Londoni hallivõitu õhkkonda
on toonud Brexit ootamatult värvi ja seda ettearvamata viisil. Kaks
päeva pärast rahvahääletust 25. juunil valgusid tänavatele
meeleavaldajad – „revolutsioonilised sotsialistid“, nagu nad ise
pidid end kutsuma – #fuckbrexit rahvaliikumine, kes nõudsid
valjuhäälselt lihtsalt Brexitist mitteväljategemist (kui kord
sattus nii rumal asi olema), Suur-Britannia EL-i jäämist ja piiride
avamist kõigilenn. pagulastele.
Anti- fašistid, anti- rassistid,
anarhistid, kommunistid, gay- ja lesbiaktivistid, ühendus „Gayd ja
lesbid pagulaste toetuseks“ (Lesbians and Gays
Support the Migrants), prostituutide ametühing (the English collective
of prostitutes) –
lõhnab raha järele, seksiteenuste kõrgkooli „tudengid“, mehed, kelle
näolapp karvade seest hädavaevu välja paistab ja naised, kellel
juuksed vikerkaarevärvi värvitud. Kasnende hulgas jooksis ringi ka
mõni Eesti TV või raadio korrespondent, rõõmust kilgates, ei oska ma
öelda, sest neid allakäinud meediakanaleid kunagi ei jälgi?
Brittide distantseerumise otsuse kritiseerijatest pole puudust. Nende sirgeseljalisust ja brexitit tuleks aga kiita. Pole vaja hirmutada.
Globaalses pildis pole aga mingit vahet, kes EL-tu kuuluvad. Olenemata brittide lahkumisest jätkavad ettevõtted oma tegevust. Jätkub kaupade ja teenuste müük. Börsil noteeritavad aktsiad ja valuutad võivad küll tõmmelda, kui see meie jõukust ei mõjuta. Tegemist on spekulatiivse tulemiga, mis tavakodanikule leiva peale võid ei too.
Sisemajanduse kogudoodangu kasv pole majanduskasv – seda tuleb hakata mõistma. Rahatrükkimsega jõukuse kasvatamine on enese petmine. Sellega kasvatab küll sisemajanduse kogutoodangu näitajat, kuid jõukamaks see meid ei tee. EL kasvatab kulutusi bürokraatiale, see aga takistab ühiskondade elukeskkondade parandamist. Ristmike ehitamisega ja üksikute projektide rahastamisega kaugele ei jõua. Jõukuse loomine põhineb vabturu majandusel, mitte direktiividel ja tagatubade otsustel.
:V "Naised, mul on teile hea uudis, Rootsi politsei mõtles välja vägistamist ära hoidvad käepaelad, kas pole mitte tore??? :) POLITSE LASEB VÄLJA KÄEPAELAD AHISTAMISTE TAKISTAMISEKS Rootsi politsei on lõpuks otsustanud midagi ette võtta, et peatada noorte tüdrukute seksusaalne ahistamine.
Politsei on alustanud suure kampaaniaga, et saada liiga sagedaseks muutunud ahistamine kontolli alla. Nimelt tuleb politsel kampaania nimega #tafsainte? (ära ahista) ja sellele lisaks jagatakse noortele tüdrukutele randmepaelu, kuhu on kirjutatud POLIS- AVSPÄRRAT (Politse poolt eristatud piirkond jmt). Neid käepaelu jagatakse siis näiteks festivalide ja muude ürituste toimumispaikades, kus juba varasemalt on teada, et sõja ja tagakiusamise eest põgenejad, on tegelenud seksusaalse ahistamisega.
Salajane dokument: EL-st tuleb
maailmaajaloos ennenägematu
üliriik
Saksa välisminister
Frank-Walter
Steinmeieron esitanud salajase
dokumendi EL-i tulevikust pärast Brexitit. Kavatsus on luua inimajaloos
siiani nägemata võimu koondumisega üliriik, mis ületaks isegi NL-i ja
Puna- Hiinat. Sellel saavad olema üks ühine üleriiklik sõjavägi,
julgeoleku teenistus, ühine kriminaalpolitsei, ühine ja ainus
põgenikeagentuur, kes jagab põgenikud mööda üliriiki oma suva järgi
laiali, ühine maksusüsteem ja kolmandate riikide suhtes ühine
viisakorraldus. Praegused osa- või liikmesriigid muutuksid vaid
omanimelisteks maakohtadeks, kellel pole isegi neid õigusi, mis
praegustel omavalitsustel. Plaani taga paistavad seisma Saksa- ja
Prantsusmaa.
Jaak Uibu
Mart Helme, Jaak Jõerüüdi, Allar Jõksi, Marina Kaljuranna, Siim Kallase,
Eiki Nestori, Urmas Paeti, Mailis Repsi ja Indrek Tarandi poole
Austatud presidendikandidaadid!
Seadusjärgselt on presidendikandidaatide registreerimiseks aega vaid
paar päeva augusti lõpus, mis on nutuselt ebapiisav sisuliste küsimuste
esitamiseks ja neile vastamiseks. Ometi käsitleb meedia teid juba praegu
kandidaatidena ja see õigustab avalikku pöördumist põhiseadusega
määratud riigi põhiülesande – rahvuse säilitamise teemal. Teame, et
tegelikkuses on selle käsitlemine ebapopulaarne ja tekitanud raskusi
teie eelkäijaile.
Heas mõttes on juba ammu esitlenud end Jaak Jõerüüt –
suursaadikuna Rootsis kirjutas ta oma raamatus Muutlik, (Tuum, 2010, lk
188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama
riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks
Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja
sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne
teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“.
Mart Helmega olen kohtunud ja tema mure rahvastikupoliitika pärast on teada.
Marina Kaljurannalt ministrina oli raske ja aeganõudev saada
seisukohta rahvastikuküsimustes. Initsiatiivi see ei sisaldanud. Temalt
pärineb fraas me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse nagu
küsimus riiklikust iseseisvusest. Siim Kallas eelistab rääkida rahast ja majandusest ja kulukatest megaprojektidest, kuid mitte rahvastikust. Urmas Paet kõneleb küll julgeolekust, kuid mitte demograafilisest julgeolekust. Särava Indrek Tarandi kasuks
töötab see, et tema isa Andres Tarand toetas kirjalikult Toompea
Haridusseminari ettepanekut: koalitsiooniläbirääkimistel töötada välja
ka toimiv rahvastikupoliitika. Asjaolu toimib Indrek Tarandi kasuks,
ent see pole tema mõtteavaldus. Lasterikka pere ema Mailis Reps on
astunud Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma liikmeks, kus tema
kogemusi ja sõnakust väga vajatakse. Oodatakse senisest sagedasemat
osavõttu rühma tööst. Riigikogu esimees Eiki Nestor peab
rahvastikukriisi Eestis vaid teadusprobleemiks ja ütleb, et tal on
ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada.
