laupäev, 31. märts 2018
Enamus Itaalia noori toetab euroskeptilisi ja süsteemivastaseid erakondi
Westmonster
Pühapäeval toimunud Itaalia valimistel hääletasid noored ülekaalukalt euroskeptikute ja immigratsioonivastaste poolt.
Tervelt 44% 18 – 30 aastastest toetasid Viie Tähe Liikumist ning 13% hääletasid EL-i vastase Liiga poolt, selgub Tecne poolt läbi viidud uuringust. Lisaks toetas 3% noortest rahvuslikku Itaalia Vennad parteid, mis tähendab, et kokku 60% noortest Itaalastest toetasid EL-i, massiimmigratsiooni ja süsteemi kritiseerivaid erakondi.
Allikas: http://vanglaplaneet.ee/?p=4547 Read more...
reede, 30. märts 2018
MATTI ILVES: RÄPANE POLIITIKA PRANTSUSMAAL
Nüüd tuleb siis ekspresident Nicolas Sarkozy vahistamine, väidetavalt praeguse presidendi, klobalisti psühhopaat Emmanuel Macroni tahtel, kes vajab just suurt kohtuprotsessi, et näiliselt täita oma valijatele antud lubadus muuta poliitika moraalsemaks. "Postimees: "Endine Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy võeti täna hommikul vahi alla. Allikate kohaselt tuli ekspresident jõuga ülekuulamisele toimetada."
Juurdlus on seotud Sarkozy 2007. aasta valimiskampaaniaga, mida Prantsuse meedia andmete kohaselt võidi finantseerida Liibüa toonase liidri Muammar Gaddafi rahadega.
"Õhtuleht":"Raha saatis talle väidetavalt Liibüa tollane diktaator Muammar Gaddafi. Liibüast tuli teisigi rahasüste. Sarkozy olevat saanud 50 miljonit eurot."
Tõesti, Nicolas Sarkozy (pooleldi mustlane) kohtu alla andmist, kui asi tõest nii kaugele läheb, pean ka mina seda õigeks. Sest Sarkozy kasutas oma valimikampaanias võõrriigi raha ja hiljem reetis oma sõbra Muammar Gaddafi. Sest Sarkozy oli kõige tulisem Liibüa riigi hävitamise ja Gaddafi mõrvamise pooldaja. Nii lootis ta ilmselt, et see Liibüast raha saamine ei tule enam kunagi päevakorrale. Lisaks peab ütlema veel seda, et ka Eesti maksis NATOle osa Liibüa vallutamise-pommitamise kulusid, vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see on võib-olla vaid jäämäe veepealne nähtav osa.
Kuid ka siin ta eksis, sest elus on veel üks Gaddafi poeg. Juba 2011. aastal ütles poeg Saif al-Islam Gaddafi "Euronewsile": "Sarkozy peab Liibüast kampaania rahastuseks saadud raha tagasi maksma. Me finantseerisime tema kampaaniat ja meil on tõendid. Esimene asi mida me nõuame on, et see kloun annab Liibüa inimestele raha tagasi."
Tegelikult tuleks ka uurimine algatada Emmanuel Macroni võimsa valimiskampaania rahastamise kohta, ka siin võib olla mängus välismaine raha lisaks Prantuse pankadest saadud rahasüstidele. Kuidas sai praktiliselt üleriiklikult tundmatu globalist-pangandustegelane (oli lühikest aega ka majandusminister, kus ta millegi erilisega silma ei paistnud, et tuntust koguda) Macron teha niivõrd laiahaardelise valimiskampaania? Pealegi ei olnud Macroni toetamas isegi korralikku suurt parteid, mis oleks tema kampaaniat finantseerinud, vaid ainult kiirustades kokkuklopsitud rühm toetajaid, keda nimetati uhkelt parteiks.
Sellised segased lood on siis praegu Euroopa Liidu ühes juhtriigis Prantsusmaal. Read more...
Kaja Kallas — kas Eesti messias, Trooja hobune või midagi muud? Eks aega annab arutust…
Inimkond on kogu oma eksistentsi jooksul vaevelnud omaenda lolluste käes ja alati on oodatud messiast, kes neid iseenda käest päästaks. Prohvetid tegelevad päästjate tuleku ettekuulutamisega ja oraaklid näitavad nende helget palet. “Meie reliikvia on Kaja Kallas!” ütleks mässuliste pealik, visates Pirita kloostris vasakpoolse valitsuse vastu kivipõrandat keskerakondlikeks, sotsialistlikeks ja libaisamaalisteks kildudeks.
Kolmapäeval avaldatud uuringutulemustest selgub, et Kaja Kallast sobivaimaks peaministriks pidavate inimeste hulk on kasvanud 25%-lt 28%-le. Tema messiaseoreooli kujundamisega tegeleb endiselt Reformierakonnale ustav peavoolumeedia juba pikemat aega — nad teavad juba peaaegu kindlalt, et temast saab esialgu juhtorav ja siis peaminister. Esialgu veel Euroopas pesitsev Kaja Kallas aga loob juba oma õukonda, alustades peasekretärist Kert Valdarust ja tagades endale Kristen Michali toetuse või vähemalt neutraalsuse. Ta võtab juba sõna ka sisepoliitilistel temadel — näiteks on ta öelnud, et muudaks tervishoiusüsteemi erakindlustuse põhiseks.
Mis on siis Kaja Kallase nime kandva mütoloogilise olevuse populaarsuse aluseks? Esimene ja lihtne põhjus on see, et ta on ilus noor naine. Iga reklaamitöötaja ütleb, et mistahes kaupa müüb kõige paremini just kaunitaride kaudu. Teiseks, rahvas on tüdinenud kõigist leheveergudel ja kõnetoolidest kisavatest ennastimetlevatest poliitikutest — aga “meie Kaja” pole selline, tal pole kohe ühtegi plekikest kostüümil! Tema isal on küll lausa jamade koorem turjal, aga need pole ju tütre omad, tema isa eest ei vastuta! Ta on ka naine, ja nendelt oodatakse ikka pisut alalhoidlikumat ja tasakaalukamat poliitikat, mida aktsiisitõusudest ja muudest rumalustest väsinud rahvas väga ootab.
Kristiina Ojuland aga osundas kord saates “Otse kümnesse” sellele, et Kaja Kallase poliitiline karjäär on kulgenud väga turvalist teed pidi — ta pole kordagi olnud vastutavatel ametikohtadel, Euroopa-asjadest lihtinimesed suurt midagi ei jaga ja pealegi on tema selja taga on suure poliitilise kogemusega isa. Esialgu võib Kaja Kallast ka peaministrina saata suur populaarsus, kuid põrkudes kokku Eesti muredega ja neid sageli sunnitult ebapopulaarselt lahendades hakkab see varsti murenema. Aga mõistagi on Reformierakonna tugevuseks väga võimas propagandaaparaat, mis räägib ka musta valgeks — näiteks usub Taavi Rõivas siiani, et tema oli Eesti parim peaminister läbi ajaloo ja tema mahavõtmine koos erakonna varumeeste pingile suunamisega on kellegi pahatahtlikkusest tingitud eksitus.
Kaja Kallas võib kogu oma praeguse populaarsuse juures libastuda samamoodi nagu kord meedia kaudu kogu Eesti rahva “emaks” kujundatud Marina Kaljurand ja temast võib saada ka selline ühiskonna lõhestaja, nagu seda on praegune president Kersti Kaljulaid. Osa poliitikuid on hoiatanud, et kõrgema võimu koondumine naiste kätte võib viia samasuguse feministliku ühiskonna tekkeni, nagu see on Rootsis, kus sooneutraalsus, meessoo mahategemine, poliitkorrektsus (naised soovivad meestest vähem, et keegi kellelegi halvasti ütleks, kuigi ka ise “bitšivad” sageli) ja liigne liberaalsus kõikvõimalike sisserändajate vastu on ühiskonnas demokraatia iseenda paroodiaks muutnud. Ei kujuta tõesti ette Eestit, kus Kaljulaid on president, Kallas peaminister, Mikko, Alender, Pilvre, Oviir ja Pakosta ministrid.
29.03.2018 Jüri Kukk
Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/repliik/kaja-kallas-kas-eesti-messias-trooja-hobune-voi-midagi-muud-eks-aega-annab-arutust/
Read more...
neljapäev, 29. märts 2018
Juhtkiri: lääneriigid oma liitlastest despoote “demokraatiasse” ei pommita
Vladimir Putin, Bashar al-Assad, Kim Chŏng-un… Need on eestlastele vast tuntuimad autoritaarsed valitsejad või diktaatorid. Lääne peavoolumeedias on nad läbinisti negatiivsed kangelased, eriti muidugi Putin, kelles nähakse peamist läänevastast mängurit. Kui neile kehtestatakse järjekordsed sanktsioonid või kui “vaba maailma liider” Ameerika Ühendriigid nende suhtes muid samme astub, võtavad paljud inimesed selle rahulolevalt teadmiseks või elavad koguni siiralt kaasa.
Ametliku retoorika kohaselt on ülal nimetatud diktaatorid pahad seepärast, et nad ei võimalda oma rahvale demokraatiat ja suisa tapavad oma kodanikke. Pealegi käituvad nad jultunult rahvusvahelise kogukonna palge ees – Putin õõnestab lääneriikides häbitult liberaalset demokraatiat, Bashar al-Assad kasutab omaenda rahuarmastavate kodanike vastu keemiarelva ja Kim Chŏng-un ehitab raketti, mis peab olema võimeline Ameerikas surma külvama.
Kui sageli räägib Eesti meedia Saudi Araabiast? Kindlasti palju vähem, kui näiteks Süüriast, kus põrkuvad erinevate geopoliitiliste mängijate huvid ja kus on vastamisi USA ja Venemaa. Millist kaasaelamist võimaldab see, kui USA tõmbab selles riigis maha punase joone ja pommitab neid, kes sellest üle astuvad! Seetõttu tuleb vaid tervitada orientalist Vladimir Sazonovi artiklit Postimehes, milles ta kirjutab Saudi Araabia piiramatu võimuga kuningas Salmanist järgmist:
“Sisuliselt on Salman absoluutne despoot,
riigi poliitiline ja usuline juht, kelle võim on peaaegu piiramatu ja
kes võib teha mida tahab. Tegemist on jõhkra valitsejaga, kelle võimule
tulekuga on riigis märgatavalt kasvanud surmanuhtluste arv, leidnud aset
šiiitide jt. usuliste rühmituste tagakiusamine. Salman on samuti jõhker
suhtluses opositsiooniga, mida ta surub maha julmal moel – näiteks
2015. aastal kinnitas ta apellatsioonikohus otsuse, et kahekümneaastane
Ali Mohammed Baqir al-Nimr peab olema hukatud ristilöömise läbi vaid
selle eest, et ta osales 2012 demonstratsioonis nn Araabia kevade raames
Saudide režiimi vastu, siin ei lugenud ka see asjaolu, et siis oli ta
veel alles alaealine.
Saudi Araabia on sekkunud ka teiste
riikide asjadesse (nt Jeemeni ja Süüria kodusõtta), importinud
radikaalset džihadismi ja toetanud terrorismi, mh olles al-Qaeda rajaja
Osama bin Ladeni kodumaa. Kõik see teeb Saudi Araabia valitsusest ühe
kõige hullema inimvastase režiimi.”
Kindlasti ei kuule me ettenähtavas tulevikus demokraatia
eksportimisest Saudi Araabiasse või muudest sõjalis-diplomaatilistest
sammudest, et sundida seda ranget islamiriiki – vahhabismi allikat –
järgima inimõigusi ja muid läänelikke väärtusi. Muinasjutuliselt rikas
naftariik Saudi Araabia on USA liitlane (ja seega Eesti liitlase
liitlane), kelle valitseja kohta võiks vist kasutada lauset, mis on
lendu lastud mitmete Ladina-Ameerika diktaatorite kohta: “Ta on küll
lurjus, aga ta on meie lurjus”. Selle asemel võime lähitulevikus olla
hoopis tunnistajaks USA (ja Saudi Araabia) katsetele midagi šiiitliku
Iraaniga ette võtta. Nagu kirjutab Kaarel Kressa lugemist väärivas EPLi artiklis,
“Iraani-vastaseid lääne pistrikke ei huvita saudide pahateod. … Jah,
Iraani valitsus on üsna julm ja ebademokraatlik, aga saudid on sellega
võrreldes täiesti keskajas.”Eestlastele näitab aga Eesti Televisioon dokumentaalfilme sellest, kuidas jõhker al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, või vahelduseks kasvõi Putinit ülistavaid laulukesi, et demonstreerida Venemaa autoritaarse valitseja isikukultuse naeruväärsust. Rahvusringhääling on muutunud varjamatult riiklikuks propagandatalituseks, mis taasesitab lääne peavoolu narratiivi ning kus head ja pahad on need, kes on seda ka lääne peavoolu poliitikas ja meedias.
Aga näib, et üha rohkem on neid, kelle jaoks on sedalaadi ühekülgne “kommunikatsioon” läbinähtav või lihtsalt tüütuks muutunud. Postimehe kolumnist Karmo Tüür ei jõua ära imestada, miks täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste, kes “muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha”, suust kuuleb järjest rohkem seisukohta, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. “Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabaduse ja inimõiguste tagaajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku,” kirjutab Tüür ja lisab, et Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule.
Paraku ei ole küsimus üldse selles, kas Venemaa kujutab endast mingit alternatiivi läänele (erinevalt läänest ei levita tänapäeva Venemaa enam mingit universaalset ideoloogiat). Nagu portaal Objektiiv on kogu oma senise tegutsemisaja jooksul väsimatult rõhutanud, ei ole see niinimetatud lääne liberaalne demokraatia ammu enam ei liberaalne ega demokraatia. Tegemist on vaid propagandistliku narratiiviga, mida ketravad lääne poliitikud mehkeldavad samal ajal geopoliitilistest või muudest huvidest lähtudes küüniliselt nende autoritaarsete valitsejate ja režiimidega, kes neile sobivad ja kellest neil on mingit kasu.
Miks peaks aga olema Eesti rahvuslikes huvides andumine võõrastele geopoliitilistele huvidele ning klähviva puudli rolli etendamine?
Päisefotol: Saudi Araabia kuningas Salman annab USA presidendile Donald Trumpile auraha. Foto: Scanpix
Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-laaneriigid-oma-liitlastest-despoote-demokraatiasse-ei-pommita/ Read more...
Naise väärikuse solvamine
„Ei ole midagi solvavamat naise väärikusele kui feminism, mis on sisuliselt naise alandamine ja temalt väärikuse ja väärtuse võtmine naisena.“
* Einar Laigna *
Allikas: Fscebook Read more...
* Einar Laigna *
Allikas: Fscebook Read more...
Tammsaare kool võõrustas multikultuursete koolide õpetajaid ja ministrit
Teisipäeva hommikul kogunesid 11 eesti keele õpetajat multikultuursete koolide (MuKK) võrgustiku koolidest Pärnu Tammsaare kooli.
MuKK loodi 1,5 aastat tagasi ja sellesse kuulub kuus kooli Tallinnast, Tartust, Valgast ja Pärnust. Muu hulgas toetab MuKK- võrgustik õpetajate professionaalset arengut ja korraldab kogemuspäevi.
Esimene niisugune kogemuste päev toimuski Tammsaare koolis. Külastati eri kooliastmetes eesti keele kui teise keele ja keelekümblusklassides eesti keele kui emakeele tunde, jagati mõtteid ümarlauas ja vahetati kogemusi.
Järgmine MuKK-võrgustiku kogemuste päev toimub inglise keele õpetajatele 5. aprillil Tallinna Sakala gümnaasiumis.
Tammsaare koolis käis külas ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes rääkis haridusministeeriumi põhisuundadest, vastas küsimustele, mis puudutasid õpetajate vanust ja nappust, õpetajate ootepensioni, õppekava muutusi.
