Varro Vooglaid: Mis on järele jäänud arstieetikast

Mis on järele jäänud arstieetikast ja arsti kõrge väärikusega kutsumusest? Meenutagem selle uudise taustal Hippokratese vande algset teksti:

"Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida. Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu. Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks. Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada..."

Oh vabadus, mida kõike nad sinu nimel ka ei tee...

Allikas: Facebook

Read more...

David Icke: Lähis-Ida konflikt põhineb suurel pettusel ja valedel

Juulis 2014 andis Rootsi veebiraadiole Red Ice Radio intervjuu inglise kirjanik ja vandenõude uurija David Icke, kes rääkis konfliktist Lähis-Idas ja sellega seonduvatest vandenõudest, probleemidest Euroopas ning toonitas, et me peame vaatama suuremat pilti ja mitte nägema ainult seda, mida meid on õpetatud nägema. Icke on viimastel aastakümnetel kirjutanud üle 20 raamatu, uurinud universumi saladusi ja jõude, mis manipuleerivad meie reaalsusega.

Oleme ka varem rääkinud eliidi ülemvõimust Lähis-Ida riikides ning nüüd on seal pildile ilmunud ISIS Iraagis. Täieliku kaose tekitamine paljudes regioonides on midagi, mida globalistid kõige paremini oskavad. Arvan, et nad tahavad läänes massilise immigratsiooniga alustada kultuuridevahelist sõda lisaks kolmandale maailmasõjale. Mis sa sellest arvad?
See on kindlasti nii, sest USA pole kunagi Iraagist lahkunudki, vaid asendanud ametlikud sõdurid eraarmeedega, kes kõik alluvad samamoodi Pentagonile. Kolmas maailmasõda on lihtsalt sõda, mis mõjutab tervet maailma, see võib kesta vaid paar aastat nagu eelmised või pikemal perioodil, mis on siinkohal tõenäolisem. See on klassikaline probleem-reaktsioon-lahendus meetod, kus luuakse kaos, et tekitada uus kord kabaali (Icke ja paljud teisednimetavad nii globaliste – toim.) maailmavaate järgi.
Nad õigustavad sõda terrorismile Lähis-Idas 11. septembri rünnakutega, kuid on seal tekitanud aina rohkem ebastabiilsust ja segadust nagu ka Afganistanis, Liibüas jm. Gaddafi valitsemise ajal oli riik kõrgeima elatustasemega kogu Aafrikas, siis kasutati tüüpilist taktikat: mässulisi hakati treenima, relvastama ja rahastama. Nad ründasid valitsust ja poliitikud olid vait, kuid niipea, kui Gaddafi midagi ütles, süüdistati teda oma inimeste tapmises. Liibüa pommitati tagasi kiviaega ja samasugust võtet prooviti Süürias, kuhu palgati samad inimesed. See võib tunduda vastuoluline, kuid süžee on ühine: teha seda, mis on parim suure plaani suhtes.
Mõnikord on vaja kasutada islamiterrorismi ettekäändena, et vallutada teatud riiki, teinekord selleks, et nemad vallutaksid sinu eest. Usun, et Süüria puhul loodeti sama tulemust, kuid Assad hakkas rohkem vastu. Kogu selle kaose keskel ilmus järsku rühmitus ISIS, kes oli hambuni relvastatud ja tugevalt rahastatud ning hakkas Iraaki samm-sammult vallutama. Mind hämmastab selle juures Iisraeli vaikimine: nemad on esimesed ütlema, et eksisteerib islami plaan, mis näeb ette Levanti piirkonna anastamist. Aastate jooksul on näha olnud, et kui Lähis-Idas hakkab midagi käärima, siis Iisrael tunneb ennast ohustatuna ning Benjamin Netanyahu ei tee seega midagi “halba“, sest teeb koostööd USA-ga.
Kui sul on religioon, mis on vankumatu ning sa ei ole rahul sellega, et kellelgi teisel võib oma arvamus olla, isegi samade tõekspidamiste juures, siis on nendel inimestel sinuga lihtsam manipuleerida. Kirjutasin ammu oma raamatutes, et Iisrael plaanib sunniidid  ja džihadistid teineteise vastu ässitada ning jagada ja valitseda niimoodi kogu islamimaailma. See on osa nende Suur-Iisraeli (The Greater Israel) ideoloogiast. Gazas toimub juba pikemat aega etniline puhastus, kus läbirääkimiste ja kohtumistega venitatakse sellega ühele poole saamist.

Kui vaadata suuremat pilti, siis on näha, et kogu konflikt põhineb suurel pettusel ja valel. Tänapäeva iisraellastel ei ole ajaloolist ega geneetilist sidet iidse Iisraeliga, sest nad põlvnevad hoopis Kasaari rahvast, kelle nende kuningas Kagan muutis 740. aastal judaistideks. Seda ei räägi ainult mina juba aastaid, vaid ka teised uurijad, kes on jõudnud samale järeldusele. Soovitan tutvuda Arthur Koestleri raamatuga “The Thirteenth Tribe“ ja Shlomo Sandi teosega “The Invention of the Jewish People“. Sellepärast on nimi Kagan väga levinud juudi nimi. Kui impeerium lagunes, siis paljud rändasid Euroopasse, Venemaale, Poola, Leetu ja Saksamaale. Nad ei rääkinud heebrea, vaid jidiši keelt, mis oli Euroopa mõjutustega, ning kelle eelkäijad Aškenazi juudid moodustavad nüüd enamiku maailma juudi kogukonnast.

Teise maailmasõja ümber on palju valet ja vastuolulisi asjaolusid, peaksime proovima tõele jälile jõuda ja vaadata kõik uuesti üle, mida meile on räägitud.
Jah, kui hakkad pilti kokku panema, siis paar asja on ilmselged. Esiteks, juudid ei läinud Saksamaalt minema nii suurtes hulkades kuhugi peale Iisraeli. Rothschildide plaan oli luua juudiriik moslemite maailma ja mitte mujale. Oma tegude õigustamiseks mõeldi välja lugu juutidest ja iidsest Iisraelist. Alalised Iisraeli elanikud olid sellest kõige rohkem šokeeritud, sest nad olid enne elanud palestiinlastega rahus aastakümneid. Rockefellerid ja Rothschildid on perekonnad, kellel olid samad kavatsused. Mõlemad rahastasid Hitlerit ja tema puhastusliikumist ning viimane omab Iisraeli parlamenti ja riigikohust. Benjamin Netanyahu taolised inimesed on neile käpiknukkudeks, et avalikkust eksitada. Nad on ka ISIS tegevuse, Ukraina sõja ja teiste sündmuste taga, kuid neid näidatakse eraldi juhtumitena ning paljud ei pane pilti kokku.

Tähtis on mõista, et Iisraeli tekkelugu on väljamõeldud ning tänapäeva konfliktidel ei ole õigustust. Geneetilisest aspektist on kindlaks tehtud, et juudi rahvast kui sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on juutlus religioosne ideoloogia nagu kristlus või islamiusk vmt; see on uskumuste süsteem. Sa võid olla valge nahavärviga keskklassi inimene ja mitte olla kristlane. Suur osa sellest “tarkvarast“ põhineb uskumusel, et nad on valitud rahvas, kellel on õigus sellele maale. Pettuse paljastamisel selgub tõde: palestiinlastel on samasugune õigus seal elada. Peame keskenduma inseneridele selle plaani taga – Rothschildidele, sest hüpiknukke vahetatakse kogu aeg.

Praegu on käimas palju sõdu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus selle tagajärjel toimub massiline immigratsioon Euroopasse. Näen, et selle tulemusena radikaliseeritakse moslemid ja islam ning proovitakse luua tingimused kodusõjaks. Mis sa sellest arvad?
Minu põhieesmärk on näidata suurt pilti. Olen proovinud aastate jooksul seletada kahte elementaarset asjaolu: kuhu kabaal tahab maailma juhtida ja milliste vahenditega. Kui tead seda, siis hakkad nägema asju teises valguses. Püütakse rajada ühine maailmakord: ühine armee, milleks on NATO koos teiste armeedega; ülemaailmne keskpank, selleks lastakse praegusel finantssüsteemil kokku kukkuda; ühine valuuta jne. Praegused rahvusriigid kaotatakse ära ja rajatakse liidud (Euroopa Liit, AKV riigid, Põhja-Ameerika Liit jne), mida saab lihtsamini koondada maailmavalitsuseks. Riigid lüüakse lahku eraldi regioonideks ja sektoriteks. Üks suur vastupanupunkt sellele on rahvusriiklus. Ameeriklastel, brittidel ja rootslastel on see väga tugev, kuid rahvusluse ja massiline immigratsiooni abil tekitatakse potentsiaal konfliktiks erinevate kultuuride ja rasside vahel, kes jagavad sama ruumi. Nende siht on luua maksimaalne kaos.
1871. aastal pidas tuntud Ameerika vabamüürlane Albert Pike kirjavahetust Giuseppe Mazziniga, rääkides kolmest tulevast maailmasõjast. Kolmas on vägagi sarnane sellega, mida näeme toimumas Lähis-Idas, mis toimub Gaza ja ISIS-ega.

Giuseppe Mazzini ja Albert Pike

“Kolmas maailmasõda peab kasutama ära erinevused, mida loob “Illuminaatide agentuur“ poliitiliste sionistide ning islami maailma juhtide vahel. Sõda tuleb läbi viia viisil, kus islam (araabia moslemid) ja poliitiline sionism (Iisraeli riik) hävitavad teineteist. Samal ajal teised riigid lõhestuvad veelgi rohkem vastavas olukorras ning ollakse sunnitud võitlema täieliku füüsilise, moraalse, vaimse ja majandusliku kurnatuseni. Nihilistid ja ateistid ässitatakse tegutsema, et kutsuda esile kohutavaid sotsiaalseid rahutusi, mis kogu oma hirmuäratavusega näitavad selgelt absoluutse ateismi kui bestiaalsuse ja kõige verisemate mässude otsese allika hukutavaid tagajärgi. See kutsub esile kohutava ühiskondliku kataklüsmi ning kõige verisemad segadused. Kõikjal on kodanikud sunnitud end kaitsma revolutsionääride vähemuse vastu, asudes neid tsivilisatsiooni hukutajaid hävitama. Massid aga, ilma jäänud illusioonidest kristluse lubaduste suhtes, ilma toiduta, ihaldades ideaale, kuid teadmata, kuhu ja kellele suunata oma ülistus, võtavad lõpuks vastu tõelise valguse puhtaima Luciferi õpetuse üleüldise manifestatsiooni vahendusel, mis lõpuks avalikkuse ette tuuakse – manifestatsiooni vahendusel, mis tuleneb üleüldisest reaktsioonist kristluse ning ateismi suhtes, mis mõlemad üheaegselt võidetakse ja hävitatakse.”

Ta mõtleb lõpus luua ühist religiooni, ülemaailmset veendumuste süsteemi ehk programmi. Inimesed ütlevad, et see kiri on võltsing, kuna 19. sajandi lõpus polnud sioniste. Olen aastaid avaldanud oma raamatutes siseringi liikmete ennustusi illuminaatide tegevusplaanide kohta. Ka Geroge Orwell teadis neist asjadest, ta ei olnud küll insider, vaid oli lihtsalt nende tegevusega kursis ja kuulus Fabiaanlaste Ühingusse koos oma hea sõbra Aldous Huxleyga. 1969. aastal esitas Rockefelleri siseringi liige ja riikliku perekonnaplaneerimise organisatsiooni direktor Richard Day šokeeriva kõne lastearstide koosolekul, kus mingil põhjusel vihjas, mida arhondid inimühiskonna jaoks sepitsevad. Ta palus väikeses auditooriumis salvestusseadmed välja lülitada ning mitte märkmeid teha, kuid kuulajate hulgas viibinud Pittsburghi pediaater Lawrence Dunegan tegi üleskirjutisi. Enne surma 2004. aastal salvestas ta mitu intervjuud, avaldades üksikasjalikult kõik, mida Day oli aastakümneid varem öelnud. See on uskumatu, mis on praegu juhtumas ja kui detailselt ta kõike seda ette teadis. See pole midagi võimatut, kuna nende tegevuskavad on pikaajalised.
Sionismil pole mingit pistmist juudi rahvusega, sest lõpuks neid ainult kasutatakse ära võlts-ajalooga, alustamaks sõda Lähis-Ida piirkonnas ja mujal. Selle tuumaks on salaühiskond, eliitgrupp, mis on ka teiste varjatud ühiskondade taga. Sisering on väike ning väga lähedal “ämblikule“ võrgu keskel.