Õiguskantsler Allar Jõksile kinkisin viisteist aastat tagasi oma raamatu rahva tervisest ja nüüd tuleks seda veel lugeda.
Defitsiitne sündimus viimase kahekümne viie aasta jooksul näitab rahva
elujõu langust – pidevalt jääb puudu neljandik sünde. Tuleb luua
meetmete süsteem rahvastikutaaste tagamiseks ja meie Põhiseadus on heaks
aluseks rahvastikupoliitikale. Sellest kirjutasin oma äsja Riigikogus
esitletud raamatus „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“.
Pealkirja nelja mõistet on käsitletud nende ühtsuses ja vastastikuses
seotuses, mis kinnitavad asjaolu – kõik see, mis nõrgestab
perekonda/kodu, nõrgestab ka riiki. Ja raamat on saadaval soovijale.
Lõpuks tungiv palve igaühele teist Lennart Meri stiilis: palun
sõnastage sündimuse viimiseks taastetasandile kolm ettepanekut, mida
hakkate presidendiks saades ellu viima. Sellesarnase soovi esitas
Lennart Meri oma akadeemilisele nõukogule 1995.a. sügisel ja ootas
kohest vastust. Olin selle sündmuse tunnistajaks. Originaalis kõlas see
nii: „Ütelge mulle kolm, ei – kümme ettepanekut rahva tervise heaks,
mida saaks rakendada kohe ja ilma suuremate kuludeta“.
Teie ettepanekuid ootan kahe nädala pärast; Toompea Haridusseminari nimel Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, jaak.uibu@mail.ee
26. juunil 2016
Brexit Euroopas, Trump USA-s, SAPTK ja EKRE Eestis – üks
töövõit järgneb teisele ja vasturevolutsioonilised väed kasvavad üha
tugevamateks, võidavad üha enam lahinguid ning viimaks ka sõja,
rõõmustab kolumnist Martin Vaher.
Samal ajal, kui ma oma kodutalus jaanitule kumal arnotalilikult üle
põldude taamal kerkivate metsatukkade poole kiikasin, saunas hüva leili
võtsin ja end kargelt kosutava saunaõllega jahutasin, otsustasid britid
euroliidust lahkuda. Lisaks suurepärasele ilmale oli see teine põhjus,
miks tänavust jaanipäeva saab eriti kordaläinuks lugeda.
Kui ma oleksin rõõmusõnumist teada saades kohe arvuti taha tormanud
ja sotsiaalmeedias postitama kukkunud, oleksid mu postitused
tõenäoliselt ülevoolavast kahjurõõmust nõretanud: Back of the Net,
globalistid ja vasakliberaalid! Nüüd, mil uudis on aga juba omajagu vana
ning möödunud päevad on pakkunud võimalust mõningaseks
reflekteerimiseks, olen ma endiselt seda meelt, et Suurbritannia valijad
langetasid õige otsuse ning ma tunnen sellest jätkuvalt
südantsoojendavat kahjurõõmu (olgugi, et mõneti vaoshoitumal kujul), et
globalistide ja vasakliberaalide vastu sai skoori taaskord ühe olulise
punkti võrra suurendatud.
Aga samas on ennastunustavalt joviaalseks juubeldamiseks veel vara…
Pall on endiselt väljakul, mäng jätkub ning vastasseis on muutunud nüüd
korraga mitme kraadi võrra teravamaks. Jääb vaid üle loota, et mingil
hetkel tsiviliseeritud mängureegleid emotsioonide ülekeemise tõttu
lihtsalt kõrvale ei heideta ning publik üksteist huligaanide kombel
verejanuliselt mänguväljakule nüpeldama ei torma, sest iga selline
drastiline samm pingestab Euroopas valitsevat ärevat olukorda veelgi.
Juba prognoositakse meedias ennatlikult Suurbritannia lagunemist,
Londoni eraldumist Inglismaast, üleeuroopalist doominoefekti ja liidust
lahkumiste lainet ning isegi Texitit USAs. Saksa väljaanne Der Spiegel
astus aga veel sammu kaugemale ja deklareeris koguni Euroopa surma.
Selliste süngete prognooside põhjal võib tõesti mulje tekkida, nagu
elaksime lõpuaegadel.
Aga elame-näeme, mulle tundub, et Brexitiga kaasnev hüsteeria on
kaotajateleeri poolt suuresti kunstlikult ülespiitsutatud, mis on ka
ootuspärane, sest pahameelt, frustratsiooni, sügavat solvumist ja
haavade lakkumist on seal hetkel palju. Kui aga esimene šokk peagi
vaibub, siis selgub, et maapind ei avanenudki, taevas ei kukkunudki alla
ning kuuldused Euroopa surmast olid tugevalt liialdatud: Euroopa ei
paiskunud mitte täielikku kaosesse, vaid vastupidi, üle pika aja
võidutsesid taaskord kaine mõistus ja rahva tahe.
Nõustun siinkohal ka Brexiti lahkumiskampaania ühe peamise eestvedaja Boris Johnsoni
hinnanguga, et Euroopa Liit võis omal ajal olla küll üllas idee, kuid on
praeguseks oma aja selgelt ära elanud ning lisaksin veel omalt poolt,
et on muutunud vanuigi ka ohtlikult seniilseks, reaalsusest irdunuks,
peast sõgedaks, ideoloogiliselt ja moraalselt vastuvõetamatuks,
elujõulisi rahvusriike lagundavaks ja rahva vaba eneseväljendust
pärssivaks.
Sügaval sisimas on mul aga Euroopa Liidu lagunemisest isegi natukene
kahju… vähemalt lapselikult idealistlikul tasandil. Minu maailmapilt on
tugevalt eurotsentriline ning minu sümpaatia kuulub jäägitult Euroopale,
koos tema rikkaliku ajaloo-, usu-, kultuuri- ja kunstipärandiga. Mulle
meeldiks väga tugev ja ühtne Euroopa, kuid annan endale ka selgelt aru,
et praegune suuresti antikristlikele antiväärtustele rajatud hingetu
rahvusriike lagundav bürokraatlik monstrum ning vasakliberaalsete
globalistide soovunelm ja märg unenägu nimega Euroopa Liit ei kujuta
endast mitte tervet ja elujõulist Euroopa rahvaid ja riike koondavat
organismi, vaid Euroopas vohavat vähkkasvajat, mis tuleks võimalikult
kiiresti kirurgiliselt eemaldada ning kuulsusetult ajaloo prügikasti
heita.
