Intervjuu Einar Laignaga
Einar Laiqna karm-kütkestav Sõdalase-kuju kõrgub juba aastaid meie esmapilgul juurtetu, "Lääne pahedele" kergeks saagiks langenud vabariigi kohal otsekui elav süüdistus kaasmaalaste, isekusele, jõuetusele, mõttelaiskusele või lausa juhmusele. Nü mõnigi meist on end küllap siniseks vihastanud, kui pidanud vaatama sellest ärritavast peeglist oma viltusse näkku. Aga ilma ka ei saa - ikka kisub kuulama-vaatama kedagi, kelle jõulisus ja terav mõistus tahes-tahtmata kütkestavad. Ja Laigna on rahva seas nõutud mees. Kultuuris on ikka isiksusi, kellelt võltsus või võhiklikkus kohemaid paraja keretäie saavad (mõnikord ehk liigagi karmi). Nii said variserid Kristuselt korduvalt kolki, nii on inimeste endatähtsus saanud pika puuga Vigala Sassilt ja nii on nende endaupitamisel küllap ristipõiki ees, mõõk käes, ka Eesti armee peainspektor, major Laigna, kellest parematel aegadel mõnes paremas paigas või(nu)ks saada Sõdur-Kuningas. Sest eestlane, arvab Laigna, on täna alles liiga ebaküps, et pälvida Kuningriiki. Enne tuleb käia lõpuni "teekond küpse mehelikkuse lätetele".
E.L: Tegelikult ei ole minu maailmavaates midagi skandaalset. See on klassikalise Euroopa kultuuri sajandeid kehtinud püsialused. Ma ei pea ennast intelligendiks, kes kritiseerib, krimpsutab nina kõige üle, mida maailmas on tehtud - nagu see on omane meie humanitaarintelligentidele. Ükski asi maailmas neile ei kõlba. Kes on neid pannud kohtunikuks maailma kultuuride ja ajaloo üle? Kas nad üldse annavad endale aru, mida tähendab ühe kultuuri ja riigi ülesehitamine ajaloos? Kui nad kõike kritiseerivad, tuleks nende käest küsida: mida nad ise välja pakuvad, mille peale võiks elu üles ehitada? Ma olen teoinimene, kellele teooria tähendab väljakutset teoks - mitte lobisemist! Käsitöölisena, sepana rakendan ma ellu seda, mida ma keskaja käsitööst ja kunstidest olen uurinud. "Kui tahad ühte asja tundma õppida, siis tee seda!" (Aguino Thomas). See puudutab ka riigiteooria ja riigi ülesehitamise suhet - see käib kõigi asjade kohta.
Einar Laigna: Tänane kristlus on kahvatu vari oma kunagisest väest ja jõust
P.L: Olete rääkinud Kristusest kui Pantokraatorist, Võitjast - kes isegi ristil on võiduka näoga - mitte kui sellele maailmale otsekui kaotanud olendist...?
E.L: See on sügav teoloogiline, ka filosoofiline küsimus, selles on elu müsteerium leidnud oma lõpliku täiuse inimkultuuri jaoks. Kristlus on religiooniloo lõpp selles mõttes, et ta on ilmutuse lõpp. Sellega on antud inimesele jumalik mõõde - mida inimene on alati tahtnud olla. Jumalikustumine on ju inimese maania, inimene tahab Jumal olla, ja selles mudelis, selles arhetüübis kristlikus kultuuris Kristuse isiku läbi on antud ainuke võimalus Jumalaks olemisele. Aga see baseerub kogu varasemal kultuuritraditsioonil, ja siin peaksime siis rääkima kõigepealt Kangelasest.
Kes on Kangelane? Vana-Kreeka hellenistlikus kultuuris, kus oli eriti kõrge kangelasekultus ja polüteistlik maailmakäsitlus, olid Jumalad need, kes ei sure. Järelikult ei ole jumalatel ka surmahirmu. Järelikult ei saa Jumal olla Kangelane. Ainult inimene saab olla Kangelane, sest inimene peab jumalikustumiseks ületama teatud piirid, milleks viimselt on surm. Kangelane on siis inimene, kes kõrgema ideaali nimel on suuteline end ohverdama. Järelikult Kangelane on see, kellel on bioloogilise, füüsilise elu säilitamisest kõrgemad väärtused. See jutt ärgu kõlagu ülepakkumisena või minevikuromantikasse kuuluvana. Võtame eesti kaitseväelase truudusvande, tõotuse. Ka selles on öeldud, et kaitseväelane kohustub põhiseadusliku korra ja Eesti riigi huvide eest vajadusel ohverdama oma elu. Seega ei ole siin mingit muutust Vana-Kreeka või mis tahes teise mi-nevikuühiskonnaga võrreldes. Kõik variseb kokku siis, kui inimese ainsaks väärtuseks jääb ainult säilitada oma elu ükskõik mis hinnaga. Siis on kõik läbi. Kui aga inimene seab piiri - siitmaalt! -, siis püsivad kultuuriväärtused, püsib inimühiskond. Siin on see põhimurde-punkt ja selle koha pealt Kristus inimesena pidi olema Kangelane. Ta pidi kõigepealt inimese saatust kandma. Ta ei rääkinud, et elu on kannatus ja ärge virisege, ise niiöelda oma käed puhtaks pühkides, vaid Ta võttis ise inimeseks olemise kannatuse kõige rängemal kujul enda peale. Ja sellepärast ristisurm ongi sisuliselt võit, et selle kannatuse ja martüüriumi läbi on kõik pööratud hoopis vastupidiseks. Sellepärast romaani kunstis - mis oli väga jõuline ja võimas aeg - , kujutatakse Kristust majesteetliku Jumalana. Aga majesteeti kujutatakse jumaliku majesteedina. Nii et maapealne võim kui taevase võimu sümbol siin peab olema kantud samadest väärtustest.
Konstantinus Suure ja teiste keisrite pildid meenutavad väga Kristust romaani kirikute apsiididelt. Nad on ühesama näoilmega. Neis väljendub Pantokraator. Valitseja teab, et ta esindab jumalikku seadust maailmas ja Kristus ei ole mitte mingisugune virisev, hale kuju, mille sektantlus ja viimased sajandid Temast on teinud, vaid ikka nii nagu keskajal 12.13. sajandist pärit piltidel, kus Kristus on hobuse seljas, mõõk hammaste vahel, ühes käes Piibel ja teises hobuse ratsutid. Meile tundub see pilt tänapäeval kuidagi groteskne või lubamatu, aga see tänapäeva allakäinud ja mandunud apostaatili-ne kristlus - kas see väärib üldse praegu austust? Praegu kristlus on ju täiesti jõuetuks muutunud, kahvatu vari sellest väest ja jõust, millega kristlik maailmakultuur loodi ja pärast Rooma riigi langust uuesti üles ehitati: kogu Lääne-Euroopa riiklus, impeerium ja Ida liin Konstantinusest alates Bütsantsi kultuurini, tuhat aastat! VAGI ja jõud on see, mis ajaloos midagi teeb! Reaalne vägi, reaalne jõud!
E.L: Tegelikult ei ole minu maailmavaates midagi skandaalset. See on klassikalise Euroopa kultuuri sajandeid kehtinud püsialused. Ma ei pea ennast intelligendiks, kes kritiseerib, krimpsutab nina kõige üle, mida maailmas on tehtud - nagu see on omane meie humanitaarintelligentidele. Ükski asi maailmas neile ei kõlba. Kes on neid pannud kohtunikuks maailma kultuuride ja ajaloo üle? Kas nad üldse annavad endale aru, mida tähendab ühe kultuuri ja riigi ülesehitamine ajaloos? Kui nad kõike kritiseerivad, tuleks nende käest küsida: mida nad ise välja pakuvad, mille peale võiks elu üles ehitada? Ma olen teoinimene, kellele teooria tähendab väljakutset teoks - mitte lobisemist! Käsitöölisena, sepana rakendan ma ellu seda, mida ma keskaja käsitööst ja kunstidest olen uurinud. "Kui tahad ühte asja tundma õppida, siis tee seda!" (Aguino Thomas). See puudutab ka riigiteooria ja riigi ülesehitamise suhet - see käib kõigi asjade kohta.
Einar Laigna: Tänane kristlus on kahvatu vari oma kunagisest väest ja jõust
P.L: Olete rääkinud Kristusest kui Pantokraatorist, Võitjast - kes isegi ristil on võiduka näoga - mitte kui sellele maailmale otsekui kaotanud olendist...?
E.L: See on sügav teoloogiline, ka filosoofiline küsimus, selles on elu müsteerium leidnud oma lõpliku täiuse inimkultuuri jaoks. Kristlus on religiooniloo lõpp selles mõttes, et ta on ilmutuse lõpp. Sellega on antud inimesele jumalik mõõde - mida inimene on alati tahtnud olla. Jumalikustumine on ju inimese maania, inimene tahab Jumal olla, ja selles mudelis, selles arhetüübis kristlikus kultuuris Kristuse isiku läbi on antud ainuke võimalus Jumalaks olemisele. Aga see baseerub kogu varasemal kultuuritraditsioonil, ja siin peaksime siis rääkima kõigepealt Kangelasest.
Kes on Kangelane? Vana-Kreeka hellenistlikus kultuuris, kus oli eriti kõrge kangelasekultus ja polüteistlik maailmakäsitlus, olid Jumalad need, kes ei sure. Järelikult ei ole jumalatel ka surmahirmu. Järelikult ei saa Jumal olla Kangelane. Ainult inimene saab olla Kangelane, sest inimene peab jumalikustumiseks ületama teatud piirid, milleks viimselt on surm. Kangelane on siis inimene, kes kõrgema ideaali nimel on suuteline end ohverdama. Järelikult Kangelane on see, kellel on bioloogilise, füüsilise elu säilitamisest kõrgemad väärtused. See jutt ärgu kõlagu ülepakkumisena või minevikuromantikasse kuuluvana. Võtame eesti kaitseväelase truudusvande, tõotuse. Ka selles on öeldud, et kaitseväelane kohustub põhiseadusliku korra ja Eesti riigi huvide eest vajadusel ohverdama oma elu. Seega ei ole siin mingit muutust Vana-Kreeka või mis tahes teise mi-nevikuühiskonnaga võrreldes. Kõik variseb kokku siis, kui inimese ainsaks väärtuseks jääb ainult säilitada oma elu ükskõik mis hinnaga. Siis on kõik läbi. Kui aga inimene seab piiri - siitmaalt! -, siis püsivad kultuuriväärtused, püsib inimühiskond. Siin on see põhimurde-punkt ja selle koha pealt Kristus inimesena pidi olema Kangelane. Ta pidi kõigepealt inimese saatust kandma. Ta ei rääkinud, et elu on kannatus ja ärge virisege, ise niiöelda oma käed puhtaks pühkides, vaid Ta võttis ise inimeseks olemise kannatuse kõige rängemal kujul enda peale. Ja sellepärast ristisurm ongi sisuliselt võit, et selle kannatuse ja martüüriumi läbi on kõik pööratud hoopis vastupidiseks. Sellepärast romaani kunstis - mis oli väga jõuline ja võimas aeg - , kujutatakse Kristust majesteetliku Jumalana. Aga majesteeti kujutatakse jumaliku majesteedina. Nii et maapealne võim kui taevase võimu sümbol siin peab olema kantud samadest väärtustest.
Konstantinus Suure ja teiste keisrite pildid meenutavad väga Kristust romaani kirikute apsiididelt. Nad on ühesama näoilmega. Neis väljendub Pantokraator. Valitseja teab, et ta esindab jumalikku seadust maailmas ja Kristus ei ole mitte mingisugune virisev, hale kuju, mille sektantlus ja viimased sajandid Temast on teinud, vaid ikka nii nagu keskajal 12.13. sajandist pärit piltidel, kus Kristus on hobuse seljas, mõõk hammaste vahel, ühes käes Piibel ja teises hobuse ratsutid. Meile tundub see pilt tänapäeval kuidagi groteskne või lubamatu, aga see tänapäeva allakäinud ja mandunud apostaatili-ne kristlus - kas see väärib üldse praegu austust? Praegu kristlus on ju täiesti jõuetuks muutunud, kahvatu vari sellest väest ja jõust, millega kristlik maailmakultuur loodi ja pärast Rooma riigi langust uuesti üles ehitati: kogu Lääne-Euroopa riiklus, impeerium ja Ida liin Konstantinusest alates Bütsantsi kultuurini, tuhat aastat! VAGI ja jõud on see, mis ajaloos midagi teeb! Reaalne vägi, reaalne jõud!
Tõepoolest võib täheldada, et kaasaja kristlik kultuur on materialistlikule "hingetule tsivilisatsioonile" rängalt alla jäänud. Maailm on jõudnud kohutavate kriiside äärele. Kas selle põhjus on nüüd see, et Pilt Kristusest muutus - juba reformatsioonist alates või veelgi hiljem lahkuskudes — jõuetuks, kõigega leppivaks, endassetõmbunuks...?
See on see tuntud küsimus hereesiatest, valeõpetustest. Kui valeõpetus tungib sisse, siis hävitatakse kogu alus-baas. See toimub ka sisseimbumise läbi. Õõnestada niimoodi süsteem ja hakata rõhutama teatud jooni - see ongi heree-tikale, ütleme lahkusulistele omane. Meile tundub see hirmus kohutavana, kuidas keskaja kirik täitis oma kohust kultuuri ja riigi säilitamiseks - kõik need kiljumised tuleriitade, inkvisitsiooni ja muu sellise üle. Mina leian, et kirik täitis oma kohust ja ta hoidis ära need nähtused, mida tänapäeval lausa õhutatakse -ja tulemus on kogu Euroopa kokkuvarisemine. Euroopa on hukkuv kontinent. See on täielikus allakäigus, mandumises, täielikult kaotanud oma sisemise jõu. Ja see on toimunud selle tõttu, et hereesiad on pääsenud võimule. Sest kuidas saab näiteks matemaatikaõpetaja olla salliv? Siis ta peaks kõigile panema "viied". Kogu see suur sallivuse jutt on ääretult silmakirjalik, valelik ja need sallivuse apologeedid on ise nii tigedad, nii sallimatud teiste suhtes, et see sallivuse kisa õige ruttu muutub vihakarje-teks. "Poo risti, tapa ära, kes ei mõtle nii nagu meie — sest meie oleme sallivad!". Paraku püsib maailma sallimatusel. Ja sallivuse piiriks on elu ohustatus.
Kas meil oleks ehk õigem nimetada seda nõudlikkuseks või karmuseks?
Ei noh, mis me siin teisi sõnu otsime? Kas me sallime narkomaaniat, kas me sallime haiguste levitamist, ühiskonna moraalset lagunemist - või võtame selle vastu midagi ette? Kas sallime liikluseeskirjade rikkumist?
Need on tõesti äärmuslikud näited, aga ma mõtlen suhtumist inimesse. Kas me oleme tema suhtes nõudlikud või isegi karmid, kui ta eksib - ega me siis sellepärast ei pea teda veel mitte sallima...?
Vaadake, kuidas rõhutatakse praegu pidevalt inimõigusi. Sisuliselt on see inimese ülesässitamine, mille tulemusel purunevad inimsuhted. Miks? Kõik mõtlevad oma õigustest ja kõiges, mis natukenegi neid õigusi võib piirata, on kohe kurikuulus ahistamine Tähendab, muutub võimatuks isegi perekonnaelu. Kui laps, kes saab pahanduse eest nahatäie, ütleb kodus vanematele, et ta esitab politseisse nende peale kaebuse... Kas pereiski on veel kohustust toita perekonda, kes ei kuula sõna! Minu arust ei ole! Kas ei ole siis ka naisel ja lastel kohustust kuulata pereisa sõna? Selgub, et ei ole! Tihendab, sul on kohustused, kuid sul ei ole mitte mingeid õigusi. Ja ongi perekond purustatud. Ja sellised lapsed on r-oientsiaalsed narkomaania kandidaadid.
Kui Kristus tuli, siis oodati Temalt ka rätispidise kuningriigi rajajat -Rooma okupatsiooni kukutajat. Ja ometigi osutus Ta Suureks Armastajaks, kes ohverdas ennast oma armastatu eest. Aga kui nüüd vaadata taastulevat Kristust, siis Tema on "kuningate Kuningas", kes kehtestab Tuhandeaastase Rahuriigi vanal maal. Neis kahes jumalapildid on väga oluline erinevus. Kas mõista seda näiteks nii, et Kristus, kui Ta tuli, rajas eelduse sisemise kuningriigi ülesehitamise näol, selleks et hiljem see pöörduks ümber ka väliseks kuningriigiks maa peal?
Eks inimesed on alati tahtnud maa peal luua ideaalilähedast või ideaalset riiki. Võtame lähiminevkust Nõukogude Impeeriumi. Seal oli kaks kontseptsiooni inimesest. Üks oli teoreetilis-ideeline: nõukogude inimene oli julge, tugev, vapper, ennast pidevalt täiendav, printsipiaalne, aus... Teises uuriti KGB poolt välja tema tegelikud nõrkused ja puudused. Siin polnud inimesel muud kui "pass ja patune kere". Ja riigi praktikas suhtuti inimesse kui potentsiaalsesse kurjategijasse, keda pidi pidevalt valvama. Reaalne suhtumine inimesse on selles mõttes sarnane kristlikule inimesekäsitlusele, et \iimane käsitleb inimest korrumpeerunud olendina, kiriku keeles öelduna "loomuselt patusena". See on reaalne inimene. Kapitalistlik maailm lähtub sellest, et inimene on küll patune, aga see ei ole mingisugune süü, vaid see on inimloomus ja inimese õigus. Ühesõnaga - inimese korrumpeerumus on legaliseeritud inimese loomuliku omadusena. Seega ei ole enam perverssusi; kõik on lihtsalt statistika. Ühel on kalduvus tappa teisi - see on kriminaalvähemus; teine on seksuaalvähemus - kõik on vähemused. Mina teen ka nalja, ütlen, et ma ei ole mitte kiilakas, ma olen juuste puuetega inimene. Narruseni minnakse sellega, et inimene peab tundma ennast mõnusalt, nii nagu ta on. Temale ei saa esitada mingeid moraalseid nõudmisi. Ja see on inimese degradeerinud. Kristlikus kultuuris aga lähtutakse sellest, et inimese loomus kisub halvale - inimese mõtted on kurjad lapseeast peale. Aga selle vastu saab inimene mõistusega, teadmisega heast ja halvast. Kolmandaks on inimesel vaba tahe, mille alusel ta valib, kumba ta teeb. Ja neljas punkt on vastutus selle eest, mida ta teeb. Tänapäeva inimene leiab, et mõistust on tal niikuinii ülearu - sellest ei maksa rääkidagi; teadmisi on tal absoluutselt kõige kohta- see on samuti kindel! Ja vaba tahte asemel on tal niisugune vedel nöörijupp, mis valgub sinna, kuhu juhtub - ja vastutusest ei taha ta kuuldagi. See jääb teiste hooleks. See on nagu inimene haiglas, kellele öeldakse, et viinajuua ei tohi, see on sulle surm, aga ta joob ja ütleb: "Arstide asi on mind ravida! Aga minu asi on juua!" Ma viskaks sellise inimese haiglast välja.
Inimene ei taha kuulda sellest, et ta peab pingutama, enda juures midagi piirama, midagi tahtega ette võtma. Nüüd võibolla on midagi muutunud - inimese soov kena olla on nii suur, et ta on suuteline selle nimel isegi nälgima.
Inimene õpib teatavasti eeskujust ja kui Kristus on eeskujuna Suur Armastaja, kes kõik andestab ja enda kanda võtab, juhul kui inimene tehtut kahetseb, siis kas ei muuda see kristlast pahatihti nõrgaks ja liigleplikuks, kuna tema jumalapildis puudub too teine pool — Kristus kui kuninglik Võitja, kes rajab ka välispidises maailmas korra? Mart Metsala on kuskil öelnud: Te ootate Kristuse taastulekut? Jah, Ta tulebki - ja annab teile jalaga tagumikku, küsides: "Mida te siin passisite! Mina andsin Teile kõik volitused, aga teie lasite maailmas Kurjusel karistamatult märatseda!"
Täiesti õige! See, mis kristlusest praegu on saanud, on hale vari tõelisest kristlusest. Inimesed ei talu midagi, mis on neist suuremat, vägevamat, võimsamat. Selle tulemuseks on see, et Kristuse inimlik külg on ära vesistatud. Sellest kohutavast Kristusest - sest Kristus on kohutav - on tehtud - kes?! Armas Jeesukene! Ja see "Jeesukene" tõesti ei kutsu enda vastu esile respekti ega austust maailmas, kus kehtib ainult toores ning tugevama ja vägevama jõud. Kristuse isiku jõulised jooned on täiesti jäetud kõrvale, neist nagu ei sobi rääkida. See juba ise näitab, missugune mandumine on toimunud.
Gooti ajastu] on juba suur muutus. Kui romaani ajastu kujutab Kristust staatilisena, Ta on ka ristile lööduna niimoodi, et seal ei ole kannatusest eriti jälge. Domineerib rahu ja võidu motiiv. Aga gooti ajastul tuleb Kristuse kujutamine, kus esikohale kerkib kannatav inimene - moonutatud, verine. Miks? Sellepärast, et gooti ajastu inimene on juba oma ilusas rafineeritud küpsuses saavutanud täiusliku individuaalse eneseteadvuse, kuid see teadvus on lahutamatult seotud kultuuri kogutervikuga, nii nagu gooti katedraalis - mis moodustab universumi ja ühiskonna mudeli siin nähtavas maailmas -, tema skulptuuris väljendub eneseteadlik isiksus ja nende nägude täisealisuses, küpsuses, eneseteadvuses. See on täpselt nii, nagu Spengler on kirjutanud, et see on mäe otsa jõudnud inimene, kes seisab Lõpmatuga vastamisi. Aga samal ajal on veel säilinud tasakaal: see indiviid kuulub tervikusse, sootsiumi, teiste samasuguste inimeste huikaja on oma täiusele arenenud välja koos teistega! Sotsiaalne moment! Meie, eestlased, eriti põlgame igasugust kollektivismi -mis on meie äärmine nõrkus, mille tõttu me oleme alati määratud ilmselt olema niisugune väljasuremise piiri pääl hingitsev rahvakild. Meil puuduvad eeldused suuruseks. Meil puudub eeldus tunda ennast MEIENA ja kehtestada ennast MEIENA! Pigem määravad meil asju indiviidide vahelised vastuolud - "ärategemised".
See "meie" on võimalik enne kui ka pärast individualismi - kas meil on lootust postindividuaalsele "meiele"?
Te ütlesite juba asja ära. Ma tahaks loota: üks võimalus on, et meie individuaalne eneseteadvus jõuab uuesti sellele arusaamale, et seesama indiviid, seesama SUUR ISIKSUS, kes me tahame oi 1 a - j a sõltumatu -, et tema enda eksistents sõltub sellest, kas me teeme seda koos. On lootust, et sellest postindividualismist tuleb kõrgema tasemega läbitunnetatud kollektiivsus, mis on juba kantud täiest teadlikkusest selles suhtes, mis sellel isiksusel endal isiksusena säilimiseks tarvis on. Ja see ongi minu arvates õiguste ja KOHUSTUSTE kooslus. Ja kohustused on väärika inimese omadus, see tähendab, et ma olen inimolend, kellele on antud elus toimetulekuks mõistus, et valida. Ja valikute eest ei maksa süüdistada mitte kedagi. See on idiootlik küsimus: kui Jumal on hea, miks Ta lubab maailmas kurjust? Aga vaat LUBAB! (naerdes) Aga Ta on jätnud selle Sinu otsustada! Ja ma küsiksin inimese käest: Miks sina, kellel Jumal ei luba kurja teha, teed kurja? Sa tahad juba vaba olla ise otsustama. Miks sa siis valid kurja? Aga süüdi on Jumal! Süüdi on teised! Süüdi on kõik muu! Süüdi on nõukogude kord, et meil tekkis mäluauk ja meie järjepidevus katkes. Miks minu järjepidevus pole katkenud? Miks minul mäluauku pole tekkinud? Miks minu perekonnas säilis traditsioon? Miks mina elasin jätkuvalt selles kultuuritraditsioonis ja nõukogude kord ausalt öelda ei läinud mulle üldse kordagi! Ta ei jõudnud minuni, ta ei ulatunud minuni, ta oli jõuetu, ta käed jäid lühikeseks! Aga nüüd on süüdi nõukogude kord, et meil on 50-aastane auk. Ei ole nõukogude kord süüdi! ISE oled süüdi! Ja süüdi on need vanema põlvkonna inimesed, kes enam oma lastele midagi ei rääkinud. Miks nad ei rääkinud? Hirmust! Miks nad arad olid? Miks? Sest julge sugupõlv hukkus sõjas ja laagrites. Ja teistel polnud enam õigeid juuri - vaat selles on asi. Ei olnud seda, MILLE NIMEL surma minna! Oli ainult elu säilitamine. Ja siin ongi jälle see õige tähendamissõna: Kes omaelu hoiab, see kaotab selle, ja kes oma elu ära annab minu nimel, see võidab selle. See ei ole lihtsalt üks poeetiline võrdkuju, vaid selles on väga sügav tõde sees.
Aga nüüd see maapealse ideaalse riigi tegemise jutt jäi pooleli. Ega see mo-nismiihalus ei ole kuskile kadunud. Muudame nimesid natuke. Oli aeg, kui öeldi: "Nõukogude rahvas, täis enneolematut entusiasmi, sammub partei ja valitsuse targal ja ettenägelikul juhtimisel hiigelsammudega helge tuleviku poole (naerab)... Paneme natukene teised sõnad asemele: "Valitsuskoalitsiooni ja Riigikogu targal ja ettenägelikul juhtimisel sammub eesti rahvas, täis enneolematut vaimustust, Euroopa Liidu säravate tarbimis-kõrgendike ja heaoluühiskonna tippude poole." PSÜÜHIKA on ju sama! On ju nii (naerab)? Nii et mina näen. et muudetakse hoolega nimetusi, aga sisu osas muutust ei ole. Inimene on sama. psüühika on sama ja tema ootused ja lootused on täpselt samad. Ühesõnaga, ikka peab tulema see maapealne mõnuolek...
Rääkides mis tahes ilmingust inimühiskonnas, tuleb alustada põhialustest. Kosmoloogia tähendab universumi ehitust, nii palju, kui me sellest teame. Filosoofilisel tasandil ei ole siin mingit progressi, võrreldes sugukondliku korra kreeklastega. Muidugi täppisteaduslikult on meie teadmised kahtlemata hoopis teised... Mis on olemine ja mis on olemise mõte? Teame me seda? Selgub, et me ei tea kõige elementaarsemat alusasja? Me ei tea seda - on nii? Ei tea! Tuleme kos-milistest mõõdetest lähemale ja leiame päikesesüsteemi. Juba see on meie jaoks hügelsüsteem. Kus me elame? Me elame universumis! Kes me oleme? Universumi kodanikud! Aga makro- ja mikrosüs-teemid on analoogsed: suur sisaldub väikeses, väike suures. Elementaarosakeste maailm mateerias on sama mis päikesesüsteem. Ei mingit vahet. Tuleme siis maakera peale - elu fenomenid. See on ju seletamatu ime! Mis mõte ja tähendus sellel on? Kas me võime öelda, et elu on juhus? Ilus, ütleme, et see on juhus? Siis maakera ise - mis see on? Ka juhus? Kui bioloogiline elu on juhus, kui inimolend on juhus, siis on juhus maakera, siis on juhus päikesesüsteem. Ja siis on juhus universum! Sellisel juhul kas keegi ütleks mulle, mis asi on juhus?
Kui tahate lugeda tõeliselt head, andekat fundamentalismi, lugege Laignat. Me võime - vasakpoolsete, humanistide, massikultuuri loidunud tarbijate, feministide, inimõiguslaste jt demokraatidena - järgmisi ridu neelates end siniseks vihastada, aga lugemata jätta ka ei saa. Sest kes teab -äkki ongi tal õigus... Võibolla on just Laigna jutt ühel hetkel see viimane piisk karikas, mis kaasaja korratus maailmas ükskord täis saab - olgu see otsus kui ränk tahes. Nii teravat teksti lugedes tundub, et tõeliselt suured asjad on alati must-valged - ei mingeid "halle" tsoone enam. Põrgu ja Taeva, Kurja ja Hea, totra ja targa vahelt läheb halastamatu, SALLIMATU piir. Küllap selline ongi Sõdalase maailm - kes kaitseb igavesi väärtusi, "universumi korda", mõõk käes, "satanismi" vastu nimega massikultuur.
Einar Laigna: Massikultuur on sisuliselt satanism
Sellisel juhul - kas keegi ütleks mulle, mis on juhus?
Iseorganiseeruv süsteem - öeldakse...
Mis see on? Kuhu me jõudsime? Me jõudsime selleni, et "juhus" on uus nimi nähtusele, mida kultuurides ürgaegadest peale nimetatakse Jumalaks. Kui nüüd nii on, siis kas me julgeme väita, er Universum on juhus?
See on küsimus, et kas nii suur, hirmuäratav kord on juhus...?
Nii! See maailm saab püsida Universumi mõttes ainult sellepärast, et seal on KORD! Päikesesüsteem püsib - millel? KORRAL! Sellel, mida Augustinus nimetab deordo - universaalne maailmakord! Rikkuge seda korda, ja kõik variseb kokku! Selle universumi korra kohalikeks ilminguteks on kõik füüsikaseadused, loodusseadused, psüühikaseadused, aga ka eetika-seadused. Inimene ei saa neid seadusi leiutada, ta võib neid ainult avastada eesmärgiga eksistentsi säilitada. Sest inimesed on algaegadest peale ära tundnud, et nemad on olendid, kelle käes elu võib hävineda oma rumaluse tõttu. Loodusrahvad säilitavad elu tänu sellele, et nad elavad loodusega absoluutses harmoonias. Loodus on jumalikustatud, looduse seaduste rikkumise eest karistatakse surmaga. SALLIMATUS - eks ole! Sest looduse seadustega mittearvestamine loodusrahvaste juures, kel on animistlik religioon, on sisuliselt hereesia, mis ohustab kogu suguharu eksistentsi. Hukkugu üks, kui et hukkub terve suguharu! Valeõpetus on see, kui öeldakse, et me ei pea enam looduse jõude austama.
Aga meie elamegi nii, arvates, et meil on õigus rikkuda kõiki seadusi nii palju kui me jaksame -ja ütleme, et see on inimõigus. Me oleme jõudnud sinna, et loodust ei tohi saastada. Aga kas tohib saastada psühhoõhkkonda? Selle saastamine toimub eriti intensiivselt. Keerake õhtul telekas lahti - see on SAASTAMINE! Tahtlik, teadlik, sihipärane saastamine! Miks me seda teeme?
See toob kellelegi raha sisse...?
Väga õige - see toob kellelegi raha sisse! Ja see ongi ebajumalakultus. Dollari peale on ju kirjutatud: "In God we trust ONE DOLLAR" (naerab). See on see JUMAL.
Nüüd - teemaga edasi minnes: kes on siis inimene siin maailmas ja mis on inimeseks olemise mõte ja eesmärk? Või tal ei ole eesmärki...? Aga kust me julgeme niimoodi öelda? Kuidas meie saame eesmärgistada elu, mida me ise pole loonud, kui me ei tea, mis see on? Mina tean ainult ühte suurt tarka, kes teadis, mis elu on. See oli Friedrich Engels, kes ütles, et "elu on valkkehade eksisteerimise viis"... (naerab) Nii et meie ei tea, mis on elu - meie asi on seda hoida.
Nüüd võtame kokku- milles väljendub universumi kodanikuks olemine konkreetselt? Me oleme inimesed, me kuulume INIMKONDA. Aga inimkond pole midagi abstraktset, vaid on olemas eri kultuurid, rahvused, mentaliteedid, mis on ühtepidi ääretult sarnased. Nad on nagu propeller, mille labad lähevad küll eraldi, aga keskelt on kõik koos - põhialused ei saa olla erinevad. See täiesti välistab kosmopolitismi. Kosmoliidi õigeks nimeks peaks olema globalist, kes ei kuulu kusagile.
Kui kultuuri tuumaks on religioon, siis kas te näete ka religioonidel mingit ühisosa, mingit ühist Tõde?
Muidugi on! Ei saagi teisiti olla, sest religioon on suhtesüsteem universumiga ja selle kõikide tasanditega kuni loo-dussuheteni välja!
Teatavasti kristlus pühatustas, desakraliseeris looduse, avades sellega tee looduse väljakurnamisele sajandite jooksul. Nüüd me küllnäeme kristluse teatud ökologiseerumist, teoloogiliste rõhuasetuste ümberpaigutumist... Sest loodususund puhastas iga loodusobjekti niivõrd selgelt ja kindlalt, et seal ei tulnud kellelgi pähegi seda lagastada...
Selles ei olnud kristlus süüdi, vaid inimene, kes— olnud kord kristlane - langeb kristlusest ära. Siis ta muutub kõige hävitajaks. Kristlusest ära langedes ei lange inimene religioonilooliselt mitte teiste religioonide tasandile - mis oleks ka veel ilus -, vaid kukub üldse ära. Temast saab lihtsalt lagastaja! Kristluses on ju tegelikult kogu loodu inimese vend! Loodus, loomad, linnud, taimed, vesi, õhk, Päike, Kuu - neid ju on käsitletud kõiki kui kaaslooduid!
Igor Mang ütleb viimatises intervjuus, et tema jaoks Loodus ei ole mitte enam Jumala loodu - Tema üldilmutus -, vaid juba Jumala Enda keha. Nii oluline on täna selle säilitamine...
See ei ole võibolla korrektne filosoofilis-dogmaatiliselt, aga poeetilise ütelu-sena see on ilus ja õige... Kokkuvõtteks: me peame säilitama elu - see on prioriteet. Ka põhiseadus ütleb: Põhiseaduslik kord peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade... Sellega säilitame ka oma inimeseksolemise ja kuuluvuse maailma kultuuri. Sest kui me loobume oma rahvuslikust kultuurist, siis me ei kuulu õieti ka enam inimkonda, vaid siis me oleme ainult ühed mutandid. Sest ainult rahvuslikul kultuuril on ürgselt sügavad juured universaalses maailma-olemises. Ainult see on nabanöör, mida pidi me seal kinni oleme.
Nüüd veel religioonidest, Kui võtame muinasusundid: kõik ilus ja hea sellest on kristluses säilitatud. Mille poolest siis kristlus lühidalt öeldes erineb kõikidest teistest religioonidest? Selle poolest, et ilmutuse religioo-nilooline lõppstaadium ongi see inimisik, kes peab kasvama täiskasvanuks Kristuse mudeli mõõtu mööda. See tähendab, ta peab teadlikult -mõistuse ja teadmise abil -saama selleks, kes võib olla selles maailmas peremees. Peremees HOIAB, peremees kasvatab, peremees hoolitseb, peremees harib aeda. Peremees ei lõhu aeda. Oige taluperemees hoiab metsa. Aga see lum-peniseerunud inimene, kes ärib ootamatult saadud esivanemate metsa - ta võtab selle maha ja ostab luksusauto! Ja kui me muutume lagastajateks, kes on kaotanud sideme universumiga või selle kuulsa Suure Juhusega, siis on meil elu alused alt läinud ja me ei tea enam, milleks me elame. Kui me vaatame, kuidas need uusrikkurid elavad - meeleheites, ahastuses, vajades psühhiaatrite abi; kuidas nende lapsed sõidavad ennast igavusest autodega surnuks või järsakutest alla... See näitab, et on läinud kaduma eksistentsi mõte. Parim pärandus lastele on teate mis? Vaesus! Aga rikaste lapsed, kui vanemad ei ole piisavalt targad...? Targad rikkad vanemad ei anna lapsele raha. Nagu üks Fordi-dest andis oma pojale luua ja ütles: Mine autotehasesse, hakka põrandat pühkima kümme senti tunnis, ja kui sa töötad ennast üles, siis kohtume siin kabinetis. Oige isa! Nii kasvavad mehed, kes oskavad väärtusi hoida. Aga muidu on nii, et üks põlv kogub, teine pillab laiali.
Kus on täna see eeskuju -religioonis, kultuuris, elavas elus —, mis oleks piisavalt kütkestav kaasaja inimesele, mis tõmbaks teda ennast muutma ja tahtma olla teistsugune? Jätame selle tagastava ja hävitava massikultuuri sinnapaika. On ju vaja alternatiivi?
Massikultuuri ei saa kõrvale jätta, see on praegu domineeriv. Massikultuur on sisuliselt antikultuur. Ta on sisuliselt SATANISM. Ta apelleerib inimeses kõigele madalale. Ta ei tõsta inimest. Ja ta on praeguses avalikus elu ainuvalitseja. Ja valitseb jõhkralt ja sallimatult! Näiteks milleks peab olema antud nii palju teleaega mingile ansamblile lava peal, kes karjub ja hüpleb ja saalitäis vehib ja ringutab käsi - manipuleeritud mass! Ma vaatan põlgusega sellele. See EI OLE kultuur, see on massipsühhoos, see on helindid, mis apelleerivad inimeses hormonaalselt madalale. Ja muide biitlite muusika ongi teadlikult tehtud niiviisi, et see mõjuks inimese nendele keskustele. See on ideoloogiline relv! Sellega võib noorsoo hävitada! Praegu on infosõda. Ja infosõda on kõige hullem, sest toimub inimese hävitamine nii, et näiliselt kõik on korras...
Teisalt ma näen, kuidas praegune võimsaim kunst — kinokunst — pakub ühtäkki näiteid, mis mu meelest kasvatavad Sõdalast ja Kuningat meis. Näiteks film "Gladiaator" ja nüüd siis ka "Sõrmuste Isand". Ja neid filme vaatavad miljonid, võibolla kümned miljonid inimesed, ka noored. Midagi on nagu liikuma läinud otsekui sellesama massikultuuri sees...?
Küllap alati, kui üks tendents liiale läheb, hakkab kasvama ka vastaspool. Mida enam ühtepidi süveneb see kuri ja lagastamine, seda enam tekib vastaspool, mis tõelisi väärtusi väärtustab. Ja need märgid on õnneks kasvavad. Aga meilgi on nn ajaga kaasaskäimise maania. Sotsiaalse olendina on inimene nii kergesti manipuleeritav, et see on lausa karjuma panev. Sa võid nädala ajaga panna teda uskuma ükskõik mis lollusi -ja neid tegema, veendununa, et kõik see on õige. Ei ole muud väärtust kui see, mis on moes, TREND! Aga teiselt poolt me näeme, et kümne aastaga on eesti Vabariik jõudnud moraalsesse pankrotti. Pooled valijatest ei lähe valima, mis tähendab, et nad sisuliselt on hääletanud süsteemi vastu - see on usaldamatu-seavaldus. See on täieliku kriisi olukord. See kriis süveneb ja siin ma hea meelega tsiteerin Leninit: "Mida halvem, seda parem!" See viib selleni, et inimestel ei ole enam vähimatki usku nendesse ideoloogilistesse lööksõnadesse, mis iseloomustavad totalitarismi. Kusjuures nendesse mitteuskumine on taunitud. Mida pluralistlikus ühiskonnas olla ei tohiks.
Nii et kahtlemata head tendentsid tulevad. Ja tõepoolest - kas inimesed ei tüdine ükskord ära, kui vaadata seda üle maailma ühest keskusest juhitud ajupesu nende nõmedate seriaalide ja filmidega, mis on täis seda tobedat jalgadega vehkimist, peksmist ja tulistamist...?!
Rahvusvahelise suurkapitali ülemvõimu vastase liikumise ATTAC plahvatuslik levik kaasaja maailmas (täna juba ligi 40 riigis) näitab, et teatud osal uutest põlvkondadest ja intelligentsist on sellest kõrini... Aga mis toimub täna sõjaväes?
Jõudsimegi millenigi, ilma milleta riik, rahvas, ühiskond ei saa olla terve. Räägime siis Sõjamehest. Mehe ülesanne on looduslikult, bioloogiliselt olla mees. Piibel ütleb, et inimene on loodud meheks ja naiseks ja et täiuslik tervik koosneb sellest kahest poolest. Seega peab mees esindama mehelikku elementi ja naine naiselikke omadusi. Ja seda ei saa inimesed ümber teha inimõiguste deklaratsiooniga. Naisõiguslus on õnnetus. See on vastuolus loodusseadustega - see läheb iseendaga vastuollu. Mina naisöiguslaste konverentsil ütleks: "Lugupeetud daamid. Mina - ja ma ei soovitaks seda ka ühelegi teisele mehele - isegi ei mõtleks teiega abiellumisest. Ta peate eiama ainult üksi ju seega välja surema. Loodus määrab välja surema selle, kes elab loodusseadustega vastuolus. Põhiseadus ütleb, et elu on püha, kelleltki ei tohi seda vägivaldselt ära võtta - aga abordid! Mis õigusega ema tapab oma lapse? Kas ta on küsinud tema käest: tahad sa elada? See on karjuv vastuolu - see on ju mõrv!
Ta ei jõua teda ülal pidada, ta on vaesest kihist, see juhtus tahtmatult, lapsi niigi palju...
Aga rikkad?
Rikkad peaksidki praegu hoolitsema meie juurdekasvu eest...
Kuid ei maksa vaesuse taha pugeda. Ma olen näinud elujõulisi tugevaid rahvaid, kes elavad vaesuses, lapsekari taga, ja nendest lastest kasvavad vägagi tugevad inimesed...
Einar Laigna: Feminism - nõrgas mehes pettunud naise protest
Aga neil on kultuur, kogukond, juured...
Jah, ma olen elanud kurdide juures, Kaukaasia mägirahvaste juures... Ja nüüd läheme edasi: meest tuleb austada mehena, naist tuleb austada naisena. Selles on daami kultus, ema kultus... See erinevus on rikkus! Aga kui naine on mingisugune "kah mees" - käed taskus ja suits suus - , siis mida mul temalt õppida on? See on naeruväärne! Me räägime suurest sallivusest - ei tohi kedagi religioossetel, kultuurilistel, rassilistel jne põhjustel vihata. Väga tore - olen nõus. Aga kuidas me siis nüüd surume oma väärastunud, loodusseadustega vastuolus olevaid arusaamu peale islamile, kes elab loodusseadusi austades...?
Toome ühe näite: mida toob kaasa naiste-mood, kus naised oma keha liputavad kõikvõimalikul viisil? Suvised moed on sõna otseses mõttes ekshibitsionism. Tagajärgi on uuritud: naine on kaotanud salapära. Kui naine on salapärane ja kaetud riietusega nagu islami kultuuris, kus on keelatud liibuvad riided - sul ei ole seal õigust teisi ahistada, neid seksuaalselt ärritades. Mis õigusega sa ahistad mehi? See erootiline energia, mida me siin ühiskonnas kommertslikult lagastame ja raiskame, peaks oma maksimumis olema nö Jumalusse sulamine. Universumi, Kõiksuse tajumisest on saanud mingi labane seks, lausa peale surutakse.
Sõjamees ei ole mingisugune jõhkard, kes ainult sooviks kedagi maha lüüa, kellegagi kakelda - ehkki küllap ka see tüüp on olemas. Mees peab siiski pakkuma kaitset oma naisele, oma perekonnale. Meheks olemine on kõikides kultuurides olnud initsiatsiooniriitus ja mina pean kohustuslikku kaitseväeteenistust üha rahva säilumise oluliseks teguriks. Rahval, kes kaotab ära kohustusliku väeteenistuse ja läheb üle elukutseliste peale, mandub meessugu kretiinideks, naised koledateks amatsoonideks, pluss üks osa elukutselisi - mutante, kes on lihtsalt tundetud tapamasinad. Vaat need on kõik need Rambod ja kogu filmiproduktsioon, millega meid siin üle ujutatakse. Ja see on meessoo nõrgenemine, sest ükski rahvas mitte iialgi ei püsi palgalisel armeel. Palgasõdurit huvitab ainult PALK! Ja me teame minevikust, et sõja käigus on võimalik palgasõdurit meelitada kõrgema palgaga oma poole.
Mis on nüüd sinu motivatsioon: kas kaitsta kõrgemaid püsiväärtusi - oma kodu, oma maad, oma põhiseadust - või teenida raha? Meest tuleb kasvatada meheks ja kaitsevägi on see initsiatsiooniriitus, mille läbi sa omandad teatud mehele vajalikud kogemused: kooselu, teistega arvestamine, ühiste väärtuste kaitsmine, koos vastutamine. See ei ole tapamasinaks õpetamine - kõige vähem tahab sõjaväelane sõda. See, kes õppused läbi teeb, teab, mis on väsimus, mis on pori - sellel on kõik rambot-semised meelest läinud.
Sõjavägi pole eraldi muust ühiskonnast. Aeg-ajalt kuuleb ikka etteheiteid, et sõjaväes on tarbetut julmust. Vene sõjaväes oli loomulik, et vanema kutsekäigu sõdurid terroriseerisid nooremaid, selmet olla õpetajaks ja vanemaks vennaks. Kuidas on praegu lood Eesti armees?
Niisugust asja nagu vene sõjaväe dedovšt-šina meil loomulikult ei ole. Meil on määruste-välised suhted ikkagi miinimumini viidud - kannatliku, rahuliku, visa igapäevase ühistööga. Meie sisemine kasv, meie nõudlikkus eneste suhtes... Päris ei kao ta iialgi - aga seda on võimalik viia miinimumini. Teisipidi - Kaitsevägi ei pea olema kerge koht, sõda on karm asi, me peame selleks ennast siiski ka ette valmistama. Kuid see ei tähenda, et peab olema ebaõiglus, jõhkrus, sadism, inimese solvamine, alandamine - seda ei tohi olla. Ja siin on oluline motivatsioon. Mis on suurte väepealike saladus? Miks on neile allunud sõdurid olnud valmis minema läbi ükskõik kui suurte raskuste? Mis oli see, mis pani Napoleoni vangistama saadetud sõdurid hüüdma, kui ta oli öelnud neile "Mina olen teie keiser" - "Elagu keiser!"? Need on suured väepealikud, kellel on eriline karis ma. Tavalises elus aitab sellest, kui on muud head arusaamad, väljaõpe ja muidugi üldine kultuuritaust. Ja tahe on tähtis ning see, et olemas eesmärk, ühine ideaal, mille poole püüeldakse.
Sõjamehe eeskujuks on olnud rüütel...?
Keskaja kultuuris olid eeskujuks pühakud -iga elukutse jaoks omad. Pühak sisendab julgust, et minulgi võib see õnnestuda. See on see lähem eeskuju - kui eeskuju on liiga kõrge, siis inimene võib nõrkeda. Kõik jutud on tühiasi, maksab see, mis elus toimub.
Keda me võtame eeskujuks, kas mingisuguseid modelle, filminäitlejaid, kelle elu on ääretult segane...? Kes on meie eeskujud—see hakkabki määrama.
Kas on lootust, et Traditsiooni väärtused -mis kajastuvad näiteks müütides-muinasjuttudes - hakkavad ka armeesse mingil kujul sisse tulema - et inimesed saaksid neist kütkestatud?
Need väärtused juba ON Eesti Kaitseväes. Ja me teeme tööd selleks, et neid igapäevases väljaõppes ja enesekasvatuses kultiveerida. Kuni eeskujuks on pseudokangelased, on noorsoo olukord väga nukker.
Heraklese vägitegude suur sümboolika on tema mehelikus jõus, kavaluses ja tarkuses -mille juurde kuulus ka amatsoonide võitmine. Naisvõimu ehk metsiku talitsematu loodusvõi-muga on lõpp ja valitsema hakkab Mõõk - mõistus, Herakles, meesprintsiip - ja naisprintsiip allutatakse meesprintsiibile. See väljendub vaasimaalil, kus Herakles on lavatsil poollamavas asendis ja üks daam teenindab teda veiniamor-faga. See on õige sugupoolte vahekord, seda muidugi ei tohi feministidele rääkida, need lähevad marru. Muuseas üks feminist tunnistas mulle nukralt teate mida? "Mina tegelikult ootan, et tuleks üks prints, kelle jalgu suudelda ja kellele veinikannu ulatada..." (naerdes) Ma ütlesin: ahah, siin ongi feminismi põhjus: tõelisi mehi pole ilmunud! Ja siin on Nietzschel õigus, kui ta ütleb, et alles tõeline mees vabastab naises naise. Ja sellepärast feminism pole midagi muud kui nõrgas mehes pettunud naise mäss ja protest selle vastu, et miks sa ei ole mees? Miks sa oled loru! (naerab). Siin on see saladus. Sest kui õige mees tuleb, siis naine muutub naiseks - selleks, kes ta peab tegelikult olema. Ja kui ta siis veel tahab oma luuludes elada, siis elagu! Oma asi, ise on õnnetu ja mitte keegi teine!
Kas tõeline naine võib ka mehest tõelise mehe teha?
Muidugi! Loomulikult! Ma olen kogenud, kuidas habras naine on sinust tugevam. Seal, kus mina lootsin tahtele, teadmisele, oma jõududele, ei lootnud tema enam endale, vaid juba ene-sevälistele, suurematele jõududele. Ja see päästis olukorra. See juhtus Kaukaasia mägedes. Nii et mul on mitmed kogemused, kus ma olen õppinud sügavalt austama "nõrkade" naiste teatud erilisi omadusi. Ja me teame ka ajaloost, kuidas naistena tugevad naised on oma meestele andnud tagasi jõu ja usu endasse. Keskajal paljud rüütli-daamid olid - meeste ära olles - raudrüüs, hobuse seljas ja juhatasid majapidamist ning vägesid. Ja nad juhatasid seda tahte ja innustusega - mitte ei võtnud lahingust otseselt osa. Aga missugune mees oleks lahingus kehv, kui daam juhatab ja ootab sinult vägitegusid? Ja sealjuures oskasid nad olla daamid, sest et mehed olid rüütlid! Ma ei ole selle poolt, et naised on ajateenijad - sellest ei tule muud kui probleeme. Lahesõjas naissõdurid... -see oleks omaette lugu, millest delikaatsusest ei sobi rääkida. Erandeid on alati. Samal ajal sides ja meditsiinis on naised asendamatud.
Muinasjuttudes on rüütli ja daami kõrgemaks oktaaviks Kuninga ja Kuninganna suhe...?
Muinasjutud on lahutamatu osa kultuurist, ilma nendeta me võime kõik kaotada. Kuninglikkust ehk rüütellikkust peab esindama ühiskonnas kahtlemata ohvitseride seisus. Seetõttu elukutselise sõjaväelase roll rahuajal on kul-
tiveerida kindlaid väärtusi. Ohvitser on vältimatu osa kultuuripildist - ta peab seal olema. Ohvitser peab olema ka mundris nähtav kui teatud väärtuste esindaja kultuuris. Tema rühis, silmavaates, pilgus, hoiakus liigutustes -tema käitumises -, et sõna "ohvitser" kõlaks nii, nagu ta kõlas veel lähiminevikus. Me töötame selle nimel, et see nii oleks. Me näeme vaeva, et see nii saaks olema. Ja rõõm näha, kuidas Tartu Kõrgemas Sõjakoolis see töö juba toimib - milline tore ohvitserkond meil kasvab!
Nõukogude aja tõttu toimus meie ühiskonnas üks väga kurb protsess: kuna mehelikkus, millest räägiti, oli ühemõtteliselt nõukogulik-venelik, siis vaesel eesti mehel polnud selle vastu midagi muud panna kui vägivallatu-sejutt. Võeti hoiak, et kõik militaarne ja mehelik on juba iseenesest halb; ei mahtunud hinge, et mehelik mees võib olla ka haritud ja võimas hu-manitaarteadlane või minu pärast siis sportlane või sõjamees, kelles kõik need omadused on koos. Ja et intelligents peab olema niisugune selle vastand, kes oma mannetust püüab kompenseerida VAIMSUSEGA... Aga no näidake mulle seda suurt vaimsust! Ma olen öelnud ohvitserkonnale ja eriti kadettidele, kui õpetan neile Kõrgemas Sõjakoolis ohvitseri eetikat: "Teil tuleb vallutada Eesti ühiskond! Kuid te ei saa seda teha jõhkrusega ega jõuga - te saate seda teha haridusega, galantsusega, kultuuriga. Ja selleks tuleb teha iseenda kallal ränka tööd. Nõudlikkus iseenda suhtes saab olla siis, kui on ideaal - mille nimel. See on see arhetüüp: Võin tuua näiteid Eesti kaitseväest, kus sõjame-helik karmus ja peaaegu lüüriline õrnus on nii kaunilt ühendatud. Neid on palju. Need kaks ilusat poolt koos: mees peab olema nii tugev, et ta võib olla õrn, armastusväärne. Mees peab olema nii tugev, et ta ei häbene ka nutta kaastundest, kui ta näeb teise kannatusi. Tunnetega inimene, intellektiga inimene, kes elab kaasa kõigele elavale maailmas - kes tegelikult peab seda hoidma ja kaitsma. Isa kes hoiab kätel õrnalt last - küll on ilus pilt, kui tugeva mehe kätel on väike imik! Küll on ilus pilt, kui mehe käed tõstavad supitirinat laua peale! Mees ärgu häbenegu niisugusi asju.
Teadupärast olete Malta Rüütliordu liige ja Teie ühiskondlikuks ideaaliks on monarhia, olgu siis klassikalisel või mingil uuendatud kujul... ?
Nimetuste puhul tuleb alati vaadata ka sinna sisse - mis seal toimub. Sõna "demokraatia" kasutamine on täna ääretult meelevaldne ja väga moonutatud. Klassikalise määratluse kohaselt demokraatia on see, mida rahvas tahab. Meil aga on propageeritud demokraatia moonutatud mõtet, nagu tähendaks demokraatia kõikelubatavust. Näiteks mis õigus on meil Valgevene kallal oma suud pruukida, nagu seal ei oleks demokraatiat? Mis õigusega me ütleme, et Hiinas ei ole demokraatiat? Valgevene rahvas on valinud Lukašenko ja vastaseid on tal 20 000 ja ma tean, et nad saavad suurt materiaalset toetust väljastpoolt Valgevenet. Kui rahvas on ta valinud, siis rohkem pole meil midagi rääkida.
Oletame, et mingi rahva olukord läheb väga hulluks. Ka meie põhiseadus näeb ette kriisiolukorras presidendivõi-mu, erakorralist seisukorda - on nii? Ka selles väljendub rahva tahe - tahe säilida kriitilises olukorras. Rahvas võib ja annab ühele inimesele diktaatori õigused ja ütleb: "Päästa rahvas hukkumisest! Me anname Sulle täied volitused." Kas me nüüd saame öelda, et see ei ole demokraatia? Rahval on õigus kehtestada oma tahet nii, nagu rahvas tahab! Seetõttu me ei saa öelda, et "kui nüüd demokraatia Venemaal areneks..." Kas' rahvas on saanud seal valida endale parlamendi - on saanud! Kas ta on saanud valida presidendi - on saanud! Mis me siis räägime?
Einar Laigna: Õige riik on juured mullas
Eri rahvastel vastavalt nende kultuuritraditsioonile on oma eriarusaamad demokraatiast. Meie ei saa 1,3 miljardile hiinlasele, kelle selja laga on 5000 aastat kultuuri ja 4200 aastat riigiajalugu, dikteerida, mismoodi nemad peavad elama! Kuidas elavad muhameedlased omas kodus, see on nende asi! Meil ei ole ÕIGUST minna teise koju oma reeglitega!
Ühe suupoolega me räägime suurest sallivusest ja teise suupoolega oleme ääretult sallimatud, tigedad, kurjad nende vastu, kes ei ole nii nagu meie. Miks minu sõprade hulgas on muhameedlasi, hiinlasi - mis tahes kultuuri või rassi esindajaid? Selle pärast, et ma RESPEKTEERIN teist kultuuri. Ma ei suru talle peale oma arusaama, oma tahtmist. Teistsuguse aus-' tamise aluseks on austus iseenda vastu. See kehtib ka kõigi teiseusuliste puhul, sest kõik usundid kaitsevad elu põhiväärtusi.Minge islami kultuuri, minge Jaapanisse, minge Hiinasse - mitte kuskil pole lubatud tappa, varastada ega lõhkuda loomulikku ühiskondlikku elu. Ja kristlus ning maa-ja taarausk peavad neid väärtusi kaitsma Eestis üheskoos.
Kas kuningriik on demokraatlik?
Kuningaks sai viikingitel inimene, kelle kõik omadused kõlbasid selleks, et olla karismaatiline juht ja rahva tahet täide viia. Rahva tahe oli seal seesama, mis Eesti põhiseaduses: rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Rahvas delegeeris talle võimu. Ma nüüd küsin: kas kuningriik on demokraatlik? Kui ta väljendab rahva tahet, siis on! Kui kuningas hakkab täitma teatud ringkonna, näiteks kõrgaadli või pankurite tahet ja reedab oma rahva tahte, siis ta ei ole demokraatlik. Seega ei määra mitte nimetus asja, vaid sisu. Ja nüüd - miks kuningriik? Sellepärast, et kultuuri säilimisel ja järjepidevusel ON monarhia läbi põlvkondade järjepidev. See tähendab, et me ei ole mingi juhuslik nähtus, vaid meil on minevik, ajalugu. Selletõttu on tähtsad perekonnakroonikad ja suguvõsad. Võimalikult palju teada oma minevikku, oma esivanemaid - missuguse eneseteadvuse see annab! Ma näen, millise uhkusega hiinlane ütleb: "Meie riik on 4200 aastat vana!" Uks teine riik aga, kes tahab kõigile oma tahet peale suruda, on juba 200 aastaga põhiväärtuste kriisis.
Austraalia aborigeenide kultuur on väidetavalt 400 000 aastat vana...
Nii, palun! Ajaloo kestvus on määrav. Ja kui nüüd kapitalistlik maailmasüsteem on totaalses kriisis, siis tema ongi järgmine, mis kokku variseb. Ja see võib tulla väga ootamatult ja väga järsku. Me näeme, kuidas see agoonia praegu toimub.
Praegu ongi põhikonflikt maailmas islamiga. Islam on praeguses maailmas see kultuurkond, kes elab veel traditsionaalse kultuuri arusaamades: austab loodusseadusi, teeb vahet mehe ja naise kui erinevate olendite vahel jne. Aga lääne liberalism kui hukkuv ühiskond on kõik selle jalge alla tallanud ja surub oma väärtusi teistele peale. Kuid islami maailmale tähendab see hukku. Sest et kultuur tagab rahvuse püsimise - lõhkuge see ära ja kõik variseb kokku. Võtke ära ajalugu ja kultuur ja füüsiline rahvakeha hukkub.
Ma näen lääne ühiskondade agressiivsuses kahte motiivi: üks on see, et lääne inimene oma pealispindsuses on muutunud võhiklikuks; teiseks on selle taga suured rahad...
Lääne inimesega seoses tuleks silmas pidada järgmist. Esiteks selle all tuleb mõelda kõigepealt USAd ja sealt lähtuvat. Sest Euroopa on pärast Teist maailmasõda ütleksime et vasall, sõltuvuses, ega ole iseseisev. Ja lääne kultuuris tuleb omakorda vahet teha eri staadiumide vahel, millest osas on toimunud kultuuri sisemine lagunemine hereesiate tõttu - mis on ka kristluselt võtnud jõu. Aga hereesiat peale suruda saab ainult siis, kui ollakse nõrk. Mulle oli suur pettumus raamat "Üle lootuse läve". Ma ootasin tõelist sõnumit maailmale keeles, millest maailm aru saab. Seda polnud.
Süsteem, mis on üles ehitatud ahnusele, laristamisele, kirgede väljaelamisele, see ei saa loodusseaduslikult kauaks püsima jääda. Selleks ei jätku loodusressurssi. Et lõpp tuleb, selles ei ole vähematki kahtlust. Ja mis õigusega me hävitame elu ära Maa peal enne, kui kosmilised tingimused seda põhjustaksid? Kui asi on õige ja kui me elame kooskõlas universumiga, loodusega, loodusseadustega, siis me püsime niikaua, kuni püsib universum. Aga kes narrib põldu ühe korra, seda narrib põld üheksa korda.
Monarhia vastab loodusseadustele, kultuurilisele püsimisele. Ja monarhia peab tagama selle, et inimene kasvab valitsejaks traditsiooni sees ja ta teab, mis tähendab olla valitseja. Kui agulimees saab parlamenti, taju jääb agulimeheks. Mis tema huvi on? Taskuid täita. Nüüd
sai piruka ligi! Juurtetus! Ma põlgan agulimeelsust! Aguli intelligents on nuhtlus ühele rahvale! Normaalne ühiskond on juured mullas - talupoeg, laboratores! Pea pilvedes: oratores! — kes palvetavad ühiskonnas. Bellatores -sõjamehed, kes kaitsevad ühiskonda ja hoiavad üleval rüütli, meheliku kultuuri väärtusi. Ja neljas seisus: kaupmehed-käsitöölised, linnakodanikud (burgeois, bürgerid). Linnakodanik oli kõrge eneseteadvusega seisusesse kuuluv inimene. Lubage öelda: intelligents ei ole seisus, intelligents on klassikalises ühiskonnamudelis heidik - ta on lumpen! Meil see lumpen pääses avalikus elus võimule nõukogude okupatsiooni ajal. Sest teised seisused ei saanud tooni anda. Ja normaalne ühiskond on nii või teisiti seisuslik - kas me seda tunnustame või mitte. See tähendab: keskklassid peavad töötama. Nii nagu Nõukogude Liit kukkus kokku sellepärast, et tema ideoloogia ja praktika olid vastuolus, nii kukub ka järgmine Paabel. Siin marksistlik ideoloogia kehtib: imperialistliku kapitalismi mandumise ja roiskumise viimane staadium. Ja mina ei saa aru, mida need eestlased püüavad selle uppuva laeva peale veel pääseda-ja veel nii kiiresti! Me peame elama oma väärtustest! Mis on meil, eestlastel, prioriteet? Kas selleks on rahvuse säilimine või kuskil kellelegi meeldimine? Kus on eneseväärikus, eneseuhkus?
Vaatame linna peal: mingisugused imelikud ingliskeelsed sildid? Eesti keel on ääretult rikas, nüansirikas keel, milles -ja ma võin seda öelda, kes ma olen tõlkinud kõige raskemaid asju - ei ole ühtki asja, mida ei oleks võimalik võrratult täpselt ja selgelt, galantselt, elegantselt ja eestilikult väljendada. Ma jumaldan eesti keelt! See on mu emakeel. Ja ma olen teinud tööd selleks, et seda keelt osata, rääkida ilma turusõnadeta, ilma nende OK-tamiseta. Rääkida meie esivanemate pühas keeles! Ainult selle keele kaudu on meil universumiga ainuõige side.
16.-17. sajandist pärit jesuiidjõpetlased Ribadeneira, Suarez jt kirjutavad, et monarhia ülesanne on kanda ja esindada aristokraatlikke väärtusi. Ja kui ta seda ei tee, siis on rahval õigus monarh ametist maha võtta ja rajada uus dünastia, kes seda ülesannet läidab. Nii et jesuiitide teoorias väljendub tegelikult seesama ürgdemokraatia - juhiks vai takse see, kes selleks kõlbab.
Lõpetuseks üks kummaline lugu Üks eesti tüdruk sai Ameerikas sisemi; se käsu minna apatšide juurde. Apatfji pealik ütles talle: Nüüd alles tuled - mä juba ammu kutsun Sind! Ta teadis Eestist kõike! See pealik ütles, et mingisugune telg läbib maakera, mis tuleb indiaanlaste juurest otse Eestisse - et Eesti on eriline maa.
See Peeter Liivi intervjuu Einar Laignaga ilmus 2002. a. ajakirjas "Päikesetuul".
Read more...
See on see tuntud küsimus hereesiatest, valeõpetustest. Kui valeõpetus tungib sisse, siis hävitatakse kogu alus-baas. See toimub ka sisseimbumise läbi. Õõnestada niimoodi süsteem ja hakata rõhutama teatud jooni - see ongi heree-tikale, ütleme lahkusulistele omane. Meile tundub see hirmus kohutavana, kuidas keskaja kirik täitis oma kohust kultuuri ja riigi säilitamiseks - kõik need kiljumised tuleriitade, inkvisitsiooni ja muu sellise üle. Mina leian, et kirik täitis oma kohust ja ta hoidis ära need nähtused, mida tänapäeval lausa õhutatakse -ja tulemus on kogu Euroopa kokkuvarisemine. Euroopa on hukkuv kontinent. See on täielikus allakäigus, mandumises, täielikult kaotanud oma sisemise jõu. Ja see on toimunud selle tõttu, et hereesiad on pääsenud võimule. Sest kuidas saab näiteks matemaatikaõpetaja olla salliv? Siis ta peaks kõigile panema "viied". Kogu see suur sallivuse jutt on ääretult silmakirjalik, valelik ja need sallivuse apologeedid on ise nii tigedad, nii sallimatud teiste suhtes, et see sallivuse kisa õige ruttu muutub vihakarje-teks. "Poo risti, tapa ära, kes ei mõtle nii nagu meie — sest meie oleme sallivad!". Paraku püsib maailma sallimatusel. Ja sallivuse piiriks on elu ohustatus.
Kas meil oleks ehk õigem nimetada seda nõudlikkuseks või karmuseks?
Ei noh, mis me siin teisi sõnu otsime? Kas me sallime narkomaaniat, kas me sallime haiguste levitamist, ühiskonna moraalset lagunemist - või võtame selle vastu midagi ette? Kas sallime liikluseeskirjade rikkumist?
Need on tõesti äärmuslikud näited, aga ma mõtlen suhtumist inimesse. Kas me oleme tema suhtes nõudlikud või isegi karmid, kui ta eksib - ega me siis sellepärast ei pea teda veel mitte sallima...?
Vaadake, kuidas rõhutatakse praegu pidevalt inimõigusi. Sisuliselt on see inimese ülesässitamine, mille tulemusel purunevad inimsuhted. Miks? Kõik mõtlevad oma õigustest ja kõiges, mis natukenegi neid õigusi võib piirata, on kohe kurikuulus ahistamine Tähendab, muutub võimatuks isegi perekonnaelu. Kui laps, kes saab pahanduse eest nahatäie, ütleb kodus vanematele, et ta esitab politseisse nende peale kaebuse... Kas pereiski on veel kohustust toita perekonda, kes ei kuula sõna! Minu arust ei ole! Kas ei ole siis ka naisel ja lastel kohustust kuulata pereisa sõna? Selgub, et ei ole! Tihendab, sul on kohustused, kuid sul ei ole mitte mingeid õigusi. Ja ongi perekond purustatud. Ja sellised lapsed on r-oientsiaalsed narkomaania kandidaadid.
Kui Kristus tuli, siis oodati Temalt ka rätispidise kuningriigi rajajat -Rooma okupatsiooni kukutajat. Ja ometigi osutus Ta Suureks Armastajaks, kes ohverdas ennast oma armastatu eest. Aga kui nüüd vaadata taastulevat Kristust, siis Tema on "kuningate Kuningas", kes kehtestab Tuhandeaastase Rahuriigi vanal maal. Neis kahes jumalapildid on väga oluline erinevus. Kas mõista seda näiteks nii, et Kristus, kui Ta tuli, rajas eelduse sisemise kuningriigi ülesehitamise näol, selleks et hiljem see pöörduks ümber ka väliseks kuningriigiks maa peal?
Eks inimesed on alati tahtnud maa peal luua ideaalilähedast või ideaalset riiki. Võtame lähiminevkust Nõukogude Impeeriumi. Seal oli kaks kontseptsiooni inimesest. Üks oli teoreetilis-ideeline: nõukogude inimene oli julge, tugev, vapper, ennast pidevalt täiendav, printsipiaalne, aus... Teises uuriti KGB poolt välja tema tegelikud nõrkused ja puudused. Siin polnud inimesel muud kui "pass ja patune kere". Ja riigi praktikas suhtuti inimesse kui potentsiaalsesse kurjategijasse, keda pidi pidevalt valvama. Reaalne suhtumine inimesse on selles mõttes sarnane kristlikule inimesekäsitlusele, et \iimane käsitleb inimest korrumpeerunud olendina, kiriku keeles öelduna "loomuselt patusena". See on reaalne inimene. Kapitalistlik maailm lähtub sellest, et inimene on küll patune, aga see ei ole mingisugune süü, vaid see on inimloomus ja inimese õigus. Ühesõnaga - inimese korrumpeerumus on legaliseeritud inimese loomuliku omadusena. Seega ei ole enam perverssusi; kõik on lihtsalt statistika. Ühel on kalduvus tappa teisi - see on kriminaalvähemus; teine on seksuaalvähemus - kõik on vähemused. Mina teen ka nalja, ütlen, et ma ei ole mitte kiilakas, ma olen juuste puuetega inimene. Narruseni minnakse sellega, et inimene peab tundma ennast mõnusalt, nii nagu ta on. Temale ei saa esitada mingeid moraalseid nõudmisi. Ja see on inimese degradeerinud. Kristlikus kultuuris aga lähtutakse sellest, et inimese loomus kisub halvale - inimese mõtted on kurjad lapseeast peale. Aga selle vastu saab inimene mõistusega, teadmisega heast ja halvast. Kolmandaks on inimesel vaba tahe, mille alusel ta valib, kumba ta teeb. Ja neljas punkt on vastutus selle eest, mida ta teeb. Tänapäeva inimene leiab, et mõistust on tal niikuinii ülearu - sellest ei maksa rääkidagi; teadmisi on tal absoluutselt kõige kohta- see on samuti kindel! Ja vaba tahte asemel on tal niisugune vedel nöörijupp, mis valgub sinna, kuhu juhtub - ja vastutusest ei taha ta kuuldagi. See jääb teiste hooleks. See on nagu inimene haiglas, kellele öeldakse, et viinajuua ei tohi, see on sulle surm, aga ta joob ja ütleb: "Arstide asi on mind ravida! Aga minu asi on juua!" Ma viskaks sellise inimese haiglast välja.
Inimene ei taha kuulda sellest, et ta peab pingutama, enda juures midagi piirama, midagi tahtega ette võtma. Nüüd võibolla on midagi muutunud - inimese soov kena olla on nii suur, et ta on suuteline selle nimel isegi nälgima.
Inimene õpib teatavasti eeskujust ja kui Kristus on eeskujuna Suur Armastaja, kes kõik andestab ja enda kanda võtab, juhul kui inimene tehtut kahetseb, siis kas ei muuda see kristlast pahatihti nõrgaks ja liigleplikuks, kuna tema jumalapildis puudub too teine pool — Kristus kui kuninglik Võitja, kes rajab ka välispidises maailmas korra? Mart Metsala on kuskil öelnud: Te ootate Kristuse taastulekut? Jah, Ta tulebki - ja annab teile jalaga tagumikku, küsides: "Mida te siin passisite! Mina andsin Teile kõik volitused, aga teie lasite maailmas Kurjusel karistamatult märatseda!"
Täiesti õige! See, mis kristlusest praegu on saanud, on hale vari tõelisest kristlusest. Inimesed ei talu midagi, mis on neist suuremat, vägevamat, võimsamat. Selle tulemuseks on see, et Kristuse inimlik külg on ära vesistatud. Sellest kohutavast Kristusest - sest Kristus on kohutav - on tehtud - kes?! Armas Jeesukene! Ja see "Jeesukene" tõesti ei kutsu enda vastu esile respekti ega austust maailmas, kus kehtib ainult toores ning tugevama ja vägevama jõud. Kristuse isiku jõulised jooned on täiesti jäetud kõrvale, neist nagu ei sobi rääkida. See juba ise näitab, missugune mandumine on toimunud.
Gooti ajastu] on juba suur muutus. Kui romaani ajastu kujutab Kristust staatilisena, Ta on ka ristile lööduna niimoodi, et seal ei ole kannatusest eriti jälge. Domineerib rahu ja võidu motiiv. Aga gooti ajastul tuleb Kristuse kujutamine, kus esikohale kerkib kannatav inimene - moonutatud, verine. Miks? Sellepärast, et gooti ajastu inimene on juba oma ilusas rafineeritud küpsuses saavutanud täiusliku individuaalse eneseteadvuse, kuid see teadvus on lahutamatult seotud kultuuri kogutervikuga, nii nagu gooti katedraalis - mis moodustab universumi ja ühiskonna mudeli siin nähtavas maailmas -, tema skulptuuris väljendub eneseteadlik isiksus ja nende nägude täisealisuses, küpsuses, eneseteadvuses. See on täpselt nii, nagu Spengler on kirjutanud, et see on mäe otsa jõudnud inimene, kes seisab Lõpmatuga vastamisi. Aga samal ajal on veel säilinud tasakaal: see indiviid kuulub tervikusse, sootsiumi, teiste samasuguste inimeste huikaja on oma täiusele arenenud välja koos teistega! Sotsiaalne moment! Meie, eestlased, eriti põlgame igasugust kollektivismi -mis on meie äärmine nõrkus, mille tõttu me oleme alati määratud ilmselt olema niisugune väljasuremise piiri pääl hingitsev rahvakild. Meil puuduvad eeldused suuruseks. Meil puudub eeldus tunda ennast MEIENA ja kehtestada ennast MEIENA! Pigem määravad meil asju indiviidide vahelised vastuolud - "ärategemised".
See "meie" on võimalik enne kui ka pärast individualismi - kas meil on lootust postindividuaalsele "meiele"?
Te ütlesite juba asja ära. Ma tahaks loota: üks võimalus on, et meie individuaalne eneseteadvus jõuab uuesti sellele arusaamale, et seesama indiviid, seesama SUUR ISIKSUS, kes me tahame oi 1 a - j a sõltumatu -, et tema enda eksistents sõltub sellest, kas me teeme seda koos. On lootust, et sellest postindividualismist tuleb kõrgema tasemega läbitunnetatud kollektiivsus, mis on juba kantud täiest teadlikkusest selles suhtes, mis sellel isiksusel endal isiksusena säilimiseks tarvis on. Ja see ongi minu arvates õiguste ja KOHUSTUSTE kooslus. Ja kohustused on väärika inimese omadus, see tähendab, et ma olen inimolend, kellele on antud elus toimetulekuks mõistus, et valida. Ja valikute eest ei maksa süüdistada mitte kedagi. See on idiootlik küsimus: kui Jumal on hea, miks Ta lubab maailmas kurjust? Aga vaat LUBAB! (naerdes) Aga Ta on jätnud selle Sinu otsustada! Ja ma küsiksin inimese käest: Miks sina, kellel Jumal ei luba kurja teha, teed kurja? Sa tahad juba vaba olla ise otsustama. Miks sa siis valid kurja? Aga süüdi on Jumal! Süüdi on teised! Süüdi on kõik muu! Süüdi on nõukogude kord, et meil tekkis mäluauk ja meie järjepidevus katkes. Miks minu järjepidevus pole katkenud? Miks minul mäluauku pole tekkinud? Miks minu perekonnas säilis traditsioon? Miks mina elasin jätkuvalt selles kultuuritraditsioonis ja nõukogude kord ausalt öelda ei läinud mulle üldse kordagi! Ta ei jõudnud minuni, ta ei ulatunud minuni, ta oli jõuetu, ta käed jäid lühikeseks! Aga nüüd on süüdi nõukogude kord, et meil on 50-aastane auk. Ei ole nõukogude kord süüdi! ISE oled süüdi! Ja süüdi on need vanema põlvkonna inimesed, kes enam oma lastele midagi ei rääkinud. Miks nad ei rääkinud? Hirmust! Miks nad arad olid? Miks? Sest julge sugupõlv hukkus sõjas ja laagrites. Ja teistel polnud enam õigeid juuri - vaat selles on asi. Ei olnud seda, MILLE NIMEL surma minna! Oli ainult elu säilitamine. Ja siin ongi jälle see õige tähendamissõna: Kes omaelu hoiab, see kaotab selle, ja kes oma elu ära annab minu nimel, see võidab selle. See ei ole lihtsalt üks poeetiline võrdkuju, vaid selles on väga sügav tõde sees.
Aga nüüd see maapealse ideaalse riigi tegemise jutt jäi pooleli. Ega see mo-nismiihalus ei ole kuskile kadunud. Muudame nimesid natuke. Oli aeg, kui öeldi: "Nõukogude rahvas, täis enneolematut entusiasmi, sammub partei ja valitsuse targal ja ettenägelikul juhtimisel hiigelsammudega helge tuleviku poole (naerab)... Paneme natukene teised sõnad asemele: "Valitsuskoalitsiooni ja Riigikogu targal ja ettenägelikul juhtimisel sammub eesti rahvas, täis enneolematut vaimustust, Euroopa Liidu säravate tarbimis-kõrgendike ja heaoluühiskonna tippude poole." PSÜÜHIKA on ju sama! On ju nii (naerab)? Nii et mina näen. et muudetakse hoolega nimetusi, aga sisu osas muutust ei ole. Inimene on sama. psüühika on sama ja tema ootused ja lootused on täpselt samad. Ühesõnaga, ikka peab tulema see maapealne mõnuolek...
Rääkides mis tahes ilmingust inimühiskonnas, tuleb alustada põhialustest. Kosmoloogia tähendab universumi ehitust, nii palju, kui me sellest teame. Filosoofilisel tasandil ei ole siin mingit progressi, võrreldes sugukondliku korra kreeklastega. Muidugi täppisteaduslikult on meie teadmised kahtlemata hoopis teised... Mis on olemine ja mis on olemise mõte? Teame me seda? Selgub, et me ei tea kõige elementaarsemat alusasja? Me ei tea seda - on nii? Ei tea! Tuleme kos-milistest mõõdetest lähemale ja leiame päikesesüsteemi. Juba see on meie jaoks hügelsüsteem. Kus me elame? Me elame universumis! Kes me oleme? Universumi kodanikud! Aga makro- ja mikrosüs-teemid on analoogsed: suur sisaldub väikeses, väike suures. Elementaarosakeste maailm mateerias on sama mis päikesesüsteem. Ei mingit vahet. Tuleme siis maakera peale - elu fenomenid. See on ju seletamatu ime! Mis mõte ja tähendus sellel on? Kas me võime öelda, et elu on juhus? Ilus, ütleme, et see on juhus? Siis maakera ise - mis see on? Ka juhus? Kui bioloogiline elu on juhus, kui inimolend on juhus, siis on juhus maakera, siis on juhus päikesesüsteem. Ja siis on juhus universum! Sellisel juhul kas keegi ütleks mulle, mis asi on juhus?
Kui tahate lugeda tõeliselt head, andekat fundamentalismi, lugege Laignat. Me võime - vasakpoolsete, humanistide, massikultuuri loidunud tarbijate, feministide, inimõiguslaste jt demokraatidena - järgmisi ridu neelates end siniseks vihastada, aga lugemata jätta ka ei saa. Sest kes teab -äkki ongi tal õigus... Võibolla on just Laigna jutt ühel hetkel see viimane piisk karikas, mis kaasaja korratus maailmas ükskord täis saab - olgu see otsus kui ränk tahes. Nii teravat teksti lugedes tundub, et tõeliselt suured asjad on alati must-valged - ei mingeid "halle" tsoone enam. Põrgu ja Taeva, Kurja ja Hea, totra ja targa vahelt läheb halastamatu, SALLIMATU piir. Küllap selline ongi Sõdalase maailm - kes kaitseb igavesi väärtusi, "universumi korda", mõõk käes, "satanismi" vastu nimega massikultuur.
Einar Laigna: Massikultuur on sisuliselt satanism
Sellisel juhul - kas keegi ütleks mulle, mis on juhus?
Iseorganiseeruv süsteem - öeldakse...
Mis see on? Kuhu me jõudsime? Me jõudsime selleni, et "juhus" on uus nimi nähtusele, mida kultuurides ürgaegadest peale nimetatakse Jumalaks. Kui nüüd nii on, siis kas me julgeme väita, er Universum on juhus?
See on küsimus, et kas nii suur, hirmuäratav kord on juhus...?
Nii! See maailm saab püsida Universumi mõttes ainult sellepärast, et seal on KORD! Päikesesüsteem püsib - millel? KORRAL! Sellel, mida Augustinus nimetab deordo - universaalne maailmakord! Rikkuge seda korda, ja kõik variseb kokku! Selle universumi korra kohalikeks ilminguteks on kõik füüsikaseadused, loodusseadused, psüühikaseadused, aga ka eetika-seadused. Inimene ei saa neid seadusi leiutada, ta võib neid ainult avastada eesmärgiga eksistentsi säilitada. Sest inimesed on algaegadest peale ära tundnud, et nemad on olendid, kelle käes elu võib hävineda oma rumaluse tõttu. Loodusrahvad säilitavad elu tänu sellele, et nad elavad loodusega absoluutses harmoonias. Loodus on jumalikustatud, looduse seaduste rikkumise eest karistatakse surmaga. SALLIMATUS - eks ole! Sest looduse seadustega mittearvestamine loodusrahvaste juures, kel on animistlik religioon, on sisuliselt hereesia, mis ohustab kogu suguharu eksistentsi. Hukkugu üks, kui et hukkub terve suguharu! Valeõpetus on see, kui öeldakse, et me ei pea enam looduse jõude austama.
Aga meie elamegi nii, arvates, et meil on õigus rikkuda kõiki seadusi nii palju kui me jaksame -ja ütleme, et see on inimõigus. Me oleme jõudnud sinna, et loodust ei tohi saastada. Aga kas tohib saastada psühhoõhkkonda? Selle saastamine toimub eriti intensiivselt. Keerake õhtul telekas lahti - see on SAASTAMINE! Tahtlik, teadlik, sihipärane saastamine! Miks me seda teeme?
See toob kellelegi raha sisse...?
Väga õige - see toob kellelegi raha sisse! Ja see ongi ebajumalakultus. Dollari peale on ju kirjutatud: "In God we trust ONE DOLLAR" (naerab). See on see JUMAL.
Nüüd - teemaga edasi minnes: kes on siis inimene siin maailmas ja mis on inimeseks olemise mõte ja eesmärk? Või tal ei ole eesmärki...? Aga kust me julgeme niimoodi öelda? Kuidas meie saame eesmärgistada elu, mida me ise pole loonud, kui me ei tea, mis see on? Mina tean ainult ühte suurt tarka, kes teadis, mis elu on. See oli Friedrich Engels, kes ütles, et "elu on valkkehade eksisteerimise viis"... (naerab) Nii et meie ei tea, mis on elu - meie asi on seda hoida.
Nüüd võtame kokku- milles väljendub universumi kodanikuks olemine konkreetselt? Me oleme inimesed, me kuulume INIMKONDA. Aga inimkond pole midagi abstraktset, vaid on olemas eri kultuurid, rahvused, mentaliteedid, mis on ühtepidi ääretult sarnased. Nad on nagu propeller, mille labad lähevad küll eraldi, aga keskelt on kõik koos - põhialused ei saa olla erinevad. See täiesti välistab kosmopolitismi. Kosmoliidi õigeks nimeks peaks olema globalist, kes ei kuulu kusagile.
Kui kultuuri tuumaks on religioon, siis kas te näete ka religioonidel mingit ühisosa, mingit ühist Tõde?
Muidugi on! Ei saagi teisiti olla, sest religioon on suhtesüsteem universumiga ja selle kõikide tasanditega kuni loo-dussuheteni välja!
Teatavasti kristlus pühatustas, desakraliseeris looduse, avades sellega tee looduse väljakurnamisele sajandite jooksul. Nüüd me küllnäeme kristluse teatud ökologiseerumist, teoloogiliste rõhuasetuste ümberpaigutumist... Sest loodususund puhastas iga loodusobjekti niivõrd selgelt ja kindlalt, et seal ei tulnud kellelgi pähegi seda lagastada...
Selles ei olnud kristlus süüdi, vaid inimene, kes— olnud kord kristlane - langeb kristlusest ära. Siis ta muutub kõige hävitajaks. Kristlusest ära langedes ei lange inimene religioonilooliselt mitte teiste religioonide tasandile - mis oleks ka veel ilus -, vaid kukub üldse ära. Temast saab lihtsalt lagastaja! Kristluses on ju tegelikult kogu loodu inimese vend! Loodus, loomad, linnud, taimed, vesi, õhk, Päike, Kuu - neid ju on käsitletud kõiki kui kaaslooduid!
Igor Mang ütleb viimatises intervjuus, et tema jaoks Loodus ei ole mitte enam Jumala loodu - Tema üldilmutus -, vaid juba Jumala Enda keha. Nii oluline on täna selle säilitamine...
See ei ole võibolla korrektne filosoofilis-dogmaatiliselt, aga poeetilise ütelu-sena see on ilus ja õige... Kokkuvõtteks: me peame säilitama elu - see on prioriteet. Ka põhiseadus ütleb: Põhiseaduslik kord peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade... Sellega säilitame ka oma inimeseksolemise ja kuuluvuse maailma kultuuri. Sest kui me loobume oma rahvuslikust kultuurist, siis me ei kuulu õieti ka enam inimkonda, vaid siis me oleme ainult ühed mutandid. Sest ainult rahvuslikul kultuuril on ürgselt sügavad juured universaalses maailma-olemises. Ainult see on nabanöör, mida pidi me seal kinni oleme.
Nüüd veel religioonidest, Kui võtame muinasusundid: kõik ilus ja hea sellest on kristluses säilitatud. Mille poolest siis kristlus lühidalt öeldes erineb kõikidest teistest religioonidest? Selle poolest, et ilmutuse religioo-nilooline lõppstaadium ongi see inimisik, kes peab kasvama täiskasvanuks Kristuse mudeli mõõtu mööda. See tähendab, ta peab teadlikult -mõistuse ja teadmise abil -saama selleks, kes võib olla selles maailmas peremees. Peremees HOIAB, peremees kasvatab, peremees hoolitseb, peremees harib aeda. Peremees ei lõhu aeda. Oige taluperemees hoiab metsa. Aga see lum-peniseerunud inimene, kes ärib ootamatult saadud esivanemate metsa - ta võtab selle maha ja ostab luksusauto! Ja kui me muutume lagastajateks, kes on kaotanud sideme universumiga või selle kuulsa Suure Juhusega, siis on meil elu alused alt läinud ja me ei tea enam, milleks me elame. Kui me vaatame, kuidas need uusrikkurid elavad - meeleheites, ahastuses, vajades psühhiaatrite abi; kuidas nende lapsed sõidavad ennast igavusest autodega surnuks või järsakutest alla... See näitab, et on läinud kaduma eksistentsi mõte. Parim pärandus lastele on teate mis? Vaesus! Aga rikaste lapsed, kui vanemad ei ole piisavalt targad...? Targad rikkad vanemad ei anna lapsele raha. Nagu üks Fordi-dest andis oma pojale luua ja ütles: Mine autotehasesse, hakka põrandat pühkima kümme senti tunnis, ja kui sa töötad ennast üles, siis kohtume siin kabinetis. Oige isa! Nii kasvavad mehed, kes oskavad väärtusi hoida. Aga muidu on nii, et üks põlv kogub, teine pillab laiali.
Kus on täna see eeskuju -religioonis, kultuuris, elavas elus —, mis oleks piisavalt kütkestav kaasaja inimesele, mis tõmbaks teda ennast muutma ja tahtma olla teistsugune? Jätame selle tagastava ja hävitava massikultuuri sinnapaika. On ju vaja alternatiivi?
Massikultuuri ei saa kõrvale jätta, see on praegu domineeriv. Massikultuur on sisuliselt antikultuur. Ta on sisuliselt SATANISM. Ta apelleerib inimeses kõigele madalale. Ta ei tõsta inimest. Ja ta on praeguses avalikus elu ainuvalitseja. Ja valitseb jõhkralt ja sallimatult! Näiteks milleks peab olema antud nii palju teleaega mingile ansamblile lava peal, kes karjub ja hüpleb ja saalitäis vehib ja ringutab käsi - manipuleeritud mass! Ma vaatan põlgusega sellele. See EI OLE kultuur, see on massipsühhoos, see on helindid, mis apelleerivad inimeses hormonaalselt madalale. Ja muide biitlite muusika ongi teadlikult tehtud niiviisi, et see mõjuks inimese nendele keskustele. See on ideoloogiline relv! Sellega võib noorsoo hävitada! Praegu on infosõda. Ja infosõda on kõige hullem, sest toimub inimese hävitamine nii, et näiliselt kõik on korras...
Teisalt ma näen, kuidas praegune võimsaim kunst — kinokunst — pakub ühtäkki näiteid, mis mu meelest kasvatavad Sõdalast ja Kuningat meis. Näiteks film "Gladiaator" ja nüüd siis ka "Sõrmuste Isand". Ja neid filme vaatavad miljonid, võibolla kümned miljonid inimesed, ka noored. Midagi on nagu liikuma läinud otsekui sellesama massikultuuri sees...?
Küllap alati, kui üks tendents liiale läheb, hakkab kasvama ka vastaspool. Mida enam ühtepidi süveneb see kuri ja lagastamine, seda enam tekib vastaspool, mis tõelisi väärtusi väärtustab. Ja need märgid on õnneks kasvavad. Aga meilgi on nn ajaga kaasaskäimise maania. Sotsiaalse olendina on inimene nii kergesti manipuleeritav, et see on lausa karjuma panev. Sa võid nädala ajaga panna teda uskuma ükskõik mis lollusi -ja neid tegema, veendununa, et kõik see on õige. Ei ole muud väärtust kui see, mis on moes, TREND! Aga teiselt poolt me näeme, et kümne aastaga on eesti Vabariik jõudnud moraalsesse pankrotti. Pooled valijatest ei lähe valima, mis tähendab, et nad sisuliselt on hääletanud süsteemi vastu - see on usaldamatu-seavaldus. See on täieliku kriisi olukord. See kriis süveneb ja siin ma hea meelega tsiteerin Leninit: "Mida halvem, seda parem!" See viib selleni, et inimestel ei ole enam vähimatki usku nendesse ideoloogilistesse lööksõnadesse, mis iseloomustavad totalitarismi. Kusjuures nendesse mitteuskumine on taunitud. Mida pluralistlikus ühiskonnas olla ei tohiks.
Nii et kahtlemata head tendentsid tulevad. Ja tõepoolest - kas inimesed ei tüdine ükskord ära, kui vaadata seda üle maailma ühest keskusest juhitud ajupesu nende nõmedate seriaalide ja filmidega, mis on täis seda tobedat jalgadega vehkimist, peksmist ja tulistamist...?!
Rahvusvahelise suurkapitali ülemvõimu vastase liikumise ATTAC plahvatuslik levik kaasaja maailmas (täna juba ligi 40 riigis) näitab, et teatud osal uutest põlvkondadest ja intelligentsist on sellest kõrini... Aga mis toimub täna sõjaväes?
Jõudsimegi millenigi, ilma milleta riik, rahvas, ühiskond ei saa olla terve. Räägime siis Sõjamehest. Mehe ülesanne on looduslikult, bioloogiliselt olla mees. Piibel ütleb, et inimene on loodud meheks ja naiseks ja et täiuslik tervik koosneb sellest kahest poolest. Seega peab mees esindama mehelikku elementi ja naine naiselikke omadusi. Ja seda ei saa inimesed ümber teha inimõiguste deklaratsiooniga. Naisõiguslus on õnnetus. See on vastuolus loodusseadustega - see läheb iseendaga vastuollu. Mina naisöiguslaste konverentsil ütleks: "Lugupeetud daamid. Mina - ja ma ei soovitaks seda ka ühelegi teisele mehele - isegi ei mõtleks teiega abiellumisest. Ta peate eiama ainult üksi ju seega välja surema. Loodus määrab välja surema selle, kes elab loodusseadustega vastuolus. Põhiseadus ütleb, et elu on püha, kelleltki ei tohi seda vägivaldselt ära võtta - aga abordid! Mis õigusega ema tapab oma lapse? Kas ta on küsinud tema käest: tahad sa elada? See on karjuv vastuolu - see on ju mõrv!
Ta ei jõua teda ülal pidada, ta on vaesest kihist, see juhtus tahtmatult, lapsi niigi palju...
Aga rikkad?
Rikkad peaksidki praegu hoolitsema meie juurdekasvu eest...
Kuid ei maksa vaesuse taha pugeda. Ma olen näinud elujõulisi tugevaid rahvaid, kes elavad vaesuses, lapsekari taga, ja nendest lastest kasvavad vägagi tugevad inimesed...
Einar Laigna: Feminism - nõrgas mehes pettunud naise protest
Aga neil on kultuur, kogukond, juured...
Jah, ma olen elanud kurdide juures, Kaukaasia mägirahvaste juures... Ja nüüd läheme edasi: meest tuleb austada mehena, naist tuleb austada naisena. Selles on daami kultus, ema kultus... See erinevus on rikkus! Aga kui naine on mingisugune "kah mees" - käed taskus ja suits suus - , siis mida mul temalt õppida on? See on naeruväärne! Me räägime suurest sallivusest - ei tohi kedagi religioossetel, kultuurilistel, rassilistel jne põhjustel vihata. Väga tore - olen nõus. Aga kuidas me siis nüüd surume oma väärastunud, loodusseadustega vastuolus olevaid arusaamu peale islamile, kes elab loodusseadusi austades...?
Toome ühe näite: mida toob kaasa naiste-mood, kus naised oma keha liputavad kõikvõimalikul viisil? Suvised moed on sõna otseses mõttes ekshibitsionism. Tagajärgi on uuritud: naine on kaotanud salapära. Kui naine on salapärane ja kaetud riietusega nagu islami kultuuris, kus on keelatud liibuvad riided - sul ei ole seal õigust teisi ahistada, neid seksuaalselt ärritades. Mis õigusega sa ahistad mehi? See erootiline energia, mida me siin ühiskonnas kommertslikult lagastame ja raiskame, peaks oma maksimumis olema nö Jumalusse sulamine. Universumi, Kõiksuse tajumisest on saanud mingi labane seks, lausa peale surutakse.
Sõjamees ei ole mingisugune jõhkard, kes ainult sooviks kedagi maha lüüa, kellegagi kakelda - ehkki küllap ka see tüüp on olemas. Mees peab siiski pakkuma kaitset oma naisele, oma perekonnale. Meheks olemine on kõikides kultuurides olnud initsiatsiooniriitus ja mina pean kohustuslikku kaitseväeteenistust üha rahva säilumise oluliseks teguriks. Rahval, kes kaotab ära kohustusliku väeteenistuse ja läheb üle elukutseliste peale, mandub meessugu kretiinideks, naised koledateks amatsoonideks, pluss üks osa elukutselisi - mutante, kes on lihtsalt tundetud tapamasinad. Vaat need on kõik need Rambod ja kogu filmiproduktsioon, millega meid siin üle ujutatakse. Ja see on meessoo nõrgenemine, sest ükski rahvas mitte iialgi ei püsi palgalisel armeel. Palgasõdurit huvitab ainult PALK! Ja me teame minevikust, et sõja käigus on võimalik palgasõdurit meelitada kõrgema palgaga oma poole.
Mis on nüüd sinu motivatsioon: kas kaitsta kõrgemaid püsiväärtusi - oma kodu, oma maad, oma põhiseadust - või teenida raha? Meest tuleb kasvatada meheks ja kaitsevägi on see initsiatsiooniriitus, mille läbi sa omandad teatud mehele vajalikud kogemused: kooselu, teistega arvestamine, ühiste väärtuste kaitsmine, koos vastutamine. See ei ole tapamasinaks õpetamine - kõige vähem tahab sõjaväelane sõda. See, kes õppused läbi teeb, teab, mis on väsimus, mis on pori - sellel on kõik rambot-semised meelest läinud.
Sõjavägi pole eraldi muust ühiskonnast. Aeg-ajalt kuuleb ikka etteheiteid, et sõjaväes on tarbetut julmust. Vene sõjaväes oli loomulik, et vanema kutsekäigu sõdurid terroriseerisid nooremaid, selmet olla õpetajaks ja vanemaks vennaks. Kuidas on praegu lood Eesti armees?
Niisugust asja nagu vene sõjaväe dedovšt-šina meil loomulikult ei ole. Meil on määruste-välised suhted ikkagi miinimumini viidud - kannatliku, rahuliku, visa igapäevase ühistööga. Meie sisemine kasv, meie nõudlikkus eneste suhtes... Päris ei kao ta iialgi - aga seda on võimalik viia miinimumini. Teisipidi - Kaitsevägi ei pea olema kerge koht, sõda on karm asi, me peame selleks ennast siiski ka ette valmistama. Kuid see ei tähenda, et peab olema ebaõiglus, jõhkrus, sadism, inimese solvamine, alandamine - seda ei tohi olla. Ja siin on oluline motivatsioon. Mis on suurte väepealike saladus? Miks on neile allunud sõdurid olnud valmis minema läbi ükskõik kui suurte raskuste? Mis oli see, mis pani Napoleoni vangistama saadetud sõdurid hüüdma, kui ta oli öelnud neile "Mina olen teie keiser" - "Elagu keiser!"? Need on suured väepealikud, kellel on eriline karis ma. Tavalises elus aitab sellest, kui on muud head arusaamad, väljaõpe ja muidugi üldine kultuuritaust. Ja tahe on tähtis ning see, et olemas eesmärk, ühine ideaal, mille poole püüeldakse.
Sõjamehe eeskujuks on olnud rüütel...?
Keskaja kultuuris olid eeskujuks pühakud -iga elukutse jaoks omad. Pühak sisendab julgust, et minulgi võib see õnnestuda. See on see lähem eeskuju - kui eeskuju on liiga kõrge, siis inimene võib nõrkeda. Kõik jutud on tühiasi, maksab see, mis elus toimub.
Keda me võtame eeskujuks, kas mingisuguseid modelle, filminäitlejaid, kelle elu on ääretult segane...? Kes on meie eeskujud—see hakkabki määrama.
Kas on lootust, et Traditsiooni väärtused -mis kajastuvad näiteks müütides-muinasjuttudes - hakkavad ka armeesse mingil kujul sisse tulema - et inimesed saaksid neist kütkestatud?
Need väärtused juba ON Eesti Kaitseväes. Ja me teeme tööd selleks, et neid igapäevases väljaõppes ja enesekasvatuses kultiveerida. Kuni eeskujuks on pseudokangelased, on noorsoo olukord väga nukker.
Heraklese vägitegude suur sümboolika on tema mehelikus jõus, kavaluses ja tarkuses -mille juurde kuulus ka amatsoonide võitmine. Naisvõimu ehk metsiku talitsematu loodusvõi-muga on lõpp ja valitsema hakkab Mõõk - mõistus, Herakles, meesprintsiip - ja naisprintsiip allutatakse meesprintsiibile. See väljendub vaasimaalil, kus Herakles on lavatsil poollamavas asendis ja üks daam teenindab teda veiniamor-faga. See on õige sugupoolte vahekord, seda muidugi ei tohi feministidele rääkida, need lähevad marru. Muuseas üks feminist tunnistas mulle nukralt teate mida? "Mina tegelikult ootan, et tuleks üks prints, kelle jalgu suudelda ja kellele veinikannu ulatada..." (naerdes) Ma ütlesin: ahah, siin ongi feminismi põhjus: tõelisi mehi pole ilmunud! Ja siin on Nietzschel õigus, kui ta ütleb, et alles tõeline mees vabastab naises naise. Ja sellepärast feminism pole midagi muud kui nõrgas mehes pettunud naise mäss ja protest selle vastu, et miks sa ei ole mees? Miks sa oled loru! (naerab). Siin on see saladus. Sest kui õige mees tuleb, siis naine muutub naiseks - selleks, kes ta peab tegelikult olema. Ja kui ta siis veel tahab oma luuludes elada, siis elagu! Oma asi, ise on õnnetu ja mitte keegi teine!
Kas tõeline naine võib ka mehest tõelise mehe teha?
Muidugi! Loomulikult! Ma olen kogenud, kuidas habras naine on sinust tugevam. Seal, kus mina lootsin tahtele, teadmisele, oma jõududele, ei lootnud tema enam endale, vaid juba ene-sevälistele, suurematele jõududele. Ja see päästis olukorra. See juhtus Kaukaasia mägedes. Nii et mul on mitmed kogemused, kus ma olen õppinud sügavalt austama "nõrkade" naiste teatud erilisi omadusi. Ja me teame ka ajaloost, kuidas naistena tugevad naised on oma meestele andnud tagasi jõu ja usu endasse. Keskajal paljud rüütli-daamid olid - meeste ära olles - raudrüüs, hobuse seljas ja juhatasid majapidamist ning vägesid. Ja nad juhatasid seda tahte ja innustusega - mitte ei võtnud lahingust otseselt osa. Aga missugune mees oleks lahingus kehv, kui daam juhatab ja ootab sinult vägitegusid? Ja sealjuures oskasid nad olla daamid, sest et mehed olid rüütlid! Ma ei ole selle poolt, et naised on ajateenijad - sellest ei tule muud kui probleeme. Lahesõjas naissõdurid... -see oleks omaette lugu, millest delikaatsusest ei sobi rääkida. Erandeid on alati. Samal ajal sides ja meditsiinis on naised asendamatud.
Muinasjuttudes on rüütli ja daami kõrgemaks oktaaviks Kuninga ja Kuninganna suhe...?
Muinasjutud on lahutamatu osa kultuurist, ilma nendeta me võime kõik kaotada. Kuninglikkust ehk rüütellikkust peab esindama ühiskonnas kahtlemata ohvitseride seisus. Seetõttu elukutselise sõjaväelase roll rahuajal on kul-
tiveerida kindlaid väärtusi. Ohvitser on vältimatu osa kultuuripildist - ta peab seal olema. Ohvitser peab olema ka mundris nähtav kui teatud väärtuste esindaja kultuuris. Tema rühis, silmavaates, pilgus, hoiakus liigutustes -tema käitumises -, et sõna "ohvitser" kõlaks nii, nagu ta kõlas veel lähiminevikus. Me töötame selle nimel, et see nii oleks. Me näeme vaeva, et see nii saaks olema. Ja rõõm näha, kuidas Tartu Kõrgemas Sõjakoolis see töö juba toimib - milline tore ohvitserkond meil kasvab!
Nõukogude aja tõttu toimus meie ühiskonnas üks väga kurb protsess: kuna mehelikkus, millest räägiti, oli ühemõtteliselt nõukogulik-venelik, siis vaesel eesti mehel polnud selle vastu midagi muud panna kui vägivallatu-sejutt. Võeti hoiak, et kõik militaarne ja mehelik on juba iseenesest halb; ei mahtunud hinge, et mehelik mees võib olla ka haritud ja võimas hu-manitaarteadlane või minu pärast siis sportlane või sõjamees, kelles kõik need omadused on koos. Ja et intelligents peab olema niisugune selle vastand, kes oma mannetust püüab kompenseerida VAIMSUSEGA... Aga no näidake mulle seda suurt vaimsust! Ma olen öelnud ohvitserkonnale ja eriti kadettidele, kui õpetan neile Kõrgemas Sõjakoolis ohvitseri eetikat: "Teil tuleb vallutada Eesti ühiskond! Kuid te ei saa seda teha jõhkrusega ega jõuga - te saate seda teha haridusega, galantsusega, kultuuriga. Ja selleks tuleb teha iseenda kallal ränka tööd. Nõudlikkus iseenda suhtes saab olla siis, kui on ideaal - mille nimel. See on see arhetüüp: Võin tuua näiteid Eesti kaitseväest, kus sõjame-helik karmus ja peaaegu lüüriline õrnus on nii kaunilt ühendatud. Neid on palju. Need kaks ilusat poolt koos: mees peab olema nii tugev, et ta võib olla õrn, armastusväärne. Mees peab olema nii tugev, et ta ei häbene ka nutta kaastundest, kui ta näeb teise kannatusi. Tunnetega inimene, intellektiga inimene, kes elab kaasa kõigele elavale maailmas - kes tegelikult peab seda hoidma ja kaitsma. Isa kes hoiab kätel õrnalt last - küll on ilus pilt, kui tugeva mehe kätel on väike imik! Küll on ilus pilt, kui mehe käed tõstavad supitirinat laua peale! Mees ärgu häbenegu niisugusi asju.
Teadupärast olete Malta Rüütliordu liige ja Teie ühiskondlikuks ideaaliks on monarhia, olgu siis klassikalisel või mingil uuendatud kujul... ?
Nimetuste puhul tuleb alati vaadata ka sinna sisse - mis seal toimub. Sõna "demokraatia" kasutamine on täna ääretult meelevaldne ja väga moonutatud. Klassikalise määratluse kohaselt demokraatia on see, mida rahvas tahab. Meil aga on propageeritud demokraatia moonutatud mõtet, nagu tähendaks demokraatia kõikelubatavust. Näiteks mis õigus on meil Valgevene kallal oma suud pruukida, nagu seal ei oleks demokraatiat? Mis õigusega me ütleme, et Hiinas ei ole demokraatiat? Valgevene rahvas on valinud Lukašenko ja vastaseid on tal 20 000 ja ma tean, et nad saavad suurt materiaalset toetust väljastpoolt Valgevenet. Kui rahvas on ta valinud, siis rohkem pole meil midagi rääkida.
Oletame, et mingi rahva olukord läheb väga hulluks. Ka meie põhiseadus näeb ette kriisiolukorras presidendivõi-mu, erakorralist seisukorda - on nii? Ka selles väljendub rahva tahe - tahe säilida kriitilises olukorras. Rahvas võib ja annab ühele inimesele diktaatori õigused ja ütleb: "Päästa rahvas hukkumisest! Me anname Sulle täied volitused." Kas me nüüd saame öelda, et see ei ole demokraatia? Rahval on õigus kehtestada oma tahet nii, nagu rahvas tahab! Seetõttu me ei saa öelda, et "kui nüüd demokraatia Venemaal areneks..." Kas' rahvas on saanud seal valida endale parlamendi - on saanud! Kas ta on saanud valida presidendi - on saanud! Mis me siis räägime?
Einar Laigna: Õige riik on juured mullas
Eri rahvastel vastavalt nende kultuuritraditsioonile on oma eriarusaamad demokraatiast. Meie ei saa 1,3 miljardile hiinlasele, kelle selja laga on 5000 aastat kultuuri ja 4200 aastat riigiajalugu, dikteerida, mismoodi nemad peavad elama! Kuidas elavad muhameedlased omas kodus, see on nende asi! Meil ei ole ÕIGUST minna teise koju oma reeglitega!
Ühe suupoolega me räägime suurest sallivusest ja teise suupoolega oleme ääretult sallimatud, tigedad, kurjad nende vastu, kes ei ole nii nagu meie. Miks minu sõprade hulgas on muhameedlasi, hiinlasi - mis tahes kultuuri või rassi esindajaid? Selle pärast, et ma RESPEKTEERIN teist kultuuri. Ma ei suru talle peale oma arusaama, oma tahtmist. Teistsuguse aus-' tamise aluseks on austus iseenda vastu. See kehtib ka kõigi teiseusuliste puhul, sest kõik usundid kaitsevad elu põhiväärtusi.Minge islami kultuuri, minge Jaapanisse, minge Hiinasse - mitte kuskil pole lubatud tappa, varastada ega lõhkuda loomulikku ühiskondlikku elu. Ja kristlus ning maa-ja taarausk peavad neid väärtusi kaitsma Eestis üheskoos.
Kas kuningriik on demokraatlik?
Kuningaks sai viikingitel inimene, kelle kõik omadused kõlbasid selleks, et olla karismaatiline juht ja rahva tahet täide viia. Rahva tahe oli seal seesama, mis Eesti põhiseaduses: rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Rahvas delegeeris talle võimu. Ma nüüd küsin: kas kuningriik on demokraatlik? Kui ta väljendab rahva tahet, siis on! Kui kuningas hakkab täitma teatud ringkonna, näiteks kõrgaadli või pankurite tahet ja reedab oma rahva tahte, siis ta ei ole demokraatlik. Seega ei määra mitte nimetus asja, vaid sisu. Ja nüüd - miks kuningriik? Sellepärast, et kultuuri säilimisel ja järjepidevusel ON monarhia läbi põlvkondade järjepidev. See tähendab, et me ei ole mingi juhuslik nähtus, vaid meil on minevik, ajalugu. Selletõttu on tähtsad perekonnakroonikad ja suguvõsad. Võimalikult palju teada oma minevikku, oma esivanemaid - missuguse eneseteadvuse see annab! Ma näen, millise uhkusega hiinlane ütleb: "Meie riik on 4200 aastat vana!" Uks teine riik aga, kes tahab kõigile oma tahet peale suruda, on juba 200 aastaga põhiväärtuste kriisis.
Austraalia aborigeenide kultuur on väidetavalt 400 000 aastat vana...
Nii, palun! Ajaloo kestvus on määrav. Ja kui nüüd kapitalistlik maailmasüsteem on totaalses kriisis, siis tema ongi järgmine, mis kokku variseb. Ja see võib tulla väga ootamatult ja väga järsku. Me näeme, kuidas see agoonia praegu toimub.
Praegu ongi põhikonflikt maailmas islamiga. Islam on praeguses maailmas see kultuurkond, kes elab veel traditsionaalse kultuuri arusaamades: austab loodusseadusi, teeb vahet mehe ja naise kui erinevate olendite vahel jne. Aga lääne liberalism kui hukkuv ühiskond on kõik selle jalge alla tallanud ja surub oma väärtusi teistele peale. Kuid islami maailmale tähendab see hukku. Sest et kultuur tagab rahvuse püsimise - lõhkuge see ära ja kõik variseb kokku. Võtke ära ajalugu ja kultuur ja füüsiline rahvakeha hukkub.
Ma näen lääne ühiskondade agressiivsuses kahte motiivi: üks on see, et lääne inimene oma pealispindsuses on muutunud võhiklikuks; teiseks on selle taga suured rahad...
Lääne inimesega seoses tuleks silmas pidada järgmist. Esiteks selle all tuleb mõelda kõigepealt USAd ja sealt lähtuvat. Sest Euroopa on pärast Teist maailmasõda ütleksime et vasall, sõltuvuses, ega ole iseseisev. Ja lääne kultuuris tuleb omakorda vahet teha eri staadiumide vahel, millest osas on toimunud kultuuri sisemine lagunemine hereesiate tõttu - mis on ka kristluselt võtnud jõu. Aga hereesiat peale suruda saab ainult siis, kui ollakse nõrk. Mulle oli suur pettumus raamat "Üle lootuse läve". Ma ootasin tõelist sõnumit maailmale keeles, millest maailm aru saab. Seda polnud.
Süsteem, mis on üles ehitatud ahnusele, laristamisele, kirgede väljaelamisele, see ei saa loodusseaduslikult kauaks püsima jääda. Selleks ei jätku loodusressurssi. Et lõpp tuleb, selles ei ole vähematki kahtlust. Ja mis õigusega me hävitame elu ära Maa peal enne, kui kosmilised tingimused seda põhjustaksid? Kui asi on õige ja kui me elame kooskõlas universumiga, loodusega, loodusseadustega, siis me püsime niikaua, kuni püsib universum. Aga kes narrib põldu ühe korra, seda narrib põld üheksa korda.
Monarhia vastab loodusseadustele, kultuurilisele püsimisele. Ja monarhia peab tagama selle, et inimene kasvab valitsejaks traditsiooni sees ja ta teab, mis tähendab olla valitseja. Kui agulimees saab parlamenti, taju jääb agulimeheks. Mis tema huvi on? Taskuid täita. Nüüd
sai piruka ligi! Juurtetus! Ma põlgan agulimeelsust! Aguli intelligents on nuhtlus ühele rahvale! Normaalne ühiskond on juured mullas - talupoeg, laboratores! Pea pilvedes: oratores! — kes palvetavad ühiskonnas. Bellatores -sõjamehed, kes kaitsevad ühiskonda ja hoiavad üleval rüütli, meheliku kultuuri väärtusi. Ja neljas seisus: kaupmehed-käsitöölised, linnakodanikud (burgeois, bürgerid). Linnakodanik oli kõrge eneseteadvusega seisusesse kuuluv inimene. Lubage öelda: intelligents ei ole seisus, intelligents on klassikalises ühiskonnamudelis heidik - ta on lumpen! Meil see lumpen pääses avalikus elus võimule nõukogude okupatsiooni ajal. Sest teised seisused ei saanud tooni anda. Ja normaalne ühiskond on nii või teisiti seisuslik - kas me seda tunnustame või mitte. See tähendab: keskklassid peavad töötama. Nii nagu Nõukogude Liit kukkus kokku sellepärast, et tema ideoloogia ja praktika olid vastuolus, nii kukub ka järgmine Paabel. Siin marksistlik ideoloogia kehtib: imperialistliku kapitalismi mandumise ja roiskumise viimane staadium. Ja mina ei saa aru, mida need eestlased püüavad selle uppuva laeva peale veel pääseda-ja veel nii kiiresti! Me peame elama oma väärtustest! Mis on meil, eestlastel, prioriteet? Kas selleks on rahvuse säilimine või kuskil kellelegi meeldimine? Kus on eneseväärikus, eneseuhkus?
Vaatame linna peal: mingisugused imelikud ingliskeelsed sildid? Eesti keel on ääretult rikas, nüansirikas keel, milles -ja ma võin seda öelda, kes ma olen tõlkinud kõige raskemaid asju - ei ole ühtki asja, mida ei oleks võimalik võrratult täpselt ja selgelt, galantselt, elegantselt ja eestilikult väljendada. Ma jumaldan eesti keelt! See on mu emakeel. Ja ma olen teinud tööd selleks, et seda keelt osata, rääkida ilma turusõnadeta, ilma nende OK-tamiseta. Rääkida meie esivanemate pühas keeles! Ainult selle keele kaudu on meil universumiga ainuõige side.
16.-17. sajandist pärit jesuiidjõpetlased Ribadeneira, Suarez jt kirjutavad, et monarhia ülesanne on kanda ja esindada aristokraatlikke väärtusi. Ja kui ta seda ei tee, siis on rahval õigus monarh ametist maha võtta ja rajada uus dünastia, kes seda ülesannet läidab. Nii et jesuiitide teoorias väljendub tegelikult seesama ürgdemokraatia - juhiks vai takse see, kes selleks kõlbab.
Lõpetuseks üks kummaline lugu Üks eesti tüdruk sai Ameerikas sisemi; se käsu minna apatšide juurde. Apatfji pealik ütles talle: Nüüd alles tuled - mä juba ammu kutsun Sind! Ta teadis Eestist kõike! See pealik ütles, et mingisugune telg läbib maakera, mis tuleb indiaanlaste juurest otse Eestisse - et Eesti on eriline maa.
See Peeter Liivi intervjuu Einar Laignaga ilmus 2002. a. ajakirjas "Päikesetuul".
