Nendel valimistel osales kirju seltskond nagu see on omane
demokraatlikule ühiskonnale. Osales ka rida Maarjamaiseid kalevipoegi,
keda edu siiski ei saatnud. Samuti ei olnud valimised edukad suurvene
vaimu ja -ideede advokaadil - üleilmse tuntusega šovinist Bäckmanil.
Tema suutis kokku kraapida vaid 40 toetaja hääled, millest valtuksosutumiseks ilmselgelt ei piisanud. Kuid
väga edukaks osutusid soome rahvuskonservatiivid - Põlissoomlased.
Põlissoomlased said eelmiste kohalike valimistega võrreldes juurde
seitse protsenti hääli, samas kui Soome kolme suure erakonna toetus
kahanes. Kõige rohkem kaotasid sotsiaaldemokraadid ja koonderakond. Koonderakond
sai valimistel 21,9 protsenti häältest, sotsiaaldemokraadid 19,6 ja
keskerakond 18,7 protsenti, teatab YLE Uutiset. Kõige rohkem kaotaski
eelmiste valimistega võrreldas sotsiaaldemokraatlik partei. Kunagi varem
pole sotsid kohalikel valimistel saanud alla 20 protsendi häältest.
Suured erakonnad kaotasid siiski hääli Põlissoomlastele, kes pälvisid
12,3-protsendilise toetuse. Põlissoomlastest sai populaarsuselt neljas
erakond. Eelmistel valimistel olid Põlissoomlased alles kuuendad.
Põlissoomlased võitsid kahes omavalitsuses – Pirkanmaal Kihniös ja
Kesk-Soomes Uurainenis.
Martin Helme, kolumnist, Konservatiivne Rahvaerakond
www.DELFI.ee
Foto: Hendrik Osula
Kui süsteemi reform
välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“ kvaliteetset
arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele suuremaid palku
või paremaid töötingimusi.
Oktoobri alguses, kui Eestis algas meditsiinitöötajate streik, käis
peaminister Ansip ringi ja seletas kõigile, kuidas ta ei saa midagi
teha, sest kõigepealt vajab meie meditsiinisüsteem laiapõhjalist arutelu
põhimõttelistes küsimustes. Sama kinnitasid kõik streigi osapooled:
süsteem on umbes ja vaja on sisukat, põhjalikku ning laiapinnalist
arutelu kuidas ta tulevikus toimima peaks. Samas teatas sotsiaalminister
Hanno Pevkur kategooriliselt, et erakindlustuse võimalus on välistatud
ja järgmise kolme nädala jooksul ei ole arutelule silpigi lisandunud.
Põhjus on ilmne. Väheneva ja vananeva rahvastikuga Eestis saavad tervishoiukulud per capita
ainult kasvada. Euroliidu abirahade ja regulatsiooni džunglis on meil
aga reaalne majandus lakanud olemast ning eesti majandus koosneb mitte
lisandväärtuse juurde loomisest, vaid abirahade ja maksude
ümberjagamisest üdini korrupeerunud poliitilise struktuuri poolt. Kui
meil oleks normaalne, rikkust juurde loov majandus, siis oleks meil ka
kasvav majandus ja maksubaas, mis jõuaks sammu pidada kasvavate
sotsiaalkulutustega, paraku on meil aga täpselt vastupidi.
Neid
karme reaalsusi arvestades on selge, miks keegi ei taha
„laiapõhjaliselt“ arutada meditsiinisüsteemi „põhimõttelisest“
reformist. Poliitikutel pole lihtsalt avalikkusele midagi head öelda Kui
süsteemi reform välistada, pole võimalik lubada patsientidele „tasuta“
kvaliteetset arstiabi, samuti lühemaid sabasid ega arstidele-õdedele
suuremaid palku või paremaid töötingimusi. Maksutõus või omaosaluse suurendamine?
Selle
saavutamine nõuaks ühte kahest: kas karmi maksutõusu või patsientide
omaosaluse arvestatavat suurendamist. Vähegi taiplikum inimene hammustab
kiiresti läbi, et meditsiinisüsteemi käimas hoidmine tema praegusel
kujul tähendab rohkem raha võtmist tema taskust. Ja seda sõnumit „elu
läheb paremaks“, „Euroopa viie rikkama hulka“, „euro hindu ei tõsta“
valitsus valjult välja öelda lihtsalt ei taha. Niisiis valiti lolli
mängimine ja venitamistaktika lootuses, et streik vaikselt ära vajub ja
saab veel mõned aastad probleemi eirata.
Maksude tõstmine oleks
allakäigu kiirendamine. Hoolimata müüdist, et me oleme madalate maksude
maa on maksutase Eestis niigi juba Põhjamaadele lähedane ning iga
edasine maksutõus pigistab siinse majanduse eluvõimet veelgi rohkem
kinni, ajades arstidele lisaks välismaale ka ettevõtlikumad inimesed ja
koos nendega ka töökohtade loomise ning omaniku-, palga- ja maksutulud.
Omaosaluse
suurendamine praeguse süsteemi jätkumise puhul oleks arulage. See
tähendaks, et meie nö tasuta ja kõigile kättesaadav universaalne
solidaarne arstiabi, mida me tagame oma sotsiaalmaksuga, ei ole ühtegi
ülalnimetatud asjadest. Ta ei oleks tasuta, ta ei oleks kõigile
kättesaadav ja ta ei oleks solidaarne. Kui juba nagunii tuleb arstile
minnes maksta, siis miks ma peaks veel enne seda iga kuu maksu maksma?
Kuigi
vasakpoolsed – kaasa arvatud Hanno Pevkur ja teised Reformierakonna
liikmed – selle mõtte maha laidavad, tuleks Eestis just minna üle
erakindlustuse süsteemile. Selleks, et maandada peamised
erakindlustusega seotud riskid, tuleks seda teha pika
üleminekuperioodiga – sarnaselt meie pensionisüsteemile – ning luua
tugev riiklik järelvalvemehhanism. Tervishoid poliitikavabaks
Erakindlustuse
põhimõte peaks meeldima igaühele, kes usub, et kodanik peab olema oma
valikute ja raha peremees. See võimaldaks ühe hoobiga muuta tervise
arsti ja patsiendi vaheliseks asjaks, lükata rahalugemisest poliitikud
välja ja muuta see kindlustusfirma ning haigla tööks. Ühe hoobiga oleks
korruptsiooni ja mõõdikute asemel konkurents ja innovatsioon, mis
kulusid pidevalt alla surub.
Kui me muudame tervisekindlustuse
kodaniku, arsti ja kindlustusfirma vaheliseks eraõiguslikuks
kokkuleppeks, muudab see väga põhimõtteliselt kogu meditsiinisüsteemi ja
ka riigi ning kodaniku vahelist suhet, aidates kaasa sõltlasühiskonna
asendumisele peremeheühiskonnaga. Erakindlustus on kõigist võimalikest
lahendustest kõige patsiendisõbralikum, kuna loob inimesele võimaluse
ise otsustada, milliste riskide vastu ta ennast kindlustab ja kelle
juures ravib.
Riigi rolliks jääb tagada, et kindlustusfirmad ei
moodustaks kartelle ega üritaks oma kohustuste eest kindlustusvõtjate
ees kõrvale hiilida. On poliitilise kokkuleppe küsimus, kas riigi kanda
jääb ka teatud riski- või eelisgruppide subsideerimine üldistest
maksudest.
Loomulikult on erakindlustusel omad probleemid. Eesti
on väike ja siinne elanikkond vaene. Päris kindlasti peab ravikindlustus
olema kohustuslik. Riik peab kehtestama miinimumtaseme, mis katab
taskukohaselt ära kõige elementaarsemad tervisekindlustuse valdkonnad,
võimaldades samas kõigil kindlustusfirmadel osaleda
tervisekindlustusturul oma pakettidega. Selleks, et väiksemad
kindlustajad saaks turul osaleda ja nii turu kartellistumist vältida,
tuleb sarnaselt Liikluskindlustusfondile luua Tervisekindlustusfond, mis
toimib ühise hüvitus- ja garantiikassana. Ühtlasi kaetakse sealt nende
isikute kulud, kes mingil põhjusel ei omanud kindlustust, kuid keda
ikkagi on ravitud (näiteks erakorralised patsiendid). Konkurentsieelis
Erakindlustus
võimaldab inimestel säilitada oma tervisekindlustus – vajadusel
ajutiselt odavamale paketile üle minnes – ka töötuks jäämise ajal.
Praegu kukub taoline inimene süsteemist lihtsalt välja.Ilmselt oleks
loogiline, et kindlustusmakseid saab sarnaselt pensionisambale või
töötukindlustusele kinni pidada tööandja.
Tõsi, kohustuslik
erakindlustus ei too süsteemi maksjaid oluliselt juurde võrreldes
praegusega. Aga ta muudab raha kasutamise põhimõtteid, tekitades
konkurentsi ja andes võimu patsiendile. Ta tekitab haiglatel vajaduse
olla säästlik ilma kvaliteedis kaotamata, kuna kindlustusfirmad on
huvitatud võimalikult odavast teenusest ilma kindlustusvõtjaid
kaotamata. Ja ta võtab riigilt ära skisofreenilise rolli olla korraga
„tasuta“ ravi tagaja ja samal ajal arstiabile ligipääsu piiraja kulude
vähendamise nimel. Ta võtab ära peamised korruptsiooni kanalid, milleks
praegu on Haigekassa ja sihtasutuste vormis tegutsevad poliitikute
kontrollitud haiglad.
