Paraku
juhtus see, mida oli karta – sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased
surusid lühikese aja jooksul läbi juba kolmanda otseselt
perekonnavaenuliku seaduse ning võtsid vastu raseduse katkestamise ja
steriliseerimise seaduse parandused
, mille kohaselt saavad alaealised teha aborti ilma oma vanemate teadmata. Nagu
valitsuskoalitsiooni kuuluvate parteide käekirjas juba harjumuspäraseks
saanud, eirati täielikult nii meie sihtasutuse, Eesti Kirikute Nõukogu,
Isamaa ja Res Publica Liidu kui ka enam kui saja riigikogu
sotsiaalkomisjoni poole pöördunud kodaniku põhjendatud kriitikat
.
Mitte ühtegi argumenti ei võetud kuulda, mitte ühelegi
tõsisele küsimusele ei antud vastust, mitte ühtegi loogilist vastuolu
ei lahendatud!
Sellist õigusloome protsessi ei
ole liialdus nimetada teerullitaktikaks. Kodanike häält ei kuulata,
kaasamine on üksnes näiline ning perekonnavaenulikud seadused lihtsalt
surutakse jõuga läbi. Paraku on just selline tänane parlamentaarne
reaalsus!
Kõnealuse seadusemuudatuse tulemusena olemegi
nüüd jõudnud Eestis absurdsesse olukorda, kus alaealistel ei ole õigust
osta pakki suitsu või pudelit siidrit – kinnisvaratehingutest, laenu
võtmisest või auto juhtimisest rääkimata –, küll aga on neile parlamendi
poolt antud luba tappa oma sündimata laps, ilma, et vanemad sellest
teadagi saaksid.
Ja see kõik on toimunud hoolimata tõsiasjast, et põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariigil kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, just nagu kaitstakse kõigi teiste inimeste eluõigust.
Kõnealuse
väga näotu ja tegelikult lihtsalt skandaalse seadusemuudatuse tagamaad
võttis neljapäeval toimunud riigikogu istungil hästi kokku
parlamendiliige Priit Sibul, kelle kõne võite vaadata klikkides alltoodud pildil. (Samuti saate kõnega tutvuda istungi stenogrammi
vahendusel).
Sibul ütles oma kõne kokkuvõtvas osas väga kaalukad sõnad, mille ajakirjandus on sümptomaatiliselt jätnud täiesti tähelepanuta. Aga seda enam väärivad need sõnad siin väljatoomist:
“Head kolleegid! Andkem endale aru, et abordi tegemata jätmine ei ole kunagi tragöödia, sest selle tulemuseks on väikese lapse sünd — väike, õrn, armas lapsuke. Seevastu abort on igal juhul tragöödia, sest selle tulemuseks on selle sama väikese, õrna, armsa lapsukese surm.
Me kõik olime kunagi samasugused pisikesed inimesed, kelle eluõigust täna arutluse all olev otsus tõsiselt mõjutab. Jumal tänatud, et meil lasti sündida. Meie kui seadusandjate põhiseaduslik kohustus on seista selle eest, et ka kõik teised väikesed lapsed, kes on veel oma ema üsas, saaksid seadusandliku kaitse, mis lubaks neil siia maailma sündida.
Seiskem selle eest, et austada, toetada ja kaitsta elu, mitte soodustada selle hävitamist. Kui me nii olulist põhimõtet oma tegevuses järgida ei suuda, siis ei ole meil mitte mingisugust moraalset õigust üldse seadusi vastu võtta! Sest seadused, mis ei austa kõige süütumate inimeste kõige esmast õigust — õigust elule – ei olegi seadused. Need on seaduse farss!”
Siit
näeme selgesti, millises sügavalt problemaatilises ja tõesti ohtlikus
suunas on meie ühiskondlikud protsessid liikumas. Ja kui Reformierakond
ja Sotsiaaldemokraadid tulevad valimiste järgselt uuesti võimule, siis
need protsessid ka jätkuvad.
Ma
tänan veel kord kõiki neid paljusid inimesi, kes käitusid tõeliste
kodanikena ja pöördusid riigikogu poole palvega mitte tühistada
alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõuet ja mitte võtta vanematelt
õigust oma tütarde kõige suuremat kaalu omavates otsustes kaasa rääkida.
Olgugi,
et meid ei võetud kuulda, olen ma veendunud, et meie pöördumised ei ole
olnud ilma asjata – ainuüksi selle pärast, et me ei ole vaikides pealt
vaadanud, kuidas meie ühiskonnas perekonna õigusi õõnestatakse.
Kui
tahame, et Eestist saaks demokraatlik riik, siis peame ka endi kui
kodanike suhtes olema senisest palju nõudlikumad, mh seeläbi, et nõuame
poliitikutelt austust meie ühiskonna alusväärtuste ja terve mõistuse
vastu.
Samuti on täiesti selge, et kui tahame loota sündimata
laste väga kurva olukorra parandamisele meie riigis, siis peame selle
nimel üheskoos oluliselt rohkem pingutama. Loodan väga, et ühisel jõul
suudame seda ka teha.
Heade soovidega,
Varro Vooglaid Juhatuse esimees SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
PS! Riigikogu
istungeid, kus kõnealust eelnõud arutati, saate vaadata alltoodud
linkide vahendusel – soovitan seda tungivalt teha, et näha oma silmaga,
kuidas meie parlamendis asjad käivad:
Samuti toon välja viite Erki Noole
väga asjalikule kõnele, milles ta tõstatas äärmiselt tõsised
probleemid. Sümptomaatilisel kombel ei tehtud sellest aga üldse välja:
See pilt näitab kujakalt paariariigiks peetava, maailmarahu peamise ohustaja Iraani, ning demokraatia kantsi ja rahulooja USA väljaspool oma territooriumi peetud sõdasid-agressioone peale 2. maailmasõda. Iraagi-Iraani sõjas (22. septembrist 1980 kuni 20. augustini 1988) oli agressor Iraak ja Iraan vaid kaitses ennast, tegelikult oli see piirisõda, kus Iraak tahtis saada oma valdusse Hormuze väina strateegiliselt tähtsaid saari. Kes neist riikidest - Iraan ja USA siis ohustab rohkem rahu?
M.I.
Read more...
"Kari Käsper, kas teie arvates on ühiskonna stabiilsus, inimeste võrdsus ja demokraatia õitseng tagatud siis, kui EKRE jms "äärmuslikud" erakonnad on keelustatud, Varro Vooglaid & SAPTK vangistatud (väidetavalt pr Mari-Liis Sepperi unistus), kristlike või muude religioossete tõekspidamistega inimesed tasalülitatud ning teil ja teie avangardistlikel mõttekaaslastel on vaba voli oma ideoloogilist diktatuuri kõigile peale suruda?
Kui põhimõtted, mida te jutlustate, on niivõrd head ja õiged, võtab ühiskond need varem või hiljem omaks. Praegu te soovite neid kehtestada Karistusseadustiku parandamise (nn vihakõne paragrahv), poliitilise manipuleerimise (nt kooseluseduse läbisurumine) ja ajupesu (mitmesugused hariduslikud programmid) kaudu, mis tähendab ühtlasi igasuguse kriitika summutamist ja teisitimõtlejate demoniseerimist (putinistid, vabaduse vaenlased jne). Riik oma võimu ja vägivallaaparaaadiga näib teie jaoks olevat instrument oma ideoloogilise nägemuse teostamiseks, mitte vabade inimeste ühiste huvide edendamise vahend. Ma ei usu, et taolise suhtumisega on võimalik üles ehitada vaba ja demokraatlikku ühiskonda." Artikkel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kari-kasper-see-solvunud-twitteri-avangard?id=70664525
Enne kui ma alustan sellega, et ma peksan mähkmenuusutajatele
reaalsusega piki vahtimist, siis pean oluliseks jagada teile, kuidas
mina üles kasvasin. Ei mingit Ameerikalikku “Mu isa oli Türi lillelaadal
hobune ja ema oli Kaika-Laine lehma lellepoeg”, vaid selline lihtne
lugu: Ma ei käinud lasteaias, sest ema oli kodune ja sain oma maakodus
esimesed 7 eluaastat vabalt mulda sisse süüa ja õnnelik olla. Mind on
“kehaliselt” karistatud ühe korra. Olin oma toas põhimõtteliselt
aatompommi lõhanud ja isa andis rihmaga mulle piki säärt. Kõik. Ei
mingit “jalast kinni ja peksis vastu maad” lugu.
Nüüd siis asja kallale.
Põhimõtteliselt on meil selline seis, et Nõukogude kasvatus tegi meie
vanematest(või vana-vanematest) sellised asjalikud masinad, millel on
head ja vead. Hea on see, et mõni mees on kokk-kondiiter-keevitaja. Halb
on see, et vanemad inimesed kipuvad arvama, et kui sa näitlejaks õpid,
siis saab sinust näitleja ja kindlasti lähed teatrisse tööle. (See on
lihtsalt näide. Ei ole vaja midagi välja lugeda) Ehk siis vanematel
inimestel eksisteerib selline “Punktist A punkti B” mõtteviis.
Nüüd on nii, et vahepealne põlvkond on kasvatatud leebemas keskonnas.
Minnakse punktist A punkti F, käides läbi B, C, D ja E. Ja nüüd on asi
veidike hapu, sest nemad kasvatavad oma lapsi veel leebemalt ja võetakse
ära õigus neid karistada. Nimelt võetakse vastu seadus mis teeb sellise
nipernaadi:
“keelatud on igasugune lastevastane kehaline ja
vaimne vägivald, sealhulgas alavääristamine, hirmutamine või ihuline
karistamine.”
Ma ei ürita nüüd seda öelda, et kui laps su piimaklaasi meelega
peotäie liiva viskab, peaksid sa talle klaasi pähe sodiks lööma ja ta
keldrisse kinni panema ning teda seal kolm päeva alandamas käima. Ei. Ma
tahan öelda seda, et see seadus on nii ekstreemne, et lapsed võivad
varsti teha mida iganes nad soovivad.
Uus seadus ei kehti ainult neile, kes buduaari foorumis käivad ja
küsivad, kas Cethyly-Chäthyly on ilus nimi. Ei. See tähendab ka
õpetajaid. Nende pärast olen ma väga mures, sest juba praegu piisab
sellest, et meesõpetaja müksab kogemata õpilast, õpilane ütleb, et tegu
oli seksuaalse ahistamisega ja õpetaja karjäär on läbi. (Reaalne juhtum
Eesti Vabariigis). Nüüd tähendab see seda, et kui õpetaja ütleb lause
“Kes kontrolltöö ajal juttu räägib, saab kahe,” on tegu hirmutamisega,
mis on seadusevastane. Ja kui keegi saabki halva hinde, on tegelikult
võimalik seda tõlgendada kui alavääristamist. Läheb siis toreda nimega
Kudily-Khädily kaebama, et õpetaja hirmutas ja seejärel alavääristas.
Putsis. Otsi omale uut tööd, kõrgelt haritud pedagoog.
Kodus on asi õnneks suletud uste taga. Ma arvan, et kui laps tõesti
aru ei saa, siis tutistamine on väga okei lahendus. Aga tuleb välja, et
see on füüsiline vägivald, mis omakorda on
“nähtus, mis õpetab lapsele, et vägivald on
heakskiidetud ja õige strateegia konfliktide lahendamiseks või selleks,
et mõjutada teiste inimeste käitumist”
Kas see peaks olema tulevikku vaatav visioon? Et kogu see tsiviilide
surnuks tulistamine Afganistaanis on siiski taunitav ja ei ole lahendus?
Minu arust on siiski üks juhtivaid mõtteid maailmas just see, et kui
nad seal liivasel maal ükteisele natuke peksa teevad, saadame
RELVASTATUD väed sinna RAHU VALVAMA. Ehk siis võõrast maad
terroriseerima. Ja kui sa endiselt, üritad mulle selgeks teha, et see on
üllas ettevõtmine, siis mine lihtsalt munni. Ole loll edasi.
Kuidas siis last kasvatada tuleb? Ei tohi öelda sellist lauset: “Kui
sa korralikult ei käitu, siis filmi vaadata ei tohi!” See on
hirmutamine. “Kui sa korralikult käitud, siis võid filmi vaadata” See on
siis korrektne viis, kuidas last kasvatada. Paraku, kui nüüd süveneda,
siis annab see lapsele valikuvõimaluse. “Kui käitun, siis näen filmi…aga
ma situn ikkagi meelega siia salatikaussi” Mida sa siis teha tohid? Me
ei hirmuta, ei karista ei alanda… Sina kui lapsevanem ütled lihtsalt:
“Oi, no nii küll teha ei tohiks. See pole viisakas!” Tore, mis?
Lõppkokkuvõttes juhtub see, et kasvab üles põlvkond lapsi, kes pole
kunagi ühegi asja eest karistada saanud. Arvavad endast meeletult palju
ning õiglust jääb igas olukorras üle, sest nad võivad teha mida nad
tahavad. “No aga siin tulevad ju teised seadused mängu! Kui seadust
rikuvad lähevad kinni!” ütleb alla keskmise mõtlemisvõimega
netikommentaator. Sul on õigus, aga nad saavad siis esimese tähtsa
õpetusena kriminaalkaristuse. See, et nende vanem neid lapsena
varastamise eest tutistab, annab neile tingitud refleksi, et keelatud
asju tehes võib midagi halba juhtuda.
Juba praegu koolitatakse Tartu Ülikooli magistriõppes välja
katsetuskorras gruppi saamatuid õpetajaid, sest haridusteaduskond
katsetab uut debiilset õppeprogrammi, kus õpetatakse võimalikult
ümmargust tagasisidet andma ning kuidas laps ennast igas olukorras
ülimugavalt tunneks. See, et mul oli hirm sitta hinnet saada MOTIVEERIS
mind õppima. Aga ei. Mingil põhjusel läheme me selles suunas, et varsti
ei tohi last rääkima õpetada, sest keel on viis inimest mõjutada.
Loodan südamest, et enne kui sadade õpetajate töökohad ohtu seatakse
ja lapsevanemaid ahistama hakatakse, suudab keegi selle lollaka seaduse
ära kaotada. Annan võimaluse enda seisukohta kommentaarides avalikustada,
mainides et siin blogis on “nagu küla koerale, nii koer külale”
poliitika.
Kasutatud allikad:
http://www.ohtuleht.ee/560972/uus-seadus-keelab-laste-karistamise http://www.coe.int/t/dg3/children/pdf/EstonianQuestionAnswers.pdf
20. jaanuaril 2015 Riigikogu nimetas presidendi ettepanekul Ülle Madise uueks õiguskantsleriks. Madise töötas Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas riigiõiguse professorina ja viimati oli ta ka ametis presidendi õigusnõunikuna. Presidendi õigusnõunikuna töötades sidus Ülle Madise ennast tugevalt valitseva poliitkartelliga ja on ilmselt kursis kõikide ootustega, mida valitsejad tema nõrgukestele õlgadele veeretavad, nii et selle pakkumise vastuvõtmine oli täiesti teadlik valik.
Oma troonikõnes Riigikogus lausus Madise: "Põhiseadus ei tohi olla malakas, millega õiguskantsler või ka kohus ajab läbi omaenda maailmavaatelisi eelistusi" ja "Vikerraadio" teatel lisas veel, et tema ei hakka vehkima põhiseaduse malakaga...
Vaat, need kujundlikud väljendid ongi eriti märkimisväärsed, nüüd võime olla kindlad, et põhiseadusega edaspidi ei arvestata, muidugi on Ülle Madise targa naisena teadlik ka sellest, et seda polegi vaja teha, sest lähtuda tuleb vaid Euroopa Liidu õigusest ja seadustest, mis on meie põhiseaduse ülesed.
Eelnevad õiguskantslerid proovisid veel Riigikogule (näiteks riigikogulaste kuulumine ettevõtete nõukogudesse) ja valitsusele peale suruda teatud seisukohti toetudes põhisadusele, siis enam pole vaja seda karta.
Meie rahvusmeelsed kodnikaud peame aga kasutama veel kehtivat põhiseadust just malakana võitluses valitseva poliitkartelliga, sest muud polegi meile enam jäänud. Aga nüüd saab see veelgi raskem olema.
Read more...
Viimaste arvamusküsitluste järgi on kooseluseaduse läbisurumist korraldanud parteide ehk Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide toetusprotsent tublisti langenud. EKRE on aga ületamas riigikogu lävepakku.
Eesti ringhääles kirjutab oma demagoogilises
väitluses Raul Veede kuidas USAst Guantanamo siia saadetud terrorismis
kahtlustatud Ahmed on uus eestlane, sest ka Stalin küüditas eestlasi ja
on eestlaste oma viga, kui nad teda ja temasuguseid auavaldustega vastu
ei võta.
Kultuurmarksistide lemmikväited immigratsiooni õigustamiseks on:
a) Ka eestlased rändasid sõja ajal välja ja seetõttu oleks õiglane võtta nn “pagulasi” ka Aafrikast ja Lähis-Idast. Seejuures ei mainita, et eestlased õppisid kiirelt ära kohaliku
keele, võtsid omaks sealsed reeglid, rändasid tihti edasi ning olid
kultuuriliselt ja arusaamadelt sarnased ja nad assimileerusid. Aafrika
“pagulased loovad getosi, ei assimileeru ja on täiesti erineva
kultuuriga, tihti naistel pole õigusi.
b) Meie rahvaarv väheneb, vajame töökäsi, samuti Maa rahvaarv plahvatuslikult kasvab.
Esiteks ei väheneks Maa rahvaarvu probleem ka siis, kui võtaksime siia
20 miljonit aafrikalst. On tõeline illusioon arvata nagu lastes siia
aafriklasi või araablasi, kelle enamik on nõrga
haridusega(Lääne-Euroopasse rändajate näitel), totaalselt erineva
kultuuriarusaama ning muide alamatest ühiskonna kihtidest isegi oma
kodumaa mõistes, hakkavad siin asendama lahkunud, valdavalt
oskustööliseid. Samuti näitab statistika, et kiiresti paljunevad
tänapäeval eelkõige vähese õpivõimekusega inimesed, mistõttu tuleks
muretseda hoopis, kuidas vähem võimekate paljunemiskäitumist muuta ja
võimekatel suurendada.
Samuti ei ole ette näha massilist venelaste või ukrainlaste sisserände
teket. Nende riikide sündivusnäitajad on sellised, mistõttu langeb
pakutav inimhulk plahvatuslikult.
Selle asemel, et empaatiast sisserännet
soodustada, tuleks tegeleda reaalpoliitiliselt iibe probleemiga.
Vastasel korral võetakse meie kultuuriruum lihtsalt üle ja kõik.
Tavaliselt sellised ülevõtud ei toimu veretult.
Siiski näib, et meil muretsetakse rohkem igasugu pehmode ja pedeelu
korraldajatest poliitikute poolt rohkem poole kraadise Maa temperatuuri
tõusu pärast, mida muuta on keerulisem, kui kavandada perekondi toetav
sotsiaalpoliitika pärast.
Raulikene aga kirjutab: “Aga kuidas meie
tulijatega hakkama saame? Kas läheme närvi, tõmbume endasse, näitame
näpuga ja pöörame selja, kui meilt tänaval kellaaega küsitakse – või
käitume nagu normaalsed täiearulised täiskasvanud? See on meie enda
valik.”
Hakkama saamiseks tuleb taaskehtestada toimiv piirikontroll, peatada
sisserändaja perekonnale õigus saada sotsiaaltoetusi ilma, et oleks
töötatud vähemalt 5 aastat, karmistada kodakondsuspoliitikat ja suurem
enamus Lääne-Euroopa stiilis majandusmigrante ja “pagulasi” ei üritagi
siia tulla. Nii saadakse hakkama.
