PAUL TAMMERT: Kehtestame korda või abistame ohvrit?
29.06.2014. Tallinnas
Oli au osaleda kevadel Kannatanuabi konverentsil, kus arutleti
majanduskuritegevuse teemadel. Selle konverentsi ettekanded olid
tähelepanuväärseks näiteks bürokraatliku valitsuskultuuri võidukäigust
Eestis.
Konverentsi avaettekande tegi Justiitsministeeriumi
kriminaalpoliitika asekantsler, kes käsitles põhjalikult seadusloome
arenguid ja planeeritavaid muutusi karistuspoliitika valdkonnas. Talle
järgnes Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani ettekanne märgilise
tähendusega menetlus- ja kohtupraktikast. Mõlemad ettekanded keskendusid
seadusloome kaudu korra kehtestamise nüanssidele ning
karistuspoliitikale, mille eesmärgiks on sundida kodanikke järgima
kehtestatud seadusi.
Küsimuste voorus, palusin siis headel esinejatel selgitada: miks ei
maininud nad oma ettekannetes sõnagagi kuriteo ohvreid ja
majanduskuritegude läbi tekitatud kahju kompenseerimise korda, kuigi
konverentsi korraldaja on Kannatanuabi korraldav organisatsioon ja majanduskuritegevuse probleemiks on kurjategija poolt tekitatud majanduslik kahju.
Vastus oli tähelepanuväärne – kumbki esinejatest ei osanud selle küsimuse peale midagi kosta ega kommenteerida!
Meenutasin, et iidses Sumeris ning nende kultuuri omakasupüüdlikus
vormis edasikandnud juutidel keskendus õigusemõistmise protsess just
nimelt kuriteo käigus ohvrile tekitatud kahju suuruse tuvastamises ning
selle kompenseerimise korra kehtestamises. Rahu taastati kogukonnas rahaga, mis kompenseeris tekitatud kahju!
Hea näide on ka tänane Palestiina Gaza-sektor, kus juba aastaid pole
enam riiki – ei maksuametit ega ka riigiametnikke (kuna keegi palka ei
maksa). Kuna pole ei kohtunikke ega vanglaid, siis lahendataksegi
toimepandud kuriteod just nimelt kahju tuvastamise ja selle
kompenseerimise viisil. Nii on näiteks tapetud inimese hind keskmiselt
4,5 kg kulda ja selle peab tasuma mõrvar ise või tema perekond või tema
hõim. Ja alles siis, kui nad ei valmis tasuma õiglast kahjutasu, tekib
küsimus kuriteost ja selle karistamisest.
Tänases Eestis räägivad riigiametnikud kogu aeg ennetusmeetmetest,
mida juurutatakse kuritegevuse piiramiseks. Kuid millistest
ennetusmeetmetest me räägime, kui kuriteo toimepanek on muudetud
maksimaalselt kasulikuks.
Kui paned toime kuriteo ja läheb õnneks, võid selle arvelt mõnusalt
ära elada. Kui aga läheb halvasti ja jääd vahele, siis saad tasuta
elamise ja toidu veel pealekauba. Loomulikult kaasnevad sellega ka
mõningased liikumisvabaduse piirangud, aga kuhu sa talvisel ajal, kui
väljas on külm, ikka minna tahad.
Ehk asja üle sügavalt järele mõeldes tekib mul ketserlik küsimus. Kas
bürokraatia mitte ei vajagi oma võimu õigustamiseks ja kindlustamiseks
kurjategijaid. Eks see selgita ka praktikat, et paljusid kuritegusid ei
taha keegi uurida ning mõnedele kurjategijatele – nn „vasikatele“ –
maksavad ametnikud lausa palka. Tõsi ametlikus versioonis – info
kogumise eest. Aga ikkagi?
Kas ei oleks paremaks kuritegevust ennetavaks meetmeks see, et iga
kuriteo toimepanija peab esmajoones tasuma tekitatud kahju. Ja riigi
ülesandeks oleks selle kahju suuruse tuvastamine ja määratud summa
väljanõudmine.
Vaata veel: https://www.kannatanuabi.ee/et/ekspertarvamus?category_id=267
Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/06/29/kehtestame-korda-voi-abistame-ohvrit/