Vasakul vandeadvokaat Indrek Leppik, tema kõrval paremal Hillar Teder
Foto: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix
Indrek Leppik on advokaadina tegutsenud alates 1997. aastast ja kogu
selle perioodi vältel on tema laual kas siis suuremas või väiksemas
mahus olnud ka VEB Fondi ja selle fondi kaudu oma rahast ilma jäänud
isikute problemaatika. Leppik esines riigikogus toimunud oluliselt
tähtsa riikliku küsimuse arutelul, mille pealkiri oli “Riikliku
vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal”.
Vabauudised avaldab Leppiku ettekande täismahus ja muutmata kujul.
“Tahan teile anda põgusa ülevaate sellest teemast, mis minu hinnangul
kahjuks ei kuulu kaugeltki mitte Eesti riigi edulugude hulka.
Esimene oluline punkt. Tahan selgitada, et Venemaa Vnešekonompangal
polnud VEB Fondi võlausaldajatega mingit õigussuhet, veel vähem saab
neil olla mingi puutumus NSV Liidu välisvõlaga. Kahjuks kuuleme me VEB
Fondi teemat summutada üritavate isikute käest jätkuvalt
valeinformatsiooni, justkui, esiteks, oleks Venemaal Nõukogude Liidu
välismajanduspangas külmutatud VEB Fondi sertifikaadiomanike raha.
Teiseks püütakse VEB Fondi sertifikaadi omanikele raha tagasimaksmist
siduda NSV Liidu välisvõlaga ja veeretada vastutus
sertifikaadiomanikele tekitatud kahju eest Venemaa peale. Mõlemal juhul
on tegemist valeväitega. Esiteks, VEB Fondi sertifikaadiomanikud pole
kunagi omanud kontot ega mingit kliendisuhet Venemaal. Nad olid Eesti
pankade kliendid. Teiseks, selsamal lihtsal põhjusel puudub neil ka
igasugune seos Venemaa ja NSV Liidu välisvõlaga.
Selgitan täpsemalt tavaelust meile kõigile tuttava ja lihtsa näite
varal. Eelduslikult kõigil Riigikogu liikmetel on pangakonto, see
omakorda tähendab Eestis asuva panga ja panga kliendi lepingulist suhet.
Kui teile laekub raha mõnest välisriigist, ülekandena, siis te isegi ei
tea, milliseid välispankasid teie pank korrespondentpankadena raha
liigutamiseks maailmas kasutavad. Teile tehtud ülekanne kajastub
lihtsalt Eestis asuva panga kontol. Ka VEB Fondi moodustamise ajal
toimisid välisülekanded täpselt samadel põhimõtetel.
Mul on nüüd koostatud ka slaidid, mis kahjuks tehnilistel põhjustel
on teile tehtud paberkujul kuskil karbikeses kättesaadavaks. Soovitan
võimalusel tutvuda neid õigussuhteid iseloomustava slaidiga. Slaidi sisu
oma olemuselt on see, et Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus,
hilisem Põhja-Eesti Aktsiapank, lühendina siis kasutatud PEAP, ja Balti
Ühispank, lühendina kasutatud UBB, kasutasid välisarveldusteks
korrespondentpankadena Venemaal Vnešekonombanki, mida on lühendatud VEB
Pangaks. Need kaks Eesti Panka omasid VEB Pangas korrespondentkontosid
ja tänased sertifikaadiomanikud AS Saare Kalur, Akke AS jt omasid
lepingulisi suhteid PEAP ja UBB-ga ehk siis Eesti pankadega.
Nende arveldusarvetele tehti nende lepingupartneritele kandeid
välispankadest ja neil olid nõuded arvelduslepingutest lähtuvalt ainult
Eesti pankade vastu. See väljendub tegelikult väga selgelt ka Riigikogu
1993. aasta otsuse punktis 4, mille ma olen ka sellel slaidil välja
toonud. Selgelt Riigikogu oma toonase otsusega eraldas pankade klientide
kontodest tulenevad nõuded ja viis need riiklikusse VEB Fondi. Ja kui
siin enne küsimuste-vastuse voorust käis läbi, kuidas on riik raha ära
võtnud, siis täpselt nii see riigipoolne raha ära võtmine välja nägigi.
Sama järelduse on tänaseks teinud ka Riigikontroll, see ei ole ainult minu seisukoht.
VEB Fondi Riigikontrolli aruande leheküljel 3 Riigikontroll ise
küsib, ise vastab. Tsitaadi algus: “Kas VEB Pank külmutas UBB ja VOV-i
(PEAP-i) hoiustajate arvelduskontod?” Vastus: “Ei, VEB Pank ei
külmutanud UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontosid. VEB Pank
külmutas UBB kaks korrespondentkontot ja VOV-i kaks korrespondentkontot.
UBB ja PEAP hoiustajatel olid arveldusarved UBB ja VOV-i pangas, mitte
VEB Pangas.” Veel toob Riigikontroll välja, et kuna hoiustajatel ei
olnud Venemaal kontosid ja VEB Pank külmutas Eesti pankade kontod, mitte
nende klientide omad, oli raha võimalik kaotamine pankade äririsk ning
vastutus kõikide klientide ees võrdselt. Isikute väljavalimine, kelle
nõuded tuli kanda VEB Fondi, oli vastuolus pangandustavade ja
korrespondentkontode olemusega.
Lisan siia ka mõtte õigusteadlaselt Lasse Lehiselt selle nädala
teisipäeval Postimehes ilmunud intervjuust. Tsitaat: “Kogu see
kaitsetaktika riigi poolt on üles ehitatud sellele, et justkui Venemaa
võttis raha panga klientidelt ära. Venemaa ei võtnud raha panga
klientidelt ära, Venemaa võttis raha ära konkreetselt kahelt pangalt
ning seepeale võtsid need kaks panka ära raha oma klientidelt Eesti
Panga kaasabil.” Ja uus tsitaat: “Kui Eesti riik Riigikogu kaudu
otsustas selle 1993. aastal legaliseerida, siis riik peab ka vastutama
ja need tagajärjed kompenseerima.” Kuidas saab Eesti Vabariigi poolt
Eestis asuvate pankade klientidelt nende nõudeõiguse äravõtmine ja selle
tagastamine olla seotud endise NSVL-i välisvõlaga?
Vastan, et ei saagi. Need isikud, kellele kompensatsiooni määramine
on ette nähtud praeguse Riigikogu menetluses oleva eelnõus, neilt võttis
pangas olnud raha ära Eesti Vabariik, mitte NSV Liit või Venemaa. Jäägu
see nende inimeste südametunnistusele, kes vastupidise seisukohaga
püüavad seda teemat segasemaks ajada ja toimunut õigustada.
Nii, liigun edasi. Selle teemaga on kahjuks seotud kõrgeimal tasemel
korruptsioon. Kas see sai saatuslikuks tegelikult rahast ilma jäänud
ettevõtjatele, on küsimus. On muret tekitav, kuidas Eesti Panga ja Eesti
riigi tippametnike toel on Venemaalt kätte saadud üle 32 miljoni
dollari Eesti pankade raha. Arvestades tehingute hulka ja sellega
tõenäoliselt kokku puutunud isikuid, nende ametipositsioone, on tegemist
kõrgel tasemel organiseeritud kuritegevusega. Palju on räägitud Eesti
Panga võltsitud andmetega kirjast, mille alusel sai Venemaa äriühing
nimega TSL International võtta Venemaalt välja 32,3 miljonit dollarit.
Ma ei peatuks sellel lähemalt, küll aga tahaksin põgusalt meelde
tuletada Riigikontrolli poolt käsitletud Venemaa äriühingu TSL
Internationali jaoks sertifikaatide kokkuostmist. Nimelt, tõenäoliselt
kartuses, et äkki Venemaa vabastab mingi hetk Eesti pankadele kuulunud
varad VEB Pangst ja nii tuleks välja, et ligi pool Eesti pankadele
kuulunud rahast on ära varastatud, otsustasid skeemimeistrid need
sertifikaadid tagantjärele TSL Internationalile kokku osta.
