Huvitavat pühapäevaks: Õiguslik arvamus: 5G on vastuolus keskkonna- ja inimõigustega

Pilt: https://helbredssikker-telekommunikation.dk/nyheder/LegalOpinion5G

Taani advokaadibüroo Bonnor Advokater advokaat Christian F. Jensen on koostanud õigusliku arvamuse 5G kohta ning jõudnud järeldusele, et 5G paigaldamine on vastuolus keskkonna- ja inimõigustega.

Õiguslik arvamus tugineb Euroopa Inimõiguste konventsioonile, Euroopa laste õiguste konventsioonile, ELi direktiivile looduslike elupaikade ning metsloomade ja metsikute taimede säilitamise kohta, ELi direktiivile metsikute lindude säilitamise kohta, ettevaatuspõhimõttele ning ka Berni ja Bonni konventsioonidele loomade ja taimede kaitse kohta.
Analüüs keskendub tulemustele, mis on dokumenteerinud kas tegelikke elektromagnetväljade kahjustusi või nende riski inimestele, loomadele ja taimedele.

 

„Nii palju, kui sellised tõestatavad uuringutulemused on kättesaadavad, on need märkimisväärselt suurema tähtsusega kui leiud, mis ei ole suutnud tuvastada [EMVde] kahjustust või riski, kuna viimati nimetatud rühm iseenesest ei välista võimalust, et tõelised kahjustused või riskid on olemas.

Kui ühel juhul on teaduslikult veenvalt tõestatud, et kahjustav mõju või kahjustuse risk on olemas, siis tõsiasi, et kümme tõestatavat katset ei näidanud sellist mõju või riski, ei ole asjakohane. Siis on see puhtalt teadusliku kogukonna selgitada, miks kümme tõestatavat katset ei näidanud seda, mis on teaduslikult tõestatud, selleks et paremini mõista, miks ja kuidas kahjustused tekivad või võiksid tekkida.

Seda mõtet saab näitlikustada luige populatsiooni näitel: kui üks uuring näitab, et must luik on olemas, siis ei puutu asjasse, kui kümme teist uuringut ei leidnud ühtegi musta luike. On leidnud tõestust, et must luik on olemas, ning võiks olla kasulik kindlaks määrata, miks kümme teist uuringut ei jõudnud samale tulemusele.

Oleks eksitav, kui keegi üritaks läbi viia “statistilise keskmise arvutust” ning sel viisil järeldaks, et on olemas ainult 1/11 võimalus, et must luik tegelikult eksisteerib, kui selle olemasolu on näidatud üksnes ühes uuringus, samas kui teised kümme ei leidnud sellist tõendust.”

Õigusliku arvamuse lõppjäreldus on, et 5G võrgu rajamine ja aktiveerimine sellisena, nagu seda praegu on kirjeldatud, oleks vastuolus praeguste keskkonna- ja inimõigustega, mis on kirja pandud Euroopa inimõiguste konventsioonis, ÜRO laste õiguste konventsioonis ning Berni ja Bonni konventsioonides.
Selline järeldus tugineb “väga märkimisväärsel saadaoleva teadusliku dokumentatsiooni hulgal, mis näitab, et elektromagnetkiirgus on kahjulik ja ohtlik inimeste (eriti laste) tervisele, loomadele ja taimedele.“
See kehtib ka juhul, kui kiirgus jääb piirnormide piiresse, mida soovitab ICNIRP ja mis on praegu kasutusel nii Taanis kui ka laialt Euroopa Liidus, sh Eestis.

“5G täpsed kahjustavad tervisemõjud ei ole teada, kuna [5G tehnoloogia] süsteem ei ole täpselt määratletud, kuid arvestades raadiosagedusliku elektromagnetkiirguse mõjude kohta seni tehtud uuringuid, nt inimeste ja loomade kehale, sh DNA kahjustuse ja oksüdatiivse stressi teket, tundub väga ebatõenäoline, et [5G] ei tooks kaasa samasugust kahju kui praegused süsteemid, eriti kuna see põhineb samal põhilisel kiirgusvormil.“

Analüüsis on välja toodud, et elektromagnetväljade põhjustatavad tervisemõjud on dokumenteeritud juba vähemalt aastast 1966, seega ei ole enam ammu alust väitel, et kahjulik mõju ei ole tänaseni piisavalt tõestust leidnud.
Miks me aga siiani seda väidet paljude ametnike ja poliitikute suust kuuleme, seda põhjendab tabavalt elektromagnetväljade tervisemõjude uurimise alal tuntud ja tunnustatud teadlane Alfonso Balmori (2005): ”Vastuolud on sagedased, kui teadlased avastavad tõsised mõjud tervisele ja keskkonnale, mis põhjustavad suurt majanduslikku kahju.”
Allikas: https://helbredssikker-telekommunikation.dk/nyheder/LegalOpinion5G

Allikas. https://www.kiirgusinfo.ee/5g-oiguslik-arvamus/

Read more...

Kristjan Mänd: tahaks selget vastust – kas NATO 5. artikkel on tingimuslik või mitte?

Ungari lennukid Eestimaa taevas. Loodetavasti saame nendele ikka kindlad olla.

Uute Uudiste kaasautor Kristjan Mänd kirjutab väga tõsiselt, karmilt ja otsekoheselt sellest, mis eestlastel tegelikult südamel on.

“Meil põhjendatakse Eesti vajadust olla oma lääne liitlastele kuulekaks ja alandlikuks partneriks sellega, et meil on nende abi rohkem vaja, kui neil meid meil. Kui me ei ole kuulekad ja ei tee, mida nemad tahavad, siis ei pruugi sõja korral ka nemad meile appi tulla.

See on täiesti segane ja skisofreeniline seisukoht. Otsustatagu siis lõpuks ära, kas NATO 5. artikkel, mis kohustab liikmeid sõjalise ohu korral abistama, on tõesti tingimuslik? Kui nii, siis öeldagu see kõige kõrgemal tasemel otse välja ja me saame aru, et vajadusel ei pruugi me mingit abi saada. Sel juhul ei ole ka NATO meile mingi julgeoleku garantii ja me peaksime oma julgeolekut ka muude vahenditega tagama.

Tähtpäevadel teatavad meie riigi- ja relvajõudude juhid alatasa paatoslikult, et Eesti pole enam kunagi üksi, nüüd on meil liitlased, oleme NATO-s, me pole kunagi olnud paremini kaitstud jne. Aga samal ajal teatatakse meile ka seda, et kui me ei aktsepteeri (äärmus)liberaalseid, globalistlikke ja muid sarnaseid nn “väärtusi” ega osale meie oletatavate liitlaste sõjalistes operatsioonides (et mitte ütelda avantüürides), ei pruugi ka nemad meid vajadusel aidata. Keda või mida siis uskuda?

Näiteks praegu on valusalt end meelde tuletanud Eesti kaitseväelaste osalemine prantslaste missioonil Malis Aafrikas. Kas siis Prantsusmaa on praegu ohus? Kas Prantsusmaa on vajanud NATO liitlaste abi seoses artikkel 5. rakendamisega? Ei ole ju nii! See on pigem Prantsusmaa erahuvides toimuv operatsioon, et rahustada tema endist kolooniat. Pole saladus, et kolonisaatorid on igal pool endast maha jätnud pigem segaduse ja laostatud riigi. Eks neil ole ka nüüd süütunnet ja teatavat vastutust. Kuid kindlasti ka samas omaenda egoistlikke huvisid. Olgu mis on, kuid mida Eesti on sinna ära kaotanud?

Meie NATO liitlastele ütleksin ma nii: te jätsite meid NSV Liidu terrori alla ja meie pole teile mingit tänu võlgu, et peaksime nüüd põlvili roomates ja koera kombel käskusid täites teilt kaitset kerjama. Ei! 50 aastat meid alandati ja represseeriti, samal ajal, kui teie oma veidraid liberaalseid nn “väärtusi” juurutasite.
Kui te olete samasugused jätised nagu olid sovietid, st. teil on ühe väikeriigi iseseisvusest ükskõik, tema kaitsmine on teile tingimuslik, siis olgu nii. Me ei pea oma niigi üliväiksest rahvastikust selliste egoistide pärast kaotama ühtki oma inimest ei haavatu ega ammugi surnuna. Pealegi pole kusagil veel sellist ohtu, et 5. artikkel oleks käiku lastud. Nad ei saa isegi oma piiride kaitsmisega hakkama ja siis lähevad kaugetele mandritele (nagu Aafrika) korda lööma? No mingu, mis see meie asi peaks olema?
Väga valusalt peaks meil meeles olema ka inimtsivilisatsiooni hälli Sumeri pärijariigi Iraagi avantüür, mille põhjendused, et Husseinil oli massihävitusrelv, on osutunud teatavasti lausvaleks. Aga mis me saime? Iraagi kristlased, põlisrahvas assüürlased-kaldelased on sisuliselt hävitatud. Ka teised vähemused kannatavad tohutult. Kurdidel pole ikka veel iseseisvust, pead on tõstnud islamiäärmuslased jne. On meie ja teiste kantud rasked kaotused ja tohutud kulutused seda kõike väärt olnud?

Siit võiksime pigem võtta õppust ja leida endas väärikust mitte tõtata nagu viimane peni peremehe iga suvalise avantüüriga ummisjalu kaasa, jättes terve talupojamõistuse sootuks koju. Aga just seda tervet talupojamõistust on meil vaja, et püsima jääda. See suur nn tarkus, mis välisülikoolides meisse süstitakse, tekitab vaid selliseid snoobe nagu Lobjakas, kes oleks justkui võõrsil tarkuse etaloniks muudetud, kes kohalikele pimeduses kobavatele matsidele on tulnud valgust tooma. Ei! Seda me ei vaja! Kaine talupojatarkus on selleks!
Eesti panustagu pigem iseenda kaitsevõime suurendamisse. Oleme selles ka suhtkoht tublid, sest 2% SKP-st pole paljudel meist suurematel riikidelgi õnnestunud rakendada. (Samas muidugi on ka oluline, mida selle 2% tehakse.) Seega on nad pigem meile võlgu. Ka oma rumalate avantüüride tagajärgi likvideerigi nad ennekõike ise – nemad on ju suured ja tugevad, 30 aastat meist enam vabadust, rahu ja õnne nautinutena.

Meie peame tegelema ennekõike rahvusena allesjäämisega. Miks peaksime nii egoistlikud olema? Aga selleks, et mitte järgida liivlaste saatust. Nii lihtne see ongi. Prioriteedid tuleb paika panna ja seda igas valdkonnas! Me ei peaks ka endast suuremaid rahvaid aitama, sest nemad ei ole väljasuremisohus. Isegi 100 miljoni hiinlase surm ei oleks hiinlastele katastroof. Meil on aga iga inimene ja tema tervis lausa kullahinnas. Vähemalt peaks olema.
Samas võiksime kujutleda, et kui Hiinas puhkeb kodusõda ja sealt põgeneb kasvõi 500 miljonit inimest, siis mis saaks meist ja Euroopast, kui me järgiksime tänast sõgepaduhumanistlikku suhtumist põgenikesse? Igal asjal on piirid. Eestis on niigi juba 30% võõrpäritolu rahvastikust, sellega oleme Euroopas esirinnas. Me ei olnud ka agressorid ega kolonistid, et mingit süütunnet peaksime tundma.
Mis meist üldse oleks saanud, kui me Vabadussõja ajal oleksime põgenema pistnud? Oma maa eest tuleb võidelda ja vajadusel ka ohvreid kanda. Seda võtku teadmiseks ka Süüria, Iraagi, Aafrika ja teiste paikade noortest meestest desertöörid-pagulased. Nad ei vääri mingit halastust ja kaastunnet. Pigem põlgust.

