Head erakonnakaaslased, mõttekaaslased, külalised,
Kaks aastat tagasi, kui te Mustpeade majas toimunud kongressil mind
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks valisite, visandasin oma
kõnes neid valupunkte, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Samas
visandasin ka lahendusi ning rajajooni, milledeni jõudma peame.
Mul on valus märkida, et enamik toona välja toodud kitsaskohtadest
takistavad meie riigi arengut ka täna. Enamigi veel: paljud probleemid
pole mitte üksnes püsinud, vaid on veelgi enam süvenenud. Kahe möödunud
aastaga pole Eesti saaanud mitte rikkamaks, vaid jäänud vaesemaks.
Kahe möödunud aastaga pole eesti rahvas mitte kasvanud suuremaks,
vaid jätkanud kahanemist. Kahe möödunud aastaga pole kodumaalt lahkunud
eestlased mitte hakanud isade maale tagasi pöörduma, vaid jätkanud
kasvavas tempos siit lahkumist.
Kahe möödunud aastaga pole riigi ääremaastumine mitte lakanud, vaid üha süvenenud.
Kahe möödunud aastaga poel demokraatia, sõna- ja arvamusvabaduse olukord Eestis mitte paranenud, vaid järsult halvenenud.
Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid,
on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt
doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses
kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt
ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise. Oleme seda kahe viimase kuu
vältel lakkamatult kogenud. Ja jõudnud selle kõige käigus veendumusele,
et oleme õigel teel ning kujutame endast Eesti praegusel poliitmaastikul
ainsat organiseeritud jõudu, kes on ühemõtteliselt ja pühendunult
väljas eesti rahva huvide eest. Eesti riigi kui eestlaste rahvuskodu
eest, eesti rahva, eesti keele ja eesti rahvuskultuuri säilimise eest
ajast aega.
Me oleme einus erakond, kes näeb Eesti riiki mitte geograafilise
mõistena, vaid poliitilise moodusisena, kus Eestile nime andnud rahvuse
õigused ei pea taanduma sissesõitnutele ja võõrpäritolu kodanikele
eriliste privileegide andmise ees.
Me oleme ka ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte
valitsus pole loonud riiki ja rahvust, vaid riik ja rahvus on andnud
eluõiguse valitsusele. Me oleme ainus erakond, kes saab täiel määral
aru, et mitte rahvas ei teeni valitsust ja riiki, vaid valitsus ja riik
teenivad rahvast.
Meie erakond ei eksisteeri mitte selleks, et käputäis erakonna
juhtfiguure murraks läbi stagneerunud mugavsutsoonis vegeteeriva kliki
hulka, vaid selleks, et see stagneerunud mugavustsoon koos oma ülbe
klikiga laiali ajada.
Meie printsipiaalne ja kõigist teistest eristuv positsioon tähendab
loomulikult konfrontatsiooni nn. vanade erakondadega. Meie rahvuslikkus
ja rahvameelsus tähendavad aga ka, et me oleme sobimatu kaart
välismaistele pasjansiladujatele, kes ei taha mingil juhul näha, et
maarahvas (mõistke seda tähenduses eesti rahvas) nende plaanidesse
jokkerina sekkuks. See omakorda tähendab automaatselt , et meie tee
järgmiste saavutusteni poliitikas saab olema sõna otseses mõttes per
aspera ad astra.
Ent jätkakem heade uudistega. Kaks aastat tagasi sisenes meie erakond
valimistsüklisse, mille edukas läbimine oli meile tõsiseks
väljakutseks. Seda nii organisatsioooni tugevust, kampaaniakogemusi kui
rahalisi vahendeid silmas pidades. Tunnistagem ausalt, kõik ei läinud
algul sugugi libedalt. Meie poolt kohalike valimiste kontekstis sihikule
seatud läbimurded suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu jäid
saavutamata ning see oli meile mõru pill. Suhteliselt kesised, ehkki
juba paremad olid meie tulemused Europarlamendi valimistel. Neid kaht
valimiskampaaniat täismahus kaasa tegemata poleks saanud aga võimalikuks
meie läbimurre 1. märtsil toimunud riigikogu valimistel, kus me
ületasime mitte üksnes viie protsendi künnise vaid saime koguni enam kui
kaheksa protsenti, mis tagas meile riigikogu praeguses koosseisus
seitse kohta.
Mis meile selle tulemuse tagas? Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen,
et eelkõige meie kõigi ühine pingutus, kõigi meie aktivistide
ennastsalgav töö, nappide vahendite maksimaalne väärindamine ning
ennekõike usk meie missiooni vajalikkusesse. Aplaus meile kõigile selle
eest!
Armas rahvas! Täna oleme olukorras, kus peame taas seadma uusi
rajajooni ning järgneva kahe aastaga viima erakonna kvalitatiivselt
uuele tasemele. Kui meie senine töö keskendus ringkondade elustamisele
ja ülesehitamisele, siis nüüd peame edasi liikuma nii süvitsi kui
laiuti. Kuigi me oleme praeguseks likvideerinud organisatsiooni kaardil
viimased valged laigud, asutades ringkonnad ka Ida-Virumaale ning
Saaremaale ja sirutades käe isegi üle lahe Soome, siis ometi pole
sellega töö lõppenud. Kahe ja poole aasta pärast seisavad meil taas ees
kohalike omavalitsuste valimised ja kuigi me hetkel ei tea, missuguseks
joonistub selleks ajaks Eesti administratiivkaart, tuleb meil ikkagi
olla valmis kaasa rääkima kõigi selleks ajaks kujunenud
administratiivüksuste juhtimiseks.
Jah, loomulikult ei välista me ka osalemist valimisliitudes, kuid
eesmärgiks peab olema ikkagi võimekus maksimaalselt välja panna oma
nimekirju. Eesmärgiks peab olema meie mängijatepingi pikendamine
niisuguseks, et meil on sellelt võtta kandidaate linnapeadeks ja
volikogude esimeesteks ka seal, kus meil see võimekus eelmisel korral
puudus. Kahe ja poole aasta pärast peavad meil olema linnapeakandidaad
mitte enam üksnes Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid ka Haapsalus,
Paides, Rakveres, Viljandis ja paljudes teistes kohtades, milledest me
eelmisel korral isegi unistada ei julgenud. Lootust seesuguse võimekuse
tekkeks annab muu hulgas fakt, et valimiste järgselt on meie erakonnaga
liitunud enam kui kakssada erinevaid piirkondi ja erinevaid elualasid
esindavat inimest ja liitumiste tulv jätkub.
Me oleme kasvav organism, me oleme tugevnev organism ja iseenesest mõistetavalt peab see leidma väljundi ka poliitikas.
Meie organismi kasvu, tugevnemist ja süvitsiminekut näitab seegi, et
kahe aastaga oleme suutnud luua tugeva noorteorganisatsiooni. See
nooruslikult uljas organisatsioon on võtnud endale nimeks Sinine Äratus,
märkides niiviisi värvi valikuga oma konservatiivset platvormi ja
sõnaga „äratus“ missiooni kutsuda eesti rahvas üles uuele ärkamisajale.
Homme, 26. aprillil toimub just nende korraldusel Toompeal
massimeeleavaldus kütuseaktsiisi tõstmise vastu.
Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja
toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni
konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse
äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et
eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised,
kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust
kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes
naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.
Meie põhikirjas on aga veel üks ühendus, milles kätkev elutarkus ja
kogemustepagas tuleb senisest sihikindlamalt meie poliitilise agenda
vankri ette rakendada. See on eakate ühendus, millele plaanime samuti
uue tuule tiibade alla aidata.
Ent organisatsioonist veel. Meie fraktsioon ehk meie seitse samuraid
riigikogus on otsustanud, et sellest ei saa kujuneda erakonna
raskuskese. Erakonna raskuskese peab jääma endiselt partei juhatusse,
volikogusse ja ringkondadesse. Ainult nii saame tagada parteisisese
demokraatia, aga ka selle, et jätkame arenemist tõeliseks
rahvaerakonnaks kujunemise suunas. Et seda eesmärki paremini teostada,
oleme võtnud poole kohaga tööle erakonna liikmehalduri, kelle ülesandeks
on korrastada kõigi meie 7 700 liikme kohta käiv andmebaas. Mai
algusest asub tööle ka erakonna kantselei juhataja, kes puhub elu sisse
meie seni tühjana seisnud Tallinna büroole ning tagab infovoogude sujuva
liikumise ja erakonna kui kogu Eestit katva võrgustiku ühtse hingamise.
