Meil võimutseva vasakpoolse valitsuse maksusüsteem ei kõlba kuhugi, selle kohta võib ütelda, et see pole ei liha ega kala. Koalitsiooniläbirääkimistel maksusüsteemi mitte tundvate poliitikute kokkupandud maksusüsteem on halb. "Ülitargad poliitikud" peaksid endale appi kutsuma tõelised spetsialistid, aga paistab, et nende uhkus seda teha ei luba.
LL:
1) Moslem ei pea homoseksuaalsust tunnustama. 2) Valge inimene peab homoseksuaalsust tunnustama 3) Moslem võib peksta nii pederasti kui ka valget inimest 4) Valge inimene ei tohi peksta ei pederasti ega moslemit. 5) Moslem plakatiga: "Kõik juudid tuleb tappa ja Iisrael tuleb hävitada" - see EI OLE vihakõne. 6) Valge inimene plakatiga: "Moslemite immigratsioon tuleb peatada" - see ON vihakõne. 7) Moslem: "Homod on saatanast, nad tuleb ära tappa" - see EI OLE vihakõne. 8) Valge inimene: "Piibli järgi on homoseksuaalsus patt" - see ON vihakõne. 9) Kui moslemi mees vägistas 12 aastase tüdruku, siis kohtus saab ta ainult tingimisi karistada, kuna koraani järgi ei ole see väärtegu, see on lihtsalt kultuuriline eripära, ta ei teadnud, et see keelatud on. Tema ei ole pedofiil, kuna see oleks Muhamedi solvamine, kelle naine Aisha oli 11- aastane. 10) Kui valgel mehel oli arvutis 12-aastase tüdruku alastipilt, siis ta saab karistada - teda nimetatakse koledaks pedofiiliks. 11) See kõik kokku on võrdõiguslikkus, sallivus ja antirassism.
Allikas: Kaupo Muttik´u kaudu, Facebook
Read more...
„Rahvuslikku
Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee,
kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201
VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie
levijuhtidega:
LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS
_________________
Viimaselt leheküljelt: „Euroopa Liit on täielik hullumeelsus“
Ilmavõrgu
avarustes ringleb juba mõnda aega EL-i
rahvastiku „arengukava“, mille järgi Eestisse on kavandatud 7,657
miljonit
elanikku. Lisaks praegusele 1,342 miljonile tuleb sisse tuua „pagulasi“:
7,657
– 1,342 = 6,315 miljonit, rahvale räägitud 550 asemel. Kava on koostatud
juba
2010 – kaugelt enne pagulaskriise. Nähtavasti olid „kriisid“ ammu
kavandatud.
Taani iseseisvuslaste kodulehe andmeil on EL avanud esimese ametliku
„tööjõuvärbamise büroo“ Sahaara-taguses Malis, et armsad „pagulased“
kindlalt kohale jõuaksid.
See oleks kirjutatud nagu aastal 1970, kui oli sihiks eestlaste vähemusrahvaks tegemine omal kodumaal "tööjõu" massilise sissevedamisega. Paistab, et eesti rahva rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon valmistab ette ulatuslikku massiimmigratsiooni. Tänaseks on märkimisväärne osa eestlasi majandusküüditatud, küll leitakse meede kuidas ka ülejäänutest lahti saada. Meede eestlaste välja vahetamiseks on igatahes leitud.
Published on Nov 24, 2017
Viimase nädala sündmustest torkas silma kirbutsirkus rahvastikupoliitika töörühma koosolekul, katsed seadustada ideoloogiline represseerimine Eestis, nõuka aegse "asendamatu" võõrtööjõu kattevarjus toimuv eestlaste maa asustamine immigrantidega, Riigikogu juhatuse trikitamine vabadussõjalaste rehabiliteerimise takistamiseks ja palju muud. Kõigest sellest räägib lähemalt Henn Põlluaas.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ja luuletaja Indrek Hirv on
üks telejutustuse “Oma Maapäev” autoritest. Kuna Maapäev, saab 28.
novembril 100 aastaseks, siis on palusime filmi stsenaristil meenutada
mõningaid dramaatilisi fakte ja sündmusi tollasest pingelisest päevast
Toompeal.
Milline oli üldine olukord novembris 1917?
Kogu Tallinn oli räämas, sõda oli käimas juba kolmandat aastat käimas
ja kõik olid sellest väsinud. Saksa väed olid Lätis Riias, Saaremaal
juba samuti, kellel siis enam aega midagi parandada või kõntsa kasida.
Toompea lossist, vanast kubermanguvalitsusest ja selle taga asuvast
vanglast olid sama aasta kevade 2. märtsil samuti mässajad läbi käinud,
vange vabastanud, röövinud ja niisama lõhkunud.
Kuidas olid linnas lood võimu ja korraga?
Tallinna suuremas vene töölistega tehases, Dvigatelis ja
Vene-Balti laevatehases miitingud. Punalipud lehvisid, Petrogradist oli
ülesässitajaid Tallinnasse saadetud, kindla käsuga Toompeale minna ja
Maanõukogu koosolek, see «pursuide parlament», laiali peksta Kolonnid
pidid lõuna ajal liikuma hakkama, üks ühelt, teine teiselt poolt linna
servast, ning kella neljaks Toompeale jõudma.
Viktor Kingissepp, Peterburi Ülikoolis juurat õppinud
«tulihingeline revolutsionäär» oli linnas parajasti võimu juures. Aga
üks oli selge: korralikult riietatuna on tänaval ohtlik käia, ka saksa
keelt ei maksa rääkida, seegi võib saatuslikuks saada. Ühes Poska kohta
käivas mälestuskillus jutustatakse, kuidas Poska, kui ta veel vähemalt
nime poolest linnapea oli, Narva maanteel pealt nägi, kuidas punased
soldatid vene ohvitseri maha lasksid. Poska ei pidanud voorimeest kinni,
vene sõjaväelaste vaheline arveteõiendamine ei olnud tema asi, tema oli
eestlaste linnapea.
Ametlikult valitses kuiv seadus, ent kõrtsides müüdi salaja
puskarit, kuna piiritust saadi apteeke riisudes, ametlikult oli
surmanuhtlus kaotatud, aga ometi võidi neid, kes kuidagi revolutsiooni
vastastena tundusid, lihtsalt tänaval maha lasta, rahana oli ametlikult
kasutusel nii tsaari kui Kerenski rubla, ent kindel oli üksnes kuld.
Võib liialdamata öelda, et Kingissepp oli tol hetkel kõige
mõjuvõimsam isik Tallinnas, tema sõna maksis isegi punaste madruste ja
soldatite üle (neid oli Tallinnas mitmeid tuhandeid), vähemalt oli ta
volitatud neid vajadusel appi kutsuma ja seda ta nüüd ka tegi, olles
soldatitega Toompea lossi ees juba enne, kui Maanõukogu liikmed kogunema
hakkasid.
Millised oli eestlaste Maapäeva ja punaste vahekorrad tol hetkel Toompeal?
