Praegu elab enamik Kreeka saarte ülerahvastatud rändelaagrites. Väidetavalt on ülejäänud rändajad teinud sellest Itaalia, Küprose ja Bulgaaria.
30 protsenti uutest saabujatest saabus Afganistanist, Süüriast aga vaid 14 protsenti varjupaigataotlusi. Pakistani, iraaklaste ja Türgi kodanikud moodustasid austusega 9,5 protsenti, 8 protsenti ja 5 protsenti varjupaigataotlejatest.
Kreeka Egeuse mere saarte sisserändajate vastuvõtukeskused on viimase aasta jooksul sattunud tugeva surve alla. Uute tulijate pideva sissevooluga toimetulemiseks on Kreeka valitsus olnud sunnitud tuhanded migrandid mandrile viima. Selle aasta algusest detsembri keskpaigani on Kreeka mandriosale üle viidud 34 000 migranti.
Kreekas kiiresti halvenev olukord on ajendanud paljusid Euroopa poliitikuid kahtlema, kas EL-Türgi kokkulepe on täielikult lahti tulnud.
Lepingu kohaselt peab Türgi võtma tagasi tema territooriumi läbinud migrandid, et viia see Euroopasse ja takistada migrantide Euroopasse sisenemist. Vastutasuks maksab Euroopa Liit Türgile Süüria põgenikekriisi lahendamiseks 6 miljardit eurot. Hoolimata sellest, et EL seda maksis, on Ankara pidevalt kurtnud, et blokk ei tee piisavalt.
"On teatatud, et mõnes olukorras pole Türgi patrull-paadid sekkunud ega isegi põgenikepaate Kreeka vetesse tõuganud pärast Kreeka rannikuvalve teate saamist," seisab EL-i konfidentsiaalses aruandes.
Nüüd on täiesti selge, et E. Liit ei soovigi saada ebaseaduslikest immigrantidest lahti. Selline seiskoht on täielikus kooskõlas globalismiga.
Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/ Read more...
Vaba ühiskond versus liberaalne demokraatia
Austatud kuulajad, alustan tõdemusest, et klassikalised isikuvabadused – eeskätt sõna-, usu-, veendumus- ja väljendusvabadus – on viimastel aastakümnetel lääne ühiskondades tugeva ideoloogilise surve alla sattunud. Ma väidan, et suurimat ohtu vabale ühiskonnale kujutab tänapäeval endast liberaalne demokraatia ning et seda ohtu tuleb laiemalt teadvustada, juhul kui tahame säilitada oma senised vabadused.
Liberaalne demokraatia ja vaba ühiskond on eri asjad
Minu arvates tuleb vahet teha liberaalse demokraatia ja vaba ühiskonna mõiste vahel; need ei ole (vähemalt mitte enam) sünonüümid.
Vaba ühiskonna aluseks on Euroopa kultuuriruumis viimase mõnesaja aasta jooksul defineeritud õigused ja vabadused, mis on loetletud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses. Nende seas on olulisel kohal südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, arvamus- ja veendumusvabadus, õigus levitada oma ideid, kogunemis- ja ühinemisvabadus jne.
Liberaalne demokraatia aga on ühiskonnakorraldus, mida suunab – arvan, et see on täpne määratlus – teatav poliitiline ideoloogia, mida on nimetatud liberaalseks, vasakliberaalseks või kuidagi teisiti.
Nii nagu Nõukogude Liidus kehtis ühe partei diktatuur – ühiskonda suunavaks ja juhtivaks jõuks oli Kommunistlik Partei –, nõnda juhib liberaalses demokraatias ühiskonna arengut üks ideoloogiline suundumus. See tähendab, et demokraatlikud mehhanismid ja ühiskondlikud institutsioonid seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu tasandil pannakse toimima kooskõlas nimetatud suundumusega ning demokraatiat „ei või ära kasutada“ režiimi alusideoloogia ning selle väärtuste (mida on hakatud nimetama läänelikeks või euroopalikeks väärtusteks) nõrgestamiseks. Näiteks on mõeldamatu hakata piirama abordiõigust või nn geiõigusi. Isegi katset määratleda abielu mehe ja naise liiduna võidakse kvalifitseerida inimõiguste vastaseks tegevuseks.
Liberaalne demokraatia on seega ideoloogiline režiim ja see asjaolu eristab teda vabast ühiskonnast, mis on rajatud küll klassikalise liberalismi põhimõtetele (õigusriik, inimeste võrdsus seaduse ees, põhilised inimõigused ja kodanikuvabadused), ent mis võimaldab vastavalt kodanike vabale valikule edendada ühiskonnas erinevaid poliitilisi ideoloogiaid.
Selle eristuse tegemine on tänapäeval äärmiselt oluline, sest praeguses poliitilises retoorikas kiputakse ekslikult või koguni eksitavalt samastama liberaalset demokraatiat ja vaba ühiskonda ning tehakse sellest järeldus, nagu saaks ühiskonna toimimise aluseks olla vaid üksainus ideoloogia, mida, tõsi küll, ei tahetagi ideoloogiana käsitleda.
Vabaduse ja võrdsuse vastuolu
Vabadus ja võrdsus on juba mitme sajandi jooksul olnud erinevate poliitiliste ideoloogiate lipukirjaks. Need mõisted on käinud käsikäes ja nende saavutamist on peetud vajalikuks õiglasema ühiskonna ehitamisel. Kui marksism asetas rõhu majanduslikule võrdsustamisele, nähes õiglase ühiskonna saavutamise võtit töörahva vabastamises kapitalistlikust ekspluateerimisest, siis liberaalne ideoloogiline suundumus on viimastel kümnenditel keskendunud võitlusele erinevate ühiskonnagruppide sotsiaalse võrdsuse eest. Paraku jäi mõlemal puhul kaotajaks vabadus.