Ehk eelnev jutt on veidi teravalt ja radikaalselt väljendatud, kuid ega tänapäeval teisiti ei saagi. Ninnutamise ja nännutamise aeg hakkab otsa saama. Aeg ongi rääkida otse ja vajadusel karmilt. Las solvuvad ja minestavad, sest ega päris reaaalsesse maailma jõudmine ei peagi kergelt tulema. Aga ükskord peavad ka kutselised solvujad-lumehelbekesed võltsvagaduse maskist loobuma ja tunnistama reaalsust, sealhulgas ka karmi reaalsust ja hakkama probleemidest rääkima, neist otse rääkima, olgu teema nii ebamugav kui tahes.”

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/kristjan-mand-tahaks-selget-vastust-kas-nato-5-artikkel-on-tingimuslik-voi-mitte/

Read more...

Juri Toomepuu: Juuli 26, 1994, must päev Eesti ajaloos.

Sõnadega „Jeltsin ja Meri võtsid viina ning leppisid kokku Vene vägede lahkumises,“ kirjeldas naiivselt juuli lepingute sõlmimist Päevalehe reporter Joosep Tiks (EP 25 juuli 2019).

Allakirjutamine oli Jeltsini, mitte Mere otsus.
Võib uskuda, et viinalembesed Jeltsin ja Meri ohtralt vodkat kallutasid. Mart Helme, tolleaegne saadik Moskvas, väitis, et alustati tervitus šampanjaga ja seejärel joodi pudel vodkat, pool pudelit konjakit ja kohvi kõrvale ka veel Amarettot. Aga väide, et kokkulepe sündis joomalauas, on pigem tolleaegse välisministri ja Mere kannupoisi Jüri Luige fantaasia. Otsus ei sündinud kohapeal, lõunasöögisaali nurgas, nagu väitis Luik Maalehe reporterile Argon Ideonile antud intervjuus (Maaleht, 25 juuli, 2019). Otsuse oli Jeltsin juba teinud kui ta Mere Moskvasse käsutas. Selleks, et alla kirjutada venelaste poolt valmistatud, venekeelsetele, Eestile kahjulikele lepingutele oli Jeltsin ta Moskvasse käsutanudki. Jeltsin oli kindel, et Meri ta käske vastuvaidlematult täidab, sest mahukas toimik, pealkirjaks Mere KGB agendi nimi „Nikolajev,“ oli Jeltsini valduses. Vanade roomlaste tähelepanek „Cuius testiculos habes, habes cardia et cerebellum kehtib ka tänapäeval.

Sunnist või veendumusest?
On muidugi ka võimalik, et Meri oli okupatsiooni ajal nii põhjaliku ajupesu saanud, et isegi pärast Eesti Vabariigi presidendiks saamist toetas ta neid keda ta oli palju aastaid truualamlikult teeninud. Okupatsiooniajal väljendas ta oma veendumust E. Nõmme varjunime all järgmiselt: “Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ideed on surematud, sest nad on ainuõiged. Nad juhivad inimkonda tema helgesse tulevikku – kommunismi.“ Lennarti ja ta isa Georgi tegevust ja seoseid on detailselt kirjeldanud andekas uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu oma hästi dokumenteeritud raamatus "Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest." Neid seoseid on samuti kirjeldanud ja dokumenteerinud Riigikogu esimees Henn Põlluaas oma raamatus "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" Kõige lihtsamalt ja selgemalt selgitab seda, kes Meri tõeliselt oli, fakt, et ta tegi 22 välisreisi ajal, kui seda said teha ainult KGB poolt laitmatult ustavaks tunnistatud kommunistid – aus eestlane ei saanud sellest unistadagi.
Meri ise on uhkeldanud: „Maailm on pidanud Moskvas-käiku Eesti diplomaatia üheks kõige meisterlikumaks läbimurdeks.” Maailm päris kindlasti ta alkoholi uimas veedetud Moskva külastamisest ei hoolinud, aga vähemalt oma kiitmisest Meri ei väsinud.

Väed oleks lahkunud ka ilma lepinguta.
Jeltsin sai aru, et ta peab pärast Eesti iseseisvuse tunnustamist vene väed Eestist varem või hiljem välja viima kui ta tahab kokku varisenud Nõukogude Liidust väljunud ja kommunismi ikkest vabanenud Venemaale rahvusvahelist tunnustust ja eelkõige läänemaailma toetust saada. Meri käsutas ta Moskvasse ainult selleks, et jätkata ta eelkäijate poolt alustatud Eesti venestamist jättes suure hulga venelasi, rohkem kui kümnendiku Eestis elavate eestlaste arvust, Eesti alalisteks elanikeks ja kohustada Eesti maksumaksjaid neile tasuma Eesti riigi pensionid, haigekassa kulud ja muud toetused., lisaks nende Punaarmee, KGB või GRU pensionitele.
Mingeid plaane vene vägede väljaviimiseks arutati juba 1992 aasta Helsingi tippkohtumisel, millele järgnes Balti riikide välisministrite külaskäik Vene välisministrile. Seal teatati, et Vene väed viiakse välja aastal 1994. Tähtsam kui Balti välisministrite külaskäik Moskvasse oli Eesti ja Leedu presidentide ja Läti Ülemnõukogu esimehe kohtumine Washingtonis 1993 aasta aprillis USA presidendiga, kes muide pakkus toetust ka lahkuvate vene ohvitseride elamute ehitamiseks Venemaal. Jeltsinile suutsid USA võimukandjad selgeks teha, et tal muud üle ei jää kui vene väed Eestist välja viia. Sama aasta novembris asetleidnud läbirääkimistel Lohusalus teatas Vene esindaja Vassili Sverin, et viimane Vene sõjaväelane lahkub Eestist 31, augustil 1994, aga tingimusel, et Eestisse jäävad vene erusõjaväelased kellel antakse alaline elamisluba ja hiljem Eesti Vabariigi kodakondsus ja Eesti annab ka 23 miljonit dollarit Venemaale elamute ehitamiseks. Selle lükkasid Eesti läbirääkijad küll ebasobivate tingimuste tõttu tollal tagasi, aga see oli suurelt osalt leping millele Meri alla kirjutas. Elamute ehitamise raha oli vahepeal USA poolt annetatud, aga Mere abil sai Jeltsin eestlastele nende endiste rõhujate sotsiaalhoolde kohustused kaela määrida.

Vägede väljaviimise aeg otsustatud juba aastal 1991.
Minule kinnitas üks vägede väljaviimise plaanidest ilmselt hästi informeeritud vene kindral Moskvas juba novembris, 1991, kolm kuud pärast Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi vastast vanade kommunistide ülestõusu, mis ebaõnnestus suurelt osalt tänu Vene presidendile Jeltsinile, ja kuu aega enne Nõukogude Liidu ametlikku lõppu, et Eestist viiakse vene väed välja 31 augustiks, 1994. Näib, et selleks tähtpäevaks olid venelased vägede väljaviimist planeerinud juba kaua enne igasuguseid läbirääkimisi ja seetõttu seda hilisemates läbirääkimistes mainitigi. Sain kindraliga sel, minule väga tähtsal teemal, pikemalt vestelda lääneriikide kõrgemate sõjaväelaste ja teadlaste poolt korraldatud konverentsil ametliku nimega International Conference on the Armed Forces and Military Service in a Democratic State. Kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lootsid paljud lääneriikide võimukandjad, et Venemaast saab demokraatlik riik. Lääneriikide kõrgemad sõjaväelased tahtsid selleks anda oma panuse. Konverentsil osales üks Ühendatud Kuningriikide Kuningliku Õhuväe marssal ja nelja-tähe kindraleid ning tuntud teadlasi mitmetest teistest riikidest. Konverentsi juhatajate tribüünil oli lisaks lääneriikide esindajatele ka neli vene kõrgemat kindralit. Kõik sõnavõtud tõlgiti sünkroonselt nelja keelde.

Minule suutis mu hea sõber ja sõdurite kvaliteedi propageerimise aatekaaslane, tuntud Northwestern Ülikooli professor ja organisatsiooni Armed Forces and Society president Charles Moskos saada USA sõjaväelt, kus ma tollal tsiviilteadlasene töötasin, loa konverentsil osaleda. Tegin ettekande kaitsevägede värbamise teemal konverentsil ja ka Nõukogude Liidu Poliithariduse Instituudis.

Konverentsi asukoht oli Nõukogude Liidu võimukandjate, kaunis pargis asuvate dachade rajoon. Park oli ümbritsetud kõrge müüriga millel oli tihe valve. Selle keskel oli konverentsiks sobiv kena hotell mitmete koosoleku- ja suurte söögisaalidega. Mulle tuli Zil-limusiiniga lennuväljale vastu üks vene lennuväe kolonel, kes kandis ka mu kohvreid kuni olin majutatud ühte, tollal arvatavasti vangis viibiva endise võimukandja dachasse.

Järeldan, et Vene vägede väljaviimiseks 31. augustiks 1994 olid juba kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kindlad plaanid ja kõik järgnevad läbirääkimised olid korraldatud ainult selleks, et ikkest vabastatud riikidelt bluffidega välja pressida niipalju kui võimalik. Juulilepete sõlmimisega õnnestus Jeltsinil hoiduda Genfi konventsiooni sättest, mis nõuab kõikide okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes. Tema muidugi ei tunnistanud, et Eesti oli okupeeritud, aga kuna lääneriigid jätkasid kogu okupatsiooni vältel Balti Vabariikide tunnustamist ja pidasid neid okupeerituks, oli talle kasulik, et Eesti valitsus eiraks Genfi konventsiooni ja Meri kirjutaks alla lepingule mis lubab umbes 20 000 punaarmeelasel ja 2000 julgeoleku töötajal, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eestivaenulikul venelasel, jääda alaliste elanikena ja seega tulevaste kodanikena Eesti venestamist jätkama.

Juulilepete tagajärjed.
Molotovi-Ribbentropi salajase pakti paljastaja akadeemik Endel Lippmaa avaldas Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939.–40. aastal otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august 1994, lk 3).
Lippmaal oli tuline õigus, sest lepinguga Eestisse põlistatud Eestivaenulikud venelased, rohkem kui 10 protsenti eestlaste koguarvust, on oluline tegur järjest kiirenevas Eesti venestamise protsessis.

Lennart „Nikolajev“ Mere muistend.
Miks ei taha paljud eestlased ikka veel hulgalisi, hästi dokumenteerituid fakte Lennart Merest tunnistada? Mere eestkostjatest Eestis ikka veel puudust pole. Nad on suutnud korraldada Mere mälestusüritusi, konverentse ja andud isegi Ülemiste lennuväljale uue nime. Eestile ja eestlastele kahjulikum on see, et nad on suutnud summutada ausa arutelu juulilepetest ja tohtust kahjust mis need on tekitanud Eestile ja eestlastele.
Näib, et peamine põhjus on ta eestkostjate samasugune okupatsiooniaegne tegevus. Nad tunnevad, et kui üks omasugune sai Eesti presidendiks ega siis ka nende tegevust kommunistidena, okupantide truualamlike teenritena või kaasjooksikutena ei saa hukka mõista. Paljud nendest suutsid omale taasiseseisvumise käigus hulgaliselt varandust koguda ? rahaga kaasneb mõju, võim ja tunnustus.

Okupatsioonijärgse põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima nõukogudeaegsed seadused. See kindlustas, et isegi neid ei karistatud kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ka kõige raskemaid kuritegusid väitega „ajad olid sellised.“ Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena.