Maanõukogu oli 30. märtsist juba üle poole aasta, sama aasta ja
koos käinud. See tervelt eestlaste asualalt seega siis endiselt
Põhja-Liivimaalt ja Eestimaalt demokraatlikult valitud rahvaesindajate
kogu oli seni täiesti legaalsel moel pühapäeviti Estonia teatri suurde
harjutussaali kogunenud, eesti asja ajanud ning rahva hulgas järjest
rohkem autoriteeti kogunud, kuid sattus nüüd äkki punastega vägagi
teravasse vastasseisu ja seis polnud kiita, sest kahe ja poole tuhande
töölise, madruse ja soldati vastu polnud neil Toompea lossiplatsil
mingitki võimalust
Maanõukogu esimees Otto Strandman istus juba Valges saalis,
lihvides veel viimasel hetkel resolutsiooni, mida saadikuid
allkirjastama oodati.
Oodati ka töölisi, kõigile oli teada, et seekord märuliks läheb,
arvestati samuti kõige halvemaga, verevalamise või koguni surmaga.
Teame, et Jüri Vilmsil oli revolver taskus, teiste kohta seda nii
kindlalt öelda ei tea, aga arvata on, et üldiselt oldi ka tulevahetuseks
valmis.
Milline nägi Toompea ja selle Valges saal toona välja?
Valge saal oli hämar ja räämas, kaugeltki mitte oma nime
vääriline. Ei Toompea loss ega selle Valge saal polnud kaugeltki
Riigikogu esindusruumi moodi, hoonel puudus praegune rõdu, ja polnud ka
veel parempoolset tiiba, muidugi mitte ka praegust riigikogu hoonet ega
lipuvarrast Pikas Hermanni tornis.
Üksnes lagunenud keskaegne kindlus koos musta mureneva torniga ja
käest ära endine kubermanguvalitsus, murtud kroonidega kahepäine kotkas
värava kohal. Ka saadikud ei olnud nii esinduslikud, kui meile nüüd
mõelda meeldiks, Ants Piip näiteks kandis ettevaatuse mõttes maamehe
palitut. Ja lõpuks oligi osa saadikutest maalt, lihtsalt suuremate
talude peremehed ja kooliõpetajad.
Ja mis edasi saama hakkas?
Võib arvata, et esimesed kümme minutit pärast kella nelja
(saadikud olid väga täpselt kohale tulnud) süvenenult laudade taga
istuti ja Maanõukogu juhatuse ette valmistatud resolutsioon hoolega läbi
loeti, seda Eesti iseseisvuse akti vastuvõetuks hääletati ning
Tõnissoni ja Pätsi sõnavõtte kuulati.
Ent siis, kümme minutit pärast nelja, jõudsid korraga punaste
kolonnid kohale, kaks tuhat töölist lippude ja loosungitega, ning üks
neist Jaan Sihver hakkas vene kiriku trepil kihutuskõnet pidama.
Tuhandehäälne kisa väljast lossiplatsilt mattis sõnavõtjate hääled.
Saadikutel läks nüüd kiireks, väga kiireks, nüüd pidi Maapäeva
otsus allkirjad saama, nüüd tungles igamees koosoleku juhataja laua
poole, kuni see kõigi 48 Maanõukogu liikme allkirjadega paberi viimasel
hetkel põue võis peita. Sekund hiljem kolksatas saali suur uks valla ja
sisse tungis paarkümmend bolševikku, kes tunglesid käratsedes nii, et
toolidki lendasid.
Jaan Raamot, 44-aastane piimandusteadlane, seisis saadikute rühma
ees, käsi relvaga taskus ja näost punane, end vaevu valitsedes. Kui
siis töölised aru pärisid, mida kurja siin hautakse, astus Tõnisson
toolile ja hakkas üle räuskavate enamlaste peade kõnelema ja esimene
laiuse mis ta ütles oli: „Mehed, võtame kõigepealt mütsid peast“
Muidugi ei kuulanud enamlased tookord isegi mitte Tõnissoni,
selleks polnudki nad ju tulnud, muidugi läks tõuklemiseks, muidugi
katsusid nüüd saadikud, kuidas aga veel lossist minema saaks. Mõni
saadikutest sai juba trepil hoobi näkku, ent peamine «arupärimine» oli
mõeldud pidada all lossiplatsil.
Kingissepp nõudis trepil, et Strandman kui koosoleku juhataja
resolutsiooni ette loeks, ning oli, kui tollel küllalt valju häält
polnud, valmis seda ise tegema. Nüüd astus ette Jüri Vilms, tõusis
rahvamassi keskel mingile selleks sinna veeretatud tünnile ja alustas
lugemist. Ent mass vajus talle peale. Kingisseppki kaotas korraks oma
võimu soldatite üle. Tõnisson ja Teemant lükati trepist alla, kivid ja
jääkamakad tabasid saadikute päid. Vilmsi pea oli verine. Kuni
Kingissepp ühele madrusele mööda vahtmist andis ning rahvamass seepeale
peljates pisut taltus.
Kas märuli lõpuks oli ka inimohvreid?
Õnneks päris verevalamiseks seekord ei läinud, et meie iseseisvus
kohe oma esimese märtri oleks saanud. Saadikud pääsesid enne minema ja
punasest kuradist Kingissepast oli seekord isegi teatud saatuse iroonia
tahtel isegi abi. Aga nüüd läks sellega veel aega kuni Vilms ükskord
kevadel üle lahe Soome läks, et Eesti iseseisvuse ideed välismaal rohkem
levitada. Sattus aga õnnetutel asjaoludel sakslaste kätte vangi ja
lasti arvatavalt soome valgete poolt sõjaseaduste järgi Helsingis
suhkruvabriku hoovis maha.
Üks viimaseid uudiseid mida ma kuulsin on tõesti üllatav, nimelt seatakse eestlastele eeskujuks suures hädas eluvõõraste sallivuslaste poolt juba mustlasi! Lugesite õieti. Mustlasi on Eestis õnneks vähe, kusagil 1000. ringi, veidi vähem või rohkem sest keegi seda täpselt ei tea. Euroopa Liidu poliitkorrektses uuskeeles tuleb neid nimetada nüüd roma´deks. "Roma" on mustlaskeelne sõna, mida nad tarvitavad endast rääkides.
Nimelt nüüd on sallivuslsased kuidagi avastanud, et mustlastel ei ole midagi selle vastu, kui siia tuuakse sisse võõraid inimesi, kas siis EL-i nõudel või meie valitsuse lahkel kaasaaitamisel. Et meil peaks olema rahvusriik, on enamusel reeturpoliitikutel täiesti meelest läinud.
Ja nüüd tulebki meil võtta eeskuju eriti tolerantsestest mustlastest!
Eestisse tuleb võõrast rassist ja usust tegalasi juba päris arvukalt ja kõigile neile on Eesti uksed rõõmsalt valla. Näide ainult elamisloaga(!) aafriklastet, see on tabelis:
Viimase aja õppetund demokraatiates
võiks olla see, et inimeste soovi grupikuuluvuse ja suveräänsuse järele
ei maksa alavääristada, leiab Eesti välispoliitika instituudi juhatuse
esimees, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.
Selleks, et anda ravi, soovitust, peab panema õige diagnoosi, mis on
lääne ühiskonnas viimastel aastatel valesti läinud, rääkis Mälksoo
intervjuus Vikerraadiole.