Suurim lahendamist vajav probleem on
üleminek uuele süsteemile. On loogiline, et erakindlustuse puhul peab
sotsiaalmaksu tervisekindlustuse osa ära kaduma. Või vähemalt oluliselt
langema, kui otsustatakse, et näiteks rasedusega seotud protseduurid,
lapsed või ka kaasasündinud puudega inimesed jäävad
solidaarsuspõhimõttel kõigi maksumaksjate kanda.
Samas on teada,
et lõviosa tervishoiukulutusi tekib inimestel vanaduses, mistõttu
tähendab sotsmaksu kohene järsk kaotamine süsteemile haigutavat tühikut.
Pole kahtlust, et adekvaatse kindlustusriskiga makse puhul tähendaks
järsk üleminek erasüsteemile praegustele pensionäridele ja
pensionieelikutele hüppeliselt kallimat tervisekindlustust. Järkjärguline üleminek ja paratamatud miinused
Lahendus
võiks olla selles, et üleminek erakindlustusele toimub pika üleminekuga
järk-järgult. Näiteks otsustatakse, et kõik alla 35-aastased inimesed
lähevad üle erakindlustusele, neist vanemad saavad aga valida riikliku
ja erakindlustuse vahel. Kes ei usalda erasüsteemi, saab edasi jääda
praeguse süsteemi juurde, mis keritakse järgneva paarikümne aasta
jooksul vaikselt kokku. Ilma vanema generatsiooni garantiide
säilitamiseta pole võimalik süsteemi demokraatia tingimustes reformida
ning alternatiiviks on pankrot.
Nende paarikümne aasta jooksul on
paratamatu, et riiklik süsteem on omadega miinuses, mis tuleb kuidagi
katta, kuid vähemalt ei ole me enam lahenduseta lõhkise küna ees ja
tänased keskealised ning noored ei pea kartma, et nende jaoks on ainult
kõrge sotsmaks, mille eest pole tulevikus lootustki saada kvaliteetset –
ega ka mitte tasuta – arstiabi.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65185986
Read more...
Tartu Hoiu-laenuühistu väljaanne „Ühistuleht“ kirjutab:
Pealtnäha väike kujunduslik nihe, kuid
sisuline muutus seisneb selles, et kui hõbedatagatisega dollarit sai USA
valitsus välja anda vaid juhul kui tal oli reaalset hõbedat tagatiseks
panna ja hõbedat oli ja on võimalik hankida, kui varastamine või pettus
kõrvale jätta, vaid kas kaevandades või tööjõudu/ kaupu juba kaevandatud
hõbeda vastu vahetades. Seega vahetus oli sellisel juhul võrdne nii
dollari tavakasutaja (töötaja, ettevõtja) kui dollari väljaandja (riik,
keskpank) seisukohalt. Hõbedollar oli nii tavakasutaja kui väljaandja
jaoks ekvivalent ja mitte kaup, mille müümisega ekstratulu teenida. Täna
on olukord aga vastupidine. Tavakasutaja jaoks on Föderaalreservi
ringlusse antud dollar ikkagi vaid ekvivalent, mille vastu ta oma
tööjõudu või toodangut müüb. Väljaandja ehk keskpanga (mis nüüd on
riigivalitsusest sõltumatu!) jaoks on see aga kaup, mille omahind on
sisuliselt 0, kuid mida vahetatakse dollari tavakasutajate reaalse
tööjõu ning toodangu vastu ning vähe sellest, küsitakse veel ka
intressi. Teiste sõnadega – sellise ebaõiglase vahetuse lõpptulemusena
kontsentreerub keskpanga (mis, tuletame meelde, on tänapäeval riigist ja
seega ka rahvast sõltumatu!) kätte nii ettevõtjate kui töötajate tänane
kui tänu intressi võtmisele veel ka hetkel mitteeksisteeriv, tulevikus
loodav reaalne lisandväärtus. Kuidas võiks nimetada naabrimeest (ning
kuidas peaks tema suhtes käituma), kes sama skeemi alusel oma kattetute
tšekkidega üritab teie kui naabri käest osta teie tööga loodud väärtusi?
Mina julgen väita, et kui 100% ühiskonnast on tervik, siis 20-30% julgeb
vastu hakata ja teab lahendusi ning pakub neid, ainult keegi ei kuula.
10%, kellel on võimalusi kasutab neid ja põgeneb siit hädaorust. 3-5%
naudib heaolu, mida annab "eliidi" (poliitilise muidugi) hulka
kuulumine. Ülejäänud rahvas on aga muudetud zombideks, kes vaikselt
kannatab. Mhh, kannatab küll, aga kuniks? Seni kuni vaikselt välja
sureb. Siis lahkub siit ka meie nõukogulik eliit või veab sisse
moslemeid ja neegreid. Kellegi turjal peab ju saama vegeteerida.
Süsteem on niivõrd tsementeerinud oma rahvavaenuliku võimu, kasutades
nii legitiimseid (seaduslikke) meetodeid, kui ka ebaseaduslikke, et
paistab võimatu midagi muuta ja tänases seisus võib muutust loota vaid
idealist või naiivitar. Vist olen selline ja loodan edasi, tehes selleks
ka kõik, mis minust sõltub, võideldes.
Meil saab minna paremuse poole vaid siis, kui reformikommunistlik
valitsus koos oma käsilastega (IRL, SOTSID, KE) koheselt lahkub. Kui
tahame muutust paremuse poole tuleb seekord plats tõeliselt puhtaks lüüa
ja seda ausate juriidiliste toimingutega - kohtuga.
On vaja erakorralisi valimisiOTSEVALIMISTE printsiibil, siis ja ainult siis saab midagi muutuda.
Ma ei tahaks olla prohvet, kes häda ennustab. Paraku, kui asi nii
jätkub, siis häda tuleb, varem või hiljem tuleb mäss, vastuhakk võimule.
NB! Bani Walid on jäänud sõltumatuks ning Liibüa vallutanud
islamiäärmuslased on seda piiranud juba kuid. Seega ei sobi klipp
vaatamiseks nõrganärvilistele.
Allikas: http://minut.ee/
____________________
Niipalju siis Liibüasse NATO erivägede ja pommitamise abil viidud demokraatiast. Natolased eesmärgi küll esialgu saavutasid - kontrolli nafta üle, kuid seda ei ole ilmselt kauaks. Lisaks peab ütlema veel seda, et ka Eesti maksis NATOle osa Liibüa vallutamise-pommitamise kulusid, vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see on võib-olla vaid jäämäe veepealne nähtav osa.
M.I.
Read more...
Tõlge:
Revolutsioon on tulemas: revolutsioon, mis on rahumeelne, kui me oleme küllalt targad, edukad, kui me oleme piisavalt õnnerikkad - aga revolutsioon tuleb kas me seda tahame või mitte. Me ei saa mõjutada tema iseloomu, ei saa muuta tema kulgu, see on paratamatus.
John F. Kennedy
Kennedy räägib siin revolutsioonist, see kahtlematult tuleb ja kukutab ebaloomuliku finantskapitalismi ning seda juhtivad miljardärid, selle tulemusena taastatakse lihtsalt kapitalism loomulikul kujul, nii kui sellest rääkis juba entsüklopeediliste teadmistega kuulus filosoof Max Weber: "Kapitalism ei ole mitte eraomandi, vaid kultuuri ja moraali saadus. Täpsemalt peitub kapitalismi loov eetika individuaalses vastutuses, otstarbekas täpsuses, hariduses, inimese tubliduses ning eelkõige kasumi kõlbelises tarvitamises."
Meil Eestis ei ole revolutsiooni muidugi oodata, aga rahva rahulolematus kasvab nii liberaalide poliitikaga kui ka valitsusega ja see tundub olema alles algus. Seetõttu on tulevastel parlamendivalimistel ooda ka meil revolutsioonilist pööret, selle tulemusena pääsevad võimule Eesti huvide eest seisvad rahvuslased. Praegu teatavasti kartellierakonnad seisavad vaid Euroopa Liidu huvide ja mitte eestlaste kaitsel ja valetavad meile, et selle kärbuva liidu ambitsioonid ongi meie huvides.
Valitsus on teinud kõik, et rahva rahulolematus kasvaks, pea iga kuu puutume kokku järjest hullema uue skandaaliga ja neid kõiki ei jõua siin kirjeldada. Äsja streikisid ainult meditsiinitöötajad aga on oodata uusi streike, sest lubatud palga ja pensionitõusud on lihtsalt naeruväärsed, ning ei kata isegi kappava inflatsiooni mõjul tekkivaid kulutuste suurenemisi inimestele.
Eurotsooni aastane inflatsioon püsis juunis maikuu tasemel ning oli 2,4 protsent. 12 kuu keskmine inflatsioon oli kõrgeim Eestis ja Ungaris, mõlemas riigis on see 4,7 protsenti, selle näitajaga oleme kindlalt esikohal. Viimastel kuudel on inflatsioon olnud juba kõvasti üle 5%-di ja jätkab kasvu, eriti tuleval aastal seoses elektrihinna suure tõusuga.
Mõjuma hakkab ka Euroopa Keskpanga katteta eurode trükkimine, kuulutas ju see pank avalikult, et nad on valmis ostma raskustesse sattunud riikide võlakirju piiramatus koguses.
Valitsus aga ei kavatse midagi teha riigikassasse täiendavate tulude otsimiseks, kuigi selleks on võimalusi väga palju.
Seega on ka meil oodata revolutsioonilisi muutusi ja eriti head võimalused on ainsal tõsiseltvõetaval, rahvuslike huvide kaitel seisval parteil - Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal. Tutvuge ka partei kodulehega: http://www.ekre.ee/Read more...
