Valge mehe esitlus Apollos juuni 2017
Lugesin Eero Epneri heietusi
Delfist
(12.04), kus ta vastas Urmo Soonvaldi küsimustele ning pean vajalikuks
jagada seoses sellega tekkinud mõtteid. Osa neist puudutavad ka nn Kõigi
Eesti üritust.
Juba 40-50 aastat (Pariisi üliõpilasrahutused toimusid 1968) on
Euroopa inimeste ajusid voolinud mitmesugused neomarksistid,
vasakpoolsed intellektuaalid, freudomarksistid, sotsiaaldemokraadid,
soroslased, pluss kõiksugu nendega samale lainele asunud peavoolu jõud.
Nüüd juba pikka aega valitsenud klann ning tema poolt ülikoolides
koolitatud vaimueliit saavutas “silmapaistavat” edu (iseäranis
Lääne-Euroopas, aga üllataval kombel ka meil) oma programmi eluviimisel.
Vastu on võetud hulk loomuvastaseid seadusi alates homoabieludest
kuni sooneutraalsuse tunnistamiseni, jne. On süstemaatiliselt tegeletud
meessoo kiusamise, perekonna lõhkumise ja rahvusriikluse hävitamisega,
euroopaliku traditsioonilise kultuuri süstemaatilise õõnestamisega,
rahvastiku väljavahetamisega, inimkaubandusega, orjandusega kui soovite,
ning seda kõike endast ülihästi arvava kultuurirahva enamuse kestvate
kiiduavalduste saatel. Euroopasse on toodud suured araablaste ja
aafriklaste massid, mis loob vältimatu eelduse peatse kaose tekkimiseks.
Näib, et seda mida ei suutnud lõpuni viia isegi endine sotsialistliku
diktatuuriga Nõukogude Liit, suudavad nüüd nende tublid järeltulijad ja
meile mingist ebamäärasest „vabadusest“ jutlustavad kulturiapologeedid.
Tegelikult on Euroopa toodud väga täbarasse seisu, kuid õnneks on
sellele jõule tekkinud vastujõud, mis siin seal ka võimule pääseb ja
vasaklastes kiunu ning ebamäärast õudu tekitab. Idüll lammastega
segunenud huntidest ja anti-tiigritest hakkab paraku lõppema.
Kui tavaliselt protestivad tõrjutud ja alandatud inimesed eliidi
vastu, alates kollastest vestidest ja lõpetades peatse Euroopa
põlisrahvaste manifestiga, siis meil kujutatakse asja justkui vastupidi.
Paljud kunsti ja kultuuriinimesed, on justkui päevapealt muutunud
muinasjutte uskuvateks ja neid edasi jutustavateks päkapikkudeks. Näib,
et kehtib iidne tõde – haridusega ei kaasne paraku haritust ja
arusaamist maailma asjadest. On langetud labase uusmarksistliku e
sorosliku ideoloogia ohvriteks. Ja polegi erilist vahet kas lihtsalt
rumalusest, saama- või karjäärihimust, egoismist, sallimatusest
traditsioonilise ja teistmoodi arvavate inimeste vastu (nimesid ma ei
nimeta, neid on kogu meedia täis alates Delfist Kroonikani). Tõdemuseni
jõudnuna võiks parem analüüsida – miks nii on? Selmet “tõustakse
barrikaadidele” nagu SDE kutsus, sest kurjus olevat äratatud.
Leviathan on tõusnud ja hakkab nüüd õgima vaeseid dekadentseid
lavastajaid, kunstiteadlasi, multikulti pooldajaid, homosid,
kliimaktiviste, aastakümneid rutiinselt aborte teinud arste, nõukogude
okupatsiooni omal nahal mitte tundnud lumbehelbekesi, mugavustsoonis
istunud ametnikke ja ei tea keda veel. Koll on välja mõeldud, ja nüüd on
vaja oma väljamõeldud kolli hirmus mobiliseeruda.
Aga ega kultuurirahvas ise seda võitlemist endale kohaseks pea, tema
jagab meedias intervjuusid ja üleskutseid. Varju tahetakse jätta
poliitikutegi kõrvakesed, olgu siis valimistel põrunud Eesti 200 või
libreaalsotsialistide omad. Eesliinile on vaja lükata ullikesi, keda ka
alati leiab. Esmalt kasutatakse ära lapsed, kes saavad sel moel
koolitundidest pausi panna. Neid pannakse võitlema “planeedi helge
tuleviku” (tuleb tuttav ette?) e kliima eest. Ikka leitakse seltskondi
kellel on lihtsalt igav, kuna kohustusteta üksindus piinab ja niiväga
tahaks teha midagi „suurt“, et veidigi silma paista ( nt.
Feministeerium, Kõigi Eesti, mõningad Telliskivi loomelinnakus
tegutsevad seltkonnad. jne) Just nemad sebivadki igasuguseid
tänavapikette ja korraldavad kahtlase väärtusega laulupidusid.
Renegaatidest lauljaid ikka leidub, aga Tõnis Mägi sinna millegipärast
ei lähe, president oh üllatust ka enam mitte ja isegi ERR ei kanna
üritust üle – ei tea mis küll on juhtunud? Näib, et miski on muutumas!
Aga vasaklased ikka ei mõista. Nuuks!
Kuid, mis on sellisel seltskonnal pistmist rahva kannatuste ja
solvatusega, igapäevase rutiinse töö ja laste kasvatamisega, ülejõu
käivate laenude, aktsiiside, hindade ja arstiabi kättesaamatusega. Kas
nad muretsevad, miks ligi 100 000 inimest olid sunnitud lahkuma ja jätma
maha oma isamaa? Vaevalt küll, ainult EKRE muretses selle pärast.
Seetõttu peaks Epneril olema äärmiselt häbi ilkuda meie valijate kallal
või vastandada meid oma valijatele.
Taluge vähemalt ausalt oma moraalset kaotust, oma egode mõningast
nudimist, sest muust te ju ilmselt ei hooli. Andke ka rahva tahte
valitsusele õigus, midagi rahva heaks ära teha. Mäss EKRE ja loodava
laiapõhjalise koalitsioon vastu, millest on saatuse iroonia tahtel välja
jäänud nii ennast imetlevad härrassotsid kui ka ülbed manipulaatoritest
reformerid (me ju siiski endiselt ei tea 100% kindlalt kuidas saadakse
e-hääled) on mäss solvatud rahva vastu. Ja rahva vastu ei saa!
Vastupidi, kultuurirahval tuleb rahva austus kõigepealt ära teenida.
Ja lõpuks valedest ja vabadustest. Siingi on taas kasutatud ohtralt
äraspidisust. Valetanud ja vassinud on ikka ju eeskätt uusmarksitlik
ideoloogia ning sellega kaasajooksnud „valgustatud vaimuhiiglased“.
Vabadus on nende jaoks ilmselt mingi piiramatu egoistlik hedonism ilma
igasuguse vastutuseta tulevaste põlvede ees. Milliseks kujuneb rahva
käekäik, kas me paarikümne aasta pärast veel üldse püsimagi jääme?
Sellest ei hoolita ja see ei huvita!
Spinoza on andnud väga hea vabaduse definitsiooni, millest meie
lillelapsed paraku aru saada ei taha. Vabadus on tunnetatud paratamatus,
teatud määral ka tegelikusega leppimine. Viimaks peab keegi ju
ühiskonnas vastutuse võtma ja selle normaalsesse rütmi tagasi viima.
Lillekeste heaolu ja loomevabadus ei ole siinjuures ülim, kuigi ega
keegi neid ausalt öeldes kiusama ka hakka. Püüdku konkurentsi
tingimustes kultuuriturul hakkama saada. Eesti ees seisab aga sada korda
tähtsamaid probleeme.
Allikas:
https://uueduudised.ee/arvamus/urmas-espenberg-kultuurieliidi-mass-rahva-vastu-ehk-araspidine-maailm/
Read more...