kolmapäev, 28. veebruar 2018
Tamara Jegorov: “esmakordselt 100 aasta jooksul ei peeta seekord Brüsselis Eesti Vabariigi aastapäeva!”
Esmakordselt 100 aasta jooksul ei peeta seekord Brüsselis Eesti Vabariigi aastapäeva.(Okupatsiooni ajal korraldas neid pidusid igal aastal Eestit esindanud Eesti Selts Belgias ja peale taasiseseisvumist EV Suursaatkond Brüsselis. Viimati käisin kutsega EV 95.aastapäeval endises TV-hoones korraldatud suurel kontserdil ja vastuvôtul.)
Helistasin eile EV suursaatkonda ja avaldasin imestust, et pole siiani kutset saanud ega ka mingit infot näinud aastapäevapeo kohta. Sain sealt vastuseks: “TOIMUVAD VAID ASUTUSE SISESED ÜRITUSED, KUHU BELGIAS ELAVAID EESTLASI EI KUTSUTA.”
Vastasin seepeale,et meid väliseestlasi on veel vaid 10 ringis alles – kôik teised on vahepeal juba surnud – ning et paneb imestama, et omal ajal Eesti vabaduse eest vôidelnud pensionäridele pole enam kohta just juubeliaastapäeval.
KURB,ET EESTI VABARIIGIST ON SAANUD ÜKS UUE GENERATSIOONI KINNINE ASUTUS, KUS KINNISTE USTE TAGA PEETAKSE PIDUSID RAHVA RAHADEST ILMA RAHVATA, KELLELT OODATAKSE VAID SUU KINNI HOIDMIST!
Allikas: https://pagulaskriis.ee/tamara-jegorov-esmakordselt-100-aasta-jooksul-ei-peeta-seekord-brusselis-eesti-vabariigi-aastapaeva/
Read more...
Varro Vooglaid: Süürias toimuva kajastus on ÜKS SUUR VALE.
Olukord on selline, et peavoolumeedias räägitust ei saa uskuda põhimõtteliselt mitte midagi. Häbiväärne!
Link: http://www.ksk.edu.ee/wp-content/uploads/2017/12/S%C3%9C%C3%9CRIA-KODUS%C3%95JA-IDEOLOOGILISTEST.pdf
Allikas: Facebook
Read more...
teisipäev, 27. veebruar 2018
Barroso tegi Brüsselis Goldman Sachsi lobi
Juba mõnda aega Goldman Sachsis pankurileiba nosiv endine Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso on teinud oma tööandja heaks Euroopa Liidu institutsioonides lobitööd hoolimata lubadusest niiviisi mitte käituda.
Nagu tunnistab Euroopa Komisjoni asepresident ning töökohtade, majanduskasvu ja investeeringute volinik Jyrki Katainen: “Jah, ma kohtusin hr Barrosoga Goldman Sachsist Brüsseli Silken Berlaymonti hotellis 25. oktoobril 2017.”
Katainen selgitab, et “hr Barroso ja mina olime ainukesed osalised sellel kohtumisel, kus me peamiselt arutasime kaubandus- ja kaitseküsimusi.”
Kummatigi ütles Barroso oma mantlipärijale Jean-Claude Junckerile: “Ma ei ole olnud kaasatud lobitöösse Goldman Sachsi heaks ega kavatse seda teha.”
Volinik ei kandnud Barroso nime oma kohtumiste loetellu, kus on viidatud üksnes kõnealusele pangale, ega teinud ka märkmeid.
Allikas: http://objektiiv.ee/barroso-tegi-brusselis-goldman-sachsi-lobi/ Read more...
Nukravõitu juubel ...
Eesti riik tervikuna on möödunud saja aasta jooksul mitu korda kaotanud tungi iseseisvuse järele ja selle lausa allaheitlikult ära kinkinud. Õiguslikult olime iseseisvad 1918-1940 ja 1991-2004.
Õnneks on täna alles inimesi, kes oma isade-emade maad kalliks peavad ja üha tugevamini on kestnud nendes salajane lootus, et hoolimata meile võõra ja vaenuliku Euroopa Liidu riikide-rahvaste vägivallavalitsusest veel kord ja õige ruttu Eestis aeg tuleb, mil „Kalev ikkagi jõuab koju surivoodil lamavat eestlust päästma”.
Nüüd on see aeg käes.
Ennekuulmata rahvaste heitlus alateadvuslikuks enesekaitseks on Euroopa Liidu pehastanud alustugesid purustama asunud. Üle Euroopa laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid ja rahvusi, kes Euroopa Liidu piirides asuvad. Aafrikast ja Aasiast on aastakümnete jooksul Euroopasse tulnud miljonid nn. pagulased ja iga päev saabuvad-maabuvad üha uued parema elu jahtijate õiguskuulmatud hordid, et Euroopa Liidu heaolust omale osa nõuda.
Sel saatuslikul tunnil on üks eesti patrioot kui maa ja rahva seaduslik esindaja, „rahvavalitsuse” alusel seisvate Eesti poliitiliste parteidega ja organisatsioonidega konsulteerimata, toetudes rahvuste enesemääramise õiguse peale, tarvilikuks tunnistanud Eesti rahva saatuse määramisel järgmisi otsustavaid samme astuda:
Eestimaa tema ajaloolistes piirides, 1920.a. Tartu Rahulepingut aluseks võttes, loetakse Euroopa Liidust välja astunuks ja kuulutatakse tänasest peale uuesti iseseisvaks vabariigiks.
Kutsun kokku tuntud-tunnustatud-kõrgeltharitud vanade ja väärikate eesti patriootide koostöökogu, kes valib-määrab Eestimaa Päästmise Komitee, kelle esindajad üleminekuperioodil saavad olema ainsaks ja erakorraliseks kõrgemaks ja korraldavaks võimuks kohtadel, kes korraldab uue Riigikogu (ehk rahvale alluva Rahvakogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub) valimised, selgitab kolme kuu jooksul välja endised ja praegused suuremad riigivargad ja-reeturid ning karistab karmilt.
Uus Riigikogu oma tegevuses peab hakkama järgmiste juhtmõtete järele käima:
Eesti kaitsevägi korraldatakse ümber, ta ei tohi alluda ühelegi ametile ega ametnikule, vaid peab teenima rahvast.
Elukorralduse alused tuleb rahval hääletada otse, piirkondade ja valdkondade kaudu. Kui rahvas otsustab, siis valitsus peab seda otsust täitma ega saa seda moonutada "esindajate" kaudu. Pärast rahvahääletusi elukorralduse aluste üle tuleb koostada uus Põhiseadus. Aluseks praegune preambul.
Kõigi naabririikide ja rahvaste suhtes tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada ja loodab ühtlasi kindlasti, et tema erapooletus nende poolt niisama ka täieliku erapooletusega vastatakse.
Vabariigi piirides elavatele rahvuslikele vähemustele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa jälle vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu taas ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kodumaa teistkordse ülesehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokraatlik Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!
Kambjas, 23. veebruaril 2018.a.
Manifesti koostas: Eesti Vabariigi parteitu pensionärist patrioot Heiki Kortspärn.
P.S.
Täna, 100-aastat tagasi, 23. veebruaril 1918, kell 20.00, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele.
Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell 20.00 lugesin Manifesti nr.2 ette oma kodutalu nurmel asuva vabadussõjalastele püstitatud mälestusmärgi juures. Üksinda ja usku kaotades … vox clamantis in deserto.
_______________
Kaaskiri Manifesti nr.2 juurde:
Head kamraadid! Täna, 100 aastat tagasi, 23. veebruaril 1918.a., kell kaheksa õhtul, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt. Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell kaheksa õhtul pidi toimuma Tallinnas Nõmme Raadios Margus Lepa esituses Manifesti nr.2 esimene avalik ettelugemine eesti rahvale. Viimasel hetkel Lepa loobus ja teatas täna kell 14.31 meili teel:”Kell 8 õhtul on inimestel muudki teha kui raadiot kuulata”.
Koputasin Marguse südametunnistusele ja ütlesin, et veel pole hilja üritust päästa. Margus valis vaikimise tee. Argpüksluse ja alatuse vahel on õhkõrn piir. Sain eluõhtul järjekordse õpetliku kogemuse … Viimases hädas sõitsin Krista tallu endapüstitatud mälestusmärgi juurde ja lugesin kell 20.00 Manifesti nr.2 ikkagi ette. Kellele? Ju vist iseendale… ja vabadussõjalaste hingedele. Sai natuke kergem … Õige natuke. … Tean-tunnetan nukralt, et ma pole Hugo Kuusner ega Riigikogu liige, isegi enam mitte Kambja vallavolikogu liige. Olen tavaline tänastele riigivalitsejatele risuks jalus olev üks sadadest tuhandetest pensionäridest, kes kõik elavad paremini, kui mina. Kes elavad paremini, kui eestlased iial elanud on ... Nii väidavad meie valitsejad. Kas pimedusega löödud vanurite vägi väärib täna paremat? Ei vääri! Kas tõesti olen minagi rumal, et hästi elavaid ja enesega rahulolevaid aidata püüan?
Minu seljatagust ei olnud täna kindlustamas Päästekomiteed ja Asutavat Kogu, ei olnud Eesti Polku koos patriootlike koolinoorte, relvade ja lahingumoonaga, ei olnud juristide-ärimeeste-kultuuritegelaste “armeed”, nagu oli Hugo Kuusneri selja taga100 aastat tagasi. Isegi Vanemuise teatri rõdu jäi mulle kättesaamatuks. Konsulteerisin erinevatel aastatel erinevate (ca 30 patriooti) kamraadidega, et aitab molutamisest ja “teeme õige midagi ära! Kasvõi natukenegi!” Lõpuks hüppasid kõik must eemale. Justkui olnuksin katkutõbine. Et ega ikka pole mõtet jamada jne. Ja ometi ma ei kutsunud veel relvi haarama ega võimu kukutama. Kuid … … 100 aastat tagasi taheti luua oma riiki ja ka täna tahtsin ma luua (taastada, tagasi pöörata jne.) oma riiki. Sisuliselt korraldada rahumeelset riigipööret. Kasvõi vaimusilmaski. Olin jäänud täiesti üksi. Aga säärase saatusega leppida ei tahtnud. Nii tuligi idee korraldada “Manifest nr.2” ja viia see läbi võimalikult täpsel ajaloolisel tasemel. Kellaajad, kõne tekst läbi põimitud 100-aasta tagusega, tänapäevased nõudmised ja hädalisemad lahendusteed. Mis see siis tegelikult oli? Tegelikult oli see torm veeklaasis. Mõni kriitik taob vastu rindu ja karjub, et näete, ajalugu kordaski ennast farsina. On temalgi õigus. Suure avansina lootsin(loodan) tõmmata mingi koguse patriootide, lihtrahva ja isegi haritlaste tähelepanu. Ehk hakkavad rohkem mõtlema? Naiivne, nagu ma olen … Miks ma just teid välja valisin? Tahate ausalt? Olgu siis pealegi: teie, minu poolt välja valitud, tundute mulle kuidagi lähedastena. Teie teod, väljaütlemised, hoiakud, arusaamad ja kinderstubed on minus tekitanud mõningast uudishimu ja nii olengi viimasel ajal enda üllitisi (kasvõi avalikud kirjad meie presidendile) esimesena teiega jaganud. Ja vastukajad on reeglina olnud kahesed: kas pooldavad või sundviisakad. Eriti sel juhul, kui minuga mõnes asjas nõus ei oldud. Täiesti normaalne ju!? Samas olen piisavalt elu näinud ja kõrvetada saanud, et suhteliselt hõlpsasti üle elada kõikvõimalikud poriloopimised ja mõnitused. Siinkohal meenub mulle üks ütlemine, et “sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks”. Kus siin seosed on ja kas neid üldse on, - ei tea! Lasen lihtsalt mõttel rännata …
Konsulteerisin eelnevalt ühe kamraadist juristiga ja samasuguse poliitikuga. Mõlemad kinnitasid erinevatel aegadel justkui kooris: “Sa teed ennast vanas eas naerualuseks!” Aga idee olevat hää!? Et polevat üldsegi vahet, kas manifesti teeb üks inimene või 50 või 500. Ja ette loeb selle manifesti ikka üks inimene korraga. Tähtis olevat see, mis saab pärast ettelugemist. Kas ja kuipalju jõudu ja mõistust jagub, et saavutatud võimu hoida ja kindlustada!? Kui võidus kindlad ei olda, polevat tõepoolest mõtet jamada. Andke, kamraadid, mulle andeks, et ma siiski “jamasin” … Lihtsalt ei saanud ega tahtnudki teisiti. Ja väike uba pidi asjal ikka olema. See on pretsedendi loomine. Kõik on kokku pandud ja maha hõigatud täisesti tsiviliseeritud ja üleilmselt arusaadaval tasemel. Ja siin on juristidel edaspidi küllalt, millest veelgi hullemas olukorras kinni hakata. Põhimõtteliselt sinnamaani, et “vupsti”,- ongi Euroopa Liidust välja astutud ja järjekordne Eesti Vabariik moodustatud. Või vana taastatud. Kui ei oleks seda manifesti, poleks ka kõige võimekamatel paragrahviväänajatel midagi olulist Eesti kasuks kokku panna… Vaat, kui ilus unistadagi ….
… Manifestist nr. 2 on juttu ka minu uues raamatus (milles on kokku 320 lk.): Eestivaba riik-100. ÄREVAD MÕTTED EESTLUSE SURIVOODIL Raamatus on muudki huvitavat ja lausa plahvatuslikku. Head lugemist! Raamatuesitlus Tartus kolmapäeval, 28.02.18. kell 18.00 EKRE kontoris Lai tn. 6 Tallinnas ehk kunagi märtsis. Lugu raamatu tagakaanelt:
Mure. Poliitikud A ja B Riigikogu puhveti kohvilauas. A: “Sa näed viimasel ajal kuidagi Kaaskiri Manifesti nr.2 juurde:
Head kamraadid! Täna, 100 aastat tagasi, 23. veebruaril 1918.a., kell kaheksa õhtul, toimus Pärnus Endla teatri rõdult Manifesti esimene avalik ettelugemine linnakodanikele ja Eesti pataljoni sõduritele Maapäeva pärnakast saadiku Hugo Kuusneri poolt. Täna, 23. veebruaril 2018.a. kell kaheksa õhtul pidi toimuma Tallinnas Nõmme Raadios Margus Lepa esituses Manifesti nr.2 esimene avalik ettelugemine eesti rahvale. Viimasel hetkel Lepa loobus ja teatas täna kell 14.31 meili teel:”Kell 8 õhtul on inimestel muudki teha kui raadiot kuulata”.
Koputasin Marguse südametunnistusele ja ütlesin, et veel pole hilja üritust päästa. Margus valis vaikimise tee. Argpüksluse ja alatuse vahel on õhkõrn piir. Sain eluõhtul järjekordse õpetliku kogemuse … Viimases hädas sõitsin Krista tallu endapüstitatud mälestusmärgi juurde ja lugesin kell 20.00 Manifesti nr.2 ikkagi ette. Kellele? Ju vist iseendale… ja vabadussõjalaste hingedele. Sai natuke kergem … Õige natuke. … Tean-tunnetan nukralt, et ma pole Hugo Kuusner ega Riigikogu liige, isegi enam mitte Kambja vallavolikogu liige. Olen tavaline tänastele riigivalitsejatele risuks jalus olev üks sadadest tuhandetest pensionäridest, kes kõik elavad paremini, kui mina. Kes elavad paremini, kui eestlased iial elanud on ... Nii väidavad meie valitsejad. Kas pimedusega löödud vanurite vägi väärib täna paremat? Ei vääri! Kas tõesti olen minagi rumal, et hästi elavaid ja enesega rahulolevaid aidata püüan? Minu seljatagust ei olnud täna kindlustamas Päästekomiteed ja Asutavat Kogu, ei olnud Eesti Polku koos patriootlike koolinoorte, relvade ja lahingumoonaga, ei olnud juristide-ärimeeste-kultuuritegelaste “armeed”, nagu oli Hugo Kuusneri selja taga100 aastat tagasi. Isegi Vanemuise teatri rõdu jäi mulle kättesaamatuks. Konsulteerisin erinevatel aastatel erinevate (ca 30 patriooti) kamraadidega, et aitab molutamisest ja “teeme õige midagi ära! Kasvõi natukenegi!” Lõpuks hüppasid kõik must eemale. Justkui olnuksin katkutõbine. Et ega ikka pole mõtet jamada jne. Ja ometi ma ei kutsunud veel relvi haarama ega võimu kukutama. Kuid … … 100 aastat tagasi taheti luua oma riiki ja ka täna tahtsin ma luua (taastada, tagasi pöörata jne.) oma riiki. Sisuliselt korraldada rahumeelset riigipööret. Kasvõi vaimusilmaski. Olin jäänud täiesti üksi. Aga säärase saatusega leppida ei tahtnud. Nii tuligi idee korraldada “Manifest nr.2” ja viia see läbi võimalikult täpsel ajaloolisel tasemel. Kellaajad, kõne tekst läbi põimitud 100-aasta tagusega, tänapäevased nõudmised ja hädalisemad lahendusteed. Mis see siis tegelikult oli? Tegelikult oli see torm veeklaasis. Mõni kriitik taob vastu rindu ja karjub, et näete, ajalugu kordaski ennast farsina. On temalgi õigus. Suure avansina lootsin(loodan) tõmmata mingi koguse patriootide, lihtrahva ja isegi haritlaste tähelepanu. Ehk hakkavad rohkem mõtlema? Naiivne, nagu ma olen … Miks ma just teid välja valisin?
Tahate ausalt? Olgu siis pealegi: teie, minu poolt välja valitud, tundute mulle kuidagi lähedastena. Teie teod, väljaütlemised, hoiakud, arusaamad ja kinderstubed on minus tekitanud mõningast uudishimu ja nii olengi viimasel ajal enda üllitisi (kasvõi avalikud kirjad meie presidendile) esimesena teiega jaganud. Ja vastukajad on reeglina olnud kahesed: kas pooldavad või sundviisakad. Eriti sel juhul, kui minuga mõnes asjas nõus ei oldud. Täiesti normaalne ju!? Samas olen piisavalt elu näinud ja kõrvetada saanud, et suhteliselt hõlpsasti üle elada kõikvõimalikud poriloopimised ja mõnitused. Siinkohal meenub mulle üks ütlemine, et “sadas nii kõvasti, et kõik sead said puhtaks ja inimesed poriseks”. Kus siin seosed on ja kas neid üldse on, - ei tea! Lasen lihtsalt mõttel rännata … Konsulteerisin eelnevalt ühe kamraadist juristiga ja samasuguse poliitikuga. Mõlemad kinnitasid erinevatel aegadel justkui kooris: “Sa teed ennast vanas eas naerualuseks!” Aga idee olevat hää!? Et polevat üldsegi vahet, kas manifesti teeb üks inimene või 50 või 500. Ja ette loeb selle manifesti ikka üks inimene korraga. Tähtis olevat see, mis saab pärast ettelugemist. Kas ja kuipalju jõudu ja mõistust jagub, et saavutatud võimu hoida ja kindlustada!? Kui võidus kindlad ei olda, polevat tõepoolest mõtet jamada. Andke, kamraadid, mulle andeks, et ma siiski “jamasin” … Lihtsalt ei saanud ega tahtnudki teisiti. Ja väike uba pidi asjal ikka olema. See on pretsedendi loomine. Kõik on kokku pandud ja maha hõigatud täisesti tsiviliseeritud ja üleilmselt arusaadaval tasemel. Ja siin on juristidel edaspidi küllalt, millest veelgi hullemas olukorras kinni hakata. Põhimõtteliselt sinnamaani, et “vupsti”,- ongi Euroopa Liidust välja astutud ja järjekordne Eesti Vabariik moodustatud. Või vana taastatud. Kui ei oleks seda manifesti, poleks ka kõige võimekamatel paragrahviväänajatel midagi olulist Eesti kasuks kokku panna… Vaat, kui ilus unistadagi …. … Manifestist nr. 2 on juttu ka minu uues raamatus (milles on kokku 320 lk.): Eestivaba riik-100. ÄREVAD MÕTTED EESTLUSE SURIVOODIL Raamatus on muudki huvitavat ja lausa plahvatuslikku. Head lugemist! Raamatuesitlus Tartus kolmapäeval, 28.02.18. kell 18.00 EKRE kontoris Lai tn. 6 Tallinnas ehk kunagi märtsis. Lugu raamatu tagakaanelt:
Mure. Poliitikud A ja B Riigikogu puhveti kohvilauas. A: “Sa näed viimasel ajal kuidagi murelik välja. Kas tervisega on midagi halvasti?” B: “Olen terve ja tugev nagu härg!” A: “Kas perega on midagi halba juhtunud?” B: “Kõik on hästi. Naisega lahutasime. Sõbralikult. Andsin talle 25 miljonit eurot sulas ja keelasin tal seda avalikult laristada. Nüüd elan18-aastase eestlannast kaunitariga. Poeg lõpetas gümnaasiumi ja panin ta kaitseministeeriumisse kantsleri nõunikuks. Las õpib ametit. Mõne
aasta pärast sebin talle vajalike kõrgkoolide diplomid,- ja varsti ongi minister valmis. Tütre panin mehele siinse Rootsi panga ühele omanikule, ta sünnitas hiljuti poja, kuid tahab hirmasti tööle minna, et ise ausa tööga raha teenida. Sai äsja 20 aastat vanaks. Nõuab minult viie aasta pärast TÜ arstiteaduskonna diplomit. Temast saab tulevane sotsiaalminister või Tartu Ülikooli Kliinikumi peaarst või juhataja. Pole probleemi.” A: “Rahaga tuled ikka välja?” B: “ Mida sa, kurat, uurid? Oleme ju ühes paadis ja tead isegi, et rahamured on köki-möki. Mäletad, et ainuüksi energeetika pealt saime sinuga ju kumbki 10 miljonit eurot sulana diplomaadikohvris. Selle kohvri vahetasin tasapisi kullaks ja peitsin kindlatesse kohtadesse. Raha muudkui tuleb, kuid kulutamisega peab olema ettevaatlik. Eesti ühiskondlikus elus liikujana peame hoidma madalat profiili. Et oma rahva seas mitte vihkamist ja kadedust,- vaid hoopis kaastunnet või isegi poolehoidu tekitada.” A: “Kas sa Jõulutunneli saates lastehaigla vastsündinute aparaadi jaoks annetasid?” B: “Otse loomulikult! 5 eurot! Võinuksin isegi 25 annetada, aga need kuradi ajakirjanikud tuhnivad igal pool ja oleksid järeldanud, et elan laia elu …” A: “ Aga miks sa ikkagi kogu aeg nii mureliku või lausa kannataja näoga oled?” B: “ Mul on tõsine mure oma rahva pärast! Vaata, kui viletsasti eestlased elavad! Veerand rahvast sügavas vaesuses, pooled on ränkades pangavõlgades. Paljud lapsed nälgivad. Selle kõige nägemine teeb mulle tõsist muret ja laastab tervist. Ma ei suuda seda kõike enam siin, Eestis, pealt vaadata. Ostsin äsja vahendajate kaudu Monte Carlosse ühe väikese lossi ja lähen oma kaunitariga sinna elama. Ja Brüsselist pakuti mulle päris prestiižset ametit. Kuna ma Eestit üksinda päästa ei suuda, siis jälgin arenguid eemalt ja tunnen oma isade-emade maale ja rahvale südamest kaasa…” A: “Keegi Kortspärn tahab hakata meiesuguste üle omakohut mõistma!” B: “Ah tean teda küll. Muidu tubli ja tülikas vanamees. Ja kui aus olla, siis õigust räägib. Kuid on juba hilja: viimaste eestlastest patriootide-sauruste väljasuremine on lõpusirgel… Küllap me neile kunagi ja kuhugi lepituse märgiks ehk mälestustahvligi püsti paneme… kui on lootust, et meie erakonna reiting seetõttu mõne punkti võrra tõusta võiks …” 01.01.2018.
Head kamraadid! Kui vähegi võimalik (ja te seda õgeks peate!), siis paljundage ja levitage Manifesti nr. 2 endi sõprade-tuttavate ja kamraadide seas! Manifest nr. 2 pole mõeldud otsese riigipööramiskatsena. Kaugel sellest! Ta on mõeldud aja mahavõtmiseks, peatumiseks, taha- ja ettevaatamiseks, arutlemiseks-analüüsimiseks. Ja tuleb tõsiselt ja kiiresti valmistuda Manifestiks nr.3, mis alguses vägeva verbaalkosena lööks Eesti räpase poliitika Augeiase tallid puhtaks või lausa särama, (igal juhul ja tingimata) karistaks väga karmilt meie endiseid ja praeguseid riigivargaid ja –reetureid ning pööraks Eesti Vabariigi kõigepealt ellujäämise kursile.
Juba täna olnuks tegelikult (tõenäoliselt) õige aeg tegeleda eestluse surivoodilt päästmisega, kuid … ei olnud meil siin “revolutsioonilist situatsiooni” ja rahvas on suuremas osas pehmelt öeldes kottloll! Iga normaalne(?) eestlane löönuks käega ja sättinuks elu nagu muiste: tuule ja paremate olude suuna järgi. Aga ju ma siis pole normaalne, sest ma näen, et Vanajumala poolt meile antud armuaeg meeleparanduse jaoks ja targemaks saamise jaoks hakkab ümber saama… Head (vähesed valgustatud) kamraadid! Püüdke rumalaid eestlasi natukenegi targemaks teha! Ja kui siis ikka midagi ei muutu, saate kunagi, kui tuleb aeg, ise väärikamalt surra, kuna tegite kõik, mida suutsite ….
Minu uues raamatus on kirjas üks tõdemus (paljudest): … Andke mulle Gräzin, Estam, Kunnas, 300 isamaalist kaitseliitlast ja ma olen võimeline-suuteline 3-päevase ettevalmistusaja jooksul mõne tunniga praeguse Eesti valitsuse kukutama, riigikogulased koduaresti panema, riigivargaid ja – reetureid karmilt karistama ning ülemineku-perioodi juhid määrama. Hoopis keerulisem on uut võimu säilitada-kindlustada. Vaat seda ma tõenäoliselt ei suuda. Eriti veel siis, kui minu rahvas endistviisi tahab rumalaks jääda ega püüagi targemaks saada … Kui nii, siis mida kuradit ma oma rahvast hoolin?! … Mida Teie kostaksite? Ootan teilt tagasisidet. Kui vastate, siis vastake ainult minule, mitte “suurele ringile”, keda on siin sadakond ja kelledele ma korraga Manifestid saatsin …
Teist kõikidest lugu pidades Heiki Kortspärn 23.02.2018. kl.21.17 perega on midagi halba juhtunud?” B: “Kõik on hästi. Naisega lahutasime. Sõbralikult. Andsin talle 25 miljonit eurot sulas ja keelasin tal seda avalikult laristada. Nüüd elan18-aastase eestlannast kaunitariga. Poeg lõpetas gümnaasiumi ja panin ta kaitseministeeriumisse kantsleri nõunikuks. Las õpib ametit. Mõne
aasta pärast sebin talle vajalike kõrgkoolide diplomid,- ja varsti ongi minister valmis. Tütre panin mehele siinse Rootsi panga ühele omanikule, ta sünnitas hiljuti poja, kuid tahab hirmasti tööle minna, et ise ausa tööga raha teenida. Sai äsja 20 aastat vanaks. Nõuab minult viie aasta pärast TÜ arstiteaduskonna diplomit. Temast saab tulevane sotsiaalminister või Tartu Ülikooli Kliinikumi peaarst või juhataja. Pole probleemi.” A: “Rahaga tuled ikka välja?” B: “ Mida sa, kurat, uurid? Oleme ju ühes paadis ja tead isegi, et rahamured on köki-möki. Mäletad, et ainuüksi energeetika pealt saime sinuga ju kumbki 10 miljonit eurot sulana diplomaadikohvris. Selle kohvri vahetasin tasapisi kullaks ja peitsin kindlatesse kohtadesse. Raha muudkui tuleb, kuid kulutamisega peab olema ettevaatlik. Eesti ühiskondlikus elus liikujana peame hoidma madalat profiili. Et oma rahva seas mitte vihkamist ja kadedust,- vaid hoopis kaastunnet või isegi poolehoidu tekitada.” A: “Kas sa Jõulutunneli saates lastehaigla vastsündinute aparaadi jaoks annetasid?” B: “Otse loomulikult! 5 eurot! Võinuksin isegi 25 annetada, aga need kuradi ajakirjanikud tuhnivad igal pool ja oleksid järeldanud, et elan laia elu …” A: “ Aga miks sa ikkagi kogu aeg nii mureliku või lausa kannataja näoga oled?” B: “ Mul on tõsine mure oma rahva pärast! Vaata, kui viletsasti eestlased elavad! Veerand rahvast sügavas vaesuses, pooled on ränkades pangavõlgades. Paljud lapsed nälgivad. Selle kõige nägemine teeb mulle tõsist muret ja laastab tervist. Ma ei suuda seda kõike enam siin, Eestis, pealt vaadata. Ostsin äsja vahendajate kaudu Monte Carlosse ühe väikese lossi ja lähen oma kaunitariga sinna elama. Ja Brüsselist pakuti mulle päris prestiižset ametit. Kuna ma Eestit üksinda päästa ei suuda, siis jälgin arenguid eemalt ja tunnen oma isade-emade maale ja rahvale südamest kaasa…” A: “Keegi Kortspärn tahab hakata meiesuguste üle omakohut mõistma!” B: “Ah tean teda küll. Muidu tubli ja tülikas vanamees. Ja kui aus olla, siis õigust räägib. Kuid on juba hilja: viimaste eestlastest patriootide-sauruste väljasuremine on lõpusirgel… Küllap me neile kunagi ja kuhugi lepituse märgiks ehk mälestustahvligi püsti paneme… kui on lootust, et meie erakonna reiting seetõttu mõne punkti võrra tõusta võiks …” 01.01.2018.
Head kamraadid! Kui vähegi võimalik (ja te seda õgeks peate!), siis paljundage ja levitage Manifesti nr. 2 endi sõprade-tuttavate ja kamraadide seas! Manifest nr. 2 pole mõeldud otsese riigipööramiskatsena. Kaugel sellest! Ta on mõeldud aja mahavõtmiseks, peatumiseks, taha- ja ettevaatamiseks, arutlemiseks-analüüsimiseks. Ja tuleb tõsiselt ja kiiresti valmistuda Manifestiks nr.3, mis alguses vägeva verbaalkosena lööks Eesti räpase poliitika Augeiase tallid puhtaks või lausa särama, (igal juhul ja tingimata) karistaks väga karmilt meie endiseid ja praeguseid riigivargaid ja –reetureid ning pööraks Eesti Vabariigi kõigepealt ellujäämise kursile.
Juba täna olnuks tegelikult (tõenäoliselt) õige aeg tegeleda eestluse surivoodilt päästmisega, kuid … ei olnud meil siin “revolutsioonilist situatsiooni” ja rahvas on suuremas osas pehmelt öeldes kottloll! Iga normaalne(?) eestlane löönuks käega ja sättinuks elu nagu muiste: tuule ja paremate olude suuna järgi. Aga ju ma siis pole normaalne, sest ma näen, et Vanajumala poolt meile antud armuaeg meeleparanduse jaoks ja targemaks saamise jaoks hakkab ümber saama… Head (vähesed valgustatud) kamraadid! Püüdke rumalaid eestlasi natukenegi targemaks teha! Ja kui siis ikka midagi ei muutu, saate kunagi, kui tuleb aeg, ise väärikamalt surra, kuna tegite kõik, mida suutsite ….
Minu uues raamatus on kirjas üks tõdemus (paljudest): … Andke mulle Gräzin, Estam, Kunnas, 300 isamaalist kaitseliitlast ja ma olen võimeline-suuteline 3-päevase ettevalmistusaja jooksul mõne tunniga praeguse Eesti valitsuse kukutama, riigikogulased koduaresti panema, riigivargaid ja – reetureid karmilt karistama ning ülemineku-perioodi juhid määrama. Hoopis keerulisem on uut võimu säilitada-kindlustada. Vaat seda ma tõenäoliselt ei suuda. Eriti veel siis, kui minu rahvas endistviisi tahab rumalaks jääda ega püüagi targemaks saada … Kui nii, siis mida kuradit ma oma rahvast hoolin?! … Mida Teie kostaksite? Ootan teilt tagasisidet. Kui vastate, siis vastake ainult minule, mitte “suurele ringile”, keda on siin sadakond ja kelledele ma korraga Manifestid saatsin …
Teist kõikidest lugu pidades Heiki Kortspärn 23.02.2018. kl.21.17 Read more...
esmaspäev, 26. veebruar 2018
Lootus on kadunud. Mis saab edasi?
Ilmselt on minu järgnevalt paberile pandud mõtted suures dissonantsis Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 100. aastapäeval, kui kombeks on nomenklatuursetel pidudel korrutada kiidulaule à la “kui hästi meil läheb” ja “meie rahvas pole kunagi nii jõukalt elanud kui praegu”. Terve nn taasiseseisvusaja lahtiste silmadega elanuna ja ühiskonna arengut tähelepanuga jälginuna olen saja protsendiliselt nõus Varro Vooglaiu poolt siinsamas Objektiivis kirjeldatud Eesti ühiskonna analüüsiga (“Noor Ilves kui näide nomenklatuuri…”).
Kuna paraku meie hulgas on väga vähe neid, kes suudavad ühiskonna arengut analüüsida ja sellest kokkuvõtvalt kirjutada, siis peaks nimetatud kirjutis veel mõtlemisvõime säilitanud eestlasi omaette arutlema ja küsimust esitama kutsuma. Et kuidas me oleme nii kurba olukorda jõudnud ning kas on veel jäänud lootust eesti rahvast hääbumisohust päästa. Oma riigist ei ole peale Euroopa Liitu astumist mõtet rääkidagi, sest sellest on järele jäänud vaid hõredavõitu kest. Tundub, ja mitte ainult mulle, et Eesti Vabariigiks nimetatud struktuur on häbitult maksumaksja turjal parasiteeriva, ahne poliitilise ladviku hästi elamise projektiks muutunud. Ning lõhe paralleelühiskonnas nautlevate võimutsejate ja tavakodaniku vahel on peaaegu ületamatuks veninud.
Samas peame leidma vastuse, kes on selles olukorras, kus parasjagu oma ühiskonnaga oleme, ikkagi süüdi on. Sest poliitikas ei juhtu midagi niisama, järelikult on kõik nii planeeritud, kui parafraseerida üht kuulsat USA presidenti.
Suhtun suure skepsisega väitesse, et Eesti on demokraatlik riik. Sest üks väheseid õiguseid, mis meie moodustises, mille 100. aastast juubelit tähistatakse, rahvale jäetud on, on õigus valida omale esindajad parlamenti ja kohalikesse võimuorganeisse. Kui valimistega kaasnev häälte ostmine, vildakas valimisseadus, sellega kaasnev jõhker meedia ajupesu, digihääletamine (mida ükski teine riik turvariskidel ei korralda) kõrvale jätta, siis tuleb kurvalt tunnistada, et praegu meid esindav seltskond on siiski kodanike tahtel Toompeale hääletatud (valivad meie eest parteide tagatoad, kes kandidaadid pingeritta panevad). Esindab seega rahvast ja on samas rahva, s.t valijate, nägu. Paradoksaalne ja samas ka kibe tõsiasi on see, et needsamad valitsused, mille valitsemisel me oleme sinna jõudnud, kus parasjagu oleme, on siiski enam-vähem demokraatlikul moel meie oma rahvuskaaslaste eelistuse tulemusel Toompeale pääsenud.
Võimutsejate moraali täieliku mandumiseni on minu arvates viinud aastaid kestnud valijate ükskõiksus ja rumalus, milleks on meie rahva hukatuslik loomuomadus – vastutustundetus oma juhtide valimisel ja eriti ametis pidamisel.Kõige hullem on juhtide moraalne roiskumine ja täielik vastutustunde puudumine, mis ongi meie peaprobleemiks. Mis paraku on enamasti meie rahva enda käitumisest tingitud olnud. Võimutsejate moraali täieliku mandumiseni on minu arvates viinud aastaid kestnud valijate ükskõiksus ja rumalus, milleks on meie rahva hukatuslik loomuomadus – vastutustundetus oma juhtide valimisel ja eriti ametis pidamisel.
Mandumise vältimiseks vajavad juhid pidevalt rahvapoolset survet. Kuna enamik valimiskasti juurde minejaist või arvuti taha istujaist ei ole oluliseks pidanud end poliitiliselt harida, et aktiivselt juhtidele survet avaldada, siis see ongi viinud meid olukorrani, mis paratamatult viib rahvuse hääbumiseni. Kui aga ükskõiksusele ja rumalusele lisandub kodanikujulguse puudumine ja paras annus orjameelsust, siis võimegi kurvalt konstateerida, et ajaloo poolt 1991. aastal antud teine võimalus luua riik, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, on oma rumaluses vastutustundetult maha mängitud. Praegust moraalset allakäiku ei saagi muuks nimetada kui rahvuslikuks agooniaks või lausa aeglaseks enesetapuks.
Peale seda, kui Rail Balticu läbisurumise päeval saabus selle vastu Toompeale protesteerima vaid paarsada kodanikujulguse säilitanud eestlast, kadus mul igasugune lootus, et suudame vaid Brüsseli peremeeste poole kiikavaid võimutsejad kuidagigi mõjutada. Demokraatiat tuleb teostada parlamendis, kuid kaitsta tänaval! Sellest ei taheta või juleta aga Eesti ühiskonnas aru saada!
Ei ole midagi head oodata ka 2019. aasta kevadistest parlamendivalimistest, sest suure tõenäosusega võidab need 17 aastat võimul olnud ja Eesti praegusesse moraalsesse ja kõlbelisse kollapsisse viinud Reformierakond. Tundes selle kamba valitsemismaneere võib juba ette kujutada, et Eesti riisutakse lõplikult paljaks ja simongoldbergilikud maneerid saavad taas karistamatu, kaitsepolitsei poolt turvatud rohelise tee Eesti poliitikas.
Olen vanade kamraadide-võitluskaaslastega kohtudes ikka ja jälle püüdnud mõistatada, mis põhjusel on aastaid riiklust ja eestluse elujõudu hävitanud, kodumaiste jõukurite ja välismaiste suurkorporatsioonide-pankade huvide eest seisev Reformierakond eestlaste hulgas jätkuvalt nii populaarne on. Et neid küsitluste järgi lausa iga neljas eestlane jätkuvalt toetab. Ainult aastaid kestnud kartellimeedia ajupesuga ei julgeks seda fenomeni põhjendada. Kuigi jah, vaid Postimehest ja Rahvusringhäälingust oma infot hankivast kodanikust ei julge mingit poliitilist tarkust oodatagi. Nii oleme taasiseseisvusvõitluses aktiivselt osalenud “vanameestega” jõudnud arusaamisele, et eestlaste hulgas ongi tervelt neljandik selliseid mogrimärdilikke tegelasi, kes huvitatud vaid enese heaolust ja rahvuskaaslaste kottimisest, kes on valmis omakasu nimel ligimesele igal ajal hammastega säärde kargama – individualiste, kes ühiskonna või rahvuse huve ega tulevikku mitte millekski ei pea. Just selliste huvide eest seisabki eelnimetatud liberaalne partei, kes valmistub oma uueks tulemiseks.
Tean, et paljud Objektiivi lugejad peavad eesti rahva viimaseks lootuseks EKRE-t. Mitteparteilasena kuulun selle erakonna toetajate hulka minagi. Kuigi soovin südamest edu konservatiividele, ei julge ma elukogenud inimesena mingit lootust neile siiski panna. Sest isiklikult nn Eesti Vabariigis palju ülekohut kogenuna on mul igasugune lootus õiglase ja rahvuse huvide eest seisva riigi tekkimisse täielikult kadunud.
Tean, et õiglase ja inimväärika riigi tekkeks tuleb meie riigitaolises moodustises teha täielik “restart”, milleks kahjuks ühiskonnas ei jätku enam jõudu. Sest tublisti üle saja tuhande läbilöögivõimelisema ja ettevõtlikuma rahvuskaaslase on lootuse kadumisel Eestist võõrsile elama asunud. Mis puutub konservatiivide edusse järgmistel valimistel, siis ei julge nende valimistulemust üle 15 toetusprotsendi küll ennustada. Aastaid kestnud ja täistuuridel jätkuv (isegi juba lasteaedadesse jõudnud) ajupesu on oma töö teinud. Kartelliparteid, süvariik ja peavoolu meedia teevad kõik, et “äärmuslaste”, “populistide” ja “natsidena” sildistatud seltskond ei pääseks Eesti valitsemisel sõna sekka ütlema.
Endise nõukogude poliitvangina pean tunnistama, et olen täielikult loobunud eestikeelsete telekanalite jälgimisest – poliitikute häbitu valetamine ja meeletus koguses meelelahutuse igalt kanalilt pakkumine (juba Vana-Rooma valitsejad teadsid, et pööbel vajab tsirkust!) kippus okserefleksi esile kutsuma ja vaimsele tervisele mõjuma.Kuna kartelliparteide pakutav propaganda ehk ajupesu kogused on meeletult suurenenud, siis ei saa sellest nähtusest vaikimisega mööda minna. Mõtlemisvõimelise inimesena ei ole ma kunagi end lasknud mõjutada propagandast ega näinud “ajukääbikutele” mõeldud ajupesus endale probleemi. Endise nõukogude poliitvangina pean aga tunnistama, et olen täielikult loobunud eestikeelsete telekanalite jälgimisest – poliitikute häbitu valetamine ja meeletus koguses meelelahutuse igalt kanalilt pakkumine (juba Vana-Rooma valitsejad teadsid, et pööbel vajab tsirkust!) kippus okserefleksi esile kutsuma ja vaimsele tervisele mõjuma. Kuigi mindki on peale üht Kesknädalas avaldatud Islamiriigi ehk ISIS-e organiseerimise teemalist arvamuslugu sildistatud Venemaa käsilaseks ja “puutinlaseks”, julgen siiski tunnistada, et jälgin juba tükk aega Vene telekanaleid. Vaatan huviga seal pakutavaid põnevaid krimiseriaale ja ülihuvitavaid poliitilisi vaidlussaateid, millele ETV poliitikasaated lähedalegi ei küündi.
Juba mõnda aega tegutseb internetiavarustel ideoloogiapolitsei portaal Propastop. Mõnikord jälgin seda ja ikka imestasin, et miks seda Venemaa propaganda tõrjumiseks mõeldud portaali eesti keeles tehakse, kui see väidetavalt meie venekeelsetele “kaasmaalastele” on mõeldud, keda vene propaganda mõjutavat. Peale seda, kui selgus, et ajupesule mõeldud summasid on lausa kolmeteistkordselt (!) suurendatud, sain aru, et tegelikult tuntakse muret põlisrahvuse “mõttepuhtuse” pärast. Sest ajupesust eemale jääjate hulk ilmselt pidevalt suureneb ja need propastopid ongi mõeldud meie “õigesti mõtlema” sundimiseks.
Sel ajal, kui meie Rahvusringhääling on täielikult maha vaikinud Süüria sündmused, sain Vene NTV-d jälgides teada, et seadusliku Süüria valitsuse poolt “ülestõusnute” (loe: USA-meelsete araabia riikide poolt rahastatud ja väljaõpetatud palgasõdurite) purustamiseks appi kutsutud Vene relvajõud on lõpetanud meeletuid vere- ja hirmutegusid sooritanud ISIS-e (mille “kummalise”, Hillary Clintoni ja senaator McCaini osalemisel, organiseerimise Eesti kartellimeedia muidugi maha vaikis) märatsemispeo Süürias. Üks ajupesu vahendeid on teadupoolest selekteeritud informatsiooni pakkumine ühiskonnale, mille näiteks ongi Süüria-teemaline, nädalaid kestnud “kummaline”, lausa kõrvulukustav vaikus Eesti kartellimeedias.
Lääne ühiskondades alanud ja siin meie kultuurimarksistidest sotside pingutustel jõuliselt käiva multikulti ideoloogia pealesurumise püüetele, seksuaalperverssuste propageerimisele, klassikalise inimliku moraali ja rahvuskultuuri hävitamisele, inimlikkuse ning loomuliku eluatmosfääri ja inimsuhete väljajuurimisele on väga raske vastu seista. Sest see nõuab kodanikujulguse (mida meie ühiskonnas nii napib!) olemasolu. Seda enam, et suurele osale meie rahvuskaaslastest ei ole eelpool ülesloetu probleemiks ja sel moel lastakse end konna kombel aeglasel tulel (ülekantud tähenduses) ära keeta, enne kui taibatakse, mis ümberringi toimub. Pealegi toimub taolise inim- ja rahvusevaenuliku ideoloogia propageerimine meie endi (maksumaksja) raha eest, mis annab nina tuule poole hoidjatele märku, et asi on ametlik.
Olles igasuguse lootuse kaotanud, arvan ma siiski, et Eesti rahvusriikluse hävitajaile tuleb kõikide vahenditega vastu hakata. Olgu georgesoroste truu käsilase, pikaajalise euroametniku Kersti Kaljulaidi juhitud seksuaalpervertidest ning multikulti aktivistidest koosneval seltskonnal võimalikult raske hävitada meie traditsioonilist rahvusühiskonda, perekonda ja normaalseid inimsuhteid. Selle eesmärgi ja ühtlasi meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda! Ja kui tarvilik, siis ka oma vabadust ohverdades!
Allikas: http://objektiiv.ee/lootus-kadunud-mis-saab-edasi/ Read more...
pühapäev, 25. veebruar 2018
Tõrvikurongkäik 2018
Voolu tagasisaamiseks kasutati elektrigeneraatorit. Nn. süvariigi provokatsioon ei õnnestunud!
Tõrvikurongkäik 2018 - Finaal
Siin on 2 väga head kõnet. Read more...
Mart Helme vabariigi juubeli puhul: meil on ainult üks kodumaa, mujal oleme võõrad
“Soovin kõigile teile – kõigile meile – õnne meie Eesti erakordsel aastapäeval. Meie, eesti rahvas, oleme teinud midagi suurt ja kohati uskumatut: me oleme suutnud alates muistsest vabadusvõitlusest, mis meile traagiliselt lõppes, säilitada oma keele ja sügava sisemise veendumuse, et selle maa, Eesti, aainsateks tõelisteks peremeesteks oleme meie, eestlased, tuntud ka lihtsalt kui maarahvas,” ütles Helme.
“Ent siingi on oma sümboolne sügavus: maarahvas on just selle maa rahvas. Ja selle maa rahvas on selle maa ainus tõeline omarahvas. Meie kamaralt on läbi käinud hulk muid rahvaid, kelledest mõned, nagu sakslased ja rootslased, on moodustanud ka püsivaid ning suhteliselt arvukaid omakultuurilisi rühmi. Aga kus on need rahvakillud täna? Kus on baltisakslased? Kus on rannarootslased? Nad on seal, kust nad kunagi tulid – oma ajaloolistel kodumaadel. Sest neil oli see teine maa, mida nad omaks pidada võisid. Meil seesugust teist kodumaad ei ole. Meil on ainult üks kodumaa – ja see on Eesti. Igal pool mujal oleme me võõrad, emigrandid, võõrtöölised, kalevipojad või kes iganes.”
Helme rõhutab, et 24. veebruaril on siiski meie kõigi, ka võõrsil oma kodumaa suurt tähtpäeva tähistavate eestlaste pidupäev.
“Moodsad sidevahendid annavad ka Ameerikas, Austraalias või Aasias elavatele eestlastele võimaluse vähemalt virtuaalselt tunda ennast osakesena meie rahvusperest. Aga mure selle pärast, et meie väike rahvas laias maailmas ning suurte keelte hulgas pihustub, on kindlasti meie järgmise saja aasta üks väljakutseid. Sest enamikul juhtudel pole meil enam oma Vargamäed, kus tööd tehes tuleb ka armastus. Linnastumine ja üleilmastumine on nähtused, milledega kohanemist me rahvusena alles õpime,” ütes Helme.
“Seda enam tahan erakonna esimehena tänada kõiki teid, kes te meie kui kõige eestimeelsema partei võitlustesse oma panuse olete andnud. Me võitleme ühiselt ju ei millegi muu kui selle eest, et meie lapselapsed ja nende lapsed meie rahvuslippude, meie kolme lõviga vapi ning meie hümni saatel võiksid eestikeelsetena tähistada ka meie riigi kahesajandat aastapäeva.”
Helm sõnul on EKRE liikmed suunud koos veenda üha rohkemaid inimesi, et erakond ajab selgelt rahvuslikku, Eesti Põhiseadusesse kategoorilise imperatiivina kirja pandud poliitikat.
“Tõde tõuseb, vale vajub. Oleme järjekindlalt oma toetust kasvatanud, oleme tõusnud Eesti poliitika kõrgliigasse ning võitleme praegu selle nimel, et jätta selja taha ka rahvast aastaid võltslubadustega petnud Reformierakond ja Keskerakond. Meie eesmärk on ju lihtne ja selge: olla erakonnaks, mis moodustab järgmiste valimiste järel valitsuse. Seda selleks, et Eesti sajandal sünnipäeval peetavad kaunid kõned ei jääks üksnes pidupäevakõnedeks, vaid saaksid ka reaalse sisu meie Põhiseadusesse kirja pandud eesmärkide täitmiseks. Keegi teine peale meie Eesti poliitikamaastikul seda ei taga. Meiegi suudame seda aga ainult juhul, kui pälvime eesti rahva usalduse. Sest kui rahvas ärkab, on ta võitmatu! Usu ja lootusega järgmisse sajandisse – Eesti sajandisse!”
UU
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-vabariigi-juubeli-puhul-meil-ainult-uks-kodumaa-mujal-oleme-voorad/ Read more...
laupäev, 24. veebruar 2018
Eesti Vabariigi 100. aastapäev, tõrvikurongkäik
Hea Matti Ilves
Tule ja tähista Eesti juubelit koos tuhandete inimestega tõrvikurongkäigul!
Laupäeval, 24. veebruaril algusega kell 19.00 toimub Tallinna
vanalinnas viiendat korda vabariigi sünnipäevale pühendatud
tõrvikurongkäik. Riigi juubeli puhul kannab tänavune tõrvikurongkäik
sõnumit „Sada aastat seljataga. Tuhat aastat veel”.
Vabaduse väljakult kell 19.00 liikuma hakkava rongkäigu avab Eesti
hümn ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme sõnavõtt.
Rongkäigus lauldakse ühiselt isamaalisi ja armastatud Eesti laule. Ühislaulmise lugusid edastab Tre raadio ja Ring FM-i programm, mida kuuleb Tallinnas sagedusel 105,8 MHz.
Rongkäik viib läbi vanalinna, põigates selleks ajaks osaliselt
suletavale Pärnu maanteele. Tund pärast algust jõuab rongkäik tagasi
Vabadussõja võidusamba jalamile, kus ühislaulmine jätkub.
Lisaks armastatud ja tuntud eesti lugudele esineb ühe värskeima
isamaalise lauluga „See maa” lauljatar Renate Saluste. Sündmusele paneb
punkti kitarrist Brad Jurjens, kes esitab kitarril Eesti hümni.
EV100 tõrvikurongkäigust valmib video, mis võetakse üles nii maalt kui ka õhust.
Korraldajad soovitavad rongkäigule võimalusel kaasa võtta
rahvuslippe. Plakatid ning vabariigi aastapäevale sobimatu sümboolika ja
loosungid palutakse koju jätta.
Kus ja millal?
Tõrvikurongkäik 2018 toimub Tallinnas Vabaduse väljakul algusega kell 19.00
Tõrvikurongkäigule kogunemine algab kell 18.00 Vabaduse väljakul.
Kava
- Kogunemine tõrvikurongkäigule Vabaduse väljakul
- Tõrvikute jagamine
- Eesti hümn, Mart Helme sõnavõtt
- Tõrvikurongkäik läbi Tallinna vanalinna
- Lühikesed sõnavõtud
- Ühislaulmine, esinevad Brad Jurjens, Renate Saluste, Merit Männiste.
Tõrvikurongkäigule võib tulla nii oma tõrvikuga kui ka ilma. Soovi korral saab täidetud tõrviku tasuta Vabaduse väljakul olevatest jagamispunktidest. Tõrvik palutakse tagastada pärast rongkäiku, et seda saaks järgnevatel aastatel taas kasutada.
Kes tulevad oma tõrvikutega, nendel palutakse kasutada tõrvikuid, mis ei kujuta ohtu teistele rongkäigul osalejatele, st neilt ei tilgu ei põlevaid ega riideid määrivaid/kahjustavaid vedelikke või jääke.
Julgesti võib kaasa võtta eesti lippe. Poliitilised plakatid palutakse koju jätta, sest tegemist on Eesti Vabariigi sajandale aastale pühendatud sünnipäevaüritusega.
Ajalugu
Tõrvikud põlesid ka 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri ees, kui suurriikide heitluste kiuste võeti kätte ja kuulutati välja Eesti riik, kus eestlased said üle aegade oma tulevikku ise määrata. Nõukogude okupatsioonivõimud aga kiusasid taga eesti üliõpilaste tõrvikurongkäike, nähes nendes eestlaste igatsust oma iseseisva riigi järele.
Tõrvik on teejuht pimeduses. Tõrvik on olnud aastasadu eestlaste vabadusvõitluse sümboliks. Jüriööl juhtisid tõrvikud eestlaste malevaid lahingusse võõra võimu ja ideoloogia vastu.
reede, 23. veebruar 2018
MATTI ILVES: EESTI VABARIIGI 100. AASTAPÄEV JA SUUR VALE!
Valetamine inimestele seisneb salakavaluses ja selles, nagu oleksime me veel praegu vaba rahvas vabal maal.
Ka rahvuslasd tahavad olla ja elada vaba rahvana iseseisvas riigis ja tõeliselt vabal maal. Riigi juubelit tähistame aga ikka, nii kui tegime seda ka nõukogude okupatsiooniajal, palju karmimates tingimustes.
Praegu osariigi tingimustes on riiklike sümbolite kasutamine veel vaba, aga kauaks? Kõrgetes riigiasutustes tohib heisata sini-must-valget vaid koos E. Liidu plaguga, kes on meie riigist teinud sisuliselt vaid vaese osariigi ja hästi võrreldes töölistega elavad vaid omas mullis olevad kõrgametnikud ja suured arglikud ülemused.
Tegelikult meie lipu värvidega võivad tekkida ka "suurtel sallivulastel" ja liberaalidel-sotsidel probleemid, aga õnneks nad seda veel arvatavasti ei tea. Einar Laigna on kirjutanud meie lipu värvide algsest tähendusest: "13. sajandil pühitsetakse Eestimaa neitsi Maarjale ja tema värvid - sinine kui taeva kuninganna, must kui alandilkkus-kuulekus ja valge kui puhtuse sümbol saavad Maarjamaa värvideks."
Ette on jäänud kaasaegsetele liberaalidele ja sotsidele ka meie hümn, kus kolmandas salmis mainitakse Jumalat. Hiljuti oli kuulda vist "Postimehes" uus hümni videoklipp nn. "kaasaegsete" sõnadega ja sealt oli sõna Jumal muidugi välja visatud.
Seepeale algatas EKRE seaduseelnõu, et anda praegusele hümnile seadusandlik kaite. Kohutav oli kuulata ja lugeda milline märul "sallivuslaste" seas siis lahti läks. Põhiline argument oli, et hümn ei vaja mingit kaitset ja see oleks selge ülereguleerimine. Kuid asi on tõesti selles, kui hümn seadulikku kaitset ei saa, siis muudetakse see varem või hiljem "kaasaegseks". EKRE ja väike osa riigikogulasi nägi seda lihtlabast valet muidugi hästi läbi!
Kadunud on ka meie poliitiline ja majanduslik iseseivus. Mis iseseivusest saame üldse rääkida kui meil kehtivad ligi 60 000 ELi direktiivi, mis on meile rangeks täitmiseks. Euroopa Liidu seadused on kõik meie seaduste ülesed ja nii ka põhiseadusest tähtsamad, ning seepärast on põhiseadus vaid kattevarjuks valetajatele, et näidata rahvale suurt "vabadust".
Hävitatud on samuti rahvuslik majandus, ka enamus suuremaid ettevõtteid kuuluvad juba väliskapitalile, kus eestlastele on jäänud sisuliselt vaid orjatöö tegemine, sest nende teenitud kasum läheb välismaale. Samas seisukorras on pangad. Äritsetakse vabalt ka Eesti maaga, kui jälle EKRE püüdis seada maamüügile välismaalastele õige leebeid piiranguid, siis see Riigikogus muidugi läbi ei läinud.
Seda kõiki tehakse täielikult vale ja globalistliku loosungi all, et kapitalil ei olevat kodumaad. On kodumaa ja kuidas veel.
Ootame ja võitleme, ehk tuleb vabadus ka meie maale tagasi! Tähtis on veel see, et kõik rahvale valetajad ning reeturid saavad lähemas tulevikus karistatud õiglase kohtu poolt. Read more...
Terve mõistus hoiatab: EKRE-vastased, liigne hüsteeria mõjub halvasti vaimsele tervisele
Kõik sai alguse EKRE poolt esitatud hümniseaduse eelnõust, nagu ütleks Agu Sihvka. Ilmselt saab enamik terve mõistusega inimestest aru, et seda seadust on lipu- ja vapiseaduse sarnaselt vaja: selle möödapääsmatust näitavad kasvõi hümni eiramine aastavahetusel ning viimastel päevadel lahti pääsenud surve hümni sõnade muutmiseks. Nii on rünnatud sõnu “isamaa” ja “Jumal”, pakkudes asemele “kodumaa” ja “taevas”.
