kolmapäev, 31. jaanuar 2018
Leitnant J. Kuperjanovi haual toimub 2. veebruaril mälestusüritus
MTÜ J. Kuperjanovi Selts korraldab 02. 02. 2018. a. kell 11.00 Tartus Raadi kalmistul leitnant J. Kuperjanovi haual tema 99. surma-aastapäevale pühendatud mälestusürituse koos Kuperjanovi pataljoni auvalvega.
Kõik osaleda soovijad oodatud. Kohapeal jagatakse tasuta kirjandust.
Fotol: Olev Teder, J. Kuperjanovi Seltsi esimees
Allikas: https://www.ekre.ee/leitnant-j-kuperjanovi-haual-toimub-2-veebruaril-malestusuritus/ Read more...
Veiko Herne: Uudis Katalooniast
Veiko kirjutas Katalooniast veel: Muidu see oligi Puigemonti pärast. Nimelt parlament hääletas Puigemonti presidendiks tagasi aga selleks, et parlamendi spiiker saaks ta presidendiks valja kuulutada, pidi ta sellel istugil kohal olema. Noh muidugi Hispaania valitsus pyyab seda igati takistada ja Prantuse piiril on praegu selline kontroll, et kõik autod otsitakse läbi ning järjekord on tunde. Käivad jutud, et ikkagi on Puigemont kuidagi Katalooniasse tagasi smuggeldatud, sest Brüsselis pole teda pikemat aega nähtud...
Allikas: Facebook
______________
Paistab, et Kataloonias rahu ei saabu veel niipea. Enamus katalaanidest soovib ikka vabadust ja iseseisvust. Referenumi päeval olid kohalik politsei rahva poolt, inimesi peksid Hispaaniast toodud politsijõud.
M.I. Read more...
teisipäev, 30. jaanuar 2018
Põgenikud, keda mitte keegi ei taha...
https://www.nieuwsfrequent.nl/2018/01/25/de-vluchtelingen-die-niemand-wil/
Allikas: Facebook Read more...
Euroopa Komisjon: massiline sisseränne on “otseselt seotud Euroopa väärtustega“
Brüsseli pagulaskvootidest keeldumine on “vastuvõetamatu” ning sisseränne Aafrikast ja Lähis-Idast “otseselt seotud” väärtustega, millele Euroopa on ehitatud,” ütles enne eilset Euroopa Liidu siseministrite kohtumist Sofias migratsioonivolinik Dimitris Avramopoulos.
Volinik kinnitas, et Euroopasse saabuvad varjupaigataotlejad tuleb üleliiduliselt laiali jaotada ning välistas võimaluse, et kohustuslike kvootide vastased võiksid näidata üles “solidaarsust” panustades hoopis rahaliselt või muudel viisidel.
“See on jagatud vastutus,” ütles Avramopoulos. “Kõik riigid peaksid osalema meie poliitikas jagada selle raske surve koormat (ingl. k. the burden of this heavy pressure).”
Lisaks on oluline teada, et “Euroopa projekti ei ole ohtu seadnud mitte majanduslikud probleemid, vaid migratsiooni- ja pagulaskriis.”
Eestilt Euroopa Liidu eesistujana teatepulga üle võtnud Bulgaaria ametnikud on väitnud, et antud valdkonnas kokkuleppele jõudmine juuniks läheb raskeks.
Juuni on Euroopa Liidu ladviku poolt paika pandud tähtaeg ja ühtlasi Bulgaaria eesistumise lõpp (pärast mida haarab rooli “Visegrádi viirusest“ nakatunud Austria – toim).
Avramopoulos ei taha mingisugustest raskustest kuuldagi ja kinnitab, et “kõik on saavutatav” ning tarvis on ainult “tugevat poliitilist tahet, mida jagavad kõik liikmesriigid.”
Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-komisjon-massiline-sisseranne-otseselt-seotud-euroopa-vaartustega/ Read more...
esmaspäev, 29. jaanuar 2018
Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” jaanuarinumber
Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
Tartus: Meelis Kaldalu: meelis@tartu1000.ee
TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON SALAJANE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS
Arvustus Jüri Lina raamatule „Skorpioni märgi all”
NÕUKOGUDE LIIT JÄTKUB
Avaldame Pavel Bondarovski sulest valminud arvustuse Jüri Lina raamatule „Skorpioni märgi all”. Väga hea raamat – lugege kindlasti! Millegipärast ükski Eesti väljaanne polevat soovinud kirjutist avaldada. Arvustuse on vene keelest tõlkinud Tõnu Kalvet.
9. detsembril 1991 kella kahe paiku öösel helises nüüdseks endise NSVL-i endise välisministri, Eduard Ševarnadze kabinetis telefon. Suurbritannia välisminister Douglas Hurd tahtis rääkida oma Venemaa kolleegi Andrei Kozõreviga. Too oli Belovežje ürgmetsas, sestap võttis telefoni ta asetäitja Georgi Kunadze. Hurd palus Kunadzet Kozõrevile öelda, et Venemaa peab kohe kuulutama end NSVL-i jätkajaks. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks on kõik endised liiduvabariigid, ent ainult üks neist võib olla ta jätkaja ja pärida Nõukogude riigi rahvusvahelised õigused ja kohustused, saatkonnad, koha ÜRO julgeolekunõukogus jne. Kunadze edastas kuuldu Kozõrevile, Kozõrev Jeltsinile ja samal päeval kuulutas Venemaa end „NSVL-i jätkajaks” (Galina Sidorova, „Välisministeeriumi katuse all”, „Radio Svoboda”, 15. 05. 2016).
Sel staatusevahel on
Venemaale rohkem kui vaid õiguslik tähendus. Venemaa on Nõukogude Liidu
jätk otseses mõttes – ainult ilma liiduvabariikideta. See selgitab väga
palju nii Venemaa poliitika osas kui ka seda, miks Venemaa juhtkonnal,
sõjaväel ja eriteenistustel on nii palju ühist Lenini, Trotski, Stalini,
tšekaa, GPU, NKVD, KGB strateegia ja taktikaga… Olemuselt on see riik,
mis tekkis 1917. aasta oktoobris ega ole kuhugi kadunud, vaid on
vahetanud üksnes värvi ja vormi. Saja aasta eest loodud süsteem on nii
vastupidav, et pärast mõneaastast palavikku paranes see isegi nii
rängast vapustusest nagu NSVL-i lagunemine. Kirjanik Aleksandr Zinovjev
ütles 1984. aastal ajakirjanik George Urbanile: „Nõukogude režiim on
igavene, nõukogude ühiskonda pole võimalik lõhkuda isegi tuhande
aastaga… Nõukogude süsteem jääb alles kuni inimkonna ajaloo lõpuni.”
Zinovjev teadis, mida rääkis.
Jüri Lina, omaaegne nõukogude
dissident ja praegune rootsi kirjanik ja dokumentalist kirjutas
„Skorpioni märgi all” ajalooteosena. Esmatrükk ilmus Rootsis 1994. On
tulnud kolm rootsi- ja kolm ingliskeelset trükki, avaldatud ka
prantsuse, hispaania ja nüüd ka vene keeles. Autor kavandas teose lääne
lugejale. 1990-ndatel ja pärast 2000-ndat ilmus Venemaal hulk endisi
NLKP ja KGB arhiivide saladokumente ja nende põhjal kirjutatud
raamatuid. Külluslikust, aga hajutatud teabest on kasu vähe, kui puudub
üldpilt, kus info oleks reastatud kronoloogiliselt, ajalooliselt ning –
parema arusaadavuse huvides – esitatud ka konkreetsete elulugude kaudu.
Kõik see on olemas raamatus „Skorpioni märgi all”, mille nimeregister
sisaldab 1700 nime.
Teose venekeelne väljaanne sai päevakajaliseks
pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni, mil FSB ja GRU kasutasid
hübriidsõja-taktikat, kus polnud raske ära tunda Lenini ja Trotski
meetodeid.
Vene Föderatsioon pürgib Nõukogude Liidu jätkajana Lenini eesmärgi poole – vallutada maailm „kommunistliku maailmarevolutsiooni” ekspordi abil. Et Vene propaganda väldib sõna „kommunism“, ei muuda asja olemust, nagu ei muutnud midagi ka tšekaa ümbernimetamine GPU-ks, GPU sai OGPU-ks, OGPU sai NKVD-ks, NKVD sai KGB-ks ja viimaks sai KGB-st FSB.
