EKRE esimees Mart Helme esines Hirvepargis sütitava kõnega.
Möödunud neljapäeval Hirvepargis toimunud miitingu “Hirvepark 2018:
Eesti rahvas – võimatu missioon?“ lõpukõne pidas EKRE esimees Mart
Helme, kes innustas kokkutulnuid suurele võitlusele Eesti suveräänsuse
ja rahvuskonservatiivide valimisvõidu eest. Uued Uudised vahendavad tema
kõne.
“Miks meil on täna uut Hirveparki vaja? Sest ka täna on vaja julgust,
et siia tulla! Ka täna salvestatakse kõike ja võidakse kätte maksta,
sest nagu eelkõnelejad on juba maininud, oleme me jõudnud riiki, mis
uhkelt on justkui õigusriik, aga tegelikkuses on justiitsmaffia poolse
kuritegeliku õigusega riik. Me oleme omalt poolt selgelt deklareerinud –
see on vastuvõetamatu, me oleme selle vastu, me hävitame justiitsmaffia
ja taastame õigusriigi.
31 aastat tagasi kogunes siin MRP-AEG grupp ja kutsus rahvast kaasa.
Selle ürituse eesmärk oli õigluse taastamine. Teine, mitte nii selgelt
väljendatud eesmärk oli palju olulisem ja pikema perspektiiviga – see
oli Eesti rahva suveräänse otsustamisõiguse taastamine oma ajaloolisel
kodumaal.
Täna sügavas suveräänsuspuudes elava Eesti Vabariigi kodanikena on
meil sama probleem. Meie, eesti rahva, suveräänse otsustamisõiguse
taastamine oma ajaloolisel kodumaal! See on meilt usurpeeritud, ära
antud küll Euroopa Komisjonile, küll suuremate ja tugevamate riikide
valitsustele, aga ka meie oma kollaborantidele, kes on valimistest
valimistesse lubanud ühte ja asunud pärast ellu viima asju, milleks nad
ei ole julgenud valimiskampaania ajal mandaati küsida. Kas meilt küsiti
mandaati Rail Balticu rajamiseks? Ei küsitud! Kas meilt on küsitud
mandaati Eesti metsa mahaparseldamiseks? Ei ole küsitud! Kas meilt on
küsitud mandaati kakskeelsete koolide rajamiseks, Eesti suveräänsuse
äraandmiseks ja immigrantide sissetoomiseks, nende jaotamiseks Euroopa
Komisjoni poolt ja veel paljudeks muudeks asjadeks?
Ja pange tähele – meid, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda
nimetatakse populistideks. Aga tegelikult on populistid need, kes viivad
ellu poliitikat, milleks rahvas ei ole mandaati andnud. Need on
Keskerakond ja Reformierakond, ühe tagumiku kaks kannikat, kes ajavad
selgelt liberaalset, rahvusvaenulikku poliitikat.
Täna lubavad nad jälle – Keskerakond lubab 100-eurost pensionitõusu!
Vabandust, aga Keskid on täna võimul – miks nad ei jaga praegu teile
sajaeuroseid? Andku juba homme, andku juba septembrikuus pensionäridele
100 eurot kätte, keegi ei takista neid. Nad ei teegi seda, nad ainult
lubavad!
Reformierakond algatas aktsiisitõusu, mille tulemusena on sajad
miljonid eurod jäänud Eesti riigieelarvesse laekumata kas seetõttu, et
soomlased käivad nüüd lätlasi nuumamas, või seetõttu, et ka meie ise
käime seda tegemas. Reformierakond, kes ise algatas aktsiisitõusud,
lubab suuremeelselt ja lahkelt – suudelge nende jalgu – aktsiise
alandada. See on kõige ehedam populism!
See on valijatele valetamine – nad lubavad alandada selle tasemeni,
milleni tõstis aktsiisid Taavi Rõivas. Nad tegelikult ei alanda
aktsiise, aga meie alandame allapoole sellest tasemest, mis nad on
Lätis. Ja uskuge mind, riigieelarvesse tuleb selle võrra raha rohkem! Ja
meie tõstame ka pensione, seda mitte kõlavalt lubades, vaid viies ellu
maksureformi. Me tutvustame oma maksureformi kava, mis on muide väga
mitmekülge, põhjalik ja praktiliselt kõiki maksuliike haarav, juba 23.
septembril. Ja uskuge mind, see lööb reformeritel jalad alt! Kaja Kallas
ei oska isegi artikuleerida kõiki neid maksuliike ja maksualandusi,
mille meie kavatseme ellu viia!