Need "endised" ongi eriti raevukad kui Lennart Nikolajevist ja "endistest" faktidele toetudes tõtt räägitakse. Paljud nendest kontrollivad ka meie peavoolumeediat, mis nagu Lennart ise, Lennart Merd kunagi kiitmast ei väsi.

Allikas: Facebook

Read more...

Laupäevased pildid

Allikas: Facebook

Read more...

TLÜ arendusprorektor Andres Jõesaarele: riikliku ülikooli ülesanne ei ole kanda edasi dogmaatilisi õpetusi

Kui Tallinna Ülikoolis õpetatakse selliseid “tarkusi”, siis saabki sealt vaid hobusevargaid tulla. Slaidimaterjal õppeprogrammist.

Möll Mart Helme poolt Tallinna Ülikooli kohta öeldu ümber ei näi vaibuvat, kuid see annab põhjuse rääkida ülikoolide tasemest üldse.

Kuigi TLÜ üritab tõrjuda väiteid politiliseerituses, räägivad paljud seal õppivad inimesed just sellest, kuidas ülikoolis käib neomarksistlik ajupesu: õppejõud toetuvad oma õpetustes sellistele käsitlustele, mida kuuleb kõige vasakpoolsemate poliitikute juttudest.

Möödunud esmaspäeval esines saates “Ringvaade” Tallinna Ülikooli arendusprorektor Andres Jõesaar, kes teatas Mart Helme kriitika kohta: “Kui viidatakse sellele, et ülikoolides on vasakliberaalseid mõtteviise, siis me oleme avatud, meil on akadeemiline vabadus ja tööl võib olla teatud poliitilistest ringkondadest erinevaid, ka teisi maailmavaateid omavaid inimesi.”

Sellega tunnistas Jõesaar, et vähemalt osa õppejõude on avalikult mingi ideoloogia poolt ja seda ka välja näidanud – muidu ju ei teaks prorektor, millise maailmavaatega inimesi neil töötab. Ja kui õppejõud on seda välja näidanud, siis võib eeldada, et nad lähtuvadki õpetustes ideoloogiast.
Kuigi Andres Jõesaar väitis, et nende ülikool poliitikasse ei sekku, vaid teadlastena vaadatakse, mis ühiskondades toimub, viitas oma jutus populismile, mis olevat Eestis tugev, paremradikaalide (?) kestvatele sõnavõttudele ja nende alusetutele rünnakutele, teatades, et selle aluseks olevat võimuiha – miski tema avalikus sõnavõtus ei näita apoliitilisust. Juba sõnakasutus viitab neomarksistile – kes veel räägiks EKRE puhul “paremradikaalidest”?

Andres Jõesaare jutust torkas silma kahekeelsus: ta väitis pidevalt, et ei saa aru, mida Mart Helme ühe või teise asjaga öelda tahtis, kuid vasturünnakut oskas väga hästi välja sihtida.
Uued Uudised arvavad, et riikliku ülikooli ülesanne ei ole kanda edasi vasakliberaalseid (ega mingeid muid poliitilisi) dogmaatilisi õpetusi ja olla institutsioonina avatud poliitilistele suunitlustele. Demokraatlikus riigis on riigitoetustel peetava ülikooli ülesanne olla akadeemiline asutus.

Igasuguse kõrgharidust pakkuva haridusasutuse üks olulisemaid akadeemilisi väljundeid on arendada enda tudengites kriitilist mõtlemist, mida ei saa võimaldada ülikool, mille prorektor tunnistab ja kinnitab, et koolil on selge suunitlus. Kui Jõesaar räägib vasakliberaalsuse puhul avatusest ja kritiseerib samas “paremradikaale”, siis näitab see kindlat suunitlust.
Kuidas saab ülikool teha head akadeemilist tööd ja harida õpilasi, kui ollakse selgelt avatud poliitilistest ringkondadest tulenevale ideoloogiale, millega võetakse risk kalduda üksnes ühepoolse argumendi suunas? Siinkohal on tegu juba probleemiga sõnavabaduse valdkonnas, sest hea õpikäsitluse üks osa on võime tekitada õppetöös debatt, mille õnnestumise seab selgelt kahtluse alla kooli rektoraadi praegune seisukoht.

Erakoolil on valikuvabaduse korras õigus omada poliitilist agendat, sest need koolid saavad oma töö eest rahalist tulu ning senikaua kuni ka õpilased on rahul kooli akadeemilise kvaliteediga, on koolil moraalne õigus oma tegevust jätkata. Riiklikul kõrgkoolil ja rahva raha eest ülalpeetaval ülikoolil puudub aga selleks igasugune õigus.
Psühholoogilisest aspektist on samuti tegu probleemiga, kuna noored oma vaadete kujundamisel lähtuvad eelkõige autoriteetidest, mida ülikooli lektorid selgelt on ning kes ei tohiks olla avalikkuse ees poliitiliselt laetud.

Ülikooli ülesanne ei ole kujundada õpilastes poliitiliselt laetud väärtusi, vaid lasta läbi range akadeemilise töö neil ise omad väärtused kujundada. Tallinna Ülikool aga toodab juba praegu kõrgharitud noori, kelle maailmavaade on nende seinte vahelt väljudes selgelt vasakliberaalne.
Vajalik oleks, et ülikoolid edendaksid mitmekesisust ja tasakaalu nii õppejõudude töölevõtmisel, akadeemilist avatust erinevatele foorumitel ja tagaksid olukorra, kus konservatiivsed õpilased ei jääks liberaalsete professorite auditooriumis (tunnis, klassis) sundveenmise objektiks.

Ideoloogilist mõju on tunda ka teistes ülikoolides: nii lubas Eesti Kunstiakadeemia oma betoonist pildiraamidele, mis olevat vaba kunsti väljenduseks, maalida haakristi. Oleks see tavaline svastika, oleks meeletu kisa lahti, kuid kuna haakrist koosnes paljudest sõnadest “EKRE”, teatas Kunstiakadeemia kommunikatsioonijuht Anna Lindpere, et “pildiraamide eesmärk on pakkuda võimalust kõigile esitada oma loomet. Sealsed taiesed tekivad ilma tsensuurita.” Ei tundu eriti poliitikaväline kunstiõpetus olevat.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/tlu-arendusprorektor-andres-joesaarele-riikliku-ulikooli-ulesanne-ei-ole-kanda-edasi-dogmaatilisi-opetusi/

Read more...

Varro Vooglaid: advokaatidest väljapressijad tuleb korrale kutsuda

Rita Holmi nimel paljudele inimestele tuhandetesse eurodesse ulatuvad kahjunõuded saatnud vandeadvokaat Robert Sarve omakasupüüdlik tegevus on selgelt ebaeetiline, sillutades teed sõnavabaduse mahasurumisele, kirjutab Varro Vooglaid.

Kolmapäeva hommikul läks Vikerraadio eetrisse Taavi Libe intervjuu advokaadibüroo Emeraldlegal vandeadvokaatide Robert Sarve ja Kaspar Kaljurannaga, kes esindavad lasteaedades ja koolides nilbeid seksuaalkasvatuse tunde tegemas käivat ja selle tõttu palju kriitikat saanud Rita Holmi.
Intervjuu teemaks oli Sarve poolt Holmi nimel paljudele inimestele saadetud nõudekiri, milles nõutakse Holmi kritiseerinud kommentaaride eest tuhandeid eurosid väidetava kahju hüvitamist ja advokaaditasude kinnimaksmist.
Paraku kätkeb nii see intervjuu kui ka selle objektiks olev advokaatide tegevus tõsiseid probleeme, mis vajavad kriitilist tähelepanu.

Ajakirjanduslikult kallutatud käsitlus
Esiteks ei vasta viis, kuidas Libe teemat käsitles, ajakirjanduseetika põhimõtetele ega Eesti Rahvusringhäälingu iseendale seatud kriteeriumidele.
Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks sätestab punktis 4.2. selgesõnaliselt, et "konflikti sisaldava materjali puhul kuulab ajakirjanik ära kõik osapooled."
Sama põhimõte on fikseeritud ka ERR-i heas tavas, mille kohaselt "sündmuste või protsesside kajastamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendega seonduvaid asjaolusid ja kuulata tingimata ära kõik osapooled – see seondub ajakirjandusliku objektiivsuse põhimõttega."
Selle asemel, et teise poole seisukohta küsida, pakkus Libe rahvusringhäälingu eetrit üksnes ühe ja seejuures jõupositsioonilt tegutseva osapoole narratiivi kuulutamise platvormiks.

Tõsi, Libe ei tea, kes on need inimesed, kelle vastu on Sarv nõuded esitanud, aga nagu intervjuust nähtub, oli ta vägagi hästi teadlik, et paljud neist inimestest on abi saamiseks pöördunud minu poole. Lisaks teise poole ärakuulamata jätmisele ei püüdnud Libe ka ise kriitiliste küsimuste kaudu Holmi advokaatide poolt esitatud narratiivi kahtluse alla seada, vaid tegutses lihtsalt selle vahendajana.
Niisugune ebaprofessionaalselt kallutatud tegevus kahjustab ERR-i usaldusväärsust ega ole kooskõlas rahvusringhäälingule seatud ühiskondlike ootustega.

Alusetud nõuded kui rünnak sõnavabadusele
Veelgi tõsisem probleem seondub aga Holmi esindajana tegutseva vandeadvokaat Robert Sarve käitumisega.
Vastupidiselt Vikerraadio intervjuus loodud muljele, nagu oleks Sarv altruistlik avaliku huvi kaitsja, tegeleb ta tegelikult alusetute nõuete esitamise kaudu inimeste hirmutamisega ja käitub sisuliselt väljapressijana, ähvardades raha ülekandmisest keelduvaid inimesi kohtusse kaebamise ja nende nimede avalikustamisega.
Võimalik, et mõned Sarvelt nõudekirja saanud inimesed on tõesti öelnud Holmi kohta midagi õigusvastast – ma ei tea, kui paljudele inimestele ja milliste kommentaaride tõttu on nõudekirjad saadetud.
Aga need nõudekirjad, mis minu käsutuses on, kinnitavad veendumust, et Sarv tegeleb "õngitsemisega" ehk proovib, kas ehk õnnestub mõni inimene pika, ranges toonis koostatud ja juriidiliselt komplitseeritud nõudekirjaga nii ära hirmutada, et tuhanded eurod kantaksegi kohtusse kaebamise vältimiseks tema büroo arvele üle.

Et jutt ei jääks üldsõnaliseks, siis toon oma väidete kinnituseks mõned näited kommentaaridest, millega seonduvalt on Sarv nõudeid esitanud (teen seda kommentaaride autorite loal, nende nimesid mainimata).

• "Kuigi minu lapsed on juba teismelised, siis mina ütlen, et see laul on rõve. Lasteaia laps ei pea laulma sellist laulu koos teistega rühmas. Aga noh, eks tädil on endal millestki puudu ja siis saab end nii rahuldada äkki."
• "Vaatasin ka eile kuigipalju "Pealtnägijat", aga kui see vanem naisterahvas seal õiendama hakkas, siis loobusin. Tõesti kole, kui niisugune vanainimene hakkab väikestele mingit kehapuudust õpetama."
• "Hoidku lastest kaugemale! Tädi lasteaialaste seksuaalkasvatajat ei sõimatud mitte ilmaasjata. On lapsevanemate otsustada, kas nad tahavad sellist eriseksuaalset vabakasvatust oma lastele. Artiklis, mille peale see pahameeletorm tõusis, on ju kõik ilustki kirjas, nii tädikese plaanide kui põhimõtete kohta ja see pole küll lasteaialastele vajalik. Eriseksualistist tädike mingu parem arsti jutule ja rääkigu seal sama juttu, mis artiklis – ehk oskavad arstid aidata. Ehk saab temagi kohtuvõidu asemel lihtsalt kostjate kohtukulusid kinni maksta lisaks enda omadele."
• "Ei imesta, kui mõne aja pärast tuleb välja, et tädi ongi rahvusvahelise pedofiiliaga seotud, sest see kuidas ja mida ta lastele esitas oli ikka tõeliselt jälk ja andestamatu."

