George Neumayr käsitleb oma artiklis moodsate
liberaalide armastatud määratlust “progressiivne” ja tõdeb, et paljuski
on tegemist vana barbaarse kurjusega uue maski varjus.
LifeSiteNews.com toimetaja märkus: terminid “progressiivne” ja
“progressivism” on laialdaselt kasutusel nii sekulaarses kui ka
religioosses maailmas. Enamikul inimestest, kes neid sõnu kuuleb, pole
õrna aimugi nende manipulatiivsest kontekstist ja sellest, mida paljud
nende terminite kasutajatest nende all tegelikult mõtlevad.
“Progressivismil” on poliitiline ja ajalooline taust, mida
elupooldajad, pereväärtuste eest seisjad ja usuinimesed peavad mõistma,
et mitte langeda selle ohtlike sepitsuste ohvriks. Me palusime George
Neumayril kirjutada käesoleva informatiivse teksti kõikidele
LifeSiteNews’i lugejatele. Pärast selle lugemist mõistate, miks tuleb
ettevaatusega suhtuda igaühesse, kes räägib progressiivsetest ideedest
või nimetab kedagi progressiivseks.
Inglise kirjanik
George Orwell on kirjutanud:
“Poliitiline keel on mõeldud selleks, et panna vale paistma tõesena,
mõrv austusväärsena ja tühi tuul millegi kindlana.” Manipulatiivse
poliitilise keele ajaloos on terminil “progressiivne” kahtlemata tähtis
koht.
Seda terminit kasutatakse lakkamatult nende poliitikavaldkondade,
poliitikute ja muu hulgas kirikutegelaste kirjeldamiseks, keda
liberaalne eliit peab valgustatuks. Sõna “progressiivne” korduva
kasutamise abil on moodsad liberaalid lootnud uinutada avalikkust
samastama progressiivsust progressiga. Ent selline samastamine ei ole
kuidagi õigustatud. Progressiretoorika ja tegeliku progressi vahel
laiutab silmatorkav lõhe.
20. sajandit iseloomustava pimeduse nägemisest piisab, et veenda
igaühte progressiivsust mitte progressiga segi ajama. Selle sajandi
kõige võikamaid ideoloogiad esitleti progressiivsena. Inimkonna paremaks
muutmise nimel söandasid endid progressiivseteks nimetanud
“progresseeruda” kaugemale kõige fundamentaalsematest mõistuse ja
loodusseadustest.
Kui mõni 20. sajandi progressiivseteks tembeldatud üritustest on
kahjutu või vähemalt vaieldav, siis paljud neist olid kahtlemata kurjad.
Näiteks ei pärinenud 20. sajandi eugeenikaideed mitte n-ö
reaktsioonilistest ringkondadest, vaid endid uhkelt progressiivseteks
nimetanutelt. Lääne juhtivad kohtunikud ja ülikoolide rektorid seisid
enne Teist maailmasõda avalikult eugeenika eluõiguse eest.
Oliver Wendell Holmes, keda peeti üheks
progressivismi sammastest, ei pidanud 1920. aastatel eriliseks
probleemiks oma laialt levinud üleskutset steriliseerida kõiki, keda
eliit pidas alaväärtuslikuks. Ta kirjutas hoopis: “Kogu maailmale on
parem, kui ühiskond – selle asemel, et oodata degenerantide järglaste
hukkamist kuritegude eest või lasta neil oma nõrgamõistuslikkuse tõttu
nälga surra – ei laseks neil, kes on ilmselgelt kõlbmatud, omasuguseid
reprodutseerida. Kolmest põlvkonnast imbetsillidest piisab.”
Kaua enne Hitleri lõplikku lahendust kirjutas
Margaret Sanger, Planned Parenthoodi (’planeeritud vanemlus’, USA naistekliinikute kett, mis pakub muu hulgas ka aborditeenust –
tõlkija)
rajaja, nõdrameelsete ja ebasoovitavate vähemuste elimineerimisest.
