Tiit Madisson meenutab Lihula mälestusmärgi lugu, I
Teine osa: https://www.youtube.com/watch?v=AiGI8yDuLH8
Kolmas osa: https://www.youtube.com/watch?v=h2tYJ--98JE
Teine osa: https://www.youtube.com/watch?v=AiGI8yDuLH8
Kolmas osa: https://www.youtube.com/watch?v=h2tYJ--98JE
31.07.2014.
Nagu eelnevast arutelust ilmnes, suretab elu maal välja tarbija, kes
eelistab teha oste turgu valitsevate kaubanduskettide uhketest
kauplustest suurtes kaubanduskeskustes!
Need kaubanduskeskused on tänapäeva katedraalid, milles inimesed
käivad ringi harda näoga otsides sobivat altarit, millel ohverda oma
raha meie uuele jumalale – MAMMONALE!
Selleks, et Eesti väikeettevõtja maakohas saaks tööd ja leiba on kolm võimalust.
1. TARBIJATE roll ja võimalus olukorda parandada on kõige suurem.
Nemad määravad oma rahakotiga oste tehes, kelle äri õitseb ja kelle
mitte! Seega kui tarbija ostaks alati kui võimalik Eesti kaupa, mis on
toodetud väikeettevõtjate poolt, hakkaks olukord kohe muutuma.
Kuid tarbija ei saa seda teha, sest suurtes kettides pole
väikeettevõtjate kaupa ja kui isegi on, siis ta ei suuda seda tuvastada,
sest kaubakett müüb sisseostetud kaupa oma kaubamärgi all.
Maale, kaubale järgi minna on aga tarbijal ebamugav ja kallis ning
otsemüügiga tegelevatelt ettevõtetelt ostmine pole pop, sest see ei paku
shoppamise naudingut.
2. VÄIKEETTEVÕTJAD pääseksid oma kaubaga suurtesse kettidesse ja nad
saaksid ka sellest hea tasu, kui nad hakkaksid oma toodangut turustama
läbi ühistu.
Ühistu sellepärast, et selle omanikud on nad ise ning nii saavad nad
ise kujundavad oma toodangu kvaliteeti, märgistust ja hinda. Tõsi
kvaliteedi saavutamine eeldab oma kvaliteedi kontrolli ja
konsultatsiooniteenistus loomist, mille kulud peavad nad ise kinni
maksma.
Millegipärast eelistavad Eesti väikeettevõtjad hoopis tülitseda oma
naabritega ja müüa oma toodang kokkuostjatele, kes realiseerimiskasumi
oma tasku pistavad. Ja nii jäävadki väikeettevõtjad vaesteks ning lõpuks
ka töötuks, erinevalt oma Lääne- ja Põhja-Euroopa kolleegidest.
3. KAUBANDUSKETID saaksid samuti muuta oma tegevusloogikat ja rajada
ühe kesklao asemel kaheastmelise ladude süsteem. Viimasel juhul võiksid
maakondlikud vahelaod võtta sisse oma maakonna väikeettevõtjate toodangu
ja realiseerida selle kohapeal ning tuua kesklaost vaid importkaupu
ning nende suurtarnijate kaupu, mida kohapealt hankida ei saa.
Selline lahend tähendaks aga seda, et sama kaubandusketi erinevates
kauplustes oleksid erinevad kaubad ja võib-olla koguni erinevad hinnad.
See võib mitte meeldida tarbijatele ning see teeks kindlasti
raamatupidamise ja laoarvestuse praegusest palju keerukamaks. Tõsi,
arvutiajastul ei ole see eriti suur probleem ning on nutika
töökorralduse korral suhteliselt väikeste kuludega lahendatav.
Siit siis küsimus heale lugejale:
Kuidas me siis taastame Eesti maaelu ja täidame maa lastega?
Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/07/30/kuidas-tuua-elu-maale-tagasi/
_________________
Eelnev arutelu on SIIN.
M.I.
EPL-i alatu laimukampaania: Varro Vooglaidi pilt on täiesti seosusetult pandud ilmestama
Venemaa võimuringkondade ja Ukraina separatistide seostest rääkivat artiklit
"Kõik taolised süüdistused on alusetud ning neil puudub igasugune faktiline aluspõhi. SAPTK ei ole ei otseselt ega kaudselt saanud raha mitte kelleltki, kes oleks teadaolevalt seotud Venemaa võimuringkondadega. ... Jutt sellest, nagu istuks meie sihtasutuse juhtorganite liikmed vene oligarhidega ühes paadis või oleks nendega lähedastes suhetes, on täielik väljamõeldis ja alatu vale.
Tähelepanuväärselt selgitasime seda kõike lähemalt ka oma vastulauses, mille saatsime Eesti Päevalehele viivitamatuks avaldamiseks juba 25. juuli tööpäeva lõpus, ent 27. juuli õhtuks ei olnud seda ikka avaldatud – vastupidi, samal ajal jätkati üha uute artiklitega SAPTK ja minu isiku suhtes alusetute kahtlustuste ja süüdistuste levitamist.
Kokkuvõttes on iga päevaga üha selgem, et see, mida Ekspress Grupp Eesti Päevalehe juhtimisel ellu viib, on ajakirjanduslik karistusoperatsioon isikute suhtes, kes ei nõustu dominantsele ideoloogiale kuulekust üles näitama ja aastasadu meie kultuuri aluseks olnud kõlbelistest alustõdedest lahti laskma."
Autor: Veiko Vihuri | |
laupäev, 26 juuli 2014 | |
Umbes selline mulje
jääb viimastel päevadel Ekspress Grupi ja ka Eesti Rahvusringhäälingu
(kas keegi üldse enam imestab?) üles klopitud meediakärast
Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) rahastamise
ümber. Tänasest Eesti Päevalehest võis lugeda, et SAPTK on mingil
hämaral viisil seotud lausa Ukraina separatistide ninameestega.
Katsed
näidata, et SAPTK rahastajate või vähemalt ideeliste toetajate seas on
Putini režiimiga seotud isikud, teenivad vaid üht propagandistlikku
eesmärki – tuleb jätta mulje, et perekonna ja traditsioonide kaitsjad esindavad kurjust, pimedust ja tagurlust.
On ju Putin lasknud Venemaal vastu võtta „homofoobsed“ seadused ja
flirdib õigeusuga („progressiivse üldsuse“ meelest ristiusu eriti
patriarhaalse ja kivinenud, bütsantsliku versiooniga), esinedes
kristlaste ja kristlike väärtuste kaitsjana ning pidurdades progressi ja
vabadust.
Samal
ajal on meie patroonid USA ja Suurbritannia, kellele ainsana (vist?)
saame Putini Venemaa rünnaku korral loota, seadnud oma poliitiliseks
eesmärgiks inimõiguste ja vabaduse levitamise sildi all
„homoabielude“ läbisurumise kogu maailmas. USA asepresidendi Joe Bideni
sõnul on nn homoõiguste kaitsmine tsiviliseeritud rahvaste tunnuseks
ja seda tuleb pidada olulisemaks kui austust kohalike tavade ja
traditsioonide vastu. „Mind ei huvita, milline teie kultuur on,“ ütles
Biden. Hüva, härra asepresident, me peame seda meeles.
Kuid
tuleb tunnistada, et aprillis riigikogu menetlusse võetud
kooseluseaduse eelnõuga on kaasnenud oskuslik ja järjekindel
meediakampaania. Liiguvad kuuldused suurtest rahadest ja
professionaalsetest suhtekorraldusfirmadest. Igal juhul on
kooseluseaduse vastaste ja Putini ühte paati panemise võte hästi
töötanud, sest Ukrainas süveneva konflikti taustal on kasvanud eestlaste
patriotism ja vastumeelsus agressiivse idanaabri tegemiste suhtes.