Need kommentaarid võivad kellelegi meeldida või mitte meeldida ning nende maitsekuse üle võib vaielda, aga üheski neist ei ole midagi õigusvastast. See, kui üks vanem naine käib lasteaias väikeste võõraste poistega nende nokudest rääkimas, põhjustab täiesti õigustatult paljudes inimestes tõsist pahameelt.
Sõnavabadust austavas ühiskonnas on inimestel täielik õigus sellise tegevuse suhtes oma kriitilist arvamust väljendada – ka teraval viisil, mis Holmile või kellelegi teisele ei pruugi meeldida või mis võib tema tundeid riivata. Olen minagi tema tegevust kritiseerinud, sest niisugune võõraste laste seksualiseerimine on ka minu hinnangul vastuvõetamatu ja tõstatab tõsiseid küsimusi nõnda käituva inimese tausta, motiivide ja kalduvuste kohta.
Oluline on aga tähele panna, et ükski esile toodud kommentaaridest ei kätke Holmi suhtes ebaõigeid faktiväiteid (mh ei ole ükski neist kommentaatoritest Holmi pedofiiliks tembeldanud, nagu Sarv Vikerraadio intervjuus ette heitis).
Selle üle, milline väärtushinnang on kellegi teise käitumise suhtes kohane või kohatu, ei peaks aga üldse riiklikud õiguskaitseorganid otsustama – vabadust austavas ühiskonnas ei ole see lihtsalt riigivõimu asi. Ent isegi kui kohtud sellekohaseid hinnanguid annavad, peavad sõnavabadusse sekkumiseks olema väga kaalukad põhjused.

Vastasel juhul elame vaba avalikku arutelu mitte võimaldava ideoloogilise diktatuuri kontekstis, kus valitseb hirmuõhkkond ning riigivõim otsustab defineerimata kriteeriumide alusel õigete ja valede ning lubatud ja lubamatute arvamuste ja hinnangute üle.
Euroopa Inimõiguste Kohus on neid printsiipe korduvalt toonitanud, sedastades (nt kuulsas Handyside'i otsuses) et "sõnavabadus ... kohaldub mitte ainult informatsioonile ja ideedele, mis võetakse avalikkuse poolt vastu poolehoiuga ning mida käsitletakse mitteründava ja vastuolusid mittetekitavana, vaid ka väljendustele, mis ründavad, šokeerivad või häirivad avalikku võimu või ükskõik millist ühiskonnagruppi. Sellised on pluralismi, tolerantsuse ja avarameelsuse nõuded – nõuded, ilma milleta ei ole demokraatlikku ühiskonda. Muuhulgas tähendab see, et iga selles vallas kohaldatud formaalsus, tingimus, piirang või karistus peab olema taotletava eesmärgiga proportsionaalne."

Hüvitis väljamõeldud kahju eest
Mitte vähem problemaatiline kui see, et advokaadid hirmutavad inimesi õigusliku aluseta nõuetega, neid kohtuga ähvardades, on see, kui meelevaldselt (et mitte öelda valelikult) maalitakse pilt Holmile kõnealuste kommentaatorite poolt tekitatud kahjust.
Kahjunõuet põhjendades kirjutab Sarv nõude saajaile, et nende "ebaõiged väärtushinnangud" olevat "põhjustanud kliendile moraalset kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et klient on pidanud tundma avalikult häbitunnet tegude eest, mida ta toime pannud ei ole".

Sarv heidab kommentaaride autoritele ette, et nad on süüdi tema kliendile üleelamiste ja stressi põhjustamises, avalikes kohtades viibides ja teiste inimestega suheldes ebamugavustunde tekitamises, hingelise valu ja psüühilise häirituse tingimises ning kliendi suhtes positiivse meediakajastuse ja avaliku arvamuse rikkumises. Ehk piltlikult öeldes arvatakse kõik Holmi mured kommentaatorite süüks.
Veelgi enam, Sarv süüdistab kommentaaride autoreid ka Holmi sissetulekute kahanemises, kuna nende kommentaaride tõttu olevat ta kaotanud "mitmed koostöövõimalused erinevate koostööpartnerite juures".
Probleem on mitte ainult selles, et niisuguse kahju tekkimine on nõude esitajate poolt täiesti tõendamata, vaid ka selles, et absoluutselt tõendamata on ka põhjuslik seos nõude adressaatide tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel.
Konkreetsemalt öeldes pole teada, kas mõni Holmi võimalikest koostööpartneritest on üldse neid kommentaare kunagi näinud (väga suure tõenäosusega ei ole) ja kui on, siis kas need on mõjutanud nende otsuseid mitte Holmiga koostööd teha.

Küsimus Eesti Advokatuurile
Kokkuvõttes jääb mulje, et Robert Sarve põhiliseks liikumapanevaks eesmärgiks nende nõudekirjade saatmisel on mitte avaliku huvi eest seismine ega Holmi suhtes toime pandud ebaõiglusele vastu astumine, vaid isiklik rahaline kasu (jään ootama Sarve nõuet ebakohase väärtushinnanguga tekitatud "kahju" hüvitamiseks…).

Ma ei üllatuks, kui selguks, et nõuete esitamiseks tuli initsiatiiv üldsegi Sarvelt endalt, mitte Holmilt, kelle nimel nõuded on esitatud. Igal juhul nõuab Sarv igalt nõudekirja saajalt lisaks Holmile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamisele ka oma büroole 826,9 eurot advokaaditasude maksmist. Kümnete nõuete puhul tuleb kokku vägagi kopsakas summa.
Ilmselgelt on niisugune teguviis moraalselt problemaatiline. Advokaadi ülesanne on küll seista kliendi huvide eest, ent ebamoraalne on seda teha esitades õigusliku aluseta nõudeid ja lootes, et ehk õnnestub mõni õiguslikes asjades kogenematu ja nõrgema närvisüsteemiga inimene nii ära hirmutada, et kohtu kartuses kantaksegi raha üle.
Üks vanem naine, kes minuga ühendust võttis, kirjutas igal juhul täiesti tõsiselt, et kuna tal pole selliseid summasid mitte kusagilt võtta, siis on ta Sarve nõudest sedavõrd häiritud, et käed värisevad päevad läbi ja ta plaanib kogu oma ravimite purgi sisu korraga manustamist (enne olevat vaid tarvis kuidagi kassile uus kodu leida).
Kui mõni inimene, keda niisuguste nõuetega šokeeritakse, tõesti lõpuks sellise traagilise sammu peaks astuma – kuigi püüdsin veenda prouat mitte seda tegema –, siis tekib igati põhjendatud ja vägagi tõsine küsimus, milline oleks Sarve vastutus.
Igal juhul tasuks Eesti Advokatuuril Sarve tegevusele teravdatud tähelepanu pöörata, sest eelnevalt kirjeldatud teguviis heidab varju kogu advokatuurile kui kutseühingule.

Sätestab ju advokatuuri eetikakoodeks selgesti, et advokaat peab käituma "ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega" ning "hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest." Tahaks loota, et massiliselt alusetute nõuete saatmisega "õngitsemist" ei peeta advokatuuris ausaks ja väärikaks käitumiseks.

Sõnavabaduse kaitseks on vaja koonduda

"Sõnavabadust peavad karistust kartmata saama kasutada ka lihtsad inimesed, kes väljendavad oma seisukohti sageli tahumatult."

Kogu selle probleemi taustana tasub meeles pidada olulist asjaolu, et sõnavabadus ei ole vaid väga rafineeritud eneseväljendusega intellektuaalide privileeg. Sõnavabadust peavad karistust kartmata saama kasutada ka lihtsad inimesed, kes väljendavad oma seisukohti sageli tahumatult.
Kuigi sõnavabadus ei tähenda loomulikult õigust inimesi valimatult ja piiramatult laimata (nende kohta vääraid faktiväiteid esitades), tuleb ikka ja jälle rõhutada, et ühiskond kaotaks palju rohkem sõnavabaduse ülemäärasest piiramisest kui sellest, et aeg-ajalt kasutatakse sõnavabadust ebakultuurselt või koguni vulgaarselt.
Lõpetuseks olgu öeldud seegi, et erinevalt Robert Sarvest puudub minul selle probleemiga tegelemiseks igasugune isiklik huvi. Pakkusin minu poole pöördunud inimestele, kes Sarvelt nõudekirja said, oma puhkuse ajast vabatahtlikult abi pelgalt seetõttu, et tunnen üha laiemalt ilmnevate sõnavabaduse mahasurumise püüdluste pärast siiralt muret.
Väga ebameeldiv ja pahaendeline on ka see, kui sarnaselt Ameerika Ühendriikidele hakkab Eestis juurduma kasuahnete advokaatide komme teha sõna- ja veendumuste vabaduse mahasurumisest endale äri allikas.

Kui Sarve suguseid oportuniste saadab edu, siis on selle tagajärjeks paljude inimeste poolt enesetsensuuri kehtestamine ja oma sõnavabaduse kasutamisest loobumine (parem karta kui kahetseda, eksole). Tulemuseks võib olla see, et vaikitakse ka siis, kui vaikimine oleks kurjast. Sellest kaotaks aga kogu meie ühiskond, mistõttu tuleb koonduda, et taolistele tendentsidele vastu astuda.
Üha enam tundub, et selleks otstarbeks tuleks rajada eraldi õiguskeskus – keskus, mis kaitseks mitte lihtsalt ebaõiglaste nõuete objektiks olevaid inimesi, vaid ka neid põhiõigusi ja -vabadusi, mida niisuguste nõuete kaudu püütakse maha suruda. Kui keegi soovib selleks õla alla panna, siis palun minuga ühendust võtta.
Lapsevanematele tahan aga panna südamele võtta tõsiselt oma põhiseadusega tagatud vanemlikke õigusi (paragrahvid 27 ja 37) ning seista julgelt ja kindlalt selle eest, et Holmi ja teisi isehakanud seksuaalkasvatajaid lasteaedades ja koolides nende laste ligi ei lubataks.
Oma laste eest hoolitsemine, nende kasvatamine ja harimine on vanemate eelisõigus ja kohustus ning eriti oluline on see tundlikes küsimustes.
Reaalne moraalne kahju, mida eksperimentaalsed seksuaalkasvatajad võivad oma tegevusega lastele põhjustada, loomulikku häbelikkust lammutades, inimseksuaalsuse sfääri trivialiseerides ja võõraste täiskasvanutega suguelunditest aktsepteeritavat jututeemat kujundades, on aga mõõtmatu. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: https://www.err.ee/965220/varro-vooglaid-advokaatidest-va-ljapressijad-tuleb-korrale-kutsuda

Read more...

MATTI ILVES: Merkel süüdistab Itaalia Lega parteid

Moskva ja ELi parempoolsete poliitiliste parteide vahelised suhted on murettekitavad, ütles Saksamaa kantsler Angela Merkel  eelmisel nädalal Berliinis toimunud pressikonverentsil.
"Oleme pidevalt jälginud väga tugevat toetust, mida parempoolsusse kalduvad parteid  on Venemaalt ühel või teisel viisil saanud."
Merkel mainis ka skandaali seoses väidetava Itaalia Lega partei rahastamisega Venemaalt, märkides, et Itaalia pool peab neid väiteid üksikasjalikult uurima.

