Viimasel ajal on palju rääkima hakatud uuest ühiskonnakorraldusest, nn tõejärgsest maailmast.
Oxford Dictionaries kuulutasid „
post-truth’i“
(tõejärgsuse) möödunud aasta rahvusvaheliseks sõnaks, defineerides
tõejärgsust nii: „asjaolude selline seostamine või tähistamine, mille
juures faktidele tuginemine on avaliku arvamuse kujundamisel väiksema
mõjuga kui toetumine emotsioonidele või isiklikele uskumistele“.
Aktuaalsuse omandas tõejärgsus 2016 suvel seoses Donald Trumpi
valimiskampaaniaga Ameerika Ühendriikides ja Brexit-kampaaniaga
Suurbritannias, mille juures faktide väänamine ning poliitiliste
eesmärkide võimendamiseks kasutatav kuvandiehitamine kujunes
normaalsuseks. Süüdimatult esitatakse
populaarseid massitarbeuskumusi
tõe pähe nagu oleks Barack Obama sünnitunnistus võltsitud, Clintonid on
mõrvarid, kõik pagulased on terroristid ja vägistajad ning soovivad
Läände sotsiaalabi peale elama saada, kliima soojenemise inimfaktorid on
kuritahtlik väljamõeldis ja Euroopa Liidu liikmesus maksab brittidele
350 miljonit naelsterlingit nädalas, mida võiks muidu kulutada Briti
tervishoiule. Oskuslikult on tõejärgse maailma postulaatidega
manipuleerinud Vladimir Putini
administratsioon Venemaal
ja Recep Tayyip Erdogani administratsioon Türgis.
Sõda Süürias ja
migratsioonikriis on samuti osutunud täitumatuks allikaks soovitu
esitamiseks tõe pähe, sest keegi ei ole enam huvitatud konfliktide
lahendamisest, vaid neid kasutatakse julmalt ära soovitud tõdede
konstrueerimisel. Siiski on see vaid medali üks külg. Tuntud Ameerika
Ühendriikide liberaalne telesaatejuht ja arvamusliiderdaja
Anthony Bourdain
näeb süüd ka vasakpoolsel eliidil, kes on usinalt üles ehitanud
poliitilise korrektsuse mulli, kolinud ise sinna elama ja üritanud
teisigi mullistada. Käsuõpetuslik poliitkorrektne maailm oli tõejärgse
maailma esimene faas, millele on sillutanud teed vasakpoolse eliidi
ignorantsus ja eluvõõrus.
Postmodernne maailm on toetanud mitmekesisuse teesi, kus kindla ja
üheselt defineeritud tõe asemel võib samaaegselt eksisteerida mitmeid,
teinekord isegi üksteisele vastanduvaid tõdesid nagu see esitati
prantsuse filosoofi Jean-Francois Lyotard’i teoses „
La Condition postmoderne: Rapport sur le savoir“
(Postmodernne olukord: teadmise aruanne“1979). 1990-tel aastatel
hakkas levima elektrooniline ajakirjandus, millega totaalne meedia
omandas rohkem tööriistu avaliku arvamuse mõjutamiseks, kuid ühes
sellega hakkas ajakirjandus taanduma taotluslikust objektiivsusest. Üha
enam tungisid ajakirjandusse tarbijaühiskonnale omased müügistrateegiad,
millega ostjaskonnale (meedia puhul lugejaskonnale) üritati odavat
träni kaela määrida, kandmata selle eest vähimatki vastutust. Peagi
muutusid elektrooniliste väljaannete artiklid tasulisteks, kuid nende
juurde kujunes välja tasuta kommentaariumiruum, omalaadne sotsiaalmeedia
võrgustik, mille juures objektiivne tõe poole püüdlemine ei olnud enam
relevantne. Igaüks võis mille iganes kohta arvamust avaldada, sõltumata
sellest, kas tal üldse oligi midagi öelda või väljendas pelgalt
emotsioone. Tõde muudeti odavaks ja selle kvaliteet käis alla.
Tarbijaühiskonna laienemine elu erinevatesse valdkondadesse valmistas
ette sisenemist tõejärgsesse maailma, mille eesmärkidele see vastas
-muuta ühiskond kergemini poliitikute ja meedia poolt manipuleeritavaks.
Meediatööstusesse tungis brändimajandus,
mis oli eelduseks ühiskonna hollywoodiseerumisele, kus tõdesid
konstrueeriti vastavalt sellele, kui edukalt oli neid võimalik müüa.
Müüti eelistati reaalsusele ja müüdi konstrueerimine toimus samade
reeglite alusel nagu valmisid Hollywoodi kassahitid. 1990-tel aastatel
esindasid tarbepoliitilist brändimajandust poliitikutest kõige
stiilipuhtamalt Bill Clinton ja Tony Blair. Briti printsess Diana elu ja
surm olid eeltõejärgse maailma üks jõulisemaid kuvandeid, mis
laiatarbeturule paisati. Vahe päris meedia ja kollase meedia vahel
kadus, sest mõlemad rakendasid hingede püüdmiseks samasugust massidele
suunatud strateegiat.
Uuel sajandil hoogustas liikumist tõejärgsesse maailma George W.
Bushi administratsioon ja Iraagi sõda on tõejärgse müüdiloomise üks
tuntumaid ning eredamaid näiteid, kui Iraagi karistamine tugines
müüdiloomele, võimendatud kuvandile Iraagi massihävitusrelvadest.
Sarnast kuvandit kasutatakse edukalt praegu näiteks Iraani puhul, mis
peaks ette valmistama võimalikku sõjalist sekkumist, kui olukord seda
nõuab. Valmisid uued avalikule arvamusele suunatud laiatarbebrändid
Osama bin Laden, Saddam Hussein, Muammar al-Gaddafi, Bashar al-Assad,
Vladimir Putin ja teised, kellele omistati deemonlikud võimed, kuid
antikangelane võib alati kellegi jaoks muutuda kangelaseks.
Ajastukesksusest sõltuvalt polnud see probleem, sest hollywoodiseeritud
kangelasi oli võimalik odavmüügil suurema kasuga maha müüa. Kui
eeltõejärgsel ajastul müüdiloome abil tekitatud ja siis
laiatarbekaupadena levitatud brändid sattusid konflikti tõega, siis
tekitasid need paratamatult usaldamatust poliitilise
establishmendi
vastu, mida uue tõejärgse maailma ideoloogid on edukalt ära kasutanud.
Eeltõejärgse maailma brändipoliitika edendajad Tony Blair, Bill ja
Hillary Clinton, George ja Jeb Bush, Barack Obama, Nicolas Sarkozy ja
Francois Hollande ning paljud teised kaotasid usaldatavuse ning
poliitiliselt
establishmentilt petta saanud tarbijaskond soovis
muutusi, ükskõik milliseid need siis ka oleksid. Anthony Bourdainil on
nähtavasti õigus, kui ta näeb vasakpoolsel eliidil süüd tõejärgse
maailma tekkimisel, sest mullis elav poliitilise korrektsuse maailm on
tõde väänanud nii, et vähe pole. Sellise poliitika tulemusena on
ekspertarvamused muutunud ebausaldusväärseteks ja Novgorodi WC abil
levitatakse „rahva arvamust“, mis on soodustanud „lihtsatele tõdedele“
toetuva populismi vohamist ja äärmuslike meeleolude tõusu.
Adam Curtis on tõejärgse ühiskonna müüdikeskust, ebakindlust ja
segadust hästi avanud möödunud aasta lõpus BBC dokumentaalfilmis
HyperNormalisation. Stultoloogilise maailma põhjused, kuidas kõik alguse
sai, on seal üsna adekvaatselt välja toodud. Vene päritolu Briti
ajakirjanik
Peter Pomerantsev kirjutab
„Probleem pole selles, et me elame maailmas, kus poliitikud ja meedia
valetavad – nad on alati valetanud –, vaid selles, et me elame maailmas,
kus neil on ükskõik, kas rääkida tõtt või mitte“. Inimühiskonda on
harjutatud teistsuguse meediaga, kui arvati, et ajalehest saavad nad
lugeda taotluslikku objektiivsust. Isegi, kui teati, et nad valetavad,
näiteks nõukogude ajakirjanduse puhul oli see ju ilmne, tegid nad seda
ikkagi mingile kindlale narratiivile toetudes. Tõejärgses maailmas võib
igaüks oma tõdedest talle sobiva maailma valmis ehitada ja kolidagi
sinna elama. Pomerantsev: „Uus meedia oma müriaadi ekraanide ja
lõimedega muudab reaalsuse nii killustatuks, et see muutub haaramatuks,
ja nii sunnib või laseb meil triivida virtuaalreaalsusesse ja
fantaasiatesse. Killustatus, kombineerituna globaliseerumise
peataolekuga paneb inimesi igatsema taga olevikust turvalisemat
minevikku ja toidab nostalgiat.“ Tõejärgses maailmas omandavad
vandenõuteooriad samasuguse kaalu kui uudistereportaažid, piir
tegelikkuse ja kujuteldava vahel on imeõhuke. Eriti keeruline on meedia
keerdkäikudes orienteeruda „lihtsatel inimestel“, väiksema haridusega
või vanematel elanikkonnagruppidel, kes on masstiraažis ja
odavmüügitehnoloogiaga levitatavatele laiatarbetõdedele rohkem avatud.
Äsja möödus
aasta uusaastaöö sündmustest Kölni
raudteejaama ees, mille põhjal ehitas meedia hirmu ja segadust
võimendavat kuvandit Euroopasse saabuvatest pagulastest ja paljundas
seda massitiraažis. Loodud narratiivi saab lugeda erakordselt edukaks,
sest vastas erinevate huvigruppide huvidele. Poliitkorrektse maailma
eestvõitlejatele pakuti kuvandit naistevastasest vägivallast. Uuele
tõusvale jõule, mida Euroopas tavaliselt identifitseeritakse nimetuse „
far right“
(paremäärmuslus) all, pakuti kuvandit pagulasohust ja kõige selle
tulemusena valmis erakordselt võimas narratiiv, mille tões ja õiguses
pole kellelgi lubatud kahelda. Kui keegi aga kahelda julgeb, siis oleks
nagu holokausti eitatud. Ma olen tutvunud uurimismaterjalidega, niipalju
kui neid on võimalik kätte saada ja vaadanud läbi videomaterjali ning
selle põhjal võib tuvastada, et kindlasti oli tegemist korratustega, kus
osales palju mitte-Euroopa päritoluga isikuid, kes tarbisid alkoholi,
lärmasid ja mõningal määral isegi huligaanitsesid, kuid midagi ei viita
mastaapsele organiseeritud vägivallale, eriti veel massiteabekanalites
levitatud paralleelidele
taharrush-jamai grupiahistamisega, mis
said tuntuks
Araabia kevade ajal Kairos Tahriri väljakul. Kuid Kölni
sündmuste põhjal tootis meedia järjekordse müügiedule pretendeeriva
brändi. Minu esialgsed puhtalt loogikal põhinevad küsimused oleksid
olnud, kui tegemist oleks oleks olnud massiliste korratuste ja
grupivägivallaga, miks politsei ei sekkunud, vaid laskis kõigel sellel
toimuda? Nad ei olnud informeeritud, mobiiltelefonide ajastul? Miks läks
hulgaliselt kohalikke naisterahvaid raudteejaama esisele platsile, kus
lärmasid ja laamendasid mitte just väga kained pagulasmehed? Miks ei
suudetud toimuvat jäädvustada filmilindile? Ja kui tegemist oli
organiseeritud korratustega, siis kes oli korraldaja? Miks just Köln?
Miks just uusaastaööl vastu 2016. aastat?
Kokku esitati
Kölni sündmustele
1527 kaebust 1218 väidetava ohvri poolt. Umbes pooled neist (529) olid
seksuaalse ahistamise kohta, 185 aga kombineeritud kahtlustused nt
ahistamise ja varguse kohta. Kahtlustuse sai 153 isikut, kellest neli
olid Saksamaa kodanikud ja 149 välisriikide kodanikud või
kodakondsuseta, kõige rohkem (103) Marokost ja Alžeeriast. 68
kahtlusalust taotlesid Saksamaal elamisluba, 18 viibisid seal
illegaalselt ja 47 kodaniku legaalne staatus vajas täiendavat kontrolli.
Neli isikut olid alaealised. Aprillis 2016 viibis 24 neist vahi all ja
68 isiku vastu alustati riigist väljasaatmise protseduure. Novembriks
2016 oli kohtus süüdi mõistetud kuus isikut, kes said kuni aastase ja
üheksa kuu pikkuse vanglakaristuse. Marokost ja Alžeeriast teadaolevalt
pole praegu nagu põhjust eriti põgeneda, seega pidid neil mingid muud
Euroopasse saabumise motiivid olema. Tõejärgse maailma praktika aga
võimaldab pooltõdesid kajastavate faktide võimendamist ja
reprodutseerimist. Tõde saab esitada sellisena nagu teda parajasti näha
soovitakse – mida kommentaator Jüri nimetas “stereotüüpimiseks” –
võetakse mingi suvaline sobiv üksikjuhtum ning laiendatakse see mingi
isikute grupi või nähtuse peale, mida soovitakse näidata negatiivse
faktorina.
Allikas:
https://personainfieri.wordpress.com/2017/01/02/toejargne-maailm/
_______________
Meie meedia kasutab väljendit tõejärgne maailm-ühiskond tihti ja edukakt, lootes, et see annab neile andeks valetamise ning pooltõdede levitamise!
M.I.
Read more...