Ilmselt oleks kogu hümniseaduse asi läinud sujuvamalt, kui eelnõu poleks esitanud ühiskonna “pahad poisid” ehk rahvuskonservatiivid. Verbaalne kõhulahtisus tabas vasakliberaalset leeri aga pärast seda, kui valitsus eelnõule rohelist tuld vilgutas. Ja mõistagi näitas oma tõelist palet ainsana eriarvamusele jäänud kultuurimarksistist minister Indrek Saar.
Kogu EKRE-vastane seltskond paiskas lahingusse raskekahurväe, et hümni kaitsmise ideed maha teha. Ennekõike arendati kogu lugu maksimalismini, et see siis iseenda paroodiaks muuta. Võrdõigusvolinik Pakosta leidis kohe seadusest massiliselt diskrimineerivaid momente, arendades neid selleni, et hümni laulmiseks tuleb luba küsida, ametnik peab laulmise ajal kõrval seisma, jalutud peavad ennast kergitama ja tummad kaasa laulma, muidu paneb EKRE nad vangi. Selline vassimine saavutab üha suurema absurditeatri mõõtmed!
On lihtsalt uskumatu, kuidas nii paljud inimesed propagandistliku massihüsteeriaga kaasa läksid! Eelnõud rünnatakse isegi populaarses Facebooki-grupis EKRE Sõprade Klubi ja argumendid on seejuures justkui üksühele vasakliberaalidelt üle võetud. Inimesed, võtke ometi aega ja süvenege asja olemusse, ennekõike aga lugege eelnõu lihtsalt läbi!
Rünnakud hümniseaduse vastu kippusid kolmapäeval vist liiga raugema, sest Delfi algatas uue nõiajahi, leides eelnõu juures oleva hümni alt valesti kirjutatud nime Jansen. Seegi asi puhuti ülisuureks, kusjuures Delfi unustas kiiresti selle, kuidas ta Sinise Äratuse juhi Ruuben Kaalepi Leedus peetud sõnavõttu kritiseerides kasutas allikana Kremli-meelset portaali. Sõjas, eriti ideoloogilises, on kõik lubatud!
Huvitav on see, kuidas ka hümniseaduse vastased, “avatud (pagulastele) Eesti” propageerijad, multikultuursuse ja Euroopa föderatsiooni toetajad, sooneutraalsuse ja poliitkorrektsuse juurutajad väidavad vabariigi juubeli eel, et ka nemad armastavad Eestit ja veel rohkemgi kui rahvuskonservatiivid! Jah, ma usun seda, aga kas teie mitmerassiline, inglisekeelne, lahjendatud eestluse ja kaotatud suveräänsusega Eesti ikka on enam Eesti? Järsku on see hoopis State of the European Union Estonia või midagi sarnast?
EKRE algatatud eelnõude mahatampimine pole midagi uut, tegelikult tehakse seda regulaarselt kõigi opositsiooni eelnõudega, ka siis, kui tegu on tõsiselt hea algatusega. Mõni valitsuskoalitsiooni erakond lihtsalt talletab selle mälusse, teeb poole aasta pärast kosmeetilised muudatused, esitleb seda oma eelnõuna ja ilus idee jõuab ikkagi seadusesse. Paraku mitte opositsioonist, vaid valitsusest, seega plusspunktid võimulolijatele.
On ilmselge, et EKRE-vastast kampaaniat juhitakse Eestis lausa kõrgtasemelt, seda koordineeritakse, otsitakse välja mistahes rahvuskonservatiivide apsud ja lajatatakse siis täie rauaga. Nõiajahist võtavad osa nii president, Riigikogu esimees (kes “Foorumis” kutsub küll suure juubeli eel poliitilisele rahule, kuid samas unustab ennast ja torkab EKRE suunas), aga ennekõike mõistagi sotsid, peavoolumeedia, kõikvõimalikud “ahistatud” vähemused, seega kogu globalistlik leer. Seda seetõttu, et rahvuskonservatiivid julgevad oma arvamuse julgelt ja poliitiliselt ebakorrektselt välja öelda.
Võib eeldada, et eelseisva valimiskampaania käigus hiilib iga rahvuskonservatiivi taga kümneid luukerekütte ja inkvisitsiooni juhib süvariik. Muide, selle viimase nähtuse puhul üritatakse ikka rahvuslasi maha rahustada: need on ju meie omad poisid, kuidas te võite neid kurjadeks kaageebeelasteks pidada? Aga needsamad “poisid kõrvaltänavalt” on ju ametnikud ja kui nende euroametnikust president ütleb, et neegrid on teretulnud, on see nende jaoks riiklik poliitika ning võõrastele “ei” ütlevad rahvuslased seega vaenlased, keda peabki jälitama!
Lõpetuseks peab nentima, et riiklik ideoloogia, mis kaldub multikultuursust külvama, on sageli just see, mis ühiskonda lõhestab ja viha üles kütab. Nii et vasakliberaalid, enne kui te kedagi ühiskonna lõhestamises süüdistate või vihakõneseadust algatate, vaadake peeglisse, sealt vaatab vastu kas Soros või Uljanov ise! Just neile ei meeldi ka hümniseaduse eelnõu, sest “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” pole “Internatsionaal” või “Ood rõõmule”!
Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/terve-moistus-hoiatab-ekre-vastased-liigne-husteeria-mojub-halvasti-vaimsele-tervisele/ Read more...
Austria tuntud laulja: “Kurjategija Merkel peaks olema hullumajas!”
Austria poplaulja Christian Anders ründas ajakirjale “Alles Roger?” antud intervjuus Angela Merkelit öeldes “ta peaks olema psühhiaatriahaiglas luku taga”, vahendab Voice of Europe.
Anders ütles, et võtta võiks vähesel hulgal asüülitaotlejaid, aga see millega Merkel hakkama sai, peaks olema keelatud. “Kui sa kutsud oma korterisse 20 inimest ja kohale tuleb 2000, siis ei lõppe see hästi.”
Tuntud muusik arvab, et olukord migrantidega võib lõppeda tõsise vägivallaga. “Ma ütlen, verd hakkab veel lendama!”
Selle on põhjustanud Merkel – ta on kurjategija.
Samas kiitis Anders oma kodumaad Austriat, kes on võtnud tagasi kontrolli riigipiiride üle.
Allikas: https://pagulaskriis.ee/austria-tuntud-laulja-kurjategija-merkel-peaks-olema-hullumajas/
Selle on põhjustanud Merkel – ta on kurjategija.
Samas kiitis Anders oma kodumaad Austriat, kes on võtnud tagasi kontrolli riigipiiride üle.
Allikas: https://pagulaskriis.ee/austria-tuntud-laulja-kurjategija-merkel-peaks-olema-hullumajas/
Read more...
neljapäev, 22. veebruar 2018
ANDRO ROOS: Eesti riigi iseseisvus on müüdud väliskapitalistidele
"Eesti ei ole klassikalises mõttes riik, sest meie
leivaisa on Ameerika Ühendriigid, kelle sülekoer on Euroopa Liit. Seega
me oleme Ameerika Ühendriikidele üheks väljaostetud turuks. Meie
majandussüsteem ei saagi teistsugune olla," nentis majandusekspert ja
Tartu Hoiulaenuühistu juhatuse esimees Andro Roos, kelle hinnangul peaks
kodanikuühiskond tugevamalt rääkima ebaõiglase maksupoliitika vastu.
Swedbanki avaldatud kasumimarginaal esimesel poolaastal on muljetavaldav, selleks on sellel korral lausa 84,6 miljonit eurot. Küsimus, mis ikka ja jälle neid suurkasumeid vaadates tekib, on, kui palju saab sellest kasu riik ja rahvas.
Majanduseksperdi ja Tartu Hoiulaenuühistu juhatuse esimehe Andro Roosi hinnangul on aga küsimus laiemalt kodanikuühiskonna puudumises ja selles, et Eesti ei ole mitte riik, vaid pigem suure Euroopa Liidu üks provintse, mis täidab käsku nii, nagu seda Brüsselist esitatakse.
Roosi hinnangul ei oleks kindlasti õige tee ettevõtte kasumi maksustamine, aga küsimus on pigem õiglusest ja omandisuhetest ning ka sellest, kui palju on Eesti lasknud võõrkapitalil üle võtta oma majandust. Väliskapitali on lastud piiramatult Eestisse ja see röövib nüüd eestimaalasi. Tekkinud ebaõiglust ei lahendata aga sellega, et lisatakse niigi suurele ettevõtte maksukoormusele veel suurem maksukoormus.
"Siinkohal ei saa hakata diskrimineerima Euroopa Liidu tingimustes sellega, et välisettevõtetele paneme tulumaksu ja oma ettevõtetele ei pane. Selge on see, et pigem peaks maksukoormust vähendama ja makse julmalt maha tõmbama," selgitas Roos.
Maksude lihtsustamine kogu süsteemi näol on Roosi hinnangul ainuõige tee. Praegune maksukoormus on ligemale 75%, kui arvestada kõiki maksutüüpe kokku.
"Sisuliselt tähendab see seda, et kui ühe toote omahind on üks euro, siis tänu maksusüsteemile tuleb sinna veel 75 senti otsa panna ja kui tahta veel kasumit teenida, siis veel rohkem. See ongi see, miks Eesti elu nii kallis on," lisas Roos.
Roosi arvates on pankade maksustamise küsimus tegelikult selles, kes selle kõik kinni maksab ja ilmselgelt ei ole see mitte panga omanik, vaid ikka tarbija. Pannes pangale või tööstusettevõttele tulumaks peale, maksab selle vahe kinni lõpptarbija, mitte ettevõte. 99% pangandusest on väliskapitali käes ja vajadusel tõstab väliskapitalist pangateenuste hinda või panga laenude intressi ja eestimaalane kui panga klient maksab ise selle kinni. Lahendus ei ole Rosi sõnul tulumaksustamises, vaid omandistruktuuri muutmises. Eestimaalane peab saama oma ettevõtete omanikuks. Lühidalt tähendaks see väliskapitalistidelt ettevõtete tagasiostmist ja ühistute asutamist.
"Riiklikult tuleb kehtestada kaitsetollid. Ilma oma turgu kaitsmata ei ole võimalik oma riiki ehitada," lisas Roos.
Roos tõi välja mõned põhjused, miks Eesti maksusüsteemi pole aastaid muudetud. "Kui me oleks iseseisev riik, siis saaks süsteem olla teistsugune, aga me oleme sisuliselt Ameerika Ühendriikide turg. Seda on kõik Balti riigid. Siin ei ole isegi sellel vahet, milline näiline partei võimule tuleb. Seadused antakse meile 85% ulatuses Euroopa Komisjonist ja riigikogu lihtsalt kinnitab need," selgitas Roos.
Roosi hinnangul kirjutab aga Euroopa Liit oma suurele kaubanduspartnerile Ameerika Ühendriikidele välja seadusi arvestades seda, et endine Ida-Euroopa on mõeldud neile kaubandusturuks. Eesti on väljaostetud majandusturg ja riigiga ja tema seadustega ei ole mitte midagi hetkel pistmist. Tahtmatus midagi muuta või mitte muuta sõltub tugevalt sellest, et ka riigil endal on laenud maksta ja teistmoodi otsustada ei saa, sest vastasel juhul võib leivaisa pahandada.
"Ainukest lahendust tekkinud olukorrale näen mina kodanike ühistegevuses," lisas Roos ja nentis, et kodanikuühiskond tavaliselt toimib kohalikul tasandil. Vaja oleks ühte ideoloogilist keskust, ühist platvorm, sest inimeste baasteadmised on erinevad.
"Üks arvab, et vaenlane on Keskerakond, teine, et Reformierakond, ja kolmas, et Venemaa või Euroopa Liit. Kui koera suskida harjavarrega, siis tavaliselt saab koer harjavarre peale tigedaks, aga mitte selle peale, kes seda liigutab," jätkas Roos.
Kõige ideaalsemaks kodanikuühiskonna ja maksupoliitika eeskujuks on Roosi hinnangul Šveitsi.
"Meil tavatsetakse öelda, et iseseisev riik ei ole võimalik, aga Šveits on seda. Ei ole ta NATOs ega Euroopa Liidus, ta on täiesti iseseisev riik ja kui tahab teha koostööd, siis teeb ja kellega iganes," selgitas Roos. "Raha tuleb hakata hoidma iseenda, mitte võõraste taskutes ja võõraste pankades. Ei tohi maha parseldada oma rikkusi, milleks on Eesti metsad ja maad. Kui elada ja majandada õigesti, siis saab olla küll iseseisev," ütles Roos.
Kairi Ervald
Oswald Spengleri ajaloolis-filosoofiline teos "Õhtumaa allakäik"
Müstika on ajaloo vaeslaps, ajalooline mälu on kohelnud teda ebaõiglaselt.
Plotnios, 204/5 – 270 C.E.
Üsna peatselt on Ilmamaa kirjastuselt "Avatud Eesti Raamatu" sarjas ilmumas Oswald Spengleri suurteos "Õhtumaa allakäik". Autor on sündinud 1880.a. Saksamaal, Blankenburgis. Õppis Müncheni, Berliini ja Halle ülikoolis matemaatikat, loodusteadusi, ajalugu ja kunstiajalugu. Emalt saadud pärandus võimaldas tal asuda 1911.a eraõpetlasena Münchenisse, kus ta elas surmani 1936. aastal.
O.Spengler elas askeetlikku elu, tegi kaastööd kultuuriajakirjandusele, poliitiliselt toetas esialgu Hitlerit, hiljem kritiseeris natside tegevust. Käesoleva suure väljaande ja autori puhul tekkib kohe õigustatud küsimus, kas antud teos liitub üheks tervikuks O. Spengleri kireva loominguga - teemad, mis punase niidina läbivad tema neli kümnendit väldanud kirjutamistööd? Tihkan vastata - jah, see on kokkuvõtlik teos temalt nii eelnevalt kui pärast ilmunust ja käsitleb laias laastus inimese müstiliset loomust ning sellest tulenevalt intuitiivsel alusel saatuse kujunemist.
Möödunud sajandi lõpus võitis O.Spengler hämmastavalt kiiresti hulganisti poolehoidjaid. Filosoofiliselt müstiline teos sai tavapäratult edukaks ja seda saatis Esimese maailmasõja kiiluvees suur publikumenu. O.Spengleril jätkus julgust öelda kaasaegsetele otse ja selgesti välja, et nad eksivad sügavalt, arvates, et kõige tähtsamad on teadus, majandussuhted ja poliitiline kord. See idee on O.Spengleri õpetuses peamine ja kõige tähtsam ning kinnitab, et kõige olulisemad ja mõjusamad on inimkonna jaoks kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. Teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole maa peal nii suurt võimu, järelikult ei mõjuta nad inimesi sel määral nagu spirituaalsed tõekspidamised. Seepärast on ilmne, et suurimat mõju kogu inimkonna elule ei avalda mitte teadlased ega poliitika ning majanduse reformijad, vaid vaimsed õpetajad. Saksa filosoof Nietzsche rõhutas selgesti: "Maailm tiirleb uute väärtuste loojate ümber; ta liigub märkamatult tõelise vaimuse poole."
Oswald Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused läbi ajaloo, mida kirjeldatakse tihti hooletu lõtvusega "müstilisena". Kuid "müstika" on ohtlikult libisev mõiste, seda nii tavalises elus kui akadeemlises maailmas. Oma kirjutises kasutan Andre Lalande'i ranget definitsiooni, mille ta annab oma teoses "Vocabulaire de la Philosophie's": müstika on "usk võimalusse, et inimvaim võib seesmiselt ja otse ühineda olemise alusprintsiibiga, kusjuures ühinemine rajab korraga olemisviisi ja teadmisviisi, mis on erinev ja kõrgem normaalsest eksistentsist ja teadmisest". Isikuid, kes arvavad, et taoline ühinemine on võimalik, nimetatakse müstika teoreetikuteks ning isikuid, kes usuvad, et nad on seda ise kogenud, müstika praktikuteks: mõistagi hõlmab teine klass esimese aga vice versa mitte. Mis ikkagi on too illuminatio ehk müstiline valgustus ja selginemine, millest õpetas Dionysios?
Enne kui hakkame lähemalt uurima müstilist valgustust O. Spengleri teoses, seda ajaloolises tähenduses võiksime valida üldise kogemuse näiteks Pierre Teilhard de Chardini kirjelduse:
Tuuleõhk puhub ööpimedas. Millal ta tõusis? Kust ta tiirdeb? Kuhu viib tema tee? Keegi ei tea. Keegi ei saa Vaimu, Jumala pilku ja valgust sundida alla laskuma iseenda peale. Ühel teataval päeval märkab üks või teine inimene täiesti ootamatult, et ta on avanenud erilisel viisil tajuma kõike jumalikku, mis laotub laiali igal pool tema ümber. Küsige tema käest. Millal puhkes temas säärane seisund? Ta ei oska seda ütelda. Ta teab vaid, et tema elust käis läbi uudne vaimupuhang. Algul täitis teda võõrastav ja ainukordne värelus, mis oli tulvil kõige mitmekesisemat harmooniat. Sellest hoovas kiirgus, mida ümbritses täiuslik ilu... See avaldas järjestikust mõju kõigile hingeelu koostisosadele: meeltele, tunnetele, mõtetele. Mida päev edasi, seda meeldivamaks muutus nende lõhn, seda enam lisandus värve ja väge; kõike seda manas esile mingi seletamatu põhjustaja - üks ja seesama algpõhjus. Määratlematu tähelepanu, lõhn ja valgus muutusid nüüd selgemaks. Ning selle järel - ootamatult ja ettearvamatult - hakkasin tajuma seda, mis sõnulseletamata on ühine kõikides ja kõiges. Minu ees avanes too ühtsus ja kinkis mulle nägemise. Tegelikult olin saanud uue tundmismeele, võimaluse tajuda uut kvaliteeti või uut mõjusfääri. Too osutus seda sügavamaks, kuna minus teisenes ka olemasoleva tajumine. Sellest alates muutus olemine ise mulle kuidagiviisi kombatavaks ja tunnetatavaks, ning määrates ise kindlaks kõik vastuvõtmise vormid, hakkas olemasolev ise mind enda poole tõmbama, sünnitades minus joobumuse. (Pierre Teilhard de Chardini. Le Phénomène Humain, 1955:114)
Esimene filosoof, kes püüdis müstilist mõtlemisviisi konkreetseks uuritavaks ja tajutavaks teha, oli kahtlemata filosoof Plotinos. Plotinosele on iseloomulikum korduv rõhutamine, et tuleb eralduda sisemisse ellu, "omaenda maanurka". "Vaata sissepoole," ütleb Plotinos. "Seespool on hüve läte, mis võib alati välja voolata, kui teda välja kaevad." Kord Plotinos hüüatab triumfis: "Täna tulin välja kõikidest katsumustest, õigemini: viskasin välja kõik katsumused, sest nad polnud mitte väljaspool, vaid seespool, arvamustes." Mõnel määral ennetavad taolised ütlused Spengleri käsitlust.
Nii või teisiti on õpetlik võrrelda üht lõiku Plotinose poolt ettekirjutatud praktlise harjutusega:
Las iga hing mõtleb järele esmalt selle üle: et tema ise on, kes lõi kõik elusolendid, puhudes neisse elu; et kõik, mida kasvatab maa või meri, kõik, mis on õhus, kõik jumalikud tähed taevas lõi tema; lõi ka päikese ja suure taevavõlvi ning korrastas kaunilt - temast on nende ringlemine; ja ometi on ta loomus erinev neist, mida ta korrastab ning liikuma ja elama paneb.
Plot., VI. 9.11. 38; IIL 8.6.40.
O.Spengleri mõjukas kaheköiteline "Õhtumaa allakäik" (Der Untergang des Abendlandes, 1918-1922) on sundinud ennast ühe või teise nurga alt kommenteerima paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Teos leidis entusiastlikke pooldajaid, kuid ka teravat vastuseisu. Kriitikale vaatamata jätkub "Õhtumaa allakäigul" lugejaid tänaseni terves maailmas. Enne, kui selle aruteluga edasi liikuda, tuleb tunnistada, et O.Spengler ei ole autor, kes annab ennast nii-öelda kergelt kätte ja kelle loomingut oleks lihtne taandada mingile selgele skeemile. Autori seisukohad ei allu hõlpsale süstematiseerimisele, sest tegu on tundelise meelelaadiga ajaloolasega. O. Spengler formuleeris, et ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond, milles tuleb üles leida inimkonna ajaloo metafüüsiline ja müstiline mõõde. Spengleri kriitlised käsitlused (John Farrenkopf's, 2011, Henry Stuart Hughes, 1991 jne) kinnitavad, et on alust rääkida teatud müstilisest ajalookäitlusest - Spenglerile omasest vaimsest orientatsioonist, mõtlemisviisist, mida on tihedalt täis terve Spengleri suurteos.
O.Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused sellest valdkonnast, mida kirjeldatakse müstilistena. Ühiskonna, kultuuri ja inimese uurimisel ja kirjeldamisel ei ole võimalik piirduda vaid "objektiivse" või õigemini "objektse" uurimismeetodiga, mille puhul ühiskonda ja inimese kogemust uuritakse nagu füüsilisi objekte ainult väljastpoolt. Lisaks tuleb tungida inimeste teadvuse ja maailmataju sügavusse, et tuua esile selle struktuur ja osa üldises ajaloolises liikumises. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.
O.Spengler üritab anda oma müstilises suurteoses ammendava ülevaade maailmastruktuuri dünaamika kohta eri kultuuride näitel ning ka vastuse, kuidas eri kultuurid maailma mõjutavad. Autori suurteoses ei ole fakt enam fakt, paljud ajaloolised mõisted on müstiliselt segamini, objektiivus on segamini soovmõtlemisega, kuid samas tõestab autor, et üleminek inimese ja ajaloo vaimsuse uurimise tasandile toob kaasa olulisi tagajärgi.
Esiteks, tähelepanu keskpunktis ei ole enam tingimata ajaloo suurmehed - erineva psüühika ja maailmakäsituse kandjatena võivad edukalt esineda ka keskpärased inimesed ehk meie mõistes tavainimesed. Üldistavalt öeldes: kui ideede ajaloo või epohhi saavutuste puhul on tegemist kultuurieliidi poolt saavutatuga, siis O.Splengeri ajalookäsitlus pretendeerib ühiskonna kõige erinevamate liikmete maailmanägemise eripärade avastamisele. Nii O. Spengler, kui teised, näiteks Max Weber on uurinud neid paljuülistatud ratsionaalseid, umbisikulisi ajaloolisi mehhanisme, mida M.Weber tähistas ilmeka väljendiga "raudpuur". Paljud humanistlikud autorid on püüdnud neist analüüsidest järeldada, et inimkond on väliste jõudude ees täiesti abitu või abitu vähemalt seni, kuni ei lammuta neid üdini ratsionaalseid institutsionaalseid struktuure nagu seda on turg ja raha. Tänapäeval näib see siht niivõrd utoopiline, et võrdub lihtsalt oma abituse tunnistamisega. Samas tõeline müstiline kogemus on seotud alati oma abituse tunnistamisega, seda tunnet tajusid nii Jeesus, Meister Ekhart, Püha Theresa kui teised ajaloolised isikud.