Veel kevadel 1917 ei uskunud Lenin revolutsiooni edusse Venemaal, leides, et maailmarevolutsiooni võiks alustada Šveitsist. Kommunistliku diktatuuri kehtestamine Venemaal ei olnud eesmärk omaette. Eesmärk oli maailmarevolutsioon, mille vältel Venemaast sai vaid platsdarm. Seepärast asusidki bolševikud pärast Oktoobripööret looma lääneriikides agendivõrku, seejärel ka idamaadel (Süürias juhtis seda tööd 1928 Jakob Blumkin, Trotski usaldusisik ja Sergei Jessenini mõrvar).
Lenin kirjutas 1915 „Maailma Ühendriikidest” (Ülemaailmsest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust). See idee väljendus ka NSVL-i riigivapil – sirp ja vasar maakera kohal. Mõte jäi keskseks kogu Nõukogude Liidu olemasolu vältel, tänapäeval on aga täheldatav Vene Föderatsiooni agressiivses poliitikas. Vahetult enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil Venemaal valitses ränk majanduskriis, kulutas riik sõjamasinale rohkem kui kunagi varem. Vaatamata riigieelarve kriitilisele seisule ja elanikkonna vaesumisele tänapäeval, kulutab Venemaa üha rohkem raha relvatootmisele. Müüt NATO ohust Venemaale ei ole küünemustagi väärt, sest kui see oht oleks tõeline, toodaks Venemaa kaitserelvastust, tema aga toodab eranditult ründerelvi, mis rünnaku korral kasutuks osutuvad.
Vene Föderatsioon pürgib Nõukogude Liidu jätkajana Lenini eesmärgi poole – vallutada maailm „kommunistliku maailmarevolutsiooni” ekspordi abil. Et Vene propaganda väldib sõna „kommunism“, ei muuda asja olemust, nagu ei muutnud midagi ka tšekaa ümbernimetamine GPU-ks, GPU sai OGPU-ks, OGPU sai NKVD-ks, NKVD sai KGB-ks ja viimaks sai KGB-st FSB.
Veel kevadel 1917 ei uskunud Lenin revolutsiooni edusse Venemaal, leides, et maailmarevolutsiooni võiks alustada Šveitsist. Kommunistliku diktatuuri kehtestamine Venemaal ei olnud eesmärk omaette. Eesmärk oli maailmarevolutsioon, mille vältel Venemaast sai vaid platsdarm. Seepärast asusidki bolševikud pärast Oktoobripööret looma lääneriikides agendivõrku, seejärel ka idamaadel (Süürias juhtis seda tööd 1928 Jakob Blumkin, Trotski usaldusisik ja Sergei Jessenini mõrvar).
Lenin kirjutas 1915 „Maailma Ühendriikidest” (Ülemaailmsest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidust). See idee väljendus ka NSVL-i riigivapil – sirp ja vasar maakera kohal. Mõte jäi keskseks kogu Nõukogude Liidu olemasolu vältel, tänapäeval on aga täheldatav Vene Föderatsiooni agressiivses poliitikas. Vahetult enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil Venemaal valitses ränk majanduskriis, kulutas riik sõjamasinale rohkem kui kunagi varem. Vaatamata riigieelarve kriitilisele seisule ja elanikkonna vaesumisele tänapäeval, kulutab Venemaa üha rohkem raha relvatootmisele. Müüt NATO ohust Venemaale ei ole küünemustagi väärt, sest kui see oht oleks tõeline, toodaks Venemaa kaitserelvastust, tema aga toodab eranditult ründerelvi, mis rünnaku korral kasutuks osutuvad.
Nõukogude Liit pole ammu üksikasjalikult
väljatöötatud plaani viimane etapp. Kust ilmus kommunismi kontseptsioon
ja ideoloogia? On küllalt tõendeid, et Marxile õpetas „marksismi” hoopis
Moses Hess. Pankur Nathaniel Rotschild kirjutas Marxi nimele välja
vähemalt kaks tšekki. Too pankur telliski „marksismi”. Müüdist, mis
kujutab marksismi töölisklassi vabastamiseõpetusena, ei jää kivi kivi
peale.
Ainuüksi allikaviiteid leidub raamatus üle kuuesaja. Autor ei piirdunud viidetega teiste autorite kirjatöödele, vaid käis ise Ingolstadti arhiivis Baieris, USAs ja mujal, kus nägi dokumente oma silmaga.
Lenin ja tema bolševikud jätsid oma kuritegudest maha palju tõendeid. Nad olid kindlad oma karistamatuses ja et osava propagandaga õnnestub inimesi lollitada.
Lenini elulugu anti muudetult välja korduvalt, eelmised trükid hävitati, viimaks jäädi pidama 1970. aasta variandi juurde. Lenini teoseid ka tsenseeriti: seal puudub varasemate trükkide kirju ja muid dokumente, mahtu aga suurendati Kremli õukonnaajaloolaste kommentaaridega.
Ainuüksi allikaviiteid leidub raamatus üle kuuesaja. Autor ei piirdunud viidetega teiste autorite kirjatöödele, vaid käis ise Ingolstadti arhiivis Baieris, USAs ja mujal, kus nägi dokumente oma silmaga.
Lenin ja tema bolševikud jätsid oma kuritegudest maha palju tõendeid. Nad olid kindlad oma karistamatuses ja et osava propagandaga õnnestub inimesi lollitada.
Lenini elulugu anti muudetult välja korduvalt, eelmised trükid hävitati, viimaks jäädi pidama 1970. aasta variandi juurde. Lenini teoseid ka tsenseeriti: seal puudub varasemate trükkide kirju ja muid dokumente, mahtu aga suurendati Kremli õukonnaajaloolaste kommentaaridega.
Jüri Lina näitab veenvalt, et
USA abita poleks bolševikud Venemaal võitnud ega suutnuks võimul püsida.
Kaug-Ida ja suurt osa Siberist vallutasid neile ameeriklased. Ameerika
pankurid maksid kinni nõukogude võimu kulutused ka pärast, kui kõik
bolševike riisutud (tsaari)riigi ja kiriku väärisesemed müüdi maha
Berliini ja Londoni oksjonitel. Saksamaa, kellega Venemaa justkui sõdis,
andis Lenini käsutusse tuhandeid sõdureid, kes läksid nõukogude
ajalukku „läti küttidena”, kuigi lätlasi oli nende hulgas vaid mõni
üksik. Prantsusmaa ja Inglismaa ainult teesklesid valgekaartlaste
toetamist, tegelikult aga petsid neid ja aitasid bolševikke. See näitab,
et Vene „revolutsioon” polnud venelik, nagu arvatakse, vaid
rahvusvaheline. Mis jõud seda mahitasid, millised olid eesmärgid ja
kuidas neid aeglaselt, ent kindlalt tänapäevalgi ellu viiakse – sellest
raamat „Skorpioni märgi all” üksikasjalikult räägibki.
PAVEL BONDAROVSKI
Autor (sünd. 1953 Moskva oblastis) on vene kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Tõlkinud inglise, prantsuse ja ungari keelest. Elab aastast 1991 Prantsusmaal.
Read more...
PAVEL BONDAROVSKI
Autor (sünd. 1953 Moskva oblastis) on vene kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Tõlkinud inglise, prantsuse ja ungari keelest. Elab aastast 1991 Prantsusmaal.
Euroliit on välja arvutanud, et iga eestlase kohta võib juurde tuua 45 immigranti
Nimelt on Euroopa Liidu Komisjon koostanud raporti “Study on the feasibility of establishing a mechanism for the relocation of beneficiaries of international protection” (2010), milles on välja toodud immigratsiooni võimalikud ülempiirid. Raporti otstarve on anda Euroopa Liidu juhtidele algandmed, mille varal langetada immigrantide ümberjaotamiskavadega seonduvaid otsuseid.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestlaste osakaal Eesti püsielanikest 69,72% ehk 934 383 inimest, kogu riigi rahvaarv aga 1 340 194 inimest. Võrreldes neid arve Euroopa Liidu raportiga, milles on välja arvutatud, kui palju võiks igasse Euroopa Liidu liikmesriiki üldse inimesi ära mahutada, siis pakub raport välja kaks arvu, millest tagasihoidlikum on 7,7 ja progressiivsem 43,6 miljonit inimest. (Table 9: Density distribution at threshold of 200, Table 12: Density distribution at threshold of 1000). Nende arvude varal on meil võimalik näha, mitu immigranti ühe eestlase kohta näeb Euroopa Liit erinevate stsenaariumite korral ette.
