Esimene, Konstantin Päts, oli küll üks tublidest Eesti Vabariigi
loojatest, aga kui ta valimistel ei suutnud rahva poolehoidu võita,
sooritas ta riigipöörde ja hakkas diktaatoriks. Ta kehtestas Eestis nn
vaikiva ajastu ja lõpetas oma diktatuuri sellega, et andis oma allkirja
okupantide valitsuse loomiseks.
Järgmine, Lennart „Nikolajev” Meri,
taasiseseisvunud Eesti esimene president, läheb ajalukku elupõlise KGB
käsilasena ja truualamliku okupantide teenrina, kes tegi 22 välisreisi
ajal kui aus eestlane ei saanud välismaale sõidust unistadagi ja kes
sõlmis seadusevastased venekeelsed juulilepped, millega põlistati 20 000
punaarmeelast ja 2 000 okupantide julgeolekuagenti Eestisse, kokku koos
perekondadega 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast.
Merile järgnes
kommunistliku nomenklatuuri tippmees Arnold Rüütel, kes paistis silma
sujuva siirdega veripunasest sinimustvalgeks.
Neljandaks oli
vanalinna korteri ärastaja Toomas Hendrik Ilves, kes üritas 75 aastaks
salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse” raha kasseerimise ja
rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine”.
Nüüd oleme jõudnud Kersti
Kaljulaidini, kes oli enne presidendiks saamist üldsusele tundmatu
Euroopa Liidu eurokraat – üks kolmekümneviie tuhandest. Talle õnn mitte
ainult ei naeratanud, see lausa lõkerdas. Presidendiamet kukkus talle
sülle kahe huvitava kokkusattumise tõttu.
Esiteks tahtis Lihulas
asuva Vabadusvõitlejate mälestussamba vägivaldselt eemaldanud ja
seetõttu Lihula lihunikuna tuntud poliitik Juhan Parts oma Eestis
järjest tulisemaks muutuva jalgealuse Brüsseli kullaaugu vastu vahetada –
selleks oli vaja Eestist pärineva euroametniku koht vabastada.
Teiseks,
ükski presidendiks kandideerija ei saavutanud vajalikku häälteenamust
valimiskogus. Eesti vilets ja vigane põhiseadus mingit lahendust
sellisele olukorrale ei paku. Kuigi põhiseadus ei luba presidenti valida
rohkem kui kaheks viieaastaseks ametiajaks, ei lõpe ta volitused enne
kui uus president ametisse astub.
Meie põhiseaduse sätete alusel võinuks Ilves jääda eluaegseks presidendiks.
Tolleaegne
reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas salgas, et eurokraadi
amet oli juba Partsile määratud, liputas teiste parteide tuusade ees
võimalust saada see endale ja saavutas selle nipiga küllaldase poolehoiu
Kaljulaidi valimiseks.
Euroameti saamise ahvatlev võimalus ja
tõsiasi, et muidu oleks eesti rahvas pidanud Kadriorus lõpmatuseni edasi
kannatama Iraida Tšistoganova poega Toomast, mõjutas valimiskogu
liikmeid ja presidendiamet kukkuski Kaljulaidile sülle. Kindlasti aitas
see, et enne presidendiks saamist suutis ta saladuses hoida oma
perekonna staatuse ja fakti, et ta on proua Maksimovskaja.
Kuigi
Kaljulaid polnud kaugeltki nii hästi kvalifitseeritud
presidendikandidaat nagu näiteks endine õiguskantsler Alar Jõks, oli ta
kindlasti parem kui ennast agressiivselt peale pressinud kahtlase
minevikuga Marina Rajevskaja Kaljurand, kümne miljoni dollari mehena
tuntud, skandaalidest kubiseva mineviku ja VEB fondi suurvargusega
seotud Kallas, või Ühtse Venemaa liitlane Mailis Reps-Repšš.
Parem,
aga kahjuks mitte eriti hea. Presidentlike sõnavõttude ja tegemistega ta
pole välja paistnud. Kui Kaljulaid käis aastal 2017 riigikogu ja
rahvast riigikogu avaistungil manitsemas, käskimas ja keelamas olid ta
manitsused ja soovitused päris tavapärased aga keelamised olid jahmatama
panevad.
Presidendiproua väitis, et mitte keegi ei tohi pidada vähem
sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad
teisest keelest või kultuurist.
Tohib küll. Presidendiproual pole
mingit moraalset ega juriidilist alust keelata eestlastel pidada vähem
sinimustvalge lipu alla kuuluvaks endiseid okupante ja nende poolt
Euroopa parlamenti, riigikogusse või omavalitsustesse valituid, kes
häbenematult rikuvad oma ametivannet ja esindavad Putini, mitte Eesti
Vabariigi huve. Meil on täielik õigus pidada vähem sinimustvalge lipu
alla kuuluvaks endiseid okupante ja nende järglasi kes sinimustvalge
austamise asemel lehvitavad punalippe ja kallutavad vodkat pronkssõduri
juures.
Kaljulaid kinnitas ka, et „sinimustvalget genofondi pole olemas“.
On
küll. Samuti nagu ühised geenid, st ühine genofond, moodustavad
perekonna on paljud teaduslikud uuringud tõestanud, et rahvusliku
säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis
endi edasikandumise eest hoolitsevad ligimesearmastuse/sallivuse kaudu,
proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.
Niihästi perekonna, suguharu kui ka rahva ühtekuuluvustundel, üksteise
toetamisel ja altruismil on geneetiline alus. Igivana rahvatarkus, mis
väidab, et veri on paksem kui vesi, on ammu saanud teadusliku tõestuse.
Proua presidendile teadmiseks – sinimustvalge genofond on olemas.
Oma
hiljutisel teleesinemisel USA Fox News saatejuhi Bret Baieri küsimusele
vastates kinnitas
Kaljulaid, et Eestisse põlistatud venelased ei toeta
Putinit vaid on hoopis lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud ja samuti, et
ohtu Eestile ei ole. Eesti riigikaitse kõrgeim juht kas ei saa ohust
Eestile aru või ei taha tõtt tunnistada. USA riigikaitse eest
vastutajatel on õnneks olukorrast palju parem arusaamine. Sestap
tellisid nad hiljuti Rand uurimisasutuselt uurimistöö, et selgitada
kuidas oleks võimalik kammitseda Putini igatsus Eestile Ukrainat teha.
President Kaljulaid on kahjuks ka tõestanud, et ta pole võimeline olema parteidest sõltumatu, erapooletu ega tasakaalukas.
Kui
pärast hiljutisi valimisi selgus, et Reformierakond uuesti võimule ei
pääse, vallandus Eesti peavoolumeedias ennekuulmatu uue valitsuse
koalitsiooni ja selle üksikliikmete materdamine. Näib, et 17 aastat
võimul olnud Reformierakond on suutnud lülitada oma toiduahelasse
enamiku Eesti peavoolumeediast. EKRE liikmeid sõimatakse Päevalehe ja
Delfi veergudel natsideks ja Putini sõiduvees hulpiv, vasem-äärmuslasest
Raadio 2 saatejuht Ahto Lobjakas sõimas EKRE-t isegi saastaks.
Sellisele
kallutatud ajakirjandusele ja ajakirjanikele tagab põhiseaduse 45
paragrahv muidugi õiguse avaldada oma arvamusi, niivõrd kui need ei
teota kellegi head nime aga au, mida keelab paragrahv 17. Näib, et
vasem-äärmuslased 17 paragrahvist eriti ei hooli.
Kallutatud
peavoolumeedia on suutnud muutuda Eestis domineerivaks. Sestap on rahval
raske saada tõepärast teavet ja erapooletuid arvamisi. Kui ma pakkusin
Päevalehele ja Eesti Ekspressile artiklit „Uus valitsus – samm paremuse
poole“ teadsin juba ette, et peavoolumeedias seda ei avaldata. Õnneks on
võimalik avaldada tõde Torontos asuva Estonian World Review veergudel.
President
Kaljulaid on kahjuks minetanud heale presidendile vajaliku
erapooletuse. Kui ta demonstreeris oma lugupidamatust uue valitsuse
vastu tulles vandeandmise tseremooniale dressipluusis millel ilutses
kallutatud ajakirjanduse toetuseks loosung „sõna on vaba“, oleks ta
võinud tasakaalu huvides lisada ka sõnad „kellegi au ega head nime ei
tohi teotada“.
Kaljulaid on arvatavasti tajunud, lugedes
ajakirjanduses avaldatud lugejate kommentaare, et ta rahva poolehoidu
pole pälvinud. Küllap ta arvab, et kui ta lülitab enda koos
peavoolumeediaga Reformierakonna toiduahelasse, siis saavutab ta
vähemalt Reformierakonda toetava ühe viiendiku valijate poolehoiu. Ikka
parem kui mitte midagi.
Ilmselt on EKRE valijatel, toetajatel ja
ministritel põhjust presidenti kritiseerida. Ilmselt ka teistel.
Arvamusportaal Objektiiv kutsus president Kaljulaidi tagasi astuma.
Postimehe kolumnist, aasta arvamusliidriks nimetatud Ivan Makarov
avaldas arvamust, et „eesti rahval on õigus riigipeale, kes ei häbista
oma käitumisega Eesti Vabariiki, kes tegutseb reaalselt rahva ühendajana
ja kelle üle saame rahvana õigustatult uhkust tunda.“
Praost Veiko
Vihuri, kes on arvamusportaali Objektiivi endine peatoimetaja ja
ajakirja Meie Kirik peatoimetaja kirjutab: „Üha rohkemates inimestes on
küpsemas veendumus, et Kersti Kaljulaid on oma käitumisega tõsiselt
kahjustanud presidendiametit ja peaks tagasi astuma. Jutt ei käi
mingitest väikestest fopaadest ja veidrustest – isegi mitte „sõnumiga“
dressipluusist, mida president parlamenti tulles kandis. 29. aprillil
otsustas Kersti Kaljulaid välja näidata oma põlgust riigikogu ette
astunud uue ministri vastu ning lahkus tema ametivande andmise ajaks
saalist.“
Pole mingit põhjust arvata, et president Kaljulaid
kriitikast vähematki hoolib. Tagasi ta kindlasti ei astu. Senised
kogemused Eesti presidentidega peaks aga innustama uut valitsust
algatama põhiseaduse muudatust mis võimaldab tulevikus esile kerkida
tõeliselt tublidel ja rahva poolt austatud kandidaatidel ja annab
rahvale õiguse ühe neist presidendiks valida.
Eesti rahval on ülim aeg ennast vabastada tänaseni püsinud presidentide needusest.
Allikas:
https://www.eesti.ca/juri-toomepuu-presidendid-eestlaste-needus/article53633
Read more...