laupäev, 30. september 2017
Nädalakommentaar: kooseluseadusest Jordan Petersonini
Objektiiv
Avaldatud 28. september 2017
Eestis ja Ida-Euroopas pole läänemaailma vaevava haiguse metastaasid veel kogu nendesse kätketud õudust välja näidanud, ent mujal on nad palju kaugemale arenenud. Kooseluseadus ja Kanada hullumeelne sooneutraalsete asesõnade seadusemuudatus, millele professor Jordan Peterson kangelaslikult vastu astus, on ühe haiguse erinevad arengufaasid, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris. Read more...
Põlluaas: vasakvalitsus tahab terrorismi vastu võitlemise sildi all võtta rahvalt relvad
Ülereguleerimine võltsturvalisuse nimel, põhjendamatult suure sekkumisõiguse andmine ametnikele, seaduskuulekate ja lojaalsete relvaomanike ahistamine, kaitsevõime kahjustamine ning kuritegevusele ja terrorismile suuremate võimaluste andmine – need on märksõnad, mis iseloomustavad relvaseaduse muutmise eelnõud.
Rahva vaba olemise üks tunnustest on isiku õigus otsustada kas omada ja kanda enesekaitseks relva või mitte. See on kodanike põhiõigus, demokraatliku ja vaba ühiskonna elementaarne eeldus. Ka Riigikohus on samal seisukohal.
Samuti on see oluline kaitsepoliitika seisukohalt. Eestis on riigikaitse üheks põhialuseks totaalkaitse kontseptsioon. See põhineb relvastatud rahval, kes vajadusel saab abistada riigistruktuure rünnete tõrjumisel või siis vastavalt Põhiseadusele teostada vastupanu riigikorra vägivaldsele muutmisele. Selle eelduseks on isiklike relvade olemasolu.
Eestis olid tulirelvad lubatud esimeses vabariigis ja nüüd, alates taasiseseisvumisest. Meie seadused, koos rangete nõuetega relvaloa taotlejatele (taustakontroll, tervisetõend, teoreetiline ja praktiline eksam jne), koos riigipoolse järelkontrolliga, on taganud, et seaduslike relvadega sooritatud kuritegude arv on sisuliselt olematu. Relvaintsidente on olnud vähe ja neist vaid üksikuid registreeritud relvaga. Ja ka neist ei olnud kõik sooritatud seadusliku relva omaniku poolt. Eestis puudub relvakuritegevus seaduslike relvadega.
Paraku on relvade rahva käes olemine vastumeelne nii Euroopa Komisjonile, kui mõnedele meie erakondadele ja ametnikele, kes on nüüd välja tulnud äärmusliku, ülereguleeritud ja mõttetuid sätteid ja keelde täis eelnõuga.
Väidetavalt on relvaseaduse muutmise üks eesmärk tõkestada Euroopat tabanud terrorismi ja kuritegevust, kuid soovitatavad meetmed mõjuvad risti vastupidiselt. Kõige parem tõke on rahvas, kellel on võimalus osutada enesekaitseks vastupanu. Relvaomamise raskeks ja ebamugavaks tegemine seda eesmärki ei täida. Meil tasub eeskuju võtta Tšehhist, kus toetatakse enesekaitserelvade olemasolu kõigil kodanikel. Suure osa meie relvaomanikest moodustavad Eestile lojaalsed ja põhjalikku relvaõpet omavad politseinikud, kaitseväelased ja kaitseliitlased. Sotside juhitud siseministeeriumi relvaseaduse eelnõu mõjub umbusalduse avaldamisena neile.
Euroopas toimunud relvastatud terroriteod on sooritatud ebaseaduslike, musta turu relvadega. Legaalsete relvade piiramisel pole vähimatki mõju terrorismi ja kuritegevuse tõkestamisel. Vastupidi. Võttes kodanikelt võimaluse end, oma vara ja peret kaitsta, antakse hoopis terroristidele võimalus midagi kartmata emadel kõrisid läbi lõigata või lömastada autodega jalakäijaid ja lapsi. Ühe relvastatud kodaniku kohalolek võib päästa kümneid kui mitte sadu inimelusid.
Vaadates terrorikuritegusid peaks ära keelama ka autod ning vigastuste ja surmadega lõppenud kuritegude põhjal kööginoad. Kui räägime aga ebalojaalsetest kodakondsuseta ja Venemaa kodanikest laske- ja paintballiklubide liikmetest, kus õpetatakse ka taktikalist liikumist, siis tuleks keelata relvaomamine hallipassimeestele ja kolmandate riikide kodanikele. Kahtluse tekkimise hetkel võib olla juba hilja. Arvestades julgeolekupoliitilist olukorda, oleks see igati õigustatud. Eriti arvestades seda, et näiteks Narva laskespordiklubid on täis Venemaalt pärit vene kodanike relvi.
Riik peab teadma, kus ja kelle käes tulirelvad on ning mida nendega tehakse. Samas ei tohi piirata kodanikke, kellele riik on usaldanud relvakandmise õiguse ning kes on relva eesmärgipäraselt kandnud, olgu selleks siis enesekaitse, jahipidamine või sporditegemine.
Eesti relvaseadus on piisavalt range ning järelevalve toimib hästi. Nõue teha katsed ja põhjendada relvaloa pikendamisel uuesti, miks relva soovitakse, on liig-mis-liig. Inimene on seda juba põhjendanud, tema taust on kontrollitud, ta on olnud korralik kodanik ja täitnud seadusi, muidu oleks luba juba ära võetud. Puudub igasugune vajadus tekitada uusi ja kunstlikke takistusi, mida ametnikud saavad kaalutlusõiguse sildi all vastavalt enda suvale või kellegi suunistele ära kasutada. Sama loogika järgi võiks autojuhiloa vahetamisel uusi teste nõuda.
Ja mida tähendab piisav põhjendus. Ükskõik, kuidas põhjendatakse vajadust relva omada, ametnik võib ikka teatada, et põhjendus ei ole piisav. Võidakse küsida, kas teil on relva enesekaitseks vaja läinud. Ei ole? Järelikult polegi vaja. Kui tunnete end ohustatuna, peate hoopis psühhiaatri juurde pöörduma. Kui ei tunne, milleks siis relv? Meil on juba täna selliseid näiteid, kuid uue redaktsiooni seadustamisel muudetakse selline absurd reegliks, sest, olgem ausad, eelnõu tegelik eesmärk on rahvalt relvade äravõtmine.
Täiesti põhjendamatu on laskespordiks lubatud padrunite arvu vähendamine. Eestis on piirangud juba praegu ebamõistlikud. Enesekaitseks relva omaval isikul võib olla vaid sada padrunit sõltumata relvade arvust. Kui on näiteks neli erineva kaliibriga püstolit, jääb ühe relva kohta vaid 25 padrunit. Käisin hiljuti laskmas ning mul kulus vähem kui tunni jooksul sada padrunit. Eelneva näite põhjal saaks laskmist harjutada vaid kümme-viisteist minutit. See ei ole treening, see on naljategemine. Ka tund on liialt vähe, eriti kui vastavalt seadusele peab oskama relva käsitleda ja laskmist treenima. Piirangud seda ei võimalda ja sunnivad relvaomanikke ja laskespordiga tegelejaid, kelle padrunikulu on kümneid kordi suurem, seadust rikkudes endale lubatust enam laskemoona soetama. See toob kaasa aga relvaloa ära võtmise. Kui ei treeni, relva käsitleda ei oska ja laskeoskus on kehv, siis võetakse eelnõu põhjal luba ikkagi ära.
Soomes puudub piirmäär padrunite arvule. Kas see kujutab riski nende julgeolekule, tõstab kuritegevust või terrorismiohtu? Loomulikult mitte. Me peame neist eeskuju võtma ja kui mitte piirangud täiesti kaotama, siis vähemalt lubatud padrunite arvu oluliselt suurendama.
Sama põhjendamatu on kollektsioneerimisloa ja relvahoidla nõue alates üheksandast relvast. Kuidas kaheksa relva on relvakapis ohutud, kuid üheksa mitte? Kas teate, mida relvahoidla endast kujutab – 40 sentimeetriseid terasega armeeritud seinu, kahekordsid rauduksi, sundventilatsiooni jne. Kuidas selline asi paigutada korterisse? Ja kuidas muutuvad relvad ühe lisandumisega kollektsiooniks, millele tuleb jällegi eraldi luba taotleda?
Eelnõus on ka positiivset, kuid negatiivseid aspekte on eelpooltoodule lisaks liialt palju. Sestap teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, et ministeerium saaks selle läbi vaadata ja tulla tagasi arukate ja mõistlike ettepanekutega, mitte ei ahistaks korralikke kodanikke.
UU
Foto: AFP
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/polluaas-vasakvalitsus-tahab-terrorismi-vastu-voitlemise-sildi-votta-rahvalt-relvad/ Read more...
reede, 29. september 2017
„Rahvusliku Teataja” septembrinumber
Huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:
Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com; Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee; Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS
Mis on kultuurimarksism?
Saateks: Norra patriootidel õnnestus oma kodulehel avaldada lugu kultuurimarksismist, mis oli sisutihe, tabav ja samas arusaadav ka teemasse pühendamatule. Artikkel tõlgiti kiiresti taani, rootsi ja soome keelde, kus ta sai suure huvi osaliseks. Nüüd on „Rahvuslikul Teatajal“ (nr. 62) rõõm esitada artikli eestindust oma lugejatele. Aines on toodud ära võimalikult algsel kujul, kõik märkused on eraldi välja toodud, samuti kõik pildid. Allikas:
https://www.frihetskamp.net/hva-er-kulturmarxisme
Rahvavaenulikku homolobby kirjeldatakse sageli kui „kultuurimarksistlikku“. Mis on õigupoolest kultuurimarksism? Kust see tuleb? Mis on selle eesmärk? Marksismist sai maailm kuulda aastal 1847, kui juudid Karl Marx ja Friedrich Engels avaldasid „Kommunistliku partei manifesti“. Tähtis on endale selgeks teha, et kommunismi algne eesmärk oli maailmarevolutsioon, millele pidi järgnema „maailmavalitsus“. Siis valitsesid maailma rikkad lääneriigid, rikas euroopalik Lääs. Kommunistid asusid Lääne vastu rünnakule. Kaalutleti külmavereliselt ja ilmselt täiesti õigesti, et läänemaailma vallutamine tähendaks terve maailma vallutamist. Kommunism saavutas suure võidu Venemaal, siis kui Venemaa vallutati vene revolutsiooniga 1917, (Oktoobri revolutsiooni tuntakse Läänes „vene“ revolutsiooni nime all – tõlkija märkus). Marksistid uskusid, et maailmasõda viib selleni, et töölised võtaksid võimu üle lääneriikides. Nii see ei läinud. Töölised ei teinud mingit revolutsiooni hoolimata viletsusest, mis valitses pärast I maailmasõda. Marksistlikud teoreetikud istusid maha ja hakkasid uuesti nuputama, kuidas maailmarevolutsiooni teoks teha ja maailmavalitsust kehtestada, kui töölisklass oli nende ideaali petnud ja jätnud nende revolutsiooni tegemata.
Pilt: Juut Vladimir Lenin
Juut Vladimir Lenin (Vladimir Uljanovi juudi päritolu on vaieldav, kuid seda ei saa välistada – toimetaja märkus) oli uue enamlaste sovetirežiimi esimene juht. Tema plaani järgi oleks tulnud läänemaailmale kallale minna, vabastada kolooniad tema haardest ja siis koondada kolooniad ühisrindena oma endiste peremeeste vastu. Tagamõte oli lõigata lääneriigid ära nende kolooniate maavara- ja energiarikkustest, mis Lenini arvates oleks surunud läänemaailma põlvili. Teine kõrgelennuline enamlane oli juut Lev Trotski (sündinud: Leiba Bronštein – toimetaja märkus), kes tahtis maailmarevolutsiooni süütamiseks kasutada ära rasside vahelisi pingeid ja kõigepealt juba pingestunud mustade ja valgete suhteid USA-s. Trotski ja ka teiste survel ameerika Socialist Workers Party (Sotsialistlike Tööliste Partei – toimetaja märkus) võttis 1939 aasta juulis vastu resolutsiooni, mis algas sõnadega: „Mustanahalised ameeriklased on olnud aastasadu ameerika ühiskonna kõige rõhutum ja tagakiusatum osa. Võimalik, et seepärast on nad kõige revolutsioonilisem osa elanikonnast. Mustanahalistele, tänu nende ajaloole, on määratud tõusta proletaarse revolutsiooni juhtivaks jõuks.“ Ja jätkas: „Vastasseis värviliste rasside hulgas imperialistlikele rõhujatele on tähtsaim jõud, mida võib ära kasutada kehtiva korra kukutamiseks ja sellepärast me kutsume üles täielikult, tingimusteta ja piiranguteta toetama värviliste rasside vabadusvõitlust.“
Pärast I maailmasõda kaks juhtivat marksistlikku haritlast Antonio Gramsci Itaalias ja juut Georg Lukacs Ungaris murtsid kõvasti pead, miks töölisklass ikkagi ei hakanud revolutsiooni tegema. Mõlemad jõudsid samale seletusele – töölisklassi ajud olid lääne kultuur ära pesnud. Töölisklass tuleb eraldada läänelikust kultuurist, alles siis võib revolutsioon aset leida. See oli avapauguks nn „kultuurilisele marksismile“, kus rõhk asetatakse lääne ühiskonna hävitamisele kultuuri lagundamise läbi, selle asemel, et töötada ainult majanduslike ja poliitiliste vahenditega, nagu seda nägid ette Marxi ja Engelsi kirjutised. Gramsci sai kuulsaks sellega, et töötas välja strateegia, kuidas lääne ühiskonda saab lagundada seestpoolt. Selle asemel, et panustada revolutsiooni tegemisel truudust murdnud tööliskassile peaks Gramsci järgi panustama „pikale teekonnale läbi institutsioonide“. Marksistid peaksid vallutama koolid, meedia, kirikud – kõik institutsioonid, mis hoidsid üleval läänemaist kultuuri. Gramsci stateegia paistab, et osutus lääneriikides väga edukaks. Tõsiasi on, et tänapäeval on kõik meie kultuuriinstitutsioonid marksistide poolt ära vallutatud
Seksuaalkasvatuse sisseviimine koolidesse on tähtis vahend lääne kultuuri lagundamisel – nii arvas juut Georg Lukasc, kes oli veelgi mõjukam tegelane kui Antonio Gramsci. 1918 sai temast kultuuriminister Bela Kuni lühikest aega kestnud kommunistlikus valitsuses Ungaris. (Kommunistid päästsid valla ennenägemata hirmu- ja vägivallavalitsuse, mis kestis 21. 03. 1919. kuni 1.08. 1919. Jõukatelt rööviti nende vara ja väärtasjad, Riigikassa varastati tühjaks, pidevalt toimusid „revolutsiooni vaenlaste“ hukkamised. Inimesi põletati elusalt ahjudes. Pärast režiimi kukutamist põgenes sadistlik massimõrvar Bela Kun, kes oli juut ja kõrgvabamüürlane Nõukogude Liitu, pääsedes karistusest . (Vt. Jüri Lina „Skorpioni märgi all“ lk.-d 337–441) – toimetaja märkus.) Georg Lukasc sai kuulsaks esitades küsimust: „Kes päästaks meid lääneliku kultuuri käest?“ Vastuseks pani kokku midagi, mida ta ise kutsus „kultuurirevolutsiooniks“. Mainitud kultuurirevolutsiooni üks tähtsamaid osasid oli seksuaalkasvatuse sisseviimine Ungari koolides. See kallaletung kultuurile siiski ebaõnnestus. Ungari „töölisklass“ sai Lukasci peale nii vihaseks, et ta pidi oma naha päästmiseks Ungarist põgenema. Lukasc ujus uuesti pinnale Saksamaal, kus ta osales 1923. aastal nn „marksistlikul nädalal“. Selle nimelist seminari rahastas noor juudist miljonär Felix Weil. Tema ja teised seminaril osalejad sattusid suurte vaimustusse Lukasci kultuurimarksistlikest teooriatest. Weil vaimustus osutus sedavõrd tuliseks, et ta otsustas hiljem ohverdada osa oma suurest varandusest asutamaks eraldi instituut Frankfurti ülikooli juurde, mis pärast kogus tuntust Fankfurti koolkonna nime all. Instituudi eesmärgiks sai otsida teid, kuidas kaasata maailmarevolutsiooni uusi inimrühmi, kuna töölisklass oli alt vedanud. Instituudi vaimseks saavutuseks oli see, mida me tänapäeval kutsume kultuurimarksismiks. Sellele lisandus paremini tuntud „poliitkorrektsus“. .
Pilt: Niinimetatud Frankfurti koolkond Vasakult juudid Max Horkheimer ja Theodor Adorno. 1930 sai Frankfurti instituut uue juhataja juudi Max Horkheimeri, hiljem liitusid veel teised haritlased: juut Theodor Adorno ja juudi psühholoog Eric Fromm ja Wilhelm Reich, noor agar juudist tudeng Herbert Marcuse. Tavapärasest marksismist loobuti, mille järgi kultuuri määravad majanduslikud tingimused. Tunnistati, et kultuur on iseseisev oluline osa inimühiskonnast, et töölisklass ei hakka mitte kunagi maailmarevolutsiooni läbi viima ja sellepärast on hädavajalik leida uued inimrühmad, kellele teotuda. Suurele küsimusele, millised need inimgrupid peaksid olema, kes saaksid töölisklassi asemel maailmarevolutsiooni löögirusikaks, leidis aastaid hiljem vastuse Herbert Marcuse. Frankfurti koolkond tegi tööd, et ühendada juut Marxi ja juudi Sigmund Freudi ideed. Mõjutatuna Freudi arvamusest, möönis Frankfurti koolkond, et ilmselgelt tõhusam on rõhuda rahvahulkade tunnetele kui mõistusele. Sigmund Freudi vennapoeg Edward Bernays (meie ajal sama hästi kui tundmatu, kuid oli eelmise sajandi üks mõjuvõimsamaid isikuid) arendas välja teooriad, kuidas rahvahulkade ajupesu peaks toimuma.
Pilt: Juut Sigmund Freud Bernaysi teooriaid arendati edasi muuhulgas briti Tavistocki Instituudis ja tänu kaasaegsetele massikommunikatsiooni vahenditele nagu kirjalik press, raadio, TV, filmitööstus jne, jne on masside ajupesu katkematu, kõikjale jõudev ja peaaegu täielik. Frankfurti koolkonna üks kõige mõjukamaid kirjatöid oli Theodor Adorno „Autoritaarne isiksus“. (The Authoritarian Personality“ (1950 ) – toimetaja märkus.) Tõlke kohta eesti keelde puuduvad andmed Kirjutis pidi saama „eelarvamuste ja diskrimineerimisevastase võitluse eeskirjaks“, eelkõige valgete poolt peetava mustanahaliste kitsendamise vastaseks eeskirjaks. Mainitud „eeskirjade“ järgi kavandas juuditar Betty Friedman feministliku revolutsiooni, mis oli suunatud läänemaiste meeste vastu. Valgeid heteroseksuaalseid mehi kirjeldati, kui viimaseid kaabakaid, kes olid süüdi nii rassismis, seksismis, homofoobias ja teistes ränkades „süütegudes“. Kõige selle eesmärgiks oli euroopaliku läänemaise tsivilisatsiooni hävitamine.
Frankfurti koolkond teostas Trotski teooria permanentsest revolutsioonist millegi abil, mida kutsuti „kriitiliseks teooriaks “. Max Horkheimeri versioon sellest kujutas endast pidevat ühiskondlikku kriitikat, mis oli suunatud lääne ühiskonna kõigi tahkude vastu, eesmärgiga ühiskond lagundada. Horkheimeri teooriale jäid jalgu eriti teatud ühiselu alustalad: usk, kokkukuuluvus, normid, perekond, moraal, traditsioonid, seksuaalmoraal, ustavus, patriotism, mehelikkus, rahvuslus ja konservatism. Frankfurti instituut kolis 1933. aastal USA-sse, kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid, 1945. kolis instituut Saksamaale tagasi. Herbert Marcuse jäi pärast sõda siiski USA-sse ja näis omavat pahaendelist talenti populariseerida marksismi, mis avaldas tohutut mõju hilisematele põlvkondadele. Oma raamatus „Eros ja tsivilisatsioon“ („Eros and Civilization: A Philosophical Inquiry into Freud “, kaasautorid Else Frenkel-Brunswik, Daniel Levinson ja Nevitt Sanford (1955). Tõlke kohta eesti keelde puuduvad andmed – toimetaja märkus) on Herbert Marcuse kokkusulatanud nii Marxi kui Freudi mõtted põhjendamaks „Erose vallapäästmist“. Sellel viisil õnnestus luua midagi, mida ta ise kutsus „polümorfseks perverssuseks“ (polümorfne – mitmekujuline, siin: võimeline võtma erinevaid vorme – toimetaja märkus). Iseenesest oli see Georg Lukacsi mõttekäigu edasiarendus, kus kasutati ära seksuaalsust läänemaise tsivilisatsiooni hävitamisel. 60ndate hipide liikumise ajal sai raamat „Eros ja tsivilisatsioon“ hipide keskel ülipopulaarseks. Marcuse kirjutas oma kirjatöös „Karnivoorne ühiskond“ (1970). (Raamatuna pole teadaolevalt ilmunud.Tegu on ilmselt essee või artikliga. Ladina k. carne vivere, – „lihasöömisest elada“, „karnivoorne“– lihasööv – toimetaja märkus.) „Õigus on rääkida kultuurirevolutsioonist, kui protestid on suunatud kogu kultuurietablishmendi vastu, kaasa arvatud valitseva ühiskonna korra moraal. Üks asi on kindel, mida me võime öelda, et see ei ole enam revolutsioon selle sõna tavapärases tähenduses. Need ideed ei ole tavapärased. Me peame saavutama valitseva süsteemi häguse ja laialivalguva lagunemise.“ Mida Marcuse pidas silmas „ süsteemi hägusa ja laialivalguva lagunemisega“ (Algkeeles „what we must undertake is a type of diffuse and dispersed disintegration of the system.“ – toimetaja märkus) selgus seoses sellega, kui ta hakkas jutlustama niinimetatud „suurt keeldumist“. Selle „keeldumise“ käigus toimub tudengite hulgas feministlik ja mustanahaline revolutsioon, millele lisandub niinimetatud seksirevolutsioon (inglise k. sexual revolution – toimetaja märkus) – vabanemine kõigist moraalinormidest. Eesmärgiks oli sundida tudengeid vihkama oma läänemaist kultuuripärandit. Marcuse tegi neist kasulikud idioodid9, kasutades alatult ära nende heauslikku kaastunnet „vaeste ja rõhutute“ mittevalgete rahvaste vastu maailmas. Selle tulemusena said üliõpilastest Trotski „permanentse revolutsiooni“ ülistajad, ilma et nad ise oleksid aru saanud, millisesse mängu neid oli kaasa kistud. (Herbert Marcuselt olevat pärit maailmakuulsad hüüdlaused: „Make love, not war“ ja „Sex and drugs“. 1968. aastal Pariisi tänavatel peast segi aetud märatsevad tudengid olevat kandnud loosungeid: „Marx, Mao ja Marcuse“– toimetaja märkus)
Kultuurimarksistid kasutavad ära naisi ja mustanahalisi kui kasulikke idioote lõhestamaks ühiskonda jaga-ja-valitse taktikaga. Tegelik kavatsus on nende abil hävitada läänemaine valgete inimeste tsivilisatsioon, viia läbi maailmarevolutsioon ja kehtestada maailmavalitsus. Frankfurti koolkond täiendas Marxi tooriaid revolutsioonist kaasates Freudi teooria alateadvusest. Kultuurmarksistid keskendusid muutmaks lääne meeste ja naiste alateadvust ja vormimaks neist uued inimesed: isikud, kelle vastureaktsioonid on loiud igatsugu provokatsioonidele. „Usk, hoiakud ja väärtused, mis valitsesid Läänes tuleb lammutada. Miljonid läänemaised mehed ja naised hakkavad edaspidi uskuma ja hindama seda, mis on ristivastupidine sellele, mida nad olid varem uskunud ja väärtustanud. See on vaimne revolutsioon.“
Kultuurimarksistide poolt olemasolevale moraalile rajaneva korra lammutamine viib muu hulgas valge rassi kui sellise ümberhindamisele. Valgest europiidsest rassist üldiselt ja eriti valgest mehest, luuakse halvustav ettekujutus. Samal ajal idealiseeritakse teisi rasse. See tehakse teoks eelkõige kooliõpikutes ja massimeedias osavalt kavandatud propaganda abil. Kultuurimarksistid ajavad kogu selle maailma hädad väga osavalt läänemaise mehe kaela, seal hulgas sõjad, orjakaubanduse, rassismi, seksismi, homofoobia, võõraviha, alamate ühiskonnaklasside rõhumise. See peab äratama kaastunnet ja lugupidamist väljamõeldud „ohvrite“ vastu, samal ajal kui valgetest eurooplastest luuakse pilt kui koletistest. Lääne ühiskonna moraalne lammutamine peab teed sillutama kultuurimarksistide järgmisele sammule, milleks on euroopaliku läänemaise tsivilisatsiooni füüsiline hävitamine. Kultuurimarksistid õhutavad
aborte, rasestumisvastaseid vahendeid, abielulahutusi, pederastiat, „karjäärinaisi“, narkomaaniat, rasside segamist, tuumikperekonna lagunemist, piiramatut mitteeurooplaste sisserännet valgete inimestega asustatud riikidesse. See läheb hästi kokku sellega, mida kultuurimarksistid ise väidavad: valgete eurooplaste arvu kasv on halb ja kõik on hea, mis seda takistab.
Lapsed ja perekonnaelu on neile takistuseks, kultuurimarksistide järgi. Valged naised peavad end „teostama“ tööl, karjääriredelil ja hariduses. Lapsed ja perekonnaelu on takistus kultuurimarksistide järgi. Siin on oluline aru saada, mis on kommunismi ja marksismi tegelik eesmärk. Eesmärk pole mitte heaolu jagamine, nagu väidetakse, vaid võimu koondamine väheste isikute kätte ja sellise ühiskonna loomine, kus vähesed võivad elada luksuses sellel ajal, kui teised elavad vaesuses või keskpärasuses. Nii on kommunism toiminud ka puhtrakenduslikult ja ajalooliselt. Vandenõu on dokumentaalselt tõestatud ning suurepäraselt silmaga nähtav kaasaegses ühiskonnas. Marksistid on töötanud palehigis viimased 150 aastat, et muuta valgete eurooplaste ettekujutust iseendast, eesmärgiga panna liikuma asjadekulg, mis viiks ühiskonna lagunemiseni ja valgete eurooplaste kadumiseni.
Muidugi seda kõike „vandenõuks“ kutsuda on eksitav, sest enamjagu subversiivsest – laostavast tegevusest on toimunud täiesti avalikult ja pole salajane. Marksistlikud ühiskonna „revolutsionäärid“, kes on töötanud läänemaiste koosluste lammutamise nimel, on kirjutanud suure hulga raamatuid, kuidas seda teha. Seda sorti kirjandus hõlmab Marxi, Engelsi, Lenini, Trotski, Antonio Gramsci, George Lukácsi, Ernst Blochi ja lisaks Frankfurti koolist veel Erich Frommi, Wilhelm Reichi, Leo Löwenthali, Frederick Pollocki, Franz Neumanni ja muidugi Herbert Marcuse teoseid. Kuid esimene ja kindlalt kõige tuntum eesootava globaaldiktatuuri kirjeldus on George Orwelli romaan „1984“. Raamatut esitatakse tavaliselt kui ulmekirjandust, kuid sobib jahmatavalt hästi kokku meie
tänapäeva maailmaga ja sellega, kuhu me oleme teel. „Tahad näha tulevikku – kujuta ette kirsasaabast, mis tallab Sinu nägu – ja nii IGAVESTI“
Matti Ilvese blogile tõlkis, toimetas ja koostas Jaan Hatto
Allikas: https://www.frihetskamp.net/hva-er-kulturmarxisme
Read more...
25.09.2017 - LÕUNATUND - Esmaspäev
Link: http://www.nommeraadio.ee/wimpy/mambots/wimpy/vimpel3.php?cat=lounatund&file=2017-09-25.mp3
Eesti Aeg - Nädal Riigikogus - #739 - Martin Helme
U-Pluss Published on Sep 28, 2017
Seekordses saates usutleme Martin Helmet. Teemadeks on kooseluseaduse tühistamine, lasteaiatasude vähendamine, kahtlane kontingent Tallinna tänavatel ja muud Riigikogus sel nädalal päevakorras olnud teemad. Saatesarjas EESTI AEG - Nädal Riigikogus, toome teieni kuumad hetked, tähtsamad otsused ja “ämbrid” meie poliitmaastikul ja seda eeskätt läbi rahvuskonservatiivse prisma.
Saatejuht: Urmas Espenberg. Read more...
neljapäev, 28. september 2017
MATTI ILVES: KIRI ÕIGUSKANTSLERILE
Tere lp. õiguskantsler Ülle Madise!
Täna kuulasin raadiost teie esinemist, juttu oli e-valimistest. Ma olin tõsiselt hämmingus, et kordagi ei maininud te, et e-valimised on põhimõtteliselt meie põhiseaduse vastased. Kuna need ei taga valimiste saladust!
1. Põhiseaduse § 60: "Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale."
See on praegu kehtiv põhiseadus ja selle konkreetse punkti igasugune tõlgendamine ja laiendamindamine mingiks valimisteperioodiks peaks olema keelatud.
2. E-valimised ei taga valimiste salajasust ja seda, et inimene ise üldse otsuse teeb.
Meil on juba avalik saladus, et vanade- ja hooldekodudes on ID-kaartid astuse juhataja käes ja tema sooriteb valimisprotseduuri patsientide eest, vastavalt enda erakondlikule kuuluvusele või sümpaatiale. Selline "valimine" võib toimuda ka kodudes ja mujal.
3. E-valimised ei taga mingisugust valimiste vaatlejate olemasolu ja ei ole võimalik neid valimisi kontrollida selleks lähetatud erakondade infosüsteemide spetsialistidel. Ei ole ka võimalik kindlaks teha, kas e-valimiste programm ei sisalda pahavara ja spetsiaalselt kirjutatud ning sinna asetatud programmijuppi, mis tagab näiteks ühele erakonnale 30% edu.
E-valimiste infokandjad hävitatakse kahtlaselt kiirustades ja seda ilmselt selleks, et teha isegi tagantjärele kontroll võimatuks.
Lugupidamisega,
VASTUS:
Matti Ilves matti.ilves387@gmail.com
Teie 15.09.2017 nr
Meie 21.09.2017 nr 14-3/171161/1704117
E-hääletamise kooskõla Põhiseadusega
Austatud Matti Ilves
Pöördusite õiguskantsleri poole seoses e-hääletamisega. Teie hinnangul ei tohiks hääletamist korraldada muul ajal kui valimispäeval. Samuti kahtlesite, kas hooldekodudes on võimalik tagada hääletamise salajasus ning kas e-hääletamise infosüsteemis toimuvat saab kontrollida.
Valimispäev on Eesti Vabariigi põhiseaduses (§ 60 lg 3) määratud selleks, et tagada rahvaesinduse perioodiline ümbervalimine. Hääletamise korraldus kehtestatakse valimisseadusega. Eestis ja ka teistes demokraatlikes riikides on tavapärane, et valimistel saab osaleda mitme päeva jooksul ja valida mitme hääletamisviisi seast endale sobiv. Nii soovib riik tagada, et valimistest saaks osa võtta võimalikult palju hääleõiguslikke inimesi.
Riigikohus on leidnud, et: „Valimiste üldisuse põhimõtte järgi peab kõigile hääleõiguslikele isikutele olema tagatud võimalus valimistest osa võtta. Meetmed, mida riik tarvitusele võtab, et tagada võimalikult suurele osale valijaskonnast võimalus valimistest osa võtta, on õigustatud ja soovitatavad.“ (Vt RKPJKo 01.09.2005 3-4-1-13-05 p 25.) Eelhääletusega püütakse kindlustada eelkõige seda, et valida saaksid ka need hääleõiguslikud isikud, kel pole võimalik mingil põhjusel valimispäeval elukohajärgsesse valimisjaoskonda hääletama minna (nt viibivad sel ajal välismaal). Mitmepäevase eelhääletuse eesmärk on tagada ka valimiste vabadus ja salajasus. Samuti võimaldab see inimesel, keda on elektroonilise hääletamise ajal ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga hääletada (vt sama Riigikohtu otsuse p 30).
Viitasite oma kirjas võimalusele, justkui võiks näiteks hooldekodu juhataja elektrooniliselt hääletada hooldekodu elaniku asemel. Valimisseaduse kohaselt peab iga valija ise hääletama. Selleks et takistada häälte ostmist ning ID-kaardi ja selle koodide edasiandmist, loetakse e-häälte ostmine täpselt samamoodi kuriteoks nagu igasugune häälte ostmine. Kui Teil on tekkinud kahtlus hääletamisega manipuleerimises, teatage sellest politseile. Keelatud ja karistatav on nii häälte ostmine kui ka hääletaja valimis- ja hääletamisvabaduse rikkumine. Seesuguse kuriteo eest võib karistusseadustiku § 162 järgi karistada kuni kolmeaastase vangistusega. ID-kaardi ja selle koodide edasiandmine on keelatud. Digitaalset identiteeti peab hoolikalt kaitsma ja hoidma.
Valijal on võimalik kontrollida, kas e-hääletamise süsteem töötab korrektselt. Iga valija saab nutiseadmesse laetava kontrollrakenduse abil välja selgitada, kas tema e-hääl on jõudnud korrektselt valimiste keskserverisse. Kui see nii ei ole, peaks valija kohe võtma ühendust
ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Alus: ÕKS § 23 lg 8, AvTS § 35 lg 1 p 12,19 Märge tehtud: 21.09.2017 Juurdepääsupiirang kehtib kuni: 21.09.2092
2
valimiste korraldajaga. E-hääle kohalejõudmist saab kontrollida pärast e-hääletamist kolmekümne minuti jooksul kuni kolm korda.
E-hääletamise süsteemi tööd jälgivad sõltumatud audiitorid. Andmeauditi käigus on võimalik matemaatiliselt kontrollida kogutud häälte, lugemisele minevate häälte ja kokkuloetud häälte ühtelangevust ning sel viisil kindlaks teha, kas süsteem toimib veatult.
E-hääletamist võib iga huviline ka vaadelda. Jälgida saab e-hääletamise korraldajate kõiki vaadeldavaid toiminguid. Selleks et neist toimingutest paremini aru saada, tasub tutvuda veebis avaldatud e-hääletamise süsteemi dokumentidega. Enne elektroonilise hääletamise algust korraldab riigi valimisteenistus vaatlejatele koolituse. Seekord algas e-hääletamise vaatlejate koolitamine 11. septembril.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
______________
Jaa, vastus on selline nagu oodata oligi.
Mis puudutab valimiste salajasust siis mulle vastati: "Valimisseaduse kohaselt peab iga valija ise hääletama." Seda ma muidugi tean, aga olen kindel, et ainuüksi punkt seaduses ei taga valimiste salajasust ja isegi seda, et inimene üldse ise valib. Sellele viitamine on ülimalt lihtsameelne, aga ega muud teha tal ei olegi. Nüüd on välja imbunud, et Reformierakonna poolt annava e-hääle põhiliselt inimesed vanuses umbes 80.
Politseisse ma muidugi pöörduda ei saa, häältega manipuleerimise tõttu, sest minul puuduvad konkreetsed faktid, kuid seda teeb võib-olla keegi teine.
Olen täiesti kindel, et e-hääletus tuleks keelata.
E-hääletusest lugege lisaks veel siit:
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/it-eksperdid-ulistatud-e-haaletusest-valijate-haali-saab-voltsida-n191310
Read more...
2017.09.26 - Mõtleme taas
Link: http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/arutelu/motleme-taas/14824-2017-09-26-motleme-taas
Read more...
Sven Kivisildnik: sallivuse küsimustes tuleb meil täielikult nõustuda seltsimees Trotski seisukohaga
„Millega me saame kompenseerida oma kogenematust? Jätke meelde seltsimehed – ainult terroriga! Järjepideva ja halastamatu terroriga. Kui kuni selle ajani oleme hävitanud sadu ja tuhandeid, siis nüüd on tulnud aeg luua organisatsioon, aparaat, mis vajadusel suudaks hävitada kümneid tuhandeid.
Meil ei ole aega ja võimalusi välja otsida meie aktiivseid vastaseid. Me oleme sunnitud astuma kõikide klasside, kõikide elanikkonnagruppide füüsilise hävitamise teele, kellest võivad saada meie võimu vaenlased.“
Allikas: Facebook Read more...
kolmapäev, 27. september 2017
Tähelepanu! Merkel tuleb kvoodipagulasi Eestisse sokutama!
Vajame Sinu toetust! Reedel, 29. septembril tuleb Tallinnasse Saksa kantsler Angela Merkel. Merkel toob endaga kaasa nõudmise, et Eesti peab vastu võtma palju rohkem immigrante, kui me siiani oleme teinud. Ta osaleb Kultuurikatlas toimuval eurokraatide tippkohtumisel.
Konservatiivne Rahvaerakond korraldab Merkeli nõudmise protestiks meeleavalduse, kuhu ootame ka sind. Me ütleme selgelt ja valjult nii euroliidu kui oma riigi poliitikutele, et meie kvoot on jätkuvalt null! Et me ei nõustu avatud uste poliitikaga! Et Eesti valitsusel pole rahva luba võtta vastu pagulasi ega immigrante!
Levita seda infot on tuttavate ja sõprade hulgas ning tule võimalusel kindlasti kohale. Me ei saa jätta muljet, nagu oleks meie rahvas Merkeli poliitikaga nõus. Me ei saa lubada Jüri Ratasel või Andres Anveltil teha ainsamatki järeleandmist Merkelile.
Reedel, 29. septembril koguneme hommikul 10.30 Kultuurikatla vastas üle tee asuval muruplatsil. Merkel koos teiste prominentidega peaks sinna saabuma kella 11 paiku. Eeldatavasti saabub autokolonn mööda Põhja puiesteed, meie ürituse koha eest otse mööda. Kõige paremal juhul saame seal olla just siis, kui ta meist oma saatjaskonnaga möödub. Ja meie asi on olla seal nii, et ta seda märkab! Puhume vilesid ja pasunaid, lehvitame plakateid, peame kõnesid. Muu hulgas võtavad sõna Martin Helme, Urmas Espenberg, Anti Poolamets, Indrek Särg ja Georg Kirsberg.
Tule näita meelsust!
Konservatiivne Rahvaerakond Read more...
2017.09.26 - Otse kümnesse
teisipäev, 26. september 2017
Holger Kaljulaid: Võitlusajakirjandus
Organistatsioon PROPASTOᵖ on ilmselt riiklik, kuid kaugeltki mitte rahvuslik ettevõtmine.
Küsigem, kas hall propaganda on parem kui valge kontr⒜propaganda? Erksalt eestikeelsesse teabevälja lülituv inimene on ilmselt täheldanud Eesti allavoolu-meedia 1:1 osundusi ähmase taustaga ja teab-kelle-rahastatud organisatsioonilt, kelle nimi ei vasta isegi eesti õigekeele reeglitele. Millest see usaldus?!
Eeskuju USA-st. Pean silmas Washington Posti — viimasel ajal praktiliselt CIA-blogina toimiv ja kvaliteetmeedia kultuurist taandunud päevalehte, mis ühes oma artiklis samuti on toetunud raportile, mille üllitas anonüümne ameerika grupp nimega PropOrNot. Viimasele viidatakse lihtsalt kui endiste kaitse- ja välisteenistujate rühmitusele. Eestis üles pandud veebilehekülg Propastoᵖ tutvustab end sarnasel moel anonüümsete kaitseliitlaste harrastusena.
Propastoᵖ näibki üsna patriootliku vabatahtlike kollektiivina, kuid võib ühtlasi olla kellegi (nt euromeelse võimuladviku) tööriist. Kui osutub tõeks, et see salaja saab võimuasutuste raha(annetusi) või koosneb sootuks palgalistest ametnikest, siis on kahtlemata tegemist propaganda-organisatsiooniga ja enam mitte halli, vaid ropult musta propagandaga.
Ropagandaal. Näiteks nende häiriv roll vastulöögis V kolonni ohust rääkinud suursaadik Mart Helmele (EKRE). Retooriliselt ülepingutatud ürituses tõestada, et Eestis ei ole kuigi laia pinda Putinit toetajava(i)le löögiüksus(t)ele, avaldas Propastoᵖ jabura vastuväite:«Ükski allikas ei kinnita, et Eestis tegutseks hästi organiseeritud ja väljaõpetatud 5000-pealine viies kolonn, mis oleks mobiliseeritav Eesti riigi vastu väga vähese ajaga.»https://www.propastop
.org/2016/09/26/kas-eestis-teg utseb-5-kolonn/
Viies kolonn on muidugi propagandatermin, aga negatiivse fakti (mida a priori ole ega saa ka tõestada) põhistamiseks kuhjatud fraasid "ükski allikas ei kinnita" ja "väga vähese ajaga" usutavad meid veel õõnsamalt. Aga mis siis, kui Propastoᵖ tõtt ei taha öelda või selle tervikut ei hooma? Ehk on võtnud koguni nõuks vassida... Kuni viimaks rohkem kui üks allikas kinnitavad või kuri tegelikkus ise meile näitab, et Moskva hübriidsõjas Eesti riigiga osaleb ka kohalike putinistide rinne, mis mitte küll hiilgavaima väljõppega enam-vähem ladusalt siiski toimib.
Ja hämav küsimus, kas see oleks en masse "ainult" 1 tuhat või “lausa” 5 tuhat — viimase arvu kummutamisele keskendus avalik vaidlus — polegi kaugletki nii tähtis kui too tõsiasi, et 10 aasta eest o l i d nad tänaval ja kõigile n ä h a .
Euroopa inimõiguskohtu otsuses on mainitud ka konkreetset arvu 8000 (loe: kaheksa tuhat), mis võib olla või mitte olla täpne, kuid see on must-valgel dokumenteerituna fakt. Propastoᵖ seda ei suutnud märgata?!
Eestimeelsus??? Nende osalus Eesti sisepoliitikas kindlasti mitte, kuid vastutöö putinistlikule külmale sõjale siiski on teretulnud.
Kuid mis puutub vähesse rahvuslikkusse, siis paistab see välja juba nimevalikust ja nimelt põlgusega eesti õigekirja vastu. Eks meelsus(vaegus)eleviita ka ühekordne P sõnas stopp. Selle poolest propastoᵖ.ORG-i salaõiguslikud inimesed sobituvad hästi pankrotistunud telegraᵐ.EE eraõigusliku rahvaga.
Kui keegi veel tähele ei ole pannud, siis deoloogiad ja kihutustöö igasugu "ismide" kasuks on vastukarva maalähiselt umbusklikule eestlasele.
Küünilise otsekohesusega kuulutas Propastopi vabatahtlik Andres Lember 18.4.2017 ETV-1 Foorumi-saates eksperdina (sic!) osaledes propaganda kui sellise positiivseks, kui mitte kogunisti õilsaks praktikaks, mis ju eksisteerib antiikajast ning seega… peaks sobima Eesti riigilegi. Avaõiguslik striptiis! Nii sai vähemalt ühe avalikkusele tutvustatud Propastoᵖ.ORG-i liikme näitel selgemaks, kellega tegu. Maksipropaganda viljelejate või siis vähemalt pooldajatega.
Seda enam võib mõista ka riigi distantseerivat hoiakut ametlikult poolt.
Selle halli või musta propagandaürituse vähemalt üks positiivne külg (taas samamoodi nagu USA PropOrNoti puhul) on nende koostatud peavastase estofoobse kihutustöö võrgukülgede nimistu.
Siin see on:
http://sputnik-news.ee
http://sputniknews.com
http://vg-news.ru
http://lenta.ru
http://www.rt.com
http://in24.org
http://oko-planet.su
http://vz.ru http://vesti.ru
http://regnum.ru
http://russia.tv
http://rtr-planeta.com
http://www.gazeta.ru
http://tass.ru
http://tass.com
http://rg.ru
http://life.ru
http://rurik-l.livejournal.com
http://oppps.ru
http://cont.ws
http://ridus.ru
http://1tv.ru
http://1tv.lv
http://rtr-planeta.com
http://ren.tv
http://ntv.ru
http://tvzvezda.ru
http://tvc.ru
http://rbc.ru
http://iarex.ru
http://iz.ru
http://eadaily.com
http://globalwarnews.ru
http://baltnews.ee
http://baltnews.lv
http://baltnews.lt
Allikas: meil
Read more...
Rahvusliku taassünni nimel: Meie siin toetame jätkuvalt iga rahva õigust iseseisvale riigile.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikogu-liikmed-saatsid-hispaania-peaministrile-kataloonia-teemal-noomiva-kirja?id=79585848
Allikas: Facebook Read more...
esmaspäev, 25. september 2017
MATTI ILVES: SAKSAMAA VALIMISTEST
"Postimees": "Saksamaa Liidupäeva valimiste esialgsete tulemuste kohaselt on Kristlikud Demokraadid saanud 33 protsenti häältest, Sotsiaaldemokraadid (SPD) 20 ja AfD 13 protsenti. SPD juht Martin Schulz teatas aga, et erakond koalitsioonis ei jätka."
Delfi: "Spiegeli ajakirjanik Sebastian Fischer pani kirja järeldused, mida saab tänaste valimiste põhjal teha.
1. Suuruselt kolmanda jõuna pääsevad Bundestagi parempopulistid ja koos nendega ka paljud paremäärmuslased. Mineviku kummitused tulevad tagasi. Saksamaa Liitvabariigi algusaegadel istus parempoolne erakond küll parlamendis, kuid AfD fraktsioon oma rohkem kui 80 kohaga on eelkäijaist tugevam. Sellel on omad mõjud: parlamendis hakatakse piire ületama, provotseerima, skandaale tekitama.
2. Konservatiivid kandsid märgatavaid kaotusi, aga Angela Merkel võib oma neljandat ametiaega planeerima hakata. Koalitsiooniläbirääkimised kujunevad raskeks, sest nelja partei (CDU, CSU, rohelised, liberaalid) erinevate seisukohtade juures pole ühist meelt kerge leida.
3. Mõlemad suurparteid CDU ja SPD pole koosarvestatuna juba 60 aastat sedavõrd nõrka tulemust saavutanud. See on osalt ka pikkade suure koalitsiooni aastate fataalne tagajärg."
Altrenatiiv Sakamaale sai üldiselt hea tulemuse (13 protsenti) ja viimased arvamusküsitlused ennustasid koguni 15 %! See vallandas Saksamaal tõelise paanika ja hüsteerilised üleskutsed kõigil tulla valima ja takistada AfD saamist Bundestaki, mis aga ei läinud korda.
"Ja see jutt, et AfD koosneb natsidest, on jama," nii ütles üks objektiivne sakslane. See on umbes sama süüdistus, nagu siin süüdistatakse EKREt natsismis.
Need tulemused toovad kaasa ka mõningad muutused Saksamaa poliitikas, Merkel juba lubas hakata lammutama AfD-i. Sakslased muidugi kaotavad ja kindlasti kestab endine islamiseerumine edasi.
"Parempopulistlik" AfD on nüüd kolmandaks suurim partei Saksamaal. Samas aga kõik Bundestaki pääsenud parteid (neid on 6) on juba deklareerinud, et nemad keelduvad koostööst AfD-ga.
Mida saab siis AfD-l teha? Eks seda mida EKRE-gi, tõstatada teravaid probleeme ja esitada ebamugavaid arupärimisi ja toota seaduseelnõusid, mida need Bundestagi seinad viimasel ajal kuulnud-näinud ei ole. Read more...
Varro Vooglaid: Seltsimees Marju Lauristin suvatses täna tulla Euroopa parlamendist riigikogusse moraali lugema
Portaal Objektiiv
Avaldatud 26. oktoober 2014
Marju Lauristini kommentaarid pärinevad 7. oktoobril 2014 Vikerraadiole antud intervjuust, mida on siin kompaktsuse huvides lühendatud. Intervjuuga selle terviklikul kujul saab tutvuda aadressil http://vikerraadio.err.ee/helid?main_.... Kommentaari juures on tähelepanuväärne, et professor Lauristin isegi tunnistab, et ta ei viibinud meeleavaldusel ega oma selle kohta mitte mingisugust vahetut teadmist. Selline inimene on kasvatanud Tartu Ülikoolis üles terve põlvkonna ajakirjanikke, mistõttu pole imestada, et peavoolu meedia on antud küsimuses sedavõrd tõsiselt kallutatud. Selline inimene läheb Brüsselisse esindama Eestit Euroopa Parlamendis. Read more...
pühapäev, 24. september 2017
EUROOPA MANIFEST: Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest
Avaldan selle veelkord, arvan, et sellised teadmised kuluvad meile ära!
M.I. Read more...
laupäev, 23. september 2017
Henn Põlluaasa kõne Riigikogus 21.09.2017
Täna toimus Riigikogus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) fraktsiooni korraldatud riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu „Eesti demokraatia ohtudest ja väljakutsetest“. Ehkki sotsidel oli plaan muuta arutelu sisuliselt EKRE ja rahvusluse materdamiseks, kukkus tegelikkus välja teisiti. Sotside piinliku kampaaniaürituse ja totalitaarse mõtteviisi mõistsid hukka ka teiste erakondade saadikud. Read more...
Hando Runnel: meie põhipatt on valelikkus
Ma leidsin, et võiks mõtiskleda, millised on minu viimase päeva leinalised mõtted, kui ma mõtlen oma isamaast ja kodumaast ja oma vabaks võidetud Eestist.
Alustuseks on kõige toredam meenutada aega eelmise sajandi keskelt, aastat 1953, mil toimus paar tähtsat sündmust. Üks oli see, et suri Stalin, suur hirmuvalitseja, ja teine, mida siis veel ei teadnud, et samal aastal sündis üks tüdruk, kellest sai paarkümmend aastat hiljem minu naine. Näiliselt ei ole neil haldusreformiga mingit pistmist, aga kummaliselt kombel on kõik asjad seotud.
Stalini surma järel kaotati Eestimaal vastloodud administratiivüksused, oblastid. Eestis oli elatud, nagu ikka, maakondades, aga siis tuli aeg, kui hakati kõiki venelikke asju ka Balti provintsides rakendama. Vallad ei maksnud enam midagi, need tuli muuta. Ja meie maakonnad püüti hävitada, loodi kolm oblastit: Pärnu, Tallinna ja Tartu. Aga pärast tekkis üks mõistatus – mõista-mõista, mis see on: sügisel sündis, kevadel suri. Tavaliselt öeldakse, et see on lumi, aga see oli siis – oblast.
Kui ma mõtlen igasuguste administratiivmuudatuste peale, olen jõudnud järeldusele, et igasugused okupandid, igasugused uute süsteemide kehtestajad on alustanud just sellest. Näiliselt inimesi ei kiusata taga, aga nendelt võetakse imelikul kombel ära kodu ja kodutunne. Ja selleks on administratiivmuudatused. Mina kuulun talupoegade hulka, mina tean, kuidas meie külad tehakse kõigepealt üheks kolhoosiks, siis liidetakse kaks kolhoosi, siis liidetakse kolm, kolhoosile pannakse nimi, ja sinu Eesti küla nimi, piirkonna nimi, kodumaa nimi muudetakse. Sinu küla muutub näiteks Bolševiku kolhoosiks või Ljahhovi-nimeliseks, ja niimoodi on kõigiga. Niimoodi, nimede muutmisega, võtavad okupandid inimestelt ära nende kodu. Läheme veel kümme aastat tagasi, aastasse 1943. Siis ei olnud Eesti NSVd ega Eestit, vaid Saksa valitsuse ajal oli siin mingi ida-alade territoorium. Selliseid liigutusi olen ka uue vabariigi ajal näinud. Mituteist aastat niheletakse ja räägitakse, kuidas peab läbi viima mingisuguse haldusreformi. Mispärast? Kõige lihtsam vastus viimasel ajal on, et see hoiab raha kokku.
Meie uue riigi põhiprobleem ja põhikonflikt on selles, mis on tähtsam, kas inimene koos oma tööga või raha. Meil on kultiveeritud põhimõtet, et raha on kõige tähtsam, aga inimese töö, seda ei ole 20 aastat hinnatud. Ja nüüd siis räägitakse, et on majanduslanguse aeg, ta kaotas – töökoha! Nüüd hakatakse avastama, et tööl on ka mingi väärtus. Muidu olid kõige väärtuslikumad mehed suurärimehed, miljonärid. Võta ärileht kätte ja näed. Kas on kirjutatud tööinimesest või inimese tööst kui rikkuse allikast? Sellest räägitakse ainult niimoodi, et me viime siit tootmise üle Hiinasse või Taisse, sest seal on tööjõud odavam. Ja kui ma siis kuulen pärast seda, et majandusliku kokkuhoiu eesmärgil võtame inimestelt ära nende vallad, nende kodud, teeme algkooli aritmeetika tasemel regionaalreformi, hävitame enne olnu, liidame nad uuteks üksusteks – siis mis see on? Inimene tegurina on kõige kaugemasse prügikasti visatud.
Kui ehitada 1943. ja 1953. aasta analoogia põhjal loogiline edasiarendus, siis võib ehmatusega öelda, et praegune menetlus meenutab väga okupatsiooni. Ja ma küsin, kes on need okupandid oma Eesti riigis, oma rahva juures, mis huvi on neil lammutada seda kodutunnet ja muuta kogu Tallinnast väljaspool olev Eesti provintsiks, kodutute inimeste asupaigaks, kellel ei ole enam õieti mingit tähendust, nad on vaid allüksused, allasutused. See oli minu kodu, ütleb üks inimene ükskõik mis külast, ükskõik mis vallast. Ei, härrased otsustavad, et seda ei tohi enam olla.
See on okupatsioon. Ja ma küsin: kui Simm pannakse kinni riigi reetmise eest, siis misjaoks reedetakse sellise reformikavaga tervet Eesti ajalugu ja eesti rahvast, mille huvides, kelle huvides, ja kuidas selle eest tasutakse? Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaksid selle kava ja heidaksid mitte prügikasti, vaid meie endi ehitatud okupatsioonide muuseumi. Sest see dokument sarnaneb okupatsiooni näidetega ja sobiks sinna suurepäraselt.
Ma ei ole teadlane, aga olen õppinud Nõukogude ajal majandust ja poliitökonoomiat, nii et mul on mingi aimdus majanduse ja aatelise elu suhetest. See suhe on alati olnud. Alati on olnud oluline see, kuidas teenida ühte mõtet ning millised praktilised sammud ja vahendid selleks on. Kui vaesed Eesti inimesed tahtsid ka teiste rahvastega võistlusvõimeliseks saada, kuid raha ega muud kapitali peale inimtööjõu ei olnud, siis nad propageerisid ühistegevust, ühistut, et jõud kokku liita. Praegu me oleme sellest väga kaugel, ja väikese jõuga üksikinimene on väga kaitsetu ja armuta olekus.
Võtame kas või väga lihtsad näited: kui riik funktsioneerib riigina, siis peab ta hoolitsema kõikide eest, riik on kõikide jaoks. Aga kui majanduslik dominant kuulutatakse kõige tähtsamaks ja pühamaks ja maksab ainult ökonoomsuse printsiip, siis võib juhtuda, et öeldakse: miks me ei või avada turgu, miks me ei või müüa maha majandeid, kõiki ettevõtteid, vabrikuid? Aga kui vabrikuid müüakse, siis müüakse need koos inimestega, koos tööjõuga. See on varjatud kujul orjanduslik või feodalismiaeg. Kui Narva vabrikud ostetakse üles ja mingil hetkel suurkapitalist ütleb, et mul ei tasu see enam ära, aga kogu linn on kujunenud ühe tootmisharuga seotuks, siis on need inimesed absoluutselt abitud. Või kui me vaatame Prantsusmaale, siis märkamatult on Ameerika hiigelfirmad ostnud üles autotööstused, ja siis ühel hetkel nad ütlevad, et meil ei tasu see ära. Jälle jäävad inimesed abituks. Tööinimese ja kapitali vahekord on nii tasakaalust välja aetud ja kogu see kriis, mida nimetatakse üleilmseks majanduskriisiks, põhineb sellel lõhel ja sellel kohutaval vastuolul. Seda vastuolu on liiga palju salastatud ja varjatud. Meedia on kapitali poolel, ja kapitali eest võitlemise poolel on liiga palju jõudu. Meedia ei võitle kuigi palju selle aate eest, et töötav inimene on väärtus omaette.
Võtame kõige lihtsama näite, õpetaja. Teda kui tööinimest osatatakse, et kui sa vaene oled, siis hakka pankuriks. Ja niisugust ideoloogiat me kultiveerime oma vabaks saanud ühiskonnas, vabas Euroopas. See ideoloogiline ummik on kogu ühinenud Euroopas: inimene koos tema tööga on suurte jõudude meelevallas. Ükskord ennemuiste püüdis ju Eesti Vabariikki neid vägesid talitseda, aga pärast seda, kui öeldakse, et majandus on vaba turu asi, on kõik kaitsetud.
Kui vanasti ähvardati meid, et te olete rahvuslased, te olete natsionalistid, te olete fašistid, sest te mõtlete oma rahva peale, siis nüüd on tulnud uus ähvardussõna – protektsionism. Kui sina tahad oma riiki, oma rahvast ja oma regiooni kaitsta, et kõigil oleks kodu olemas, siis öeldakse, et see on protektsionism, ja sa oled jälle patune. Ja jälle saab iga võõra rahva agent tulla ja öelda ühe lausega: see ei kõlba kuhugi. See on kolmanda maailmasõja kirjeldus minu suu läbi, see on maailmasõda. Meie oleme ohvrid. Ei valata verd, aga teil ei ole tööd, teil ei ole raha, ja kui riik hakkab hoolitsema selle vaese inimese eest, siis see on protektsionism, protektsionismi aga ei tohi olla.
Kuhu edasi? Sotsialismi ei lastud meil ehitada, sest kommunistid võtsid sotsialistide idee ja hakkasid inimesi hävitama. Nagu mõned riigid võtsid oma arsenali demokraatia idee või rahvusluse idee ja rikkusid selle ära. Kui keegi rikub idee ära ja kui siis keegi tahab selle idee järgi uuesti teha, siis sarnastatakse sind rikkujaga ja süü langeb su peale niisama.
Kuid kõik «-ismid» on võõrkeelest võetud ja meil need ei tööta, meil on need alati kummalised, ütle, mida sa tahad, ikka paneb muigama. Elu ei ole «-ismide» asi. Kõige targem lause Euroopa kultuuris on minu arvates see, millest kõik aru saavad – rousseaulik ühiskondlik lepe. Kui me oleme milleski kokku leppinud, siis kui mõni kavalpea hakkab kokkulepet rikkuma, on ta oma olemuselt kurjategija, olgu siis tegemist mis tahes kandi kavalpeaga. Ja kogu probleem on selles, kuidas vältida kurjategijaid, olgu nad sotsialismi või kapitalismi sildi all. Arvati, et demokraatia takistab seda oma põhiprintsiibilt, aga demokraatias on sellised menetlused ja mehhanismid, et me usaldame enda valitud inimesi ja meie delegeerime oma võimu nende kätte, nii nagu me delegeerime autojuhi või bussijuhi kätte oma elu. Meie usaldus on absoluutne. Ja siis hakatakse rääkima, et nemad on tähtsamad kui teised, on siis nad Brüsselis või Pariisis või Tallinnas.
Kõik taandub inimese kõlbelisele väärtusele, ja kui süsteem aitab seda kõlbelist inimest lammutada ja ei aita ehitada, siis on see süsteem viltu. Teisest maailmasõjast saadik ei ole Euroopa kultuurkonnas kõlbelise inimese ülesehitamist eriti harrastatud. Mida harrastatakse, on kas sotsialismi või kapitalismi või veel valitud härrade või prouade elu ülesehitamine. Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus.
Nõnda kurtsin ma mulle justkui ilmutatud Edgar Kandi vaimule, kelle raamatuid majandus-, inim- ja võimugeograafiast «Linnad ja maastikud» ning «Eesti rahvastik ja asustus» ma olen aidanud trükki toimetada, et neist midagi õppida.
Allikas: http://arvamus.postimees.ee/91105/hando-runnel-meie-pohipatt-on-valelikkus
Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