Ühtset, tugevat, elujõulist ja väärikat Euroopa tsivilisatsiooni ei
ole võimalik rajada vesiliivale ega soomülkasse, vaid see tuleb rajada
tugevale, tõesele ja igavikulisele vundamendile, milleks on kristlus.
Kõik muu on pelgalt tühi töö ja vaimunärimine, mille tulemiks saab
ultimatiivselt olla vaid õhtumaade allakäigu kiirendamine. Mida varem
praegune pahaloomuline kasvaja lagundatakse, seda parem, sest alles
seejärel on võimalik luua uus Euroopa riikide ja rahvaste ühendus, mis
põhineb sootuks õilsamatel, tervemõistuslikematel ja elujõulisematel
loomuseadusega kooskõlas olevatel igavikulistel alustel, väärtustel ja
printsiipidel.
Minu nägemus Euroopa Liidust sarnaneks pigem unustuse hõlma vajunud
Püha Rooma keisririigile, mille keskmes oli Kirik kui ühiskonna moraalne
ja ideoloogiline alus, mis andis kontseptsiooni ka riiklusele – nagu
isa Einar Laigna väga tabavalt ütleb: “Roomakatoliku kiriku osa Euroopa
kujunemises oli kardinaalne. Kirik oligi ühiskond. See oli
kirikuühiskond.” Kuid see on juba omaette pikem teema, sest enne kui on
võimalik taastada Euroopa kristlik tsivilisatsioon, on vaja esmalt
lammutada Euroopa tõelisi väärtusi, hoiakuid, kultuuri, kollektiivset
teadvust ja mentaliteeti perverteeriv revolutsiooniline ja äraspidine
vabaduse, võrdsuse, vendluse mordorlik kants.
On ainult rõõm tõdeda, et see ülemaailmne herakleslik vägitöö, mis
meenutab enim Augeiase tallide puhastamist, on tõsiselt ja
entusiastlikult ette võetud ja edeneb jõudsalt. Brexit Euroopas, Trump
USA-s, SAPTK ja EKRE Eestis. Üks töövõit järgneb teisele ja
vasturevolutsioonilised väed kasvavad üha tugevamateks, võidavad üha
enam lahinguid ning viimaks ka sõja.
Juba see, et Brexitile järgnenud kriisiolukorras tulevad kokku vaid EL-i asutajamaad ja "europerifeeria" jäetakse silmagi pilgutamata arutelulaua tagant välja, räägib pehmelt öeldes väga murettekitavat keelt EL-i tsenraliseerimise tagamaadest ning peaks igas tõsises euroustavaski nõutust esile kutsuma. Ent ettepanekud, millega kriisikoosolekult väljutakse kuuluvad juba omaette klassi ning näitavad, et nomenklatuuril on vesi ahjus. Millal ometi eurooligarhia sellele lihtsale tõsiasjale pihta saab, et Brexit oli reaktsioon just taolistele tsentraliseerimispürgimustele ja et iga uus Prantsuse-Saksamaa poolt autoritaarselt edendatud "föderalisierung" on pahmakas värsket süütevedelikku Nexiti, Fixiti, Frexiti ja kõikvõimalike teiste exitite lõkesse?
Mulle on aga hakanud tunduma, et tegelikult nad ei saagi sellele pihta ning teatav reaalsustaju kaotanud nomenklatuur-inimese tüüp käitub igas süsteemis ja igal ajal peaaegu identselt. Igal juhul olukord sarnaneb päev päevalt üha rohkem augustiputši aegadele, kui Gorbatšovi perestroikat asus lõpetama Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee.
Raske meelehaigus levib üle Euroopa. Kas tõesti pole hullutohtritel enam tööd ja leiba vaja? Või on nad unustanud Hippokratese vande ja hakanud kingseppadeks, soss-seppadeks või hoopistükkis miskiteks bürokraatiamasina rahaliselt õlitatud asjapulkadeks?
Meelehaiguse nimi on sallivus - sallitakse kõike, mis on iidsetest aegadest peale olnud kogu inimkonnale vastuvõetamatu, kuriteona karistatav ja jälk. Sallitakse abielu omasooliste vahel, tatiste, munadeni ulatuva täitanud habemega vanameeste seksi seksist veel mitte midagi teadvate lastega, sallitakse seksi kitsede, kaamelite, eeslite ja teiste loomadega, mõned trukivad ennastunustavalt autosid ja muid kõlblikke avasid omavaid mehhanisme, täiesti pööraseks pöördunud naisetaolised olendid astuvad suguühtesse kõrghoonete, kõrgepingemastide ja teletornidega. Lapsi õpetatakse juba enne emarinnast võõrdumist seksilelusid kasutama ja suuga kondoomi dildo otsa toppima.
Lollakas olla on uhke ja hää, eriti siis, kui sul on olnud õnnetus sündida eestlasena. Sallivad vehivad oma vikerkaarekirjude sallidega pedeparaadidel, eurovisiooni lillaroosal klounaadil, loomakaitsjate kiunumiskoosolekutel ja roheliste ruigamisfestivalidel konnadele paremate hüppamistingimuste loomiseks. End igasugusest inimväärsest arvamusest eemalerahastatud arvamusliidrid targutavad päevast päeva nõretavalt nägusast neegriarmastusest, mis on kordades parem suvalist liiki ligimesearmastusest, sest ligimene pole see, kes on sünnist saadik sinuga kõrvuti elanud, vaid ligimesest ligimesem on parandamatu parasiit, kes on valitsuse tahtel paigutatud sinu raha eest sinu tuppa elama ja sind su naise kõrvalt voodist välja tõrjuma.
Salliv indiviid on täna inimese etalon, musternäidis eurobürokraatide kehtestatud diktaadi järgi konveiermeetodil toodetavast kasulikust idioodist, kes sallib absoluutselt kõike, mis on kahjulik tema kodumaale ja rahvale, kahjulik tervisele, mõistusele ja kogu seni veel mõistuse juures olevale inimkonna osale. Sallivuse sündroomi all loosungeid hõiskav biorobot on ideaalne ori, meie tuleviku pant ja valitsuse truu käsilane, sest tal puudub isiklik seisukoht ja ajutegevus, ta on vaid hästijuhitav tükk bioloogilist rämpsu, mille ainus väärtus on tema kütteväärtus.
