“Räägime asjast” 29.04.2018

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-29042018/

 

Read more...

Kurss üldstreigile

Allikas: Facebook

Read more...

Ruuben Kaalep: Eesti poliitikamaastik on nagu põld, millelt tuleb kulu ära põletada

EKRE kongressil esines kõnega Sinise Äratuse liider Ruuben Kaalep, kes juhtis tähelepanu sellele, et eestlust ähvardab oht nii Vene imperialismi kui ka Lääne globalistliku liberaaldemokraatia poolt, kes mõlemad eitavad rahvusriiki.

“Kallid erakonnakaaslased! Tänane kongress on eriline esiteks selle poolest, et tähistame oma rahvusriigi juubeliaastat. Sada aastat pärast rahvusriigi algust võime olla rõõmsad ühe asja üle: et need aated, see rahvuslik vaimujõud, mis viis meie riigi loomisele, on elus ja alles. Ja seda tunnistasid tuhanded tuled Tallinna tänavatel vabariigi aastapäeva õhtul.

Mõned meie vaenlased, kes püüavad jätta muljet, justkui Eesti rahvusriiklusega oleks kõik kõige paremas korras, tahavad sellega viidata, et nad ei mõista, miks EKRE-t on vaja. Nende meelest saab eesti rahvas eksisteerida ja eneseks jääda ka Lääne liberaalse ideoloogia hoovuses. See on vale. Rahvuslus ja liberalism saavad kõrvuti eksisteerida vaid nõnda, et üks on teise endale täielikult, absoluutselt allutanud. Kui domineerib liberalism, tähendab see igasuguse rahvusluse taandamist muuseumirahvusluseks, kus eestluse hing aheldatakse ERM-i ja Eesti Rahvaluule Arhiivi külmadesse keldritesse ja laulupeost saab kurioosum ning välisturistidele suunatud vaatemäng.

Liberalismi keskne idee, et inimene on sündides puhas leht, tabula rasa, ja sellest tulenevalt on kõigil maailma inimestel võrdsed õigused, ei saa sallida enda kõrval rahvuslust, mis räägib sellest, et rahvuslik identiteet, kodakondsus, kodu ise on kaasa sündinud.

Rahvusriik on ohus nii Ida kui Lääne suunalt

On väga oluline, et EKRE on selgelt kinnitanud: me oleme vastu liberaaldemokraatiale kõigis selle vormides. Ideoloogia, mis peab end võrdselt kehtivaks kõigile maailma rahvastele, tähendab vägivalda rahvaste unikaalse olemuse kallal. Ühel soomeugri rahval ei ole mingit asja Prantsuse revolutsioonist sündinud ideedega. Meie erakond seab ürgse hõimutunde kõrgemale globalistlikest dogmadest nagu inimõigused ja individualistlikud vabadused, me oleme eestlased ennekõike ja seejärel kodanikud või liigikaaslased.
See tähendab, et ühes EKRE võimuletulekuga peame me valmistuma fundamentaalseks  ideoloogiliseks paradigmanihkeks, ja ühtlasi muutub ka Eesti roll Euroopas. Vähem kui kuu aega tagasi tuli esimest korda kokku EKRE välispoliitika toimkond, mille juhiks mind valiti. Välispoliitika toimkonna ülesandeks on täielikult ümber hinnata Eesti geopoliitika, mis peab üle paljude aastate uuesti hakkama lähtuma Eesti rahvuse olemuslikest huvidest.
Meie välispoliitika aluseks on kaks fakti, mida EKRE ainsana kõigist erakondadest on valmis tunnistama: Eestit ähvardab eksistentsiaalne sõjaline oht idast ja Eestit ähvardab eksistentsiaalne kultuuriline oht läänest. Me ei tohi ja meil ei ole aega langeda mõttetutesse vaidlustesse teemal, kumb oht on parajasti suurem. Nii Vene imperialism kui Lääne globalistlik liberaaldemokraatia eitavad eestlaste õigust etnilisele rahvusriigile. Eesti ei tohi olla sõltuv ei Idast ega Läänest, mistõttu meid ootab ees välispoliitiline pööre. See pööre, mille toomine ongi EKRE mõte, tähendab vabanemist sellest pealesurutud Ida ja Lääne dualismist – või õigemini autismist.

Meil on omad liitlased ja mitte Brüsseli koridorides

See pööre saab olla üksnes nende riikide suunas, kes jagavad meiega sama maailmavaadet. Ainult koos Ungari, Poola ja teiste Euroopa Liidu idaosa riikidega saame me luua tugeva geopoliitilise bloki, mis suudaks vastu seista nii Venemaale kui Lääne ideoloogiale. Samuti muutuvad iga aastaga tähtsamaks sidemed rahvuslike jõududega üle Euroopa. Ei ole liialdus, et need jõud on Lääne-Euroopa rahvastele ainsaks lootuseks teel füüsilise väljatõrjumise ja väljasuremise poole. Lähematel aastatel saab EKRE ülesandeks nende sidemete tihendamine ja laiendamine.
Erakonna välissuhtlus voolab väga palju mööda Sinise Äratuse tallatud radu. Veebruaris Sinise Äratuse korraldatud rahvusvaheline konverents, millest võttis osa palju erakonna liikmeid, viis Eesti maailmakaardile. Ja ei viinud Eestit maailmakaardile mitte võltsparaadliku e-riigi või globalistide ees pugemisega, vaid ühe eurooplaste uute rahvuslike ärkamiste särava tähena. EKRE-st ja tõrvikurongkäikudest on Läänes saanud innustav eeskuju, mis annab jõudu rahvuslastele, kes on sunnitud valus ja abituna pealt vaatama, kuidas nende isamaad ujutatakse üle moslemite ja neegritega.

Kogu selle Lääne tsivilisatsiooni eksistentsiaalse kriisi kõrval tunduvad tühised need tüütud probleemid, millega me igapäevapoliitikas kokku puutume ja mis sääseparvena üritavad takistada meid suurema eesmärgi poole liikumast. Need meist, kes on valitud linna- ja vallavolikogudesse, on juba enamasti oma silmaga näinud, mis on korruptsioon, alatud võimumängud, nugade selgalöömised ja tihtipeale kohalikud pisioligarhid. See on põld, mis tuleb puhastada, kulu, mis tuleb põletada kui üks osa suurest muutusest Eesti poliitikas.
See on vajalik, et Eesti rahvusriigis oleks kõrgeimal kohal rahvuse huvid, mitte üksikisikute huvid; et iga poliitik saadetaks pensionile ja tema asemele tuleks riigimees, kelle isikuomaduste hulgas on selline ennekuulmatu asi nagu ausus; ja et meie järeltulijatele jääks see maa, kus puhkavad meie esivanemad, kelle põrmust on võrsunud meie puhas loodus ja metsad, ja kes elavad edasi meie geenides ja emakeeles.

EKRE-l on omad kindlad põhimõtted

Põhimõttekindlust ei saa kasvatada, kui seda aeg-ajalt proovile ei panda. Selline proov tuleb järgmisel kevadel, pärast Riigikogu valimisi. Oma põhimõttekindlust saab ja tuleb meil näidata koalitsiooniläbirääkimistel. Meie erakonnal on terve hulk seisukohti, millest me oleme lubanud mitte taganeda. Ja me saame minna ainult sellisesse valitsuskoalitsiooni, mis neid seisukohti jagab.
1. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, ei tohi lõdvendada sisserände- ega kodakondsuspoliitikat.
2. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, peab tühistama kooseluseaduse.
3. Koalitsioon, kuhu kuulub EKRE, peab tühistama piirilepingu Venemaaga ja tunnistama Eesti ainuõigeks idapiiriks Tartu rahu piiri.
Meie sinuga teame, et nendes küsimustes EKRE järeleandmisi ei tee. Kui, siis kasvõi sellepärast, et EKRE valija ega EKRE liige ei annaks eal sellisteks järeleandmisteks luba. Aga ometi on siinkohal vajalik hoiatus. Mängus on juba nii suured panused, me oleme tulnud juba nii kaugele, et kui need maha mängida, kui siin siht silmist kaotada, siis me kaotame kõik.

Sest kõige hullem on petta oma sõprade usaldust. Vaadata oma võitluskaaslastele silma, või hoopis nende pilku vältida, teades: ma olen teid alt vedanud. Alt vedanud neid, kes on sulle andnud usalduse, et meie ühine ilus unistus teoks teha. Aga kui tuleb välja, et see kõik oli vaid fassaad? Et sõnades ehitati elevandiluutorn ja põhimõtted, mille järgi elada keegi tegelikult ei suutnud – või ei osanud? Ja mida sa teed selle teadmise ja valuga?
Minu soov uueks erakonna-aastaks on, et need meie seast, kes ei ole siirad, jõuaksid selle küsimuseni, ja need, kes on siirad, peaksid seda endalt küsima võimalikult vähe. Ja siis sünnib meie tahtest eesti rahvusele suur tulevik. Eesti eest! Taara avita!”

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/ruuben-kaalep-eesti-poliitikamaastik-on-nagu-pold-millelt-tuleb-kulu-ara-poletada/

Read more...

Huvitavat pühapäevaks: Adolf Hitler: Minu poliitiline testament.

Alates sellest, kui ma 1914 rakendasin vabatahtlikuna oma tagasihoidliku jõu esimesse Riigile peale sunnitud maailmasõtta, on nüüd möödunud üle kolmekümne aasta.

Nende kolme aastakümne vältel olen ma kõigis oma mõtteis, tegudes ja elus lähtunud vaid armastusest ja truudusest oma rahva vastu. Nad andsid mulle jõu vastu võtta kõige raskemaid otsuseid, mis tänaseni tehtud ühegi sureliku poolt. Ma olen kulutanud nende kolme aastakümnega oma aja, tööjõu ja tervise.

On vale, nagu mina või keegi teine Saksamaal olevat tahtnud 1939. aastal sõda. Seda soovisid ja põhjustasid vaid juudi päritolu või juutide huvides tegutsevad rahvusvahelised poliitikud. Ma olen teinud liiga palju ettepanekuid relvastuse vähendamiseks ja piiramiseks, et tulevased põlvkonnad neid ka suurima alatuse juures maha vaikida saaksid, vastutust selle sõja puhkemises minule pannes. Ma ei ole ka kunagi tahtnud, et pärast esimest hukatuslikku maailmasõda veel teine Inglismaa või koguni Ameerika vastu puhkeks. Sajandid võivad mööduda, kuid meie linnade ja kunstimälestiste varemeist saab igavesti tõusma viha selle rahva – kosmopoliitse juutluse – vastu koos tema käsilastega, kes on lõpuni vastutav ja kellele me kõik selle võlgneme.

Veel kolm päeva enne Saksa-Poola sõja puhkemist esitasin ma Briti suursaadikule Berliinis Saksa-Poola probleemile lahenduse – rahvusvahelise kontrolli all sarnaselt Saarimaa omale. Ka seda ettepanekut ei saa olematuks valetada. See lükati tagasi vaid seetõttu, et Inglise poliitika juhtivad ringkonnad sõda soovisid, osalt kasuahnusest ja osalt rahvusvahelise juutluse propagandast ülesässitatuna.

Aga ma ei ole ka jätnud mingit kahtlust selles, et kui Euroopa rahvaid nende rahvusvaheliste rahandus- ja finantsvandenõulaste poolt jälle vaid aktsiapakkideks peetakse, kannab vastutust selle kohutava võitluse tegelik süüdlane – juutlus! Ma ei ole jätnud ka kedagi kahtlusse, et seekord miljonite Euroopa aaria laste näljasurma, miljonite täiskasvanud meeste hukkumise ja sadade tuhandete naiste ja laste linnades surnukspõletamise ja -pommitamise tegelik süüdlane oma süü lunastama peab, olgugi et inimlikumal viisil.

Kuueaastase võitluse järel, mis vaatamata kõigile tagasilöökidele läheb kunagi ajalukku ühe rahva elutahte kuulsusrikkaima ja vapraima väljendusena, ei saa ma lahkuda linnast, mis on Riigi pealinn. Kuna jõud on liiga väikesed, et vaenlase rünnakuile veel vastu seista, ja kuna meie vastupanu on järk-järgult langenud pimestatud ja iseloomutute isikute süül, soovin ma jagada miljonite teiste saatust, jäädes sellesse linna. Ka ei taha ma langeda vaenlase kätte, kes oma ülesässitatud masside lõbustamiseks vajab järjekordset juutide korraldatud etendust.

Seepärast olen ma otsustanud jääda Berliini ja seal, silmapilgul, mil ma leian, et Juhi ja kantsleri ametit enam hoida ei saa, vabatahtlikult surma valida. Ma suren õnneliku südamega, silme ees meie rindesõdurite ja meie koduperenaiste mõõtmatud kangelasteod ja saavutused, meie talupoegade ja tööliste saavutused ja meie nooruse, kes minu nime kannab, ajaloos kordumatu tööpanus.

Sama enesestmõistetav, nagu minu sügavaim tänu neile kõigile, on minu soov, et nad seepärast võitlust mingil juhul ei lõpetaks, vaid seda isamaa vaenlase vastu jätkaksid kus iganes, vastavalt suure Clausewitzi usutunnistusele. Meie sõdurite ohvrist ja minu seotusest nendega kuni surmani tõuseb Saksa ajaloos kindlasti taas rahvussotsialistliku liikumise hiilgav taassünd ja koos sellega tõelise rahvusterviku teostumine.

Paljud vapraimad mehed ja naised on otsustanud oma elu kuni lõpuni minuga siduda. Ma olen neid palunud ja viimaks käskinud seda mitte teha, vaid rahvuse edaspidisest võitlusest osa võtta. Maavägede, mere- ja õhujõudude juhte palun ma tugevdada kõigi vahenditega meie sõdurite vastupanuvaimu rahvussotsialistlikus mõttes, rõhutades eriti, et mina, selle liikumise asutaja ja looja, olen eelistanud surma tagandamisele või isegi alistumise häbile. Tulevikus saagu Saksa ohvitseri aumõiste juurde kuuluma – nagu see laevastikus juba on – et maakoha või linna loovutamine on võimatu ja et eelkõige juht siin eeskuju näitama peab, täites oma kohust kuni surmani.

Poliitilise testamendi teine osa.

Ma heidan oma surma eel endise riigimarssali Hermann G ö r i n g i välja Parteist ja võtan temalt kõik õigused, mis tulenevad 29. juuni 1941 seadusest ja minu teadaandest Riigipäeval 1. septembril 1939. Tema asemele nimetan ma suuradmiral D ö n i t z i riigipresidendiks ja sõjavägede ülemjuhatajaks.

Ma heidan oma surma eel endise Reichsführer-SS ja Riigi siseministri Heinrich H i m m l e r i välja Parteist ja kõrvaldan kõigist riigiametitest. Tema asemele nimetan ma Gauleiter Karl H a n k e Reichsführer-SS-ks ja Saksa politsei juhiks ja Gauleiter Paul G i e s l  e r i Riigi siseministriks.

Göring ja Himmler, lisaks nende reetlikkusele minu isiku suhtes, on tekitanud maale ja kogu rahvale tohutut kahju minu teadmata ja minu tahte vastaselt vaenlasega salaläbirääkimisi pidades, nagu ka püüdes ebaseaduslikult riigivõimu endale haarata.

Andmaks saksa rahvale auväärsetest meestest koosnevat valitsust, mis täidaks kohust jätkata sõda kõigi vahenditega, nimetan ma rahvuse juhina ametisse järgmised uue valitsuse liikmed:

Riigipresident: D ö n i t z

Riigikantsler: Dr. G o e b b e l s

Parteiminister: B o r m a n n

Välisminister: S e y ß - I n q u a r t

Siseminister: Gauleiter G i e s l e r

Sõjaminister: D ö n i t z

Maavägede ülemjuhataja: S c h ö r n e r

Merejõudude ülemjuhataja: D ö n i t z

Õhujõudude ülemjuhataja: G r e i m

Reichsführer-SS ja Saksa politsei juht: Gauleiter H a n k e

Majandus: F u n k

Põllutöö: B a c k e

Kohus: T h i e r a c k

Kultus: Dr. S c h e e l

Propaganda: Dr. N a u m a n n

Rahandus: S c h w e r i n - C r o s s i g k

Töö: Dr. H u p f a u e r

Relvastus: S a u r

Saksa Töörinde juht ja riigivalitsuse liige: riigiminister Dr. L e y

Kuigi osa neist meestest, nagu Martin Bormann, Dr. Goebbels ja teised, koos oma naistega, on vabatahtlikult minuga liitunud ja ei soovi mingil juhul lahkuda Riigi pealinnast, vaid on valmis hukkuma siin koos minuga, pean ma siiski paluma neil alluda minu käsule ja käesoleval juhul rahvuse huvid oma tunnetest kõrgemale seadma. Oma töö ja ustavusega jäävad nad mulle pärast surma sama lähedasteks, nagu ma loodan, et minu hing nende seas viibib ja neid alati saadab. Olgu nad ranged, kuid mitte iial ebaõiglased, ärgu lasku nad hirmul kunagi mõjutada oma tegevust ega segada seadmast rahvuse au kõrgemale kõigest maailmas. Lõpuks, teadku nad, et meie ülesanne, rahvussotsialistliku riigi ülesehitamine, kujutades endast tulevaste sajandite tööd, kohustab igaühte alati üldhuve teenima ja enda vastukäivad huvid kõrvale jätma. Kõigilt sakslastelt, kõigilt rahvussotsialistidelt, meestelt ja naistelt ning kõigilt kaitsejõudude sõdureilt nõuan ma, et nad uuele valitsusele ja selle presidendile oleksid ustavad ja kuulekad kuni surmani.

Ennekõike kohustan ma rahvuse juhtkonda ja tema alluvaid piinlikult täitma rassiseadusi ja halastamatult võitlema kõigi maailma rahvaste mürgitaja, rahvusvahelise juutlusega.

Antud Berliinis, 29. aprillil 1945, kell 4.00

Tunnistajad:

Adolf Hitler

Dr. Joseph Goebbels

Martin Bormann

Wilhelm Burgdorf

Hans Krebs

Allikas: http://nseuropa.org/Estonian/Adolf_Hitler_Polit_Testament.htm

Read more...

Lõimumine kui teadlikult levitatav ja juba ette läbikukkumisele määratud rumalus

Kogu Euroopa kõmiseb vahvast integratsioonijutust, kuid kahjuks pole kellelgil arvestatavaid tulemusi ette näidata.

Ka Eesti oma maavillane “lõimumine” on ammugi kergelt paha lõhna juurde võtnud, või õigemini, Lasnamäe ja Ida-Virumaa poole kiigates pole see kunagi reaalsena tundunudki. Ehk ainult Kadrioru presidentinna ja rahvast lollitavate kartellierakonda roosades unelmates.

Ironiseerida võib lõpmatult, sest seda toetab täiesti vaieldamatu tõsiasi, et Eesti polnud pagulaskriisi alguseks suutnud karvavõrdki integreerida nõukaaja jäänukit ehk sadu tuhandeid umbkeelseid suure Liidu avarustelt tulnuid, aga ometigi läks lahti hoogne neegrite ja moslemite lõimimine. Et see libedamalt läheks, lubas Kaljulaid igalühel endal ennast eestlaseks nimetada.

Hea küll, kui oma kogemus ei kõlba, siis vaadakem Läände. Ameerika Ühendriikide ja Kanada ühiskonnad on loodud immigrantide poolt ning mõlemas ei ole saabuja rahvus oluline olnud – kõik on nüüd kas kanadalased või ameeriklased, oluline on oma riik (Kanadas osaliselt Briti kuningavõim), mitte rahvus, nagu Euroopas rahvusriikides.

Muide, sama immigrantidel põhinevat mudelit üritatakse ka Euroopa föderaliseerimisel peale suruda, et kõik tunneksid ennast eurooplaste, mitte sakslaste, prantslaste, katalaanide või madjaritena. See soov on kindlasti haledalt läbi kukkunud, sest rahvuskesksus on Euroopa poliitilistes geenides – needsamad suured itaalia, prantsuse, saksa ja poola rahvad on tegelikkuses oma rahvuse, keele ja kultuuri üle liiga uhked, et hakata inglisekeelseteks eurooplasteks.
Ameerika immigrantide ühiskonnamudel ei hakka Vanas Maailmas iialgi seal tööle ja ilmselt just seetõttu veetakse Sorose-suguste ülbete renegaatide toel Euroopasse suurel hulgal aafriklasi ja araablasi, lootuses hävitada suures sissetungijate massis kõigi rahvuslik identiteet.
Seejuures aga jäetakse kas teadlikult või teadmatult tähele panemata ka fakti, et Ameerika immigrantide ühiskonnas on olemas vaid riiklik identiteet, kuid pole tekkinud sulandumist. Kõigis Ameerika Ühendriikide ja Kanada suurlinnades on oma etnilised või rassipõhised linnaosad nii valgetel, juutidel, latiinodel, asiaatidel, neegritel kui ka paljudel teistel, ja mida rohkem geto nägu on etniline linnaosa, seda suurem no-go-tsoon on ta kogukonnast väljaspool olijatele.
Seejuures ongi asjad nii hullud, nagu filmides näeb – mustanahaliste linnaossa sattunud valgel on ülim tõenäosus saada kuul pähe, aga ega neegrilgi Chinatownis hästi pruugi minna. Täpselt sama on segaabieludega – neid on, aga kõik etnosed ja rassid abielluvad siiski omasugustega. Et Ameerika ühiskonnas eksisteerivad endiselt erinevad kogukonnad, seda näitavad kasvõi neegrirahutused, mis alatasa USA-d vapustavad – ka 155 aastat pärast orjuse kaotamist on rassieraldus riigis selgelt tuntav, ja ilmselt ei murra seda keegi.

Euroopas on asjad samasugused – vähemalt moslemid on saanud kogukonnaks, mis ei luba kellelgil enda seast eurooplaste ehk kristlastega seguneda, teiseusulisega abiellumine on võimalik vaid sekulaarse suhtumisega immigrantide kaudu, neid aga jääb aina vähemaks, sest üha kasvavad moslemikogukonnad panevad nemadki paika. Seesama valge heteroseksuaalne eurooplasest mees toetabki niinimetatud paremäärmuslasi ja on rassist seetõttu, et kuigi neegrid ja moslemid noolivad valgeid naisi, jäävad nende kaunitarid valgele mehele kättesaamatuks. Omad naised on feministid ja teisi ei saa – see absurdne situatsioon polegi nii tähtsusetu!

Kogu selle jutu mõtteks on ilmselge fakt, et rassid ja rahvused segunevad vaid osati, põhiosas on erinevused nii suured, et sulandumist ei toimu. Isegi puhtalt immigrantide ühiskonnas ei liigu kultuuride segunemine sujuvalt pärivoolu, vaid seal tekib tugevaid vastuhoovusi ja saastumist, sest kokkupuutes ei domineeri vaid kõikide head küljed, pigem võtavad võimust vastuolud.
Globalistlik, multikultuurne ja vasakliberaalne ideoloogia püüabki seetõttu korraldada rahvastikuuputust, et selles hirmsas ulpivas massis toimuks mingi iseeneseslik kokkusulamine. Mis sellest, et see võib ka meeletu verevalamiseni viivaks konfliktiks kujuneda – kui verest küllastunult maha rahunevad, hakkavad tasahilju koos elama ühe ülemaailmse rahvusena, usuvad vasakliberaalid!

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/juhtkiri/loimumine-kui-teadlikult-levitatav-ja-juba-ette-labikukkumisele-maaratud-rumalus/
_____________
Lugege lisaks ka SIIT.
M.I. 

Read more...

Martin Helme: me oleme põhiseaduse patriootide partei, kelle poolt on rahva vääramatu jõud

 

Martin Helme ütles oma EKRE kongressil peetud kõnes, et kui rahvuskonservatiividele on soovitatud parketikõlblikuks muutumise nimel oma Eesti suveräänsust esiplaanile tõstvatest seisukohtadest loobuda, siis EKRE pole seda teinud ega kavatse kunagi seda ka teha.

Head aatekaaslased,
Täna vaatame tagasi eelmise aasta töö tulemustele ja teeme ettevalmistusi järgmiseks suureks pingutuseks. 2017. aasta näitas, et ainult tõsise, visa pingutuse ja kõva tööga on võimalik pidevalt  suurendada meie poliitilist kandepinda ja kaalu. Oktoobrikuised kohalikud valimised tõid pooltesse Eesti omavalitsuste volikogudesse Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud – varem olime esindatud mõnes üksikus.

Pole kahtlust, et eelmise aasta valimiste järel on meie erakond muutunud professionaalsemaks, hüppeliselt on kasvanud nende inimeste arv, kes saavad igapäevaselt kaasa rääkida poliitika tegemisele oma kodukandis, kes omavad oskusi ja teadmisi omavalitsuste toimimisest, kelle hulgast kasvavad välja meie uued talendid suurde poliitikasse ja kes on nii hädavajalik värske veri Eesti ühiskonnaelu uuendamisel. See suur hüpe ei tulnud niisama, selle jaoks tegid sajad inimesed palehigis tööd kuude, paljud teist aga tegelikult aastate kaupa. Ma tänan kõiki meie inimesi, kes te andsite oma panuse meie erakonna edenemiseks, sest lõppkokkuvõttes andsite te selle kaudu panuse Eesti elu edenemiseks.

Just see on võti ka meie eelseisvas võitluses. Sest ärge kahelge: järgneva 9 ja poole kuu jooksul tuleb meil panna mängu kogu oma oskus, karastatus, tarkus ja energia, et saavutada järgmistel riigikogu valimistel edu. Mis on meie jaoks edu? Ei, ma ei käi välja ühtegi numbrit – ei häälte arvu, toetusprotsenti või saadikute hulka. Edu on meie jaoks see, kui me saame valijatelt nii tugeva mandaadi, et ilma meieta ei ole võimalik pärast järgmisi valimisi moodustada valitsust. Eestil saab ainult ühel moel olla hea valitsus: siis, kui meie selles osaleme! Veelgi enam! Edu on see, kui me saame valijatelt nii tugeva mandaadi, et mitte meid ei kutsuta valitsusse, vaid meie kutsume valitsusse. Kui Eesti inimesed soovivad vältida keskerakondlikku korrumpeerunud, venemeelset ja käpardlikku rapsimist ning soovivad samamoodi vältida tagasipöördumist taavirõivasliku peenhäälestuse ja Exceli tabeli valitsemise aegadesse, kellel on parlamendis vasakult ja paremalt alati käepärast põhimõttelagedad ripatsid, siis on ainult üks valik: toetada ainukest teovõimelist kartellivälist erakonda. Toetada Konservatiivset Rahvaerakonda!

Meil on olemas potentsiaal panna Eesti riik uuesti õigele rajale. Panna ta korralikult teenima eesti rahvast. Selle potentsiaali realiseerimiseks on vaja mobiliseerida kogu meie liikmeskond, aga tegelikult laiemalt kogu meie toetajaskond appi kampaaniat tegema.
Head parteikaaslased! Meie erakond on liikmete erakond. Me valime igal aastal ümber kõigi tasandite juhid osakondadest alates ja esimehega lõpetades. Me viisime enne kohalikke valimisi läbi sisevalimised nimekirjade järjestuse koostamiseks ning igal ringkonnal seisab sügisel ees taas üldkoosolek, kus liikmed saavad järjestada oma valimisringkonna kandidaadid. Võtke seda hääletust täie tõsiduse ja vastutustundega! Nii nagu täna siin tehtud valikutest sõltub, kui hästi läheb meil riigikogu valimistel, samamoodi sõltub teie tarkusest ja tasakaalukusest see, kui hästi läheb meie erakonnal teie kodumaakonnas.

Tahan siinkohal kõigile südamele panna lihtsat tegevusjuhist. Meil on erakonnas pea 8400 liiget. Valimisnimekirjadesse mahub 125 inimest. Kui me võtame ka kõik kohad riigikogus, ei osutu kõik meie inimesed valituks. Mõtteviis, mis keskendub sellele, kes meist mahub või ei mahu järgmisse riigikogu fraktsiooni, on vale mõtteviis. Kõik liikmed, kõik kandidaadid peavad keskenduma mitte sellele, et üks või teine konkreetne inimene saaks riigikogusse, vaid sellele, et järgmises riigikogus oleks meid ja meie maailmavaadet võimalikult palju. Me ei tohi kaotada silmist suurt pilti, lasta end eksitada suurelt eesmärgilt. Eesmärk ei ole ühe või teise tubli inimese saamine marjamaale. Eesmärk on viia ellu meie nägemust põhiseadusega ette nähtud rahvusriigi üles ehitamisest, mis oleks jõukas, turvaline ja õiglane. Suur pilt on see, et me oleme ainus erakond Eestis, kes seisab vankumatult ja põhimõttekindlalt eesti rahva, traditsiooniliste väärtuste, suveräänsuse ja terve mõistuse eest. Ja me oleme ainus erakond Eestis, kellel on mõistmist, tahet ja vunki panna meie riik teenima meie inimesi. Praegu on ju vastupidi.

Erakonnas toimub alates kevadest usin töö valimisplatvormi koostamiseks. Valdkondade toimkonnad on koondanud kokku spetsialistid ja aktivistid, kes sõeluvad välja eri elualade valupunktid, töötavad läbi välja pakutud lahendused ning vormistavad neist siis tervikliku nägemuse meie erakonna eesmärkidest. Toimkondadest tulnud materjali põhjal kirjutab juhatuses moodustatud töögrupp kokku tervikliku valimisplatvormi, millega astume rahva ette. Julgustan inimesi otsima erakonna kodulehelt üles toimkondade juhtide kontaktid, et neile edasi anda oma mõtteid ja ettepanekuid. Kasutame oma kollektiivset tarkust ja seda, et meil on tarku inimesi igast eluvaldkonnast.
Paljudes valdkondades oleme ainsad, kes probleemi üldse näevad, teistes valdkondades oleme aga ainsad, kes suudavad ja tahavad pakkuda lahendusi, mis ei ole kooskõlastatud Brüsseli isandate või elupõliste ametnike ehk püsiriigi poolt.

Meie konkurentidele, kes on aastaid soovitanud lõpetada rääkimine kooseluseadusest ja immigratsioonist ütlen: unistage edasi. Te arvasite, et need on lihtsalt populistlikud poosid toetuse kasvatamiseks, aga te eksisite. Meie jaoks on siin tegemist võitlusega rahva hinge ja rahvusena püsimise pärast. Need teemad ei kao mitte kuhugi ja me ei jäta oma jonni seni, kuni oleme saavutanud oma eesmärgid: kooseluseadus tuleb tühistada ja meie kvoot on null! Piirikontroll tuleb taastada, sest see on ainus tegelik viis hoida ära aina lähemale nihkuvat islamiterrorit. Rail Baltic tuleb peatada, aga näidake mulle Eestis erakonda, kes peale meie omaks selleks südikust ja kaalu!? Kui tahad, et midagi tehtud saaks, tuleb toetada rahvuskonservatiive, mitte vabakonservatiive või avatud rahvuslasi.

Aga nii konkurentidele kui toetajatele ütlen ma: me oleme võimelised korraga kõndima ja nätsu närima. Erinevalt visalt levitatavast pahatahtlikust laimust ei ole me kahe-teema partei, meil on kõigile Eesti elu valupunktidele ning pahupooltele pakkuda oma lahendus.
Tänaseks peaks vist küll iga inimene teadma, et me oleme ainus erakond, kellel on sisuline lahendus rongiõnnetuseks kujunenud aktsiisipoliitikale ja piirikaubanduse lõpetamisele. Ei, me ei toeta reformierakondlikku aktsiisipoliitika restauratsiooni, isegi, kui seda reklaamitakse õõnsate hõisetega maksualandamisest. See oli Reformierakond, kes käivitas aktsiisiralli, põhjustas piirikaubanduse ja tekitas riigieelarvesse augu maksulaekumiste real. Asjaolu, et peenhäälestuse asemele tulid kirvemehed, kes ajasid asja veel palju hullemaks, ei muuda fakti, et täna on bensiinihind seal, kus ta on, sest kehtib Reformierakonna valitsuse ajal paika pandud aktsiis. Diisli hind on seal, kus ta on, sest ka see maksumäär pärineb veel Rõivase valitsuse ajast.

Tuletan teile kõigile meelde, et me kutsusime 2015. aastal rahva Toompeale protestima nende aktsiisitõusude vastu. Meil pole ühtegi head põhjust öelda nüüd, et me kiidame need maksumäärad heaks lihtsalt seetõttu, et maksu on vahepeal juurde tõstetud. Hoiatasime juba kolm aastat tagasi, et taoline maksupoliitika toob piirikaubanduse, maksulaekumiste vähenemise, maapoodide sulgemise ja soome turisti kadumise. Meil oli õigus. Meil oli ainsana selles debatis õigus. Ei – lahendus ei ole maksumäärade langetamine sinna, kuhu Reformierakond nad tõstis. Lahendus on langetada maksumäärad tasemele, mis tagab, et Eestis on nii bensiin, diisel kui õlu vähemalt üks sent odavam kui Lätis. Exceli tabeli mehed kukuvad ulguma, et kust tuleb siis raha riigikassasse ja neile vastan ma: taolise maksulangetuse tagajärjel kasvavad riigieelarve laekumised julgelt 100 miljoni võrra, ehk rohkemgi. Teeme Läti asemel Eesti taas vägevaks!

Selle laekumise kasvu arvelt saab maha kriipsutada kõik need rumalad uued maksud, mida meie vasakvalitsus on viimase aasta jooksul välja mõelnud. Teedemaksud, automaksud, gaasiaktsiisid – kõik need toovad riigieelarvesse mõni kuni mõnikümmend miljonit eurot, kõik nad kahjustavad Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet, tõstavad hindasid ning vähendavad meie inimeste ostujõudu. Keskerakonna valitsuse rumal maksupoliitika on toonud kaasa kõige kiiremini kasvava toidukorvi hinnakasvu Euroopas. Tulumaksureform võib ju anda inimestele näpuotsaga raha juurde, kuid selle raha sööb valitsuse maksupoliitika käivitatud hinnakasv ära. Vasakpoolse valitsuse igipõline reaalsus: lusikaga antakse, kulbiga võetakse. Aitab inimeste petmisest! Aitab ettevõtjate nöökimisest!
Mulle tundub, et tänase valitsuse suhtumine meie inimestesse on äravahetamiseni sarnane Reformivalitsuse aegadega – kellele ei meeldi, mingu ära. Millist erinevust me saamegi oodata end liberaalsetena määratlevatelt kartellierakondadelt. Meie ei nõustu rahvastiku väljavahetamisega. Me ei nõustu, et praegune valitsus leiutab üha uusi ja alatuid viise, kuidas Eestisse tuua Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest odavat tööjõudu. See on muutunud massiliseks. 2017. aastal kasvas peale reeglite lõdvendamist slaavi riikidest pärit tööjõu sissevool viis korda. Tegemist on umbkeelsete ja Putini-meelsete inimestega, kes suruvad alla meie palgataset, hoogustades nii eestlaste lahkumist kodumaalt. Tegemist on inimestega, kes halvendavad eesti keele positsiooni, löövad täielikult rööpast välja meie niigi vaevaliselt edeneva integratsiooni, tekitades uusi pingeid rahvuste vahelistes suhetes ning – pange tähele – halvendades siin juba pikalt olnud ja kohanenud mitte-eestlaste ühiskondlikku positsiooni ja töövõimalusi, küttes nii sotsiaalseid pingeid näiteks Ida-Virumaal.

Odava tööjõu massiline sissetoomine Eestisse teenib kahtlemata üksikute ärigruppide isiklikku kasu, kuid Eesti majandusele tervikuna mõjub see laastavalt, kuna tasalülitab vajaduse investeeringuteks, innovatsiooniks, tootlikkuse kasvuks, rahvusvahelise konkurentsivõime suurenemiseks ning kõige selle tõttu ka palgakasvuks. Teenib muide ka Kremli huve, suurendades siin viienda kolonni arvukust ja agressiivsust. Konservatiivne Rahvaerakond ütleb resoluutse ei odava tööjõu riiki lubamisele. Meie inimesed eelkõige. Meie inimeste palgatõus eelkõige. Puuduvaid töökäsi tuleb ettevõtjatel otsida meie Kalevipoegade hulgast Soomes. Lubame, et võimule saades tuleb riik selleks appi, luues tagasirändeagentuuri abil vajalikud tugimehhanismid.

Muidugi, selleks, et Eestis oleks hea elada ei piisa ainult korralikust palgast. Selleks on vaja, et avalikud teenused oleks kättesaadavad ka väljaspool suuri linnu. Valga ja Põlva haiglate sünnitusosakondade sulgemise valguses on õõvastav kuulata Keskerakonna juttu hoolimisest. Praeguse valitsuse regionaalpoliitika on sama, mis varasemal: kinni panemine, kokku tõmbamine, maha jätmine. Käte ringutamine ei ole tegeliku regionaalpoliitika aseaine ja mitte keegi ei usu enam Keskerakonna hoolimisse.

Eesti on jõudnud olukorda, kus arstiabi kättesaadavus on kõige halvem kogu Euroopas, seda just ravijärjekordade tõttu. 90 000 inimest on üldse kindlustamata. Ligi 14 protsenti inimesi ütleb, et nad ei saa vajalikku ravi kätte. Kaks suuremat haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla – kasutavad kahepeale ära kolmandiku haigekassa rahast, ostes võileivahinna eest kokku väikehaiglaid ainult selleks, et neid siis kinni panna ning sealne raviraha enda eelarvesse tuua. PERH kulutab igast 10 eurost neli mitte ravimise, vaid ehitamise peale. 100 miljonit eurot ehk 10 protsenti ravirahast ei kulu mitte ravile, vaid tervisepäevadele, mille põhjendatuse üle puudub vähimgi kontroll. Teine 100 miljonit kulub ravimite kompenseerimisele ja siingi puudub tõhus kontroll.  Väidetavalt solidaarses ja universaalses süsteemis jääb ligi 10 protsenti elanikest üldse süsteemist välja ja kuigi haiglahooned on meil hiilgavad peavad paljud patsiendid ootama kuude kaupa arsti vastuvõtte või lootma elupäästva ravi saamiseks annetustele. See ei ole toimiv süsteem. Meil on olemas plaan Eesti tervishoiu ümberkorraldamiseks nii, et raviks mõeldud raha jääbki raviks. See tagab arstiabi ja vajalike rohtude kättesaadavuse ilma, et peaks hakkama makse tõstma või omaosalust suurendama.

Head erakonnakaaslased! Ütlesin ennist, et oleme põhiseaduse patriootide partei. Eesti põhiseadus ei näe mitte ainult ette, et meil on rahvusriik. Ta näeb ette ka seda, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kõigi nende kolmega on meil lood kehvasti, aga julgen väita, et kõige kehvemini on meil õiglusega. Selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et meie kohtusüsteem ei teeni ei õiglust, õigust ega laiemalt võttes ka mitte suverääni ehk rahvast ennast.
Ma võiksin jäädagi ette lugema neid konkreetseid näiteid, millega inimesed on minu poole pöördunud, kus kohtunikud ja prokurörid rikuvad jämedalt seadust, määravad ebaõiglaseid karistusi ning jätavad kõige laiemas mõttes õigluse teenimata. Me kõik teame näiteid sellest, kuidas pedofiilid pääsevad kergema karistusega kui kiiruseületajad, mõrtsukad kergemalt kui maksupetturid ja korruptandid ning narkomaanid jäävad üldse karistamata. Veelgi hullem. Me kõik teame ka seda, et kohtud on viimastel aastatel ja eriti viimastel kuudel aina jultunumalt asunud ründama põhiseadust ja demokraatlikku riigikorda, usurpeerides seadusloomet ning sülitades võimude lahususe printsiibile.
Ütlen otse: ma näen selget ohtu hiilivaks põhiseaduse vastaseks riigipöördeks kohtunike poolt või abil. Näen ohtu, et kaasus kaasuse haaval võetakse rahvalt ära võimalus või õigus määrata poliitikaid ning parlamendilt ära võimalus kehtestada või kehtestamata jätta, aga samuti tühistada seaduseid vastavalt suverääni soovidele ja erakondade lubadustele. Kohtulik aktivism on mürk, mis levib mööda Eesti riikluse veene ja hävitab selle, kui me ei peata tema levikut otsustavalt. Eesti vajab kohtureformi, mis kehtestab nii prokuröride kui kohtunike üle suverääni ehk rahva võimu ning surub kohtud rangelt tagasi talle ette nähtud raamidesse. Suunab kohtunikud tegelema sellega, milleks nad on kutsutud ehk õiguse ja õigluse kaitsmisele. Kui me seda ei tee, siis jääme me vältimatult ilma ka oma vabadustest. Annan siinkohal tormihoiatuse kõigile kohtunikele: ärge tükkige parlamendi töömaale! Ärge tegelege seadusloomega! Ärge mõnitage õiglust! Erinevalt teie suhtumisest narkomaanidesse on meil põhiseadusvastase kohtuliku riigipöörde suhtes nulltolerants.

Head võitluskaaslased! Saate isegi aru, et sellise platvormiga rahva ette astudes ootab meid ees ränk võitlus. Ainsa kartellivälise erakonnana mõistame me, et see saab olema lahing, kus on üks kõigi ja kõik ühe vastu. Kus lisaks kõigile teistele erakondadele tuleb meil rinda pista nii globalistlike suurkorporatsioonide lobi kui kallutatud ja libauudiseid tootva vasakpoolse meediaga. Kus nii püsiriik kui süvariik ei jäta kasutamata ühtegi alatut ega väiklast võtet meie vastu. Aga mul ei ole kahtlust, et me oleme edukad. Olgu peale poliitiline koorekiht, meedia, globalistid, luurajad kui kõik väikesed kuradikesed meie vastu. Meie poolt on rahvas. Ja see on vääramatu jõud. Minge siis siit täna kõik tagasi oma kodudesse ja julgustage ning ärgitage kõiki neid, kelle eest me seisame, et nad tuleks valimistel ja annaks oma hääle Konservatiivsele Rahvaerakonnale. Sest selleks, et me saaks seista oma inimeste eest, peavad nemad seisma meie taga!

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/martin-helme-me-oleme-pohiseaduse-patriootide-partei-kelle-poolt-on-rahva-vaaramatu-joud/

Read more...

Laupäevased pidid

Allikas: Facebook

Read more...

Reaktsioonid EELK kirikukogu otsusele reedavad "homoabielu" seadustamise ihaluse

Varro Vooglaid kommenteerib liberaalide reaktsioone EELK kirikukogu otsusele toetada peapiiskop Urmas Viilma ettepanekut anda abielu mõistele põhiseaduse kaitse. Ühtlasi selgitab Viilma kirikukogu otsust ja sellega seonduvat Vooglaiule antud intervjuus.

Read more...

EKSPRESS: Putini endine nõunik: "Venemaa tahab tagasi nii Eestit kui Soomet"

Putini endine nõunik: Ärge lootke NATO-le

Andrei Illarionov oli viis aastat Kremli majandusnõunik. Ta väidab, et Vladimir Putin tahaks tagasi nii Eestit kui Soomet.

Andrei Illarionovi tillukest kabinetti USA pealinnas Washingtonis Cato Instituudis katavad kõrged paberivirnad. Ta tõstab ajalehed, aruanded, internetist prinditud tekstid püüdlikult ühest toa otsast teise, et vabastada ajakirjanikule istumiseks tool ja diktofonile lauanurk.

Cato instituut viljeleb libertalistlikku maailmavaadet. See tähendab piiratud riigivalitsemise ja ulatusliku vabaturu propageerimist. Välispoliitikas kutsub instituut ameeriklasi üles hoiduma sekkumast mujal maailmas toimuvatesse konfliktidesse. Samuti kritiseerivad catoistid NATO laienemist, mis nõrgestab nende arvates USA julgeolekut. Instituut annab välja 500 000 dollari suurust Milton Friedmani auhinda, mille 2006. aastal sai Mart Laar.

Olete öelnud, et Soome võib Venemaa huviorbiidis olla ja samuti Balti riigid.

Paljud inimesed üle maailma ja eriti Venemaa naaberriikides mõtlevad, et millal on nende kord. Kes on järgmine?

Ma olen varem ajakirjanduses öelnud, et Soome võib olla Putini radaril, mitte esimeses või teises järjekorras, aga mingil hetkel, kui Venemaa teised eesmärgid on juba täidetud.

Eesti ei ole selles järjekorras Soomega samal kohal. Eesti on järjekorras kindlasti palju lähemal.

Viimase kuu aja jooksul olen ma siin Washingtonis paljudelt ameeriklastelt – poliitikutelt, ekspertidelt ja sõjaväelastelt – küsinud: “Kui Putin ründab Eestit ja Lätit, siis milline oleks NATO reaktsioon?” Minu küsimus oli päris lihtne ja otsene: kas te kasutate viiendat paragrahvi? Vastus oli ühene: “Ei.”

Ma räägin seda, mida olen kuulnud. Ma ei saa kommenteerida ega hinnangut anda, kui palju peaksin seda väidet usaldama või mida teie, eestlased, peaksite selle vastusega peale hakkama.

Ametlikult ja avalikult öeldakse, et Eesti ja Läti on NATO liikmed ja et Putini rünnak oleks absoluutselt võimatu ja kohatu, seda võetaks kui rünnakut enda riigile.

Aga mina ei küsinud ametlikku avaldust, vaid seda, milline oleks reaalne situatsioon. Kõik inimesed, kellega rääkisin, tunnistasid vastumeelselt, et see on tõsi. Paljudel ei olnud seda meeldiv välja öelda.

Paljud neist ei tahtnud seda tunnistada. Mõned ei öelnudki seda otse, kuid jätsid mulle mulje, et vastus oleks selline. Eri inimesed ütlesid erineva kindluse tasemega – Venemaa rünnaku puhul suure tõenäosusega ei toimuks mingit sõjaväelist vastutegevust.

Aga NATO sõjategevus siiski toimuks?

Mul ei ole võimalik vastata, sest ma ei ole rääkinud Barack Obamaga. Hoolimata rahvusvahelistest lepetest ja seadustest on president see, kes annab käsu sõjategevuseks. Sõjavägi toimib vastavalt käskudele ja korraldustele, mis tulevad ühelt inimeselt Valgest Majast.

Mul ei ole olnud võimalust Obamalt seda küsida, aga isegi kui ma saaks küsida, siis ma ei usaldaks väga palju seda vastust, mis antakse praeguses olukorras. Võib-olla selleks ajaks, kui sõjategevuseks läheb, ei ole USA president enam Obama, vaid keegi teine.

See ei ole küsimus, millele saab vastata täna või homme ja millele saaks Obama või tema pressisekretär vastata. Tähtis ei olegi see, missugune suuline vastus sellele küsimusele antakse. Missuguse vastuse saaks Eesti president või Eesti ühiskond, vaid milline on tegelik, reaalne tegevus. Kas tegutsetakse või mitte.

Minu mulje on selline, et suure tõenäosusega, praeguseid tingimusi arvestades, sõjaväelist vastutegevust ei tule.

Muidugi rakendatakse palju sanktsioone. Tehakse palju kära ja avaldusi, kuidas on rikutud kõiki rahvusvahelisi seadusi – selles pole kahtlust.

Milline on teie nõuanne Eestile?

Ma panin nõuniku ameti maha ja seega ma ei hakka nõu andma. Kuid sellegipoolest tahan eestlastele midagi öelda, sest mul on erilised tunded eestlaste suhtes. Ma kordaksin seda, mida ma ütlesin ukrainlastele, kui andsin hiljuti intervjuu Ukrainskaja Pravdale. Tegelikult ei ole see soovitus, vaid tähelepanek.

Жертва агрессии может получить помощь от других, только если эта жертва агрессии наносит ответный удар. Ehk siis agressiooni ohver saab teistelt abi ainult siis, kui agressiooni ohver osutab vastupanu.

See on inimajaloo üldine seadus. Ainult siis, kui sa hakkad vastu, on sul võimalus, et keegi teine tuleb appi. Garantiid ei ole, aga on olemas võimalus, et sind aidatakse.

Ma ei ole Ukrainas sellist vastupanu näinud. Olen proovinud viimaste kuude jooksul ukrainlasi veenda, et nad peaksid vastupanu osutama. Seni ei ole Ukraina valitsuse sammud suurt edu toonud.

Mulle tundub, et sellel on mitu põhjust. Esiteks nad usuvad, et isegi kui nad vastu ei hakka, siis mingil moel kõik ikkagi laabub. Teiseks usuvad nad, et keegi teine päästab Ukraina – kas siis NATO, USA, Euroopa Liit või kes iganes.

Kolmandaks on praegu toimuv paljudele ukrainlastele šokeeriv, sest nad arvasid, et ukrainlased ja venelased on vennad. Mis on nende riikide ajalugu ja kultuuri arvestades tõsi ning paljud nägid piire Ukraina ja Venemaa vahel kunstlikuna. Kui nad ei näinud ennast ühise rahvana, siis kindlasti vendadena. Ning seepärast oli paljude ukrainlaste jaoks idee, et vennad võiksid neid rünnata, okupeerida, nende õigusi riivata ja neid tappa, anastada…

See tundub ukrainlastele psühholoogiliselt täiesti võimatu ja nad peavad selle idee kuidagi omaks võtma, enne kui saavad midagi teha.

Neljandaks põhjuseks on labane reetmine, mille panid toime Ukraina poliitikud, kes müüsid osa Ukrainast Venemaale, et nad vastutasuks saaksid toetust ja valituks Ukraina presidendiks.

Minu arvates on see kombinatsioon kõigist nendest teguritest.

Olen kindel, et Eestis ei tekiks vastupanuga probleemi.

Muidugi mitte. Eesti on teistsuguse tausta ja ajalooga maa. Kuid muide, 1940. aastal ei olnud mingit vastupanu ka Eestis. Ja miks?

Enne teist maailmasõda nähti Rootsi valitsemisaega kui parimat võõrast valitsust Eesti ajaloos enne iseseisvust. Järgmisena tuli Vene impeeriumi võimu aeg, mis ei olnud küll parim, aga polnud ka liiga halb aeg.

Keegi ei olnud rõõmus välise sekkumise üle aastatel 1939–40, aga paljud eestlased nägid seda kui venelaste tagasitulekut. Arvati, nagu korduks Vene impeerium, mis oli 20 aastat tagasi enne iseseisvust. See polnud hea variant, aga saame hakkama.

Eestlastele oli päris suur šokk teada saada, et need, kes tulid 1939–40, ei olnud venelased, vaid nõukogulased, kes olid hoopis erinevad tegelased, kuigi rääkisid vene keelt.

Seda ei mõista ka paljud venelased, sest nad ei tee vahet venelastel ja nõukogulastel ja see on Venemaa jaoks probleem.

Eestlastele ja paljudele teistele rahvastele oli venelaste ja nõukogulaste vahel erinevuste leidmine ja vahe tegemine väga raske ja valulik ülesanne. Nüüd, mis seal salata, on eestlastel väga oluline õppetund käes.

---

Mis võib sundida Obamat sekkuma?

Illarionovi kolleeg, Cato Instituudi välispoliitika uuringute direktor Justin Logan:

“Kui heidutustaktika läbi kukub, võib ette kujutada kahte stsenaariumi, mis sunniks USAd sekkuma [võimalikku sõjalisse konflikti Venemaa ja Eesti vahel].

Esimene tuleneb murest USA rahvusvahelise usaldusväärsuse pärast. President, või kongress, võib muretseda, kuidas liitlase hülgamine mõjub suhetele teiste riikidega Saksamaast Jaapanini. Ehk: “Kes meid veel kunagi usub, kui me taganeme kohustustest ametliku koostööleppe liitlase ees?”

Teine põhjus, miks liitlassuhted võivad Washingtoni endaga kaasa tõmmata, on samuti seotud usaldusväärsusega, aga puudutab sisepoliitikat. Ei ole keeruline ette kujutada, et kui Valge Maja loobub oma kohustustest konkreetse liitlase ees, siis Kongressi liikmed, sihtmärgiks oleva riigi lobistid ja analüütikud pistavad presidendi meelehärmiks ulguma USA allaheitlikkusest. Sel taustal võib president tunda survet nii rahvusvahelisel rindel (liitlastelt, kes muretsevad USA lubaduste pärast) kui ka kodurindel.

Katkend artiklist ”Kas Eesti on sõda väärt?”, ilmus 10. aprillil portaalis National Interest

---

Illarionov: Kuidas minust sai Putini nõunik

“Putin kutsus mind endaga kohtuma veebruaris 2000. Läksin kohale puhtalt uudishimust, sest olin umbusklik tema võimule tõusmise suhtes.

Riigi suvilas Moskvas rääkisime umbes kolm tundi. Putin küsis, mida tuleks Venemaa majandussektoris teha. Tahtsin teada, kas ta tahab jätta muljet, et teeb midagi, või tahab päriselt reforme läbi viia. Olin üllatunud Putini tõsisest huvist majandusteemade vastu ja sellest, kui palju tähelepanu ta pööras detailidele. Ma ei osanud endiselt KGB ohvitserilt nii adekvaatset ja liberaalset lähenemist oodata.

Seal tegi Putin mulle esimest korda ettepaneku saada tema isiklikuks nõunikuks. Keeldusin, kuid ta kutsus mind ka järgmiseks päevaks külla, et arutelu jätkata. Olin lubanud, et veedan päeva oma naisega ja seda ütlesin ka Putinile. Presidendi valimiskampaania oli parasjagu käimas, kõigile oli selge, et tema on järgmine riigipea. Sellisele mehele ei ütlemine pole kohane, eriti Venemaal.

Ta ei öelnud midagi. Olin kindel, et see jääb meie viimaseks kohtumiseks. Minu suureks üllatuseks helises kaks päeva hiljem telefon ja Putin kutsus mind järgmisele kohtumisele. See näitas, et vähemalt tol ajal Putin ei hoolinud pealiskaudsest formaalsusest. Ta teadis, et on inimesi, kes võimule saamise nimel on valmis tegema ükskõik mida. Mina võimust ei hoolinud, olin huvitatud oma erialaste ideede teostamisest.

Kolmandat korda kutsus Putin mind kohtumisele mõni kuu hiljem, kui ta oli juba president. Koosoleku lõpus ta sõnas: “Muide, unustasin öelda, et Andrei Nikolajevitš hakkab tööle minu isikliku nõunikuna.” Võtsin kõik oma diplomaatilised oskused kokku ja vastasin: “Mul on väga kahju, aga ma ei andnud sulle oma nõusolekut.” See hetk oli Putinile valulik, sest vestlus ei toimunud enam meie kahe vahel, vaid tähtsate inimeste ees. Arvasin, et see jäi meie viimaseks vestluseks.

Üllatuslikult Putin jätkas meie kohtumisi ja võttis jätkuvalt minu arvamust kuulda. Arvatavasti ei olnud ta minusuguseid inimesi väga palju kohanud ja võib-olla sellepärast usaldas mind. Jõudsin järeldusele, et Putinil on kindlad kavatsused teha tõsiseid majandusreforme. Tundsin, et mul ei ole enam õigust keelduda, ning leidsin, et proovida ju võib. Tahtsin ametikohta kasutada reformide läbiviimiseks ja seeläbi Venemaa juhtida majanduskasvu teele ning see mul ka õnnestus.

“Võtan pakkumise vastu kolmel tingimusel,” ütlesin Putinile. “Esiteks, mina ise otsustan, kellega ma kohtun ja millistes riikides reisin. Ma ei pea luba küsima sinult ega sinu lähikondlastelt. Teiseks, mul on õigus oma mõtteid avaldada mitte ainult sulle, vaid ka avalikult ühiskonnale. Kolmandaks, kui ma soovin sinuga kontakti saada, siis sa võtad mõistliku aja jooksul ühendust. Kui ma ei saa sinuga ühendust, siis on see selge signaal, et sa ei taha minuga suhelda ja see on minu viimane tööpäev.”

Putin võttis need tingimused vastu.

Mul oli Venemaal hüüdnimi Антисоветник. See on sõnamäng Антисоветчик’ust, kes oli ajalooliselt nõukogude võimu vastane inimene. Aga mina olin ju nõunik ehk советник ja minu nõu läks tihti vastuollu teiste valitsuse nõunike omadega.

Minu tagasiastumisel oli hulk põhjuseid, aga üks väga oluline põhjus oli Beslani kooli pantvangikriis 2004. aasta septembris. Arutasin Putiniga Beslani juhtumit, sest minu jaoks oli laste pihta tulistamine vastuvõtmatu ja mõeldamatu tegu, ometi tuli see käsk presidendilt. Mõistsin, et pean hakkama oma põhimõtetega kompromisse tegema ning selle tagajärjel muutun teistsuguseks inimeseks. Nägin, kuidas mu kolleegid muutusid, ja sain aru, et ma ei saa süsteemi muuta. Ma ei tahtnud saada inimeseks, kelle jaoks laste pihta tulistamine ei ole enam tabu. Nii ma lahkusingi.

---

Andrei Illarionov (52)

■1983 lõpetab Leningradi ülikooli majandusteaduskonna ja asub tööle õppejõuna

■1993 Vene peaministri Viktor Tšernomõrdini majandusnõunik

■1994 asutab Moskvas majandusanalüüsi instituudi ja töötab selle direktorina

■2000 saab president Vladimir Putini majandusnõunikuks ja esindajaks G8 juures

■2005 lahkub ametist protestiks autoritaarse poliitika vastu

■2006 asub tööle Washingtonis Cato instituudis.

■2010 kirjutab alla avalikule kirjale “Putin peab lahkuma”

Eve Tisler
Eesti Ekspress

Allikas: http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6714:ekspress-putini-endine-nounik-qvenemaa-tahab-tagasi-nii-eestit-kui-soometq&catid=20:endiselt-uelbe---lootusteta-maa&Itemid=42

Read more...

MATTI ILVES: MIS ON KANTSLERI AKT?

Olen mitmelt poolt kuulnud, et Saksamaa ja USA vahel on salajane leping - Kantsleri Akt (Kanzler Akte), mis olevat sõlmitud Saksamaa ja USA vahel 21. mail 1949. Selline leping võtab riigilt tegeliku suveräänsuse.

Kaudne tõend selle kohta on asjaolu, et iga Saksamaa kantsler sõidab Washingtoni varsti pärast ametisse astumisest ja tõenäoliselt allkirjastab seal selle akti. Midagi on üldsusele siiski sellest aktist läbi tilkunud

See leping pidi piirma mitmeti Saksamaad, seda eriti ajakirjanduse osas, nõnda-nimeteted  liitlastel, tegelikult USA-l pidi olema pea täielik kontroll Saksamaa meedia üle ja seda kuni 2099. aastani. Aktiga seatakse veel piirangud riigi kullavarudele, mida hoiti seni USAs ja mäletan, millist vaeva nägi Saksamaa kas või nende osaliseks kättesaamiseks.
Piiranguid on teisigi, näiteks Saksamaa ettevõtete tegutsemisele välismaal, investorid, kes investeerivad Saksamaa majandusse pidid olema erilise kaitse all. Kindlad reeglid on seatud ka saksa ettevõtete müügile välismaal, sõjalise kaitsevõime vallas jne.

Seega Saksamaa Liitvabariik ei saa olla kuidagi suverääne riik, sest seda haldab ja kontrollib tegelikult USA. Samas kui USAs on öeldud: "Rahvusliku ühtsuse tunne on võimatu ilma eneseaustuseta, mis omakorda on võimatu ilma vabaduseta." Selline on siis E. Liidu juhtriik.

Read more...

Riigikohus otsustas toetada kooseluseaduse läbisurujate näotut mängu

Lgp Matti Ilves!

Võib-olla panite tähele, et mõne nädala eest tegi Eesti Vabariigi kõrgeim kohus ehk riigikohus määruse, milles asuti seisukohale, et kooseluseadus jõustus 2016. aasta 1. jaanuaril hoolimata sellest, et seaduse enese kohaselt pidi see nimetatud kuupäeval jõustuma "koos rakendusaktidega":

 

https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-kooseluseaduse-naol-tegemist-kehtiva-oigusega

 

Minu kindla veendumuse kohaselt on riigikohtu otsus selgelt meelevaldne ja eelnevalt osutatud seisukoht põhjendamatu. Teatavasti suruti kooseluseadus 2014. aasta oktoobris läbi ilma rakendusaktideta, mida ei ole siiani vastu võetud – seega on olnud loogiliselt võimatu ka seaduse jõustumine "koos rakendusaktidega".

 

Selle tõsiasja esiletoomiseks ja selgitamiseks kirjutasin omapoolse kommentaari, mille avaldasin algselt meie portaalis Objektiiv ja seejärel ka ERRi portaalis:

 

— Objektiivis: http://objektiiv.ee/riigikohtu-otsus-tunnistada-kooseluseadus-kehtivaks-on-meelevaldne/

— ERRi portaalis: https://www.err.ee/826519/varro-vooglaid-riigikohtu-otsus-tunnistada-kooseluseadus-kehtivaks-on-meelevaldne

Nagu ma oma kommentaari lõpus toonitasin, ei seondu probleem kokkuvõttes mitte ainult konkreetse riigikohtu määruse ega ka kooseluseaduse jõustumisega, vaid kohtusüsteemi usaldusväärsusega laiemalt.

Kui isegi riigikohus (eesotsas riigikohtu esimehe ehk Eesti esikohtunikuga) langetab otsuseid lähtudes pigem võimuringkondades domineerivatest ideoloogilistest ja poliitilistest huvidest kui ausameelsest ja loogilisest õiguslikust arutlusest, siis on meil õigusriigi seisukohast tegu väga tõsise probleemiga.

Kahjuks on riigikohus kirjutanud kooseluseaduse läbisurumise valede, pettuste ja manipulatsioonide näotusse saagasse järjekordse peatüki. Loodan, et minu kommentaari avaldamine ERRi portaalis aitab sellele probleemile laiemat avalikku tähelepanu tõmmata.

Palun levitage minu kommentaari ka oma sõprade ja tuttavate seas, et info jõuaks võimalikult paljudeni. 

 

Teid tervitades

 

Varro Vooglaid

Juhatuse esimees

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Read more...

Jüri Lina kaks loengut ”Muusikaelu varjatud juhtimisest” ”Rootsi saatus vaekausil” ühe õhtu vältel

Massoonid on pärast Prantsuse revolutsiooni suunanud muusikaelu atonaalsuse suunas. Nad on meid samm-sammult harjutanud inetu ja dissonatsirohke kakofooniaga. Nüüd tähistavad nad oma võitu. Muusika on surutud põhja, sest on õhutatud kõige vastikuma žanri levikut – räppimist.

Teed on sillutatud loosungiga: ”Mitmekesisus rikastab!” Sellega on hävitatud universaalne muusikamaitse. Erimeelseid on sunnitud vaikima ametliku lööklausega: maitse üle ei vaielda! Ent mitmekesisus on kadunud. 90% muusikast, mida tänapäeval esitatakse, on atonaalne (disharmooniline).

Lina räägib, miks atonaalse muusika puuslik Arnold Schönberg nikerdas valmis dodekafoonia ehk kaksteisttoontehnika ja millised jõud teda toetasid, et meloodia muusikast välja tõrjuda. See tähendas kallaletungi Apollole, kauni muusika jumalale. Eriti äge on olnud vastuseis barokkmuusikale. Loengul selgub jahmatav põhjus.

Jüri näitab ka, milliseid jõledaid sõnumeid raskerokk vahendab ja miks seda lubatakse.

Seda hävitustööd on tehtud sellepärast, et muusika on inimkonna tähtsaim kunstiliik. Samas puudub meil definitsioon muusika olemuse kohta.

Jüri Lina toob muusikaajaloo kõige nauditavamaid näiteid, ent ka hoiatab lõksude eest. Ta seletab, miks teatud muusika on nii nauditav ja ilus. Seda on püütud avalikkuse eest varjata väitega, et ilu polegi olemas. Kergitatakse katet põhjustelt, miks oli hipiliikumine selle maailma vägevatele ohtlik. Avalikkusele on serveeritud peamiselt müüte.

Jüri Linal on valminud erakorralise tähtsusega muusikaraamat ”Rokiajastu resonantsid”. Raamat on loengul saadaval. Kuulaja saab ka teada, millise põhjendusega Eesti Raadio keeldus eetrisse amdmast tema saadet raskeroki varjatud sõnumeist.

Pärast vaheaega järgneb teine loeng, mis muu hulgas tutvustab neid plaane, mis rahvusriikide hävitamiseks Brüsselis välja töötati, eelkõige on sihtmärgil Saksamaa ja Rootsi. Ka Eesti likvideerimine on otsustatud. Rahvastik tuleb välja vahetada. Vastuhakkajaid koheldakse karmilt, vastavalt uutele välja töötatud reeglitele. Rootsis toimuv on täiesti sürrealistlik. Oma rahvale sülitatakse otse näkku, et rahuldada rahvusvahelise massoonluse huvisid. Loožidest juhitakse seda hävitusprotsessi, kusjuures ohvrit sunnitakse oma hukkumise eest maksma.

Jüri Lina toob näiteid ajaloost samasuguste protessside kohta.

Veebruaris-märtsis käisid Jüri ja tema assistent Steve Austraalias ja Uus-Meremaal. Seal nägid nad neid ohtlikke hävitusprotsesse täies hoos. Plaanis on kõike seda sama edukalt korrata Euroopas. Globalistid koos Hiina kommunistliku parteiga on tegutsenud innukalt viimase kümne aasta vältel, et Austraaliat endale saada. Esimesed saared on juba okupeeritud, suured piirkonnad on üles ostetud, ilma et ümbritsev maailm reageerinuks. Ohutsoonis on ka Uus-Meremaa. Nagu ikka, on Hiina huvide eest seisnud massoonid. Jüri selgitab, miks sellest pole eurooplastele räägitud. Faktid on väga hirmutavad. Viimased mosaiigikillud globaalse pildi tekkimiseks on nüüd paigale loksunud. Tai Kuningriik on olnud vastupanu eeskuju. Euroopas ei teata, et Aasias on külm sõda katkematult jätkunud. Ja see käib taas Euroopaski täie hooga. Venemaal on selles mängus, et uut maailmakorda teoks teha, globalistide poolel väga destruktiivne osa.

Jüri Lina uue filmi ”Võltsitud maailm” esilinastus mitmel Eestis on plaanitud septembrisse.

Tere tulemast!

Vaheajal on võimalik osta raamatuid, heliplaate ja filme (DVD-l). Ettekannete lõpus saab esitada küsimusi.

Aeg ja koht:

Esmaspäeval, 4. juunil 2018 kell 19-22 Tallinnas Puuetega Inimeste Kojas Endla t 59, Kristiine Kaubanduskeskuse vahetus läheduses. Juurdepääs ühistranspordiga, tasuta parkimine maja ees ja taga. Kesklinna poolt sõita Koskla tänava kaudu, sest Endla tänavalt ei pääse vasakult Mooni tänavale. Rongipeatus Lilleküla. Bussid: 16, 17, 21, 21b, 22, 23, 24, 24a, 26, 26a, 32, 33, 47. Trollid 1, 3, 4.

Sissepääs 9 eurot.

Teisispäeval, 5. juuil 2018 kell 18.30-21.30 Pärnus.

Hotelli "St Peterburg" konverentsikeskus Hospidali 6 A. Sissepääs 8 eurot.

Kolmapäeval, 6. juunil kell 18.30-21.30 Tartu hotelli "London" konverentsikeskuses Rüütli 9. Sissepääs 8 eurot.

Neljapäeval, 7. juunil kell 18-21 Rakveres Pikk 28 (hoovipealne maja).

Sissepääs 6 eurot.

Reedel, 8. juunil 18:30-21.30 Raplas Elujõu Keskuses, Viljandi mnt.72 G (sissepääs Ööbiku tänavalt).

Sissepääs 6 eurot.

Laupäeval, 9. juunil kell 14-17  Paides Järvamaa Jahindusklubis Parkali 28 A.

Sissepääs 6 eurot.

Pühapäeval, 10. juunil 2018 kell 15-18 Kuressaares.

Ühisgümnaasiumi auditooriumis 138 aadressil Hariduse 13.

Sissepääs 6 eurot.

Read more...