Paljud inimesed püüavad neid teemasid olematuks teha lihtsalt neid ignoreerides. Kas oled üllatunud, et Prantsusmaal, Rootsis, Taanis ja teistes riikides on populaarseks saamas natsionalistlikud parteid? Paljud tunnevad selle üle muret.
Inimesed otsivad naiivselt ühisosa enda vaadetega. Kuigi ma olen nõus sellega, et need erakonnad esitavad väljakutseid Euroopa Liidule, ei jaga ma ei nende ega ka ühegi teise poliitilise grupi vaateid. See on umbes nii, et mida rohkem sa liigud vasak-äärmuslusse, seda lähemalt jõuad sa parem-äärmuslusele jne. Iroonia on selles, et need kes saavad kasu poliitilisest korrektsusest ja keda ei tohi kritiseerida, neid “sööb lõpuks ära” see sama jõud, kes saab kasu ka rahvuslike ideede pooldajate võitlusest. Lõpuks kasvab sellest konflikt, konfliktist kaos ja kaosest tõuseb Uus Kord, mis ei ole kasulik ei nn valgete maailmale, moslemitele ega ka kellelegi teisele, peale võimul oleva 1%. Inimesed peavad aru saama, et kõik on omavahel ühenduses ning kõige selle taga on jõud, mis ei asu isegi meie reaalsuses.
Kõikidel kultuuridel on õigus eksisteerida. Nägin paar aastat tagasi, kuidas Iisraeli valitsus kutsus USA televisioonis ja mujal juute üles abielluma ainult juudi rahvusest inimestega, et “hoida veri puhtana“. See on ekstreemsemat sorti rassism, mis on saavutatud manipulatsiooni ja ajupesu kaudu, kontrollides erinevaid kommunikatsiooniallikaid. Arvan, et rassism on uskumatult lapsik asi. See on kõige ilmsem võhiklikkus elu olemusest ja tegelikkusest arusaamisest.
Me peame aru saama, et vastuseks on meie enda poolt välja saadetav vibratsioon, meie emotsionaalne ja vaimne seisund. Probleem on selles, et meid on tõmmatud väga madalasageduslikku energiasse ja teadlikkuse astmesse, kus näeme ainult seda, mida meid on õpetatud nägema. Peame sealt välja saama, tõusma kõrgemasse teadlikkusse ning seda ei saa teha läbi intellekti, vaid läbi südame ja teadlikkuse avardamise. Meil võib olla reegliteta maailm nagu “Matrixis”, kui me oleme piisavalt teadlikud. Näiteks – meil ei oleks vaja keskkonnaseaduseid, kui kellelgi ei oleks isegi mõttes loodusele liiga teha jne.

Kuula tervet saadet siit: Red Ice Radio
David Icke’i kodulehekülg, Icke’i raamatud eesti keeles
David Icke’i intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013);
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013).
Fotod: redicecreations.com, dogonews.com, wallpaperswiki.org, et.wikipedia.org

Toimetas Kirke Hellamaa

Allikas: http://www.telegram.ee/nwo/david-icke-lahis-ida-konflikt-pohineb-suurel-pettusel-ja-valedel#.VQvhn46gu4-

Read more...

Endine luureohvitser, kirjanik Suvorov: Putin lõhkus sõjajärgse tasakaalu, Venemaa variseb kokku

Venemaa kokkuvarisemine ei ole enam kaugel, sest agressiooniga Ukraina vastu lõhkus Vene president Vladimir Putin pärast Teist maailmasõda loodud tasakaalu, arvab kirjanik ja endine vene luureohvitser Viktor Suvorov.

Tulemus on ennustatav ning hästi määratletav ning see on Vene Föderatsiooni kokkuvarisemine, on Suvorov veendunud.

"Putin on avanud Pandora laeka," rääkis Suvorov. "Pärast Teist maailmasõda, pärast Nõukogude Liidu suurt võitu Teises maailmasõjas on igaüks mitteametlikult tunnistanud: sõbrad, ärme meenutame vana, ärme puutume piire, las kõik olla nii nagu on. Aga Putin murdis selle tasakaalu. Ning niipea, kui ta lõikas Krimmi Ukraina küljest – pole tähtis, kui hea või halb see on -, purustas ta tasakaalu ja see on hirmuäratav," vahendab Joinfo.com Suvorovi sõnu.

Suvorov väidab, et Venemaal tuleb selle eest maksta lähimas tulevikus. "Soome ütleb: "Aga sa oled võtnud meie Viiburi." Sakslased ütlevad: "Sa ole võtnud Königsbergi (praegu Kaliningrad – toim) ning 1995. aastal, 20 aastat tagasi, pidid sa selle tagasi andma, nii et tee seda." Jaapan ja Hiina ja kes kõik veel," rääkis Suvorov.

"Putin rikkus tasakaalu ja kõik tuleb ringiga tagasi. Ma ei tea, kas siinilmas või seal, põrgus, kus ta praeb," ütles ta.

Endine luureohvitser rõhutab, et Venemaa kokkuvarisemine on paratamatu ning seda on oodata lähitulevikus.

"Mis Venemaaga juhtub? See variseb kokku, pudeneb, langeb kõrvale. Peale selle juhtub see meie eluajal, me saame seda näha," ütles Suvorov.

Allikas: SIIN

Read more...

Kaitskem üheskoos perekonda: Sotside juhitud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon võttis seisukoha

Üllatus-üllatus – Sotside juhitud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon asus seisukohale, et SAPTK-i püüdlus teavitada valimiste eelselt võimalikult paljusid inimesi üle Eesti, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte, kujutas endast keelatud annetust. Nüüd plaanitakse algatada haldusmenetlus, et võimalusel korral meile oma põhimõtete eest seismise eest karistus väänata ja saata seeläbi tervele ühiskonnale sõnum: olge kuulekad või muidu...

Saab olema huvitav näha, mil moel püütakse poliitilise kartelli ja meedia koostöös kodanikuühiskonna tekkimist maha suruda ja elementaarset poliitilist sõnavabadust välja juurida. Igal juhul on üha selgem, et demokraatiast Eesti Vabariigis on saamas järjest suurem naljanumber. Paraku on Eesti väga kriitilisel teel ja antud juhtum on lihtsalt heaks indikaatoriks. Niisuguse käitumise puhul ei piisa kodanike usalduse säilitamiseks riigi poliitilise juhtkonna suhtes enam ükskõik kui suurtest pingutustest "psühholoogilise kaitse" teostamiseks ja muudeks manipulatsioonideks.
Link: http://uudised.err.ee/v/eesti/25004c6d-dc01-4e74-a217-1fbb405e0274

Allikas: https://www.facebook.com/kaitskemperekonda?fref=ts

Read more...

Vaba Mõtte Klubi, 2015.03.03

 Vaba Mõtte Klubi põhitooni annavad loomulikult lõppenud riigikogu valimised. Peeter Ernits, Leo Kunnas, Jakko Väli ja Martin Helme analüüsivad põhjalikult, mis juhtus ja mis saab juhtuma. Igatahes e-hääletamist keegi neist ei usalda.

Link: http://www.tallinnatv.eu/index.php/saated-sarjad/arutelu/vaba-motte-klubi/3246-2015-03-03-vaba-motte-klubi

Read more...

Wesse Allik: sallimise suurendamine nõiajahi abil?

Liberaalid ei saa suurendada ühiskonnas sallimist, kui korraldavad nõiajahti inimesele, kes nende meelest on sallimatu, kirjutab endine Reformierakonna, nüüd EKRE liige Wesse Allik. 

«Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega.» Selle John Miltoni «kaotatud paradiisist» pärineva tsitaadiga võiks kokku võtta meie «liberaalide» viha EKRE vastu. Sealjuures pole need jutumärgid liberaalide juures kirjaviga, sest tänapäeval on liberaalsus kujunemas samasuguseks totalitaarseks ideoloogiaks nagu seda olid kommunism ja fašism – kõik mis pole meie poolt, on meie vastu ja peab olema keelatud.
Sellele andis mulle kinnitust mitte väga ammu ühel väitlusel kohatud noormees, kellele tegi väga tuska, et EKRE on kooseluseaduse ja immigratsiooni vastane. Minu hämmastuseks leidis see «liberaal», et poliitilised liikumised, mis pole liberaalsed, peaks olema Eesti Vabariigis keelatud.
Arvatavasti ei oleks ta ka saanud aru, mis oli viga ETV sarjas «Riigimehed» välja hõigatud loosungil «Sallivuse ajastu on käes. Maha kõik need, kes nii ei arva!» Siinjuures ma ei usu, et tegemist oli südamest halva inimesega, lihtsalt ta ei olnud aru saanud, et «õige» asja pealesurumine muudab selle asja valeks.
Oma sisemises loogikas ideoloogiad ei erine üksteisest väga palju – nad annavad igaüks enda universaalse vastuse, kuidas parandada maailma. Ideed võrdsetest töölistest, rahvusriigist, vähemuste kaitsmisest või rohelisest eluviisist on kõik ilusad. Probleemiks muutuvad nad siis, kui see ideoloogia muutub totalitaarseks ega salli enam alternatiivseid seisukohti. Samuti siis, kui nende ideed muutuvad ühiskondlikuks jooneks, millest peavad lähtuma kõik eluvaldkonnad.
Meile kõigile meeldiks roheline eluviis, aga kui liiga suure «ökoloogilise jalajälje» vähendamiseks hakataks osasid inimesi laagrisse saatma, ei oleks see enam normaalne.
Eestis on olemas nii esimese kui teise joone tunnuseid. Seda näitab ka Jaak Madisoni skandaal, mis sai alguse mõne aasta tagusest, nooruses tehtud blogipostitusest enne seda, kui ta erakonnaga liitus, ehk siis tema väljaütlemised on tema enda arvamus ja pole seotud EKREga.
Kui ta oleks öelnud, et kommunismis (ligi 100 miljoni ohvriga ideoloogia) oleks mõningaid häid omadusi olnud, poleks seda skandaali tulnud. Kindlasti mitte sotsiaaldemokraatide poolelt, kus võib isegi kahelda selles, kas Venemaa on Eestit kunagi okupeerinud.
Sotsiaaldemokraadid lihtsalt tahavad lõigata krediiti ja summutada asjaolu, et neil läks valimistel kehvasti, samuti püüda meeldida vene valijaskonnale, teatades, et «fašistidega» koostööd ei tehta.
Kui hakata lapsepõlvest otsima tsitaate, siis võib Sven Mikserilt leida näiteks sellise tsitaadi: «1917. aastal toimus Lenini juhtimisel Oktoobrirevolutsioon ning moodustati tööliste ja talupoegade riik. Lenin tahtis, et kõik lapsed saaksid õppida ja neil oleks õnnelik lapsepõlv. Nüüd on Lenini unistus täitunud. Nõukogude Liit on kõige suurem riik maailmas ja kõik inimesed on siin õnnelikud.»
1985. aastal saatis 4. klassis käiv Mikser selle lookese ajakirja Täheke. Üldisemalt võiks välja tuua lehekülgede viisi erinevate sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste nõukogude võimu (kelle kuritööd ei jää milleski alla ei fašistlikule Itaaliale või natsionaalsotsialistlikule Saksamaale) ülistavaid tsitaate. Aga kui paljud neist on üldse vabandust palunud või end avalikult distantseerunud nendest väljaütlemistest?
Ei tuleks nagu ette, et Mikser oleks kunagi hukka mõistnud oma mõtteid Lenini unistuste täitumisest, kes on maailma ajaloo üks verisemaid diktaatoreid. Rääkimata kõigist teistest kommunismi kunagi ülistanud tegelastest.
Ühesõnaga, oleme me jõudnud punkti, kus mõned väljaütlemised (mis objektiivselt on sama hullud) on erineva raskusastmega lihtsalt selle tõttu, et omavad meie ühiskonna suunava ideoloogia (liberaalsuse) silmis erinevat süükoormat.
Siinjuures ei kiida ma heaks Madisoni väljaütlemisi ja ta ise ka arvab, et need polnud kõige õnnestunumad.
Buddha on kunagi öelnud, et valet teed pidi käies ei jõua heale eesmärgile. Nii ei saanud kommunistid kunagi rikkaks, üritades kõiki vaeseks teha, ega natsid enda rahvast teistest paremaks, teisi alandades.
Samuti ei saa liberaalid suurendada ühiskonnas sallimist, kui korraldavad nõiajahti inimesele, kes nende meelest on sallimatu. Sellega sammuvad nad lihtsalt eelkäijate vigades ja arvatavasti on ka tulemus sama – oodatule vastupidine.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3116555/wesse-allik-sallimise-suurendamine-noiajahi-abil

Read more...

MATTI ILVES: GLOBALISEERIMINE ON BARBAARSUS

Prantsumaal populaarse rahvusmeelese partei Rahvarinde juht Marine Le Pen ütles, et glogaliseerimine on barbaarne protsess, mis tuleks peatada.

Suurkorporatsioonid on haaranud maailmas liiat palju võimu ja just nende eestvedamisel viiakse globaliseeerumist läbi ja seda tehakse vaid nende härihuvides. Rahvusriikides tekitab see vaid probleeme.
M. Le Pen: "Prantsusmaal on immigratsiooni tõttu palgad vähenenud ja sageli on vaid miiniumpalk see, mida makstakse. See kõik on põhjustanud meil suurema füüsilise, juriidilise ja majandusliku ebakindluse."

Marine Le Pen kirjutas veel Twitter´is, et barbaarse globaliseerimise kuritarvitamine peaks olema piiratud ja reguleeritud.
Meie kartellipoliitikud on rõhuvas enamuses kõik ustavad rahvusvahelise suurkapitali pooldajad ja seega ka globalistide andunud teenrid.

Kasutatud allikas: http://www.verkkomedia.org/news.asp?mode=4&id=12428

Read more...

DIPLOMAATIA: Venemaa perimeetri kaitsest

Rein Tammsaar

ITAR-TASS/Scanpix

Pavel Felgenhauer arvab, et üheaegne sõjategevus Ukrainas, Kaukaasias ja Baltimaades ei ole Venemaale jõukohane.

Venemaa üks tuntumaid sõjalisi analüütikuid Pavel Felgenhauer räägib intervjuus Diplomaatiale Krimmi annekteerimise ja okupeerimise tagamaadest ja Venemaa võimalikust tulevikust.

Aasta tagasi ilmusid Krimmi välisriigi eraldusmärkideta sõdurid ning automaaditorude varjus viidi läbi poolsaare annekteerimine. Millal teie meelest langetati otsus see operatsioon ette võtta, kes selle otsuse langetas ja miks? Kes olid selle draama peamised tegelased?
Krimmi operatsiooni valmistati ette palju aastaid. Ettevalmistused algasid nähtavasti esimese Maidani ajal (2004). Siis algas Musta mere laevastiku objektide ja baaside märkimisväärne tugevdamine. See jätkus ka pärast Harkivi kokkulepete sõlmimist. Venemaa juhtkonnas tunti ohtu kaotada sõjaline kohalolek Krimmis ja seda peeti vastuvõetamatuks.
Krimmi operatsioon ise toetus Venemaa sõjalisele kohalolekule Krimmis. Kasutati spetsnazi, merejalaväge ja sõjaväelasi, kes paiknesid vahetult baasides, lisaks veel kõikvõimalikke vabatahtlikke ja kasakaid. GRU osalus ei olnud kõige otsesem. Operatsiooni alguseks paisutati Venemaa grupeeringut Krimmis 10 000 – 20 000 sõjaväelaseni, samuti varuti juurde tehnikat ja relvastust: see oli mastaapne logistiline operatsioon ilma vägede siirmiseta traditsioonilisel viisil mööda raudteed.
Poliitiline otsus annekteerimise kohta langetati vast vahetult enne referendumi korraldamist, kuigi algul oli kavas anda Krimmile umbes Hongkongi moodi staatus: de facto Venemaa kontrolli all, de iure Ukraina osa. Anneksioon oli president Vladimir Putini isiklik improviseering. Igor Girkin-Strelkov kinnitas, et saadikuid sunniti hääletama algul suurema autonoomia poolt, kuid siis muudeti referendumi kuupäeva, siis veel kord ja lõpuks hääletati juba Ukrainast eraldumise üle. Kõik see käis paralleelselt Venemaa sõjalise operatsiooniga.
Krimmi operatsiooni ei saa vaadata lahus ulatuslikest „õppustest” Vene-Ukraina piiril, mille käigus Venemaa väed tõmmati Krimmi operatsiooni julgestamiseks otse piiri äärde. Nii võib öelda, et Krimmi annekteerimises osales kokku umbkaudu 100 000 Venemaa sõjaväelast.
Annekteerimist pidasid Venemaal paljud, sealhulgas kõrgemas võimuešelonis, poliitiliseks veaks, mida Lääs lihtsalt ei suuda alla neelata.
Kuidas te iseloomustaksite Ukraina võimude ja sõjaväe tegevust Krimmi annekteerimise ajal? Kas oleks saanud vältida sõda Ida-Ukrainas, kui Ukraina sõjaväelased oleksid osutanud Krimmis vastupanu?
Ukraina sõjaväelased ei olnud valmis sõjaliseks vastasseisuks Venemaa sõjaväelastega, kes olid selleks operatsiooniks kaua valmistunud. Kõik võtmetähtsusega Ukraina sõjalised struktuurid olid üle ujutatud Venemaa agentidega: ülejooksikute seas oli kaks admirali, Ukraina Musta mere laevastiku juhatajat. Sellistes tingimustes oli organiseeritud vastupanu osutamine praktiliselt võimatu. See oli Anschluss.
Kui Ukraina oleks Krimmis vastupanu osutanud, ei oleks Venemaa Donbassis nii enesekindlalt tegutsenud. Vastupanu puududes oli aga Kreml veendunud, et teised piirkonnad järgivad kergesti Krimmi eeskuju. See oli valearvestus. Krimm ajas Venemaa pea segi ja seepärast ei valmistunud keegi sõjaks Donbassis tõsiselt. Keegi ei osanud ette näha, et Donbassi venelased ja venekeelsed osutavad Venemaale pühendunud sõjalist vastupanu. Operatsiooniks valmistumise asemel käisid Kremlis vaidlused, kas Novorossija peab jääma Ukraina koosseisu või tuleb see ära lõigata ja Venemaaga ühendada. Kõige selle tulemusel tuli improviseerida ja kriis hakkas aina süvenema.
Milline on Venemaa arvates Krimmi poolsaare sõjaline tähtsus Euroopa, Vahemere ja Ukraina jaoks?
Venemaa säilitas enda sõjalised baasid Krimmis ja sai neid juurdegi. Sinna on juba viidud strateegilise lennuväe polk, poolsaare lääneosa saab aga Iskanderite abil kasutada Rumeeniasse paigutatava USA raketikilbi elementide neutraliseerimiseks. Krimmist on saanud Venemaa uputamatu lennukikandja ning Venemaad välismaise sõjalise sissetungi eest kaitsva perimeetri kindel osa. Sõda Venemaa vastu tulevikus aga peab Kreml vältimatuks, olgu see siis sõda ressursside või mõju pärast.
Krimmi annekteerimise järel algas Ida- ja Lõuna-Ukraina täiemõõduline destabiliseerimine. Venemaa meedia ja eksperdid kõnelesid Novorossija plaani viimistlemisest. Ometi pole see teoks saanud. Miks? Millised tugevused ja nõrkused ilmnesid Ida-Ukraina sõjategevuse käigus ja kuidas võinuks või võiks olukorda mõjutada Lääne kaitserelvastuse saatmine Ukrainale?
Krimmis oli Venemaa vägede osalemine lõpuks palju avalikum: kasakad ja vabatahtlikud olid dekoratsiooniks, aga Donbassis on asi vastupidi. Hoolimata sellest, et Föderatsiooninõukogu kiitis heaks Venemaa sõjaväe kasutamise Ukrainas, on seda Ida-Ukrainas tarvitatud doseeritult vaid otsustava tulemuse saavutamiseks võtmetähtsusega rindelõikudes. Ilovaiski ja Savur-Mogõla all kasutati umbes kahtteist taktikalist lahingugruppi, ligikaudu 1000 meest kuulus löögigruppi Debaltseve all. Sealjuures on Venemaa suurtükiväelased, õhutõrjeväelased, luurajad (muu hulgas Iisraeli päritolu droonide abil) kogu konflikti vältel pakkunud rahvaväelastele ja „vabatahtlikele” info- ja tuletoetust.
Venemaa relvastus on kaasaegsem, ehkki jääb samuti Lääne omast maha: seniajani sõditakse näiteks 1947. aasta suurtükkidega D-20 ja selle modifikatsioonidega.
Igal juhul pole tegu tänapäevase sõjaga, vaid Teise maailmasõja klooniga, ainult ilma lennuväe ja katkematu rindejooneta ning mitmeid kordi vähema inimressursiga. Tavaliselt on varisõdades (Vietnamis ja Afganistanis) muu hulgas kasutatud uusimat relvastust, aga mitte Donbassis.
Loomulikult tuleks maailma parim Ameerika kantav tankitõrjeraketisüsteem Javelin Ukrainale kasuks, aga sellest relvast tähtsam oleks koordinatsioon, võimalus kasutada kaitstud sidekanaleid ning saada lahinguväljalt reaalajas operatiivteavet, milline võime on olemas Venemaal. Adekvaatse juhtimise ja sõjaväelaste tänapäevase väljaõppe korral saaks Ukraina olla sõjategevuse jätkumisel vähemalt Venemaa sõjaväega võrdsel tasemel.
Kas salaamitaktika ühes Ukraina kontrollitavate Debaltseve, Mariupoli, Odessa, Harkivi ja teiste alade potentsiaalse de facto amputeerimisega kestab edasi seni, kuni Ukraina pole täitnud kõiki Venemaa nõudmisi?
Donbass ei ole sõjalises mõttes nii tähtis, kuigi Odessal ja eriti Mõkolajivil kui Nõukogude-Vene sõjatoodangu Lähis-Itta eksportimisele spetsialiseerunud sadamal on teatav tähtsus, nagu ka võimalikul maismaakoridoril Dnestri-äärse Vabariigiga. Krimmi varustamiseks on vajalik raudtee, aga selle hõivamiseks tuleb minna Dnepri, mitte mere suunas. Mariupoli sõjaline väärtus on küsitav ja pealegi peaks selle vallutamisele eelnema pikaajaline ja ohvriterohke piiramine, mille käigus tuleks linn täielikult hävitada.
Usutavam suund on Kramatorsk ja Slovjansk ning suuremahulise sõjalise operatsiooni käigus võib Mariupol langeda juba palju kergemini.
Nõukogude õpikutes väideti kunagi, et iseseisvate Poola ja Balti riikide annekteerimine oli Nõukogude Liidu sunnitud samm, umbes midagi ennetava löögi laadset, mis pidi kaitsma Nõukogudemaad vältimatu rünnaku eest. Umbes samas vaimus räägitakse praegu Afganistani sõjast. Kas kõik see kujutab endast mineviku legitimeerimist Venemaa praeguse tegevuse õigustamiseks (muu hulgas Krimmis ja Ida-Ukrainas) või on see tänapäeva Venemaa sõjalise mõtlemise arhetüüp või mõlemat?
Mõlemat. Kremlis eelistatakse uut kõikehõlmavat kokkulepet Jalta-45 laadis. Venemaa eesmärk on USA isoleerimine ja kokkulepe Euroopaga – lõppude lõpuks peetakse Venemaal territooriumide jagamist mõjusfäärideks endiselt igati legitiimseks. Just seepärast on president Putin valmis sanktsioonide kaotamise korral mängima lahtiste kaartidega.
Detsembris avaldati Venemaa sõjalise doktriini uuendatud versioon, mille teise osa lõpp on näiteks pühendatud tänapäeva sõjaliste konfliktide eripärale ja milles joonistatakse üsna üksikasjalikult välja nõndanimetatud mittelineaarse sõja metoodika, mida levinud arvamuse kohaselt me nägimegi algul Krimmis ja siis Ida-Ukrainas. Milline on teie meelest selle doktriini olemus ja millise koha see hõivab Venemaa poliitilises elus?
Doktriin kujutab endast ülisalajaste sõjalis-strateegiliste dokumentide, nimelt kaitseplaani ja sõjalise jõu kasutamise plaani peegeldust, sealjuures kõverpeeglis. See dokument, mis on vastavuses Venemaa põhiseadusega, on pigem mõeldud riigisiseselt ühiskondlikuks kasutamiseks ja Lääne jaoks, kus püütakse sellest leida sellist iva, mida seal pole.
Mis puudutab mittelineaarset ehk hübriidsõda, siis see on alati olemas olnud: Austria Anschluss, Sudeedimaa, Balti riikide okupeerimine jne. Hübriidsõda on pärissõja eelmäng. Samal ajal ei ole Donbassis enam midagi hübriidset, seal käib tõeline Teise maailmasõja laadis sõda, lausa samal alal, lihtsalt sõdib palju vähem inimesi ja kaotused on ka väiksemad. Debaltseves sai nt mõlemal poolel surma ligikaudu 1000–1500 inimest.
Hiljaaegu ütles kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov, et Venemaa sõjaväe sõjalise ülesehituse ja ettevalmistuse prioriteedid 2015 aastal on Krimm, Kaliningrad ja Arktika. Vastus on võib-olla ilmselge, aga ikkagi, miks just see kolmik?
Balti suund ja Krimm paistavad tõepoolest sõjalisest seisukohast kõige ohtlikumad. Kuigi ka Taga-Kaukaasia oht pole kuhugi kadunud. Jällegi tuleb neid kolme suunda vaadata laiemas, kogu Venemaa perimeetri kaitsmise kontekstis, mille aluse moodustavad baasid Valgevenes, Kaliningradis, Krimmis, Arktikas, Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Armeenias, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Vladivostokis jne.
Seni on kinnitatud, et kulude kärpimine ei puuduta sõjandust, ehkki eelarvet tõmmatakse koomale ja mõned sotsiaalsed kulutused külmutatakse. Milline seos valitseb Venemaa halveneva majandusliku olukorra ja sõjalise moderniseerimise kava vahel ning milline on teie meelest maa tegelik sõjaline eelarve?
Formaalselt on sõjaline eelarve puutumata jäänud. Inflatsiooni arvestades on see tegelikult vähenenud ning võib-olla seda veel ka kärbitakse. Hädavajalike välismaiste komponentide ostmine kõva valuuta eest läheb praegustes tingimustes väga kalliks ja seepärast on nõndanimetatud sõjaline inflatsioon alati kõrgem ametlikust.
Sõjaline eelarve moodustab 4,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis Venemaa tingimustes tähendab reaalselt umbes 20 protsenti riigieelarvest. Seda on rohkem kui ükspuha millises Euroopa riigis või USAs. Sel aastal ei saa eelarvet kuidagi suurendada ja on usutav, et see mõjub negatiivselt ka prioriteediks seatud Venemaa sõjaväe 2020. aastaks ümberrelvastamise programmile.
Venemaa propagandistide ähvardused sõjaga, sealhulgas tuumasõjaga on sagenenud vastavalt Ukraina konflikti arenemisele. Milline on nende ähvarduste põhiline eesmärk ja kuidas suhtub lihtne Venemaa kodanik oma heaolu halvenemisse välja kuulutatud vajaduse tõttu astuda vastu Läänele ja moderniseerida sõjaväge?
Inimesed on lihtsalt ära hirmutatud nagu NSV Liidu ajal. Läänt, esmajoones Euroopat, šantažeeritakse reaalse sõjaga ja samal ajal koondatakse elanikkonda Venemaa võimude taha. Hirmutamine tõi juba kaasa Minsk-2, kuigi president Putinil ei õnnestunud seal saavutada kõiki oma eesmärke. Külma sõja ajal kandis selline poliitika nimetust brinkmanship policy – kes lööb esimesena araks ja taganeb. Šantaaži, sealhulgas tuumašantaaži, kasutatakse selleks, et Lääs ütleks lahti Ukrainast ja oleks enam kompromissialdis – see on klassikaline taktika, mille siht on hirmutada nii enda rahvast kui ka välismaiseid jõude. Sõja piiril balansseerimine on Venemaa kõige usutavam taktika lähiaastatel ja ma ei imestaks, kui elanikele hakataks peagi korraldama õhuhäireõppusi, et neil tekiks refleks tarviduse korral üles otsida pommivarjend.
Konservatiivsed ringkonnad ja propagandistid kordavad lakkamatult, et Ukrainas kaitseb Venemaa juhtkond Venemaad ja ennast Jugoslaavia, Saddam Husseini ja Muammar al-Gaddafi saatuse eest. Siit järelduks, nagu poleks Ukraina eesmärk omaette, vaid teatav vahend, n-ö „vene maailma” ja Venemaa kaitsmise viimne piir. Millised tunduvad teile selles kontekstis Venemaa juhtkonna tegelikud strateegilised eesmärgid, sealhulgas USA ja Euroopa suhtes, ning milline koht on neis Ukrainal?
Venemaa juhtkonna strateegiline huvi on lõhkuda Atlandi-ülene ühtsus ja rajada oma tingimustel midagi Vladivostokist Lissabonini, aga kindlasti mitte Vancouverini ja ilma Suurbritanniata. Venemaa on huvitatud Lääne tehnoloogiast ja turistidest ja sellest, et Lääs ostaks gaasi ja naftat. Moskvas ei mõisteta siiralt, miks Euroopa ei suuda mõista oma rolli. Moskvas arvatakse, et tegelikult pole kellelgi Ukrainast sooja ega külma, et seda kasutatakse ainult platsdarmina Venemaa ründamisel. Juba 2008. aastal esitas Dmitri Medvedev uue julgeolekusüsteemi kava ning Moskva taotleb jätkuvalt uut suurt tehingut, millega legitimeeritaks nende „eksklusiivsed” õigused nõukogudejärgses ruumis.
Kas see, mida nimetatakse „Venemaa elulisteks huvideks”, piirdub Ukraina ja nõukogudejärgse ruumiga? Mitmel rindel suudetakse korraga pidada mittelineaarset sõda?
Küsimus, kas Balti riigid kuuluvad Kremli praeguse tõlgenduse kohaselt nõukogudejärgsesse ruumi, ei ole selge, kui arvestada, kui palju elab siin venekeelseid elanikke. President Putin peab ju teatavasti venelasi jagatud rahvaks samamoodi, nagu peeti jagatuks sakslasi enne Teist maailmasõda. Mõne linna või territooriumi, ütleme näiteks Riia või Narva hõivamine kohaliku elanikkonna sõbraliku segmendi abil on loomulikult võimalik, aga Venemaa ei suuda neid hoida, nii et milleks seda teha? Üheaegne sõjategevus Ukrainas, Kaukaasias ja Baltimaades ei ole Venemaale jõukohane: kuni Mordori silm seirab Ukrainat, vaevalt teid siin miski ähvardab. Pealegi oleks Stalini laadis välispoliitikaks vaja Stalini ajastu ressursse, neid aga Venemaal ei ole.
Üks (muu hulgas sõjalises doktriinis) deklareeritud oht on alliansi taristu lähenemine Venemaa piirile. Kas Venemaa juhtkond mõistab, et võib paljuski selle eest „tänada” iseennast ja nt ka oma tegevust Ukrainas või eiratakse sellist põhjuse ja tagajärje seost?
Venemaa sõjaväelased on vastuseisuga rahul: me ju ütlesime teile, et NATO läheneb Venemaa piirile – ja näe, käes see ongi. Tänapäeva Venemaa ja Lääne juhid on külma sõja aegsed inimesed ning tolle aja vastasseisu juurde naasmises ei ole neile midagi ebaloomulikku. Pealegi on sõjalised huvid alati väga materiaalsed: ennustatav olukord ennustatava vastasega rahuldab kõiki, võimaldab sõjatööstuskompleksi konverteerimise asemel laiendada, hoida töös vana ja välja töötada uut tehnikat ning nõuda eelarve suurendamist. Ma usun, et Venemaa kindralstaap ja Pentagon, kes omal ajal seisid silm silma vastu, on õnnelikud, sest uued tuumaallveelaevad ja -raketid ei ole ju ometi ISILi vastu suunatud.
Millises kontekstis tuleks käsitleda Balti ja teiste riikide õhuruumi sagenevaid rikkumisi Venemaa lennuväe poolt ning lende väljalülitatud transpondritega?
See ei ole aksioom, et rikkumised on ette kavatsetud, sest õhukoridor Soome lahe kohal on väga kitsas. Transpondrite väljalülitamine Nõukogude laadis lahinglendude harjutamisel on loogiline, kuid silmas pidades Nõukogude ajast kordades tihenenud tsiviillennunduse mahtu on see tõepoolest äärmiselt ohtlik.
Kui eeldada, et Euroopa-Venemaa suhetes on vähemalt teoreetiliselt võimalik mitu stsenaariumit alates naasmisest business as usual juurde ja stagnatsioonist kuni sõjalise konfrontatsioonini, siis milline on teie lühema aja ja keskpikk prognoos?
Välis-, aga ka sisepoliitiliste tegurite tõttu Venemaal on Kremli ja Lääne vastasseisu süvenemise tõenäosus väga suur. Venemaa elanike majandusliku olukorra edasisel halvenemisel läheb vaja välisvaenlasi.
Tänan.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.