Teisalt
on just kooseluseaduse eelnõu ümber toimuv halastamatult esile toonud
Eesti nn demokraatia silmakirjalikkuse. Usun, et eelnõu esitajad saavad
tegelikult ka ise aru, kui räpast asja nad ajavad. Eks nende hulgas ole
nii põhimõttelisi revolutsionääre kui tuulenuusutajatest (kuigi
seekord kannab tuul kohale eriti paha lõhna) kaasajooksikuid, kes
püüavad iga korra ajal pumba juures olla.
Miks
aga on vait Eesti vaimuinimesed, kes muidu on nii tundliku närviga?
Miks kuuleme vaid sellest, et üks tuntud muusik kutsus boikoteerima
üritust, kus pidi esinema Putinit fännav märulistaar, või sellest, et
üks tuntud kirjanik boikoteerib venekeelse märgistusega piima? Kas
vaimuinimeste korrumpeerumine ja hirm süsteemiga pahuksisse sattuda on
juba nii suur, et ei taha ega julge häält teha? Või ei tööta enam
sisemine, moraalne kompass?
Ja miks vaikivad Eesti ajakirjanikud, meie „vaba“ ajakirjandus? Tõsi, Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits
hoiatas oma blogis, et selles küsimuses on ajakirjandus valinud poole.
„Kooseluseaduse üle peetavas debatis on Eesti ajakirjandus näidanud end
putinliku propagandavahendina,“ kirjutas Pullerits juuni alguses, ja
iga uus Jumala päev näitab, et tal on kahjuks õigus.
Ka Toivo Tänavsuu
esines igati vapralt ja väärikalt ETV „tasakaalustatud“ saates. (Kes
ei tea, siis „tasakaalustatus“ Eesti Rahvusringhäälingu moodi on ühes
saates kolm eelnõu pooldajat ja üks vastane – täpselt nii toimiti ka
Vikerraadio saates „Kirikuelu“.) Aga no kuulge, kas siis „neljandat
võimu“, seda demokraatia vahikoera, ei huvitagi, kuidas
välissaatkondade ja lobigruppide ning maksumaksja raha toel surutakse
läbi seadust, mis avab täiesti uue peatüki meie ühiskonna sotsiaalses
korralduses? Või on meedial endal suu ümber rasvavõru? Või hoopis
meelekohal püssitoru? Kuid peale Ekspress Grupi väljaannete ja
„erapooletu“ Rahvusringhäälingu on ju muidki kanaleid ja lehti, mis
saaksid soovi korral teha seda, milleks nad on kutsutud ja seatud –
nimelt uurivat ajakirjandust.
Võitlus kooseluseaduse vastu on muutumas üha enam võitluseks Eesti tõelise vabaduse ja väärikuse eest.
Me võitlesime nõukogude ikke vastu, et säilitada oma kultuur ja keel
ning võita tagasi meilt röövitud riiklik iseolemine. Nüüd tuleb meil
seista autoritaarse liberalismi tülgastava orjuse vastu, välismaise
diktaadi ja end Karl Vaino kombel võõrisandate
teenistusse müünud valitseva kliki vastu, kes armastavad küll
demokraatiast rääkida, ent kelle teod näitavad midagi muud.
Ühendagem
jõud ja seiskem oma riigi väärikuse, traditsioonide ja alusveendumuste
eest. Kasvõi veel viimast korda. Praegu on veel võimalus, praegu on
veel aega.
|
24.07.2014. Tallinnas
Ühiskonnakord moodustub nelja erinevat sotsiaalset korda teostava
mesogrupi enesekehtestamise tulemina, kusjuures määrav on see milline
või millised neist on domineerivad.
Kui domineerib individualism, siis tekib turumajanduslik majanduskeskkond ja kasvab soov rikastuda.
Militaristliku valitsuskultuuri võludega võime tutvuda paljudes
riikides Venemaast Süüriani välja. Seda aga, milline on elu bürokratismi
poolt valitsetavas elukeskkonnas, kogeme iga päev Eestis tänu nii
kohaliku valitsuse kui ka EL juhtorganite tegevusele.