Olen nüüd toonud teile siis jälle mingil moel kättesaadavaks tehtud
slaidis välja täpselt selle skeemi, kuidas siis Eesti Panga, Eesti
Merelaevanduse, AS-i Tallinna Kesklinna Sadam, AS-i Tallinna Sadam
sertifikaadid osteti kokku Eesti Ühispanga kaudu rohkem kui 30 miljoni
dollari ulatuses. Ja selle slaidi ilmestamiseks ka täpne tsitaat nüüd
Riigikontrolli VEB Fondi aruandest: “Aastatel 1997–1998 jõudsid
valitsuse ja Eesti Panga nõuded Eesti Ühispanga vahendusel järk-järgult
TSL Internationali omandusse.
Märtsis 1997 loovutas valitsus enda VEB Fondi sertifikaadid tasuta
Eesti Pangale, kohustusega need edasi võõrandada. Aprillis 1997
loovutaski Eesti Pank need nõuded Eesti Ühispangale, kes oli nõus üle
võtma kahjumliku riigipanga PEP, kui riik annab Ühispangale üle ka VEB
Fondi sertifikaate.
Täpselt aasta hiljem, aprillis 1998 müüs Ühispangale oma VEB Fondi
sertifikaadid Eesti Pank, lisaks omandas Ühispank VEB Fondi sertifikaate
ettevõtetelt Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam ja Tallinna Kesklinna
Sadam.” See tekst on leitav Riigikontrolli VEB Fondi aruande leheküljelt
62 punktist 336.
Kõik need sertifikaadid läksid TSL Internationali omandusse.
Riigikontrolli audit jõudis järeldusele, et suurpettuse näol oli
tegemist pikaajaliselt ette planeeritud tegevusega, mis oli mahitatud
tipptasemel. Murettekitav on ka asjaolu, et seda kuritegu suudeti katta
kuni aegumistähtaegade möödumiseni.
Miks õiguskaitseorganid sellises mastaabis ja laia isikuteringi poolt
toimetamisele tähelepanu ei pööranud, see vajaks samuti täiendavat
selgitamist. Eks igaüks teeb ise järeldused, millisel tasemel toetust
selle tänaseks aegunud kuriteo tarvis oli vaja ja kas toimunu võis
kuidagi mõjutada VEB Fondi tõttu tegelikult rahast ilma jäänud
ettevõtjate edu raha kohtu kaudu tagasisaamisel.
Ma siis korraks veel kord rõhutan, et sellesama petuskeemi tagamiseks
osteti kokku ka Eesti Panga, valitsuse ja siis riigile kontrollitavate
äriühingute Eesti Merelaevanduse, Tallinna Kesklinna Sadama ja Tallinna
Sadama sertifikaadid.
Järgmine moment. Eestis on praegusel hetkel, tõsi, jõus kaks
täitmiseks kohustuslikku kohtuotsust.
Esimene kohtuotsus, 2010. aastast
pärinev Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Esindasin selles vaidluses
sertifikaadiomanikke. Vaidlus algas halduskohtus 2004. aastal. Kohus ei
võtnud mitmel korral kaebust menetlusse ja me vaidlesime kolmel korral
Riigikohtuni välja, kõik menetluslikud nüansid.
Täpsemalt, kas kaebuses saab sellise nõude esitada, kas kaebus on
esitatud tähtaegselt või mitte, milline peaks olema menetlusosaliste
ring. Alles pärast seda toimus asja sisuline arutelu. Lõpuks tuli
sertifikaadiomanikele võit. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses
leiti, et riik sekkus avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse
suhetesse, võttes sellega endale vastutuse eelnimetatud meetmete
proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest.