Euroametnike arvestuste kohaselt on see 7,2 immigranti eestlase kohta. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli muulasi kogurahvastikus 30,28%, kelledest venelasi oli 25,2%, ukrainlasi 1,74%, valgevenelasi 0,97%, soomlasi 0,59%, tatarlasi 0,15%, juute 0,15%, lätlasi 0,14%, leedulasi 0,13% ja poolakaid 0,13%; kokku teeb see 405 000 muulast. Arvestades, et selline arv muulasi on juba kohal, siis ka kõige tagasihoidlikuma versiooni järgi ruumi veel 6 317 397 immigrandile, mis teeb täiendavalt 6,8 immigranti iga eestlase kohta!
Meie jaoks on kõige mustem stsenaarium euroametnike immigrandiiha, mille järgi saaks Eestisse tuua veel 42 317 397 inimest ehk siis 45 immigranti iga eestlase kohta!
Paraku on rahvastiku juurdetoomise ja taolisel moel kõikide rahvastiku ning majandusprobleemide lahendamise ideoloogia pooldajaid Eestis üsna palju. Sellise tegevuse heakskiitjad ei anna endale aru, et nii vahetatakse meie rahvastik üsna kiiresti välja ja eestlased muutuvad juba 50 lähima aasta jookusul vähemuseks omal maal. Nii võib jääda ka praegune juubel, Eesti 100, meie jaoks viimaseks ümmarguseks aastapäevaks!
Allikas: http://uueduudised.ee/varia/el-valja-arvutanud-et-iga-eestlase-kohta-voib-veel-juurde-tuua-45-immigranti/
Read more...
pühapäev, 28. jaanuar 2018
MATTI ILVES: TÄNA ON SOOMES PRESIDENDI VALIMISED
Edu Laura Huhtasaari´le!
Nii, Soome rahvas on siis rääkinud ja nad paistavad rahul olema ELi muutumisega liitriigiks, ning lisaks veel enda neegrite ja araablastega. Jääb vaid kaastunnet avaldada Soome patriootidele ja erakonnale Põlissoomlased. Read more...
22.01.2018 - LÕUNATUND - Esmaspäev
Tiit Madisson ja Vihkamiseminutid.
Kuulake alates 49:36 Read more...
Rahvusliku taassünni nimel: See on tüüpiline, mis toimub meil Eestis.
Inimesed on niivõrd ajupestud, et ei suuda eristada lihtlabast sildistamist tõendatud faktidest. Me oleme oma lehel ka mitu tüüpi ära bänninud, kes meid on tulnud siin kremliga siduma. Me tõepoolest pole ühegi kremliga seotud. Me pooldame siin lehel rahvuslikku mõtteviisi (ja pole juhuslik, et rahvuslasi kõige enam kremlimeelsuses süüdistatakse). Täielikku iseseisvust. Eesti kõige suurem oht on globalism. Globalism on see impeerium, mis ohustab meid kõige enam. Esmalt tuleb meil vabaneda globalistidest riigitüüri juures, alles seejärel on rahvuslik taassünd võimalik. Ainult eesti rahvas ise saab garanteerida oma iseseisvuse, mitte ükski suurriik meie eest!
Internetist leitud pilt.
Allikas: Facebook Read more...
laupäev, 27. jaanuar 2018
Eesti Aeg - Nädal Riigikogus - #804 - Martin Helme
Maksumängudest johtuva kahju varjamiseks plaanib valitsus maha äritseda Tallinna Sadamat ning priiskava bürokraatiaparaadi kokkutõmbamise asemel tegeleb hoopis kolimismängudega. Lisaks kõigele on eurokraadid andnud Brüsselile lubadusi, mis tähendavad Eestile märkimisväärseid maksutõuse ja uut majandusküüditamislainet.
Pajula: läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaat on juba uusmarksistide käes
Meie seltsi esimese avaliku väitlusõhtu teema oli sotsiaalne õiglus. Nüüd, mil sellest üritusest hakkab mööduma juba poolteist aastat, on mul tollest õhtust tõesti meelde jäänud ainult üks asi: meie lugupeetud oponendi seljas olnud pentsik pusa.
Too džemper oli rohekat värvi ja sellele oli mõõdukalt suurte valgete tähtedega kirjutatud „The future is female!“ Seda sloganit võib tõlkida vähemalt kahel erineval moel: „tulevik kuulub naistele“ või „tulevik on feminiinne“.
Vaatamata oma sarnasusele on need kaks üsna erinevat väidet. Järgnevas arutluses juhindun ma esimesest versioonist.
Niisiis – tulevik kuulub naistele.
Ma olen sellest mälestusväärsest õhtust möödunud aja jooksul väga sageli mõelnud sellele, mis paneb üht meest endale sellist kentsakat kampsunit selga tõmbama. Vastus hakkas tõtt-öelda koitma alles pool aastat tagasi. Tänaseks olen jõudnud selle sõnastuseni.
Mind pani tegelikult sedasama esimest väitlusõhtutki korraldama painav tunne, et see, mida ma viimasel paaril aastal enda ümber tunnen, meenutab üha rohkem seda, mida ma kogesin umbes 30 aastat tagasi. Ühtäkki taipasingi, et ma olen seda loosungit – „Tulevik kuulub naistele!“ – juba kunagi varem lugenud. Ainult siis kirjutati see sõnadega „Tulevik kuulub proletariaadile!“
Teiste sõnadega – tänaseks päevaks ei ole erilist kahtlust, et see, mida me enda ümber näeme, kujutab endast marktsistliku doktriini jõulist taastulekut teises garneeringus.
Millised on marksistliku õpetuse peamised postulaadid? Paariminutiline vastus on paratamatult karikeeriv, aga ma vähemalt püüan olla õiglane. Need, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, võivad lugeda kuulsa Poola filosoofi Leszek Kolakowski üht peateost „Marksismi põhivoolud“. Mulle kuuluvas väljaandes on näiteks 1283 lehekülge. Nii varuge aega. Aga teeme siis lühidalt.
Esiteks: olemasolev ühiskond on lootusetult rikutud ja seetõttu vajatakse uude millenniumi jõudmiseks lunastavat sündmust: proletaarset revolutsiooni. Millennium on omakorda religioosse taustaga mõiste, mis kristlikus teoloogias tähendab üleüldise õigluse ja võrdsuse ajastut.
Teiseks: proletariaat on ajaloo juhtiv jõud, kellele kuulub tulevik ja kes revolutsioonis hävitab kodanluse, st selle klassi, kelle tõttu olemasolev ühiskond on lootuselt rikutud. Tollal nimetati seda ravimatult korrumpeerunud ühiskonda kapitalismiks.
Mis on vahepeal muutunud? Alustame siiski sellest, mis ei ole vahepeal muutunud.
Reisisiht on endiselt millennium, ühiskond, kus valitseb täielik õiglus, kus pole rõhutuid ega rõhujaid, sõdu, vaesust ega nälga. Kus kõik on üldiselt hästi.
Seda asjakorraldust, kus kõik on üldiselt halvasti, ei nimetata täna aga enam kapitalismiks, vaid patriarhaadiks, st ühiskonnaks, kus kõik võimupositsioonid kuuluvad valgetele keskealistele meestele.
Muutunud on seega patujuurikad, lunastajad mingil määral ka reaalsusest utoopiasse jõudmise mehhanism.
Nagu ma eelpool juba vihjasin, on uusmarksistlikus narratiivis kodanluse rolli pandud valged keskealised mehed. Asjaolu, et kui tahes kentsakas kampsun ei tee valgenahalisest meesprofessorist mustanahalist töötut naist, on siinkohal tähtsusetu. Ka bolševike partei ladvikusse kuulusid pea eranditult intellektuaalidest kodanlased, kes asusid pärast lõplikku võimuhaaramist kohe töölisopositsiooni likvideerima.
Lunastavaks agendiks on meil seekord naised, aga mitte kõik naised, vaid ainult need, kelles on tekkinud klassiteadvus ja kes mõistavad nii oma juhtivat rolli kui ka eelseisva apokalüptilise heitluse ajaloolist paratamatust.
Viis, kuidas juhtiv klass meid reaalsusest utoopiasse kavatseb viia, on uusmarksistlikus õpetuses mõnevõrra erinev. Pärast seda, kui tõde stalinlikest surmalaagritest päevavalgele tuli, oli kommunismi kangemat kraami isegi padunaiivsetele haritlastele pisut raske müüa. Seetõttu vahetati kurssi ja peamiselt Itaalia marksistliku mõtleja Antonio Gramsci mõjul hakati rääkima kodanlike struktuuride vaiksest ülevõtmisest.