Aastal 1906 nõudis Ameerika Ühendriikide
valitsus Rockefeller Standard Oil Trust’i laialisaatmist vandenõu
sepitsemise tõttu. 15. mail 1911 deklareeris USA ülemkohus: „Seitse
meest ja korporatiivne ühing on konspireerinud kaaskodanike vastu.
Tagamaks vabariigi turvalisus, tuleb see ohtlik vandenõu lõpetada 15-ks
novembriks.“ Ühingu laialiminekut siiski ei toimunud. Vastupidi –
samade inimeste poolt loodi uusi tütarfirmasid ja Rockefellerite
dünastia jõukus pigem kasvas. Tänaseks on Rockefellerite ja
Rothschildide dünastia oma jõud ühendanud ka ametlikult. Loe: Kaks
finantsmaailma kõige mõjukamat dünastiat, Rockefellerid ja
Rothschildid, on tänaseks avalikult ja ametlikult teatanud, et on
alustanud tihedat koostööd.
Aastakümneid toetasid Lääne
luureagentuurid Sudaani Rahva Vabastamisarmeed (SPLA), eesmärgiga murda
Sudaani eneseväärikus ja iseseisvus. Sudaani Vabariik on veel üks
viiest riigist – koos Kuuba, Põhja-Korea, Süüria ja Iraaniga – mille
keskpank ei ole Rothschildide poolt juhitud keskpanganduskartelli võimu
all. Juba aastal 1993 süüdistas Sudaani president al-Bashir Saudi
Araabiat Sudaani Rahva Vabastamisarmee (SPLA) salajases relvastamises.
Lisaks tegeles sellega CIA koostööl läbi Keenia territooriumi Mossad.
Konfliktist kasvas välja üks Aafrika kõige pikim kodusõda. Kui rahutused
olid nõudnud juba 2 miljoni inimese elu, pidi Sudaani president Omar
Hassan al-Bashir loovutama lõunapoolse osa riigi territooriumist.
Aafrika kirdeossa loodi seega uus riik: Lõuna-Sudaani Vabariik.
Tegemist on merepiirita 8,3 miljonilise elanikkonnaga riigiga, mis
saavutas „iseseisvuse“ 9. juulil 2011. „Iseseisvale“ riigile kohaselt
tuli luua ka oma keskpank. Värske president Salva Kiir Mayardit
allkirjastas dokumendi, mille alusel sai riik formaalselt keskpanga:
Lõuna-Sudaani Vabariigi Keskpank. Väidetavalt on Lõuna-Sudaani
naftavarud kaheksa perekonna poolt juhitud panganduskartelli – eesotsas
Rothschildidega – haardes. Uurivajakirjanik Dean Henderson kirjeldab oma
veebiväljaandes „Left Hook“, kuidas pangandusoligarhia püüab oma
mõjuvõimu laiendada üle kogu Sudaani Vabariigi. Seniseks saavutuseks on
Sudaani territooriumist ainult poolt, s.o. 2011. aastal rahvusvaheliselt
tunnustatud Lõuna-Sudaani Vabariik. Kuigi kätte saadi kõige magusam
tükk koogist, leidub Sudaani Vabariigi aladel veel väärtuslikku musta
kulda. Tahetakse kõike.
Sellest annab tunnistust, et kõigest
paari päeva möödumisel iseseisvaks riigiks kuulutamisest, moodustas
Lõuna-Sudaani Vabariigi naftafirma Nilepet ühisettevõtte Rothschildide
poolt kontrollitud Glencore International Plc-ga. Uue firma nimeks sai
PetroNile, millest 51% kuulub Lõuna-Sudaanile ja 49% Glencore’le. Ja
vähem kui nädala aja pärast iseseisvumisest puhkesid Lõuna-Kordofani
aladel laialdased rahutused. Lõuna-Kordofan on naftarikas maa-ala, mis
asub Sudaani ja verivärske Lõuna-Sudaani piiril. 75% Sudaani
naftavarudest asuvad just selles regioonis.
Norra uudisteportaal avaldas islamistide terrorogrupi, Ansar al-Sunna’,
nõude, mille kohaselt korraldatakse Norrale 9/11 stiilis rünnak, kui
osa Oslost ei muudeta moslemite kontrollitavaks piirkonnaks. Norra
politsei(Politiets sikkerhetstjeneste - PST) on juba tuttav mitmete selle organisatsiooni liikmetega.
“Olgu Grønland meie. Laske meil seda kontrollida. Me ei soovi elada koos räpaste elajatega nagu teie,” kõlas kirjatekst.
Kuigi tegu pole just n teravaimate pliiatsitega, näitab see selgelt
sealsete sisstungijate levinud suhtumist põliselanikesse. Just need
sisserännanud on ummistamas kriminaalasutusi.
Tundub, et multikultil “pole” taaskord läbikukkunud.
Allikad: Examiner, VG.no – http://www.vg.no/nyheter/utenriks/terrorisme/artikkel.php?artid=10067780 ja NSB
Ühest küljest on muidugi õige ja loomulik, kui sikud lammastest eraldatakse. Selles mõttes on Reformierakonna otsus Silver Meikar endi seast välja
heita mõistetav. Misjaoks käia teineteisele närvidele, kui lahutus on
lubatud? Ja ka avalikkuse jaoks muutub pilt selgemaks. Lõppeb ära see
jutt parteid seestpoolt reformida soovivatest jõududest. Majaomanik on
selge sõnaga öelnud, et mingite remondimeeste teeneid ei vajata ja nad
võivad mujale minna.
Teisalt, ühiskonnas valitsevaid meeleolusid arvestades, on „kiire
lõpplahendus” ikkagi üllatavalt ülbe tegu. Praegu oleks just mõistlik
püsida murust madalamana, oodata kirgede vaibumist ja lasta kõigel
Meikariga seotul aegamööda tolmuga kattuda. Aga selle asemel
laamendatakse suureliselt ja kinnistatakse oma maffiaperekonna kuvandit.
Säratakse võidurõõmust, ehkki mingit võitu ju polnudki, ja asutakse
keset päist päeva kätte maksma, hoolimata jahmunud pealtnägijaist.
Tõesti,
tundub, et mõningatel inimestel on katus täielikult minema sõitnud.
Reaalsusetaju on kadunud, karistamatusetunne seevastu kihutab uljalt
kosmose poole. Elatakse otsekui omaloodud paralleelmaailmas, mingis
pilves, ja see ei saa olla loomulik asi. Vahest oleks mõistlik
korraldada Reformierakonna peakorterisse üks narkokoerte külaskäik?
Kuidagi kurb ja trööstitu on vaadata kunagi täiesti normaalse
organisatsiooni sedavõrd pidurdamatut allakäiku.
Aga noh, on nagu
on. Iseenesest võiks nüüd loota, et koos Meikariga lahkuvad erakonnast
ka kõik teised südametunnistusega inimesed, nii et terad saavad
sõkaldest tõepoolest eraldi. Aga seda muidugi ei juhtu, sest nii nagu
kunagi komparteist, pole ka tänasest võimuerakonnast lihtne välja
astuda, ehkki ajad oleks justkui teised. Aga tuleb välja, et ei ole. Nii
nagu tollal, võib ka tänasel päeval erakonnast lahkuja karjäär tõsiselt
kahjustatud saada. Nii et tõenäoliselt ei järgne mingit erilist
pereheitmist. Paljuke seal komparteiski neid päris punaseid leidus, aga
nii nagu tollal taluti alistunult Karl Vaino ja tema kaaskonna roppusi,
piirdudes riigivastaste anekdootidega saunapeol, nii on ka nüüd. Mõttes
ehk vangutatakse pead ja ohatakse – aga parteipiletit lauale ei lööda.
Surutakse hambad risti ja lastakse juhatusel mööbeldada. Oma nahk on
turule viimiseks liiga kallis.
Ja nagu tundub, ei kipu langema ka
erakonna populaarsusreiting. Mis on ju omal kombel hämmastav. Oleks
huvitav teada, kes on ikkagi need inimesed, kes Reformierakonda kõige
kiuste toetavad? Ja veelgi põnevam oleks uurida, miks nad seda teevad?
Muidugi,
ka Keskerakonnal on kõikide skandaalide kiuste säilinud omad truud
valijad, kes neid iialgi ei hülga, ja me oleme harjunud veidi üleolevalt
mõtlema, et nendeks on põhiliselt vene keelt kõnelevad inimesed,
kelleni eestlasi nördima panevad uudised Savisaare hämaratest
toimingutest lihtsalt ei jõua. Vähem haritum, vähem informeeritum osa
ühiskonnast, keda on lihtne odavate trikkidega eksitada ja „isakest”
kummardama panna.
Oleme siiani eestikeelseid valijaid justkui
targemateks pidanud. Aga kui nüüd Reformierakonna toetus tõepoolest ei
lange, siis tuleb välja, et asi pole üldse nii. Pole me nii erinevad
ühti!
Ehkki Ansipi valija on väidetavalt haritum, noorem ja edukam
kui Savisaare oma, iseloomustab teda täpselt samasugune ükskõiksus
poliitika eetilisuse suhtes. Vajalikul hetkel pigistab ta silmad kinni
või vaatab sõnakuulelikult kõrvale. Ning jääb ustavaks. Selline asi
lähendab erinevaid kogukondi. See ongi lõimumine.
Allikas: http://www.epl.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-kes-neid-valib.d?id=65174690
_________________ Mis
siin imestada, et Reformierakonda edasi toetatakse! Endine KGB agent Juri Bezmenov ütleb: "Demoraliseeritud
inimene ei suuda informatsiooni omandada. Faktid ei ütle talle midagi.
Isegi kui ta uputada dokumentide ja piltide alla, ei nõustu ta uskuma
seda, mida näeb." Liberaaldemokraatia muudab inimesed moraalituks. M.I. Read more...
Kaheksakümnendatel loodud kreeklaste rahvuslik partei Kuldne Koidik
on peale parlamenti pääsemist üha enamsuurendanud oma populaarsust.
Ajalehe “Ellada Avrio” korraldatud uuring näitas, et partei on võrreldes
juunis toimunud valimistega kahekordistanud oma toetajaskonda seitsmelt
neljateistkümnele protsendile. See muudaks partei tänase seisuga
populaarsuselt kolmandaks
Kreekas, kus ligi 11 miljonist elanikust juba miljon on eksootilist
päritolu immigrandid, on mitmetes endistes rahulikes piirkondades
kuritegevus laes ning need on kohad, kus politsei hakkama ei saa.
Liberaalriik on liiga nõrk, et lahendada temas esile kerkivaid tõsiseid
probleeme.
Kreeka rahvuslased on vastanud olukorrale otsi ja hävita stiilis
programmiga. Mitmetesse piirkondadesse, kus politsei hakkama ei saa, on
viidud Kuldse Koidiku meeste järelvalve alla ning migrantide “vägiteod”
on vähenenud märgatavalt.
” Me peame kaitsma kümmet miljonit kreeklast, kes kannatavad halva
majanduse, mõrvade, vägistamiste ja kõige muu all, mida illgaalid on
võimendanud siin riigis, ” ütles parteiesindaja Ilias Panagotiaros NBC
uudistele.
Rahvuslaste koondumine ja jõulisem tegutsemine peab toimuma ka
Eestis. Täna pole areenil ühtegi arvestatavat jõudu, kes välishuve
kaitsvast ja hinnatõusu mahitavast(meenutagem aktsiisitõuse ja
kodukuludele lisamaksude kehtestamist) saamatule parlamendile hambaid
näitaks. Peame selleks jõuks saama või känguma.
Tänapäeva ühiskondlikus massikultuuris, mille lahutamatuks
osaks on ka populismi viljelevad poliitikud, on viisakus ja kultuursus
minetamas oma loomulikku rolli. Ta küll ei kao, pigem transformeerub.
Leiab uue ja suhteliselt vääritu koha moodsas massikultuuris, valatuna
sarkasmi vormi. See minevikust pärinev käitumiskultuuri kaunis osa
kinnistub üha kindlamalt sarkasmi lahutamatu osana vestluskultuuris,
dialoogimängudes ning kahepalgelistes hoiakutes - nö ärapanemise aktina. Seetõttu
on pisut kurioosne, kuigi mõistliku sammuna vaadeldav see, et näiteks
Prantsusmaad valitsevatele sotsidele õpetatakse viisakust ja kultuurset
käitumist. Loomulikult ei ole see selline igapäevaõpetus nagu omal ajal
aadlitüdrukute gümnaasiumis. See o tegelikult küll vaid ekstraordinaarne
kursus, mis peaks idee järgi midagi kupli alla külvama.
Kui
aadlisoole, sealhulgas prantsuse aadlile oli ja on olnud alati omane
pigem peen käitumiskultuur ning üllas sõnakasutus, sest nimetatu oli
lihtsalt aadlikultuuri ning -kasvatuse osa, siis ei ole sedalaadi
"peenutsemine" olnud omane kunagi lihtrahvale. Seetõttu need, kes
tahtsid/tahavad olla või näidata, et nad on osake lihtsast rahvast ning
nende õiguste eest võitlejad - need pidid nii oma käitumises kui
suhtumises olema "karused" ja pisut tahumatud. Labasus oli samuti neile
lubatud, kohati soovitatavgi.
Selline tahumatus oli ja on justkui
identiteedi tunnuseks. Ilma sellise kuvandita polnud võimalik võidelda
koos lihtrahvaga barrikaadidel või "rahvariiki" valitseda. Karvane ja
kohati "autu" enesehoiak oli omane "laiade masside esindajatele".
Sedapidi sai nendest kahtlastest ja kohati labastest hoiakutest
maailmavaate osa. Möödunud sajandi suurte revolutsioonide päevil aga
muutusid need kuvandid tänu sotsiaalsetele ja ühiskondlikele arengutele
ning sidususele läbi "võimu ja rahva sideme" ka ühiskonna üldise
käitumis- ja poliitilise kultuuri osaks.
See asjaolu omakorda on devalveerinud (ja jätkab devalveerimist)
tänapäevase käitumiskultuuri, võrreldes minevikus olnuga. Kultuursuse
regress õhtumaades jätkub üha kasvava tempoga ega jäta kunagistest
moraalinormidest kivi kivi peale.
Täna loetakse tavapäraseks ja
normaalseks seda, mida veel 50 aastat tagasi vähemalt viisakates
seltskondades (eelkõige kõrgkultuuri ning aadlimaalilmas) peeti labasuse
ja häbi tipuks - fopaaks ning blamaažiks.
Lõppkokkuvõttes oleme
täna olukorras, et piinliik on olla rikas, piinlik on käituda
"rüütellikult", häbiväärne on kasutada aadelliku kõnemaneeri ning
vastukaaluna ruulib kõik, mis on lihtne ja labane. Viimast nimetatakse
viisakalt otsekohesuseks, mitte silmakirjalikkuseks ning kaitstakse
"sõnavabaduse" sildiga.
Mõnikord harva saadakse aga aru, et ka
siin on pisut liiale mindud ja labasusepõllule tuleb pisut ka
kultuurtaimi lisada. Vähemalt on ilmselt nii aru saanud prantsuse
sotsialistid.
Nii saame teada värsketest uudistest, et
Prantsusmaa sotsialistide valitsuse liikmed suunati kultuurikursustele,
kus neid tutvustatakse sterotüpiseerimise ja ebasobiva keelekasutusega
ning õpetatakse taktitut käitumist vältima. Kursused käsitlevad ka palgalõhet ja koduvägivalda ning nende eesmärk on juurida poliitikast välja seksismi, vahendas Reuters.
see, milles sotsialiste haritakse on nagu tundmatu maa avastamine. See rõõmustab neid ja annab palju avastamisrõõmu. "Ministrid naudivad seda," kinnitas üks valitsuse allikas. "Neil tulevad ideed, kus ja kuidas seda praktikas rakendada".
Prantsusmaa
televisioon näitas üht tundi, kus majandusminister Benoit Hamon
analüüsib autojuhtide värbamise kuulutusest leitavaid stereotüüpe.
Kursustest on osa võtnud 12 ministrit, nende seas ka välisminister
Laurent Fabius ja rahandusminister Pierre Moscovici. Registreerunud on
kokku 26 inimest.
"Neile, kes on teemast juba teadlikud, tuleb
kasuks neist taas kuulda. Neile, kes pole, on see aga iseäranis
kasulik," kinnitas Moscovicile lähedal seisev allikas.
Põllumajandusminister Stephane Le Foll märkis, et stereotüüpide kaotamiseks tuleb veel kõvasti pingutada.
Tema
väide on ju arusaadav, eriti kui mõelda, et sotside püha üritus
klassivõitluse läbiviimisel ju koosnebki peaasjalikult vaid
stereotüüpidest - pahadest kapitalistidest, kes töölisklassi armutult
kurnab.
"Meil
ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki
asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)
Autor: uudistetoimetus
esmaspäev, 22 oktoober 2012
Iraani Islamivabariigi suursaadik Venemaal Seyed Mahmoud-Reza Sajjadi
on postitanud oma ajaveebis kõne, milles ta nimetab sionismi
poliitiliseks ideoloogiaks, mille eesmärgiks on külvata pingeid
erinevate riikide ja usukogukondade vahele, vahendab Interfax.
Suursaadiku sõnul esineb sionismi mitte ainult judaismi, vaid ka kristlikus ja islamiusu kuues.
„Egiptuse [ekspresident] Hosni Mubarak
oli väliselt moslem, kuid ta takistas toidu ja ravimite saatmist
Gazasse. Tegelikult oli ta sionist,“ teatas Iraani diplomaat. „George Bush ja Mitt Romney on väliselt kristlased, kuid tegelikult on nad sionistid.“
„Ma väidan, et me [moslemid] oleme kristlaste ja juutide vennad, kuna me tunnistame abrahamlikke religioone,“ lisas suursaadik.
Naiivne on uskuda, et nüüd muutub kartellierakondade salajasel rahastamisel midagi paremaks. Küllap otsivad nad vaid ustavamaid ja mitmekordselt kontrollitud parteisõdureid selliste tehingute läbiviimiseks.
Eestisse uue põlevkivielektijaama ehitamise otsus on suurim lollus mida valitsus viimasel ajal on teinud. Lugege lisaks SIIT. "Postimees" kirjutab: "Parts ei maini, et eksisteeris 100 miljonit odavam pakkumine. Ta ei maini juriidilisi probleeme hankega. Ta läheb täielikult mööda, et Brüssel andis vanadele elektrijaamadele ajapikendust ning kiirustada pole enam vaja. Investeeringu hädavajalikkust argumenteerides viitab ta 2010. aastal Eleringis valminud varustuskindluse aruandele, mis järeldab, et ilma uute võimsusteta on Eestis alates 2016. aastast mitmesaja megavatine puudujääk. Tegelikult oli selleks ajaks olemas juba ka uuem aruanne, mis kinnitas vastupidi, et varustuskindlus on olemas vähemasti kuni 2020. aastani ja uusi võimsusi ei ole vaja. ... «See ei tee kuidagi börsihinda odavamaks, ei anna Eestile suuremat elektrienergia julgeolekut. See ei ole majanduslikult tasuv, see igal juhul tahab toetust ja abi saada ehk seal toodetud elekter jõuab vabale turule siis, kui nõudlus on väga suur, pakkumine natuke väiksem ehk elektri hind börsil on äärmiselt kõrge. Enamiku ajast ta võib-olla üldse kas seisab või on siis lihtsalt n-ö soojas reservis käimas,» sõnas Olgo." Tarmo Ologo on riigikontrolli peakontrolör.
