Rahvuslane: veebruar 2017

teisipäev, 28. veebruar 2017

Nõmme TV: Eesti Rahvusringhäälingus juhtus tõsine tööõnnetus

Eesti Rahvusringhäälingus juhtus tõsine tööõnnetus, eetrisse lasti vihakõne Rootsi immigrantide suhtes. Telefoniintervjuu andnud Anu Kaupmees kirjeldas värvikalt kui "ilus" on multikultuurne Rootsi, kus ei möödu pea päevagi kuritööta mõne sisserännanu poolt. Aga eks kuulake ise kui ilus on elu Rootsis, mida teatud Eesti poliitikud ja ametnikud siiagi usinasti importida tahavad. Kas sina tahad sellist Eestit?

"Räägime asjast" 26.02.2017

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-26022017/

Vaktsineerida!?! - Sest Sina Otsustad...

Avaldatud 11. oktoober 2015

Vaktsineerimise näol pole kindlasti tegemist lihtsa teemaga, mis on vaid must ja valge. Hoolimata sellest kuuleme siiski peamiselt vaktsiinide kasulikusest ja ohutusest. Kuid leidub ka väga palju neid, kes vaktsiinide tõhususe küsimärgi alla seavad. Kummal poolel on õigus või on tõde hoopis kusagil vahepeal? Kuna otsuse pead langetama Sina, siis ei jookse ükski infokild mööda külge maha ja on kindlasti abiks õige otsuse langetamisel.
Filmis “Vaktsineerida!?!” uurime oma ala asjatundjatelt, kuidas vaktsiinid töötavad, kui efektiivsed need on ning millised riskid vaktsineerimisega kaasnevad. Vaatame, milliseid lisaaineid vaktsiinides leidub ning millist mõju avaldavad need inimese organismile. Räägime vaktsiiniuuringute rahastamisest ja skeemidest. Kuuleme lugu sellest kuidas on üle elada tõsine vaktsiinikahjustus ning milline on elu peale seda. Uurime kuidas haigusi ennetada ja vältida, millised on alternatiivid vaktsineerimisele ning ka seda, et kui oled siiski otsustanud vaktsineerida, siis kuidas on seda kõige mõistlikum ja ohutum teha. Sest Sina otsustad…

Filmi autor: Peeter Proos
www.vanglaplaneet.ee/vaktsineerida

esmaspäev, 27. veebruar 2017

MATTI ILVES: EKRE SOOVIB SAADA PARKETIKÕLBULIKUKS ERAKONNAKS?

Jaa, nüüd on täiesti selge, et Eesti Konservatiivne Erakond soovib saada nn. parketikõlblikus parteiks ja tahab tasapisi võtta koha sisse kartellierakondade võrdväärse partnerina. Kahju, kahju!

Kui aasta tagasi loobusid ekrelased uhkelt presidendi vastuvõtust, ERR.ee kirjutas möödunud aastal: "Ilves on presidendi institutsiooni mainet tõsiselt kahjustanud ning näidanud üles lugupidamatust Eesti rahva vastu. Täname Ilvest lahke kutse eest, aga vastame kutsele omalt poolt sellega, et väldime piinlikku momenti, kus peame teineteisele võltsnaeratuse saatel "tere" ütlema. Oleme lootusrikkad, et sügisel saab Eesti rahvas endale väärikama ning Eesti rahvast mitte lõhestava, vaid ühendava presidendi," lisas ta [Martin Helme]. Siis nüüd on asjad täiesti muutunud, ekrelased olid kohal vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul. Tõsi, Mart Helme pidas kõne tõrvikurongkäigul.

Foto: Karin Kaljuläte
Presidendi vastuvõtt: külalised fotoseina juures,
Riigikogu liige Martin Helme ja proua Eva Helme

Nüüd aga sobis neile sisuliselt ELi poolt saadetud ja määratud president Kaljulaid, kes enda aastapäevakõnes ei maininud kordagi eestlasi, kuid rääkis mitmetest kogukondadest. Kusjuures põhirahvust eestlasi nimetada üheks siis elavaks kogukonnaks (seda on tehtud varemgi) ei sobi kohe kuidagi ja on alatu, rääkides peremeesrahvusest.
Ausalt üteldes, rääkis ta siiski ka eesti keele kaitseks ja arvas, et seda ei saa teha käskude ja keeldudega, mis on vale 1. riigikeelega maal. Aga imelik on tõesti, et sellest tuleb rääkida veel veerand sajandit peale taasiseseisvuse saavutamist , see teema peaks olma ammu-ammu unustatud. Aga mida on teinud siis keele kaitseks siiani presidendid, valitsused ja poliitikud? Sisuliselt mitte midagi tõhusat, vaid mitmed järeleandmised vene keelele.

Oli juba ammu selge, et EKRE on seisukohta muutnud, sest ekrelased olid pettunud, et ei saanud kutset president Ilvese vstuvõtule taasiseseisvumispäeva puhul Kadrioru roosiaias. Selles "süüdi" olid nad muidugi ise, kuna ei reageerinud eelmisele presidendi kutsele ja pidasid ise vastuvõtu-peo vabariigi aastapäeva puhul Pärnus, mis oli igati õige käitumine rahvusliku erakonna poolt.

Paistab, et EKRE ühiste jõududega murtakse maha ja nad kujundatakse tavaliseks Eesti erakonnaks. Jah, nii on kindlasti neil kergem ja võib-olla võetakse ka kunagi valitsusse, kui nad veelgi veidi taltuvad.
Loobutud on ilmselt julgest eesmägist saada järgmistel Riigikogu valimistel 51 kohta. Kurb, kui heidetakse kõrvale julged eesmärgid, kusjuures rahvusvahelised olud on konservatiividele eriti soodsad. Sellise kõhkluse korral nad kindlasti seda ei saavutatagi, sest ka rahvas kaotab siis erakonda usu.

Hästi mäletame veel hiljuti EKRE liikmete julget tegutsemist ja valitsuspoliitikutele ebamugavate küsimuste esitamist Riigikogus. Aga nüüd muututakse järjest leebemaks kartellipoliitikute vastu, ikkagi kolleegid, mis sest, et enamus neist on rahvareeturid ja see on tüüpiline, tavalise opositsioonierakonna käitumine.
Üks minu sõber, Veiko Rämmel ennustas konservatiividele just sellist tulevikku, kuid ma ei uskunud teda. Arvasin, et rahvuslased enda põhimõtteid kunagi ei reeda. Kahjuks vist eksisin. Aga muud reaalset jõudu, mida rahvuslased praegu toetada saaks meil ka ei ole.

Martin Vaher: Dildo kaelaehtena

Vabadussõjas andsid vaprad ja aatelised mehed oma elud seda noort riiki kaitstes ning naised ja lapsed pidid taluma kirjeldamatuid kannatusi ja sügavat leina.

Wabariigi 99. sünnipäeval kannab keegi viiekümnehallivarjundiline naisterahvas presidendi vastuvõtul rinnus ilutseva riikliku teenetemärgi kõrval dildot kaelaehtena, samal ajal kui tema selja taha peitu pugenud "mees" totaka irve oma palgele on mananud. Tore näha, et kõik need kannatused polnud asjata... sest mis oleks üllam kui langeda tulevaste põlvede õiguse eest kanda oma isade maal ja vabas riigis riigipea pidulikul aastapäeva vastuvõtul sekslelu ehtena.

Igati pidulik ja väärikas. Palju õnne meile kõigile.

Allikas: Facebook

Valdur Mikita: see, mis kunagi oli Eesti riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks

Kirjanik, semiootik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita. Foto: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Kirjanik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita kirjutab Postimehes, et viimastel aastatel on eesti ühiskonnas midagi olulist tõsiselt katki läinud ning seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda, mis pole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika propaganda.

Paljudele inimestele südamesse läinud pikas artiklis püüab Mikita sõnadesse panna probleemi, mida suur osa eestlastest oma südames tunnevad, ent ei oska verbaliseerida – probleemi, mille osaks on nii Eesti metsade hävitamine, manipulatsioonidega Rail Balticu hiigelprojekti läbisurumine ning lõpp-astmes Eesti kultuuri hääbumine ja ühiskonna lagunemine.

Mikita sõnul pani valitsus oma propagandamasina enneolematutel pööretel tööle seoses Iraagi sõja arutu propageerimisega, mis lõi Eestis riigivõimu ja rahva vahele ränga ja tänaseni taastumata mõra. Sellest ajast saati kipub iga erimeelsus riigi ja rahva vahel kergesti paisuma suuremõõtmeliseks kriisiks, kus riik demoniseerib rahvast ja rahvas omakorda riiki ning seda üleüldist poriloopimist tuuakse lahendama PR-firmad, kes teevad oma soperdistega asja veel hullemaks.

Tuntud kirjaniku hinnangul on Eestis tekkinud kurioosne, kafkalik olukord, sest me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu:
“Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks.”

Mikita sõnul ei ole keegi lõplikult lahti kiskunud seda umbsõlme, miks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel on inimeste hinges tänutunne segamini ränga pettumusega: “Raev, mille keskpunktis on armastus – see on nagu pikalt vindunud peretüli. Hämarolekus eestlane on nagu viitsütikuga pomm: ta võib ära kannatada kümme, kakskümmend aastat, kuid siis murdub temas miski. Ma ei oska seda hästi sõnadesse panna, aga ühiskonda on tekkinud mingi halb ja imelik lõhn.”

Mikita arvates oleme me oma riigiga jõudnud üpris halba seisu, kus katla pealispinnalt on veel võimalik riisuda rammusat leent, ent paja põhjakiht on juba rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on kirjaniku hinnangul toimunud läänemeresoome inimese arvelt, sest tema mets laastatud ja hing rüüstatud. Seetõttu arvab ta, et paljud inimesed on frustreerunud, kuna valitsused üha vahetuvad, kuid midagi ei muutu ja riik üha kaugeneb inimesest, tegeledes nipet-näpet asjadega, ümberjagamisega ja nõnda läänemeresoome maailmale sünge nekroloogi kirjutamisega.
Artiklit saab täismahus lugeda siit.

Allikas: http://objektiiv.ee/valdur-mikita-see-mis-kunagi-oli-eesti-riik-on-paksude-kardinate-varjus-muteerunud-tulgastavaks-koloniaa/

pühapäev, 26. veebruar 2017

Uudiseid Rootsist

Rootsis süttis eile öösel jälle üks pagulaskeskus ja kahtlustatakse ikka kuritegelikku süütamist. Aga kas see on alati nii, seda vaadake alljärgnevalt pildilt:

Pühapäevased pildid

Vaade Vilniusest Königsbergile.

Vene poliitiku mõttemaailma näide: rašismi naabruspoliitika reaalsuses e. reaalpoliitika.
Täna ma teen naabrile kingituse. Kuu aja pärast aga löön ma naabri akna sisse ja võtan kingituse tagasi. See on õige ja õiglane.
Aga teisel naabril on ilus porgandiaed. Mulle meeldib see ja ma kuulutan selle aia enda omaks. Kui naaber vastu hakkab, löön hambad sisse!

Juba kümmekond päeva on Leedu meedia keskpunktis rahvusvaheliste küsimuste/arutelude foorum "Maailm 2017. aastal. Vilniuse vaatepunkt“

Arutelude plaane tutvustavalt kõlas juba 20. jaanuaril info selle kohta, et Leedu parlamentäärid võtavad sellel foorumil vaatluse alla taas venemaa poolt hõivatud Ida-Preisimaa ja Köngsbergi/Kaliningradi küsimuse.

Königsbergi/Kaliningradi õhus rippuv legaalsus kütab kirgi

Teatavasti hõivas venemaa II maailmasõja lõpus endale Ida-Preisimaast jupi koos iidse Preisi kuningate kantsi - Königsbergi linnaga. Reaalpoliitikat järgivana inkorporeeris venemaa selle maatüki sõjasaagina enda külge kuid juriidiliselt pole seda Preisimaa ühendamist venemaaga korrektselt toimunud ega ka vormistatud. Seetõttu aeg-ajalt kerkib üles küsimus sellest, kas venemaa peaks ebaseaduslikult enda käes hoitava Preisimaa tagastama ... kuid kellele? Kuivõrd maatüki hõivamine toimus segastel aegadel ja Preisimaa kui riik on lakanud olemast, siis erinevaid õiguslikke valemeid pidi võiksid Preisimaale pretendeerida peaaegu kõik naabrid peale venemaa - Saksamaa, Poola, Leedu ja loomulikult preisimaalased, kes aga venelaste poolt suuremalt jaolt 1945 - 1950 kodumaalt küüditati ja/või tapeti (analoogselt krimmitatarlastega).

Samas on venemaa küünte ja hammastega igast oma valdusest kinni hoidmas nagu ta ka teistest okupeeritud ja hõivatud aladest kinni hoiab, olgu need siis venemaa idaserval asuvad Kuriili saared, lääneservas asuv Eestile kuuluv Ingerimaa ja Petserimaa või siis edelas asuv äsja hõivatud Krimmi poolsaar. Igavihje õiglusele või rahvusvahelisele õigusele ajab vene rašistliku režiimi juhtidel harja punaseks ning tekitab vene meedias ebatervet hüsteeriat.

Maailm 2017. Vaade Vilniusest ja Königsberg

27. jaanuari debatil sõnastas Leedu Seimi deputaat Linas Balsys venemaa diktatuurirežiimi jaoks väga valusa konstateeringu – Kaliningradi aeg on lõppenud.

Tema vihje oli selles, et venemaa ebaseaduslikule ülemvõimule Ida-Preisimaal tuleb lõpp teha ning iidne kuningate kants Königsbergi näol Euroopale tagastada.

„Krimmi anneksioon on tõestanud, et peale sõjajärgne kord Euroopas on lõpule jõudmas. Seda seepärast, et venemaa on rikkunud olulist reeglit – piiride sõjajõuga muutmise lubamatust“ sõnas saadik.

Ta rõhutas oma veendumust, et venemaa on kaotanud õiguse Ida-Preisimaa haldamiseks.

Venekeelse BALTNEWS.lt viitas siinjuures Balsyse „improvisatsioonile“ minevikuteemadel: „Kaliningradi pole ei Potsdami ega ka Helsingi konverentsiga antud Venemaale igavesse kasutusse … . … Oli öeldud, et: „… anname NSVL-i administreerimise alla kuni Euroopas on alla kirjutatud lõplik rahuleping.“

„Juhul kui me räägime Krimmist, siis on selge, et keegi [lääneriikidest - BHR] ei saada sinna oma vägesid, et Krimmi tagasi venemaa käest võtta. Kuid venemaa peab Krimmi eest maksma. Ei saa lubada XXI sajandil olukorda, kus hõivab teisele kuuluva territooriumi ja ütleb lihtsalt – kunagi oli see meie ja nüüd on ka meie. Mõelge vaid sellele, mis juhtuks kui näiteks sakslased poolakatelt oma põliseid alasid“ ütles Balsys.

Analoogiat kasutades ja repliigi korras võiks siin märkida, et ka üks EKRE juhtivpoliitikutest P. Puustusmaa on mõned korrad meedias kostnud, et vähim, mida saab venemaa teha seoses Eestilt hõivatud aladega on hõivatud alade eest õiglase hinna tasumine, kui muidugi eesti rahvas nõustub Petserimaa ja Eesti Ingerimaa müügiga Venemaale.

Suundudes aga tagasi Ida-Preisimaa küsimuse juurde, siis käesolevaga käsitleval konverentsil päevakorda tõstetud küsimus on loomulikult turri ajanud sõjaka Moskva režiimi.

Diktatuurile kuulekas meedia on vihast purisemas ja näitab välja oma ülimat põlgust nende suunas, kes julgevad kahelda venemaa territoriaalses terviklikkuses, kuigi see terviklikkus on pidevas muutumises venemaa sõjaka päevapoliitika tõttu.

Vene meedia (Lenta.ru, RIA Novosti jt.) edastas vastukaaluna vene Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste asjade komitee juhi esimese asetäitja Vladimir Džabarovi vastuse Leedu poliitikutele.

Sarkasmist pungil kommentaaris käskis ta leedukatel kõigepealt tagastada venemaale Vilnius ja selle ümbrus, mille nad nõukogude võimult said. Ta meenutas leedukatele, et Vilnius kuulus 1917. aastal Vene impeeriumi koosseisu ja 1920-1939 Poola riigile. Peale teist maailmasõda sai selle piirkonna endale NSVL, kes omakorda andis selle Leedu NSV-le.

Rääkides aga Kaliningradist, tuleb see unustada täiel määral, sest see kuulub Venemaale ja aluseks on II maailmasõja tulemused.

On pisut arusaamatu, mida vene poliitikud küll oma ütlustega mõtlesid, sest juriidiliselt oli tegemist täieliku profaansusega.

Kui nad tahtsid ähelda, et nagu Krimm, mis anti Ukrainale ja võeti nüüd sõjajõuga venemaa rüppe tagasi, et nad teevad seda vajadusel ka Vilniusega?

Üks on hoopis selgem – venemaa tuleb tõesti tükeldada väiksemateks iseseisvateks osadeks (riigikesteks), sest muidu ta kurjusest jagu ei saa.

Ja ka teine asi on selge - venemaa ilma Ida-Preisimaata ohustaks oluliselt vähem maailmarahu püsimist.

BHR

Allikas: http://bhruzzland.balanss.ee/naabrid/sapp/1640-vaade-vilniusest-koenigsbergile

Mart Helme kõne Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval

Avaldatud 25. veebruar 2017
Toome teieni Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval Mart Helme poolt tõrvikurongkäigu eel peetud kõne.

laupäev, 25. veebruar 2017

Nõmme TV: Koristage oma nõmedad pärjad siit ära

Mina olen President! Kes teie sellised olete? Te olete saast, koristage oma nõmedad pärjad siit ära, enne mind saast oma jalga siia ei tõsta ja oma kõntspärgi ei pane! Tõeline Nõukogude Naine on siinkandis presidendiks saanud..

Suurendamiseks kliki pildil

Konservatiivne Rahvaerakond: korduvalt valetanud minister ei sobi ametisse!

Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna fraktsiooni hinnangul võiks haridusminister Mailis Reps tõsiselt kaaluda ametist tagasiastumist, sest on avalikkusele valetamisega korduvalt vahele jäänud.

„Kõigepealt valetas Reps, et pole Vene propagandakanal Sputnikule intervjuud andnud. Seejärel selgus, et Reps räägib eesti ja vene inimestele vastandlikku juttu. Seega valetab ta kas eestlastele, kui lubab tugevdada eesti keele õpet, või venelastele, kui lubab keelenõudeid lõdvendada,“ ütles Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme.

„Kinnitades Kremli-meelsele meediale, et ta seisab venekeelse hariduse eest, on minister valetanud ka Riigikogule, sest alles äsja kinnitas ta parlamendi ees kõneledes, et vene keele laiendamise pärast eesti koolides pole põhjust muretseda. Sputniku intervjuus aga lubab Reps vene valijale vastupidist.

Peaminister Jüri Ratas lubas meile uut poliitilist kultuuri. Korduvate valedega vahele jäänud minister peaks mõistma oma positsiooni võimatust, võtma poliitilise vastutuse ning ameti maha panema.“

UU
Foto: Reps andmas intervjuud Sputniku ajakirjanikule (kuvatõmmis)

Allikas: http://uueduudised.ee/poliitika/konservatiivne-rahvaerakond-korduvalt-valetanud-minister-ei-sobi-ametisse/

Nõmme TV: Tõrvikurongkäik 2017

Mõned kaadrid tänaselt [eilselt] tõrvikurongkäigult, kus esialgsetel andmetel osales üle 3500 inimese. Peatselt toome teieni ka pikema ülevaate! Head vaatamist ja julget jagamist.

reede, 24. veebruar 2017

Eesti Vabariigi 99. aastapäev

Üleskutse: Tule tõrvikurongkäigule!

neljapäev, 23. veebruar 2017

ELLUJÄÄMISERAKOND: Tulge 24. Veeb. kl 15.oo Tammsaare parki.

Meie ülesanne siin maailmas on eesti rahva säilitamine ja me tuleme selleks, et muuta seadusandlust nii, et rahvas saab võimule. Ja kui rahvas valitseb riiki, siis kustutame erakondade tuled selles mõttes, et erakonnad ei saa enam kunagi nimekirjade alusel Riigikogusse trügida, mis omakorda tähendab, et lõppeb erakondade tagatubade poliitika.

Nõuame RAHVAHÄÄLETUSE algatamise õigust rahvale!
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Võimuerakonnad on loonud seadusandluse, mille kaudu kindlustavad enda võimulolekut.
Rahvahääletuse algatamise õigus on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 128 kohaselt;
1) Riigikogu liikmel,
2) Riigikogu fraktsioonil,
3) Riigikogu komisjonil.

Seda peavad teadma kõik, et ka Eestimaa rahvaesindajatele antud õigus algatada rahvahääletus jääbki ainult õiguseks, sest kehtib Rahvahääletuse seadus;
§ 8. Rahvahääletuse ärajäämine
(1) Rahvahääletust ei toimu, kui:

1) Riigikohus tühistab Riigikogu otsuse seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise kohta;

Vt.Facebook; Ellujäämisliikumine

MATTI ILVES: OHTLIKUD SUUNDUMUSED

Delfi avaldas artikli pealkirjaga "Justiitsminister: ohtlikel isikutel tuleb tõkestada pääs riigivõimu juurde", seda saate lugeda SIIN.
Seal öeldi, et "Justiitsministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, millega pannakse selgelt paika avaliku võimu ülesandeid täitvate inimeste tausta kontrollimise kord.
Justiitsminister Urmas Reinsalu märkis, et taustakontrolli eesmärk on tagada avalikku võimu täitvate inimeste usaldusväärsus, et selliseid ülesandeid täidetakse kindlalt, õiguspäraselt ja otstarbekalt. „Taustakontroll võimaldab ennetada ja varajases faasis avastada korruptsiooni või ka mõnda muud ameti kuritarvituse riski," selgitas minister."

See on ilmselt eriti ohtlik eelnõu ja korruptsioonga ei ole sellel kõige vähemat seost. Tegelikult on see vaid isikute suu sulgemiseks väljamõeldud seaduseelnõu. Ja sarnaneb pisut respubikaanide tahtele mõõdikuid kehtestada, Reinsalu on ka ju sealt erakonnast pärit.
Eriti hea näide oli Priit Dievese juhtum, sellest lugege SIIT. Nõnda püütakse juba eos lämmatada suuremaid skandaale ja selekteerida eelnevalt välja truud ELi pooldavad ametnikud, kes alluksid ka Euroopas viljeldavale moraalitule liberaaldemokraatiale ilma mokakobinata.
Jah, ega nüüd riigiametitesse ei ole asja enam normaalsete konservatiivsete väärtushinnangutega (mitte segamini ajada kurikuulsate "euroopalike väärtustega") töötjatele.

Selle seaduse tagajärjel võtab ühiskonnas aset veelgi suurem hirm oma arvamuse avaldamisel ja olemegi jõudnud tagasi nõukogude aega, kus enda mõtteid riigis valitsevast režiimist võis jagada vaid kõige lähemate sõpradega.
Niipalju on praegu kergem, et riskitakse ainult töökoha kaotusega või mittesaamisega, aga mitte veel vangistusega sunntöölaagris või oma eluga.

2017.02.21 - Otse kümnesse

Link: http://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/arutelu/otse-kumnesse/12415-2017-02-21-otse-kumnesse

Juhtkiri: ühine meil olgu püüe ühes vennaarmuga

Vabariigi aastapäeva eel tuletab Objektiivi toimetus meelde, et rahvas saab olla ühtne vaid siis, kui ta on rajatud ühiselt jagatud tõe ja vooruse vundamendile.

Käes on isamaaliste kõnede kõrghetk. Üles seatakse poodiumid. Nende ette kogunevad suured ja väikesed, rikkad ja vaesed, isamaa kaitsjad ja mahaparseldajad. Kokku tulevad siirad inimesed, kes valutavad südant oma kalli Eestimaa pärast, ja küünilised poliitikud, kelle tagatoas jooksevad tuhat ja üks sobingut ning kelle peamine mure seisneb selles, milliste nippidega võimule saada ja seal püsida.

Kokku tulevad miinimumpalgaga kassiirina töötavad üksikemad ja nendele arvete tasumiseks SMS-laenu pakkuvad vereimejad, kes laupäeva õhtul mõnes ööklubis praalides teatavad juba paarist gin-toonikust häiritud diktsiooniga, et “lollidelt tulebki raha ära võtta.” Kokku tulevad truud pereinimesed ja küünilised hoorajad. Poodiumite ette kogunevad ausad ja inimlikud ametnikud ja need, kes lipitsevad ülemuste ees, oma alluvatele armastavad aga kirsaga kõrile astuda.

Kokku tulevad ka need kelle hing ihkab tõde ja need, kelle modus operandi juurde kuulub tasakaalutlemine hämaras tsoonis – peaasi, et pappi pudeneb ja käive kosub, olgu sissetuleku lätteks kasvõi meie kaunite metsade raiumine või sõna kõige otsesemas mõttes Eesti maa meie jalge alt maha müümine.
Ühel päeval kinnitavad kõik kokkutulnud nagu ühest suust: sind tänan mina alati ja jään sull’ truuiks surmani!

Igal aastal korduvast stseenist kumab läbi meie kalli isamaa tragöödia, aga ühtlasi ka lootus.
Selle asemel, et vabariigi aastapäeval arutada poliitika üle, kus võimukoridorid on kaitsnud ennast juba paari aastakümne jooksul oskuslikult igasugusest liigselt häirivast demokraatlikust sisendist, nagu presidendi otsevalimisest või rahvaalgatuse- ja hääletuse sisseseadmisest, tuleks tähelepanu suunata hoopis selle ja paljude teiste Eesti elu koormavate kitsaskohtade tegeliku põhjuse juurde. Me peame rääkima ühisest moraalsest vundamendist, või pigem selle puudumisest.

On selge, et rahvas saab olla ühtne ainult siis, kui me lähtume ühtsest ja kõikide poolt jagatud hüvelistest põhimõtetest, mis meie poolt tõeks elatuna ja meie lastele edasi antuna moodustavad heade harjumuste ehk vooruste kogumi.
Kui paljud end rahvuslasteks pidavad inimesed üritavad taandada rahvusliku identiteedi pelgalt rahvuslusele, siis meie hinnangul on see kahjuks pinnapealne lähenemine. Rahvuslus ilma ülla moraalse vundamendi ja sellele rajanevate voorusteta on tühi nagu kumisev vask ja helisev kellukene.
Ja vastupidi: alles siis, kui rahvuse keskmes tuksub tõeline ja tõene, loomuseadusest lähtuv moraalne ideaal, mida iga end selle rahvuse liikmeks pidav isik peab oma enda elus väljendama, puhkeb rahvus õide, kosub, kasvab ja areneb.

Kui moraalne vundament puudub, saame tulemuseks inimesed, kes küll peavad end suurteks eestlasteks, ent isiklikus elus on arad, reeturlikud, valelikud, sahkerdajad, lipitsejad, kes iga kell on valmis isikliku kasu nimel teisel eestlasel naha üle kõrvade tõmbama ja päeva lõpuks tegema sama ka oma riigi ja rahvaga, kui ta end piisavalt soojale kohale vingerdada suudab.
Loomuseaduse ja Jumala armu alusele ehitub aga julgete, õiglaste, ausate, ustavate, ennast oma perekonna, maa ja rahva eest ohverdavate vabatmeeste ühiskond, kus kaitstakse ja aidatakse kõige nõrgemaid, sulid ja petised juhatatakse aga sõbralikult tõllast kohtumaja kaudu võlla. Üles ehitub ustavale perekonnaelule ja ausale töötegemisele rajanev ühiskond, kus au sees on üllas käitumine riigiametis, erasektoris ja perekonnas ehk kõik see, mis teeb inimesest üha parema ja väärikama. Ainult voorus õilistab inimest ja selle kaudu ühiskonda. Sellistel inimestel ja sellisel rahval kasvab nagu iseenesest väärt eneseuhkus ja sirge selg, sest häbeneda pole midagi.

Oleme veendumusel, et rahvuslikku renessanssi ei ole võimalik saavutada ilma Jumala armu ja kristliku religiooni vundamendita. Meie rahvas peab vabatahtlikult ja loomulikult, omaenda elukogemusele tuginedes ning võimalik, et peale väga tõsiseid katsumusi, taas avastama oma olemise vundamendi, oma sügavaima mõtte. Armu ja hüve vundamendile rajatuna ja selles ühinenuna kõlavad need sõnad tõesemalt kui kunagi varem:

Ühine neil olgu püüe ühes vennaarmuga,
kostku võimsalt meie hüüe:
„Eesti, Eesti, ela sa!”

Rõõmsat ja väärikat vabariigi aastapäeva, kallid lugejad!

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-uhine-meil-olgu-puue-uhes-vennaarmuga/

kolmapäev, 22. veebruar 2017

Mures eesti rahva püsimajäämise pärast

Mõtlen et siia sõbralisti on tulnud hästi palju inimesi viimasel ajal juurde, selle pärast et nad on mures, Eesti pärast. Neil ei meeldi mugavuspagulased, nad on mures eesti rahva püsimajäämise pärast ja elamisviiside säilumise pärast. Nii minagi - seega panin kooskõlastades teiste lasterikastega kokku, minu meelest väga olulise asja Lasterikaste - nimelt lasterikaste perede positiivse programmi. Lugege ja mõelge kaasa - viige need mõtted oma valdadesse ja püüame need tööle rakendada.

Rikka Eesti eest, ehk Positiivne programm Lasterikastele peredele.

On selge, et paljulapselised pered on meie riigi jõud ja varandus, Iive muutub positiivseks, kui meile lisandub peresid, kus kasvab kolm või enam last. Eesti rahvas ja kultuur aga saavad kesta vaid siis, kui suudame end rahvana taastoota. Tänane Reaalsus aga on see, et lasterikasteste perede arv on vähenemas . Miks, arvata võib, aga tegelikult oleks vaja teha korralik küsitlus, ehk koguni põhjalik uurimustöö välja selgitamaks millised tegurid reaalselt aitaks suurperedel toime tulla , elukvaliteeti luua ja hoida, ning soodustaks selliste perede juurdekasvu .
Olles ise nelja lapse ema, MTÜ Saaremaa Lasterikaste Perede Ühenduse liige ja samas ka sotsiaalteaduste magister, näen võimalusi näiteks sellistes asjades :

Suurte perede argipäevas on palju asju teistmoodi kui väiksematel. Nendele peaks õppima tähelepanu pöörama ka riigi tasandil. Näiteks: lähiaastatel võeti vastu liiklusohutuse tagamiseks seadus, mille kohaselt ei tohi enam autos last sülle võtta. Ohutuse tagamiseks on see muidugi oluline, samas aga paneb pere kuhu sünnib neljas laps automaatselt olukorda, kus tuleb peresse soetada tavalise sõiduvahendi asemel rohkem kui 5 kohaline sõiduvahend . See aga võib olla niigi väikesest perest keerulisemas toimetulekumaatriksis olevale perele väga raske, majanduslikku olukorda kahjustav, või suisa võimatu. Mis omakorda võib piirata pere liikuvust vanemate võrdseid võimalusi jne. Seega, pöörates tähelepanu ainüksi sellele väiksele seigale ja tehes arvestatavaid maksusoodustusi, või luues toetusmehhanismi , saab lahendada erakordselt suure probleemi lasterikaste perede jaoks. Kaaluda võiks selle sidumist näiteks hetkel juba toimiva KREDEX süsteemiga.

Lasterikaste perede majandusliku olukorra muudaks oluliselt kergemaks, kui lasteaia kohatasu seataks vastavusse lasteaias käivate laste arvust. Perel, kellel on sündinud lapsed umbes aastase vahega, maksavad, lasteaia kohatasuks ebamõistlikult suure osa pere eelarvest. Mõistlik oleks vähendada teise lapse kohatasu 50% võrra ning kolmas laps tasust vabastada.
Üks oluline asi, mida võiks riiklikult ajada on lasterikaste perede (tegelikult tuleb see muidugi kõigile kasuks) toitumisnõustamine. Lasterikkad pered peavad sageli lihtsalt olemasolevaga toime tulema. Hea, kui perel on võimalus toitu ise kasvatada, või omada abilisi, sugulasi, kelle kaudu seda saab. Kuid on ka peresid, kes ostavad toitu enamasti kauplustest ja peavad sageli tegema vaid soodsamaid valikuid. Mis paraku seisnevad sageli allahinnatud (parim enne, või koguni kõlblik kuni möödas) või lihtsalt kehvema toiteväärtusega toitude valimises olude sunnil. Oma tööpraktikas olen aga ka selgelt näinud ja mõistnud et sageli ei olegi pere mitte kõige parem toitumus tingitud raha puudumisest, vaid toiduvalmistaja kurnatuses ning teadmiste vähesuses. Info ja nõustamine on vajalik ja võimalik ka sellel teemal – tõenäoliselt ei oleks selle korraldamine riiklikul tasandil ka väga kulukas, lihtsalt seda oleks vaid vaja teadvustada ning sellega tegeleda.

Samuti on vajalik professionaalsel tasemel suhtenõustamine.
Nüüd kus paljulapseliste perede toetusrahad tõusevad avaldatakse sageli arvamust et mis te enam virisete te saate ju raha. Tegelikult aga see vaid leevendab ja aitab nö kinni taguda juba tekkinud haavu (Saab parandada lagunenud hambaid näiteks. jne) Kuid see summa ei ole siiski lahendus kõige jaoks.
Järgmiseks oluliseks sammuks peaks olema piirkondlike organisatsioonide palgalised töökohad. Ja seda nii loomulikul moel tekkinud lasterikaste perede, kui ka igat sorti kärgperede ja asendusperede puhul.
Eesmärk on igasse maakonda saada üks palgaline töötaja, kes teeks tasu eest seda tööd, mida hetkel teeb kohalik piirkondlik juhatus. Praegu tehakse seda vabatahtlikult (Lasterikka) pere ja põhitöö kõrvalt, töökoormus on suur, millega kaasneb läbipõlemine, voolavus, süsteemi nõrkus jms. Hetkel tuleb iga kuu umbes 60-80 h vabatahtliku töötundi juhatuse liikmete kohta, lisaks on veel abistamas hulk teisi inimesi.

Loodavad töökohad aitaksid lasterikastele peredele suunatud tööd teha sihipäraselt, mis toetaks perede igapäevast toimetulekut ja tugistruktuuri loomist, mis toetab liikmeskonna põhivajadusi.
Oma roll oleks sellel kindlasti ka hetkel riigis lonkavas lähisuhte vägivalla tugiisikute rahastamise süsteemis. Mida võiks toetada ja täita selle kaudu kui võrgustiku puuduvat lüli. Mis tunneks , märkaks ning mida usaldataks.

Väga oluline oleks tagada seda tööd tegevatele inimestele, üle eesti, tasuta supervisioon riiklikul tasandil, mis võimaldaks kaasatud spetsialisti abil nii muresid lahendada kui ka osaleda pidevas reaalses ajakohases õppeprotsessis meie enda –mitte vaid välismaalt tulnud praktikas.

Veel üks oluline valukoht paljulapselistele peredele, mis vajab lahendust on Laste huviringid - eesmärk on saada lisarahastust huvialaringide rahastamisse. Liit on seda aastaid teinud, kuid rahaline maht on väike võrreldes perede vajadustega. On selge see et suures peres kõikidele lastele huviharideuse tagamine on perele väga raske ja väiksemate peredega ebavõrdne katsumus.

Seistes Lasterikaste perede eest seisame terve , targa ja elujõulise, RIKKA EESTI EEST.

Allikas: Maria Kaljuste, Facebook

Rahvusliku taassünni nimel: Eestis jagatakse nüüd piinariistu patrullpolitseinikele

Jagame täiesti teadlikult ühte vana artiklit aastast 2008. Seda sellepärast, et nüüd on valitsus otsustanud jagada elektrišokirelvi patrullpolitseinikele. Ka siis oli see teema jutuks ja meedias peeti selle üle isegi väikest viisi dialoogi. Tollal jäi otsus vastu võtmata.

Nüüd on täiesti vaikselt otsus vastu võetud, dialoogi pole peetud vajalikuks, nagu demokraatlikus riigis kombeks on :)
Arvestades tänast üleüldist olukorda, kus end "vabaks maailmaks" pidavad riigid ja ka Eesti riigiaparaat on muutumas järjest kontrollivamaks, tsentraliseeritumaks ja repressiivsemaks ning inimõiguste kaitse ja demokraatia on teinud ja tegemas kiiret vähikäiku.

Tuleb seda uudist pidada äärmiselt ohtlikuks märgiks meie tuleviku suhtes.
* kui kumminui jätab sulle sinika, siis elektrišoki kasutamine tapab nõrgema tervisega inimese
* Nõrgema tervisega inimesed pole kuidagi teiste seast ära tuntavad ja võivad mäsu piirkonda jääda juhuslikult.
* ÜRO on eletrišoki relva kuulutanud piinariistaks ning sellega kauplemine peaks olema ebaseaduslik.
http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=18840962

Allikas: Facebook

Venelased leidsid üles Rootsi ja Malmö

Pärast USA president Donald Trumpi kriitilisi märkusi Rootsi ja Rootsi sisserännupoliitika aadressil, leidsid venelased üles nii Rootsi kui Malmö.

https://www.1tv.ru/news/2017-02-19/320204-kriminalnaya_volna_nakryla_shvedskiy_gorod_malme_posle_togo_kak_gorod_stal_priyutom_dlya_tseloy_armii_bezhentsev

Matti Ilvese blogile koostas Jaan Hatto

teisipäev, 21. veebruar 2017

"Räägime asjast" 19.02.2017

Allikas: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-19022017/

Jüri Lina: Mida Eesti ajakirjandus pelgab?

Raamat enesetsensuurist Eestis!

Mõni aasta tagasi võis Eestis kirjutada millest tahes. Need ajad on paraku möödas.
Eesti praegune olukord teeb mõtlevatele inimestele muret, sest võimule tulnud endised kommunistid on oluliselt hakanud piirama sõnavabadust. Mart Niklus on sunnitud taas saatma oma kirjutisi välismaale. Ajakirjandus kardab taas võimu.
   Et Eestis esineb vabatahtlikku tsensuuri, kinnitas ka kirjanik Jaan Kross, esinedes 6. veebruaril 1996 Rootsi TV-s. Endine peaminister Mart Laar nentis veebruaris 1996 ajakirjas “Eesti Aeg” muu hulgas: “Neil, kelle suud tollal kinni löödi, lüüakse ka praegu.” Üks ohvritest on taas Jüri Lina, sest tema kriitilisi kirjutisi ei taheta Eestis enam avaldada. Nõnda juhtus ka kevadel 1975, mil võimul olid kommunistid, kes praegu on justkui värvi muutnud.>
See ilmuski publitsist Jüri Lina paljastav eestikeelne raamat

“Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”

Kogumik sisaldab Jüri Lina kirjutisi, mis on jäetud Eestis avaldamata. Selle raamatu põhjal selgub täielikult, keda ja mida Eesti ajakirjandus pelgab.

Väljavõte Jüri Lina raamatust “Mida Eesti ajakirjandus pelgab?”

PÕHIVÄÄRTUSTE KRIISIST

Eesti ühiskonna arengut takistab endiselt põhiväärtuste kriis. Palju asju tehakse endises vaimus, justkui poleks midagi erilist juhtunudki. Kurjus esineb nüüd teistes varjatud vormides. Moraalsel varingul pole vist mingeid piire.
   Ettevõtteid riisutakse päise päeva ajal. Valitsus vaatab kõike rahulikult pealt. Mõistagi esineb majanduskuritegevust ka Rootsis, kuigi mitte säärases ulatuses. Ometi pidas “Dagens Nyheter” vajalikuks 13. veebruaril 1993 avaldada passiivseid poliitikuid kritiseeriva artikli pealkirjaga “Mahhinatsioonid ja pettus ohustavad demokraatiat”. Eestis ei lase riisumine demokraatial õieti välja kujunedagi. Valitsusele see ilmselt sobib. Ei takistata isegi venelasi, kes Läänest tulnud abisaadetisi Tallinnas Kadaka turul maha parseldavad, kriminaalsetest eestlastest rääkimata. Leidub isegi kirikuõpetajaid, kes on kõrvaldanud välismaalt saabunud toetust, müües selle enda tasku huvides maha.

Stockholmis on varguste ja salakaubavedamise eest kohtu alla antud piinlikult rohkesti kodueestlasi. Ühe Tallinna kooli naismetoodik, kes Stockholmi-sõidul vargana tabati, imestas ka ise oma languse üle, ent tähendas: “Kes teab, ehk olen ma tulevikus võimeline ka tapma!” Üks teine kodueestlasest vargapoiss ajas kõik nõukogude võimu kaela, minetades täielikult inimväärikuse ja isikliku vastutustunde. Leidub ka eestlasi, kes tulevad Rootsi vanglasse kurjategijate eest turvalisust otsima.
   Riigikogu on muutunud lausa tsirkuseareeniks, kui kasutada Mart Nikluse väljendit ühest kirjast käesolevate ridade autorile. Riigireeturid ja kommunismiehitajad ei pruugi karta mingit vastutusele võtmist juriidiliste kuritegude eest, mida nad pool sajandit kestnud okupatsioonireÓiimi vältel eesti rahva kallal korda saatsid. Moraalse pankroti eriliseks kehastuseks on Edgar Savisaar ja Co. Sääraste inimeste austamine selgitab ka asjaolu, et kompromisse otsitakse koguni kurjategijatega.
Endised t?ekistid mõnulevad uutel positsioonidel. Oli tõesti kentsakas nentida, et “desovetiseerimistki” juhendas nõunikuna tegutsenud endine KGB major Advig Kiris ja teised temasugused. Säherdusi “desovetiseerimisnähtusigi” ei julge ajakirjandus käsitleda.

Moraalse languse ilmekaks näiteks oli ka teatud arstide osalemine KGB sõiduvees. Lugesin hämmastusega 1993. aasta 27. jaanuari “Eesti Ajas” avaldatud kirjutisest “Suudlused professori saabastele”, et dissidentide psüühilise seisundi väljaselgitamisel oli võtmeküsimuseks asjaolu, kas uuritav tundis Jüri Lina või mitte. Avalik vabandus käesoleva kirjutise autori ees KGB käsilaselt dr. Arult näitaks elementaarset viisakust. KGB kasutas minu isiku kohta oma sõimuartikleis rohkesti psühhiaatria termineid: psühhopaat, maniakk, “Lina kirjutas nõdrameelse raamatu pealkirjaga “Nõukogude Liit ohustab Rootsit”” jne. (Vt. artikkel “Varjud vastaskaldalt”, “Noorte Hääl”, 17. mai 1987) Lisaks levitasid t?ekistid minu isiku kahjustamiseks rohkesti kuulujutte nii kodu- kui välismaal.
Moraalselt kõige taunitavamaks on asjaolu, et endiselt leidub kirjamehi (näiteks Arvo Valton), kes lausa kutsuvad üles teatud ebameeldivatest roimadest vaikima, sest isegi “kui kõik faktid ja nimed vastaksid tõele”, ei oleks paljastus siiski omal kohal. Arvo Valton leidis, et äärmuslike juutide omaaegseid roimi ei tohtinuks avalikustada. Aga just säherdune suhtumine ongi põhjustanud praeguse üha süveneva põhiväärtuste kriisi. Ma lohutan end väljapaistva kirjaniku Jack Londoni tarkade sõnadega: “Maailm ei kuulu neile, kes vaikivad, kelle lõputu vaikimise taga on vale ja pettus, kes pilkavad armastust…”
   Oleks justkui ülim aeg loobuda valedest, vaikimisest ja vägivallast. Ometi jääb mulle mulje, et me pole barbaarsuse ajajärgust veel kaugemale jõudnudki. Eestis ilmselt arvatakse, et ühiskondlikeks ümberkorraldusteks piisab ainuüksi pluralistlikust süsteemist. Ent isegi hoiatavad näited Rootsist pole suutnud seda väärarusaama kummutada. Ühiskonna arenguks on vältimatult tarvis ka sügavamatele kultuurilis-vaimsetele väärtustele toetuvat eetikasüsteemi.
   Kultuurilise stagnatsiooni jätkumisest Eestis annab tunnistust asjaolu, et võtmepositsioonidel istuvad endiselt kitsarinnalised ning väiklased tegelased, kellele kujundlik ja tõeliselt novaatorlik loominguvorm on vägagi vastumeelt ning harjumatult võõras. Enda positsiooni õigustamatult säilitades kahjustatakse aga Eesti kultuurielu. Üheks sääraseks tagurlaseks on Mari Tarand (pioneeri- ja komsomolisaadete omaaegne eestvedaja Eesti Raadios). On vaid kahetsusväärne, et praktiliselt pole astutud samme stagnantidest vabanemiseks. Teistlaadne õhkkond on valitsemas Eesti Televisiooni ning veel mitme firma ja kirjastuse vastavate toimetajate suhtumises. Tänu seesugustele inimestele püsib ka lootus.

Tüüpiliseks näiteks moraalse stagnatsiooni kohta on olnud ka tähtsate eesti tegelaste ringisõitmine erinevates riikides, kus esineti “tulevaste talupidajatena”, kuigi neil maaharimise kavatsusi tegelikult ei olnudki. Tasuta ringisõitmise võimalusi tuli ju ära kasutada! Mis siis, et mõni tõeline talunik neid välismaal pakutud teadmisi nii väga vajas. Eks talitatud nõnda ka nõukogude perioodil.
   Eestis leidub palju häid inimesi, ent nad on tavaliselt nõukogulikult passiivsed selle suhtes, mis riigis toimub. Rootsi filosoof Henry T. Laurency kirjutas oma teoses “Eluteadmised I” (Skövde, 1986, lk. 259) järgmist: “Headus, mis laseb kurjal laamendada, muutub kaassüüdlaseks selles, mida õelus korda saadab.” See tähendab, et me peame endiselt kehtivatele valedele ja vägivallamentaliteedile vastumeelsust näitama.
   Alati on leidunud kurjuse advokaate, kes on ujunud pärivoolu. Vähe oli neid, kes ohu kiuste söandasid kommunismi kui kurjuse üht eriti jälki vormi avalikult hukka mõista. Ent nendesse vähestesse inimestesse, kelle hulgas olid Mart Niklus, Enn Tarto, Sergei Soldatov jt, ei suhtuta ikka veel vajaliku respektiga. Vastupidi. See teeb väga murelikuks. Ilmselt just seepärast on jälle häbitult pead tõstnud kurjuse teiste vormide kaitsjad. Nii pole mõnigi vähese lugemusega intellektuaal viitsinud enesele teadvustada, et ka sionism on kurjuse üks vorme, kuna selle nimel on mõrvatud, piinatud ja jälitatud. Oma pretensioonikuse tõttu kujutab see samalaadset ohtu nagu kommunismgi. Ebakõlbelisi vahendeid kasutades pole võimalik head teed käia. See peaks ju olema väga lihtne tõde.

Tundub, et kommunistlikust ajajärgust on vähesed midagi kasulikku õppinud. Taas väidetakse, et ehitatakse üles uus, moraalsem ja kultuursem Eesti riik. Ent kas ebakõlbeliste inimestega eesotsas saab ikka moraalset riiki ehitada? Marksistidel see ettevõtmine nurjus…
   Eestit tabanud eetilis-vaimne ja kultuuriline laostumine sundis Mart Niklust allakirjutanule 27. detsembril 1992 kirjutama: “Saad aru – niisuguse Eesti eest, nagu ta meil siin praegu on, mina küll võidelnud ja vangis istunud pole.”
   Eesti tuleks ebaausatelt poliitikutelt, ahnetelt kurjategijatelt ja salakavalatelt vabamüürlastelt tagasi võtta!

(Kirjutise jättis avaldamata “Eesti Aeg”.)
Raamat on juba ammu läbi müüdud.

Allikas: http://jyrilina.com/eesti/mida-eesti-ajakirjandus-pelgab/

Shariaseadus Taanis / šariaadi Taanis

Avaldatud 19. veebruar 2017
Siin siis selge tõde moslemite integratsioonivõimalustest Lääne ühiskonda. See shokeeriv dokumentaalfilm on hiljuti tehtud Taanis ja seda on näidatud ka hiljuti Soomes. Meil seda paraku näidatud pole. Seega võtsime suure töö ette ja tõlkisime selle ära (Kuna tegemist on vabatahtlike patriootide, mitte elukutseliste tõlkijatega, siis vabandage tõlkevead ja andke neist teada, et saaksime parandada). Head vaatamist ja kaasamõtlemist.

Meie tegevust saab toetada siin : MTÜ International SIS EE947700771001633116

Maria Kaljuste

esmaspäev, 20. veebruar 2017

MATTI ILVES: HIINLASED VALITSEVAD TULEVIKUS MAAILMA, JUUDID ON MÄÄRATUD LÄBIKUKKUMISELE

On nüüd vaid kaks rahvast, kes pretenderivad tulevikus maailmavalitsusele. Need on suhtelisel väikesearvulised juudid-sionistid (venelaste NSV Liit on suurest mängust väljas ja USA on immigrantide riik) ja teiseks tõeline suurrahvas hiinlased.

Nüüd alustuseks veidi juutidest. Juudid-sionistid on läinud väga ülbeks, toetudes enda rahvuskaaslaste tohutule rikkusele. Sellele panid aluse peamiselt pankurid ja nende liigkasuvõtmine.
Suurte rikkuste kogumiseks juutidel olid väga soodsad ajaloolised olud veel hiljuti. Katoliiklastel (see usk kujunes rikkamas maailmas ainuvalitsevaks usuks) oli kuni 1745. aastani keelatud tegeleda liigkasuvõtmisega, teisisõnu pangandusega. Nii jäigi selle põlatud tegevusalaga tegelemine juudiusulistele, kellele uus testament ja selles kirja pandu ei olnud mingiks moraalireegliks.

Liigkasu võtmist on peetud tõeliselt põlastusväärseks ja isegi Eesti Wabariigi ajal oli see kriminaalkuritegu, selle eest sai 1938. aastal karistada näiteks 12 tegelast. Tänapäeval on aga liigkasuvõimine ja sellega seotud pangandus kujunenud üheks prestiižemaks tegevusalaks, vaat nii! Liigkasu võtmisest nüüd, kapitalismi muutumisel finantskapitalismiks enam ei räägita ja ei karistata. Eriti esileküündiv näide on kiirlaenude eest võetav liigkasu.
Tänu rikkusele on juudid haaranud enda kätte vabamüürlaste salaorganisatsiooni juhtimise ja moodustanud ka nn. maailmavalitsuse. Herman van Rompuy ütles täiesti selgelt ja üheselt, et 2009 oli esimene maailmavalitsuse aasta. Hoolimata suurtest pingutustest ja rikkusest kukuvad juudid aga selles neile ülejõu käivas maailmavalitsuse ürituses läbi. Nagu on läbi kukkunud ka kõik juutide eestvõttel algatatud revolutsioonid.

Hiinlasi võib aga selles üliraskes maailmavalitsuse ürituses saata edu. Hiina on väga suure rahvaarvuga riik, tänapäeval umbes 1,373 miljardit inimest ja sellest on hiinlasi 91,59%. Rahva arv kasvab jõudsalt ka edaspidi, sest hiljuti Hiina KP lõpetas ära 1. lapse poliitika.
Pealegi hiinlased ei segune teiste rahvastega ja geneetiliselt on nad märksa tugevamad - muutus toimus 10 000 aastat tagasi, vaid portugaalaste geenid pidid olema hiinlastega sarnased. Kui on isegi segarahvuslik abielu, siis järeltulijatest saavad kindlalt hiinlased, isegi välimuselt.
Hiinlased hõlamavad praegu Venemaad ja arvatakse, et seal on juba 2045. aastaks hiinlased enamuses. Pealegi on hiinalinnad kõikjal maailmas. Hiinalased on ka rassiliselt-rahvuslikult väga eneseteadlikud, sest hiina kodakondsust on pea võimatu saada, kui ollakse isegi abileus ka hiinlasega ja elatakse seal.

Hiina on väga vana kultuuri ja riiklusega maa. Shangi dünastia valitses Hiinas 16. sajandist eKr kuni umbes 11. sajandini eKr. Shangi dünastia on esimene Hiina dünastia, mille ajast on säilinud kirjalikke mälestisi.

Qini dünastia valitses aastail 221–206 eKr ja selle rajas 221 eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng, kes kuulutas end keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta.
Kummaline on see, et isegi Mao Zedong tsiteeris teda (Qin Shi Huangd) rohkem kui kommunismi klassikuid.

Ta valitses legistliku doktriini järgi, mis tähendas sisuliselt totalitaristliku riigi loomist: inimesed pidi jagatama sõjaväeüksuste kombel gruppidesse ja ühe eksimuse eest pidid kannatama kõik grupi liikmed. Et tagada keisririigi ühtsust, lasi Shi Huangdi lammutada endiste väikeriikide piiridel olevad kaitsemüürid ning alustas Suure Hiina müüri rajamist oma riigi põhjapiirile, et kaitsta seda rändrahvaste rünnakute eest.

Hiina Rahvavabariigis on säilinud mitmeid Hiina impeeriumile omaseid jooni. Hiinlased on kavalad, inimesteks peavad vaid ennast ja lepingute sõlmimisel võib petta saada, sest teistele võib valetada.
Samuti on Hiina kaubad, mida tarvitatakse siseriiklikult hoopis teised ja vastupidavamad, kui need mida toodetakse ekspordiks!
Teada on, et lääneriikide kaubad peavad vähe vastu ja isegi autod mis on nüüd arvutite projekteeritud, need peavad vastu vaid garantiiaja ja hea kui sedagi. Vaja on vaid rohkem toota ja vastupidavus ei huvita enam kedagi.

Vanad lennuväljad on täidetud uute müümata autodega - ületoodang

Hiina rahast jüään´ist võib juba varsti saada maailmavaluuta, mis vahetab välja dollari. Seda näitab ka see, et mitmed maailma ülirikkad on hakanud vedama ja paigutama Hiinasse suurel hulgal kulda. Muide, hiina raha on juba osaliselt konverteeritav, seda teevad mitmed Pransusmaa ja Suurbritannia pangad. Ei lähe enam palju aega, kui jüään´i tunnustatakse kõikjal maailmas.

Hiinlastel on kõik võimalused, et hakata tulevikus valitsema maailma.

Tuntud meestearst andis teada esimesest tõsisemast multikulti konfliktist TÜ kliinikus

Meestearst Margus Punab teatas oma Facebooki lehel, kuidas esimest korda puhkes teise kultuurilise taustaga patsiendiga tõsine konflikt, mille tulemusel ei jäänud üle muud, kui keelduda tema teenindamisest.

„Saime Ülikooli meestekliinikus nüüd esimese tõsisema multikulti konflikti. Ei sobinud patsiendile ei see, et vastuvõttu viis läbi naissoost meditsiinitöötaja, ei tema välimus, riietus ega käitumine,“ kirjeldab Punab.

„Käitumismudel jätkus korduvatel kliiniku külastustel, kusjuures need polnud üldse seotud esmase visiidi läbi viinud töötajaga ja kulmineerus eile äärmiselt ebasündsa avaliku sildistamisega. Otsustasin, et sedaviisi käituvat patsienti meie kliinikus kahjuks aidata ei saa. Ootan huviga järgmiseid arenguid.“

Punabi sõnul pole tegemist esimese sedalaadi konfliktiga. „Aastaid tagasi olime sarnase käitumismustri tõttu sunnitud süsteemist välja suunama ühe väga hea islami-vene kultuuri juurtega töötaja. Hoidsime pikalt raamituna nimetet töötaja jalalöögist tekkinud auku kliiniku seinas.“

UU
Fotol meestearst Margus Punab. Foto: Sille Annuk / Postimees

Allikas: http://uueduudised.ee/yhiskond/tuntud-meestearst-andis-teada-esimesest-tosisemast-multikulti-konfliktist-tu-kliinikus/

Üks näide raha "märkamatust" inflatsioonist

Allikas: Facebook

pühapäev, 19. veebruar 2017

Ungari peaministri sõnum kogu maailmale!

Selleks et majandus töötaks, elanikkond suudaks end ülal pidada või et riigil oleks tulevikku, ei vaja Ungari mitte ainsatki migranti.

Viktor Orbán - Ungari peaminister

Allikas: https://mustaduudised.blogspot.com.ee/2017/02/ungari-peaministri-sonum-kogu-maailmale.html

Tellimine: Postitused (Atom)

© Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP