SOOVID
Rahvuslase blogi
M.I.
Read more...
Foto: Vallo Kruuser
kolmapäev, 31. detsember 2014
Rahvuslase blogi
M.I.
Read more...
Selgeltnägija Nastja "Õhtulehes" aastast 2015 ja kaugemast tulevikust
"Lähiaastatel muutub elu Eestis aina kehvemaks ja elamiskõlbmatumaks ning paljud inimesed lahkuvad riigist – eriti need, kes saavad endale seda majanduslikult lubada. Ülejäänutel tuleb uute oludega kohaneda. Olukord Eestis ei lähe nii kriitiliseks, nagu see on praegu Ukrainas, kuid pole välistatud ka sõjaline konflikt," hoiatab selgeltnägija.
Nastja sõnul on juba praegu selge, et Euroopa Liit laguneb. "Üsna varsti ei suuda see enam eksisteerida sellisel kujul, nagu ta on. Aga ausalt üteldes ei karda mina isegi nii palju sõda, kui seda, et Eestist võib tulevikus saada teine Norra. See tähendab, et vaated muutuvad aina liberaalsemateks. Näiteks mina ei poolda seda, et lastel oleks juba 4. klassis seksuaalõpetus. Ma olen väga rahumeelne inimene, aga kui keegi annaks minu väikesele lapsele kätte kondoomi ja hakkaks sellises eas rääkima talle seksist, ma lööks selle inimese maha!"
Samal ajal käib Nastja arust ka liiga laialdane homopropaganda, vastu võetud kooseluseadus on tema arust selle hea näide. "Minu meelest on see väga halb ja viib ühiskonna moraali allamäge. See ongi Eestile ohtlik, minule on see lausa sisemine sõda!" põrutab Nastja."
Terve artikkel SIIN.
_________________
Nastja hirmu, et Eesti muutub tulevikus Norra sarnaseks, on võimalik tõrjuda vaid tugevate rahvuslike pateide tulekuga poliitikasse. Ma ei usu, et nende Riigikogu valimistega siin Eestis me midagi muuta võiksime, peame valmistuma tulevikuks, et Euroopa Liidu lagunemise (laguneb paratamatult, kui Britid ja Prantsusmaa Marine Le Pen´i jõupingutusel välja astuvad) järel võim üle võtta ja kiskuda see välja kartellierakondade käest; kes võivad viia meid näiteks uude Põhjamaade Liitu õitsva homo- ja multikultuuriga, eestlaste kiireneva väljasuremisega ning moraalitu ühiskonnaga.
Vaja on tunda ära võib-olla kiirelt värvi vahatanud, iseseisvust siis jälle pooldavad poliitikud-tuulelipud ja näidata ka neile koht kätte.
M.I. Read more...
Tähetark IGOR MANG: Mida toob lamba-aasta 2015
... Maailm liigub kaose poole
Neptuun on jätkuvalt kõige tugevam planeet ka 2015. aastal. See näitab, et maailm liigub kaose poole, millest saab välja tulla ainult vaimse õpetuse kaudu. Neptuun kui Kalade valitseja esindab alati kahte äärmust: hullumaja või kirikut (kloostrit). Maailma lõpp on tulemas ainult valitsevale süsteemile - Lääne tehnokraatlikule tsivilisatsioonile, sest väärtussüsteem ei võimalda inimesel ja ühiskonnal terveks jääda vaimselt ega füüsiliselt.
Sellises olukorras on nüüd peaaegu kõik maailma riigid, kaasa arvatud Hiina ja Venemaa. Kannatab Tiibet, kellele surutakse peale kaasaja tsivilisatsiooni malli. Kannatavad ka kõik loodusrahvad. ...
Allikas: Kaspar Rammo, Facebook Read more...
teisipäev, 30. detsember 2014
KOOBAS: Reformarid on taas hoos, tulekul uus hinnatõus
„Eesti veesektori ettevõtted olid 2013. aasta alguseks investeerinud asulate veevärkide parendamisse ligikaudu miljard eurot, suurel osal Eesti vee-ettevõtetest oli uue määruse jõustudes ostetud ning seadistatud kallid puhastusseadmed, mis vastasid täielikult sel hetkel kehtinud nõuetele,” nentis Vahur Tarkmees, Eesti Vee-ettevõtete Liidu direktor. „Samas, isegi kui uus miljard eurot oleks kusagilt tasuta saadaval, ei ole uute piirmäärade saavutamine võimalik, kuna täna puudub reaalselt kasutatav tehnoloogia, mis võimaldaks heitvee uutele piirmääradele vastavaks puhastada. Selliste piirmääradeni oleks võimalik puhastada reovett laboratoorsetes tingimustes, aga mitte reoveepuhastusjaamas, kus päevas puhastatakse tuhandeid kuupmeetreid reovett.”
Uute piirmäärade ületamine toob Vahur Tarkmehe sõnul endaga kaasa miljonite eurodeni küündivad saastetasud. „Heal juhul toovad uutest piirmääradest johtuvad investeeringuvajadused tarbijaile kaasa hüppelise hinnatõusu, halvemal juhul toovad aga suured saastetasud teenust pakkuva vee-ettevõtte pankroti,” lisas Tarkmees.
See on järjekordne kaigas Eesti majandusele ja raha välja pommimine niigi haprast ettevõtlusest, et katta oma vigasest poliitikast tulenevaid eelarveauke. Eelmine hoop tööstusele oli järsk kaevetasude tõus, mis juba jätnud seisma kaks VKG tehast ja töötuks sealsed inimesed.
Allikas: http://koobas.net/2014/12/29/reformarid-on-taas-hoos-tulekul-uus-hinnatous/ Read more...
SKPst, riigieelarvest, töö vormidest ja maksustamisest
Teeme
käesolevas Ühistulehe numbris läbi väikese mõttemängu, võttes aluseks artikli
kõrval oleva pildi kartulite tekkimisest ja nende hilisemast jaotumisest.
Oletame, et see hüpoteetiline ühiskond arveldab kartulites ja rahaühikuks ongi
lihtsalt üks kartul. Oletame ka, et ühiskonna maksumäär on 50%, kusjuures teeme
lihtsustava täienduse, et maksu võtab riigieelarve täisühikutes ja iseenda
kasuks.
Analüüs
Jooniselt näeme, et ainus isik, kes tegeleb
tootliku tööga (toodab mingi käega katsutava väärtuse) on Aadu, kes on
kasvatanud 8 kartulit. Kuna maksukoormus on 50%, võtab riik maksuna 4 kartulit endale.
Riigieelarves on nüüd 4 kartulit ja Aadul on 4 kartulit.
Järgnevalt läheb Aadu raamatupidaja Peedu
juurde, et too maksustamistehingu kirja paneks. Aadu ostab Peedult seega raamatupidamisteenust
ning maksab selle eest talle järelejäänud 4 kartulit. Riigieelarve võtab
Peedult 2 kartulit maksuks ning Peedule endale jääb alles 2 kartulit.
Edasi laseb Peedu Jaanil juukseid lõigata.
Ta ostab 2 kartuli eest juukselõikusteenust. Paraku tuleb arvestada ka
riigieelarve huvidega ning nii maksab Jaan ühe kartuli riigituludesse ja ühe
kartuli jätab endale. Riigieelarves on nüüd juba 7 kartulit kaheksast.
Kõige lõpuks läheb Jaan oma järele jäänud 1
kartuliga Jüri juurde ja laseb veidi arvutit seadistada. Jüri võtab selle
teenuse eest 1 kartuli, mille ta ülesande eelduste kohaselt peab aga loovutama
riigieelarvesse.
Tulemus
Aadu on teinud tootlikku tööd ning tootnud
8 kartulit, millest peaks loogiliselt võttes söönuks saama nii tema kui ka kõik
teenuseosutajad. Nende 8 kartuli arvelt peab see ühiskond läbi riigieelarve
suutma rahastada ka korraldatavat ühiselu. Selles võtmes on igati
aktsepteeritav, et ühiskond teatud maksumäära kehtestanud on. Kuidas ja kas
tuleks aga maksustada ühtemoodi nii tootlikku kui mittetootlikku tegevust on
juba hoopis iseküsimus.
Jooniselt nähtub, et paraku viib tootliku
ja mittetootliku tegevuse võrdsustamine ning nende võrdsetel alustel
maksustamine olukorrani, kus toodetud kaheksa kartulit koguneb riigieelarvesse.
Sellega saab vast selgeks, miks Euroopa riikide eelarvetes „toestuste“ ja
„subsiidiumide“ read üha kasvavad. Samas, iga masinavärk, mis töötab, ka kulub.
Mitu kartulit võiksid siis Jaan, Jüri, Aadu ja Peedu riiklike abirahadena
tagasi oodata?
Ilmselt alla 8, sest ühelt poolt võib
eeldada, et osa riigieelarve rahast kulub välispankadele intresside tasumiseks,
teine osa aga andekatele ühiskonnajuhtidele palkade maksmiseks.
Panen siinkohal arutlusele kolm punkti ning
esitan lugejatele küsimuse: kui suur on joonisel kujutatud ühiskonna SKP ning
kui suureks kujuneb SKP ning riigieelarve pärast riigieelarvesse esimese hooga
laekunud 8 kartuli kasutamist riigi Pealikule palga maksmiseks ning Pealiku
makstud maksude arvelt saadud kartulite kasutamist riigi Pealiku Asetäitjale
palga maksmiseks? Kas saadud tulemused tunduvad teile loogilised? Kiirematele
vastajatele on ettenähtud auhind.
Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu
juhatuse esimees
Andres Herkel: 2014 - veel üks kaotatud aasta
2014. aasta ei muutnud Eesti poliitikas suurt midagi, kuid tõi senisest selgemini nähtavale riigis valitseva stagnatsiooni. Reformierakonna manöövrid peaministri ja koalitsioonipartneri vahetamisega olid eeskätt mõeldud selle varjamiseks.
Samas muutus julgeolek palju hapramaks. Nähtavale tulid mitmed nõrkused, näiteks piirivalve puhul. Sõjalise riigikaitse ja siseturvalisuse vajadusi ei saa ükski valitsus lähitulevikus eirata, kuid kust võtta raha?
Kui toome veel esile naabrite halvenenud majanduskeskkonna, meie endi vananemise, väheneva sündimuse ja väljarände, siis ei saa me tõeluse eest peitu pugeda. Ees seisavad rasked ajad. Vanaviisi me liugu lasta ei saa ega tohi.
Eeskätt peab seda taipama poliitiline eliit, ent see on mitmel põhjusel raske. Valijaile on illusioone müüdud ja seni edukalt. Meil on kujunenud silmakirjalikkuse kultuur, kus Riigikogu võtab vastu arengukavu, aga nende täitmine kuulub utoopia valda. Realistlikke ja karme samme on hoopis raskem pakkuda.
Tasahilju on siiski rääkima hakatud kestlikust kahanemisest ja riigireformi teemat ei õnnestu enam valimisdebattidest välja lülitada. Midagi on muuta vaja. Koostöö Kogu ettepanekud annavad omavalitsuste ja riigihalduse osas üsna selged piirjooned, mida ja kuidas teha.
Kuid kui selle asemel hakatakse rääkima Riigikogu suurusest ja vajadusest muuta Põhiseadust, siis on oht jäädagi kinnises ringis tammuma. Olen Vabaerakonda ehitades mitu korda põrkunud suhtumisega, mille võtab kokku lause: „Midagi ei saa tegema hakata enne, kui kõik on valmis!" Tahe muuta tegelikkust virtuaalselt ning alustada hooneehitust katusest on meil hästi levinud.
Paraku ei saa pikaajalist plaani ja kestlikke lahendusi niiviisi tagada. Me võime ju irooniliselt küsida, mis on Putini Venemaa pikaajaline plaan? See rong kihutab kuristikku. Aga seal ei saa ju meie sekkuda, me peame püstitama selle küsimuse enesekohaselt: „Mis on Eesti pikaajaline plaan?"
Kuni me riigireformi kallale ei asu ja kuni me ei võta maha ettevõtlikkust pärssivaid tegureid, seni ei saa me rääkida tegelikest muutustest. Küsimus ei ole üksnes väikevallale või -ettevõtjale üle jõu käivate kohustuste mahavõtmises, küsimus on mentaliteedis ja Eesti ühiskonna loovuses.
Vanasti pani tark piirivalvur vahel silma kinni, kui pudeli üleliigset viina üle toonud Vene kodanik vahele jäi, aga selle eest sai ta lojaalse infoallika teisel pool piiri toimuva kohta. Nüüd pole sellist piirivalvet ega luurevõimekust ning nööri mööda kõndiv ametnik silma kinni ei pigista. Ta ei saagi seda teha, ta kardab.
Meil tehakse bürokraatlikke, mitte poliitilisi ja strateegilisi otsuseid. Elame ajal, mil näiteks karmi keskkonnaalase ettekirjutusega saab sulgeda tehase. Ja seda regioonis, mis piirneb Venemaaga, mille elanikud vaatavad Vene telekanaleid ja mille stabiilsus peaks olema valitsuse esmane mure.
Üks mainekas jurist ütles hiljuti, et juriste ei tohiks riigijuhtimise juurde lasta. See oli kosutavalt enesekriitiline mõtteavaldus, aga ma arvan, et asi pole juristides, vaid üle normeerimises ning terve mõistuse ja otsustusjulguse defitsiidis, mida liigselt normeeritud õiguskeskkond tekitab.
Praegu võistlevad erakonnad väiksema sissetulekuga inimestele maksusoodustuse tegemises, mis on põhimõtteliselt õige samm - seda selge osutusega, et senine tulumaksu ühtlase alandamise poliitika vajab korrektiivi.
Hoopis raskem on aga leida vastust küsimusele, kuidas ettevõtlust ja eksporti turgutada. Põllumajanduspoliitika on meil soosinud suurtootmisi, mis aga näilise efektiivsuse juures tähendab maaperede kahanemist, inimeste koondumist Tallinna ning kasvavat väljarännet.
Mida siis teha? Ma ei jändaks Vabaerakonnaga, kui näeksin Riigikogu erakondades tahet neid probleeme lahendada. See eeldab laiemat rahvuslikku kokkulepet või vähemalt teovõimelist valitsust, mis püstitab ühised eesmärgid ja liigub nende saavutamise suunas kulutamata aega sisemiseks positsioonisõjaks.
Viimane õrn hõngus Eesti poliitika selgroost oli 2008. aastal, kui valitsus rakendas masu vastaseid meetmeid. Nii enne kui pärast seda on meil olnud suhteliselt vastutustundetu poliitika periood. Kõige ilmekamalt iseloomustab seda erakondade vaheline ja erakondade sisene laevade pommitamine iga uue haldusreformi katse põhjalaskmiseks.
Kui me praegu murrangut ei saavuta, siis jõuame hiljemalt 2020-ndate alguses olukorda, kus ühiskonna vananemine ja eurotoetuste vähenemine viib meid paratamatute ja seda valusamate sundkäikudeni. Seda näpp suus muretult oodata on sõge.
Meil on nõrgad ja tänapäeva mõistes liiga väikesed omavalitsused, nõrk Riigikogu ja kesise koostöövõimega valitsus. Samas on meil ülemäära tugevad erakonnad, kes on märkamatult ise muutunud peamiseks arengupiduriks.
Nii mängib Eesti oma senist arenguedu järjest selgemini maha. Neil päevil saadame ära veel ühe kaotatud aasta. Küsimuste küsimus on see, kas suudame uuel aastal arengusuunda muuta või läheme „kindlalt edasi" - paraku küll vääramatu loojangu suunas.
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=70451029
Samas aga oli Herkel üks neist, kes kiitis Riigikogus heaks ESMi, video:
Read more...
esmaspäev, 29. detsember 2014
MATTI ILVES: USA SÕJAKUULUTUS VENEMAALE?
Seadus HR 5859 ludab tegutseda majandusvaldkonnas eriti energiasektoris, et muuta Ukraina sõltumatuks Venemaa gaasist ning naftast ja erastada energiasektor. Siin saavad ameeriklased toetuda lausa enda inimesele, sest endine USA välisministeeriumi töötaja, nüüdne investeerimispankur Natalie A. Jaresko määrati Ukraina rahandusministriks. Kavatsetakse kulutada 50 000 000 $ Ameerika maksumaksja raha, et erastamist ette valmistada, võib ka arvata, millise riigi ärimehed saavad suurerastamises eelise.
Sõjalises valdkonnas lubab seadus anda Ukrainale sõjalist abi 350 000 000 $ eest, et osutada vastupanu Venemaa rünnakule. Eesmärgiks on viia Ukraina armee vastavusse NATO standarditega juba 2020. aastaks. Seda plaani toetab ka peaminister Arseni "Jaz" Yatsenyuk, kes on kasvatanud märkimisväärselt sõjalist eelarvet sotsiaalvaldkonna arvelt.
Ette on nähtud ka 60 miljonit dollarid Ukraina "demokraatia" toetuseks, sellest rahast toetatakse sobivaid poliitilisi parteisid 20 000 000 $! Toetust makstakse ka sõbralikele meediaväljaannetele ja lubatakse vähendada vene propaganda mõju Ukrainas.
Võib arvata, et Venemaale selline USA jõuline tegutsemine Ukrainas ei meeldi ja ei ole midagi imestada, kui seda võetakse sõjakuulutusena Venemaale, ka paljudes lääneriikides on seda nähtud just sellises võtmes.
Putin on juba öelnud, et NATO tegutsemine Venemaa piiridel ja Ida-Ukrainas kujutab tõsist ohtu ja peab olema valvel, samuti ta ütles: "Me kaitseme oma julgeolekut järjekindlalt ja jõuliselt."
Jääb vaid märkida, et liigutakse järjest lähemale suurele Euroopa sõjale.
Kasutatud allikas:
http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2014/12/20/hr-5859-ein-us-gesetz-wie-eine-kriegs-erklaerung-an-russland/
Read more...
KOOBAS: Noh, miks nüüd meedia vait oli?
Foto: Bild.de
Kui kusagil Euroopas toimub vasakliberaalide anti-rassimi, immigratsiooni pooldajate või omasooiharate protestimine, on koheselt sellest artikkel Delfis, Postimehes või Eesti Päevalehes, mis kõik esinavad samasugust maailmavaadet. Selle eesmärk on luua illusioon, nagu oleks kõikjal mujal “kõike salliv meeldiv ühiskond” ja Eestis vaid on selle dekadentsivastased justkui mahajäänud Nõukogude inimesed või koguni kapinatsid.
Ometi pole kõik sugugi nii “roosa” ja oma rahva ja tema kultuuriruumi säilimine ning kolmanda maailmaga mitte üleujutamine läheb siiski inimestele korda.
Dresdenis marssis 15 000 sakslast islamiseerumise ja üha suureneva sisserände ja islamiseerumise vastu. Mõistagi vaikisid süsteemimeedia väljaanded selle kõik maha.
Asja taga on algsest põrandaliikumisest nüüd juba massiliikumiseks kasvav organisatsioon nimega PEGIDA ehk Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlandes. Tõlkida võiks seda kui: Patriootilised eurooplased lääne kontinendi islamiseerumise vastu.
Kindlasti mõtlemisainet ka meie inimestele.
Loe täpsemalt: http://refugeeresettlementwatch.wordpress.com/2014/12/16/german-anti-muslim-demonstrations-drew-15000-yesterday-up-from-10000-last-week/
Allikas: http://koobas.net/2014/12/21/noh-miks-nuud-meedia-vait-oli/ Read more...
pühapäev, 28. detsember 2014
Kaitskem üheskoos perekonda: President Ilves ei pööranud oma aastalõpuintervjuus kuigivõrd tähelepanu Eesti ühiskonna probleemidele
Küll aga ei jätnud Ilves kasutamata võimalust hurjutada taas kord oma sadu tuhandeid kaasmaalasi, kes ei pea õigeks perekonna tähendust olemuslikult ümbermääratleda, sildistades neid sallimatuks: "Kas on väga tark hakata riigi sees pihta sallimatuse, eristamise, ühe grupi põlastamisega. Kas see on väga mõistlik? Mina olen kogu aeg väitnud, et on väga ebamõistlik hakata ütlema, et sina ei kõlba, sest sinul on niisugune arvamus, sina ei kõlba, sest sinul on selline sättumus..."
Ka oma jõuluõhtu sõnumis, mis Kaarli kirikus ette loeti, ei maininud Ilves sõnagi jõulude tähenduse kohta, ent samas pidas oluliseks peatuda taas kord sallivuse küsimusel: "Nii kutsungi meid kõiki pidama oluliseks tähelepanelikkust, hoolivust, sallivust ja usaldust üksteise ning oma riigi suhtes."
Enam ei möödu pea ühtegi riigipea ametlikku sõnavõttu ilma, et selles ei peatutaks sallivuse-teemal, nagu see oleks Eesti kõige põletavam probleem. Ühiskonna tegelikud mured näivad jäävat meie presidendile arusaamatuks või siis ei lähe need talle lihtsalt korda.
http://uudised.err.ee/v/arvamus/e797b555-a274-4779-b265-76cd9ea28c6b
Allikas: Facebook Read more...
KOOBAS: Kus on lahendused?
Samalaadset võime näha ka valitsevate Reformierakondlaste küsitlustest. Ei mingeid lahendusi peale tüüpilise pimeliberaali jutust kuidas turg end ise reguleerib.
Positiivsena võime tuua julgeoleku teema tõstatumise, mis veel aastaid kaks tagasi oli tundlik teema. Siiski tundub, et pealvooluparteidel pole peale sallivus ja homoõiguse populismi midagi pakkuda tegelike probleemidega tegelemiseks.
Mõningalist kaasamõtlemist neil teemadel pakub nii IRL oma madalapalgalistele suunatud väikese maksusoodusega kui ka parlamendiväline EKRE, kes mõlgutab mõtteid majanduse reorganiseerimisest. Eestlaste tagasirände soodustamiseks soovib EKRE luua Tagasirände Agentuuri, mis aitaks koju naasta soovivatel eestlastel tööd leida. Pole paha ka mõte vähendada kolmanda lapse saanud peredel kodulaenu. Vähemalt on mõeldud neil teemadel, mis põletavalt olulised.
Vaadates aga erakondade populaarsusuuringuid, on esikohal needsamad maksumaksja raha eest enim propagandat tegevad erakonnad. Seega on valijal kohus hakata küsima, kas ta on ikka tagasisaadavaga rahul ja tahab senist populismi ka järgmiseks neljaks aastaks.
Allikas: http://koobas.net/2014/12/27/kus-on-lahendused-2/ Read more...
laupäev, 27. detsember 2014
Aeg iseseisvusdeklaratsiooniks?
Sellegipoolest kehtiva seadusandluse kohaselt peab reedetud riik reetjat ülal pidama, sest on vaja kohtuotsust, et reedetud riik enam reetjat toetama ei peaks.
Pisut rumal olukord, kuid Eesti üldistele oludele äärmiselt iseloomulik.
Vene telesaates Eesti riigireetmist tunnistanud ja praegu Venemaal olev kapo endine ametnik Uno Puusepp saab Eesti riigilt edasi eripensioni, Eesti seadused aga ei sätesta eripensioni maksmise lõpetamist enne, kui isik on kohtus süüdi mõistetud. «On ainult kohtuotsuse jõustumisel eripensioni äravõtmine,» kinnitas sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik Elve Tonts.
Minu arvates on siin aga tegemist hoopis olulisema ja üldisema probleemistikuga.
Vähemalt viimased 10 aastat on sotsiaalmeedias üha intensiivsemalt kirutud ja vannutud Eesti seadusandluse hukkaminekut. Peamiseks probleemiks on ülereguleeritus, mistõttu ei ole enam võimalik normaalselt elada, kui sa pole just õigusteaduste või finantsteadmiste akadeemilise taustaga. Kui sul sellised teadmised puuduvad, siis on tõsine oht, et muutud kurjategijaks või seaduserikkujaks ka siis, kui enda asrvates (ja ka naabrite arvates) elad täiesti normaalset elu, järgides kombeid ja tavasid.
Ülaltoodud olukorra vältimiseks pead kindlasti omama perejuristi, pereraamatupidajat ja perearsti, vastasel juhul sured vanglas või südamerabandusse.
Ja kõik see ka maksab.
Ülereguleerituse kõrval on teiseks probleemiks kogu õigusloome sõnastuslik keerukus. Viidatud asjaolu esilekutsujaks on meeletu püüd võimalikult täpselt kõike lahti seletada. Sellise lähenemisprintsiibi peamiseks tulemuseks on jälle omakorda see, et laienevad hoopistükkis seadusandluse tõlgendamise võimalused, eeldused JOKK skeemideks.
Järgnevad võimalused pikkadeks kohtuprotsessideks kuni selleni välja, et õigusteoreetikud tõsise näoga arutavad eraldi seaduse vastuvõtmise vajadust, mille abil saaks seadusi tõlgendada.
Kolmandaks probleemiks on asjaolu, et Eesti pole oma otsustamistes isegi sisekombestiku osas, rääkimata rahvuslikke tavasid või elanike üldist soovi arvestavalt vaba, vaid peab täitma "kõrgemalt" (Brüsselist ...) tulevaid direktiive, mistõttu "välk suvalisest kohast ja arusaamatutel alustel" võib lajatada ka selgest taevast. Tegemist pole enam ammugi euroopaliku nn "majandusliiduga" vaid mingit laadi huvigruppide püüdlemisega uue inimese kasvatamise poole ning ajalooliselt kujunenud euroopaliku sotsiaalse süsteemi ümberhäälestamiseks.
Tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et Euroopas toimub väga aktiivselt midagi, mis on ülimalt sarnane marksistlik-leninliku lähenemisega ühiskonna mõjutamisele ja muutmisele, kuid see midagi on valatud masside eksitamiseks tugevasse moodsasse sotsiaaldemokraatlikusse kastmesse. Märksõnadeks on nn empaatia ja sotsiaalsus, tagajärjeks totaalne riiklik kontroll masside üle ja üksikisiku abitus ja tähtsusetus.
Veel 30 aastat tagasi nimetati seda lihtsalt sotsialismiks.
Kõik eeltoodu kokkuvõttes eksitab inimesi, kallutab ühiskonna kõrvale loomuliku arengu teelt ning tekitab suure veelahkme tavapärase inimmõistmise ning valitsevate kihtide arusaama ja tahte vahele.
Varem või hiljem kutsub selline areng esile sotsiaalse plahvatuse. Lähipespektiivis ja täiesti tajutavalt aga on tuntav üldise turvatunde kadumine ning inimeste sisemine sotsiaalne paanika, sest ei saada aru, mis toimub.
Kõik eeltoodu kokkuvõttes eksitab inimesi, kallutab ühiskonna kõrvale loomuliku arengu teelt ning tekitab suure veelahkme tavapärase inimmõistmise ning valitsevate kihtide arusaama ja tahte vahele.
Varem või hiljem kutsub selline areng esile sotsiaalse plahvatuse. Lähipespektiivis ja täiesti tajutavalt aga on tuntav üldise turvatunde kadumine ning inimeste sisemine sotsiaalne paanika, sest ei saada aru, mis toimub.
Inimesed saavad üha rohkem aru vaid ühest kindlast asjast - valitsejate
tegevus, mis võib ka baseeruda kehtivale seadusandlusele, on
ebaloomulik, inimloomuse ja looduse vastane, ei vasta üldisele ootusele,
-tahtele ega soodusta progressiivset arengut, kui viimase all silmas
pidada ühiskonna, inimmõtte ning inimeste arenemist kooskõlas
loodusseaduste ning tehnoloogiliste võimaluste mõistlikus koosluses.
Väheneb elanike turvatunne, kindlus homse päeva suhtes ning Euroopa kontekstis on äärmiselt hästi tajutav keskusest suunatav soov - arendada välja õpetatava abituse ühiskond, kus inimese endaga hakkamasaamine on tegelikkuses kui pahe või puue, sest perspektiivis peab inimene käima mööda nööri, järgima miljoneid reegleid, keelde ja käske, ega tohi mõeldagi ise oma mõistusega hakkamasaamisele (selline tegevus on heal juhul luksus, mis on kõrgesti maksustatav). Mass peab vonklema mööda kindlaid sotsiaalseid kanaleid, mööda ettekirjutatud radu ja pöördeid ning nende vajduste rahuldamine, -kord, -reeglistik peab olema viimse pulgani ette kirjutatud. Sellisel juhul on võimalik lähtuda riigikapitalistlikust (sotsialistlikust) plaanimajanduset, mõõdukast (sobivast) inflatsioonist, riigiametkonna ja panganduse katkematust koostööst, mis kõik omakorda hoiab üleval ja toidab ülibürokraatlikku masinavärki, ametkonda ja siseriiklikku (ka euroopaliitlikku) laenamissüsteemi ja rahatrükkimise (emiteerimise) masinat.
Tagasi kodumaale tulles aga on nii, et eeltoodu on põhjustanud täna Eestis valitseva olukorra, kus me ise ei valitse oma seadusandluse üle ja suundume üha hoogsamalt tagasi süsteemi, mille vastu astuvalt me möödunud sajandil laulva revolutsiooniga läksime.
Möödunud sajandi lõpus me soovisime olla iseisvad ja omada iseotsustamise õigust. Meie rahvale käis närvidele see, et pidime käima Moskvas nuruma kvoote viltidele või kinnitamas supiretsepte. Ja me hakkasime mässma. Katkes kord kannatus, olud olid soodsad ning me kuulutasime Eesti territooriumil meie enda seadused ülemuslikuks - taastasime iseseisvuse.
Täna me oleme olukorras, kus meile Euroopast õpetatakse (kuna me ise ei tea ju) arusaamasid, kuidas vaadat inimest, kuidas armastada ligimest, kes peaks meie arvates olema puudega inimene kuni selleni välja, kuidas peaksime makse koguma või millised peaksid olema palga regulatsiooni alused ning perekonna koosseis.
Aga äkki on hoopis aeg taas võtta vastu uuesti isesiesvusdeklaratsioon ja kuulutada Eesti sedaused Eesti territooriumil ülemuslikuks?
Paul Puustusmaa
Konservatiivne erakond.
Väheneb elanike turvatunne, kindlus homse päeva suhtes ning Euroopa kontekstis on äärmiselt hästi tajutav keskusest suunatav soov - arendada välja õpetatava abituse ühiskond, kus inimese endaga hakkamasaamine on tegelikkuses kui pahe või puue, sest perspektiivis peab inimene käima mööda nööri, järgima miljoneid reegleid, keelde ja käske, ega tohi mõeldagi ise oma mõistusega hakkamasaamisele (selline tegevus on heal juhul luksus, mis on kõrgesti maksustatav). Mass peab vonklema mööda kindlaid sotsiaalseid kanaleid, mööda ettekirjutatud radu ja pöördeid ning nende vajduste rahuldamine, -kord, -reeglistik peab olema viimse pulgani ette kirjutatud. Sellisel juhul on võimalik lähtuda riigikapitalistlikust (sotsialistlikust) plaanimajanduset, mõõdukast (sobivast) inflatsioonist, riigiametkonna ja panganduse katkematust koostööst, mis kõik omakorda hoiab üleval ja toidab ülibürokraatlikku masinavärki, ametkonda ja siseriiklikku (ka euroopaliitlikku) laenamissüsteemi ja rahatrükkimise (emiteerimise) masinat.
Tagasi kodumaale tulles aga on nii, et eeltoodu on põhjustanud täna Eestis valitseva olukorra, kus me ise ei valitse oma seadusandluse üle ja suundume üha hoogsamalt tagasi süsteemi, mille vastu astuvalt me möödunud sajandil laulva revolutsiooniga läksime.
Möödunud sajandi lõpus me soovisime olla iseisvad ja omada iseotsustamise õigust. Meie rahvale käis närvidele see, et pidime käima Moskvas nuruma kvoote viltidele või kinnitamas supiretsepte. Ja me hakkasime mässma. Katkes kord kannatus, olud olid soodsad ning me kuulutasime Eesti territooriumil meie enda seadused ülemuslikuks - taastasime iseseisvuse.
Täna me oleme olukorras, kus meile Euroopast õpetatakse (kuna me ise ei tea ju) arusaamasid, kuidas vaadat inimest, kuidas armastada ligimest, kes peaks meie arvates olema puudega inimene kuni selleni välja, kuidas peaksime makse koguma või millised peaksid olema palga regulatsiooni alused ning perekonna koosseis.
Aga äkki on hoopis aeg taas võtta vastu uuesti isesiesvusdeklaratsioon ja kuulutada Eesti sedaused Eesti territooriumil ülemuslikuks?
Paul Puustusmaa
Konservatiivne erakond.
Rootsi endine ja näib, et häirega peaminister: Rootsi kuulub immigrantidele
TV4-le antud küsitlemisel ütles Reinfeldt, et Rootsi piirid on tänaseks vaid kujutuslikud mitte tegelikud.
Ka meil on selliseid globaalkommunismi kütkeis elavaid poliitikuid. Reformarid plaanivad peale valimisi lubada topeltkodakondsust, mis on vaid üks samm kodakondsuspoliitika lahjendamisele. Sotside esimees on aga öelnud, et “Vajadusel võiks lubada tööjõudu kolmandatest riikidest.”
Jääb mulje nagu omad inimesed justkui majandusküüditatakse, et tuua asemele odavat kolmanda maailma tööjõudu.
Sallivus on koodsõna valgele genotsiidile.
Loe ka: http://speisa.com/modules/articles/index.php/item.576/former-swedish-pm-sweden-belongs-to-the-immigrants-not-the-swedes.html
Allikas: http://koobas.net/2014/12/26/rootsi-endine-ja-naib-et-hairega-peaminister-rootsi-kuulub-immigrantidele/ Read more...
ISEKIRI: Üks legend & seitse müüti külmast sõjast
* * *
Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.
KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ). Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on küll vargsi sõnast sõda hoidunud ning rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush, kuid peaks taipama, et seda enam ideoloogilisi liitlasi USA vajab. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Moslemeid kõnetasid ka eranditult kõik Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA enam ei kavanda.
- ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
- Vene agressioon ( Ukrainas )
- Ebola ( surmav viirus )
- Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
- Moslemite lootus sallivale tulevikule
KAS SUUDAB
kaks monoteistlikku + kõikehaaravat religiooni tunnustada teineteist
geopoliitiliselt päris võrdsena — kui vastav uskkond end tõsimeeli
hukatusest pääsemise vahendiks peab? Ei. Islamit ja ristiusku
iseloomustab sarnane püüdlus ekspansioonile. Kummagi tegevusväli osutub
ajapikku ühtseks, välis-keskkond näib seevastu ruumina, mis tuleb
ükskord vallutada. Vastastikkuse tunnustuse/mittetunnustuse küsimus
võib, ent ei pruugi paisuda avalikuks sõjapidamiseks, kuna ajutine
rahulik vahekord on kah võimalik olnud ning seesinane maailm oli ja on
niikunii ajalik.Mulatt Barack Hussein Obama võib ju Aafrika juurte ja araabia nime poolest kolleegidest julgemalt kalifaadi-fašismi taunida ning islami(stide)ga sõdida, kuid üleöö profaanse progressiusu paati hüpata ega Jumalat päris salata Ühendriikide president ei saa. Enne sõudmist silmapiiril aimatava tulevikuni läheb veel tarvis ka antipoodidest partnereid, ka puritaanlike tõsiusklike seast. Üheks selliseks USA antiterroristlikus koalitsioonis on Saudi-Araabia — ainus risti-kirikute tegevuse täielikult keelustanud riik. Sel liitlusel on silmakirjalikkuse ja naftadollarite hõng, mis võib kõlvata vaherahu tagatiseks, seda muu seas Lähis-Ida juutide ja kliima-apokalüpsise jüngerkonna meeletuse arvel. Ent kaua see kesta saab?
Ajas pikenema kippudes on mõnigi vaherahu iseenesest muutunud alaliseks, nii et loomuldasa on kujunenud välja leige koeksistents, mille taolist juba seitsme sajandi eest taibati KS-iks nimetada. Külma sõja tähenduse selgituseks järgnev legend ning allpool ka müüdimurdmist.
* * *
PINGELINE RAHU VÕI LEIGE SÕDA? Külma sõja mõiste vanim otseselt
teada olev pärimus ulatub hilis-keskaega — Kastiilia tollasse
vastasseisu mauridega. Vastasseis oli pikk ja püsiv, nii et Ibeeria
poolsaare asukail pidi jätkuma mõtteainet kohalike kristlaste ja
moslemite vaenu iseloomu üle kauakesti.Rahutut ja ebamäärast — ühitamatute usuvaadete taustal aeg-ajalt puhkevate jageluste, sõjakäikude ja muutlike rinnetega kulgevat — vahekorda analüüsis ja defineeris KS-ina — guerra fría — Kastiilia vürst Juan Manuel. Tema eluajal valitses ühelt poolt Kastiilia monarhi ja teisalt Granada emiiri vahel pingeline rahu, mida aadel ja sõjapealikud aeg-ajalt äärealade piiri-kokkupõrkeis rikkusid, et siis jälle mõõdukalt sõbralikku sallivust arendada. Päris ( n-ö kuuma ) sõja pidamiseks emiraadiga ei oleks suutnud Kastiilia jõudusid koondada, palju lihtsam oli toetada mauride üht siseleeri teise vastu. Ja ega's maurid kristlastega avalamad polnud.
Kastiilia sõja-, riigi- ja kirjamees Juan Manuel ( *5. V 1282 †13. VI 1348 ) oli kohalike valitsejate Ferdinand III ( AD1671 Püha Ferdinand ) lapselaps ja Alfonso X vennapoeg. Juan Manuel punus valitsejana oma mõjuvõimu suurendmiseks osavalt intriige, sõlmides sh abielusid, mispuhul võiks lisada, et tal oli õnneks palju lapsi ning vereside viis Trastámara dünastiani.
Elu viimasel kolmandikul jätkas ta oma onu Alfons X vaimutööd, kuid oli viimasest didaktilisem, viljeledes lisaks ajalugu, täheteadust, jahindust jpt teemasid. Juan Manueli teosed edendasid ka hispaania keelt. Ja eriti jõudsalt ta kuulsaim töö Krahv Lucanor ja Patronio ehk El Libro De los Enxiemplos, mis valmis 1335 ning jõudis trükki 1575 ( osaliselt ka eestindatud 1962 ) ja tänu millele muinasjutu-sõbrad üle ilma teavad Patronio suuri menureid, uusaja nimekate loojate vahendusel kirjanduslikku kaalukust veelgi juurde kogunud novelle, nagu "Mees, kes tahtis kõigi meele järele olla", "Kuninga uued rõivad", "Tõrksa taltsutus"… Sellise leige vahekorra, mis kummagi poole valitsejaile au ega rahvale rahu ei too, nimetas KS-iks niisiis XIV sajandi kirjamehest protopolitoloog, kelle loomevilje sisaldas võrdselt õhtu- ja idamaise folkloori motiive ning kes muuseas pani aluse hispaania novellile.
•••
•••
•••
•••
•••
•••
 |
| Soome sõjaaja lendleht |
Soome on siiski pakkunud totaalselt vastupidiseid näiteid, tutvustades venelastele Talve- ja Jätkusõjas peale soome pussi ka ägedat ja ajaloolise järelmi poolest uskumatult edukat psühholoogilist sõda. Sestap on soomlased võitnud venelaste austuse. Järgneva rahu ajal on Soome valitsejad teinud kõik aga hoidumaks KS-ist, nn soometumiseni välja…
Kolmandaks, KS-i peetakse moodsa tavasõja täiendavaks mõõtmeks ehk hubriidsõja üheks hüpostaasiks.
•••
Allikas: http://isekiri.blogspot.com/2014/09/cold-war-legend.html
reede, 26. detsember 2014
Rootsi kool keelas riigilipu lehvitamise, sest see olevat rassistlik
Seni pole veel midagi nii haiget poliitvõimu poolt peale surutud multikulti usku Rootsis veel keegi teinud.
Keelu põhjuseks toob kool välja, et hiljutisel maskeraadil otsustas üks õpilane värvida oma näo siniseks ja kollaseks ning mängis mängupüstoliga, mis olevat olnud immigrantidest lastele solvav.
Rootsi on vaatamata põlisrahva vastaseisule läbi aastate pidevalt karmistanud immigratsiooni kritiseerimist ja avanud üha enam oma piire võõramaalastele.
Riiki on aastaid juhtinud sotsiaaldemokraadid, vasakäärmuslased ja liberaalid.
Allikas: http://koobas.net/2014/12/24/rootsi-kool-keelas-riigilipu-lehvitamise-sest-see-olevat-rassistlik/ Read more...
MEIE KIRIK: Peapiiskop electus Urmas Viilma: "Üksikisiku vabadusjumal hakkab valitsema."
| Autor: uudistetoimetus | |
 EELK peapiiskop electus Urmas Viilma
tõdeb, et Eestis kui liberaalses riigis on moraaliküsimused jäetud
üksikinimese otsustada ning vabadus on peaaegu jumalikustatud:
igaühel lastakse Jumala asemel troonil istuda.
„Umbes
20 aastat tagasi arvasin, et kristlus ja humanism on midagi väga
sarnast: mõlemad austavad ligimest,“ rääkis Urmas Viilma intervjuus
Postimehe Arterile (küsitles Priit Pullerits).
„Aga
nüüd tundub, et humanismist on saamas uus ideoloogia, mis tõstab
inimese jumala kohale. Ja mitte ühe konkreetse inimese, vaid meil kõigil
lastakse troonil istuda – mina olengi kuningas. Me oleme endavälised,
kõrgemad autoriteedid kõrvaldanud ja pannud autoriteediks inimese
tahte.“
Viilma sõnul tähendab olukord, kus igaüks on kuningas, üksteisele kõri kallale minekut.
„Me
näeme, et esindusdemokraatia võib jõuda otsusteni, mis lõhuvad
ühiskonda,“ märgib Viilma, tuues näiteks kooseluseaduse, mille
poliitikud ilma valijate toetuseta vastu võtsid, „sest neil on võim ja
õigus.“
„Kui
aga elu on hea, hakatakse tegema otsuseid, mis toetavad meie mugavust,
mandumist ja hedonistlikku elustiili,“ leiab Viilma, lisades, et
Pandora laegas on juba avatud ning „üksikisiku vabadusjumal hakkab
valitsema.“
„Üksikisiku
vabaduse jumalikustamine toob ohu, et ühel hetkel tulevad asjad, mida
seni oleme nimetanud ebanormaalsuseks, kõne alla kui normaalsus,“
hoiatab Viilma.
Viimaks arutleb Urmas Viilma selle üle, kuidas eurooplaseks saamine aitab kaasa eestlaste püsimisele riigi ja rahvana.
„Ma
ei ole Euroopa Liidu demoniseerija, aga meid neelatakse lõpuks alla.
Näen, kuidas mingeid otsuseid hakatakse meie eest ära tegema sellega, et
võetakse vastu õigusaktid, millega meie peame oma õigusaktid
kohandama. [---] Kas nüüd ongi käes aeg, et enam pole tähtis, mida
rahvas arvab?“ mõtiskleb peapiiskop electus.
„Meid
okupeeritakse mingi uue ideoloogiaga,“ selgitab ta oma mõtet
surveühiskonnast. „See on täiesti uut liiki okupatsioon, sest seda on
raske määratleda: me ei näe, kes on vaenlane, kes meid okupeerib, ta ei
ole rünnatav. See on nagu keskajal Euroopasse jõudnud katk, mille vastu
ei osatud toimida…“
Loe lähemalt siit (Postimehe tasuline versioon).
|
Lugeja: Eestit vallutavad umbkeelsed slaavlased: tahaksin kuulda ilusat emakeelt nii poes, pargis ja ka igal pool mujal
Võimalus kohata täiesti
umbkeelset slaavlast meie kalli isamaa pinnal, mille emakeel on omati
nii ilus, on vägagi suur ning ma ei pea silmas seda, et Eestis
turismindus on suure arenguhüppe teinud. Need slaavi keelte valdajad on
Eesti riigi kodanikud. Mõned ei ole jõudnud ja teisi ei huvita eesti
keele õppimine. Vabandusi leidub alati, kuid õnneks on ka väike protsent
sisserännanuid, kes tõesti näevad vaeva ja õpivad selgeks meie
emakeele. Au neile!
On inimesi, kes ootavad, et neile õpetataks. Ei nad raatsi krossigi
oma uuele kodumaale loovutada pakutavate keelekursuste eest. Sellistele
inimestele soovitaksin, et minge õige kaitseväkke! Seal saate korraliku
distsipliini ja sõjaväelise väljaõppe kõrval ka nii teoreetilisi kui ka
praktilisi eesti keele tunde.Veel vastumeelsemad on minule isiklikult inimesed, kes ei tahagi oma põhimõtete pärast keelt õppida. Nad aina protesteerivad ning üritavad eesti keele levikut pidurdada, väites, et neid ja nende rahvust ei austata nende uuel kodumaal. Nad nimetavad küll Eestit oma koduks, kuid keele õppimisest ei taha nad kuuldagi. Keelebarjäärist tingituna saavad nad ka kehvemapoolse töökoha ning see annab ju veelgi omakorda põhjuse Eestit ja selle majandussüsteemi kiruda.
Kõige tublimad on need, kes on otsustanud veidi enda kallal tööd teha ning eesti keel endale selgeks saada. Neid saadab edu ja nad on ka seda väärt. Kui mõni inimene, kellele eesti keel on teiseks keeleks, seda praegu loeb, siis au ja kiitus sulle. Oled tegija!
Minule meeldiks ikka Eesti riik eesti keelsena. Tahaksin kuulda ilusat emakeelt nii poes, pargis ja ka igal pool mujal. Niisiis loodan väga, et umbkeelsed slaavlased peale sõnade "tere" ja "aitäh" ka teised ilusad eesti keelsed sõnad endale selgeks teevad. Kui meie juba koolis õppime vene keelt, siis oleks minu silmis vägagi normaalne, et meie kodumaa pinnal elavad slaavi juurtega vennad ja õed õpiksid ära oma kodumaa emakeele.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://noortehaal.delfi.ee/archive/article.php?id=70435927 ________________Asjatu lootus, lugege lisaks SIIT.M.I.
Read more...
neljapäev, 25. detsember 2014
MATTI ILVES: PRESIDENT ILVESE JÕULULÄKITUSEST
Kes on siis need "meie"? Jah, rahvas ja valitsejad on Eestis juba ammu sammumas eri teid ja siin sai Ilves pidada silmas ainult meid valitsevat eliiti. Eriti kujukalt selgus valitsejate ja rahva vastuolu nn. kooseluseaduse vastuvõtmisega Riigikogus, kusjuures "eliit " ja neile allutatud või kaasajooksev massimeedia rakendas selle läbisurumiseks vastikuid ebademokraatlikke vahendeid, otsest valet ja ka vihakõnesid.
Kusjuures kurbnaljakas on see, et vihakõnede pidamises süüdistati just äärmiselt korrektselt esinenud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eestvedajaid Varro Vooglaid´i ja Markus Järvit!
Kahjuks president Ilves ei seisa eestlaste huvide eest ja meil kõigil oleks sellest ammu juba aeg aru saada. Meie huvid on tegelikult talle võõrad. Ennast paljastas ta ühes intervjuus välisministrina "Wall Street Journal’ile", kus ütles: "Who the fuck are Balts to us" (Kes kurat on baltlased meie jaoks).
Pealegi kuulus ta kunagi globalistidele ja massoonidele allutatud organisatsiooni - Bildelbergide klubisse, tõnäoliselt on Ilves ka vabamüürlane. Tippglobalist Zbigniew Brzezinski on Ilvest kirjeldanud, kui kasulikku isikut meie organisatsioonile ja samuti käis president salaja George Sorose järjekordses pulmas, ka see näitab, kellega Ilves tegelikult seotud on.
Selline kurvavõitu lugu siis jõulu esimeseks pühaks.
Valitsusparteid plaanivad kaotada alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) saatis eile, 18. detsembril riigikogu sotsiaalkomisjonile oma põhjalikud seisukohad raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (SE 731) suhtes, millega plaanitakse kaotada ära seni kehtiv nõue, et alaealised peavad saama abordi tegemiseks oma vanema nõusoleku.
SAPTK seisukoht on kokkuvõetud järgmiselt:
"Praegu
ettevalmistatud Eelnõu lähtub muu hulgas eesmärgist tühistada seni
raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse §-i 5 lg 2 kohaselt
kehtinud nõue, et alaealised tüdrukud peavad abordi tegemiseks saama oma
vanemate (või muu eestkostja) nõusoleku. Nii plaanitakse radikaalselt
piirata vanemate õigust oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda,
jättes lapsevanemad ilma õigusest otsustada selle üle, kas nende
alaealistele tütardele võib aborti teha või mitte, ning anda vastava
otsuse langetamise õigus hoopis günekoloogide kätte. Meie hinnangul on
selline plaan mitte üksi ebamõistlik, vaid ka vastuolus elementaarsete
inimsuse kaalutluste ning Eesti Vabariigi põhiseadusega."
SAPTK juhatuse esimehe Varro Vooglaidi sõnul on kõnealuse seadusemuudatuse näol tegu valitsusparteid järjekordse kahetsusväärse püüdlusega sekkuda vanemate õigusesse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid. "Perekonna õiguste piiramine ja seeläbi ka perekondliku kultuuri aluste õõnestamine näib olevat oluline osa Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ühistest püüdlustest," kommenteeris olukorda Vooglaid ja lisas, et kui alaealisi ei peeta piisavalt küpseks ja vastutustundlikuks, et omada õigust osta pudel siidrit või pakk sigarette, siis on absurdne asuda seisukohale, et neil on küllalt elutarkust ja -kogemust langetada otsuseid oma lapse elu ja surma üle.
SAPTK seisukohtadega antud küsimuses saab tutvuda siin.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=2489 Read more...
kolmapäev, 24. detsember 2014
Videokommentaar: tagasivaade aastale 2014
Aasta hakkab lõpule jõudma ja on aeg mõtiskleda selle üle, mida sai tehtud ja mis jäi tegemata.
Allviidatud
videokommentaaris heidan tagasivaatava pilgu SA Perekonna ja
Traditsiooni Kaitseks tegemistele ja ettevõtmistele aastal 2014.
Hoolivuse ja sallivuse sildi all on Swedbank väliskapitali esindajana saatnud Eesti Vabariigi kodanikele sõnumi, et nende traditsionaalseid pereväärtusi hindavad vaated pole meie enda ühiskonnas – siin Eestis – teretulnud! Ent, nagu mainitud, oli käesolev aasta ka suure edasimineku ja jõulise toetuse aasta – seda tänu Teile ja meie teistele kaasteelistele.
Teie toetusele lootes vaatame suurte ootustega algavale aastale!
Soovin Teile rahu südamesse ning kauneid perekondlikke jõulupühi!
Markus Järvi Juhatuse liige
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Read more...
Swedbank püüab meid häbimärgistada
Ilmselt
olete juba kuulnud uuest rünnakust, millega püütakse avalikkuses
kujundada meie sihtasutuse ja kogu meie liikumise suhtes negatiivset
kuvandit.
Nimelt otsustas Swedbank nõuda Aadu Luukase Sihtasutusele tehtud annetuse tagasi, kuna viimane andis missioonipreemia meie sihtasutusele (vt lähemalt siit
).
Tegu
on pretsedenditu ja väga näotu juhtumiga, sest väärikad inimesed ei
hakka juba tehtud annetusi tagasi manguma ja seeläbi heategevusfonde
ideoloogiliselt survestama.
Swedbank nimetas preemia meile andmist “ebameeldivaks suunamuutuseks” ja vabandas oma klientide ees Aadu Luukase fondi toetamise pärast.
Swedbank nimetas preemia meile andmist “ebameeldivaks suunamuutuseks” ja vabandas oma klientide ees Aadu Luukase fondi toetamise pärast.
Veelgi enam: Swedbanki juhatus teatas, et katkestab koostöö Aadu Luukase Sihtasutusega.
Mis on selle otsuse tähendus ühiskonna jaoks laiemalt?
Ilmselgelt ei ole küsimus rahas, sest annetatud 5000 eurot on eelmisel aastal koguni 176 miljonit eurot puhaskasumit teeninud Swedbanki jaoks kaduvväike summa.
Pigem on küsimus selles, et Swedbank püüab kujundada meie sihtasutusest kuvandit, justkui me oleks pidalitõbised, kellest nn hea seltskond peaks eemale hoidma.
“Kes iganes toetab selliseid liikumisi nagu SAPTK, see jääb meie toetusest ilma,” võib Swedbanki sõnumi kokku võtta.
Sellised meetodid on paraku tuttavad nõukogude ajast, mil praktiseeriti sarnaseid ideoloogilise survestamise meetodeid, häbimärgistades ja tõrjudes ühiskonna perifeeriasse inimesi, kes ei kiitnud valitsevat ideoloogiat heaks ja püüdsid kaitsta rahvuskultuuri aluseks olevaid väärtusi ja traditsioone.
Paraku näeme, kuidas sellised sügavalt ebaväärikad hoiakud on meie ühiskonnas jõupositsioonil olevates ringkondades uuesti maad võtmas. Paljudes hüper(homo)seksualiseeritud kultuuriruumiga lääneriikides ja eriti USA-s oleme seda näinud juba pikemat aega, kuidas üks firma teise järel alistub homoaktivistide jõhkrale survele.
See ongi relativismi diktatuur, kus arvamuste paljusust kiidetakse üksnes niivõrd kui jutt käib nö poliitiliselt korrektsetest arvamustest. “Valede” ja “tagurlike” seisukohtadega inimesed, kes ei nõustu oma tõekspidamisi maha vaikima, püütakse ühiskonnast välja tõrjuda.
Et see nii ei läheks, ongi üks peamistest põhjustest, miks oleme SAPTK tegevust alustanud.
Paljud inimesed on küsinud, kuidas kavatseme seoses Swedbanki ebaväärika käitumisega tegutseda.
Veidi tuleb veel olukorda analüüsida, et langetada läbimõeldud otsuseid, aga ilmselt katkestame Swedbankiga suhted ning loodame, et ka teised inimesed ja ettevõtted, kes ei pea võimalikuks sellisele ideoloogilisele terrorile alistuda ega seda omalt poolt toetada, talitavad samal kombel.
Igal juhul on väga oluline, et kui alatult meie suhtes ka ei käitutaks, säilitaksime me ise rahu ja väärikuse ning seisaksime jätkuvalt enesekindlalt meie ühiskonna alusväärtuste kaitsel. Juse see on asi, mis meie oponente kõige rohkem häirib!
Sellised meetodid on paraku tuttavad nõukogude ajast, mil praktiseeriti sarnaseid ideoloogilise survestamise meetodeid, häbimärgistades ja tõrjudes ühiskonna perifeeriasse inimesi, kes ei kiitnud valitsevat ideoloogiat heaks ja püüdsid kaitsta rahvuskultuuri aluseks olevaid väärtusi ja traditsioone.
Paraku näeme, kuidas sellised sügavalt ebaväärikad hoiakud on meie ühiskonnas jõupositsioonil olevates ringkondades uuesti maad võtmas. Paljudes hüper(homo)seksualiseeritud kultuuriruumiga lääneriikides ja eriti USA-s oleme seda näinud juba pikemat aega, kuidas üks firma teise järel alistub homoaktivistide jõhkrale survele.
See ongi relativismi diktatuur, kus arvamuste paljusust kiidetakse üksnes niivõrd kui jutt käib nö poliitiliselt korrektsetest arvamustest. “Valede” ja “tagurlike” seisukohtadega inimesed, kes ei nõustu oma tõekspidamisi maha vaikima, püütakse ühiskonnast välja tõrjuda.
Et see nii ei läheks, ongi üks peamistest põhjustest, miks oleme SAPTK tegevust alustanud.
Paljud inimesed on küsinud, kuidas kavatseme seoses Swedbanki ebaväärika käitumisega tegutseda.
Veidi tuleb veel olukorda analüüsida, et langetada läbimõeldud otsuseid, aga ilmselt katkestame Swedbankiga suhted ning loodame, et ka teised inimesed ja ettevõtted, kes ei pea võimalikuks sellisele ideoloogilisele terrorile alistuda ega seda omalt poolt toetada, talitavad samal kombel.
Igal juhul on väga oluline, et kui alatult meie suhtes ka ei käitutaks, säilitaksime me ise rahu ja väärikuse ning seisaksime jätkuvalt enesekindlalt meie ühiskonna alusväärtuste kaitsel. Juse see on asi, mis meie oponente kõige rohkem häirib!
Ärgem laskem Swedbanki alatul käitumisel oma jõurahu rikkuda!
Teid siiralt tervitades,
Varro Vooglaid
PS! Nagu Ringvaate eetris olnud intervjuust
nähtub, ei osanud äsja Swedbanki juhatuse esimeheks valitud Robert Kitt vastata
ei küsimusele sellest, mis õigusega teeb pank KLIENTIDE NIMEL annetusi,
ega ka küsimusele sellest, kuidas on mõeldav juba tehtud annetusi,
mille summa on panga sadadesse miljonitesse ulatuvaid kasumeid silmas
pidades piinlikult väike, tagasi manguda.
Tähelepanuväärne on ka see, mida hr Kitt ütleb intervjuu lõpus, korrutades ühest intervjuust teise ilmselt pressiesindaja poolt etteantud loosunglikke kõnepunkte:
Tähelepanuväärne on ka see, mida hr Kitt ütleb intervjuu lõpus, korrutades ühest intervjuust teise ilmselt pressiesindaja poolt etteantud loosunglikke kõnepunkte:
“Väärtustega
me ei tahaks kaubelda. Swedbanki väärutsed on, kõikidel turgudel ja
eriti Eestis, et meid on nii vähe – meid on vii nähe Eestis – ja me
peame olema näoga kõikide inimeste poole.”
Ilmselt see näoga inimeste poole olemine ei ole Swedbanki jaoks väärtuseks, kui jutt käib neist kodanikest, kes ei ole nõus pimesi nn progressiga kaasa jooksma ning kes peavad oluliseks säilitada austus demokraatia aluspõhimõtete ning ühiskonna kõlbeliste alusväärtuste vastu. Samuti ei kuule me näoga inimeste poole olemisest kui väärtusest siis, kui pank inimestelt laenu katteks kodu ära võtab ja perekonnad tänavale tõstab.
Omamoodi huvitav on ka hr Kiti poolt TV3-le öeldu – nimelt see, et traditsioonilised tõekspidamised ja vastuseis kooseluseadusele ei ole panga jaoks probleemiks siis, kui jutt käib inimestele laenu andmisest. Ehk teisisõnu: kui jutt käib äri tegemisest ja kasumi teenimisest, siis need samad väärtused, millele viidates Aadu Luukase Sihtasutuselt annetus tagasi nõuti, asjasse ei puutu.
Ilmselt see näoga inimeste poole olemine ei ole Swedbanki jaoks väärtuseks, kui jutt käib neist kodanikest, kes ei ole nõus pimesi nn progressiga kaasa jooksma ning kes peavad oluliseks säilitada austus demokraatia aluspõhimõtete ning ühiskonna kõlbeliste alusväärtuste vastu. Samuti ei kuule me näoga inimeste poole olemisest kui väärtusest siis, kui pank inimestelt laenu katteks kodu ära võtab ja perekonnad tänavale tõstab.
Omamoodi huvitav on ka hr Kiti poolt TV3-le öeldu – nimelt see, et traditsioonilised tõekspidamised ja vastuseis kooseluseadusele ei ole panga jaoks probleemiks siis, kui jutt käib inimestele laenu andmisest. Ehk teisisõnu: kui jutt käib äri tegemisest ja kasumi teenimisest, siis need samad väärtused, millele viidates Aadu Luukase Sihtasutuselt annetus tagasi nõuti, asjasse ei puutu.
Vt skandaali uudiskajastust lähemalt siit:
ERR-i kajastus
TV3 kajastus
Reporteri kajastus
Tallinna TV kajastust
Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