Briti referendumi kaotajad st. Euroopa Liitu jääda soovijad tahavad nüüd kohe kordusreferendumit. "Postimehes" ilmus täiesti mõttetu artikkel, kus ELi jääda soovijad tahaksid korraldada kohe kordusreferendumi. Kusjuures nad ei toonud välja ühtegi rikkumist ja ei süüdistanud isegi halba vihmavalingutega ilma mis valitses Suurbritannias 23. juuni hommikul. Samuti väideti juba 24. juuni õhtul, et neil on selleks koos juba 1 000 000 allkirja, mis on muidugi selge vale. Kaotusvalu on nii suur-suur, et selle nimel isegi valetatakse.
ETV-s näidati ka filmilõiku, kus üks mees kes hääletas iseseisvuse poolt olevat sellest nüüd lausa šokis ja tahaks uuesti hääletada ning toetada ikka ELi jäämsit, tõeline idioot. Meid püüti nii veenda, et seda teeksid ka paljud teised algselt iseseisvust pooldanud. Vaevalt, et Briti juhid selle peale välja lähevad, ma arvan, et selliseks räpaseks mänguks peavad nad endast liiga palju lugu, kui kunagi väärika riigi esindajad. Üldse võiks korraldada uut referendumit samas küsimuses 5...10 aasta pärast ja mitte varem.
Imperiaalses moodustises Euroopa Liit on aga kordusreferendumid küllalt sagedased, eriti ELi puudutavates tähtsates küsimustes. Võetakse vaid lühike vaheaeg, ehk mõni kuu. Sellset piisab, et teha E. Liidu rahadega meeletu propagandakampaania ja siis minnakse uuele katsele. Kõigepealt meenub kordusreferendum Iirimaal Lissaboni lepingu küsimuses. Kordusrefeerendumeid on korraldatud ka Taanis, Prantsusmaal ja Hollandis...
Tegelikult on nende kordusreferendumitega mängimine vaid Euroopa Liidu tahte pealesurumine rahvastele, neid korraldatakse nii kaua kuni saadakse vajalik tulemus. Seepärast ongi referendumid ehk rahvaküsitlused ELi valitsejate ja kohalike osariikide asehaldurite poolt nii vihatud. Vaid nemad teavad mis on rahvastele hea! See on ülim ülbus.
Read more...
See film näitab,
kuidas varjuhoidvad võimurid ajupesu kaudu meelitavad meid vaimsesse
labürinti, et meid tegelikkusest eraldada.
Labürint
tekitab reaalsuse illusioone. Labürint
eksitab sisseastujaid ja takistab väljapääsu.
Film
annab illusioonide läbinägemiseks juhtlõnge. Nende
vihjete abil võib labürindist väljapääsuleida.
See on maailma esimene
kaemuslik tõsielufilm, mis tekitab seoseid kummastatud kujundite
kaudu. Esimest korda on suutnud sürrealistlik kujutlus ja realistlik
argielu teineteisele kunstilises vormis käe ulatada.
Omette saavutus on Vietnami
sõja stseen, millele uudne, assotsiatiivne (seostatud) lähenemine
avab olulised süvaaspektid.
See on mällusööbiv film ajupesu kõige
pöörasematest ilmingutest. Saab näha väga haruldasi
arhiivikaadreid Rootsist (sealsete punakaartlaste ettevalmistustest
kultuurirevolutsiooniks 1968), Kreekast (kommunistide märatsemisest
ja hämmastavast Stalini suunamuutusest), Rumeeniast (sealse
kommunismi riukalikkusest), Albaaniast (kommunistlikust võikusest),
Vietnamist (kuidas USA saboteeris sealset kommunismivastast
võitlust), Kambodžast
(prints Norodom
Sihanoukireetlikkusest koostöös
punakhmeeridega).
Dokumendid massoonide salajastest
sepitsustest, sealhulgas selle kohta, kuidas Eesti tähtsamatest
poliitikutest range salastatuse varjus said välismaise vabamüürlaste
suurlooži
liikmed.
Esitatakse visuaalseid dokumente suurimatest
pettustest, mida paljud endiselt usuvad.
Filmis tuntakse huvi: miks inimesed lasevad
end lollitada? Psühhiaater Ilmar Soomere üritab filmis leida
sellele vastust.
Enamik keeldub hiljem omaks võtmast, et neid
on hullutatud.
Need, kes on juba filmi eelnevalt näinud,
sealhulgas helilooja Fredrik Olsson, väidavad, et tegu on Jüri Lina
absoluutselt parima filmiga. See on erakordne dokumentaalfilm ka
globaalses ulatuses.
See mitmekihiline ja ülimalt emotsionaalne
teos jätab sügava mulje.
Kestus 113 minutit (1 tund ja 53 minutit).
Kohal on režissöör
Jüri Lina ja tema assistent Steve Ahlberg.
Suursündmus, nagu alati.
Ärge loobuge elamusest seda suursugust filmi
näha Suurel Ekraanil! Lisanduvad mitmekülgsed muusikaelamused.
Kolmapäeval, 10. augustil kell 18 Tallinna
kinos “Supernova” Narva
mnt.
27, ruum N406 .
Et
vältida kohast ilmajäämist, tasub
koht juba aegsasti broneerida.
Sissepääs 6 eurot.
Neljapäeval, 11. augustilkell 18 Pärnu kinos “Apollo”
Lai t 5.
Sissepääs 5 eurot.
Reedel, 12. augustil kell 18 esilinastus ka
Tartu kinos “Ekraan” Riia t 14.
Sissepääs 5 eurot.
Pühapäeval, 14. augustil kell 14 Rakvere kinos.
Piletid 4 eurot.
Esmaspäeval, 15. augustil kell 19 Märjamaa kinos Helk
Märjamaa rahvamaja hoones Sauna 2.
Piletid 4 eurot.
Teisipäeval, 16. augustil kell 18 Kuressaarekinos
Linnateater Tallinna tn 20.