"Minu jaoks Brexit, Trump, Itaalia referendumi läbikukkumine ja
arengud, mis on toimunud Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, Poola ja
näiteks Ungari sisepoliitikas - need on tegelikult näited konfliktist
ideoloogiate vahel," ütles ta.
"Ühelt poolt on selline kosmopoliitsus, globalism, kus nähakse
lahendusi multilateraalsuses. Mingis mõttes suveräänsuse äraandmises,
rõhutatakse universaalseid väärtusi. Teiselt see, kus nähakse lahendust
mingis mõttes tagasiminekus rahvusriigi juurde," lausus Mälksoo.
Mälksoo arvates on õppetund meie demokraatiates see, et inimeste soovi
grupikuuluvuse ja suveräänsuse järele ei maksa alavääristada. "Lähtekoht
asjade otsustamisel on see, et inimese loomus on selline, et meie jaoks
perekond, sugukond, rahvas ja rahvus on alati lähedasem, kui abstraktne
inimkond. Mulle tundub, et mõnikord mõnedel poliitilistel liidritel
läänemaailmas on hakanud natuke katus sõitma. Nad tahaksid, et inimesed
oleks universalistlikumad kui nad tegelikult on."
..."Meie oma Leonardo Da Vinci, kes ehitas Oleviste torni, oli
ehitusmeister Andres Kulbesuu," ütles Tallinna ajaloo vaieldamatu
spetsialist Jüri Kuuskemaa. "Ei olnudki vaja meistrit seitsme maa ja
mere tagant: eesti soost kiviraidur sai sellega hakkama. Ta oli ühtaegu
arhitekt, töödejuhataja ja ehitustrusti direktor, raiudes ise ka osa
vajaminevaid kive. Nii et ärge liialdage 700-aastase orjaaja ning
sakslaste ees koogutamisega!"...
10. detsembril 1948 võttis Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni Peaassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni.
10. detsember – rahvusvaheline inimõiguste päev.
HILJUTISI
REISIMULJEID SAKSAMAALT
Möödunud on 100 aastat nn suurest
sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist Peterburis.
Ümmargune tähtpäev ei jäänud massimeedias
kahe silma vahele ei meil ega mujal Kirjutades kurjuseriigi sajandist 1917-2017,
võrdleb staažikas kommunismiehitaja Igor
Gräzin (NLKP liige aastatel 1975-1990) „purjus lumpeni ja degradeerunud
madruste massilisi korratusi” 2007. aasta aprillis korraldatud riigipöörde
katsega Tallinnas (Õhtuleht, 6. 11. 2017). Šveitsi ajaleht Zeitfragen (10. 10. 2017) avaldas prof Peter Bachmaieri poolteist lehekülge hõlmava arvamusloo „Venemaa ja
suur revolutsioon, 1917-2017”, milles sajanditaguseid sündmusi ja nende
tagajärgi analüüsitakse tänapäeva vaatevinklist.
Saksamaal Maini-äärses Frankfurti linnas
korraldas Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale
Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM) 21.-22. oktoobril s.a. Tagung´i või konverentsi teemal „Vestlus
kaasaegsetega: 100 aastat oktoobrirevolutsioonist – 100 aastat kommunismi”,
millest ka siinkirjutaja oli kutsutud osa võtma. Eri rahvustest ja erinevatelt
elualadelt osavõtjaid tuli kokku rohkem kui poolsada.
IGFM on maailmas inim- ja
kodanikuõiguste olukorda uuriv ja kaitsev autoriteetne organisatsioon, mis
asutati aastal 1972. Praegune liikmeskond Saksamaal on ca 3000, rahvusvahelises ulatuses aga 30 000 - 50 000. Keskus
paikneb Saksamaa suuruselt viiendas linnas omaette hoones Borsigallee 9,
osakonnad on teisteski riikides (Austria, Šveits, Venemaa jm). Praegu on
organisatsiooni eesotsas Edgar Lamm.
Siinkohal pole üleliigne mainida, et suvel 2017 korraldas E. Lamm inimõiguste
aktivistidele Saksamaalt ekskursiooni Tallinnasse, kus muu hulgas külastati ka
KGB endisaegset pealtkuulamis- ja nuhkimiskeskust Viru hotelli 23. korrusel
ning saksakeelseid selgitusi jagas prantslasest giid Jean-Loup Rousselot. IGFM jälgib 10. detsembril 1948 Ühinenud
Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel vastu võetud inimõiguste
ülddeklaratsiooni, teiste asjassepuutuvate aktide ja otsuste täitmist
erinevates riikides. Neli korda aastas antakse välja ajakirja Menschenrechte, milles kirjeldatakse ja
mõistetakse hukka inimeste jälitamist ja represseerimist poliitilistel,
etnilistel, rassilistel või religioossetel motiividel – ükskõik, kus need ka aset
ei leiaks. 1982. aastal valiti IGFM auesimeheks vene füüsik ja
ühiskonnategelane, akadeemik Andrei
Sahharov (1921-1989).
Kokkutulekul esinesid põhjalike
ettekannetega prof Marat Zachidow (Usbekistan),
prof Huige Li (Hiina, praegu
Saksamaal), kunagised poliitvangid end. Saksa DVst, ei puudunud ka kirglikud,
kätega vehkivad jutupaunikud. Korraldusega võis igati rahule jääda, tänuväärne
oli vene-saksa tõlkide (endiste N Liidu kodanike) tubli töö. GULAGi „firmamärgiga”
T-särgid, mida Eestist olin kingituseks kaasa võtnud, tekitasid rõõmsat elevust
ja läksid osavõtjate hulgas otsekui soojad saiad.
Konverentsil käsitletu
ümberjutustamine läheks pikale. Üksikasjalikumalt tuleks siiski peatuda praegu
Mainzi ülikoolis töötava hiinlasest farmaatsiaprofessori Huige Li
jahmatamapaneval ülevaatel inimõiguste olukorrast Hiina Rahvavabariigis.
Hiinas on surmanuhtlus
legaliseeritud. Tänapäeva Hiina on ainus riik maailmas, kus hukatu keha osi või
organeid (silma sarvkest, süda, neerud jm) peetakse riiklikuks omandiks ning kasutatakse
doonorelunditena siirdamisel (transplantatsioonis) elavatele inimestele. Kuna
Hiina rahvaarv kaugelt ületab miljardi, on vastava kirurgilise operatsiooni
ootajaid muidugi rohkesti ning järjekorrad pikad. „Rahvavabariigis” on see
välja viinud õõvastava koostööni nn juristide ja meedikute vahel: siirdavate
organite saamiseks on tõestamata süüga või isegi süütutele kohtualustele mõnigi
kord mõistetud kõrgeim karistusmäär, selle täideviimise aeg aga seatakse paika
vastavalt konjunktuurile. On isegi välja töötatud metoodika, mille kohaselt
hukkamine ei tohi doonorelundeid kahjustada. Kuid „raha paneb rattad käima”
mitte üksnes Euroopas, vaid ka Hiinas. See tähendab, et kirurgide juurde
pääsemise järjekord kahaneb tublisti, kui vaid on välja pakkuda suurem kogus
jüaane. Võimalik on isegi kokku leppida täpse aja osas, mil transplantatsiooni
spetsialistid oma oskused lagedale toovad ning ametivendi toimingut jälgima
kutsuvad. Osa meedikutest on seesuguse praktika leidnud arsti kutse-eetikaga olevat
vastuolus ning keeldunud äriks või tsirkuseks muudetud meditsiininäolisest
üritusest osa võtmast…
Prof Huige Li ülevaadet kuulates
tulid tahtmatult meelde dr JosefMengele (1911-1979) inimvihkajalikud
eksperimendid Arbeit macht frei-tüüpi
repressiivasutuses Natsi-Saksamaal, või ka psühhiaatria kasutuselevõtt poliitilise
teisitimõtlemise mahasurumiseks („loiult kulgev skisofreenia” jms) sovetlikes spetspsihhuška´des.