Haridusminister jagas kooli muret õpetajate ümberõppe pärast ja emana vahetas oma kogemusi arenguvestlustelt ja koolivormiga.
Allikas: https://parnu.postimees.ee/4453659/tammsaare-kool-voorustas-multikultuursete-koolide-opetajaid-ja-ministrit
_______________
On alustatud (peale kõrgkoolide, kus see toimub juba ammu) eesti keele väljasurumist ka tavakoolidest! Liigutakse edukalt rahvusjärgse ELi poole.
M.I.
Tammsaare koolis käis külas ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes rääkis haridusministeeriumi põhisuundadest, vastas küsimustele, mis puudutasid õpetajate vanust ja nappust, õpetajate ootepensioni, õppekava muutusi.
Haridusminister jagas kooli muret õpetajate ümberõppe pärast ja emana vahetas oma kogemusi arenguvestlustelt ja koolivormiga.
Allikas: https://parnu.postimees.ee/4453659/tammsaare-kool-voorustas-multikultuursete-koolide-opetajaid-ja-ministrit
_______________
On alustatud (peale kõrgkoolide, kus see toimub juba ammu) eesti keele väljasurumist ka tavakoolidest! Liigutakse edukalt rahvusjärgse ELi poole.
M.I.
Read more...
kolmapäev, 28. märts 2018
2018.03.27 - Otse kümnesse
Rahvusliku taassünni nimel: EI MINGEID GLOBALISTE JA OPOSITSIOONI KONTROLÖRE ENAM VÕIMULE!!
teisipäev, 27. märts 2018
Kohus ei võimaldanud mul tõtt rääkida
Harry Raudvere, ettevõtja
Palun selle kirjatüki lugemisel jätta kõrvale isiklikud sümpaatiad või antipaatiad ning keskenduda faktidele ja seisukohtadele.
Usun, et paljud meist on läbi elanud mõne harukordse sündmuse ning kui sündmus ise on möödanik, hakkame vaikselt mõtlema, mida tundsime, kuulsime või läbi elasime. Täpselt samasugune olukord tabas mind, kui Oleg ja Andres Sõnajalg palusid mind Tartu halduskohtu Jõhvi kohtumajja tunnistajaks.
Teema oli õiguslikust seisukohast vaadatuna lihtne. Nimelt andis riik vendadele loa rajada Aidu vanadele kaevandusaladele tuulepark. Hoonestusõiguse avaliku enampakkumise korraldas Lüganuse vald korrektselt ja hoonestusõiguse omandas vendadele Sõnajalgadele kuuluv äriühing. Loomulikult väljastas kohalik omavalitsus seaduslikud ehitusload ja tuulepargi rajamist võidi alustada.
Poolteist aastat hiljem leidis kaitseministeerium, kes oli mitmel korral nimetatud tuulepargi rajamise heaks kiitnud, et tegemist on olukorraga, kus paigaldatavad generaatorid segavad riigikaitselise objekti ehk siis Kellavere radari tööd, ja tegi Ida-Viru maavanemale ettepaneku algatada teenistuslik järelevalve. Loomulikult, kui juba kaitseministeerium käsib, siis leidis maavalitsus põhjusi, et vaidlustada ehituslubade seaduslikkus, ning palus kohtul tuulepargi rajamine seisma panna.
Kehtiv seadus sätestab, et kohaliku omavalitsuse haldusakti peale, mis on ehituslubade väljastamise aluseks, tohib vaide esitada ainult kolmekümne päeva jooksul haldusakti väljaandmise kuupäevast alates. Möödunud oli aga poolteist aastat.
Ida-Viru maavalitsuse endised ametnikud kinnitasid kohtus, et ei teadnud midagi ehitustegevusest Aidu tuulepargis ega ka sellest, et Lüganuse vald oli ehitusload väljastanud. Seda vaatamata sellele, et ajakirjandus oli korduvalt kajastanud ehitustegevuse algust. Samuti oli teema mitmel korral läbi käinud Ida-Viru maavalitsuse nõupidamistel. Ja nüüd äkki tabas kõiki asjasse puutuvaid endisi maavalitsuse ametnikke ühel hetkel Aidu tuulepargi asjus mälukaotus.
Andres Sõnajalg teadis, et olin käinud pärast seda, kui nad oli ehitusega algust teinud, Ida-Viru maavalitsuses rääkimas oma projektide asjaoludest, ja tundis huvi, kas ka Aidu tuulepargi tegevus tuli nendel kohtumistel jutuks. Loomulikult tuli. Ma käisin 12. veebruaril 2016. aastal Ida-Viru maavalitsuses koos oma hea äripartneri Hans Teiviga, keda saarlased teavad kui pikaajalist Saare maavanema kohusetäitjat.
Meil oli kohtumine Ida-Viru maasekretäri Eve Eastiga, kellega arutasime nii tuuleenergia arengut üleüldse kui ka Ida- Virumaaga seonduvaid probleeme. Ma väitsin, et kogu jutt tuulegeneraatorite kahjustavast mõjust Kellavere radarile on kunstlikult tekitatud müüt, sest vabariigi valitsus pani avalikule enampakkumisele Tootsi tuulepargi hoonestusõiguse ajal, mil kõikide teiste tuuleparkide arendustegevused samas piirkonnas oli kaitseministeerium keelanud.
Teadsin, et riik üritas sekkuda Lüganuse valla toimingutesse, millega nõudis hoonestusõiguse avaliku pakkumise tulemuste tühistamist. See teema erutas mind eriliselt, sest just Aidu tuulepargi vahetus läheduses oli kaitseministeerium keelanud Varja tuulepargi arenduse, kuigi eelnevas menetlusprotsessis olid nad kõik kooskõlastused andnud.
Ma rääkisin ja näitasin isiklikult maasekretärile Aidu tuuleparki puudutavaid dokumente. Isegi kui oletada, et enne ei teadnud ta sellest tuulepargist midagi, siis minu käest sai ta teada, et Aidu tuulepargi rajamiseks on väljastatud ehitusload ja ehitustegevus käib täie hooga.
Nüüd kohtu ukse taga oodates kohtasin ma uuesti Eve Easti, kes oli kutsutud riigipoolseks tunnistajaks ja loomulikult sai võimaluse kohtusaalis esineda. Kui ma meenutasin meie kohtumisel räägitut, siis minu hämminguks väitis ta, et ei mäleta meie kohtumist üldse.
Tol kohtumisel oli ta seisukohal, et vendade Sõnajalgade plaan rajada Ida-Virumaale tuulegeneraatorite labade tootmise tehas on utoopiline, sest Ida-Virumaal ei ole inimesi, kes sellega hakkama saaks. Ka vennad Sõnajalad on ülbed ja vastikud tegelased, kes maavalitsuses käies nõuavad oma õigust ja suhtlevad ametnikega ebaviisakalt. Olekski parem, kui neid siin Ida-Virumaal rohkem ei nähtaks.
Kui üritasin Eve Eastile meie kohtumist siiski meelde tuletada, nõudis ta, et jääksime sündsuse piiridesse ning ei läheks isiklikuks.
Selline suhtumine hakkas mu hinges idanema. Ärgem mingem isiklikuks! Aga see riigipoolne ülekohus ongi ju minule ning Andres ja Oleg Sõnajalale täiesti isiklik asi. Me ei saagi enam isiklikumaks minna, sest tegemist ongi meie isiklike asjadega. Me oleme investeerinud seaduslikesse ja legaalsetesse ettevõtmistesse oma isiklikku raha, oleme kulutanud meeletult aega ja tervist! Erinevalt ametnikust, kes läheb pärast tööpäeva rahuliku südamega koju ja saab palgapäeval oma pangaarvele meie käest maksudena kokkukogutud raha. Temale ei ole selles tõesti midagi isiklikku,
aga meile on!
Istusin päev otsa kohtu istungisaali ukse taga ja lihtsalt ootasin. Ei kohtunik ega ka riik ei tahtnud teada tõde, vaatamata korduvatele vastaspoole nõudmistele mind tunnistajapinki kutsuda.