Sest vaadakem, milline primitiivne väitlus on meil maksuteemal
aastast aastasse käinud. Astmeline tulumaks, karjuvad ühed. Tasakaalus
eelarve, karjuvad teised Ei ole ei tasakaalus eelarvet ega astmelist
tulumaksu, aga on üks jauramine sellel teemal, mitte midagi konkreetset
ja see on populism – mitte see, mida meie kavatseme teha!
Ma tulen tagasi suveräänsusteema juurde. See on keskne kategooria –
ilma suveräänsuseta ei ole meil võimalik otsustada ei oma põllu- ega
metsamaa üle, ei oma kaitse- ega koolikulutuste üle, ei oma tervishoiu-
ega laste ja vanurite poliitika üle. Ilma suveräänsuseta ei saa me nende
asjade üle otsustada. Kui me ei ole suveräänsed, siis kuulame nagu
indiaanlane preerias, kõrv vastu raudteerööbast, milline rong sealt
tuleb, mille ülesõitmist endast me kardame. Aga meie ei karda, mida
suveräänsus tähendabki. Me ei karda ei süvariiki, kes teie kõikide
nägusid siin salaja jäädvustab; me ei karda ka endast suuremaid ja
tugevamaid riike, sest me oleme uhke rahvas ja me võitleme enda eest.
Ajaloolasena toon ühe paralleeli. Liivimaa Kaupo arvas pärast seda,
kui oli Roomas käinud ja paavsti kätt suudelnud, et tema on tark ja
kaval ja tema sakslastega sõdima ei hakka, tema oskab nendega ilusasti
vahekorrad ära klatitada. Tema jääb võimule – annab keisrile, mis keisri
osa ja jumalale, mis jumala osa. Lembitu oli mees, kes kutsus üle Eesti
maleva kokku ja ütles, et me ei anna alla. Ta langes, ta pea raiuti
maha ja viidi algul Riiga, siis Malborki, ja võib-olla on see
praeguseni mõne Poola provintsimuuseumi kogus Eesti kuninga pea nime
all. Aga kus on liivlased, kes ei võidelnud enda eest ja kes arvasid, et
sussa-vussa saame hakkama? Neid ei ole enam. Ja kus on eestlased, kes
hakkasid vastu 13. sajandil, hakkasid vastu ka 20. sajandil ja kes
hakkavad vastu ka nüüd, 21. sajandil, kõikidele neile, kes arvavad, et
suuremate ees tuleb küürutada, tagumik uppi ajada, et “euroopalikke
väärtusi” saaks praktiseerida.
See “eliit” läheb allavett, ta peab juba taandumislahinguid. Ma
hoiatan kõiki meie erakonna liikmeid, toetajaid ja mõttekaaslasi –
sellel taandumislahinguid pidava seltskonna alatusel ei ole piire, nad
kavatsevad valimiste eel kõikvõimalikke fabritseeringuid, laimu ja
valesid levitada, et mitte lasta meil võita! Me oleme juba nädalaid
kuulnud mingisugustest olematutest erakondadest, kes hakkavad ilma
tegema. Me teame, et need on ühepäevaliblikad, millel on ainult üks
eesmärk – takistada meil valimisvõitu võtmast. Nad lähevad sellega alt
ja on juba läinud.
Süvariik kolistab, kaks ämbrit kummagi jala otsas, kuid nad lähevad
alt, sest see enam ei tööta, ei ole enam aasta 2000 või millal see
oligi, kui Res Publica vikerkaarevärviline mull õnnestus taevasse puhuda
ja seal ta siis lõhkes ning pritsis meid kõiki väga inetult lõhnava
vedelikuga üle. Ei ole enam see aeg, nagu ka aastal 2015, mil õnnestus
mingi pehme rahvuslusega konservatiivsusele pretendeeriv erakonnakene
auru väljalaskmiseks meie kõrvale sättida. See ei ole enam võimalik. Ma
ei liialda, kui ma ütlen, et ma pean sõna otseses mõttes seinaääri pidi
käima, sest igal pool, ükskõik, millisesse Eesti linna või
maakauplusesse ma lähen, astuvad inimesed ligi, suruvad kätt, tänavad,
soovivad jõudu ja nagu refrään, kõlab kogu aeg: “Te olete meie viimane
lootus!”
Kui te arvate, et ma olen väga meelitatud ja lähen ka
vikerkaarevärviliseks õhupalliks – ei lähe, sest minule ütleb see ainult
üht: mees kas sa ise saad aru, milline tohutu vastutus on sinul ja sinu
erakonnal? Meie peal on eesti rahva kestmise tohutu vastutus, see on
eesti rahva omal maal peremeheks olemise vastutus, see on meie kui
suveräänse, rahvusvahelise õiguse subjekti maksmapanemise vastutus.
See ei ole lihtsalt ühekordne valimiskampaania, isegi mitte võitmise
kampaania. Kui me valimised võidame, siis me peame alles hakkame tegema
seda, mida oleme lubanud! Sest vastasel korral juhtub meiega sama mis
Res Publicaga ja seda ei ela eesti rahvas üle. See on see vastutuse koht
ja see vastutus on meil, meie erakonnal, aga ka meie valijatel ja kogu
eesti rahval. Sest see eliit, kes on ennast maha müünud või kes ei taju
oma vastutust eesti rahva ees, tuleb kõrvale heita.
Meile heidetakse nina peale – 20% toetavad teid, aga 80% ei toeta. Me
saame veel näha! Ma võiks öelda, et 75% ei toeta Reformierakonda ka. On
see neile rõõmusõnum? Küsimus ei ole selles, et meie ülesanne on
tekitada paradigma, mida neil teistel ei ole võimalik ignoreerida. Nelja
aasta jooksul oleme me seda suutnud. Me oleme toonud Eesti poliitikasse
teemad ja teemapüstitused, mida keegi teine ei oleks teinud. Ja muidugi
soovivad kõik meist lahti saada, et saaks need teemapüstitused vaiba
alla suruda ja meie ülesanne on mitte lasta neil seda teha. Meie ei lase
Eestit maha mängida, venestada, ega ka inglistada, sest Eesti on Eesti!
Ma tahan koputada ka iga lihtsa eestlase südamele ühe lihtsa
mõtlemapaneva faktiga. 20. sajandi algul oli maailmas 2 miljardit
inimest, ja 1 miljon eestlast. Tänasel päeval, 21. sajandi teise
kümnendi lõpul, on maailmas 7,5 miljardit inimest ja endiselt 1 miljon
eestlast. Me peame endale aru andma, et eranditult igaühe meist ülesanne
on meie suhtarvu, meie kaalukategooriat maailma asjades tõsta, ja see
on üldrahvalik ülesanne. Meie erakond on selle ülesande vedamise vedur.
Ma tuletan meelde, et meie programmis on väga selged, jõulised ja
kategoorilised meetmed rahvastikukriisist ülesaamiseks ette nähtud. Me
võime olla vedur, mina võin olla vedurijuht, aga kui vaguneid taga ei
ole, kui rongi ei ole, siis asi ei edene. Terve meie rahvas peab
pingutama selle nimel, et Eesti jääks Eestiks, et meie arv ja suhtarv
kasvaksid. See on meie ühine ülesanne ja me oleme rõõmuga valmis olema
vedur ja vedurijuht, aga me usume ja loodame, et me innustame ka
vaguneid ennast meie vedurile järele haakima. Ma ei ütle muud, kui seda,
et me saame järgmise poole aasta jooksul maha pidada väga raske
võitluse, see on võitlus võidu nimel ja nad ei võta meilt seda võitu!
Sest me oleme väljas mitte isiklike karjääride ja isiklike heaolu eest,
vaid Eesti eest!”
Allikas:
https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-me-voitleme-valimisvoidu-nimel-ja-keegi-ei-vota-meilt-seda-voitu/
Read more...