Allikas: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/venemaa-perimeetri-kaitsest/

Read more...

Andres Arrak | Kas rohkem eurosid lahendab Euroopa probleemid?

„Euroopa Keskpanga peamine ülesanne on säilitada hindade stabiilsus. Ilma eelarvamuseta selle eesmärgi suhtes, toetab see üldist majanduspoliitikat Euroopa Liidus, et soodustada edasiste eesmärkide saavutamist.“ (Artikkel 282-2)

Nimetatud tsitaadi leiab Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonist – 1. peatükk 6. jagu. See tähendab, et alates 1970ndate nafta- ja inflatsioonikriisist on FEDi (USA keskpank) ja Saksamaa Keskpanga eestvedamisel peetud keskpankade pühimaks kohuseks võidelda inflatsiooniga ehk siis seista hindade stabiilsuse eest. Tööpuuduse kõrval on inflatsiooni ehk siis raha ostujõu langust peetud suurimaks majandusprobleemiks.

Kütame inflatsiooni

Mis siis nüüd juhtunud on? Mis sundis Euroopa Keskpanka langetama 22. jaanuaril otsust asuda inflatsiooni tagant kütma? 9. märtsil algas vähemalt 2016. aasta septembrini kestev rahatrükiprogramm, mille käigus ostavad liikmesriikide keskpangad igal kuul 60 miljardi euro väärtuses valitsuste ja ettevõtete võlakirju. Olgu taustsüsteemi loomiseks mainitud, et samasuguse summa moodustab Luksemburgi aastane sisemajanduse kogutoodang. Kuna meil Eestis vastavaid võlakirju pole, siis toetame esialgu teisi.

Ühesõnaga on see väga põhimõtteline otsus ja algselt postuleeritud eurotsooni põhimõtte muutmisega. Mis sellise drastilise otsuseni viis? Probleem on selles, et hirmkalli heaoluühiskonna ja paindumatute tööturgude lõksu sattunud Euroopa on minetanud võime luua töökohti ning tagada investeeringuid ja majanduskasvu. Kaksteist viimast aastat on ELi 28 liikmesriigi keskmine majanduskasv olnud 1,1%, eurotsooni 19 riigis vaid 0,86%. Kui võtta kuue viimase aasta keskmine kasv eurotsoonis, on pilt veelgi kehvem: –1,2%. USA 12 aasta keskmine kasv oli 1,85%.

