Eesti Konservatiivne Rahvaerakond läheb eurovalimistele täisnimekirjaga

Saatelõigu link: http://uudised.err.ee/v/eesti/06ef9fb5-05bc-401e-8416-0412f1f4ebab

 

Read more...

Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu kinnitas eurovalimiste nimekirja

Pressiteade
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 30.03.2014


Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu kinnitas pühapäeval, 30. märtsil erakonna kandidaatide nimekirja europarlamendi valimisteks. Konservatiivne Rahvaerakond paneb välja maksimaalse suurusega ehk 12-liikmelise nimekirja, esinumbriks on erakonna juhatuse liige ja Lääne-Tallinna ringkonna esimees Martin Helme.
Nimekirjas teisel kohal on erakonna esimees, suursaadik Mart Helme ning kolmandal Saue linnapea ja Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees Henn Põlluaas.

Lisaks kandideerivad Leili Utno, kes on kauaaegne Välis-Eesti Ühingu juht ja Eesti endine suursaadik Lätis; Jaak Madison, erakonna noorteorganisatsiooni esindaja; Merri Aart põllumajandust ja maaelu puudutavate eurotoetuste ekspert; Heldur Paulson, erakonna Pärnu ringkonna aseesimees; ning rahvusvahelise õiguse doktor Jaak Roosaare.

Konservatiivne Rahvaerakond kaasas oma nimekirja ka erakonnaväliseid eksperte: meie lipu all kandideerivad euro päästemehhanismi ESM-i ekspert, majandusteadlane ja fiskaalõiguse õppejõud Paul Tammert, lastekaitse ja naiste väärkohtlemise vastane aktivist, Eesti Naisjuristide Liidu liige Marika Pähklemäe ning tuntud eurokriitik Antti Poolamets. Samuti jahinduse asjatundja Andres Lillemäe.

„Läheme eurovalimistele selge eesmärgiga saada kätte mandaat,“ ütleb erakonna esinumber Martin Helme. „Me oleme ülejäänud Eesti erakondadest selgelt eristuva platvormiga, kuna oleme ainsad, kes leiavad, et euroliidus on võimu koondumine Brüsselisse läinud liiga kaugele, ning otsustusõigus tuleb tagasi tuua liikmesriikidele. Ehe näide siin on ESM-i mehhanism. See on Euroopas aina laiemat kandepinda leidev seisukoht. Me oleme ka ainsad, kes tegelikult täidavad loosungi „mitmekesisus rikastab“ sisu, kuna soovime, et Euroopa säiliks mitmekesiste rahvusriikide kooslusena, mitte ei oleks ühte halli värvi multikulti soust.“

Konservatiivse Rahvaerakonna valimisloosung on „Meie Eesti eest – rahvusriikide Euroopa eest!“

Martin Helme on 37-aastane, abielus, kolme lapse isa. Töötab erasektoris kirjastajana, on Kaitseliidu liige alates 1992. aastast.

Nimekirja järjestus:
1. Martin Helme
2. Mart Helme
3. Henn Põlluaas
4. Leili Utno
5. Jaak Madison
6. Andres Lillemäe
7. Marika Pähklemäe
8. Heldur Paulson
9. Antti Poolamets
10. Merri Aart
11. K. Jaak Roosaare
12. Paul Tammert

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivse-rahvaerakonna-volikogu-kinnitas-eurovalimiste-nimekirja/

Read more...

Donetski separatiste juhendab geopoliitik A.Dugin Moskvast

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

Tere tulemast Londonisse - moslemite uude pealinna Euroopas

Lugege lisaks SIIT.
M.I.

Read more...

Putini eksnõunik: Putin tahab Soomet ja Eestit tagasi saada

Toimetas: Matti Aivar Lind

Foto: Kuvatõmmis Youtube'i videoportaalist

Muu maailm ei mõista [Venemaa president Vladimir] Putini maailmavaadet. Kui Putinit Ukrainas ei peatata, taastab ta Venemaa ajaloolised piirid ja vallutab tagasi nii Soome kui ka Balti riigid, hoiatab Putini eksnõunik Andrei Illiaronov.

"Putini eesmärk on kaitsta seda, mis kuulub talle ja tema eelkäijatele," hoiatas Illiaronov usutluses Rootsi päevalehele Svenska Dagbladet.
"Lääneriikide Vene-vastased sanktsioonid kergitavad Putini positsiooni, kuna toetavad tema maailmapilti: Ühendriigid ja lääs on vaenlased, kes püüavad piirata ja nõrgestada Venemaad - see on propaganda tuumaks," ütles ta.
Tema sõnul soovib Putin kõigepealt asjad Ukrainas "korda ajada" ja seejärel, kui keegi teda seal ei takista, tegeleda Soome ja Balti riikidega.
Eksnõuniku väitel kuulub Venemaa presidendi huviorbiiti suur osa Gruusiast, Ukrainast, Valgevenest, Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest.
Mehe sõnul ei ole Soome ja Baltimaade tagasivõtmine hetkel küll veel Putinil päevakorras, aga kui teda ei peatata, siis varem või hiljem kerkib see esile.
Illiaronovi sõnul võib Putin vabalt öelda, et bolševikud ei arvestanud 1917. aastal riigi huvidega, kui kiitsid heaks Soome iseseisvumise. "Ta on sageli öelnud, et bolševikud ja kommunistid tegid suuri vigu," meenutas ta.
Putini endine nõunik kritiseeris teravalt ka NATO tegevust praeguses kriisis, tema sõnul ei saa NATO hetkel päris hästi aru praeguse olukorra tõsidusest.
"Ei ole põhjust arvata, et see on Putini viimane agressioon," hoiatas ta.
Andrei Illiaronov oli Venemaa presidendi majandusnõunik aastatel 2000-2005.

Andrei Nikolajevitš Illarionov

Foto: Wikimedia Commons
Andrei Nikolajevitš Illarionov (sündinud 16. septembril 1961 Leningradis) on vene majandusteadlane. Ta on korduvalt avalikult kritiseerinud Putinit ning tema juhtimisstiili. Nelja aasta eest kirjutas ta alla Venemaa opositsiooni pöördumisele "Putin peab lahkuma", mille koostajaks ta on end nimetanud.
Ta on lõpetanud Leningradi Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna ja kaitsnud majandusteaduses kandidaadikraadi. Hetkel elab ta Ameerika Ühendriikides.

• 1983–1984 ja 1988–1990 Leningradi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste majandussuhete osakonna õppejõud

• 1990–1992 Peterburi Riikliku Ülikooli teaduslik vanemkaastööline ja majandus- ja rahandusteaduskonna piirkondlike majandusraskuste laboratooriumi sektorijuhataja

• 1992 Venemaa Föderatsiooni valitsuse juures asuva majandusreformide keskuse direktori esimene asetäitja

• 1993 peaminister Viktor Tšernomõrdini valitsuse plaaniosakonna juhataja

• 1994–2000 majandusinstituudi direktor

• 2000-2005 Venemaa president Vladimir Putini majandusnõunik

• 2000-2005 Vladimir Putini esindaja suhetes G7 ja nende liidritega

• 2006- Washingtonis asuva Cato instituudi majandusteadlane

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68337559

Read more...

MATTI ILVES: UKRAINA KULLAVARUD VIIDI AMEERIKA ÜHENDRIIKIDESSE

Esimese asi, mis tehti Ukraina uue läänemeelse ajutise valitsuse ajal oli see, et kõik keskpanga kullavarud 33 tonni toimetati USA-sse! See kuld asub nüüd Föderaalreservi võlvitud keldrites Fort Knox´is, mis on oma olemuselt ja kuulumiselt mitte riiklik vaid eraasutus.
Arvatavasti see kulla riiklik üleviimine loetakse tagatiseks uutele paberraha või virtuaalraha laenudele Ukrainale ja ma olen kindel, et seda kulda ukrainlased enam kunagi oma riigis ei näe. Tegelikult võib seda lugeda USA Föderaalresevi varguseks Ukraina suhtes.

Nõnda, lõputu voona, voolab kuld otse NY Föderaalreservi kätte ja sinna liikusid ka tõenäoliselt Eesti kullavarud, kui Siim Kallas-Goldberg need maha müüs, väidetavalt IMF-i tungival soovitusel.
Siiani on Saksamaal tagasi saamata saksa kuld, mida on tervelt 674 tonni ja seda kulda võib sisuliselt pidada konfiskeerituks. Sest Bundesbank´i arvukad katsed see kuld tagasi saada pole andnud isegi kohtus tulemusi. Tagastatud on Föderaalreservist vaid mikroskoopiline osa - 5 tonni.

Tähtis on märkida ka seda, et enne Liibüa ülevõtmist oli see riik kullavarudelt ühe inimese kohta maailmas ühel esikohtadest. See andis Liibüale eelise mille alusel endine Liibüa liider  Muammar Muhammad al-Gaddafi alustas rahareformi minemaks üle kullaga tagatud dinaarile, esialgu oma riigis ja hiljem oli plaanis kaasata ka teisi Lähis-Ida riike. Ilmselt sarnane tegevus saigi Gaddafile saatuslikuks, sest paberdollarite-eurode ja virtuaalraha omanikud ei talunud kullaalusel raha kasutuselevõttu. Nüüd aga võime täiesti kindlalt väita, et need kullavarud ei ole enam Tripolis.
Lähis-Idas on veel kaks rahvusriiki, mille kullavarud ei kuulu  maailma era-keskpanga sündikaadile - need on Süüria ja Iraan.

Nii tegutsevad siis suurglobalistid, kes peavad ennast maailmavalitsejateks.

Kasutatud allikas: http://www.secretsofthefed.com/us-quietly-snatches-ukraines-gold-reserves/

Read more...

Kõikumatust usust ja oma riigist

Me elame väikeses riigis. Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, oma rahvuses, keeles ja kultuuris, erinedes sellega uskudest ja ususektidest, mis ei tunne geograafilisi ega muid piire. Majanduslikus mõttes on väikesed riigid konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes “ühtset kaupa ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuse ja identiteedi.

Suveräänse riigi rahval on loomupärane soov hoida ning kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma “poliitilisse monopoli”, mis samuti ei tunne piire. Suveräänse riigi rahvas töötab oma isamaa heaks, sama riigi poliitikud oma abidega aga teevad enamalt jaolt karjääri oma isamaa ja rahva turjal.

Monopolid ja impeeriumid põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See tähendab, et “ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas, rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.

Täna, Euroopa Liidu kui föderatsiooni künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelised lepingud on muundunud ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika. Relvastuskontrolliga kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat, mis relvad on ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude, mis on uue struktuuri lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega unitaarriik.

Impeerium aga ei ole ilmalik. Impeerium peab toetuma religioonile, mis saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud raamides. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav. Aruandlus alt ja “absoluutne tõde” ülevalt on nn. heaoluühiskonna lahutamatuks osaks. Tõde ning ametlik seisukoht ei pruugi kattuda, sest esimene on kolmveerandsajandiks salastatav, aga teises kahtlemine võib tuua karistuse.

Kui inimeselt on võetud identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust. Kirik on Jumalast, riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid väike inimene.

Täna on meie otsustada, kas me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka vabadusaate ja oma riigi.

Toimetus

 Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/uhistuleht_marts_2014_netti.pdf

Tartu Hoiu-laenuühistu avaleht: http://www.yhistupank.ee/et

Read more...

Mazda arvates on bensiinijõul liikuvad sõidukid säästlikumad kui elektriautod

postitas doc ei-noh-mulle-piisab-jalg-rattast osak.

Elektriautode pooldajate peamiseks argumendiks on võimalus vähendada kasvuhoonegaaside keskkonda paiskamist. Mazda julgeb aga seniseid kivinevaid arvamusi kõigutada ning väidab, et järgmise põlvkonna SkyActiv mootorid nende sõidukites on sedavõrd saastevabad, et väljastavad vähem CO2-te kui elektriautod. Pressiavalduse tekst väljendab end aga veelgi julgemalt - nimetatud Mazda märki kandvad sõidukid on keskkonnale ohutumad kui elektriautod! Tekib küsimus - kuidas? Nõks peitub selles, kuidas säästlikust üldse mõõdetakse. USA evib oma standardit, Euroopa aga mõnevõrra realistlikumat mõõtemudelit. Lisaks tulevad mängu detailid elektri tootmisest - Euroopas on üsnagi levinud söe kasutamine elektrijaamades, rääkimata gaasist. Seega lühidalt kokku võttes - kui Mazda suudab 30% vähendada kütusekulu uutel mootoritel siis numbrite vaates on tegemist juba elektriautodega võrreldava või isegi väiksema saastetekitajaga.

Allikas: http://www.minut.ee/article.pl?sid=14/03/26/086227&mode=nested

Read more...

Häbi on olla venelane

Read more...

ÜRO valetab, väites, et Eestis on EL-i riikidest kõige vähem pagulasi

ÜRO raport väidab, et Eesti peaks hakkama süstemaatiliselt sisse tooma pagulasi-immigrante, liitudes põgenike ümberasustamise programmiga. Samuti nõutakse meilt nende elamistingimuste parandamist ja töökoha tagamist. Aga kas keegi on sama nõudnud maa peremeesrahvale - eestlastele?
Väide et Eestis on EL-is kõige vähem pagulasi, on küüniline vale. Tegelikkuses on Eestis ja Lätis EL-i mastaabis kõige rohkem pagulasi-immigrante ning väiksem põlisrahva protsent! Nimelt on Eestis umbes 30% rahvast N. Liidu okupatsiooni ajal sisse toodud okupandid-muulased-pagulased-immigrandid ("heal lapsel" mitu nime). Kui madalale peab langema Eestlaste osakaal Eesti rahvastikus, et Lääne "sõbrad" rahule jääksid?
ÜRO eesmärk on hävitada eesti rahvas täiesti ja muuta meid multikultuurseks mittemidagiütleva orirahvamassiga riigiks, mis oleks suurkorporatsioonidele mugav baas Venemaaga äri ajamiseks. Praegu takistab seda suurejoonelist plaani eestlaste veel säilinud rahvuslik enesealalhoiuinstinkt. Aga seda instinkti murtakse süstemaatiliselt ja praeguse sotslik-liberastliku valitsuse all see protsess kiireneb. On ju ammu teada, et Eesti poliitikud on ühed suuremad välismaiste mõjutajate ees lipitsejad ja teevad usinalt rohkemgi, kui neilt nõutakse. Selle asemel, et selgitada välismaale meie olukorda, et meil on niigi 30% muulasi siin, asutakse niikuinii pugema ja immigrante sisse laskma. Ja üleüldse, miks peaks üks väljasuremisohus olev väikerahvas omast suuremate rahvaste esindajaid ülal pidama hakkama? Miks Ühinenud RAHVASTE Organisatsioon hävitab väikerahvaid??? Teame ka seda, et ÜRO pakub ekspoliitikutele oma organistes mugavat ja hästi tasustatud tööd. Mis siin siis imestada, et nii kuulekalt selliste soovitajate käske täitma kukutakse.

PIDAGEM MEELES: VALIDES MITTERAHVUSLIKE ERAKONDADE POOLT, TOETAD SA EESTI RAHVA HÄVITAMIST!

 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/03/uro-valetab-vaites-et-eestis-on-el-i.html#more

Read more...

MART HELME: Putin ei peatu. Tegusid, härrased, mitte sõnu

Saada sõbrale
Venemaa teenib umbes seitsekümmend protsenti oma tuludest tänu toormemüügile, gaas ja nafta eelkõige. Selles kontekstis tundub tülinorimine läänega mõistusevastasena. Tegelikult pole siin aga midagi mõistusevastast.
On kaks olulist momenti, mis Venemaa seniselt gaasidiplomaatialt jõu võtavad. Nendeks on majanduskriis ja innovaatika, mis vähendavad järjekindlalt nõudlust Vene toorme järele Euroopas ja kildagaasirevolutsioon ning naftatootmise suurendamine USA-s. Lühemas perspektiivis tähendavad need asjaolud hinnalangust, pikemas perspektiivis aga tõsise alternatiivi tekkimist Vene toormele üldse. Järelikult on praegu just see moment, kus Venemaa oma tarbijaid veel šantažeerida saab.
Ühtlasi on pingete kruvimine Venemaale kasulik ka hinnapoliitika plaanis. Mäletame ju, kuidas just äsja suured börsid kergendatult hingasid, kui selgus, et Krimmi pärast Venemaa vastu rakendatavad sanktsioonid pole tõsiselt võetavad. Ebakindel olukord turgudel ei lase hindadel siiski langeda, vaid, vastupidi, aitab neil võib-olla hoopis tõusta. Ja see on vesi Venemaa veskile.
Tegelikult pole Euroopat räsinud majanduskriis Venemaad sugugi puutumata jätnud ja putinismi majandusliku eduloo kängumine tuleb kellegi kaela ajada. Üldist läänevastast hüsteeriat arvestades saavad süüdlased olla üksnes neetud ladinlased.
Mis puutub majanduskahjudesse laiemalt, siis on Moskvas teatud kadudega arvestatud ja leitud, et see, mida võidetakse, kaalub kahjud üle. Krimm tagab Venemaale domineerimise Mustal merel ja muudab ka ükskõik missuguse valitsuse all elava Ukraina tervikuna Moskva poolt järjekindlalt šantažeeritavaks. Seda nii sõjaliselt kui majanduslikult.
Vene rikkurid - vähemalt need, kes võimule lähedal seisavad - on oma rahad aga juba ammu ohutusse kohta toimetanud.
Kujunenud olukorras on Venemaa ainus, kes mängib ettevalmistatud partiid, näidates selle juures üles ka oskust improviseerida. Praegu mõistetakse Kremlis ilmselt hästi, et olukorras, kus maailma tähelepanu on keskendunud Ukrainale, tuleb selles pingekoldes pidurit tõmmata. Ida-Ukraina kohene vallutamine oleks küll ahvatlev, kuid äärmiselt provokatiivne ja võib seepärast koos Transnistria ja Moldovaga pisut oodata.
Moskva poolt on hoopis kavalam avada kusagil mujal ootamatult teine rinne. Selle teise rinde kõige tõenäolisem koht on Eesti. Sealjuures ei maksa meil karta, et Moskva alustab meie vastu täiemahulist sõda, mida USA ja NATO ei saa pealt vaatama jääda. Tõenäoliselt tõstetakse viies kolonn Tallinnas küll jalule, kuid piirdutakse venelaste „kaitsmisega“ siiski vahetult piiri ääres - Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel.
Viimases on Tiit Vähi kakskümmend aastat venelastele ka usinalt (sõja)sadamat ehitanud. Siinkohal meenub mulle, kuidas omaaegne Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin mulle kord irooniliselt ütles: „Zdorova postroite. No ještšo ne vsjo dostroili.“ (Hästi ehitate, aga pole veel kõike valmis ehitanud.). Kui lisame, et Sillamäe juures ulatub Soome lahe alla kaevandamist väärivate varudega diktüenaamakilt uraaniga, saame aru ka Ida-Virumaa vallutamise majanduslikust mõttest. Energeetiliselt amputeerib see Eesti ju niikuinii.
Kremlis on muidugi kenasti välja arvutatud, kui kaugele võib ühe NATO piiririigi vastu minna, ilma et see tõsise sõjalise kokkupõrke Venemaast tugevamate suurjõududega kaasa tooks. Mul jääb siinkohal üle lihtsalt ahastades imestada, kuidas Urmas Paet Ants Laaneotsa (aga ka Leo Kunnase, Urmas Roosimägi ja avalikult mitte esineda soovivate kaadrisõjaväelaste) professionaalse kriitika peale täiesti süüdimatult teatab, et tuleb lihtsalt rohkem oma riiki uskuda! Usume, härra hea ilma välisminister.
Aga kas venelane ka usub? Usub, kui me lillegi ei liiguta, et Kremli kõige elementaarsemat ja lihtsamini teostatavat provokatsiooni NATO ja USA naeruvääristamiseks nurjata? Kui me ei täienda oma puudulikke laskemoonavarusid? Kui me ei paiguta tõenäolisse kriisikoldesse preventiivselt usutavat vastupanu osutada suutvaid jõude? Kui me ei korralda mobilisatsioonikatseid? Kui me ei kutsu kaitseliitlasi õppekogunemistele? Kui me ei anna kaitseliitlastele praegu kodus hoidmiseks piisavat laskemoonavaru? Kui me demonstreerime, et tegelikult on Eesti kaitsejõud bürokraatlik fiktsioon, mille operatiivne jaluletõstmine pole suurema segaduseta võimalik ja mis suudab efektiivselt tegutsema asuda alles siis, kui vaenlane on oma esmased ülesanded sillapea(de) loomiseks meie territooriumil juba täitnud? Kui me ei suuda juba eos tagada võimekust viienda kolonni ülesässitamise halvamiseks komandanditunni kehtestamisega, ässitajate sidevahendite halvamisega ning konkreetselt Eesti riikluse vastu vaenutegevust alustanud isikute isoleerimisega?
NATO usk on hea asi. Ka mina olen NATO usku. Aga NATO tegelik kaitse meile saab teoks üksnes juhul, kui me ise resoluutsust demonstreerime ja omapoolse jõulise käitumisega Venemaa provotseerimist ei karda. Kui me juba eelnevalt võtame sisse kaitsepositsioonid, millest venelased lihtsalt üle jalutada ei saa.
Putin on alustanud õnnemängude seeriaga. Ta ei peatu enne, kui saab hoobi, mis lööb ta koomasse. Piibel õpetab, et Taavet võitis Koljati. Oli vaja üksnes südidust. Praegu demonstreerime me lootust.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5369&lang=est

Read more...

Stuudiointervjuu Martin Helme´ga

Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond rõhutab europarlamendi valimiskampaanias, et riikidel peab olema suurem otsustusõigus. Stuudiosse on palutud valimiste teemal kõnlema EKRE esinumber europarlamendi valimistel Martin Helme

Link: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=13084

 

Read more...

Küüditamine oli hind, mis maksti alistumise eest

Pressiteade
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 25.03.14


Eesti Konservatiivne Rahvaerakond mälestab stalinliku suurküüditamise aastapäeval neid kümneid tuhandeid inimesi, kes oma kodudest lahti kisti ja kelledest paljud loomavagunites või põrgukülmades steppides-taigades surid. Rõhutame, et kuigi küüditamise rahvuslikule tragöödiale aitasid kaasa ka kohalikud kollaborandid, viisid selle praktikas läbi siiski eestlaste riigi okupeerinud idanaabri jõuametkonnad. 1941. ja 1949. aasta küüditamiste näol maksime kaitsetutena lisahinda selle eest, et me 1939. aastal Nõukogude Liidule (loe: Venemaale) vastupanu ei osutanud.
“Täna toonaseid kannatusi mäletades ja mälestades peame endale teadvustama, et meie idanaabri meelelaadi pole möödunud aastakümned muutnud,” ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. “Nõukogude Liidu lagunemine vabastas küll osad Moskva iket talunud rahvad, ei muutnud aga Kremlis võimutsevat mõtteviisi. Lähivälismaa kui Vene imperialismile uut definitsiooni pakkuv doktriin võeti vastu juba 1992. aastal. Esimene ja teine Tšetšeenia sõda, sõda Gruusia vastu 2008. aastal ja Krimmi annekteerimine praegu näitavad, et elame kõrvuti riigiga, mille eliit pole loobunud impeeriumi restaureerimise ideest ja kes on selle nimel kõhklematult valmis kasutama ka toorest jõudu.”

“1939. aastal loobus Eesti juhtkond vastupanust, lootes säästa rahvast kannatustest. Maksime aga palju valusamat hinda: küüditatute purustatud elude, kolmes võõras aga mitte oma riigi sõjaväes võidelnud meeste ohvrite, massilise paadipõgenike laine ning metsavendade lootusetu vastupanu näol. Me ei tohi toonaseid vigu korrata. Peame olema Venemaa ülevõtmiskatseteks alaliselt valmis, seda enam, et erinevalt 1939. aastast elab praegu meie kõrval ja seas arvukas impeeriumimeelne viies kolonn,” ütleb Helme.

Peame kogu aeg teadma, et kui me ise ennast ei kaitse, ei kaitse meid ka meie liitlased. Oodata moskoviitidelt 21. sajandile viidates halastust kaitsetute inimeste vastu on lihtsalt rumal. Seda halastust ei ilmutatud Liivi sõja ajal, seda halastust ei ilmutatud Põhjasõja ajal, seda halastust ei ilmutatud punase mässu ja Vabadussõja ajal, seda halastust ei ilmutatud Teise maailmasõja keeristes ja seda halastust ei ilmutata ka nüüd.

Allikas: http://www.ekre.ee/kuuditamine-oli-hind-mis-maksti-alistumise-eest/

Read more...

Heli Jazõkova Facebook´is

Käisin täna traktorit ostmas. Võtsin kaasa sularaha 18000 €. See on täpselt nii palju kui on traktori hind. Raamatupidaja neiu oli suures segaduses, ütles, et sulas maksmine teeb suuri probleeme. Nad ei tohi sularaha vastu võtta ja kui võtavad, siis peavad teatama Maksu- ja Tolliametile , Politsei- ja Piirivalveametile ja veel oli mingi koht. Ütlesin, et ma maksan ainult sulas, sest SEB pank võtab minult selles suuruses sularaha sissemaksmisel 54 € pluss 2 € ülekande eest. Ma ei ole nõus maksma pangale mitte millegi eest oma 3. päeva töötasu. Sellepeale helistas raamatupidaja kuskile, ootas 5 minutit ja sai loa, et ma tohin maksta sularahas. Minu ID kaardist tegi veel koopia maksedokumendi juurde.

Mind jäi häirima fakt, et miks peab eesti inimene maksma maksu Rootsi pangale oma eestis sooritatud ostude pealt? Miks rootslased kohtlevad eestlasi orjadena, kes peavad nende jaoks tasuta töötama, kui tahavad teha ostusid?
Meie pättidest ja sulidest koosnev valitsus on teinud need nõuded, et me peame kasutama välispankade teenuseid, nende jaoks orjama.

Read more...

MATTI ILVES: VENELASE TÕUS EESTI HARIDUSMINISTRIKS

Venelase ja miljonäri pojukese Jevgeni Ossinovski tõus Eesti rahvusriigi haridusministriks oli sotside poolt tõsesti julge, tõeliselt multukultuune käik.
Me oleme ajas justkui liikunud tagasi Nõukogude aega, mil haridusministriks määrati Eesti NSV-s ka venelane Elsa Gretškina. Seda juleti teha aga alles alates 22. juulist  1980. aastal, 40 aastat peale okupatsiooni. Kaasaegses Eesti osariigis saadi sellega hakkama pea kaks korda rutem. J.Ossinovski olesks võinud olla mõni teine minister,aga haridusministri koht talle ei sobi, sest sellel on eestlastele lausa sümboli väärtus, või vähemalt oli. Ossinovski on juba ka rääkinud, et venekeelsete koolide osaline üleminek eestkeelsele haridusele tuleb üle vaadata, sest kõik koolid ei ole "võrdses seisus", seega tehakse venelastele jälle järeleandmisi ja venekeelsete usk tugevasse riigivõimu saab järjakordse löögi.

Juba 1980. aasta oktoobris toimusid Tallinnas õpilasrahutused, kus nõuti ka Elsa Gretškina kõrvaldamist haridusministri kohalt. Meeleavaldustel peksis miilits õpilasi ja järgnesid arreteerimised ning ülekuulamised. See oli ka üheks peamiseks ajendiks 40. kultuuritegelase kirja sünniks. Kas tänapäeva Eestis on ka oodata õpilaste meeleavaldusi? Vaevalt, sest enamusel nüüdsetest õpilastest puudub patriootlik, rahvuslik kasvatus ja neile räägitakse vaid multikultuursuse "suurtest hüvedest". Nõukogude ajal said enamus lapsi eestimeelse kasvatuse kodust, tänapäeval on aga vanemad oskuslikult ära lollitatud ja mingit rahvuslikku laste kasvatust ei saa neilt oodata.
Sotsid olid seega ettenägelikud ja kindlad, et venelase määramine haridusministriks ei põjusta mingeid suuremaid proteste ühiskonnas.

Read more...

Eessõna asemel

Me elame väikeses riigis. Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, erinedes sellega uskudest ja ususektidest, mis ei tunne geograafilisi piire. Majanduslikus mõttes on väikesed riigid konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes „ühtset kaupa ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuse ja identiteedi.

Suveräänse riigi rahval on loomupärane soov kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma „poliitilisse monopoli”, mis samuti ei tunne piire.

Monopolid ja impeeriumid põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See tähendab, et „ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas, rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.

Täna, Euroopa Liidu kui riigi künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelised lepingud on muundunud ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika.

Relvastuskontrolliga kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat, mis relvad on ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude, mis on uue struktuuri lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega unitaarriik. Impeerium aga ei ole ilmalik; tema peab toetuma religioonile, mis saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud piires. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav; aruandlus altpoolt ja „absoluutne tõde” ülevaltpoolt on heaoluühiskonna lahutamatuks osaks.

Kui inimeselt on võetud identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust. Kirik on Jumalast, Riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid väike inimene.

Täna on meie otsustada, kas me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka vabaduseaate ja oma riigi.

Teosega tutvunud radikaalid

Katkend raamatu „Ahvist kodanikuks… Või vastupidi” (autor: Raigo Sõlg; kirjastus: „Matrix”; ilmumisaasta: 2005) algusest (5.-6. lk.).

TOIMETUSELT: Euroopa Liidu „arengu” valguses tundub see, juba 2005. aastal kirjutatud mõttekäik, päevakajalisem kui kunagi varem.

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 14. numbri (jaanuar-veebruar 2013) esiküljel ilmunud kirjutis.

__________________

"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...

Tõnis Oja: valitsuse finantseufemismid

Foto: Urmas Nemvalts
Alles hiljuti, eriti Euroopa võlakriisi haripunktis, oli valitsusliidu juhtpoliitikute jaoks laenu võtmine täielik tabuteema. Igasugusele laenuvõtmise teema püstitamisele tuli kiire vastus àla kas tahate meil siin Kreekat teha. Tänaseks on olukord muutunud. 2014. aasta eelarve seletuskirjas on öeldud, et sel aastal tuleb lisaks reservide kasutamisele pöörduda ka laenuturu poole ning juba mitu aastat on miinuses ka riigieelarve.

Inimeste loomuses on, et ebameeldivatest asjadest ei soovita otsesõnu rääkida ning nende asemel eelistatakse kasutada eufemisme. Metsakutsa kõlbab ju palju paremini kui hunt.
Seoses riigieelarve viimaste aastate arengutega on rahandusministeerium ja eriti moodustatav valitsusliit võtnud kasutusele eufemismid «valitsussektori struktuurne positsioon» ning «eelarve struktuurne ülejääk». Rahandusministeeriumi sõnul leitakse struktuurne eelarvepositsioon nii, et nominaalsest (loe tegelikust) positsioonist eemaldatakse lisaks majandustsükli mõjule ka ühekordsed ja ajutised tegurid, mis võivad eelarvepositsiooni «moonutada» (rahandusministeeriumi jutumärgid) ning struktuurne ülejääk näitab, et eelarves jätkusuutlikkuse probleeme ei ole ning võimalik puudujääk on põhjustatud ajutistest teguritest.
Struktuurse tasakaalu propageerimine tuletab mulle meelde eelmise sajandi lõpu tehnoloogiamulli ajal laialdaselt kasutusele võetud terminit, mida võib samuti finantseufemismiks nimetada – EBIDTA. Terminit, mis näitab ettevõtte kasumit enne intressikulusid, makse, põhivara väärtuse langust ja amortisatsiooni, hakkasid eriti laialdaselt kasutama mobiilioperaatorid, kes võtsid võrkude väljaehitamiseks ning sageduslitsentside saamiseks suuri laene.
Meie börsiettevõtetest eelistavad puhaskasumi asemel EBIDTAst rääkida Tallink, Ekspress Grupp ja teised suure laenukoormusega firmad.
Mõlema termini kasutamisel on oma loogika täiesti olemas. Intressikulude väljajätmine kasumiarvestusest näitab puhtalt äritegevuse kasumlikkust. Aga samas on ettevõttel ju laenud vaja samuti tagasi maksta. Tehnoloogiamulli lõhkemine päädis mobiilifirmade hiiglaslike varade mahakandmise ja hiigelkahjumitega.
Ajalugu on näidanud, et eufemismid eriti ei aita ning investoreid nendega ei peta, seda näitavad ka eelnimetatud ettevõtete aktsiate hinnaliikumised. Legendaarne investor Warren Buffett, kes on ostnud sadu ettevõtteid, on öelnud, et kui müügis oleva ettevõtte juht või omanik hakkab rääkima EBIDTAst, siis on tema jaoks jutt kohe ka lõppenud.
Riigieelarve seletuskirjast selgub, et eelarvedefitsiidi põhjusteks on heitmekvootide müügist saadud oodatust väiksemad tulud, Estonian Airile antud laen ning selleks aastaks planeeritav omakapitali suurendamine ning kogumispensioni kompenseerimismehhanismi mõjud.
Niipalju kui uuest koalitsioonilepingust teada on, kasvavad ilmselt ka püsikulud ning varsti ei saa ilmselt rääkida ka eelarve struktuursest tasakaalust.

Arvamus

Autor:
Tõnis Oja

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2738932/tonis-oja-valitsuse-finantseufemismid

Read more...

MATTI ILVES: URVE PALO EI KÕLBA MINISTRIKS

Foto: Tiit Malsroos

"Eesti Päevaleht": "Majandus- ja taristuministrina tööle asuva Urve Palo ütluse peale, et Estonian Airi ootab tõenäoliselt pankrot, vähenes lennufirma piletimüük päevaga poole tuhande ostu võrra. ...
Arvestuslikult võib tulevase ministri mõtlematult õhkupaisatud sõnade maksumust hinnata ligikaudu 65 000 euro suuruseks, sest müümata jäi hinnanguliselt 500 lennupiletit."

Sm.Palo ei kõlba ministriks, sest mäletame veel tema eelmist ministriaega. Kus ta pidi rahavastikuministrina tegelema sisuliselt küllaltki raske ülesandega, venelaste integreerimisega Eesti ühiskonda. Võib-olla ta sai selle selle ülesande keerukusest isegi aru (hoolimata eraldatud suurtest rahadest) ja asus siis eestlasi venestama. Veeretades enda ebaõnnestumise eesti rahva kaela ja kutsudes meid hoopis integreeruma venelastega.

Esimise sammuna uuel kõrgel ja tätsal ministrikohal (ametlikut mitte veel kinnitatudki) asus Palo lammutama vähest säilinud Eesti rahvuslikku majandust. Siin on ta märksa edukam ja esimene lause tõi juba  tubli tulemuse - 65 000 €. Arvatavasti rahvuslikku kapitali ja majandust ootavad ees keerulised ajad ja need kanditakse nii või teisiti rahvusvahelise orjastava suurkapitali kätte.
Tuletan veel meelde, et viimase eestlasest Estonian Airi juhi ajal oli firma kasumis. Aga ta vallandati seetõttu, et kasumi numbreid peeti liiga väikesteks. Suurest kasumiahnusest tingitult ongi lennufirma lastud sarnesesse seisu, kus ta on praegu. Tõsi, nüüd on õhus juba paranemise märke.

Read more...

MIDA NAD SEAL PRITSIVAD? (eestikeelsed subtiitrid)

Samal teemal lugege lisaks siit: http://www.puhastaevas.ee/

Read more...

Mart Helme | Siim Kallase juhtum ja piirileping

Mart Helme, suursaadik

Ukrainas ja eelkõige muidugi Krimmis toimuv, samuti valitsuse vahetus Eestis, on piirilepingu teema päevakorralt maha võtnud. Kohati tundub, nagu oleks see globaalselt tõusta ähvardava tormi taustal mingi tühiasi, mis liiatigi juba niikuinii ära otsustatud ja kohe-kohe ka lõplikult täide viidud.

Vilistab lepingutele

Pastoi, ütleks selle peale venelane. Tegelikult on piirilepingu küsimus Krimmi annekteerimise taustal eriti terav teema. Sisuliselt on Venemaa meilt (ja Lätilt) meie riikide territoriaalset terviklikkust rikkudes tüki maad ära võtnud juba ammu enne, kui Putin Venemaal üldse võimule sai. Putin lihtsalt legitimeerib selle meie oma kätega.
Okupatsiooniperioodil ei saanud me midagi ette võtta. Nüüd on meil võimalus oma õigusele lihtsalt kindlaks jääda. Ikka veel, sest allkirjastamisest hoolimata pole Eesti uut piirilepingut ratifitseerinud.

Ent mingem ajas pisut tagasi ja küsigem, millega uue piirilepingu sõlmimist õigupoolest põhjendatud on? Eks ikka meie julgeolekuga, mis lõplikult fikseeritud ja allkirjastatud piiri puhul pidada kindlam olema, kui juba 23 aastat valvatava (ja igati toimiva) ajutise kontrolljoone puhul.

Ukrainas toimuv seda julgeolekujuttu paraku ei kinnita. Ukraina sõlmis Venemaaga maismaapiiri delimiteerimise lepingu 2003. aastal ja kuigi piir merel, täpsemalt Kertši väinas ja Aasovi merel, jäi poolte erimeelsuste tõttu kokku leppimata, tunnustas Venemaa Krimmi kuulumist Ukraina koosseisu nii selle kui ka paljude muude lepingutega (kaasa arvatud praeguseks juba kahel korral allkirjastatud Venemaa Musta mere laevastiku kokkulepped Ukraina mitme valitsusega). Seda lähtudes kohe Nõukogude Liidu lagunemisel ja Sõltumatute Riikide Ühenduse tekkimisel kollektiivselt aktseptitud otsusest jätta endise N Liidu sisepiirid sinna, kus nad lõppenud ajastul olid.

Nagu näeme, vilistab Venemaa Ukrainas praegu kõigile neile lepingutele ja põhimõtetele. Põhjendus selleks on aga väga lihtne: Moskval olevat õigus kaitsta oma kodanikke ja kaasmaalasi. Ka juhul, kui keegi neid kodanikke ja kaasmaalasi ei ohusta. Sõjamasina käivitamiseks piisab, kui Moskva lihtsalt väidab, et neid ohustatakse.

Julgeolekut ei taga

Seega siis – julgeolekut uus piirileping meile ei taga. Aga mida see leping meile siis annab? Tuleb välja, et mitte midagi. Ja isegi kui paar kuud tagasi võis Marko Mihkelson oma kagebiitide dünastiast põlvneva kolleegi Mihhail Margelovi üleolevalt sõbraliku õlalepatsutamise peale uskuda, et nüüd saabub meie suhetesse Venemaaga uus ajastu, siis praegu Venemaa ja Lääne vahel algav külm sõda ei jäta selleks mingeid väljavaateid.
Ka Urmas Paet, keda Sergei Lavrov Moskvas lepingu allkirjastamisel kohtles mõnitavalt demonstratiivse viisakusega, võiks vähemalt praegu mõistusele tulla ja aru saada, et peale Tartu rahu järgselt Eestile kuuluvate alade andis ta ära meie teemat kontrolliva kõrgendiku ajalootõlgenduste vallas.

See omakorda tähendab, et Venemaa käsitleb meid piirilepingu riigikogus ratifitseerimise hetkest alates mitte kui sõjaeelse Eesti juriidilist järglast, vaid kui Nõukogude Liidust lahku löönud uut riiki, mille iseseisvumise, territooriumi, kodakondsuse, riigikeele ja rahvusküsimustega on segased lood. Ning loomulikult on Moskval legitiimsed õigused ja kohustused segaduste klaarimiseks sekkuda. Eriti nüüd, kui algamas uus külm sõda.

Algaval ajastul pole ju kahtlust, et Venemaa kasutab iga võimalust läänele meie kaudu haiget teha. Siinkohal osutuvad prohvetlikuks vana dissidendi Sergei Kovaljovi sõnad, kui ta mulle 90. aastate keskel ütles: „Teil pole vaja Venemaad karta, kuni Vene-USA suhted on head. Aga kartke Venemaad, kui Moskva ja Washington tülli lähevad!"
Niipalju siis veel kord julgeolekust.

Reeturid vastutusele

Venemaa algavat külma sõda siiski ei võida. Nagu ei võitnud Hitler Teist maailmasõda. Eestis tulevad aga külma sõja tuultes, kõigi vastaliste jõudude ponnistuste peale vaatamata, varem või hiljem võimule rahvuslased, sest nemad on ainsad, kes teenivad vaid oma rahvast, mitte ida- või läänepoolseid territooriumi kontrollijaid. Siis võetakse selle lepingu sõlmijad riigireeturitena vastutusele, sündigu see kas või kahekümne aasta pärast. Riigireetmise süü teatavasti ei aegu.

Olgu Paetile, kes hiljuti Catherine Ashtonile telefonis kummalisel kombel Venemaale propagandasõjas marjaks ära kulunud juttu ajas, siinkohal õpetuseks äsja Eestist pagenud Siim Kallase juhtum. Eks Paet ise teab muidugi, miks tal seda telefonikõnet vaja teha oli. Samuti nagu teab ainult Kallas, miks ta omal ajal tegi seda, mida tegi. Kuid nii nagu Kallas ja tema semud paarkümmend aastat tagasi ei arvanud, et nende segasevõitu toimetamised kunagi päevavalgele ujuvad, ei arva seda ka praegused piirileppe läbisurujad. Ajalugu on siiski näidanud – tõde tõuseb, vale vajub.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/569340/mart-helme-siim-kallase-juhtum-ja-piirileping#.UzBn0BTYB1s.facebook

Read more...

Konservatiivne Rahvaerakond alustas eurovalimiste välikampaaniat

Pressiteade
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 24.03.2014

Konservatiivne Rahvaerakond alustab esmaspäeval 24. märtsil europarlamendi valimiste välikampaaniat, mis kestab kuni 13. aprillini. Erakonna esinumbritega plakatid on nähtavad Tallinnas, Viljandis, Paides ja Kuressaares. Lisaks välireklaamile on parteil plaanis telereklaam. Kampaania kandvaks osaks saab olema erakonna kandidaatide tihe kohtumiste seeria umbes 60 asulas üle terve Eesti. Konservatiivse Rahvaerakonna valimisloosungiks eurovalimistel on „Meie Eesti eest – rahvusriikide Euroopa eest.“

„Leidsime, et see kahest poolest koosnev loosung annab kõige paremini edasi meie valimisplatvormi, mis seisab kindlalt rahvusriikide Euroopa säilimise eest ja näitab meie soovi kaitsta Eesti rahvuslikke huve Brüsselis nii majanduses, julgeolekus kui eelarveküsimustes,“ selgitab Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige ja üks kandidaatidest Martin Helme. „Me oleme neil valimistel ainus partei, kes leiab, et Euroopa Liidu probleemiks on liigne võimu koondumine Brüsselisse ja kes peab vajalikuks otsustusõiguse tagasi saamist liikmesriikidele. See on hädavajalik, kui soovime, et Eesti ei muutuks juba mõne aasta pärast euroliidus peale maksjaks.“

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivne-rahvaerakond-alustas-eurovalimiste-valikampaaniat/

Foto: Andres Putting

Read more...

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 18. aulakonverents

TÜ keemiaõppejõu Jüri Kuke

(1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda repressiivasutus Venemaal)

traditsiooniline mälestuskonverents

30. märtsil kl 12-19 toimub Tartu Ülikooli peahoones Langenud Vabadusvõitleja Päeva 18. aulakonverents. Üritus on pühendatud kõigile akadeemilise pere liikmetele, kes aastatel 1940-1991 langesid okupatsioonivõimude poolt tagakiusamise ohvriks. Teemasid jätkub seinast seinani –  kõneldakse alates mentaliteedist Tartu Riiklikus Ülikoolis 1970ndatel aastatel ja Jüri Kuke mälestuse jäädvustamisest, kuni 1920. a. Tartu rahulepingu hülgamise, Ukraina viimaste nädalate sündmuste ja stalinismi taassünnini tänapäeva Venemaal. Esinema on kutsutud tuntud ajaloolasi, ajakirjanikke, juriste, lähimineviku kommunismivange jt. Loodame, et peale mainitute pakub eelolev üritus huvi ka riigikaitsjatele, keemikutele, õpetajatele ja nende lähiajaloost huvitatud õpilastele.

Langenud Vabadusvõitleja Päeva 18. aulakonverents,

pühendatud Jüri Kuke (1940-1981) mälestusele

30. märtsil 2014 Tartu Ülikoolis

12.15   Mart Niklus – Avasõna.

12.25   Enn Tarto – Peaksime Jüri Kuke mälestust senisest rohkem jäädvustama.

12.35   Helmut Piirimäe – Mentaliteedist Jüri Kuke ajal.

12.50   Mart Niklus – Kahe hiljuti lahkunud suurmehe mälestuseks.

13.10   Aigi Rahi-Tamm – Kuidas rääkida küüditamisest?

13.25   Aldo Kals – Mure Eesti pärast.

13.40   Peeter Olesk – Dissident ja teine vaikiv ajastu.

14.00   Ründo Mülts – Eesti elanike ettekujutus rahvusvahelisest olukorrast 1939. aasta kevadel Isamaaliidu ja RPT ühisuuringute näitel.

14.20   Tõnis Siim – 70 aastat Teherani konverentsist (1943) ja rahvusliku katastroofiga lõppenud Teisest Vabadussõjast.

14.40   Kaarel Piirimäe – Aasta 1944.

15.00   Uno Liivaku – Eesti Vabariik kommunistide keelepruugis.

15.15   VAHEAEG. Päevakohase näitusega tutvumine.

15.45   Jaak Uibu – Rahvastik, ajaloosündmused ja reaalpoliitika Eestis 95 aasta vältel

16.05   Toomas Varrak – Tartu rahuleping tänases välispoliitilises kontekstis     

16.30   Mart Saarso – Kas vajame uut piirilepet Venemaaga?

16.50   Osvald Sasko – Miks ei tohi uut piirilepingut Riigikogus ratifitseerida?

17.00   Jüri Vaidla – Raske tee õiglusele.

17.10   Mart Helme – Rahvusriigi võimalikkusest XXI sajandil.

17.25   Kalju Mätik – Stalinismi taassünd Venemaal on oht kogu inimkonnale.

17.40   Tõnu Kalvet – Ukraina kriisi mõjust rahvastikule ja poliitmaastikule.

17.55   Priit Silla – Tallinn, mitte Kolõvan!

18.05   Aare Pällin – Kuhu kadus Eesti Panga kuld?

18.15   Jaan Hatto – Eesti riigieelarve kui müsteerium.

18.25   Ruuben Kaalep – Eestlaste uus rahvuslik ärkamine.

18.35   Heiki Kortspärn – Kuidas edasi?

18.45   Resolutsiooni vastuvõtmine. Lõppsõna.       

Aulakonverentsi korraldab Akadeemiline Vabadusvõitlejate, Inimõiguslaste ja Repressiooniohvrite Mälestuskeskus HEREDITAS.

Juhataja: Mart Niklus, abijuhatajad: Märt Kunnus ja Tõnis Siim

Allikas: Mart Niklus

Read more...

Millal on eestivenelasel siin hea olla?

Delfi Rahva hääl

22. märts 2014 16:14

Keeleneet5

Foto: Ilmar Saabas

Selline küsimus nagu eeldakski, et tal on paha siin olla. Kas ikka on? Avame vene delfi ja loeme kommentaare. Õige. Ongi paha. Ei pea isegi eriti otsimagi, iga
teine-kolmas kommentaar räägib, et venelasi muudkui alandatakse ja solvatakse. Aga kes ja kuidas, sellest vaikitakse. Alles siis, kui inimesega juba jutule saad, hakkab nii mõndagi kooruma.

Mis neid vaevab? Kõige lihtlabasem alaväärsuskompleks.
Venelane kui rahvus tekkis alles möödunud sajandil. Paarsada aastat enne
seda, koos Vene impeeriumi sünniga sündis aga venelane kui nähtus. Just
selline, keda me iga päev näeme. Impeerium allutas endale sadu erinevaid rahvaid ja õige pea said inimesed aru - tahad elus kuhugi edasi jõuda, räägi impeeriumi s.t. vene keeles.
Aeg läks, tsaaririik asendus Nõukogude Liiduga, kuid impeeriumi kombed jäid - ainult vene keel viib sind edasi. Venemaa väiksemad rahvad ja keeled kadusid, aga kahjuks tundus see kadumine isegi nendele
hääbuvate rahvastelegi loomulik ja siis...
Siis saabusid üheksakümnendad, liiduvabariigid (räägime siis konkreetselt
Eestist) eraldusid. Korraga jäi see venekeelne (ja meelne) kontingent enda jaoks ootamatusse olukorda - mitte vene, vaid eesti keelt tuleb osata, et edukalt hakkama saada.
Sadu aastaid, põlvkondade kaupa räägiti neile ühte ja sama juttu - tahate edukad olla, rääkige vene keelt! Seda rääkis neile riigivõim, seda korrati koolis, seda tuletasid neile iga päev vanemad meelde. Ja siis, täitsa ootamatult, kõik muutus. Sajanditepikkune tarkus enam ei kehtinud - edukuse eelduseks sai vaid kohaliku keele oskus. See oli šokk. See on nagu ootamatult ema tissist lahtirebimine.
Muidugi on nüüd venelased õnnetud. Aga selle asemel, et uute oludega kohaneda, asuti vana ja kadunu taganutmise teele. Aga kui ollakse õnnetud, peab selles keegi ju süüdi olema. Agaramad (kahjuks ka
eestlaste poole pealt), on asunud süüdistama riiki integratsioonipoliitika puudulikuses. Teiseks põhjuseks toodi eestlaste sallimatus - natsionalism, fašism ja kuidas kellelgi veel fantaasiat on.
Aga mis on tõeline põhjus? See on soovimatus ja oskamatus austada teisi rahvaid ja seda kõike toidab impeeriumiihalusest väljakasvanud suurvene šovinism. Meie venelase jaoks on loomulik, et Saksamaal lähevad vene lapsed saksa kooli, Inglismaal inglise kooli, Prantsusmaal prantsuse kooli - kusagil ei räägita, et lapsed saavad seepärast halvema hariduse.
Aga Eesti, näe, on erijuhus. Siin saavad vene lapsed eesti keeles miskipärast halvema hariduse, seepärast tuleb neid vene keeles
harida ja veel parem, kui see toimuks Venemaa õppekavade alusel.
Kui saate mõne venelasega jutule, siis küsige, miks see nii on. Üheksal juhul kümnest lööte ta oma küsimusega tummaks. Küsitav ei saa esimese hooga arugi, kuidas sa niivõrd rumalasti oskad küsida - seal on ju Saksamaa, seal on ju Inglismaa, siin aga mingi pisike Eesti, Ukraina jne.
Meie venelased tuleb vabastada impeeriumitaagast, ainult siis on loota
muutust. Noortega on lihtne, nemad seda impeeriumit näinud ei ole, nende pilgud on pööratud laia maailma.
Aga nende vanemad? Ütleb juba vene rahvatarkus: пока гром не грянет мужик не перекрестится. Inimene tuleb seada valiku ette - kas tagasi „rahvaste vanglasse“ või edasi laia maailma (Euroopasse).
Selleks tuleb tagasi minna 1938 aasta kodakondsusseaduse juurde ja lõpetada mängud topeltkodakondsusega. Kõik, ka sünnijärgse kodakondsusega inimesed peavad valima, mis maa kodakondsust nad tahavad. Eestimaa on nii pisike, et piisab täielikult ka ühest kodakondsusest.
Edasi on Euroopa piir vene kodakondsusega ja kodakondsuseta isikute
ees kinni. Miks meil on nii palju kodakondsuseta isikuid? Aga just seepärast, et pole erilist vahet, on sul kodakondsus või mitte. Eestis on isegi kasulikum kodakondsuseta isik olla - ühtemoodi on lahti piirid nii ida kui lääne poole. Reisi kuhu tahad. See tuleb ära muuta. Ainult see äratab inimesed mugavast mitteotsustamise uimast üles.
Aga kui minna loo alguses esitatud küsimuse juurde, siis nn eestivenelasel on hea ainult ühel juhul - kui kogu elu käiks ainult vene keeles. „Pahadele“ eestlastele see muidugi ei sobi, aga kelle jaoks ikkagi Eesti riik eelkõige on? Eestlastele endile või idast sissetulnutele? Eks igaüks otsustagu ise.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=68292511

Read more...

MATTI ILVES: EUROOPA LIIT EI SAA LUBADA SANKTSIOONE VENEMAA VASTU

Foto: Merkel tõenäoliselt kehtestadab ainult sümboolsed sanktsioonid Putinile. Kõik muu oleks Saksamaale väga kulukas. (Foto: Reuters)

Nüüd on selgunud, et EL ei kehtesta Venemaa vastu tõsiseid sanktsioone, vaid piirdutakse näpuviibutamise ning "kõvade sõnadega", lisaks veel piirangud isikutele nn. nimekirjad.
Seega annab E Liit sisuliselt vabad käed Putinile järgmiste annektsioonide jätkamiseks.

Venemaa ja Euroopa Liit on kindlalt majanduslikult sõltuvad üksteisest . Nii vahetavad kaks majandust igal aastal kaupu ja teenuseid väärtusega 240000000000 € .  ELi sanktsioonid pöörduksid bumerangina Euroopa vastu ja see muudabki majanduse nii haavatavaks.
Lõppude lõpuks, ELi majandus sõltub müügist Venemaa turul. Euroopa ekspordib igal aastal kaupau 110000000000 € eest Venemaale. Nende hulka kuuluvad peamiselt masinad, tööstuskaubad ja keemiatooted. Euroopa ei saa ka läbi ilma Venemaa energiakandjateta, mida imporditakse 190000000000 € väärtuses. Lisaks on Euroopa pangandussektori suured laenud Venemaale, mida saaks Putin nüüd kasutada ELi vastu, jättes need tagasimaksmata.
Prantsuse Société Général Venemaa ettevõtetele laenanud umbes 22 miljardit eurot. Itaalia UniCredit´il on tasumata võlg 18 miljardit eurot. Austria Raiffeisen pankade nõuded on summas 10 miljardit eurot Venemaal jne.

Eriti Saksamaa on Venemaa oluline kaubanduspartner. Euroopa suurima majandusega riigist eksporditakse aastas kaupa 40000000000 euro eest Vene Föderatsioonile. Majanduslike sanktsioonide läbi kannataksid eelkõige Saksa firmad. Näiteks Siemensis töötab ligi 3200 töötajat Venemaa heaks, Group Volkswagen müüb igal aastal umbes 188.000 autot Venemaal ja seda rida võib jätkata.

Nii, et vaevalt Euroopa Liit ja kantsler Merkel hakkavad üldse majandussanktsioone kehtestama, majandused on liialt seotud. Euroopa töösturid ja poliitikud on olnud liiga sinisilmsed ning uskunud Venemaa tsiviliseeritust, külma sõja lõppu ja sidunud ennast liialt jäänukimpeeriumiga.
Lisaks mängib oma osa ka veel üks majandusväline faktor, vene karastatud rahvas taluks neid sanktsioone stoiliselt, aga hellitatud eurooplased hakkaksid varsti mässama, sest sanktsioonid mõjutavad ka neid.

Kasutatud allikas: http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2014/03/22/eu-kann-sich-sanktionen-gegen-russland-nicht-leisten/

Read more...

Ajapeegel: ... kui rahvuslik konservatism oli riigi põhivalikute hulgas

Olid ajad, kui meie rahvast ühendas ülim soov iseseisvuda - saavutada rahvuslik-riiklik poliitiline rippumatus vene impeeriumist. Targemad pead suutsid näha ka kaugemale, sealhulgas erinevaid takistusi valede otsuste puhul, kuid ülima eesmärgi e. iseseisvuse saavutamise nimel pandi vaidlused teatud ajal kalevi alla. Ei vaieldud avalikult selle üle, kas me saame uuesti iseseisvaks (nn taasiseseisvumne) või me taastame oma katkestatud iseseisvuse tee (nn iseseisvuse taastamine) ning kuidas suhtuda kommunistidesse, vene kolonistidesse jne.. Seda karmimalt on aga vastavad vastuolud esile kerkinud hiljem ning mõjutavad meie eluolu tänaste valikute tegemiste kaudu.

Toona oli see ehk õige valik, sest võimaldas siduda üheks kimbuks Eesti uue avaliku iseseisvusliikumise algatanud MRP-EAG, ERSP, Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi suhteliselt radikaalse tee (ehk meie riigi õigusjärgluse EW-st) teise teega, mida toetas teadliult ja alateadlikult suur osa Eestis elavast rahvast, sealhulgas ka paljud venelased, ettevaatlikult ellu suhtuvad inimesed ja paljud poliitilisele liikumisele "uuestiärganud" - uuesti iseseisvumise teega. Sisuliselt andis see viimatinimetatu tee iseseisvusliikumisse täiendavad ja otsustavad massid, kellest suur enamus hilisemas Eesti poliitilises elus hakkas toitma Rahvarinde-Keskerakonna valikuid, seega ka valikuid Eesti Vabariigist kui NSVLäist iseseisvunud riigist e. Eesti NSV õigusjärglasest. Seda poliitikat on toetanud ka venemaa algusest peale.

Kuigi tehtud valik võimendas iseseisvusliikumist ning tõi meie riigile suhteliselt kiire ja valutu iseseisvumise venemaast, tulid tagasilöögid hiljem. Need tagasilöögid lõhestasid ühiskonna, sest algselt iseseisvumise üldistes huvides kalevi alla pandud vaidlused realiseerusid Eesti Vabariigi poliitilistes seisukohtades läbi parteivõitluste. Nii on Keskerakond endiselt ja kindlalt seismas ENSV positsioonidel ja oma nõuetes olnud õige ja õiglane KUI ME LÄHTUME ENSV õigusjärglusest.

Teised erakonnad, sealhulgas vasakpoolsed sotsid ning algselt parempoolsusele pretendeerinud kuid tänaseks opositsiooni (eelkõige vasakpoolse opositsiooni) survel samuti suht vasakule ära pääranud reformierakondlased on muutunud poliitiliseks saviks, kes küll veel teoreetiliselt räägivad tänasest Eestist kui kunagise Eesti Wabariigi õigusjärglasest, kuid oma poliitilistelt sammudelt (mõelgem näiteks UUELE piirilepingule) on samuti asunud üsna hoogsalt lähenema Keskerakonna seisukohtadele Eestist kui ENSV järeletulijast.

Äsja on valitsusse jõudnud taas sotsialistid (hetkel veel sotsiaaldemokraatide nime all). Nendega on sedakorda nii, et erinevalt oma Moskva poole kummardanud eelkäijatest või formaalsest partnerparteist Keskerakonnast, kust enamus sotse pärinevad, kummarduvad tänased sotsid Brüsseli poole, olles Moskva komissaridest isandad vahetanud Brüsseli komissaridest isandate vastu. See on ka arusaadav, sest Nõukogude Liidu õigusjärglane venemaa ei ole eriti sotsialistlik tänapäeval. Küll on seda aastakümneid sotsiaaldemokraatide ülemvõimu all üha sotsialiseeritav Euroliit.

Vasakpoolsed (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid ja kommunistid) teostasid faktilist võimutäiust Eestit alates 1940. aastast, kui J.-V. Barbarus kuni 1992. a., kui võimule tõsteti Mart Laari esimene valitsus . Eks näis, mida nende järjekordne ring toob meie maale ja rahvale.

Samas on paslik peegeldada AJAPEEGLIT, meenutamaks mõndagi eelmainitud keerulistest aegadest.

Anar Rand

Allikas: http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6588&catid=19&Itemid=58

Read more...