Siinkirjutaja ettekande eesmärk oli ülevaate andmine
peatselt 100 aastaseks saava Eesti
Vabariigi loomisest ja meie lähiminevikust,
samuti 1988. aasta nn laulvale revolutsioonile järgnenud tegelikkusest.
Hoolimata sellest, et nn raudne eesriie rahvusvahelises
suhtlemises on juba ammugi likvideeritud, et elatise hankimiseks pole siinsetel
inimestel enam vaja toidukaupluste juures sabas seista või et sõiduautosid on Eestis
praegu rohkem kui kunagi varem – pole tänapäeva Eesti Vabariigis siiski kõik veel
kuld mis hiilgab. Hurraaoptimismist on siin mõnel pool saamas vaata et postsovetlik
ideoloogia.
Rahvastikukaotused madala sündivuse ja emigratsiooni kaudu
on postsovetlikus Eestis suuremad kui Teises Maailmasõjas hukkunute, siit
pagenute ja peatselt järgnenud poliitrepressioonide ohvrite arv. Kahanemine
võib olla pöördumatu. Enesetappude hulga poolest
Euroopa riikide hulgas sammub
Eesti „esimeste kindlas reas”. Rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku
õigusriigi ülesehitamisest pärast nn laulvat revolutsiooni pole midagi välja
tulnud – riigi ja ühiskonna desovetiseerimise, dekoloniseerimise ja
derussifitseerimise asemel on piirdutud üksnes ümbernimetamiste, sildi- ja
värvivahetustega. Eestlaste poliitiline kultuur on madal, inimesed ajudeloputusele
kergesti alluvad ja manipuleeritavad, neile pakutav peavooluinfo valikuline ja kallutatud.
Seetõttu on riigivalitsemise etteotsa pürginud poliitilisi seiklejaid, diletante
ja profaane, lähimineviku kommunismiehitajaid või isegi varjamatult Eesti-vaenulikke
tegelasi. Poliitilisele lullilöömisele, lippude lehvitamisele ja loosungite
loopimisele on järgnenud võimuvõitlus, õukonnaskandaalid ja kõrgemate
riigiametnike korruptsioon. 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingut (varem nimetatud
Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks) täidetakse üksnes valikuliselt, endistviisi
on 5,2% Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist imperialistliku idanaabri
poolt okupeeritud ja annekteeritud.
Krüptokommunism ja Kremli-meelsus avalduvad
igapäevases elus peaaegu igal sammul. Massiteabes igal võimalusel räägitakse küll
„iseseisvuse taastamisest” – mitte aga Nõukogude kommunistliku okupatsiooni
lõpetamisest Eesti Vabariigis või selle häbiväärsest pärandist vabanemisest. Sovetiajal
punavõimule vastuhakku osutanud kodanikke nimetatakse dissidentideks – mitte aga vastupanuliikumisestosavõtnuteks nagu seda tehakse teistes
Teises Maailmasõjas okupeeritud riikides. Lähimineviku tippkommunistide ja
Kremli käsilaste (sisuliselt kvislingite) heroiseerimine ja glorifitseerimine
on step by step omandanud enneolematu
ulatuse, neid nimetatakse nüüd „kunagisteks tipp-poliitikuteks” ja
„kultuuritegelasteks”. Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest, eesti rahvast
ja patriotismist ei räägita – selle asemel on kasutusel eesti inimesed, Eesti
elanikud, eestimaalased, uued võimalused, euroopalikud väärtused ja muu postsovetlik sõnadevaht. Eesti
Vabariigi president ja valitsuse liikmed osavõttu rahvuslaste, vabadusvõitlejate
ja endiste kommunismivangide üritustest kõigiti väldivad. Rahvusvaheline
inimõiguste päev 10. detsember meie kalendrites tähtpäevana ära märgitud pole.
Tundub, et Eesti on lihtsalt ühest liidust sattunud teise, oskamata nii oma
poststalinistliku idanaabri kui ka eurobürokraatide suhtes tõsiseltvõetava
riigina käituda.
Lõpetasin siiski optimistlikult. Kui eesti rahvas oma pika
ajaloo vältel on suutnud üle elada katkud ja muud epideemiad, näljahädad,
sõjad, okupatsioonid, kadakasaksluse, venestamise, poliitilised repressioonid,
kõikvõimalikud „vabastamised” jms – küllap suudame siis üle elada ka praeguse Brüsseli
moodi omariikluse Euroopa Liidus ja väidetava iseseisvuse…
Ettekannet kuulati suure huviga, esitati ka küsimusi.
Näiteks sooviti teada, mis on vahet nn dissidentidel ja vabadusvõitlejatel,
õigemini vastupanuliikumisest osavõtnutel. Tuli selgitada, et vastupanuvõitlus
võõrvõimule ja kollaboratsionismile on aset leidnud kõikides okupeeritud
riikides – Eesti Vabariik kaasa arvatud. Vene dissidendid piirdusid enamalt
jaolt üksnes reformide, seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmise
vajadusega võimulolijate poolt. Okupeeritud ja annekteeritud Balti riikide vabadusvõitlejad
seevastu nõudsid 23. augusti 1939 nn Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja
selle tagajärgede likvideerimist (1979. aasta Balti Apell – mis tänapäeval samuti
„poliitkorrektselt” maha vaikitakse). Erinevustest hoolimata valitsesid Moskva
dissidentide ja Baltikumi vabadusvõitlejate vahel 1970. aastatel tihedad
kontaktid ja koostöö.
Konverentsist osavõtjatele demonstreeriti videofilmi,
milles lääne- ja idapoolset totalitaristlikku riigikorda omavahel võrreldakse.
Oma olemasolu 12 aasta vältel natsistlik Reich
lihtsalt füüsiliselt ei suutnud nii palju kurja korda saata kui seda ligi
sajandi vältel on teinud stalinistlik-brežnevlik-putinistlik Venemaa…
Maini-äärses Frankfurtis polnud ma
alates 1990. aastast käinud. Rohkem kui veerand sajandit tagasi võttis siin IGFM
endist kommunismivangi samuti külalislahkelt vastu. Viimases suures sõjas
kaotaja poolel olnud suurlinnas on vahepeal mõndagi muutunud. Kesklinnas kõrgub
pilvelõhkujate mets, siinne rahvusvaheline lennuväli on üks suuremaid Euroopas,
ulatuselt võrreldav Tartu linnaga. Tänavapildis köidab tähelepanu eksootilise
välimusega inimeste rohkus, kellele riigikeele valdamine nähtavasti pole probleem.
