laupäev, 31. oktoober 2015
Merike Lillenberg: Tähelepanu kaaskodanikud!
J.K.:
"Terviseameti anonüümseks jääda soovinud ametniku andmetel on Eestis puhkenud äge ja ohtlik rahvuspõhise häbitunde puhang, millesse nakatumise oht on ennekõike Brüsseli-meelsetel poliitikutel ja kosmopoliit-loomeinimestel.
Peamiseks sümptomiks on häbi- ja piinlikustunne oma rahva vastu, mis võib lõppeda rahvustunde täieliku kaotusega, nagu see juhtus rahvusvahelise kirjaniku Jaak Urmetiga. Hetkel on sellesse tõppe raskekujuliselt haigestunud riigipea ja peaaegu kõik ministrid, samuti ka paljud riigikogu liikmed.
On kahtlusi, et nakkuse on põhjustanud keegi Randpere. Viimastel päevadel on häbitunne oma rahva vastu jõudnud kaitsejõududega seotud inimesteni, haigestunud on endine kaitseminister Sven Mikser, kelle puhul on raskendavaks faktoriks kuulumine sotside ridadesse, ning praegune kaitseminister Margus Hanson, aga ka mingite vägede ülem.
Huvitav on seejuures, et kaitsejõududesse kuulunud Hannes Võrno ja Urmas Reitelmann on omandanud rahvuspõhise häbitunde suhtes immuunsuse. Meditsiinilist abi selle puhangu vastu pole ja kuigi väidetavalt ravis vanarahvas neid sümptomeid külma vee ja kaikaga, Kapo spetsialistid seda siiski teha ei soovita, sest tegu on alternatiivraviga ja isegi selle soovitamine võib saada vihakõne diagnoosi. Haigestunud poliitikud on lubanud oma hoole alla võtta frau Merkel, kes paigutab raskemad haiged koos pagulastega parimatesse luksuskorteritesse Saksamaal või Brüsselis."
Allikas: Facebook Read more...
"Terviseameti anonüümseks jääda soovinud ametniku andmetel on Eestis puhkenud äge ja ohtlik rahvuspõhise häbitunde puhang, millesse nakatumise oht on ennekõike Brüsseli-meelsetel poliitikutel ja kosmopoliit-loomeinimestel.
Peamiseks sümptomiks on häbi- ja piinlikustunne oma rahva vastu, mis võib lõppeda rahvustunde täieliku kaotusega, nagu see juhtus rahvusvahelise kirjaniku Jaak Urmetiga. Hetkel on sellesse tõppe raskekujuliselt haigestunud riigipea ja peaaegu kõik ministrid, samuti ka paljud riigikogu liikmed.
On kahtlusi, et nakkuse on põhjustanud keegi Randpere. Viimastel päevadel on häbitunne oma rahva vastu jõudnud kaitsejõududega seotud inimesteni, haigestunud on endine kaitseminister Sven Mikser, kelle puhul on raskendavaks faktoriks kuulumine sotside ridadesse, ning praegune kaitseminister Margus Hanson, aga ka mingite vägede ülem.
Huvitav on seejuures, et kaitsejõududesse kuulunud Hannes Võrno ja Urmas Reitelmann on omandanud rahvuspõhise häbitunde suhtes immuunsuse. Meditsiinilist abi selle puhangu vastu pole ja kuigi väidetavalt ravis vanarahvas neid sümptomeid külma vee ja kaikaga, Kapo spetsialistid seda siiski teha ei soovita, sest tegu on alternatiivraviga ja isegi selle soovitamine võib saada vihakõne diagnoosi. Haigestunud poliitikud on lubanud oma hoole alla võtta frau Merkel, kes paigutab raskemad haiged koos pagulastega parimatesse luksuskorteritesse Saksamaal või Brüsselis."
Allikas: Facebook Read more...
Wesse Allik: Eestis rünnati USA sõdureid? Aga keda, kus ja miks?
Lugedes meie endise kaitseministri Sven Mikseri järjekordset jutlust
sellest, kuidas «tahaksin nördimusest ja piinlikkusest maa alla vajuda.
Rassistid solvavad ja ründavad Tallinna tänavail Eestit kaitsma saabunud
liitlassõdureid nende nahavärvi tõttu!», saab küsida ainult, kas härra
eksminister on muutunud siiliks mürakarude koomiksis, kellel on oma
paanikaosakond, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu
liige Wesse Allik.
Mikseri juttu edasi lugedes selgub, et õhuväe ülemale Jaak Tarienile olevat rääkinud õppustel viibiv USA eskadrilli ülem: «Küsisin täpsemalt ning sain teada, et need liitlased, kelle nahavärv on kohalikust veidigi erinev, peavad Tallinnas tihti verbaalseid ja vahel ka füüsilisi rünnakuid taluma.»
Millistest juhtumitest me siin räägime? Keda rünnati ja kes ründas?
Kus rünnati, mis asjaoludel täpsemalt? Millal algatas politsei
uurimised… Teatavasti on isikuvastane rünne Eestis kriminaalkorras
karistatav.
Kus on meie politsei silmad, kui meil tihti rünnatakse verbaalselt ja füüsiliselt USA sõdureid? Miks see ajakirjandusse jõudnud pole?
Ühelegi küsimusele ei saa me aga ühtegi konkreetset vastust. Tegelikult räägime siin kuulujutust, mida praegu ei kinnita ükski fakt.
Kes on süüdi?
Kokkuvõtvalt, ilma ühegi fakti või reaalselt tõestust leidnud juhtumita ja puhtalt Facebooki kuulujutu baasil, arvab meie kahekordselt endine kaitseminister, et: «Ässitaja kannab kaassüüd ja peab kandma ka seaduse ees vastutust. Alaväärsuskompleksides vaevlevaid ja psüühiliselt nõrku inimesi on võimalik tõugata vihakuritegudele, sisendades neile, et «kui on must, näita ust» või et «valge rass on ohus».»
Kohe on teada ka süüdlane – EKRE.
Kui see pole otseselt sildistamine ja vihakõne, siis mis see on? Tõestatud faktidel ja neutraalsel pinnal analüüs?
Sealjuures rääkides sotsiaaldemokraatidest, siis 2012 liitus nendega Vene Erakond Eestis. Nendega sai isiklikult kokku puututud 2011. aasta riigikogu valimistel. Tegemist oli äärmiselt NATO- ja Ameerika-vaenulike «seltsimeestega», kes seda väga häälekalt ka väljendasid. Vene Erakond Eestis ridades on kandideerinud ka ameeriklaste suur «sõber» Dmitri Klenski.
Sama hästi võis Ameerika sõdureid solvata ning rünnata ka mõni sotsiaaldemokraatide liige. Miks see on vähem usutavam? Liitudes sotsiaaldemokraatidega hakkasid «seltsimehed» kohe Ameerikat armastama?
Eestlane olla on häbi, taheti nördimusest maa alla vajuda ja jõhkratest kuritegudest räägiti ka Vao süütamisel. Valitsus süüdistas rahvast, süüdistas EKREt ja keda kõike veel.
Kaks kuud on möödas ja endiselt pole teada, et ühelgi eestlasel (ükskõik kas passi või rahvuse järgi) ega EKRE-l oleks üldse mingi seost selle kuritööga olnud. Tegemist võis vabalt olla ka näiteks FSB provokatsiooniga, vaimselt haige inimesega, kellele lihtsalt meeldib vaadata, kuidas asjad põlevad või millegi muuga.
Ühtegi tõendit pole mul ega ka kellelgi teisel.
Ainus, milles meil nüüd on tõendid ja milles saab kindel olla, et meie valitsuspoliitikute seas on paljusid, kes tõttavad kiirelt süüdistama oma rahvast ja seda ilma igasuguste tõenditeta.
Poliitikute suhtumine
Seda tehakse äärmiselt suure kirglikkusega: kui Vao põlengule reageeriti päevapealt ja seda kõige kõrgemal tasemel, siis aasta alguses kahe hukkunud lapsega tulekahju jättis meie poliitikud täiesti külmaks.
Sellest saab kahjuks lugeda välja, et meie valitsevate poliitikute suhtumine on «Euronewsi ei koti, kes ja kuidas siin kohalikest talupoegadest elab või kärvab, aga pagulased…».
Kas selline pagulaste ja põliselanike eristamine pole ka mitte rassism? Rassism põliselanike vastu?
Meie poliitikute väljaütlemistel on ka vaenuliku välismeedia dimensioon.
Russia Today võib kirjutada pika artikli, kuidas täiesti loomastunud fašistidest eestlased pidevalt peksavad musti ameeriklasi, kes on neile appi tulnud, sealjuures viidates meie endisele kaitseministrile. Seal poleks nagu millegi üle vaielda… Isegi meie enda kaitseminister tunnistab seda, mida Vene meedia on kogu aeg rääkinud.
Kas meie endise kaitseministri «vihakõne», milles pole ühtegi fakti, pole meie riigile ohtlik? Kas kõik need sõnavõtud ei loo maailmas kujundit, et me oleme superfašistid?
Normaalse riigi elanik on harjunud, et valitsevad poliitikud ei kasuta omaenda rahva kohta selliseid väljendeid. Isegi Merkel pole kasutanud sellist sõnavara Saksamaa põgenike vastaste rünnakute kohta, mis on olnud palju hullemad, kui Vao oli – ta pole kordagi öelnud, et tal on sellepärast häbi olnud olla sakslane. Sellist sõnavara kasutab Merkel siis, kui ta räägib holokaustist.
Tahes tahtmata võib tekkida meie poliitikute sõnavõttude põhjal väljaspool Eestit mulje, et meil toimub midagi väga hullu, mis läheneb genotsiidile.
Tundub, et see, millega Vene meedia hakkama ei saanud – kujutada eestlasi tõeliste fašistidena, saavad hakkama meie endi poliitikud.
Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3380829/wesse-allik-eestis-runnati-usa-sodureid-aga-keda-kus-ja-miks
Read more...
Mikseri juttu edasi lugedes selgub, et õhuväe ülemale Jaak Tarienile olevat rääkinud õppustel viibiv USA eskadrilli ülem: «Küsisin täpsemalt ning sain teada, et need liitlased, kelle nahavärv on kohalikust veidigi erinev, peavad Tallinnas tihti verbaalseid ja vahel ka füüsilisi rünnakuid taluma.»
Kus on meie politsei silmad, kui meil tihti rünnatakse verbaalselt ja füüsiliselt USA sõdureid? Miks see ajakirjandusse jõudnud pole?
Ühelegi küsimusele ei saa me aga ühtegi konkreetset vastust. Tegelikult räägime siin kuulujutust, mida praegu ei kinnita ükski fakt.
Kes on süüdi?
Kokkuvõtvalt, ilma ühegi fakti või reaalselt tõestust leidnud juhtumita ja puhtalt Facebooki kuulujutu baasil, arvab meie kahekordselt endine kaitseminister, et: «Ässitaja kannab kaassüüd ja peab kandma ka seaduse ees vastutust. Alaväärsuskompleksides vaevlevaid ja psüühiliselt nõrku inimesi on võimalik tõugata vihakuritegudele, sisendades neile, et «kui on must, näita ust» või et «valge rass on ohus».»
Kohe on teada ka süüdlane – EKRE.
Kui see pole otseselt sildistamine ja vihakõne, siis mis see on? Tõestatud faktidel ja neutraalsel pinnal analüüs?
Sealjuures rääkides sotsiaaldemokraatidest, siis 2012 liitus nendega Vene Erakond Eestis. Nendega sai isiklikult kokku puututud 2011. aasta riigikogu valimistel. Tegemist oli äärmiselt NATO- ja Ameerika-vaenulike «seltsimeestega», kes seda väga häälekalt ka väljendasid. Vene Erakond Eestis ridades on kandideerinud ka ameeriklaste suur «sõber» Dmitri Klenski.
Sama hästi võis Ameerika sõdureid solvata ning rünnata ka mõni sotsiaaldemokraatide liige. Miks see on vähem usutavam? Liitudes sotsiaaldemokraatidega hakkasid «seltsimehed» kohe Ameerikat armastama?
Eestlane olla on häbi, taheti nördimusest maa alla vajuda ja jõhkratest kuritegudest räägiti ka Vao süütamisel. Valitsus süüdistas rahvast, süüdistas EKREt ja keda kõike veel.
Kaks kuud on möödas ja endiselt pole teada, et ühelgi eestlasel (ükskõik kas passi või rahvuse järgi) ega EKRE-l oleks üldse mingi seost selle kuritööga olnud. Tegemist võis vabalt olla ka näiteks FSB provokatsiooniga, vaimselt haige inimesega, kellele lihtsalt meeldib vaadata, kuidas asjad põlevad või millegi muuga.
Ühtegi tõendit pole mul ega ka kellelgi teisel.
Ainus, milles meil nüüd on tõendid ja milles saab kindel olla, et meie valitsuspoliitikute seas on paljusid, kes tõttavad kiirelt süüdistama oma rahvast ja seda ilma igasuguste tõenditeta.
Poliitikute suhtumine
Seda tehakse äärmiselt suure kirglikkusega: kui Vao põlengule reageeriti päevapealt ja seda kõige kõrgemal tasemel, siis aasta alguses kahe hukkunud lapsega tulekahju jättis meie poliitikud täiesti külmaks.
Sellest saab kahjuks lugeda välja, et meie valitsevate poliitikute suhtumine on «Euronewsi ei koti, kes ja kuidas siin kohalikest talupoegadest elab või kärvab, aga pagulased…».