Kas mitte sellepärast ei saanud ma rääkida tõtt, et tõe ilmsikstulek võiks mõnele ametnikule muutuda isiklikuks draamaks?
Allikas: https://pohjarannik.ee/kohus-ei-voimaldanud-mul-tott-raakida/
Read more...
Vaesus ja väärikus
"Olin Nõmme keskuse poes, valmistoodete leti taga ja ootasin oma järjekorda. minu eest oli umbes 75-80 aastane mutike. Kui järjekord temani jõudis siis küsis ta ühele sooduspakkumises olevale keeduvorstile osutades - kui palju maksab 300 grammi seda toodet. Müüja vastas: " Umbes 1,20 euri". "See on liiga kallis minu jaoks...": vastas mutike. See äratas minu tähelepanu. Järgmisena võttis mutike ühe sooduspakkumises oleva grillkanakintsu ja arutles omaette, et kui ta selle kõrvale riisi keedab, siis peaks kõhu täis saama küll. kui ma olin omad tellimused kätte saanud ja letist eemaldunud, asusin mutikest jälitama. leidnud sobiva momendi, küsisin: "Kas teil on rahaga väga kitsas?" Ta vaatas mulle otsa ja ütles:"Mul on pensionipäevani jäänud umbes 10 päeva ja 20 eurot." Selle peale võtsin ma rahakotist 10-eurose ja ulatasin temale. Ja teate mis? Ta keeldus! Ta vaatas mulle otse silma ja ütles järgmised sõnad:" Ma pole elus laenanud ega kerjanud! Kogu oma elu olen ma tööd teinud. Ma tänan, et teil jätkub kaastunnet minu jaoks, kuid ma ei saa seda vastu võtta! Ma tänan!" Ta läks kassasse ja maksis arve metallrahas.
Ma vaatasin talle järele ja tundsin uhkust. Uhkust selle üle, millised vanaemad meie maal on. Õhtul ma nutsin patja, mina - 42 aastane mees, selle üle, kuidas meie riik neid mõnitab. Solidaarsus Kreekaga? Itaaliaga? MINGE P….E, ORAVAD,SOTSID ja KESIKUD!!!"
Lugesin seda ja mul on häbi! Häbi oma riigi ja poliitikute pärast. Krt!
Allikas: Raivo Häidma, Facebook Read more...
esmaspäev, 26. märts 2018
MATTI ILVES: ROOTSI SÜÜDITAB 65. AASTAST NAIST VIHA ÕHUTAMISES
Kui see jätkub ka edaspidi, saavutab Rootsi luure kuldkala taseme, kirjutas ta Facebookis. Need kommentaarid olid suunutud põhiliselt moslemite vastu. Samuti kutsus ta lõpetama sisserände kuritarvitamist.
Prokurör Lisa Hedberg ütles Rootsi Raadiole, et uuringud ja kontroll on tõestanud vaenu õhutamist teatud inimrühmade vastu. Sellistel seisukohtadel pidid sageli olema just vanemad rootslased.
Nüüd on see naine toodud ringkonnakohtusse ja tal seisab ees kohtuprotsess, kus ta on asetatud vastamisi vihase grupi immigrantidega. Muidugi naine eitab oma "kuritegusid".
Kasutatud allikas: https://voiceofeurope.com/2018/03/swedish-woman-charged-for-saying-immigration-leads-to-a-goldfish-level-iq/
______________
Vaadake, et sisserändajate IQ on tõsti madal: SIIN. Read more...
USA: meil ei ole kaitset Venemaa uute relvade vastu
Kuigi hüpersoonilised ehk mitmekordsel helikiirusel liikuvad relvad on endiselt suuresti veel arendamisjärgus, on Hiina ja Venemaa sellel rindel jõudsalt edenenud.
Hiina
katsetas eelmise aasta novembris hüpersoonilist liugurit, Venemaa viis
aga läbi hüpersoonilise relva katsetuse vaid mõni nädal pärast seda, kui
Vladimir Putin kiitles märtsi alguses «võitmatu» hüpersoonilise raketi
olemasoluga.
«Nii
Hiina kui Venemaa arendavad agressiivselt hüpersoonilist võimekust,»
sõnas strateegilise kaitsekeskuse komandör Hyten eile Senati
relvajõudude kuulamisel. «Me oleme näinud nende vahendite katsetusi.»
Küsimusele, milline on Ühendriikide kaitse nende relvade vastu, vastas kindral, et selleks on USA heidutusvõimekus.
«Meil ei ole kaitsemehhanismi, mis keelaks selliste relvade kasutamist meie vastu,» tunnistas Hyten.
Kindrali
sõnul oleks Ühendriikide ainus kaitse tuumalöögiga ähvardamine,
täpsustades, et peamiseks kaitsevahendiks oleks madalama laenguga
allveelaevadele paigutatud tuumarelvad.
Hytel lisas, et USA peab arendama ka oma jälgimisvõimekust. Praegu tuvastatakse mandritevahelisi rakette peamiselt Maa orbiidil asuvate satelliitide abil.Hüpersoonilised relvad suudavad aga mandritevaheliste rakettide kaitsemehhanismidest mööda manööverdada ja tabada Mach-5 kiirusel liikudes sihtmärki vaid mõned minutit peale välja tulistamist.
Ühenduse RAND raporti kohaselt jõuavad hüpersoonilised relvad lahinguvalmidusse järgmise kümne aasta jooksul.
Allikas. https://maailm.postimees.ee/4445781/usa-meil-ei-ole-kaitset-venemaa-uute-relvade-vastu
______________
"Ilmselt pole ma ainus, kes tunneb end petetuna. Kogu aeg on meile sisendatud, et Eesti on NATO vihmavarju all kaitstud paremini kui kunagi varem, aga nüüd siis selline jutt... Et nagu mis mõttes ei ole kaitset?! Miks me siis üldse USA globalistlikes vallutussõdades oleme osalenud, aidates Afganisataani, Iraagi ja Liibüa sodiks peksta, pigistades "liitlaste" poolsete räigete rahvusvahelise õiguse rikkumiste suhtes pidevalt silma kinni ja isegi õigustades neid ning olles õhinal valmis ka Süüria vägistamisele kaasa aitama? Lihtsalt niisama lõbu pärast või?"
Varro Vooglaid, Facebook
Read more...
Allikas. https://maailm.postimees.ee/4445781/usa-meil-ei-ole-kaitset-venemaa-uute-relvade-vastu
______________
"Ilmselt pole ma ainus, kes tunneb end petetuna. Kogu aeg on meile sisendatud, et Eesti on NATO vihmavarju all kaitstud paremini kui kunagi varem, aga nüüd siis selline jutt... Et nagu mis mõttes ei ole kaitset?! Miks me siis üldse USA globalistlikes vallutussõdades oleme osalenud, aidates Afganisataani, Iraagi ja Liibüa sodiks peksta, pigistades "liitlaste" poolsete räigete rahvusvahelise õiguse rikkumiste suhtes pidevalt silma kinni ja isegi õigustades neid ning olles õhinal valmis ka Süüria vägistamisele kaasa aitama? Lihtsalt niisama lõbu pärast või?"
Varro Vooglaid, Facebook
pühapäev, 25. märts 2018
Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 5. osa
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
3. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_5.html
4. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_25.html
_____________
Selleski numbris jätkub teema, mis meetoditega on sionistlikud rahajuudid suutnud läänemaailmale peale suruda oma ülemuslikkuse dogma. Kasutatud on selleks valele põhinevat holokausti ajupesu, milles kahtlejaid on Lääne „demokraatlikes“ ühiskondades peavoolu meedia vaikimisel represseeritud.
Toimetus.
„IME LÄBI PÄÄSENUTEST“
Kauaaegne Maailma Juudi Kongressi president Nahum Goldmann kirjutas oma raamatus „Juudi paradoks“ järgmist: „1945. aastal oli koonduslaagreis 600 000 ellujäänud juuti, keda ükski maa ei tahtnud vastu võtta.“ 1990. aastate lõpul käivitasid sionistlikud organisatsioonid järjekordse väljapressimiskampaania. Peale seda, kui oli USA valitsuse kaasabil edukalt lõppenud Šveitsi pankade vastane kampaania (mille käigus pidi Šveitsi valitsus vastu võtma holokausti eitamist kriminaliseeriva seaduse), sest juutide isu oli piiritu ja sionistlikele organisatsioonidele ei suutnud pangad niipalju maksta kui USA sionistlikud organisatsioonid nõudsid.
Uue väljapressimiskampaaniaga hakati Saksa tööstureilt nõudma kahjutasu maksmist juutidele, kes töötasid sõja ajal sakslastele kuulunud tehastes. Conference on Jewish Material Claims Against Germany esindaja Eva Schweitzer kirjutas ajalehes „Der Tagesspiegel“ 6. märtsil 2000, et sõja elasid üle ligikaudu 700 000 orjatööl kasutatud juuti. Kummaline, et nii palju juute suutis säilitada elu, kui natsid korraldasid oma „lõpplahenduse“ järgi süstemaatilist gaasitamist! Kas eelpool tsiteeritud tunnistustes ei peitugi tõeline juudi paradoks?
Maailma tuntuim holokausti-propagandist, kes kasseeris iga oma loengu eest sisse 25 000 dollarit, endine koonduslaagri vang ja Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel (1928-2016) kirjutas, et tal jäi 1945. aastal surmalaagris Auschwitzis haigeks jalg. 10-aastane haige jalaga poiss oleks vastavalt „lõpplahendusele“ pidanud sattuma ju gaasikambrisse. Mida tegi aga „natslikest timukatest“ laagripersonal? Haige jalaga poiss saadeti hoopis haiglasse ja raviti seal terveks. See ei takistanud tal 1958. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus „The Night“ kirjeldamast, kuidas natsid tema silme all olid heitnud imikuid tulle ja lükanud täiskasvanud juute teise suuremasse tulekoldesse, kus nad tunde (!) leekides vaevlesid ja millest tema koos isaga vaid ime läbi pääses!
Kõrges vanuses surnud, Läänes tuntud natsikütt Simon Wiesenthal (1908-2005) kirjeldas 1948. ja 1967. aastal trükist tulnud elulugudes, kuidas ta arreteeritud vastupanuvõitlejana Auschwitzis vangistuses viibinuna püüdis 15. juunil 1944 enesetappu sooritada, lõigates läbi käeveenid. „Sadistlikud“ SS-arstid saatsid ta surralaskmise asemel hoopis laagri haiglasse, kus teda toideti kahekordsete toiduportsudega ja raviti terveks. Pärast haiglast vabanemist viibis Wiesenthal veel paljudes laagrites, kokku oma vangistuse jooksul koguni 11-s „hävituslaagris“, sellest mitu korda „surmalaagris“ Auschwitzis. 5. mail 1945 vabanes Wiesenthal ameeriklaste poolt vabastatud Mauthausenist, kus „totaalsele hävitamisele“ kuulunutest viibis „Encyclopaedia Judaica“ andmeil vabastamise hetkel 212 000 (!) vangi. 1946. aastal Austria juudilehes „Der Neue Weg“ kirja pandud juudirasvast seebilugude (mis tänaseks on ka sionistide poolt väljamõeldiseks kuulutatud) autor Simon Wiesenthal väitis veel 1983. aastal tõsimeeli, et oli üks 34 vangist, kes Mauthausenis ellu jäid.
Olen oma raamatus „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale“ ära toonud kümneid taolisi holokaustiteooriat kinnitavaid valesid, millel „ohvrirahva“ kallal korraldatud holokaust tänaseni püsti seisab. Kuna holokaustis kahtlemine on paljudes Lääne riikides kriminaliseeritud, ei juleta reeglina seda ajaloolist sündmust uurida. Seega lepitakse vastu vaidlemata laialtlevitatud valega, nagu oleksid natsid Teise maailmasõja ajal tapnud 6 miljonit juuti.
KATSED TUVASTADA HOLOKAUSTIS HUKKUNUTE TÕEPÄRANE ARV
Saksamaal tegutseb Arolseni eri-perekonnaarhiiv, mille 1993. aasta 1. jaanuari andmed on publitseeritud kogumikus „Dissecting the Holocaust“. Seal äratoodud, suuremas 14 laagris ja ühes juudigetos surnud 296 081 isiku kohta on andmestik olemas: Auschwitzi – 60 056, Buchenwaldi – 20 687, Majdaneki (Lublin) – 8 831, Stutthofi – 12 634 jne hukkunu kohta. Loomulikult ei pretendeeri Arolseni andmestik kõigis laagreis ja getodes hukkunud juutide kohta, kuna seal puuduvad ka Poolas olnud laagrid, v a Auschwitzi ja enamik juudigetode ohvrite info.
Kuigi holokaustis hukkunud 6 miljoni juudi dogmas kahtlemine on paljudes Euroopa riikides kriminaliseeritud ja Saksamaal ning Austrias heidetakse revisioniste selle eest ka vanglaisse, on ikka leidunud ajaloolise tõe eest seisvaid ajaloolasi ja uurijaid, kes oma teostes püüavad avaldada tõele vastavaid andmeid. 1993. aastal Baselis ilmunud raamatu „Holokausti pettus“ (saksa k „Holocaust – Schwindel“) pedagoogist autor Jürgen Graf mõisteti Šveitsis holokausti eitamise eest tagasiulatuvalt (juudiorganisatsioonide survel vastu võetud seaduse järgi) 1,5 aastaks vanglasse. Kuid ta ei jäänud kohtuotsuse täideviimist ootama, vaid põgenes Venemaale, kus sai poliitilise varjupaiga. Moskva arhiivis (vene k Gosudarstvennõi Arhiv Russkoj Federatzii) tublit uurimistööd tehes leidis Jürgen Graf uusi dokumente Auschwitzi kohta, mis puudutasid 1941. aasta augustist kuni 1943. aasta detsembrini selles laagris hukkunuid – kokku ca 74 000 nime.
Kuna Reich-i suurima töö- ja trantsiitlaagri Auschwitz-Birkenau kohta usaldusväärne kõikehõlmav dokumentatsioon tänini puudub, on ka revisionistlikud uurijad sunnitud tegema kaudseid arvestusi selles laagris haiguste, nälja, raske töö, piinamiste, hukkamiste, enesetappude ja vähesel määral ka meditsiiniliste eksperimentide tagajärjel hukkunute kohta. Nende arvestuste järgi võis selles hiiglasliku tööstuskompleksiga laagris nelja aasta jooksul hukkuda 100 000– 170 000 paljudest rahvustest vangi, neist 80–90 protsenti juute.
Reich-i tööjõu eest vastutava WVHA (saksa k Wirtschaftsverwaltungshauptamt) ülem SS-kindral Oswald Pohl, kes Nürnbergis surma mõisteti, tegi oma šefile Heinrich Himmlerile ettekande, millest nähtub, et 1. juulist 1942 kuni 30. juunini 1943 suri kõigis koonduslaagreis kokku 110 812 kinnipeetavat. Eriti ohvriterohke aeg oli 1942. aasta suvi ja sügis, kui vange ja isegi SS-lastest valvepersonali suri massiliselt tähnilise tüüfuse tagajärjel. Auschwitz-Birkenau harulaagris olevat iga päev surnud ligikaudu 300 inimest. Selles laagris, kus viibisid ka tööks kõlbmatud vangid, vanurid ja haiged, võis kogu sõja vältel hukkuda revisionistide arvates 100 000–120 000 vangi. Seetõttu sai see laager külge surmalaagri nime. Kuna paljudes laagrites (nagu ka Soome armees Jätkusõja ajal) kasutati nakkushaigusi levitavate täide tõrjeks gaasi Zyklon-B, siis levisid vangide hulgas kuuldused, et seda gaasi kasutati vangide surmamiseks. See kuulujutt sai „Nürnbergi tõeks“, kuigi ainsatki seadeldist, kus vange gaasitati ja seejärel kremeeriti (nn gaasiahju) ei ole säilinud. Nagu pole olemas ainsatki skeemi ega joonist, mis selgitaks selle salapärase agregaadi töötamise viisi, kuidas kohe peale gaasitamist muudeti see „gaasiahi“ krematooriumiks jne.