Tükk aega enne seda, kui Obamacare’i arhitektid tulid mõttele nn
vanurite surmakomisjonidest, pani näitekirjanik
George Bernard Shaw,
progressiivsete silmarõõm, muretult ette luua hävituskomisjonid: “Te
kõik tunnete kindlasti vähemalt poolt tosinat inimest, kellest ei ole
selles maailmas mingit tolku, kellest on rohkem tüli, kui nad seda väärt
on. Nüüd võtke nad lihtsalt ette ja öelge: härra või proua, kas te
oleksite nii lahke ja õigustaksite oma eksistentsi?”
Progressiivne California, 20. sajandi eugeenika keskus, ei noppinud
oma mõtteid Hitleri-Saksamaalt. Pigem said hoopis verevaesed Saksa
sotsiaalinsenerid oma ideed Californiast. Raamatu “War Against the Weak”
(“Sõda nõrkade vastu”) autor
Edwin Black on märkinud:
“Alles pärast seda, kui eugeenika oli Ühendriikides juba kindlalt
juurdunud, jõudis kampaania Saksamaale; ja selle taga olid kindlasti
nende California eugeenikute jõupingutused, kes avaldasid
steriliseerimist idealiseerivaid brošüüre ning levitasid neid Saksa
ametiisikute ja teadlaste seas.”
Eeldatavalt progressiivseteks peetud kohad nagu Pasadena ja Palo Alto (Stanfordi ülikooli 20. sajandi alguse rektor
David Starr Jordan oli eugeenika häälekas toetaja) olid Blacki sõnul
Adolf Hitleri
silmis valgustustöö teenäitajateks: “Hitler uuris Ameerika
eugeenikaseadusi. Ta püüdis oma antisemitismi legitimeerimiseks muuta
selle meditsiiniliseks küsimuseks ja sättida selle söödavamasse,
eugeenika pseudoteaduslikku garneeringusse. Hitler suutis värvata endale
mõistlike sakslaste seast rohkelt järgijaid, väites, et teadus on tema
poolel. Kui Hitleri rassivihkamine võrsus tema oma peast, siis eugeenika
intellektuaalsed põhipunktid, mis ta 1924. aastal omaks võttis, olid
sõnastatud Ameerikas. 1920ndatel arendasid Carnegie institutsiooni
eugeenikateadlased sügavaid isiklikke ja tööalaseid suhteid Saksa
fašistlike eugeenikutega. 1924. aastal avaldatud raamatus “Mein Kampf”
tsiteeris Hitler Ameerika eugeenikaideoloogiat ja ilmutas varjamatult
põhjalikke teadmisi Ameerika eugeenikast. “Praegu eksisteerib üks riik,”
kirjutas Hitler, “kus on märgata vähemalt õrnu algeid paremast
arusaamast [immigratsiooni kohta]. Loomulikult ei ole see meie
eeskujulik Saksa Vabariik, vaid Ühendriigid.”
End progressiivseks nimetanud sidusid endid ka Vene kommunismi
juurtega. “Ma olen näinud tulevikku ja see toimib,” märkis ajakirjanik
Lincoln Steffens 1921. aastal pärast Venemaal käimist. Bolševismi ja progressi nähti ühe ja sama asjana.
“Enamik liberaale nägi enamlasi rahvaliku ja progressiivse liikumisena,” kirjutas
Jonah Goldberg
raamatus “Liberal Fascism: The Secret History of the American Left”
(“Liberaalne fašism: Ameerika vasakpoolsete salajane ajalugu”). “Peaaegu
kogu liberaalne eliit, kaasa arvatud suur osa
Franklin D. Roosevelti ajutrustist, käis Moskvas palverännakul, et õppida hardusega nõukogude eksperimendist.”
Selle sünge ajaloolise kogemuse najal peaks tänapäeval sõna
“progressiivne” kasutus kutsuma esile sügavamaid kahtlusi. Võinuks ju
arvata, et see sõna kaob sootuks. Selle asemel on ta taaselustunud.
Paljude poliitikute ja ajakirjanike jaoks kõlab “progressiivne” praegu
palju paremini kui “liberaalne”.
2007. aastal keeldus
Hillary Clinton demokraatide
partei presidendikandidaatide eelvalimisdebattides end liberaaliks
nimetamast ja pidas paremaks kutsuda end progressiivseks. Ta selgitas:
“Ma eelistan sõna ‘progressiivne’, millel on tõeline ameerikalik
tähendus, mis viitab nn progressiivsele ajajärgule 20. sajandi alguses.
Ma pean end moodsaks progressivistiks – kellekski, kes usub kindlalt
isiku õigustesse ja vabadustesse, kes usub, et me oleme ühiskonnana
paremad siis, kui me tegutseme üheskoos ja leiame viise, kuidas aidata
neid, kellel võib-olla ei ole elus kõiki eeliseid; anda neile vahendid,
mida nad vajavad, et nad ise ja ka nende pered elaksid produktiivsemalt.
Seega pean ma end uhkeks moodsaks Ameerika progressiivseks inimeseks ja
arvan, et just sellise filosoofia ja tava peame tooma tagasi Ameerika
poliitikasse.”
Tema ähmane progressiivsuse määratlus paneb selle kõlama tervikliku
ja kahjutuna, justkui seisaks progressiivsed ei millegi muu kui
ajakohaste toidukontrollinormide ja jõulise kodanikuühiskonna eest.
Tõeliselt tekitab progressivism aga ilmalikke ja sotsialistlikke
inimliku täiustumise ja sotsiaalse sahkerdamise mõisteid, mis on
Jumalast ja loomupärasest moraaliseadusest lahutatud ning on osutunud
inimkonnale hukatuslikuks.
Progressivismi on keerukas määratleda sellepärast, et see ei rajane
millelgi muul kui inimese aina muutuval tahtel. Ei ole muud progressi
kriteeriumi kui see, mida võimulolijad iganes progressiks nimetavad.
Selle taga olev võlts ja tühi filosoofia võimaldab esile tõusta
subjektivismi ja võimuideoloogia kõige kurjematel vormidel.
Otse loomulikult soovivad isehakanud edumeelsed, et avalikkus usuks,
et nende poliitilistel, majanduslikel ja religioossetel ideedel oleks
samasugune läbiproovitud loomus ja mõõdetavus nagu tehnoloogilisel
progressil. Nad suruvad takka mõtet, et ühiskond muutub progressiivse
poliitika, majanduse ja religiooni mõjul paremaks samavõrra, kui näiteks
arvutid on paremaks muutunud mõõdetava ja ilmse tehnoloogilise
progressi mõjul.
See eeldus on progressivismi edasiviiv jõud, kuid sel puudub
tervemõistuslik filosoofiline alus. Samavõrra ebaterve on nähtus, mida
C. S. Lewis
nimetas progressivismile omaseks kronoloogiliseks snobismiks – “eeldus,
et kõik, mis on aegunud, on sellest tulenevalt kehtetu”. Tõene idee ei
lakka olemast tõene lihtsalt sellepärast, et võimulolijad seda enam ei
tunnista.
Progressivismi iroonia on selles, et selle plaanides on peaaegu alati
naasmine vanade aegade halbade ideede ja korruptiivsete tavade juurde.
See on vana barbarism uue maski varjus. Mida on õigupoolest uut vanurite
eutanaasias, imikute tapmises, promiskuiteedi ülistamises ja muus
sellises? Isegi selle keerukamates mõistetes nagu “elav konstitutsioon”
ja “kollektivistlik föderaalvalitsus” (ideed, mis on Ameerika
progressiivse liikumise tähised) on lihtsalt ammuste aegade inimestele
hästi tuntud türanniate ilustatud väljendused.
Mõiste “progressiivne” kaasneb eranditult selliste tavadega, mis
võiks panna punastama isegi pahelisi paganaid. Isehakanud
progressiivsetel demokraatide partei liikmetel ei ole näiteks mingeid
süümepiinu, kui nad avardavad seda mõistet sellistele häbenematult
brutaalsetele tegutsemisviisile nagu abort laiendamise ja väljatõmbamise
teel (
partial-birth abortion).
Barack Obama,
kes uhkustab mõistega “progressiivne”, ei suutnud juba Illinoisi
osariigi senaatorina oponeerida lastetapuvastaste seaduste vastu.
Tavakeeles viitab progress mingi asja järkjärgulisele parenemisele.
Poliitilises ja religioosses kasutuses viitab “progressiivne” sagedamini
pigem taandarengulistele ja primitiivsetele kommetele ning ideedele,
mis kahjustavad elu ja õõnestavad tsivilisatsiooni arengut.
Nagu on rõhutanud C. S. Lewis, on tõeliselt edumeelne inimene on see,
kes seisab risti ees vääral ideel, kandku ta mistahes silti, ja liigub
tõe suunas.
“Progress tähendab lähemale jõudmist sellele paigale, kus sa tahad
olla,” kirjutas ta. “Aga kui sa oled valesse suunda pööranud, siis ei
vii edasiminek sind sellele lähemale. Kui sa oled valel teel, siis
tähendab progress ümberpööramist ja tagasi õigele teele sammumist; ja
sel juhul on kõige progressiivsem inimene see, kes pöörab kõige varem
tagasi.”
Teiste sõnadega on tõeline progress lahutamatu tõest ja inimese
hüvest. Iga ideoloogia, mille progressi mõõt ei peitu selles tões, saab
tähendada ainult järkjärgulist allakäiku ja segadust. Nagu nähtub Lääne
homoabielude maaniast, ei määratle progressi nüüd enam aina suurem
loomupärase moraaliseaduse järgimine, vaid loomuseaduse täielik
tühistamine.
Samamoodi ei mõõdeta meedia arusaama järgi progressi katoliku kirikus
mitte kasvava truudusega pühitsusele ja tõele, vaid eemaldumisega
nendest. Progressiivseteks kroonitakse need kirikutegelased, kes näivad
asendavat ortodoksia moodsa liberalismiga.
Moodsa liberalismi pookimine katoliiklusesse on siht, mille poole
soovivad liikuda progressiivsed nii kiriku sees kui sellest väljaspool.
Minek tõest ja valest kaugemale, astudes liitu “maailmaga”, on kiriku
missiooni antitees. Kuid darvinistlikust eneseimetlusest inspiratsiooni
ammutavad progressiivsed, näiteks
Hans Küng või juhtiv USA dissidentlik ajaleht
National Catholic Reporter,
väidavad alati, et kõige parem on viimane areng, olgu see religiooni
või poliitika vallas. Kõiki muutusi kujutatakse täiustavate, mitte
lammutavatena.
Kibe kogemus oleks nüüdseks pidanud avalikkust õpetama, et “muutus,
millesse sa võid uskuda,” nagu Obama väljendus, on tavaliselt hoopis
ärevakstegev mutatsioon. “Progress”, nii nagu seda kasutatakse
poliitikas või religioonis, on tegelikult enese huve teeniv retoorika,
mille eesmärk on vaigistada vastuseisu kõigele, mis parasjagu käsil. See
aga peaks esile kutsuma vähemalt skepsise, mitte allumise.
Parafraseerides
Lincoln Steffensit: me oleme näinud tulevikku progressivismi valitsuse all ja on selge, et see ei toimi.
Tõlkinud Priit Tamm
George Neumayr on ajakirja
The American Spectator
kaastoimetaja ja raamatu “No Higher Power: Obama’s War on Religious
Freedom” kaasautor. Ülal avaldatud artikkel ilmus esmalt portaalis
LifeSiteNews.
Allikas:
http://objektiiv.ee/progressivism-kui-20-sajandi-suurim-surma-ja-terrori-allikas/