Kas selline pagulaste ja põliselanike eristamine pole ka mitte rassism? Rassism põliselanike vastu?
Meie poliitikute väljaütlemistel on ka vaenuliku välismeedia dimensioon.
Russia Today võib kirjutada pika artikli, kuidas täiesti loomastunud fašistidest eestlased pidevalt peksavad musti ameeriklasi, kes on neile appi tulnud, sealjuures viidates meie endisele kaitseministrile. Seal poleks nagu millegi üle vaielda… Isegi meie enda kaitseminister tunnistab seda, mida Vene meedia on kogu aeg rääkinud.
Kas meie endise kaitseministri «vihakõne», milles pole ühtegi fakti, pole meie riigile ohtlik? Kas kõik need sõnavõtud ei loo maailmas kujundit, et me oleme superfašistid?
Normaalse riigi elanik on harjunud, et valitsevad poliitikud ei kasuta omaenda rahva kohta selliseid väljendeid. Isegi Merkel pole kasutanud sellist sõnavara Saksamaa põgenike vastaste rünnakute kohta, mis on olnud palju hullemad, kui Vao oli – ta pole kordagi öelnud, et tal on sellepärast häbi olnud olla sakslane. Sellist sõnavara kasutab Merkel siis, kui ta räägib holokaustist.
Tahes tahtmata võib tekkida meie poliitikute sõnavõttude põhjal väljaspool Eestit mulje, et meil toimub midagi väga hullu, mis läheneb genotsiidile.
Tundub, et see, millega Vene meedia hakkama ei saanud – kujutada eestlasi tõeliste fašistidena, saavad hakkama meie endi poliitikud.
Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3380829/wesse-allik-eestis-runnati-usa-sodureid-aga-keda-kus-ja-miks
reede, 30. oktoober 2015
MATTI ILVES: VÕETI KINNI IISRAELI KINDRAL, KES VÕITLES ISISe RIDADES
Ameerika portaal "Veterans Today" teatas, et relvastatud konflikti käigus SSIS-ega võeti kinni šiitide rühmade poolt Iisraeli kindral Yussi Elon Shahak ja ilmselt hukati(?). Ohvitseri auaste oli tal brigaadikindral ja tema sõjaväe Nr. Re 34356578765Az231434. Enne oli ta väidetavalt tunnistanud, et Mossad teeb tugevat koostööd ISISe väejuhatusega.
USA parlanendi Euroopa osakonna "Department of Security and Information" peasekretär Dr. Haytham Bou Said kommenteeris seda nii, et ilmselt teevad Mossad ja ISIS tihedat koostööd! Iisraeli sõjalised nõustajad aitavad ISIS-el realiseerida strateegilisi plaane, nii saavutavad ka juudid täita oma taktikalised eesmärgid.
Peasekretär Dr. Haytham Bou Said ütles veel: "Usaldusväärsed infoallikad on kinnitanud, et ISISe poolel on sõjalised nõunikud veel Saudi Araabiast, Katarist ja Araabia Ühendemiraatidest."
"Veterans Today"-l on samuti teavet, et Saudi Araabia on andnud ISIS-ele 3000 sõidukit. Jordaania ja teiste riikide poliitilised liidrid aga 4500 veoautot.
Katar ja Ühendemiraadid annetasid ISIS-ele alles hiljuti raha kulude katteks ja Iraagi linna Mosul (ISISe käes) saabuvad ikka lennukid, mis toovad radikaalidele vajalikku relvastust ja täiendavat sõjaväelist kaadrit.
Lääneriikide sõda koos Araabiariikidega ISISe vastu USA juhtimisel on tegelikult täielik farss. Selline mulje oli ka minule jäänud ja nüüd on see saanud kinnitust, sest lääneriikide võitlus Islamiriigi vastu on tegelikult vaid võitluse imiteerimine, vähemalt praegu.
Lisan veel, et selle kuritegeliku jõugu eesmärkidega on nii või teisiti seotud ka Euroopa Liidu kõrgemad juhid.
Kasutatud allikad: http://ladaria.livejournal.com/2851567.html ja http://www.veteranstoday.com/2015/10/19/breaking-israeli-general-commanding-isis-captured-in-iraq/
Read more...
USA parlanendi Euroopa osakonna "Department of Security and Information" peasekretär Dr. Haytham Bou Said kommenteeris seda nii, et ilmselt teevad Mossad ja ISIS tihedat koostööd! Iisraeli sõjalised nõustajad aitavad ISIS-el realiseerida strateegilisi plaane, nii saavutavad ka juudid täita oma taktikalised eesmärgid.
Peasekretär Dr. Haytham Bou Said ütles veel: "Usaldusväärsed infoallikad on kinnitanud, et ISISe poolel on sõjalised nõunikud veel Saudi Araabiast, Katarist ja Araabia Ühendemiraatidest."
"Veterans Today"-l on samuti teavet, et Saudi Araabia on andnud ISIS-ele 3000 sõidukit. Jordaania ja teiste riikide poliitilised liidrid aga 4500 veoautot.
Katar ja Ühendemiraadid annetasid ISIS-ele alles hiljuti raha kulude katteks ja Iraagi linna Mosul (ISISe käes) saabuvad ikka lennukid, mis toovad radikaalidele vajalikku relvastust ja täiendavat sõjaväelist kaadrit.
Lääneriikide sõda koos Araabiariikidega ISISe vastu USA juhtimisel on tegelikult täielik farss. Selline mulje oli ka minule jäänud ja nüüd on see saanud kinnitust, sest lääneriikide võitlus Islamiriigi vastu on tegelikult vaid võitluse imiteerimine, vähemalt praegu.
Lisan veel, et selle kuritegeliku jõugu eesmärkidega on nii või teisiti seotud ka Euroopa Liidu kõrgemad juhid.
Kasutatud allikad: http://ladaria.livejournal.com/2851567.html ja http://www.veteranstoday.com/2015/10/19/breaking-israeli-general-commanding-isis-captured-in-iraq/
Read more...
Konservatiivid saatsid Pevkurile arupärimise pagulasvastaste aktivistide ahistamise asjus
EKRE fraktsioon esitas eile siseminister Pevkurile
arupärimise seoses uusmigratsiooni vastaste aktivistide ja nende FB
gruppide ahistamise osas politsei poolt. See puudutab 18 000 fänniga FB
grupi “Pagulaste vastu” sulgemist väidetava vihaõhutamise tõttu, samuti
praegust ahistamist grupi “Pegida Estonian” vastu. Konservatiivide
fraktsioonile on saanud teatavaks ja neid teeb murelikuks
massimigratsioonivastaste aktivistide Reimo Sillamaa ja Martin Kattai
kinnipidamised, läbiotsimised ja nende suhtes tõkendite rakendamised.
EKRE avaldab imestust, et see toimub vabas ja demokraatlikus riigis,
samas kui oma kommentaariumis Eesti riiki ja rahvust mõnitava portaaliga
Delfi.ru ei võeta midagi ette.
Konservatiivid soovisid teada ka seda, kas Vao Keskuse põlengu asjus
algatatud uurimise osas on jõutud mingitele tulemustele, kuna pidevalt
spekuleeritakse, et selle taga seisavad pagulasvastased aktivistid.
Nimetatud arupärimisele loodab EKRE vastust saada hiljemalt
11.novembriks.UU
Allikas: http://uueduudised.ee/konservatiivid-saatsid-pevkurile-aruparimise-pagulasvastaste-aktivistide-ahistamise-asjus/ Read more...
Leho Lamus: Pagulasele ELi keskmine elatustase Eestis
Võiks olla Eesti keskmine tase!?: Eestis püütakse pagulastele kindlustada aastatel 2016–17 EL-i elanike keskmine tase, mis on ligemale kaks korda kõrgem kohalikust keskmisest (võrreldes pensionäridega isegi viis korda).
Allikas: Facebook
_____________
Peale kahte aastat logelemist E Liidu keskmise elatustaseme peal on küll liig oodata, et need enamuses poolkirjaoskamatud immigrandid lähevad tööle Eestis miinimumpalga eest, nagu paljud eestlased on sunnitud tegema.
M.I. Read more...
neljapäev, 29. oktoober 2015
Demokraatia tule all – Portugalis ei lubata eurovastastel moodustada valitsust
Portugalis mängitakse ohtlikke poliitilisi mänge.
Esmakordselt alates Euroopa rahaliidu loomisest, on üks eurotsooni
liikmesriike astunud väga konkreetseid samme ja keelanud euroskeptilisel
parteil valitsuse moodustamise.
Portugali president Anibal Cavaco Silva on keeldunud ametisse nimetamast vasakpoolset koalitsioonivalitsust, ehkki eurotsooni vastased vasakpoolsed võitsid Portugalis hiljuti toimunud valimistel absoluutse enamuse parlamendis ja said rahvalt mandaadi lõpetada Troika poolt ettekirjutatud kasinusmeetmete aktsepteerimine. Portugali presidendi sõnul on eurovastastaste lubamine võimule liiga riskantne. Ta nõuab, et Brüsselile ning välismaistele finantsturgudele meeltmööda olemiseks jätkaks Portugalis vähemusvalitsus. Seega peab demokraatia euroreeglite ning Euroopa Liidu nõudmiste ees taanduma.
President Cavaco Silva sõnul ei hääletanud enamik Portugali rahvast euroskeptiliste ja oma raha taastamist pooldavate parteide poolt. See vastab küll tõele, kuid president jättis mainimata kõige olulisema: nimelt hääletas rahvas kolm nädalat tagasi toimunud valimistel palgakärbete ja Troika kasinusmeetmete vastu.
Sotsialistide liider Antonio Costa on reageerinud presidendi otsusele väga raevukalt, nimetanud seda saatuslikuks veaks ja ähvardanud riigi langemisega poliitilisse kaosesse. „On täiesti vastuvõetamatu, et härra president võtab jõuga ära parlamendile kuuluvad õigused. Sotsialistid ei kavatse kuulata härra Cavaco Silva loenguid demokraatia väidetava kaitsmise teemadel,“ teatas Costa. Ta kinnitas, et kavatseb jätkata vasakpoolse koalitsiooni moodustamisega ning hoiatas, et parempoolsele valitsusele avaldatakse kohe umbusaldust.
Kahtlemata on tegemist väga ohtlike arengutega. Portugali konservatiivid ja nendega ühes mestis olev meedia käitub nagu ei oleks vasakpoolsetel mingit legitiimset õigust võimule ning neid tuleb iga hinna eest tagasi hoida. Niisugused võtted on tuttavad – ja väga hirmutavad – kõigile, kes tunnevad 20. sajandi Ibeeria või Ladina-Ameerika ajalugu. Kahjuks ei ole aga eriti üllatav, et euro säilitamise nimel niimoodi tegutsetakse.
Kreeka Syriza tambiti maapõhja, kuna julges astuda vastu eurotsooni ideoloogiale. Nüüd ähvardab Portugali eurovastaseid sarnane saatus.
Tundub, et Brüssel on loonud tõelise koletise?!
Allikas: The Telegraph ( tõlkinud Triin van Doorslaer)
Allikas: http://uueduudised.ee/demokraatia-tule-all-portugalis-ei-lubata-eurovastastel-moodustada-valitsust/ Read more...
Lugeja: uue kaitseministri esimesed käigud olid tarbetu asutuse loomine ja kogenematu nõuniku palkamine
Alles see oli, kui valitsuskoalitsioonis jaotati
ümber rida ministriportfelle, ja juba saamegi üles lugeda nende
inimeste esimesi, kuigi üsna küsitava väärtusega töövõite. Eriti
intensiivselt torkab silma meie vastse kaitseministri Hannes Hanso
tegevuskava. Loetud päevade jooksul on võetud vastu terve rida
otsuseid, mis on viinud ka kõige vaoshoitumad erialaspetsialistid
hapnikupuuduseni.
Kui praegu oleks esimene aprill, siis võiksid mõned otsused isegi muige näole tuua, aga kahjuks räägib kalender teist keelt.
Mõned päevad tagasi võeti kaitseväelt võimalus edaspidi ise hankeid korraldada. Kaitseministri korraldusel hakkab sellega nüüdsest tegelema mingi eraldiseisev, anomaalne, kokkuklopsitud asutus. Seega saame tulevikus Eesti kaitsmiseks vajaliku varustuse ja lahenduste hankimisel vajalikke teeneid improviseeritud vahendajatelt, et olla veel kindlamad kaitse-eelarve ebaotstarbekas kulutamises.
Muidugi ei saa välistada, et ümberkorraldused on vajalikud pelgalt selleks, et riigikaitsele tehtavaid kulutusi oleks võimalik eelarves teistele ridadele ümber jagada. Antud kontekstis meenutab see olukorda, kus puidutreial teeb ravimihankeid ja ämmaemand juhib pensionifonde.
Järgmisena üllatas kaitseminister meid oma meeskonna komplekteerimisega, tuues kabinetti mehi erakonna kirbuturult. Kaitseministri nõunikuks palgati 22-aastane Saaremaa poiss, kel on küll ilus naeratus, aga CV lühem kui kaalujälgija menüü ning ajateenistus läbimata.
Kui oleks tegemist kalaturu sortimendi reglementeerimisega, kus ainukeseks tagasilöögiks on mõned rahulolematud kliendid, siis poleks kahjud märgatavad, aga hetkel räägime siiski riigi ja rahva julgeolekust kõige kõrgemal riiklikul tasemel.