Siit jõuame teatud kindlale vaimsele tasandile ja individualismi ning instrumentaalse mõistuse kardetud tagajärgedeni inimese elus. Tööstuslik-tehnilise ühiskonna institutsioonid ja struktuurid piiravad inimkonna valikuid, sunnivad nii ühiskondi kui indiviide andma instrumentaalsele, ratsionaalsele mõistusele seda kaalu, mida sel tõsistes moraalsetes kaalutlustes olla ei tohiks ja mis mõjub enim inimeste sisemisele õnnetundele. Tõeline õnn on tähendanud müstikule julgust kogeda maailma teistsuguse kohana, kui see tavateadvuse jaoks on ning samas tajuda teisi inimesi oma tõeliste sõpradena.
O. Spengler soovis olla ratsionalismi vastane prohvet. Selles raamatus tehakse esmakordselt katse ajalugu ette näha – nii kõlab üks tema peateose juhtmõtetest. Varasem filosoofia ja teadus oli lähtunud eeldusest, et inimene on ainult mõistuslik olend - animal rationale. Mõtlemisvõime oli filosoofide silmis kogu inimliiki olemise tähenduse mõttes defineeriv ning ka ülendav tunnus. O.Spengler väidab aga, et inimese paljukiidetud ning üleabsolutiseeritud eneseteadliku intellekti taga peitub tegelikult end instinktiks moondanud teadvusetu müstiline tahe. Seega pole inimene eelkõige mitte ratsionaalne "looduse kroon", vaid ebaratsionaasetest instinktidest juhinduv loom, kelle mõistuslikkus teenib alati ning üksnes tema salapärast elutahet. Mõjukas kriitline saksa sotsioloog Theodor Adorno on maininud, et ratsionaalsetest uskumustes ei ole midagi tõest peale liialduste ning need liialdused põhinevad ajaloolistele müütidele ning tulenevad väärast inimloomuse analüüsist. Ratsionalistid on müstika kahtlase olemuse üle arutletud ammustest aegadest saadik; juba vanad kreeklased seostasid seda 'hullusega', mille skaala võib ulatuda neurootilisusest psühhoosini. Filosoofia, matemaatika, loodusteadused, muusika, maalikunst, draama ja luule on O.Spengleri ajalookäsitluses peamised müstilised vahendid, mida ainult tõelised loovad hinged julgevad vabalt kasutada. O.Spengler lükkab oma teoses inimese kujunemise ratsionaalse vaatepunkti selgesõnaliselt tagasi. Autor ei otsi põhjusi ja tagajärgi, vaid universaalseid, müstilisi ajaloo kujunemise ajendeid ning vorme.
Ajalugu ei saagi hinnata, ta on teisel pool head ja kurja, ta on teisel pool põhjusi ja mõjusid. Ta areneb oma sisemise sunni järgi. Tal on saatus, mida ükski muuta ei saa. [---] ajalugu, mida kultuurid läbi teevad, näitab, et kõigi kultuuride sisemine elu karvapealt samu faase läbi elab, mis organismgi: tekkides juhuslikult, võrsub ta, õitseb ja variseb. Ta üle valitseb paratamatus nagu inimesegi üle, kes midagi selle vastu teha ei saa, et ta lapseeast täisealiseks saab, ja siis raugaks vananeb. Mitte põhjuste-järelduste ahel ei tingi niisugust arenemist, vaid saatus. Kui ajaloost õigesti aru tahetakse saada, ei tule talle ligineda kausaalsusega ega uurida, miks üks või teine sündmus on tekkinud, vaid füsiognoomiliselt: mis vanaduse astet üks või teine nähtus kultuuri elus tähendab.
"Aga täiesti väärarvamine on, nagu ei võiks inimese vaim kõige vähematki mõju avaldada ajaloo käigu peale. Selleks kõnelevad faktid liiga selget keelt."
"Sirgjoonelise maailmaajaloo üksluise pildi asemel, mis püsib vaid siis, kui suletakse silmad tõsiasjade mõjuva hulga ees, näen mina vaatemängu paljudest võimsatest kultuuridest, mis puhkevad ürgse jõuga emapinnase rüpes, millega igaüks neist kultuuridest kogu oma olemasolu vältel tihedalt seotuks jääb, millest igaüks vajutab oma ainesele, inimsusele, isepärase vormi, millest igaühel on oma idee, oma kired, oma elu, tahtmine, tundmine ja oma surm."
"Keegi ei oleta tuhandeaastase tamme puhul, et just nüüd algab tema tõeline kasv. Keegi ei oota rohutirtsult, nähes tema igapäevast kasvu, et ta võib kasvada veel mitu aastat. Siin tunneb igaüks, et on mingi piir, ning see on sisemise vormi tunne. Kuid ajaloo suhtes valitsebm ohjeldamatu optimism."
"Nihilismi ohvriks langenud, usu ja veendumusteta moodsast inimesest saab vaimne nomaad, kodutu rändolend, kellele on saatusest määratud elada maailmalinnade ajajärgul, mida asustavad juurtetud inimmassid ja mil loojuva kultuuri väljendusvõimalused on pöördumatult ammendunud. Kultuurist küllastunud suurlinnainimene ei oska luua uut kunsti ja peab seetõttu leppima sellega, et taaskasutab materjali, mida ajalugu on juba tarvitanud ja kopeerib vanu kunstiteoseid. Selline kultuuri dialektiline enesehävitus päädib viimaks inimese hingetustumisega, varjatult ettevalmistatuna nihkub ajaloo valgusesse "tsiviliseeritud inimese viljatus" (UA, 679)."
Juhus, paratamatus ja ajakulg saab oma auväärse koha mõistetena O.Spengleri ajaloofilosoofias. Heites kõrvalpilgu J.W.Goethele räägib O.Spengler maailmaajaloo morfoloogiast või kultuuride palgejoonte võrdlevast uurimisest. Ajalugu on O.Spenglerile ainult niipalju ajaloona väärtuslik, kuivõrd ta sellest oma müstilisele inimkäsitlusele materjali leiab ning kuivõrd selles avaldub spontaanne, alateadvuslik inimlooming. Teose autor on pigem müstiline kunstnik, kui täpne ajaloolane. Inimeste tunded ja ematsioonid saavad autori ajalookäsitluses auväärse osa, mida seni olid monopoliseerinud teadussaavutused ja suurmehed. Müstiline idee saab autori jaoks võimsaks relvaks elu, aja ning inimese seletamisel, selle ilmekaks näiteks on O.Spengleri aastaaegade käsitlus, milles realiseerub kosmoloogline kujutlus maailmast, mille juured asuvad juba antiikajas. Inimene teostab oma olemust, samavõrd peavad inimese kogetavad aastajad oma saatust teostama, et leida oma põhivorm, oma tõeline esoteeriline pale. Müstilises aastaaegade, hinge ja inimese käsitluses on antiikfilosoofia sugemeid. Ratsionaalse teaduse suurkuju Sokrates oli ülimalt õnnelik teades, et tema pea juures asub esoteerilist vaimu täis ingel, kes tema eksivale vaimule taevalikke tarkusi kõrva sositab. O.Spengler kirjeldab oma suurteoses aastaaegu sarnaste esoteeriliste sümbolitega.
Kevad: intuitiivne loovus • ärkava vaimu võimsad teosed • uut tüüpi jumalatunnetus • hirm/aukartus maailma ees, müstilis-metafüüsilise maailmapildi süstematiseerimise katsed.
Suvi: küpsev teadvus • kriitiliste hoiakute teke • katsed maailmapilti reformida • algav linnastumine ja kodanlastumine • uus matemaatika, arvu tähenduse üle arutlemine • ratsionaalne müstika.
Sügis:vaimse jõu kõrgpunkt • suurlinnad • usk mõistuse jõusse • suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid • religioon
mõistusele allutatud • loodus ja loomulikkus au sees.
Talv: süsteem laguneb, vaimujõud hääbub • maailmapilt muutub pragmaatiliseks • loov metafüüsiline mõtlemine
asendub kateedrifilosoofiaga • levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated.
Looduse tärkamine kevadel on naiivse elutunnetuse aeg. Suvel küpseb kultuur, jõudes teadlikkuseni oma võimalustest. Virgunud arutlusvõime otsib vabanemist traditsioonilistest ratsionaalsusevormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. See tähendab reformatsiooni ja teadust. Sügis on selginud tarkuse aeg. Mõtisklus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid mõistus ei ole veel hakanud õõnestama usku omaenda kõikvõimsusse. Talve tulek on radikaalsem, kui muud üleminekud aastaajalt aastaajale. Kultuur eemaldub müstilisest lähenemisest, tardub tsivilisatsiooniks. Loomine lõpeb, kuid eelmiste aegade vaimupingutuste viljad levivad standardiseeritud masstoodanguna lossidesse ja hurtsikutesse terves kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus või vägivaldne lunastusõpetus. Ajaloolane mõistab ajastut, mõistmata tema ideed nagu loodusloolane seletab füüsilisi sündmusi kausaalsete seaduste abil. Teadus, ütleb autor, on vältimatult ainult loodusteadus. Maailmaajaloo morfoloogia ei ole seetõttu teaduslik, vaid filosoofiline õpetus. See on O.Spengleri meelest põhiline filosoofiline tarkus, mille saatus on annetanud läänemaisele inimesele kultuuri vanaduspäevil.
"Ajaloos ei valitse mitte objektiivsed seadused, vaid ideed, mis leiavad oma sümboolse väljenduse nähtustes. Ajaloo sündmuste uurimisel ei ole tähtis, mis nad on, vaid ainult, mida nad tähendavad."
"Vana kreeklane on ühepäevaliblikas, kes lendleb ja mängleb päiksepaistel, kus kõik on nii selge, silmanähtav, meeltega tabatav. [---] Tema andub kõige hingega lähedasele, olgu ajas või ruumis."
O.Spengler ei salli oma ajalookäsitluses inimese ja saatuse loogilisi tõdesid, ta arvab ning väidab, et ajaloolist arenemist ei saa mõistuspärastesse vormelitesse sulgeda. Autor loob terve müstilise hiigelehitise, tuues tõestusi oma veendumusele igast ilmakaarest ja ajast ning kõikvõimalikelt aladelt. O.Spengler ei ole ajaloo pisiasjade uurija, materjali detailide koguja ega "mustatöö-tegija”, vaid kunstnik ja filosoof, kes püüab koostada juba oleva materjali põhjal suurejoonelist ja sügavat süsteemi intuitsiooni abil. Autor püüdles oma teost luues tõsikindla tunnetuse poole, kuid nägi seda samas üha enam kättesaamatuks muutuvat. Kõigepealt arvas ta leidvat ajaloo kulgemise oma meeletajude kaudu, kuid peagi koges meeletajude petlikkust. Kas pole inimese teadvus ja ajalugu midagi muud kui ettekujutus või unenägu? Prohvet Muhammedile omistatud pärimus tõdeb:"Inimesed magavad seni, kuni elavad ja kui surevad, siis nad ärkavad."
O.Spengler esitab ennast oma teoses pigem müstikuna, kes lükkab tagasi käsitluse ajaloost, kui sirgjooneliselt edasi suunduvast sündmuste ahelast. O.Spengleri kui müstilise ajaloolase geniaalsust näitab see, et tema ideedel on olnud ja on nii ägedaid pooldajaid kui ka vastaseid. Tema ideed on tekitanud tormilist poleemikat. Kui O.Spengleri ideed oleksid pelgalt häiritud inimese ettekujutused, siis ei oleks neile aastakümnete jooksul suurt tähelepanu pööratud ning tema teosed oleks peagi unustatud..
Autor Ivar Tröner
Vaimne otsija
Allikas: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/oswald-spengleri-ajaloolis-filosoofiline-teos-ohtumaa-allakaik?id=69696575 Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