Kuna koonduslaagrite vange pidas natslik riik väärtuslikuks tööjõuks, mida rindele sõdima võetud vabrikutööliste tõttu Saksamaal nappis, siis saatis SS laagrivalitsuse ülem 28. detsembril 1942 Auschwitzi ja teistesse laagritesse direktiivi, milles kritiseeri teravalt nakkushaiguste tagajärjel suurt suremust. SS ametkonna ülema Heinrich Himmleri poolt anti vali käsk, et „laagrite arstid peavad kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et vähendada surmajuhtumite arvu laagreis “.
Kuigi holokausti-entusiastid püüavad seda mitte tunnistada, teatas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK), et pärast liitlasvägede sissetungi Saksamaale seal alanud kaose ja terroristlike õhurünnakute tagajärjel halvenes märgatavalt koonduslaagreis olnud vangide olukord. Kuna suurte koonduslaagrite juures olid sõjavarustust tootvad tehased, mille tööjõuks vange kasutati, langesid ka laagrid Briti-USA lennuväe rünnakute alla, kus hukkus tuhandete kaupa ka vange. Mitmed tuhanded surid (raudteede ja maanteede hävitamise tõttu, mistõttu ei suudetud laagreisse toitu ja ravimeid toimetada) nälja ja haiguste tagajärjel, millest teavitas RPRK-d 1. veebruaril 1945 Saksa valitsus. Natsid palusid abi vangide elus hoidmiseks: „Edaspidi loodame Punase Risti peale, samuti on ühel teie töötajal võimalus viibida igas laagris.“ Kahe viimase sõja-aasta jooksul abistas Punane Rist nii toiduainete kui ravimitega kõiki koonduslaagreid. Pärast sõda avaldatud raportist selgub, et „alates 1943. aasta sügisest kuni 1945. aasta maini saatis RPRK Saksa laagreisse 4500 tonni toitu ehk 1 112 000 abipakki “.
1983. aastal ilmus saksa päritolu ameeriklase Walter Sanningi raamat „Die Auflösung“, milles püüti Teises maailmasõjas hukkunud juutide arv tõele võimalikult lähedaselt kindlaks teha. Uurija tugines oma otsingutes mitme Poola (kus elas enne Teist maailmasõda 3,5 miljonit juuti) rahvaloenduse andmetele, kusjuures on põhimõtteliselt kasutatud vaid juutide ja liitlasriikide statistilisi andmeid. Sanningi arvestuste järgi võis Reich-i poolt okupeeritud Euroopa riikides hukkuda kokku umbes 300 000 juudi rahvusest isikut. Koos NSV Liidu territooriumil „loojakarja läinutega“ võis see arv ulatuda poole miljonini. Enamik revisionistlikke uurijaid tunnistab, et Teise maailmasõja ajal Euroopas hukkunud juutide arv võib ulatuda kõige rohkem miljonini, enam levinud hinnanguks on siiski – 600 000–800 000 ohvrit.
Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt-Peterburg, 1997.
Graf, Jürgen. Holokaust luubi all. Pärnu, 2001.
TIIT MADISSON
parteitu vaatleja
JÄRGNEB Read more...
Eesti Aeg - Nädal Riigikogus - #812 - Henn Põlluaas
Sel nädalal toimusid Riigikoogu juhatuse valimised, kus üheks esimehe kandidaadiks oli Henn Põlluaas, kellega tegime ka sel puhul intervjuu. Head vaatamist!
laupäev, 24. märts 2018
Juhtkiri: kas Juncker on Brežnev või Tšernenko?
Kas praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sarnaneb pigemini Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretärile Leonid Brežnevile või hoopis Konstantin Tšernenkole? Noorematele inimestele võib selline küsimusepüstitus arusaamatuks jääda.
Aega, mil Leonid Brežnev Nõukogude Liitu juhtis, on tagantjärgi nimetatud “stagnatsiooniajaks”. Kui Brežnev 1982. aastal suri, tõusid lühikeseks ajaks Nõukogude Liidu etteotsa haiged ja raugastunud liidrid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kes üksteise järel kiiresti hauda kanti. 1985. aastal sai Liidu viimaseks juhiks ennekuulmatult noor (54-aastane) Mihhail Gorbatšov, kes üritas süsteemi ümber kujundada (perestroika). Talle asetati suuri lootusi, kuid just tema ajal kadus Nõukogude Liidu nime kandev pehkinud koloss kiiresti ajaloo prügimäele.
Ehkki Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on nii geograafiliselt kui ajalooliselt taustalt erinevad nähtused, võib mõlema puhul ka palju ühiseid jooni leida. See on küll mõttemäng, ent kui Junckerit võrrelda Brežneviga, siis peaks (analoogiat järgides) 2019. aastal, kui Junckeri ametiaeg lõpeb, ELi etteotsa upitatama morninäoline ja kõvakäeline süvariigimees, enne kui tuleb nooruslik ja särav reformaator, kelle käe all surmahaige ja seest tühi koloss laiali laguneb.
Kui aga võrrelda Junckerit vanadusnõdra Tšernenkoga, siis peaksid kannatamatud euroföderalistid juba pärast järgmisi europarlamendi valimisi mõne noorema ja säravama liidri kasuks otsustama, et “Euroopa projektiga” jõuliselt edasi liikuda. Mis tõenäoliselt vaid kiirendab ELi kokkuvarisemist.
Euroopa Liidul puudub visioon, mis ja kuidas olla. (Seda tunnistas hiljuti ka Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves.) EL on nagu jalgratas, mis seisab püsti vaid liikudes. Aga kui pedaalidel tallaja on juba väsinud ja tal pole aimu, kuhu edasi sõita, või kui sihtmärgile jõudmiseks tuleb vändata püstloodis mäkke, kukub ratas külili. Ennekõike puudub ühendav ideoloogia, mis sisendaks Euroopa rahvastesse usku sellesse niinimetatud Euroopa projekti.
Ka Nõukogude Liidus oldi hiljemalt Brežnevi ajaks jõudnud äratundmisele, et mingit kommunistlikku ühiskonda silmapiiril ei terenda, mistõttu hakati rääkima “küpsest sotsialismist”. Ja nagu peagi selgus, siis küps oli see tõepoolest… Euroopa Liidu propageerijatelt kuuleb vaid sisutühje, õõnsaid loosungeid “euroopalikest väärtustest” ja “liberaalsest demokraatiast”.
Reaalsuses on tegemist bürokraatliku, ebaefektiivse, ebademokraatliku, üha enam elementaarseid kodanikuvabadusi ahistava ja silmakirjaliku monstrumiga, mis eksisteerib rahvusluse ja rahvusriikide ärakaotamise ning utoopilise, globalistliku ja multikultuurilise “avatud ühiskonna” ülesehitamise instrumendina.
Eesti etendab selles liidus küll keskusest kaugel asuva, kuid see-eest püüdliku näidisliiduvabariigi rolli, mille “eliit” ootab pikisilmi aega, mil saaks vabaneda viimastestki suveräänsuse jäänustest ning astuda nende riikide hulka, mis maksavad ühiskassasse rohkem, kui tagasi saavad.
Pole raske arvata, et kui EL laguneb ning varemeist tekib mingisugune “tuumik-Euroopa”, mis püüab hakata veelgi kiiremini integreeruma, katsub Eesti “euroopameelne” poliitiline ja püsiriiklik nomenklatuur just selle ree peale hüpata, sest erinevalt näiteks Poola või Ungari juhtidest ei kujuta nad ette, et Eesti võiks iseseisva riigina hakkama saada.
Prantsusmaal õnnestus globalistidel rahvuslaste-patriootide pealetung peatada ning presidendiks upitada Emmanuel Macron, kelle abil suudeti ära petta vanast poliitilisest eliidist tüdinenud rahvas. Ka Hollandis hoiti Geert Wilders edukalt võimult eemal, osaliselt tema retoorikat üle võttes.
Kuid sellele vaatamata on globalistide seis hapu – Suurbritannia on EList lahkumas, Ida-Euroopa trotsib avalikult Brüsselit, Austrias tulid võimule parempoolsed, Saksamaal saadi läbi häda kokku uus koalitsioon ning suurimaks opositsiooniparteiks on saanud “parempopulistlik” AfD, Itaalias said “paremäärmuslased” ja “populistid” äsjastel valimistel hea tulemuse. Euroopas kogub vääramatult jõudu vastuseis sellele, milliseks Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda kõike on üha raskem tembeldada Putini mõjutustegevuseks…
“Euroopa projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära keelata, kuni rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii saaks peatada “populismi”. Aga see meenutaks juba 1991. aastal Nõukogude Liidus toimunud putši, mis sai ühe võika revolutsioonilise eksperimendi kirstunaelaks.
Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-kas-juncker-breznev-voi-tsernenko/
Eesti kooliõpikud teavad juba öelda...
Allikas: Anti Poolamets, Facebook Read more...
Vaadakem tähelepanelikult neid Briti ja USA naftafirmade logosid Iraagi kaardil
Sedasorti vabadust ja demokraatiat käisid edendamas ka meie kaitseväelased ja seda õigustavad tänaseni mitte ainult angloameerika huvide kohalikud professionaalsed edendajad Mikser-Mihkelsonid, vaid kogu Eesti "vaba meedia". Vot selline demokraatia. Hakake helpima. 10 minuti pärast peab taldrik tühi olema."
Allikas: Facebook Read more...
reede, 23. märts 2018
19.03.2018 - LÕUNATUND - Esmaspäev
Kuulake alates: 37:24
______________
Read more...
Musta rassismi toetajad tormasid Lõuna-Aafrika valgeid aitava Austraalia ministri kallale
Valge genotsiidi heakskiitjate arvates on rassism vaid valge inimese halvustav suhtumine temast tumeda nahavärviga inimesse, aga mitte kunagi vastupidi.
Austraalia ministri sõnul on Lõuna-Aafrika eurooplastest põllumajandustootjad pidanud juba kogema jõhkrat vägivalda, mida Austraalia ei saa eirata. Ta teatas, et valmistab ette seaduse, mis annab Lõuna-Aafrika farmeritele õiguse saada eriviisa Austraaliasse. “Neile on vaja anda abi, nagu tsiviliseeritud riigile kohane. Need inimesed on valmis kolima Austraaliasse ja kõvasti tööd tegema,” ütles Dutton. “Nad austavad meie seadusi ja tahavad integreeruda, töötada heaoluriigilt hüvesid nõudmata.”
Vasakpoolsed valitsusvälised ühendused läksid sellest kohe turri. “Lõuna-Aafrika valgete põllumeeste asemel peaks Dutton kuulama Manu ja Nauru saarte elanikke (seal asuvad põgenikekeskused — toim.). Need inimesed on ka tagakiusamise eest põgenenud,” ütles Austraalia Human Rights Watchi direktor Elaine Pearson. “Rahvusvaheline õigus ei anna õigust valida põgenikke nahavärvi järgi,” kirjutas Pearson Twitteris.
Ennast kirjanikuks, õpetajaks ja ajakirjanikuks nimetav Mike Stuchbery kurjustas Twitteris Duttoni plaanide üle: “Kui te veel ei tea, siis võttis Austraalia sisserändeminister Peter Dutton eile vastu väga lõbusad rassistlikud seisukohad, et anda kiireid viisasid Lõuna-Aafrika valgetele põllumajandustootjatele.”
Duttoni arvamusartiklile kirjutas vastuse ka Lõuna-Aafrika ajakirjanik Sisonke Msimang, kes ütles, et ei tunne kaastunnet valgete vastu. “Asjaolu, et Dutton on huvitatud valgete inimeste heaolust kauges riigis ja ei muretse oma riigi musta või pruuni inimese pärast, näitab, et ta toetab ülemaailmset valget kogukonda,” pahandas Msimang.
Siit võib järeldada, et vasakliberaalses maailmas on rassism vaid ühesuunaline, rassist saab olla ainult valge.
Lõuna-Aafrika parlament otsustas paar nädalat tagasi valgetelt põllumeestelt maa hüvituseta ära võtta, mis viib paratamatult nende lahkumiseni maalt. Ettepaneku tegi marksistlik partei “Majandusvabaduse võitlejad”.
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/maailm/musta-rassismi-toetajad-tormasid-louna-aafrika-valgeid-aitava-austraalia-ministri-kallale/
Read more...
Tolerants ja kollaboratsionism. Mõtteid globalismist ja selle teenritest
Mõisted ja sõnad meie keeles ning meeles vormivad meie mõtteid, väljaütlemisi, tegusid ja tegemata jätmisi. Oleme sattunud tänaseks sõnasõtta, milles maailm meie ümber ja sees on saanud endale lihtsa mustvalge vormi: “Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu.” Tõepoolest: ajal, mil räägitakse mõistmisest ja teiste arvamuste aktsepteerimisest ja tolerantsist, näeme, et kui näiteks traditsioonilise maailmavaatega inimesed ei lähe kaasa kaasaegsete väljamõeldistega, nimetatakse neid huvigruppide poolt, kes võitlevad väidetavalt arvamuste paljususe eest, tingimusteta “vihkajateks”. Seega – globalismi ja tolerantsuse arvates ei tohi siiski olla arvamusi ja seisukohti, mis ei kattu nende arusaamadega.
Praegusel valede ja demagoogitsemise ajal näeme, mismoodi tegelikult valmistatakse ette uut vaikivat ajastut. See ei ole veel lõplikult kinnistunud, ent märgid Euroopas toimuvast viitavad sellele selgelt. Mõni Eesti sotsialistist riigikogulane, keda tema isiklike arusaamadega mittenõustuvad inimesed ajavad oksele, võib ju rääkida, et me ei pea oma tähelepanu hajutama sellega, mis mujal maailmas toimub, vaid keskenduma Eesti ühiskonnale. Me ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et Saksamaal, Suurbritannias ja Rootsis on võimalik karistada inimesi meelsuse eest. Kanadast on koos Rootsiga saanud globalismi katselabor. Hea lugeja leiab meie portaalist hulga nendel maadel toimuvat kajastavaid lugusid ja tegelikult ei ole miski meile uudis. On vaid ääretult üllatav tõdeda, et oleme ENSV aegadesse ringiga tagasi tulemas ja Euroopa Liidu liiduvabariigina kogeme taas immigratsiooni, mille tõelisest ulatusest ei ole meil ülevaadet, rünnakut oma emakeele ja rahvusliku identiteedi vastu. Meie kohalikud tolereerijad teenivad hästi oma isandaid ja teevad reveransse sellele, kellest on loota kasu.
Selle teemaga seondub ka inimtüüp, millele on mitu nime. Üks oleks kollaborant – inimene, kes läheb erinevatel põhjustel koostööle võõrvõimudega. Uue Testamendi ajast teame tölnereid ehk maksukogujaid, kes ise juutidena ostsid endale Rooma riigilt õiguse koguda makse ja vahendasid neid keskvõimule, pannes rahvuskaaslasi nöörides endale kenakese kasumi kõrvale. Uusimast ajast teame Norra natsionaalsotsialistide juhti Vidkun Quislingit, kelle nimest on saanud oma riigi ja rahva huvide reetmise sümbol. Meie võime rääkida Karl Vaino pärandist. “Kui inimesel on kaks emakeelt, siis on ta kahekordselt inimene!” tõdes “Karla”, looritades sellise ülla loosungiga venestamist ja totaalset keskvõimulikku ajupesu. Käesolevast ajast leiame poliitikuid, vaimulikke, kultuuriinimesi, kes on ära taibanud, kust suunast tuul puhub, ning on oma sõnad ja suled rakendanud selle teenistusse, garanteerides endale riigi toetuse mitmel erineval moel.