Näiteks on IGFMs palgal olev iraanlane Khalil
Al-Rasho, kelles ühes ja samas isikus olid ühendatud fotograaf, autojuht, reisikorraldaja,
toitlustaja, küllap veel mõni muugi vajalik eriala.
Oli
liigutavaid kohtumisi. Näiteks tudengipõlves 1950ndatel aastatel minuga
kirjavahetuses olnud ornitoloog John
Burton Inglismaalt, kes vahepeal oli sakslannaga abiellunud, elas ajutiselt
Heidelbergis Frankfurti lähedal, pakkus eestlasest külalisele erialast
mõttevahetust, peavarju ning huviga ka konverentsist osa võttis. Või ka
Kaliningradis (end. Königsbergis) sündinud vene ajakirjanik, saatusekaaslane Jurij Below – kes pärast GULAGist
vabanemist oli saanud poliitilise varjupaiga Saksamaal. Ta kurtis, et Frankfurtis
elades kipub emakeel (vene keel) juba meelest minema. Kuna minusugune kõigest
läbielatust hoolimata russofoobiks muutunud ikkagi pole, manitsesin J. Belowi,
et emakeele unustamist ka võõrsil viibides ei tohi mingil juhul toimuda.
Reisile pani punkti Frankfurti loomaaia külastamine. Selle
asukaid peetakse siin looduselähedastes tingimustes, vihmasest ilmast hoolimata
oli külastajaid küllaga. Zooloogile jättis asutus unustamatu mulje.
Tahaks loota, et kirjeldatud välisreis ei jää selle loo
autorile viimaseks. Tänan lahkeid inimõiguslasi! Neile oli minu kodumaa hiljutine
külastamine pakkunud niivõrd suurt põnevust, et lubati 2018. aastal siia uuesti
tulla.
Tartus, 20. novembril 2017
Mart
Niklus
Der Vatikan fand deutliche Worte zum
Organhandel in der Volksrepublik China: „Verbrechen gegen die Menschheit“.
Bild: geudki, CC0 Public Domain via Pixabay
CIA (USA Luure Keskagentuur) 600 miljoni dollariline leping Amazoniga aastast 2013 tasub lõpuks ära.
Amazon Web Services on viinud CIA ja teiste luureagentuuride jaoks
viis aastat pärast 600 miljoni dollarilise lepingu allakirjutamist
CIA-ga sisse pilveteenuse.
Teenus nimega Salapiirkond saabub kuus aastat pärast seda, kui Amazon
viis sisse avaliku sektori klientidele oma esimese andmekeskuse
piirkonna GovCloudi (Valitsuspilve).
„Selle uue Salapiirkonna käivitamisega muutub Amazon esimeseks ja
ainsaks kommertspilvepakkujaks, mis pakub piirkondi teenindamaks
valitsuse töökoormusi andmeliikide kogu ulatuses, kaasa arvates
avalikud, tundlikud, salajased ja ülisalajased andmed,“ ütles Amazon
blogipostituses.
Amazoni asepresident Teresa Carlson lisas teatele: „USA luurekogukond
saab nüüd täita oma missioone ühiste vahendite/instrumentide, uusima
tehnoloogia pideva juurdevoolu ja missiooni kiire muutmise paindlikkuse
abil.“
Amazon lõpetab selle postituse tsitaadiga CIA tippteabeametnikult John Edwardsilt.
Ta ütles: „ Amazoni Salapiirkond on Inteli kogukonna mitmekoelise pilvestrateegia võtmekoostisosa.“
„Sellel on sama materiaalne mõju informatsioonile ja kommunikatsioonile
salajasuse tasemele nagu kommertspilveteenustel ülisalajasusele.“
2013. aastal määras CIA Amazonile 600 miljoni dollarilise lepingu
ärikokkuleppes, et toetada nii CIA pilveteenusevõimekust kui ka
vürtsitada mõju vasakpoolsele Bezose omanduses olevale uudistelevitajale
Washington Postile.
CIA mõju Washington Postile on hästi dokumenteeritud, kuna ajaleht
oli põhiolemuselt CIA suuvooder nii 2016. aasta valimiste ajal kui ka
pärast neid, kaasa arvatud see, agentuur teatas esimesena oma
järeldusest „salahinnangus“, et Venemaa sekkus Trumpi poolel
valimistesse.
Trump tegi kogu suve torkeid Washington Posti suunas CIA-ga seotud võltsuudiste teatamise pärast.
WikiLeaki asutaja Julian Assange kiitis samuti Trumpi tema
jõupingutuste eest paljastada Washington Posti CIA propaganda
käepikendusena.
Avaldatud 23. november 2017
Rahvastikukasvule ei aita kaasa ükski dokument ega arutelu, kuni inimeste hinges ei leia aset moraalne murrang, mis väärtustab truu ja elukestva abielu ideaali ning tõstab miks mitte ka põhiseadusliku institutsioonina riigi aukodanikuks oma perekonnale ja lastele pühendunud ema, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Read more...
Venemaa ristiusustaja suurvürst Vladimiri kuju Kremli lähedal. Foto: Maksim Šemetov, Reuters/Scanpix Arengustsenaariume on ainult kaks. Kas aafriklased ja
araablased võtavad vähehaaval võimu Euroopas enda kätte ja see lõpeb
suure verevalamisega, või tõusevad eurooplased ükskord üles oma maade
kaitseks ja see lõpeb suure verevalamisega, kirjutab endine luuraja ja
nüüdne publitsist Viktor Suvorov.
Viktor Suvorov (kodanikunimega Vladimir Rezun, Nõukogude Liidu
poolt surma mõistetud ja nüüd Suurbritannias elav endine nõukogude
välisluureohvitser) on mitmete populaarteaduslike ja ilukirjanduslike
teoste autor. Tema meelisteemaks on stalinistlik periood. Suvorovi
esikteos “Päev “M”” algatas revisionistliku käsitluse Suureks
Isamaasõjaks nimetatud sõjalise konflikti tagamaadest. Käesolevas
artiklis käsitleb Suvorov Venemaa ja Lääne tsivilisatsiooni ees olevaid
ühiseid väljakutseid.
Esimene maailmasõda ei lahendanud ühtegi inimkonna probleemi. Astudes
sõtta, ei osanud keegi osalejatest eeldada ja ette näha, mis sellest
värgist välja tuleb. Teisiti öeldes, mitte mingisugust hädavajadust
Esimese maailmasõja puhkemiseks ei olnud. Ta sai teoks, ent oleks võinud
ka olemata olla.
Teine maailmasõda ei lahendanud samuti ühtegi inimkonna probleemi.
Keegi rebis midagi kellegi käest ära, keegi jäi millestki ilma, keegi
krabas endale kõvasti, keegi sai veelgi rohkem. Keegi soojendas selle
sõjatule paistel oma räpaseid käsi. Aga ka see sõda oleks võinud olla
olemata. Kusagil ookeanialadel oleksid jaapanlased ja ameeriklased oma
arved ära klaarinud, ent Euroopa oleks oma territoriaalsed probleemid
võinud lahendada ilma suure lõugaandmiseta.