Need valimised on otsustavad, mis saab eesti rahvast. Kui nüüd valitakse
tagasi vanad liberaalid/sotsid, siis jätkub kiirendatud korras Eesti
multikultuur(itu)stamine, eestlaste väljavahetamine uute rahvaste vastu
(immigratsioon). Väike rahvas kaob kiirelt, eriti siis, kui meie juhid
kriitikavabalt võtavad suurriikidelt üle igasuguseid sotsiaalseid
eksprimente: homoseadused, feminism, soorollide kaotamine,
antipatriotism, multikultuursus (kui me asendame eesti kultuuri
multikultuursuse vastu, siis tegelik multikultuursus hoopis väheneb!),
tegeliku sõna- ja mõttevabaduse kaotamine, rahva tahte jalge alla
tallamine ja seaduste vägisi peale surumine, rahakultus, kõige (ka
inimeste) materialismist lähtuvalt hindamine, rahva orjastamine
suurtöösturite heaks (ennustatakse, et aastaks 2020 on maailma 1% käes
enam varasid, kui ülejäänutel kokku!), islami ees taganemine, oma
identiteedi kaotamine, jne. Ühe sõnaga on kõik see - GENOTSIID
põliseurooplaste vastu (kelleks oleme ka meie!).
Nendel valimistel saame me otsustada, kas soovime eestlaste ja nende
kultuuri (üleüldse Euroopa ühes selle kultuuri ja põliseurooplastega)
säilimist, või tahame, et meie kodu muutuks selliseks nagu on New-York,
London - ühenäoliseks igavaks multikultuurseks kloaagiks, kus elab
rahvas, keda ei ühenda midagi sügavuti, kes on igale vaenlasele kergeks
saagiks (nagu lambakari mõnele hundile). Sel valimistel otsustame
sümboolselt, kas eestlased kummardavad Päraku ees, või hoiavad oma selja
sirge, nagu tegid nende esivanemad läbi aastasadade, taludes küll
orjust, peksu ja piina - sest vaba mees ei alistu ja otsustab ise oma
saatuse! Tehkemgi seda! Ja julgelt! Kooseluseaduse puhul öeldakse sageli, et meid see ju
ei puuduta, kui käputäis homosid saavad õiguse kooselule, abielule, et
neid aktsepteeritakse nagu tavaperesid. Esmapilgul on see tõesti nii,
kuid siin on üks aga. Nimelt näitab Euroopa varasem vastavate arengute
eeskuju, et see seadus puudutab kogu ühiskonda ja seda totaalselt,
fundamentaalselt. Kuidas? Väga lihtsalt, sellega on alati kaasnenud ka
homopropaganda (kuidas teisiti seda nimetada?) koolides ja isegi
lasteaedades. On palju näiteid, kuidas õpikutes on pere näiteid, kus
lapsel on kaks ema või isa. Lastele taotakse varajasel vastuvõtlikul eas
seda, et ebanormaalsus on normaalne. Kuidas see mõjutab last? Seda
näeme teistes Lääneriikides, kus homod on lausa au sees ja kogu
ühiskonnas on iive madal, vohab amoraalsus ja perverssused. Sõltutakse
üha uutest immigrantidest ehk orjdest, kes sageli ei taha olla
amoraalsete eurooplaste orjadeks. Eurooplased on degenereeritud, kuid
see algabki koolidest, lasteaedadest. kas me mõtleme sellele, kas me
tahame seda?
Poliitterrorissm eestis Charlie Hebdo valguses
Riigi toimimine kui pilapildiajakiri
Einar Eiland
Vaadetes meie riigis toimuvat meenutab olukord aina rohkem Charlie Hebdo
tulistamist Prantsusmaal. Kui sealne kuritegu oli suunatud konkreetse
ajalehetoimetuse hävitamisele, siis meil on hakatud hävitama
algallikaid, mille alusel riigis toimuvat olukorda hinnata või riigis
toimuvatest protsessidest aru saada.
Riigikogu salvestiste hävitamine, Riigikogu elamislubade
uurimiskomisjoni materjalide varjamine, VEB Fondi uurimiskomisjoni
materjalid hävitamine ja VEB fondi teemat uurinud inimeste salapärane
surm ei saa olla siinkohal juhus vaid kindlate tegevuste korrapärane
jada. Kindlasti leiab ka rida niinimetatud tugitegevusi, mis olukorda
kinnitavad, aga nende väljatoomine on juba kohaliku ajakirjanduse rida.
Külma sõja ajal nimetati sellist olukorda Madala intensiivsusega
konfliktiks. See on lahingutegevus, mis on oma mõõtmetelt madalamal
tasemel kui täismõõtmetes sõjaline lahing moodsate armeede vahel. Kuid
see ei tähenda, et sellise sõja pidamine on sõjaliste eesmärkide
saavutamisel vähem aktiivsem. Madala intensiivsusega konflikt toetab
riigi poliitilisi, majanduslikke ja informatiivseid tegevusi.
Kogu seda tegevust toetavad ka pettemanöövrid mille kohaselt Sõjavägi
„näitab võimu“ oma sõjaväeliste manöövritega, mis võivad üle minna
agressiooniks naaberriikide vastu. Oluliseks muutub ka separatismi,
partisanitegevuse või terrorismivastane võitlus ja seda kõike nii
rindejoonel kui ajakirjanduses. Kõik see iseloomustab USA doktriini
järgi madala intensiivsusega konflikte, just see panebki NATO lennukid
valimisreklaamides üle ministrite peade lendama. Kui nende parameetri
alusel olukorda hinnata, siis see tõstatab küsimuse, kelle vastu siis
praegu sõda käib.
Kui võtta aluseks madala intensiivusega sõjale iseloomulik tegevus siis
Charlie Hebdo vastu olid kasutusel "Surmarühmad", kelle eesmärk on
tekitada vastasleeris võimalikult palju kahju. Eestis on sama eesmärgi
saavutamisel rakendatud psühholoogilised operatsioonid – elanikkonna
või kitsamas ringis valitseva poole/opositsiooni terroriseerimiseks. Kui
Charlie Hebdo juhtumi korral oli märklauaks konkreetne ajakiri, siis
Eestis rakendatud psühholoogilised operatsioonide ohvriks on ühiskond
ja terrorirünnaku läbiviijaks võim ja nagu Juhan Parts on olukorra kohta
öelnud, siis valismiskampaania eesmärgiks on võimu saavutamine ei
enamat. Siinkohal kinnitavad jätkuvad evakuatsioonimahud ja
varemeteväljade suurenemine meie äärealadel sõjategevuse äärmiselt suurt
aktiivsust. Sõjategevuse efektiivsus sõltub aga sellest, kui hästi
osatakse sõjategevust varjata ja luua illusioon, et tegemist on
paratamatusega ja nii see peabki olema. Meie maailm moodustub aga
teadvustamisvõime kaudu. Kui seda saavutada ei suudeta, siis on
tulemuseks kriis .
Kuna võim hakkab haistma enda kuritegevuse olemust ja ulatust, siis on
normaalne, et kurjategija üritab enda kuritegevuse jälgi varjata kõigi
kättesaadavate vahenditega. Seega on loogiline et jõutakse kuritegude
varjamise faasist, kuritegevust tõendavate materjalide hävitaise faasi.
Eelnev kinnitabki asitõendite hävitamise vajadust. Seda sama olukoda
oleme nii mitmelgi korral kogenud enda lähiajaloos, kus pagari tänava
ja parteikomiteede kaminaid dokumentide hävitamisega soojaks köeti.
Praegu aga kanditakse euroraha tondilosside hävitamiseks ja üritatakse
hävitada võimu kompromiteerivat materjalide hävitamine, et võimu
kuritegevusest märke maha ei jääks. Nii on toiminud võim läbi
ajalooprotsessi, et õigustada enda vägivaldset olemust.
Toomas Hendrik Ilvese sõnul tunneb Eesti end kindlamana ja ta
nimetas kujuteldamatuks Venemaa sissetungi Eestisse, nagu see juhtus
Ukrainas. «Eestis pole mingit separatismi probleemi,» lausus Ilves ning
lisas, et kõrge elustandard ja kuulumine Euroopa Liitu on põhjused, miks
vene keele kõnelejad tahavad Eestisse jääda.
Kui Eestis on nii kõrge elustandard, siis miks on nii suur väljaränne,
keskklassi kokku kuivamine, iibe jätkuv kängumine ja venekeelse
elanikkonna jätkuv klammerdumine Vene propagandaruumi, kus tõsimeeli
väidetakse, et Ukraina ründas oma enda käes olevaid linnu, kus baltlased
on samaväärsed nn fašistidega jne, jne?
Suur osa siinsetest venelastest on Eesti-Vene suhetes selgelt Venemaa
poolel, Venemaa propagandaruumis ja kaitsevad agaralt sealseid
agitatsioone. Väita, et siin ei saaks korraldada sama, on vaid pime
enesepett, seda enam riigivõimu juures, mis ei tee grammigi, et
takistada vene kanalite õigusvastast tegevust Eestis.
Organisatsioon „Eesti Vanemad“ on loodud Eesti kodanike koondamiseks lapsevanemate õiguste ja laste õiguse perekonnale kaitseks.
Meie, tavalised, oma lapsi armastavad inimesed, kaitseme oma
inimõigust hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid vastavalt oma
kultuurile ja maailmavaatele.
Me oleme vastu seadustele, mis lubavad riigiametnikel sekkuda iga
pere siseasjadesse ja karistamatult kasutada karistusmeetodeid
sotsiaalhoolekande näol kõikide neile vastumeelsete perede suhtes.
MTÜ Eesti Vanemad on sõltumatu religioossetest ja poliitilistest
organisatsioonidest ning on osa rahvusvahelisest ühiskondlikust
liikumisest nn juvenaalse justiitsia, samuti sellega kaasnevate
seaduseprojektide vastu, mis toovad kaasa varajase seksuaalsuse,
pereinstitutsiooni lammutamise ja inimkonna taandamise biomassiks.