Vabaduse ja võrdsuse paradoks seisneb öeldavasti selles, et mida rohkem on võrdsust, seda vähemaks jääb vabadust, ja vastupidi. Vist Milton Friedmanilt pärineb mõte: „Ühiskond, mis eelistab võrdsust vabadusele, jääb ilma mõlemast. Ühiskond, mis eelistab vabadust võrdsusele, saavutab suurel määral mõlemat.“
Võrdsust suudab ühiskonnas kehtestada vaid riigivõim, tehes seda seaduste abil. Sotsialistlikes riikides natsionaliseeriti võrdsuse kehtestamise nimel tootmisvahendid ja loodeti liikuda niisuguse ühiskonnakorralduse poole, kus eraomandus kui selline lakkab üldse olemast.
Liberaalses demokraatias tõuseb tulipunkti erinevate vähemusgruppide võrdne kohtlemine ja vaba eneseteostus. Just võrdse kohtlemise nõudega põhjendatakse vajadust muuta ühiskonna hoiakuid, mis takistavat alla surutud rühmadel nagu naised, immigrandid, seksuaalvähemused jne nautida teistega samasuguseid õigusi.
See viib aga selleni, et riigivõim asub võrdsuse saavutamise nimel piirama erinevaid vabadusi – näiteks ettevõtlusvabadust ja usuvabadust (sookvoodid börsiettevõtete juhtkonnas, samasooliste paaride kohustuslik teenindamine ettevõtja usuliste veendumuste kiuste jne), kuid samuti sõna- ja väljendusvabadust (poliitiline korrektsus, vihakõneseadused, tsensuur).
Löögi all on usu- ja veendumusvabadus
Üheks grupiks, kes on liberaalses demokraatias sattunud oma veendumuste tõttu löögi alla, on kristlased. Neid aga ei käsitleta tavaliselt alla surutud vähemusena, mistõttu ei taheta neis näha ohvreid. Pigemini nähakse kristluses rõhuvate uskumuste kogumit, mis takistab progressi.
Konflikt on tekkinud siis, kui püüdlus järgida kristlikke usulisi ja moraalseid veendumusi põrkub riikliku võrdsustamispoliitikaga. Lääne tsivilisatsiooni juhtivates ingliskeelsetes riikides (Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid) on viimastel aastatel toimunud ridamisi kohtuvaidlusi selle üle, kas kristlastest kodumajutuse pakkujad, pagarid ja teised ettevõtjad on kohustatud teenuseid osutama ka juhul, kui nad peavad osalema milleski, mis on neile usuliselt või moraalselt vastuvõetamatu.
Peamiselt on konflikt tekkinud homoseksuaalsete suhete tunnustamise pinnalt. Vaidluse tuum seisneb selles, kas võrdse kohtlemise printsiip tuleb ellu viia hoolimata usu- ja veendumusvabaduse printsiibist.
Kui kristlastest võõrastemajapidajad, pulmafotograafid või pagarid peavad valima, kas minna vastuollu oma veendumustega või loobuda oma tööst (lisagem, et Suurbritannias olid sunnitud oma uksed sulgema kõik kristlikud adopteerimisagentuurid, mis ei soovinud vahendada lapsi samasoolistele paaridele), siis on tegemist olukorraga, kus usu- ja veendumusvabadus peab taganema võrdsuse või n-ö võrdse kohtlemise põhimõtte ees. Väidetakse, et kedagi ei sunnita oma veendumusi muutma. Samas võib näha, et inimesi sunnitakse käituma oma veendumuste vastaselt.
Kui nn homoküsimuses on uus reaalsus juhtivates lääneriikides juba kehtestatud, siis on uus rindejoon kujunemas nn transsooliste isikute enesemääratlemise küsimuses. Suurbritannias sunniti töölt lahkuma kogenud arst, kes keeldus kasutamast transsooliste isikute puhul sookuuluvust näitavaid asesõnu, mis on vastuolus inimese bioloogilise sooga.
Selles mõttes võime meie kui eestlased olla tänulikud oma emakeele eest, kus taolised sekeldused sooga on võimatud. Siingi on konflikti põhjuseks soov sundida ühiskonda tunnustama teatud vähemusgruppidesse kuuluvate isikute enesemääratlust, arvestamata samas teiste ühiskonnaliikmete veendumustega. Võrdne kohtlemine – ja ühes sellega sotsiaalne õiglus – peab teostuma kasvõi teiste inimeste veendumusvabaduse arvelt.
Sõnavabaduse mahasurumine
Teine äärmiselt oluline vabadus, mis on liberaalses demokraatias löögi alla sattunud, on sõnavabadus. Võrdsustamispoliitikat on kõikjal liberaalsetes demokraatiates saatnud kriitika vaigistamine. Et tagada näiliselt sõna- ja veendumusvabaduse põhimõtte puutumatus, on vastuseisu mahasurumist õigustatud vajadusega võidelda vaenuõhutamise ja sallimatuse vastu.
See on olnud nutikas käik selles mõttes, et ka sõnavabaduse kõige suuremad pooldajad nõustuvad, et sõnavabadus ei ole absoluutne – näiteks ei saa ühiskond aktsepteerida üleskutseid vägivallale. Nii on mõnel pool läbi surutud nn vihakõneseadused, mis on andnud võimaluse vaigistada seisukohti, mis vabas ja demokraatlikus ühiskonnas peaksid kõigi mõõdupuude kohaselt siiski lubatud olema.
Tähelepanuväärsed näited on jällegi seotud kas homoseksuaalsete suhete aktsepteerimise või immigratsiooniteemaga. Just neil päevil on vähemalt kristlastest meediatarbijate tähelepanu köitnud Soome kristliku poliitiku – endise siseministri ja praeguse rahvasaadiku – Päivi Räsäneni tagakiusamine (kuidagi teisiti seda nimetada ei saa).
Tänavu juunis esitas Räsänen sotsiaalmeedias rahulikus toonis küsimuse, kuidas sobib kristliku õpetusega kokku asjaolu, et Soome luterlik kirik on otsustanud hakata homofestivali Helsinki Pride 2019 ametlikuks partneriks. Ta lisas pildi piibli kirjakohast, kus taunitakse loomuvastast sugulist läbikäimist. Üllatuseks asus politsei seda mõtteavaldust võimaliku vaenuõhutamisena uurima ning Räsänen kutsuti ligi neli tundi väldanud ülekuulamisele.
Nagu sellest veel vähe oleks, teatas Soome peaprokurör, et vaenuõhutamise ilminguid leidub ka Räsäneni kirjutises „Ta lõi nad meheks ja naiseks“, mis on ilmunud viisteist (!) aastat tagasi. Arvatav kuritegu polevat aga aegunud, sest kirjutis on ka täna kättesaadav. Peaprokurör nõudis politseilt vahepeal juba lõpetatud uurimise taasavamist.
Tuleb lisada, et Räsänen ei ole ainult konservatiivsete vaadetega kristlane, vaid hariduselt arst, mistõttu tema hinnangud homoseksuaalsetele suhetele ei lähtu üksnes usulistest veendumustest. Võimude reaktsioonist aga jääb vägisi mulje, et teatud seisukohti ei ole enam soovitav avalikult väljendada.
Ma lisan siia veel ühe kõneka nüansi. Erakonna Põlissoomlased juht Jussi Halla-aho meenutas, et 2015. aastal oli Päivi Räsänen üks neid, kes hoiatas migrantide-vastase vihakõne eest. Nüüd on teda ennast tabanud süüdistused vaenuõhutamises. „Vihakõneseaduste toetajad, kes selle koletise on loonud ja teda toidavad, arvavad, et nad ise on selle eest kaitstud,“ ütles Halla-aho. „Me kaitseme teid, saadik Räsänen, teadlikuna sellest, et teie ei kaitsnud meid ega kaitseks ka nüüd. Loodan, et mõtlete selle üle järele.“
Oht vabadusele lähtub liberaalsest demokraatiast
Räsäneni juhtum on kindlasti üks kõnekamaid näiteid sellest, kuidas liberaalne demokraatia kui ideoloogiline režiim ohustab ja õõnestab vaba ühiskonda. Aga see pole kaugeltki ainus juhtum. Režiimi vaenulikkus ei ähvarda üksnes tõsikristlasi, vaid kõiki, kes söandavad ühiskonna eeldatavat ideoloogilist konsensust kahtluse alla seada. Sageli reageerivad „valeõpetust“ väljendanud „ketserite“ suhtes tööandjad (meenutagem kooliõpetaja Priit Dievese vallandamist) või teised „lojaalsed“ kodanikud, kes ilmutavad oma ideoloogilist truudust ka ilma riigivõimu surveta. Soomes on asi juba niikaugel, et politseile esitatakse kaebusi vanade telesarjade peale, mis sisaldavat vaenuõhutamist erinevate vähemusgruppide aadressil.
Mõne arvates on autoritaarsust lihtne ära tunda – tuleb vaid tõmmata hoogsalt paralleele kahe maailmasõja vaheliste aastakümnetega, võrreldes tänaseid parempoolseid ja rahvuslikke liikumisi toonaste Saksa natsionaalsotsialistide ja Itaalia fašistidega, ehkki niisugusel võrdlusel puudub igasugune ratsionaalne alus. Sellest hoolimata üritatakse kehtestada valelikku narratiivi, et nõndanimetatud populistide ja äärmusparempoolsete esiletõus on seadnud ohtu õigusriigi ja vabadused.
Hiljuti loetles Postimehes üks vabakutseline ajakirjanik vabadust ohustavaid arenguid Eesti ühiskonnas. Tema meelest on nendeks alkoholipiirangu kehtestamine meelelahutusasutustes, mis võib viia nii mitmegi peopaiga hingevaakumiseni; asjaolu, et vanem põlvkond leiab, et LGBT-noorte vastu tuleb „pereväärtusi“ kaitstes protestida; Eesti Kaasaegse Kunstimuuseumi (EKKM) rendilepingu ootamatu lõpetamine. „Mugavuses ei panda tähele vabaduse tükk tüki haaval kärpimist, kuni avastatakse end piirangute tagant,“ deklareeris ta paatoslikult (Kärt Kelder. Vajadus reivida ja vaba olla, PM 28.11.2019.)
Hoiatus kui niisugune on omal kohal, ent tegelikult on lood täpselt vastupidised. Vabadust ei ohusta sotsiaalne konservatiivsus ega mõistlikud piirangud, mis peavad silmas kogu ühiskonna huve ja kasu, vaid see, kui ideoloogilistel kaalutlustel hakatakse piirama sõna- ja veendumusvabadust või muid peamisi vabadusi. Vabadust ei saa degradeerida pelgalt õiguseks ohjeldamatult pidu panna ja lõõgastuda – see oleks vabadust naeruvääristav karikatuur.
Liberaalne demokraatia on pealtnäha edumeelne ja õilis režiim, mis väidab end kaitsvat üksikisiku õigusi ja vabadusi, kuid nagu näeme, satuvad selle tõttu erinevate ühiskonnagruppide tegelikud õigused ja vabadused suure ideoloogilise surve alla. See on juhtunud päriselt ja asjad liiguvad kiiresti väga murettekitavas suunas. Nagu ma oma ettekande sissejuhatuses tõdesin, on liberaalsest demokraatiast saanud tänapäeval suurim oht vabale ühiskonnale.
Kui tahame oma vabadust säilitada, peame seda ohtu kõigepealt teadvustama ning sellele otsustavalt vastu seisma, osutades argumenteeritult ja ratsionaalselt ning samuti järjekindlalt ideoloogilise diktatuuri ilmingutele. Ega meil ei olegi palju muid võimalusi kui püüda ühiskonda ratsionaalsete argumentidega veenda, kuigi vastaspool armastab mängida irratsionaalsele ja tundelisele küljele. Selles võitluses on minu arvates oluline koht vanematel ja keskealistel inimestel, kes mäletavad veel nõukogude režiimi ja selle ideoloogilisi valesid ning oskavad uue kurjuse läbi näha. Nende kogemus on taas aktuaalseks muutunud.
Tänan tähelepanu eest.
14. detsembril 2019 Tartus Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis toimunud konverentsil „Eesti valik: demokraatia või demokratuur“ peetud ettekande aluseks olnud tekst, mis ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee.
Päisefoto autor: Jüri Vlassov
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/1136-vaba-uehiskond-versus-liberaalne-demokraatia Read more...
Soome mürkroheline ja padupunane valitsus kasvatab oma kukrut ja riigi bürokraatiaaparaati
Avalikkuse tähelepanu pälvis juba Antti Rinne (sd) valitsuse abiliste arv, keda oli 80. Näiteks Juha Sipilä keserakondlikus valitsuses oli vaid 42 eriassistenti ja 4 riigisekretäri.
Ilta-Sanomat teatas augustis, et riigisekretäride palgad Rinne valitsuses varieerusid veidi alla 10 000 eurost kuni peaaegu 13 000 euroni. Enim tasustatud töötaja oli Rinne riigisekretär Rimo Luoma. Erinõustajatele maksti 4500 eurost maksimaalselt 7900 euroni. Võrreldes Sipilä ametiajaga on ka assistentide tasud suurenenud.
Ministrite, nende erinõunike ja riigisekretäride palkadeks on 2020. aastaks ette nähtud 11,5 miljonit eurot. See on umbes 5 miljonit eurot rohkem kui sel aastal.
Valitsuse sõnul on kasv tingitud ministrite, riigisekretäride ja eriassistentide arvu suurendamisest, töötasukriteeriumide kohandamisest ja eelmise valitsuse ministrite töötasudelt kokkuhoiu kaotamisest.
Soome sotsiaaldemokraadid peaks mõtlema töörahvale ja rohelised tarbimise vähendamisele – ometigi on mõlemad võimu juurde pääsenuna varmad endale hüvesid määrama.
Kui aga nii palju abilisi on vaja asjaajamiste juures, siis on tõesti pidevalt asjalikku nõu vajavatel poemüüjatel targem kõrvale tõmbuda ja anda ministrikohad spetsialistidele üle.
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/maailm/soome-murkroheline-ja-padupunane-valitsus-kasvatab-oma-kukrut-ja-riigi-burokraatiaaparaati/ Read more...
laupäev, 21. detsember 2019
Jaak Madison: konservatiivide edu jätkumine eeldab vähem möla ja rohkem tegusid
Kui konservatiivid soovivad poliitilisel maastikul oma positsioone jätkuvalt parandada, on vaja lähtuda põhimõttest "vähem möla ja rohkem tööd", toonitas Euroopa Parlamendi saadik ja EKRE aseesimees Jaak Madison intervjuus Objektiivile, rääkides ühtlasi oma esimese poolaasta kogemustest europarlamendis.
Soome kiriku jõulu-jumalateenistus sai ootamatu pöörde: õpetaja ütles, et maailma lõpp saabub 2040. aastal
Lappeenrantas Lauritsala kirikus oli pühapäeva
õhtul tavapärane jõululauludega jumalateenistus, kuhu oli kogunenud
terve kirikutäis koguduse liikmeid. Meeleolu oli jõuludele omaselt
harras, kuni koguduse õpetaja Pentti Berg kuulutas kantslist, et maailma
lõpp saabub 2040. aastal.
Bergi väitel viitavad maailma lõpule 2040. aastal
kõik märgid. Bergi väitel on ka teadlased välja arvestanud, et maailma
lõpp saabub just 2040. aastal. Berg soovitas inimestel lugeda Vana
testamenti, kus on maailma lõppu ette ennustatud, vahendab Yle.
Jumalateenistusele tulnud inimesed olid pärast sellist juttu nähtavalt
hämmingus. Inimesed tunnistasid, et jõulutunne kadus ära. Inimesed
kaalusid pärast seda üldse kirikust lahkumist. Kirikus oli palju lapsi,
kes loodetavasti seda juttu väga teraselt ei kuulanud.
Kirikuõpetaja Pentti Berg ütles ka pärast seda, et
jääb endale kindlaks ja on veendunud, et maailma lõpp tuleb 2040.
aastal. Berg ütles, et maailma lõpp pole mingi uus asi ja kristlased on
seda alati teadnud. Bergi väitel on Piiblis 120 asja, mis peavad täide
minema, enne kui Jeesus teist korda tuleb. Nüüd on need asjad kõik täide
läinud.
Berg märgib, et ta pole ainus, kes nii arvab,
teadlased on sama meelt. Berg viitab ajakirjanduses aasta algul ilmunud
artiklitele, milles prognoositi maailma lõppu. Maailma lõppusid on olnud
kokku viis, viimane oli 65 miljonit aastat tagasi, kui Maa pinnale
lendas suur asteroid. Selle tulemusel surid välja dinosaurused. Pärast
kõiki maailma lõpusid on elu Maal edasi läinud.
Kirikuõpetaja Berg ütles, et lõpuks on ka teadlased samal arvamusel
usumeestega ning et selles pole midagi imelikku. Bergil on ka lahendus
maailma lõpu vältimiseks: selleks tuleb inimesel sõlmida lepe J
Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen ütles, et pole Bergi
jutlust kuulnud, aga kavatseb õpetajaga sel teemal vestelda. Häkkinen
on arvamusel, et kaunimad jõululaud ja maailma lõpp omavahel kokku ei
sobi. Häkkineni väitel kuulub õpetaja ameti juurde arusaam, mis teemasid
mis ajal käsitleda. Samuti on Häkkineni meelest vale välja öelda
konkreetset maailma lõpu aastat. Ta ütles Jeesust tsiteerides, et seda
teab vaid Taevane isa. Ükski piiskop ega õpetaja maailma lõpu aega ei
tea.
Tavalise arusaama kohaselt tähendab maailma lõpp
elu või inimkonna hukkumist maakeral. Kristlikus tähenduses aga tähistab
maailma lõpp uue ajastu algust. See ei tähenda, et elu lõppeb, vaid
sellele järgneb viimne kohtupäev, kaduvus ja igavene elu. Piirkopi
väitel on samas hea, et õpetaja Bergi jutt on pannud inimesed mõtlema.
umalaga.
Sellega kaasneb tagasihoidlik eluviis, mis arvestab ka loodusega.
reede, 20. detsember 2019
Fookuses: vaba ühiskonda püüavad lämmatada mitte konservatiivid, vaid liberaalid
Vaba ühiskonda ohustavad mitte konservatiivid, nagu väitis hiljuti politoloog Tõnis Saarts, vaid hoopis need võimu- ja meediaringkonnad, mis väidavad end olevat liberaalse demokraatia edendajad, nendivad Markus Järvi ja Varro Vooglaid saates "Fookuses".
Europarlament ründas Poolat ja Balti riike "LGBTI" ideoloogiale vastu seismise eest
Peale selle kutsus europarlament "liikmesriike üles kehtestama õigusakte samasooliste abielude ja partnerluste samaväärseks tunnustamiseks, et tagada õiguse era- ja perekonnaelule täielik austamine ilma diskrimineerimiseta".
Resolutsiooni kohaselt on alates 2019. aasta algusest Poolas olnud üle 80 juhtumi, kus vojevoodkonnad, ringkonnad või vallad on võtnud vastu resolutsioone, milles nad on kuulutatud end vabaks nn LGBT‑ideoloogiast või võtnud vastu nn piirkondlikud perekonnaõiguste hartad või nende põhisätted, "diskrimineerides eelkõige üksikvanemaga perekondi ja LGBTI‑peresid."
Resolutsioonis öeldakse muuhulgas, et Euroopa parlament "kutsub Poolat üles kindlalt hukka mõistma LGBTI‑inimeste diskrimineerimise, sealhulgas juhul, kui sellega tegelevad kohalikud ametiasutused, ning tühistama LGBTI‑inimeste õigusi ründavad resolutsioonid, sealhulgas nn LGBTI‑ideoloogia vastased kohalikud sätted, tehes seda kooskõlas oma siseriikliku õigusega ning ELi ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega."
Samuti mõistab Euroopa parlament "hukka alaealistele kättesaadavat teavet käsitlevate seaduste väärkasutamise eelkõige hariduse ja meedia valdkonnas, mille eesmärk on tsenseerida LGBTI‑inimestega seotud sisu ja materjale, eeskätt alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest käsitleva Leedu seaduse artikli 4 lõike 2 punkt 16 ja Läti haridusseaduse artikli 10 lõige 1".
Resolutsiooni võib eesti keeles lugeda siin.
Allikas: http://www.meiekirik.net/index.php/uudised/1138-europarlament-ruendas-poolat-ja-balti-riike-lgbti-ideoloogiale-vastu-seismise-eest Read more...
neljapäev, 19. detsember 2019
( : ) kivisildnik: Soome praegust valitsust saab toetada ainult illegaalne immigrant või silmaklappidega kommar
Vaatan Küprosel minarette ja kirjutan ulmejuttu, mille alguse ma söandasin eelpool ära tuua, sest sõna on ikka veel suhteliselt vaba. Soome teema on aktuaalne, ootan, et keegi vabandaks Soomes väljaõpetatud nokulaulu eksperdi tegevuse pärast meie lasteaedades, mu meelest vajab see lastenokundus pehmelt öeldes juriidilist
On täiesti loomulik ja ennustatav, et hr Mart Helme seisukoht Soome valitsuse küsimuses paneb kultuurisõja vaenlased jalgu trampima ja tagant otsast verist vahtu välja ajama. Midagi muud ei olegi mõõdukalt austatud presidendist ja degenereerunud ajakirjanduselt oodata. Vaenutegevus jätkub.
Mind pani aga sügavalt nördima ühe sümpaatse vanema põlve intellektuaali avaliku meedia postitus, ma ei julge ühtegi nime nimetada, sest pärast saan närvilisi sõnumeid, et olen kellegi mingitesse poliitilistesse afääridesse seganud, ehkki nad ise kärarikkalt päevateemadel sõna võtavad ja kommenteerivad.
Ühesõnaga, Tiit Kärneri postitus soome teemadel algas paljutõotavalt, osundan: “Mul jääb mulje, et pea kõik peavad oma südameasjaks olla kellegi või vähemalt mingi erakonna või ideoloogia kaitsjaks. Aga see on kõik täiesti tähtsusetu. Põhiseaduses on kirjas Eesti riigi mõte ja olemasolu õigustus, mille abil saame kontrollida kõigi tegude väärtust, ükskõik kes neid ka ei soorita. Alati tuleb küsida, kas mingi tegu või sõna aitab meid seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri eest, või töötab sellele vastu.”