Piletid 4 eurot
Kolmapäeval, 17. augustil kell 18 Haapsalu kinos Haapsalu
kultuurikeskuses Posti t 3
Ilusate naiste hästikavandatud teatraalsete mõrvadega püütakse päästa Euroopa Liitu ja eurot. 16. juunil 2016 mõrvatakse briti alamkoja liige Joanne Helen Cox – backbencher Bristallis, kust ta oli valitud briti alamkotta. 22. juunil oleks Joanne Cox saanud 42 aastaseks.
Fotol Joanne Cox
Miks teatraalne mõrv? Ohver lüüakse jalust maha ja mõrvar pussitab maaslamajat seitse korda ja tulistab veel kolm korda, samas hüüab: „Britain first, Britain first, Britain first!“ Niimoodi kirjutavad ajalehed. Muidugi on asjaolu, mida vaid vähesed teavad – kogu lugu muutub teatraalseks alles massimeedias. Koha peal ei kuulnud keegi mainitud karjumist, keegi ei ole näinud verist ja haavatud Joanne Cox-i. Kuriteopaigas pole sillutisel ainsatki vereplekki, kuule ega kuuliauke Vaene Joanne pidi olema vait kui lammas, sest keegi pole isegi kuulnud karjeid. Ta toimetati kriitilises seisus helikopteriga haiglasse. Milline ühiskonna hoolitsus! Aga, oh häda! Keegi ei näinud Bristallis sellel päeval helikopterit ega ka kuulnud. Kas mõrvar tabati kuriteopaigas? Ei! Mis siis on kindlalt teada? Politseisse helistati kell 12.53 – Bristallis, Market Street-il on „neljakümnendates aastates naine saanud raskelt viga ja on kriitilises seisus“. Meedia andmetel oli ohver teel Bristalli raamatukokku kahe mehe saatel ja peale selle oli veel üks „pealtnägija-kõrvalseisja“.
Kuriteo hetkel pidi tema juures olema vähemalt kolm täisealaist meest ja keegi suutnud neist, ega nad kolmekesi kokku, teda kaista. Tahaksin küsida: kas nad kõik olid poliitikud? Pärast õnnetu Joanne Cox-i lahkumist siit ilmast polnud kulunud päevagi vaid tunnid ja juba toimusid... matused – 17. juunil, mustades ülikondades poliitiline eliit, sügavas leinas, kõige nähes televiisoris. Laupäeval 18. juunil toimus kohus mõrvari vahistamiseks. Kas laupäev ei pidanud olema mitte puhkepäev? Kas esmaspäevani ei andnud oodata? Kuidas on võimalik kellegi süüdistusmaterjalid mõrvas kokku koguda vaid ainsa päevaga? See olevat olnud rekord briti kohtupraktikas. Põhjus selgub kohe. See on ju näitemäng, kus päriselt tapetakse. Mõrvar-näitleja pidi kohtusaalis hüüdma: „My name is death to traitors, freedom for Britain! Death to traitors, freedom for Britain!“ ja seda võimalikult aegsasti enne referendumit.
Kes oli siis mõrvar: 52 aastane Thomas Mair– muruniitja, endasse tõmbunud nohik, kes polnud selle õnnetu hetkeni näidanud üles mingit huvi ei poliitika ega Brexiti vastu, oli saanud psühhiaatrilist ravi? Politsei tabas ta tänu oma „valvsusele“, must rullnokk – baseball cap on verine. Kohe leitakse tema juurest mingi tulirelv, padrunid ja verine nuga..., nagu valmis pakitud näitemängu järgmiseks vaatuseks. Tal ei tulnud pähegi neid visata kasvõi esimesse ettejuhtuvasse prügikasti. Kohtus esitasid „tunnistajad“ veel tunnistusi: verest ja karjumisest.Täpselt sellest, mida kohapeal keegi ei näinud ega kuulnud. Ahjaa, mõrvar kandis hoopis valget rullnokka. Sellest me ei räägi – tegijal juhtub.
Üks asi on siiski eksimata kindel: Britannia Euroopa Liitu kuulumise vastastelt lasti selle massimeedia etendusega korralikult tuul välja. Poolehoid kuulumisele Euroopa Liitu tõusis 5- 8 %, mõnede vaatlejate hinnangul koguni 10% ja ületas esmakordselt lahkujate oma. Joanne Cox oli kirglik Euroopa Liitu kuulumise eeskõneleja. Nüüd oli sellest saanud tundeline võitlus headuse ja kurjuse, armastuse ja viha, arukuse ja kiivuse vahel. Millisel poolel seisab euroimpeerium – on ilmselt liigne küsimus? Huvitav oleks küsida, kui palju on nende ridade lugijaid, kes teavad, et kõik see on juba kord toimunud? Pärast pikka poliitilist karjääri sai Rootsi välisministriks 1998. aastal Anna Lindh. Kaunitar oli käilakujuks Rootsi europooldajate kampaanias kehtestamaks Rootsis krooni asemel euro.
Küsimuses toimus, erinevalt Eestist, rahvahääletus – samal päeval Eesti rahvahääletusega 14. septembril 2003. Kuigi Anna Lindh täitis oma osa edukalt ei tahtnud toetus eurorahale rootslaste hulgas kasvada ja ei jõudnudki kunagi plussi poolele. Kuigi põhjendused euro kasuks, nagu ikka, olid majanduslikud ja terve meedia näis seisat euro kehtestamise poolt. Sellest hoolimata ei-poole edumaa vahetult enne rahvahääletust hoopis kasvas (nagu Britannias). 10. septembri pärastlõunal 2003 läks Anna Lindh koos sõbrannaga Stockholmi kesklinna NK kaubamajja ostma uusi kehakatteid. Hea palk ja naisterahva asi, mis seal ikka, ainult siit algab küsimärkide meri. Miks jättis kaitsepolitsei välisministri ilma igasugusest kaitsest, kui ta oli lahkunud oma turvalistest ametiruumidest? Teisel korrusel pussitab teda äkitselt keegi tundmatu isik. Ja jälle! Kaubamaja turvakaamerad on just sellel korrusel ja sellel ajal juhuslikult väljalülitatud.
Ohvri vigastused ei olnud eluohtlikud ja ta oli kogu aeg teadvusel, kuid siiski millegipärast suri järgmise päeva
varahommikul.