Meie peamine eesmärk: tõsta elanikkonna teadlikkust sellest, mida uus
„lastekaitse“ seadus endast tegelikult kujutab ning millise protsessi
osaks ta on.
Meie tegevused ja plaanid praegu: meie Läti naabrite eeskujul taodelda ühiskonna surve abil parandusi „lastekaitse“ seadusele.
***
20.11.2014 EESTI VANEMAD PÖÖRDUSID ÕIGUSKANTSLERI POOLE JA PALUSID SELGITUST JÄRGMISTELE KÜSIMUSTELE:
* Miks uues Lastekaitseseaduses 2.pt “Lapse õiguste ja heaolu tagamine” sätete all ei mainita lapse perekonda?
* Miks samas peatükis on lapse õiguste loetelust välja jäetud lapse õigus oma vanematele?
Artikkel sellest ajalehes “Pealinn” 30.11.2014:
http://www.pealinn.ee/newset/mtu-eesti-vanemad-poordus-lastekaitseseaduse-asjus-tederi-poole-n26476
Jurist räägib: LASTEKAITSE SEADUS VÕI LASTEKAITSE TÖÖTAJATE SEADUS?
http://www.nurmsalu.ee/laste-kaitse-seadus-voi-lastekaitse-tootajate-seadus/
EUROOPA PARLAMENT TAHAB SUNDIDA LEEDULASI ÕPETAMA OMA LAPSI MASTURBEERIMA ALATES 5 ELUAASTAST:
http://www.lithuaniatribune.com/59144/seimas-addressed-ep-over-sexual-health-resolution-201359144/
ROOTSI JA TAANI PARLAMENDID ARUTAVAD VEREPILASTUSE LEGALISEERIMIST:
http://www.friatider.se/danska-socialister-vill-legalisera-syskonsex
http://www.expressen.se/nyheter/s-politiker-gor-incest-lagligt/
HULGANISTI FAKTE RIIGI VÄGIVALLAST LASTEGA PEREDE VASTU Norras, Rootsis, Soomes, Suurbritannias, USAs.
***
MEIE PARTNERID
Eestis: MTÜ EMADE JA LASTE KAITSEKS www.emadejalastekaitseks.eu ja LOOTUS SINUGA lootussinuga.jimdo.com
Lätis: DZIMTA www.rod.lv Lätis
Soomes: LOKAKUUN LIIKE www.lokakuunliike.com Soomes
Venes: RUSSKIE MATERI www.russkiemateri.ru
MEIE KOLLEEGID EUROOPAS:
http://forced-adoption.com/
http://www.justice-for-families.org.uk/
http://www.false-allegations.org.uk/
http://www.nkmr.org/
http://www.juvenaljustice.ru/
http://r-v-s.su/
***
LOENG LÄTLASTELT TALLINNAS 17. JAANUARIL KELL 14.00
NB! Palun levitage infot! Tšehhi eurosaadik Thomas Zdechovsky
valmistab Euroopa Parlamendile esitamiseks ette resolutsiooni Euroopa
sotsiaalteenuste omavolitsemise vastu. Ohvreid palutakse võtta ühendust
Thomas’ga siin: https://www.facebook.com/zdechovsksy
NB! LÄTI VANEMATE LIIKUMINE “DZIMTA” www.rod.lv liikmed tulevad
jagama oma positiivseid kogemusi vastuseisus juvenaalsete
tehnoloogiatega. Loeng on vene keeles: „Kuidas kaitsta oma last
tänapäeva maailmas“. Loeng toimub Tallinnas 17.01.2015 a. 14.00
aadressil Mustamäe tee 17, Bliss majas: www.blissest.com
Osaleda soovijail palume eelnevalt teatada oma tulekust, et saaksime
üürida sobiva ruumi (http://www.eestivanemad.ee/?page_id=155). Sissepääs
on tasuta. Need, kes soovivad aidata korraldajatel maksta saali üüri,
võivad kohapeal annetada 1-2 eurot. Loeng kestab 2t 15 min.
MUUDA OLUKORDA!
HAKKA AKTIIVSEKS!
TOETA!
KONTAKT
Iga inimene loeb. Teie abi on väga vajalik. Liitu meiega, kirjuta meile, helista meile…
tel: 535 77777
Koduleht on eesti, vene ja inglise keeles: http://www.eestivanemad.ee/
Vaat nüüd ma usun, et Hvostov on endas sotsi leinud. Võiks isegi öelda natsionaalsotsi! See läheb ka kokku tema eutanaasia-ideedega ja sallimatusega teisiti mõtlevate inimeste - näiteks Jürgen Ligi - suhtes...
Pärast ta hakkas tagasi ajama, sest peasekretär Saar oli käskinud tal selle maha võtta. Aga ta ei osanud seda fb-st korralikult eemaldada (samas nagunii - mis on võrgus, selle leiab üles) ja teadmata, et see on ikka nähtav, ta hakkas hämama ja valetas, et see oli vene postiameti uus vorm....
Viimase EMORi poolt teostatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt saavad eelolevatel valimistel Riigikogusse veel kaks erakonda, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Vabaerakond. EKRE-t toetas tublisti üle 5% (umbes 5,4) küsitletusest ja EVE-t 8%.
Eesti rahva tuleviku pärast muretsetsevatel inimestel peaks valik olema selge, tuleb valida EKRE, mõningatest erakonna valimislubadustest ja katteallikatest lugege SIIT.
Veel kõhklevatel seisukohtadel olevatele rahvusmeelsetele inimestele peaks see kirjutis abiks olema valiku tegemisel. Nimelt reklaamib Vabaerakond ennast välja parteina, kes annab riigi rahvale tagasi ja see petulubadus võibki segadust tekitada.
Vaatame nüüd esiteks, kuidas Vabaerakonna juht Andres Herkel vana kartellipoliitikuna hääletas Riigikogus, kui küsimuse all oli meie rahvast orjastava ESM lepingu sõlmimine - Herkel andis sellele kindlalt oma poolthääle. Samal ajal aga EKRE korraldas Toompea lossiplatsil suure protestimeeleavalduse. Miks on siis ESM nõnda halb? Seda selgitab õppejõud Paul Tammert allolevas videos (möödunud europarlamendi valimistel):
Teiseks näeme, et Vabaerakond tegelikult toetab kooseluseadust, mis defineerib ümber traditsioonilise perekonna
mõiste ja lubab ametlikku tunnustust samast soost isikute kooselule. See on esimene samm homoabielu
kehtestamiseks. Pealegi põhiseaduse vastane, § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna
alusena riigi kaitse all.
Kaitskem üheskoos perekonda, Facebookis:
"Eesti Vabaerakonna juhatus väidab, et kujundas kooseluseaduse suhtes seiuskoha (SIIN). Paraku on sellest seisukohaväljendusest selget seisukohta raske välja lugeda. Niisugune üldsõnaline positsioon paistab olevat kantud püüdlusest olla meele järgi võimalikult paljudele – ühelt poolt ei väideta, et selle seaduse näol on tegu sammuga põhimõtteliselt vales suunas, teiselt poolt tehakse seaduse suhtes aga veidi kriitikat juriidilis-tehnilsel tasandil. Kokkuvõttes jääb mulje, et Vabaerakonnal ei ole kooseluseaduse vastu midagi, eeldusel, et seda juriidilis-tehniliselt kohendatakse ja otsene õiguslik praak välja võetakse."
Vabaerakonna juhatusse(!) kuulub ka vulgaarne noorpoliitik Jevgeni Krishtafovitsh, kes on tuline homoabielu pooldaja ja ta ise levitab internetis järgmist sõnumit:
Suurendamiseks kilikkige sellel
Kooseluseadus, homoabielu ja homopropaganda tungimine "lastekaitsjate" tungival nõudel juba ka lasteaedadesse annavad lõpliku löögi Eesti traditsioonilisele perekonnale ja vähendavad veelgi väljasuremisohus olevate eestlaste iivet. Sest lastest on täiesti võimalik kasvatada uusi järglasteta homosid.
EKRE vastupidi, on lubanud panna kooseluseaduse rahvahääletusele, või siis selle hoopis tühistada.
Äripäev toetab küll ettevõtjate suuremat esindatust riigikogus, ent seal ei peaks olema ärikeelu all ettevõtjad.
Samal ajal, kui lõpetav riigikogu koosseis tõmbab otsi koomale oma
komisjonide mitte-lindiskandaaliga, toob tänane Äripäev lugejate ette loo uude parlamenti kandideerivast reformierakondlasest Janno Lehemetsast.
Tema äritegevust ja võimalikke seaduserikkumisi uurib Põhja
ringkonnaprokuratuur. Lisaks on praegu Paide abilinnapea ametit pidav
Lehemets eraisikuna pankrotis ja ärikeelu all.
Äripäeva hinnangul ei peaks Janno Lehemets riigikokku kandideerima.
Toetame küll ettevõtjate suuremat esindatust riigikogus, ent seal ei
peaks olema hämarate skeemide tõttu uurimise ning ärikeelu all
ettevõtjad.
Pankrot on ettevõtluses loomulik asi, see üksi ei tähenda midagi. Kui
aga mängus on kümned ja sajad tuhanded võlausaldajatele maksmata jäänud
eurod, raskustes firma parseldamine tankistide kaela ja sularaha
kadumine firma kassast, on asi teine.
Praegu Lehemetsale ja tema äripartnerile kahtlustust esitatud ei ole.
Küllap selgubki tõde – nii palju, kui selgub – uurimise ja usutavasti
sellele järgneva kohtuasja käigus. Tavapärasest selgitusest stiilis
“hindasin oma ettevõtja võimeid üle ja võtsin liigseid riske” jääb aga
kindlasti väheks. Mõistagi võib skeemitavaid ettevõtjaid olla või sattuda igasse erakonda
Ehkki küll erakonna juhtliikmetega tugevalt seotud, ei ole nüüdseks
juba üldmõistena käibele läinud autorollotaminegi ainult Reformierakonna
patenditud tegutsemine. Samuti paneb iga erakond ise oma kodukorra ja
moraalsed piirid paika.