Huvitav, kuidas kavatseb härra kaitseminister näiteks NATO tippkohtumistel oma nõunikku tutvustada ilma ennast naeruväärseks tegemata, või kuidas suudab nõunik ennast erialaselt väljendada, kui elementaarsemadki militaarterminid on tema jaoks vaid keerulised võõrsõnad?
Juhul muidugi, kui tegelikult on tegemist poliitilise "juhtmega", siis on ka minul maksumaksjana õigus teada selliste avaliku teenistuse seaduse alusel töötavate inimeste tegelikke tööülesandeid.
Peaministri korduvates väljaütlemistes on jäänud kõlama fraas, et Eesti hetkeprioriteediks on julgeolek, sest Euroopas vohavad kriisid ähvardavad ka Eestit. Kui mõni tark laseb vahel rihma lõdvemaks ja mängib lolli, siis pole kahjud tavaliselt suured, aga kui loll püüab järjepidevalt tarka kujutada, siis on tarvis kiiret sekkumist.
Kuidagi vastutustundetult ja silmakirjalikult lähenetakse olulistele teemadele ja küsimustele, mis hetkel Eestit lämmatavad. Ohvitseridel, pühendunud kaitseväelastel ja kaitseliitlastel jääb üle vaid õlgu kehitada, oodata riigikaitse seiklusjuttudele järge ning paluda kõigevägevama sekkumist.
Allikas: http://m.rahvahaal.delfi.ee/article.php?id=72803503uure
Read more...
Mõned päevad tagasi võeti kaitseväelt võimalus edaspidi ise hankeid korraldada. Kaitseministri korraldusel hakkab sellega nüüdsest tegelema mingi eraldiseisev, anomaalne, kokkuklopsitud asutus. Seega saame tulevikus Eesti kaitsmiseks vajaliku varustuse ja lahenduste hankimisel vajalikke teeneid improviseeritud vahendajatelt, et olla veel kindlamad kaitse-eelarve ebaotstarbekas kulutamises.
Muidugi ei saa välistada, et ümberkorraldused on vajalikud pelgalt selleks, et riigikaitsele tehtavaid kulutusi oleks võimalik eelarves teistele ridadele ümber jagada. Antud kontekstis meenutab see olukorda, kus puidutreial teeb ravimihankeid ja ämmaemand juhib pensionifonde.
Järgmisena üllatas kaitseminister meid oma meeskonna komplekteerimisega, tuues kabinetti mehi erakonna kirbuturult. Kaitseministri nõunikuks palgati 22-aastane Saaremaa poiss, kel on küll ilus naeratus, aga CV lühem kui kaalujälgija menüü ning ajateenistus läbimata.
Kui oleks tegemist kalaturu sortimendi reglementeerimisega, kus ainukeseks tagasilöögiks on mõned rahulolematud kliendid, siis poleks kahjud märgatavad, aga hetkel räägime siiski riigi ja rahva julgeolekust kõige kõrgemal riiklikul tasemel.
Huvitav, kuidas kavatseb härra kaitseminister näiteks NATO tippkohtumistel oma nõunikku tutvustada ilma ennast naeruväärseks tegemata, või kuidas suudab nõunik ennast erialaselt väljendada, kui elementaarsemadki militaarterminid on tema jaoks vaid keerulised võõrsõnad?
Juhul muidugi, kui tegelikult on tegemist poliitilise "juhtmega", siis on ka minul maksumaksjana õigus teada selliste avaliku teenistuse seaduse alusel töötavate inimeste tegelikke tööülesandeid.
Peaministri korduvates väljaütlemistes on jäänud kõlama fraas, et Eesti hetkeprioriteediks on julgeolek, sest Euroopas vohavad kriisid ähvardavad ka Eestit. Kui mõni tark laseb vahel rihma lõdvemaks ja mängib lolli, siis pole kahjud tavaliselt suured, aga kui loll püüab järjepidevalt tarka kujutada, siis on tarvis kiiret sekkumist.
Kuidagi vastutustundetult ja silmakirjalikult lähenetakse olulistele teemadele ja küsimustele, mis hetkel Eestit lämmatavad. Ohvitseridel, pühendunud kaitseväelastel ja kaitseliitlastel jääb üle vaid õlgu kehitada, oodata riigikaitse seiklusjuttudele järge ning paluda kõigevägevama sekkumist.
Allikas: http://m.rahvahaal.delfi.ee/article.php?id=72803503uure
Varro Vooglaid: probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine
SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid. Foto: SAPTK
Oktoobris 2015, kui Eesti otsis habrast piiri vihakõne ja sõnavabaduse vahel, vestles Andrei Liimets sallivuse, viha, demokraatia ja tõe teemadel SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaidiga. Et Hea Kodanik ei oleks liberaalse vabakonna poole kaldu.
Erinevate vähemuste kontekstis on palju räägitud vihakõnest. Ühed nõuavad selle suhtes rangemaid õiguslikke meetmeid, teised näevad neid suukorvistamisena. Kuhu tõmbate teie piiri – millal saab sõnavabadusest vihakõne?
Vihakõne on paraku tugeva ideoloogilise alatooniga mõiste, mille sisu on kole ähmane. Olgugi et olen rääkinud sellest paljudega, pole ma veel kohanud isikut, ka juristide seas, kes suudaks vihakõne mõiste vähegi rahuldaval viisil piiritleda ja selgitada, kuidas see on eristatav lihtsalt vihaselt kõnelemisest. Ka Justiitsministeeriumis “vihakõne” keelu laiendamise teemal toimunud ümarlauad tõid selle probleemi esile. Näiteks homoorganisatsioonide esindajad väljendasid soovi, et keeld laieneks isegi tegudele nagu diskrimineerimisele kallutamine ja solvamine.
Kui küsisin aga kõnealuse teemaga tegelevalt Justiitsministeeriumi ametnikult, kuidas peaks konkreetsetes küsimustes “vihakõne” keeldu tõlgendama, sain vastuse, et eks kohtupraktika pane asjad paika. Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. Vastasel juhul taandub see, mida “vihakõne” keeld tähendab ja kust selle piirid jooksevad, üksikute kohtunike maailmavaatelistele eelistustele või lihtsalt suvaotsusele.
Kui suur probleem vihakõne teie meelest täna Eestis on? Kas, millal ja kuidas seda piirata tuleks?
Ei ole kahtlust, et “vihakõne” kriminaliseerimise püüdlused lähtuvad mitte niivõrd ühiskondlikust reaalsusest ja sellest tingitud vajadusest, vaid peaasjalikult väljastpoolt Eestit tulevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Ka avalikust ja ametkondlikust diskussioonist on pidevalt käinud läbi väide, et “vihakõne” keeldu tuleb laiendada peamiselt Euroopa Liidu nõudmiste tõttu. See on aga kriminaalõigusloomeks äraspidine lähtekoht, eriti veel ühiskondliku vabaduse seisukohast sedavõrd tundlikus küsimuses.
Neile, kes on huvitatud uue ideoloogia ühiskondlikust juurutamisest, on selline asjade käik olnud aga nagu kingitus. Ühiskonna üldpilti arvestades neile üksikutele krõbedatele väljaütlemistele viidates on hakatud üldistavalt ja meelevaldselt suurt osa ühiskonnast avalikult mõnitama, hurjutama ja häbimärgistama, justkui oleks valdav osa meie rahvast sallimatu, kitsarinnaline, tagurlik, venemeelne, foobiline, vihkajalik, sallimatu jne. Paraku on selles näotus ettevõtmises osalenud isegi president, valitsuse liikmed ja parlamendi esimees. Loomulikult on see inimestele solvav ja alandav, mistõttu köetakse nii käitudes paljude emotsioonid veelgi enam üles. Nõnda aina paisuva probleemi “lahendusena” käiakse lõpuks välja “vihakõne” kriminaliseerimise plaan, kuid aina enam inimesi ei näe selles mitte lahendust, vaid ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlust.
Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi. Igal juhul oleks võimupositsioonidel olevatel inimestel ja neil, keda Toomas Haug hiljuti tabavalt nimetas uuteks ideoloogiatöötajateks, tagumine aeg heita tõsine pilk peeglisse.
Pagulasküsimusest on saanud Eesti ühiskonna ühtsuse suurim proovikivi. Avalikkus on teravalt leeridesse kistud ja tundub, et poolehoidjad ja vastased ei suudagi teineteisega rahulikult ja argumenteeritult rääkida. Uskudes, et omal moel tahavad Eesti riigile ja ühiskonnale head mõlemad – kuidas sellises olukorras ühist keelt leida?
Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu; kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nende vastu.
Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsepteerime ühiskonnana sarnaselt antiikaja ja kristlike filosoofide õpetusega, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde – nimetagem seda loomuseaduseks, igaveseks seaduseks või jumalikuks seaduseks –, mis on nii isikliku kui ka ühiskondliku elu korraldusse puutuvate küsimuste langetamisel absoluutseks standardiks. Sellisel juhul ei oleks tõesti oluline, mida rahva enamik ühest või teisest küsimusest arvab, sest kui miski on objektiivselt vale, siis ei muuda ka paljude inimeste vastupidine arvamus seda õigeks. Kuid just sellist maailmavaatelist alust ei taha kaasajal levinud materialistlik, relativistlik ja liberalistlik ideoloogia kuidagi aktsepteerida.
Viitate päris palju tõele, aga ka rahva enamikule. Kust ühiskond selle tõe leida võiks? Üks lahendus on muidugi religioonipärand, aga Eesti on enamasti omakorda võrdlemisi usuleige riik. Kes ja mille põhjal siis selle tõestandardi määratlema peaks?
Küsimus, mis on tõde ja kuidas on see inimesele tunnetatav, on ilmselt kõige olulisem küsimus üldse – selle ümber ei ole keerelnud mitte ainult kõik suured religioonid, vaid ka valdav osa filosoofia ajaloost.
Juba eelkristlikul ajal jõudsid suured antiikfilosoofid eesotsas Platoni ja Aristotelesega äratundmiseni, et eksisteerivad meeleliselt hoomamatud kõrgemad põhimõtted, mis on inimesele kui ratsionaalsele olendile mõistuslikult tunnetatavad. Just neist põhimõtetest ammutati kõige oleva sügavamat tähendust, millele toetudes korrastada oma elu ja ka ühiskondlikke suhteid. Osaks nendest kõrgematest põhimõtetest on inimese enda loomusesse kirjutatud kõlbelised seadused, mis annavad meile arusaamise õigest ja valest ning heast ja kurjast. Seejuures peeti seda, mis on ilus, tõene ja hea, objektiivseks antuseks, olevaks endaks ehk millekski selliseks, mida inimesel kui vaba tahtega olendil on võimalus avastada või mitte avastada, järgida või mitte järgida, ent mitte vastavalt oma tahtele ümber kujundada.
Alates hiliskeskajast ja eriti intensiivselt nn valgustusajast saati on selline metafüüsiline maailmapilt muudkui taandunud, mistõttu oleme jõudnud olukorda, kus dominantne ideoloogia keeldub üldse tunnistamast kõrgema, vaimse reaalsuse ja sellega seonduvalt ka moraalse tõe olemasolu. René Guenon on seda protsessi iseloomustades tabavalt öelnud, et meie praegune tsivilisatsioon, mis ei tunnista enam kõrgemate alusprintsiipide olemasolu ja rajaneb üksnes nende eitamisel, on kaotanud võimaluse mõista teisi tsivilisatsioone ja olla nendega ühenduses, sest ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi ehk selle, milleks pole materialistliku ideoloogia pinnalt mingisuguseid eeldusi.
Mida pidanuks valitsus pagulasteemal teisiti tegema, et praegust ühiskonna lõhenemist ennetada ja vältida? Mida peaks riik nüüd edasi tegema?
Mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui valitsus ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest tõmbetuultest, omakasust, oportunismist, välisriikide ja Euroopa Liidu diktaadist ja parteipoliitilise kemplemise nõudmistest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inimloomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsiipide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Eestil on hädasti tarvis terve peremehetunde taastamist – seda nii riigiks kui ka kodanikuks olemise mõtestamise tasandil.
Valitsus peaks enese jaoks selgeks mõtlema, keda ja mida ta teenib. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.
Globaliseerunud maailma struktuurid umbes kahesaja riigi vahel on binaarsest vastandusest pisut keerukamad, kas siia ei mahu ka rohkelt vahepealseid võimalikke tasakaalupunkte?
Kahtlemata on globaalsete võimusuhete struktuur keeruline ja ma ei taha luua lihtsustatud pilti. Kuid samas tõstatatakse meie ühiskonna ja riigi tuleviku mõtestamisel tõepoolest aina sagedamini küsimus, kas 21. sajandil on Euroopa ideoloogilises ja poliitilises ruumis veel üldse kohta suveräänsetele riikidele, rääkimata rahvusriikidest. Üha tihedamini on kuulda ka avalikke väljaütlemisi, et see on parimal juhul kaheldav. Heaks näiteks oli mõne kuu tagune Jüri Raidla artikkel, kus ta väljendas seisukohta, et põhiseaduse mõtte kohaselt oleks Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui me lahustuksime osaks Euroopa Föderatsioonist. Kõnekal kombel arutlesime aga alles veidi enam kui kümne aasta eest selle üle, kas põhiseadus, mille kohaselt on Eesti iseseisvus aegumatu ja võõrandamatu, üldse lubab meil Euroopa Liitu astuda ja märkimisväärsest osast iseseisvusest ehk ise otsustamise õigusest loobuda.