Pinged Euroopas ja eurotsoonis on muidugi akumuleerunud aastakümnetega. Lahvatanud võlakriis ei tekkinud üleöö. Valitsused maksid krediitkaardiga juba ammu. Esimene rahatrükilaine vallandus 2011. aasta augustis – majandusse paisati üle 150 miljardi euro. Tõsi, see ei läinud majanduse elavdamiseks, vaid kriisiriikidele laenu andnud pankade bilansside parandamiseks ehk siis Skandinaavia ja kontinentaaleuroopa pankade ja nende riikide pensionäride säästude päästmiseks.

Kuna null-kasvu pealt olemasolevat võlga teenindada ei saa, siis tuligi langetada raske otsus lootuses, et uued miljardid (60 miljardit kuus) jõuavad ka poodidesse ja majanduskäibesse. Ehk siis pöördusime tagasi seitsmekümnendate eelsesse keinsistlikku ajajärku – igas langusfaasis raha juurde. Arvestades Paul Krugmani (USA presidendi majandusnõunik) levitatavat ja praktiseeritavat ideoloogiat, on see loomulik samm. Eks ajalugu kipubki ennast kordama.

Euro odavneb

Üht asja tuleb seejuures veel silmas pidada. Eeldame, et inflatsiooni õnnestubki tekitada ja mingi ime läbi tekivad ka investeeringud ja töökohad. Ent tuntud majandusteoreetiline tõsiasi on, et inflatsiooniga kaasneb ka raha odavnemine teiste rahade suhtes. Kui banaanide pakkumine turul kasvab kiiremini kui apelsinide oma, siis muutuvad banaanid apelsinidega võrreldes odavamaks. Nii lihtne see ongi.

Kahe maailma põhivaluuta kursside dünaamika on iseenesest olnud huvitav. Igaks juhuks tuletan meelde, et dollar on maailmaraha, euro ei ole. Kahte kolmandikku maailma kõikide pankade reservidest hoitakse dollarites, euro osa on kahekümne protsendi juures. Kui euro 1. jaanuaril 1999 käibele tuli, siis pandi selle kursiks 1,18 dollarit – eurost tehti kõvem raha (ostuvõime mõttes). Eks selles kursivalikus teatud annus ambitsioonikust oli. Kahe aasta möödudes oli euro kaotanud 40% oma väärtusest.

Edasine kursidünaamika kajastas USA kasvavat riigivõlga ja enneolematut jooksevkonto defitsiiti. Tagajärjeks oli, et majanduskriisi alguseks võrdus dollar 65 eurosendiga. Tänane seis on aga selline, et euro kaotab väärtust ja dollar tõuseb. Eesti Panga kodulehe andmetel on tänane suhe üks-ühele.

Üldreegel on selline, et mida paremini majandusel läheb, seda tugevam on tema valuuta. USA on kriisist väljunud ja kasvab võrreldes Euroopaga ennaktempos. USA tööpuudus on kümnendi madalaim, Euroopa oma aegade kõrgeim. Mõlemad trükkisid kriisi käigus ja selle järel raha. Vahe on juba mainitud kaalukategooriate erinevuses. Kuna enamik maailma kaubandust käib dollarites, siis on ka juurde trükitud dollaritel vastas kasvanud nõudlus. Eurode suhtes seda ilmtingimata väita ei saa.

Iseenesest on ujuv valuutakurss majandust tasakaalustav mehhanism. Vahepeal liiga kalliks tõusnud euro takistas Euroopa eksporti, kuigi ekspordi-impordi bilanss on olnud pikka aega positiivne. Saksamaa suutis ja suudab eksportida ka kallist eurost hoolimata. Pankroti äärel kõikuvale Kreekale on aga liiga tugev euro katastroof. Kuna neil mainimisväärset tööstust praktiliselt pole ja turism on kahanenud, siis olekski hädavajalik devalveerida. Viimast aga teha ei saa, kuna ei ole oma raha. Muidugi, kui Kreeka lahkub (ja seda ta teeb), odavneb nende drahm mitu korda. See aitab küll turiste juurde tuua, ent välisvõlga tuleks tagasi hakata maksma palju kallimalt. Seega tuleb Kreekale antud hädaabipaketid korstnasse kirjutada niikuinii (ka Eestil).

Kütus ja elektroonika kallinevad

Vahemärkus: kui Šveits otsustas hiljaaegu oma frangi kursi vabaks lasta, kallines see euro suhtes ligi kaks korda. Näide sellest, et kurss oli maailma ühe konkurentsivõimelisema riigi majandusele ilmselgelt vale. Aga pole kahtlust, et Šveits elab selle šoki üle ja on endiselt ekspordivõimeline.

Mida üks Eesti inimene ja Õhtulehe lugeja kogu selle teadmisega peaks peale hakkama? Kas tormata valuutat vahetama? Kui oleks teadnud ette, siis oleks pidanud franke kokku ostma. Aga tagantjärele tarkus on endiselt täppisteadus. Nendel, kes just ei kavatse väljapoole eurotsooni turismireisile minna, ei ole põhjust muretseda. Inglismaale reisimine läheb muidugi kallimaks.

Arvestama peab ka sellega, et põhitoorainete (sh kütused) hind kujuneb rahvusvahelistel börsidel ja arveldatakse dollarites. Ka koduelektroonika tuuakse sisse dollari-arvestuses. Samal ajal võiks ju loota, et Euroopa ekspordipotentsiaal kasvab ja kõik Euroopa firmadele allhanget tegevad firmad ning nende töötajad peaksid võitma.

Aga esialgu võtame rahulikult. Paanikaks kahtlemata põhjust ei ole.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/666585/andres-arrak-kas-rohkem-eurosid-lahendab-euroopa-probleemid 

________________

 See on Euroopa Pangal juba teine suurem rahatrükk ja paistab, et teisiti probleeme lahendada ei osata. Mina küll kardan, et see viib kord suure inflatsioonini ja kodanike säästude osalise kaotuseni. Silmapiiril võib terenduda ka juba hüperinflatsioon.

M.I.

Read more...

RAHVA TEATAJA: 25 ÜRO liikmesriiki ühinesid traditsioonilise perekonna kaitseks

ÜROs on loodud Perekonna Sõprade Grupp – 25 riigi ühendus (sh Vene ja Valgevene), kes on otsustanud rahvusvahelisel tasandil kaitsta perekonda ja sellega seotud rahvuslikke ning religioosseid traditsioone. Andkem oma allkiri selle tähtsa algatuse toetuseks ning soovigem edu ning mehisust selle liikmetele!
Mitte kuigi ammu oli ÜROs sündmus, mis ei äratanud meedias suuremat huvi. Kuid nende jaoks, keda puudutavad perekonna õigustega seotud probleemid, omab see väga suurt tähendust.
Rida riike – ÜRO liikmeid ühines veebruaris, et teha koostööd perekonna kaitsel rahvusvahelisel tasandil. Nende poolt loodud ühendus sai kõneka nime: Perekonna Sõprade Grupp.
Vastavat ametlikku kirja grupi nimel levitati ÜRO liikmete hulgas 23. veebruaril. Grupiga ühines selle loomise hetkel 25 riiki. Nende seas Vene Föderatsioon ja Valgevene. Grupi loojad nimetavad ennast “riikide-mõttekaaslaste mitteametlikuks ühenduseks – kes otsustavalt astuvad välja perekonna kui ühiskonna loomuliku algrakukese toetuseks, millel on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.”
Kirja tekst ei jäta kahtlust, et äsjaloodud grupp peab hädavajalikuks kaitsta just loomulikku peret, mis põhineb mehe ja naise abielul, tunnustades selle prioriteetseid õigusi laste kasvatamisel.
Loodud grupp “seab endale eesmärgiks kaasaaitamise strateegiate teostamisele, mis vastavad perekonna huvidele, ja peatähelepanu pööramise perekonna vajadustele ja esmaülesannetele rahvuslikul ja rahvusvahelisel taandil” ja “toonitab eriliselt, et perekonnaküsimuste käsitlemise käigus rahvusvahelisel tasandil tuleb pöörata nagu kord ja kohus tähelepanu ÜRO liikmesriikide rahvuslikule seadusandlusele, traditsioonidele ning religioossetele ja kultuurilistele eripäradele, mis määravad perekonna rolli ühiskonnas.”
See on väga tähtis samm, kuna viimastel aastatel on hakanud ÜRO tasandil valitsema suundumused, mis on perekonnale ohtlikud ja purustavad. Korduvalt on tehtud isegi katseid määratleda ümber perekonna enda mõiste, võttes sellelt ära selle tõelise tähenduse ja asendades laialivalguvate mõistetega nagu “perekonna erinevad vormid”. Sellel on olnud ilmselge eesmärk: sundida kõiki maailma riike tunnistama “perekonnana” samasooliste liite.
ÜRO ühe alusdokumendi, Inimõiguste Deklaratsiooni 16. artiklist ilmneb selgelt, et perekond kui loomulik ja põhiline ühiskonna algrakuke luuakse eranditult mehe ja naise vahelise abieluga. Katsed peale suruda kõigile maailma rahvastele homoseksuaalsete suhete tunnustamist “perekonnana” pole seega mitte midagi muud, kui inimese põhiõiguste rikkumine nende selles mõttes, nagu seda tegelikult tunnustasid kõik maailma riigid.
Me soovime Perekonna Sõprade Grupile mehisust loomuliku perekonna ja selle õiguste ning lapsevanemate fundamentaalsete õiguste kaitsel rahvusvahelisel tasandil. Me loodame, et nende ühised jõupingutused ei saa olema asjatud ja et neil õnnestub korda saata paljut, et taastada rahvusvahelise õiguse tõeline, mittemoonutatud mõte, mis kaitseb just nimelt perekonda (aga mitte seda, mida selle pähe täna püütakse esitada) kui ühiskonna alust.
Kutsume teid üles andma oma allkirja meie Pöördumisele Perekonna Sõprade Grupi toetuseks ÜROs koos parimate edusoovidega. Me saadame kindlasti teie allkirjad edasi ÜRO peakorterisse kõigile selle liikmesriikidele.
http://www.citizengo.org/ru/20029-podderzhivaem-gruppu-druzey-semi-v-oon

Allikas: http://seenior.ee/rahvateataja/uncategorized/25-uro-riiki-uhinesid-traditsioonilise-perekonna-kaitseks/
_____________
Grupi algatasid: Bangladesh, Hiina, Egiptus, El Salvador, Mauritaania, Maroko, Namiibia, Katar, Venemaa, Sierra Leone, Tuneesia, Uganda jpt. on liitumas või liitunud. Muidugi ei leia siit homoriike EList ja Põhja-Ameerikast.
M.I.

Read more...

NASA teadlased lükkavad ümber globaalse kliima soojenemise hüpoteesi

Read more...

Vooglaid: Reformierakonna "kindlalt edasi" kurss on hukatuslik kogu rahvale

"Kui igal aastal jääb veerand lastest ehk neljandik rahvastikust null tasemel püsimiseks sündimata, siis see on kohutav," leidis professor Ülo Vooglaid, kelle hinnangul uue valitsuse kurss "kindlalt edasi" üksnes süvendab vaesust ja väljarännet ning on hukatuslik tervele Eestile.

Kolmapäevases Eesti Päevalehes väidab Rainer Kattel, et Sotsiaaldemokraadid ei peaks uuesti valitsusse minema, vaid oma tegevuse ja sõnumi ümber mõtestama. Veel enam, et taasiseseisvunud Eestis ei ole vasakpoolsed poliitilised jõud kordagi võitnud. Kas olete professoriga nõus? Mil määral saab üldse Eesti poliitikas vasakpoolsusest rääkida?
Kahjuks on Katteli mõte vähe põhjendatud ja argumenteeritud. Jutt ei ole sellest, kas mingi poliitika on parem või vasak, jutt on sellest kas Eestis on võimalik elada. Lähtekohaks pole poliitiline doktriin või mingid võimumängud, kõne all on kõigepealt inimeste elukeskkond, võimalus oma töökuse, arukuse, järjekindluse, visadusega, informeerituse ja haritusega ehk kodanikuks olemisega elada rahuldavalt hästi. Et Eestimaa oleks eelistatud elukoht.
Selline mõtteviis on põhimõtteliselt vale ja rahvas ei ole kellelegi kasumi teenimise vahend. Rahvas on kõrgema võimu kandja ja tal on õigus otsustada kuidas elada oma esivanemate maal, rahvas tunneb südamega ära, rahvas pole loll ehkki küll halvasti informeeritud ja kogemustest ilma jäetud.
Kattel teab väga hästi, mis seis Eestis on. Tänu millele saab ettevõtlus olla produktiivne, millest sõltub tööhõive ja omakorda tööpuudus. Küsimus on lihtsalt selles, kas see ka avalikult välja öelda või käsitada mingis teises kontekstis.