Kohus märkis, et riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on
loonud riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu
nõuete esitamine on tulemusetu. Kohus järeldas, et riigil on olemas kõik
vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uus
alternatiivne lahendus. Ja eraldi märgiti kohtuotsuses ära, et probleemi
ulatuse tõttu antakse aega kohtuotsuse täitmiseks üheksa kuud.
Seega, kohtuotsus kohustas riiki kompenseerima ettevõtjatele
tekitatud kahju, jättes lahtiseks üksnes hüvitise instrumendi ja määra,
ehk kas riigi poolt raha maksmine, riigi võlakirjad ja kui suures summas
täpselt, arvestades seda pikka ajaperioodi ja kogu selle kaasuse
spetsiifikat. See otsus oleks pidanud tagama sertifikaadiomanikele
õigusrahu ja riik pidanuks määrama kompensatsiooni.
Kahjuks otsustas toonane Riigikogu – ilmselt piisava teabe puudumisel
–müüa varatu VEB Fondi vara ja selle müügist saadava raha
kompensatsioonina ettevõtjatele välja maksta. Selle tulemusena said
ettevõtjad VEB Fondi likvideerijalt teated, et nende kompensatsiooni
suurus on null eurot.
Riigikogu otsuse tegemise ajaks ei olnud kahjuks piisavalt veel Eesti
Panga poolt kogu selle suurpettuse teema avalikuks tulnud. Otsus nr 2.
Ka selles vaidluses esindasin sertifikaadi omanikke. Asi jõudis
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kaudu Riigikohtu üldkogule ja
Riigikogu üldkogu leidis, et erinevalt varem jõustunud Tallinna
Ringkonnakohtu otsusest ei ole sertifikaatidest tulenevalt mitte mingeid
nõudeid kellegi teise kui VEB Fondi vastu. Kuus riigikohtunikku jäi
eriarvamusele.
Mis alusel jõuti selliste järeldusteni, kui need teemad olid juba
kord seitse aastat kestnud ja jõustunud otsusega kohtumenetluse käigus
selgeks vaieldud ja üldkogul puudus õigus jõustunud kohtuotsust
revideerida, sellele on minul õigusteaduse põhiselt väga raske vastata.
Tsiteerin enda tänase kõne kõige populaarsemat allikat, õigusteadlast
Lasse Lehist, kes on koostanud ka Riigikontrolli VEB Fondi auditi jaoks
õigusekspertiisi ja kes sel nädalal kommenteeris vastuolulisi
kohtuotsuseid järgmiselt: “Kas sellega leppida, aga see on
protsessuaalselt võimalik, meie kohtusüsteem ei ole selles mõttes nii
ühtne.
Sõltub sellest, kuidas konkreetset asja lahendatakse, mis on täpselt
selle vaidluse kese. Mõnikord tekivad sellised asjad juhuslikult,
mõnikord sihipäraselt. Õiguslikult ei ole võimalik sellele viimasele
kohtuotsusele ligi pääseda või seda vaidlustada, kahtluse alla seada.
Seetõttu ongi pall riigikogu käes, kes saab siis kas seadusi muuta või
ühekordse otsusega selle asja lahendada nii, nagu on õiglane.”
Siia otsa veel üks tsitaat. Maksumaksjate liidu ajakiri Maksumaksja
avaldas eelmisel aastal oktoobrinumbris praegu Riigikogu menetluses
oleva eelnõu ja selle seletuskirja, millele oli lisatud järgmine
sissejuhatus: Tsitaadi algus: “Üks Eesti pangandusajaloo häbiplekke on
kahtlemata VEB Fond. Nii õiguslikus kui eetilises plaanis pehmelt öeldes
segane teema. Ainus selge asi kogu selles loos on see, et pankade
kliendid, kes 1992. aastal oma rahast ilma jäid, ei ole tänaseni sentigi
tagasi saanud.
Välja arvatud üks klient, kelle konto õnnestus “lahti sulatada”.
