„Kui Reformierakonna ajal juhtisid ametnikud riiki tulenevalt
eurodirektiividest ja eurokokkulepetest, siis nüüd on poliitiline suunis
tõlgendada ja käsitleda kõike Euroopast tulevat Eesti huvides,“ ütleb
EKRE esimees ja siseminister
Mart Helme.
Intervjuus kõneleb Helme, milliseid esimese valitsemisaasta saavutusi
peab ta kõige märkimisväärsemateks, miks mõnede valimislubaduste
elluviimine võtab aega ning mida riik koroonakriisist õppima peaks.
EKRE, Keskerakonna ja Isamaa valitsus on olnud ametis veidi üle aasta. Mis on muutunud võrreldes eelmiste valitsustega?
Erinevus on tohutu. Reformierakonna ja sotside valitsused ajasid
globalistlikku ja liberaalset poliitikat, mille eesmärk oli
rahvusriikluse samm-sammuline likvideerimine, väärtuste ja väärtuspõhise
käitumise muutmine.
Praegune valitsus on võtnud kahe konservatiivse osapoole pingutuse
tulemusena teistsuguse suuna – peame oluliseks perekonda, kodumaad,
rahvust, keelt. Tõsi, me ei ole kogu liberaalse agenda tagasipööramisega
suutnud nii kiiresti edasi liikuda kui tahaksime, aga me ilmselgelt
liigume. Meie erakond on tõmmanud pidurit abieluinstitutsiooni
lammutamisele ja ümberdefineerimisele. Kultuurisõja rindel on hoopis
teine atmosfäär.
Aga praktilise poole pealt… ütleksin, et majandusküsimustes on
praegune valitsus käitunud väga pragmaatiliselt. Aktsiiside langetamine
oli meie valimislubadus ja see on ellu viidud. Alkoholiaktsiisi
langetamine tõi meile enne koroonakriisi Soome turistid tagasi, lõppes
ära alkoralli Eesti ja Läti vahel, riigieelarvesse hakkas laekuma
oluliselt rohkem raha.
Koroonakriisi ajal langetasime majanduse turgutamiseks ka diisli-,
elektri- ja gaasiaktsiisi. Selle tulemusel jääb inimestele rohkem raha
kätte ja seda saab kasutada mujal. Sotsialistide ja liberaalide
ettekujutuses peaks valitsuse ülesanne olema „lollidelt raha ära
võtmine“ ja siis „lollidele jupikaupa tagasi andmine“. Konservatiividel
on teistsugune suhtumine. Meie leiame, et inimene on piisavalt arukas ja
pragmaatiline, et ise oma rahaga mõistuspäraselt ümber käia. Ja
sellepärast jätame me inimesele rohkem raha kätte. Inimene toob oma raha
majandusse niikuinii.
Ja veel üks oluline detail, mis väljapoole ei paista. Kui
Reformierakonna ajal juhtisid ametnikud riiki tulenevalt igasugustest
eurodirektiividest, eurokokkulepetest ja euroraha kasutamise reeglitest,
siis nüüd on poliitiline suunis tõlgendada ja käsitleda kõike Euroopast
tulevat Eesti huvides.
Millised valimislubadused on ellu viidud?
Tohutu saavutus on endise maaleluministri
Mart Järviku alustatud ja praeguse ministri
Arvo Alleri
jätkatud „Maale elama!“ programmi finantseerimine ning kriisi ajal
sadade miljonite suunamine maaeluga seotud ettevõtete abistamiseks.
Keskkonnaministeeriumis oleme liikunud üha rohkem pragmaatilise ja
mitte-ideologiseeritud keskkonnatingimuste parandamise ja looduskaitse
poole. Varasem sotsialistlik roheagenda, mida fanfaaride saatel
edendati, ei andnud mingit tulemust ei puhta vee, ei puhta õhu ega
üleüldse puhtama keskkonna näol. Nüüdne keskkonnaminister
Rene Kokk teeb oma tööd rahulikult, pildile trügimata, vastutustundlikult ja tulemuslikult.
Väga suur saavutus on see, et hiljuti võttis valitsus vastu otsuse
vabastada tulumaksust erametsaomanike metsamüügist saadud tulu. Siiani
oli see tulumaksuga maksustatud ja paljudele metsaomanikele tekitas see
peaaegu vältimatu olukorra, kus metsa müüdi koos maaga. Nüüd tasub metsa
müüa eraldi ja maa jätta endale. Sinna saab istutada uue metsa, et ka
lapsed ja lapselapsed maa omanikena saaksid sellest metsast tulu. Selle
muutusega oleme hakanud pidurdama maa sattumist välismaiste ettevõtete
kätte. Eestlane peab olema peremees omal maal.
Rahandusministeeriumi haldusalast mainisin suure saavutusena
aktsiisilangetusi, aga tegelikult on ka koroonakriisi-aegne lisaeelarve
väga põhjalike ja Eesti majandusele kasulike otsuste tulemus.
IT-ministri haldusalas jätkub töö eesmärgiga likvideerida enne
kohalike omavalitsuste valimisi e-valimistega seotud kitsaskohad. Uus
väliskaubandus- ja IT-minister
Raul Siem jätkab sealt, kust tublit tööd teinud endine minister
Kert Kingo
sügisel pooleli jäi. Kert viis läbi väga põhjaliku auditi seoses
e-valimistega. Vahepeal selle auditiga kahjuks praktiliselt ei
tegeletud.
Mis puutub siseministeeriumi haldusalasse, siis on hea meel, et
õnnestus tõsta politseinike, päästjate ja teiste rindetöötajate palka.
Alustatud on üle 40 objekti – päästekomandode, kordonite,
politseijaoskondade – remondi- ja ehitustöid. Rindetöötajate
töötingimused on oluliselt paranenud või paranemas.
Katuse alla on jõudmas sisekaitse reservi loomisega seotud tegevused.
Jaanipäevaks on esimesed rühmavõitlejad olemas ja alustavad
väljaõppega.
Mai teisel nädalal kirjutasime alla kagupiiri füüsilise
väljaehitamise esimesele lepingule. Esimesed 23,5 km lähevad ehitusse,
ehitatakse välja tara, teenindusteed, lisaks veel droonid, kaamerad,
muud alarmsüsteemid. 2023. aastaks tahame olla sealmaal, et kagupiiril
on valdavas osas infrastruktuur rajatud ja et selle piirilõigu
valvamisel näeksime uut kvaliteeti.
Maikuus alustame ka politsei- ja piirivalveametis eraldiseisva struktuuri ja omaette eelarvega piirivalve loomist.
Oleme aktiivselt tegelenud ka rändeküsimustega. Kuigi meil pole
õnnestunud koalitsioonipartnerite blokeeringutest päris läbi murda, on
olemas kõik vajalikud eelnõud, et võtta parema kontrolli alla nii
tööränne, õpiränne kui ka igasugune muu ränne.
Kaugel on otsedemokraatia seadustamine?
Otsedemokraatia pakett on edenenud oodatust mõnevõrra aeglasemalt.
Esiteks ei suhtu meie koalitsioonipartnerid sellesse erilise
entusiasmiga, ehkki koalitsioonilepingus see on ja ignoreerida nad seda
ei saa. Teine asi on see, et koroonakriis lõi kaardid täiesti segamini.
See võtab ära jõu tegeleda intensiivselt muude teemadega.
Aga kindlasti me rahvaalgatuse ja rahvahääletuse küsimustega jätkame. Riigikogus tegelevad nende teemaga aktiivselt
Jaak Valge, Leo Kunnas ja
Paul Puustusmaa.
Tahame kohaliku omavalitsuste valimistel küsida rahva käest, kas abielu
peaks olema mehe ja naise vaheline liit ja kas see peaks olema
määratletud Eesti põhiseaduses. See on kultuurisõja tingimustes
põhimõtteline samm, mille elluviimise nimel me jätkame võitlust.
Mis saab Rail Balticust?
Koalitsioonilepingus on kokku lepitud, et kui Euroopa Liidu rahastus
jääb alla 81% objekti kogumaksumusest, siis tuleb Rail Balticu projekt
peatada. Kui maksumus tuleb üle 81%, siis jätkab EKRE võitlust selle
nimel, et Rail Baltic ei tuleks Eestit poolitavale trassile – ja see on
Eesti siseasi ega puuduta rahastamist –, vaid rajataks põhiosas
praegusele Tallinna-Pärnu trassile ja Pärnust edasi Riia suunas uuele
trassile.
Paljud tahavad muutusi nüüd ja kohe. Miks võtavad poliitiliste otsused aega?
Põhjuseid on palju. Esiteks on meil kolmest osapoolest koosnev
koalitsioon, mis tähendab, et enne, kui midagi saab ellu viia, tuleb
jõuda kokkuleppele. Ka Isamaa ja Keskerakond ei saa ju kõike, mida nad
tahavad, võtame või Keskerakonna kodakondsuse ja venekeelse hariduse
teemad.
Me ei armasta üksteist, aga saame üksteisega hakkama. Ebakonstruktiivne
oleks minna laupkokkupõrkesse. Koalitsioonivalitsuses peame arvestama
sellega, et me liigume oma asjadega edasi mõnikord kukesammul, aga
tähtis on, et me liigume. Kõike soovitut me nagunii ei saa, aga teeme
niipalju kui suudame.
Viimased kaks kuud on valitsus keskendunud koroonakriisiga võitlemisele. Kuidas sellel rindel läheb?
Eks see kriis algas Hiinas juba eelmise aasta lõpukuudel ja siis
tundus, et meid see ei puuduta. Igasugu SARS-id ja MERS-id ja muud tõved
on Aasias varemgi levinud. Aga kui haigus hakkas Eestile ligemale
tulema ning Itaaliast ja teistest eestlaste seas populaarsetest
riikidest said haiguskolded, muutus teema aktuaalseks ka meil.
Kui haigus kohale jõudis, puhkes vaidlus põhimõttelisel teemal: kas
peaksime kehtestama eriolukorra või reageerima kuidagi teistmoodi? Meie
erakond oli see, kes nõudis eriolukorra kehtestamist. Meie
valitsuspartnerid ei olnud sellest väga vaimustatud, aga Terviseamet ei
saanud ilmselgelt olukorraga hakkama ja püüdis valitsust pikalt veenda,
et kõik on kontrolli all ja kõigeks ollakse valmis ning et meil on
piisavalt varustust, haiglakohti, meedikuid ja testimisvõimalusi.
Järk-järgult selgus, et see kõik on bluff ja valitsusele aetakse puru
silma – pole maske, kaitsevahendeid ega teste.
Muide, ka riigisekretär
Taimar Peterkop ja õiguskantsler
Ülle Madise
olid seda meelt, et eriolukorda pole vaja ja kriisi saab juhtida teiste
seaduste alusel. Aga pärast pikki ja tuliseid vaidlusi otsustas
valitsus eriolukorra kasuks, tehes seda tegelikult viimasel minutil.
Vaid seetõttu, et kehtestasime eriolukorra ja karantiini Saaremaal,
millest kujunes reformierakondlaste ja Terviseameti vastutustundetu
tegevuse tõttu peamine nakkuskolle, oleme saanud haiguse kontrolli alla.
Mündi teine pool on majandus. Julgen öelda, et suuresti tänu sellele,
et rahandusministeerium on suutnud luua toimiva koostöö nii
väliskaubandus- ja IT-ministri kui ka majandusministriga, on õnnestunud
valitsuses kiita heaks mitu majandussurutist leevendavat abipaketti.
Ettevalmistamisel on veel üks suur abipakett. Majanduskahju täielikult
kompenseerida me ei suuda, aga arvan, et Eesti tuleb kriisist välja,
muidugi eeldusel, et ka ülemaailmne konjunktuur jätkab paranemist.
Mida Eesti riik koroonakriisist õpib?
Koroonakriis tõestas muuhulgas seda, et Eestil on vaja piirivalvet.
Kui valvasime piiri ja sisepiiri Saaremaaga, siis oli vaja kaasata
abipolitseinikke, aga nende kaasamisega oli probleeme, kuni me võtsime
vastu otsuse maksta neile tunnitasu. Ka kaitseliitlastega oli probleeme,
sest inimesed pidid tegema seda oma töö kõrvalt. Ühel hetkel pidime
hakkama rakendama sisekaitseakadeemia kadette, sest inimjõudu polnud
piisavalt. Tuleb arvestada, et me peaaegu kahekordistasime patrullide
arvu, et inimesed hoiaksid avalikus ruumis omavahelist distantsi.
Hoidsime varus ka viitsadat politseinikku, et eesliini töötajate
massilise nakatumise korral oleks võtta terveid inimesi. Au ja kiitus
inimestele, kes sellega toime tulid.
Aga kõik see näitas, et meil on vaja piirivalvet. Järgmine kriis
Eestis ei pruugi olla meditsiinikriis, vaid hoopis immigratsioonikriis,
näiteks põgenetakse idanaabri juurest Eestisse. Või hoopis järjekordne
Võru torm, mis toob ulatuslikud elektrikatkestused. Siseministeerium on
vajadused ära kaardistanud, tegeleme muuhulgas elektrigeneraatorite
hankimisega. Koroonakriis on näidanud, et peame olema valmis
toimetulekuks kõikvõimalike kriisidega. Riigi valmisolek peab olema
igakülgne.
Kuidas muudab kriis Eesti majandust?
Mu talvekasvuhoonel läks katuseplaat katki. Läksin Haapsalus
ehituspoodi, tahtsin osta ehitusplaati, aga selgus, et sellist seal ei
ole. Kirjas oli plaate kaheksa sorti, aga müügil oli ainult kahte.
Selgus, et probleem on tarnetes – kaup ei jõua Eestisse. See pole ainult
katuseplaatidega nii, ka mitmete teiste kaupade rahvusvahelised tarned
on seisma jäänud.
Näeme praegu seda, et riigid püüavad orienteeruda seniselt
globaalselt, piirideta ja tollideta rahvusvaheliselt kaubanduselt tagasi
koduriikidesse. Sellega tegi algust juba
Donald Trump,
kes kohe võimule saades alustas kaubandussõda Hiinaga, et tuua tootmine
tagasi koduriiki. Eesmärgiks ühtlasi see, et koduriigis oleksid
tootmisvõimsused, mis suudavad rahuldada siseturuvajadusi, s.t oma riigi
elanike varustamist kõige eluks tarvilikuga.
Kui mõtleme, mida kõike on Eestis toodetud – alates kilekottidest
kuni ehituspaneelideni. Väga palju sellest tootmisest 1990ndatel
haihtus, sest see ei tasunud enam ära. Turg Nõukogude Liidu avaruste
näol kadus ära, mujalt maailmast tuli odavamat, parema disainiga,
paremast materjalist kaupa ja Eesti ei olnud enam konkurentsivõimeline.
Praegu tundub, et ülemaailmne kaubandusvõitlus nihkub tagaplaanile ja
esiplaanile tuleb see, et riik suudab ise toota, mitte see, et kusagilt
mujalt saab sama asja odavamalt. Sest ühel hetkel ei pruugi me seda
odavamat enam saada.
Ma usun, et rahvusvaheline majanduspraktika pikkamööda siiski
taastub, aga riikide valitsused püüavad ilmselt seista rohkem selle
eest, et nad kõige elulisemates valdkondades suudaksid olla
isevarustavad.
Mis need valdkonnad tänases Eestis olla võiksid?
Inimesed vajavad kõigepealt süüa ja sooja. Eesti on võimeline end ise
varustama toiduga, ehitusmaterjalidega, ka energiakandjatega nagu
põlevkivi, põlevkiviõli, mets, puit, puidugraanulid, hake. Eesti on
teinud edusamme ka taastuvenergia kandjate osas.
Selleks, et Eesti riik teeniks raha, on vaja muidugi vaadata avarama
pilguga. Ma riskin nüüd väga ebapopulaarsete mõtete väljaütlemisega, aga
peaksime arutama, mida me oma maavaradest veel väärindada saaksime.
Kõigepealt on muidugi vaja ühiskonnas selgusele jõuda, kas oleme üldse
valmis, 30 aastat pärast fosforiidisõda, selleteemalist arutelu pidama.
Kas me peame vajalikuks kaevandada fosforiiti, väärindada kõiki neid
haruldasi muldmetalle, sealhulgas uraani, mida meil on Eestis päris
palju.
Nõukogude ajal olime kaevandamisele selgelt vastu, et vältida toorme
väljavedu Nõukogude liidu avarustesse, keskkonna saastamist ja
massiimmigratsiooni liiduvabariikidest. Tänasel päeval saaks tulu meie
oma riik.
Eesti on maastikukaitsealade poolest väga rikas piirkond ja siin
tuleb leida ühiskondlik tasakaalupunkt nii, et keskkond ei kannataks,
aga et samal ajal saaksime hoida majandust töös ja pidada üleval meie
sotsiaalsüsteemi, mis on riigieelarve kõige kulukam osa; et saaksime
maksta pensioneid, anda arstiabi ja haridust ning teha kõiki muid
ühiskonna toimimise seisukohast vältimatult vajalikke asju.
Aga veelkord, ärge võtke mu juttu nii, et Mart Helme kavatseb homme
kopa maasse lüüa. Sellised suured projektid eeldavad ühiskondlikku
kokkulepet. Võimalik, et rahvas eelistab vaesemalt läbi ajada ja jätta
maavarad puutumata.
Kuidas läheb erakonnal?
Koroonakriis on pannud erakonnatöö suurel määral pausile, oleme olnud
valitsusliikmetena niivõrd rakkes, et pole olnud aega ja jõudu. Samuti
olid liikumis- ja koosolekupiirangud.
Uurime parasjagu piirkonna juhtidelt, kas saaksime suve algul
korraldada erakonna kongressi, mis oleks pidanud toimuma juba aprillis.
Erakonna liikmed peavad saama koos käia, üksteisele silma vaadata ja
küünarnukitunnet tunda. Tajuda, et meid on tuhandeid ja tuhandeid üle
Eesti ja et me oleme mõttekaaslased ning lükkame Eestit selles suunas,
mida meie erakonna programm ette näeb. Püüame erakonna töö kriisi
vaibudes uuesti käima lükata nii aktiivselt kui võimalik.
Erakonna esimeheks kandideerite?
Kui erakonna piirkonnad mind kongressil esimehe kandidaadina üles seavad, siis kandideerin.
Allikas:
https://uueduudised.ee/arvamus/intervjuu/intervjuu-mart-helme-praegune-valitsus-peab-oluliseks-perekonda-kodumaad-rahvust-ja-keelt/
Read more...