Enam kui aasta tagasi väitlesite “Kolmeraudses” Tarmo Jüristoga. See oli ere näide, kuidas kaks intelligentset, ehkki paljudes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel inimest suudavad omavahel sisuliselt ja viisakalt arutleda. Samas on inimeste põhilisi uskumusi ja arvamusi alati keeruline muuta. Kuivõrd usute tugevama argumendiga veenmise võimalikkusesse?
Loomulikult usun ma selle võimalikkusesse. Ent ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada. Selleks et inimene võiks üleüldse pidada võimalikuks, et tema seisukoht võib olla vale, peab ta eeldusena tunnistama tõe olemasolu.
Lisaks austusele tõe vastu eeldab igasugune dialoog selle sõna tõelises tähenduses ka dialoogi poolteks olevate isikute vastastikust lugupidamist. See lugupidamine peab muu hulgas väljenduma kategoorilises hoidumises demagoogiast ja muudest alatutest võtetest, mis ei lähtu mitte tõetaotlusest, vaid iga hinnaga oma nägemuse kehtestamise ja teise alistamise püüdlusest. Just siin näen ma Eesti “avalikus arutelus” teist väga tõsist kitsaskohta – isegi paljud ajakirjanikud on hakanud inimesi, kel on neist erinevad ideoloogilised tõekspidamised, sildistama ja alandama, lastes kergekäeliselt lendu halvustavad sõnad nagu “homofoob”, “ksenofoob”, “rassist”, “venemeelne”, “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “harimatu” jne. Mitte ilma asjata ei ole näiteks Priit Hõbemägi öelnud, et sageli on ajakirjanduslikust diskussioonist saanud diktatuur ning et need, kes julgevad välja öelda dominantse ideoloogiaga mitteühilduva seisukoha, saavad kohe peksa ning et neid püütakse tampida maa sisse ja häbistada nii, et nad enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla.
Sellisele pinnale ei saa argumenteeritud ja lugupidavat ühiskondlikku arutelu rajada, välja arvatud juhul, kui arutelu all peetakse silmas seda, kui juba olulistes küsimustes samadel ideoloogilistel seisukohtadel olevad inimesed kiidavad teineteisele takka, taandades kogu diskussiooni detailidele.
Kui sageli ise tunnete või olete tundnud, et kellegi argument on sundinud teid oma seisukohtades kahtlema või neid kohendama?
Kohtan seda sageli ja pean privileegiks võimalust arutleda targemate inimestega, kellelt on võimalik õppida. Tegelikult on see ju kingitus, kui keegi suudab meile veenvalt näidata, et meie arusaamine sellest, kuidas asjad on, ei vasta tegelikkusele – see vabastab meid valest ja juhatab teed tõe poole. Just selle pärast on hea mõte lugeda kõige suuremate mõtlejate teoseid, sest võimalus tugineda oma maailmatunnetuse puhastamisel eelnevate põlvede akumuleeritud tarkusele on hindamatu.
Teie ja Markus Järvi seisukohavõtud ja mõttekäigud on enamasti läbi mõeldud ning põhjalikud. Samal ajal tundub, et paljudes, kes nende seisukohtadega hästi suhestuvad, õhutavad nad üpris primitiivset agressiivsust. Piltlikult: põhimõttelisest vastasseisust on lühike tee kivi heitmiseni. Kas te ei karda, et arvamusliidrina kihutate üles inimesi, kes küll jagavad teie seisukohti, aga mitte analüüsivõimet ja kainet mõistust, ning et see on omakorda ühiskonnale ohtlik?
Ei karda, sest ma usaldan inimeste tervet mõistust. Ja isegi kui kardaksin, siis ilmselgelt ei saaks lahenduseks olla oma seisukohtade väljendamisest loobumine. Pigem kardan ma seda, et need, kes suruvad rahvale peale võõrast ideoloogilist programmi, tekitavad sellise mastaabiga pinged, mille põhjustatud kahju ühiskonnale on raske ette kujutada ja ka korvata. Päris tõsiselt: see ei ole naljaasi.
Kas peate ennast avatud ja sallivaks inimeseks? Kuivõrd kergesti või raskesti on need mõisted ühitatavad traditsioonidele ning objektiivsele tõele toetuva maailmavaatega?
Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata mitte ainult selle pärast, et enesele on raske hinnanguid anda, vaid ka seetõttu, et ilmselt võib sallivusest ja avatusest põhimõtteliselt erineval moel aru saada. Kui pidada sallivuse all silmas näiteks seda, kas ma kiidan kõik seaduse piiresse jäävad otsused, valikud ja eluviisid moraalselt heaks, siis ilmselt ma väga salliv inimene ei ole. Kui näha sallivust aga suutlikkuses taluda enese kõrval inimesi, kelle valikuid ja eluviisi ma heaks ei kiida, siis usun, et olen piisavalt salliv. Avatusega on sarnased lood. Absoluutne avatus oleks vastuolus terve mõistusega ning see tähendaks põhimõttelagedust – isegi inimorganismil on immuunsüsteem, mis peab hoolitsema selle eest, et keha ei oleks kahjulikele ja potentsiaalselt hukatuslikele mõjudele avatud. Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele.
Milliste mõtetega vaatate algatusi nagu “Sõbralik Eesti”? Kas teie meelest on Eesti praegu sõbralik riik?
Paraku näen selles projektis märkimisväärset annust ideoloogilist propagandat. See, et suur osa Eesti ühiskonnast ei soovi võtta omaks vasakliberaalset ideoloogiat ega lepi selle kehtestamisega meie ühiskonnakorralduse alusstruktuurina, ei tähenda, et neid vaevaks sõbralikkuse puudus, sallimatus, kitsarinnalisus või mõni muu isiksuslik defekt. Mulle ei meeldi sugugi, et suurele osale rahvast sisendatakse mingit kollektiivset süütunnet pelgalt selle pärast, et nad tahavad hoida kultuurilist järjepidevust ja terviklikkust ning elada kooskõlas meile kümnete eelnevate põlvede poolt edasi antud väärtuste, tavade ja elutunnetusega.
Pigem näib mulle, et need, kes jutlustavad ühiskonnale sallivusest, peaksid hakkama endale aru andma lihtsast tõsiasjast: oluline osa sallivusest on aktsepteerida, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei taha nende ideoloogilist programmi omaks võtta ja et see ei tee neist ei moraalselt ega ka kultuuriliselt alaarenenud kontingenti. Üleüldse tuleks ühiskondlikult oluliste küsimuste arutamisel kasuks, kui apelleeritaks vähem emotsioonidele ja rohkem mõistusele. Näiteks küsimustel, kas omavahel seksuaalselt läbikäivad inimesed moodustavad perekonna või kas Eestile on hea uste avamine moslemiimmigratsioonile, ei ole midagi pistmist sõbralikkusega.
Mis teile tänases Eestis kõige enam meeldib?
Mulle meeldib Eesti loodus, mis on karge, puhas, lihtne ja just sellisena omal iseäralikul moel tohutult ilus. Mulle meeldib ka see sügav ja kaunis kristlik kultuuripärand, mille eelnevad põlved on loonud, meile edasi andnud ning mille kaudu on meid põimitud Euroopa kultuuriruumi. Mulle meeldib see osa Eestist, millest ajalehtede veergudel sageli ei räägita – terve talupojamõistus, väärikas maaelu, armastavad, suured ja tugevad perekonnad, ent paraku on see kõik hääbumas. Meie aja dominantne kultuuriline kliima, mis kahtlemata mõjutab inimeste ja ühiskonna kujunemist, on rajatud sootuks teistele alustele kui need väärtused, mida mina hindan. Küsimus ongi selles, kas seame oma moraalsed horisondid sallivuse ja avatuse või hoopis tõe, headuse ja ilu ning armastuse, au ja väärikuse järgi.
Ja kas need välistavad tingimata teineteist? Eelnevad põlved, rahva enamik, sõdisid ju kunagi sellesama kristliku kultuuripärandi ja Euroopa kultuuriruumi vastu.
Ei, need ei pea teineteist välistama, ent üksnes juhul, kui valitseb selge arusaam nende hüvede hierarhilisest suhtest. Hetkest, mil sallivus ja avatus seatakse tõest, ilust ja headusest ning muudest igavikulistest väärtustest kõrgemale, muutub nende rahumeelne kooseksistents võimatuks.
Eesti ristiusustamine on aga pikem teema, mida ei jõua siinkohal mõttekal moel käsitleda. Usun siiralt, et Eesti integreerimine Euroopa kristlikku kultuuriruumi on olnud meie rahvale suur kingitus, olgugi et protsess, mille kaudu see toimus, ja teatud poliitilised struktuurid, mis sellega kaasnesid, väärivad kriitilist tähelepanu.
Intervjuu ilmus algselt väljaandes Hea Kodanik.
Allikas: http://objektiiv.ee/varro-vooglaid-probleem-pole-vihakone-vaid-voora-ideoloogia-pealesurumine/
Read more...
Oktoobris 2015, kui Eesti otsis habrast piiri vihakõne ja sõnavabaduse vahel, vestles Andrei Liimets sallivuse, viha, demokraatia ja tõe teemadel SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaidiga. Et Hea Kodanik ei oleks liberaalse vabakonna poole kaldu.
Erinevate vähemuste kontekstis on palju räägitud vihakõnest. Ühed nõuavad selle suhtes rangemaid õiguslikke meetmeid, teised näevad neid suukorvistamisena. Kuhu tõmbate teie piiri – millal saab sõnavabadusest vihakõne?
Vihakõne on paraku tugeva ideoloogilise alatooniga mõiste, mille sisu on kole ähmane. Olgugi et olen rääkinud sellest paljudega, pole ma veel kohanud isikut, ka juristide seas, kes suudaks vihakõne mõiste vähegi rahuldaval viisil piiritleda ja selgitada, kuidas see on eristatav lihtsalt vihaselt kõnelemisest. Ka Justiitsministeeriumis “vihakõne” keelu laiendamise teemal toimunud ümarlauad tõid selle probleemi esile. Näiteks homoorganisatsioonide esindajad väljendasid soovi, et keeld laieneks isegi tegudele nagu diskrimineerimisele kallutamine ja solvamine.
Kui küsisin aga kõnealuse teemaga tegelevalt Justiitsministeeriumi ametnikult, kuidas peaks konkreetsetes küsimustes “vihakõne” keeldu tõlgendama, sain vastuse, et eks kohtupraktika pane asjad paika. Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. Vastasel juhul taandub see, mida “vihakõne” keeld tähendab ja kust selle piirid jooksevad, üksikute kohtunike maailmavaatelistele eelistustele või lihtsalt suvaotsusele.
Kui suur probleem vihakõne teie meelest täna Eestis on? Kas, millal ja kuidas seda piirata tuleks?
Ei ole kahtlust, et “vihakõne” kriminaliseerimise püüdlused lähtuvad mitte niivõrd ühiskondlikust reaalsusest ja sellest tingitud vajadusest, vaid peaasjalikult väljastpoolt Eestit tulevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Ka avalikust ja ametkondlikust diskussioonist on pidevalt käinud läbi väide, et “vihakõne” keeldu tuleb laiendada peamiselt Euroopa Liidu nõudmiste tõttu. See on aga kriminaalõigusloomeks äraspidine lähtekoht, eriti veel ühiskondliku vabaduse seisukohast sedavõrd tundlikus küsimuses.
Eriti just viimastel aastatel on hakatud nii ajakirjanduse, poliitikute, välisriikide kui ka eri organisatsioonide osalusel meie ühiskonnale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi.Seejuures näib, et kogu “vihakõne” problemaatika on Eestis, justnagu ka mujal lääneriikides kunstlikult esile kergitatud. Eriti just viimastel aastatel on hakatud nii ajakirjanduse, poliitikute, välisriikide kui ka eri organisatsioonide osalusel meie ühiskonnale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi. Selline teguviis on ootuspäraselt riivanud paljusid inimesi, kes ei saa aru, miks püütakse meie kultuuri aluseid nii agressiivselt ümber kujundada, ning kes ei ole sellega ka nõus. See on omakorda kutsunud esile palju emotsioone, mille pinnalt tegutsedes on viletsama lastetoaga inimesed lasknud peamiselt meedia poolt ärilistel kaalutlustel pakutavat anonüümset kommentaariumi kasutades käiku ka krõbedamad väljaütlemised.
Neile, kes on huvitatud uue ideoloogia ühiskondlikust juurutamisest, on selline asjade käik olnud aga nagu kingitus. Ühiskonna üldpilti arvestades neile üksikutele krõbedatele väljaütlemistele viidates on hakatud üldistavalt ja meelevaldselt suurt osa ühiskonnast avalikult mõnitama, hurjutama ja häbimärgistama, justkui oleks valdav osa meie rahvast sallimatu, kitsarinnaline, tagurlik, venemeelne, foobiline, vihkajalik, sallimatu jne. Paraku on selles näotus ettevõtmises osalenud isegi president, valitsuse liikmed ja parlamendi esimees. Loomulikult on see inimestele solvav ja alandav, mistõttu köetakse nii käitudes paljude emotsioonid veelgi enam üles. Nõnda aina paisuva probleemi “lahendusena” käiakse lõpuks välja “vihakõne” kriminaliseerimise plaan, kuid aina enam inimesi ei näe selles mitte lahendust, vaid ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlust.
Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi. Igal juhul oleks võimupositsioonidel olevatel inimestel ja neil, keda Toomas Haug hiljuti tabavalt nimetas uuteks ideoloogiatöötajateks, tagumine aeg heita tõsine pilk peeglisse.
Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone.Unustada ei tohi sedagi, et ühiskondliku vaenu õhutamine on praegugi Eestis keelatud ning karistusseadustiku §-ga 151 on selle eest nähtud ette ka karistus. “Vihakõne” kriminaliseerimisest huvitatud isikud väidavad, et see keeld on liialt kitsas ega võimalda inimesi tegelikult karistada. Ma väidan vastupidist, et juba praegu on vaenu õhutamise keelu koosseis määratletud liialt laialt, kätkedes mitte üksi keeldu kutsuda üles vihkamisele ja vägivallale, vaid ka diskrimineerimisele, mis on jällegi raskesti piiritletav kategooria. Ma olen nõus, et otsesed ja selged üleskutsed vägivallale peavad olema keelatud, kui nendega kaasneb reaalne oht kellegi elule või tervisele, ent nii on see ka praegu kehtiva seaduse kohaselt.
Pagulasküsimusest on saanud Eesti ühiskonna ühtsuse suurim proovikivi. Avalikkus on teravalt leeridesse kistud ja tundub, et poolehoidjad ja vastased ei suudagi teineteisega rahulikult ja argumenteeritult rääkida. Uskudes, et omal moel tahavad Eesti riigile ja ühiskonnale head mõlemad – kuidas sellises olukorras ühist keelt leida?
Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu; kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nende vastu.
Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest.Samas on läbinähtav, kuidas rahva enamiku tahte järgimises nähakse ohtu alati just siis, kui see ei lähe kokku Euroopa Liidu võimustruktuurides dominantse vasakliberaalse ideoloogia kehtestamise püüdlusega, olgu küsimuseks homosuhete õiguslik tunnustamine perekonnana ja abieluna või uste avamine massiimmigratsioonile. Sellisel juhul tembeldatakse rahva enamiku tahtele apelleerimine populismiks ning kinnitatakse, et inimõiguste üle hääletamine on mõeldamatu. Paraku unustatakse ära, et kogu meile teadaolev inimõiguste kataloog on ise poliitiliste kokkulepete, hääletamiste ja kompromisside tulemus ning et selle tõlgendused on lõpmatu ja ägeda ideoloogilise kempluse tandriks.
Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsepteerime ühiskonnana sarnaselt antiikaja ja kristlike filosoofide õpetusega, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde – nimetagem seda loomuseaduseks, igaveseks seaduseks või jumalikuks seaduseks –, mis on nii isikliku kui ka ühiskondliku elu korraldusse puutuvate küsimuste langetamisel absoluutseks standardiks. Sellisel juhul ei oleks tõesti oluline, mida rahva enamik ühest või teisest küsimusest arvab, sest kui miski on objektiivselt vale, siis ei muuda ka paljude inimeste vastupidine arvamus seda õigeks. Kuid just sellist maailmavaatelist alust ei taha kaasajal levinud materialistlik, relativistlik ja liberalistlik ideoloogia kuidagi aktsepteerida.
Viitate päris palju tõele, aga ka rahva enamikule. Kust ühiskond selle tõe leida võiks? Üks lahendus on muidugi religioonipärand, aga Eesti on enamasti omakorda võrdlemisi usuleige riik. Kes ja mille põhjal siis selle tõestandardi määratlema peaks?
Küsimus, mis on tõde ja kuidas on see inimesele tunnetatav, on ilmselt kõige olulisem küsimus üldse – selle ümber ei ole keerelnud mitte ainult kõik suured religioonid, vaid ka valdav osa filosoofia ajaloost.
Juba eelkristlikul ajal jõudsid suured antiikfilosoofid eesotsas Platoni ja Aristotelesega äratundmiseni, et eksisteerivad meeleliselt hoomamatud kõrgemad põhimõtted, mis on inimesele kui ratsionaalsele olendile mõistuslikult tunnetatavad. Just neist põhimõtetest ammutati kõige oleva sügavamat tähendust, millele toetudes korrastada oma elu ja ka ühiskondlikke suhteid. Osaks nendest kõrgematest põhimõtetest on inimese enda loomusesse kirjutatud kõlbelised seadused, mis annavad meile arusaamise õigest ja valest ning heast ja kurjast. Seejuures peeti seda, mis on ilus, tõene ja hea, objektiivseks antuseks, olevaks endaks ehk millekski selliseks, mida inimesel kui vaba tahtega olendil on võimalus avastada või mitte avastada, järgida või mitte järgida, ent mitte vastavalt oma tahtele ümber kujundada.
Alates hiliskeskajast ja eriti intensiivselt nn valgustusajast saati on selline metafüüsiline maailmapilt muudkui taandunud, mistõttu oleme jõudnud olukorda, kus dominantne ideoloogia keeldub üldse tunnistamast kõrgema, vaimse reaalsuse ja sellega seonduvalt ka moraalse tõe olemasolu. René Guenon on seda protsessi iseloomustades tabavalt öelnud, et meie praegune tsivilisatsioon, mis ei tunnista enam kõrgemate alusprintsiipide olemasolu ja rajaneb üksnes nende eitamisel, on kaotanud võimaluse mõista teisi tsivilisatsioone ja olla nendega ühenduses, sest ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi ehk selle, milleks pole materialistliku ideoloogia pinnalt mingisuguseid eeldusi.
Mida pidanuks valitsus pagulasteemal teisiti tegema, et praegust ühiskonna lõhenemist ennetada ja vältida? Mida peaks riik nüüd edasi tegema?
Mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui valitsus ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest tõmbetuultest, omakasust, oportunismist, välisriikide ja Euroopa Liidu diktaadist ja parteipoliitilise kemplemise nõudmistest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inimloomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsiipide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Eestil on hädasti tarvis terve peremehetunde taastamist – seda nii riigiks kui ka kodanikuks olemise mõtestamise tasandil.
Valitsus peaks enese jaoks selgeks mõtlema, keda ja mida ta teenib. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.
Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.Siin ei ole võimalik leida toimivaid lahendusi mingite uute poliittehnoloogiliste nippide, nõksude või strateegiate rakendamisest – tarvis on lihtsalt langetada põhimõtteline ja fundamentaalse tähtsusega valik, kas Eesti Vabariik on iseseisev riik ja ka tegutseb vastavalt, pidades silmas ennekõike oma maa ja rahva heaolu, või on tegu lihtsalt ühe osakonnaga globaalsete võimusuhete administreerimise süsteemis.
Globaliseerunud maailma struktuurid umbes kahesaja riigi vahel on binaarsest vastandusest pisut keerukamad, kas siia ei mahu ka rohkelt vahepealseid võimalikke tasakaalupunkte?
Kahtlemata on globaalsete võimusuhete struktuur keeruline ja ma ei taha luua lihtsustatud pilti. Kuid samas tõstatatakse meie ühiskonna ja riigi tuleviku mõtestamisel tõepoolest aina sagedamini küsimus, kas 21. sajandil on Euroopa ideoloogilises ja poliitilises ruumis veel üldse kohta suveräänsetele riikidele, rääkimata rahvusriikidest. Üha tihedamini on kuulda ka avalikke väljaütlemisi, et see on parimal juhul kaheldav. Heaks näiteks oli mõne kuu tagune Jüri Raidla artikkel, kus ta väljendas seisukohta, et põhiseaduse mõtte kohaselt oleks Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui me lahustuksime osaks Euroopa Föderatsioonist. Kõnekal kombel arutlesime aga alles veidi enam kui kümne aasta eest selle üle, kas põhiseadus, mille kohaselt on Eesti iseseisvus aegumatu ja võõrandamatu, üldse lubab meil Euroopa Liitu astuda ja märkimisväärsest osast iseseisvusest ehk ise otsustamise õigusest loobuda.
Enam kui aasta tagasi väitlesite “Kolmeraudses” Tarmo Jüristoga. See oli ere näide, kuidas kaks intelligentset, ehkki paljudes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel inimest suudavad omavahel sisuliselt ja viisakalt arutleda. Samas on inimeste põhilisi uskumusi ja arvamusi alati keeruline muuta. Kuivõrd usute tugevama argumendiga veenmise võimalikkusesse?
Loomulikult usun ma selle võimalikkusesse. Ent ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada. Selleks et inimene võiks üleüldse pidada võimalikuks, et tema seisukoht võib olla vale, peab ta eeldusena tunnistama tõe olemasolu.
Ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada.Paraku on praegusel ajal eriti akadeemilistes ringkondades ja noorte seas laialt levinud relativistlik hoiak, mille omaks võtnud inimesed ei usu üldse, et miski – eriti veel moraalses maailmas – on tõene või vale; vastupidi, relativistliku hoiakuga inimene peab oma arvamust ja tundeid tõe kriteeriumiks ning tema jaoks sõltub kõik subjekti hinnangust. Kui inimene püüab aga allutada tõde enesele, mitte ennast tõele, siis ei ole mõtet loota, et oma seisukoha väärust nähes hakkaks ta tõe poole hoidma. Just sellise hoiaku pinnalt on võrsunud ka meie “arvamiskultuur”, kus räägitakse, räägitakse ja räägitakse, ilma eesmärgita tõe poole liikuda ja oma seisukohti sellega vastavusse viia – oma elu või ühiskonna ja tõe vahelise harmoonia taotlemisest rääkimata. Rangelt võttes ei ole tegu arutlemise, vaid tundlemisega.
Lisaks austusele tõe vastu eeldab igasugune dialoog selle sõna tõelises tähenduses ka dialoogi poolteks olevate isikute vastastikust lugupidamist. See lugupidamine peab muu hulgas väljenduma kategoorilises hoidumises demagoogiast ja muudest alatutest võtetest, mis ei lähtu mitte tõetaotlusest, vaid iga hinnaga oma nägemuse kehtestamise ja teise alistamise püüdlusest. Just siin näen ma Eesti “avalikus arutelus” teist väga tõsist kitsaskohta – isegi paljud ajakirjanikud on hakanud inimesi, kel on neist erinevad ideoloogilised tõekspidamised, sildistama ja alandama, lastes kergekäeliselt lendu halvustavad sõnad nagu “homofoob”, “ksenofoob”, “rassist”, “venemeelne”, “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “harimatu” jne. Mitte ilma asjata ei ole näiteks Priit Hõbemägi öelnud, et sageli on ajakirjanduslikust diskussioonist saanud diktatuur ning et need, kes julgevad välja öelda dominantse ideoloogiaga mitteühilduva seisukoha, saavad kohe peksa ning et neid püütakse tampida maa sisse ja häbistada nii, et nad enam iialgi ei julgeks oma arusaamadega välja tulla.
Sellisele pinnale ei saa argumenteeritud ja lugupidavat ühiskondlikku arutelu rajada, välja arvatud juhul, kui arutelu all peetakse silmas seda, kui juba olulistes küsimustes samadel ideoloogilistel seisukohtadel olevad inimesed kiidavad teineteisele takka, taandades kogu diskussiooni detailidele.
Kui sageli ise tunnete või olete tundnud, et kellegi argument on sundinud teid oma seisukohtades kahtlema või neid kohendama?
Kohtan seda sageli ja pean privileegiks võimalust arutleda targemate inimestega, kellelt on võimalik õppida. Tegelikult on see ju kingitus, kui keegi suudab meile veenvalt näidata, et meie arusaamine sellest, kuidas asjad on, ei vasta tegelikkusele – see vabastab meid valest ja juhatab teed tõe poole. Just selle pärast on hea mõte lugeda kõige suuremate mõtlejate teoseid, sest võimalus tugineda oma maailmatunnetuse puhastamisel eelnevate põlvede akumuleeritud tarkusele on hindamatu.
Teie ja Markus Järvi seisukohavõtud ja mõttekäigud on enamasti läbi mõeldud ning põhjalikud. Samal ajal tundub, et paljudes, kes nende seisukohtadega hästi suhestuvad, õhutavad nad üpris primitiivset agressiivsust. Piltlikult: põhimõttelisest vastasseisust on lühike tee kivi heitmiseni. Kas te ei karda, et arvamusliidrina kihutate üles inimesi, kes küll jagavad teie seisukohti, aga mitte analüüsivõimet ja kainet mõistust, ning et see on omakorda ühiskonnale ohtlik?
Ei karda, sest ma usaldan inimeste tervet mõistust. Ja isegi kui kardaksin, siis ilmselgelt ei saaks lahenduseks olla oma seisukohtade väljendamisest loobumine. Pigem kardan ma seda, et need, kes suruvad rahvale peale võõrast ideoloogilist programmi, tekitavad sellise mastaabiga pinged, mille põhjustatud kahju ühiskonnale on raske ette kujutada ja ka korvata. Päris tõsiselt: see ei ole naljaasi.
Kas peate ennast avatud ja sallivaks inimeseks? Kuivõrd kergesti või raskesti on need mõisted ühitatavad traditsioonidele ning objektiivsele tõele toetuva maailmavaatega?
Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata mitte ainult selle pärast, et enesele on raske hinnanguid anda, vaid ka seetõttu, et ilmselt võib sallivusest ja avatusest põhimõtteliselt erineval moel aru saada. Kui pidada sallivuse all silmas näiteks seda, kas ma kiidan kõik seaduse piiresse jäävad otsused, valikud ja eluviisid moraalselt heaks, siis ilmselt ma väga salliv inimene ei ole. Kui näha sallivust aga suutlikkuses taluda enese kõrval inimesi, kelle valikuid ja eluviisi ma heaks ei kiida, siis usun, et olen piisavalt salliv. Avatusega on sarnased lood. Absoluutne avatus oleks vastuolus terve mõistusega ning see tähendaks põhimõttelagedust – isegi inimorganismil on immuunsüsteem, mis peab hoolitsema selle eest, et keha ei oleks kahjulikele ja potentsiaalselt hukatuslikele mõjudele avatud. Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele.
Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele.Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal. Sarnaselt paljude teiste inimeste ja eriti eelmiste põlvedega püüan oma moraalsed horisondid seada sootuks teisiti, nähes neid ennekõike terves suhtes tõe, headuse ja iluga ning seda suhet väljendavates voorustes, nagu armastus, õiglus, arukus, julgus, püsivus, hoolivus, siirus, lahkus, truudus, kannatlikkus, suuremeelsus, väärikus, aulisus, töökus, tänulikkus jne.
Milliste mõtetega vaatate algatusi nagu “Sõbralik Eesti”? Kas teie meelest on Eesti praegu sõbralik riik?
Paraku näen selles projektis märkimisväärset annust ideoloogilist propagandat. See, et suur osa Eesti ühiskonnast ei soovi võtta omaks vasakliberaalset ideoloogiat ega lepi selle kehtestamisega meie ühiskonnakorralduse alusstruktuurina, ei tähenda, et neid vaevaks sõbralikkuse puudus, sallimatus, kitsarinnalisus või mõni muu isiksuslik defekt. Mulle ei meeldi sugugi, et suurele osale rahvast sisendatakse mingit kollektiivset süütunnet pelgalt selle pärast, et nad tahavad hoida kultuurilist järjepidevust ja terviklikkust ning elada kooskõlas meile kümnete eelnevate põlvede poolt edasi antud väärtuste, tavade ja elutunnetusega.
Pigem näib mulle, et need, kes jutlustavad ühiskonnale sallivusest, peaksid hakkama endale aru andma lihtsast tõsiasjast: oluline osa sallivusest on aktsepteerida, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei taha nende ideoloogilist programmi omaks võtta ja et see ei tee neist ei moraalselt ega ka kultuuriliselt alaarenenud kontingenti. Üleüldse tuleks ühiskondlikult oluliste küsimuste arutamisel kasuks, kui apelleeritaks vähem emotsioonidele ja rohkem mõistusele. Näiteks küsimustel, kas omavahel seksuaalselt läbikäivad inimesed moodustavad perekonna või kas Eestile on hea uste avamine moslemiimmigratsioonile, ei ole midagi pistmist sõbralikkusega.
Mis teile tänases Eestis kõige enam meeldib?
Mulle meeldib Eesti loodus, mis on karge, puhas, lihtne ja just sellisena omal iseäralikul moel tohutult ilus. Mulle meeldib ka see sügav ja kaunis kristlik kultuuripärand, mille eelnevad põlved on loonud, meile edasi andnud ning mille kaudu on meid põimitud Euroopa kultuuriruumi. Mulle meeldib see osa Eestist, millest ajalehtede veergudel sageli ei räägita – terve talupojamõistus, väärikas maaelu, armastavad, suured ja tugevad perekonnad, ent paraku on see kõik hääbumas. Meie aja dominantne kultuuriline kliima, mis kahtlemata mõjutab inimeste ja ühiskonna kujunemist, on rajatud sootuks teistele alustele kui need väärtused, mida mina hindan. Küsimus ongi selles, kas seame oma moraalsed horisondid sallivuse ja avatuse või hoopis tõe, headuse ja ilu ning armastuse, au ja väärikuse järgi.
Ja kas need välistavad tingimata teineteist? Eelnevad põlved, rahva enamik, sõdisid ju kunagi sellesama kristliku kultuuripärandi ja Euroopa kultuuriruumi vastu.
Ei, need ei pea teineteist välistama, ent üksnes juhul, kui valitseb selge arusaam nende hüvede hierarhilisest suhtest. Hetkest, mil sallivus ja avatus seatakse tõest, ilust ja headusest ning muudest igavikulistest väärtustest kõrgemale, muutub nende rahumeelne kooseksistents võimatuks.
Eesti ristiusustamine on aga pikem teema, mida ei jõua siinkohal mõttekal moel käsitleda. Usun siiralt, et Eesti integreerimine Euroopa kristlikku kultuuriruumi on olnud meie rahvale suur kingitus, olgugi et protsess, mille kaudu see toimus, ja teatud poliitilised struktuurid, mis sellega kaasnesid, väärivad kriitilist tähelepanu.
Intervjuu ilmus algselt väljaandes Hea Kodanik.
Allikas: http://objektiiv.ee/varro-vooglaid-probleem-pole-vihakone-vaid-voora-ideoloogia-pealesurumine/
kolmapäev, 28. oktoober 2015
REEDEL 30. OKTOOBRIL TOIMUB SUUR MEELEAVALDUS VALGAS
REEDEL 30. OKTOOBRIL TOIMUB SUUR MEELEAVALDUS VALGAS. BUSSID SÕIDAVAD KOHALE ÜLE EESTI.
TARTUST SÕIDAME VÄLJA AUTODEGA KELL 14.00
VANEMUISE ALUMISEST PARKLAST.
REGISTREERIMINE 5248456 SILVER KUUSIK (RÜE).
KELLEL ON TÖÖAEG JA NII VARA MINEK EI SOBI, SAAB STARTIDA KELL
17.00 VANEMUISE ALUMISEST PARKLAST, ET VÕTTA OSA AINULT TÕRVIKURONGKÄIGUST. TASUTA BUSS VIIB JA TOOB.
REGISTREERIMINE 54510091 MERIKE LILLENBERG (EKRE).
PALUME REGISTREERIMISEGA KIIRUSTADA, BUSS ON VAJA ÄRA TELLIDA.
Allikas: Merike Lillenberg, Facebook
Read more...
TARTUST SÕIDAME VÄLJA AUTODEGA KELL 14.00
VANEMUISE ALUMISEST PARKLAST.
REGISTREERIMINE 5248456 SILVER KUUSIK (RÜE).
KELLEL ON TÖÖAEG JA NII VARA MINEK EI SOBI, SAAB STARTIDA KELL
17.00 VANEMUISE ALUMISEST PARKLAST, ET VÕTTA OSA AINULT TÕRVIKURONGKÄIGUST. TASUTA BUSS VIIB JA TOOB.
REGISTREERIMINE 54510091 MERIKE LILLENBERG (EKRE).
PALUME REGISTREERIMISEGA KIIRUSTADA, BUSS ON VAJA ÄRA TELLIDA.
Allikas: Merike Lillenberg, Facebook
Read more...
TEABEÜHISKONNA UUS SÕJAKUNST
Frans
P. B. Osinga. Teadus,
strateegia ja sõda. John Boydi
strateegiateooria. Riigikaitse Raamatukogu, 2013.
Hollandi sõjaväelane F. Osinga kirjeldab ameeriklase J.
Boydi sõjakunsti põhinippe (vaatlust, otsustamist ja tegutsemist). Teos on
mõeldud 20. sajandi teadusuuringute kasutamise tutvustusena sõjalise
kavandamise alustena. Termodünaamika, evolutsiooni, relatiivsuse,
kvantmehaanika ja määramatuse oletuste alusel tekkis süsteemipõhine
maailmavaade.
J. Boydi teabeühiskonnale kohandatud sõjakavalus toetub
otseselt teaduse, kaoseteooria, kohanemise- ja juhtimisõpetuse alustöödele.
Enne teda saadi aru, et sõjas keerleb kõik mõtlemise ümber aga tema oli esimene
kes ühendas teaduse õpetused sõjaajalooga. Teabeühiskond rajaneb suhtlemisel ja
tehnoloogilise teabeühiskonna sõjategevus sarnaneb pigem küber- ehk
võrgusõjaga, kui massiarmeede kurnamissõjale. Peale Vietnami kaotust
sõnastab Boyd uue mõttemustri alused.
Tööstusrevolutsiooni ajal kasutati tehnikat kaikana,
millega põhjustati mõlemas sõdivas pooles õudustäratavaid inimkadusid. Ameerika
kodusõjast (1899-1865) ja Napoleoni hilisematest lahingutest kuni I
maailmasõjani ei suutnud taktika ning juhtimisvaimsus järgneda tehnika
arengule. Teoses kirjeldataksegi kuidas K. Popperi ja T. Khuni teadusteooriate
ning hommikumaa sõjakunstide (Sun Zi, Aleksander Suur, Tšingis-Khan +
kommunistid) alusel kujundatakse uus mudel väiksematest iseseisvatest
üksustest, mis toimivad välksõja ja partisani sõja põhimõttel. Üksustel on
teada eesmärk aga vabadus see ellu viia, vastavat pidevalt muutuvatele oludele.
Lahingus tekkiv sidusus on seotud vaimse üleolekuga, mitte materiaalsega. Juhid
jätavad alluvatele vabaduse kasutada kujutlus- ja algatusvõimet, mis on
kooskõlastatud kõrgemal astmel paikneva juhtide tahtega. Ülemus ütleb mida on
vaja teha, alluval on vabadus, kuidas seda teha. Selles süsteemis on alluval
õigus põhiülesanne kahtluse alla seada kui see pole kooskõlas olemasoleva
tegelikkusega. See nõuab inimestelt usaldusel ja kogemusel põhineva sideme
tekkimist. Edutatakse neid kes näitavad algatusvõimet, võtavad riske ning
pakuvad välja uusi eesmärgi saavutamise viise.
Kui II maailmasõjas peeti tankilahinguid, siis nüüd ei
rünnata tanke vaid nende varustus ja sidesüsteeme. Luuakse segadus, kaos ja
paanika, milles vaenlase vaimne-kehaline vastupanuvõime lakkab. Võit saabub kui
vastane ei suuda sündmustega kohaneda, ei suudeta kavatsusi läbi näha. See ongi
väejuhtide eesmärk, mille saavutamiseks tuleb ootamatult ohustada mitut nõrka
objekti. Kusjuures vastast ei kujutata srateegiliste üksustena vaid orgaanilise
tervikuna. Boydi sõjakunsti eesmärgiks on kiiresti kulgeva ja ebakindla olu
loomine, milles vaenlane ei suuda vaimselt toime tulla, ei suuda kohaneda. Ellu
jääb uuendusvalmiv, loomingulisem ja algatusvõimelisem süsteem, ehk avatud
ühiskond.
Teaduslik teadmine on pidevalt muutuv ebakindel
sündmustejada ja teadmised toimivad relvadena. Sündmustele ja nähtustele
tähenduse osutamine pole ainult üksikisiku valduses. Tõde selgub vestluses,
suhtlemises. Külma sõja järgses lahingus on peale tehnoloogia, relvade ja
sõdurite arvul oluline veel keel, õpetused, uskumused, kogemused, kultuur,
sümbolid, andmevood, organisatsiooni õppimine, muutustega kohanemisvõime jms.
Teave ja selle edastamine on kui relv, kui jõu mitmekordistaja. Nüüd on teabest
saanud ainus ja kõige olulisem sõjaline asi.
Kaasaja lahingus toimuvad vaatlemise ja tegutsemise
toimingud samaaegselt. Kuna lendur ja tankist on pidevalt ühenduses staabiga
siis on muutunud juhtimise olemus. Kui tööstusrevolutsiooni sõjapidamine
rajanes kohutaval valearusaamal, nagu tuleks ühe riigi poliitika teisele peale
suruda vähima võimaliku kuluga, siis nüüd on inimmassid muutunud lahingus
tähtsusetuks. Enam pole vaja vastase sõjavägesid lahinguväljal sõna otseses
mõttes hävitada.
Nagu Iraagi sõjas näidati, piisab tagalaühenduste ja
juhtimissüsteemide halvamisest, et juhtimiseta jäänud lahinguüksused kaotavad
vastupanutahte ja kogu raudvara muutub kokkuvarisevas kaoses kasutuks. Omavahel
ei võitle enam massiarmeed vaid juhtide ajud. Eesmärk pole relvaüksuste
purustamine vaid juhtide tegutsemisvõimetuks muutmine. Ajusõja pidamiseks
vaimsel tasandil tuleb osata kasutada juhtimisteooriaid. Sõja võitmiseks loodi
mõistuse mõistmise täpisteadus. Avastati tagasiside, iseregulatsioon ja
iseorganiseerumine.
Teoses kirjeldatakse teadusuuringute saavutuste
kasutamist juhtimisõpetuses. Juhtimiseks tuleb mõista aju toimimist,
inimkäitumist ja süsteemide toimise põhimõtteid. Ameerika sõjavägi rajati
tagasiside ja loovuse alusele. Boydi süsteem arvestab pidevalt muutuva
olukorraga. Kui uusdarvinistid pidasid tähtsaks vahendite üha kasulikumat
kasutamist, siis uue mõttemustri järgi kõrgemal arenguastmel olev liik suudab
paremini töödelda suuremat hulka teavet, lühema aja jooksul. Ellu ei jää mitte
tugevam vaid kohanemise määrab suhtlemisvõime. Uuendustele avatud ühiskond või
süsteem on eluvõimelisem.
Teoses kinnitatakse nende arusaama kes peavad Iraagi sõda
pettuseks. See polnud sõda nagu varasemad vaid meedialavastus, vastase kaosesse
paiskamise toimingud, mille aluseid teoses kirjeldataksegi. Pole enam
massiarmee rasketehnika kurnamissõda vaid tippspetsialistide kasutavad
täpsusanduritega pikamaa-täppistõrjevahendite üheaegne rünnak.
Õpetuse tasandil tähendab uus mõttemuster väiksemate
üksuste suuremat võimsust. Kurnamissõda on asendunud täpsusõjaga. Laevadelt ja
lennukitelt antava tulelöögi eest on raske varjupaika leida. Rinde asemel on
”operatsioonid”, mis võivad toimuda kusiganes.
Kõige olulisem on teadmine mis, millal, kus ja kuidas
toimub. USA relvajõudude 21. sajandi alus on hajutatus, kohanemisvõime ja
iseseisvus.
Leho Lamus
Read more...
NÕMME TV: President rendib riigi raha eest oma talu iseendale!
Savisaar võeti pelgalt kahtlustuse pärast ametist maha... Siin aga on avalik ja ilmne riigivargus, ja ei midagi...
Allikas: Facebook Read more...
Allikas: Facebook Read more...
teisipäev, 27. oktoober 2015
MATTI ILVES: ROOTSI ISIS TEATAS, ET MEIL SAAB OLEMA ESIMENE KALIFAAT EUROOPAS
See on muidugi Rootsi ISISe revolutsiooniline ja propagandistlik teade, kuid hoolimata sellst on see levinud juba maailmas. Sellest on teatanud Christian Today, Dagens Nyheter, American Breitbart, Daily Star ja teised väljaanded.
Teatele lisaks on käimas juba elanike mõjutamine. Ühele pitsarestorani seinale oli kirjutatud teada: "Parandage meelt või võite surra", koos ISISe sümbolitega. Samuti on ühe kristlaste omanduses olevale ettevõtte seinale kirjutatud araabikeelne teade, täpselt selline, nagu Lähis-Idas ISISe valdustes olevatel aladel, millega tähistatakse kiristlaste kodusid ja nende kuulumist tagakiusetud usku jne.
See näitab, et koos islamiusulistega on Rootsi imbunud ka terroristid ja mine sa tea, sellest osariigist võibki saada esimene islamikalifaat Euroopa Liidus.
Kasutatud allikas: http://www.verkkouutiset.fi/ulkomaa/ruotsin_isis_viestit_uutisissa_kalifaatti_on_taalla-42186
_____________
P.S. Täna teatas "Vikerraadio", et meil tehakse kiiruga propagandistlik koostööfilm "Purjetamine vabadusse". Seda eelkõige selleks, et muuta eestlaste suhtumist neegritest ja araablastest immigrantidesse soodsamaks. Tekitada meis teatav süütunne ja näidata, et ka meie oleme kunagi olnud immigrandid. Read more...
Teatele lisaks on käimas juba elanike mõjutamine. Ühele pitsarestorani seinale oli kirjutatud teada: "Parandage meelt või võite surra", koos ISISe sümbolitega. Samuti on ühe kristlaste omanduses olevale ettevõtte seinale kirjutatud araabikeelne teade, täpselt selline, nagu Lähis-Idas ISISe valdustes olevatel aladel, millega tähistatakse kiristlaste kodusid ja nende kuulumist tagakiusetud usku jne.
See näitab, et koos islamiusulistega on Rootsi imbunud ka terroristid ja mine sa tea, sellest osariigist võibki saada esimene islamikalifaat Euroopa Liidus.
Kasutatud allikas: http://www.verkkouutiset.fi/ulkomaa/ruotsin_isis_viestit_uutisissa_kalifaatti_on_taalla-42186
_____________
P.S. Täna teatas "Vikerraadio", et meil tehakse kiiruga propagandistlik koostööfilm "Purjetamine vabadusse". Seda eelkõige selleks, et muuta eestlaste suhtumist neegritest ja araablastest immigrantidesse soodsamaks. Tekitada meis teatav süütunne ja näidata, et ka meie oleme kunagi olnud immigrandid. Read more...
Putin-Paeti Piirileppe häbisamba disain
TEABELEHT ja MTÜ PÕLISEESTLASED
kuulutavad välja
konkursi Putin-Paeti piirileppe häbisamba rajamise disainiks
Eesti mahaparseldajatele igaveseks häbiks ja tulevastele põlvedele hoiatuseks jäädvustame häbisambale nende nimed, kes sõlmisid Vene diktaatori Vladimir Putiniga piirileppe, mis loovutab enam kui 5 protsenti Eesti territooriumist Putini Venemaale.
Häbisambale jäädvustame ka nende nimed, kes valitsuse istungitel selle häbiteo poolt hääletasid ja nende Riigikogu liikmete nimed, kes selle ratifitseerimise poolt hääletavad.
Austame igavesti meie Vabadussõja võitlejaid, kes oma vere hinnaga vabastasid Eesti pinna võõrastest vallutajatest. Austame Eesti riigimeest Jaan Poskat, kes julges ja oskas meile välja võidelda Tartu rahulepingu, Eesti vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku aluse, millega Venemaa loobus igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest Eesti rahva ja maa kohta.
Putin kinnitab, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Tema eesmärk on taastada Vene naabrite arvel kommunistliku kurjuse impeeriumi hiilgus. Ta ei ole kinni pidanud ühestki varasemast ega ka hiljuti Ukrainaga sõlmitud lepingust. Iga mõtlemisvõimeline inimene saab aru, et järeelandmised Putini nõuetele toovad endaga ainult uusi nõudmisi.
Jääb kahjuks teadmatuks, millise või kui suure hüvitise said need häbiväärsed inimesed, kes Vene diktaatori Putiniga selle kuritöö sobitasid, aga niikaua kui eestlased on peremehed oma põlisel kodumaal, teavitab häbisammas nende nimed – meenutuseks ja hoiatuseks ausatele eesti rahva poegadele ja tütardele.
Disaini kujundid on oodatud kuni 15 nov, 2015 e-posti aadressil: piirileping (at) teabeleht.com.
Žürii hindab häbisamba kujundit, rajamisplaani ja
teostamisvõimet ja määrab konkursi võitja 30 novembril, 2015.
Toetused üleskutse levitamiseks ja häbisamba rajamiseks:
SWEDBANK
MTÜ PÕLISEESTLASED
IBAN: EE472200221053322336
Meie sihtasutuse tagakiusamine kukkus läbi!
Hea Matti Ilves!
Tahtsin Teile teada anda meie sihtasutuse seisukohast äärmiselt olulisest uudisest:
Hoolimata komisjoni korduvatest nõudmistest keeldus politsei meie suhtes väärteomenetluse algatamisest, sest me ei ole seadust rikkunud.
Temaatilise uudisloo leiate siit:
http://objektiiv.ee/politsei- ei-alustanud-saptk-valimiste- eelse-kampaania-asjas- vaarteomenetlust/
Kuivõrd kahtlustused ja süüdistused, nagu oleks me teinud keelatud annetusi, tõstatas korduvalt avalikkuse ette "Aktuaalne kaamera", mis ei ole aga kordagi teinud juttu nende kahtlustuste ja süüdistuste alusetuks osutumisest, saatsin täna hommikul ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule kaebuse ja palusin anda niisugusele käitumisele hinnangu.
Kaebuse kohta saate lähemalt lugeda siit:
http://objektiiv.ee/saptk- nouab-aktuaalne-kaameralt- avalikku-vabandust/
Kogu sellele loole kirjutasin omapoolse kommentaari, selgitades, et õnneks kukkus meie sihtasutuse tagakiusamise püüdlus läbi, ent samas on toimunust hästi näha, millised on meie ühiskondlikud suundumused.
Nagu ma kirjutasin, on toimunu tõeliselt näotu:
Minu kommentaar on kättesaadav siin:
http://objektiiv.ee/puudlus- algatada-saptk-tagakiusamist- kukkus-labi/
Kahtlemata on "Aktuaalne kaamera" kahjustanud tõsiselt meie sihtasutuse mainet ja põhjustanud meile kahju, pakkudes korduvalt platvormi SAPTK vastu suunatud alusetute süüdistuste levitamiseks ning külvates seeläbi ühiskonnas meie suhtes usaldamatust.
Ja kindlasti ei ole see viimane kord, kui meie mainet püütakse rünnata, sest oleme ebamugavaks takistuseks neile, kes sooviksid vabade kätega rahvaga manipuleerida ja Eesti ühiskonda ideoloogiliselt ümber kujundada.
Kuid seda enam on oluline, et me seisaksime oma õiguste ja hea nime eest, ega laseks seda vastupanuta häbimärgistada.
On selge, et "Aktuaalse kaamera" poolt sadade tuhandete inimesteni toimetatud valesüüdistusi ei ole võimalik tagasi kutsuda ega kustutada. Aga vähemasti peame püüdma meile tekitatud kahju veidigi leevendada, et ühiskonnas ei leviks meie suhtes usaldamatuse õhkkond ehk see, mille tekitamiseks ongi meie vastane laimukampaania ellu viidud.
Need, kellele on meie sihtasutus nö pinnuks silmas, teavad väga hästi, et kuivõrd sõltume oma tegevuses täielikult eraisikute annetustest, siis on usaldus meie jaoks eluliselt tähtis küsimus – kui inimesed meid enam ei usalda, siis nad ka ei anneta meile, mis omakorda võtab meilt ära võimaluse meie ühiste väärtuste kaitseks ühiskonnas tõhusalt välja astuda.
Seega palun Teid veel kord, et teavitaksite võimalikult paljusid inimesi meie suhtes levitatud süüdistuste alusetusest.
Teid tänades,
Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Read more...
Tahtsin Teile teada anda meie sihtasutuse seisukohast äärmiselt olulisest uudisest:
Erakondade
Rahastamise Järelevalve Komisjoni süüdistused, nagu oleks meie
sihtasutuse valimiseelne teavituskampaania kujutanud endast keelatud
annetuste tegemist ja seega valimisseaduse rikkumist, on osutunud valeks – just nagu me algusest peale väitsime.
Hoolimata komisjoni korduvatest nõudmistest keeldus politsei meie suhtes väärteomenetluse algatamisest, sest me ei ole seadust rikkunud.
Temaatilise uudisloo leiate siit:
http://objektiiv.ee/politsei-
Kuivõrd kahtlustused ja süüdistused, nagu oleks me teinud keelatud annetusi, tõstatas korduvalt avalikkuse ette "Aktuaalne kaamera", mis ei ole aga kordagi teinud juttu nende kahtlustuste ja süüdistuste alusetuks osutumisest, saatsin täna hommikul ERR-i ajakirjanduseetika nõunikule kaebuse ja palusin anda niisugusele käitumisele hinnangu.
Kaebuse kohta saate lähemalt lugeda siit:
http://objektiiv.ee/saptk-
Kogu sellele loole kirjutasin omapoolse kommentaari, selgitades, et õnneks kukkus meie sihtasutuse tagakiusamise püüdlus läbi, ent samas on toimunust hästi näha, millised on meie ühiskondlikud suundumused.
Nagu ma kirjutasin, on toimunu tõeliselt näotu:
esmalt
surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide
abil, head õigusloome tava eirates ja ülbe enesekindlusega vastu rahva
enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri
alusväärtustega, ning kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi
inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest
karistada; parteid aga, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi
läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse
eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi
valitaks.
Minu kommentaar on kättesaadav siin:
http://objektiiv.ee/puudlus-
Kahtlemata on "Aktuaalne kaamera" kahjustanud tõsiselt meie sihtasutuse mainet ja põhjustanud meile kahju, pakkudes korduvalt platvormi SAPTK vastu suunatud alusetute süüdistuste levitamiseks ning külvates seeläbi ühiskonnas meie suhtes usaldamatust.
Ja kindlasti ei ole see viimane kord, kui meie mainet püütakse rünnata, sest oleme ebamugavaks takistuseks neile, kes sooviksid vabade kätega rahvaga manipuleerida ja Eesti ühiskonda ideoloogiliselt ümber kujundada.
Kuid seda enam on oluline, et me seisaksime oma õiguste ja hea nime eest, ega laseks seda vastupanuta häbimärgistada.
Seepärast
palun Teid, et informeeriksite võimalikult paljusid oma sõpru ja
tuttavaid minu poolt ülalpool välja toodud artiklitest, et ka nendeni
jõuaks teave meie suhtes levitatud kahtlustuste ja süüdistuste
valelikkusest.
On selge, et "Aktuaalse kaamera" poolt sadade tuhandete inimesteni toimetatud valesüüdistusi ei ole võimalik tagasi kutsuda ega kustutada. Aga vähemasti peame püüdma meile tekitatud kahju veidigi leevendada, et ühiskonnas ei leviks meie suhtes usaldamatuse õhkkond ehk see, mille tekitamiseks ongi meie vastane laimukampaania ellu viidud.
Need, kellele on meie sihtasutus nö pinnuks silmas, teavad väga hästi, et kuivõrd sõltume oma tegevuses täielikult eraisikute annetustest, siis on usaldus meie jaoks eluliselt tähtis küsimus – kui inimesed meid enam ei usalda, siis nad ka ei anneta meile, mis omakorda võtab meilt ära võimaluse meie ühiste väärtuste kaitseks ühiskonnas tõhusalt välja astuda.
Seega palun Teid veel kord, et teavitaksite võimalikult paljusid inimesi meie suhtes levitatud süüdistuste alusetusest.
Teid tänades,
Varro Vooglaid
Juhatuse esimees
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Read more...
esmaspäev, 26. oktoober 2015
Eurokomissarid soovivad "rassismivastasuse" sildi all Eestis oma föderaalset ideoloogiat peale suruda
Enamgi veel! Kasutades klassikalist sõnamaagiat ja mõistetega hämamist
loovad eurovalitsejad siin vaimset keskkonda, kus demokraatia, õigluse
ning hoolivuse sildi all surutakse tegelikult maha kesksesse
sotsialistlikusse ideoloogiasse mittemahtuvaid arusaamu, sõnavabadust ja
demokraatiat.
Euroliidus on normaalne, et enamuse tahtest ülesõitmine on alati
lubatud, kui enamus on mingil põhjusel vastu keskselt toetatavale
liberaalsotsialistlikule maailmavaatele. Pole ka midagi
imestamisväärset, et europoliitika eesotsas viivad direktiive ellu
komisjonid, mille liikmete klassikaline nimetus on teatavasti
komissarid. Vene revolutsiooni ajal me rahvas sai hästi tundma
komisaride nuuti. Siis oli see me rahva tahte vastaselt ning vägivallaga
meie rahva suunas plaksuv. Nüüd aga vihiseb eurokomissaride nuut meie
rahva ja riigi vastu, siin valitsevate tavade ja arusaamade vastu
plaksuva vilinaga justkui "vabatahtliku" valiku tulemusena.
Loll saab kirikuski peksa, ütleb vanasõna. Meie kirikuks täna on Euroliit.
Seda olukorda väärata või muuta on aga äärmiselt raske seni, kuni meie
riiki reaalselt valitsevad isikud, kes annaksid kõikvõimalikud
valitsushoovad parema meelega Brüsselisse, kui neid enda käes hoida
ja/või kingivad agressiivsele ning meid okupeerivale idanaabrile tohutus
väärtuses meie rahva ja riigi vara, devalveerides sellel teel
esivanemate verega kättevõidetud riigi väärtust ning territoriaalset
terviklikkust. Endal jõudu, mõtteid, tahet ega väärukust ju pole.
Kui valitsust ei huvita tema enda riik ja rahvas, siis on tõesti väga
raske midagi muuta. Ühelt poolt me kaotame üha enam iseseisvust,
riiklikku otsustamisõigust ja rahvuslikku suveräänsust, teisalt me
kaotame riiklikku eneseväärikust ja vara ning lõppkokkuvõttes - me
ühineme üleeuroopalise suitsiidkampaaniaga Euroopa rahvaste
hävitamiseks.
Mida me oma lastele ütleme?
Mina ei tea. Ja kas sellele mõtlemisel ka mõtet on, sest riigikogu poolt seadustatud uut tüüpi kooselust lapsi sündida niikuinii ei saa, isegi kui väga tahaks - loodus ei luba. Ent minu poolt hetkel maha öeldu on "progressiivsest" arusaamast lähtuvalt ning uuskeele sõnastiku kohaselt vihakõne ja suisa keelatud.
Mina ei tea. Ja kas sellele mõtlemisel ka mõtet on, sest riigikogu poolt seadustatud uut tüüpi kooselust lapsi sündida niikuinii ei saa, isegi kui väga tahaks - loodus ei luba. Ent minu poolt hetkel maha öeldu on "progressiivsest" arusaamast lähtuvalt ning uuskeele sõnastiku kohaselt vihakõne ja suisa keelatud.
KOMMENTAAR:
Paul Puustusmaa
EKRE volikogu esimees
Paul Puustusmaa
EKRE volikogu esimees
Poola valimised: konservatiivide võit, rahvuslased parlamendis, sotsid väljas
Esimeste teadete kohaselt tuli pühapäevaste
Poola parlamendivalimiste võitjaks kristlik-konservatiivne Õiguse ja
Õigluse partei, kes kogus 39,1 protsenti häältest. See häältesaak
võimaldab parteil üksinda uue valitsuse moodustada.
Õigus ja Õiglus saab seega 242 kohta 460-kohalises alamkojas. Erakond on lubanud muu hulgas otsustavalt vastu astuda migratsioonile ja Euroopa Liidu pagulaskvootidele.
Liberaalne ja Brüsseli-meelse valitsuspartei Kodanikuplatvormi toetus langes 23 protsendile. Peaminister Kopacz möönis kohe peale hääletamise lõppu, et valitsuspartei on valimised kaotanud.
Ükski vasakpoolne partei ei ületanud seekord valimiskünnist. Seega on esimest korda 70 aasta jooksul Poolas parlament, kus vasakpoolseid ei ole.
Valimisliidu Kukiz’15 koosseisus pääsesid Poola parlamenti ka Rahvusliku Liikumise esindajad. See tähendab samuti muutust Poola poliitikamaastikul – üle pika aja on parlamendis otseselt rahvusmeelne erakond. Esialgsetel tulemustel pääses parlamenti neli rahvuslast.
Allikas: http://uueduudised.ee/poola-valimised-konservatiivide-voit-rahvuslased-parlamendis-sotsid-valjas/
________________
Poola valimised võitsid euroskeptikud! Eestis kahjuks ei ole suurt euroskeptilist erakonda (Iseseisvispartei on ELi vastane, poliitiliselt aga vähe mõjukas) ja EKRE on veel E Liitu pooldav partei (rahvusriikide ELi unelm), nad kritiseerivad vaid mõnda Brüsseli otsust.
M.I. Read more...
Signe Silla: MTÜ "abistajad" laristavad raha
MTÜ Mondo töötaja Kristi Ockba lendab Jordaaniasse kohale 720 € väärtuses kauba viimiseks.
Jordaania 8 päevane turismireis maksab 1000 €.
Oletame, et sai odavamal, ehk 700 €-ga hakkama.
Nüüd küsimus, kas tõesti on mõtet viia minul Austraaliasse tuttavale kast Saku õlut ja osta selleks 1500 € eest lennupiletid Austraaliasse?
See näitabki ilmekalt, kuidas need parasiit MTÜ "abistajad" maksumaksjalt saadavat raha laristavad.
Aafrikale eraldavast rahast jõuab heal juhul 10% otsese abivajajani. 90% koorivad igasugu "abistajast" parasiidid-tolerandid.
No mida värki!!Ärge palun annetage ja kutsuge neid siia!! :S
http://www.ohtuleht.ee/700486/eestlased-annetasid-suuria-pagulastele-paikesepatareidega-valgustid
Allikas: Facebook Read more...
Jordaania 8 päevane turismireis maksab 1000 €.
Oletame, et sai odavamal, ehk 700 €-ga hakkama.
Nüüd küsimus, kas tõesti on mõtet viia minul Austraaliasse tuttavale kast Saku õlut ja osta selleks 1500 € eest lennupiletid Austraaliasse?
See näitabki ilmekalt, kuidas need parasiit MTÜ "abistajad" maksumaksjalt saadavat raha laristavad.
Aafrikale eraldavast rahast jõuab heal juhul 10% otsese abivajajani. 90% koorivad igasugu "abistajast" parasiidid-tolerandid.
No mida värki!!Ärge palun annetage ja kutsuge neid siia!! :S
http://www.ohtuleht.ee/700486/eestlased-annetasid-suuria-pagulastele-paikesepatareidega-valgustid
Allikas: Facebook Read more...
pühapäev, 25. oktoober 2015
German official to Germans: If you don't like it, leave Germany
Sakslane ütleb endalegi üllatuseks täna nii: Hitler, komm zurück! Wir brauchen Sie! Muti-kulti politiken - die untermenschen wie islams rates!
How about merkel and her assholes leave Germany?
Read more at http://www.liveleak.com/view?i=eab_1445033279&use_old_player=0#BXecqmpUPRVPORjF.99
Read more at http://www.liveleak.com/view?i=eab_1445033279&use_old_player=0#BXecqmpUPRVPORjF.99
Ja muidugi meie orjaverelised Brüsseli sabarakud püüavad samuti igati demonstreerida oma oskust "oma" rahva põlgamisel ja mõnitamisel. Õnneks vastukaaluna pääsevad üha enam Euroopas võimule oma rahva eest seisjad. 60nendate kultuurimarksistlik vasakpoolne põlvkond koos oma kuritegeliku ja utoopilise poliitika, haridus- ja kultuurireformidega tuleb piltlikult peldikust veega alla lasta.
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com.ee/2015/10/german-official-to-germans-if-you-dont.html Read more...
Malle Pärna kõne rahva teenritele 14.oktoobri meeleavaldusel
Te nimetate ennast rahva teenriteks, aga käitute nagu
rahva isandad. Teie otsustate, teie teete lepinguid, teie teete seadusi –
aga te ei kaalu, missugused tagajärjed on teie seadustel ja otsustel ja
lepingutel, kuidas need mõjutavad meie rahva elu. Te ei kuula tarku
inimesi rahva hulgast.
Te teete seadusi selleks, et saada rahva käest rohkem raha kätte. Korstent ei tohi enam pühkida ilma ametliku litsentsita. Ometi on korstna pühkimine tunduvalt lihtsam töö kui riigi juhtimine, aga riigi juhtidelt ei nõuta meil mingit litsentsi, isegi mitte vastava koolituse läbimist? Piisab, kui oled ustav õigele parteile.
Te olete ehitanud üles enda meelest hästi toimiva riigi, mille eest saate välismaal aina kiita. Aga ausal ja lihtsal eesti kodanikul ei ole selles riigis hea elada. Kas te teate seda? Kas see läheb teile korda? Kas võõraste kiitus kaalub üles oma rahva rahulolematuse?
See on suure silmakirjalikkuse riik. Te räägite sallivusest ja solidaarsusest. Te olete kangesti solidaarsed Euroopa rikaste riikidega. Meie lapsed võivad olla näljas, ikka leiate te miljonid võõraste pankurite toetamiseks. Nüüd te tahate siin meie raha eest üleval pidada islami sõjavägesid. Nende suhtes olete te väga sallivad, nad on teie ligimesed, keda te armastate.
Aga teie oma rahvas? Kuidas meiega on? Miks te meid oma ligimesteks ei pea? Miks meie mured ei lähe teile korda? Miks te meid pidevalt sõimate? Neid, kes seadusevastaselt võõrasse riiki tungivad, et kohalike elanike kulul elada, nimetate te hellitavalt pagulasteks, aga oma rahvast, kes teid üleval peab, sõimate rassistideks, ksenofoobideks, vihakülvajateks.
Ja miks te meiega solidaarsed ei ole? Kas lasteaia kasvataja teeb vähem tööd kui teie? Kas halastaja-õde haiglas teeb vähem tööd kui teie? Või on see töö vähem tähtis? EI OLE: See on palju tähtsam, palju vajalikum!
Te tahate, et me oleksime solidaarsed Euroopa valitsustega, kes ei saa oma piiride valvamisega hakkama? MEIE, eesti rahvas, ei pea olema nendega solidaarsed, sest teie ei ole meiega solidaarsed!
Islami sõdalased, kes praegu Euroopasse tungivad, ei ole mingid pagulased. See on organiseeritud invasioon. Need inimesed ei tuleks ise selle pealegi, et kodust nii kaugele rännata, ja siis tormijooksuga jaamad ja maanteed vallutada.
Ikka ja jälle pean ma meelde tuletama: Meil on siiani ratifitseerimata Euroopa sotsiaalharta olulised sätted, kuna need pidavat olema Eestile ülejõukäivad. Veel enam ülejõukäivad on Eestile tuhanded, või ka sajad (vaenulikud) migrandid. Meil ei ole ju isegi seaduslikku alust neile pakkuda kõiki neid mugavusi, mida neile pakuvad Euroopa rikkad riigid. Selles osas oleme meie alles arengumaa. Meie riigis ei ole kellelgi õigust eluasemele ja inimväärsele töötasule, järelikult ei saa me seda pakkuda ka migrantidele.
Te ei käitu nagu iseseisva riigi valitsus, te käitute nagu volinikud, kes ilma mõtlemata täidavad oma isandate käske. Veel hullem: te käitute nagu satraabid, sest te sõimate oma rahvast! Te tahate seadusega ära keelata tõe rääkimise ja terve mõistuse? 25 aastat tagasi kogunes lauluväljakule 300 000 inimest, ma ei tea, kui palju seisis Balti ketis. Ilma selleta oleksime ehk ikka veel Venemaa, mitte Euroopa provints. Siis oli juhtidel rahvast vaja, toonased juhid usaldasid rahvast. Mis siis nüüd juhtunud on? Mis meil nüüd viga on? Miks te meid enam ei usalda? Miks te olete rahva riigist välja lõiganud? Miks te olete rahvale selja pööranud?
Valitsus, kes on avalikult sõtta astunud 80 protsendiga oma rahvast, peab tagasi astuma. Ilma kompensatsioonita. See pole soovitus, see on nõudmine. Kui teener ei teeni oma isandat, vaid võõrast võimu, kes ta siis on?
Meil on vaja uut Balti ketti. Meil on vaja Ida-Euroopa ketti, seisame kätest kinni, kuni Itaalia piirini välja, ja hüüame: Euroopa ei ole islamimaa!
Aasta tagasi kutsusin ma inimesi üles siin lossi ees kalmuküünlaid põletama. Demokraatia mälestuseks. Me võiksime seda nüüdki teha, ikka veel ja veel. Me võiksime siia küünaldega tulla iga kord, kui siin majas mõni meie rahva vastane seadus vastu võetakse…
Eestimaa on meie kodu! Meie oleme siin peremehed!
Allikas: http://uueduudised.ee/malle-parna-kone-rahva-teenritele-14-oktoobri-meeleavaldusel/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)