Kui presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei peeta või
seda mingil põhjusel ei soovita, siis debatti kui sellist ei toimugi.
Küll aga peegeldab selle fakti ühekülgne esiletõstmine president Kersti
Kaljulaidi poolt pigem võõrandunud poliitilise eliidi krampe kui rahva
tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid, tõdeb Objektiivi
toimetus juhtkirjas.
Mäletame, kuidas pea aastatagune presidendiralli viis olukorrani, kus
isegi kõige suuremad kehtiva presidendivalimise korralduse pooldajad
olid lõpuks sunnitud tunnistama, et olemasolev süsteem vajab muutmist.
Loomulikult käidi lahendusena välja ka kõige loogilisem ja
demokraatlikum muudatus ehk presidendi otsevalimine rahva poolt.
Selline valimiskorraldus on tavaks paljudes teistes parlamentaarsetes
või presidentaalsetes demokraatiates, nagu Soomes, Leedus, Poolas,
Austrias, Portugalis, Prantsusmaal, Rumeenias, Slovakkias ja Sloveenias,
kui mainida vaid mõningaid Euroopa Liidu liikmesriike. Teatavasti
valitakse president otsevalimistega ka Venemaal ja Valgevenes.
Eesti poliitiline juhtkond pelgab aga isegi peale viimaste valimiste
hapusid vilju presidendi otsevalimiste teemat nagu vanapagan välku.
Sellest vaimsusest annab tunnistust ka president Kersti Kaljulaidi Läti
ajalehele Latvijas Avize väljendatud seisukoht, et eestlased on
olemasoleva parlamentaarse demokraatiaga rahul ega näe vajadust rahva
poolt valitud presidendi järele. Läti väljaanne küsis Kaljulaidi
arvamust muu hulgas Läti president
Raimonds Vejonise ettepaneku kontekstis, milles sealne riigipea on kutsunud ka Läti presidendi otsevalimisi läbi viima juba aastal 2019.
Presidendi avaldusele reageerisid sihtasutuse Terve Rahvas nõukogu esimees
Jaak Valge ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhatuse liige
Art Johanson
avaliku kirjaga, küsides muu hulgas, mille alusel väidab president, et
eestlased ei näe vajadust rahva poolt valitud presidendi järgi. Valge ja
Johanson juhivad tähelepanu sellele, et 2016. septembris ja 2017. aasta
jaanuaris tellitud arvamusuuringutest nähtub sootuks teine pilt.
Uuringute kohaselt toetavad või pigem toetavad presidendi otsevalimisi
Eesti kodanikest vastavalt 78% ja 79% vastajatest. Ei toeta või pigem ei
toeta 20,2% ja 17%. Vastata ei osanud 1,7% ja 3%.
“Seega toetab Eesti kodanike valdav enamus presidendi otsevalimisi
ning see teema ei jäta vastajaid ükskõikseks, sest valijatel on
seisukoht välja kujunenud ja “ei oska öelda” vastajate arv väike,”
võtavad Valge ja Johanson uuringute tulemused kokku.
Kui Delfi edastas Valge ja Johansoni küsimuse presidendi kantseleile,
kõlas vastuseks, et kuna parlamendis presidendi otsevalimist aktiivselt
ei arutata ning ühtegi sellesisulist eelnõud menetluses ei ole, siis
pole teemal ka erilist ühiskondlikku kõlapinda.
“Erinevatel inimestel võib olla erinevaid seisukohti, kuid aktiivset
debatti, mille eesmärgiks oleks korra muutmine, hetkel Riigikogus ei
toimu,” seisis presidendi kantselei avalduses.
Ühelt poolt on tõsi, et parasjagu pole riigikogu menetluses ühtegi
presidendi otsevalimist taotlevat eelnõu, ent samas esitas Keskerakond
alles möödunud aasta sügisel seaduseelnõu presidendi otsevalimiste
sisseviimiseks, mis riigikogus siiski toetust ei leidnud.
Sootuks huvitavad on aga lood ühiskondliku debatiga. Küsitluste
valguses soovib Eesti kodanikest suur enamus ise presidenti valida.
Suurem osa kodumaisest poliitilisest eliidist on aga viimased paar
aastakümmet suhtunud presidendi otsevalimistesse sügava põlgusega,
hirmutades rahvast kord
Venemaaga, kord rahva enda ebaküpsusega.
Kui valitsev kildkond presidendi otsevalimiste teemalist debatti ei
pea või seda mingil põhjusel ei soovi, siis – tõsi – debatti sellisena
ei toimugi. Isegi kui keegi alustab debatti presidendi otsevalimistest
ja suuremast otsedemokraatiast, siis vaikitakse see poliitilise eliidi
poolt maha ja selles ei osaleta. Kui maha vaikimine ei õnnestu, asutakse
debati algatajaid naeruvääristama. Kui nii on toimitud juba
aastakümneid ja selle tulemusena on igasugune debatt otsedemokraatia
suurendamisest summutatud, ongi hea öelda: näete ju, debatti ei toimu!
Selle fakti ühekülgne hiljutine esiletõstmine president Kersti
Kaljulaidi poolt peegeldab aga pigem võõrandunud poliitilise eliidi
krampe kui rahva tõelisi demokraatlikke vajadusi ja levinud hoiakuid.
Lõppkokkuvõttes on president Kersti Kaljulaidi avalduses siiski tõene
iva sees. Nimelt võiks presidendi otsevalimiste debatt, hoolimata
etableerunud poliitilise juhtkonna vastuseisust, olla palju jõulisem.
Debati elavdamise eest peavad ühist vastutust kandma kõik need
poliitilised ja ühiskondlikud jõud, kes soovivad siiralt rahva suuremat
osalemist, oma põhiseadusliku õiguse ehk riigivõimu teostamisel.
Üheks debati kontrapunktiks võiks olla ka üha ajakohasemalt kõlav
hääl Eesti presidendiinstitutsiooni lähiajaloost. Riigikogu avaistungil
2001. aasta septembris rõhutas
Lennart Meri presidendi otsevalimiste taastamise olulisust, öeldes järgmised sõnad:
“Presidendi otsevalimine annab rahvale
võimaluse rääkida kaasa riigi juhtimises. Sellest võimalusest tunneb
rahvas praegu puudust. Sellest on kõnelnud ka eranditult kõik
presidendikandidaadid. Mulle tundub, et vajadus anda inimestele
vahetumaid mehhanisme riigi juhtimisel osalemiseks on üldises
võõrandumise õhkkonnas väljaspool kahtlust.”
Kui meie parteiline ja bürokraatlik ladvik ei soostu otsedemokraatia
võimaluste taastamise osas isegi ausat ühiskondlikku arutelu algatama,
siis ei maksa ka iseendale ja teistele järjepidevalt valetada, nagu
oleks Eesti Vabariik demokraatlik riik.
Allikas:
http://objektiiv.ee/juhtkiri-presidendi-otsevalimised-kas-debatti-ei-toimu-voi-debatist-ei-olda-huvitatud/
Read more...