Kallid sõbrad! Kuigi äsjastel valimistel püüdis juhtiv võimuerakond
rahvast veenda selles, nagu oleks Eesti kõige akuutsem probleem
julgeolek, siis meie kaine talupojatarkuse kandjatena teame, et
tegelikult on riigi kõige valusamaks probleemiks rahvuse katastroofiline
demograafiline olukord. Selle üheks põhjuseks omakorda on meie armetu
majanduslik seisund, millest võimuparteid ei oska või ei julge riiki
välja tuua.
Valimiskampaania ajal esitas EKRE lahendusena kompleksse kava,
millesse kuulusid nii maksupoliitilised kui sotsiaaltagatisi sisaldavad
meetmed. Erinevalt praeguse valitsuse plaanist makse tõsta tegime meie
ettepaneku käibemaksu langetada, et seeläbi elavneva tarbimise kaudu
maksulaekumiste taset parandada, jättes samal ajal ettevõtjatele kätte
rohkem raha palkade tõstmiseks ja investeeringute tegemiseks. Tegime ka
ettepaneku lastega perede toetamiseks tõsta tulumaks 25% peale, arvates
samal ajal iga lapse puhul vanema tulumaksust 5 % maha. See kergendaks
oluliselt lastega perede olukorda, lisades samal ajal meie arvestuste
kohaselt riigieelarvesse hinnanguliselt 100 miljonit eurot. Ja muidugi
võtaksime me raha nendelt, kes seda eesti inimeste taskust kokku
korjavad ja siis maksuvabalt riigist välja viivad ehk võõrpankadelt ja
nende tütarfirmadelt. Samuti kehtestaksime teemaksu Eestit läbivale
transiidile.
Nagu näeme, praegune valitsus midagi taolist teha ei julge. Selle
asemel jätkatakse oma inimeste vaeseks tegemise poliitikat, mille
paratamatuks järelmiks saab olla vaid Eesti edasine ääremaastumine,
inimeste hääletamine jalgadega, sotsiaalsete pahede kasv ning meie
rahvuskehandi jätkuv nõrgenemine. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et
ennast nn.valgeteks jõududeks nimetavate erakondade juhtimisel on Eesti
kui tsiviliseeritult funktsioneeriv ühiskond jõudnud kollapsi piirini.
Piisab vaid veel umbes 50 000 töövõimelise inimese lahkumisest (aga see
on umbes Pärnu suuruse linna jagu), et kukuksid kokku nii meie pensioni-
kui haigekassasüsteem. Just selles suunas me praegu kahjuks aga
liigume.
Missioonierakonnana on meie ülesandeks teha kõik endast olenev, et
seda ei juhtuks. Ja kuna me oma seitsmeliikmelise fraktsiooniga
riigikogus oleme liiga nõrk jõud, et riiklikku ja rahvuslikku
enesehävitust seal takistada, pole meil muud teed, kui kaasata oma
tegevustesse rahvas. Nii nagu me teeme seda pühapäeval koos rahvaga
kütuseaktsiisi tõstmise vastu minnes.
Aga meie missioon ei saa piirduda üksnes majandusküsimustega. Siin,
praegu, seistes teie ees, deklareerin ma täie selgusega ka meie
positsiooni Eesti-Vene piirilepingu kavandatava ratifitseerimise suhtes.
Me hääletame riigikogus selle vastu. Me oleme seisukohal, et Eesti ei
saa legaliseerida oma territooriumi loovutamist agressiivsele
naaberriigile, vaid peab ootama, kuni tulevik annab meile võimaluse
lahendada piiriküsimus Venemaaga mitte ainult Venemaale vaid ka meile
vastuvõetavatel tingimustel. Me ei ohverda oma riiklikku järjepidevust,
rahvuslikku uhkust ja õigusega meile kuuluvaid Petserimaa loodusvarasid
küsitava väärtusega „julgeolekugarantiide“ eest, mida Moskva suure
tõenäosusega kohe rikub.
Me seome piiriküsimuse lahendamise Narva veehoidla veerežiimi
lahendamise küsimusega, Venemaal asuvate Eesti varade tagastamise
küsimusega ning loomulikult Tartu rahulepingu ja Eesti okupeerimise
tunnustamise küsimusega. Neile Eesti jaoks tähtsatele küsimustele
Venemaa poolt mõistmist leidmata pole võimalik ka piiriküsimuse
lahendamine, mis tähendab, et me külmutame teema määramatuks ajaks, kuni
Venemaa saab valitsuse, mida võime võrrelda Teise maailmasõja järel
Saksamaal võimule tulnud valitsusega, mis distantseeris ennast selgelt
natsirežiimi kuritegudest. Ootame juba 25 aastat, et sarnased arengud
leiaksid aset ka Venemaal. Meil on selgroogu ja kannatust, et oodata
vajadusel veel 25 aastat.
Möödunud nädalal moodustasime riigikogus toetusgrupi traditsioonilise
perekonna kaitseks. Sümptomaatiliselt püüdsid grupi moodustamist
takistada valitsuse juhtivpartei homoaktivistid. Me ei lasknud sellel
juhtuda. Ja teeme ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et meie ühiskonna
põhiosa elutervete hoiakute perverteerimist, halvustamist ja
naeruvääristamist takistada. Taas ei kavatse me nn. „demokraatlike“
protseduuride raames lasta endast riigikogu saalis valitsuse
hääletusmasinal lihtsalt üle sõita. Homoteerulli juhid peavad arvestama,
et nad ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seitsmest vaprast, vaid rahva
enamusest. Ja varem või hiljem karistab rahvas neid selle eest. Sest
rahvas ei lepi iialgi normaalsuse kuulutamisega ebanormaalsuseks ja
mehest, naisest ning lastest koosneva perekonna kuulutamisega
seksistlikuks igandiks. Me ei nõustu Eesti muutmisega dekadentlikuks ja
degenereerunud ühiskonnaks, sest ajaloos pole ükski niisugune ühiskond
elujõuliseks osutunud.
Head kaasvõitlejad! Kõigest eelpoolöeldust peame tegema ühe väga
selge järelduse. Eesti on sügavas kriisis ja Eestit seni juhtinud
jõududel puudub igasugune visioon ning tahe, et riiki sellest välja
juhtida. Selle asemel, et otsida kõigi poliitiliste jõudude vahel
konsensust ning liita erinevate erakondade ja ühiskondlike gruppide
poolt välja pakutavad ideed ühtseks lahendustepaketiks, on võimulolijad
oma ajakirjanduslikke kaasajooksikuid kasutades käivitanud ühiskonnas
massiivse nõiajahi teisitimõtlejate, nende hulgas ka meie vastu. Me ei
lase ennast sellest kõigutada. Erinevalt neist on meil probleemide
ületamiseks lahendused – olgu nendeks siis maavarade uurimise ja
kaevandamise alustamine, meie metsarikkuste parem väärindamine, riiklike
investeeringute tark suunamine, teadlaste ja spetsialistide majandusse
kaasamine, maksupoliitilised sammud või meie riigis tegutsevate
välismaiste röövkapitalistide ohjeldamine – rääkimata julgusest kõike
nimetatud ja paljut enamatki ellu viia.
Poliitiline ja majanduslik stagnatsioon Eestis on jõudnud piirini,
millest edasi saab tulla üksnes kollaps. Me ei saa seda ootama jääda. Me
peame tegutsema. Me tegutsemegi. Meie, Eesti Konservatiivne
Rahvaerakond, oleme ainus poliitiline jõud Eestis, kes näeb oma
missioonina rahvuse äratamist, rahvuse ärkamist.
Ma hüüangi seepärast täna siit saalist, siit kõnepuldist Eesti rahvale: Tõll, Tõll, tõuse üles!
Eesti rahvas ärka üles, seisa enda eest! Sõbrad, viige siit saalist see sõnum üle kogu maa! On aeg!
Allikas:
http://www.ekre.ee/erakonna-esimehe-mart-helme-kone-kongressil/