Kas Reformierakonna juhitava uue valitsusega midagi ka reaalselt muutub või läheb kõik vanaviisi edasi? Millised on need kõige teravamad lõhed, mis hoiavad meid lahus Põhjamaadest, millega nii väga sarnaneda soovime?
Mis Põhjamaadesse puutub siis võrdlus on vajalik ja sugugi mitte kohatu, nagu mõned poliitikud on asja püüdnud käsitleda. Me peame võrdlema ennast mitte ainult endiste NSV liidu rahvastega vaid igasuguste maailma maadega ja rahvastega.
Põhjamaades valitseb sotsiaaldemokraatlik mõtlemisviis ja need maad on ilma erandita kõik meeliselamispaigad. Pole mingisugust alust arvata et see on juhtunud kogemata ja rahva tahtele vastu seistes. See on juhtunud rahva tahet täites ja valitsusel on vaja järgida neid arusaamu, mille kohaselt on erakonda eelistatud. Ega valitsust ei moodusta keegi väljastpoolt, valitsuse moodustab parlament. Kui valimised on korraldatud, siis sel juhul esindab parlament elanikkonna valdavat enamust, aga kui valimiste asemel on farss, siis ei esinda parlament mitte midagi. Kui pole neid inimesi, kes pole usaldusväärsed ja küllalt nõudlikud enda ja teiste suhtes ja vaprad seisma enda tõekspidamiste suhtes, siis pole see võimalik.
Praegune valimissüsteem ei võimalda rahval oma tahet avaldada, et sel oleks ka tähendus, valimised olid õppetund kõigile. Peab mõtestama seda, mis juhtus. Juhtus see, et erakonnad panid nimekirja inimesed, kel pole mingit aimu selle kohta, mis olukord riigis on ja kuidas rahvas elab.
Ei kujutata ette, kuidas ettevõtlust edendada - olgu see väikeettevõtluse kujul või maapiirkondades. Kui valitsevad need, kes kasutavad rahvast endale võimu saamiseks, siis juhtubki see, mis on juhtunud ja kui keegi ütleb, et julgelt edasi samas suunas, siis see on täiesti vastutustundetu.

Kuidas hindate rikaste ja vaeste sissetulekuerinevust Eestis? Kas see on probleem ja millised sammud tuleks selle lahendamisel astuda? Kas astmeline tulumaks, kapitali maksustamine või töötutele suuremate toetuste jagamine aitaks olukorda parandada?
Kui igal aastal jääb veerand lastest ehk neljandik rahvastikust null tasemel püsimiseks sündimata, siis see on kohutav. Valimiskampaania ajal sellest ei räägitud, kuigi see on põhiküsimus. See on eksistentsiaalne küsimus ja praeguses suunas ei või edasi minna.
Vaesus on selle üks põhjuseid. Inimestel pole võimalik rahuldada enda põhivajadusi, hambaid ravida, süüa, lapsi koolitada ja kultuurilisi vajadusi rahuldada. Neljandikul elanikkonnast on need vajadused täiesti katmata. Samas suunas julgelt edasi ei või mingil juhul minna.
Kui tõesti keegi tahaks käsitleda Eestit kui probleemi ehk tunnetatud vastuolu, siis sel juhul peame käsitlema teemat küllalt paljudest vaatepunktidest ja leidma kõik olulised karakteristikud.
Eesti on elukeskkond, kultuuriruum, majandusruum, õigusruum ja igas tähenduses on tal erinevad karakteristikud. Keegi ei käsi meid, ei Moskva ega Brüssel. Võiksime toimida oma mõistust mööda, aga kui ei ole võimekust probleemi põhjuste tuvastamiseks, vastuolu tuvastamiseks, siis pole teha midagi.
Harimatus on Eesti kirstunael. Valetatakse, et Eesti haridussüsteem on maailma parim, see pole kellegi jutt. Tervikuna on süsteem väga vilets ega taga elanikkonnale võimekust käituda kodanikuna.
Põhiseaduse järgi on olemas kõik õigused, aga haridussüsteem ja kommunikatsioonisüsteem on nii viletsad, et neid õiguseid ei osata kasutada. Tulemus on see, et kes kuhu põgeneb. Kes alkoholi, noored narkootikumide ja seksi kütkesse. Kel rohkem võimekust, see välismaale.

Palju on räägitud ka naiste ja meeste palgalõhest, millega me oleme Euroopas esirinnas. Millest see tingitud on, et muidu hästi arenenud riik (kui arvestada haridustaset, infotehnoloogiat ja innovatsiooni) ei ole suutnud sellist probleemi lahendada?
Probleem on tunnetatud vastuolu, see asub inimeste peas. Inimene tajub vastuolusid tegeliku ja vajaliku vahel, olenevalt sellest, kui haritud ja informeeritud ta on. Lahendada ei saa midagi, tuleb avastada, miks vastuolu on tekkinud, miks ta on süvenenud ja miks laienenud. Lahendada pole mitte midagi. Me saame vähendada või kõrvaldad teguri, põhjuse kui me selle avalikustame. Aga see eeldab, et keegi kuulab meid. Paraku lähme julgelt edasi suunas, mis on viinud rappa.

Kui praegune kurss on vale ja viib meid ummikusse, siis kuhu me peaksime edasi liikuma. Mis oleks õige teeots?
Toompeal pole riigikogu sotsiaalset fenomeni käsitlenud ja selles kampaanias sotsiaalsed dimensioonid kõne all ei olnud. Kõigepealt olgu öeldud, et sotsiaalne, vaimne ja psüühiline on mittemateriaalne. Absurdses situatsioonis on inimene siis, kui ta lahendust ei näe. Enesetapud tulevad kõik selles situatsioonis, kus inimene tunneb, et väljaspääsu pole. Aga vaadake, milline osa Eesti elanikkonnast tunneb ennast probleemses situatsioonis, kus ta ei tea mis on õige lahendus, aga otsib lahendusi.
Vaadake, kui palju on neid, kel käed-jalad on sorgus ning usk ja lootus kadunud. Kui palju on neid, kes ei usu ja ei usalda enam mitte kedagi. Võõrdumine ja võõrandumine toimub, viimane on õudsamast õudsem kus inimene hakkab tundma, et see, mille poole ta on püüelnud, olgu siis Balti ketis seistes või lauldes, muutub talle vaenulikuks jõuks. Riik on võõrandunud.
Töövõõrandumine on see kui inimene teeb tööd, aga töö tulem müüakse maha kallimalt, kui selle väärtus ja see väärtus akumuleerub tootmisvahendite omaniku kätte, kes tarbib ära tühise osa ja paigutab suure osa tootmisesse tagasi. Mittesüsteemsed käsitused ei saa efektiivsed olla.
Meil oleks tarvis mõistlikkuse poole minna, aga mitte põlistada seda, mis on ebaefektiivne.

Milline on vasakpoolse Euroopa tulevikuperspektiiv? Pigem võib viimasel ajal üha enam täheldada rahvuslikult ja parempoolselt meelestatud jõudude aktiviseerumist. Kas vasakpoolsel Euroopal on tulevikku?
Sõltub, mida vasakpoolsuse all mõeldakse. Ultravasakpoolsus, nagu ka parempoolsus, on oma vastandiga suhtes. Kui tugevnevad ultraparempoolsed tendentsid, siis tugevneb ka ultravasakpoolsus. Kui inimese elu ja keskkond, tema elulaad ja stiil, kultuuriseoses ja subjektiks ehk aktiivseks algeks olemine muutub naeruväärseks, siis võib igasugu asju juhtuda. Nii lõhkumist ja laamendamist. Siis ei tule mitte ainult Occupy Wall Street, vaid palju metsikumaid asju.
Meie parem- ja vasakpoolne kategoriseerimine on üsna mõttetu poliitiline jura. Ühest küljest on see hirmujutt, et "kui te meid ei vali, siis tuleb Savisaar või sõda". Mis jutt see on, mõelge ja vaadake järele, mis on ühiskonnas sotsiaalne.

Allikas: http://www.pealinn.ee/koik-uudised/vooglaid-reformierakonna-kindlalt-edasi-kurss-on-hukatuslik-kogu-n140403

Read more...

Hiinlased: Võiduparaad Punasel väljakul

Read more...

MARKUS JÄRVI: Kallutatud jõud tahavad ausat homofoobi ERR-ist lahti kangutada!

Üldiselt on ühe korraliku ja veendunud homofoobi elu Eesti Vabariigis puhas rõõm. Kui täpsemalt järele mõelda, siis see nagu polekski elu, vaid lill.
Ma tean seda omast käest, kuna ma ise olen igati eeskujulik homofoob ja uhke selle üle.
Kuidas homofoobi elu välja näeb?
Vot selline: Meedia kajastab sinu ettevõtmisi ühelt poolt objektiivselt, kuid samas selgelt toetavas võtmes. Vahepeal tundub, et oled suisa meedia meelislaps ja priviligeeritud maimukene. Liigse soosimise pärast hakkab kohati suisa piinlik. Kultuuriringkonnad patsutavad pooldavalt õlale ja meenutavad sind alatasa mõne hea sõnaga. Poliitliline eliit tunneb sinu üle uhkust, kutsub läbirääkimistele ja õhtuti Toompeale ballile.
Riikliku toetuse kaukast langeb kopsakas raha-poiss pehmelt sinu pangakontole nagu õlitilk anumast. Kui puudu jääb, tulevad heldelt appi vene oligarhid. Pappi tuleb ohtralt, aga selle eest suurtes kogustes – see on rusikareegel.
Niisiis. Need, kes soovivad oma elunatukest edukalt ja rasvaselt eha poole veeretada, peaksid tõsiselt kaaluma homofoobia kui maailmavaate omandamist. Tegu on elustiili valikuga.
Vahete vahel juhtub aga arusaamatusi, umbes selliseid, nagu paar päeva tagasi.
Kuulsin nimelt Klassikaraadios, et keegi Rahvusringhäälingu kolleeg olevat koputanud ERR-i eetikanõuniku uksele ja nõudnud aru, kuidas on võimalik, et ERR-is töötab inimene, kes teeb Pereraadios saadet “Objektiiv”? Kas ei peitu siin huvide konflikt?
Klassikaraadio peatoimetaja sai kaebusest teada ERR-i eetikanõuniku Tarmu Tammerki käest. Mind aga informeeris omakorda Klassikaraadio peatoimetaja.
Kodumaise asjaajamis-, poliit- ja küüditamiskultuuri aastasadade pikkusi traditsioone järgides ei lävetud tulla rääkima silmast silma, vaid asjaosaliseni jõudis uudis alles kolmanda osapoole kaudu.
See polnud esimene kord, kui minu ERR-i eetrikõlbulikkus küsimuse alla on seatud. Peale SAPTK meeleavaldust diskuteerisid ERR-i telekolleegid meie asutuse siselistis, kas minu kui aktivisti positsioon ikka sobib kokku Klassikaraadio saatejuhi kuvandiga. Loomulikult võis toonist välja lugeda, et ei sobi.
Arutelu käis ka venekeelse AK de facto juhi ja minu hea sõbra Maksim Rogalski saatuse üle. Temalegi ei pakkunud uudistoimetuse juhid just eriliselt roosilisi tulevikuväljavaateid ERR-i struktuuris.
Juba toona pidi Tarmu Tammerk asja arutama ja leidis, et kuna ma parasjagu saadet “Quo vadis?” ei tee, siis nn huvide konflikt (mida iganes see minu kaasuse puhul peaks ka tähendama) ei ole nii hull.
Selgelt anti aga mõista, et saate “Quo vadis?” mikrofonide juurde pole mul oma põhimõtete pärast enam asja.