Koostööks võõra ülemvõimuga võivad põhjused olla küll ideoloogilised ja majanduslikud, ent enamasti on tegemist siiski kasusaamise ootusega ja ideoloogia vormib end vastavalt oludele. Selle juures on äärmiselt oluline anda kollaboratsionismile õigustus, leida sellele põhjendus ja summutada opositsioon. Norralaste kvisling oli idealist, kelle üllatuseks okupeerisid sakslased Teise maailmasõja ajal tema kodumaa, vältimaks brittide invasiooni ja Skandinaaviasse Hitleri jaoks ebasoodsa situatsiooni tekkimist. Kindral Nikolaus von Falkenhorst sai ülesande koostada invasiooniplaan 5 päevaga. Kindralstaabis ei olnud isegi Norra ja Taani maakaarte, sest keegi Berliinis ei arvanud, et neid võiks vaja minna, ja kindral astus koduteel läbi raamatupoest, et hankida endale Rand McNally poolt toodetud turistidele mõeldud matkajuht.
Norras ja Taanis oli okupatsioon nii leebe, et seal jäi käibele oma valuuta ja ei piiratud ka toiduratsioone, nagu Saksamaal. Leedulasest kirjandusteadlane Balys Sruoga kirjutab oma Stutthofi koonduslaagrist rääkivas teoses “Jumalate mets” seltskonnast Norra politseinikest, kes toodi laagrisse, kuna keeldusid jätkamast ametis uue võimu all. Sakslased neid nüpeldada ei julgenud ja laagritoidu peale nad nuuskasid, sest Punane Rist varustas neid vastavalt rahvusvahelistele lepingutele kõige vajalikuga. Saksa, Briti, Norra ja Taani Punased Ristid suutsid teha rindeülest koostööd. Quisling oli siis idealist, kes oli peaministrina valitsuse eesotsas vaid nimeliselt. Tegelikult juhtisid riiki sakslaste kohalike jõudude ülemjuhataja Nikolaus von Falkenhorst (kes pürgis hoidma häid suhteid kohalikega, elas Oslo Autoklubi tagasihoidlikes apartementides ja sõitis ringi lahtises autos ilma ihukaitsjateta) ja tsiviiladministraator, Göringi eestkostealune Josef Terboven (kes oli kuulus oma verejanu poolest ja kelle käest Falkenhorst tõi ära mahalaskmisele määratud kohalikke).
Ometigi on Quislingust saanud halastamatu mõrvari ja alatu reeturi võrdkuju. Karl Vainot, kes üksinda Pirita rannal peesitas (miilitsad puhastasid liivaranna soovimatust elemendist ehk tavalistest kodanikest poole kilomeetri raadiuses), andis kohtu alla teisitimõtlejaid ja unistas poole miljoni elanikuga (loe: idaimmigrandiga) Lasnamäest, meenutame aga ainult kui anekdootlikku figuuri. Stalinit ja Leninit peavad miljonid inimesed siiamaani meie planeedi õnnistegijateks. Terve meie Keskerakond pani aga hoopiski DJ Eiki Nestori juhtimisel peale uue plaadi kui valitsusse sai, reetis oma “põhimõtted” imekspandava nobedusega, ning seda peetakse poliitiliselt mõistlikuks kaugelenägelikkuseks.
Meie kaasajal on levinud selline mõiste nagu tolerants. Sellel on väidetavalt mitu algupära. Üks neist on meditsiiniline ja iseloomustab olukorda, mil inimorganism kaotab võime võidelda sinna sattunud võõrkehade vastu. Ka lihtne palavik võib osutuda surmavaks, sest teatud põhjustel (näiteks AIDS-i puhul) on kadunud organismi immuniteet, mis teda on seni kaitsnud ja elus hoidnud.
Väidetavalt tuleneb mõiste “tolerants” ise ühe omaaegse kuulsa (pigem kurikuulsa) Prantsuse ühiskonnategelase Charles Maurice de Talleyrand-Périgord’ nimest. Teda on peetud kõige paindlikumaks, osavamaks ja mõjukamaks Prantsuse poliitikuks läbi aegade. Teised aga on arvamusel, et ta suutis reeta kõiki ja kõike omakasu nimel, olles välisministri positsioonil erinevate režiimide teenistuses – kuningavõimu, revolutsioonilise Direktooriumi, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni, ehk kuningavõimu taastamise ajal.
Ta sündis vaesunud aadli perekonda, mis oli küll õukonnale lähedal ning vanemate soovil asus õppima teoloogiat, sest vaimulikuametis nägid tema vanemad võimalust rikastuda. 26-aastaselt sai temast Prantsuse kiriku esindaja kuningakoja juures, ning siis seisis ta Kiriku huvide eest. Revolutsiooni puhkedes oli ta pühitsetud piiskopiks, ent loobus kergekäeliselt oma kohast ning asus kritiseerima seisukohti, mida oli varemalt kaitsnud.
Temast sai Napoleoni diplomaat number 1, kes keisri sõjakäikude ajal üritas ajada sõjategevust ennetavat poliitikat, sõlmides rahu Austriaga Luneville’i rahu (1801) ja Briti krooniga Amiens’is (1802). Ta oli vastu Napoleoni sõjategevuse uuendamisele Austria, Preisimaa ja Venemaa vastu, astus välisministri kohalt tagasi aastal 1807, ning asus salakõnelustesse Vene imperaatori Aleksandriga ja Austria ministri Metternichiga. Kui Napoleon 1814. aastal oma krooni lõplikult kaotas, astus Talleyrand Bourbonide kuningakoja teenistusse ning esindas Prantsusmaad Viini Kongressil (1814–1815), mille käigus ta loobus võitjate kasuks kõigist Napoleoni vallutustest.
Üldsummas andis Talleyrand 14 truudusevannet. Tema võime muuta oma seisukohti (loe: reeta) oli lihtsalt fantastiline. Ta reetis nii Prantsusmaad kui Vene keisrit ja Napoleon olevat ahastavalt hüüdnud: “Ma hukkun reeturlikkuse läbi! Talleyrand reetis religiooni, Louis XVI-nda, Asutava Kogu ja Direktooriumi. Miks ma teda küll maha ei lasknud?” Talleyrand ise arvas oma tegevusest, et “õigeaegne reetmine ei ole reetmine, vaid ettenägelikkus.”
Ajal, mil ustavust ideedele, põhimõtetele peeti veel hüveks, sai Talleyrandi nimest Euroopas osava mugandumise ja põhimõttelageduse sünonüüm – talerantsus. Kirjanik Lewis on märkinud, et hilisem meediamaailm on teinud selles mõistes muudatuse ning “paindlikkus”, “osavus”, ja oskus “ette näha” on tolerantsusega kenasti unisoonis.
Eks oleme saanud näha sellist “ettenägelikku tolerantsust” ka meie maal nende näol, kes on sooritanud osava, ettenägeliku metamorfoosi kommunistliku partei aktivistidest euroliberaalideks. Mõlemal juhul saavad nad jätkata oma tegevust universaalse, globaalse hüvangu heaks, surudes maha kodanlikku või natsionalistlikku kolkapatriotismi, hurjutades kitsarinnalisust. Talleyrandi vaim elab tema koolkonnas kenasti edasi ja kes sellele vastu astub, saab teenitud karistuse. Vingerdised elavad iga riigivõimu ajal ilusasti. Kui neil oleks veel südametunnistust, siis ajaks nende peegelpilt neid oksele, nagu ühte sotsitari. Aga tsiteerides Eduard Bornhöhed võib öelda, et “ei ole nemad veel seda pattu teinud, et nad oma erakorralisuses kahtlema oleksid hakanud”.
Allikas: http://objektiiv.ee/tolerants-ja-kollaboratsionism-motteid-globalismist-ja-selle-teenritest/ Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