Kõigepealt tuli enda kontrolli alla saada ülikoolid, seejärel riiklik bürokraatiaaparaat ja siis juba majandussüsteemi strateegilised kõrgendikud. Kui me vaatame läänemaailma laiemalt, siis ülikoolidega on asi korras, riigiaparaadiga enam-vähem samuti ja nüüd käib vaikne erasektori kodustamine. Sinna levivad marksistlikud ideed peaasjalikult läbi suurkorporatsioonide personaliosakondade. Aga mitte ainult.
Nüüd, mil eesmärk tundub olevat käeulatuses ja ülikoolid lasevad välja järjest rohkem vasakradikaale, kasvab nende hulgas aga igatsus tõelise revolutsiooni järele, mis peab lõplikult lahendama kõik ühiskondlikud vastuolud.
Et see arutlus nüüd liiga teoreetiliseks ei läheks, tuleme lõpuks argitasandile tagasi. Vaatame ühte kööki, kus toimetab lootuselt rikutud ühiskonna algrakuke: mehest, naisest ja ütleme kahest murdeealisest lapsest koosnev rühmitus, mida tuntakse perekonna nime all.
Asjaolu, et neid on seal kokku neli, viitab sellele, et mis tahes raskusi nad poleks pidanud ka taluma, on neil mingi udune idee sellest, miks koos ollakse. Vastuolud ei kao aga kuhugi, peamiselt seepärast, et mehel ja naisel on erinevad unenäod – ja uskuge mind, need ei ole marksistlikud.
Koospüsimise probleem on niigi keeruline ja me tõesti ei vaja riiklikult rahastatud tülikiskumismeetmeid. Me saame sellega ise suurepäraselt hakkama.
Õnnelikumatel meist on selle väite tõestuseks juba täna hommikust mõni eluline näide võtta.
Allikas: https://www.err.ee/677496/pajula-laanemaailma-ulikoolid-ja-riigiaparaat-on-juba-uusmarksistide-kaes
_____________
Tõesti on imelik, et ERR.ee sellise avameelse artikli avaldas!
M.I.
Read more...
reede, 26. jaanuar 2018
MATTI ILVES: LGBT PROPAGANDA KÄIB MEIL TÄIE HOOGA
Inimeseõpetus 8.klassile!
Link: http://www.lgbt.ee/sinu-lugu/
Aga normaalne perekond on täielikult alla surutud. Varro Vooglaid kirjutas, et "Tervise Arengu Instituut ei ole ei ole viinud läbi ega toetanud ühtegi perekonnakeskset eluviisi propageerivat kampaaniat."
Huvitav, kas koolides üldse veel õpetatakse, milline on üks terve ja normaalne perekond? Arvata võib, et mitte, see normaalne teema on pealetaugiva perverssuse poolt nüüd täielikult kõrvale tõrjutud.
Read more...
Suuremad vead Rail Baltica tasuvusanalüüsis koos RB Raili ja EY kommentaaridega
Priit Humal, Karli Lambot, Illimar Paul, Raul Vibo
Rail Balticu (RB) tasuvusuuringus on mitu olulist viga, mille arvesse võtmisel RB kogutulud 16 miljardit eurot vähenevad 4,1 miljardi euro võrra.
- RB sotsiaalmajanduslikku kasu on kunstlikult suurendatud, manipuleerides heitenormide ja veoautode kütusetarbimisega.
- EY tasuvusuuringus ei käsitleta raudtee ehitamise ajal tekkivate keskkonnamõjude ega raudtee talumisega seotud väliskulusid, nagu on nõutud tasuvusuuringu juhendis.
- Suurem osa maanteetranspordist toimub otse kliendilt kliendile. RB Raili ja EY vastustest ilmneb, et sellise maanteetranspordi asendamine RB-ga ei oleks kulutõhus, kuna kaupade kättetoimetamine (nn viimane miil) on niivõrd kulukas.
- Ülejäänud maanteetransporti, mis hõlmab kaupade vedu terminalide kaudu, võrreldakse raudteetranspordiga raudteeterminalist teise raudteeterminalini, võtmata arvesse lisakulusid kaupade toimetamiseks raudteeterminalist kesksesse maanteeterminali.
- Tasuvusuuringu juhendi kohaselt tuleb „kõik (tasuvusuuringus kasutatud) andmed ja allikad teha hõlpsasti kättesaadavaks”, kuid hoolimata sagedastest taotlustest ei ole avalikustatud ühtegi uuringus kasutatud arvutuskäiku ja hulk viidatud allikaid ei ole avalikud.
Terve dokument on kättesaadav siit.
Allikas: http://avalikultrailbalticust.ee/index.php?id=879 Read more...
neljapäev, 25. jaanuar 2018
Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 4. osa
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
3. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_5.html
______________
Detsembrilehes jätkub Tiit Madissoni pikema kirjutise avaldamine. Jutuks tuleb peale Teist maailmasõda alanud „juudi ajastu” kirjeldamine. Kuidas Nürnbergi protsessiga algas vale ja vägivallaga, holokaustivale abil, juutide kui ohvrirahva staatuse paikapanek.
Toimetus
NÜRNBERGI PROTSESS – SIONISTLIK KÄTTEMAKS SAKSA KOLMANDALE RIIGILE
Juutidega Teise maailmasõja ajal ümberkäimise teema sai 1946. aastal alanud Nürnbergi protsessi peateemaks. Kohtualuseid süüdistades rõhutasid liitlasriikide kohtunikud ja prokurörid eriti kuue miljoni Euroopa juudi väidetavat hävitamist. Võitjariigid ei teinud nägugi, et tegu oleks mingi õiglase kohtupidamisega. Inglise kohtunik Nürnbergi protsessil sir Norman Birkett selgitas erakirjas 1946. aastal, et „kohus on ainult vormilt kohtuprotsess, protsessi peamine tähtsus on hoopis poliitiline,” nagu seisab Werner Maseri 1979. aastal New Yorgis ilmunud raamatus „Nurenburg: A Nation on Trial”. USA-poolne peasüüdistaja ja endine justiitsminister Robert Jackson teatas ilma valehäbita: „Nürnbergi protsess on liitlasriikide sõja jätk Saksamaa vastu, tribunal ei ole seotud protseduuriliste või muude meie kohtusüsteemile või põhiseaduslikule süsteemile omaste sätetega.” Ameerika liberaalne nädalakiri „Nation“ kirjutas 27. oktoobril 1945 juhtkirjas: „Nürnbergi kohus on poliitiline protsess, mille eesmärgid on poliitilised.”
Nürnbergi protsessi poliitilise olemuse iseloomulikuks tunnistuseks oli juutide tähtis roll selle kättemaksuprotsessi organiseerimisel. Maailma Juudi Kongressi (World Jewish Congress – WJC) president Nahum Goldmann kirjutas oma 1969. aastal avaldatud autobiograafias „The Autobiography of Nahum Goldmann”, et Nürnbergi tribunal oli WJC sünnitis ja lisas, et „neil õnnestus liitlaste liidreid veenda ideest kinni haarama”. Viimatinimetatud organisatsiooni ametlik esindaja Nürnbergi tribunalil rabi Maurice Perlzweig väitis 1949. aastal, et „just Maailma Juudi Kongress korraldas kohtupidamise läbiviimise”, nagu kirjutatakse Londoni juudilehes „Jewis Chronicle” 16. detsembril 1949.
Kaks USA armee ohvitseri, sionistlikud juudid kolonelleitnant Murray Berneys ja kolonel David „Mickey” Markus mängisid Nürnbergi üritusel võtmerolli. Ajaloolane Robert E. Conet väidab oma 1983. aastal New Yorgis ilmunud teoses „Justice at Nuremberg”, et „kolonelleitnant Bernays oli juhtiv jõud, kes rajas tee Nürnbergi”. Nimelt veenis Bernays sõjaminister Henry Stimsoni ja teisi mõjukaid tegelasi andma võidetud Reichi juhid kohtu alla. Tulihingeline sionist kolonel David Marcus sai tähtsuselt kolmandaks meheks, kes määrasid kindlaks Ameerika poliitika okupeeritud Saksamaal. Aastatel 1946–1947 juhtis ta Ühendriikide valitsuse Sõjakuritegude Komisjoni (U.S. War Crimes Comission), kus tal oli võimalus välja valida peaaegu kõik Nürnbergi protsessi USA-poolsed kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. Seega suutsid Ameerikas mõjukal positsioonil olevad sionistid luua olukorra, et vähemalt USA poolel osalenud olid nende jaoks „õiged mehed”, kellelt loomulikult oodati ka „õigeid otsuseid”.