Praegu on olukord täiesti teistsugune. Planeedi rahvastik kasvab
jõudsalt. Numbreid ma ära tooma ei hakka. Igaüks võib kergelt leida, kui
palju elas inimesi planeedil Bonaparte’i (esimene miljard täitus
eeldatavasti aastal 1804 – tlk), kui palju Hitleri ja Stalini
ajal (kaks miljardit aastal 1927). Meid rahustatakse: kasvutempo
kahaneb. Ent populatsioon siiski kasvab. Olulisim on see, et inimkond
hävitab looduslikku keskkonda, milles ta on tekkinud ja eksisteerib.
Taastumatuid ressursse röövitakse kõige barbarlikumal moel. Kütta
naftaga – see on sama, mis kütta sularahaga. Seda on öelnud suur vene
teadlane Dmitri Ivanovitš Mendelejev.
Nafta ja gaas on hindamatu keemiline toore. Inimkond põletab seda
tooret lihtsalt toorelt elektrijaamade küttekolletes ja automootorites.
Me raiume maha metsi, hävitame planeedi bioloogilisi ressursse, reostame
ümbrust tootmisjäätmetega.
Ressursid kuivavad kokku. Üsna pea tekib uppuva Titanicu olukord, kus
koht päästepaadis tuleb võtta jõuga. Seepärast on Kolmas maailmasõda
möödapääsmatu, sest erinevalt eelmistest hakatakse seda pidama eluliste
ressursside pärast. Kaitsepositsioonidele jäävate hulka arvan ma
Põhja-Ameerika, Euroopa, Venemaa. Ründajateks liigitan Hiina ja
islamimaailma.
Üsna hiljuti oli Hiina kolmanda maailma mahajäänud maa. Täna on ta
majanduslik ja sõjaline suurjõud. Ümberkehastumine toimus meie silme
all. Mitme aastakümne jooksul hoidis Hiina drakooniliste meetoditega
tagasi rahvastiku kasvu. Perekonnas tohtis olla vaid üks laps. See
poliitika andis positiivsete tulemuste kõrval ka negatiivseid tagajärgi.
Ainus laps perekonnas on psühholoogiliselt täiesti teistsugune inimtüüp
võrreldes selle inimesega, kes on kasvanud viie või seitsme lapsega
peres. Kui ühe lapse eksperiment viia läbi miljardi inimese peal, siis
elanikkonna rahvuslik psühholoogia muutub põhjalikult. Ja sugugi mitte
paremaks. Seepärast tugevnevad praegu Hiinas järsult nende positsioonid,
kelle arvates ühelapse pered ei ole normaalsed. Keeld kasvatada
perekonnas kahte või enamat last võetakse varsti täielikult maha.
Varemalt oli keeld omada rohkem kui ühte last seotud sellega, et Hiina
ei suutnud elanikkonda ära toita. Praegu suudab Hiina lisaks oma
rahvastiku toitmisele osta ka toiduaineid väljastpoolt sisse.
Ma sündisin Kaug-Idas. Minu lapsepõlv möödus kaugetes (väga ja väga
kaugetes) garnisonides. Hoian siiani ühendust nendega, kes seal elavad.
Arvamused kattuvad: praegu veel ei kuulu Kaug-Ida hiinlastele. Aga ta ei
kuulu ka enam venelastele. Hiinlased ületavad piiri ja jäävad sinna
elama. Oma kogukondades lahendavad nad kõik probleemid omavahel ilma
Vene võimude sekkumiseta. Nad ei vaja ei kohtuid ega politseid. See
tähendab – nad elavad Venemaal, aga mitte selle seaduste järgi. Aga nad
ei ela ka Hiina seaduste järgi. Venemaal ei kehti neile keeld omada
mitmelapselist peret.
Lihtsamalt öeldes – Hiina hakkab Venemaad oma
inimestega rahvastama. Hiina vajab Siberi loodusvarasid ja siin neid
jätkub. Ma ei taha hakata ennustama, kas see probleem laheneb rahulikul
või sõjalisel teel, ent ajaloolises perspektiivis ei suuda kaua
rahulikult kõrvuti eksisteerida kaks riiki, millest ühes on ammendamatud
loodusvarad ja väljasurev elanikkond, teises aga energiline, kasvav
rahvas, kellele on kõiki neid ressursse vaja.
Hiina hõivab ka teisi territooriume. Hiina firmad juurduvad Aafrikas.
Sealsed riiklikud režiimid on kõikjal müüdavad. Hiinlased ostavad kokku
nii loodusvarasid kui nende maardlaid. Toimub Aafrika teine
koloniseerimine, ent veidi teises vormis. Formaalselt jäävad Aafrika
riigid iseseisvateks, ent majanduslikult sõltuvad nad üha enam Hiinast.
Islamimaailm Euroopas
Olukorda islamimaailmaga vaatleme Egiptuse näitel. 20. sajandi
alguses oli selle elanikkond alla 10 miljoni. 2000. aastal 66 miljonit.
Täna – 91 miljonit. Rahvas on koondunud Niiluse kallastele. End ära
toita need inimesed ei jaksa. Ent igas kohvikus on seal seinal kärbeste
poolt täis tehtud televiisor (valmistatud Hiinas). Filmid neis
televiisorites on aga enamuses Ameerika omad. Räägivad ilusast elust.
Egiptuse mehed vaatavad uhkeldavaid ameerika eitesid ja sama vägevaid
eramuid, autosid, jahte. Kogu seda elu vihkavad nad hingepõhjast. See on
“solvatute” täiesti loomulik reaktsioon. Ja nad trügivad miljonite
kaupa Euroopasse ja Ameerikasse selle ilusa elu poole. Nad põgenevad
Euroopasse ja Ameerikasse vaesuse, totalitarismi ja religioosse
meeletuse eest. Ent seejärel hakkavad toimuma huvitavad asjad: jõudes
Euroopasse ja Ameerikasse, taasloovad nad oma kogukondades sellesama
režiimi, mille eest nad end päästsid. Koos nendega jõuavad Euroopasse ja
Ameerikasse laviinina rumalus ja võhiklikkus, laiskus ja vaesus,
räpasus ja kuritegevus, vihkamine ja sallimatus, mahajäämus ja
eelajaloolised eelarvamused. Vana Maailm aga seniilistub ja laguneb.
Siin on teile näide elust. Somaaliast põgenes Suurbritanniasse keegi
Said Khalif. Tööd teha ta ei taha, ent kusagil peab ta elama. Ta rentis
endale Londoni kõige prestiižsemas kvartalis kaks miljonit inglise naela
maksva maja. Maja igakuine üür on 8000 inglise naela, aastas teeb see
96 000. Raha tal ei ole. Aga maja rentis. Välja tõsta teda ei saa. Ta on
inimene. Inimõigused on pühad. Kes maksab? Selge see, et Briti
valitsus. Maksta on vaja ka gaasi ja elektri eest. Tuleb raha välja käia
ka selle eest. Tema aga toob lapsi ilmale. Laste eest saab ta toetust.
Mida enam lapsi, seda paremini hakkab elama. Tehes mitte midagi, ainult
paljunedes. Et mind ei süüdistataks faktide moonutamises, toon ära
allika: Daily Mail, 15. august 2011.
Veel üks näide. Selle lumpeni seas on kuritegevuse tase äärmiselt
kõrge. Seda seltskonda pannakse vangi. Tõsi – mitte kauaks. Niisiis
istub keegi Said tapmise pärast kinni. Kaua aga teda kinni pidada ei
saa. Ta on inimene. Tal on õigused. Ta tahaks end vabana tunda. Ta
lastakse puhkusele. Tema aga, tänamatu elukas, ei naase vanglasse. 2012.
aasta jooksul ei naasnud puhkuselt Briti vanglatesse 175 eriti ohtlikku
kriminaali, nende hulgas 37 mõrvas süüdi mõistetud. Allikas: Daily
Mail, 28. jaanuar 2013.
Mida siis valitsused plaanivad selle korralagedusega ette võtta?
Proovige ära arvata… Õige! Peab tegema nii, et inimesel oleks soov
puhkuselt vanglasse tagasi tulla. Veel mitte igas vanglas ei ole oma
ujumisbasseini.
Veel üks näiteke. Keegi Abu Hamsa teeb Britannias ekstremistlikku
propagandat, kutsub üles pühale sõjale uskmatute vastu. Tal puuduvad
silm ja käsivars. Ta tegi pommi brittide jaoks ja sai selles kannatada.
Ta ei ole Briti kodanik. Välja saata teda aga ei saa. Tal on
inimõigused. 15 aastat üritab Briti valitsus kohtus tõestada, et see
tüüp ei ole mitte üksnes ise terrorist, vaid ka värbab aktiivselt
terroristide ridadesse uusi võitlejaid. Seda Hamsat süüdistatakse
kohtutes tema tegude pärast pidevalt. Ent kuna tal endal ei ole raha,
siis on Briti valitsus sunnitud värbama talle parimaid advokaate. Kuna
advokaadid on parimad, ei õnnestu kohtus midagi tõestada.
Niisiis, see Hamsa vihkab Suurbritanniat ja viib tema vastu läbi
terrorisõda. Briti valitsus, kes üritab seda Hamsat maalt välja puksida,
kulutab tema kaitsmiseks miljoneid. Peale selle peab ta kusagil elama,
ta peab sööma ja jooma. Seepärast üürib ta sellist maja, mis talle
meeldib, teda toidetakse, riietatakse tasuta, makstakse tema
kommunaalkulud ja sotsiaaltoetused. Tegemist on aga erijuhtumiga: see
pajats ei ole Briti kodanik, siin päästab ta end Jordaania ebaõiglase
valitsuse ees. Ent peale tema on selliseid moslemeid teisteski Euroopa
maades miljoneid – nad on ka siin sündinud ja kasvanud. Nad on Euroopa
kodanikud ja mitte ükski kohus ei algata toimikut selliste
väljasaatmiseks. Nad on juba teise, või ka kolmanda põlve eurooplased.
Marseille linn asub Prantsusmaal, ent see on araabia linn. Paljudes
Hispaania, Prantsusmaa, Britannia ja Saksamaa linnades on selle
publikuga asustatud räpased kvartalid. 2030. aastaks on valged inimesed
Suurbritannias vähemuses. Sellise araablaste ja aafriklaste
demograafilise pealetungi eest ja Euroopa praeguse jõuetuse puhul on
Euroopa okupeerimise küsimus otsustatud. Arengustsenaariume on ainult
kaks. Kas aafriklased ja araablased võtavad vähehaaval Euroopas võimu
enda kätte ja see lõpeb suure verevalamisega. Või tõusevad eurooplased
ükskord üles oma maade kaitseks ja see lõpeb suure verevalamisega.
Ameerika ja suur kaklus
Ameerikas ei ole lood paremad. 20. sajandil oli USA majanduslik,
poliitiline, finantsiline ja sõjaline superriik. Maailma kõige võimsam.
See kõik saab peagi ajalooks. Ameerika, nagu ka Euroopa, saadab
hukatusse üldine valimisõigus. Neil, kes töötavad ja neil, kes tööd ei
tee, ega hakkagi seda tegema, on võrdne hääleõigus. Need, kes tööd teha
ei taha, see tähendab parasiidid, hääletavad (selge see) hea onukese
eest, kes neid toitma hakkab. Head onukesed on Ameerikas olemas. Nad
lubavad parasiite toita ja oma lubadusest peavad nad ka kinni. Aga
kustkohast nad raha võtavad? Probleemi ei ole: võetakse nende käest, kes
tööd teevad. Kerge on olla lahke teiste raha jagades. Lihtne on laiali
jagada võõrast raha.
Heale onule on kasulik aretada parasiite, kes tema eest hääletavad.
Minu sõber Aleksander Nikonov ennustas kord, et USA järgmine president
on must. Ta ennustas seda kolm aastat enne Obama tulekut Valgesse Majja!
Siis kui laias maailmas mitte keegi veel Obama olemasolu ei aimanudki.
Ameerika õitses nii kaua, kui parasiite oli vähe. Ent on kriitiline
joon, millest üle minnes on tagasitulek võimatu. Ameerika on sellest
joonest üle hüpanud. Sõitsin hiljuti rongiga Washingtonist New Yorki.
Kes on läbinud sama marsruudi, võib kinnitada: raudteest vasakule ja
paremale jäävad sisse löödud akendega hüljatud tootmishooned. Chicagos
sõitsin läbi kvartalite, kus elavad mittetöötavad inimesed. Mööda neid
kvartaleid võib sõita tunde. Siin elavad neljanda põlve parasiidid.
Niisiis on Ameerika ekspordi peamised artiklid filmid ilusast elust
ja rohelised paberitükid, mida Ameerika ilma koonerdamata muudkui
trükib. Inimesed kogu maailmas usuvad sellesse rohelisse kommipaberisse
ja on valmis selle eest müüma oma tööviljakust ja oma maade taastumatuid
loodusvarasid. Seega põhineb Ameerika heaolu ainult miljardite inimeste
usul.
Dollar on läbi inimkonna ajaloo võimsaim ja nahaalseim
finantspüramiidisüsteem. Ta võib igal hetkel kokku variseda. Et vältida
krahhi, proovib ta lihtsalt haarata enda kätte teiste maade
toormeressursid. Iraak on selle heaks näiteks – katsed hõivata võõraid
varasid lõpevad ükskord sõjaga.
Kui ükskord hakkab suur kaklus ressursside pärast, kannatab Venemaa
kõige rohkem. Venemaa peab vastu pidama nii Hiina kui moslemite
pealetungile. Venemaa on maailma suurima territooriumiga riik. Siin on
maailma võimsaim loodusressursside kontsentratsioon. Leidub kõike:
naftat, gaasi, sütt, kulda, plaatina, vääriskivisid, uraani, niklit,
rauamaaki, vaske, vanaadiumi, volframi, molübdeeni. On krabidega mered
ja tuurade-lõhedega täidetud jõed. Metsa nii palju, kui soovid. Kellelgi
ei ole nii palju magedat vett – kui palju väärt on üksi Baikali järv!
Jõgedel on maailma suurimad elektrijaamad. Seal kõrval on boksiit – see
tähendab, et võib toota alumiiniumi nii palju kui vaja. Seepärast
viskavad Venemaa rikkustele silma mitte ainult hiinlased ja moslemid,
vaid ka ameeriklased, britid ja kõik ülejäänud eurooplased.
Meil on aga saanud moeks usaldada kaitseküsimused glamuursete
blondiinide (nüüdseks riigivarguses süüdi mõistetud Jevgenia Vassiljeva,
kaitseministeeriumi juhtkonna liige) ja taburettidega kaubitsejatele.
Kui Anatoli Serdjukovist sai kaitseminister, kuulutas ta, et hakkab
külastama Peastaabi Akadeemia loenguid. See on umbes sama, kui
korrutustabeliga vaevalt hakkama saav tegelane asuks õppima kõrgemat
matemaatikat. Kuidas hakkab Venemaa uuel aastatuhandel kaitsma oma
avarusi ja rikkusi, ei julge ma endale mitte ette kujutadagi.
Just nimelt, taolsi arenguid on Eestis juba praegu näha. Asi on osaliselt selles, et keskerakonna valijatest on teatavasti 80 % venelased ja neile tuleb ju kuidagi vastu tulla.
See vene keele võidukäik puudutab esialgu vaid suuremaid linnu. Näiteks Narvas kaotatakse üldse eestikeelne keskkool ja eesti lapsed peavad tulevikus õppia seal koos venelastega. Tallinas on mindud seda teed, et loobutakse puhtalt eestikeelsest haridusest ja selle asemel luuakse segakoole, mille lõpetajad räägiksid võrdsel tasemal eesti- ning ka venekeelt.
Jah, õpilaste segregatatsiooni lõpetamise poolt olin ka mina, aga mitte sellisel kujul. Need segakoolid peaksid jääma ikka eestikeelseteks koolideks, mitte aga vene- ja eestikeeseteks.
Nüüd tuleb esialgu üks märkamatu suundumus. Kui veram paljud vene lapsevsnemad paigutasid oma lapsed eestkeelatesse lasteaedadesse ja eesti koolidesse, et lapsed omandaksid võimalikult hea eesti keele, siis nüüd on kahjuks see tendes lõppenud.
Arvake ära mille pärast? Aga seepärast, et eestikeelsetes lasteasutustes käib meeletu homo- ja LGBT propaganda! Venekeelsed lasteaiad ja koolid on sarnasest jõledast propagandast veel puhtad. Kuna vanelastest vanemad on selles osas märksa konservatiivsemad kui eestlased, siis seepärast ongi selline eelpool kirjeldatud suundumus pea täisesti lõppenud.
Kui siia liita veel ülikoolide üleminek ingliskeelsele õppele, siis saavutataksegi Eestis kaugem reeturvalitsuse eesmärk kolmekeelsest osariigist, täpselt nii, nagu oli kaugel tsaariajal. Ainult saksakeel on asendatud ingise keelega.
Read more...
Edastan Teile operatiivinfo korras teate tänase väga olulise uudise kohta. Nimelt teatas Tallinna
ringkonnakohus otsusest tühistada Tallinna halduskohtu jaanuarikuus
langetatud otsus, millega kohustati politsei- ja piirivalveametit andma
tähtajalist elamisluba USA-s eestlannaga “abiellunud” USA kodanikust
naisele. Temaatilise uudise leiate siit:
Kirjutasin
sellele kiiresti ka omapoolse kommentaari, tuues välja, et
kuigi Tallinna ringkonnakohtu otsus on küll samm õiges suunas, näib see
paraku eiravat kõige olulisemaid põhimõtteid, mida on rikkunud mitte
ainult Tallinna halduskohus, vaid oma varasemas praktikas ka
ringkonnakohus ise. Minu kommentaari leiate siit:
Kõnealuse
probleemi juriidilise tausta kirjutasin aga lahti juba veebruarikuus,
näidates, mil moel rikutakse välismaal sõlmitud nn homoabielusid Eestis
kehtiva abieluna tunnustades otseselt nii kehtivat õigust kui ka selle
taustaks olevat seadusandja tahet. Toon ka selle analüüsi viite uuesti
välja:
Loodetavasti
õnnestub mul kätte saada ka Tallinna Ringkonnakohtu tänase otsuse
ärakiri, et oleks võimalik otsusega süvitsi tutvuda ning seeläbi ka
põhjalik seisukoht kujundada. Saatsin täna kohtule palve otsuse ärakirja
väljastamiseks, aga viimati, kui ma samasuguse palvega sama kohtu poole
pöördusin, vastati palvele eitavalt. Eks näis, kas sel korral läheb paremini.
Igal
juhul hoiame sel teemal silma peal, jälgides, millises suunas püütakse
kohtumenetluste kaudu neid küsimusi liigutada. Kindlasti hoian ka Teid
selles osas oluliste uudistega kursis.
Norralane Chris Lindgren käis Süürias reisimas. Kohapeal nähtu erines palju peavoolumeedia poolt maalitust.
Pealinnas
Damaskuses avanenud pilt oli kõike muud kui sõda. Tänavad täis rõõmsaid
inimesi, avatud poed, kohvikud, baarid ja pubid. Sõjast pole jälgegi,
välja arvatud mõned tänaval liikuvad sõdurid. Pilte Damaskusest: http://beta.oikeamedia.com/o1-46338
Ka Aleppos avanenud pilt erines meedia poolt kirjeldatust. Vaid 20%
linnast on sõjategevuses hävitada või kannatada saanud. Mujal on täiesti
tavaline elu. Ülikool ja tavakoolid on avatud, rongid sõidavad,
ühistransport liigub. Kesklinnas avatud kauplused, kohvikud. Toimub
normaalne elutegevus. Sõjategevuses kannatanud kohtades käivad juba
ülesehitustööd.
Sotsialistist riigikogu liige Barbi Pilvre kirjutas Eesti Päevalehe
arvamusküljel loo, kus väljendab oma põlgust maaelu vastu ja annab
tõetruult edasi suure osa sotside mõttemaailma.
Pilvre kirjutab,
et kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja
suitsetamise mugavuses, oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui
tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.
Muu hulgas leiab Pilvre, et korralikum rahvas väikestes Eesti
kolkapoodides ei käi: “Ehk mõni autota vanatädi või suvel turist, et
kogeda maaelu eksootikat. Suurte kaubanduskeskuste melu pakub täna
vaheldust pimedas ja üksluises halva suusailmaga kliimas ka
maainimestele. /…/ Autoga on võimalik vuristada küladest ka paarikümne
kilomeetri kaugusele kaubanduskeskustesse ning külapoed on nii-või naa
ostjast ilma ja sulgemisohus. Selle sulgemise taga on linnastumise
pöördumatus, ükskõik, kas jalgu trampida või pea peal seista: linna
virvatuled on vastupandamatud.”
Maaelu
paika paneva artikli lõpus ütleb Pilvre, et: „Õlleleinast võiks eesti
rahvas ikka üle saada, elu läheb edasi ka kümmekond senti kallima
keelekastega.“
Kuna Pilvre kulub sotsiaaldemokraatide riigikogu fraktsiooni,
siis pole põhjust arvata, et tema arvamusartikkel peegeldab vaid tema
isiklikke vaateid. Sotside viimaste aastate poliitikal on selge siht
hävitada maaelu ja asendada eesti rahvas uusimmigrantidega teistest
kultuuridest. Sotsid ise nimetavad seda progressiks.