Rahvahääletuseni jäi täpselt kolm täispäeva. Juba päev hiljem esitas pervode ja hälvikute partei „Rahvapartei-liberaalid“ esimees Lars Leijonborg TV-s Anna Lindhi kujutisega mälestusmünte – rootsi eurosid. Poolehoid eurole hääletajate hulgas sööstis üles kõrgusele, kus ta kunagi varem polnud olnud. Naiste hulgad tormasid euro poolt hääletama tundes end isiklikult haavatuna. Rootsi rahapaja Myntverket-i järgi kulub ühe mündi või näidismündi valmistamiseks umbes kuu: kujundamine, graveerimine, matriitsid ja valu. Vanad roomlased ütlesid sapienti sat, maakeeles – targale piisab. Vaene Anna Lindh ei suutnud päästa Rootsis eurot – ei elavana ega surnuna – koguni 55,9% hääletas euro vastu ja see oli õige otsus. Seda on möönnud isegi tolleaegsed europooldajad. Seeläbi saadud majandustõus on vedanud kaasa isegi Eesti majandust.
Kaks nädalat hiljem vahistatakse keegi 24 aastane Serbia juurtega Mijailo Mijailović, kes kannatas vaimsete häirete käes ja oli saanud ravi. Kohtusaalis ei lubatud tal terve protsessi ajal sõnagi lausuda. Kui saabus naljakas olukord, kus süüalune ise pidi ka midagi ütlema, kamandati ajakirjanikud saalist välja. Teda oli vallanud meeltesegadus ja vastupandamatu soov kellegile noaga susata. Siis ta suskaski esimesele ettejuhtuvale ja see oli juhuslikult välisminister. Ma tahaksin küsida, kas leidub üldse kedagi, kes sellist lugu suudab uskuda? Aga näe suudab – terve rahvas suudab, kui TV-s maha lugeda. Sellega lõpetaks, ühte vanaroomlaste ütlust sai juba eespool korratud.
Muideks Mijailo Mijailović kandis samuti teo toimepanemise ajal musta rullnokka, mis on väljapandud Rootsi politseimuuseumis kui „suursaavutus“. Kabala-sõpradele veel midagi: Joanne Cox mõrvati 16.6.2016 – 666.
Euroopa Liidust
lahkumist pooldanud Briti Iseseisvuspartei (UKIP) juht Nigel Farage
ütles pärast Euroopa Liidust lahkumise pooldajate võitu referendumil, et
EL “sureb”, kui Suurbritannia ühendusest lahkub.
Farage nimetas 23. juunit “uueks iseseisvuspäevaks”. “Ma julgen nüüd unistada, et koidik on
saabunud iseseisvale Ühendkuningriigile,” ütles Farage sotsiaalmeedia
vahendusel, kui lahkumise pooldajate leeri võit oli kindel. Veel mõned
tunnid varem oli ta võitjaks hinnanud ühenduse liikmeks jäämise
pooldajaid.
Farage lisas, et loodab, et
Suurbritannia lahkumine EL-ist murrab maha selle “läbikukkunud projekti”
ning viib “suveräänsete rahvusriikide” Euroopani, vahendas BNS Briti
rahvusringhäälingu BBC teadet. “Kaotame ära selle lipu, hümni,
Brüsseli ning kõik, mis on valesti läinud. Mingu 23. juuni meie ajaloos
kirja kui uus iseseisvuspäev,” rääkis Farage. “Me oleme võidelnud rahvusvaheliste
(korporatsioonide), suurpankade ja suure poliitika vastu,” lausus ta.
“Oleme võidelnud valede, korruptsiooni ja pettuse vastu.”
UKIP-i liider lisas, et kui esialgsed
ennustused on tõesed, siis on see võit “päris inimestele, tavalistele
inimestele, korralikele inimestele”.
Lõplike tulemuste põhjal pooldas
referendumil Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumist 51,9 protsenti
hääletanutest, EL-i jäämist aga 48,1 protsenti. Kui loetud olid hääled kõigis 382
ringkonnas, oli lahkumise poolt 17,4 miljonit inimest ning ühenduse
liikmeks jäämist toetas 16,1 miljonit inimest.
Published on Jun 19, 2016
Henn Põlluaas teeb kokkuvõtte rahvuskonservatiivide tegevusest Riigikogus kevadisel istungjärgul. Teda intervjueerib Urmas Espenberg.
Read more...
Eesti võimuparteide
esindajate reaktsioonid brittide otsusele lahkuda Euroopa Liidust
peegeldavad sama orjalikku hoiakut, mida mustanahaliste õiguste eest
võidelnud tuntud inimõiguslane nimetas “majaneegri sündroomiks”,
kirjutab Varro Vooglaid.
Eilsel ajaloolisel referendumil otsustasid britid öelda “EI” üha
agressiivsemate föderaliseerumisambitsioonidega Euroopa Liidule ning
võtta oma suveräänsuse tagasi, taastades seeläbi olulise osa rahvusliku
iseotsustamise õigusest ja võimalusest.
Brittide otsus on vallandanud tõelise meediatormi ühes kõikvõimalike
arvamusdiilerite reaktsioonidega. Selles arvamuste massiivis on mitmeid
tähelepanuväärseid aspekte, ent neist üks – meie kohalike globalistlike
lakeide kaeblik nutulaul – torkab eriliselt silma. Toon siinkohal esile
vaid mõned näited.
— Peaminister Taavi Rõivasesõnul valmistab brittide otsus pettumust, kuna Lääne ühtsus ja ühine tegutsemisvõime olevat Eestile eluliselt oluline.
— Sotside esimehe Jevgeni Ossinovskihinnangul on Ühendkuningriigi peaminister David Cameron
käitunud Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuse rahvahääletusele
panemisega vastutustundetult, praktiseerinud enesetapjalikku populismi,
lasknud vene ruletti mängides endalt aju välja ning haavanud seeläbi
Euroopa ajaloo edukaimat rahuprojekti.
— Endine Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallasütles
aga Ühendkuningriigi rahva enamuse otsust halvustades, et Euroopa
Liidust lahkumise pooldajad saavutasid võidu populistlikult
demokraatlikke mehhanisme rünnates ning röökides ja valetades.
— Europarlamendi saadiku Indrek Tarandisõnul “nakatab” brittide otsus ka teisi rahvaid ning puutumata ei pruugi sellest jääda ka Eesti. Tema kolleeg Euroopa Parlamendis, Urmas Paet, toonitas
aga, et Brexiti tulemus on hoiatuseks teistele riikidele selle kohta,
mis võib juhtuda, kui valitsused hakkavad liigselt rahva häälest
juhinduma.