Samuti leiab riigikontroll oma värskes auditis, et suure tõenäosusega ei anna Euroopa Komisjon luba toetada Eesti Energia uut põlevkivielektrijaama kasvuhoonegaaside tasuta kvootidega. E Liidu range kliimapoliitika on teada kõigile. Nüüd on selle otsuse tagajärjel jälle tekkinud suur skandaal, "Postimees": "Peaminister Andrus Ansip ütles tänasel vabariigi valitsuse pressikonverentsil Eesti Energia suurinvesteeringu juhtumit kommenteerides, et Juhan Partsi tagasiastumise korral peaks tagasi astuma ka kogu valitsus, aga selleks pole mingit põhjust. «Kui minister Parts peaks tagasi astuma, siis peaks kogu valitsus tagasi astuma. Ma leian, et valitsusel pole mittemingisugst põhjust tagasi astuda, sest valitsus on langetanud uute katelde ehitamise otsuse lähtudes energiajulgeoleku alastest kaalutlustest,» ütles Ansip."
Tegelikult oleks valitsuse tagasiastumine ja erakorraliste Riigikogu valimiste korraldamine Eestile parim võimalus, sest valitsus on näidanud, et nad ei tule rahva huvides valitsemisega toime. Peaminister Ansip ja ka minister Parts on Auvere põlevkivielektrijaama (millegipärast räägitakse tihti vaid ainult uutest energiplokkidest) põhjendanud meie energiajulgeolekuga, kuid see on suurim vale, sest põlevkivielektrijaamad ei taga julgeolekut, vaid annavad meid täielikult Venemaa heatahtlikuse alla, aga see võib iga hetk lõppeda. Henn Põlluaas kirjutab raamatus "Lennart Meri, vabaduse valus valgus": "Täiesti arusaamatu on asjaolu, et Narva veehoidla lüüsid jäeti Vene poolele. Piisab vaid nende avamisest ja veetaseme mõnekümnesentimeetrisest alanemisest, ning meie soojuselektrijaamad seiskuvad. Terve Eesti riigi elektrivarustuse võti anti sellega Kremli kätte!"
Samuti on meedias levinud oletused, et siin võib tegemist olla suurte atkäemaksudega, sest valiti mitte kõige usaldusväärsem kallima pakkumise teinud firma Alstom, 989 miljonit eurot. Alstom on Läänes mässitud ka korruptsiooniafääri. Isagi Šveitsi peaprokurör määras kontsernile 31 miljonit eurot trahvi, sest Alstomi konsultandid on kasutanud mitmetes maades neile usaldatud raha pistise andmiseks.
Meil on täiesti
ükskõik, mida te meist arvate, sest me oleme võimul ja kavatseme võimule
ka jääda – on Reformierakonna sõnum oma valijatele ja kogu ühiskonnale.
Me teame, et te teate, et me valetame. Ja me ei hooli sellest. Meil on
täiesti ükskõik.
Kui
sa ei ole meiega, siis sa oled meie vastu – oli sõnum Silver Meikarile
ja kõigile neile partei liikmetele, kes võivad kaaluda oma
ümbrikukogemuse jagamist. Kõik, kes te kavatsete midagi rääkida: viskame
välja. Mõnitame enne ja pärast, nagu jõuame. Kõigist hüvedest, mida
partei jagab, jätame ilma niikuinii. Te ju kardate seda. Sest te vajate
parteid. Ilma parteita ei jõua te siin Eesti riigis kuhugi, ja te teate
seda.
Sõnumitooja
tapmisega on Reformierakond selgelt tõendanud laskumist Keskerakonna
tasemele ja muutunud naeruväärseks. Ent kui Reformierakond arvab, et
Meikari väljaviskamisega on parteide rahastamise teemaga ühel pool, siis
ta eksib.
Ma
ei tea mitte kedagi, kes usuks, et justiitsminister Kristen Michal ja
teised rahastamisskandaalis kahtlustatava rolli sattunud
reformierakondlased on rahastamise asjus õigust rääkinud. Võib-olla on
kuskil olemas need inimesed, keda Michalil ja tema erakonnakaaslasel
Kalev Lillol on põhjust tänada toetuse ja südamlike sõnade eest. Ei tea,
ei tunne. Aga, härrased reformierakondlased – on mõttetu püüda jätta
muljet, et lai avalikkus teid usub. Ei. Sest te ise ei usu ennast enam.
Ja see paistab välja.
See
on kummaline – karjääri alguses antakse algajale poliitikule
suhtekorraldajate ja imagoloogide abiga poliitiku kuju: topitakse
ülikonda, sätitakse juuksed siledaks, aidatakse õige mustriga lipsu
valida. Mingil hetkel hakkab toimuma vastupidine, sest tippu jõudnuna
saab poliitikust millegipärast mitte-inimene, monstrum. Robot, tulnukas.
Ansip ja Michal ongi parimad näited. Ansip murendab tulnukaimagot
aeg-ajalt ilmselt tahtmatult sileda koore alt välja murdva jõhkra
arrogantsusega, Michal seevastu on lasknud ennast tagasi pehmeks ja
inimlikuks tuunida. Ta valitseb täiuslikult kehakeelt, isegi
silmalihaseid. Vaatab kaamerasse nii armsalt ja ausasti. Ja ometi annab
miski ta ära. Ärge küsige, mis see on, ma ei tea. Aga ma näen, et ta
valetab.
Reformierakondlased
eksivad, kui arvavad, et näkku valetada võib lõputult. Aga nimelt otse
näkku valetasid Michal ja Lillo, kui väitsid, et õhku visatud kahtlused
ei vasta tõele ja nüüd olevat see ka must valgel tõendatud. Tõendatud on
siiamaani see, et erakondade must rahastamine ei ole juriidiliselt
tõendatud. Kaudselt on rahastamise ebapuhtus ometi tõendatud – uurimise
lõpetamise määrus on neid tõendeid tulvil. Kõik need ämmalt saadud,
kapist leitud ja perekonna eelarvest parteile annetatud summad – mis te
tõesti arvate, et keegi seda juttu usub? See on ju totter. Tõendatud on
ka see, et Michal valetas. Esimestes selgitustes pärast Meikari
avaldust selgitas Michal, et tegemist on Meikari valimiskampaania kulude
tasumisega. Riigiprokurör Heili Sepa teatel näitas uurimine, et Michal
selgitus osutus valeks.
Aitab
nüüd küll. Kaua me enda üle irvitada laseme? Naerame selle valitsuse
välja. Mismoodi? Keskerakonna üle on ju naerdud küllalt, aga näe, on
teisel ikka elu sees, toimetab omatahtsi Tallinnas, kedagi ei kuula. Ei
tea, kas uued Boroditšid on Savisaarel juba valmis? Pidi kõigest
kolmveerand aastat kuluma ühe niisuguse meisterdamiseks. Aga selles asi
ongi, et Boroditšeid tuleb meisterdada nagu Michaleidki, aga Meikarid
kasvavad ise. Süsteem sünnitab nad, paratamatult. Andrus Ansip, kas te
ei karda, et uus Meikar on reformierakondlaste seas juba olemas? Äkki on
neid lausa mitu? Mis te nendega teete, kui nad rääkima hakkavad –
viskate kõik välja? Ja nii lausa lõputult?
Väljanaermine
käibki nii, et iga natukese aja tagant tuleb uus Meikar. See on
ükskõik, missugusest parteist, sest mustad on kõik ning
parlamendierakondade vaikimine Reformierakonna rahastamise kaasuses on
üleüldine ja üksmeelne. Peab olema keegi, kes tuleb ja jälle ütleb, et
kuningas on alasti. Et erakondade rahastamine ei ole puhas ja see peab
muutuma. Tänapäeva Eesti parteid ei ole nii tugevad nagu kunagised
kuningad, kes pidasid õukonnas narre, kes võisid naeruga pooleks valusat
tõtt ütelda. Parteid viskavad ehk tulevased Meikarid välja, aga kaua
nad ikka jaksavad? Kui me neid tõtt rääkivaid narre üksi ei jäta, kui me
neid hoiame ja toetame, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda.
Ärge
kartke rääkida. Tulge välja! Väljaspool parteisid on ka elu. Las nad
valmistavad edaspidi oma rahakratte puujuurikatest, vanast traadist ja
haisvatest kaltsudest, mitte inimestest. See on meie riik. Naerame
krativalmistajad välja ja võtame oma riigi tagasi.
Kui eurovalitsusi hakkab moodustama europarlament, nagu unistab
ekspeaminister Mart Laar, siis hakkab neid moodustama tegelikult saksa
rahvas, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige
Martin Helme Postimehe arvamusportaalis.
2003. aastal, kui Eestis toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumiseks,
vandusid kõik Eesti poliitilised jõud, et Eesti ei lahustu suures
eurokatlas, sest me pooldame ainult tihedat riikidevahelist koostööd,
mitte föderaalset superriiki.
See väide oli kahepalgeline algusest saadik, sest juba kümne aasta eest
oli üheselt selge, mis suunas Euroopa Liit liigub. Tänaseks on ta
kohale jõudnud ja nüüd pole enam ühelgi euromeelsel poliitikul võimalik
lihtsalt rääkida suveräänsuse säilitamisest ja riikide liidust –
sedavõrd teravas vastuolus reaalsusega on tegelik Euroopa Liit ja meie
poliitikute senine euroretoorika.
Siit tulenevalt ka üsna jõuline ümberpositsioneerumine. Asi taandub
tegelikult väga lihtsale küsimusele: kas pooldada eestlaste
iseotsustamisõigust või pooldada enda andmist kellegi eestkoste alla.
Mida eestkoste all olemine tähendab, peaks igaühele olema selgeks
saanud seoses EFSF ja ESMiga. Kogu Eesti võimueliit pooldab
reservatsioonideta Eesti allutamist Saksamaa eestkostele. Seda tehakse
küünilises teadmises, et sakslased on meid ajaloos korduvalt venelastele
maha müünud ja teevad seda kõhklematult jälle.
Piisab kui märkida Nord Streami. Või euroliidu teise tuumikriigi
Prantsusmaa Mistrali müüki Venemaale. Piisab kui meenutada, kuidas
reageeris Euroopa Venemaa kallaletungile Gruusiale. Või millise surve
alla pani Berliin meid «venelastega ära leppimiseks» pärast aprillimässu
2007. aastal.
Samamoodi, nagu meie kohalik võimueliit ei saa enam varjata asjade
tõelist olemust ja liikumissuunda, ei saa seda varjata Brüssel. Euroopa
Liit on alati koos püsinud hirmutamise ja äraostmise taktikal. Nüüd on
raha otsa saanud, mis tähendab, et järgi ongi jäänud ainult hirmutamine.
Iroonilisel ja paradoksaalsel kombel hirmutatakse meid Eestis
Venemaaga, mis, kui vaadata eelmist lõiku, peaks iseenesest olema
mittetoimiv. Aga meil on 10-15 aasta jooksul avalikkusele tekitatud
teatav pavlovi refleks, mis tingib, et täiesti irratsionaalselt
usutakse, nagu oleks meie valik Venemaa või Euroopa Liit, andmata endale
aru, et nende kahe asja vahel käib hoopis «ja».
Mina (ja muide ka mitte minu erakond) ei poolda mitte mingil juhul
mitte ühtegi väljakäidud ideed seoses euroliidu arenguga. Arvestades
Eesti rahvaarvu on täiesti selge, et kui eurovalitsusi hakkab moodustama
europarlament, siis hakkab neid moodustama saksa rahvas.
Kui europarlamendi liikmeid hakatakse valima mingite hiigelsuurte
ringkondade põhjal, siis eestlasi sinna enam ei satu – rootslased ja
soomlased lihtsalt hääletavad oma rahvuskaaslased sisse ja kogu lugu.
Minu ettekujutuses peab Euroopa Liit liikuma tagasi oma algupärase idee
juurde, milleks oli tihe majandusalane koostöö sõltumatute Euroopa
riikide vahel. Kui ta seda ei tee, siis seisab ees väga ebameeldiv
lähitulevik sel lihtsal põhjusel, et Euroopa rahvad (eestlased, muide,
kaasa arvatud!) ei ole nõus andma ära õigust kehtestada ise oma makse ja
otsustada ise oma eelarvekulude üle.
Kuna vabalt ja demokraatlikult seda nõusolekut ei saada – eks pressige
Laarilt või Ansipilt välja lubadus korraldada sel teemal referendum –
minnakse pettuse, ähvarduse ja jõu teed. See pöörab inimesed veel
karmimalt euroliidu vastu kõikjal.
Pankrotis riigid tuleb pankrotti lasta, mitte muuta nende võlgasid
kõikide mureks. Pankrotis pangad tuleb samuti pankrotti lasta. Ilma
selleta ei ole lootustki, et saaks toimuda majanduses vajalik
puhastumine ja restruktureerumine.
Euro tuleb ajaloo prügikasti saata ja taastada rahvuslikud valuutad, et
taastada rahvuslike majanduste jaoks eluoluline puhvermehhanism, mis
aitab neil taastada oma konkurentsivõime ja hoida väliskaubandus pikas
perspektiivis tasakaalus.
Kõike seda ei kavatseta muidugi mitte mingil juhul teha, sest Euroopa
poliitiline koorekiht – selle Eesti osa muuhulgas – on kindlalt
otsustanud luua Euroopa Ühendriigid ja seda ebademokraatlikku moodustist
siis valitsema hakata.
See saab lõppeda ainult vägivalla ja krahhiga – tegelikult vägivald ja
kaos ongi juba Euroopa tänavatel. Eesti teeks targalt, kui ta tõmbaks
enda jaoks maha selged punased jooned, millest ta üle ei astuks, vaid
ütleks kõigile ausalt välja, et ta pigem lahkub liidust, kui nõustub
nende uute reeglitega.
keskvalitsuse moodustamine, teiste riikide ja pankade võlgade maksmine,
eelarvete ja maksude kooskõlastamine keskuses, samuti ühtne
justiitssüsteem ning julgeolekuaparaat on kindlasti taolisteks punasteks
joonteks. Ekspeaminister Mart Laar esitas laupäevases Postimehes enda
nägemuse sellest, kuidas tuleks Euroopa Liidu juhtimist reformida, et
ühendus taas tugevaks muuta. Ta soovitas luua mitme riigi peale ühised
europarlamendi valimisringkonnad, koostada eurokomisjon nende valimiste
tulemusena ning nii, et kõigi väikeriikide esindajad ei ole seal iga
kord esindatud.
Koolivägivald, mulle küll meeldib enda leiutatud termin koolipeks
rohkem, on Eestis probleem. Eesti politsei ja prokuratuuri suhtumine
asjasse pehmelt öeldes imelik.
Tänastest uudistest loeme, et soovitakse karistada ja ilmselt seda ka tehakse, video üleslaadijat.
Idee siis asjaolus, et sõnumitooja on samuti kaassüüdlane või vaat et
suurem süüdlane. Mõttekäigu loogikast (sellest õiguskaitsjate omast) on
raske aru saada. Karistame sõnumitoojat, nagu jääks siis sündmus ise
olematta. Probleemi endaga ja tõelise süüdlasega aga ei taha keegi
tegeleda. Tõeline süüdlane vaatab vastu, kui viitsiks peegli ette
astuda. Täpselt nii, süüdi on terve ühiskond, mis täna on pehmelt öeldes
skisofreeniline. Seega siis lapsevanemad, õpetajad ja mis seal salata,
ka politsei. Teise kandi pealt, kui neid videosid ei oleks, siis ei
teaks me ka probleemist õhkagi, täpselt nagu nõuka ajal. Kerjuseid ei
olnud ja eluheidikuid, sest neist ei räägitud nagu ka narkomaanidest ja
teistest ühiskonna probleemidest.
Ei olegi ju oluline, mis oli video ülesvõtja ja laadija motiiv. Tähtis
on, et ta teadvustas ühiskonda probleemist ja nüüd saab ta karistada,
vägivald aga samal ajal jätkub, kuna probleemiga ei tegele keegi.
2 euroga tunnist head töölist ei leia? Üllatab see sind veel?!
Hiljuti toimus Raplamaa parimate ettevõtete hindamine.
Ajakirjandusele antud intervius on nende suurimaks mureks uute töökäte
puudus ja majanduse paranemisele lähiajal nad ei looda. Analoogset
kirjeldavad ka teiste piirkondade edukad ettevõtted.
Arvestades, et meil pole ametliku käsitluse järgi kartelle ja
valitseb turumajandus, siis peaksid ammu töökäte puuduse tõttu palgad
kõvasti tõusnud olema, sest nõudlus on suurem, kui pakkumine. Ometi pole
seda toimunud, kui väga väikesed mööndused mõnes üksikus sektoris välja
jätta. Järelikult on tööliseid piisavalt või pole ettevõtted valmis
palka tõstma.
Suuresti viitab see sellele, et välistööjõudu ihkavad ettevõtted
soovivad lihtsalt madalapalgalist tööjõudu mis teeks tingimusteta ära
suure töö.
Prantsusmaa sotsialistide valitsuse kavatsus samasooliste abielud
legaliseerida osutus arvatust keerulisemaks, kuna põrkus usujuhtide ja
konservatiivide terava vastuseisuga. Eelmisel kevadel pälvis idee suure
toetuse ning valitsus kavatses seda parlamendis ainult põgusalt
käsitleda, enne kui president Francois Hollande'i kõige enam
lahkarvamusi tekitanud kampaanialubadus hääletusele läheb, vahendas
Reuters. Nüüd on aga vastuseisjate hulk kasvanud ning parlamendis võtab
arutelu oodatust kauem aega, samuti on eelnõust kõrvale jäetud
geipaaride õigus kunstliku viljastamise teel lapsi saada. Kooselureformi
vastaste vastuargumentideks on psühholoogiline ja sotsiaalne kahju,
mida homoabielude lubamine nende hinnangul külvab. Katoliku kirik on
korraldanud reformivastaseid üleriiklikke palvusi ning levitab infot
põhjuste kohta, mida katoliiklased võiksid aruteludes reformi
toetajatega välja tuua. Ka konservatiivid vastustavad sotsialistide
püüet muuta traditsioonilist abieluinstitutsiooni.
Praegu veel kehtivas põhiseaduse preambulas on kirjutatud: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse."
Euroopa Liidu ja meil valitseva liberaalvõimu tingimustes see aga ei kehti, sest EL on igasuguse ühe rahvuse teisest kõrgemale seadmise vastu, samuti proovis meie parlamendi eelmine koosseis seda vastuolu, seekord veel ebaõnnestunult, kõrvaldada. Järjest valjemini räägivad reeturpoliitikud vajadusest koostada uus põhiseadus, mis oleks vastavuses kõigi liitriigi seaduste ja nende seaduste mõttega, sellisel juhul aga ei jää kindlasti ka preambula muutmatuks.
Peab kohe alguses ütlema, et neomaksistlikus Euroopa Liidus sureb välja meie kultuur ja väljasuretamisele on määratud ka eestlased. Näen ainust võimalust meie riigi ja rahva elus püsimiseks väljaastumist sellest imperiaalsest moodustisest.
Liberalistliku valitsuse "pingutused" sündivuse suurendamiseks on vaid näilised. Riigi vahendeid ebaefekiivselt kasutanud emapalk avaldas vaid lühiajalist mõju. Isegi 2010. nn buumiaastal ei saavutanud iive taset, mis oleks vajalik rahva taastootmiseks, rääkimata juurdekasvust. Loomuliku iibe kordaja oli siis vaid 0,03 kuid vaja oleks üle 0,11-ne pidevalt, et rahvaarv säiliks. Samuti ei avalda mingit mõju lastetoetuse tõstmine vaesematele peredele 2. kordseks, või sotside ja Keskerakonna unistus tõsta lastetoetusi 6. kordseks. See lubab vaid veidi paremat toimetulekut, kuid ei peata meie väljasuremsist. Praegu elab kodumaal vähem eestlasi kui 1897. aasta esimese rahvaloenduse ajal.
Milleks islamiusulistel riikidel on kõrge positiivne iive? Selleks, et neil on on usuga seotud kindel moraalne eluviis ja tugevad perekonnad.
Iive on negatiivne kõigis EL-u riikides ja see on täiesti teadlik tegevus, et oleks võimalik sisse tuua immigrante: 2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit.
Maailma tegelikud juhid on vaid käputäis miljardäre, kes on ammu mures rahvaarvu plahvatusliku kasvu pärast maailmas ja proovivad teha kõik, et seda protsessi peatada ja rahvastiku kasv pöörata kindlale mitmekordsele vähenemisele. Nad räägivad ka saabuvast toidupuudusest, samal ajal on maailmas ülesharimata 1,6 miljardit ha põllumajandusmaad.
Kirjeldan nüüd mõnda vahendit, mis on selleks kasutusele võetud. Esiteks hakati avaldama järjest suuremat survet perekonnale kui institutsioonile ja see surve järjest süveneb. Möödunud sajandi 60. aastatest alates kasutatatkse perekonnasidemete nõrgendamiseks sex-revolutsiooni, ehk vabaarmastust. Seksi propageerimiseks kasutati isegi "ebateaduslikuks" kuulutatud subliminaalseid sõnumid, vaatamata ebateaduslikusele kasutakse neid pidevalt ka praegu.
Subliminaalsed sõnumid:
Lähtutakse ka teisest "ebateadusest" telegooniast. Mina veel mäletan, kuidas vanaemad-vanaisad pidasid tähtsaks vere puhtust, pruudi neitsilikust ja sugukonna väärikust, inimesed vanasti teadsid millised on ebamoraalsuse tagajärjed. Nüüd aga omistatakse sellised mõisted tavaliselt fašismile.
Telegoonia - väljamõedis või genotsiidi instrument:
Telegoonia - aeglase, pika tegevuajaga pomm:
Väga efektiivne vahend rahvaste väljasuretamiseks on ka tänapäeva teaduse "suursaavutus" geneetiliselt muundatud toit, selle toimel muutub juba kolmas põlvkond viljatuks.
Viljatus GMO toimel, ehk genotsiid:
Viimastes näidetes on kasutatud vene teadlaste uurimuste baasil koostatud videomaterjale, sest Läänes ei ole tavaliselt nendest probleemidest kombeks rääkida. Venelasi võib siin usaldada, sest nende eesmärk pole mitte venelasi hävitada.
Moraali ja perekonna hävitamiseks kasutatakse tänapäeval eriti intensiivselt sundtolerantsi, see käib ka lausa teaduslikult. Marksistlik filosoof H. Marcuse (elas aastatel 1889-1979) kirjutas raamatu “Repressive tolerance". See on kujunenud üheks tähtsamaks teoseks, millest juhindutakse. Lühidalt kokkuvõetult sisaldab see järgmist: Kasuks tulevad kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “vaenatud” vähemuste - anarhistid, immigrandid, pederastid, lesbid jne - taotlusi tuleb soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele siis suurem löök anda.
Eestlaste väljasuremist ei saa peatada vaid mõne üksiku abinõu kasutuselevõtmisega, nii kui valitsus ja ka kõik kartelliparteid seda teha proovivad. Mitte üheski lääneriigis pole need andnud tulemusi, tähenab, et ainult rahaga lapsi ei osta, kui rahale ei lisata ka moraalseid komponente.
See vajab komplekset lähenemist:
1.Väljaastumine Euroopa Liidust, mis on manduva tsivilisatsiooni osa
2.Otsustav lahtiütlemine moraalitust liberaaldemokraatiast ja uuest inimõigusest - "õigusest tappa", abordid.
3.Sundtoleransi propageerimise lõpetamine
4.Vabaarmastuse ja pornograafia leviku piiramine
5.Teha lõpp ülemäärasele naisõiguslusele, taastada looduslikud soorollid
6.Perekonna maksimaalne tugevdamine ja pereväärtustest lugupidamine
7.Põllumajanduses tuleks taastada peretalud, kuna need on üks rahva kasvulava
Ja alles nüüd tulevad mitmesugused toetused:
8.Lastetoetused puudustkannatavatele peredele
9.Toetused üksikemadele ja vanema kaotanud lapsele
10.Suurperede toetused
11.Muudetud emapalk
Nüüd ma tahaksin küsida, kas oleme kõigeks selleks valmis? Tegelikult siin ei ole midagi saavutamatut, peab vaid pöörduma tagasi moraalsete eluviiside juurde, mis valitsesid veel Eesti Wabariigis. See aga on iseseiva riigi puhul täiesti mõeldav.
Read more...
Algavatel järjekordsetel piirileppe kõnelustel pole enam sõnagi Tartu
rahust. Sellega tunnistab Eesti pool Venemaa ajalookäsitlust mille
järgi pole seda kunagi olnudki ning Eesti astus vabatahtlikult NSVLi.
Analüütikute hinnangul annab see Venemaale signaali, et poliitilist
survet avaldades on võimalik saavutada muudki. Piirileppe
ratifitseerimisega edasiminek näitab, et seisukohti on muutnud Eesti või
Venemaa. Teades, et Venemaa nõudmised on samad, ei läinudki kaua kuniks
sültjas mass riigikogust suu lahti tegi.
Jõuetu välispoliitika kujundaja välisminister Urmas Paet ütles, et
leppe teksti loodetakse täiendada “poliitilise seisukohaga, millega
mõlemad oleks nõus”. Teisisõnu on Eesti pool järgi andnud.
Tartu rahu ära kaotamine võimaldaks kaotada Venemaa puhul ära ka
tollase Vabariigiga sõlmitud lepped ning võtta arvesse vaid punkti, et
peale Eesti taasiseseisvusmist elas Eestis sadu tuhandeid venelasi,
kellest tänaseni paljudel kodakondsus puudub. Kuna Tartu rahu lepingu
sisu viskas Eesti pool ise prügikasti, siis pole siin argument, et tegu
on NSVLi okupatsiooni ajal siia toodud inimestega ja nende järglastega.
Venemaa saab asuda santažeerima, et nõuda oma poliitilise mõjuvõimu
suurendamiseks Eestis läbi vajalikke reforme. See on tõsiasi Lätis, kus
Venamaa mahitusel suutsid talle lojaalsed jõud organiseerida põhiseaduse
muutmise referendiumi.
Huvitav aga, mis on Eesti poolse meelemuutuse taga? Kas äkki
Saksamaa, Prantusmaa ja Venemaa vahelised läbirääkimised andmaks
Venemaale ilma kontrollita viisavabadust Euroopa Liiduga, mille üheks
takistuseks on Eesti-Vene piirileppe Venemaa poolne ratifitseerimata
olek? Ilmselt küll. Nukuvõim on oma ohtlikust taas tõestanud.
Moskva patriarhaadi välissuhete
osakonna juhi Volokolamski metropoliit Illarion (46) pidas 16. oktoobril
kõne Roomas Katoliku Kiriku piiskoppide üleilmsel sinodil paavst
Benedictus XVI (85) ja rohkem kui 240 kuulaja ees. Selles
väga tähelepanuväärses kõnes rõhutas Moskva Patriarhaadi välissuhete
esindaja vajadust tihedama koostöö järele ortodokside ja katoliiklaste
vahel võitluses agressiivse sekularismi pealetungiga mitte üksi
Euroopas, vaid ka mitmel pool mujal maailmas. Sedasi kordas metropoliit
Illarion oma varasemat üleskutset, mis on samuti eesti keelde tõlgitud
ja avaldatud portaalis De Civitate 18. märtsil 2011 pealkirja all "Usuline allianss". Toona avaldatud tekstis kirjutas metropoliit Illarion:
„Tahaksin
veelkord rõhutada, et ortodokside ja katoliiklaste vahel eksisteerib
kõigile teadaolevaid õpetuslikke erinevusi, kuid leidub ka ühiseid
positsioone, mis puudutavad moraali ja sotsiaalseid teemasid, mida täna
ei jaga paljud liberaalse protestantismi esindajad. Seetõttu on eelkõige
vajalik koostöö ortodokside ja katoliiklaste vahel, mida ma
nimetaksingi strateegiliseks liiduks.“
Nagu
metropoliit Illarioni kui patriarh Kirilli esindaja kõnest Roomas
nähtub, ei olnud 2011. aasta kevadel esitatud seisukohtade näol tegu
ühekordse mõtteväljendusega, vaid millegi sellisega, mis seisab
Ortodoksi Kiriku hierarhia tipus olevate inimeste prioriteetides kõrgel
kohal. Kahtlemata on sellisel suhete soojenemisel, rääkimata
strateegilise liidu moodustamisest, potentsiaal mõjutada kultuurilisi
protsesse lausa globaalsel tasandil.
Kiriku ühtsust igatsevatel
inimestel on sellist kiriklikku lähenemist, sellist strateegilise liidu
moodustamise üleskutset väga rõõmustav näha. Rõõmustamisest
üksi on aga vähe: küsimuseks jääb, kuidas meie just siin ja praegu
peaksime sellele üleskutsele omapoolsete tegudega vastama, et aidata
üleskutsel realiseeruda.
De Civitate kolumnistide
tervitavad metropoliit Illarioni taaskordset üleskutset! Selle
üleskutse keskmes seisvast nägemusest kantuna ongi portaal De Civitate
rajatud ning me töötame paljuski just selle nimel, et omalt poolt
esitatud üleskutsele vastata. Suuresti sama eesmärgi teenistuses on ka
järgmise nädala lõpus toimuv kultuurifestival TriaLogos,
mis on juba aastaid püüdnud luua foorumit katoliiklaste ja ortodokside
tihedamale läbikäimisele ning sellele tuginevalt ka tõhusamale
koostööle. Selgi aastal astub TriaLogose kui katoliiklaste rajatud ja
eestveetud kultuurifestivali raames üles terve rida väga tuntud ja
hinnatud ortodoksi külalisi Venemaalt – festivali avab metropoliit
Kornelius isiklikult.
Lisaks eelöeldule tuleks kristlastel
pöörata erilist tähelepanu metropoliit Illarioni poolt Süürias toimuva
kohta öeldule. Nimelt selgitab ta, et seal (nagu mitmel pool mujal
Lähis-Idas) toimub mõnede lääneriikide abil võimu haaramine sõjakate
islamistide poolt, mille tagajärjeks on ulatuslik kristlaste
tagakiusamine ja hävitamine. Samal ajal kui kristlikud kogukonnad
Süürias ja teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, ei pööra
Lääne massimeedia nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga
sulgevad aga selle ennenägematu tagakiusamislaine ees oma silmad.
Metropoliit Illarioni üleskutse kristlastele mitte leppida sellise
valetamise, mavaikimise ning avaliku arvamusega manipuleerimisega on
ühemõtteline:
"Meie,
õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält tõstma
kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks Lähis-idas. Meie
kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele
organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda
inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab."
De
Civitate on püüdnud järjepidevalt tuua eesti meediaruumi teateid Süüria
tegelikkuse kohta – teateid, mida siinne massimeedia ei kajasta. De
Civitate Süüria-teemalist uudisvoogu võib vaadata siit.
Varro Vooglaid
* * *
Teie Pühadus!
Teie Eminentsid ja Ekstsellentsid!
Lubage
mul teie poole pöörduda Moskva ja kogu Venemaa pühima patriarhi Kirilli
ning Vene Õigeusu Kiriku nimel apostelliku tervitusega: „Armu teile ja
rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!“ (2 Ts
1:2).
1. Praegune Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinod on
ajastatud tähelepanuväärsele tähtpäevale – Vatikani II kirikukogu alguse
50. aastapäevale ja on pühendatud teemale, mis on aktuaalne kõigi
kristlaste jaoks – Kristuse jutlustamisele sekulaarses maailmas. Pool
sajandit tagasi andsid kirikukogu isad endale väga hästi aru, et
erinevatesse traditsioonidesse kuuluvate kristlaste tihedam koostöö teeb
tunnistuse andmise Kristusest palju veenvamaks.
2. Vatikani II
kirikukogu andis olulise panuse kristlastevahelise dialoogi arengusse ja
pani tegelikult aluse ametlikele suhetele Rooma-Katoliku Kiriku ja
õigeusu kirikute vahel. Sellest annab tunnistust ka meie viibimine
Rooma-Katoliku Kiriku piiskoppide sinodil. Täna kutsutakse meid mõtlema
sellele, kuidas lahendada ühiseid ülesandeid, mida praegune aeg meie
ette asetab.
3. Euroopa ja
Ameerika arenenud ühiskondi on viimastel aastakümnetel iseloomustanud
ohjeldamatu naudingu tagaajamine ja iha vastutustundetu rikastumise
järele ühiskonna vaesemate kihtide arvel. Individualism ja egoism on
põhjustanud kriisi mitte ainult inim- ja sotsiaalsetes suhetes, vaid ka
poliitikas ja majanduses. Kriisil, mida lääne ühiskond praegu läbi elab,
on ennekõike vaimsed juured. Ilmalik, jumalatu ühiskond arvab
naiivselt, et omamis- ja tarbimisinstinkti ekspluateerides suudab ta
edukalt reguleerida heaolu kasvu ja saavutada seeläbi õitsengut ja
õiglust. Paraku on kogu 20. sajandi traagiline kogemus selgelt näidanud,
et Jumalast ja Tema käskudest lahti ütlemine ei too inimestele sugugi
õnne, vaid, vastupidi, toob kaasa loendamatuid hädasid ja kannatusi.
Praegune kriis, mis on mõjutanud paljusid maailma riike, näitab, et
ilmalik ühiskond on valinud eksliku arengutee.
4. Nii Vene
Õigeusu Kirik kui Rooma-Katoliku Kirik täidavad missiooni, milleks
Kristus ise on neid kutsunud, ja annavad väsimatut tunnistust tõest,
tuues maailmale selguse „patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh
16:8). Selles teenistuses teadvustavad meie Kirikud üha enam vajadust
ühendada jõupingutused selleks, et kristlaste vastus tänapäeva ühiskonna
väljakutsetele oleks kuuldav. Viimastel aastatel on Ortodoksi Kirik ja
Katoliku Kirik teinud viljakalt koostööd õigeusu-katoliku foorumi
raames, erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja teistes
kohtades dialoogis ilmaliku maailmaga. Kuid ma olen veendunud, et me
suudame ja peaksime tegema palju enam, et ühiselt vastata uutele
väljakutsetele ja ohtudele.
5.
Ma tahaksin kasutada seda võimalust ja kutsuda üles oma vendi katoliku
kirikust moodustama ühisrinde, et kaitsta kristlikku usku kõikides
riikides, kus seda alla surutakse ja taga kiusatakse. Me oleme
tunnistajaks, kuidas Euroopas ja Aasias püüavad võitleva sekularismi ja
ateismi pooldajad ristiusku avalikust sfäärist välja tõrjuda, keelustada
kristlikke sümboleid, hävitada traditsioonilise kristliku arusaama
perekonnast ja abielust kui mehe ja naise vahelisest ühendusest ning
seada kahtluse alla koguni inimelu väärtuslikkuse alates eostamisest
kuni selle loomuliku lõpuni.
6. Mõnedes maailma paikades
on ohtu sattunud koguni kristliku kiriku eksistents. Riikides, kus on
käimas niinimetatud „araabia kevad“, kannatavad miljonid kristlased
julma tagakiusamise all. Paljud on põgenenud paikadest, kus nad on
sajandeid elanud. Iraagis, kus veel mõne aasta eest elas 1,5 miljonit
kristlast, on neid alles jäänud ainult 150 000, samas kui kõik teised on
kas hukkunud või välja aetud. Raske kristlaste tagakiusamine leiab aset
Egiptuses, Liibüas, Afganistanis, Pakistanis, Nigeerias, Indias,
Indoneesias ja paljudes teistes riikides, nii Lähis-Idas kui mujal.
7.
Me oleme väga mures humanitaarkatastroofi pärast, mis leiab aset
Süürias, kus sõjakad islamistid püüavad mõnede lääneriikide abiga
haarata poliitilist võimu. Seal, kus see neil õnnestunud on, kiusatakse
kristlasi taga või neid hävitatakse. Kristlikud kogukonnad Süürias ja
teistes Lähis-Ida riikides kisendavad abi järele, samas kui lääne
massimeedia ei pööra nende appikarjele mingit tähelepanu, poliitikud aga
sulgevad silmad selle ennenägematu tagakiusamislaine ees.
8.
Meie, õigeusklikud ja katoliiklased kõikjal maailmas, peaksime häält
tõstma kristlastest elanikkonna ja kristliku pärandi kaitseks
Lähis-idas. Meie kohus on poliitilistele liidritele, rahvusvahelistele
organisatsioonidele ja massimeediale pidevalt meelde tuletada seda
inimtragöödiat, mis meie silme all aset leiab.
9. Ainult siis,
kui me ühendame oma jõud, suudame kaitsta kristlikku usku, üle saada
praegusest kriisist ja anda uut hoogu meie ühisele uue evangeliseerimise
ülesandele, „et maailm usuks“ (Jh 17:21).
Ma soovin teile rahu, Jumala õnnistust ja edu eesseisvas töös.
Inglis- ja venekeelse teksti põhjal tõlkinud Veiko Vihuri. Artikkel on avaldatud kokkuleppel portaaliga Meie Kirik.