Maksim Rogalskiga Objektiivi tegemas

Tähelepanuväärne ongi see, et probleeme pole tekitatud profesionaalsel tasandil, vaid puhtalt ideoloogilistel ja maailmavaatelistel alustel. Maksimile ega isegi mitte minule pole professionaalses valdkonnas midagi erilist ette heita.
Üha rohkem saab ilmsiks hoopis fakt, et ERR-is kehastub maksumaksjate rahaga üleval peetud liberaalse maailmavaate hegemoonia, mille raames ei taluta vähimatki dissidentlikku häält – ja seda isegi mitte siis, kui sa ebaortodoksseid mõtteid oma saadetes välja ei too.
Probleemiks on sinu isiksus ja see, et sa üleüldse julged oma põhimõtetele truuks jääda ja neid avalikult väljendada.

Kestab saade “Quo vadis?” Paremal ilmselt tulevane minister Andres Herkel 

Seda märkimisväärsem on tõik, et ERR-i südametunnistuse hääl Tarmu Tammerk on avalikult kritiseerinud ERR-i selgelt kallutatud uudiskajastust, milles on ilmsiks tulnud liberaalsest agendast lahkneva kodanikuliikumise teadlik ja tahtlik ühiskondlikku perifeeriasse peksmine:

“Ajakirjanduseetiline probleem on aga selles, et ka uudistekajastus on sageli kaldu kooseluseaduse toetamise poole. Ilmuvad piinlikult propagandistlikud uudislood näiteks kooseluseaduse vastaste meeleavalduse kohta Toompeal. Mõnest artiklist või Päevakaja käsitlusest saab vaid katkendliku või kallutatud ülevaate Toompeal toimunust. Siis pole imestada, et kohal mittekäinud inimesed ütlevad, et meediast jääb mulje, et seal peamiselt räusati.” (ERRi eetikanõunik Pulleritsu kirjast: ajakirjanik vahendab infot, mitte ei tegele aktiivselt ühe või teise seisukoha propageerimisega, Delfi, 07. oktoober 2014)

Et asi ei jääks spekulatsiooni tasemele, siis toon siinkohal ära saate “Quo vadis?” järelkuulamise tulemused möödunud aastast.  Väliste märkide järgi tundub, et saade läks kuulajatele korda. Kas ei tasakaalustaks kasvõi üks alternatiivne ja autentselt võimukriitiline saade ERR-is levinud liberaalsotsialistlikku ja poliitkorrektset jahu?

Lõppkokkuvõtteks tuleb ju tunnistada, et ma pole ERR-i koosseisuline töötaja ja minu nn vallandamine oleks teostatav lihtsalt otsusega mulle järgmise kuu jooksul enam mitte saateid anda,
Ent isegi kui ma oleksin koosseisuline töötaja, ei saa ma päris täpselt aru, kuidas võiksid minu maailmavaatelised eelistused, mida ma oma praegustes saadetes olen minimaalselt välja käinud, tekitada reaalse huvide konflikti ühe pro bono saate ja regulaarse töö vahel Klassikaraadio kultuuri- ja hommikusaadete saatejuhina?
“Äsja kõlas Brahmsi teos see ja see. Mängis see ja teine.” Kas antud lause muudab oluliselt oma tähendust, kui selle ütleb välja üks aus ja veendunud homofoob?
Ei muuda. Aga asi polegi selles. Asi on minu isikus. Nimelt ei tohiks mind sellisena üleüldse olemas olla. Vähemalt ei tohiks mind sellisena olla ERR-is.
Samas olen siiski lootusrikas. Olen näinud ERR-i ja eelkõige Klassikaraadio juhtivatel kohtadel piisavalt ausust ja siiraid inimlikke voorusi, mis loodetavasti ei lase ideoloogilise diktatuuri juba idanevatel seemetel maksumasja raha eest vohama minna. Mina tagasihoidliku ERR-i kaastöötajana olen senini olnud selle teesi tõestuseks.
Ent pole võimatu, et minu nägemus on natukene liiga optimistlik. Ma töötan ju ometi Klassikaraadios ja mitte AK uudistetoimetuses, nagu Maksim Rogalski.
Jah. Siin oli üks väike tõrvatilk homofoobi igapäevaelu meepotis.
Aga midu läheb mul väga hästi, suisa suurepäraselt. Kui me Varroga mööda linna käime, siis viskab rahvas tänavasillutisele lilli.
Pappi sajab neljast ilmakaarest nagu oleks meil nimeks Brad Pitt ja George Clooney.

Allikas: https://markusjarvi.wordpress.com/2015/03/11/uudiseid-homofoobia-rindelt/

Read more...

93 protsenti Delfi küsitlusele vastanuist toetab piirivalve taastamist iseseisva organisatsioonina

Toimetas: Ragnar Teeveer

Eesti-Vene piir

Foto: Hendrik Osula

Eile kajastas Päevaleht koalitsioonikõnelusi ning nentis, et suurte erakondade, aga eriti just Reformierakonna vastuseisu tõttu lükati vähemalt lähiaastateks kõrvale idee taastada piirivalve iseseisva ja politseist eraldiseisva asutusena. Uurisime lugejatelt, mida asjast arvatakse. Enam kui 1500 vastanust peab praegust ühendasutust mõistlikuks ainult seitse protsenti.

Ülejäänud 93 protsenti seevastu leiab, et piirivalve tuleks taastada omaette organisatsioonina.
Niisugust meelsust peegeldab ka küsitluse kommentaarium:
"Ei väsi kordamast, et iseseisva piirivalve lammutamine oli taasiseseisvusaja räigeim riigivastane tegu meie "palavalt armastatud" poliitikute poolt. Selle kiitsid heaks nii Ref kui IRL. Tänasel päeval ei ole meil piiril organisatsiooni, kellega kohalik elanikkond arvestada saaks. On moodustatud ühendamet, kus piiri valvamine on sekundaarne tegevusvaldkond. EL-i astumisel oli piirivalve kui organisatsiooni ja piirivalvurite kui professionaalsete sisejulgeolekut tagavate ametnike olemasolu määrava tähtsusega. Miks seda aga täna nii kangekaelselt eiratakse ja selle olemasolu ilmselget vajadust eitatakse, võime vaid oletada," räägib keegi eruohvitser.
"Lahkusin piirivalvest mõned aastad enne ühendameti loomist (õigem oleks küll kirjutada: piirivalve allaneelamist politseiameti poolt). Olen vestelnud endiste kolleegidega ja mitte ükski neist ei ole olukorraga rahul. Tegelikult ei ole vaja isegi mitte pelgalt piirivalve kui iseseisva organisatsiooni taastamist, vaid taastada on vaja sõjaväestatud piirivalve, samuti piirivalve õppekeskus Narva-Jõesuus või kusagil mujal Ida-Virumaal sobilikus kohas. Selline piirivalve tuleb sulandada Eesti riigikaitse üheks osaks, ehkki ta ei pea tingimata sellega seoses minema kaitseministeeriumi haldusalasse," seletab endine piirivalvetöötaja.
"Kogu selle ühendamise jama mõte polnud miskit muud kui piirivalve rahade kantimine politseiametisse. Politseiameti kontoris mõeldi, et nüüd saadi korralik rahasüst, kuid siis tuli üllatus, et piirivalve eelarves polegi vaba raha – tehnika ülalpidamiskulude numbrid ei olegi laest võetud vaid täiesti põhjendatud jooksvad kulud. Ega näiteks lennutehnika ülalpidamine pole just odav lõbu, kuid sealt ei saa midagi kärpida, muidu tuleks kõik seisma panna. Omaette asi on ka reputatsioon. Hindas ju rahvas kogu aeg piirivalvet tunduvalt kõrgemalt kui korumpeerunud politseiametit, sellepärast oli politseiametil vaja oma reputatsiooni parandada piirivalve arvelt," arvab lugeja.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=70997941

Read more...

MATTI ILVES: MILLINE ON METAPOLIITIKA?

Seoses Urmas Sutropi kurikuulsaks saanud artikliga (SIIN) on üles kerkinud küsimus, et milline on siis metapoliitika? Toon nüüd ära Metapeedia artiki "Metapoliitika":

Metapoliitika on meetod poliitiliste ideoloogiate analüüsimiseks teiste ideoloogiate vaatepunktist. Metapoliitika (kreeka keeles metá, eesti keeles: järel, taga või ületav) on inimtegevuse ala, mis moodustab poliitilisuse aluse. Haarab endasse seda, mis eelneb poliitikale (nagu kunst, moraal, ühiskond, religioon) ja mis pole otsest poliitika objektiks. Metapoliitika on teadus poliitika alustest. Sellega on metapoliitika nii teadus kui praktika.
Metapoliitika idee leidis laiema leviku läbi ajakirja "Elemente", mis kandis alapealkirja "Metapoliitika elemendid Euroopa taassünniks". "Elemente" peatoimetajaks oli prantsuse filosoof Pierre Krebs, kes samaaegselt on juhtivala kohal paremintellektuaalses organisatsioonis Thule-Seminar. Metapoliitika teoreetikuteks võib pidada ka Alain de Benoist ja Guillaume Fayet. Guillaume Faye kirjutab metapoliitika kohta: „Teha metapoliitikat tähendab, lasta ühiskonda voolata ideedel, mõttehoiakutel ja kultuuriväärtustel ning nii luua pika peale sügav poliitiline pööre.“
Metapoliitikast saab täpsemalt lugeda Guillaume Faye teosest „Wofür wir kämpfen: Das Manifest des europäischen Widerstandes

 Seega - " teha metapoliitikat tähendab, lasta ühiskonda voolata ideedel, mõttehoiakutel ja kultuuriväärtustel ning nii luua pika peale sügav poliitiline pööre" ja ei ole siin mingit seost seost natsismiga, on vaid soov poliitiliseks pöördeks mis on igati tervitatav; sest meie ühiskond on veeremas moraalitusse mülkkasse ja Euroopa Liit  ning USA liiguvad kindlat terve Lääne kristliku tsivilisatsiooni hävitamise poole.
_____________
 Õhtumaise tsivilisatsiooni saabuvast hukust lugege SIIT.

Read more...

RAIVO IRD: „EESTI AJALUGU II” – KUI HEA RAAMAT! Kas muistsed eestlased võitlesid oma vabaduse eest?

Uue ajalooraamatu „Eesti ajalugu II“ autorid väidavad, et 13. sajandil ei olnud olemas eestlasi ning tolle aja inimesed ei tundnud vabaduse mõistet. Lisaks muistsele vabadusvõitlusele on meie uuest ametlikust ajaloost kadunud ka saarlaste suur jumal Tharapita. Kas  need muudatused ajalookäsitluses on tõesti põhjendatud ning tehtud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise huvides?

Eesti uuest ajalookäsitlusest on kadunud mitmeid tuttavaid sündmusi ning tegelasi. 

2013. aasta alguses ajakirjanduses lahvatanud diskussioon teose „Eesti ajalugu II“ üle, milles on loobutud termini „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ kasutamisest, on praeguseks juba pisut maha jahtunud. Paraku kipuvad meie meedias nii jahtuma paljud väga olulised teemad - uut ja põnevat seepi jookseb ju pidevalt peale. Kuna aga eesti rahva ajalugu ja identiteet peaksid olema meie jaoks olulised ning aegumatud teemad, võtan seda arutelu nüüd jätkata. Mul on vahepeal olnud aega nimetatud raamatut lugeda, samuti olen lugenud nii autorite kui ka kriitikute kommentaare. Võtkem seda lugu kui minupoolset teemakokkuvõtet ja püüet leida vastust küsimusele - kas muistsed eestlased siis tegelikult ikkagi võitlesid oma vabaduse eest või mitte?

Nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ loobumine on selle teose juures seni kõige enam kriitikat pälvinud fakt. Mitmed ajaloolased (EnnTarvel, LauriVahtre, MarikaMägi, MartLaar ja Erik-NiilesKross) on leidnud, et autorite antud põhjendused ei ole pika ajal jooksul kinnistunud ja traditsiooniks saanud termini muutmiseks piisavad. Lisaks eestlaste muistsele vabadusvõitlusele puudub meie uuest importajaloost aga veel hulk tuttavaid sündmusi ning tegelasi. Ei leia me siit enam ei Aleksander Nevskit ega Modena Wilhelmi, nende asemele on ilmunud Aleksandr Jaroslavitš ja keegi Guglielmo. Autorite peamine põhjendus eesti keeles üldlevinud nimetustest loobumise kohta on nende puudumine teistes keeltes. Siinkohal võiks teha ettepaneku, et äkki hakkame Aleksander Suure kohta ka siis ütlema Aléxandros ho Mégas – kõlaks peenemalt ja euroopapärasemalt. Meie kaasaegse ajaloo kõrgelt haritud ümberloojatel võivad küll nende eneste arvates kõik paberid korras ja väljamaa nimetuste järgi ilusti õigetes kaustades olla, kuid millegipärast tunnevad lihtsad eestlased ikkagi, nagu oleks neilt midagi väga olulist ära võetud.