—Riigikogu väliskomisjoni liige Marko Mihkelsonteatas
aga, et brittide otsus on “suur šokk”, mis “seab tõsise surve alla kogu
demokraatliku läänemaailma sisemise ühtsuse ning solidaarsuse” ning
kuulutab “lääne ühtse väärtusruumi murenemist”. Mihkelsoni hinnangul
olevat brittide otsus “vaba maailma piiril ning läänemaailma ühtsust
kõrgelt hindavale Eestile” halb uudis, kuna see kahjustavat meie
rahvuslikke huve ja julgeolekut.
— Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimees Kalle Pallingavaldas kahetsust öeldes, et brittide lahkumisega “on raske leppida”, kuna “tugev ja ühtne Euroopa Liit” jäävat nüüd nõrgemaks.
— Veel üks valitsuse liige, Jürgen Ligi, süüdistas
aga britte Euroopa väiksemaks tegemises, Lääne ühtsuse lõhkumises ja
rahvusliku suveräänsuse taastamise ambitsioonide vallandamises kogu
Euroopas.
Nagu näha, ei pööra ükski nimetatud arvajatest tähelepanu neile väga
tõsistele probleemidele, mis tingisid suurema osa brittide soovi Euroopa
Liidust välja astuda. Keegi neist ei püüa analüüsida, mis on ühendatud
Euroopa projektis läinud sedavõrd valesti, et üks liidu suurimaid
liikmesriike otsustas liidust sootuks lahkuda. Samuti ei püstita nad
küsimust sellest, mida tuleks Euroopa Liidu juures Euroopa ühtsuse
säilitamiseks tõsiselt muuta.
Seevastu läbistab justkui punase niidina kõiki neid seisukohti ja
iseloomustab nende esitajaid nägemus, mille kohaselt oleks kõige parem,
kui üha suurem osa Eesti ja teiste Euroopa riikide iseseisvusest kantaks
üle globalistlikele võimustruktuuridele. Keegi neist arvajatest ei usu,
et Eesti või mõni teine Euroopa (väike)riik võiks hakkama saada
tegelikult iseseisva, suveräänse riigina, mistõttu nad ka ei tööta selle
ideaali nimel.
Meie kohalikud majaneegrid
Vaadates ülaltoodud väljaütlemisi ning paljusi teisi kaeblikke ja
hädaldavaid seisukohaväljendusi, milles puudub vähimgi uhkus selle üle,
et üks rahvas on otsustanud selja sirgu ajada ja Euroopa Liidu ees
koogutamise lõpetada, meenus mulle 1960ndatel USA-s mustanahaliste
õiguste eest seisnud aktivisti Malcolm X’i 1963. aasta kõne
Michigani ülikoolis. Täpsemalt see, kuidas hiljem avalikul koosolekul
maha lastud inimõiguslane kirjeldas selles kuulsas kõnes “majaneegrite”
ja “põlluneegrite” erinevust.
Malcolm X’i näide tuleneb konkreetsest ajaloolisest ja ühiskondlikust
kontekstist, kuid tegelikult iseloomustab see mitte üht või teist tüüpi
neegreid, vaid fundamentaalselt erinevaid vaimseid hoiakuid, mis
avalduvad igal ajal ja igas ühiskonnas.
Seega lubagem siinkohal kõneleda Malcolm X’il endal:
“Niisiis on kahte tüüpi neegreid. Vana
tüüp ja uus tüüp. Enamik teist teab vana tüüpi. Kui te loete tema kohta
ajaloolistest allikatest, siis orjanduslikul ajal hüüti teda “Onu
Tomiks”. Tema oli majaneeger. Ent orjanduslikul ajal oli kaks erinevat
neegrit. Oli majaneeger ja oli põlluneeger.
Majaneeger elas tavaliselt oma isanda
lähedal. Ta riietus oma isanda moodi. Ta kandis oma isanda poolt kõrvale
heidetud rõivaid. Ta sõi oma isanda poolt lauale jäetud toitu. Ja ta
elas oma isanda majas, tavaliselt keldris või pööningul, kuid siiski oma
isandaga ühe katuse all.
Seega, millal iganes tuli majaneegril end
identifitseerida, tegi ta seda alati just sellisel moel, nagu
identifitseeris end tema isand. Kui tema isand ütles: “Meil on hea
toit,” vastas majaneeger: “Jah, meil on küllaga head toitu.” Kui tema
isand ütles: “Meil on siin kena elamine,” vastas majaneeger: “Jah, meil
on siin õige kena elamine.” Kui isand jäi haigeks, siis samastus
majaneeger end niivõrd oma peremehega, et ütles: “Mis lahti, isand, kas
me oleme haiged?” Isanda valu oli tema valu. Ja tal oli piinarikkam
taluda oma isanda haigust kui ise seda põdeda. Kui majas süttis
tulekahju, võitles majaneeger selle kustutamise eest innukamalt kui
majaisand ise.
Kuid põllul oli ka teine neeger.
Majaneeger kuulus vähemuse hulka, massid moodustusid aga
põlluneegritest. Nemad kujutasid endast enamust. Kui isand jäi haigeks,
palvetasid nad, et ta sureks. Kui tema maja süttis, palvetasid nad, et
tõuseks tuul ja lõõtsutaks leegid suuremaks.
Kui keegi tuli majaneegri juurde ja ütles
talle: “Tule, läheme oma teed,” vastas Onu Tom loomupäraselt: “Läheme
kuhu? Mida ma suudan ilma isandata teha? Kus ma elaksin? Kuidas ma
riided selga saaksin? Kes mind kaitseks?” Selline on majaneeger. Aga kui
keegi läks põlluneegri juurde ja ütles: “Tule, läheme oma teed,” siis
ta isegi ei küsinud, kuhu või kuidas. Ta vastas: “Jah, lähme juba.”
Sellega oli küsimus lõpetatud.”
Au ja väärikus või allaheitlik turvalisus?
Kas see pole mitte täpne kirjeldus meie riigis poliitilise võimu
juurde saanud inimeste vaimsest hoiakust? Nn majaneegris kehastub ka
meie rahva ajaloost tuntud orjalik hoiak (“kubjas, kilter, aidamees, need on põrgus kõige ees”),
mis tegelikult ei tahagi vabadust ja iseseisvust, vaid pelgab ja
võõristab seda. Tegu on argpüksliku hoiakuga, mille kandjad mitte ainult
ei taha ega julge saada ise vabaks, vaid ka aktiivselt põlgavad või on
koguni valmis represseerima neid, kes seda sooviks, kartes, et status quo kõigutamisega võib ohtu sattuda ka nende positsioon, mis on küll ebaväärikas ja alandav, aga vähemalt turvaline.