Salvini eitab, et tema partei on venelastelt raha saanud ja kirjeldanud seda naeruväärsusena.
Kolmapäeval kordas Salvini, et ta ei leia aega midagi konkreetselt selle asja kohta öelda. "Ma ei kommenteeri fantaasiaid," ütles ta.

Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/

Read more...

Anti Poolamets. Eesti välispoliitilisest suunast

Link: https://player.fm/series/uudis-1849559/anti-poolamets-eesti-valispoliitilisest-suunast

Read more...

Kas Euroopa Liitu saab võrrelda Nõukogude Liiduga? Eesti europoliitikud tõestavad, et saab

Iga euroföderalisti peas on ka selline müts.

Euromeelsed poliitikud väidavad, et olevat väga vale võrrelda Nõukogude Liitu EL-iga. Paraku saab sellise võrdluse paikapidavust kohe näha nende endi reageeringutest.

Kõigepealt: Mart Helme võrdles omavahel kahte liitu, üht, milles olime kunagi, ja teist, milles oleme praegu. Helme on elanud mõlemas. Kas tal on õigust selliseks võrdluseks, olgu ta siis poliitik, minister või eraisik?

„Eesti inimesed mäletavad raskusi, mis tuli ületada, et lahkuda liidust, mille liikmed me ei tahtnud kunagi olla. Me olime valmis taluma ka raskusi ja tagasilööke. Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda maksmata. Soovin teile jõudu ja meelekindlust teie ees seisvates väljakutsetes. Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel,“ kirjutas Mart Helme uuele Briti liidrile Boris Johnsonile.

Britid lahkuvad demokraatliku protsessi tulemusel, Helme tunnustab fakti, et britid ei tahtnud olla selles liidus, näeb ette nende ees seisvaid raskusi ja lubab nõuga abiks olla. Mis on selles kuritegelikku?

Demokraatias nii oluline sõnavabadus eeldab, et iga inimene tohib oma mõtted välja öelda. Mart Helme näeb kahes liidus palju ühist, teised ei näe või ei taha näha, ja nii peakski see jääma.
Aga ei rida tegelasi, nagu Urmas Paet, Yana Toom (Kremli-meelne euroföderalist), Erkki Bahovski ja teisedki, on tormanud Mart Helmet hukka mõistma. Mille eest? Tema arvamuse eest?
Ja siin me jõuamegi ju esimese nõukoguliku jooneni – Mart Helme, sa ei tohi nii öelda, Euroopa Liidus ei tohi tema demokraatlikkuses kahelda, sa pead kinni pidama joonest, et NLiit oli paha, EL on hea, ja kui ei pea, siis kihutame su valitsusest minema.
Läheb ju täpselt kokku Martin Helme hinnanguga: “Mõlemas kehtib ainult üks “õige” (selgelt vasakpoolne) ideoloogia ja selle ideoloogia vastaseid peetakse vaenlasteks, keda tuleb represseerida.”
EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets ütles ERR-ile: “Kui mõni Euroopa Liidu ametkond või juht käitub nagu Nõukogude Liidu ametkond, siis lausa peab neid kritiseerima, sest me ei taha ju, et Euroopa Liit kujuneks samasuguseks nähtuseks nagu Nõukogude Liit.”

Poolamets ütleb välja õige mõtte – kui te ei taha võrdlust NLiiduga, siis ärge käituge nagu CCCP. Ta tuletab ka meelde, kuidas NLiit hakkas Balti riike iseseisvusreferendumite ajal kiusama, üritas protsesse takistada, surus peale liidulepinguid – paralleele Brexiti ja tollal toimunu vahel on tohutult.
Teine küsimus seisneb Eesti välispoliitikas, mille osas väidetakse, nagu oleks Mart Helme senise poliitika kahtluse alla pannud.
Demokraatlikus süsteemis pole ei sise- ega välispoliitika betooni valatud, nagu oli see Nõukogude Liidus. Demokraatia puhul on valimistel tagajärg ja valijatelt saadud mandaat lubab poliitikat muuta (mitte et EKRE seda tingimata teeks). Kes ütleb, et sellist õigust pole, on demokraatia vastu.
Euroopas juhtus suur suunamuutus Itaalias, kus migratsioonilembuse asendas -vastasus, ja kardinaalselt muutus kõik ka USA-s, kui vabariiklased tõrjusid välja demokraadid, muutes muuhulgas täielikult ka välispoliitika, vastanduses näiteks Hiina ekspansioonile. Kas neis riikides toimus midagi ebademokraatlikku?

Seega on kriitikutel õigus ainult vaidlustada poliitika muutust, võidelda neile vastuvõetava suuna poolt, kuid pole mingit õigust takistada selle legitiimset muutmist.
Bahovski seadis ERR-is kahtluse alla Eesti lähenemise Ungarile ja Poolale, seda seetõttu, et need olevat Euroopa Liidus oma õigusriigi olukorra pärast kriitika alla langenud. Mõistagi tuleb kriitika vasakliberaalselt leerilt ja on seotud vaid sellega, et need kaks riiki ei taha migrante vastu võtta.
Kui meil on valida föderalistide ja rahvusriikluse pooldajate vahel, peaksime eelistama viimaseid. EL-is on nüüd kaks leeri ja selle liidu sees partnerite vahetamine pole mingil juhul ebademokraatlik, Eesti-vaenulik või kuritegelik. Bahovski, Paeti, Toomi ja teiste nendesuguste seisukoht ei ole mingil juhul priviligeeritult ainuõige, nagu nad nõuavad – kui me räägime Eesti välispoliitikast, siis on nemad vaid üks pool, sama võrdne kui need, kes sooviksid teise leeriga tihedamat koostööd. Pole ju kahtlustki, et näiteks Poolast on meil sõja korral Venemaaga rohkem abi kui Saksamaast.
Bahovski viitas ka Eesti eemaldumisele Soomest, mis on praegu Euroopa Liidu eesistujamaa ning seadnud üheks oma prioriteediks kliimaneutraalsuse saavutamise, millega Eesti pole aga kaasa läinud. Samuti on Eesti ja Soome positsioon väga erinev rändeküsimustes.

Soome kaldus viimaste valimistega ilmselgelt vasakule – miks peaks Eesti seda heaks kiitma? Rändeküsimuses ei saagi EKRE Soomega nõustuda, sest soomlaste pakutud migrandikorje koos inimkaubitsejatega on vastuvõetamatu. Kliimaleppe puhul aga on Eestile pigem oluline oma põlevkivienergeetika säilitamine vähemalt seniks, kuni on olemas alternatiivid ja kõrvaldatud sotsiaalsete pingete oht – miks me peaksime roheutopistidega koos ummisjalu amokki jooksma?
Ka välispoliitiline suund USA poole on iseseisvale riigile täiesti legitiimne siht ja on arusaamatu, miks Bahovski seob seda Lihula mälestusmärgiga. EKRE pole erakonnana sellega otseselt seotud, jutt käib Eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamisest, kes kahjuks võitlesid vales mundris – kui neid asju suurde pilti sisse suruda, siis ei tohi me tõesti enam Eestis midagi ise teha, peame ainult suurte ja vägevate meele järgi olema. Täpselt nagu Nõukogude Liidus.

Kuigi kõik Mart ja Martin Helme euromeelsed kritiseerijad väidavad, et polevat mingit alust ega õigust võrrelda Nõukogude ja Euroopa liitusid, aitavad nad oma keelamiste, hukkamõistmiste, ähvardamiste ja nördimusavaldustega seda just tõestada – ka Nõukogude Liidus järgnes kellegi “valele” ütlusele just selline agressiivne paanika.

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/kas-euroopa-liitu-saab-vorrelda-noukogude-liiduga-eesti-europoliitikud-toestavad-et-saab/

Read more...

Puukfirmad viivad ära meie raha

Hiljaaegu võeti Eestis kasutusele uus termin – puuküürnik. Üsna tabav väljend isiku kohta, kes kaasinimese majas elab ja omaniku kulul teenuseid kasutab. Umbes samaviisi võiksime käibesse võtta ka veel ühe uue termini – puukfirma. See sobiks niisuguste ettevõtete kohta, mis kogukonnas olevate ja kogukonnale kuuluvate majandusressursside (maa, mets, kalaveed, kaunid maastikud, tööjõud) arvel raha teenivad ja selle siit kasumina välja viivad.

Tasapisi on praktiliselt kõik majandusressursid läinud puukettevõtete kontrolli alla. Kogukonna liikmed ei kasuta üldjuhul ise oma ressursse ja lepivad peamiselt palgatööst saadava tuluga. Rahaliselt on palgatulud loomulikult palju väiksemad kui ressursikasutusest saadavad kogutulud. Esmalt ema- ja tütarfirmade kasumist. Enamasti me ei tea, kui suurt kasumit ja juhtimistasu saab välismaine emafirma, mille tütarfirma on asutatud siin selleks, et teenida raha Eesti rahva ühisomandis olevate kohalike majandusressursside arvelt. Viimasel ajal on võõrpankade Eestist väljaveetava kasumi küsimuse üles tõstnud endine Hansapanga juht Indrek Neivelt. Tema andmetel viidi Rootsi pankade kaudu Eestist 2018. a. välja 258 miljonit eurot. See oli ju Eesti riigist, st meilt kõigilt kokku korjatud raha! Valitsus ja erakonnad on seni ainult asjade käiku pealt vaadanud ja mitte midagi ette võtnud. Kui kaua ikka võib?

Loomulikult sõltub välismaise ettevõtte siin asuva tütarfirma eestlasest tippjuhi palk otseselt sellest, kui palju raha tema juhitav tütarettevõte siin teenib ja kui suur osa sellest emafirmasse jõuab.

Oleme juba piisavalt näinud-kuulnud juhtumitest, kus eestlastest palgalised tippjuhid kiiresti ametist maha võetakse, kui tulud pole välismaiste omanike arvates olnud piisavalt suured. Samuti on juhtunud nii siis, kui välismaise firma eestlasest tippjuht on asunud „liigselt” toetama kohalikku kogukonda või kultuuri või sporti või tervishoidu jne.

Siin me ei tohiks mingil juhul etteheiteid teha isiklikult palgalistele tippjuhtidele, kes tõemeeli püüavad meie kogukondi aidata. Nemad peavad aga oma rahvustunde maha suruma ja toimetama rahvusvahelise kapitalismi reeglite järgi. Loomulikult ei kuulu nende eelistuste hulka ei meie rahvuse säilimine, ei kogukondade ega põlisrahva heaolu ega tööliste palga tõstmine. Nemad peavad teenima välismaistele omanikele kasumit ja ainult kasumit. Kui kaua nende närv, südametunnistus ning tervis sellisele ülekohtule vastu peab on iseasi.

Puukettevõtted tegutsevad eestlaste heaolu vastu. Kurioosse näitena tooksin esile, et Eesti riik on lasknud puukettevõtetel tegutseda ka sellistes valdkondades, kus neid kogukonna heaolu huvides ei tohiks üldse olla.

Siia kuuluvad välismaalaste omanduses olevad paljud energia-, soojuse-, kütuse-, vee-, prügi-, pangandus-, kaubandus- jt kohalikku kogukonda teenindavad ettevõtted. Puukfirmad koguvad endale ja viivad siit välja kokku ca 10 miljardit (!) eurot või rohkemgi aastas (kasum + kõikvõimalikud juhtimis- ja teenindusmaksud).

Loomulikult ei jagu meil niiviisi raha ei õpetajatele, päästjatele, pensionäridele, arstidele jne. Kui keegi väidab, et saame ise toetustena Euroopa Liidult rohkem raha, kui sinna maksame, siis räägib ta mingist muust rahast, mille hulka pole arvatud puukfirmade Eestist välja viidavat raha. Ajakirjanduse kaudu anti meile teada, et näiteks Poolast viivad Euroopa puuk?rmad välja rohkem raha kui Euroopa Liit Poolale toetustena maksab. Eesti kohta pole selliseid andmeid avaldatud. Tundub, et Euroopa Liidu meeletu bürokraatia- masin põhjustas ka Brexiti ehk Inglismaa väljumise Euroopa Liidust.

Kuidas raha Eestisse jätta? Reaalne oleks kehtestada nn Tobini maks, millega maksustatakse Eestist väljaviidav (ülekantav) raha. Idee on väga vana, kuid rahavõimul on seni õnnestunud vältida selle seadustamist.

Ma ei poolda puukettevõtete kasumi tulumaksustamist, sest väga suur osa tuludest kanditakse välismaale mitte kasumina, vaid mitmesuguste teenusmaksetena. Sellele võis hiljaaegu ajakirjandusest head tõestust lugeda. Selgus, et kõik välismaised jaekaubandusketid olid 2012. aastal millegipärast kahjumis, kasumit oli teeninud vaid mõni Eesti ettevõte.

Küsin: Mis mõtet on välismaisel emafirmal hoida Eestis tütarfirmat, kui see kasumit ei teeni? Aga sellepärast, et kui on võimalus lihtsate ülekannetega viia Eestist välja juhtimis-, teenindus- jm raha, siis pole ju kasumi teenimine Eestis enam üldse vajalik! Pealegi maksavad igasuguse maksu kinni ikkagi lõpptarbijad ehk meie ise.

Kogukonnad (külad, vallad, linnad) peaksid kõikide valimiste eel tõsiselt mõtlema, kui kaua nad sellise olukorraga lepivad. Ma aktsepteerin täielikult selliste välisfirmade kohalolekut, mis Eestisse sissetoodava tooraine ja teabe baasil meile tulusat tööd ja tegevust pakuvad ning ka õiglast tulu ja kasumit teenivad.

Sootuks teisiti tuleks aga suhtuda avalikke teenuseid pakkuvatesse või kohalikul toorainel (maa, mets, kalavarud, maavarad jms) parasiteerivatesse välisfirmadesse. Totaalne vabaturg ning kapitali ja tööjõu vaba liikumine on head ainult seal ja seni, kuni nad on meie kogukonnale kasulikud. Kui nad aga hakkavad omakasu huvides kogukondi ja kohalikku elanikkonda vaeseks tegema ja ikestama, tuleb kogukondadel jõuliselt sekkuda.

Puukfirmade rohkuse tõttu jäävad Eesti kogukonnad järjest vaesemaks ning neil ei ole puuk?rmade arvukuse ja turuvõimekuse suurenedes praktiliselt mingeid võimalusi oma rahva keskmise palga suurendamiseks. Puuk?rmad jt kasumile orienteeritud ettevõtted viivad kogukonnast tulud ja raha lihtsalt ära. Ainuüksi välismaiste kommertspankade turuosa on ligi 100% ja nende intressideks lisatakse meil mis tahes kauba hinnale mõnedel andmetel koguni ligi 40%.

Kui see ei ole röövkapitalism, siis mis see siis on? Tagajärjeks on elujõulise elanikkonna lahkumine riigist, mille tulemusel käib alla ka kogu ühiskond: moraal, kohaliku tööjõu kvalifikatsioon, ettevõtluse tase… Nii tohutut väljarännet kui viimastel aastatel pole Eestis ka kõige viletsamatel aegadel toimunud. See on rahvuse katastroof. Seda teavad suurepäraselt ka meie võimulolijad.

Kuid tundub, et valitsuse ja riigikogu käed ja suud on rahavõim nii tugevasti kinni sidunud, et nad suudavad väliskapitalile ainult hosiannat laulda, sisuliselt oma inimeste heaks mitte midagi muutmata. Tegeldakse üksnes kosmeetiliste parandustega (nt rahvakogu, peenhäälestamine, toetuste lubamine jne), mis üldist olukorda ei muuda.

Nii oleme nõiaringis, millest väljapääsu valitsuselt ja riigikogult pole loota. Tuleb ise hakata oma elu korraldama. Vajadusel tuleb kohalikel volikogudel ka puukfirmadele ja valitsusele vastu hakata ning omapoolseid tingimusi esitada. Radikaalselt tuleb tegutsema hakata kogukondadel (linnadel ja valdadel) ja ise ühiselt poliitikat tegema hakata.

Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides pööratakse järjest rohkem tähelepanu kohalike väikeettevõtjate, talude ja ühistute arendamisele. Lisaks on EL vastu võtnud ühistegevust toetavaid akte, millest meie valitsejad pole vist kuulnudki, kuid mille rakendamine oleks meile suureks abiks. Tundub, et terve kapitalistlik maailm on muutuste lävel. Ka Eesti võiks eeskujuks võtta näiteks Guyana Kooperatiivse Vabariigi ja viia riik ühistegevuslikele alustele. Alustada võiks koondumisest Eesti Ühistegevuse Liidu ridadesse.

Jaan Leetsar, majandusdoktor

Read more...

Enoch Powell: verejõed

“Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.” Ühendkuningriigi konservatiivne õpetlane, sõjaväelane ja poliitik Enoch Powell hoiatas juba 1968. aastal peetud kuulsas kõnes immigratsiooniga kaasnevate tagajärgede eest, millest tänaseks on saanud Lääne-Euroopa uus reaalsus. 

Käesoleva kõne, mis on nimeks saanud “Verejõed” (Rivers of Blood) pidas Ühendkuningriigi kuulus konservatiivne õpetlane, sõjaväelane ja poliitik Enoch Powell (1912–1998) 20. aprillil 1968. aastal Konservatiivide ühingu (Conservative Association) Birminghamis toimunud aastakoosolekul. 
Tema viiekümne ühe aasta tagune sõnum on osutunud masendavalt prohvetlikuks! Powelli poolt ette kuulutatud massiimmigratsiooniga kaasnev plahvatuslik kuritegevuse suurenemine, suurte linnade/linnaosade getostumine, kristlike väärtuste ja kultuuri põlu alla sattumine – ühiskonna desintegratsioon – on tänane “uus reaalsus”.
Kui meie päevil kõlab sikhide turbanite kallal urisemine arusaamatult – sikhid on võrreldes paljude muude immigrandirühmadega enamasti väga mõistlikud inimesed – siis kõiges ülejäänus oskas Powell 1968. aastal Ühendkuningriiki tänaseks tabanud katastroofist maalida hirmutavalt adekvaatse pildi.

Kui ma vaatan tulevikku, näen ma turma. Nagu roomlane, kes “näeb Tiberit verest vahutamas”. – Enoch Powell

Kui keegi väidab, et massiimmigratsiooniga kaasnevaid ohte ei olnud võimalik ette näha või “me tahtsime ainult head”, siis Enoch Powell on näide, et tänase hulluseni viinud otsuseid on alati saatnud konservatiivne mõistuse hääl. 
Eesti on täna märksa õnnelikumas seisus: kolmanda maailma massiimmigratsioonilaine pole meid täie raskusega (veel) tabanud ja meil on võimalus lugeda, mida nägi ette Enoch Powell ning samas lääneriikides reaalajas lahtirulluvaid sündmusi jälgides tõdeda kui õigus tal oli.
Tegemist on 1968. aastal peetud kõnega ja kõlavad sõnad ning mõtted, mis täna ei ole väga (poliit)korrektsed. 

*  *  *

Riigimehe ülimaks oskuseks on nähtava kurja ärahoidmine, oskus hinnata ohte ja neile adekvaatselt reageerida. Kuid nii tehes seisab ta vastakuti inimloomuse sügavusest pärinevate takistustega.
Üheks selliseks takistuseks on tõsiasi, et ähvardava kurjuse asjaolud ei saa selgeks enne kui halb on juba juhtunud. Häda ja viletsuse arengu igal astmel on piisavalt ruumi ohtudes kahtlemiseks. Alati võib vaielda, kas ohud on kujuteldavad või reaalsed. Võrreldes päevakajaliste muredega, mis on kindlasti olulised ja vajavad kiiret lahendamist, jagub tuleviku muredele tähelepanu kasinalt. Poliitikutel on alati lihtsam ja tulusam tegeleda tuleviku arvelt tänaste pisimurede lahendamisega.
See on inimloomusele omane, et probleemide ennustamist peetakse probleemide põhjustamiseks või isegi nende ihaldamiseks. Levinud on mõtlemine, et “kui ainult inimesed nii palju ei muretseks, siis midagi halba ka ei juhtuks.”
Võib olla on sellise mõtlemise taga primitiivne usk, et sõna ja asi, nimi ja objekt, on identsed.

See on inimloomusele omane, et probleemide ennustamist peetakse probleemide põhjustamiseks või isegi nende ihaldamiseks.

Kõigil koosolemistel on üheks ebapopulaarsemaks teemaks arutelud, kuidas tänaste pingutustega saaks ära hoida tulevikus varitsevaid ohte. Ometigi on ohtude ärahoidmine poliitiku üks tähtsamaid ülesandeid. Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.
Nädal või kaks tagasi sattusin ma vestlema valijaga, kes oli üpris tavaline, keskealine, ühe meie riigiettevõtte töötaja.
Rääkisime sõna või paar ilmast ja siis härra teatas järsku: “Kui mul oleks piisavalt raha, ma koliksin siit riigist minema.” Ma üritasin teda rahustada jutuga, et isegi tänane (leiboristide) valitsus ei kesta igavesti. Minu sõnu tähele panemata ta jätkas: “Mul on kolm last. Kõik on saanud korraliku hariduse ja kaks neist on abielus ning neil on lapsed. Ma ei saa enne rahu kui ma näen, et nad on leidnud omale kodu kuskil välismaal. Siin riigis hakkavad viieteist või kahekümne aasta pärast mustad mehed raske käega valitsema valgeid inimesi.” 
Ma kuulen juba hukkamõistjate koori. Kuidas ma võin nii halvasti rääkida? Kuidas ma julgen sellisele vestlusele viidates tekitada probleeme ja kütta üles tundeid?
Kuid mul pole õigust taolist muret eirata. Viidatud kodanik on korralik, täiesti tavaline meie kaasinglane, kes keset päist päeva rääkis mulle minu kodulinnas, mida ma parlamendis esindan, et tema kodumaa tema lastele enam elamiseks ei kõlba.

Riigimehe ülimaks oskuseks on nähtava kurja ärahoidmine, oskus hinnata ohte ja neile adekvaatselt reageerida.

Mul lihtsalt ei ole õigust tema mure tähelepanuta jätta ja tegeleda muude asjadega. Viidatud töölise kombel mõtlevad tuhanded ja tuhanded inimesed. Ilmselt mitte kõikjal Suurbritannias, kuid kindlasti piirkondades, mis ägavad Inglismaa tuhandete aastate pikkuses ajaloos seninägematute muutuste keerises.
Tänaste arengute jätkudes elab viieteist-kahekümne aasta pärast meie riigis kolm ja pool miljonit Rahvaste Ühenduse (Commonwealth) immigranti ja nende järeltulijat. See ei ole minu välja mõeldud number. See on ametlik Statistikaameti (Registrar General’s Office) pressiesindaja poolt parlamendisaadikutele esitatud arv.
Aastaks 2000 pole võrreldavat arvu esitatud, kuid võib arvata, et immigrante on siis viis kuni seitse miljonit, mis on umbes üks kümnendik kogu rahvastikust ja läheneb Suur-Londoni elanike arvule. Loomulikult ei jagune immigrandid võrdselt üle riigi; Margate’ist Aberystwyth’ini ja Penzance’ist Aberdeen’ini. Sisserändajatel on kombeks koonduda kindlatesse piirkondadesse. Erinevad immigrandigrupid ja nende järeltulijad võtavad Inglismaal üle terved vallad, linnaosad ja linnad.
Aja edenedes suureneb immigrantide, kes saabusid siia mööda samu radasid kui kunagi meie, Inglismaal sündinud järeltulijate osa rahvastikust plahvatuslikult. Juba 1985. aastal on neid enamus. See on fakt, mis nõuab kiiresti kõige tõsisemat tähelepanu. Samas on see ülesanne, mida on poliitikutel kõige raskem täita. Sisserände piiramisega kaasnevad raskused tuleb kanda täna, kuid nähtav tulu tõuseb alles mõne parlamendikoosseisu järel. 

Säherduse suure murega silmitsi seisev rahvas võib igati õigustatult küsida: “Kuidas me saame neid ohte maandada?” Lõpuni vältida pole nimetatud probleeme võimalik, kuid võimalik on nende mõju vähendamine. Me peame meeles pidama, et erilist tähelepanu tuleb pöörata numbritele. On põhimõtteline vahe, kas võõramaist päritolu inimesi on rahvastikust üks või kümme protsenti.
Kirjeldatud lihtsatele ja mõistuspärastele küsimustele on lihtsad ja mõistuspärased vastused: sisseränne tuleb lõpetada kas täielikult või piirata seda nii suures osas kui vähegi võimalik ning samal ajal soodustada võimalikult suurt väljarännet. Mõlemad lahendused on Konservatiivide partei ametlik poliitika.
See on pea uskumatu, et käesoleval ajal saabub iga nädal Wolverhamptoni sadamasse kakskümmend või kolmkümmend meretagust last. Mis omakorda tähendab, et kümne või kahekümne aasta pärast on meil lisaks viisteist-kakskümmend immigrandiperet. 

Ohtude ennetamist teadlikult saboteerivad inimesed antakse tulevaste põlvede kohtu alla.

Kelle jumalad on määranud hukatusse, ajavad nad esmalt hulluks. Me peame olema hullud, seda sõna otseses mõttes, kui me lubame aastas oma riiki viiskümmend tuhat uut alamat, tänu kellele suureneb tulevikus sisserändajate osa rahvastikust märkimisväärselt. See on võrreldav olukorraga, kus rahvas näeb hirmsasti vaeva iseendale tuleriida püstitamisega. Me oleme tõeliselt hullud, et me lubame vallalistel, meie riigist ja meie inimestest mitte mingisugust oidu omavatel isikutel tulla ja luua siin pere.
Ärgu hellitatagu ka lootust, et immigratsioonilaine vaibub. Pigem vastupidi: isegi täna ühes aastas jaotatud viis tuhat sisserännuluba loovad olukorra, et aastas kasvab alamate arv 25 000 inimese võrra ad finitum. Selle juures ei pea isegi arvesse võtma juba olemasolevaid peresuhteid ja siinkohal jätan ma kõrvale ebaseadusliku sisserände. Sellises olukorras ei piisa muust kui elama asumise eesmärgil toimuva sisserände vähendamisest absoluutse miinimumini. Immigratsiooni radikaalse vähendamise nimel tuleb teha kõik nii seadusandlikult kui administratiivselt.
Ma rõhutan sõnu “elama asumise eesmärgil” ja sellel ei ole midagi pistmist olukordadega kui Rahvaste Ühenduse või kolmandate riikide kodanikud soovivad meie maale tulla õppima elik oma ametioskuseid täiendama. Näiteks võib tuua Rahvaste Ühenduse riikidest pärit arstid, kes oma kodumaa hüvanguks praktiseerivad meie haiglates ja teevad nii võimalikuks meie raviteenuste parandamise viisil, mis muud moodi ei oleks mõeldav. Sellised inimesed ei ole ja neist ei saa kunagi sisserändajaid.

Nüüd ma räägin väljarändest. Kui kogu sisseränne homme peatuks, väheneks immigrantide ja nende järglaste hulk oluliselt. Sellest hoolimata jääks selle rahvastikugrupi suurenemisega kaasnev oht meie rahvuslikule julgeolekule samaks. Seda probleemi aitab maandada suure osa viimase kümne või nii aasta jooksul saabunud sisserändajate väljaränne. 
Seetõttu on väga oluline Konservatiivide partei poliitika järgmine punkt: me peame soodustama väljarännet.
Paraku pole võimalik nende inimeste hulka ennustada, kes arvestataval riigipoolsel toel pöörduksid tagasi oma kodumaale või koliksid teistesse töökäsi vajavatesse riikidesse.

Sisseränne tuleb lõpetada kas täielikult või piirata seda nii suures osas kui vähegi võimalik ning samal ajal soodustada võimalikult suurt väljarännet. Mõlemad lahendused on Konservatiivide partei ametlik poliitika.

Kuna sellist poliitikat pole varem rakendatud, ei saa keegi täpseid tulemusi prognoosida. Ma võin ainult nentida, et minu valimispiirkonnas pöörduvad minu poole aeg-ajalt seal elavad immigrandid ja uurivad, kas keegi võiks neid koju tagasipöördumise juures aidata. Kui rakendatud oleks vastav immigrantide tagasi- või väljarännet soodustav poliitika, võttes toetuste juures arvesse vastupidisel juhul tekkivaid probleeme, siis ergutaks see suure tõenäosusega väljarännet märgatavalt.
Kolmas Konservatiivide partei oluline seisukoht on, et kõik meie riigis elavad kodanikud on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi ametivõimude poolt erikohelda või diskrimineerida. Nagu härra Heath (Sir Edward Richard George Heath, Tooride juht) on sedastanud, ei ole meil “esimese klassi” ega “teise klassi” kodanikke.

Nii ei saa immigrante ja nende lapsi pidada eelistatud või eriliseks grupiks. Samal moel ei saa piirata kodanike õigust suhtuda oma asjaajamiste juures erinevatesse kaaskodanikesse erinevalt. Me ei saa käskida kodanikke käituda ühel kindlal viisil kui seadused lubavad enese ülalpidamist teistmoodi.
Häälekalt “diskrimineerimisvastaste” seaduste vastuvõtmist nõudvad inimesed esindavad üht hirmsamat eluvõõrast eksiarvamust. Olgu sellisteks inimesteks siis sarnase meelsusega või isegi samades väljaannetes töötavad juhtajakirjanikud, nagu need, kes 1930. aastatel üritasid meie maad ähvardavaid ohte maha vaikida ja naeruvääristada. Elik olgu nendeks paleedes elavad peapiiskopid, kes keelduvad probleeme tunnistamast. Nimetatud tegelased saavad asjadest väga valesti aru.
Meie üha suurenevat immigrandihulka ei ähvarda Inglismaal diskrimineerimine ja puudus, oht või vimm. Probleemid tulevad nendega kaasa nende kodumaalt. 
Just selle pärast võib minu kirjeldatud eesmärkide parlamenti viimine tähendada tiku viskamist püssirohutünni. Sellise poliitika algajate ja toetajate tunnustuseks tuleb tõdeda, et nad teavad, mida nad teevad.
Mitte miski ei ole rohkem eksitav kui võrrelda Rahvaste Ühenduse immigranti Ameerika neegriga. Ameerika Ühendriikide neegrid elasid seal enne Ameerika Ühendriikide iseseisvaks riigiks saamist. Nad viidi sinna orjadena, kuid tänaseks on nad valimisõiguslikud kodanikud. Siiski ei ole nad täna veel valgetega päris võrdsed.

Rahvaste Ühenduse immigrant saabub Ühendkuningriiki aga täieõigusliku kodanikuna. Riiki, mis mitte kunagi ei ole oma kodanike vahel vahet teinud. Rahvaste Ühenduse sisserändajale kuuluvad kohe kõik kodanikuõigused, alates hääletamisest kuni tasuta haigekassateenusteni.
Millised tagasilöögid immigrante iganes ei tabaks, ei tulene need mitte meie seadustest, avalikust korrast või ametnikest. Nende heaolu sõltub, nagu meil kõigil, elus ette tulevatest sündmustest ning olukordadest. Asjaoludest, mis teevad igaühest teisest erineva inimese.
Immigrandile kuuluvad meie riiki saabudes automaatselt kõik privileegid ja võimalused. Kuid sisserändajate mõju põliselanikkonnale jäetakse tähelepanuta. Sisserändajad ei saa aru, kui palju on meie inimesed tänaste hüvede nimel vaeva näinud ja see teeb neist alatiseks võõrad.
Põliselanikud avastavad järsku, et nende naistele ei jagu sünnitamiseks haiglavoodeid, nende lastele koolikohti, nende kodud ja naabruskonnad muutuvad tundmatuseni ja nende tulevik muutub üha tumedamaks. Töö juures nad avastavad, et tööandjad kohtlevad immigrante paremini kui neid. Põlisasukad kuulevad aja kulgedes üha rohkem ja rohkem, et neid enam ei vajata. Nad näevad, kuidas immigrantidele antakse Parlamendi poolt eriõigused. Kuidas võetakse vastu nende elu keerulisemaks muutvaid seaduseid. Seaduseid, mis annavad võõrastele, vinguvatele tüli külvajatele õiguse mõista põliselanikke nende tõekspidamiste ja igapäevategemiste eest hukka.

Sisserändajad ei saa aru, kui palju on meie inimesed tänaste hüvede nimel vaeva näinud ja see teeb neist alatiseks võõrad.

Ma võtsin samal teemal sõna kolm kuud tagasi ja peale seda olen ma saanud sadu kirju, milles kõlab läbivalt üks uus ja minu arust hirmutav teema. Kõik parlamendiliikmed saavad anonüümseid kirju. Kuid viidatud kirjade puhul mind üllatas ja tekitab muret kui palju tavalisi, korralikke ning mõistlikke inimesi, kes kirjutavad argumenteeritud ja tihti ka väga aruka kirja, ei julge lisada oma aadressi. Nad kardavad, et tunnustades minu, parlamendiliikme, vaateid, võivad nad kirja avalikuks tulles saada kuidagi karistada või neid tabavad sanktsioonid. Teatud piirkondades elavate tavaliste inglaste hulgas süveneb veendumus, et neist on saanud tagakiusatud vähemus. Keda massiimmigratsioon otse ei puuduta, ei suuda sellist tunnet ette kujutada.
Ma toon näiteks ainult ühe viidatud sadadest kirjadest: 

“Kaheksa aastat tagasi müüdi ühel Wolverhampton’i parema piirkonna tänaval neegrile maja. Täna elab sellel tänaval ainult üks valge inimene, vanemas eas pensionäriproua. 

Alljärgnev on tema lugu.
Ta kaotas sõjas nii oma mehe kui mõlemad pojad. Eluga hakkama saamiseks tegi ta seitsmetoalisest kodust, oma ainsast varast, külalistemaja. Ta nägi ohtralt vaeva ja tal läks kenasti. Ta maksis ära majalaenu ja hakkas koguma sääste vanaduspõlveks. Siis saabusid tema kõrvale elama immigrandid. Kasvava hirmuga vaatas ta pealt, kuidas maja maja haaval üle võeti. Rahulik tänav muutus kärarikkaks ja ebaturvaliseks. Tema külalistemaja valged asukad kolisid minema. Päev pärast seda, kui lahkus viimane klient, äratasid kell seitse hommikul ta üles kaks neegrit, kes soovisid kasutada tema telefoni tööandjale helistamiseks. Kui ta keeldus, nagu oleks ta ära ütelnud kõigile sellisel kellaajal tülitavatele inimestele, kukkusid neegrid teda sõimama. Proual tekkis tõsine hirm ja vägivallast päästis ta tol korral ehk ainult uksekett.