Kuna kõnealusel juhul pürib ise ausa ettevõtluse põhimõtetega
pahuksisse sattunud ettevõtja seadusetegijaks Reformierakonna
nimekirjas, siis näitabki see laiemalt Reformierakonna suhtumist
skeemitamisse. Selle võib ümberpööratuna taandada ka suhtumisele ausasse
ettevõtlusse. Paras paar
Paraku istuvad praeguseski riigikogus kaks vastuargumenti toimetuse
seisukohale. Tõsi küll, mitte otseselt ettevõtlusega seotud argumenti.
Avalikkuse taunivast suhtumisest hoolimata ei ole parlamendist
lahkunud Keskerakonna liikmed Priit Toobal ja Lauri Laasi, kelle Harju
maakohus mõistis mullu oktoobris süüdi eraviisilisele jälitustegevusele
ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamises. Toobal mõisteti lisaks süüdi
dokumendi võltsimises. See ei takista Toobalitki uuesti kandideerimast,
sealsamas Järva- ja Viljandimaal, kus Lehemetski on üles seatud.
Laste liivakasti-stiilis näpuga teistele kui (samuti) süüdlastele
osutamine Reformierakonda vastutusest ei päästa. Veel mõni päev tagasi
oleks erakond saanud Lehemetsa kandidatuuri maha võtta. Miks seda ei
tehtud, tuleb nüüd valijatele ja avalikkusele selgitada.
Olgu aga juba ette öeldud, et näiteks sellist juttu, et
Reformierakonna otsustajad polnud Lehemetsaga seotud uurimisest ja tema
ärikeelust teadlikud, toimetus ei usu. Isegi, kui iga lihtliikme puhul
ei pruugi info partei peastaapi jõuda, siis riigikokku kandideerijate
puhul ei ole taustauuring kindlasti tegemata jäänud. Lehemetsa
kandideerimine on Reformierakonna teadlik valik. Põhjus on lihtne –
eelmisel valimistel saadud 374 häält kuluks erakonnale ära nüüdki. Selle
nimel võib moraalse silma kinni pigistada küll.
Eile saabus meile kurb uudis, et 92-aasta vanusena on meie seast lahkunud suur eestlaste sõber tankiäss Otto Carius, kes tegi mehetegusid ka Narva rindel 1944, omades olulist rolli selle kevadtalvel vankadest puhastamisel. Tema arvele jäi sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki ja lisaks veel muud tehnikat. Alles möödunud jõuludel saatis meie Klubile jõulutervituse. Puhka rahus, hea Kamraad!
Allikas: Facebook
In memory of Otto Carius. RIP Hero!
Otto Carius "Tiigrid poris", üks tsitaat: "Tollal tahtsin ma parajasti hüüda: "Tuld!", kui Köstler närvid kaotas ja püüdis edasi liikuda. Venelane oli kõige rohkem 60 meetri kaugusel. Clajus lajatas talle veel õigeaegselt kere ja torni vahele. Tank keeras kraavi ja hakkas tossama. Meeskond ei andnud endast elumärki. Vene jalaväelased jooksid tee ääres laiali. Clajus tegeles vanelase ülejäänud tankidega, mis meeletus paanikas üksteisele otsa sõitsid ja end ümber pöörasid, ilma et oleksid mõelnudki lahingusse astuda. Ainult kaks T-34 kaheteistkümnest pääses meie tulest."
M.I.
Read more...
Mõne aja eest avasime uue veebilehe www.riigikoguvalimised2015.ee, kuhu hakkame koondama infot selle kohta, kes olid kooseluseaduse läbisurumises osalenud poliitikud ja kuidas on teised riigikogu valimistel osalevad kandidaadid meelestatud kooseluseaduse suhtes.
PALUN JAGAGE INFOT, et teave jõuaks võimalikult paljude inimesteni kõikjal üle Eesti!
Juba siis, kui
ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias arutati ägedalt kooseluseaduse üle,
panin tähele, et omavahel vaidlevatele rühmadele on lisandunud uus
grupp. See sarnaneb intellektuaalse K-komandoga: ümberlükkamatute tõdega
hambuni relvastatud, purustavad nad igaühe, kellel on julgust arvata
midagi teisiti, kui “euroopalikud” väärtused ette näevad. Keegi pani
neile tabava hüüdnime “Twitteri avangard”.
Nende meetod on iseenesest lihtne – tekitada olukorrast primitiivne
võrrand, mille ühel pool seisab “euroopalik väärtus” ja teisel pool
selle seisukoha ülimuslikkus ükskõik millise teistsuguse,
“mitte-euroopaliku” seisukoha suhtes. Euroopalikku väärtust ei tohi
panna kahtluse alla, see on aksioom ega kuulu arutelu alla. Isegi siis
mitte, kui aastasadade jooksul välja kujunenud väärtused satuvad
vastuollu viimaste aastakümnete jooksul tekkinutega. Milline neist on
“õige”, selle otsustab avangard.
Mul on paha olla, sest diskussioonist on saanud diktatuur. Neid, kes
julgevad välja öelda teistsuguse seisukoha, saavad kohe peksa, sest
avangardi jaoks on ajalehtede arvamusküljed kogu aeg avatud. Veel halvem
on see, et mõned toimetused on loobunud diskussioonide tasakaalukast
käsitlusest ja toetavad ainult ühte poolt (nagu oli selgesti näha
kooseluseaduse käsitlemisel). Ja keskustelu tooni jälgides paistab
silma, et eesmärk ei ole mitte selgitada, vaid sundida vastane jõuga
taanduma, taguda ta maa sisse ja häbistada nii, et ta enam iialgi ei
julgeks oma arusaamadega välja tulla. Twitteri avangard ei ole huvitatud
kompromissist, vaid nõuab tingimusteta alistumist.
Ma ei arva, et Twitteri avangard oleks eesmärgiks seadnud Eestis
valitsevate väärtuste ja mõtete maailma muutmise mägede ja orgudega
kaetud maastikust lamedaks arhipelaagiks (laenasin selle väljendi ühest
transgressiivsele kirjandusele pühendatud artiklist). Pigem on tegu
teatud enesekontrolli kadumisega (mida meedia oma päevakajaliste
kolumnide tellimustega tagant kütab) ning õhinapõhise tegutsemisega,
mille eest pole kaitsutud ka väga hästi haritud inimesed.
Küll aga annab olukord selgelt märku: ühiskondlik diskussioon Eestis
viibib pikaleveninud infantiilsuse seisundis ning neid, kes korvaksid
kadunud Lennart Meri, Jaan Krossi või Enn Soosaare targa ja
tasakaalustava rolli, olgu poliitikas, ühiskondlikus elus või avalikus
arutelus, pole ühiskonnas juurde tulnud. Eelmise põlvkonna kadumisega
tekkinud kultuuriline katkestus jätkub ikka veel.
See leht on trükitud EESTI EKSPRESSI internetiväravast Aadress http://ekspress.delfi.ee/archive/article.php?id=70597545
Read more...
Täna varikabinetti esitlenud Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) pakub
rahandusministriks partei aseesimeest Martin Helmet, kes leiab, et
Eestis pole mitte raha-, vaid mõistusepuudus. «Raha raisatakse vasakule
ja paremale hullupööra,» rääkis ta.
Ajaloolase
haridusega Helme ütles varikabineti esitlusel, et rahandusminister ei
pea olema riigi pearaamatupidaja, nagu seda oli Jürgen Ligi, ega ka
endine pankur, nagu on mitmel pool maailmas. «Sest see on ka põhjus,
miks kogu maailma majandus on omadega uppis,» leidis ta ja lisas, et
võimu teostatakse eelkõige rahaga, inimeste ehk personalipoliitikaga ja
regulatsioonidega. Neid kõiki on tema hinnangul Eestis seni valesti
kasutatud.
Rahandusministriks saades sooviks Helme enda sõnul vähendada
regulatsiooni, bürokraatiat ning ka makse. «Rahandus on kõige rohkem
ideoloogiline asi üldse, sest selle kaudu suunatakse tegelikult
ühiskonna arengut,» lausus ta.
Rääkides Konservatiivse Erakonna valimisprogrammi kuludest, ütles ta,
et kõigi lubaduste täitmine maksaks üle miljardi euro ehk veidi rohkem
kui Reformierakonnal. Vahe on tema sõnul selles, kellelt võetakse ja
kellele antakse. «Meie maksupoliitika ettepanekud on sellised, mis
vähendavad keskmise ja väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust.
Reformierakonnal on täpselt vastupidi,» märkis ta.
Erakonna kulukaim lubadus on käibemaksu alandamine 20 protsendilt 10
protsendile, mis nõuaks Helme hinnangul eelarvest 600–700 miljonit eurot
aastas. Samas jätaks see tema sõnul keskmisele Eesti perele kuus kätte
sada lisaeurot, parandaks sisetarbimist ja tööhõivet ning annaks kogu
majandusele kasvutõuke.
«Oleme arvestanud, et käibemaksu laekumine samal tasemel, mis see
praegu on, taastub sõltuvalt majanduskeskkonnast nelja kuni kuue
aastaga,» rääkis Helme, kelle sõnul leiab Konservatiivne Rahvaerakond,
et kolmeks-neljaks aastaks võib riigieelarve lasta majandusele
kasvutõuke andmiseks ka miinusesse.
Samuti soovib partei tõsta tulumaksuvaba miinimumi miinimumpalga
tasemele. See nõuaks Helme hinnangul riigieelarvest umbes 350 miljonit
eurot, mille tema arvates kataks niinimetatud pangamaks ehk Eestist
väljaviidava kapitali maksustamine. «Kui me paneme kokku 50 kõige
suuremat Eestis tegutsevat ja välisomanduses olevat ettevõtet ja vaatame
nende Eestist väljaviidavat raha, siis selle maksustamisel näeme me
250–300 miljonit eurot aastas kindlasti,» rääkis Helme.
Ta märkis, et erakonna hinnangul ei tohi võtta raha tavaliselt Eesti
inimeselt, kes teenib tegelikult 500 või 600 eurot kuus. «Võtta tuleb
Rootsi trollidelt, Norra trollidelt, suurtelt investeerimispankuritelt,
kellel on nii palju raha, et nad ei tea, mida sellega peale hakata,»
ütles ta.
Kolmanda kuluka lubadusena tõi Helme esile idee, mille kohaselt
kustutataks abielus oleva noore pere kodulaenust keskmist laenu suurust
arvestades 25 protsenti iga kord, kui perre sünnib laps. Tema hinnangul
aitaks see Eesti iibekriisist välja tuua. Sellise programmi käivitamine
eeldab Helme sõnul tulumaksu tõstmist 25 protsendile, mis kataks
erakonna arvutuse järgi kodulaenu tasumiseks vajalikud kulutused.
Lisaks on Helme hinnangul võimalik kokku tõmmata ka palju praegusi
kulutusi, näiteks erakondade riigieelarvelise toetuse kaotamine aitaks
katta juba veerandi partei hambaravi hüvitamise lubadusest. «Me näeme
riigieelarves ikkagi kümnete, kui mitte sadade miljonite eurode ulatuses
raiskamist ja legaliseeritud korruptsiooni. Me näeme, kuidas Eesti
lihtsalt pillub raha tuulde välisabi nime all. Me näeme tänaval
nii-öelda sotsiaalkampaaniaid, mis on kõik maksumaksja taskust tehtud,»
lisas ta. Riigikogu valimised toimuvad 1. märtsil.
Ungari „ootamatul“ käitumisel on kaks jalga: üks on rahvuslik, teine aga majanduslik. Seekord uurime „esimest jalga“.
„Uinuv
mõistus sünnitab koletisi“ – selle Hispaania maalikunstniku Francisco
Goya maailmakuulsa maali pealkirja võib maakeelde tõlkida ka nõnda:
tihtilugu kardetakse ja ka taunitakse seda, mida ei tunta. See kehtib ka
hukkamõistvate hinnangute andmise kohta Ungari idapoliitikale, eriti
Ukraina-poliitikale.
Mis on siis pannud Ungari käituma Ukraina
suhtes tõrjuvalt, Venemaa suhtes aga sõbralikult? Lühidalt öeldes kaks
asjaolu: 1) soov kaitsta Ukraina võimu all olevaid ungarlasi ja 2) soov
muuta oma majandus vähemhaavatavaks ja seeläbi parandada Ungari elanike
eluolu. Kuna Ukraina on mõlema eesmärgi saavutamisel Ungaril teel ees,
Venemaa aga toimib (on juba toiminud!) ustava liitlasena, siis ongi
Ungari võimude kurss ajapikku muutunud Ukraina-vastaseks ja
Venemaa-meelseks.
Ukraina võimu all on iidne ungarlaste ala
Ukraina
kriisi süvenedes koondus Ungari võimude tähelepanelik pilk üha enam
Ukraina läänepoolseimale piirkonnale – Taga-Karpaatia oblastile. Seal
elab nimelt arvestatav hulk (eri andmetel 156 000–200 000) ungarlast,
kellest üsna paljudel on ka Ungari kodakondsus. Ungarlased moodustavad
Taga-Karpaatia elanikkonnast u 12%.
Ukrainas pelgavad üsna
paljud, et Ungari kasutab ära Ukraina nõrgestatust ja hõivab
Taga-Karpaatia. Seda kartust on väljendatud nii Ukraina ajakirjanduses
kui ka poliitikute hulgas. Esmapilgul võib tekkida küsimus: „Kuidas see
oleks üldse tehniliselt võimalik, kui ungarlasi on Taga-Karpaatia
elanikest kõigest tosinkond protsenti? Mis jõuga saaks Ungari võimud
minna ülejäänud 88% tahte vastu?“
Vastus on lihtne: lõviosa
(vähemalt 75%) Taga-Karpaatia elanikest moodustavad russiinid, kellest
omakorda lõviosa suhtub Ukrainasse pehmelt öeldes tõrjuvalt, Ungarisse
ja ungarlastesse aga suure poolehoiu ja austusega.
Nii russiinid
kui ka ungarlased on Taga-Karpaatia põlisasukad. Neil on seljataga
vähemalt tuhat aastat kõrvutielamist ja ühiseid võitlusi. Nimelt kuulus
praeguse Taga-Karpaatia ala X sajandist kuni Esimese maailmasõja lõpuni
ja taas aastail 1939–1944 Ungari Kuningriigi koosseisu. Ukrainaga ei
olnud kummalgi rahval midagi ühist kuni Teise maailmasõja lõpuni, mil
Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu vahelise kokkuleppega 25. novembrist
1945 loovutas esimene selle ala viimasele.
Esimese maailmasõja
lõpetanud Trianoni rahulepinguga 4. juulist 1920 määrati nüüdse
Taga-Karpaatia ala Tšehhoslovakkiale. Põliselanike arvamust ei küsitud,
ala kuuluvuse osas mingit rahvahääletust ei korraldatud, kuigi ungari ja
russiini haritlaste eestvõttel oli kogutud rahvahääletuse taotlusele
lühikese ajaga vähemalt 35 000 toetusallkirja.
Ungarlaste ja
russiinide tasalülitamine jätkus nii Tšehhoslovakkias, Nõukogude Liidus
kui ka – alates 1991. aastast – iseseisvas Ukrainas. Russiinide
Ungari-meelsuse mõistmiseks piisab siinkohal ainult kahe tõsiasja
meenutamisest: 1) Ungari võimud on alati pidanud russiine omaette
rahvuseks, Nõukogude võim ja hiljem Ukraina võim peab neid aga ikka vaid
ukraina rahva hõimuks (võrdluseks: eraldi rahvuseks peavad russiine ka
näiteks Poola, Tšehhi, Slovakkia, Serbia, Horvaatia ja Venemaa); 2)
Ungari võimu all olles russiinide haridus- ja kultuurielu arenes,
omakeelseid koole tuli üha juurde, Nõukogude ja Ukraina võimu all aga
taandarenes ja russiinikeelsed koolid suleti.
Nii russiine kui ka
ungarlasi solvas hingepõhjani, kui 2002. aasta 15. märtsil andis
toonane Ukraina president Leonid Kutšma postuumselt Ukraina kangelase
aunimetuse omaaegsele Karpaadi-Ukraina juhile – Augustin Vološinile
(1874–1945). Nimelt oli Vološini korraldusel kästud koonduslaagrisse
paigutada kõik russiinid, kes end ukrainlaseks ei pea. (Lõviosa russiine
ei teinud seda toona ega tee praegugi.) Karpaadi-Ukraina valitsuse
hoiak oli negatiivne ka Ungari ja ungarlaste suhtes. 15. märtsil 1939
loodud riigikese eluiga jäi aga ülilühikeseks – juba samal päeval olid
kohal Slovakkia väed, päeva-paari pärast omakorda Ungari väed ja 18.
märtsil, pärast Ungari–Slovakkia relvakonflikti, lakkas Karpaadi-Ukraina olemast.
„Iseenesestmõistetavalt“
ei küsitud kummaltki Taga-Karpaatia põlisrahvalt ei 1945. ega 1991.
aastal, kas ta ikka tahab elada (Nõukogude) Ukraina võimu all.
Lääne-Ukraina haldusjaotus. www.nationsonline.org/oneworld
Ungari taotleb Taga-Karpaatiale autonoomiat
„Karpaatia
regioonis elavatel ungarlastel on õigus topeltkodakondsusele,
kodanikuõigustele ja autonoomiale,“ ütles 2014. aasta mais, pärast taas
ülivõimsalt võidetud parlamendivalimisi oma programmilises kõnes Ungari
peaminister Viktor Orbán. Ta rõhutas, et just seda Ungari valitsus
tekkiva uue Ukraina juhtidelt ootabki.
Orbáni sõnade ajendiks oli
mure rahvuskaaslaste olukorra pärast, kuna pärast 2014. aasta
veebruarikuist võimuvahetust Kiievis ei olnud Taga-Karpaatia ungarlaste
ega russiinide olukord põrmugi paranenud. Pigem vastupidi. Näiteks üks
esimesi Ukraina uue võimu ettevõtmisi oli tühistada seadus, mis oli
taganud ungari, russiini ja rumeenia keelele Taga-Karpaatias
regionaalkeele staatuse.
Taga-karpaatlastele ja Ungari
valitsusele tekitasid muret ka äärmusrühmituse Parem Sektor salkade
„karistusretked“ ungari enamusasustusega aladele, millega taheti
kohalikke ungarlasi „võõrutada Ukraina-vastastest mõtetest“. Ungari
välisministeerium väljendas toona selle vastu ägedat protesti, esinedes
Taga-Karpaatia mõlema põlisrahva kaitsjana. Kui 2014. aasta mais võtsid
relvastatud isikud aga Ukrainas pantvangi ühe ungarlase, asus Ungari
sõjaväe terrorismivastane üksus otsima teda seal juba oma käel.
Ukraina
ja Ungari suhted pingestusid veelgi 2014. aasta suvel, kui Ukraina
võimud kuulutasid välja osalise mobilisatsiooni ja riigi idaosas
käivasse sõtta saadetavate hulka võeti ka Taga-Karpaatia
ungarlasi. Ungari võimud avaldasid selget rahulolematust selle otsusega,
taga-karpaatlased ise korraldasid augustis aga lausa
massimeeleavaldusi.
Taga-Karpaatia reservväelaste väljaõpe on
olnud nimelt Ukraina riigi olemasolu kestel nii kehv, et nad ei oleks
väljaõppinud Vene sõjaväelastele ja palgasõduritele tõsiseltvõetav
vastane. Pigem kahuriliha. Ukraina võimudele pandi pahaks sedagi, et
need ei vaevunud kodumaale tooma välismaistes kriisikolletes viibivaid,
väga hea väljaõppega Ukraina rahuvalvajaid, vaid lükkasid ette hoopis
nõrga ettevalmistusega tavakodanikud.
Valimismängud ungarlaste tasalülitamiseks
Pinget Ungari–Ukraina suhetesse on lisanud ka Ukraina keskvõimu käitumine Taga-Karpaatia ungarlastega valimistel.
Nimelt
pettis Petro Porošenko sealseid ungarlasi, kui oli veel
presidendikandidaat. 2014. aasta 1. mail Ungvári (=Užgorodi) linnas
allkirjastas üks kahest ungarlaste mõjukast
poliitilisest esindusorganisatsioonist, Taga-Karpaatia Ungari
Kultuuriliit (TKUKL), koostööleppe Porošenkoga, milles lubas viimast
toetada presidendivalimistel. Vastutasuks lubas Porošenko sellessamas
leppes, et tagab ungarlaste esindajale koha parlamendis.
Kui
selgus, et parlamendivalimised (toimusid 26. oktoobril) peetakse siiski
vana valimiskorra järgi, taotles TKUKL riigi keskvalimiskomisjonilt, et
Taga-Karpaatiasse loodaks üks selline valimisringkond, mis toimiks
majoritaarse valimissüsteemi järgi ja arvestaks ungarlaste huve.
Komisjon lükkas taotluse aga tagasi, põhjendades seda muu hulgas
sellega, et majoritaarsete valimisringkondade piire
valimisprotsessi ajal muuta ei tohi.
Seepeale sekkus kohe Ungari
valitsus, nimetades toimunut kahetsusväärseks ja Taga-Karpaatia
ungarlaste õigusi rikkuvaks. Valitsus teatas, et Ukrainas valitsev
olukord, kus vähemusrahvuste õigused ei ole tagatud seaduste ega
poliitiliste lubadustega, on rahutust tekitav. TKUKL omakorda teatas, et
kaebab Ukraina Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
Porošenko suutis
pinge ajutiselt maandada, käskides TKUKLi esindajale, Taga-Karpaatia
oblastinõukogu aseesimehele László Brenzovicsile anda oma partei
valimisnimekirjas 62. koha. See pidi tagama kindla parlamenti saamise.
Ja tagaski: 10. novembril 2014 kohtus Brenzovics peaminister Orbániga
juba Ukraina parlamendiliikmena.
Valimisringkondade piire oli
muudetud – ungarlaste kahjuks – juba Viktor Janukovõtši valitsusajal.
Enne 2012. aasta parlamendivalimisi muudeti 73. valimisringkonna piire
(ungari valijad on seal alati enamuses olnud) nii, et arvuka ungari
elanikkonnaga Beregszászi (=Beregovo) rajoon poolitati kahe
valimisringkonna vahel, kus kummaski ei ületanud ungari valijate osakaal
33,6%. Nii välistati ungari kandidaadi võidušansid ja tagati sissepääs
oblasti asekubernerile Ivan Buškole.
2012. aasta valimistel
ungarlased oma parlamendisaadikuta siiski ei jäänud. Selle sai
Regioonide Partei nimekirjas kandideerinud István Gajdos –
Taga-Karpaatia ungarlaste teise mõjuka poliitjõu, Ukraina Ungarlaste
Demokraatliku Partei (UUDP) juht, kellele anti kindla parlamentipääsu
tagav 72. koht.
Ungarlaste väljatõrjumise alguseks poliitelust
võib pidada eelmise kümnendi keskpaika. Näiteks ei 2006. ega 2007. aasta
(proportsionaalse korra järgi peetud) valimistel ei leidunud neile
üleriiklike parteide valimisnimekirjas ainsatki parlamentipääsu
võimaldavat kohta. Kõigil enne seda toimunud valimistel oli valimiskord
ja -ringkondade piiri kulgemine taganud selle, et vähemalt üks ungari
kandidaat osutus ikka valituks.
Muide, Brenzovics ütles
ajakirjandusele 2014. aasta septembris, pärast Porošenko partei
valimisnimekirjas parlamentipääsu tagava koha saamist, et TKUKL ei loobu
oma hagiplaanist ikkagi.
Plaan: russiini-ungari konföderatsioon
Ungarlaste
ja ka russiinide autonoomiataotlus tugineb kahe, 1991. aastal peetud
rahvahääletuse tulemustele. Nimelt küsiti 1991. aasta 1. detsembril
Taga-Karpaatia elanikelt, kas nad soovivad oblastile autonoomiat,
Beregszászi rajooni elanikelt aga, kas nad soovivad ungari
valimisringkonna loomist. Esimesele küsimusele vastas jaatavalt 78%,
teisele aga 81,4% osalenutest. Kuna samal päeval peeti ka Ukraina
iseseisvusreferendum ja presidendivalimised, siis oli osavõtt väga
aktiivne ja väljendas Taga-Karpaatia elanikkonna tahet ilmekalt.
Ukraina
võimud kuulutasid toona mõlemad kohalikud rahvahääletused
õigustühiseks. Ainus mööndus, mis Taga-Karpaatia põliselanikele tehti:
lubati rajada vabamajandustsoon.
Mõlemad põlisrahvad peavad
toonaseid referendumeid aga oma autonoomiataotluste õiguslikuks aluseks
praegugi. Olles kogenud keskvõimu soovimatust nende vajadusi rahuldada,
töötasid mõlemad välja ühise haldusüksuse kava. Selle nimeks saaks
Taga-Karpaatia Russiinide ja Ungarlaste Regionaalne Konföderatsioon.
Võim jaguneks seal russiinide ja ungarlaste vahel võrdselt. Russiini
enamusega ala pealinnaks saaks Munkács (=Mukatševo), ungari enamusega
ala omaks aga Beregszász. Seadusandlik võim kuuluks ühisparlamendile –
Ungari-Russiini Rahvuskogule.
Konföderatsioonikava loojate peamised põhjendused on järgmised: 1)
ungari enamusasustusega osa luuakse autonoomse oblastina Euroopa Liidu
regionaalpoliitika raames (märksõna „regioonide Euroopa“); 2)
Taga-Karpaatia ungarlaste autonoomne oblast oleks üheaegselt sillaks
Ukraina ja Ungari, Ukraina ja NATO ning Ukraina ja Euroopa Liidu vahel; 3) kõnealune autonoomne üksus võib muutuda piirkonna majanduse eestvedajaks.
Plaani
ilmsikstulekul (2013. aastal Taga-Karpaatia internetiväljaandes
Tribuna) puhkes Ukraina ajakirjanduses äge vaidlus, mille käigus seda
autonoomiakava enamasti tauniti, vaikides samas maha selle õigusliku
aluse – kaks 1991. aasta rahvahääletust. Ukraina keskvõim on katsunud
autonoomiakavast võimalikult kaua vaikides mööda minna, peljates sellele
„liigset reklaami“ teha ja ühtlasi Ukraina–Ungari suhteid tunduvalt
halvendada. Ungari seevastu on osutanud russiinidele nende taotluste
lihvimiseks ja levitamiseks abi, näiteks lubanud korraldada Ungaris
teemakohaseid üritusi.
Taga-Karpaatia elanike suurenev mõju Ungari poliitikale
Taga-karpaatlased
mõjutavad Ungari riigi poliitikat viimastel aastatel üha rohkem: neil
on (topelt)kodakondsus ja seetõttu ka (topelt)valimisõigus.
Topeltkodakondsust lubav seadus võeti Ungari parlamendis vastu 2010.
aasta mais (hääletustulemus: 344 poolt, 3 vastu ja 5 erapooletut) ning
jõustus 2011. aastal. Põhjendus: moraalne toetus ungarlastele, kes
mingil põhjusel on ajaloo jooksul sattunud elama väljapoole praegust
Ungari riiki. Topeltkodakondsuse taotlejal tuleb esitada tõend selle
kohta, et ta ei ole kohtulikult karistatud, ning tõendid ungari päritolu
(arhiiviväljavõte, mis tõendaks lähisugulaste sündi endisel Ungari
alal) ning ungari keele oskuse kohta algtasemel. Sel moel kodakondsuse
saanu ei pea kolima Ungarisse. Vastupidi, seaduse loojad eeldasidki, et
enamik topeltkodanikke jääb elama oma asukohamaale, eriti kui selleks on
mõni Ungari naaberriik.
Tänavukevadise seisuga oli
Taga-Karpaatia elanike hulgas selliseid topeltkodanikke hinnanguliselt u
70 000. See arv pärineb sealsetelt ungari organisatsioonidelt. Täpset
arvu ei teata, kuna Ungari võimud ei kipu seda avalikustama.
Peamine
kaalutlus topeltkodakondsuse taotlemisel on Taga-Karpaatia elanikel
küll majanduslikku laadi (topeltkodakondsus laseb neil vabalt liikuda ja
töötada Euroopa Liidus), kuid vähetähtis ei ole ka soov mõjutada
poliitikat. Seetõttu on Ungari poliitjõud vägagi sunnitud arvestama nii
Taga-Karpaatia kui ka teiste Ungari naabermaade ungarlaste meelsusega.
Kuna Ungari naaberriikides elavate ungarlaste (ja mitte-ungari päritolu
Ungari kodanike) isamaalisus on keskmise Ungari ungarlase omast suurem,
siis koguvadki mainitud piirkondades tavakohaselt suurima häältesaagi
peaminister Orbáni juhitav Noorte Demokraatide Liit (ungari k
lühendatult FIDESZ) ning rahvuslaste erakond Parema Ungari Nimel (ungari
k lühendatult Jobbik).
Mõlema partei poliitikud „hoiavad kätt
aja pulsil“ Taga-Karpaatias(ki): käivad seal tihti valijatega kohtumas
ja korraldavad muid üritusi. Jobbiku nimekirjast Euroopa Parlamenti
valitud Béla Kovácsil oli kuni 2014. aasta septembrini Beregszászis oma
kontor ja heategevusfond. 1. oktoobril teatasid aga Taga-Karpaatia
internetiväljaanded, et oblasti prokuratuuri nõudel oli kohus Kovácsi
esinduse sulgenud. Prokuratuur süüdistas Kovácsit sekkumises Ukraina
siseasjusse ja separatistlikus tegevuses. Taga-Karpaatia topeltkodanike
mõju Ungari poliitikale see kohtuotsus aga ei kahanda. Pigem vastupidi.
Tuntava osa neist moodustavad isikud, kes olid saanud Ungari
kodakondsuse juba enne topeltkodakondsust lubava seaduse sündi, ent
hoidnud alles ka oma Ukraina passi.
Olukorda komplitseerib
oluliselt asjaolu, et Ukraina seadused topeltkodakondsust ei luba. (Seda
vaatamata sellele, et Ukraina uue režiimi võtmepoliitikute hulgas on
palju Ukraina–Iisraeli kodakondsusega isikuid.) Seetõttu nõuavadki
Ungari võimud eesotsas peaminister Orbániga Ukrainalt Taga-Karpaatia
asukatele topeltkodakondsuse lubamist nii visalt.
Parim
pingemaandusviis antud olukorras on järgida „regioonide Euroopa“
põhimõtet: lubada rajada Taga-Karpaatias russiinide ja ungarlaste
konföderatsioon. Vastasel korral ei ole Ukraina võimudel
põhjust imestada, kui see ala eraldub riigist täielikult. Tasub
meenutada, et nimekas Itaalia geopoliitikaajakiri Limes ennustas juba
2009. aastal – siis, kui Ukraina kriisist ei olnud veel lõhnagi! – , et
pingete kasvades laguneb Ukraina (vähemalt) kolmeks osaks. Kas Ukraina
juhtkond oskab sellest vajalikud järeldused teha või mitte, näitab juba
aeg.
Tõnu Kalvet on ungari keelt oskav ajakirjanik ja tõlkija, ajalehtede Rahvuslik Teataja ja Eesti Maleelu peatoimetaja.
Eesti riigi sünd on fikseeritud 2.
veebruaril 1920 Tartu
rahulepinguga. Selles on täpselt märgistatud riigi piir Eesti ja Venemaa vahel.
See tähtis dokument sai võimalikuks tänu Eesti rahva vaprale vastupanule
Vabadussõjas.
23. august 2014 oli ajalooline
tähtpäev. Möödus 75 aastat Molotov-Ribbentropi paktist (MRP) ja selle lisadest,
mis sõlmiti Moskvas 1939. aastal.
Vene endine riigijuht Mihhail
Gorbatšov oma administratsiooniga tühistas MRP aastapäeva. Asjaliku artikli
sellest ja Balti apellist on kirja pannud vabadusvõitleja Mart Niklus ajalehes
Rahvuslik Teataja, detsember 2014 nr 31, mida tasub lugeda.
Nõukogude Liidu seadused,
korraldused ja muud okupatsiooniga seotud dokumendid Eesti Vabariigis on
tühistatud.
Siit lahkudes jättis võõrvägi aga
oma valdusse Narvataguse ala ja Petserimaa. Meie riigi poliitikud lausa
hüsteeriliselt põlevad tahtest ära anda osa meie seaduslikust maast. Meie
naaber Venemaa juhtkond on igati analüüsinud 1920. a Tartu rahulepingu
jõulisust ja legitiimsust. Jõutigi arusaamisele, et lepingu kehtivuse tunnused
on täiesti olemas ja et kõige efektiivsem moodus need tunnused hävitada on
eestlastest valitsejate endi kaasaaitamise läbi … Kui meie legitiimne valitsus
äraandmise pressinguga rikub oma lepingut ise, siis riigi ülejäänud
territoorium ei hakkagi kandma juriidiliselt järjepideva riigi tunnust.
Tulemusena hakkab kehtima stalinlik ütlus: „Pole inimest pole probleemi.“ Ja
väikeriigi kohta: „Pole seaduslikku riiki, pole ka põlisrahvust.“ Või: „See on
uus riik Vene riigi lagunemise tulemusena ja koos sellega kehtivad siin uued
seadused…“
Teeme väikse mäluvärskenduse: „Kes
need karvased siis on või olid kes eesti rahvast lollitavad ja aitavad
moonutada ajalugu?“
Lennart Meri – kes sihikindlalt
tegutses välisministrina ja väevõimuga soovis olla riigi president. GRU
esindajana kavalalt ja truult täitis Vene valitsuse soove. Mere piiri muutmine
Soome lahes, territooriumi tükeldamine…
Marju Lauristin – kes oli ideeline
kommunismiehitaja, propagandist, väiksed muudatused N Liidu koosseisus, eri või
kaubandustsooni eestvedaja, riigi territooriumi tükeldaja. Kui tema soov oleks
täitunud, siis Lauristinist saanuks tsooni peasekretär. Lennart oma presidendi
sooviga rikkunud kõik ära. Polegi suurt viga, nüüd paigutati Lauristin EL
tsentrumisse…
Edgar Savisaar – tema osaline
tegevus ideelise kommunistina on selgumas 1987-1990. a ajalehti lugedes ja
mõneski muus suhtes naabervõimuga… Gorbatšov andis Savisaarele tõuke olla
Baltikumi kindralkuberner…
Arnold Rüütel – president, kellele
andsime üle 13 000 allkirjaga paki Eesti Vabariigi riigipiiri kaitseks 22.
märtsil 2005, kuid reageering oli null, vastust pole senini saanud…
Ene Ergma – kellele andsime üle
kahetuhande allkirjaga paki oma riigipiiri kaitseks, tulemus sama… Riigikogu
istungjärkude stenogrammidest on näha, et Ergma soovib tükeldada Eestimaad aga
rahva ees esinedes kaitseb Tartu rahulepingut. Kuidas seda mõista?
Kahepalgeline…
Välisminister Siim Kallas – kes 7.
juulil 1996 parafeeris Eesti-Vene piirilepingu Petroskois, lisaks veel palju
muid seike rahadega…
Andres Tarand – kes kuu aega
peaministrina Helsingis esinedes andis 18. detsembril 1994 Venemaale üle osa
Eestimaad ja selle tähistamise puhul tõmbas londi umbe nii, et Tartuni oli
alkoholi vingu tunda… Koputas kah…
Marko Mihkelson – kes tunneb uhkust
„tehnilise piirilepingu“ kui oma elutöö edastamisel Riigikogule. Üks lugemine
on juba toimunud (Ukraina sündmused segasid vahele)… Ühinen paljude arvamisega:
Üks esimese kursuse tudengi kursuse töö pole riigi dokument!
Välisminister Urmas Paet – kes ei
ole ühtegi lauset poetanud Eesti Vabariigi territooriumi terviklikkuse
kaitseks.
Trivimi Velliste – kes ignoreeris
ÜRO konvektsiooni artikkel 2 norme. Nüüd see neutraalvee riba osutub suureks
ohuks nii Eestile kui ka Soomele. Otsustati VII Riigikogu II istungjärgul 21.
jaanuar 1993.
Peaminister Andrus Ansip –
tegevusetus riigi terviklikkuse taastamiseks, jõuline manipulaator…
Peaministrina reformis pikka aega niiviisi, et riigi põliselanikud hakkasid
omale uut eluriiki otsima…
Mis peaks tegema?
1. Marko Mihkelson peab Riigikogust
oma „tehnilise piirilepingu“ soperduse tagasi võtma.
2. Riigikogus tühistada uue
piirilepingu esimene lugemine.
3. Diplomaatilise teenistuse kaudu
esitada Venemaa valitsusele nõudmine meie veel okupeeritud territooriumid Eesti
Vabariigile tagastamiseks võttes aluseks 1920. a Tartu rahulepingu sätted ja
1939. a MRP tühistamise. Saata see ÜRO, EL ja kõikide riikide esindustesse,
kellega Eesti Vabariigil on diplomaatilised suhted.
4. Taastada kõikides koolides
geograafilised kaardid 1920. a Tartu rahulepingus fikseeritud piiridega.
5. Taastada ajalooline tõde ja õpe
Vabadussõjast kuni nüüdisajani koolides.
6. Lõpetada televisioonis
igapäevaselt õgvendatud Eesti Vabariigi kontuuri näitamine.
7. Üks eksemplar okupatsioonist
vabastamise nõudest köita kõvadesse kaantesse ja hoida eriti tähtsa dokumendina
1920. Tartu rahulepingu originaali kõrval.
8. Taastada Soome lahes merepiir –
12 meremiilivastavalt rahvusvahelistele
normidele. Peipsi järvel taastada Piirisaare poolt tuleva ja Narva jõesuudmes
lõppeva piiri ristumise endine asukoht.
Lõpetuseks.
Alates 1990. aasta riigitaastajate
st tõelise vabaduse eest võitlejate ettepanekuid pole võetud kuulda, pole
toimunud desovetiseerimist, endisaegne nomenklatuur jäi taastamist juhtima.
Näiteks kirjanik Miina Hint, kes on esinenud Tallinnas üle saja korra
nõudmisega taastada riigi territoriaalne terviklikkus.
Siinkirjutaja on oma karuplakatiga
63 korda Eestimaa rahva ees esinenud, Tartu
rahu eest võidelnud. Lisaks veel 5 päeva näljastreiki Riigikogu ees…
Vabadusvõitlejad, endised
poliitvangid oma nõudmiste ja ettepanekutega aga …pole ühtegi tõsiseltvõetavat
arutelu toimunud.
Meie poliitikud võiksid omaks võtta
pimeda ajaloodoktori Aldo Kalsi pöördumisi rahva poole.
.svg.png)