Kuigi kohtupidamist pidid läbi viima „õiged mehed”, pettus nii mõnigi aus jurist selles protsessis. Iowa osariigi ülemkohtu juudist kohtunik Charles F. Wennerstrum, kes oli Saksa kindraleid süüdi mõistnud protsessil eesistujaks, tunnistas, et „kui ma seitsme kuu eest oleksin teadnud seda, mida tean täna, siis ei oleks ma kunagi siia sõitnud,” teatas ta kohe peale kohtuotsuse väljakuulutamist. „The Chicago Tribune” tsiteeris 23. veebruari 1948. aasta numbris Wennerstrumi väljaütlemisi: „Ma ei märganud siin kõrgete ideaalide järgimist, mis väidetavalt olid selle tribunali moodustamise põhjuseks.” Aus jurist julges ka viidata oma rahvuskaaslaste osale Nürnbergi protsessi mõjutamisel: „Siinne atmosfäär on ebaterve. Kasutati advokaate, ametnikke, tõlke ja uurijaid, kes alles viimastel aastatel olid saanud Ameerika kodanikeks, kelle eelnev elu oli neis juurutanud vihkamist ja eelarvamusi Euroopa vastu.” Lõpuks tuli aususe säilitanud kohtunik järeldusele, et „kohtuprotsess pidi sakslasi veenma oma juhtide süüs. Nad veensid sakslasi üksnes selles, et nende juhid kaotasid sõja palju tugevamale vallutajale.”
Kuna USA ja Ühendkuningriik olid pärastsõjajärgsel ajal demokraatlikud riigid, kus kehtis sõna- ja trükivabadus (mida tänapäeval väita ei saa), siis avaldati sealses ajakirjanduses paljude Nürnbergi kättemaksuprotsessis pettunud mõjukate juristide ja ka poliitikute hukkamõistvaid arvamusi. Mida aga selle artikli piiratud mahu tõttu pole võimalik siinkohal avaldada. Protsessist huvitatuile soovitan lugeda siinkirjutaja 2006. aastal ilmunud raamatut „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale”, kus Nürnbergi kohtule ja järgnenud jätkuprotsessidele pühendatud peatükid hõlmavad 30 lehekülge raamatu mahust. Igal juhul andis Nürnbergi protsess tunnistuse sionistide ülimõjukusest Ühendriikide poliitikas juba sel ajal, kuid tänapäeval võib USA-d õigustatult sionistide hiigelsuure mõjukuse tõttu nimetada „suurimaks juudiriigiks”.
KUI PALJU HUKKUS TEGELIKULT JUUTE?
Liitlasriigid pidid Teise maailmasõja lõpu propagandarindel tublisti pingutama, sest vaatamata katastrofaalsele olukorrale rindel, suutis dr Joseph Goebbelsi juhitud propagandateenistus – eriti rohkete võõrkeelsete raadiojaamade kaudu –, olla tasemel ja levitada brittide-ameeriklaste tsiviilelanikkonda hävitavate õhurünnakute kohta paljastavat informatsiooni. Saksamaa 65 suuremat linna varemeteks muutnud rünnakuis hukkus ligi 600 000 tsiviilelanikku. Mis kahtlemata on sõja võitjate sõjakuritegu. Kuid kuna ajalugusid kirjutavad võitjad, siis ei saa sellest „ametlikest” ajalooraamatuist lugeda. Selle asemel peab üldsus leppima jultunud holokaustivalega.
Et Goebbelsile mitte alla jääda, nimetati kõik Saksa koonduslaagreis hukkunud vangid massigaasitamise ohvreiks. Samas ei olnud „vabastajad” lasknud pärast laagrite hõivamist teha ainsatki lahangut, mis oleks suutnud dokumentaalselt tõestada seda natside kuritegu. On teada, et holokausti „lipulaeva” Auschwitzi laagri vabastamisel sovettide poolt 27. jaanuaril 1945 ei leidnud need vastavat seadet gaasiahju, kus vange olevat ühtlasi gaasitatud ja seejärel kremeeritud. Esimene nn gaasiahi Auschwitsis valmis poola kommunistide kätetööna alles 1946. aastal. Nagu on revisionistlikud teadlased kinnitanud, oleks samas ehitises ohvrite gaasitamine ja seejärgne kremeerimine olnud tehniline nonsenss. Samas ei ole ükski „holokaustieitaja” varjanudki, et vangide surnukehad põletati krematooriumites tuhaks, seda ka nakkuseohu tõttu.
2005. aasta holokaustipäeva eel, kui „holokausti lipulaevaks” nimetatud muuseum-laagris viibis poliitilisel palverännakul koos teiste Euroopa riigipeadega ka Eesti president Arnold Rüütel, levitas uudisteagentuur BNS teadet, et „Auschwitzis hukkus umbes neli miljonit juuti”. Pärast minu e-kirja, kus tegin ettepaneku külastada laager-muuseumi ametlikku kodulehekülge, teatati kordusuudiste saates, et laagris gaasitati aastatel 1940-1945 1-1,5 miljonit vangi, neist 1,1 miljonit juuti, nagu seisis ka nimetatud kodulehel.
Sakslased on teadupoolest väga ratsionaalne rahvas. Seega pidasid ka natsid täpset statistikat koonduslaagreis surnud vangide, kui kaotsiläinud tööjõu kohta. Need dokumendid sattusid sõja lõpus liitlasvägede kätte. Kuna ükski dokument ei sobinud sionistide „juutide kui ohvrirahva” teooriaga, mida lääneriikide ühiskondadele peale suruti, siis neid loomulikult ei ole üheski holokausti puudutavas kirjutises, rääkimata Nürnbergi „õigusemõistmisest”.
Kõik arvud põhinevad vaid „Encyclopaedia of the Holocaust”, mõne holokausti-ajaloolase teosel ja „pealtnägijate” meenutusel, mis tihti sisaldavad fantastika piirimail olevaid „fakte”. Holokausti, kui „vääramatu tõe” kindlustamisele on pühendanud oma karjääri paljud holokausti-ajaloolased. 1964. aastal ilmunud raamatus „Juutide tagakiusamine Kolmandas Riigis” (saksa k. „Judenverfolung im Dritten Reich”) toob teadusliku kraadiga holokausti-ajaloolane Wolfgang Scheffer Poola aladel asuvates „surmalaagrites” hukkunute kohta ära järgmise „statistika”: Auschwitz – „tunduvalt enam kui 1 miljon”, Treblinka – 750 000, Belzek – 600 000, Shelmo – 300 000, Sobibor – 250 000, Majdanek – 250 000. Skeptilise mõttelaadiga lugeja võis küsida: millele ikkagi tuginevad need arvud? Võtame äratoodud Poola „surmalaagrite” hulgast ühe keskmise, Belzeki laagri. Millistele tõenditele siis taoline arv – 600 tuhat hukatut – põhineb? Hukatute kohta puuduvad igasugused dokumendid, kuna „natslikud timukad” andsid tapmiskäske suuliselt, mida alluvad kätt kõrva juurde tõstes täitsid, nagu väidavad holokausti „ajaloolased”. Ei ole leitud ühtegi ohvrite massihauda, sest natsid põletasid surnukehad ju ära. 600 tuhande surnukehast järelejäänud tuhk on kadunud – sest natslikud mõrvarid puistasid tuha mööda Poolamaad laiali. Gaasikambritest pole säilinud ühtegi jälge, sest timukad lasksid need õhku ja kõrvaldasid kõik jäljed. Tagatipuks selgub ka, et järgi ei jäänud ühtegi tunnistajat, kes taolise tapalaagris asetleidnud mõrvaorgijast midagi teaks. Kuna kuni 1991. aastani püsis üsna kindlalt raudne eesriie, ei pääsenud kommunistlikku Poolasse sõltumatud uurijad Läänest, oli sionistlikel võltsijatel roheline tee oma väljamõeldiste levitamiseks. Taoliste „teaduslike töödega” kasvatati Lääne-Saksamaal üles terved põlvkonnad sakslasi, kes pidid tundma piiritut häbi, et sakslased demokraatlikult valisid võimule Adolf Hitleri taolise maniaki.
Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt-Peterburg, 1997.
Graf, Jürgen. Holokaust luubi all. Pärnu, 2001.
TIIT MADISSON
parteitu vaatleja
JÄRGNEB
Ilmunud „Rahvusliku Teataja“ detsembrinumbris (nr . 65). Vt. rahvuslikteataja.ee.
Read more...
Tosin Mart Helme selgitust tugevate närvidega lugejale intervjuust Toomas Sildamiga
Eesti Rahvusringhääling avaldas ajakirjanik Toomas Sildami pika intervjuu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helmega. Uued Uudised vahendavad EKRE liidri mõningaid tsitaate erakonna võimalikust osalemisest valitsuses, presidendist, Euroopa Liidust, erakonna suhtes käivast hirmutamistaktikast ja paljustki muust.
“Pakkumise tulla läbirääkimistele võtame me kindlasti vastu. Aga loomulikult on meil terve rida punkte, milles loodaksime koalitsioonilepingut sõlmides kokkuleppele saada. Kindlasti tahame piirivalve taastamist ja piirikontrolli kehtestamist – täiesti kooskõlas Schengeni reeglitega – pooleks aastaks sadamates, sest ärgem unustagem, et terrorism on meist kõigest 80 km kaugusel Helsingis…”
“Oleme mõelnud, milline on meie inimressurss ja tahaksime vähemalt ühte nn kõva ministeeriumi (kas kaitse-, sise- või rahandusministeerium) ja vähemalt ühte nn pehmet ministeeriumi (haridus-, kultuuri- või ka riigihalduse minister).”
“Miks inimesed arvavad, et me oleme kultuurivaenulikud tegelased? Ei ole. See, et võtaksime NO teatrilt ära riikliku rahastuse, ei tähenda, et kavatseme selle teatri kinni panna. Ei kavatse. Suur osa Eesti teatreid töötab kommertsalustel ja meile on arusaamatu, miks ühte teatrit eelistatakse.”
“See on vasakpoolsete liberaalide ülesköetud hüsteeria: EKRE tuleb, EKRE paneb kinni, EKRE võtab pead maha, EKRE hakkab kuklalaskudega hukkama. Ei midagi taolist. Me hakkame ajama teistsugust poliitikat, aga me ei hakka midagi kinni panema, likvideerima ega kedagi seina äärde saatma.”
“Öeldakse ka, et EKRE hirmutab, sest kus on need pagulaste hordid? Tallinnas on selgelt mitte-kohalikku päritolu nägusid ikka väga palju liikumas. Me ei räägi ju sellest, et nad on juba kohal, vaid sellest, et peame astuma preventiivselt samme, et nad ei tulekski siia. Meie ei hirmuta, aga meiega hirmutatakse.”
“Kohtunike kandidaadid käivad ka riigikogust läbi ja me näeme ju – nad on laitmatud euromeelsed liberaalid, kes meie testküsimustele „Kas Tartu rahu kehtib?“, ei ole võimelised andma must-valget vastust „Jah, kehtib.“ Nad hakkavad ajama abrakadabrat, et kõik sõltub kontekstist, olud on muutunud, meil on kontrolljoon, allakirjutatud uus piirileping, mis küll ei ole ratifitseeritud. Kui me küsime, kas kooseluseadus kehtib, siis hakatakse rääkima, et ühelt poolt jah ja teiselt poolt ei. Millest see kõneleb? Sellest, et riigikohtunike kandidaadid püüavad olla poliitiliselt korrektsed, mitte õiguslikult korrektsed ja me ei ole sellega rahul.”
“Mul ei ole mingit kahtlust, et presidendi valimistel oli süvariigi käsi mängus ja, et pooled kandidaadid olid need, kellele süvariik oli andnud oma heakskiidu. Ja et lõppkokkuvõttes oli süvariik see, kes otsustas ummikusse jooksnud presidendi valimiste lahenduse praeguse presidendi näol.”
“Eesti-välistest jõududest sõltuvad kõik need, kes ei sea esiplaanile Eesti rahva püsimist, Eesti rahva heaolu, vaid seavad esiplaanile selle, mida ütles president Kaljulaid: meie front on liberaalseid väärtused. Ei ole! Meie front on eesti rahva peremeheõigused Eestis. Meie front on rahva tervis, eesti rahva võime koloniseerida kogu oma ajalooline asuala, saada inimväärselt elada igas Eesti nurgas ilma, et langeda alkoholismi, nööriga leiba lõigata… Meie front ei ole homoabielud, eutanaasia ja muu seesugune pläma, mida kuuleme nö. euroopalike väärtuste nime all.”
“Meil tahavad kõik teha internatsionaalset kultuuri. See on popslik, kadakasakslik lähenemine, et meie peame tegema samasugust asja nagu tehakse New Yorgis või Pariisis. Ei pea. Kas Pärt teeb midagi sellist nagu kusagil mujal? Ei tee. Pärt teeb seda, mida teeb Pärt. Ja tema juured on sügavalt siin, ka religioonis, sellepärast ta ongi Pärt. Ka tema teenistus tuleb rahvusvahelistelt turgudelt, mitte Eesti riigieelarvest.”
“Küsimus on, missugune on Euroopa Liit. Kui organisatsioon, mis liigub üha selgema tsentraliseerituse, föderaliseerimise ja liikmesriikidelt suveräänsuse äravõtmise poole, siis sellisesse Euroopa Liitu me ei taha kuuluda. Kui Euroopa Liit on suveräänsete riikide ühendus, nagu algselt oli Maastrichti lepingu järgi, siis sellise Euroopa Liidu poolt olen ma kahe käega. Euroopa Liit, mis püüab meile pagulaste sundkvoote pähe määrida, mis tahab kaaperdada lõplikult meie rahanduslikke otsuseid, seades sisse Euroopa või vähemalt eurotsooni rahandusministri ametikohta – see ei ole meile vastuvõetav.”
“Kui president teatab, et Eesti peab hakkama Euroopa Liidu eelarvesse maksma 20 protsenti rohkem, siis presidendil ei ole selleks volitusi. Tema ei otsusta riigieelarve üle, vastupidi, meie otsustame riigikogus, kas me üldse anname presidendi kantseleile raha. President ei saa võtta endale ka volitust kutsuda riigikogu komisjon enda juurde lõunale ja seal resoluutses toonis teatada, et peate nüüd seda-toda tegema, või muidu… Missuguse õigusega? Tal ei ole neid volitusi! See ongi hääletu riigipöörde katse – ületada oma volitusi ja panna riigikogu tantsima oma pilli järgi.”
“Saksamaa ja Prantsusmaa ei ole meile õige valik. Euroopa Liit tervikuna on organisatsioon, kus peame tegutsema, kuid seal on enamalt jaolt riigid, kellele me ei saa loota. Saame loota Ameerika Ühendriikidele, Suurbritanniale, Poolale. Aga mitte Saksamaale, kes on ajaloos meid alati alt vedanud ja reetnud, teeb seda kõhklematult ka seekord. Õiged liitlased on vaja valida ja seepärast ei tohi mõnitada Donald Trumpi, ei tohi hääletada ÜRO-s vastu tema otsusele viia saatkond Jeruusalemma.”
Allika: http://uueduudised.ee/arvamus/intervjuu/tosin-mart-helme-selgitust-tugevate-narvidega-lugejale-intervjuust-toomas-sildamiga/
________________
Terve pikk ja väga avameelne intrvjuu, mis lõi meedia kihama, on siin:
https://www.err.ee/676927/mart-helme-ekre-on-valmis-valitsusse-minema
M.I. Read more...
2018.01.23 - Otse kümnesse
kolmapäev, 24. jaanuar 2018
Varro Vooglaid: Küüditamine ja uuskolonialism
See, mis Balti riikides emigratsiooni osas toimub, paneb mõtlema, kas tegu ei ole teistkordse ja sedapuhku oluliselt peenekoelisemalt teostatud küüditamise ja uuskolonialismiga. Majanduspoliitilised jm otsused on viinud inimeste massilise lahkumiseni oma kodumaalt. Vaadates, kui ulatuslikult on Eesti toetanud teisi riike oma võimekamate inimeste kaotamisega ja sellest neile riikidele tõusva tuluga, siis ei ole sugugi kindel, et oleme ELiilt saanud rohkem kui sinna panustanud. Väidet, et seda kõike polnud võimalik ette näha, saab seletada vaid kas intellektuaalse peetuse, valelikkuse või nende kombinatsiooniga.
Allikas: Facebook Read more...
Euroopa Liidu direktiividest, määrustest ja seadustest
Nii on näiteks euroametnike meelest ülioluline anda lihtinimestele teada, mitu sibulat võib olla kimbus, kui suur peab olema kiivi ümbermõõt, kas suitsupekki tohib süüa või kuidas ronida redelil. Aegade vältel on osa tobedaid ja kasutuid seadusi küll tühistatud, kuid nende asemele on kohe tulnud uued. Seega, iga maharaiutud pea asemele kasvab kohe mitu uut.
Sageli kirjutab ajakirjandus Ameerika Ühendriikides ning sealsetes osariikides kehtivatest absurdsetest keeldudest ja reeglitest, kuid Euroopa Liit pole kehvem. Isegi paljud euroametnikudki pole rahul sellega, mida EL teeb ja mida otsustab, kuid vähesed julgevad seda avalikult välja öelda.
Selles osas kuulub eriline tunnustus Poola ajaloolasele ja Euroopa Parlamendi liikmele Mirosław Piotrowskile, kes on enam kui kümme aastat korraldanud konkurssi “Euroopa Liidu kõige suuremad absurdsused” (“Największy absurd w Unii Europejskiej“). Konkursi eesmärk on lasta poolakatel välja otsida ELi kõige tobedamad otsused või direktiivid, seejärel valib žürii nende hulgast kõige silmapaistvamad ja premeerib vastavate vihjete andjaid auhinnaga.
Näiteks 2008. aastal anti esikoht Ostrów Wielkopolski linna elanikule, kes saatis konkursile ELi instruktsiooni selle kohta, kuidas peavad Kõrg-Tatra mäestikus lambaid karjatavad karjused oma onne ehitama: iga selline ehitis peab olema seestpoolt kaetud kahhelkividega ning varustatud nii külma kui sooja veega. Auhinnaks sai Ostrów Wielkopolski elanik reisi Strasbourgi ja digifotoaparaadi.
Žürii esimees, professor Marek Żmigrodzki selgitas: “Alates sellest hetkest, kui Poolast sai Euroopa Liidu liige, peame oleme teadlikud mitte üksnes selle eelistest ja headest külgedest, vaid ka totrast bürokraatiast.”
Saksamaa poliitik Edmund Stoiber, kes töötas omal ajal nõunikuna Euroopa Komisjonis, võttis ette lausa ristikäigu euroidiootsuse vastu, kusjuures saavutaski mõningast edu. Tema ettepanekul tühistati 26 reeglit 36st, mis puudutasid kurke, meloneid, lillkapsast ja kaunvilju. Seejuures pidasid mõlemad pooled tuliseid lahinguid: ühtede meelest ei saa ega tohi eurooplased süüa kõveraid kurke, teiste arvates ei mõjuta nende kuju maitset.
BANAANIDE SUURUS ON KINDLAKS MÄÄRATUD
ELi jaburatest seadustest on kõige tuntum ja klassikalisem nn banaanidirektiiv, mis reguleerib banaanide suurust, paksust ja muid omadusi.
Nimetatud määruse järgi peab esimese klassi banaan olema vähemalt 14 sentimeetrit pikk ja vähemalt 27 millimeetrit paks. Direktiivis õpetatakse, et banaani pikkust mõõdetakse mööda kumerat serva õiepoolsest otsast õierao alumise otsani, paksus aga määratakse külgäärte (kumera ja nõgusa külje) ja keskkoha vahel pikiteljega risti.
Turustamisegi kohta on reegel: “Banaane tuleb müüa kämmalde või kämbla osadena, kus on vähemalt neli banaani.” Samuti peavad kõigi klasside banaanid olema müügiks ettevalmistamisel ja pakendamisel rohelised ja valmimata, terved, kõvad, kõverdumata, väärmoodustiste või ebatavaliste kõverusteta jne.
Omal ajal töötas isegi banaanide kõveruse erikomitee, mis selgitas näiteks välja, et Costa Rica banaanid ei vasta euronormidele, Prantsusmaa omad aga küll. Mõned banaaninormid tühistati 2009. aastal.
ÕNNETINA KAOB AJALUKKU
Alates tänavu märtsist on ELis keelatud aastavahetuse õnnevalamiseks mõeldud tina müük. Õnnerauad sisaldavad 95-96% inimeste tervisele ja keskkonnale ohtlikku pliid, mis põhjustab viljatust ja kahjustab loodet.
Samas valatakse tina väga harva, enamasti vaid kord aastas, mistõttu ei saa see tekitada mingeid erilisi ega püsivaid haigusi. Kuna õnnevalamiseks kasutatatakse õnnetina üsna väikses koguses, siis pole ka kuigi palju mürgiseid pliiaurusid, mida sisse hingata.
Riikides, kus on elujõuline tinavalamise traditsioon, soovitatakse asendada seatina suhkru või mesilasvahaga, aga samuti võib kasutada puhast tina, mida on võimalik saada näiteks vanadest tinanõudest.
PORGANDIST SAI PUUVILI
Kõigile on teada, et porgand on juurvili, kuid ELi ametnikud on veendunud, et see on hoopis puuvili. Kuidas jõuti nii kaugele, et viljast, mis ei kasva puu ega isegi põõsa küljes, sai äkitselt õunaga sarnane puuvili?
Põhjus on lihtne. Portugali üks rahvusroogasid on porgandimoos, kuid ELis subsideeritakse mooside tegemist üksnes puuviljadest. Seepärast esitasid Portugali esindajad palve nimetada porgand juurviljast ümber puuviljaks. Euroametnikud olid sellega nõus.
TEOD KUULUTATI KALADEKS
Teod kuuluvad teatavasti molluskite ehk limuste hulka, kuid prantslaste sekkumisel said neist hoopis kalad. Nimelt on Prantsusmaal peen roog escargot, mis on tehtud viinamäetigudest.
Nagu porgandi puhul, sai siingi oluliseks raha. EL toetab kalakasvatust rahaliselt, kuid tigude kasvatamist mitte. Nii tegid prantslased ELi koridorides senikaua mõjutustööd, kui saavutasid oma tahtmise ja tigudest said kalad.
PUUDEL TURNIMISEKS ON VAJA AMETITÕENDIT
Kui keegi soovib ronida puu otsa, siis peab tal olema ette näidata tõend, et tal on selline oskus olemas ja vastava kursusegi läbi teinud. Selle olukorraga puutus kokku Inglise ornitoloog, kes sättis puude otsa linnuvaatluskaameraid.
Politseinikud kutsusid ta puu otsast alla ja temalt küsiti, kas ta oskab üldse puudel turnida ja paluti esitada ametlik sertifikaat, mis kinnitaks tema ronimisoskusi.
ÕHUPALLID ON LASTELE KEELATUD
Euroopa Liidu ohutusreeglite järgi ei tohi lapsed puhuda täis õhupalle ega lahti rulluvaid peovilesid.
Õhupallid on keelatud alla kaheksa-aastastele ja viled alla 14aastastele lastele. Need mänguasjad sisaldavad väikseid osi ja kemikaale ning on seeõttu ohtlikud. Äärmisel juhul võivad lapsed õhupalle täis puhuda täiskasvanute juuresolekul.
Eesti oludes tähendab reegel seda, et 14aastaseks saanud lapsed tohivad oma sünnipäeval nii seksida kui ka vilet puhuda.
KALOSSE EI TOHI MÜÜA ILMA JUHENDITA
Kõik ELi kalossitootjad said korralduse lisada jalatsite juurde mitmeleheküljelise kasutusjuhendi: kuidas neid puhastada ja hoida ning mida silmas pidada, et osta õige suurusega kalosse. Vastav tekst peab olema esitatud 12 keeles.
Miks kalossid on võrreldes teiste jalanõudega saanud sellise erilise tähelepanu osaliseks, ei osata selgitada.
RADIAATORI JA SEINA VAHEL PEAB OLEMA 6 CM
ELi ametnikud on välja arvestanud, et keskkütteradiaator peab olema seinast kuue sentimeetri kaugusel – ei lähemal ega kaugemal. Üks direktiividest käsibki radiaatorid tõsta nelja sentimeetri kauguselt kuue sentimeetri kaugusele. Sellise korralduse eesmärk on hoida hoonete seinu heas seisukorras. Need kaks sentimeetrit pidavat euroametnike arvates olema seinte jaoks määrava tähtsusega.
SIGARETID PEAVAD ISE KUSTUMA
Kõik ELi sigaretid peavad olema isekustuvad. Kui te mõne sekundi jooksul suitsu ei tõmba, siis peab see ise ära kustuma. Reegel kehtestati selleks, et vähendada inimohvrite arvu võimalike tulekahjude puhul, mis saavad alguse kustutamata konidest.
Tundub, et see on hea seadus, kuid arstide hinnangul kahjustab see direktiiv suitsetajaid, kes peavad suitsu tõmbama senisest sagedamini ja kaks korda tugevamalt.
MARMELAADI EI TOHI NIMETADA MARMELAADIKS
ELis tehakse marmelaadi veest, suhkrust ja tsitruselistest. Muud varianti ei ole. Poolas ja veel mõnes riigis tehakse seda ka ploomidest, kuid need pole teadupärast tsitruselised.
Et ploomimarmelaadi ei keelataks ära, otsustati see nimetada konfitüüriks. Aga see, mida siiamaani teati konfitüürina, nimetati ümber ekstrakonfitüüriks.
REDELI KASUTAMINE POLE NALJAASI
Mis on redel? Kui keegi veel ei tea, siis Euroopa eksperdid on üksikasjalikult kirjeldanud, milline näeb välja redel, kuhu seda saab panna ja kuidas õigesti kasutada.
Nii on vastavas dokumendis kirjas, et redelist üles minnes või alla tulles peab olema näoga selle poole, kusjuures liikumisel tuleb kasutada mõlemat kätt. Redeliga peab olema püsivas kontaktis vähemalt kolm kohta: üks peopesa ja kaks talda või kaks peopesa ja üks tald. Samuti peaks redeli kalle olema 65 kuni 75 kraadi. Kõigele lisaks peab redelil olija korrapäraselt informeerima läheduses viibivaid, milline on tema enesetunne.
SUITSUSINK ON OHTLIK
ELi ametnikud on kindlaks teinud, et puusuitsuga liha suitsutamine on tervisele kahjulik ning seda ei aktsepteerita enam. Samuti on keelatud puusuitsuga töödelda pekki, vorsti, juustu ja kala.
Siiski on jäetud väike taganemistee: kui tootjad suudavad tõestada, et nende tooted ei sisalda tervisele ohtlikke kantserogeenseid aineid (polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke, mis tekivad orgaanilise aine mittetäielikul põlemisel), siis on kõik korras.
Eesti tootjad on väitnud, et meie masstoodanguna tehtud sinkides on neid alla kehtestatud normi, kuid probleem on sprottidega.
OLULINE ON FRIIKARTULITE VÄRV
EL on võtnud pingsa tähelepanu alla restoranides ja muudes toidukohtades pakutavad friikartulid, mille värvi suhtes on välja töötatud üksikasjalikud juhised.
Nimelt tohivad friikartulid olla üksnes heledamapoolsed kuldkollased, kõik muud toonid on keelatud. Eriti vastu ollakse tumedamatele toonidele, sest see pidavat näitama, et kartulid on tervisele kahjulikud, sest neis on tekkinud liigse kuumuse tõttu vähki tekitav akrüülamiid.
Välja on töötatud ka fotokataloog friikartulite õigetest värvidest. Direktiiv puudutab ka kartulilaaste, hommikusöögihelbeid, küpsiseid, saiakesi, müslit, kooke, aga ka näiteks kohvi. Selle määruse mõju ei ulatu esialgu veel inimeste kodudesse. Seega võib igaüks praadida toitu nii pruuniks või tumedaks, kui soovib.
MADAME JA MADEMOISELLE ON SOLVANG
Euroametnike fantaasial pole piire. Kui munade, porgandite ja banaanide seadused said kirja pandud, koostati 2009. aastal ainulaadne brošüür “Sooneutraalne keel Euroopa Parlamendis” (“Gender-neutral language in the European Parliament“). Selles soovitatakse parlamendiruumides vältida väljendeid, mis vihjavad vestluskaaslase soole või tema perekonnaseisule.
Nii ei soovitata kasutada tervitusi “Bonjour, madame!” või “Bonjour, mademoiselle!”. Ka ingliskeelseid sõnu: fireman, air hostess, headmaster, chairman, manageress tuleks vältida, sest sõnalõpud –ess ja –man ei pruugi naistele meeldida ja on diskrimineerivad. Nii soovitati sõna fireman asemel kasutada näiteks sõna firefighter. Õnneks leidus ka kainelt mõtlevaid inimesi ja absurdne publikatsioon tühistati.
TIRTSUD EUROOPLASTE TALDRIKUTELE?
Paar aastat tagasi tehti ettepanek, et Euroopa inimesed võiksid sarnaselt Aasia ja Aafrikaga hakata toituma putukatest, mis võimaldaks võidelda näljaga kogu maailmas. Jutt oli peamiselt rohu- ja rändtirtsudest. Putukate eurooplaste laualetoomise võimaluse uurimiseks eraldati vähemalt kolm miljonit eurot.
Teadlased pidid kontrollima, kas putukad võivad kuuluda meie toidulauale ja kas nad on tervisele ohutud. Ühe variandina arvati, et putukaid võiks süüa pulbristatud kujul. Samas on üsna võimatu ette kujutada, et Euroopa riikides saaksid putukad igapäevaseks toiduks. Seda tõestas ka Euroopa Komisjoni tollane president José Manuel Dur?o Barroso, kes keeldus kategooriliselt putukate suhupanemisest.
EUROAMETNIKUD ON OTSUSTANUD VEEL, ET
• kondoomide pikkus peab olema mitte vähem kui 160 mm
• pilavälgumihklid on lastele ohtlikud ja neid ei tohi toota ega müüa
• prantslaste mängufilm “Roheline Ilus” (La Belle Verte) pole ELis sobilik
• kosmeetikatooteid ei tohi katsetada loomade peal
• piparmünti ei tohi müüa rahustava ravimina
• oliiviõli ei tohi hoida korduvkasutatavates nõudes
• joogiveepudelile ei tohi märkida, et vesi aitab vältida dehüdratsiooni
• imikute piimasegudel ei tohi olla beebipilte
• sibulakimbus peab olema vähemalt 16 mugulat
• kobar viinamarju ei tohi kaaluda üle kilo
• subsideeritud piima ei tohi keeta
• hobuseliha söömine on aktsepteeritav, kuid lihaks ei tohi teha hobustest lemmikloomi
• kaneelis leiduva kumariini tõttu tohib ühes kilos küpsetises kasutada vaid 15 milligrammi kaneeli
• kui lumekihi paksus on alla 20 cm, siis ei tohi suusatada (see ettepanek ei läinud läbi)
• mune peaks müüma pigem kaalu järgi, mitte tükikaupa
Allikas: Aadu Birnbaum, Facebook
__________
Euroopa Liidus on umbes 60 000 direktiivi, mis kõik on meile rangeks täitmiseks! Selline on siis meie "iseseisvus".
M.I. Read more...
Uskumatu lugu – Soomes anti laulja laulutekstide pärast kohtu alla
Järvenpää on kirjutanud üle saja poliitilise sisuga ühiskonnakriitilise lööklaulu. Kutsel seisab süüdistus: VIHAPUHE – VIHAKÕNE. See paistab, on muutunud poliitiliseks paragrahviks, nagu nõukaajal Eestis oli NSVL-i või selle vägevuse SUULINE halvustamine (ENSV Kriminaalkoodeks § 194). Keegi ei oleks võinud uskuda, et Soome riigina Euroopa Liidus suudab niiviisi alla käia. Lõpetuseks "Jösse" Järvenpää lugu "Valede meedia" koos sõnadega.
Ref. Kun seuraa Yle-ä ja Hesarii niin huvittaa ja
hatuttaa, tekis mieli tarjoo pesarii, näille jotka meitä matuttaa.
Ei kummaltakaan enää tulee uutista ilman agitaatio, pelkkää
paskaa tulee kummastakin tuutista ei siteeksi totuutta oo.
ref.
Joka vaaleista nämä muka tietää, tuloksen jo
ennakkoon, kansalaiset väärin silti
äänestää ne eksityksen ansaitkoot.
ref.
Monikulttuuria kovasti ne tyrkyttää, kai ne siitä
rahan saa, aivopesulansa ilmapiirin myrkyttää, on outo sana isänmaa.
ref.
alkaa pikku hiljaa vituttaa,
kohta sehän jotain satuttaa.
Allikas: mvlehti.net
Matti Ilvese blogile koostas ja kirjutas sõnad üles Jaan Hatto
Read more...
teisipäev, 23. jaanuar 2018
MATTI ILVES: EUROOPA KODANIKUALGATUS
Allkirjasta siin: https://palgaliit.eu/
Jaa, tõesti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide huvitav algatus, et osariigid inimestest täiesti tühjaks pikapele ei jookseks, ning võõraid asmestele ei veetaks. Kirjutage sellele nõudmisele alla, st. nõustuge ülekutsega! See petitsioon lööb veel ühe kiilu vanade ja uute liikesriikide vahele, sest vanad osariigid sellega juba ei nõustu. Kokku on vaja koguda 1 000 000 allkirja, eestlased, andke ka oma panus!
NB! Sünni päev/kuu/aasta eraldage kaldkriipsudega.
Palgaliit, ükski neist lootustest ei ole täitunud!
Wage Union (töötasu liit) - Võrdne palk võrdse töö eest!
Eestis toimub allkirjade kogumine EKRE eestvedamisel. Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