Immigrandid on üritanud tema külalistemajas ka tube üürida, kuid ta on alati ära ütelnud. Tema vähene kogutud raha on otsas ja peale kommunaalmaksude tasumist jääb talle elamiseks vähem kui kaks naela nädalas. Proua palus ametivõimudelt oma kommunaalmaksude vähendamist ja temaga tegeles noor naisametnik. Kuuldes, et tal on seitsmetoaline maja, soovitas ametnikupreili vanainimesel osa majast välja üürida. Kui proua väitis, et ainsateks üürnikeks, kes tema juurde tuleksid, on neegrid, käratas ametnikupreili: selliste radikaalsete eelarvamustega ei jõua meie riigis kuhugi. Nii läks vanaproua sama targalt koju tagasi.

Telefon on tema eluliiniks. Sugulased maksavad tema arveid ja aitavad teda kuidas võimalik. Immigrandid on korduvalt soovinud tema maja ära osta – summa eest, mida ta varem teenis kas mõne nädala või kuuga tube välja üürides. Ta kardab käia õues. Tema aknad on sisse löödud. Tema postkasti topitakse väljaheiteid. Kui ta läheb sisseoste tegema, jälitab teda ilkuv põngerjakari. Need ei räägi inglise keelt, kuid ühe sõna on nad ära õppinud: “rassist”. Kui Parlamendis võetakse vastu uus rassidevaheliste suhete seadus, on proua veendunud, et ta läheb vangi. 

Kas ta arvab midagi valesti?”

Reaalsust tahtlikult või muul põhjusel eitavad inimesed on tõe pähe omaks võtnud veel ühe rumaluse, mida saab võtta kokku sõnaga “lõimumine”. 
Lõimumine tähendab põliselanike sarnaseks muutumist.
Paraku näitab päris elu siiski seda, et kui inimesed on füüsiliselt väga erinevad, eriti mis puudutab nahavärvi, pole integratsioon küll päris võimatu, kuid see on hirmus keeruline.
Viimase viieteist aasta jooksul siia elama saabunud Rahvaste Ühenduse immigrantide seas on tuhandeid inimesi, kelle sooviks ja eesmärgiks on kohalikega integreeruda ning kes annavad selle nimel endast parima. Kuid lootus, et nii võiks mõtelda ka üha suurenev ja mõnes piirkonnas enamuses olev sisserändajate leer, on naeruväärne ning ohtlik väärarusaam.

Me seisame suurte muutuste veerel. Üha suurema osa immigrantide jaoks on mõte lõimumisest vastumeelne. Põhjuseks on nende päritolu ja ümbritsevad olud. Sisserändajate üha kasvav arv ja füüsiline koondumine loovad olukorra, kus neid ei sunni integreeruma mitte miski. 
Täna me näeme, kuidas üha rohkem jõude tegutseb inimliku lõimumise vastu. Kuidas selliste agentide eesmärgipärane tegevus suurendab rassilisi ja religioosseid lahkhelisid. Kuidas esmalt võetakse võim üle oma kogukonnas ja seejärel kehtestatakse omad normid ülejäänud ühiskonnas. Kuidas kämbla suurune pilveke võib mõne hetkega varjutada terve taeva, nagu me näeme viidatud Wolverhampton’i vanaproua loos. Sarnastest juhtumitest me kuuleme üha rohkem. 
Järgnevad sõnad pole minu omad. Need ilmusid 17. veebruaril ühes kohalikus ajalehes ja kuuluvad tänase Leiboristide valitsuse liikmele:

“Sikhi kogukondade kampaania, millega nad soovivad säilitada oma Inglismaale sobimatud kombed, on kahetsusväärne. Kui nad töötavad Ühendkuningriigis, eriti avalikus teenistuses, peavad nad arvestama oma töökohal kehtivate reeglite ja tingimustega. Kui neile antakse mingid eriõigused (või peaks neid nimetama riitusteks?), viib see ühiskonnas ohtliku killustumiseni. Grupikuuluvuse rõhutamine on võrreldav vähiga. Olenemata, kas seda praktiseerivad ühte või teist värvi inimesed, on see üheselt hukkamõistetav.”

John Stonehouse’ile tuleb au anda, et tal on piisavalt aru olukorra hindamiseks ja julgust ohtudest avalikult rääkida.
Viidatud ohtlike ja ühiskonda lõhestavate elementide jaoks on rassisuhete seadus just selline sõnnik, mida need õilmitsemiseks vajavad. Selles seaduses on ette nähtud immigrantide kogukondi ühendavad vahendid. Meetmed, millega immigrandid võivad üksteist kaaskodanike vastu üles kütta ja viimaste huve jalge alla tallata. Abinõud, millega rumalad ja halvasti informeeritud inimesed annavad immigrantidele seaduslikud vahendid ülejäänud ühiskonnas oma reeglite kehtestamiseks.

Kui ma vaatan tulevikku, näen ma turma. Nagu roomlane, kes “näeb Tiberit verest vahutamas”.
Teisel pool Atlandi ookeanit kontrolli alt väljunud traagika, mis seal on tingitud osariikide ajaloolisest arengust, kutsume meie siin oma juhmuses ise endale kaela. See on paraku juba juhtunud. Numbritest rääkides saab veel enne enne sajandi lõppu immigratsioonist Ühendkuningriigis ameerikalike proportsioonidega õnnetus. 
Ameerika Ühendriikide kurba saatust on võimalik vältida ainult kiire ja otsustava tegutsemisega. Kas aga sellise eesmärgi püstitamiseks ja elluviimiseks jagub poliitilist tahet, pole sugugi kindel. Samas kirjeldatud arengute kõrvalt vaatamine ja selle juures vaikimine, on veelgi suurem reetmine.

Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Karol Kallas. 

Allikas: https://objektiiv.ee/enoch-powell-verejoed/

Read more...

Martin Helme pahandab Matti Maasikasega: kes sa enda arvates oled? Just sellise riigivalitsemise lõpetamiseks EKRE valitsuses ongi

Martin Helme kritiseerib teravalt välisministeeriumi asekantslerit Matti Maasikat, kes arvas, et Mart Helme võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga.

"Maasikas töötab hetkel välisministeeriumis, kuid suundub varsti teenima taas euroliitu, seekord nende esindajana Ukrainas," kirjutab Helme Facebookis. "Pole mitte midagi skandaalset selles, kui võrreldakse Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu - mõlemas kehtib ainult üks "õige" (selgelt vasakapoolne) ideoloogia ja selle ideoloogia vastaseid peetakse vaenlasteks, keda tuleb represseerida; mõlemast liidust lahkumine on kuulutatud mõeldamatuks; mõlemas liidus võib küll valimisi pidada (isegi referendumeid!), aga võimul tohivad olla ainult õige ideoloogia pooldajad (sisuliselt ütles ju Kersti Kaljulaid meile sedasama just äsja); mõlemas liidus on olemasoleva korra põhivaenlasteks kuulutatud rahvuslikud jõud."

Martin Helme leiab, et on skandaalne, kui üks riigiametnik esitab nõudlikus, lausa ähvardavas toonis ülemuse positsioonilt küsimusi ministritele. "Kes sa selline enda arvates oled? Sellise riigivalitsemise lõpetamiseks me valitsuses olemegi."

EKRE juht Mart Helme väljendas eile heameelt, et Boris Johnsonist saab Suurbritannia peaminister ning lisas, et on valmis nõu andma. "Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel." Välisministeeriumi asekantsler Matti Maasikas märkis seepeale Twitteris, et Helme võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Ta tahtis, et sel teemal võtaksid sõna ka Jüri Ratas ning Urmas Reinsalu.

Allikas: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/martin-helme-pahandab-matti-maasikasega-kes-sa-enda-arvates-oled-just-sellise-riigivalitsemise-lopetamiseks-ekre-valitsuses-ongi?id=86933795

Read more...

Mart Helme õnnitles Boris Johnsonit Briti konservatiivide juhiks ja peaministriks saamise puhul

Briti konservatiivide uus juht ja riigi peaminister Boris Johnson

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees Mart Helme õnnitles Boris Johnsonit Briti konservatiivide partei esimeheks ja Suurbritannia peaministriks tõusmise puhul.

„Eesti on alati saanud loota Suurbritanniale kui ühele oma lähimatest liitlastest ja sõpradest. Olen kindel, et head suhted meie riikide ja rahvaste vahel jätkuvad ka tulevikus. Võite loota meie erakonnale kui sõbrale Eestis,“ märkis EKRE esimees Johnsonile saadetud kirjas.

„Eesti inimesed mäletavad raskusi, mis tuli ületada, et lahkuda liidust, mille liikmed me ei tahtnud kunagi olla. Me olime valmis taluma ka raskusi ja tagasilööke. Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda maksmata. Soovin teile jõudu ja meelekindlust teie ees seisvates väljakutsetes. Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel,“ kirjutas Helme.

Endine Briti välisminister ja Londoni linnapea Boris Johnson edestas täna toimunud Konservatiivse Partei esimehe valimistel praegust välisministrit Jeremy Hunti. Tooride uue juhi selgitasid postihääletusel välja 160 000 erakonna liiget, kellest hääletas 87,4 protsenti. Johnson kogus üle 92 153 hääle, Hunti toetas rohkem kui 46 656 toorit.

Ametist lahkuv peaminister Theresa May teeb pärast uue parteijuhi valimist kolmapäeval oma viimase iganädalase esinemise alamkoja ees ja läheb seejärel Buckinghami paleesse, et paluda kuninganna Elizabeth II kutsuda uus partei esimees valitsust moodustama. Järgmine valitsusjuht kohtub seejärel kuningannaga enne oma esimest pöördumist rahvale.
Johnson pidas teisipäeval parteiliikmetele lühikese, optimismi kiirgava kõne. Ta lubas Brexiti läbi viia, riigi ühendada ja opositsioonilisest Tööparteist jagu saada.
“Ma usun, et suudame seda ja et selle riigi rahvas usaldab meid selles ja me teame, et teeme selle ära,” kuulutas ta.
Endine Londoni linnapea võlus konservatiivid ära lubadusega olla edukas seal, kus May läbi kukkus, ning viia Ühendkuningriigi määratud 31. oktoobri tähtajaks Euroopa Liidust välja – olgu siis leppega või leppeta. Kui kokkuleppele ei jõuta, tuleb brittidel lahkuda 31. oktoobril EL-ist leppeta.
Suurem osa Briti alamkoja liikmeist on leppeta Brexiti vastu ja konservatiividel ei ole parlamendis enamust.

Johnson kinnitas pärast peaministriks nimetamist, et Brexit teostamise väljakutsed teda ei heiduta.
“Täna, selles ajaloo pöördepunktis, peame taas lepitama kaks instinkti, kaks õilsat instinkti – sügava iha Suurbritannia ja meie Euroopa partnerite vahelise sõpruse ja vabakaubanduse ning vastastikuse julgeoleku ja kaitse järele ning samavõrd sügava ja südamest tuleva iha meie riigi demokraatliku isevalitsemise järele,” sõnas ta.
“Ja muidugi on inimesi, kes ütlevad, et need on lepitamatud ja see ei ole lihtsalt võimalik. Ja ka mina lugesin hommikul Financial Timesist, et uus liider seisab silmitsi hirmuäratava olukorraga.”
“Nüüd vaatan ma teid ja küsin: kas te paistate hirmununa? Minu arvates kaugeltki mitte.”

UU / BNS

Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-onnitles-boris-johnsonit-briti-konservatiivide-juhiks-ja-peaministriks-saamise-puhul/

Read more...