Peavoolumeedia on kuni viimase ajani aastaid žongleerinud
valitsuse poolt korrutatud faktidega Eesti majandusnäitajate
paranemisest. Välisinvestoreid on koheldud kui prestiižseid filantroope
ja šikke välispankureid kui eduka Eesti nurgakive. Ometi rügab kohalik
palgatööline või väikeettevõtja rasket tööd aga toime tuleb vaid vaevu,
tihti kopsaka laenukoormaga või maksudest kõrvale hiilides.
Alternatiivina ta lahkub Eestist.
Välisfirmad makse ei maksa
Viga ei peagi tikutulega otsima. Kehtiv tulumaksuseadus võimaldab
seaduslikult siin tegutsevatel tütarettevõtetel laenata teenitud kasum
maksuvabalt välismaal asuvatele emafirmadele. Seda võimalust ka
kasutatakse, ja palju. Ametlikult tuleb laen tagasi maksta, kuid millal,
pole seaduses täpsustatud. Seni pole ükski ettevõte laenu tagasi
maksnud. Valitsus kui ka Maksu- ja Tolliamet ei pea tulude kadumist
maksuauguks vaid loomulikuks rahade vooluks.
Eesti sajast suurimast ettevõttest 46 on välismaise päritoluga kuid
kasumist moodustavad koguni 64%, Eesti ettevõtete osa top 100 kasumist
on vaid 15%. Enamik välismaistest suurettevõtetest on „laenamist“
võimaldavad tütarettevõtted, mis arenenud kapitaliturgudega riikides on
pigem erand (E24. veebruar 2014.a) Miks küll?
Maksuamet oletab, et riigist haihtuv summa jääb aastas 6,6-11 miljoni
euro vahele. Investeerimispanga Gild 2010. a koostatud Eesti
ettevõtluse aruandes hinnatakse summat suurusjärgus 160 miljonit eurot
aastas. Tegelikku vastust ei tea täpselt ilmselt keegi, osalt seetõttu,
et seda ei tahetagi teada. Summa ei oleks rõõmus avastus siin üle tosina
aasta süsteemi juurutanud võimuseltskonnale.
Maksuameti 2011. a kampaania
„Maksmata Maksud Jätavad Jälje“,
deklareerib, et „puudu oleva“ maksutuluga saaks luua sadu mängufilme ja
lasteaedu. Kampaania ei olnud suunatud välisinvestoritele, vaid
toimetuleku piiril töötavatele Eesti väikeettevõtjatele. Rahahädas riik
leiab kõikvõimalikke lahendusi, et Eesti inimestelt liigsed mündid
kätte saada, kuid pigistab silma kinni kõige ilmselgema ja õõvastavama
maksuaugu ees.
Välismaale kaduva oletatava 160+ miljoniga saaks üleval pidada kogu
kultuuriministeeriumi (2014. a 170 milj €). Sama summa kataks kõik
kõrgharidusele ja õppetoetustele eraldatud vahendid (2014. a 159 milj
€). Kui väljaviidav summa oleks maksustatud kas või tavalise tulumaksuga
suurusjärgus 21% teeniks Eesti riik ligi 34 miljonit eurot aastas
rohkem. Selliste vahenditega võiks pidada üleval teist valitsust, mille
eelarve on 2014. a 31 miljonit eurot.
Kommertspankade üüratu võim ja kümnis
Eesti Panga statistika kohaselt on pangad alates kehtiva
maksusüsteemi juurutamisest 2000. a kuni praeguseni teeninud 2,6
miljardit eurot maksustamata tulu, makstes keskmiselt tulumaksu vaid
2.3%. Kurbasid fakte on veel: 2014. a jaanuari Äripäev kirjutab kuidas
Eestis tegutsevad pangad on kasumlikkuses EL-is suisa esimesel kohal:
2012. a moodustas siinsete pankade puhaskasum 14,2% omavarast,
skandinaavlased lubasid endi pankadel teenida poole vähem. Kui Eesti
maksuametini välispankade tulu ei jõua, siis Rootsis tasuvad meil
populaarsed krediidiasutused, Swedbank ja SEB tulumaksu
kohusetundlikult, suurusjärgus 24% iga aasta.
Igalt makselt, kaubalt, teenuselt, loodusvaralt, töötunnilt,
pensionifondilt, maalapilt ja pangalaenult võtab otseselt või kaudselt
lõivu välismaa, eelkõige Rootsi kommertspank. Juba teenustasudest
teenivad pangad miljoneid. Välispankades hoiab riigihanketa oma vara ka
Eesti riik, nagu selgus hiljutisest TÜ magistritööst majandusteadlase
Andro Roosi
juhendamisel TTV vahendusel. Riigi jaoks maksab pangaülekanne
välispangas 6 senti. Eesti Panga enda arvelduskeskus võimaldab
ülekandeid teha 3 sendi eest, kuid seda võimalust ei kasutata.
Märkimisväärne on, et välismaiste krediidiasutuste serverid sisaldavad
infot kogu Eesti, sealhulgas riigi rahade, liikumistest.
Pankade monopol kapitali üle pole kehtiva süsteemi ainus nõrk koht.
Suurpangad omavad ideoloogilise autoriteedi rolli Eesti
majandusküsimustes ning on pühitsetud meedia poolt majandustrendide
kompassiks. Swedpanga 2012. a aastaaruandes seisab:
„Swedbank tegi kogu aasta jooksul tihedat koostööd
valitsuse, keskpanga ja kapitaliturgudega, et edendada
finantsstabiilsust ja suurendada usaldust.“
Mainitud eesmärgid on täidetud, raha liigub stabiilselt välja ning riik, rahvas ja meedia usaldab toimuvat.
Maksmata maksud jätavad jälje
Nagu mainitud, on välismaa korporatsioonid osanud oma tegevuse nii
korraldada, et Eestis nad tulumaksu sisuliselt ei maksa. Kohalikud
ettevõtjad tasuvad pigem dividendide eest tulumaksu, sest nende eluliste
huvide keskus on Eestis ning dividendid on maksustatud madalamalt kui
palgatulu. Seega kehtib Eestis sisuliselt astmeline tulumaks, kus kõige
vähem maksavad makse jõukaimad välismaalased ja enim kõige vaesemad –
palgatöölised.
Poliituuringute keskuse Praxis 2010. a kehtivat maksusüsteemi puudutava uuringu aruandes öeldakse:
„Maksureformi… aluseks oligi lootus, et efektiivse
maksukoormuse vähendamisest ettevõtetele jäänud täiendav kasumi osa
reinvesteeritakse, mis koos võimaliku välisinvesteeringute juurdevooluga
loob head eeldused tööhõive suurendamiseks“.
Kas pole ilmne, et kuna välisomanikel on võimalus tulumaksu mitte
maksta, siis on nad huvitatud siia investeerima ainult niipalju, et
kohalikku kapitali maksimaalselt välja viia. Seetõttu tasustatakse
siinset töötajat võimalikult vähe ja tagasi investeeritakse vaid
sellesse, mis n-ö „kasumikaevanduse“ töökorras hoiab. Vaadates ainuüksi
pankade poole, ei näi investeeringutena ei sularahaautomaatide ja
kontorite likvideerimine ega ka pidev teenustasude tõus.
Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor
Urmas Varblane ütleb 2013. a märtsi Postimehes:
„Süsteem soodustab seda, et sa paned hirmsa raha
masinatesse ja rajatistesse, kus töötaks inimesed, kellel oleks väga
madal palk.“
Praeguses olukorras konkureerib kohalik ettevõtja
väliskorporatsioonide ja nende agressiivsete kauplemistavadega. Kõrgelt
maksustatud palgatööline teeb välisfirmade kasuks robotlikku ja
madalapalgalist tööd ja loob väärtusi, mis kodumaale tagasi ei jõua.
Eestlase töö on sisuliselt välisinvestorile kandikul ette kanda oma aeg
ja tervis. Rahaga ühes suunas liigub välja ka kohalik kvaliteettööjõud.
Võib arvata, et praegune nõiamaja on siiski võimeline vaaruma
kanajalgadel kuni ajutised rahavood, eurotoetused ja saastekvoodid
lõppevad.
Mis toimub lookas maksusüsteemi autorite peades?
Rahandusminister
Jürgen Ligi arvates on peamised
nõuded maksudele stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus. Ta ei täpsusta, et
need kriteeriumid pole mõeldud Eestlastele, vaid eelkõige siit tulu
teenivatele välisfirmadele. Kas
Hr. Ligi jätab
hommikuti tööle minnes oma koduukse lukustamata, et korterivaras pääseks
tema seifi kallale stabiilselt, lihtsalt ja läbipaistvalt? Võib küsida:
kui kapitalil pole rahvust, pole seifil vaja ka lukku? Võtab see kellel
pikemad näpud.
Maksuameti endine peadirektor
Enriko Aav kirjutab 2011. a juuni Postimehes:
„Tuleb tõdeda, et praegune maailmamajanduse korraldus on
loonud võimsa edumaa suurtele korporatsioonidele ja pärsib võimalusi
ehitada keskmisele ja väikeettevõtlusele rajanevat elujõulist,
paindlikku ja dünaamilist majandust. See on objektiivne paratamatus ja
Eestil tuleb õppida selles olukorras toime tulema.“
Sisuliselt ütleb
Hr. Aav, et oleme teid
korporatsioonidele maha müünud, teie peate selle eest raske töö ja
rasvaste maksudega tasuma ning aitab ainult hoo juurde andmine.
Müstilise küsimärgina jääb õhku rippuma küsimus, kas poliitikud ja
ametnikud tõepoolest usuvad kogu kummalise mängu juures, et teevad Eesti
rahvale head? Olenemata vastusest on selge, et liidrid, kes peavad
üleval jätkusuutmatut, ikkest kaldus süsteemi on kas ideoloogiast
pimestunud, vastutustundetud oma rahva ees või ära ostetud. Võimalik, et
kõik korraga.
Ürg- ja koriluskogukondades pidid juhid olema grupi kõige arukamad ja
selgema maailmapildiga inimesed. Mis tahes põhjusel omade vastu
tegutsevaid juhte ei saadud endile lubada, sest vastasel oleksid
kogukonnad välja surnud. Tänapäeval saab aga kummi raha, suhtekorralduse
ja meedia abil pikaks venitada, kuid kibedaid vilju peab oma rahvas
maitsma siiski.
Saame ise hakkama
Eestis on praeguseks välja ehitatud toimivad infrastruktuurid,
kommunikatsioonisüsteemid, veevärk ja transpordivõrk. Meil ei ole vaja
olla atraktiivne sihtpunkt välismaistele suurtööstustele, mille toodete
loomises me pole oodatud osalema. Meil puudub vajadus olla
madalapalgaline hammasratas suures
Babüloni masinas,
investoritele, kes käsitlevad meid ja meie maad kui ressursi, mille abil
oma kontoarvel digitaalset numbrit suurendada. Meil ei ole vaja
investorile soodsat kliimat, vaid puhast kliimat.
Roy Strider kõneles 2013. a Kogukondliku Poliitika Konverentsil:
„Kõige rohkem on puudu tänapäeval puhtast õhust, puhtast
toidust, puhtast keskkonnast, puhtast loodusest, mis tekitab puhtama
tervise, puhtama mõtlemise, puhtamad inimestevahelised suhted“.
Miks ei võiks Eestis olla riigi poolt toetatud laenuühistu, kus
suunataks kapitali kohalikku majandusse tagasi? Miks ei võiks riik
käibele tuua alternatiivse valuuta, mis soodustaks kohalikku tarbimist?
Mis takistab paigutamast maksimaalseid vahendeid ökopõllumajandusse,
jagada vähese hinnaga omavahel omalt maalt kaevandatud elektrienergiat
või arendada kesksõlmest sõltumatute energiatehnoloogiate
kasutuselevõttu? Mis on see, millega eestlane ise hakkama ei saa?
Meil ei ole vaja nüristavaid muttertöökohti, kust väsinuna
televiisori ette langeda, et sealt teada saada, millist sümpaatset
vuntsi tulevastel valimistel valida tuleb. Puudu on keskkonnast, kus
meie põhitegevus – töö – valmistaks meile rõõmu ning tasust, mis oleks
selle töö eest vääriline. Alustuseks on vaja selge pilguga juhte, kes
oskavad seista sirge seljaga trooni kõrval, palaganita, kahjulike
ideoloogiateta, kirjude kikilipsudeta ja oma rahva poolel.
Edasi lugemiseks – noppeid ajakirjanduses ilmunud välisettevõtete kasumi välja viimisest Eestis:
Aastal
2010. a viis Neste Eesti riigist välja €42,1 miljonit, aasta varem
€37,4 miljonit, maksmata siin mittemingisugust tulumaksu (EPL, 19. oktoober 2012)
Norma on emafirmale Autoliv 2008. a alguseks laenanud €29,6 miljonit. (EE, 10. juuli 2008)
G4S Balticu laen emaettevõttele moodustas 2010. a lõpus €64,1 miljonit. (Ärileht.ee, 28. juuli 2011)
Viimistlusvahendite tootja Henkel Makroflex oli 2010 a. lõpu seisuga laenanud emafirmale €115.3 miljonit (Äripäev, 23.jaanuar.2012)
Tele2 Eestil oli 2009. a lõpus €211 maksustamata kasumit. (EE, 04. november 2010)
2008. a lõpus viis Stockmann Eestist välja €15 miljonit (Ärileht.ee, 08. juuli 2009)
Swedbank viib makse maksmata Eestist 2011. a välja €240 miljonit. (Err.ee, 30. jaanuar.2012)
Välismaa konsernid võtavad üha enam kasumi välja laenuna (E24.ee, 29.01.2014)
Pool Eestis tegutsevastest ettevõtetest on välisomanduses (E24.ee 12 jaanuar. 2014)
Andres Raid: Eesti Energia ärid Utah‘s – 100 miljonit kõrbes? (delfi.ee 17 veebruar. 2014)
See artikkel ilmus 13. veebruar. 2014 Delfi Rahva Hääles nime all “
Eestis juba kehtib astmeline tulumaks: kõige vähem maksavad rikkad välismaalased, kõige rohkem palgatöölised.”
See siin on täisversioon.
Joonas Sulg
Foto: delfi.ee
-
sulg.eu
Allikas:
http://www.oleteadlik.ee/pangad-korporatsioonid-ja-riigijuhid-ehk-eestist-kaduvad-miljardid/
Read more...