Ilmus FB-s 17. detsembril kl 18.33 hr Kärneri ajajoonel, väga mõistlik. Ja ka edasi on jutt selge, autor kinnitab, et näeb vähemusvalitsuses ainsat põhiseadust toetavat jõudu, millele ajakirjandus ja süvariik vastu töötavad, ka nõus. Ja siis kisub jutt postimeheks, ehkki autor ei näe hr Mart Helme sõnades otsest ohtu aga ikkagi… pinged… naeruväärne… võimalus valitsuse ründamiseks… ei toetaks.
Aga mina toetan, toetan, sest lähtun põhiseadusest. Ma pean soome vastust Eesti põhiseaduslikule korrale ohtlikuks ja vaenulikuks – mis islamipolitsei, mis ISIS-e leskede import, mis naeruväärne ja piinlik katseklaasiseksi õilistamine poliitiliste vahenditega, kasige magamistuppa tagasi oma suvaiharusega – igal asjal on oma koht.
Mina olen ühe köögitüdrukute genotsiidi all elanud, see oli jälk, need poolemeelsed köögitüdrukud tapsid mul pool suguvõsa maha ja nüüd peaksin ma sõnu valima, te valige paremini oma ohvreid, lurjused, bandiidid, idioodid. Paralleelid on ilmsed nii Soome vasakäärmuslastest valitsuse kui kommunistliku okupatsiooni ja euroliidu vahel, see on meie põhiseaduslikule korrale ohtlik.
Kõik, kes näevad rahvusriikides õudust ja rahvusriikides inimvaenulikku düstoopiat, on põhiseadusliku korra vaenlased. Ja vaenlast ei õilistata, ei ilustata, vaenlasele ei halastata ei sõnades ega tegudes. Vaenlasega sõditakse ja sõda ei ole midagi viisakat, meeldivat või parketikõlbulikku, parkett lendab pilbasteks, sest nii on vaja ja see on väike ohver.
Ma ei kavatse vabandada oma vanaisa mõrvarite ees, ega nende ees, kes seda veretööd õigustavad ega ka nende ees, kes täna verist ja inimvaenulikku ideoloogiat levitavad ja mahitavad. Ja ka lastekohitsejate ees ma ei vabanda, see on kohutav inimsusevastane kuritegu, miks mina peaksin vabandama – mina pole kellelgi mune alt ära hammustanud.
Põhja pojad ei tulnud Vabadussõtta vabandama. Metsavennad ei läinud punkritesse vabandama. Ja ka Juhan Liiv ei vabandanud, et ükskord on Eesti riik. Otse vastupidi. Anname endale aru, mis on põhiseadus ja mis on vaenlase propaganda ning anname endale aru, et meil käib sõda eesti riigi, rahva, kultuuri ja keele vastu.
Kas kujutate ette Kuperjanovi partisane enne lahingut vaenlase ees vabandamas või lahingu asemel vabandamas, see on ju absurd, ja nüüd isegi mõistlikud inimesed muudkui jahuvad mingist solvumisest, ajupesu on nii kaugele läinud. Kui on kuritegu, minge kohtusse või olge vait. Kui kellelegi meeldib tegeleda stiiliküsimustega, siis kirjutage kirjanduskriitikat. Siin on stiilianalüüsi koht ja seda tööd on oi oi oi kui palju.
Kirjanikud võivad mistahes mäda näost välja ajada, kedagi ei huvita. Stiilianalüütikud ja keeleilu kaitsjad, võtke kirjanike liidu liikme Urve Tinnuri looming ette ja teil on rügamist seitsmesajaks aastaks, iga sõna on vale ja kole ja rumal, raamatuid on aga sellel viljakal isikul neljakümne tuuris, mitte nagu palgakirjanikel, et nagu kolm või viis ja needki pole palju viljakamad.
Kas keegi mulle hea sõna ütles, kui ma kirjutasin Maxima kassapidajast raamatu “(:)kehakultus”, kui need kassapidajad on teile nii südame külge kasvanud, siis ülistage mind, suuremeelset kirjanikku, kes ma olen heidiku kilbile tõstnud. Kus on nüüd Vilja Kiisleri mitme kirgliku arvustuse tules karastunud sulg? Kedagi ei huvita.
Huvitav, kas Marie Under on nüüd ka ohuks meie põhiseaduslikule korrale, sest ta tõlkis kunagi Anna Ahmatova “Reekviemi” mis on pühendatud vasakekstremismi ohvritele? Või on meie kultuur nagu Postimees, kus eesti asja võib ajada ainult vene ajakirjanik Ivanov? Ahmatova on küll venelane ja nii ja naa, aga Under on siiski eestlane, kas eestlane ikka tohib kahtlase vene poetessi vihakõnet tõlkida? Punarotid võiks need asjad mulle ära seletada.
Kas me peksime Otto Wille Kuusinenile klaasist ausamba püstitama? Ja kui ei püstita või ära laguneb, kas siis tuleb kohe vabandama hakata või antakse aega atra seda? Noorematele ja vähemlugenud isikutele olgu selgituseks öeldud, et Kuusinen oli Soome kommunistliku nukuvalitsuse juht, stalinistijätis, demokraatlike volitusteta topis, midagi meie maavanema taolist.
Praegune Soome valitsus on minu ekspertiisi kohaselt anaalglobalistide Kuusineni valitsus, ei midagi enam ega vähem. Sellist uuskuusinenide valitsust saab toetada ainult illegaalne immigrant, silmaklappidega kommar või teadlikult Eesti põhiseadusele vastutöötav isik, kultuurisõja vaenlane. Olgu nad neetud oma ISIS-e leskedega.
(:) kivisildnik
Paphosel, vandenõulaste ülesandel
19.12.2019
Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kivisildnik-soome-praegust-valitsust-saab-toetada-ainult-illegaalne-immigrant-voi-silmaklappidega-kommar/
KAS „KÕIGI EESTI” SAAB OLLA EESTI PÕLISRAHVA KODU?
Keegi ei tea miks hakkasid planeedi Maa inimesed rääkima erinevaid
keeli. Teame siiski et meie esivanemaid on väga kauges minevikus
määratletud nende keele, kuid mingil määral ka eluviiside ja kommete
alusel eestlasteks ehk eesti rahvuseks.
Mingi sünnipärase tunnetuse alusel erinevad rahvused ei ole minevikus ega praegugi üldiselt soovinud minetada oma rahvuslikku identiteeti. Ühiskondliku elu korralduse alusel on rahvused riikideks eraldunud ning seda eraldumist on enamus Maa elanikest hakanud elutähtsaks vajaduseks pidama – Eesti Vabariigi põhiseaduse sõnastuse kohaselt „enesemääramise kustumatuks õiguseks.”
Kas „Kõigi Eesti” tahab et eestlased sellest kustumatut õigusest loobuksid? Eesti Vabariigi loomisele eelnes väga pikk teiste rahvuste alluvuses elamine. Muinaseestlastele ristiusku toovad saksa ristirüütlid võtsid endale eestlaste poolt toiduvilja kasvatamiseks alepõletamisega rajatud põllud ning „õiguse” nõuda eestlastel olla sakslaste mõisates halvasti koheldud tööjõud.
Aastal 1721 jäid eestlaste maale rajatud sakslaste mõisad koos kõiki
mõisa töid tegevate eestlastega
Vene tsaaririigi alluvusse. Oma põllumaal saksa mõisnikele vilju kasvatajad kuulusid mõisnikele, kes võisid neid soovi korral teise mõisniku töölise või looma vastu vahetada. Tsaari ametnikud hoolitsesid selle eest et lastele koolis venekeelt õpetati ja olid valmis oma sõdurid saatma mõisnike talli viidud eestlastele ihunuhtlust andma - selle eest et pekstav polnud mööduvat saksa austavalt tervitanud mütsi peast võtmisega.
Vene tsaaririigi alluvusse. Oma põllumaal saksa mõisnikele vilju kasvatajad kuulusid mõisnikele, kes võisid neid soovi korral teise mõisniku töölise või looma vastu vahetada. Tsaari ametnikud hoolitsesid selle eest et lastele koolis venekeelt õpetati ja olid valmis oma sõdurid saatma mõisnike talli viidud eestlastele ihunuhtlust andma - selle eest et pekstav polnud mööduvat saksa austavalt tervitanud mütsi peast võtmisega.
Soovi olla taas oma maa peremees kanti edasi põlvest- põlve ning aastal
1918 loodi Eesti Vabariik, „mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja
õigusele ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi
aegade.” Riiki tuli aga kohe hakata kaitsma Venemaa vägede ja mõisnike
poolt moodustatud Landeswehri sõdalaste vastu. Ilma oma jõude ühendamata
katsusid mõlemad just loodud eestlaste riiki oma valdusse saada.
Vabadussõjas jäid mõlemad kaotajaks.
Venemaaga sõlmiti Tartu rahuleping, milles Venemaa kinnitas et „loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa üle.” Algselt eestlastele kuulunud põldudele lasid saksa mõisnikud palju uusi põlde ning hooneid lisada. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist ostis riik, odava hinnaga, mõisad endale ning jagas need väiksemate kruntidena Vabadussõjas esirinnas osalenutele.
Enamus mõisnikke ja nende järglasi ning tsaarivõimu ametnikke ja nende
lapsi jäid Eestisse elama.
Vabadussõja võit võttis Eestisse elama jäänud sakslastelt ja venelastelt
õiguse anda eestlastele käske ja keelde ning sellest tulenevalt ei
tekkinud lepliku elulaadiga eestlastel vajadust Tartu rahulepingu
sõlmimise ja Eesti okupeerimise vahelisel ajal hakata võõra võimu
rakendajaid vihkama.
Eesti okupeerimine ja annekteerimine algas 21.06.1940.
„Kõigi Eesti” liikmed võivad arvata et okupeeritud Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikud ja nende järglased võivad solvuda, kui eestlased tahavad nüüd hakata ennistama rahvusriiki, mille Stalin väga räige inimsusevastase kuriteoga põhjalikult hävitas.
Poole sajandi pikkuse okupatsiooniaja vältel tekitud majanduslike
kahjude kõrvaldamiseks on kulunud juba 27 aastat ning väga palju on veel
vaja teha.
Saja neljakümne tuhande hävitatud talu asemel on meil nüüd kakskümmend
tuhat talu. Taludega hävitamisega koos on muutnud suured alad elutuks
ääremaaks kus varem olnud väga hoogsa rahvuskultuuri viljelemise
kadumise meenutajaidki pole enam olemas.
Eesti keel, kultuur ja rahvus ei saa üle aegade püsimajäämine kui teiste rahvuste liikmeil
võimaldatakse märgataval määral Eestis juba olemasoleva vähemusrahvuse suurt hulka uute sisserändajatega täiendada. Julgen järeldada et osal „Kõigi Eesti” vaimustuses olijail tekib tugev piinlikkusetunne kui nad hoolikalt tuvastavad kuidas nende endi vaarvanemad „Tõe ja õiguse” filmis esitatud ajastul, mõned põlvkonnad enne seda aega ning aastatel jaanuar 1938 kuni juuni 1940 elasid ning kuidas nad nendel aegadel väga sallivalt teiste rahvuste inimestesse suhtusid. Enamus eestlasi suhtub ka nüüdki oma sünnipärase oleku tõttu sallivalt teistesse rahvustesse.
Üksikuid võõrastesse solvavalt
suhtujaid on enamasti selleks õhutanud need vähemuses olijad, kes
soovivad Eesti muuta multikultuurseks riigiks. Analüüsivalt tuvastades
kuidas vene ja inglise keelte kasutamine on pidevalt suurenenud on teine
tegur, mis põhjustab ka salliva iseloomuga
põlisrahvust negatiivselt suhtuma nendesse, kes soovivad Eesti muuta
kõigi Eestisse tulla tahtvate inimeste koduks.
Tajumata et sellise põhimõtte rakendamise põhjustab eestlaste teistesse riikidesse väljarändamise suurenemist. Rändepakti heakskiitmine avab tee ka venekeelsete isikute suuremaks sisserändamiseks. Uued sisserändajad, juba Eestis elavad vene rahvusse kuulujad ning „Kõigi Eesti” tekkimist ihalejad saavad koos moodustada rahvaliikumise, mille tagajärjel on võimalik vene keel seadustada teiseks riigikeeleks. Mis edasi juhtub seda peaks ilma selgitusteta igaüks hästi mõistma.
Poola ülemkohus hoiatab, et riik võib Euroopa Liidust lahkuda
Poola poliitikud hakkavad peagi arutama eelnõud, mille kohaselt tohiks riik kohtunikke ametist vabastada, kui nad valitsuse kohtureformidega ei nõustu. Kohtunike sõnul ohustab selline ettepanek Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkust ning võib olla vahendiks, millega kohtuvõimu allutada. Võimuloleva konservatiivse erakonna Õigus ja Õiglus esitatud ettepaneku kohaselt võib kohtunikke peagi „poliitilise aktiivsuse“ eest karistada – trahvi või vallandamisega. Konservatiivse partei sõnul on kohtureform vajalik, et vähendada korruptsiooni ning parandada kohtusüsteemi, mis on nende sõnul siiani kommunistliku aja jäänuk.
Poola kohtunikke määrab ametisse Riiklik Kohtukomitee, mis peaks tagama kohtusüsteemi sõltumatuse. Siiski muutis valitsev erakond 2018. aastal seadust, millega otsustab parlamendi alamkoda, kes Kohtukomitees istub – alamkojas on aga võim Õiguse ja Õigluse käes. Poola ülemkohtu väitel viivad ELi seaduste rikkumised ja kohtureform peagi selleni, et riik peab Euroopa Liidust lahkuma.
Euroopa Liit süüdistas Õigust ja Õiglust kohtusüsteemi politiseerimised juba 2015. aastal, kui erakond võimule tuli. Ülemkohtu esinaine Malgorzata Gersdorf võrdleb võimuerakonna ettepanekuid ja meetmeid 1981. aastal kommunistlikus Poolas esinenud sõjaseisukorraga. Detsembri alguses kogunesid tuhanded poolakad tänavatele protestima ning kohtunikele oma toetust avaldama.
Allikas: https://www.ohtuleht.ee/986868/poola-ulemkohus-hoiatab-et-riik-voib-euroopa-liidust-lahkuda
_____________
Poolakad võtavad asja päris tõsiselt. Õieti teeksid, kui Euroopa Liidst lahkuksid!
M.I. Read more...
kolmapäev, 18. detsember 2019
Reformierakonna pikaajalise võimu tagajärg: mullu elas suhtelises vaesuses üle veerand miljoni Eesti elaniku
2018. aastal aastal elas suhtelises vaesuses 284 300 Eesti elanikku ehk 21,7 protsenti elanikkonnast ning absoluutses vaesuses 2,4 protsenti Eesti elanikkonnast.
Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus vähenes seejuures 2017. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti ja absoluutset vaesust kogevate inimeste osatähtsus 0,3 protsendipunkti, teatas statistikaamet.
Suhtelises vaesuses elas 2018. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 569 eurot, absoluutses vaesuses elas inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 215 eurot.
Suhteline vaesus on vähenenud üheliikmeliste leibkondade ehk üksi elavate inimeste ja ka üksikvanemate hulgas. Elanikkonna rikkama ja vaesema viiendiku erinevus ei ole aastaga muutunud. Vanuserühmadest on see kõige väiksem vanemaealiste ehk vähemalt 65-aastaste elanike hulgas, kuigi viimase kümnendi jooksul on see iga aastaga siiski veidi suurenenud.
Ajas ankurdatud suhtelise vaesuse määr ehk nende isikute osatähtsus, kelle aasta ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui inflatsiooni võrra korrigeeritud kolme aasta tagune suhtelise vaesuse piir on suurenenud. Aastal 2017 oli see 11 protsenti, mullu aga 12,1 protsenti.
Siirded ehk riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,1 protsenti ja absoluutses vaesuses 22,7 protsenti elanikkonnast.
Suhteline vaesus on aastaga jäänud muutumatuks noorte ehk 16–24-aastaste hulgas 20,9 protsendiga, kuid on suurenenud laste seas. Aastal 2018 elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,1 protsenti ehk 1,9 protsendipunkti enam kui aasta varem. Küll aga langes laste absoluutse vaesuse määr, mis oli 2017. aastal 2,5 protsenti ja 2018. aastal 1,6 protsenti.
Vähenenud on vanemaealiste suhteline vaesus – 2018. aastal elas vähemalt 65-aastastest elanikest suhtelises vaesuses 43,1 protsenti ja 2017. aastal 46,4 protsenti.
Ilmajäetuses elas 2019. aastal 7,6 protsenti Eesti elanikkonnast. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr vanemaealiste ehk vähemalt 65-aastaste hulgas 10,4 protsendiga ja kõige madalam 18–24-aastaste vanuserühmas 5,3 protsendiga.
Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/reformierakonna-pikaajalise-voimu-tagajarg-mullu-elas-suhtelises-vaesuses-ule-veerand-miljoni-eesti-elaniku/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
