Paju lahing

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all^[1].

Lahingu käik

30. jaanuari õhtul avasid Punaarmee soomusrongid ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ning Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest ning leitnant J. Soodla 3. rood oli sunnitud rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon ning öösel vallutasid punased alakaitstud mõisa uuesti tagasi. Paju mõis, mis väiksel kõrgustikul seisab, pakkus neile oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. Ka 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 Läti nõukogude kütidiviisi 7. Läti Bauska kütipolgu III pataljoni läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong.
Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.

31. jaanuaril keskpäeval saadi operatsiooni juhilt Hans Kalmilt luba rünnakuks, mis aga tähendas rünnakuks parima hommikuse hämara aja möödalaskmist. Julius Kuperjanov pataljoniülemana võttis pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale, kuna II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liikus mõisa suunas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest ja kõik ohvitserid ning juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud surmasid.
2. roodu taandumisega jäi kaiseliin lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid läti kütid, ähvardades vallutada partisanide suurtükipatareid. J. Kuperjanov innustas 3. roodu vasturünnakule ning sai püsti aheliku taga seistes surmavalt haavata.
Mööda Tartu-Valga maanteed lähenesid väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest, kuid suurte ühispingutustega hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vabastasid Paju mõis teist korda kell 16.30. Osa Põhja Poegade rügemendist (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis oberst Kalm idakaarde Paju mõisast, Valga–Petseri raudtee Valga-Võru raudteesilda õhkima, et haarata vastase Lõuna-Eesti tähtsamast transportsõlmest taganevad ešelone.
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156^[viide?] (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300^[viide?] sõdurit.
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas ning Eesti väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919. aastal. Paju lahingu tulemusel taganesid Punaarmee väeosad Valgast, mis võimaldas Valga vabastada ning takistada seal bolševike poolt läbiviidavat punast terrorit ning katkestada side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Paju_lahing

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 28.01.2014

Saates tuleb juttu olukorrast Ukrainas ja Eesti kaitseväelaste missioonist Kesk-Aafrika Vabariigis.

Link: http://tallinnatv.eu/index.php?id=12052

Read more...

Tartu rahu raja (Eesti riigi reetnute eneseõigustuslaul)

                                                         Rahvuslaste Tallinna Klubi
Viis: rahvalik laul „Ämmamoori maja“
Sõnad: Tõnu Kalvet

URMASE AARIA:
:,: Kremlil´ poe, kui noor veel oled sa,
küll vanaduses aega on häbi teeselda! :,;

REFRÄÄN:
:,: Milleks meile vaja seda Tartu rahu raja?!
Selle sahkerdame maha Venemaale täiega. :,:
Aga Luigekene laulis Moskvas lit-lit-lit.
Laulis lit-lit-lit, laulis lit-lit-lit.
See Tartu rahu raja on üks igavene sitt,
lähme Brüsselisse elama!
Müüme maha selle Tartu rahu raja,
müüme maha, müüme maha!
Seda risu ega rämpsu pole vaja,
lähme Brüsselisse elama!
Me käske saame
nii idalt kui EU-lt
kui taltsas kaamel,
kes kõiki teenib truult.
Me poeme siin ja poeme seal,
mis sest, et rahvas pilab, neab,
me tengelpung teeb kill ja kõll! Tralallallaa!
Ilma raha, ilma välismaise kaitseta
oleks riigireetja elu lausa võimata.
Me käske saame
nii idalt kui EU-lt
kui taltsas kaamel,
kes kõiki teenib truult.
Me poeme siin ja poeme seal,
mis sest, et rahvas pilab, neab,
me tengelpung teeb kill ja kõll! Tralallallaa!

MARKO AARIA:
:,; Moskval´ poen, tal ustav olen ma,
Margeloviga riidu ei julge kiskuda. :,:

REFRÄÄN + 2 lõpurida:
Nii jah, nii jah, ilma reetmata
nii jah, nii jah kurb on elada.

ANDRESE AARIA (LAULDA KÄRISEVAL HÄÄLEL):
:,: Röövel meilt kord piirialad viis.
Ei teda hurjuta, vaid ütlen: „Jäägu nii!“ :,:
REFRÄÄN

SIIMU AARIA:
:,: Petroskois, kus nüüdki Vene võim,
ma meeltesegaduses me piiri maha jõin. :,:
REFRÄÄN

ANDRUSE AARIA:
:,; Seemneid söön kui õige tulnukas,
ei setu rahva piin mind üldse huvita. :,:
REFRÄÄN

ENE AARIA:
:,: Laterdan kui ehtne turumoor,
et piiritagi Tartu rahu iginoor. :,:
REFRÄÄN

TOOMASE AARIA (LAULDA KERGE INGLISE AKTSENDIGA):
:,: Gruusiat ei tükeldada või!
Ta hulga kallim mul kui oma eesti hõim. :,:
REFRÄÄN

KÕIK KOOS:
:,; Reetmisel meid toetab Euroliit,
tal huvi hoopis muu kui Eesti õige piir. :,:
REFRÄÄN

"Ämmamoori maja" viisi koos algsete sõnadega leiab "YouTube"-ist. Nt. siit: http://www.youtube.com/watch?v=PVRqZD_j0-k

Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/

Read more...

MATTI ILVES: MÕNED AMEERIKA PANGAD ON ASUNUD LUUREVÕRGUSTIKE MOODUSTAMISELE

Pangad soovivad ühiskonnas haarata üha suuremat võimu. Näiteks USA suurim, mitme rahandusliku skandaaliga seotud  Bank of America (BofA) on taas näidanud enda täielikku põlgust Ameerika rahva vastu ja asunud nüüd ründama põhiseaduslikku sõnavabadust ja seaduslikkust.

Mikael Thalen uudiste veebilehel "Storyleak" on kinnitanud, et BofA on loonud üksuse mille ülesandeks on jälitada mitmesuguseid poliitilisi gruppe. Jälgitakse ka sotsiaalmeedia veebilehti, nagu Facebook ja Twitter,  mitmete web rühmade poliitilisi ja anti-pangandusalaseid arutelusid.

Pankade luure teeb tihedat koostööd Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) ja teiste luureasutustega, seega föderaalsed asutused toimivad de facto täpselt nii, kui oleksid vaid Wall Street´i omanduses.
Enamik tegevusi, mida uurivad ajakirjanikud välja selgitanud on ebaseaduslikud ja mõningad vähemalt ebaeetilised.

Kasutatud allikas: http://americanfreepress.net/?p=14761

Read more...

Piibli ja püssiga: mees, kelle ees homo-lobby põlvili laskus

Giuseppe Nardi - 24.01.2014

Hiljuti USA-s aset leidnud Phil Robertsoni juhtum näitas, et homo-lobby ei ole tegelikult kaugeltki nii võimas kui see end esitleda püüab – kui sellele julgelt vastu astuda, avaldub kiiresti selle hädisus.

Sellal kui Euroopas töötab nn "Barilla meetod" suurepäraselt, nagu näitab ka Prantsuse panga Sociéte générale'i juhtum (vt uudist Homo-ümberkasvatamine: Pank vabandab "homofoobse" perekonnapildi pärast), näitab USA-s toimuv, et sündmused võivad vabalt ka täiesti vastupidises suunas areneda.
Allaheitlik Itaalia pastatööstur

Kes gender-ideoloogiale ja "homo-abieludele" vastu seisab, seda mitte ainult ei trahvita, vaid ta suunatakse nii nagu Hiina kultuurirevolutsiooni ja Punaste Khmeeride ajal otsekohe "ümberkasvatamisele". Ta peab kahetsema ning konkreetsed tõendid oma kahetsuse kohta avalikkuse ette tooma. "Nii pidi seda tegema itaalia tööstur ja makaronitoodete valmistaja Guido Barilla, kes eksleva pilguga ning Punaste Khmeeride ohvritele tüüpilise kahvatunud näoga You Tube'is, selles uues ilmalik-demokraatlikus ja avalikus pihitoolis oma vabanduste litaaniaga esines (vt lähemalt siit ja siit). Ning tõendina oma siirast kahetsusest võttis ta oma firmasse tööle LGBT-asjade nõuniku", kirjeldas religioonisotsioloog Massimo Introvigne.

Hiljuti kirjutas Introvigne Barilla patukahetsusliku põlvitamise kohta homo-lobby ees: "Kujutagem endale ette hoopis teistsugust stsenaariumi: väljavalitud ohver avaldab otsustavalt vastupanu, perekonnad mobiliseeruvad tema kaitseks ja lõpuks on need homoseksuaalid, kes Barilla ees vabandama peavad. On see puhas fantaasia?" Euroopas küll, kuid mitte USA-s, ütleb Introvigne.

Phil Robertson (paremal) on juhtfiguuriks USA ülipopulaarses tõsielusarjas The Duck Dynasty, mis räägib perekondliku jahitarvete äriga rikkaks saanud Robertsonide perekonnast.
Mitte mingit happy end'i homodele nagu Barilla puhul

Homo-aktivistid hõõrusid juba rahulolevalt käsi ja ootasid endale sarnast happy end'i nagu Barilla juhtumi puhul: Robertson YouTube'is eksleva poliitiliselt korrektse süüdlase pilguga, vabandamas ning oma siira kahetsuse tõendiks kuulutamas, et ta on valmis homoseksuaale oma saatesse võtma.

Kuid sündmused ei arenenud vähimalgi määral selles suunas. Robertson keeldus kahetsemast ja saatis selle asemel oma värvikas väljendusviisis homoseksuaalid kohta, kus pipar kasvab.

Vabandama pidi hoopis suhtlusvõrgud Facebook ja Twitter

Kas see jäi poliitkorrektsusele allumatuse üksikjuhtumiks? Sugugi mitte.

Televõrk A&E vaadatavus hakkas peale Phil Robertsoni saatest väljalülitamist katastroofiliselt langema. Paari päevaga kaotas telekanal viiendiku oma tavapärasest täiskasvanud vaatajaskonnast.

Facebookis tekkisid rühmad Phil Robertsoni toetuseks, mis paari päeva jooksul kogusid rohkem kui viis miljonit osalejat. Facebook, mis reageerib eriti tundlikult homo-lobby survele (vt ülevaadet Facebooki moraali-indeksi kohta: Kristlus diskrimineeritud – homoseksuaalid priviligeeritud), püüdis esialgu solidaarsusrühmi kustutada, õigustades seda põhjendusega, et need tekitavad "ülekoormust". Suhtlusvõrk siiski taganes oma sammust, kui teda massiliste protestidega rünnati.

Sarnane oli lugu Twitteriga. Peale seda, kui võrk esialgu Robertsoni toetavad Tweetid sulgeda tahtis, sai ta nii palju proteste, et suhtlusvõrgu administratsioon oli hoopis sunnitud vabandama.

Sponsor palus Robertsonilt ja klientidelt vabandust

Samamoodi juhtus ketiga Cracker Barrel. Peale seda, kui ettevõte pidi kogema, et tema turukonkurendi Walmarti puhul kujutasid Robertsoni pildiga tooted jõuluajal kaubandushitte, võttis ka Cracker Barrel nad uuesti müügile.

Ka Cracker Barrel vabandas juhtunu pärast kirjaga oma klientide ees: "Te teatasite meile selgelt ja ühemõtteliselt, et me eksisime. Me võtsime teid kuulda. Duck Dynasty logoga tooted tuuakse kõikides meie poodides uuesti müügile. Me palume vabandust selle eest, et me teid solvanud oleme."

Telejaam oli sunnitud religioonivabaduse rikkumise pärast vabandust paluma

Sellal, kui A&E finantsolukord ähvardavalt kõikuma hakkas, kuulutas Phil Robertson, et ta ei rahuldu ainult sellega, et ta lihtsalt uuesti saatesse ennistatakse. Ta nõudis üle terve USA, Kanda ja Ladina-Ameerika saateid emiteeriva televõrgu juhtkonna avalikku vabandust eetris ning nõudis vabandust homo-lobbylt, kes oli rikkunud ja jalge alla tallanud tema õigust religioonivabadusele.

Tuntud homoseksuaalid avaldasid Robertsonile toetust

Võitlevad homo-ühendused Robertsoni ees ei vabandanud. Seevastu esines terve hulk avalikult tuntud homoseksuaale avalike vabandustega Robertsoni ees.

Esimene neist oli Ameerika lesbide ja feministide esindusisik Camille Paglia. Ta nimetas raadios Robertsoni vastu kasutatud taktikat "stalinistlikuks ja fašistlikuks" ning rääkis sellest, et "arvamustevabadus" on hädaohus ning et "ühes demokraatlikus riigis peab inimestel olema õigus olla homofoobne, niisamuti nagu on õigus toetada homoseksuaale, nagu mina seda sajaprotsendiliselt teen. Ning kui inimesed toetuvad oma suhtumises homoseksuaalsusesse Piiblile, siis on neil selleks siin maal täielik religioonivabadusest tulenev õigus".

Ka tuntud CNN-i ajakirjanik, end avalikult homoseksuaaliks tunnistav Don Lemon toetas Robertsoni: "Tal on õigus öelda täpselt seda, mida ta mõtleb. See on Ameerika... Inimestel on õigus öelda seda, mida nad heaks arvavad".

Tagasitulek rekordilise publikuarvuga

Niiviisi oli sel lool tõepoolest happy end, kuid mitte selline, nagu seda endale lootsid homoradikaalide ühendused. Paluti küll vabandust, kuid mitte Barilla moodi. Vabandasid televõrgu A&E, suhtlusvõrk Twitter, poekett Cracker Barrel ja homoseksuaalse liikumise juhtivaktivistid.

Möödunud nädalal pöördus Phil Robertson triumfeerides, ühes käes Piibel ja teises käes püss, oma telesaatesse tagasi. Duck Dynasty uues hooaeg algas rekordilise 11-miljonilise vaatajate arvuga!

Õppetund meile eurooplastele: vastupanu puhul avastatakse, et kuningas on alasti

"Ka meile, eurooplastele, andis Phil Robertson suure õppetunni ja vahest isegi Guido Barillale. Mõjuvõimsad jõud püüdsid meid veenda selles, et poliitiliselt korrektne mõtteviis vastab suure enamuse ootustele, et homo-lobby on kõikvõimas, et igasugune vastupanu on asjatu ja et me oleme juba võitluse ette kaotanud. Kõik see aga ei vasta tõele.

Kui otsustatakse vastupanu osutada, avastatakse äkki, et kuningas on alasti, et toetus loomulikule perekonnamudelile on suur ja laiaulatuslik ning et on võimalik isegi suuri ettevõtteid sundida mitte häälekate ja nahaalsete vähemusgruppide, vaid enamuse häält kuulama. Tehkem ennast töökohtadel, massiteabes ja institutsioonides kuuldavaks. Tõstkem oma häält ka Euroopas", kutsub üles Massimo Introvigne.


Artikkel avaldati algselt portaalis Katholisches.info.

Allikas:  http://www.decivitate.ee/?news_id=2124

Allikas: SIIN

Read more...

HENN PÕLLUAAS: Väärtuspõhise poliitika võimalikkusest Eestis

Ettekanne väärtuste konverentsil

Saue Gümnaasiumis 03.01.2014

Ükskõik millise riigi poliitika aluseks on eeskätt rahvuslikud huvid, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, ehitatakse üles argumentatsioon, sise- ja välispoliitika taktika ja strateegia. Lisaks mõjutavad poliitikat terve hulk muid aspekte ja väärtushinnangud.

Võib muidugi küsida, kas väärtused ja poliitika pole hoopis teineteist välistavad mõisted? Kindlasti mitte. Poliitika ja väärtused ei ole vastuolus, kui otsused lähtuvad sotsiaal-poliitilistest kategooriatest ja väärtustest nagu õiglus, ausus, eetika, moraal, rahvuslik kultuur, vastutus, demokraatia jne.

Eesti dilemmaks on läbi aegade olnud küsimus, kas väikeriigi sise- ja välispoliitikas on kohta idealistlikel tõekspidamistel ja kas rahvusvahelisel õigusel, väärtustel ja moraalil on maailmas kaalu. Äratundmine, mida on võimalik teha väärtustele truuks jäädes ning millal poliitika hakkab pärssima põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti Vabariigi põhiülesannet - kaitsta Eesti rahvast, keelt ja kultuuri -, moodustab meie väärtuspõhise poliitika raami.

Paraku räägitakse väärtuspõhisest poliitikast palju, praktikas ollakse aga kinni seda suuresti välistavas pragmaatilises reaalpoliitikas.

Taasiseseisvumise järel tundus, et eksistentsiaalsed eesmärgid on saavutatud ning rahvuslike huvide ja väärtuste defineerimine on väikeriigile liigseks ambitsiooniks. President Meri ajal sai määravaks välispoliitiliste sihtide kokkulangevuste leidmine ja sobitamine teiste, eeskätt suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide huvidega. Nagu kõlas siinsamas saalis vabariigi aastapäeval ka välisminister Paeti suust, olevat meie huvides liituda võimalikult paljude rahvusvaheliste organisatsiooniga ja oleme seda teinud märksa suuremas mahus kui põhjamaad.

Aga kas täna on enam vaja saada igasse organisatsiooni ja maksta liikmemaksudeks tohutuid summasid, millel oleks siin paremat kasutust. Liikmeksolek on põhjendatud vaid siis, kui eesmärgid ja suunad kattuvad. Vastasel korral tuleb valida rahvuslikest huvidest ja väärtust lähtuv kurss, kuid selliseid korrigeerimisi ei ole tehtud. Tundub, et eesmärk ja abinõu on segi läinud.

See on aga viinud Eesti huvid teisejärgulisteks – kardetakse eristuda multikultuuristuvast ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mille eestvedajad on võtnud suuna Euroföderatsiooni loomisele. Eesti erihuvide kaitsmist on hakatud häbenema ja tajuma vastandumisena ning algne rahvusriiklusele ja traditsioonilistele väärtustele suunatud poliitika on asendunud teiste soovituste kriitikavaba omaksvõtuga. Isegi kui sellega minnakse vastuollu Eesti põhiseadusega (näiteks EL seaduste ülemuslikuks kuulutamine Põhiseaduse ees).

Rahvusvaheline õigus on meie aatompomm, ütles kunagi Lennart Meri. Paraku pole väärtuspõhisusel ja õiguslikel alustel poliitikute aruteludes ega tegevuses enam kohta. Väärtuspõhisetus on kandunud üle ka sisepoliitikasse. Taganemisele nendest printsiipidest pani aluse Meri ise, kui ei kasutanud seda aatompommi Eesti huvide kaitsel, kui algatas taganemise meie õigustest siseriikliku elu korraldamisel (keele- ja kodakondsusseaduste lahjendamised), merepiiridelt (territoriaalvete vähendamine poole võrra), algatas kümnete tuhandete vene sõjaväepensionäride ja nende perede siiajätmise jne. Tänaseni kardetakse ja korrutatakse, et Eesti huvide eest seismise korral Venemaa suunal (mis on normaalne ja milles pole midagi taunitavat) võidakse meid pidada nn „ühe teema riigiks“.

Kuna jõud ei ole meie argument, siis ei tohi Eesti kunagi vabatahtlikult loobuda oma aatomipommist, ainsast tõhusast relvast, mis meil on. Eestit puudutab ju otseselt, missugused põhimõtted maailmas domineerivad, missugune on rahvusvahelise õiguse ja väärtuspõhise poliitika jõud. Peaksime tugevdama, mitte nõrgendama seda nagu näiteks uue piirilepingu sõlmimine, mille järgi puudub igasugune poliitiline ja majanduslik vajadus, seda teeb.

Kui pärast taasiseseisvumist oli Venemaa rahvusvahelisel areenil Eesti suhtes kaitseseisukorras, siis nüüd on Eesti taandunud positsioonidelt, millel püsides saavutati kunagised võidud ja ei ürita end Kremli propagandarünnakute vastu isegi kaitsta. President Ilvese sõnul polevat seda vajagi. Lisaks on Ilves öelnud, et demokraatia ja inimõiguste rikkumistele Venemaal ei tuleks tähelepanu  pöörata – aktsepteerime Venemaad sellisena, nagu ta on. Erinevalt Lätist ja Leedust ei nõua Eesti ka okupatsioonikahjude heastamist.

Ent küsimus ei ole ainult Venemaas, kuhu meie välisminister on nõus enne vabariigi aastapäeva meie riiki alandama minema. Me ei nõua Iisraeli tuumarajatiste kontrollimist, aga saadame inspektorid Iraani. Ei võta sõna islamiriikide inimõiguste rikkumiste kohta. Ei tunnusta ühtesid diktatuure, ent teisi küll. Ajaloodoktor Jaak Valge on nentinud, et kakskümmend aastat peale taasiseseisvumist on Eesti poliitika küüniline, pugev ja allaheitlik.

Eesti riigi eesmärk ja põhiülesanne on sätestatud Põhiseaduse preambulas. Selleks on eesti rahva kui natsiooni, keele, kultuuri ja suveräänsuse säilitamine ühise edu ja tuleviku nimel. Selle ülesande täitmise kohustus on Põhiseadusega seatud kõikidele avalikele institutsioonidele. Riigi edukust saab hinnata aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki teostatakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega.

Paraku ei näita indikaatorid eesmärgi täitmist – vastupidi, eesti rahva säilimine on negatiivse sündimuse, väljarände, immigratsioonisurve ja teiste tegurite poolt pea samamoodi ohustatud kui okupatsiooni ajal. Me teame meetmeid, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud:  vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimiseks taastetasandile – puudu on neljandik sünde. Puudub ka terviklik rahvastikupoliitika ja institutsioonid, kes tegeleks igapäevaselt rahvastikutaaste problemaatikaga.

Ligikaudu 90 000 inimesel puudub ravikindlustus. Tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalamaid ning sotsiaalkaitse kulude osakaalult SKPst oleme Euroopa Liidus viimaste seas – meist tagapool on vaid Läti ja Rumeenia. Eurotsoonis oleme aga vaieldamatult kõige vaesem riik.

Maapiirkondades suletakse riigiasutusi, koole, panku, apteeke, poode, kaovad töökohad ja inimesed - varsti on korstnasuits maal sama haruldane nagu Põhjasõja järel. Lõputute reformide tõmbetuul raputab haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut.

Inimesed ei suuda oma kodulaenusid tagasi maksta – 2011 aastal korraldasid pangad 833 kinnisvara sundmüüki, mullu 1300. Riik jookseb kodanikest tühjaks ja 60 000 last nälgivad. Statistikaameti andmetel elas 2012. aastal suhtelises ja absoluutses vaesuses 26 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 345 000 inimest. 

Kas inimeste rahulolematust tohib selle taustal vingumiseks ja asjatuks virisemiseks nimetada, nagu peaminister ja president on teinud? Kui riigikontrolör kõigele sellele tähelepanu juhtis, oli peaministri reaktsiooniks, et sai ju küll pandud riigikontrolöriks uus mees, aga näed, jutt on ikka sama.

Samal ajal lubatakse väliskapitalil ja -pankadel siin teenitud kümned miljardid maksuvabalt Eestist välja viia ja liituti ESM-iga, millele antud hiigelgarantiide, miljardite eurode väljamaksmine, mõjuks hävitavalt Eesti majandusele ja sunniks võlaorjusesse isegi meie lapselapsed.

Kas me ikka peame toetama endast rikkamaid riike, samas kui oleme eurotsooni vaeseim, meie palgad ja pensionid on kordades väiksemad abistatavatest ja sotsiaalne kaitse pea olematu. Ainuüksi Kreekale kingitud intresside arvelt oleks vähemalt lastelegi saanud pikaks ajaks sooja söögi garanteerida.

Riik on sügavas kreenis, kuid räägitakse eduloost. Kõik kinnitab vajadust  kriisiplaani ja arengumudeli järgi, mis tagaks elu hoidmise Eestimaal. Rahvuslike huvide määratlemine tähendab vastuse andmist küsimusele: millised on vältimatud tingimused tagamaks eesti rahva säilimist, identiteeti, hüvangut, arengut, demokraatiat, vabadust ja turvalisust. Nii sise- kui ka välispoliitikas tähendab see selgelt ja väärtuspõhiselt seatud sihte ning ressursside optimaalset rakendamist, et luua siseriiklikud tingimused ja ka rahvusvahelised suhted, mis vastaks kõige paremini meie eesmärgile.

Väärtuspõhisusest eemaldudes oleme järjest enam silmitsi olukorraga, kus demokraatliku hääletusega võetakse vastu ebademokraatlikke otsuseid, ehk teisisõnu loobutakse demokraatlikest ja väärtuspõhistest printsiipidest ning moraalist sallivuse, tolereerimise ja inimõiguste sildi all. Nagu Euroopas ja üha enam ka Eestis, viib see näiteks traditsiooniliste pereväärtuste toetajate sildistamise ja diskrimineerimiseni.

Meenutagem kasvõi kodanikualgatusena korraldatud allkirjade kogumise kampaaniat traditsiooniliste pereväärtuste toetuseks, millele anti ligi 40 000 allkirja. Rahvusringhääling vaikis selle olematuks ning homoaktivistid tembeldasid selle vihateoks. Samal ajal toetas Sotsiaalministeerium suvel peetud perekonnanädala raames homoväärtusi propageeriva ürituse korraldamist 30 000 euroga.

Teades valdava enamuse seisukohta homoabielude suhtes, kardavad võimulolijad selliseid küsimusi, nagu ka laste adopteerimist homopaaridele, referendumile panemast. Nagu muuseas kõikides riikides, kus homoabielud on legaliseeritud. Tundub, et homo-, multikulti- ja ultraliberaalsete ringkondade survel on tekkimas omalaadne inimõiguste diktatuur, mis kuulutab kõik neist erinevad arvamused lubamatuks ja karistatavaks.

Me näeme ka, kui vähe kaitstakse lääneriikides kristlikule traditsioonile tuginevaid euroopalikke väärtusi ja alistutakse võõraste väärtuste pealesurumisele. Mitmete maade koolides ja lasteaedades ei tohi Jõule tähistada, Inglismaal on shariaadikohtud jne, justkui oleks mitmekümnel miljonil Euroopasse immigreerunud moslemil õigus dikteerida enda usku ja kombeid. Tulekahjud Pariisis, Londonis ja Stockholmis räägivad iseenda eest ja isegi Saksa kantsler Angela Merkel oli sunnitud tõdema, et multikulti on kaputt.

Eesti on juba üks Euroopa enim globaliseerunud riikidest. Väliskapitali osa sisemajanduses ning välispäritolu rahvastiku osakaal elanikkonnast on maailma suurimaid. Eestis elab 192 erinevat rahvust ja põlisrahvastiku väljarände poolest oleme esirinnas. Oleme kosmopoliitsemad kui teised Euroopa ühiskonnad ja meie säilimajäämine eeskätt väiksuse tõttu on oluliselt ohustatum.

Samas võib karta, et valitsus annab nõusoleku Euroopa Liidu kavale hakata immigrante kõigi liikmesriikide vahel jagama. Meie pea olematu sotsiaalsüsteem, mis seni massiimmigratsiooni tõrjus ei pruugi varsti enam kaitsekilbina ei toimida, sest Sotsiaalministeeriumi kavade järgi, mida tutvustaval seminaril oktoobri kuus osalesin, kavatsevat Eesti hakata maksma igale asüüli saanud pagulasele kahe aasta jooksul ca 1000 eurot kuus, lisaks töötu abiraha ja tervisekindlustus. Võrdluseks – uus, vajaduspõhine lastetoetus eesti lastele on vaid 9 eurot sentidega kuus.

Sääraseid poliitilisi otsuseid ei põhjendata ratsionaalsete argumentidega, rääkimata analüüsist või diskussioonist, vaid viidates „paratamatusele“, „vajadusele“, välismaiste organisatsioonide, Brüsseli ja teiste soovitustele. Puudub dialoog valitsuse ja kodanike vahel, inimestel ei ole võimalik otsustusprotsessides kaasa rääkida, neile ei anta informatsiooni ja neilt ei küsita.

Hästi toimiv esindusdemokraatia vajab aga legitiimsuse säilimiseks kodanikkonna osalust. Kuigi Põhiseaduse kohaselt on kõrgeim võim riigis rahvas, edeneb kodanikuühiskond Eestis vaevaliselt. Kahekümne aasta jooksul on korraldatud ainult üks referendum, kuigi küsimusi, milles oleks pidanud kuulama rahva arvamust on olnud palju.

Kehtiva riigikogu valimisseaduse tõttu ei teostu ka valimistel rahva, vaid valimisnimekirjade koostajate tahe. Praegune esindusdemokraatia ei ole piisav, kuna võimalus 4 aasta pärast sama saadiku poolt mitte hääletada ei paku võimalust kaasa rääkida. Seda enam, et antud hääl läheb reeglina üle kellelegi teisele. Kui valija ja ka valitu ei tea, kes kelle häälega sisse sai, siis puudub ka poliitiline vastutus. Demokraatlikud institutsioonid justkui toimivad, kuid tegelikult on otsustusprotsess koondatud väheste kätte. See õõnestab riigijuhtide sidet rahvaga ja rahva suhtumist oma riiki.

Vaatamata Ausa Poliitika eest peetud meeleavaldustele ja Harta 12-le, ei ole positiivseid muutusi märgata – üks skandaal ajab teist takka. Püüd demokratiseerimise ja väärtuspõhise poliitika poole muudeti Jääkeldrisse suunamise ja Rahvakogu kokkukutsumisega vaid auru väljalaskmiseks. President ja põhiseaduskomisjon on juba maha teinud rahvaalgatuse, referendumiõiguse ja presidendi otsevalimise ettepanekud. Valitsevatel ringkondadel pole kavatsustki rahvast võimule ligemale lasta. Rahva arvamuse küsimine on porno, ütles Jürgen Ligi. Närigu seemneid ja kandku fooliummütse – kinnitas peaminister Ansip.

Meenutades elamislubade, keelatud annetuste, idaraha jt. skandaale, tundub, et poliitilisele korruptsioonile ei soovitagi päitseid pähe panna. Rahastamisskandaal oleks pidanud viima kontrolli tugevdamisele, kuid võta näpust – uue eelnõu järgi pole erakonna rahastamispiirangute rikkumine enam kuritegu. Uutel Silver Meikaritel pole mõtet politseisse pöördudagi.

Riigikogu erakonnad ei ole õppust võtnud ja suure hurraaga alanud poliitiku eetikakoodeksi loomine on lootusetult takerdunud. Võiks öelda, et eetika- ja moraalikriis on poliitilise ladviku loomulik olek ja sõna vastutus ei tähenda midagi.

Ka president ei teinud muud, kui hoiatas, et selliste skandaalide ilmsikstulekul võivad riigikogu valimistel võita hoopis uued jõud, mis olevat üks kole asi.

Olgem aga ausad – just seda Eesti vajakski – uut poliitilist jõudu Toompeale. Ja mõeldes presidendipaari häbiväärsele maksumaksja rahadega skeemitamisele nii Ärma talus, kui kleidiostudel, ka Kadriorgu. Uue all ei pea ma silmas praeguse koalitsiooni endisi, riigipiruka juurest eemaletõrjutud liikmeid, kuigi usun ka inimeste meelemuutuse võimalikkusesse. 

Üks meie hädasid on, et Toompeal ja Kadriorus ei usuta meie võimetesse ega võimalustesse ja seetõttu tehaksegi just seda, mida mujalt oodatakse. Me ei püüagi eristuda, defineerida rahvuslikke huve, seada suuri eesmärke, tuua väärtuspõhisust poliitikasse tagasi ega seda kaitsta. Ka isamaalisele kasvatusele ei pööra riik, erinevalt esimesest vabariigist, tähelepanu. Eestil puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus ning eesti rahva enesemääramisõigusest oma kodumaal ei räägita. Väärtuspõhisusest ja usust meie enda võimekusse sõltub aga Eesti tulevik.

Kõige lihtsam on muidugi eitada probleemide olemasolu, kuid et muutused oleks võimalikud, tuleb neid tunnistada. Kuid olgem ausad - ka pelgast tõdemusest, et olukord vajab muutmist paraku ei piisa. On vaja leida mõistlikud ja töötavad lahendused. Ja see ei ole sugugi lihtne.

Me vajame ausust, sirgeselgsust ja riigimehelikkust. On aeg pöörduda tagasi ideaalide ja väärtuspõhise poliitika juurde ning seada endale taas selged sihid. Me ei saa lubada mängu, kus panuseks on riigi ja rahva jätkusuutlikkus.

Esikohale peab seadma oma rahva vaimse, füüsilise ja majandusliku heaolu ning hooliva mõtteviisi, olgu teemaks siis suveräänsus, sotsiaalvaldkond, tervis, haridus, perepoliitika ja moraal, majandusküsimused või energiajulgeolek. Väärtuspõhine poliitika tähendab kõike muud kui poliittehnoloogiaga läbipõimitud demagoogiat ja valimiskampaaniaid. Kuni meil puudub väärtuspõhine poliitika, on kogu poliitika väärtusetu.

Kokkuvõttes tahan kinnitada, et aus ja väärtuspõhine poliitika on vältimatu ja selline poliitika ON võimalik. See nõuab kehtiva poliitilise paradigma põhjalikku revideerimist. Et riik oleks tugev, peavad võimulolijad õppima kuulama oma kodanikke, sest kodanik peab teadma, et teda on riigile vaja ka muul ajal kui valimiste ajal. Et ühiskond oleks tugev, peavad kodanikud olema aktiivsed ja ei tohi jääda suletud suudega kõrvaltvaatajateks. Riik ja rahvas peavad teineteist usaldama. Meil tuleb seda õppida. Ja tegutseda vastavalt.

Mina usun Eestisse. Usun, et meil on tulevikku ja meil õnnestub oma riik ja rahvas üles töötada ja säilitada.Õnnestumise eelduseks on muidugi see, et need, kes on üllitanud kõlbmatuks osutunud riigipoliitikat, asuvad tegelema millegi kasulikuga.

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2014/01/vaartuspohise-poliitika-voimalikkusest.html

Read more...

Iisrael saadab oma neegreid Rootsi

Iisraeli Siseministeerium teatas, et nad on saatnud lugematu arvu mittevalgeid immigrante Rootsi, makstes igale immigrandile 3500 dollarit. Neegrid said raha ja saadeti Rootsi lubadusega, et nad ei naase kunagi. Nii on Iisrael käitunud juba aastakümneid, kuid alles hiljuti on see juhuslikult avalikuks tulnud.

Tundub et neegri jaoks peeatakse kõige õigemaks kohaks Põhja-Euroopat. Samal ajal ehitab Iisrael üles äärmiselt rassistlikku riiki, kuhu ei lasta elama mittejuute (pikaajalise elamisloa saamiseks tuleb teha DNA test ja tõestada, et sul on juudi verd). Samuti kiusatakse seal taga mittejuute, harv pole nende tapmine. Kuid kui kusagil maailmas kasvõi naljatamisi öeldakse midagi negatiivset (isegi põhjendatult) juutide kohta, võetakse seda kohe kui antisemitismi, nõutakse vabandamist või asutakse lausa karistama. Tegelikult käitub Iisrael ise mitu korda hullemini kui need, keda ta antisemitismis ja rassismis süüdistab. Tundub et Iisraelile ja juutidele on lubatud olla trassistlik, teisi rahvusi taga kiusata ja ehitada üles äärmusrahvuslikku riiki. Samal ajal ekspordivad juudid Euroopasse multikulturismi ja teevad kõik, et Euroopa rahvused ja rahvusriigid kaoksid. Mis oleks siis sellise käitumise lõplik eesmärk?

Tulemuseks oleks see, et juudid on ainsad multikultuursusest vaba rahvus, kes ei pea arvestama teiste kultuuridega, neil on rahvuslik ja kultuuriline ühtsus, identiteet ja eesmärgid. Nii kujuneksid nad ülemrahvuseks, kes ülejäänud ära segatud rahvamasside üle kergelt võimutseda saaksid. Kuid pikemas perspektiivis teevad juudid multikultuursuse levitamisega ka iseendale karuteene. Suure osa maailma raha ressusrsside kontrollimine võib täna neile tagada mõjuvõimu, kuid tulevikus võib maailma rahaline olukord kardinaalselt muutuda ja siis on juudid silmitsi sellega, et nad on ümbritsetud ühelt poolt multikultuurse massi ja teiselt poolt islamistidega ning neile tehakse lihtsalt ots peale. Multikultuursuse toetamisega soojendab Iisrael tegelikult madu iseenda rinnal. Lõpuks see salvab ka teda ennast!

To put the above headline into perspective: Jews demand DNA tests for long-term immigrants who go to Israel seeking to be residents (to check they are Jews), whilst the European Commission in accordance with lobbying from the European Jewish Congress and the Jewish UN migration chief openly has declared its aim to "undermine the homogeniety of Europe". Jewish-inspired policy goes further, with the promotion of Orwellian punishments and brainwashing for youths who display signs of 'intolerance', in accordance with the legislation being pushed right now through the EU by Moshe Kantor, the EJP and the European Jewish Congress.

“I think there’s a resurgence of anti-Semitism because at this point in time Europe has not yet learned how to be multicultural, and I think we’re going be part of the throes of that transformation, which must take place. 

Europe is not going to be the monolithic societies [sic] that they once were in the last century. Jews are going to be at the center of that. It’s a huge transformation for Europe to make. They are now going into a multicultural mode, and Jews will be resented because of our leading role.” 

Barbara Spectre, Jewish head of the Jewish propaganda organisation: Paideia

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/01/iisrael-saadab-oma-neegreid-rootsi.html

Read more...

EUGEN VEGES: Näilisuse kummardamine

Ühiskonnas toimuva kirjeldamisel tuginetakse tuletatud indeksitele, need aga ei kajasta toimuvat adekvaatselt.

Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näiteid indeksite ja reaalsuse erinevusest elust.

Korrumpeerumistaset mõõdetakse korruptsioonitaseme tajumise indeksiga. Eesti on (maailma arvestuses) selle poolest 28. kohal (2013). Meist parematena näevad välja sellised piirkonnad nagu Barbados, Hong Kong, Uruguay, Bahama, Tšiili, Botswana. Koha pärast pole aga põhjust punastada. Mis toimub tavaelus?

Tajumine sõltub kohanemisest. Kohaneda võib kõigega. Mõjuvõimuga kauplemisega (korruptsioon) oleme niivõrd harjunud, et poliitilist tegevust ei kujuta selleta ette. Uhked nimedki oleme tegevusele pannud: “maailmavaateline annetamine”, “koalitsiooni läbirääkimised” jmt. Enesele (ja oma kamraadidele) positsioonide ja suuremate ressursside välja kauplemine on korruptsioon, tajumise indeks aga seda ei kajasta.

Näilisus saadab meid ka elujärje hindamisel. Indeksite järgi poleks elukeskkonna üle põhjust nuriseda, paljud pered on näljapajukil. Toiduabi nõutajate arv kasvab inimeste arvu vähenemise tingimustes.

Rahvaloendus näitas, et 22 protsenti meie teismelistest (11-17aastased) elab vaesuses. Sotsiaaluuringute järgi elab suhtelises vaesuses 17 protsenti ja absoluutses vaesuses 9,5 protsenti lastest. Kui lapsed elavad vaesuses, siis elavad vaesuses ka nende isad ja emad, vanaisad ja vanaemad. Kummardame indeksitel põhinevat näilisust, reaalsuse ees pigistame silma kinni. Lohutust otsime sellest, et kusagil kaugel elab veelgi rohkem inimesi vaesuses.

Näilisusel põhinevad edusammud ka tervishoius. Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Eurostati numbrid on mõnevõrra teised: 54,2 aastat ja 57,9 (2011). Euroopa Liidu keskmine on 61,8 ja 62,2 aastat.

Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest.

2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega. Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu. Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu. Ega neil vajaduspõhilistele toetustele üleminekulgi muud eesmärki ole kui mõningate indikaatorite parandamine.

Vaadakem tendentse sissetulekutes. Palgad, pensionid ja (mõned) toetused kasvavad, sama teevad ju ka kaupade ja teenuste hinnad. Kui tulu ja kulu kasvavad, siis pole tendents viljakas. Vähemalt mitte nii viljakas, kui see indeksites kajastub. Plaksutame käsi, tegelikus elus palju ei muutu.

Isegi maksukoormust ja riigi rahandust varjutab näilisus. Tulumaks vähenes protsendipunkti võrra, kehtima hakkas suurema määraga töötuskindlustusmaks. Maksukoormust kajastav indeks paranes (maks langes), kodanike reaalne maksukoormus kasvas.

Trikitamisi on teisigi. Riigilõivud (seaduste järgi) peaksid kulupõhised olema, kodanikele esitatakse suuremaid arveid. Näiliselt on maksud madalad, tegelikkuses kõrged ja majandustegevust laastavad.

Millist demokraatiat me viljeleme? Uhkustame parlamentaarse riigikorraga. Tegemist pidavat olema parimaga, mida tahta. Esinduskoda koosneb aga üksnes parteijüngritest. Ühiskonnaliikmete toetus erakondadele on madal (kõigub 20-30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab esinduskotta teed vaid nende esindajatele ja seab kaikaid kodaraisse kodanikeühenduste esindajatele ja üksikkandidaatidele. Mis demokraatiast me räägime, kui Eurobaromeetri andmetel (uuringut teeb Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti, parteisid aga 16 protsenti Eesti elanikest (2012)?

Näilisus ja reaalsus on erisugused asjad. Pole mingi ime, et riigijuhtide kõnede peale plaksutajaid pole palju. Indeksite leksikon pole mõistetav. Rõõm ja õnn ei peitu indeksites, vaid elukeskkonnas.

Rahvateenrid talitaksid tarmukalt, kui asetaksid indeksite leksikonid riiulile ja tutvuksid toimuvaga. Elust võetud sõnavara mõistavad ka teised. NSVLi aegadest on möödas aastakümneid, meie harrastame endiselt pakazuhha‘sid (näilisust) ja jätkame toimuva ilustamist.

Allikas: http://eveges.blogspot.com/2014/01/nailisuse-kummardamine.html

Read more...

AVALIK PALVE RIIGIKOGU LIIKMETELE * 27.01.14

Hea riigikogu liige,

Teid on paljud kodanikud valinud täitma üsna argiseid riigi asjaajamise kohustusi, kuid Teile on peamiselt siiski usaldatud õigus teha otsuseid millest oleneb väga paljude riigi kodanike ja nende järglaste elu – võibolla koguni meie rahva saatus. Vältimaks eesti rahva tuleviku määramist argiste asjade menetlemise korra kohaselt, olete vandega kinnitanud jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Põhimõtted, millele olete lubanud ustavaks jääda, on kõige ilmekamalt esitatud põhiseaduse sissejuhatuses ja nende jäägitut täitmist on Teid valinutel õigus nõuda.

Eesti Vabariigil, mis on olnud olemas alates aastast 1918 - aastate 1940 ja 1991 vahel küll ainult de jure olukorras - ei ole vaja kehtivat riigipiiri lepingut Venemaaga asendada uuega. See on kasulik ainult Venemaale ja selle saamist toetavad nende lääne riikides asuvad sõbrad. Venemaa pidevad süüdistused Eestis elavate venelaste ahistamises ning nende seadused, mis nõuavad teistes riikides elavate venelaste au ja vara kaitsmist, kinnitavad et uut riigipiiri lepingut Eestiga on vaja millekski muuks kui oma riigi maa-ala laiendamiseks. Senini toimunu põhjal teame et Venemaa on Eesti riigivõimu kõiki instantse suutnud panna uskuma et Eestil pole Venemaaga kehtivat riigipiiri lepingut. See usk – õigemini küll ebausk – on niivõrd tugev et Teid esindava väliskomisjoni esimees ja Eesti välisminister lausa paluvad et Venemaa võtaks heanaaberlikult vastu meie alandliku kingituse. Võib arvata et mida vähem on Eesti Vabariik alates 20. augustist 1991 taastanud enne 16. juunit 1940 olnud olukorda, seda lihtsam on ühel tõenäoselt väiksel osal Eestis elavatel venelastel õigustatult väita et nad on eestlastega sõbralikult koos elanud alates 1944 aasta sügisest, kui punaarmee ENSV vabastas. Riigivõimu nõustavad juristid ja õigusteadlased ei pea võimalikuks et see väide rahvusvahelises kohtus tõeseks tunnistatakse ning sellepärast ei näe uue lepingu sõlmimist Eestile kahjulikuks osutada võivaks. Venemaal on aga küllalt kogemusi vastupidise arvamiseks. Eestil pole mingit vajadust teha midagi, mille tagajärg võib üllatuslikult ebameeldivaks või koguni saatuslikuks osutuda.

Unustage erakondlikud kohustused, sõprade soovitused ning nõunike kinnitused ja toimige oma südamehääle kohaselt. Nii kauges kui lähemas minevikus on täide läinud need soovid mida meie rahvas on oma südames kandnud ja südamehäälena väljendanud. Tajugem et meie kõik peame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – seda peaks Teiegi südamehääl ütlema. Palun, kuulge seda häält ja toimige Venemaa soovi kohaselt ning ärge lisage mingit preambulat uue piirilepingu ratifitseerimisseadusse – jätke see Eesti rahva saatusele ohtlikuks muutuda võiv leping ratifitseerimata!

Kindlameelsust ja julgust Teile - astumaks nende ridadesse, kes omal maal peremees olemise soovi põlvest põlve edasi kandsid, oma riigi rajasid ning vabadussõjas ja hilisemates lootusetus olukordades eesti rahva vabaks jäämise nimel võitlesid!

Harri Kivilo,
üks neist, kes ühe teist on valinud end esindama

Allikas: Mart Niklus

Read more...

Kanal 3: Piirilepinguvastased meeleavaldused

Saate link: http://www.tv3play.ee/play/350941

Vaadake algusest kuni 5.20

Tallinn

Tartu, foto Kristjan Teedema

Read more...

Küüniline reetmine Moskva huvides

Mart Helme, suursaadik, 27. jaanuar 2014, 17:12

Kui Eesti ja Venemaa 1995. aasta sügisel piiriläbirääkimisi taasalustasid, olid Balti riigid võbelevas seisus. Kõigest paar aastat enne seda oli Moskvas välja käidud nn. lähivälismaa doktriin, mis sedastas, et Venemaa peab tegema kõik, mis võimalik, hoidmaks endisi liiduvabariike oma mõjusfääris.

Balti riikide pealinnades oli samal ajal juba otsustatud võtta kurss ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. Ei saa öelda, et läänes seda kurssi rõõmuhõisetega tervitati. Jahutamaks meie indu ja meie dresseerimiseks viidati takistusena kogu aeg meie lahtistele probleemidele suhetes Venemaaga: vene vähemuse väidetavalt ebaõiglasele kohtlemisele, kodakondsusküsimustele, meie kahtlastele natsikalduvustele, kõige enam aga vajadusele sõlmida Venemaaga uus piirileping. Pange tähele: kõik meile esitatud murekohad olid nagu venelaste suust kukkunud, üksnes esitatud mõnevõrra viisakamas toonis.

Alandav kauplemine

SRÜsse me ei soovinud, ja nii alustasidki eesti diplomaadid, mina teiste hulgas, hambaid kiristades Venemaaga raskeid ning alandavaid kauplemisi ajutiseks kontrolljooneks nimetatava administratiivpiiri muutmiseks ametlikuks riigipiiriks.

Poliitilises ja õiguslikus plaanis oli keskseks komistuskiviks venelaste kategooriline nõudmine mitte mainida lepingu tekstis Tartu rahu ning sama kategooriline nõudmine kirjutada sinna viide 1991. aasta nn. jaanuarilepingutele ehk nendele paberitele, millele kirjutasid Tallinnas alla Boriss Jeltsin ja tollased Balti liidris.

Kujunenud patiseisus pakkusin ühel nõupidamisel välja idee, et võiksime lepingu muuta nn. tehniliseks piirilepinguks ning rünnata venelasi tiivalt. Ehk siis võtta lepingu ratifitseerimisel riigikogus samal ajal vastu deklaratsioon, mis kinnitaks, et lähtume oma riikluse käsitlemisel endiselt Tartu rahulepingust ja riikliku järjepidevuse ideest. Kuigi kahtlejaid oli algul palju, lõpuks nii ka läks. Muide, kirjutan sellest kõigest üksikasjalikumalt ka oma mälestusteraamatus „Kremli tähtede all".

Kõik need ajuväänamised toimusid ajavahemikus 1995–1997. 2004. aastal ühines Eesti aga NATO ja Euroopa Liiduga. Ja seda hoolimata asjaolust, et Venemaa oli kategooriliselt keeldunud tehniliselt valmis piirilepingut allkirjastamast.

Juba NATOga liitumise hetkest alates oleks Eesti pidanud senise sundpartituuri piiri teemadel oma puldilt paberikorvi heitma ja uue noodivihikuga asendama. Kahjuks ei. Vahepeal jõudsalt karjäriseerunud, bürokratiseerunud ja broileriseerunud välisteenistus ning poliitiline juhtkond jätkasid endisel viisil. Selle tulemusena kirjutati 2005. aastal piirilepingule Moskvas alla.

Siiski õnnestus isegi Res Publica „uue poliitika" äraostmatute eluloamüüjatega mehitatud riigikogus lepingu ratifitseerimisel vastu võtta Tartu rahulepingu jätkuvat pädevust kinnitav seisukoht. Mille peale Venemaa astus teatavasti pretsedenditu sammu ning võttis oma allkirja lepingult tagasi.

Nüüd oli Eestil ajalooline võimalus taksomeeter nulli keerata ja piiriküsimus päevakorralt maha võtta, nõustudes seda sügavat solvumist ja Venemaa-poolse ülekohtu all kannatava märtri maski ette pannes uuesti päevakorrale võtma üksnes teatud tingimustel.

Tingimused Venemaale

Võimalikud variandid: okupatsiooni tunnustamine ja vabandamine, Tartu Ülikooli Voronežis asuvate varade tagastamine, president Konstantin Pätsi ametiraha tagastamine, kompensatsiooni maksmine Tartu rahulepingu järgselt Eestile kuulunud, kuid praegu Venemaa poolt okupeeritavate alade loodusvarade eest, kompensatsiooni maksmine Eesti kodanikele nende kontrolljoone taha jäänud varade eest jne., jne.

Loomulikult seda ei tehtud. Selle asemel jätkati Venemaa lunimist, et ta okupeeritud Eesti territooriumid lõpuks ometi nõustuks ka ametlikult Eesti küljest igavesest ajast igavesti ära rebituks tunnistama.

Siinkohal on paralleel 1939. ja 1940. aasta sündmustega karjuv. Ka siis panime ju ise endale silmuse kaela. President Konstantin Päts kirjutas kõigele alla, mis Andrei Ždanov tema nina ette lükkas, Johan Laidoner vorpis kahe käega käskkirju, mis kohustasid punavägedele vastupanu mitte osutama, Kaitseliitu desarmeerima, Eesti kaitsejõude saabuvate okupantide kolonne turvama, politseid relvi ära andma jne.

Ka praegu anname ilma igasuguse vajaduseta ja ilma igasuguse vastukompensatsioonita ära alad, mida me isegi Vene riigi uue võimaliku kokkuvarisemise järel enam Tartu rahulepingule tuginedes tagasi nõuda ei saa.

Me loobume poolest setude ajaloolisest kodumaast, me loobume miljardite eurode väärtuses maavaradest, metsast, põllumaast.

Moskva uued nõudmised

Me võtame tulemüüri vahelt venelaste järgmiste nõuete esitamiselt ja Sergei Lavrov on juba need ka selgelt artikuleerinud: kodakondsuse kohustuslik tagamine kõigile mittekodanikele (viitsütikuga pomm, arvestades ka Kolmanda Maailma võimaliku immigrantide massiga) ning vene keele ja eriti vene kooli positsioonide tugevdamine Eestis.

Me ise anname venelastele ka trumbid väitmaks, et Tartu rahuleping, milles Venemaa deklareerib oma pretensioonide lõppemisest meie maa-alale, on muutunud ajalooliseks dokumendiks, millel pole enam juriidiliselt siduvat väärtust.

Mis on kõigi nende loovutuste mõte? Piirileping, mida Venemaa hetkegi kõhklemata rikub, kui geopoliitiline olukord selleks võimaluse annab? Siduvate (missuguste? konkreetselt? kirjalikult? füüsiliselt?) lisatagatiste saamine liitlastelt sellesama Vene-ohu (mille olemasolu me ametlikult kogu aeg ju eitame) vastu?

Vladimir Putin on öelnud: nõrku pekstakse. Piirilepingu asjus pole Venemaal meid õigupoolest peksta vaja olnudki. Ise tegime, nagu 1939. aastalgi. Nüüd antakse meile preemiaks aga kõlav kõrvakiil ja mahlane süljelärakas näkku, kui Urmas Paet 18. veebruaril Moskvasse vilistatult käe riigireetmispaberitele alla paneb ja Eesti rahva alanduste raamatusse just vabariigi aastapäeva eel järjekordse peatüki kirjutab.

Ma lähen sel päeval surnuaeda ja panen küünla oma vanaisa, Vabadussõja kangelase Jüri Permani ning oma isa, 1941. aastal kodu punaste marodööride ja 1944. aastal hambad ristis Eestit Narva all kaitsnud Enn Helme mälestuseks. Sest mitte niisuguse, rahva reeturite Eesti eest ei valanud nad oma verd, higi ja pisaraid.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/562335/kuuniline-reetmine-moskva-huvides

Read more...

Enamik Soome ohvitsere pooldab NATO-ga liitumist

Soome ohvitseridest enamus leiavad, et riigi sõjalised kulutused on ebapiisavad, ning üle poole neist pooldab NATO-ga ühinemist. Ohvitseride liidu küsitlusest ilmneb, et ligi 80% ohvitseride arvates on Soome sõjalised kulutused praegu liiga väikesed, vahendas Yle uudisteportaal. Soome liitumist NATO-ga pooldab 51% ohvitseridest ning vastuseisu avaldas 32%. Enim on NATO pooldajaid kõrgemate ohvitseride seas. Ohvitseride liidu peasekretäri Hannu Sipilä arvates on NATO-ga liitumise populaarsus ja mure väikeste sõjaliste kulutuste pärast otseselt seotud.
Soome sõjaväelased on valitsuse tegevusega riigikaitse valdkonnas väga rahulolematud. Kõigest 2% ohvitseridest peab valitsuse tegevust edukaks.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

MATTI ILVES: RAHVUSLASTE VAENAMINE

Hiljuti kirjutasin diktatuurist, mida soovitakse Euroopa Liidus ja meie osariigis kehtestada, sellest SIIN ja SIIN. Mida päev edasi, seda hullemaid sõnumeid aga saabub.
Nüüd olen saanud mitmelt poolt andmeid, et rahvuslasi - nn. paremäärmuslasi või populiste - kui kasutada ajakirjanduse ja kartellipoliitikute keelt, on hakatud represseerima juba töökohtadel.Teatavasti on see teisitimõtlevate rahvuslike erakondade ja organisatsioonide nõrgestamiseks hea ja efektiivne vahend. Sest suurel osal töötajatest on veel perekonnad, kelle heakäekäigu eest peavad isad-emad eelkõige mõtlema.
Kuna diktatuur on vaid algusjärus, siis otsesele inimeste tapmisele ja vangistamisele veel ei minda, võib aga arvata, et ka see ei jää tulemata.

Taasiseseivunud Eesti Vabariigis on seni olnud vaid üks poliitiline protsess, kui mõisteti vangi teenekas vabadusvõitleja Tiit Madisson, seda absurdsete, mitte tõsiseltvõetavate süüdistuste alusel. Piltlikult öeldes, olevat Madisson nii kõva mees olnud, et tahtis üksinda riigipöörde korraldada ja kukutada valitsuse! Mingit organisatsiooni kohus ei tuvastanud ja kedagi teist vastutusele ei võtnud. Tegelikult näib nii, et Tiit Madisson mõisteti süüdi mõtteroimas.

Poliitkartell on juba aastaid loonud sundparteilisi töökohti, seda erti osariigile alluvates ametiasutustes ja ettevõtetes, aga parteistamine on tunginud ka suurematesse eraettevõtetesse. Nüüd ongi asunud nn. riigiparteilsed puhastama asutusi ja ettevõtteid teistsuguse ideoloogia kandjatest - rahvuslastest.
Selliseks tegavuseks annab neile vabad käed meie liberaalne tööandjaid soosiv Töölepinguseadus. Riigiparteilased näitavad siin üles suurt leidlikust, et ideoloogiliselt mittesobivaid töötajaid vallandada, sest põhjuse leiab alati.
On esinenud ka juhtumeid, kus rahvuslike inimeste töökoormust on täiseti meelevaldselt suurendatud isegi kuni kaks korda, lahti peab neist ju saama, sest nad võivad "mürgitada" ka asutuse teisi töötegijaid rahvuslusega.

Varsti ongi meil juba olukord selline, nagu Nõukogude ajal, kus teisitimõtlejaid (isegi kõrgharidusega) töötsid katlakütjatena ja teistel lihtsamatel, ebamugavamatel töökohtadel.
Juhised selleks on antud kõige kõrgamal võimalikul tasemel, nimelt teatas Euroopa Nõukogu president (nimetatakse ka Euroopa Ülemkoguks) - Herman Van Rompuy, et rahvuslus ja rahvusriigid on Euroopa Liidu suurimad vaenlased.

Read more...

Euroopa 2029. aastal

Euroopa näeb välja just sarnane kui jätkub Euroopa Liidu lodev immigratsioonipoliitika. Selline on siis visioon Euroopa tulevikust ja selle puhul soovin kõigile E Liidu toetajatele palju õnne!
M.I.

Read more...

Rein Raud: vingumürgitus ja selle sümptomid

25.01.2014 12:06

Rein Raud

 
Eesti riigi ees on praegu kolm põhilist probleemi. Esimene on majandusliku hoo kadu ja sellest tulenev vaesus. Jutud e-riigist on minevikunostalgia, ettevõtjasõbralik keskkond on asendunud pseudoprobleemide hekseldamise, kasvava bürokraatia ja ülereguleerimisega. Eesti on konkurentsivõimelt jäänud väidetavalt maha nii Lätist kui Leedust ning oodatud välisinvesteeringud kipuvad maanduma mujale. See on üks põhjus, miks elab suur hulk inimesi tunduvalt halvemini, kui võiks.

Teine probleem on rahvustevahelised suhted. Sinisilmsetele ideoloogilistele loosungitele tuginev assimilatsiooniprogramm on läbi kukkunud, integratsioonist pole olnud lubatud mõelda. Tagajärjeks on kodanikevahelise usalduse väga väike määr ning märkimisväärse hulga elanike soovimatus Eestit üldse oma riigiks pidada. Valitsuskoalitsioonile ja Tallinna juhtidele see olukord sobib, kuna võimaldab neil vastavatel valimistel koguda suure osa hirmule toetuvaid hääli.
Need mõlemad probleemid võimendavad ühtlasi ka kolmandat, mis on väljaränne. Eestit pole see tabanud nii rängalt kui Lätit ja Leedut, kuid väiksema rahvaarvu tõttu on Eesti algselt halvemas seisus. Natuke aitab Soome lähedus, mis kaugemale äraminekut pidurdab, kuid ka Soome tööturg pole kummist. Veel tasand sügavamal taanduvad aga kõik need kolm probleemi ühele – praegu riigis ja Tallinnas võimu juures olevate inimeste võimetusele või soovimatusele neid lahendada.
Ma ei taha sugugi väita, et vajalikud lahendused oleksid lihtsad või väga kiiresti loodetud tulemusi andvad, aga ma usun, et nad on olemas. Ma ei taha väita sedagi, et valitsus oleks näiteks kriisi kõrghetkel oma ülesannetega halvasti hakkama saanud. Vastupidi, olukord oleks võinud olla palju hullem. Ometi, see ei tähenda, et praeguste probleemidega ei tuleks tegelda praegu. Ma ei taha väita ka seda, et parlamendierakondades poleks inimesi, kes on selleks võimelised. Neid on kõigis. Aga nad ei anna tooni.
Eelnevalt lühidalt kokku võetud seisukohtade esitamisele on avalikus ruumis antud uus, spetsiifiline nimi. See on vingumine. Inimesed, kes niimoodi räägivad, ei ole väidetavalt mitte kriitilised valitud võimu vastu, kes oma ülesannetega toime ei tule, vaid hoopis vihkavad Eesti riiki. Nad ei suuda näha midagi positiivset. Anna neile ükskõik mida, nad vinguvad ikka edasi. Seetõttu tuleb neid manitseda ja ignoreerida, veel parem, tasalülitada. Või koguni võtta tööle palgalised netikommentaatorid neid ükshaaval mustama.
Rõhutan: see ei ole vingumine Eesti üle, mille kohta, kui uskuda Kristen Michalit (Delfi 20.01), inimesed temalt muudkui pärivad, et millal see lõpeb. See on mure Eesti pärast. See on mure olukorra pärast, kus valitud võim, selle asemel et probleeme lahendada, püüab neid hoopis kinni mätsida. Mitmesuguste enda käsutuses olevate vahenditega. Manipuleerida statistikaga, spinnida debatid pseudoprobleemidele, vaigistada oma kriitikud.
Sest võimude probleem nii linnas kui riigis on ilmne ja umbes sama. Nad on kahe tule vahel. Oma tegelike ülesannete lahendamiseks ei pruugi nende käsutuses olla piisavat kompetentsi, sest praegune võimusüsteem on üles ehitatud nii, et edendab lojaalsust ja pealiini toetamist, mitte mõtlemisvõimet ja analüütilist haaret. Ka kõrgemal positsioonil olevad mõistlikud poliitikud peavad oma positsiooni säilitamiseks tihti olema vait ja nõus otsustega, mille küsitavusest peaksid aru saama.
Et oleks teisiti, tuleks aga muuta parteide tööstiili. Reformierakonna puhul oleks selline fantaasia veel mingis kontaktis reaalsusega, ehkki eeldaks üsna sügavaid sisselõikeid. Siiski näeme uuenemistahte asemel ka seal pigem katseid teha oma poliitilistele laipadele kunstlikku hingamist. Samas, praeguse Keskerakonna puhul on see arusaadavalt võimatu. Teiselt poolt aga ei ole ei riigi- ega linnavõimul lihtsalt võimalik oma positsioone käest anda. Mida kõike võiksime avastada Tallinna võimulaudade sahtlitest, seda on mul raske ettegi kujutada, aga ka Toompeal saaksime pärast Reformierakonna lahkumist ehk kunagi teada mõndagi huvitavat. Niisiis, ära minna ei saa.
Sestap on valitud lihtsam variant. Teeselda, nagu oleks meil endiselt edukas e-riik. Hoida eestlased ja venelased vastastikuses usaldamatuses. Selgitada, et välismaale lahkumine on tore, sest see arendab ja kes see ikka siit päriselt ära tahaks. Süüdistada nõukogulike jäänukite kriitikuid hoopis nõukanostalgias. Ja sildistada mõttetuteks vingujateks kõiki, kelle meelest tuleks viivitamatult midagi ette võtta, et meie riigist ka kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast veel midagi alles oleks.
Aga ega opositsiooni poolt pole ka midagi väga vastu panna. Meelis Oidsalu ütleb (PM 18.01), et Mari-Liis Lille kõne loomeliitude pleenumil oleks võinud sama hästi kõlada mõne sotsiaaldemokraadi suust. Tema jaoks tähendab see, et justkui humanistlike väärtuste eest kõnelevad kultuuriinimesed ajavad tegelikult hoopis kellegi eraasja. Et kõigil on mingi omakasupüüdlik tagamõte.
Võib-olla tõesti ei suudagi paljud enam teistsuguseid inimesi ette kujutada. Arvan siiski, et Mari-Liis Lill teeks kõige parema meelega seda, mida ta teeb hästi, ehk teatrit vabal maal. Nagu ka ma ise tahaksin kõige meelsamini tegeleda kirjanduse ja kultuuride uurimisega, mitte meenutada poliitikutele seda, miks nad olemas on.
Aga siiski: miks siis ei ole selline kõne mõne sotsiaaldemokraadi suust kõlanud? Äkki sellepärast, et ka praktiseerivad sotsiaaldemokraadid on süsteemi võludega ära harjunud ega taha neist liiga äkiliselt suud pruukides järsku ilma jääda? Pealegi ei ole just paljud neist paraku esinenud avaldustega, mis sisendaks usku nende kompetentsusesse kõigis vajalikes valdkondades. Võib-olla jääme siis lootma uute erakondade peale, mis enne järgmisi valimisi lubavad turule tulla? Kuidagi liiga tuttavalt kõlavad nende loosungid ja värskeid ideid ei kuule kummaltki.
Samuti on mõlema eesotsas pikaajalise poliitilise staažiga juhtfiguurid. Neilt ootaksin algatuseks ühemõttelist selgitust, miks nad just praegu on otsustanud ausa ja näoga rahva poole pööratud poliitika kasuks, mitte aga varasematel aegadel, kui neil oli oma erakondades mõjuvõimu. Pealegi, kui uusi erakondi jääbki kaks tükki alles, siis ei jäta see ka just väga head muljet nende strateegilisest mõtlemisest, sest kahe peale on risk künnise alla jääda ju palju suurem. Võib-olla sellest ka parlamendierakondade valmidus nüüd lõpuks uute erakondade moodustamine lihtsamaks lubada.
Aga ikkagi tuleb küsida, ja kogu aeg: kas ma olen uhke Eesti üle? Jah, olen küll. Aga hoopis teisiti, kui see on ette nähtud. Olen uhke Eesti õpetajate üle, kes on kroonilises alarahastuses suutnud anda meie lastele maailma tippu ulatuvat haridust. Olen uhke nende Eesti ettevõtjate üle, kes on oma firmaga rahvusvahelisel turul läbi löönud, kuid jäänud mõttetu bürokraatia kasvu kiuste tegutsema kodumaale. Olen uhke vabakonna üle, kes on suutnud kohalikul tasandil lahendada paljud probleemid, mis selleks kutsutud ja seatud võimudele on üle jõu käinud.
Olen uhke Eesti kunstnike, muusikute ja kirjanike üle, kelle looming on murdnud üle väikeriigi ees paratamatult seisvatest barjääridest. Olen uhke nende teadlaste üle, kes totra formalismi tingimustes on suutnud säilitada värske mõtte ja koolkondliku jätkuvuse paljudel aladel. Ja nii edasi. Mis kõige tähtsam: olen uhke selle Eesti idee üle, mis on kõigi nende tegevuste taga ega ole lasknud rasketel hetkedel käega lüüa. Ja ma ei ole nõus sellega, kui rühm poliitikuid selle enda omaks tahab kuulutada. Kas see on vingumine? Otsustage ise.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2674158/print/rein-raud-vingumurgitus-ja-selle-sumptomid/

Read more...