Raamatus „Eesti ajalugu II“ pole kohta eestlastele ega eestlusele.

Asusin raamatut „Eesti ajalugu II“ lugema suure huviga. Seda teost kätte võttes satub lugeja esmalt eessõnale, mille juures tekkisid aga mul, sellel hetkel veel täiesti avatud ja eelarvamustevabal lugejal, kohe probleemid erapooletu suhtumise säilitamisega. Mind häiris teksti üleolev ja dogmaatiline retoorika ning sellesse põimitud totrad poliitideoloogilised lõigukesed, mis õpetlikul toonil räägivad vennasrahvaste suurest sõprusest. Peab tunnistama, et kahjuks on selle võrdlemisi lühikese osa ideoloogilise punnitatusega oluliselt vähendatud kogu ülejäänud teose tõsiseltvõetavust.

Järgnevad „Kirde-Euroopa ristisõdu“ käsitlevad peatükid ei muutnud asja palju paremaks. Kriitikud on heitnud raamatule ette, et see ei pööra piisavalt tähelepanu eestlaste ajaloole. Tõsi, „Eesti ajalugu II“ on suurepärane teos, kui lugejat huvitab Liivimaa kiriku ajalugu -  täpne, üksikasjalik ning professionaalne. Samal ajal pole eestlastest, just seoses 13. sajandi sündmustega, eriti juttu. Mainimata on jäetud mitmed kirjalikest allikatest teadaolevad faktid, näiteks eestlaste otsustav roll Durbe lahingu (1260) käigus, millest räägib Liivimaa riimkroonika. Kõige tipuks, otsekui kirss tordi peal, ei ole raamatus „Eesti ajalugu II“ mitte kordagi nimetatud eestlaste muinasjumalat Tharapitat. Kui üheks peamiseks põhjuseks, miks eestlastest nii vähe juttu tehakse, on autorid toonud allikmaterjali puudumise, siis siinkohal seda probleemi küll ei ole – Henrik oma kroonikas mainib ju korduvalt „saarlaste suurt jumalat Tharapitat“. Milles on siis tegelik põhjus - miks on kustutatud ajaloost  meie ainus sellel ajastul dokumenteeritud muinasjumal? Kas pole ta tõesti seda väärt, et kulutada tema peale kaht rida raamatus, mis pajatab lehekülgede kaupa ristisõdijate ja katoliku kiriku tegemistest siinmail? Millised on õieti selle raamatu koostanud inimeste põhimõtted ja eesmärgid?

Terminit „eestlaste muistne vabadusvõitlus” ei ole suuremates keeltes kasutusel ning eestlaste vaatenurk toonastele sündmustele on ebaoluline.

Termini „eestlaste muistne vabadusvõitlus” kaotamist põhjendavad raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid muu hulgas sellega, et suuremates ja tähtsamates keeltes ei olevat seda kasutusel. Huvitav, milline on see taevaste jumalate poolt valitud püha keel, mis peaks olema eestlase jaoks tema emakeelest tähtsam? Kas me oleme taas jõudnud sinnamaale, et peame eesti keelt ja selles levinud termineid kõlbulikuks vaid köögis või tagahoovis rääkimiseks?

Lisaks olevat laiemas perspektiivis vaadates olnud üldse tegemist vaid osaga suuremast maadejagamisest Kirde-Euroopa ristisõdade käigus, milline asjaolu tundub olevat palju olulisem, kui mingite tähtsusetute eestlaste vaatenurk, kes oma rumaluses ei soovinud „euroopalikku kultuuri” vastu võtta. „Kogu Eesti ajalugu on senini vaadatud konna perspektiivist, kus „meie“ oleme see konn. Muutsime lihtsalt vaatenurka, tõime konna perspektiivi kõrvale ka kure perspektiivi.“ (IvarLeimus  Postimehe arvamusportaalis12.01.13). Viimane väide ei ole päris korrektne, sest kure perspektiivi agara haipimise kõrval on konnade perspektiiv selles raamatus kahjuks hoopis esitamata ununenud. Kui asju juba nii globaalselt võtta, siis võiks ka Eesti Vabadussõda käsitleda kui üht vähetähtsat kohalikku konflikti Vene kodusõjas. Ka seal võitlesid eestlased mõlemal poolel, täpselt nagu muistses vabadusvõitluseski. Üllatus-üllatus - selles osas ongi juba otsa lahti teinud poliitik Jaak Allik, kes väitis rahvusringhäälingule, et "kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas, kus Eesti on jäänud rataste vahele." (ERR08.04.13). Eestlastele ei ole mingeid välisvaenlaseid vajagi – me teeme ennast ise vabatahtlikult maatasa.

13. sajandil ei olnud olemas eestlaseid ja ei tuntud vabaduse mõistet.

Samuti väidavad raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid, et muinasinimesed ei tundnud vabaduse mõistet ning toona polnudki eestlaseid veel üldse olemas. „13. sajandi sündmuste käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, millega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil ei olnud.“ (AntiSelart ajalehele Sirp 10.01.13). Minule isiklikult jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus” välja lugeda, et võideldi poliitilise vabaduse või riigi eest ning ma ei näe sõnade „vabadus“ ja „riik“ vahel mingit lahutamatut ja ilmeelduslikku seost. Ilmselgelt on autorid siin nüüd lisaks ajaloole ka meie emakeelt rikastama asunud. Kas igaühel peab olema riik, et ta saaks oma vabaduse eest võidelda? Ma arvan, et ei pea.

Autorite korduvad segased ning vasturääkivad seletused asja kohta viitavad paraku, et peamiseks põhjuseks taolise olulise muudatuse tegemisel on siiski olnud emotsionaalne soov, mitte mingi läbimõeldud ja põhjendatud teooria. Näiteks hämab ja keerutab teose peatoimetaja Anti Selart korduvalt meedias, võttes järgmises lauses tagasi selle, mida ta eelmises väidab. Selart möönab muuhulgas, et muistsed eestlased ikkagi „võitlesid oma vabaduse eest keskaegses tähenduses” (Vikerraadio„Eesti lugu“ 02.02.13) ja „kahtlemata viis sõjaline kaotus seniste vabaduste olulise piiramiseni” (EestiPäevaleht 14.01.13). Samuti tunnistab ta, et „etniliste rahvuste olemasolu keskajal ei ole eitatud” (Sirp 10.01.13) ning "Läti Henriku kroonika ja ka teised tekstid, kasutavad kõigi Eesti ala elanike kohta kokkuvõtvalt sõna eestlased, mis tähendab, et midagi ühist (eestlastel) ikkagi oli " (ERR 07.01.13). Selart ise tunnistab korduvalt, et mingite vabaduste eest toona siiski võideldi ja mingid eestlased siiski olid. Milles on siis küsimus?

Kriitikud leiavad, et võitlus vabaduse eest 13. sajandil toimus.

Üks raamatu kriitikutest, ajaloo emeriitprofessor Enn Tarvel, on veendunud, et 13. sajandi Eestimaal võitlus vabaduse eest siiski toimus. Autorite väite peale, vabaduse mõiste puudumise kohta keskajal, õnnitleb Tarvel neid „elegantse sõnadega mänglemise“ puhul ja lisab: „Oleks ju mõistlik eeldada, et tolle aja inimene lähtus siiski ka tavaarusaamast, et vabadus on välise sunni puudumine. On ju pikemata selge, et on vahe sellel oraval, kes on puuris ja sellel, kes on puu otsas. Samuti – mispärast peab tingimata nõudma, et pidi olema riiklus, et muidu ei saagi võidelda.“ Samuti ei leia Tarvel, et nimetuse „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ puudumine suuremates keeltes muudab selle ebateaduslikuks. „Soomlased näiteks kasutavad omakeelset terminit „isoviha”, see on Põhjasõda Soomes ja ei teki niisugust küsimust soomlastel, et see oma termin oleks kuidagi ebateaduslikum.“ (Vikerraadio „Eesti Lugu“16.02.13).

Ajaloolane Lauri Vahtre leiab samuti, et väike ebatäpsus ei ole piisav põhjus kinnistunud nimetuse muutmiseks: „Põhjasõda on ikka Põhjasõda, ehkki see toimus nii põhjas kui ka lõunas. Saja-aastane sõda on ikka Saja-aastane sõda, mis siis, et kestis kauem. Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest.“ (Postimees11.01.13). Eestlaste olemasolust muinasajal arvab Vahtre aga nii: „Läti Henrik kirjutab: „Siis tegid eestlased vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.“ Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence.“ (Postimees- Arvamus 31.01.13). „Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud - võtame muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Ei ole põhjust jagada neid (kreeklasi) eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne.“ (Postimees- Arvamus 05.02.13).

Teose „Eesti ajalugu II“ põhjal võib väita, et eestlased olid 13. sajandil olemas ja vallutuste tagajärjel kaotasid nad vähemalt osaliselt oma vabaduse.

Lõpliku vastuse küsimusele, kas muistsed eestlased võitlesid 13. sajandil oma vabaduse eest, annab meile tegelikult selline tore ja sisukas teos nagu „Eesti ajalugu II“. Selles raamatus nimetavad autorid kohalikku rahvast 13. sajandi kontekstis järjekindlalt „eestlasteks”. Näiteks: „edust tiivustatuna kogusid eestlased Lembitu juhtimisel suure sõjaväe“ (EA II, lk 48) ja „jätkuvalt oli eestlaste käes Eesti suurim muinaslinnus – Varbola maalinn“ (EA II, lk 65).  Arusaamatuks jääb, miks ei võinud needsamad korduvalt mainitud eestlased, olid nad siis toona rahvus tänapäevases mõttes või mitte, oma vabaduse eest võidelda.

Ka vabaduse ja vabaduste teemat on raamatus „Eesti ajalugu II“ korduvalt käsitletud. Esiteks öeldakse: “Napid ülestähendused lubavad kinnitada, et ükski Eesti osa polnud 12. sajandi lõpul naabermaade suhtes püsivas alamlussuhtes.“ (EA II, lk 28). Järelikult olid Eesti ja siin elavad inimesed enne vallutusi enamal või vähemal määral vabad. „Alistamine tähendas mitmesuguseid koormisi ja kohustusi, mida tervikuna nimetati 13. sajandil „ristiusu ikkeks”.” (EA II, lk 68). Kui ike ei ole vabaduse piiramine, siis ma küll ei tea, mis asi see on. Lisaks määratleti kohalikele „kohustused usukommete täitmise osas ja karistused nõudest üleastumise eest” (EA II, lk 76) - tegemist on sulaselge usuvabaduse piiramisega. Lõpuks saame veel teada, et „varakeskaegses ühiskonnas jooksis tähtsaim ühiskondlik piir vabade ja mittevabade inimeste vahel“ (EA II, lk 110). Niisiis - raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid ise kirjutavad oma teoses eestlastest ning vabadusest 13. sajandi kontekstis, eitades samal ajal avalikus meedias mõlema olemasolu. 

„Kui hea raamat!“ tahaks nüüd hüüda, nagu hüüdis Pantalone kultusnäidendis „Armastus kolme apelsini vastu.“ „Eesti ajalugu II“ on otsekui omaenese saba sööv mütoloogiline madu, kes oma libekeelsed loojad salakavalal kombel reedab ning avalikkuse ees lolliks teeb. Müstiline juhtum, müstiline raamat - tasub igal juhul lugeda!

Avaldatud ajalehes „Õpetajate Leht“ 23/13

Pikemalt eestlaste muistsest vabadusvõitlusest siin

Allikas: http://muinasaeg.blogspot.com/p/blog-page_12.html

 

Read more...