Kodanikuühiskonnaks võiks nimetada riiki, kus avalike huvide otsuste
langetamisel domineerib kodanikkonna (loe: mõtlevate ja teotahteliste
inimeste) tahe.
Siinkohal tõuseb ilmselt küsimus, kuidas saaks see teostuda?
Pakun välja diskussiooni alustamiseks ühe võimaliku nägemuse.
Alustada võiksime näiteks KOV reformiga.
Mis oleks, kui KOV üksuseks oleks praegune maakond, mis on
majanduslikult piisava võimekusega üksus. Selline üksus suudaks palgata
kohaliku elu korraldamiseks vajalikud ametnikud ning pakkuda neile
piisavalt tööd ja palka.
Kõige olulisem vastuväide sellisele ettepanekule on, et sellise
suurusega haldusüksus mida juhitakse tsentraliseeritult, teeb lõpu
demokraatiale ja see muutub parteipoliitika mängukanniks. Seega tuleks
seda kuidagi tasakaalustada.
Tsentraliseeritud bürokraatlikku masinavärki saab tasakaalustada ja
parteipoliitika mõju elimineerida kogukonnapõhise majoritaarse (üks
saadik ühest ringkonnast) valimissüsteemiga.
Kui KOV volikogu on piisavalt suur (üle 50 inimese) ja see moodustuks
täistöökohaga töötavatest kogukonnavanematest, kellest igaüks esindaks
määratud territooriumil elavat ca 1000 või … inimese kogukonda, siis
muutuks kohaliku poliitika olemus kardinaalselt.
Kogukonna vanema tööülesandeks oleks suhtlemine oma kogukonna
liikmetega (kui selleks tekib vajadus), nende probleemide tuvastamine
ning sellest vastavate KOV ametnike teavitamine, kelle ülesandeks ongi
selliste probleemide lahendamine. Probleeme üldistades saavad nad
tuvastada nende olemuslikud põhjused ning sellest lähtudes muuta
ametnike ülesandeid ja töökorraldust.
Samas peab kogukonna vanem oma kogukonna liikmetele aktiivselt
selgitama volikogus langetatud otsuseid ning näitama kuidas need
teenivad just selle kogukonna liikmete huve.
Kui kogukonna vanem läheb n.ö automaatpiloodile ja hakkab tegutsema
mõne teise huvigrupi huvides, siis võimaldab majoritaarne valmissüsteem
ta kasvõi järgmisel päeval tagasi kutsuda ja vahetada välja kellegi
teisega, kes teenib selle kogukonna huve paremini.
Selline süsteem pakub kodanikele võimaluse olla kursis toimuvaga ning teostada võimu, ilma sellesse otseselt ise sekkumata.
Uue süsteemi rakendumisel tekiks igal kogukonnal oma internetipõhine
foorum, kust ta saaks ühelt poolt teada: mis on toimumas ja kuidas see
puudutab teda isiklikult ning teiselt poolt esitada oma seisukohti,
selgitaks välja ühishuvi ja anda volitusi oma kogukonnavanemale
volikogus hääletamiseks.
Kõigil – kes seda suudavad ja tahavad seda – oleks võimalus osaleda
aktiivselt kohalike probleemide lahendamisel või vähemalt olla kursis
toimuvaga. Ja foorumis saaks ka tagantjärgi uurides, kes mida ütles ning
kuidas just selline otsus sündis.
Mis aga kõige toredam – tekiks täiesti uut tüüpi poliitikute
põlvkond, kes oleks avatud ja suudaks suhelda oma valijaid. See erineks
oluliselt praegustest salakavalatest poliitikutest ning nende
ärigrupeeringute huve teenivast poliitikast, mille otsused langetatakse
tagatubades!
Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/07/23/kodanikuuhiskond-milline-sa-oled-vol-ii/
_______________
Esimene osa SIIN.
© Blogger template Ramadhan Al-Mubarak
Back to TOP