Vahepeal jäi mulje, et asi sellega lõpebki, sest kohtust abi ei saadud
– nagu sellistel puhkudel juba kombeks, selgub pärast
paarikümneaastaseid kohtuprotsesse, et kahjukannatajad olid pöördunud
kas valesse kohtusse, vale nõudega, vale isiku vastu, liiga vara, liiga
hilja või unustanud ära tähtsad nõiasõnad.” Ju ma nendes vaidlustes
kliente esindades siis need nõiasõnad unustasin.
Siit jõuan lõpetuseks oma viimase punkti juurde. Esitan Riigikogu
liikmetele palve, et riigi poolt 1993. aastal Eesti ettevõtjatelt ära
võetud raha tagastataks. See on, head Riigikogu liikmed, teie kätes.
Jõuga, ilma VEB Fondi loos kannatanud ettevõtjatelt küsimata võeti
ettevõtjatelt nende Eesti pankade arvelduskontodel olnud raha ära.
Kuidas üldse demokraatlikus riigis saab selline olukord tekkida? Tänaste
VEB Fondi sertifikaadiomanike rahaga päästis riik pangad, PEAP ja UBB
pankrotti minemast.
Nende pankade päästmine oli vajalik värskelt käibele tulnud Eesti
krooni ellujäämiseks. 1993. aastal kehtis meil juba rahvahääletusel
vastu võetud ja tänagi kehtiv põhiseadus. Riigikogu otsusega moodustati
siis VEB Fond, ettevõtjad jäid oma rahast ilma, neile jagati üksnes
lootusi, mille kattevarjus punuti suurejoonelist vargust, millest me
täna oleme tänu Eesti Panga ausale juhile täpse ülevaate saanud. E
Ettevõtjate jaoks ajutine lahendus kestab tänaseni, faktiliselt on
nad meie enda riigi poolt paljaks varastatud. Kas meie põhiseaduse mõte
ja säte toetavad sellises olukorras raha tagastamist või mitte? Mis on
inimlikum kui jõuga pangakontolt võetu tagastamine?
Tsiteerin jälle õigusteadlast Lasse Lehist: “Mina arvan, et
sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas
täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik
on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi
tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena,
keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige
riigikogu tasandil see asi ära lahendada.”
Head Riigikogu liikmed! Alati on lapsel taskuraha vähe, alati on
pere-eelarve pingeline, riigieelarve kulude poolele trügib lõputu hulk
kohustusi. Kuigi eestlased ei ole kõige usinam kirikurahvas, siis
kümnest käsust üks ütleb: sina ei tohi varastada.
Teil on võimalus anda hinnang toimunule, olla aus ning leida
ettevõtjate jaoks õiglane ja väärikas lahendus. Neile
sertifikaadiomanikele, kes on kandnud seni maksumaksja koormat enda
õlgadel ja panustanud Eesti oma valuuta ja rahandussüsteemi
stabiliseerimisse, on võimalik raha tagasi anda. Teie kätes on selle
olukorra lahendus.
Kas 100-aastane Eesti riik on küps, kus tunnistatakse oma vigu ja
antakse nendele isikutele, kellelt Eesti krooni ja kahe Eesti
kommertspanga päästmiseks raha ära võeti, raha tagasi? Kas 1993. aastast
kuni tänaseni avalike huve teeninud ettevõtjate raha eest ka intressi
makstakse, see on teie kõigi ühine otsus.”
Allikas:
https://vabauudised.ee/uudised/vandeadvokaat-veb-fondist-miljonite-haihtumisest-see-oli-korgel-tasemel-organiseeritud-kuritegevus/
____________
Liiiguvad jutud, selle raha eest
13. novembril 1994 asutati Reformierakond ja mindi ka partei esimestele valimistele. Taoline rikaste huve kaitseva liberaalse erakonna koht oleks kindlalt väikeparteide seas, kuid nad on eriti kavalad propagandat tehes ja rahvast lollitades.
M.I.
Read more...