„Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati.” See ütlus on meeles
kõigil, kes elasid sotsialismiajal ja mäletavad veel hästi toonast
töössesuhtumist. Eriti vene kultuuriruumis. Meil, eestlastel, oli siis
hea näidata end sellise suhtumise esindajate kõrval tööka ja
kultuursena. Teisisõnu: valge inimesena.
Ometi saab seda ütlust kasutada ka äsjase Tarandi-juhtumi iseloomustamiseks, meeldigu see meile või mitte.
Esmapilgul on õigus justkui täiel määral Eesti Konservatiivse
Rahvaerakonna (lüh. EKRE) poolel. Tõepoolest, EKRE 26. novembril 2018
Toompeal korraldatud meeleavaldus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
(ÜRO) ränderaamistikuga liitumise vastu oli väga üllas, lausa ainuõige.
Õige oli seegi, et seda koosolekut häirima läinud Indrek Tarandile
näidati koht kätte. Tarand noris teadlikult muhku (käitumisteadlased
ütleks selle kohta peenemalt: kompas piire), ja saavutas oma eesmärgi.
Olnuks ränk viga lasta piirikompajal pääseda terve nahaga. Sest see vaid
süvendanuks kompaja karistamatusetunnet.
Kõik olnuks justkui kena. Aga… Ja see „aga” on juba väga
murettekitav. Nimelt: meeleavaldajad lõid lamavat Tarandit jalaga.
Kordan: lõid isikut, kes oli maas ega saanud end kaitsta, jalaga.
Maaslamajat lüüa pole aga eestlasele omane. See on omane
tiblakultuuri esindajatele.
Ka neile, keda nõukogude ajal kutsuti tšurkadeks. Eestlane võib olla
oma vastase peale ükskõik kui vihane, aga kui on tolle virutanud pikali,
siis lebajat enam ei löö. Siis on võitlus läbi.
Ületulnud poluvernikute kahjulik üliinnukus
Nüüd tasub endalt küsida: kuidas läks asi nii kaugele, et
tiblakultuur pääses kahjustama juba
eestimeelse poliitjõu korraldatud üritust? Mis on selle eellugu?
Eellugu on aga sama lihtne kui kurb. Nõukogude ajal tekkis Eestis
võrdlemisi arvestataval hulgal segaperekondi, kus üks vanem oli
eestlane, teine aga mitte-eestlane (enamasti vene, idaslaavi ehk
laiemalt nõukogude kultuuriruumist). Nende järeltulijaid kutsuti
poluvernikuteks. Osa poluvernikutest „tuli Eesti poole üle”: hakkas
innukaks Eesti patrioodiks. Oma särtsaka iseloomu tõttu koguni
innukamaks kui tõupuhas eestlane ise ongi. Ületulnute
meelsus
on niisiis täiesti õige, nende „kaasavara” (loe: mitte-eesti liinis
esivanemailt päritud isikuomadused) aga kaugeltki mitte alati. Nad
võivad oma ülipüüdlikkuses „vindi üle keerata”: tahta head, kuid „välja
tuleb nagu alati”.
Tarandit jalgadega peksnute puhul lõigi välja ületulnute mitte-eesti
„kaasavara” halb osa. Võimalik, et seda vahejuhtumit näinud (olgu siis
kohapeal või video vahendusel) isikud, kes pole meie kultuuriruumist,
kogesidki äratundmisrõõmu, mõeldes endamisi näiteks nii: „
Vot malatsõ! Bjut etovo gandona uže patšti kak naši! Tak jemu i nado!” Ainult et eestlasele, põhjamaise kultuuriruumi esindajale jättis selline vaatepilt küll ebameeldiva mulje.
Peksti jalgadega, kuigi jättis päästikule vajutamata
Mulle meenus kohe üks mõneaastatagune, Tarandi-juhtumiga üpris
sarnane teleuudis Bulgaariast. Nimelt näidati toona, kuidas Bulgaaria
türklaste erakonna koosolekul oli keegi tahtnud erakonna esimehe või
mõne muu võtmekuju maha lasta. (Kumma nimelt, ma enam ei mäleta; aga see
polegi tähtis. Tähtis on põhimõte.) Näidati, kuidas tulistadasoovija
seisis, püstol käes, laval ja sihtis oma sihtmärgiks olevat poliitikut.
Siis aga mõtles korraga ümber ega vajutanudki päästikule.
Lähedalseisjad kargasid püstolimehele kohe kallale (küllap ise
siiralt uskudes, et poliitmõrv hoiti ära ainult tänu nende välkkiirele
sekkumisele), lõid tol esmalt relva käest, virutasid seejärel ta pikali
ning kukkusid raevukalt jalgadega peksma. Ka pähe. Või lausa
ennekõike pähe. Kuigi pekstav oli juba ammu ohutuks tehtud ja pikali maas.
Püstolipäästikule mittevajutanu oli noorepoolne, kõrgelaubaline,
aaria tõutunnustega mees. Kõigi märkide järgi otsustades intelligentne.
Igatahes niipalju kindlasti, et taipas viimasel hetkel: kõnealuse
poliitmõrvaga ei lahendataks sisuliselt midagi, küll aga ohverdataks
tema kui kasulik idioot. Sellist saatust ta endale aga ei tahtnud.
Toonane Bulgaaria-pilt on mul siiani silme ees. Tunnistan: minu
austus ja kaastunne kuulus toona ja kuulub praegugi sellele, kes leidis
endas jõudu keelduda hakkamast kasulikuks idioodiks. Olgu või viimasel
minutil, aga siiski leidis. Teda elajalikult peksnud kambale seevastu ei
leidu mul lugupidamisepiiskagi.
Füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid
Selguse huvides lisan kohe: Indrek Tarandist mul kahju pole. Ta
käitus nagu tõeline provokaator, kes on veendunud oma karistamatuses, ja
sellisena vääris füüsilist noomitust ilma vähimagi kahtluseta. Aga:
füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid. Kes neid rikub, see muutub ise halvemaks kui sellise noomituse saanu.
Indrek Tarandil on arvestatav osa tegusaid eluaastaid veel ees. Meil
pole põhjust arvata, et temaga ei võiks toimuda samasugune
nägijakssaamine nagu toimus 1930-ndatel Belgias Léon Degrelle’iga. Oli
ju ka Degrelle selline poliitik, kes eelistas rahvusaatele mitutki muud,
eluvõõrast, et mitte öelda: lauskahjulikku asja. Ent ta
ei jäänud nii madalale arengutasemele, vaid
arenes edasi.
Avastas enda jaoks rahvusaate olulisuse, andis oma väljapaistvad võimed
rahvusaate teenistusse, ja sai viimaks tõeliseks (sõja)sangariks, kes
tuli raskel ajal appi eestlastelegi.
Ja veel üks oluline meeldetuletus: eesti rahvas võlgneb just Indrek
Tarandile tänu selle eest, et meie aja üks kurikuulsamaid dokumente,
õigusega psühhopaatide soovunelmaks nimetatud „Euroopa manifest” on
kättesaadav ka eesti keeles.
Maailmaparandamine algab iseendast. EKRE saavutab edu seda
kindlamini, mida põhimõttekindlamalt roogib välja oma puudused. Siis ei
teki eestimeelsel inimesel EKRE üritusele tulles enam hirmu sattuda
tiblakultuuri järelmite ohvriks.
Indrek Tarandile (või teistele temasugustele) „pasunasse anda” on
lihtne. Kambakesi ühe vastu veel eriti. Hulga raskem, kuid see-eest
tõeliselt kiiduväärne on aga teha pidevat ja leppimatut tööd isiklike
nõrkuste ja pahede kõrvaldamisel, et olla heaks eeskujuks kõigile, kes
Lahenduseteadjaid otsides üha meeleheitlikuma pilguga ringi vaatavad.
Tõnu Kalvet
Allikas:
http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/12-artiklid/245-tarandi-juhtum-ekre-ja-tiblakultuuri-sissetung
Read more...