Nii indiviidi kui
rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt ja vabalt, taludes
ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja orjalikult,
taludes alandust ja häbi.
Sellisena on meie parteiline “eliit” pigem võõrvõimude esindajaks oma
rahva ees kui rahva esindajaks võõrvõimude ees – just nagu majaneeger
oli isanda esindajaks põlluneegrite ees, mitte põlluneegrite esindajaks
majaisanda ees.
Hea on teada, et mitmetes Euroopa riikides leidub riigimehi, kes
lähtuvad oma tegevuses au ja väärikuse ning tõelise vabaduse ja riikliku
iseseisvuse ideaalidest. Annaks Jumal, et sellised riigimehed kasvaksid
suuremaks ja pääseks võimu juurde ka Eestis.
Tõsi, au, väärikus, vabadus ja iseseisvus ei ole ideaalid, mida saaks
mugavuse, stabiilsuse ja turvalisusega sujuvalt ühitada. Aga nii
indiviidi kui ka rahvana on mõõtmatult parem elada auliselt, väärikalt
ja vabalt, taludes ebakindlust ja raskusi, kui turvaliselt, mugavalt ja
orjalikult, taludes alandust ja häbi.
EKRE
noorteliikumine Sinine Äratus avaldab heameelt Suurbritannia lahkumise
puhul rahvusvastase ideoloogia valitsetavast Euroopa Liidust.
Referendumitulemus on suur võit rahvuslikele ja iseseisvusmeelsetele
jõududele kogu Euroopas. See on ka märk Suurbritannia
rahvusidentiteetide taasärkamisest, mis annab lootust väljastpoolt
Euroopat Briti saartele jõudva immigratsioonilaine peatamiseks ja
illegaalide repatrieerimiseks, seisab Sinise Äratuse pressiteates.
“Siiralt rõõmustav, et nii suur osa
Suurbritannia inimestest hindab iseolemist ja suveräniteeti
rahanumbritest kõrgemalt,” sõnas Sinise Äratuse juhatusse kuuluv Triin
Kuusk. “Sellega on Euroopa Liidu esimene selgroolüli murtud ja meil jääb
vaid võtta eeskuju brittide julgusest, otsustavusest ja oma rahva
arvamuse austamisest.”
2014. aastal napilt kaotusega lõppenud
Šotimaa iseseisvusreferendum, Donald Trumpi presidendikampaania USAs ja
võit eilsel rahvahääletusel on kõik valusad löögid läänemaailmas
valitseva globalistliku süsteemi pihta, leiab Sinine Äratus. Šotimaa
iseseisvusreferendum tunnistas, et sel vasakliberaalsel süsteemil on
raske tulemust saavutada ilma otsese manipuleerimise ja negatiivse
meediakampaaniata. Brittide seekordne võit oma rahvuslike huvide eest
seismisel on eeskujuks kogu Euroopale.
Sinine Äratus rõõmustab, et
Suurbritannial on nüüd võimalik Brüsseli bürokraatide asemel pöörata
nägu uuesti oma järglaste poole Rahvaste Ühenduses. Kuid see ei tohiks
tähendada lõppu saareriigi suhetele Euroopaga. Vastupidi, Sinine Äratus
on veendunud, et end euroliidu diktaadist lahti rebinud ja oma
rahvusidentiteedi taasavastanud rahvad peavad tegema senisest palju
tihedamat koostööd Euroopa piiride kaitsel ja multikulturalistlikust
ideoloogiast vaba maailmajao ülesehitamisel.
“Me peaks kõik õnnitlema Britannia
rahvast taasleitud iseseisvuse puhul, mida nad saavad edaspidi
iseseisvuspäevaga tähistada. Nüüd on ka neil esimest korda ajaloos
selline tähtpäev kalendris,” ütles Sinise Äratuse juhatuse liige Kert
Urmas Raudvere.
Allikas: http://uueduudised.ee/sinine-aratus-onnitleb-britte-iseseisvuspaeva-puhul/ ____________ Kummaline on siiski see, et šotlased näivad leppima vaid pseodoiseseivusega ja soovivad jääda ELi! Seda näitas kujukalt hääletus referendumil. Ju nad ei ole veel tundnud tõelist immigrantide survet, mis on tabanud eelkõige lõunapoolseid Briti maakondi. M.I. Read more...
Briti iseseisvuse pooldajad võitsid referendumil 52 %-ga. See on võit ka meile ja näitab, et rahvad ei lepi ELi rahvaste vaenuliku moraalitu ja bürokraatliku poliitikaga.
Jaak Madison kirjutas FBi: "Ja britid tegid selle ära! Nagu ma just hetk tagasi The Wall Street Journali ajakirjaniku küsimusele vastasin uute referendumite võimalikkuse kohta teistest riikides: "Kui Euroopa Liit ei muuda oma suunda ja jätkab oma föderalistlikku teed, on referendumid paratamatuseks ka mujal. Viimaste päevade surve brittidele hääletamaks liitu jäämise poolt vaid tegi asja hullemaks, sest ükski rahvas ja rahvus ei taha enda rõhumist ning kui EL-i juhtliidrid sellest aru ei soovi saada, pole ka Euroopa Liidul tulevikku."
Tulemused:
Kuna referemdum oli mitte siduv, siis tuleb see veel ka Suurbritannia parlamendis kinnitada. Kuna 2 aastat tagasi valitud parlament on küll tugevalt Euroopa Liidu meelne, vaevalt, et nad seal julgevad otsest rahva tahet hakata eirama.
Tõenäoliselt tuleks nüüd korraldada ka uued valimised, aga kui seda ei tehta, siis peab Cameron vastavalt antud lubadustele juhtima läbirääkimistel Euroopa Liiduga bittide väljaviimist liidust. Läbirääkimistest on kirjutatud veidi ka SIIN.
Kui Euroopa Liit neid tulemusi kuulda ei võta ja jääb edasi oma moraalitu ja rahvaste tahet eirava kursi juurde - arvata on, et eurobürokraadid seda ka teevad - siis laguneb see liit veelgi varem kui oli arvata.
Palju õnne!
P.S. Euroopa Liit soovib solkida veel kõik osariikide riigilipud:
Eestis läbiviidud üks mitteametlik küsitlus näitab, et ka eestlased pooldavad E. Liidust lahkumist: