neljapäev, 31. detsember 2015
kolmapäev, 30. detsember 2015
2015.12.22 - Vaba Mõtte Klubi
teisipäev, 29. detsember 2015
Martin Helme: 2015. aasta peasündmus poliitikas oli võimukartelli lagunemine
2015 jääb ajalukku aastana, mil rahvuskonservatiivid jõudsid suurde poliitikasse ning lagunema hakkas seniste võimuerakondade kartell, ütles Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme.
Helme sõnul sai Konservatiivse Rahvaerakonna hääl lõppeval aastal selgelt kuuldavaks nii parlamendis kui ka laiemas avalikkuses.
Helme sõnul sai Konservatiivse Rahvaerakonna hääl lõppeval aastal selgelt kuuldavaks nii parlamendis kui ka laiemas avalikkuses.
„Tänu Konservatiivse Erakonna fraktsioonile Riigikogus on võimalik valitsust ja ministreid kogu aeg surve all hoida, teha arupärimisi, pinnida infot, tõstatada teemasid,“ ütles Helme.
„Võimuerakonnad kardavad meid, sest uue tulijana oleme kehtestamas uusi ja läbipaistvaid mängureegleid. Võimuerakondadel pole enam võimalik teha kartellihuvidest lähtuvaid ning riigi ja rahva huve eiravaid otsuseid.“
Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas 2015. aastal riigikogu täiskogul 65 infotunni küsimust ning fraktsiooni liikmed tegid kokku üle 700 sõnavõtu. Ministritele ja teistele institutsioonidele esitati 8 kirjalikku küsimust ja 22 arupärimist. Fraktsioon esitas kokku 9 seaduseelnõud ja 8 otsuseeelnõud ning ligi 400 muudatusettepanekut olemasolevatesse või uutesse seadustesse.
Konservatiivide suurimaks töövõiduks peab Martin Helme kooseluseaduse rakendusaktide blokeerimist sel aastal. Selleks esitati eelnõule 260 parandusettepanekut. Lisaks on fraktsioon esitanud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse, et lõpetada seadusega tekitatud segadus, mis võib tekitada hulgaliselt kohtulahendeid ning kulusid maksumaksjale. “Kooseluseadus on õiguslik praak, mis tuleks esimesel võimalusel prügikasti saata,“ ütleb Helme.
Konservatiivid võitlesid lõppeval aastal ka Eesti-Vene piirileppe vastu. Fraktsioon esitas ettepaneku lisada lepingu ratifitseerimise seadusele preambul, et võimaliku ratifitseerimise puhul ära hoida meie enesemääramisõiguse, riikliku iseseisvuse ja õigusjärgsuse printsiibi jäädav kahjustamine.
Rahvaerakond esitas tänavu seaduseelnõu, et teha lõpp kuluhüvitistele. Helme sõnul riivavad riigikogu liikmete suured kuluhüvitised rahva õiglustunnet, sest ei täida oma eesmärki ning on pigem käsitletavad lisatasuna põhipalgale, mida kasutatakse autode ostmiseks või kaheldava kasuteguriga kuludeks valijatega suhtlemise nimetuse all. Samuti esitas fraktsioon eelnõu, et vähendada riigieelarvest erakondade rahastamist.
Kevadel võitles konservatiivide fraktsioon valitsuse maksutõusu kobareelnõu vastu, esitades sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule 91 parandusettepanekut. Martin Helme sõnul oli eesmärk, et rahva elujärge halvendavad seaduseelnõud, iseäranis kütuseaktsiisi tõus, läbi ei läheks. „Paraku kiitis Riigikogu kobareelnõu heaks, ning nagu me toona ennustasime, hakkas maksutõus tegema kahju meie majanduskasvule. Eesti on kukkunud kõige aeglasema majanduskasvuga riikide hulka,“ ütles Helme.
Ühtlasi esitas fraktsioon lõppeval aastal elatisabi seaduse muutmise seaduse, et eestkoste all olevad lapsed saaksid võimaluse saada elatisabi.
Fraktsiooni esitatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eesmärk oli vähendada ebavõrdsust politseinike ja kaitseväelaste vahel väljateenitud aastate pensioni saamiseks.
Aasta lõpul esitas fraktsioon parandusettepanekud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõule. Paranduste eesmärk on mitte lammutada praegust toimivat eraharidussüsteemi enne haldusreformi läbiviimist ning vältida islamistlike erakoolide tekkimist Eestis. „Ettepanek on esitatud julgeolekuriskide maandamiseks, arvestades võimalikku immigrantide tulekut Eestisse,“ selgitas Helme.
19. novembril korraldas fraktsioon Riigikogu saalis riiklikult olulise tähtsusega teematõstatuse “Eesti Vabariigi suveräänsusest” arutelu, mis juhtis tähelepanu riikliku iseseisvuse ja meie otsustusõigustega seotud probleemidele.
Helme sõnul on Konservatiivne Rahvaerakond ennast kindlustanud Eesti poliitika tipus.
„Ees seisavad uued väljakutsed: eesti inimeste elujärje parandamine, sündivuse tõstmine, presidendivalimistel tagatubade sobingu ära hoidmine, et vältida Ilvese-taolise häbipleki kordumist Kadriorus ning võimaluste loomine, et praegune valitsus juba enne järgmisi Riigikogu valimisi välja vahetada.“
Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas 2015. aastal riigikogu täiskogul 65 infotunni küsimust ning fraktsiooni liikmed tegid kokku üle 700 sõnavõtu. Ministritele ja teistele institutsioonidele esitati 8 kirjalikku küsimust ja 22 arupärimist. Fraktsioon esitas kokku 9 seaduseelnõud ja 8 otsuseeelnõud ning ligi 400 muudatusettepanekut olemasolevatesse või uutesse seadustesse.
Konservatiivide suurimaks töövõiduks peab Martin Helme kooseluseaduse rakendusaktide blokeerimist sel aastal. Selleks esitati eelnõule 260 parandusettepanekut. Lisaks on fraktsioon esitanud kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse, et lõpetada seadusega tekitatud segadus, mis võib tekitada hulgaliselt kohtulahendeid ning kulusid maksumaksjale. “Kooseluseadus on õiguslik praak, mis tuleks esimesel võimalusel prügikasti saata,“ ütleb Helme.
Konservatiivid võitlesid lõppeval aastal ka Eesti-Vene piirileppe vastu. Fraktsioon esitas ettepaneku lisada lepingu ratifitseerimise seadusele preambul, et võimaliku ratifitseerimise puhul ära hoida meie enesemääramisõiguse, riikliku iseseisvuse ja õigusjärgsuse printsiibi jäädav kahjustamine.
Rahvaerakond esitas tänavu seaduseelnõu, et teha lõpp kuluhüvitistele. Helme sõnul riivavad riigikogu liikmete suured kuluhüvitised rahva õiglustunnet, sest ei täida oma eesmärki ning on pigem käsitletavad lisatasuna põhipalgale, mida kasutatakse autode ostmiseks või kaheldava kasuteguriga kuludeks valijatega suhtlemise nimetuse all. Samuti esitas fraktsioon eelnõu, et vähendada riigieelarvest erakondade rahastamist.
Kevadel võitles konservatiivide fraktsioon valitsuse maksutõusu kobareelnõu vastu, esitades sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule 91 parandusettepanekut. Martin Helme sõnul oli eesmärk, et rahva elujärge halvendavad seaduseelnõud, iseäranis kütuseaktsiisi tõus, läbi ei läheks. „Paraku kiitis Riigikogu kobareelnõu heaks, ning nagu me toona ennustasime, hakkas maksutõus tegema kahju meie majanduskasvule. Eesti on kukkunud kõige aeglasema majanduskasvuga riikide hulka,“ ütles Helme.
Ühtlasi esitas fraktsioon lõppeval aastal elatisabi seaduse muutmise seaduse, et eestkoste all olevad lapsed saaksid võimaluse saada elatisabi.
Fraktsiooni esitatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eesmärk oli vähendada ebavõrdsust politseinike ja kaitseväelaste vahel väljateenitud aastate pensioni saamiseks.
Aasta lõpul esitas fraktsioon parandusettepanekud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõule. Paranduste eesmärk on mitte lammutada praegust toimivat eraharidussüsteemi enne haldusreformi läbiviimist ning vältida islamistlike erakoolide tekkimist Eestis. „Ettepanek on esitatud julgeolekuriskide maandamiseks, arvestades võimalikku immigrantide tulekut Eestisse,“ selgitas Helme.
19. novembril korraldas fraktsioon Riigikogu saalis riiklikult olulise tähtsusega teematõstatuse “Eesti Vabariigi suveräänsusest” arutelu, mis juhtis tähelepanu riikliku iseseisvuse ja meie otsustusõigustega seotud probleemidele.
Helme sõnul on Konservatiivne Rahvaerakond ennast kindlustanud Eesti poliitika tipus.
„Ees seisavad uued väljakutsed: eesti inimeste elujärje parandamine, sündivuse tõstmine, presidendivalimistel tagatubade sobingu ära hoidmine, et vältida Ilvese-taolise häbipleki kordumist Kadriorus ning võimaluste loomine, et praegune valitsus juba enne järgmisi Riigikogu valimisi välja vahetada.“
Mis Sinuga juhtus Risto...?
Kirjeldan siis veidi, mis juhtus. Reedel 18. detsembril saatsin tavapäraselt oma elukaaslase tööle. Tagasi tulles seisis trepikoja uksel kahtlane tegelane. Sisenesin ja tõmbasin ukse hoolega kinni. Kodus tegelesin meilidega ja pakkisin tööriided kaasa, sest olin teel maale puid langetama. Kavas oli sel päeval Toompeale Riigikokku minna, et (septembris Himmleri homo-teemalise raamatu jagamisele sarnaselt) saadikutele raamatud "Kuriteo värv" viia. Sellest plaanist olin eelmise päeva hommikul loobunud, sest sain teada, et saadikud olid juba jõulupuhkusele läinud.
No, toimetasin siis kodus, kui uksekell helises. Ma ei teinud ust lahti. Naabreid ma ei tunne ja kord, kui ukse olin lahti teinud, olid seal Jehoova tunnistajad. Aimasin, et seal võivad olla seekord hoopis NEMAD. Mõne aja pärast olin oma toimetused valmis saanud ja siis võtsin tööriietega koti ja autovõtmed ja läksin välja. Trepikojas seisis juba mainitud kahtlane tegelane ning (piirivalve)politsei rõivais naisterahvas. Too küsis, kuidas teie nimi on? Vastasin. Siis küsis, kuhu ma olen teel? Ütlesin, et maale puid langetama. Tegelane ütles, et oodake, kutsume patrulli kohale. Patrull tuli ja nii pakiti mind politseikaubiku tagaruumi ja viidi jaoskonda. Seal küsiti isikuandmeid, teatati väljasaatmisest, pildistati, võeti sõrmejäljed, võeti mobiiltelefonid ära, teatati viieaastasest sissesõidukeelust. Mainiti, et võin ühele lähedasele teatada. Kui minu transpordist juba räägiti, tuli tuppa uus tegelane, Talimaa-nimeline, ja hakkas rääkima väärteomenetlusest. Selle menetluse huvides jäid siis mu telefonid jätkuvalt nende kätte, teatati läbiotsimisest. Küsisin kuidas kavatsete mind üle kuulata, kui saadate koheselt riigist välja. Hr.Talimaal vastust polnud. Kuna mul oli taskus kõigest 40 eurot ja ees teekond välismaale, nõudsin kodust läbi astumist, et saaksin kaasa võtmed ja pangakaardid. Seda ei tahetud lubada. Pidin kahel-kolmel korras seletama, et seaduses on toodud, et menetlust tuleb läbi viia menetlusalust isikut võimalikult vähe kahjustades, ja kui te mind välismaale saadate ilma võtmeteta ja pangakaartideta, taskus 40 eurot, on see küll tahtlik kahjustamine, sest need asjad asuvad siit paari kilomeetri kaugusel ja on kiiresti kättesaadavad. Lõpuks see käik õnnestus, loomulikult saatjate hoolsa valve all. Siis pandi mind politseiautosse, saatjaks kolm politseinikku. Läks sõiduks Tallinna suunas, alguses tulede vilkudes ja suure kiirusega, hiljem tavalise kiirusega, ilmselt oli välja tulnud, et oleme graafikus. Piletid olid juba olemas. Tallinnas saadeti otse laeva uksele. Proua juures oli põhjalik läbiotsimine ja ära viidi mu kaks arvutit, ühingule kuuluvat raha suurem summa ning suurel määral raamatuid. Igaüks võib ettekujutada, mida võis tunda naisterahvas, kellele tuleb politsei tööle järele ja kelle kodu nad siis läbituhnima hakkavad. Üldised läbiotsijad olevat olnud viisakad, ilmselt suuresti tänu sellele, et ta kutsus kohale tunnistaja. Minu suhtes oldi samuti asjalikud, ainult imestasin seda, et naisterahvas, kes isikuandmeid küsitles ja sissesõidukeelust teada andis, vastas mu lahkudes öeldud soovile "rahulikke pühi" lühidalt sõnaga "ahh...". Eks see oli ka mitteteadlik ebaviisakus, pigem tema lastetoaga seotud.
Risto Teinoneni väljasaatmisotsus on seda murettekitavam, sest selles seisab muuhulgas:
Olukord, kus Eestisse asub lähiaastail elama arvestatav hulk teisest rahvusest, rassist ja religioonist inimesi, on ühtlasi äärmiselt soodus pinnas võõraviha ja vägivalla õhutamiseks. Euroopat tabanud pagulaskriisi valguses on tuntavalt kasvanud äärmuslikult meelestatud isikute huvi MTÜ La Colonia tegevuses osalemise vastu. Risto Mikael Teinoneni ja MTÜ La Colonia suhtumine pagulastesse ning teise nahavärvi ja kuluuritaustaga inimestesse on aga rassistlik ning vägivalda õhutav. Risto Mikael Teinoneni tegevuse eesmärk on tekitada pingeid eri ühiskonnagruppide vahel, mistõttu tuleb selles näha ohtu Eesti Vabariigi sisejulgeolekule, avalikule korrale ja ühiskondlikule turvalisusele. Samuti tuleb arvestada, et äärmuslikult meelestatud isikute koondumine ühte kooslusesse võib süvendada nende radikaliseerumist ning tuua kaasa vägivallateod.
Edasi jätkub:
Risto Mikael Teinonen sai 2002 aastal Eesti Vabariigi kodakondsuse eriliste teenete eest. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 30.12.2011 käskkirjaga loeti Risto Mikael Teinoneni Eesti Vabariigi kodakondsuse kaotanuks.
Kui Risto Teinoneni tagakiusamist juhtis Kaitsepolitsei kõrgelt ametipostilt Aleksei Dressen, kes hiljem osutus „riigireeturiks" ja „vene agendiks", siis Kaitsepolitsei ei leia põhjust peeglisse vaadata ja oma tegevust lähemalt uurida ning tagakiusatud ohvrite ees vabandada ega kahju hüvitada. Nagu lugeja ilmselt taipab, ei olnud Risto Teinoneni tegevuses midagi, mis oleks osutanud väljasaatmisotsuses mainitud vägivallategudele. Vaid hoopis selgub, et meie kuritegelikud valitsejad ei ole loobunud üldsegi plaanidest asustada Eestisse piiramata hulgal muhamediusulisi mitte- eurooplasi, kelle seas on ära-arvamata hulk terroriste, kellel on nähtavasti ülesanne, mida me veel ei tea, kuid ilmselt see on suure või väiksema hulga (võimalik, et kõigi) Eesti elanike füüsiline hävitamine. Selle eesmärgi nimel on lollametnikud pandud juba tegutsema. Risto Teinoneni väljasaatmisotsuse on allkirjastanud sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort.
Suusõnaliste andmete järgi olevat 1940 kaitsepolitseinikud püüdnud koos NKVD-meestega Eesti patrioote, kes siis NKVD-le üle anti. 1941 sidusid „kolleegid" NKVD-st nende käed okastraadiga kinni (kui neist enam kasu ei olnud) ja matsid nad elusalt. Ajalugu pidi korduma.
Matti Ilvese blogile Jaan Hatto
________________
Risto Teinoneni "Menetlusblogi": Kuidas kõik jälle algas...
Link: http://menetlusblogi.blogspot.fi/
Eestist on alustatud teisitimõtlejate väljasaatmist, täpselt nii nagu see toimus NSV Liidu ajal, nüüd aga on meie riik okupeeritud sisuliselt Euroopa Liidu poolt.
M.I. Read more...
Pagulased Rakvere ühes kirikus
Mul on küsimus, mis on asja moslemiusku pagulastel meie kirikutesse. Mis asju nad sinna ajama lähevad? Need usud ei sobi kuidagi kokku.
Ja juba ju ongi kirikust meie inimesi minema peletatud seoses tänasega. See pole normaalne, mis toimub.
Käisin ka seda asja vaatamas ja täitsa tõeks osutus minule tulnud info.
Just käis ka Ak uudistest natuke aega tagasi läbi teade, et Venemaa vaatab murelikult, milliseid pagulasi eestisse sisse tuleb. Ja Iisrael on ainus riik, keda üldse kardetakse.
Allikas: Innele Aljaste-Õispuu, Facebook
Huvitav, meile veel ametlikult nn. pagulasi osariigi juhtide teatel sisse ei tooda, kuidas saavad nad siis Eestisse? Paistavad ikka olema õiged kuuldused, et pagulasi veetakse salaja juba ammu Eestisse!
M.I.
Read more...
esmaspäev, 28. detsember 2015
MATTI ILVES: KIRI KULTUURIMINISTRILE
"Vikerraadio" rääkis, et Pariisi veretöö taga olid pranslased, vaid ühe terroristi juurest leiti Süüria pass.
Minu küsimus on selles, et millal mustanahalistest (rahvakeeles neegritest) või araablastest saavad eestlased, kas siis, kui nad on saanud Eestis alalise elamisloa, või siis, kui nad on ära õppinud eesti keele?
Nüüd meil ei ole isegi ID-kaartidel ega passides märgitud rahvust.
Küsimus on tähtis seepärast, et käituda võimalikult poliitkorrektselt.
Vastust ootama jäädes ja lugupidamisega,
Matti Ilves
Vastus:
KULTUURIMINISTEERIUM
Matti Ilves
Teie: 15.11.2015
Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 1-7/212-2
Lugupeetud Matti Ilves
Tänan Teid pöördumise eest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 49 sätestab, et igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.Eesti on ratifitseerinud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, mille artikkel 3 sätestab, et igal vähemusrahvusesse kuuluval isikul on õigus vabalt valida, kas ta soovib, et teda koheldakse vähemusrahvusesse kuuluvana, kusjuures sellisest valikust või valikuga seotud õiguste kasutamisest ei tulene sellele isikule mingit kahju.
Riikides kasutatakse rahvuse asemel inimese identiteedi määratlemisel sünniriiki ja kodakondsust, mitmetes Euroopa Liidu riikides ei koguta andmeid rahvastiku rahvusliku koosseisu kohta.
Viimase rahvaloenduse andmetel elab Eestis ligikaudu 190 rahvuse esindajaid. Inimese kodakondsus ei viita rahvuskuuluvusele ja seetõttu ei märgita ka ID-kaartidel ega passides rahvust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Indrek Saar
__________
Saatsin siis ministrile naiivse ja eriti poliitkorrektse kirja. Põhiküsimusele ma vastust ei saanudki. Aga tean seda ise, kõiki inimesi, kellel on Eesti kodakonsus peab välis- ja meie meedia eestlasteks. Ega siis muidu ei räägita meie ajakirjanduses mustanahalistest eestlastest.
Mustanahalisi eestlasi aga sisuliselt ei saa olemas olla. Miks siis? Eestlaseks meie kultuuris saadakse sünnijärgselt, siis, kui lapse isa on eestlane (vaid juudid määrevad rahvust ema järgi). Vähemalt mul ei ole teada ühtegi juhtumit, kus tumedanahalise poja isa oleks eestlane. Tavaliselt abielluvad vaid naised neegritega.
Impeeriumides, nagu NSV Liit hägustati rahvuse mõistet ja inimene võis ise ütelda, millisesse rahvusesse ta kuulub, ilma, et tal isegi oleks tilkagi selle rahvuse verd kellena ta end määrab. Imperiaalses Euroopa Liidus pole rahvusel enam mingit tähtsust ja kõiki meie riigi kodakonseid nimetatakse nüüd tinglikult eestlasteks. Kui peaks läbi minema Euroopa födetatsiooni idee, siis kaovad ka eestlased ja usun, et meid kõiki hakatakse nimetama vaid eurooplasteks.
Aga üht-teist ma ministri vastusest teada ikka sain, "...mitmetes Euroopa Liidu riikides ei koguta andmeid rahvastiku rahvusliku koosseisu kohta." Vaat siis, mis meid ees ootab! Tõenäoliselt oli see viimane rahvaloendus, kus veel küsiti meie rahvust. Siin oleme me vanast EL-ist ikka väga "maha jäänud".
Kordan jälle, et viinane aeg on rahvusi ja nende kultuuri väljasuretavast Euroopa Liidust lahkuda. Read more...
Kuhu oled jõudnud EESTI? - Einar Laigna ja Peeter Liiv (67min)
______________
Soovitan selle video vaadata kindlasti lõpuni, on väga hariv ja huvitv.
M.I. Read more...
Tšehhi president nimetas põgeniketulva “organiseeritud sissetungiks”
Tšehhi president Miloš
Zeman nimetas laupäeval põgeniketulva Euroopasse “organiseeritud
sissetungiks”, lisades, et Süüriast ja Iraagist pärit noored mehed
peaksid pühasõdalaste vastu “relvad haarama”.
“Olen sügavalt veendunud, et me seisame
silmitsi organiseeritud sissetungiga, mitte põgenike spontaanse
liikumisega,” ütles Zeman laupäeval avaldatud jõululäkituses tšehhi
rahvale.Tema sõnul on kaastunne “võimalik” nende põgenike suhtes, kes on vanad, haiged või lapsed, ent mitte noorte meeste vastu, kes peaksid tema hinnangul kodumaal pühasõdalastega võitlema.
“Enamik ebaseaduslikke migrante on hea tervise juures noored vallalised mehed. Mind paneb imestama, miks nad ei haara relvi, et võidelda oma riikide vabaduse eest äärmusrühmituse Islamiriik (IS) vastu,” ütles Tšehhi president.
Noorte meeste põgenemine Iraagist ja Süüriast vaid tugevdab IS-i, lisas ta.
Zeman võrdles põgenike olukorda tšehhidega, kes lahkusid natside okupatsiooni ajal aastatel 1939-1945 kodumaalt, et “võidelda oma riigi vabastamise nimel, mitte selleks, et saada Suurbritannialt sotsiaaltoetusi”.
Zeman on islami- ja migrantidevastaste avaldustega esinenud ka varem.
Hiljutisest küsitlustest selgus, et ligi 70 protsenti tšehhidest on vastu migrantide ja põgenike saabumisele riiki.
Tšehhi oli septembris üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kes hääletas Euroopa Komisjoni kohustuslike põgenikekvootide vastu.
UU/AFP/BNS
FOTO: AP/SCANPIX
Allikas: http://uueduudised.ee/tsehhi-president-nimetas-pogeniketulva-organiseeritud-sissetungiks/ Read more...
pühapäev, 27. detsember 2015
Euroopa kaitsestruktuuride kaitsetusest
Alexander Blackmani juhtumi valguses kirjutab Roland Tõnisson, et Euroopa riikide kaitseväelased ei või iial olla kindlad, millal neist saavad kurjategijad, olgu lahinguolukorras või isegi rahuajal, kuid suuri otsuseid langetavad poliitikuid ei ähvarda miski.
Kui Saksa väed ületasid 1939. aasta 1. septembri hommikul Poola piiri, kajastas USA üks tuntumaid ajalehti seda pisikese nupukesega lehekülje alaservas. Põhitegijaks oli sel päeval New Yorgi osariigi kuberneri uute tennisekingade paar. Neist oli ka kena pilt ning juures teade tennisekingade hinnast.
Kui Briti merejalaväelane seersant Alexander Blackman kaks aastat tagasi kohtukulli ette astus, kajastas Eesti ajakirjandus seda lühikese uudisega Postimehes. Meie ajakirjandust võib mõista, sest seersant Blackman ei olnud telestaar, kelle uue soengu eksponeerimisega võiks klikke koguda. Ta ei olnud isegi mitte igav mitmetärni kindral, kelle tegemistest võiks siiski mingi uudise välja nuputada. Seersant Blackman oli lihtsalt üks militarist, külmavereline mõrtsukas, kes olukorda kasutades ära rahuldas oma tapahimu ning sai selle eest õiglase karistuse. Ja see oli talle paras, sest maailm ei pea oma kamaral kandma temasuguseid inimesi ning ühiskond ei pea tegema nii suuri kulutusi kaitsestruktuuridele ajal, mil doteerimist vajavad erinevad “pehmed” eluvaldkonnad.
2011. septembriks oli seersant Alexander Blackman teeninud relvajõududes 13 aastat, teenistus oli teda viinud Põhja-Iirimaale, Iraaki ja Afganistani. Nüüd oli ta missioonil Afganistanis Helmandis ja tema üksus otsis mässulisi, kes olid eelnevalt tapnud 23 britti ning riputanud nende kehaosi puuvõradele. Üksuse tegevust fikseerisid kiivrikaamerad. Britid leidsid kopterirünnakus surmavalt haavatud mässulise, kes hoidis veel enda käes Kalašnikovi ründerelva AK-47, viisid ta puude varju ning seal surmas Blackman ta püstolilasuga. Tehtu järel fikseerisid kaamerad ka tema sõnad relvakaaslastele: “See ei tohi siit edasi minna. Ma rikkusin ilmselgelt Genfi konventsiooni.”
Ajakirjandus ei rääkinud, mil moel jõudis salvestis õigusorganiteni ning millal algatati juurdlus. Küll toodi lugejateni ära süüdistuse seisukoht, mille kohaselt sooritas endine merejalaväelane Blackman mõrva, tappes endast mitte mingit ohtu kujutava vangi, ning kahjustas seega kogu Briti kaitsestruktuuride mainet. Praegu kannab süüdimõistetud seersant eluaegset vanglakaristust (õigusega taotleda kümne aasta möödudes armuandmist) koos kahe teenistuskaaslasega, kelle osalemise kohta kuriteos ei ole üldsust lähemalt valgustatud. Spekuleerin, et küsimus võib olla kuriteo varjamises ehk vastavate organite teavitamata jätmises, seega kaasosaliseks olemises.
Ehk ei oleks sellest mõtet rääkida, ent seersant Blackmaniga toimunu ei ole üksikjuhtum, mis ei peaks huvitama kedagi väljaspool Ühendkuningriigi piire. Siin ei ole ka tegemist kaitsestruktuuride toimimist reguleeriva tsiviilkontrolli töövõiduga, vaid näeme pesuehtsat näidet Euroopa kaitsetahte, kaitsesuutlikkuse ja poliitilise oskuse täielikust diletantsusest ja nende sümbioosist. Täiesti kohaseks väljendiks selle tsirkuse kirjeldamiseks oleks “kuritahtlik võhiklikkus”. Kui kriminaalõiguses ei ole teadmatus kergendavaks asjaoluks, siis poliitilises elus ei too see endaga kaasa praktiliselt mitte mingisuguseid tagajärgi poliitikutele. Sellestki võiks olla ükskõik, ent paraku puudutavad diletantlikud poliitilised otsused ja “nahahoidlike elementide” õigusorganitelt väljanõutud tellimustööd kodanike saatust ja elu.
Omaette küsimuseks on muidugi see, kui õigustatud ja vajalik oli sissetung Afganistani, kui õiguspärane oli Briti vägede sealses regioonis viibimine, ent oluline on tähele panna, et seersant Blackmani juhtumi puhul reageeris riigi juhtkond nõnda, nagu seda võib tänapäevaselt Lääne ühiskonnalt oodata. Meedia ja “ühiskondlik arvamus” vajasid ohvreid ja patuoinaid. Teada-tuntud lugu, sest selliseid juhtumeid on olnud ka Eestis, mil mainekujunduse huvides heidetakse verejanulise meedia lõugade vahele mõni väiksem kala, et suured saaksid endaga rahulolevalt sogases vees edasi solberdada.
Üsna ootuspäraselt on seersant Blackmani hüljanud tema ülemused. Allohvitser Stephen Moran võttis ühendust süüdistatava kaitsjatega ning soovis oma tunnistuses rääkida teenistuskaaslase toetuseks lahingustressist ja teenistustingimustest. Tal keelati käsuliini pidi kohtusaali ilmuda.
Kaitsjate väited, et seersandist kõrgemal seisev juhtkond ei olnud professionaalselt valmis antud missiooniks, ei suutnud kanda hoolt üksuse lahinguvõime eest ega osanud tähele panna lahingustressist tulenevaid ohusignaale jäid kohtunike poolt tähelepanuta. Kohtunikke ja meediat ei huvitanud asjaolu, et seersant Blackman ja tema kaaslased elasid Afganistani kõige ohtlikumas, Talibani liikumist toetavas regioonis mudatellistest laotud varjupaigas, kust nad viisid läbi kuni kümnetunniseid patrullreide. Et nad olid pidevas rünnaku alla sattumise ohus ka oma baasides. Sest liberaalne meediatont ja ühiskond, mis ei taha midagi teada meid ümbritsevatest ohtudest, vajasid oma seisukohtade tõestuseks ohvrit.
Srebrenicas toimunud veresaun on tüüpiline näide sellest, mis juhtub riiklike struktuuridega, kui etteotsa satuvad karjeristidest võhikud. Mismoodi peab reageerima sõjaväelane ministeeriumist tulnud käsule: “Tehke midagi, aga vaadake, et midagi ei juhtuks!”? Selge see, et pärast Srebrenica koledusi lendas oma ametikohalt sõjaväelane, mitte poliitik või ministeeriumi ametkond.
Kui kaitsestruktuuride juhtkonna ja ministeeriumi tegemata töö peab koha peal kuidagi ära toimetama kaadriväelane või allohvitseriks saanud ajateenija, ei ole vaja imestada, et juhtub asju, mis panevad paadunud tsivilistil kulmud kerkima. Mida peab aga tegema kaitseväelane, kui riigikaitsekomisjoni liige palub õppustel veidi vaiksemalt tulistada, sest ta ei ole kõva lärmiga harjunud? Mida arvata kaitseministeeriumi ametnikust, kes kasarmukülastuse järgi jagab oma üllatust sotsiaalmeedias: “Vau! See oli nii lahe! Ma ei oleks arvanudki!”
Euroopa kaitseministeeriumid on täis selliseid ametnikke ja “poliitilisi juhtfiguure”. Selliste inimeste asjatundlikkuse tulemusena võivad Vene lennukid teha Rootsi õhuruumis seda, mis pähe tuleb, sest Rootsi lenduritel on… puhkepäev. Sellised ametkonnad sunnivad praktikutel ehk tegevväelastel suud kinni ja paigutavad olulisematele ametikohtadele oma soosikuid, kelle suurim oskus seisneb õigetele inimestele meeldimises. Euroopal ei ole aga seda luksust, et võiks oma nappe inimressursse ebarentaablilt pruukida.
Kõige rumalam vastus minu kunagisele küsimusele ühe kitsaskoha osas meie kaitseväe elus oli järgmine: “Kas sa arvad, et mujal on teisiti?” Kui niiviisi oleks mõelnud Laidoner, ei oleks Eestil olnud ealeski põhjust võtta käibele marka ja krooni! Kui nii oleks elanud Mannerheim, oleks Nõukogude Liidul olnud juures veel üks liiduvabariik. Kui nõnda oleks toiminud Žukov, oleksid jaapanlased vallutanud nõukogude Kaug-Ida juba enne seda, kui Hitler üldse Moskva vastu sõtta läks.
Ma ei saa end kuidagi pidada militaarasjanduse asjatundjaks. Ometigi – Euroopa kaitseväelastele, kes praeguses olukorras peavad täitma oma ülesandeid ja veel säilitama oma au, oskan ma kaasa tunda küll. Situatsioonis, mil iga ennast täis tsivilist, kelle partei on pukki tõstnud, võib ellu viia kirjeldamatuid rumalusi või nõuda teistelt sulalollust, on Euroopa kaitsetu. Euroopa on ka minetanud tahte end kaitsta. Puudub oskus hinnata omaenda võimalusi. Elame ikka veel mingis kummalises arusaamas, et ka turvalisust on võimalik osta teenusena. Et see ei ole meie kõigi ühine asi.
Oli väga õõvastav kuulda ühe meie eelmise kaitseministri mõtteuitu, et ajateenistus ei vasta tänastele väljakutsetele. Sellise poliitika tulemusena on näiteks Läti ja Leedu sattunud olukorda, kus riik on jäänud praktiliselt kaitseta ning NATO ja Euroopa Liidu piir on samasugune turvarisk nagu sakslaste auklik Idarinne pärast seda, kui unistaja Adolf ja tema suur sõber morfinist Hermann olid oma asjatundmatusega ajanud hauda mitmed miljoneid mundritesse topitud inimesi. Adolfi ja tema kamraadi lõpp oli kole, eelpool nimetatud poliitik on aga jätkuvalt riigitüüri juures, külvates enda ümber süüdimatult mõtteteri, mis kutsuvad igal mõtleval inimesel esile ajukrambid.
Seersant Alexander Blackman võib toetuda oma abikaasale ja perekonnale. Samuti relvavendadele, kes seisid süüdimõistetud kaitseväelase kõrval, kui ta esitas apellatsiooni Kriminaaljuhtumite Ülevaatamise Komisjonile (The Criminal Cases Review Commission).
Vangistatud merejalaväelasele tunnevad kaasa ka miljonid Suurbritannia kodanikud, kes mõistavad, et toime on pandud õiguslik kuritegu, ning paljud neist andsid oma allkirja petitsioonile Blackmani vabastamiseks. Kasu oli sellest nii palju, et Blackmani minimaalset kohustuslikku vangistust lühendati kahe aasta võrra (kaheksale aastale). Valitsus on veendunud, et kohtunikud ja tribunali kaastöölised olid igati pädevad, kuigi militaarstruktuuride juristide seas on palju selliseid asjatundjaid, kes ei ole ise iialgi kogenud olukordi, milles nende poolt süüdimõistetud on pidanud olema.
Seersant Blackmani ja teiste sarnaste süüdimõistvate otsustega on langetatud otsused ka Euroopa kaitsestruktuuride tuleviku osas. Meie kontinendil räägitakse juba ammu kaitseväelaste uuest probleemist – nad ei või iial olla kindlad, millise tegevuse või sõnavõtu eest võivad neist saada kurjategijad ka rahutingimustes väljaõpet läbi viies, kuna neile hinnangu annavad poliitikud, kes tihtipeale ei tea sellest teemast mitte midagi.
Ma ei taha jätta endast muljet kui nikastanud relvafanaatikust, ent minus elab alateadlik, inimlik soov tunda end turvaliselt. Kahjuks on sellega teatud raskused, sest Euroopa liberaliseeritud julgeolekustruktuuride suutlikkus ennast kehtestada on pehmelt öeldes ülehinnatud. Avaldub see suutlikkus praegu suurepäraselt olukorras lõunapiiridel, millele Euroopa Liit reageerib kui peata kana, mis ikka veel kõvasti, ent tulemusteta ringi sapsib.
Loo lõpetuseks tahan soovida kõigile Euroopa kaitseväelastele julget südant ja kindlat kätt. Paadunud tsivilistidele soovitan tungivalt hääletada sellise poliitika poolt, mis garanteeriks Euroopa kestmajäämise.
Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-kaitsestruktuuride-kaitsetus/ Read more...
Mart Helme aastalõpuintervjuu TV3-le.
laupäev, 26. detsember 2015
ISIS-e uus äri
Soome sõltumatu internetikülje "MVlehti" järgi (http://mvlehti.net) 25. detsembrist, on ISIS viimasel ajal sunnitud taganema ja maha jätnud endast dokumente, millest selgub, et ISIS-e kõrilõikajatele on lubatud "usust-taganenutelt" välja lõigata siseorganeid, kuigi viimased selle tagajärjel surevad. (eelviimase lõigu lõpus: "A group of islamic scholars have permitted, if necessary, one to kill the apostate in order to eat his flesh which is part of benefiting from his body. This encompasses everything that needed to be taken from the apostate`s body").
Iraak on ammu kahtlustanud ISIS-t inimeste siseorganite ja kehaosadega kauplemises n-ö maailmaturul, kus nende järele on suur nõudlus.
Matti Ilvese blogile soome keelest koostas Jaan Hatto
Märkus: ISIS-e kõrilõikajad on ilmselt ka teel Eestisse, peidetuina nn. pagulaste keskele. Milliseid ülesandeid oleks neil siin täita suure eesti rahva hävitamise salaplaani raames, ei oska esialgu veel öelda? J.H. Read more...
Süüdi ilma kohtuotsuseta
Enne jõulu tõi päkapikk kingituse ka EIS-i, sedakorda Relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse näol ja nagu päkapikk ikka salaja toimetab, maabus ka eelnõu EIS-i vaikselt, enne jõule-puhkusi-aastavahetust, kooskõlastuse tähtajaks kuupäev, mil normaalsed ametnikud alles hakkavad puhkuselt tagasi tulema ja tavainimesi on samuti eelnõu aruteludeks võimatu kokku saada:
| Algatatud: | 15.12.2015 13:42 |
|---|---|
| Tähtaeg: | 08.01.2016 23:59 |
|---|
Sama märkamatult libises välja pressiteade, kus tähelepanu juhiti suhteliselt mõistlikele muudatusettepanekutele (eksami sooritamine eesti keeles, välismaalastele kehtivad samad taotlemise tingimused) ning põrutav osa peideti kõige lõppu. Mõned positiivsed muudatused seoti kavalalt ning pandi sõltuma 1 enesekaitse relva piirangust.
BNS lühikokkuvõtet lugedes oleks nagu kõik hästi: järgime seadust, oleme turvalisemad ja teeme inimeste elu lihtsamaks, on Siseministeeriumi ametnike seletuskirja märksõnade sõnum. Sõnum on nii hea, et esimese hooga annaks andeks ka nende asjade parandamise, mis pole katki olnudki.
Seletuskirja ennast lugedes koorub välja juba vähem roosiline pilt: ametnik on seadnud end moraalipolitseiniku rolli, seletuskirjas on üllatavalt palju demagoogiat ning meelevaldseid väiteid. Ka seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamise hea tava on tegijatele ebamugavana jalgu jäänud ja seda pole koostatud, eelnev arutelu ja avalikkuse kaasamine puudus täielikult ning eelnõu kannab meeletu tormamise pitserit, vupsti! üllatusmunana süsteemi ilmununa. Tekib tahtmine kirjutada EBAPROPORTSIONAALNE PÕHIÕIGUSTE RIIVE kahemeetriste tähtedega kuhugi eriti nähtavasse kohta….
Sissejuhatuses deklareeritakse: „Eelnõu kohaselt tehakse RelvS-is kiireloomulised muudatused, mis on vajalikud, et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisele, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsesside selgemaks ja operatiivsemaks muutmisele.“
Millised on need kiireloomulised muudatused, ilma milleta Eesti ühiskond hakkama ei saa?
Ilmselgelt ei saa tegu olla sellega, et Siseministeerium hakkas üleöö uskuma Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi otsuseid, et teatud punktid Relvaseaduses on vastuolus Põhiseadusega: viidatud otsused on aastatest 2010, 2011, 2013 sissejuhatuse all ning leheküljel 11 leiame viite ka otsusele aastast 2000. Relvaseadust on muudetud ka peale aastat 2013.
Võime järelikult olla kindlad, et Siseministeerium rutakalt riigi kodanikele midagi vabamalt lubama ei hakka, nii et „Samuti on oluline teha teatud eelnõuga kavandatavad muudatused RelvS-is esimesel võimalusel (nt Riigikohtu poolt PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätete muudatused).“ kõlab paremal juhul irooniliselt ja halvemal juhul demagoogilise jälgede segamisena.
Sissejuhatuses viidatakse Euroopa Komisjoni tegevuskavale ja räägitakse terrorismist, rändekriisist ja Venemaa sanktsioonidest, vajadusest tõhustada relvapoliitikat.
Millele siis viidatakse? Viide viib sellele samale pressiteatele, kust saab edasi üle-euroopalist kõmu tekitanud populistlikule relvadirektiivile, millele on kogutud Change.org petitsioonil üle 277 000 vastuallkirja, mis on saanud tagajalgadele spordi-, hobi- ja reservistide organisatsioone üle kogu Euroopa ning mille kohta Soome kaitseminister teatas, et puhtalt sellisel kujul seda nemad rakendama ei hakka. Vastuseisu on avaldanud ka mitmed teised riigid. Relvadirektiivile pole kahe käega alla kirjutama tõtanud isegi mitte Eesti poliitikud, kuigi arutelu selle rakendamise ja võimaluste ümber käib nii vaikselt, et laiema üldsuse jaoks võib see ka olemata olla.
Siseministeerium kas ei ole nende arengutega kursis ja toetub vastuolulisele relvadirektiivile, nagu oleks see juba vastu võetud ja ratifitseeritud, tavaline alusdokument nagu Tallinn 2020 strateegia või Erihoolekande arengukava 2014-2020 – või siis ignoreerib neid. Las koerad hauguvad, karavan Siseministeerium liigub edasi.
Kuulsa EL relvadirektiivi puhul on peetud kõige probleemsemaks tugevat populistlikust, kus teravate algpõhjustega tegelemise asemel – illegaalne relvaäri ja rahvusvaheline kuritegevus, kurjategijate vaba liikumine ja korrakaitsestruktuuride võimetus ja soovimatus kasutada adekvaatseid meetmeid – on relvade osas mugavalt toodud peasüüdlaste rolli legaalsed relvaomanikud. Seadusekuulekale inimesele ettekirjutuste tegemine on muidugi kordades mugavam, kui kurjategijate jahtimine, ja manitsemine tulusam – hoolimata sellest, et probleemide tõeliste algpõhjustega tegelemine on võimalik ka olemasoleva seadusandluse raames – vaja on selleks kõigest poliitilist tahet. Kuidas ”Citizens of the European Union rely on the national governments and EU to ensure their security” suurejoonelise eesmärgi rakendamine praktikas pseudoprobleemidega tegeledes õnnestub, näitab aeg.
Õnneks loeme märkustest, lehekülg 3: Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Hingan kergendatult.
Vaieldamatult on seletuskirja huvitavaim ja ametniku mõttemaailma paljastavaim punkt idee keelata enesekaitse eesmärgil enam kui ühe revolvri/püstoli omamine. Kui Maksu- ja Tolliamet näeb kõikjal maksupettureid ning väikeettevõtluse soodustamine maksupoliitika kaudu liigitatakse õudusunenägude valdkonda, siis Siseministeeriumi ametnikule viirastuvad kurjategijate hordid ning ülipüüdlikkusest püüab ta olukorda lahendada laiendades oma pädevusvaldkonda nii Kaitsepolitsei kui kiriku mängumaale.
Kurjakuulutavalt deklareerib ametnik: Arvestades, et tulirelv on ohtlik, tuleks nende omamist ja valdamist piirata ning võimaldada nende omamine üksnes vajaduspõhiselt. Kehtiv RelvS ei sätesta turvalisuse tagamiseks ette nähtud relvade piirmäära ja seetõttu soetatakse koju relvi huvist relvade vastu, mitte vajadusest lähtuvalt.
Ametnik on saanud pidama hetk enne seda, kui oleks dokumenti fikseerinud, et „kriminaalsest huvist relvade vastu“ – pastaka sai pidama, kuid mõte jäi alles.
Kuskohas on sätestatud, et huvi relvade vastu või relva isiklik esteetiline eelistus on halb ja kriminaalne, või et ametnik peaks seda kuidagi reguleerima? Kas mõttepolitsei ei pidanud olema orwellik utoopia, mitte kurb tänapäev? Kas meie ametnikel on see pädevus olemas, et nad võiksid liigse vaba aja korral täita ka ühiskondliku moraali- ja kombluspolitseiniku rolli?
Kui praegu võib relvaomanik otsustada ja valida näiteks revolvri ja püstoli vahel, suurema ja väiksema kaliibri, pehmema ja kõvema päästiku, täpsema ja ilusama relva vahel või lihtsalt mugavama või praktilisema ja odavama padruniga relva vahel, siis edaspidiseks on ametnik ära otsustanud, et selleks pole kasutajal õigust. Katoliku kiriku ajaloolise institutsiooni on üle võtnud Siseministeerium, kelle arust laskmine peab olema vähemalt sama ebameeldiv ja piinlik nagu hiliskeskaegne seksuaalelu, lubatud ainult misjonäripositsiooni analoog ning igasugune isiklik meeldimine sillutab teed hukatusse. Rääkimata sellest, et võiksite ise otsustada, kas tahaksite lasta koduaeda kontvõõraks tulnud metskulti .22 daamirevolvriga või millestki muust. Võite ju kolida linna ära, esimese Eesti juurde.
Nii nagu majapidamises on sageli mitu autot, vastavalt vajadusele – suurem ja parema läbivusega masin perega suvilas käimiseks ning väiksem linna vahel igapäevaseks liikumiseks ja võib-olla mõni haruldasem iludus pühapäevasõitudeks – on täiesti mõistlik omada ka mitut relva. Suur .45 APC kaliibriga püstol on raske ja aeglase kuuli tõttu enesekaitseks suurepärane valik, ent pargis tervisesporti tegevale sörkijale või muidu suvises riietuses inimesele varjatud kandmiseks suurte mõõtude ja kaalu tõttu selgelt ebasobiv. Sellistes oludes on sobiv näiteks kompaktne .380 kaliibriga püstol või revolver, lasketiirus harrastussportlasele aga laialt levinud 9×19 mm kaliibriga relv. Kui see eelnõu praegusel kujul läbi läheb, on järgmisena oodata seadust, millega lubatakse inimestel vaid ühe auto omamine ning rohkem kui 70kW võimusega autot võivad omada vaid professionaalsed motosportlased.
Vastuseta on küsimus, millal selline kognitiivne nihe on toimunud.
Enne eelnõu koostamist ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõuga kavandatavatel muudatustel puudub oluline mõju. Muudatuste mõju ulatus, avaldumise sagedus, sihtrühma suurus ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.
Kuidas niivõrd kardinaalse muudatuse puhul saab väita, et sel „puudub oluline mõju“?
Kuidas üldse jõuti sobiva piirmäära leidmisel numbrini 1? Miks mitte 7?
Mis on sellel kõigel pistmist terrorismi vastu võitlemisega?
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et inimese põhiõiguse – vaba eneseteostus – riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Kas see, et ühel inimesel on 19 relva või kokku 465 inimesel 3 või enam relva, on iseenesest alus ära keelata kõik järgnevad relvad, kui ilmselgelt see ei ole olnud piisavaks probleemiks 25 aasta jooksul? Kas see on tõepoolest ainuke sobiv ja töötav lahendus ning mille puhul täpselt?
Puudub statistika, mis näitaks, et juba kahe turvalisuse tagamiseks soetatud relva puhul tõuseb mingite probleemide esinemine hüppeliselt ning et see ei ole ega saa olla seotud spordi-ja jahirelvade omamisega või nendega kaasnevate nähtustega või mis sedastaks, et spordi- ja/või jahirelvade omamine on nende probleemide puhul välistavaks teguriks.
Pealegi, kui on tegu üksikisiku probleemiga, siis kas poleks kordades mõistuspärasem ka lahendada probleemi üksikisiku tasemel, mitte terve riigi seadusandlust muutes?
Ainus huvitavate andmetega statistiline väide: Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva. Kahjuks seda laiemalt ei sisustata ning selle seos seletuskirja ettepanekutega ja soovitud tulemuste saavutamistega jääbki saladuseks. Arvatavasti on numbrites sees ka sport- ja jahirelvad. Need võiks statistikast välja jätta, kuna ei puutu asjasse. Eelnõu autorid ei too välja kui palju kuritegusid on nende relvadega sooritatud. Arvestades, et seaduslikult soetatud relvade ballistilised andmed peaks politseil olemas olema, ei tohiks ka sellekohase statistika koostamine keeruline olla. Omakorda tuleks välja tuua kui palju neist relvadest kuulusid omanikule, kellel oli rohkem kui üks relv? Kui selgub, et mitme relva omanikelt kadunud või varastatud relvade (ja nendega sooritatud kuritegude) hulk on marginaalne, siis ei täida eelnõu oma eesmärki vaid on asendustegevus. Võib-olla oli see mõeldud hoopis dokumenti, mis peaks tegelema korterivarguste ennetamise kavaga?
Lk. 7 viidatud 3-1-1-14-97 ei räägi relvadest mitte midagi ega sedasta midagi järgnevast: Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-1-1-14-97, võib asuda seisukohale, et tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus, mis vajab kaitsmist. Näpukas? Paberi triikimisel kuuma triikrauaga nähtavale tulev salatekst?
Teine näpukas on leheküljel 28, kus kehtivaid relvalubasid on ühel real 30 000 ning järgmisel juba 28 000. Ei ole välistatud ka teiste näpukate leidumine.
Relvaloa taotlemise protsess erineb ka kardinaalselt supermarketist esmatarbekaupade ostmises ja „piiranguteta omandamine“ selle kohta kindlasti öelda ei saa. Tervisetõend, lasketest, teooriatest, esmaabi andmise oskus, varasem karistatus – kui piima ja leiva ostmine nõuaks kõike sama, käiksime poes kord kvartalis. Demagoogia õitseb seletuskirjas nagu noore neiu rõõsad põsed.
Vaimustust tekitab ka idee üleliigsete relvade realiseerimisest, seda enam, et selle rahalist mõju relvaomanikele pole peetud vajalikuks hinnata: „… tuleb üleliigsed relvad võõrandada enne relvaloa vahetamist. See tähendab, et mitme turvalisuse tagamise otstarbega relva omanikud võivad neid relvi käidelda kuni olemasoleva relvaloa kehtivuse lõpuni. Kui üleliigseid relvi ei õnnestu võõrandada enne relvaloa vahetamist, tuleb need RelvS-i § 44 alusel üle anda Politsei- ja Piirivalveametile. „
Mitte sõnagi relvade sundvõõrandamisest või muul moel maksumuse hüvitamisest – annad ära ja kõik. Sügavalt relvaomaniku isiklik probleem, et selle sätte jõustumisel ka teised peavad oma relvadest lahti saama kiirendatud korras küllastunud turul – tuleb ju leida sellised ostjad, kel ühtegi samal otstarbel soetatud relva poleks või loota, et esmakordse relvaloa taotlejate hulk mitmekordistub. Üks kahest – kas seaduskuulekas relvaomanik jääb ilma oma relvast (mis ei pruugi olla odav, rohkem kui 1000 EUR maksvaid relvi on küll ja küll) või tekib suur hulk esmase relvaloa taotlejaid ja värskeid relvaomanikke. Sellega aga jaotatakse sama hulk relvi lihtsalt laiemale ringile. Kas see on eelnõu eesmärk?
Muudatus puudutab isikuid, kellel on relv üksnes turvalisuse tagamise eesmärgil. Selliseid isikuid on praegu ligikaudu 2600, ütleb lk. 30. Piiratud tsiviilkäibega relvi on registris aga 66 000, jagatuna umbes 28 000 relvaloa ning 1700 paralleelloa vahel.
Varasemast ei andnud kuidagi välja lugeda, et piirangust vabastatakse need, kel kas spordi- või jahi tarbeks on mingi teine relv olemas, vaid et mõjutab kõiki, kel vähemalt kaks turvalisuse tarbeks soetatud tulirelva. Et tegu ei ole ajutise iseloomuga piiranguga, avaldab see mõju kõigile tulevastele relvaomanikele ja nende vabadusele osta ja kasutada relva ning hinnata selle sobivust enda jaoks. Enesekaitseks kasutatava relva sobivus ei ole vähem oluline kui sportrelva oma, sest kasutaja paneb sellele oma ja lähedaste elu ja tervise säilitamise vastutuskoorma. Miks just enesekaitseks hangitud relvad eraldi välja valitakse, samuti ei selgu: põhimõtteliselt saab ju korraldada inimesed ka sporti tegema ühe väljavalitud relvaga, ehk jahti pidama.
Novembris hukkus 9 jalakäijat – viie aasta traagilisim tulemus, ütleb maanteeameti esindaja. Kas näeme varsti eelnõud, mis keelab teise auto omamise? Kümned hukkunud aastas, igal aastal, võiks olla vähemalt sama väärtustatud elu hinnaga kui relva läbi hukkunud. Palju neid ongi nüüd 5 aasta lõikes võrreldes autoõnnetuses hukkunutega, kui maha võtta enesetapud, sh politseinikud?
Eelnõuga muudetakse praegu kehtiv relvaseadus oluliselt rangemaks ja seda ei saa kuidagi pidada väikeseks mõjuks, mida tohiks kiireloomuliselt menetleda. Seda enam, et seni on Siseministeerium saatnud avalikkusele hoopis vastupidiseid sõnumeid. Näiteks 31.10.2014 Sakala artiklis „Nõuniku hinnangul on relvaseadus piisavalt range“ kinnitab Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Tarmo Pruuli (seletuskirja kohaselt sellesama eelnõu autor), et Eesti relvaseadus on üsna range ning nõudlikumaks muutmisega mingit efekti ei saavutataks. Tsitaat: «Kui relvaomanik sellest kinni peab ja relva ohutuse eest hoolitseb, on ka õnnetuste juhtumise ja relva valedesse kätesse sattumise risk väike.»
Eelnõust ei selgu, kuidas ja mille alusel on umbes ühe aasta jooksul Siseministeeriumi hinnang nii kardinaadselt muutunud, et nõuaks relvaseaduse kiireloomulist muutmist.
Küsimused, mis seletuskirja lugemisest tõusevad, lausa karjuvad vajadusest seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse korraliku rakendamise järele. Mitte kodanik ei pea põhjendama söögi alla ja peale, et ta pole kalkun, vaid seaduselooja ära näitama, miks ja mil moel tema ette pandud muudatused vajalikud ja head oleksid riigi kodanikule. Seda, et vaikimine ja segaste sõnumite edastamine on halb poliitika, on viimase kahe aasta elava debati aineseks olevate teemadega juba küllalt nähtud.
Mitte formaalset kaasamist pole vaja, vaid tegelikku.
Seniks aga lohutage end teadmisega, et inimene, kes seletuskirja järgi näib olevat olnud seotud nende pärlite väljatöötamisega, kommenteerib seda sotsiaalmeedias nii:
Palun tõstke käsi, kes on enese ja
vara kaitseks pidanud relva kasutama. Tõsi. Ka sportrelvad peaksid olema
vaid neil, kes on aktiivsed sportlased ning osalevad võistlustel.
Kuna sporditulirelvade regulatsiooni
oluliselt ei muudatud (va laskemoona piirmäär), siis hetkel pole seda
diskusiooni mõtet pidada.
Põhjendada enam vaja pole, sest lõppeb
politseile väljamõeldud lugude rääkimine. Kui ikka vaja ennast kaitsta,
siis piisab ühest relvast. Ehkki Eesti tingimustes on ka selle vajadus l
arusaamatu.
Inimesed ostavad arusaamatutel põhjustel hunnikutes relvi kokku.
Ametnik on rääkinud teie kõigi eest. Süüdi ilma kohtuotsuseta.
Allikas: https://lasemaha.wordpress.com/2015/12/21/suudi-ilma-kohtuotsuseta/
_______________
Lugege lisaks SIIT.
M.I. Read more...
reede, 25. detsember 2015
MATTI ILVES: JÕULUÕHTU JUMALATEENISTUSEST
Eriti meeldis kohalike laste jõuluteemaline etendus, mida täiendasid väärikalt kohalikud laste- ja täiskasvanute koorid. Ühesõnaga, oli tore ja nii nagu traditsiooniline jõuluõhtu jumalateenistus olema peab.
Lõpu eel luges Haapsalu linnapea ette president T.H. Ilvese läkituse meie inimestele. Esiteks kippus Ilves vähendama usu ja Jõulute tähendust meie elus, üteldes: "Helgete jõulude sisu ei ole vaid valges lumes, mida me tänavu paraku ei näe, see on ennekõike meis endis..." ja seda kõike suurte usupühade puhul. Mida muud saigi oodata ühelt meie riigi, rahva ja ka ristiusu hävitajalt.
Siis jõudis president juba igas esinemises või läkituses tuttava teema, eestlaste hurjutamise juurde. Seekord võttis ta jälle teemaks väidetava vihakõne: "Ometi just hea sõnaga saavutame palju enamat kui kurja kõnega, mis täidetud vihaga. Kurjadele sõnadele võivad järgneda vihased teod ning siis juba hoolimatu, kuri ja sissepoole vaatav ümbruskond." Täendab, "vihakõnele" järgnevad ilmtingimata vihateod (kuriteod) ja loogiliselt edasi sõnu arendades võime ütelda, et mida rutem me vihakõnelejad ühiskonnast isoleerime, seda parem.
Kartsin, et järgnevalt võtab Ilves üles samasooliste teema, aga seda ta õnneks seekord ei teinud.
Sellest hoolimata jättis Haapsalu jõuluõhtu jumalateenistus väga hea ja kustumatu mulje.
Eesti Leegioni Sõprade Klubi: Me ei unusta!!!
vastutuse oma rahvuse, keele ja kultuuri ees.
Hoitakse eemale oma Sangarite pühadest ja viimsetest puhkepaikadest, eelistatakse võõraste huve omadele, kummardatakse võõraid puuslikuid ja valitsejaid.
Omast on tehtud tabu ja rahvusest tahetakse teha äbarikud. ELSK kutsub üles eestlasi minema sõnade pealt tegudele, mis tähendab, et olgem ka tegudes eestlased ja ja jäägem nendeks, kandes oma esiisade au ja uhkust.
Kasvatage oma lapsi eestluse vaimus, olge neile ise selles eeskujuks. Ärge laske rohtuda teesid pühadesse paikadesse, külastage oma Sangareid siis kui nad teile meenuvad, mida tihedamini, seda parem. Need olid mehed, kes seadsid kompromissitult esikohale oma rahvuse ja selle püsimajäämise huvid, kandes ise rasket ohvrit. Meenutagem, austagem, mäletagem ja viigem Nende - EESTIMAA PARIMATE POEGADE - vaimu edasi!!!
Süüria mässulisi ei saa jagada mõõdukateks ja islamistideks
Süürias on kümneid tuhandeid äärmusislamiste,
kes lõikaksid kasu sunniitliku äärmusrühmituse Islamiriik (IS)
hävitamisest ja oleksid valmis tõusma selle asemele, selgus teisipäeval
Suurbritannias baseeruva mõttekoja The Centre on Religion &
Geopolitics raportist, mida vahendasid Yle ja BNS.
Mõttekoja hinnangul on mässuliste jagamine mõõdukateks ja terroristideks võimatu.
Kolmandik Süüria mässuliste rühmitustest toetab sama ideoloogiat, kui IS ja nendesse kuulub kokku pea 100 000 võitlejat. Mõttekoda uuris raportiga seoses lähemalt 48 mässuliste rühmitust. Suurem osa neist järgib salafistide-džihadistide või islamistide ideoloogiat ning 23 protsendil on üldse määratlemata väärtused.
Suurem osa neist rühmitustest on seotud Vaba Süüria Armeega (FSA). Ühiseks eesmärgiks on kõigil vaid president Bashar al-Assadi kukutamine.
Kõik eelpoolmainitud rühmitused on valmis võitlema kõrvuti kõige hullemate äärmuslastega ja kiidaksid kõige tõenäolisemalt heaks islamistliku lahenduse Süüria kodusõjale.
Ülejäänud raportis vaadeldud rühmitused on kas kurdinatsionalistid või erinevad omakaitseväeüksused.
Suurimad salafistide-džihadistide rühmitused on praegu Ahrar al-Sham, Jabhat al-Nusra ehk Al-Nusra Rinne, Jaish al-Islam ja Liwa al-Umma.
Briti julgeolekukonsultatsioonidega tegelev mõttekoda IHS Jane’s teatas esmaspäeval, et nende hinnangul kaotas sunniitlik äärmusrühmitus Islamiriik (IS) 2015. aastal 14 protsenti hõivatud aladest. Arengud on andnud märkimisväärse mainehoobi islamiliikumisele, mille eesmärgiks on hoida, kindlustada ja laiendada nõndanimetatud kalifaati.
Allikas: http://uueduudised.ee/suuria-massulisi-ei-saa-jagada-moodukateks-ja-islamistideks/ Read more...
neljapäev, 24. detsember 2015
kolmapäev, 23. detsember 2015
MATTI ILVES: EUROOPA LIIT VÕIB KEELUSTADA GENEALOOGIA SELTSID
Kuna sugupuu uurimine pidi olema ELi uue isikuanmete range kaitsmisega ja uue andmekaitsedirektiiviga välistatud ning vastuolus. Seega võib Soomes lõppeda genealoogia ja perekonna ajaloo uurimine. Samuti leidas ka Soome Pereorganisatsioonide Keskliit hiljuti, et andekasitsedirektiiviga ette nähtud isikuandmete töötlemine on põhjendamatult range ja ähvardab lausa ühiskondades väljakujunenud ajalooliste ning genealoogiliste teaduste uurimist.
Selline E Liidus vastuvõetav uus andmekaitsedirektiiv ei ole sugugi mitte juhus. Sest kui keelatakse inimeste sugupuude uurimine ja nende andmete avaldamine, siis on inimesi kergem muuta ajalootuks ja rahvusetuks massiks.
Kasutatud allikas: http://www.verkkouutiset.fi/kotimaa/sukukirjat-4252 Read more...
Maksumaksjate liit viis kuluhüvitiste asjas kriminaalmenetlusest keeldumise kohtusse
Eesti Maksumaksjate Liit (EML) vaidlustas Tallinna
ringkonnakohtus riigiprokuratuuri poolt kuluhüvitiste asjas
kriminaalmenetluse alustamata jätmise ning taotleb selle ebaseaduslikuks
tunnistamist ja tühistamist.
Riigiprokuratuur jättis läbi vaatamata EML-i kaebuse
kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamiseks ning asus
seisukohale, et kaebuse võib esitada vaid kannatanu, kelleks on
riigiprokuratuuri hinnangul riigikogu kantselei.Liit leiab seevastu, et kannatanuks saab kriminaalmenetluse seadustiku järgi lugeda füüsilise või juriidilise isiku, kuid riigikogu kantselei ei ole neist kumbki.
Liit märkis, et samuti puudub sel ametiasutusel järelevalve või muu sarnane pädevus ning tegemist on riigikogu toetava ja teenindava asutusega.
"Riigiprokuratuuri seisukoht toob kaasa olukorra, kus ametnikud või ka riigikogu liikmed saaksid ise otsustada, kas nad käituvad õiguspäraselt ning ükski isik ega isikuid koondav ühendus ei omaks selles küsimuses kaebeõigust, sh õigust kohtu poole pöörduda," märkis liit.
EML tõdes, et paljudel juhtudel ei eeldagi kuriteokoosseisud karistusseadustiku järgi kindlat kannatanut.
"Tegude puhul, millega kahjustatakse kas avalikku usaldust või näiteks konkurentsi, ei saa rääkida konkreetsest kannatanust. Sellest hoolimata võib kaebuse esitajal olla puutumus või huvi, mis väärib kaitset," kinnitas liit.
Maksumaksjate liit on mittetulundusühing, mille üheks põhikirjas seatud eesmärgiks on kaitsta maksumaksjate õigusi ja huve ning just oma põhikirjas sätestatu tõttu on EML esitanud kuriteoteate ja kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamiseks.
Read more...
teisipäev, 22. detsember 2015
Valgeid jõule!
Head eesti inimesed, kes te olete andnud oma toetuse massimmigratsiooni vastases võitluses!
„Võidad sekundi, kaotad elu!” ehk EKRE valitsusseminekust
Parim viis EKRE põhja lasta on kutsuda ta valitsusse – PRAEGUSSE valitsusse! – enne kui hilja. VÕIMURITELE hilja.
Eesti Konservatiivse Erakonna (lüh. EKRE) toetajaskond ja seeläbi ka mõjukus suureneb pidevalt. Ametlikult on EKRE küll veel Riigikogu pesamuna – väikseima esindusega parlamendipartei – , kuid tegelikult enam mitte. Kui erakorralised parlamendivalimised toimuks nüüd, siis saaks EKRE kordades rohkem hääli (ja ka saadikukohti) kui sai 2015. aasta märtsis toimunud, korralistel valimistel. Valitsusliitu kuuluvatele erakondadele see tulevikuväljavaade vaevalt heameelt teeb. Mis sest, et nad on oma abitu tegutsemisega Euroopat räsiva rahvasterändamise ajal selle jõujoontemuutuse ise tekitanud.
EKRE kui „segav faktor” tuleks valitsuserakondadel niisiis ära nullida. Kuidas seda aga teha? Peavooluajakirjanduse abil enam ei saa, kuna kõik EKRE-vastased laimurünnakud ajakirjanduses on selle erakonna pooldajaskonda vaid kasvatanud. Paljudele inimestele, kes seni EKRE suhtes kõhkleval seisukohal olnud, piisab EKRE poolele üleminekuks sellestki, kui nad näevad, kui rumalad ja/või alatud on need tegelased, kes EKRE-t ründavad. Eesti on ju väike, kellegi juhmus ega kaabaklikkus ei jää siin ju saladuseks. (Piisab sellestki, kui meenutada, millised olevused tänavu kevadel ja kevadsuvel Jaak Madisoni vahulsui materdasid.)
Rahvasteränne Euroopasse on võtnud peavooluajakirjanduselt võimaluse EKRE-t rünnata selleski küsimuses, sest pea kõik EKRE sellealased ennustused ja hoiatused on osutunud paikapidavaks.
Mida siis selles, võimuparteide jaoks üha ebameeldivamaks muutuvas olukorras, teha?
Parim ja ühtlasi ainus lahendus on… kutsuda EKRE valitsusse! NB! praegusse valitsusse. Sest selles on võimalus reegleid kehtestada veel Reformierakonnal. Tulevase valitsuse moodustamisel võib olla samas rollis juba EKRE.
Kui oleksin Reformierakonna niiditõmbaja, siis teeksin äsjamainitud otsuse kindlasti. (Niiditõmbaja sellepärast, et kõigi väliste märkide põhjal otsustades, on Reformierakonna juhtkond kõike muud kui teovõimeline. Nimetet juhtkonna käitumine rahvasterände ajal on seda tõestanud korduvalt ja üliveenvalt. Seega peab seda erakonda juhitama väljastpoolt.)
Algatuseks laseksin kindlasti peavoolumeedias ilmuda arvamusavaldustel, mis ei pea EKRE-t enam paariaks, vaid vihjavad ta võimalikule valitsuskõlblikkusele. Kas või nii, nagu tegi 12. detsembril 2015 majandusleht „Äripäev”, mis artiklis „EKRE saab valitsusse” täiesti tõsimeeli kirjutas sellest, et EKRE valitsussepääs on vaid ajaküsimus.
Võimurite kasu EKRE valitsussepääsust
EKRE kutsumine valitsusse lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Vaadelgem alljärgnevalt neid „kärbseid” ühekaupa.
Esiteks, see samm seoks kinni EKRE käed ja topiks kinni EKRE suu. Ühesõnaga: taltsutaks EKRE ära. Siis ei saaks EKRE enam arvustada valitsuse abitut ja kohati lausa kuritegelikku asjaajamist, vaid peaks osa sellest võtma ka enese kanda. EKRE juhid asuks kohe rääkima „poliitikast kui kompromissidekunstist”, vajadusest „leida ühisnimetaja” ning õigustama oma tegevust rahvatarkusega „parem pool muna kui tühi koor”. Jalamaid avastaks rahvuskonservatiivide juhid, et EKRE-l „on arvatust suurem ühisosa” nii Reformierakonnaga kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.
EKRE lastaks ligi suuremale osale riigieelarvest kui seni. Samuti leitaks EKRE tähtsatele ja natuke vähemtähtsatele tegelastele senisest rohkem „sooje kohti”. Kui mõni kiirest rikastumisest liigõhinasse läinud EKRE-lane siis vahele võetakse, jäetakse see „suure kella külge” panemata, kuid seotakse EKRE suu ja käed sedasi veelgi rohkem kinni.
Kõige selle tagajärjel loobuks EKRE oma senisest vastuseisust ebaseaduslike immigrantide asustamisele Eestisse, taanduks põhimõttest „Eesti kvoot on null!” ning asuks rääkima, et vastu ollakse vaid piiramatule sisserändele, piiratud ja kristlaste sisserändele aga mitte.
Teiseks (ja see tuleneb otseselt esimesest punktist) peatataks sel moel EKRE toetajaskonna ning seeläbi mõjukuse kasv. Kui eestimeelsed valijad näevad, kellega EKRE „leivad ühte kappi” on pannud, siis nad pettuvad ja otsivad endale uue lemmiku. EKRE muutub seepeale aga Reformierakonnast sama sõltuvaks kui on praegu Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL).
Kolmandaks, EKRE abil vahetataks välja ning seeläbi „pandaks paika” praeguse valitsuse nõrgim erakond – IRL. Viimase „paikapanekust” on huvitatud nii Reformierakond kui – Partsi-kriisi valguses – ka sotsiaaldemokraadid. See toimuks seda kergemini, et paljud IRL-i selgrootuses pettunud valijad on niigi läinud EKRE poole üle ning pole üldse kindel, et IRL järgmistel parlamendivalimistel ilma häältelugemisserverit kontrolliva erakonna abita valimiskünnise ületaks.
EKRE-l tasub etturivõidule eelistada lipuvõitu
Kokkuvõtteks: Reformierakonna jaoks kõige kasulikum oleks kutsuda EKRE valitsusse nii ruttu kui võimalik, EKRE jaoks kõige kasulikum aga lükata valitsusseminekut edasi kuni selle ajani, mil jõujooned Eesti poliitikamaastikul on muutunud hoopis teiseks: selliseks, mis on EKRE-le hulga soodsamad kui praegused ja võimaldavad moodustada valitsuse juba ilma kurja juuri – Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate – kaasamata. (Kõigi ülejäänud erakondadega leidub koostöö osas läbirääkimiseks EKRE-l siiski piisavalt kokkupuutepunkte.)
Malekeelt kasutades võiks seda sõnastada nõnda: kohese etturinoppimise asemel on arukam valmistada rünnak hoolikalt ette ning noppida siis juba vastase lipp või panna vastasele koguni matt.
Kärsitus tuleb selle juures kindlasti kahjuks, arukus ja kaalutlevus aga kasuks.
Lähikuud, hiljemalt -aasta peaks näitama, kes on Eesti poliitikas käiva malepartii jätkamisel edukam. Nii et: jälgigem mängu!
TÕNU KALVET
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/et/artiklid/203-2015-12-22-06-36-27
Read more...
Eesti Konservatiivse Erakonna (lüh. EKRE) toetajaskond ja seeläbi ka mõjukus suureneb pidevalt. Ametlikult on EKRE küll veel Riigikogu pesamuna – väikseima esindusega parlamendipartei – , kuid tegelikult enam mitte. Kui erakorralised parlamendivalimised toimuks nüüd, siis saaks EKRE kordades rohkem hääli (ja ka saadikukohti) kui sai 2015. aasta märtsis toimunud, korralistel valimistel. Valitsusliitu kuuluvatele erakondadele see tulevikuväljavaade vaevalt heameelt teeb. Mis sest, et nad on oma abitu tegutsemisega Euroopat räsiva rahvasterändamise ajal selle jõujoontemuutuse ise tekitanud.
EKRE kui „segav faktor” tuleks valitsuserakondadel niisiis ära nullida. Kuidas seda aga teha? Peavooluajakirjanduse abil enam ei saa, kuna kõik EKRE-vastased laimurünnakud ajakirjanduses on selle erakonna pooldajaskonda vaid kasvatanud. Paljudele inimestele, kes seni EKRE suhtes kõhkleval seisukohal olnud, piisab EKRE poolele üleminekuks sellestki, kui nad näevad, kui rumalad ja/või alatud on need tegelased, kes EKRE-t ründavad. Eesti on ju väike, kellegi juhmus ega kaabaklikkus ei jää siin ju saladuseks. (Piisab sellestki, kui meenutada, millised olevused tänavu kevadel ja kevadsuvel Jaak Madisoni vahulsui materdasid.)
Rahvasteränne Euroopasse on võtnud peavooluajakirjanduselt võimaluse EKRE-t rünnata selleski küsimuses, sest pea kõik EKRE sellealased ennustused ja hoiatused on osutunud paikapidavaks.
Mida siis selles, võimuparteide jaoks üha ebameeldivamaks muutuvas olukorras, teha?
Parim ja ühtlasi ainus lahendus on… kutsuda EKRE valitsusse! NB! praegusse valitsusse. Sest selles on võimalus reegleid kehtestada veel Reformierakonnal. Tulevase valitsuse moodustamisel võib olla samas rollis juba EKRE.
Kui oleksin Reformierakonna niiditõmbaja, siis teeksin äsjamainitud otsuse kindlasti. (Niiditõmbaja sellepärast, et kõigi väliste märkide põhjal otsustades, on Reformierakonna juhtkond kõike muud kui teovõimeline. Nimetet juhtkonna käitumine rahvasterände ajal on seda tõestanud korduvalt ja üliveenvalt. Seega peab seda erakonda juhitama väljastpoolt.)
Algatuseks laseksin kindlasti peavoolumeedias ilmuda arvamusavaldustel, mis ei pea EKRE-t enam paariaks, vaid vihjavad ta võimalikule valitsuskõlblikkusele. Kas või nii, nagu tegi 12. detsembril 2015 majandusleht „Äripäev”, mis artiklis „EKRE saab valitsusse” täiesti tõsimeeli kirjutas sellest, et EKRE valitsussepääs on vaid ajaküsimus.
Võimurite kasu EKRE valitsussepääsust
EKRE kutsumine valitsusse lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Vaadelgem alljärgnevalt neid „kärbseid” ühekaupa.
Esiteks, see samm seoks kinni EKRE käed ja topiks kinni EKRE suu. Ühesõnaga: taltsutaks EKRE ära. Siis ei saaks EKRE enam arvustada valitsuse abitut ja kohati lausa kuritegelikku asjaajamist, vaid peaks osa sellest võtma ka enese kanda. EKRE juhid asuks kohe rääkima „poliitikast kui kompromissidekunstist”, vajadusest „leida ühisnimetaja” ning õigustama oma tegevust rahvatarkusega „parem pool muna kui tühi koor”. Jalamaid avastaks rahvuskonservatiivide juhid, et EKRE-l „on arvatust suurem ühisosa” nii Reformierakonnaga kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.
EKRE lastaks ligi suuremale osale riigieelarvest kui seni. Samuti leitaks EKRE tähtsatele ja natuke vähemtähtsatele tegelastele senisest rohkem „sooje kohti”. Kui mõni kiirest rikastumisest liigõhinasse läinud EKRE-lane siis vahele võetakse, jäetakse see „suure kella külge” panemata, kuid seotakse EKRE suu ja käed sedasi veelgi rohkem kinni.
Kõige selle tagajärjel loobuks EKRE oma senisest vastuseisust ebaseaduslike immigrantide asustamisele Eestisse, taanduks põhimõttest „Eesti kvoot on null!” ning asuks rääkima, et vastu ollakse vaid piiramatule sisserändele, piiratud ja kristlaste sisserändele aga mitte.
Teiseks (ja see tuleneb otseselt esimesest punktist) peatataks sel moel EKRE toetajaskonna ning seeläbi mõjukuse kasv. Kui eestimeelsed valijad näevad, kellega EKRE „leivad ühte kappi” on pannud, siis nad pettuvad ja otsivad endale uue lemmiku. EKRE muutub seepeale aga Reformierakonnast sama sõltuvaks kui on praegu Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL).
Kolmandaks, EKRE abil vahetataks välja ning seeläbi „pandaks paika” praeguse valitsuse nõrgim erakond – IRL. Viimase „paikapanekust” on huvitatud nii Reformierakond kui – Partsi-kriisi valguses – ka sotsiaaldemokraadid. See toimuks seda kergemini, et paljud IRL-i selgrootuses pettunud valijad on niigi läinud EKRE poole üle ning pole üldse kindel, et IRL järgmistel parlamendivalimistel ilma häältelugemisserverit kontrolliva erakonna abita valimiskünnise ületaks.
EKRE-l tasub etturivõidule eelistada lipuvõitu
Kokkuvõtteks: Reformierakonna jaoks kõige kasulikum oleks kutsuda EKRE valitsusse nii ruttu kui võimalik, EKRE jaoks kõige kasulikum aga lükata valitsusseminekut edasi kuni selle ajani, mil jõujooned Eesti poliitikamaastikul on muutunud hoopis teiseks: selliseks, mis on EKRE-le hulga soodsamad kui praegused ja võimaldavad moodustada valitsuse juba ilma kurja juuri – Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate – kaasamata. (Kõigi ülejäänud erakondadega leidub koostöö osas läbirääkimiseks EKRE-l siiski piisavalt kokkupuutepunkte.)
Malekeelt kasutades võiks seda sõnastada nõnda: kohese etturinoppimise asemel on arukam valmistada rünnak hoolikalt ette ning noppida siis juba vastase lipp või panna vastasele koguni matt.
Kärsitus tuleb selle juures kindlasti kahjuks, arukus ja kaalutlevus aga kasuks.
Lähikuud, hiljemalt -aasta peaks näitama, kes on Eesti poliitikas käiva malepartii jätkamisel edukam. Nii et: jälgigem mängu!
TÕNU KALVET
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/et/artiklid/203-2015-12-22-06-36-27
EI Pagulastele: Jaapan pagulasi vastu ei võta!
Jaapani peaminister ütles, et neil on palju muid siseriiklikuid asju, millele oma tähelepanu suunata (nt sündimuse tõstmine), enne kui immigratsioonist üldse juttu teha. Eelmisel aastal andis Jaapan asüüli 11 inimesele (5000 taotlejast).
Allkas: Facebook
Read more...
esmaspäev, 21. detsember 2015
Mart Helme: massiimmigratsiooni mahitajad väärivad hukkamõistu
Haapsalus toimus täna meeleavaldus valitsuse migratsioonipoliitika ja pagulaste vastuvõtmist korraldava MTÜ Pagula tegevuse vastu. Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme ütles meeleavalduse avakõnes, et hukkamõistu väärivad MTÜ-d ja sihtsutused, mida rahastavad Euroopa Liidu institutsioonid ja mis on kutsutud ellu vaid selleks, et immigrante eestlastele armsaks muuta. „Kurvastav on see, et seal, kus on lootust eurorahadele käppa peale panna, hakkavad kohe tiirutama šaakalid. Teisiti ei ole võimalik nimetada kõiki neid MTÜ-sid ja sihtasutusi, mis tegelevad meile pagulaste armsaks muutmisega,“ ütles Helme.
„Ma ei usu, et nende MTÜ-de ja sihtasutuste inimesed südames niiväga sallivad on ja armastavad erivärvi inimesi. Nad armastavad hoopis erivärvilisi rahakupüüre.“ Helme osutas, et nõukogude ajal suhtus eesti rahvas põlglikult kollaborantidesse, kes oli läinud okupatsioonivõimude teenistusse. “Nüüd me näeme nende MTÜ-de ja sihtautuste näol tekkimas uut kollaborantide seltskonda, keda ei huvita, mis saab eesti rahvast. Neid huvitab ainult see, kuidas saada eurorahale küüned taha.” Helme sõnul on see, et hetkeseisuga pagulased Eestisse tulla ei taha, Konservatiivse Rahvaerakonna tubli töö tulemus. „See on tänu sellele, et oleme järjekindlalt üle Eesti korraldanud meeleavaldusi ning öelnud välja, et me ei soovi siia võõraid sellises koguses, mis ei võimaldaks meil enam säilitada Eestit Eestina.“
Külma duššina mõjus Helme jutu taustal eurosaadik Urmas Paeti tänane intervjuu, kus ta ütles, et Kreekas ja Itaalias viibinud immigrandid on sealt juba lahkunud heaoluriikidesse Saksamaale ja Rootsi ning ilmselt Eestisse ei tulegi. Küll aga soovitas Paet hakata selle asemel immigrante Eestisse tooma otse Jordaania, Liibanoni ja Türgi pagulaslaagritest: “Kui EL loob võimaluse taotleda asüüli juba nendes laagrites ning positiivse otsuse korral on inimeste ees võimalus saada Euroopas varjupaika näiteks Eestis, Lätis või Rumeenias või üldse mitte Euroopasse pääseda, siis kindlasti pigem valitakse esimene võimalus,” rääkis Paet. Kelle huvides Paet sellist oma rahva suhtes vaenulikku ideed propageerib pole teada, kuid ilmselt jagatakse antud suuniseid Euroopa Komisjonist, et lõhkuda rahvusriikide patriootlikud mõtteviisid. Uute Uudiste meelest tuleb aga sellistele rumalatele “ettepanekutele” igati vastu seista.
UU
Allikas: http://uueduudised.ee/mart-helme-massiimmigratsiooni-mahitavad-mtu-d-ja-sihtasutused-vaarivad-hukkamoistu/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
