NÄDALA RINGVAADE

Read more...

Balti riigid on Venemaa vaenlaste edetabelis viiendal kohal

Kolmapaev, 31 august 2011 09:44 Venemaa portaal RBK koostas ekspertide hinnangute ja avaliku arvamuse küsitluste põhjal Venemaa peamiste geopoliitiliste konkurentide, oponentide ja vaenlaste edetabeli. Esivaenlane on loomulikult USA, Balti riigid on viiendal kohal.

Vaenlase number üks, USA puhul häirivad Venemaad järgmised küsimused: külma sõja aegne vastasseis, USA raketikilbi paigutamine Ida-Euroopasse, NATO laienemine itta, Iraani tuumaprogrammiga seonduv, strateegilise relvastuse piiramise leping, USA mõju endise Nõukogude Liidu riikidele (Gruusia, Ukraina), relvaärimees Viktor Buti kohtuasi, lapsendamise küsimused ning suhtumine Magnitski ja Hodorkovski kohtuasjadesse, teatab RBK.

Venemaa vaenlane number kaks on Suurbritannia, kellega on kana kitkuda Litvinenko küsimuses, viisade asjus, Londonis elavate tagaotsitavate ärimeeste ja terroristide väljaandmise üle, Suurbritannia katsete pärast seista vastu Venemaa mõju säilimisele endises Nõukogude Liidus, reguleerimata olukorra üle Kaliningradi piirkonnas, venekeelse elanikkonna õiguste väidetava rikkumise pärast Lätis ja Eestis ning Gruusia küsimustes.

Venemaa tähtsuselt kolmas vaenlane on Hiina, keda kardetakse Venemaa Kaug-Ida väheasustatud piirkondade võimaliku ülevõtmise pärast ning seetõttu, et tegemist on vahetus naabruses asuva superriigiga. Lisaks sellele on probleemiks gaasiküsimus.

Vaenlane number neli on Venemaa jaoks Gruusia (Georgia - BHR), kelle puhul on probleemiks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine, 2008. aasta sõda, diplomaatiliste suhete katkestamine, lennuliikluse katkemine, süüdistused spionaažis ja terrorismis, probleemid viisadega, Venemaa astumine maailma kaubandusorganisatsiooni WTO-sse ja muud küsimused.

Viiendal kohal Venemaa vaenlaste hulgas on Balti riigid, kelle puhul häirib venekeelse elanikkonna olukord, fašistlikud meeleolud Lätis ja Eestis, erinev arusaam ajaloost, Balti riikide valmisolek võtta oma territooriumile USA raketikilbi osi, Kaliningradi küsimus ja vastuseis Nord Streami gaasitorule.

Kuuenda vaenlasena mainitakse Kesk-Aasiat, kus on probleemiks terrorism, kontrollimatu narkokaubandus, illegaalsed immigrandid ja NATO vägede abistamine Afganistanis.

Venemaa vaenlane number seitse on Jaapan, kelle puhul on tüliküsimusteks Kuriili saarte kuuluvuse küsimus ning rahulepingu puudumine.

Fotol kujutatud rassistlik silt on vaid üks omasuguste seas, milliseid 2007. aastal oli venemaal massiliselt. Ilmselt praegugi veel (vt. artiklit: "Fašismi ja rassisminäiteid")

Allikas: Delfi.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Veel üks teade keskerakondlaste riigivaenulikkusest

                                Vastulöök ajalehele "Moskovski Komsomolets Estonia"

Teisipaev, 30 august 2011 11:08 Wikileaks: vene poliitik süüdistas Keskerakonda FSB-lt abi saamises

Vene poliitik Stanislav Tšerepanovi väitel andis Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) 2007. aasta valmiste ajal Keskerakonnale rahalist ja tehnilist abi, seisab Wikileaksi poolt äsja avaldatud dokumendis.

Wikileaks on avaldanud Ameerika Ühendriikide Tallinna saatkonna koostatud memo, milles antakse ülevaade venekeelsete Eesti elanike poliitilisest tegevusest, vahendab BNS.

Memos on viidatud partei Vene Erakond Eestis esimehele Stanislav Tšerepanovile, kelle sõnul on venekeelse elanikkonna toetus seotud Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare [memos läbivalt Saavisar] sidemetele Venemaa valitsuse kõrgete võimukandjatega. Tšerepanov väitis, et „viimaste valimiste“ ajal osutas Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) Ida-Virumaal Keskerakonnale „tehnilist ja rahalist abi“.

Kuna memo on koostatud 2008. aasta juulis, peetakse dokumendis tõenäoliselt silmas 2007. aasta valmisi.

Allikas: Delfi
Allikas:http://bhr.balanss.ee/

Read more...

VEIKO RÄMMEL: VKÜ JA ERL ALTERNATIIVSETE PRESIDENDIVALIMISTE TULEMUSED

Autor: Aldo Roomere

Täna Tartus Raekoja platsil kella 12.00 - 16.00 Vabade Kodanike Ühenduse ja Eesti Rahvusliku Liikumise ühisüritusena korraldatud alternatiivsete presidendivalimiste tulemused olid alljärgnevad.
Tarandi poolt - 106 häält Ilves - 91 kokku - 197

Presidendi valimissüsteemi muutmise poolt, et rahvas saaks presidenti otse valida:
kokku 158 sedelit,
130 neist on presidendi otsevalimise poolt,
23 vastu ja
5 erapooletut (2 erapooletut arvasid, et presidenti pole üldse vaja).

Vox populi vox dei! Paraku pani /määras rahva tahte vastaselt ja manipulatsiooni tulemusena moodustatud Riigikogu pukki Toomas Hendrik Ilvese. Tehke oma järeldused ise, keda teenib Eestis avalik võim, kas rahvast ja tema tahet? Miks tehti tagatoa kokkulepped ja määrati Ilves Presidendiks, tulemused on Teie ees, seda kardetigi.
Selgus ka, et soovitakse otsevalimisi ja seda suures enamuses.
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/ 

Read more...

MATTI ILVES: TARTU RAEKOJA PLATSIL KORRALDATI ALTERNATIIVSED PRESIDENDI VALIMISED

Täna korraldati Tartus alternatiivsed presidendi valimised MTÜ Vabade Kodanike Ühendus ja Eesti Rahvusliku Liikumise poolt. Rahval oli võimalus anda hääl Ilvese või Tarandi poolt, samuti küsiti, kas soovite presidendi otsevalimist ja valimissüsteemi muudatusi riigikogu valimistel. Inimestel oli võimalik lasta kasti sedel jah või ei vastusega. Raekoja platsil algasid  valimised kell 12 ja kestsid kella 16.00-ni.
Valimised algasid rahva õige aktiivsel osavõtul, need pildid ja 2 lühikest videot ongi tehtud alternatiivvalimiste algusjärgul.

Valimised Riigikogus läksid ettearvatult, parteidistsipliin on kõva. Lugege ka ammu kirjutatud blogi sissekannet: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/06/matti-ilves-presidendi-valimistest.html
__________________
Alternatiivvalimiste tulemused avaldatakse siin, aga veidi hiljem.
M.I.
Teine video (pildid ja videod, M. Ilves):

Read more...

Andres Raid: 20 aastat hiljem - kas isandate või orjade võim!?

  Kui Hegelil oli ja on õigus selles osas, et tee valitsemise juurde kulgeb läbi orjuse, siis oleks Eesti ideaalne paik selle võimalikuks tõestuseks ja milles transformatsioon kaasaegse riigi tekkimiseks pidanuks kulgema ilma igasuguste viperusteta.

Jätkusuutlike atomaarsete isandate-valitsejate riik oleks olnud produktiks, vabade kodanike suuremeelne ja vaba ühendus, kui soovite. Millegipärast seda ei toimunud ja Eesti jäi sotsiaalseks riigiks, kus valitsejad ja orjad on üksteisest kõige otsesemas sõltuvuses. Tundub, et revolutsioon klassikalises mõttes, kus vahetuvad võimulolijad, vahetub ühiskondlik arusaama õiglusest ja õiglusest ei õnnestunud või siis kui õnnestus, siis ainult kohati. Siiani ei suuda ju paljud (enamus vist) pöörduda kehvasti riides pensionäri, töötu või „maaka", vastumeelset poliitilist jõudu või mõnd isiklikust antipaatiast kantud seltskonda nimetama härraks/prouaks või härrasteks/prouadeks. Sama käib võõramaalaste ja omade „muulaste" kohta ilmselt ka. Kõneline etikett annab tõrkeid igasuguste teisitimõtlejate kohta - mis kuradi härrad, isegi sõna „kodanik" on nende kohta liigse järeleandlikkuse vili ja neid ei saa seega pidada isegi kaaskodanikeks.

Pärast põlissoomlaste edukust valimistel ei saa rahvuslikku ideoloogiat või selle taassündi enam nimetada möödaniku igandiks, ehkki meie poliitiline eliit seda väliselt kindlasti sooviks. See ei ole enam maailma üksikute regioonide eralõbu, vaid on oluliselt laiem nähtus ja ajalises mõttes ilmselt üha tihenev. See ei ole enam paremradikaalide eraasi, vaid sellest on saanud kõige laiemapõhjaliste arutelude läbiv teema. Räägitakse ju sellest, mis ka siinset rahvast tegelikult üsna tõsiselt ja eluliselt huvitab. Mis puudutab soomlasi, siis neile reeglina nende tugevat isamaalisust neile ette ei heideta, kuna see pähkel on liiga suur, et see katki hammustada ja nende terve isamaalisus teab millise sildiga varustada. Las teevad, meil ei teata ju midagi isegi näiteks Pekka Luomast suurt midagi, mis siis, et ta end suisa füüreriks tituleerib ja niiviisi ka mõttekaaslaste seas aktsepteeritud on. Jüri Toomepuu on selle lühidalt ja selgelt kokku võtnud või vähemalt nii võib temast aru saada:

«Aeg on küps põliseestlaste organiseerumiseks, et leida vastused meie tuleviku jaoks olulistele küsimustele ja lahenda okupatsioonivõimude poolt meile peale surutud probleemid. Aeg on küps alustamaks aktiivset poliitilist võitlust meil laialdaselt levinud venestamise ja seniste valitsuste põlisrahva suhtes vaenuliku integratsiooni- ja lõimumispoliitika vastu.

Aeg on küps hakata lõpuks ometi tõeliselt kindlustama ja arendama riiki, "mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade", nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.»

Eestis on üsna suur ja kunagi võib-olla ka otsustav poliitiline jõud, kes on suutelised pöörduma tavainimese poole - põliseestlased - alles formeerumas. Muuseas, 2007.aasta ÜRO Põlisrahvaste Kaitse Deklaratsioon, millele on ka Eesti volitatud isikud allkirja andnud, avab selleks üsna laia operatiivvälja tegutsemiseks.  See seltskond võib olla ainukeseks tegelikuks ja tõsiseltvõetavaks protestihääleks ning asjad, mida ei märgatud 20 aastat tagasi, võivad osutuda määravaks nüüd.

Võimatu on mitte nõustuda tegelike parempoolsetega, kes väidavad, et meil on vajalik mingite väärtuste kogum, mida jagab enamik meie ühiskonna liikmeid. Loomulikult on siin raskus sellest, et meil aetakse väärtused ja huvid segamini, kuid loosung ise kui selline, on õige. Järgmine küsimus on aga juba raskem - on need orjade või valitsejate-isandate väärtused? Arvestada tuleb sellega, et orjade mäss ja rahulolematus on permanentsed, nende vaated on heitlikud ja sõltuvad oludest. Valimised on sellise mässu üks võimalik väljendus - orjad valivad endale uue isanda või lepivad vanaga. Demokraatlik postulaat selle kohta, et valimistel valib rahvas endale tegelikult ju teenreid, ei ole meil kahjuks ei mõistatav ega seega ka aktsepteeritav. Orja laseb vabaks lõppude lõpuks ikka isand (pole tähtis, kas oma või võõras) ja sellega ori arvestabki. Walter Benjamin, tuntud Frankfurdi koolkonna esindaja on välja öelnud, mida peaksime kogu aeg meeles pidama - igasuguse fašismi või selle ilmingute taga võib näha ebaõnnestunud revolutsiooni. 

Eesti ksenofoobia ei ole rassism, meie rahvuslus ei ole natsism, kuid võivad selleks saada ja seda oskusliku juhtimise tulemusena, milleni meie reeglina tõsised ja maad armastavad strateegid-talumehed ise ei jõua - pole lisaks ei vahendeid ega ka kogemusi. Neid tuleks seetõttu „aidata" (ükskõik, kui kaugelt) ja see võimaldab hiljem mitu kärbest ühe hoobiga lüüa!

Kas kogemata või meelega on kiilulöömine ju täies hoos ja üsna märkamatult. Vanasti näiteks oli siinmail kihelkond, kihlad tähendasid kokkulepet ja antud juhul selle kohta , kuidas oma kandis asju aetakse, kes mida oskab-tunneb ja kes mida teeb, ikka kogukonna huvides. Nüüd on jutt „teenustest", seda nii koolis kui omavalitsuses. Kui aga lähtuda tervest loogikast, siis on ju teenindaja ja kunde (teenindatava) huvid ju risti vastupidised (ostja-müüja) ja selles huvide konfrontatsioonis kõigile vastuvõetavat lahendit põhimõtteliselt olla ei saagi. Ka koolis räägitakse ju teenindusest (õpilaste ja õpetajate huvi peaks olema ju sama, aga mitte diametraalselt erinev), sama retoorikat kasutavad valitsuse esindajad, ehkki ka nende huvid peaksid rahva huvidega kattuma ja olema neist lähtuvad!

Eesti Ekspress
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

USA ähvardas lõpetada Palestiinlaste rahalise abistamise

postitas mauri ah-või-käsa-väänama osak. 22:00 27. august, 2011

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Haaretz trükib, et USA on andnud Palestiina juhtidele teada, et juhul kui nad soovivad ÜRO poolt enda riigiks tunnistamist, siis USA poolt abi loota ei ole. Vastupidi - "karistusmeetmena" on USA andnud teada, et palestiinlased sel juhul enam rahalist abi ei saa. Palestiinal on plaanis septembris esitada taotlus ÜRO-le oma riikliku iseseisvuse tunnustamiseks, Iisraeli okupatsiooni eelsetes 1967. aasta piirides. Riikluse tunnustamiseks on vajalik peaassambleel saada vähemalt 2/3 riikide toetus. Euroopa Liidul ei ole ühist seisukohta Palestiina riigi osas ÜRO-s, samas Hispaania on andnud juba teada, et toetaks Palestiina riigi tunnustamist ÜRO-s. U.S.: We will stop aid to Palestinians if UN bid proceeds"
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

MATTI ILVES: VEEL ÜKS SAMMUKE TOTALITARISMI SUUNAS

Peale Kaitseministeeriumi intsidenti president Ilves ütles, et on vaja suurendada siseturvalisust. See on tegelikult järgmine samm totalitaristliku E Liidu provintsi suunas. Esimene sarnane organiseeritud samm oli nn pronksiöö sündmused (lasti pööblil vabalt märatseda, lõhkuda ja varastada, üle kahe tunni ilma neid segamata) ja seejärel karmistati seadusandlust nii, et on nüüd võimalik kasutusele võtta lisaks politseile ka sõjavägi üldrahvalike rahulike demonstratsioonide mahasurumiseks.
Nüüd on paras ajend - ma ei tea kas see rünnak Kaitseministeeriumile oli juhuslik, või salateenistuste poolt provotseeritud - relvaseaduse ulatuslikuks karmistamistamiseks, kartelliajakirjandus sellest juba pasundab. Kntrollitav rahvas ei tohi omada märkimisväärselt relvi. Kuhu jääb nüüd ka isegi mõne poliitiku unistus relvastatud rahvast, et suurendada riigi kaitsevõimet? See unistus on lõplikult maha maetud.
Valitsejate, on need siis illuminaadid, vabamüürlased või nüüd bidelberglased ja maailmavalitsus, pürgimine absoluutsele võimule ning kontrollile on juba läbi ajaloo alustatud alati ühtmoodi. Kõigepealt luuakse probleem ja seejärel pakutakse välja lahendused, mis alati kindlustavad rohkem ja rohkem nende võimu.
Juba verist Prantuse revolutsiooni alustati samuti, püstitati probleemne loosung - "vabadus, võrdsus, vendlus" ja leiti selle elluviimiseks revolutsiooniline lahendus. Itaalia professor Roberto de Mattei kirjutab artiklis "Euroopa Liit – vahend relativismi diktatuuri teenistuses": "...kes avaldavad poliitilistele institutsioonidele samasugust mõju nagu vabamüürlaste loožid Prantsuse Revolutsiooni ajal." Siit näeme, et see revolutsioon oli vabamüürlaste organiseeritud, samuti, kui verine Oktoobrirevolutsioon Venemaal. Olid ju pea kõik juhid alates Leninist ja Trotskist massoonid.
Illustreerides veel probleemi loomist ja lahendust on jälle võtta näide Venemaalt. Majade õhkulaskmine Moskvas ja teistes linnades FSB poolt avas tee teiseks Tšetšeenia sõjaks ja seejärel Putini võimuvertikaali sisseseadmiseks ning üleminekule "suveräänsele demokraatiale".
Olen samuti kindel, et vabamüürlase Breiviki veretööle ja Londoni mässule järgnevad juba üleeuroopalised sammud valitsejate võimu kindlustamisel rahva üle ja teel totalitaarse valitsemisviisi poole, mida püütakse muidugi varjata, aga kus tegijaid seal nägijaid.
_________________
Lugege lisaks: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/07/matti-ilves-euroopa-liit-rahvaste-ja.html
M.I.

Read more...

Liivi riigi ja venemaa sõda 1501 - 1503

Reede, 26 august 2011 12:12 Täna möödub 510 aastat sõja faktilisest algusest Liivimaa ja Pihkva ning Moskva vürstiriikide vahel.

See, et mõned vene vürstiriigid valmistusid Liivimaad ründama - oli teada. Salakuulajad olid maa juhtidele teateid edastanud, et Pihkva vürstiriigis kogutakse vägesid ja Moskva riik Pihkvaga mestis on.

Maarjamaa otsust - vene riikidega sõtta astuda, mõjutas kindlasti ka see, et viimasel ajal oli taas sagenenud venelaste rüüsteretked Liivi aladele.

Prof. Uluots kirjeldab sajandi esimest aastat selliselt, et siis (1501) tungisid Venelased röövides ja rüüstates Lõuna- ja Kirde-Eesti aladele. Kuuenädalase rüüstamise järele hävitati palju majapidamisi ja väheneb kohutavalt rahvastiku arv. Üks kaasaegne allikas mainib 40 000 tapetut ja vangivõetut. Teine vägi, kus palju tatarlasi, tungib Viru- ja Harjumaale. Väel on kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida.

Uluots mainib oma kroonikas veel, et see oli ajajärk (eriti XVI sajandi algusest alates), kui Liivimaa allikais ilmub "Vene" esile julma vaenlasena, kel pole mingisugust halastust.
Vene omab esmakordselt mainingutes põlisvaenlase tähenduse.

17. mail 1501. a. sõlmib Liivimaa ja Leedu Suurvürstiriik sõjalise liidulepingu, kus Liivimaa lubas Leedut sõjas vene vürstiriikidega toetada.

Liitu Moskva vastu vajas tegelikuklt rohkem Leedu, kes juba oli samal ajal venemaaga sõjas. Liivimaalaste seas tekitas sõtta sekkumine suuri kahtlusi, kuid ordumeister ja Hansalinnad olid sõja poolt. Eelkõige seepärast, et sooviti kindlustada oma kaubateid, pidurdada Liivimaa pidevalt toimuvaid rüüsteretki vene poolt, vabastada venelaste poolt 1494. a. alusetult vangistatud Liivimaa kaupmehed ning lisaks oli ka teada, et konflikt on niikuinii vältimatu, kuivõrd venemaal kogutakse vägesid Liivimaa suunas.

Nõnda otsustati Liivimaa seisuste kogul, Maapäeval (Liivi riigi kõrgeim võimuorgan), sõtta sekkuda.

1501. aasta 17. mail kinnitati Liivimaa ja Leedu sõjaline liit Vilniuses, 21. juunil tehti seda ka ordukeskuses Võnnus.

Sõlmitud liidu järgi pidid mõlemad aitama teineteist sõjas Moskvaga ega tohtinud sõlmida separaatrahu (eraldirahu).

Vastavalt osapoolte kokkuleppele, tehti see Liit kümneks aastaks.

Liivimaalased lähevad sõtta - Seritsa lahing

Sõda Liivimaa ja Vene vürstiriikide Pihkva ning Moskva vahel algas täna, 510 aastat tagasi - 1501. aasta 26.augustil, kui Wolter von Plettenberg väidetavalt Liivimaa kõigi aegade suurima armeega üle Tartu piiskopkonna idapiiri oli Pihkvamaale sisenenud.

Seal põrkas ta peaaegu kohe kokku üpris suurte vene vägedega, mis ilmselt olid kogutud, et Liivimaad rünnata, kuna juba mitu kuud varem oli selge, et sõda tuleb. Venelasi tabati aga üpris ootamatult, kui nad Seritsa jõge ülestasid ning Plettenbergil õnnestus nende üle täielik võit saavutada.

Sõjasaagiks said liivimaalased rohkelt suurtükke ja teisi tulirelvi. Edasi liikusid liivimaalased Ostrovi linnuse peale, mis ka vallutati. Sinna pidid koonduma ka Leedu abiväed, kuid need jäid tulemata, sest olukord lõuna pool muutus leedulastele üha raskemaks, pealegi oli suurvürst Aleksandras siirdunud Poola, et tagada seal enda kuningaks valimine. Nõnda polnud ei Seritsa lahingu võidul ega ka Ostrovi vallutamisel strateegilist tähtsust, sest järgnevalt pidid liivimaalased Pihkvat piiramata koju naasma ning peagi puhkesid väes taudid, millesse paljud ka surid.

Venelaste vastukäik - Liivimaa röövimine ja rüüstamine

Kaasaegse Liivimaa krooniku Christian Bomhoweri väitel olid liivimaalaste taandumise järel toimunud venelaste rüüsteretked seninägematult julmad, kokku olevat tapetud või ära viidud ligi 100 000 inimest.

Tõenäoliselt oli ohvreid siiski tunduvalt vähem, kuid Liivimaa idapoolne osa, eriti Tartu piiskopkond, oli põhjalikult laastatud. Seetõttu levisid maal ka allaandmismeeleolud: Tartu piiskop lubas venelaste separaatläbirääkimisi pidama hakata, Harju-Viru rüütelkond aga endale uut isandat otsima hakata. 1502. aasta alguses toimunud maapäeval suutis haigusest toibunud ordumeister Plettenberg Riia peapiiskopi toetusel siiski sõja jätkamise saavutada.

Ordu korraldas mõningaid vasturetki Venemaale ja 1502. aasta hilissuveks suudeti kokku koguda piisavalt suur väehulk, et võis mõelda uue Pihkva vallutamise katse peale.

See sõda lõppes 1503. aastal rahulepinguga Moskvas. See lõpetas sõja piirimuutusteta ning ükski küsimus, mille lahendamist liivimaalased olid lootnud sõjaga saavutada, ei leidnud lahendust. Hansakontor Novgorodis jäi endiselt suletuks, samuti jäid vangistusse Liivimaa kaupmehed, kes olid juba alates 1494. aastast seal olnud.

Allikas: Histrodamus.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Demograafiline kriis kui suurim Eesti ees seisev väljakutse

Varro Vooglaid - 27.08.2011

Paari päeva eest pöördus minu poole ajalehe Postimees toimetus ja palus vastata alltoodud küsimustele. Ajapuuduse tõttu mõtlesin, et panen vastuseks kiiruga kirja vaid mõned read, ent enne kui arugi sain, oli mõnest reast saanud mõned leheküljed. Olgu need kiiruga kokku pandud mõtted siis ka laiemalt jagatud.

Postimees küsib: “Paljud loevad taasiseseisvunud Eesti tähtsamateks vägitegudeks pääsu euroliitu ja NATOsse. Millest saab aga Eesti järgmise 20 aasta suurim saavutus? Kas Eesti on aastal 2031 pigem Euroopa viie jõukama, õnnelikuma, harituma, kultuuririkkama, tervema või … riigi hulgas? Või oleme hoopis allakäigutrepil? Mis on suuremad Eesti ees seisvad probleemid, mis vajavad lähiajal lahendamist? Milline oleks kõige õigem tee neid murekohti ületada? Kui suur on tõenäosus, et nende samade probleemide selgroog on 10 aasta pärast murtud? Aga 20 aasta pärast? Mis on suuremad ohud ja võimalused selle lahendamise teel?”

Mind on alati hämmastanud, kui paljud (isegi ühiskonna juhtpositsioonidel olevad) inimesed ei soovi või ei suuda vaadata Eesti lähiminevikku ja tulevikku kaine pilguga ⎯ soovunelmad kipuvad alatasa reaalsustaju varjutama. Jutud jõudmisest Euroopa viie jõukama, õnnelikuma, harituma jne riigi sekka ajasid algul naerma, ent mida kauem need kõlapinda omavad, seda ebameeldivamaks need muutuvad. Selliste juttude tagant kumab eemaletõukav tõusiklik ja pugejalik hoiak, mis paneb keskenduma mitte sellele, kuidas elada tõeliselt hüveliselt, vaid hoopis närveerima selle pärast, kuidas teistega võrdluses etem näida.

Tänaseks näib olevat muutunud keeruliseks eitada, et vabadus kukkus Eestis sedavõrd ettevalmistamata pinnasele, et sellega ei ole osatud vääriliselt ümber käia. Õilis mõtleb vabadusest kui võimalusest pürgida selle poole, mis on tõeliselt hüveline; ta mõistab vabaduse haprust ja seda, et tõeline vabadus eeldab alati enesepiiramist. Ent orjahing näeb vabaduses vaid piiramatust ja võimalust rahuldada ohjeldamatult (mh tulevaste põlvede arvelt) oma elupõletuslikke himusid. Kahjuks on just õilsusest Eestis tõsiselt puudu olnud. Selle tagajärjena seisame tänasel päeval mitte küsimuse ees, kas jõuame järgmise 20 aasta jooksul Euroopa viie rikkama, õnnelikuma, harituma jne riigi hulka, vaid oleme sunnitud vaatama näkku küsimusele sellest, kuidas üleüldse rahva ja riigina püsima jääda.

Demograafiline kriis kui Eesti suurim väljakutse

Eesti ees seisavad õige mitmed väga tõsised väljakutsed, ent kui küsite, millest peaks saama meie järgmise 20 aasta suurim saavutus, siis peatuksin neist siinkohal vaid ühel ⎯ vajadusel ületada demograafiline kriis. Nagu mitmed autoriteetsed isikud on juba pikeam aja vältel tähelepanu juhtinud, on Eesti hääbumise teel. Seejuures ei käi siin jutt mitte ainult meie kultuuri hääbumisest globalistliku rämpskultuuri tulva all (nagu nägime hiljuti Vabaduse Laulu nime kandva sündmuse näol) ega ka majandusliku ja poliitilise sõltumatuse minetamisest Euroopa Liidu tingimustes, vaid ennekõike rahva kokkukuivamisest.

Me ei tea täpselt, kui palju on Eestis veel inimesi, ent peagi läbiviidav rahvaloendus ähvardab siin avalikuks tuua karmi tegelikkuse. Seejuures on eesti rahva hääbumisel kaks peamist vahetut põhjust, millest esimeseks on väga madal sündivus ja teiseks emigratsioon. Kui viimase ulatuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed ⎯ kuigi teame, et rohkelt noori inimesi on Eestist jäädavalt lahkunud ⎯, siis esimese osas on vähemalt faktiline teave küllaldane.

Immigratsiooni ja emigratsiooni kõrvale jättes võib öelda, et rahvastiku taastootmiseks on vajalik ca 2,3 lapse sünnitamine iga fertiilses eas naise kohta. Alltoodud graafikust nähtub aga, et Eestis langes sündivus allapoole seda taset juba 1980-ndate aastate lõpus ning ei ole siiani taastootmise taseme lähedalegi tõusnud. See tähendab, et praegusel ajal jätkub meie rahvaarvu kiire kahanemine ning mõnede poliitikute rõõmukiljatusi seoses napilt positiivse iibega ei ole põhjust pidada enamaks kui populismiks või ebakompetentsuse ilminguks.

Summaarne sündivuskordaja. Andmed: Statistikaamet (2011)

2010. aastal sündis Eestis iga fertiilses eas naise kohta 1,64 last, mis on ligikaudne Euroopa keskmisega. See tähendab, et Eestis sünnib praegusel ajal ligi kolmandiku võrra vähem lapsi kui oleks vajalik rahvaarvu säilitamiseks ehk teisisõnu on iga järgmine põlvkond praeguse sündivuse taseme juures eelmisest ligi kolmandiku (!) võrra väiksem. Rahvaarvus hakkab see tunda andma alles mõne aja pärast, kui vanema (ja suurearvulisema) põlvkonna inimesed surema hakkavad. See aitab omakorda hoida alal illusiooni, et ehk ei olegi probleem nii tõsine, sest rahvaarvu vähenemist ei ole ju (veel mõnda aega) tunda. Professor Rein Taagepera hoiatas juba 2006. aastal (vt "Demograafiline vetsupott", EPL 30.08.11; vt samal teemal ka professor Taagepera artiklit "Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?", EPL, 31.05.2008), et kui eesti rahvas kiiresti meelt ei paranda, ähvardab meid kiire häving:

„Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. Tore, et see arv hiljuti tuhande võrra tõusis. Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses. Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 ⎯ kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda ⎯ see on tagasivõetamatu.“

Otsides madala sündivuse põhjuseid on oluline täheldada, et kogu Euroopas on vaid kaks riiki (Iirimaa ja Island), kus sündivus on taastootmise tasemega ligilähedane. Ka kõige heldemate sotsiaaltoetuste süsteemidega riikides, nagu nt Soome, Rootsi ja Norra, ei ole sündivus rahvastiku taastootmiseks piisav ⎯ pigem on tähelepanuväärne see, et Euroopas on sündvus langenud allapoole taastootmise taset just sotsiaalriigi mudeli rakendamise järgsel ajal.

Eestit tabab demograafiline kriis aga palju valusamalt kui valdavat enamikku teisi Euroopa rahvaid, sel lihtsalt põhjusel, et meid on niivõrd vähe. Nagu professor Taagepera selgitas: „Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.“

Rahvastiku hääbumine annab endast esmalt tunda rahvastiku vananemise näol. Juba õige pea ei ole enam piisavalt noori tööealisi inimesi, kes suudaks üha suuremat hulka vanainimesi (kes teatavasti vajavad märksa enam materiaalseid ressursse kui loovad) ülal pidada. Seetõttu paratamatult üha kasvava maksukoormuse tingimustes tekib puudus nii maksumaksjaist kui ka tööde tegijaist ja teenuste osutajaist. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks Euroopa riigid on vajanud sedavõrd suurt immigratsioonivoogu, ent nagu nende samade riikide kogemus kinnitab, kätkeb suur immigratsioon endas tõsist ohtu kohalikule kultuurile ⎯ eriti veel Eesti suguses pisikeses ühiskonnas.

Kuidas demograafilist kriisi ületada?

Nii tume, kui meie demograafiline tulevik ka ei paista, arvavad asjatundjad, et kohese ja väga jõulise hingestatud üldrahvaliku tegutsemise korral on veel võimalik rahvas hääbumisest päästa. See, kui sügavale auku kukub meie rahvaarv järgmise „jõnksuga“, sõltub sellest, mida me lähimatel aastatel sündivuse tõstmiseks ette võtta suudame:

„Kui kõrgele tippu jõuab sündide arv enne, kui see kümne aasta pärast jälle kukub, on veel meie teha. Järgnevat uut langust vältida enam ei saa, sest tulevased lapsevanemad on juba sündinud. Või sündimata jäänud. Kui meie hoiakud vahepeal nii palju muutuvad, et laste arv tõuseb taastootmise tasemele…, siis suudab rahvas järjekordse languse üle elada.“

Ent samal ajal on selge, et lahendusi ei saa tuua mingid tagasihoidlikud sammud, vaid üksnes viivitatamatu jõuline meelemuutus ja sellest lähtuv tegutsemine terve ühiskonna tasandil:

„On vaja nii ulatuslikku hoiakute ja arusaamade ümbersündi, nagu sai teoks hernhuutlaste mõjul 250 aasta eest, kui paljudes valdades kadus viinakatk (ja palju muud). Selleks oli vaja meeleheite piirini viidud tunnet, et endist moodi kohe kuidagi edasi ei saa. Et valida on surma ja enese muutmise vahel… Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.“

Näib, et esimese sammuna demograafilise kriisi ületamise suunas tuleks teadvustada, et eesti rahva ja kultuuri hääbumine ähvardab Eestit nagu tsunami, mille rannikule jõudmine ei ole mitte tõenäoline, vaid kindel, kui seda kuidagi väärata ei õnnestu. Lootus, et see kuidagi iseenesest ära läheb või lahtub, on alusetu. See õnnetus tabab meid küll aeglasemalt kui tsunami, ent on seda ohtlikum, sest ühest küljest ei ole selle poolt tehtav purustustöö nii vahetult tajutav, ent teisest küljest on selle pikaajaline destruktiivne mõju mõõtmatult suurem.

Teiseks tuleks probleemi tunnistada riiklikult kõige kõrgemal tasemel ning seada võitlus rahvuse ja kultuurina hääbumise vastu riiklikuks prioriteediks number üks. Tegelikult kohustab põhiseadus seda tegema nii või teisiti, deklareerides preambulas, et Eesti Vabariik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Oluline on mõista, et Eesti püsimajäämise suurim ohufaktor on mitte poliitiline, vaid ideoloogiline, ning väljendub mitte välisriikide ega siinse muukeelse elanikkonna surves, vaid meie endi soovimatuses saada lapsi. Kindlasti tuleks probleemi teadvustada kogu haridussüsteemi ulatuses, lasteadadest ülikoolideni ning astuda kõikvõimalikud sammud perekonna institutsiooni ning nii ema- kui isarolli ülendamiseks ühiskonnas ⎯ just nagu seda tehti Eesti Vabariigi algusaastail 1920-ndatel. Tuleks lähtuda põhimõttest, et mitte ühtegi riigielu puudutavat otsust ei tohi vastu võtta ilma eelnevalt põhjalikult analüüsimata selle mõju rahvuslikule ja kultuurilisele järjepidevusele.

Kolmandaks oleks eelnevast johtuvalt tarvis põhjalikult modelleerida rahvuslik ja kultuuriline hääbumine kui probleem ning asuda süsteemselt tuvastama ja uurima selle põhjuseid. Kuivõrd probleemi ulatus on üle-Euroopaline, on selge, et ka selle põhjused ületavad kaugelt Eesti ühiskonna piire. Probleem on kultuuriline, olles seotud ühiskonnas maad võtnud materialistlik-individualistlike arusaamadega inimeseks olemisest, nagu ka sotsialistlike arusaamadega indiviidi ja riigi suhtest. Selle põhjused on kindlasti mitmetasandilised ja keerulised ning arvatavasti võib neid leida nii sekulariseerumisest, industrialiseerumisest, linnastumisest, regionaalse tasakaalu kadumisest ja külaühiskonna hääbumisest, seksuaalrevolutsioonist ning sellega kaasnenud seksuaalmoraali lagunemisest, perekonna institutsiooni allakäigust, austuse puudumisest inimelu vastu jne ning nende kõigi omavahelistest seostest ja mõjudest.

Kuivõrd probleemi põhjuste kogum on keeruline ja väga sügavale ulatuvate juurtega, nõuab nende väljaselgitamine ning lahenduste modelleerimine erinevate valdkondade spetsialistide ko-ordineeritud pingutust. Kõnealuse ülesandega tegelemiseks võiks asutada uurimiskeskuse, mis peaks töötama välja ettepanekud selleks, kuidas probleemi põhjuseid nii õigus-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri-, regionaal- kui ka hariduspoliitiliste sammudega leevendada või kõrvaldada. Vaja oleks saavutada, et ettepanekuid võetaks poliitilisel tasandil tõsiselt ning et nende elluviimine ei takerduks klikihuvide elluviimisse, ideoloogilistesse kammitsaisse või poliitilistesse vastuoludesse.

Neljandaks tuleks panna alus ulatuslikule rahvaliikumisele, mis lähtuks eesmärgist teadvustada, et meie rahva ja kultuuri püsimajäämise eelduseks on moraalne uuestisünd, mis eeldab taasiseseisvumisperioodil kujunenud materialistlikust ilmavaatest ja väändunud vabadusekäsitlusest lähtuvate väärtushinnangute põhjalikku ümberhindamist. Muidugi ei sõltu siin kõik vaid üksikute inimeste väärtushinnangute muutumisest ⎯ mis on küll möödapääsmatult vajalik ⎯, vaid lisaks peab muutuma ka kogu riiklik poliitika, mis omalt poolt soosiks neid väärtuseid, mis võimaldavad rahva ja kultuurina püsima jääda ning pärandada meie laste-lastele ja nende lastele oma maa ja riigi, kus saab veel rääkida emakeeles. Üks tõsisemaid probleeme seisneb selles, et suur osa rahvast on kaotanud usu oma riiki ning on sellest täielikult võõranandunud; nad ei usu enam, et põhjalik rahvuslik ja riiklik kursimuutus on võimalik, et neist siin midagi sõltuks või et Eestist võiks kujuneda maa, kus nad näevad oma lastele ilusat tulevikku. Kuidas seda probleemi leevendada, see on üks põhiküsimustest. Probleemiks on seejuures mitte niivõrd inimeste hoiak, vaid see ühiskondlik reaalsus, mis on selle hoiaku tinginud.

Muidugi jääb küsimus, millised need väärtused siis on, millele tuginedes võiksime püsimajäämisele loota. Kahtlemata pakuks sellele küsimusele vastamiseks palju abi ülalosundatud uurimistöö läbiviimine, ent ka ilma selleta võib öelda, et teatud alusväärtuste ⎯ nagu perekond, abikaasade vaheline truudus, vastutuse kandmine oma laste ja perekonna eest, enesedistsipliin, töökus, ausus, austus, julgus, abivalmidus, põlvkondade järjepidevus ja kokkukuuluvus, põlluharimine, külaühiskonna elujõulisus jne ⎯ au sisse tõusmine on rahvusliku ja kultuurilise püsimajäämise seisukohast kriitilise tähtsusega.

Kahjuks nähtub, et praegusel ajal laiutavad ühiskonnas aga aset sootuks vastupidised protsessid. Ajal, mil eesti rahvas on sõna otseses mõttes välja suremas, näib hullumeelne nii see, et valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist kui ka see, et pidevalt peetakse vajalikuks rääkida moraalse laostumise tõttu niigi nõrgaks jäänud perekonna institutsiooni ümberkirjutamisest. Perekond on ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud liit ning ainult selline perekonna ideaal saab olla rahva püsimajäämise aluseks. Mitte ükski teine sotsiaalne institutsioon eesti rahvale järjepidevust tagada ei suuda. Ka põhiseadus tunnistab seda §-s 27 ning kinnitab seejuures, et perekond „rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all“. See tähendab, et riigil on kohustus kaitsta perekonna institutsiooni ning et selle ümberkirjutamine ei tohiks kõne allagi tulla. Seega peaks olema kategooriliselt ja selgesõnaliselt vastu igasugustele sammudele, mille tagajärjeks on selle ideaali hägustamine ja selle väärtuse kahandamine. Peame hoidma ja tugevdama arusaamist, et perekond on tõeliselt inimliku eneseteostuse tee ning looma ühiskondliku keskkonna, mis seda arusaamist peegeldaks ja toetaks.

Viiendaks, ja eelmise punktiga seonduvalt, oleks tarvis riiklikult pöörduda kristlike ühenduste poole palvega toetada riiki tema püüdluses rahvuslikku ja kultuurilist hääbumist ära hoida. Praeguses olukorras on selge, et Kirik on ühiskonnas ainuke institutsioon, mis seisab väärtuste eest, millele tuginedes võib Eesti rahvas ja kultuur püsima jääda. Sellest tulenevalt on kõnealuse probleemi kontekstis arusaadav, et riik vajab Kirikut enam kui Kirik riiki. Riigil on üha vähem usaldust ning võimalusi tõeliselt inimesteni jõuda, samas kui Kirikul on seda võimalust rohkem kui ühelgi teisel institutsioonil. Küsimus on selles, kas riik on suuteline vaenulikest ateistlikest ja laitsistlikest ideoloogilistest hoiakutest hoolimata kristlike ühendustega tõhusat koostööd tegema ning kas viimased on suutelised tõusma oma ülesannete kõrgusele või mitte.

Lõpetuseks kordan, et demograafilise kriisi näol seisab Eesti vastakuti probleemiga, millest sõltub ei vähem ega rohkem kui meie riigi ja rahva püsimajäämine või hääbumine. See, kummas suunas me liigume, sõltub meie endi valmisolekust teha järelejäänud lühikese aja jooksul iseenda muutmiseks väga tõsiseid ja julgeid samme. Lätlased, leedukad, poolakad, ungarlased ja mitmed teised ida-Euroopa rahvad on sellest aru saanud ning seisavad nende hääbumist põhjustava relativistlik-liberalistliku ideoloogia juurutamisele oma ühiskonnas jõuliselt vastu, öeldes selgelt “ei” selliste hoiakute ja elustiili propageerimisele, mis ei ole ühiskondlikku järjepidevust toetavad. Kas suudavad seda ka eestlased, kes on teatavasti kõige enam sekulariseerunud rahvas Euroopas? Kas leidub meil veel see ühiskondlik eliit, kes juhinduks mitte ajastu vaimust, vaid kõlbelistest ideaalidest ja ühisest hüvest ning näitaks oma eeskujuga kogu rahvale teed?
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index
_____________________
Lugege ka siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/08/matti-ilves-eesti-rahva-arvu.html
M.I.

Read more...

Taagepera: laste arvu tõstaks vabaabieludes jõlkumise lõpetamine

26.08.2011 21:23

Teelemari Loonet

Politoloog ja poliitik emeriitprofessor Rein Taagepera ütles Vikerraadio saates «Uudis+» esinedes, et rahvaarvu vähenemise peatamiseks peab Eesti naistel tekkima kindlus, et mehed aitavad neil lapsed üles kasvatada ega lahku pere juurest.

Kuue aasta eest kirjutas Taagepera artiklis «Demograafiline vetsupott», et Eesti rahva püsimajäämine on kümne lähema aasta küsimus. Täna raadios rääkides tõdes ta, et olukord on vahepeal vaid hullemaks läinud. «Meil on ees väga ränk sündimuse langus, tee mis tahad,» tõdes ta.
«Küsimus on vastastikuse usalduse tasemes terves ühiskonnas, aga kõige teravamalt tuleb see esile just peres – kas sünnitusealisel naisel saab olla küllalt usaldust, et mees, tema laste isa, jääb ka laste juurde neid kasvatama või mitte,» selgitas Taagepera. Tema sõnul kaaluvad naised lapsi saades, mitu järeltulijat nad suudaksid üksi üles kasvatada ning seetõttu piirdutakse enamasti kahe lapsega.
«On vaja, et Eesti mehed õpiksid laste kasvatamises osalema, et nad võtaksid mehe vastutuse,» ütles Taagepera. «Laste arv perekonnas hakkab tõusma siis, kui on julgust teha ametlik abieluotsus, mitte et jõlgud niisama vabaabielus, kust on väga lihtne lahkuda.»
Politoloogi sõnul peituvad Eesti meeste vastutustundetuse juured Nõukogude ajas. «Traditsioonilises peres oli isa perekonna toitja ja ema rohkem kodus. Siis tuli Nõukogude aeg, kus kerakandja võis kodust lahkuda ja Nõukogude sotsiaalsüsteem kasvatas lapsed ikkagi üles,» meenutas Taagepera. Ta lisas, et mehed nõuavad endale väga patriarhaalseid meheõigusi, aga ei käitu seejuures mitte väärikate patriarhide, vaid jooksikutena.
«Peab aru saama, et noorus ei kesta. On normaalne, et minnakse üle keskikka ja et pärast ringijooksmise aega tuleb perekonna ja laste kasvatamise aeg ja et see ongi täisväärilise inimese arengujoon, selle asemel et näidelda igavest noort ja siis lõpetada tegelikult 50-aastaselt invaliidsuspensioniga,» leidis ta.
Taagepera sõnul poleks noortele isadele kursuste korraldamisest kasu, kuna sinna tuleksid vaid need, kes juba niigi laste kasvatamises aktiivselt kaasa löövad. Küll aga usub ta, et isadust ja terveid eluviise puudutavatest teemadest võiks rääkida kaitseväeteenistuse viimastel kuudel, kui noortel meestel püssi laskmine juba selge ja koju pääsemist oodates  päevi üsna tegevusetult õhtusse veeretatakse. «Siis see jõuab nendele kohale, kellel seda kõige rohkem vaja on,» avaldas ta lootust.
Allikas: http://www.naine24.ee/543228/taagepera-laste-arvu-tostaks-vabaabieludes-jolkumise-lopetamine/
_______________________
Lugege ka siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/08/matti-ilves-eesti-rahva-arvu.html
M.I. 

Read more...

VENE SÕJAVÄGI ON MORAALSELT LAOSTUNUD

Venemaa ei suuda mitte mingil moel jagu saada sõjaväe moraalsest laostumisest ning kriminaalsed suhted koos massilise irvitamisega (nn dedovštšina) ei kao vene armeest. Kuivõrd nimetatud asjaolud nõrgestavad armeed olulisel määral, siis on venemaa püüdnud viimased 20-30 aastat selle vastu intensiivselt võidelda, eriti viimase 10 aasta jooksul, kuid nagu ikka - lihtsalt ei tule välja. Viimastel päevadel on taas laineid löönud üks sellelaadne sündmus, milline avalikkusele sai teatavaks tänu YouTube's ülesriputatud videole (vaatajat peab siinjuures hoiatama, et see sisaldab ebatsensuurseid väljendeid ja vägivalda).
Värske juhtumi teeb eriliseks muuhulgas see, et selles osalevad mõnitajate hulgas ka lepingulised (elukutselised) sõjaväelased, kes aitavad ajateenijate elu vene armees muuta üheks lõpmatuks mõnituseks. Kuna riik ei suuda probleemist jagu saada, siis on võitlusse määrustikuvastaste suhete vastu astunud kodanikuühiskonna institutsioonid. Venemaal on selleks näiteks organisatsioon "Sõduriemad".
Käesolevas kirjutises lingitud video asjus andis kommentaari Peterburi "Sõduriemade" pressiteenistus märkides, et nähtav on pelgalt õied ega peegelda tegelikku õudust, milline valitseb vene armees.
Allikas:http://bhr.balanss.ee/

Read more...

TõNU KALVET: Liibüa-juhtum tõestas: Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine oleks üliohtlik!

Lisatud: 25. august
Saada sõbrale
TÕELISELT iseseisvaks riigiks saamine läks Liibüale väga kalliks maksma.
Euroopa viie jõukama riigi hulka jõudmine oleks Eestile üliohtlik. Samuti oma välisvõla äramaksmine ning igas mõttes iseseisvaks muutumine. Seda sellepärast, et „me lääne sõbrad” asuks meid siis kohe sopaga üle kallama ja tungiks meile viimaks kambakesi kallale.
Sellise järelduse lubab teha Liibüaga toimunu. Aafrika jõukaimaks tõusnud riigile tungisid 2011. aasta hilistalvel-varakevadel kallale just need riigid, keda Liibüas selle hetkeni „me lääne sõpradeks” peeti.
Ent vaadakem asja järjekorras. Esmalt Eesti ja eestlase mätta otsast.
Kas Liibüa on teinud Eestile midagi halba?
Kedagi taunida, hurjutada või rünnata on mõtet eeskätt ikkagi siis, kui see keegi on teinud taunijale/hurjutajale/ründajale varemalt midagi halba. Mida halba on siis Liibüa meile teinud?
Siinkirjutajale ei meenu küll ainsatki juhtumit, kus Liibüa oleks eestlaste ja/või Eesti suhtes vaenulikkust ilmutanud. Tõsi küll, südamesõprust pole mõlema riigi vahel samuti olnud, kuid päris kõiki maailma riike ei saagi ju sõpruskonda haarata. Eriti veel siis mitte, kui pole aega ega muid vahendeid, mida neile pühendada.
Täiesti arutu oleks aga muuta rahumeelne tuttav hoolimatu, läbimõtlematu käitumise abil oma vaenlaseks. Eriti veel siis, kui see tuttav on oma tegutsemisega sulle head teinud.
Liibüa heateod Eestile(gi)
Liibüa on eurooplastele - sealhulgas eestlastelegi - teinud vähemalt kaks heategu:
1) püüdnud kinni ja pannud okastraataia taha, vee ja leiva peale need „karvased ja sulelised”, kes Liibüa kaudu ebaseaduslikult Euroopasse tahtsid trügida;
2) muutunud nii majanduslikult kui igas muuski mõttes tugevaks, tõeliselt iseseisvaks riigiks - selliseks, kes ei palu „arenenud läänemaailmalt”, käsi pikal, almust ega ole seetõttu lääneriikidele koormaks.
Kolmandaks heateoks võiks pidada loobumist massihävitusrelva, eriti just tuumarelva loomisest-hankimisest. Eurooplastel pole tarvis karta, et Liibüa juhtkonna meelemuutuse korral tabaks „Euroopa pehmet kõhualust” (tuuma)raketisadu.
Illegaalsed Euroopasse trügijad „võeti rajalt maha”
Liibüa oli pikka aega peamine läbirännumaa: lõviosa Euroopasse ebaseaduslikult siseneda tahtjatest liikus oma unistuste „pudrumägede- ja piimajõgedemaale” just Liibüa kaudu. Seda hetkeni, mil selle rände peamised kahjukannatajad - Lõuna-Euroopa riigid - Liibüaga koostööleppe sõlmisid.
Pilt muutus vaat et päevapealt. Inimkaubandus sai surmahoobi. Riiki sisenenud „edasirännuhimulised” võeti kinni ja paigutati põgenikelaagritesse. Riigist mingil moel Euroopasse (peamiselt Itaaliasse ja Maltale) pääsenud illegaalid võeti asjaomaste riikide piirivalvelt vastu ja paigutati „hoiule” samadesse laagritesse. Liibüa ja Itaalia piirivalve korraldas Vahemerel ühispatrulle.
Euroopa Liidu esindaja Liibüas, Adrianus Koetsenruijter teatas 2010. aasta keskel BBC-le rahulolevalt, et tänu Liibüa tegutsemisele oli Itaalia ja Malta rannikule jõudnud illegaalide hulk kahanenud „peaaegu nullini”.
Tingimused põgenikelaagrites olid lausa nii spartalikud, et rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid süüdistasid Liibüat koguni inimõiguste rikkumises. Liibüa võimud sellest kisast aga ei hoolinud, sest teadsid oma kogemusest: muul moel pole võimalik „marjamaale pürgijate” tulva peatada. Pealegi toetas Liibüa võimude rändepoliitikat juba ka Euroopa Liidu juhtkond.
2010. aasta oktoobris jõudsid Euroopa Liit ja Liibüa kokkuleppele, et tõhusa illegaalitõrje eest maksab EL Liibüale viis miljardit eurot ning lisab sellele veel 50 miljoni euro väärtuses vastavaid tehnilisi seadmeid. Kokkuleppe olulisuse rõhutamiseks sõlmiti see Edela-Liibüa kõrbes asuvas Kufra külas, kus paikneb ebaseaduslike aafrika sisserändajate kinnipidamislaager.
Maailma vaeseimast riigiks Aafrika rikkaimaks riigiks
Aafrika riike peetakse vaesteks, pidevateks hädasolijateks, kes rikkalt läänemaailmalt muudkui raha nuruvad ega suudakski ilma selleta toime tulla.
Liibüa on selle täielik vastand. Sisemajanduse aastane kogutoodang iga liibüalase kohta oli 2010. aastal u. 6000 USA dollarit - Aafrika kõrgeim. Inimarengu indeksi poolest (see iseloomustab elanikkonna elatustaset kõige paremini) oli Liibüa mullu maailmas 53. ja Aafrikas 1. kohal. Paremuselt järgmine Aafrika riik ses arvestuses oli Tuneesia (81. koht).
„Noored liibüalased käivad hästi riides, on heas toitumuses ja hästi haritud. Liibüalase keskmine sissetulek on praegu suurem kui britil. Rikaste ja vaeste sissetulekute vahe /-/ on väiksem kui enamuses riikidest. Liibüa rikkus jaotub ta ühiskonna liikmete vahel õiglaselt. Igale liibüalasele on tagatud tasuta ja tihtilugu kõrgetasemeline haridus, arstiabi ja tervishoid. Uued koolid ja haiglad on iga rahvusvahelise mõõdupuu järgi muljetavaldavad. Kõigil liibüalastel on oma maja või korter, auto, enamikul neist on televiisor, videomagnetofon ja telefon. Võrreldes enamusega Kolmanda Maailma riikide kodanikest ja paljudega Esimese Maailma omadest, elavad liibüalased tõepoolest hästi,” kirjutasid briti ajakirjanikud David Blundy ja Andrew Lycett oma teoses „Kaddafi ning Liibüa revolutsioon”.
Kogu riigis käib (õigemini: kuni praeguse sõjani käis) ulatuslik ehitustöö. Korteriüüri liibüalastel maksta ei tule.
2006. aastal otsustas Liibüa valitsus kinkida igale koolilapsele (neid oli toona riigis aga 1,2 miljonit!) sülearvuti. Ettevõtmise kogumaksumus oli u. 250 miljonit USD.
Seda loetelu võiks jätkata veel väga pikalt. Ent piisab sellestki. Ja kes mäletab veel, et 1951. aastal oli Liibüa olnud ametlikult maailma vaeseim riik?!...
Tõelise hoo sai Liibüa areng sisse 1969. aastal, pärast kolonel Muammar Kaddafi võimuletulekut.
Vabanes välispankurite lõa otsast
Kaddafi üheks suuremaks „patuks” võib pidada Liibüa vabastamist võlaorjusest. Nimelt saavutas Kaddafi 2008. aasta aprillis Venemaa valitsusega kokkuleppe, et tühistatakse Liibüa viimane mainimisväärne välisvõlg - 4,5 miljardit dollarit, mis oli pärit veel Venemaa õigusliku eelkäija, Nõukogude Liidu ajast. Vastutasuks kohustus Liibüa ostma Venemaalt u. kahe miljardi dollari eest relvi ja sõjatehnikat.
Tänu sellele ei saanud intressipõhisel pangandusel rajanev, „arenenud läänemaailm” Liibüale enam survet avaldada. Võlaorjusest vabanedes muutus Liibüa tõeliselt iseseisvaks. Enamgi veel, kuna suur hulk Euroopasse minevat naftat oli pärit Liibüast, siis sattus hoopis Euroopa ise Liibüa lõa otsa.
Seepärast oligi tarvis Liibüa juhtkond „korrale kutsuda”.
Sajad tuhanded aafriklased teel Liibüast Euroopasse
Lääneriikide kallaletung Liibüale lõpetas senise tõhusa rändetõkestuspoliitika. Paljud põgenikelaagrite asukad pääsesid okastraadi tagant valla ja võtsid kohe suuna Euroopale. Suur osa Liibüa sõja ajal Lõuna-Itaalias ja Maltal maabunud ebaseaduslikest sisserändajatest oligi pärit neist laagritest.
„ÜRO andmetel on lahingute puhkemisest alates lahkunud Liibüast enam kui 650 000 inimest, kuid enamus neist pole Liibüa kodanikud,” kirjutas 26. juunil 2011 Ungari riiklik uudisteagentuur MTI. Vahepeal on see arv kindlasti veelgi suurenenud.
Kui kallaletungijad saavutavad oma tahtmise ja Liibüas pannakse pukki välismaa näpunäidetel tegutsev nukuvalitsus, siis muutub Liibüa taas „tüüpiliseks Aafrika riigiks” - selliseks, kes ei tule ise toime ja on läänemaailmale (ka Eestile!) koormaks. Euroopa asub sinna „musta auku” oma maksumaksjate raha summima, meie aga peame tegelema „multikultuurse rikastamise” käigus EL-i imbuvate, õigemini: tulvavate illegaalide „õiglasema jaotamisega EL-i liikmesriikide vahel”, kuna Itaaliale, Maltale jt. EL-i lõunapoolsetele liikmesriikidele käib selle inimtulvaga toimetulek lihtsalt üle jõu.
„Tänusõnad” selle „õnneliku elumuudatuse” eest soovitan edastada lääne sõjaõhutajatele ja nende siinsetele pooldajatele.
Ent asjal on ka hea külg: nüüd me juba teame, mis meid ees ootab, kui tõepoolest Euroopa viie rikkama riigi hulka peaksime jõudma…
TÕNU KALVET
Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe „Rahvuslik Teataja“ avanumbris (juuli-august 2011) ilmunud artikli algne, täispikk variant. 
Allikas:http://www.syndikaat.ee/index.php
_____________________
Lugege ka siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/08/matti-ilves-naftasoda-liibuas.html 

Read more...

MATTI ILVES: SARKOSY SÕIDAB HIINASSE KERJAMA

Euroopa Liit on lõplikult plindris ja see on rahvuslaste seisukohast ainult hea, on lootust, et see impeeriumitaoline liitriik laguneb.
Vikerraadio teatas praegu Sarkosy Hiina visiidist. Kõne all ei ole mitte inimõiguste rikkumised Hiinas, need on nüüd täiesti unustatud. Peamine küsimus mida arutatakse on Sarkosy palve hiinlastele, et Hiina ostaks veel EL-u riikide võlakirju. Hiina on ostnud juba hiigelkoguses mitmete Euroopa riikide võlakirju  koguväärtusega 700 miljardit eurot.
Euroopa Pank vähese põhikapitaliga, kõigest 5 miljardit €, on pingutanud juba liiast ja kavateb osta veel järelturult võlakirju  80 miljardi € eest?! See on täiesti arusaamatu ja absurdne olukord.
Need Hiinale müüdud võlakirjad tuleb kunagi ka protsentidega välja lunastada. Ülemaailmse rahanduskriisi ja võlakriisi ajal läheneb Euroopa Liit pankrotile. Ei saa ka mainimata jätta meie poliitikute lühinägelikust kroonist loobumisel ja euroga ühinemisel, muidugi oleks koon tulnud ka € lahti siduda.
Lugege lisaks ka siit: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/06/matti-ilves-eesti-astus-sammu-kuristiku.html

Read more...

Eestirand - 70 aastat vastuhakust

Kolmapaev, 24 august 2011 10:58 24. augustil möödub 70 aastat aurulaeva Eestirand meremeeste mehisest vastuhakust Nõukogude võimule ning toonase Eesti Vabariigi suurima aurulaeva hukust Teise maailmasõja algusaastatel. Tuhanded Nõukogude sõjaväkke veetavad eesti poisid jõudsid Kroonlinna asemel Pranglile, kus võim endi kätte võeti.

„Eestirannal enneaegselt hukkunud sadade inimeste – valdavalt Eesti kodanike - traagiline saatus oli kahe diktaatori täpset kaks aastat varem sõlmitud kuritegeliku pakti otsene tulemus,“ sõnas Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam. „Stalin-Hitleri sobinguga anti eesti rahvas nende kahe kurjategija inimvaenuliku poliitika meelevalda.“

„Eestirannale vägivaldselt paigutatud sundmobiliseeritud eestlaste vastuhakk osutas seda, et ka kõige lootusetumail hetkedel ei kadunud nende südameist usk Eesti Vabariiki ja selle sümbolisse – sini-must-valgesse lippu,“ lisas Kelam.

Viimsi vallavanema Haldo Oravase sõnul näitab Eestirannaga toimunu, kuivõrd Eesti inimesed hindasid oma vabariiki ja vabadust.

„Tallinna piirasid juba Saksa väed, pealinnas kehtis aga veel Nõukogude võim. Laeva kapten keeldus aga hoolimata politruki ähvardusest edasi Leningradi sõitmast ning suundus hoopis Eestirannaga Pranglile, kus mobiliseeritud kolonel Arved Engmanni juhtimisel võimu enda kätte võtsid – vene sõjaväelastelt võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp. Eesti poisid jõudsid peamiselt läbi Ihasalu ka õnnelikult tagasi mandrile.“

Eestirannal oli Tallinnast lahkudes pardal erinevatel andmetel 3500 – 5000 inimest. Laev sai saksa lennuväelt kaks pommitabamust, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi aurik uppumatuks. Plahvatuste tõttu tekkis laeval paanika – sajad inimesed hüppasid vette ning hukkusid. Pranglile jõudis 2762 (teiste andmete kohaselt 2672) inimest. Prangli saarele maeti 44 inimest.

24. augustil räägivad Pranglil Eestist ja Eestirannast viitseadmiral Tarmo Kõuts, Euroopa parlamendi liige Tunne Kelam, Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste ning EELK Prangli Laurentsiuse Koguduse vaimulik Kalle Rebane, Tallinna Linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas ning Eesti Meremuuseumi teadur Vello Mäss. Ettekandega Eestiranna hukust esineb sõjaajaloolane Mati Õun.

Maaleht

Read more...

Soome ähvardas Kreekale abi andmise täielikult peatada

postitas mauri en-se-mitään osak. 9:30 24. august, 2011

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Telegraph annab teada, et Soome riik on peaminister Jyrki Kataineni kaudu andnud teada, et Kreekale ei pruugita abirahasid üldse anda. Soome tegi Kreekaga omavahelise kokkuleppe, kus nõudis erinevalt teistest abirahasid andnud riikidest ka reaalseid tagatisi - Kreekalt nõuti sularahareservide hoidmist Soome jaoks juhuks kui Kreekal tekib tõrkeid tagasimaksetel tulevikus. Euroopa Liidu teiste riikide poolt tekkis sellest kriitika Soome aadressil. Peaminister Katainen teatas aga, et Kreekaga sõlmitud kokkuleppe tingimused olid eelnevalt läbi arutatud ja kokku lepitud Soome parlamendis toimunud arutelude tulemusena. Seega oli tegemist praministri sõnul igati demokraatliku otsustuse protsessiga ja juhul kui kellelegi ei meeldi Soome poolt antavate abirahade tingimused, siis võivat Soome riik ka Kreekal rahakraanid üldse kinni keerata. Soome hoiab praegu pinges ka maailma rahaturge kuna kardetakse uut rahakriisi Euroopas kui Kreeka uus abipakett käiku ei lähe. Kreeka pankade aktsiad on viimastel päevadel langenud 9% võrra. Finland threatens to withdraw Greek bailout support"
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

VIRTUAALVANGLA

Isiku lehekülg

EDGAR SAVISAAR, Keskerakond 11 eksimust:                               ENDINE KOMMUNIST #41: Lindistas salaja poliitikute vestlusi #53: Nõuab kodakondsust Eestivastasele ettevõtjale #54: Õigustab Eesti riigi vastasele kodakondsuse andmist #55: Eetikarikkumine raadiojaama omamise näol #57: Tartu maantee parandamise näitamine kui ainuüksi enda töö tulemus #58: Maaostutehing - varastamine riigi tagant #59: Määras seadusevastaselt enda naise Tallinna Sadama nõukogu liikmeks #63: Enesereklaam linna rahaga #64: Reklaamis ennast telekas tasuta linna raha eest #65: Rikkus liikluseeskirju #77: Eesti meister onupojapoliitikas

Read more...

NÄDALA RINGVAADE

Read more...

Terrorirünnaku ligikaudne kahju teada.

 23 august 2011 15:22 Eesti elanike seas on suhteliselt suur hulk inimesi, kes ei hooli eneseväärikusest ega meie laste, meie endi ja ühiskonna turvalisusest. Võib-olla nad näevad ennast ise tulevikus kuritegude sooritajana ja see asjaolu ajendab neid kurjategijate heaolu eest võitlema? Nii igaks-juhuks.

Need poliitilised jõud ja selliseid jõude toetavad inimesed tuginevad populismile, toetuvad loosungitele võrdsusest ja sotsiaalsest õiglusest, kasutavad alateadlikult ja alatult ära demokraatlike väärtuste mitmetimõistetavust nagu ka inimõigusluse silti, mille all soovivad tegelikult elu Maarjamaal sisuliseks põrguks muuta.

Selline lühinägelik tilu-lilu toob kindlasti kiirelt populaarsust, õlale patsutamist ning rõõmuhõiskeid lumpenluse leeris, kuid ühiskonna jaoks on tegemist puhtalt destruktiivsuse õhutamisega.

Hinnates meedias ilmuvate artiklite sisu ja neile antavate avalike kommentaaride mõtet, suureneb üha enam nende isikute hulk, kelle arvates kaitseministeeriumit rünnanud kurjategija suhtes käituti liigse karmusega.

Kurjategijate kaitsjaid ei huvita asjaolu, et rünnates riigiasutust, ründas ta ühtlasi riigi turvalisust, selle alluseid ja riiki ennast nagu ka igat selle riigi kodanikku. Nad ei hooli ka sellest, et kurjategija tõstis käe riigi vastu kõikki seadusnorme, eetilisi väärtusi ja sotsiaalseid reegleid eirates, inimelusid ohtu seades, rääkimata siinjuures ohust misiganes tüüpi varadele.

Täna me teame, et kurjategija tabas tulistamise käigus kahte politseinikku (õnneks mitte fataalselt), on selgunud muuhulgas ka tekitatud varalise kahju hulk.

Esialgses hinnangus Kaitseministeeriumis toimunud tulistamise järel tekkinud purustuste parandamine maksab  20 000 eurot.

11. augustil toimunud intsidendi tõttu vajavad korrastamist ministeeriumi fuajee seinad ja lagi, samuti 1. korruse koridori seinad, laed ja põrand ning üks kabinet, andis ministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimet ülevaate.

"Iseenesest ei ole intsidendi tagajärjel tekkinud kahjustused suured, kuid kuna tegemist on suurte lagedate pindadega, ei saa üle krohvida ja -värvida üksikuid laike, vaid kogu sein, lagi ja põrand. Samuti vahetatakse välja paar kahjustusi saanud ust," rääkis Kuimet.

Kokku kujuneb nende tööde maksumuseks koos käibemaksuga ligikaudu 20 000 eurot
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

VIRTUAALVANGLA

Isiku lehekülg

MART LAAR, Isamaa ja Res Publica liit 6 eksimust: #30: Lasi Savisaare pildi pihta märki #96: Võimu ostmine ja riigiraha raiskamine #97: Populism #100: Rahvale valetamine ja vassimine #102: Tulistas Savisaare pilti ja hiljem valetas ning vassis sellel teemal õigustamatult #104: Jäme poliitilise eetika rikkumine 3 pisieksimust: #99: Petab lubadustega #101: Annab sõna, võtab sõna #103: Annab katteta lubadusi

Read more...

MEELEAVALDUSED DEMOKRAATIA KAITSEKS TOIMUVAD 29.AUGUSTIL TALLINNAS, TARTUS JA PÄRNUS

Meeleavaldused demokraatia kaitseks Tallinas, Tartus ja Pärnus

Esmaspäeval, 29. augustil kell 12:00 korraldab Eesti Rahvuslik Liikumine Toompea lossi ees meeleavalduse, et ajal, kui Riigikogus toimub presidendivalimiste esimene voor, nõuda rahvale õigust valida ise presidenti ja pöörata tähelepanu tõsisele demokraatia puudujäägile Eesti Vabariigis.

„Eesti peab saama demokraatlikuks riigiks, kus valitseb kodaniku tahe,“ kinnitab ERLi juht Aivar Koitla. „Olukorras, kus kandidaate esitab ja nende vahel teeb valiku sama seltskond, pole võimalik erakondadest sõltumatu presidendi valimine. Eesti Vabariigi peamine esindaja rahvusvahelistes suhetes peab aga lähtuma ainult rahvuslikest huvidest. President peab olema Eesti ja eestlaste president!“
Meeleavaldusele oodatakse kõiki inimesi, kes ei ole rahul demokraatia sumbumisega Eestis, kes tahavad teha ise Eesti tulevikku puudutavaid otsuseid ja kelle jaoks rahvas on endiselt riigi kõrgeim võim.
Sarnane üritus toimub ka Tartus, kus koostöös Eesti Rahvusliku Liikumisega korraldab seda rahvaliikumine MTÜ Vabade Kodanike Ühendus. Miiting toimumise aeg on samuti 29. augustil kell 12:00 Tartu Raekoja platsil.
Ning selleks, et vähemalt osad suurematest Eesti linnad oleks esindatud, korraldab Vanglaplaneet ka Pärnus väikese meeleavalduse. Toimub see samuti 29. augustil kell 14:00 Pärnus Rüütli platsil, Eesti Vabariigi väljakuulutamist meenutava monumendi juures.

Link
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/

Read more...

NÄDALA RINGVAADE

Read more...

KOHVIK: Taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev

Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev. Eestis kehtib võõras seadus ja Eestit juhitakse väljastpoolt, omariiklust on jäänud meenutama vaid lipp ja hümn. Eesti piiri asendab kohati vaid ajutine kontrolljoon, kuhu võõras võim on asunud täie enesestmõistetavusega rajama piirirajatisi.

Iseseisvuse kaotamine on hind, mida Eesti on pidanud maksma liitumise eest rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige Euroopa Liiduga. Seda on peetud paratamatuseks, sest Eestis on valitsenud põhimõte, et ilma ühte või teise liitu kuulumata ehk iseseisvalt ei suuda Eesti hakkama saada. Kui Eesti ei astu ühte, Euroopa Liitu, siis tiritakse ta teise, Venemaa kontrollitavasse SRÜsse.

Nii nagu Eesti kaotas oma iseseisvuse, pole hästi läinud ka selle iseseisvuse eest võidelnutega. Need, kes 1980ndate lõpul istusid põõsas või vandusid igavest truudust Gorbatšovile, või kellele iganes, et oma nomenklatuurset kohta hoida, taovad nüüd käega vastu rinda ja kuulutavad kui suured vabadusvõitlejad nad olid. Need, kes tegelikult oma elu hinnaga Eesti iseseisvuse eest võitlesid, nagu Tiit Madisson, on kodumaalt minema peletatud. Madisson oli 1980ndate lõpul Eesti iseseisvuse sümbol, noortele suur eeskuju, täna ei meenuta teda keegi. On irooniline, et see, millega ei saanud hakkama NSV Liit, on hakkama saanud Euroopa Liit. On loomulik, et iseseisvusmeelne Madisson liitudele ei sobi, sest liidud ei soosi iseseisvust.

Iseseisvumise 20. aastapäeval kogunetakse tähistama iseseisvust ja vabadust, ent tegelikkuses teavad kõik, et Eesti pole enam ei vaba ega iseseisev, sestap valitseb üldine matuse-meeleolu. NLiidus pandi inimesed poolmuidu tööle, sisendades neile usku, et pingsalt töötades saabub peagi aeg, mil pole enam vaja tööd teha. Paljud inimesed panid töösse kogu oma elu ja tervise, ent lubatud maapealset paradiisi ei saabunud kunagi. Euroopa Liidus, kus endistest kolooniatest odava tööjõu sissevedamise projekt on tunnistatud ebaõnnestunuks, on vaja uute liikmesriikide inimesed poolmuidu tööle panna, et vanades senist hiilgust ja heaolu säilitada, uhkeid ametiasutusi ja kuningakodasid üleval pidada. Kommunistlikus ideoloogias pettunud inimesed pöörati raha-usku, väites, et pingsalt töötades ja suurt raha teenides saabub aeg, mil ka Ida-Euroopa on sama jõukas kui Lääs. Ida-Euroopa muster-riigiks sai Läti, kes kihutas valguskiirusel Läänele järele, ent põrkas siis vastu seina ja need, kes tahavad edasi kihutada, peavad seda tegema väljaspool kodumaad. Täna on Läti täielikult rahvusvaheliste institutsioonide kontrolli all ning seal elavatel inimestel pole muid õigusi, kui töötuna paljalt ja näljasena kodus istuda või sandikopikate eest rasket tööd teha.

Eesti, kes kihutas Lätiga võidu, pääses Läti saatusest ainult tänu kogutud reservidele ja seoses valmidusega teha vabatahtlikult läbi kõik need kärped, mis Lätile olid peale surutud. Eesti riik pole küll kellelegi võlgu, ent see eest on kodanikud kõrvuni võlgades. Eestlaste vara liigub mühinal võõramaiste pankade kontrolli alla. Kui Eesti taasiseseisvumine 20 aastat tagasi tegi eestlastest omanikud, siis täna on Euroopa Liidu "viljastavates" tingimustes saamas omanikest taas üürnikud. Turistid omal maal, nagu eestlased kirjeldasid oma elu NLiidus. Kui 20 aastat tagasi ehitasid kõik andekad ja edumeelsed eestlased üles iseseisvat Eestit (Eestist räägiti kui Euroopa Singapurist), siis tänaseks on valdav osa neist Eestist lahkunud. Kuidas ütleski William Vesilind (National Geographicu ajakirjaniku, ühe Eesti iseseisvuse kangelase Priit Vesilinnu poeg) enne Eestist lahkumist mõned aastad tagasi: suur raha siia ei tule.
Allikas: http://innojairja.blogspot.com/
___________________
Lugege ka: http://rahvuslane.blogspot.com/2011/06/matti-ilves-eesti-riiki-ei-ole-enam.html
M.I.

Read more...

TERRA88.COM: Riiklik rassipropaganda.

Eestlaste rahaga eestluse vastu: "Armastuse värviteooria" noortele.
 

Allikas: Kooli perekonnaõpetus.
Valitsuse hariduspoliitika eesmärk: tuleviku eestlane istub taas puu otsas.

Read more...