Aktuaalse Kaamera klipp aasta isade emade pöördumisest (29. september september 2014)

Read more...

PILOOT: Raha kui Võlg

„Andke mulle õigus kontrollida raha väljalaset riigis, ja mind ei huvita enam, kes kirjutab selle riigi seadused.”
Mayer Amschel Rothschild

Kui koloniaalaeg läbi sai ja otsese toore jõuga riike enam edasi röövida ei õnnestunud, mõeldi maailmapankurite poolt välja järgmine trikk, millega maailma maid röövitud siiamaani – RAHA KUI VÕLG. See kehtestati 1913 Föderaalreservi  kui keskerapanga asutamisega New Yorkis, millel oli mitte ainult õigus piiramatul hulgal emiteerida raha (ja talle alluvatel kommertspankadel laenata raha mitte rohkema kui 10%-lise kohustusliku reserviga), vaid anda seda ka Ameerika Ühendriikide valitsusele “võlgu” – et seejärel hakata saama kasvavaid intresse. Sellise raha muutmisest maailma keskseks reservvaluutaks pikemalt teisal (kahe maailmasõja korradamise ja Bretton Woodsi lepingu pealesurumisega maailmale 1944), kuid alles täna on kokkukukkuvat USA dollarit kõrvale tõrjumas uue valuutaühenduse BRICS poolt juurutatav kullapõhine arvesldusühik (dollari kaotades oma kullakatte 1971 – muutudes sealtpeale maailma naftakaubandust sõjalise jõuga kontrollivaks “naftadollariks”). Raha kui Võlg on tänase pankokraatia poolt “majandustõusude” ja “majanduskriisidega” manipuleeritava maailmamajanduse põhimehhanism, ilma milleta pole võimalik mõista selle olemust. Ilma selleta on ka kaasaegne ülikoolides õpetatav majandusteadus muutunud eksitavaks ja tegelikkust varjavaks pseudoteaduseks.

TSITAATE FILMIST „RAHA KUI VÕLG“

“Raha loomise protsess pankade poolt on nii lihtne, et mõistus keeldub seda uskumast.” (John Kenneth Galbright, majandusteadlane)
„Ma kardan, et lihtsad inimesed ei rõõmusta, kui saavad teada, et pangad saavad luua ja faktiliselt ka loovad raha. Ja need, kes kontrollivad riigivõlga, määravad valitsuste poliitika ja hoiavad enda käes rahvaste saatusi.” (Reginald McKenna, Inglise Midlandi Panga juhatuse eksesimees)
„Selgub, et meie raha on antud meile pankade laenuoperatsioonide armust – kes ei anna meile laenuks mitte raha, vaid ainult lubadusi välja maksta raha, mida neil pole.” (Irving Fisher, ökonomist ja kirjanik)
„Selline on meie rahasüsteem. Kui selles poleks võlgu, poleks ka raha.” (Marriner S. Eccles, Föderaalreservi juhatuse esimees)
„See mõte šokeerib: me sõltume täielikult kommertspankadest. Keegi peab võtma laenuks iga dollari, mis on ringluses, olgu sularahas või mitte. Kui pangad loovad palju kunstlikku raha, on meil õitseng, kui mitte – sureme nälga. Meil pole stabiilset raha. Kui näed kogu tekkinud olukorda, ei taha uskuda selle väljapääsmatuse tragöödiat, kuid nii see on.” (Robert H. Hemphill, FR laenuosakonna juhataja, Atlanta, Georgia)
„Ma pole veel kohanud kedagi, kes terve mõistuse juures olles oleks õigustanud fakti, et Föderaalvalitsus võtab võlgu omaenda rahvusliku raha. Ma usun, et saabub aeg, kui rahvas nõuab selle muutmist. Ma usun, et saabub aeg, mil teid, mind ja kõiki Kongressis süüdistatakse tegevusetuses ja vaikivas toetuses kehtivale idiootlikule süsteemile.” (Wright Patman, demokraat, Kongressi Pankade ja Valuuta Komitee esimees 1063-1975)
Vaata filmi eestikeelsete subtiitritega: http://reaalmeedia.fhero.net/videos/raha-kui-volg/

Allikas: http://kaadripoliitika.wordpress.com/2014/09/29/raha-kui-volg/

Read more...

Aare Kasemets: Keelekeskondade kaart muutub ajas

Koduste keelekeskkondade kaart muutub ajas nagu metsade ja poliitiliste riigipiiride kaart - veel 400-500 aastat tagasi oli praegune Põhja-Venemaa ala soome-ugri rahvaste päralt... Poliitika ja sõjad .. ei küsi (kultuuri)ökoloogiast.. Tänane Vene FV poliitjuhtkond ei lubanud oma territooriumil elavaid soome-ugri rahvaid ÜRO põlisrahvaste foorumile...

Allikas: Facebook

Read more...

Homod on ise sageli heterofoobsed

Homod tahavad kogu ühiskonda oma pilli järgi tantsima panna. Küsimus on nende piiritus võimuihas. Ent ajalugu näitab: lõpuks loksub ühiskonna toimimisviis tagasi kõige efektiivsema mudeli juurde, kõiksugu veiderdamised maksavad end aga kallilt kätte.

Me kuuleme üha, kuidas homod ja neile sekundeerivad „lillelapsed” aina ketravad õõnsat mantrat, et kes ei toeta homode õigusi ja nende heterotega igakülgselt samaväärseks tunnistamist või võitlevad traditsioonilise peremudeli ehk heterote õiguste eest, on homofoobid. Aga kes on nad ise? Nad on heterofoobid!
Lihtsalt hämmastav on, mis okas neil homodel (loe omasooiharatel) istmikus on, et ei lase neil rahus elada ja demokraatiat nautida, vaid paneb neid aina nihelema ja eimillestki suuri probleeme tekitama. On´s selle põhjuseks igavus, tähelepanuvajadus, nõdrameelsus või hoopis omasooiharate kadedus heterote suhtes, et neil ei ole seda, mis on neil?
Sellest, et homod saavad vabalt omavahel tegutseda, näib neile vähe olema. Nüüd tahetakse kogu ühiskonda (heteroid) oma pilli järgi tantsima panna. Homomaailm peab justkui saama valitsevaks heteromaailma üle. See ei ole enam demokraatia, vaid vähemuse diktatuur enamuse üle. Küsimus ei ole enam homode õigustes (mis on neil demokraatliku riigis ju niigi olemas), vaid nende piiritus võimuihas (süües kasvab isu ehk iga järelandmine kasvatab nende aina suurenevat võimuiha).
Samal ajal mängivad nad ohvreid, et tekitada ühiskonnas kaastunnet ja erikohtlemist enda vastu. See on osav mäng ja paljud lihtsameelsed on selle võrku langenud. On mindud kohati nii kaugele, et isegi adekvaatse homokriitika eest tembeldatakse sind homofoobiks ehk sallimatuks, ja sind isegi karistatakse selle eest. Kuid aeg oleks tagasi tulla reaalsusesse ja vaadata, kas homodel on ikka põhjust nii suurt lärmi teha endi ahistamise teemal.

Miks ei anta püssi pimeda kätte?

Kas kellelegi tuleb meelde mõni juhus, kus homo oleks homoks olemise tõttu Eestis mingite repressioonide või vägivalla alla sattunud? Esimese hooga vististi mitte. Tegu on nii marginaalse probleemiga, et selle kajastamine on meedias vähemalt sajakordselt üle võimendatud. Seda kurikuulsat „homoprobleemi” reaalsuses lihtsalt ei eksisteeri.
Paljud vähemused (näit. puuetega inimesed) elavad palju raskemates oludes kui homod. Näiteks pime inimene ei saa snaipriks hakata või endale autojuhiluba teha, tahtku ja nõudku ta seda kuidas tahes. See ei tuleks lihtsalt kõne allagi, sest pimedale püssi kätte andmine võib küll näida suure tolerantsi ja sallivusena, kuid see lõpeb tõenäoliselt ülejäänud inimestele väga ebameeldivalt.
Sarnaselt ei ole mõeldav, et homod saaksid heterotega samad õigused. Abielu on perekonna (loomise) alus. Pere on ühiskonna alustala ehk A ja O. Ilma perekonnata, kus on ema-isa ja lapsed, ei oleks ühiskonda (ega isegi homosid endid!).

Homode „inimkatsed” lammutavad pere- ja ühiskonda

Ühiskonnal ei saa olla mitut üksteisele vastanduvat prioriteeti. Ei saa olla prioriteet kasvatada terveid peresid, kus isa oleks isaduse eeskujuks ja ema emaduse eeskujuks, ja samal ajal sõdida isa-ema peremudeli vastu, kaotada sooeristused ja muuta vanemadki sootuteks.
Kui kasutame esimest mudelit, on ühiskond jätkusuutlik ja iga poiss ja tüdruk teab, kes ja mis ta on ning mida ühiskond temalt ootab. Kuid sellist loomulikku ja traditsioonilist mudelit lõhkudes me ei kujuta ettegi, millised lapsed sealt üles kasvavad, ja milliseks selline ühiskond tulevikus kujuneb. Et neil tekib identiteedikriis, on kõige pisem probleem.
Aga kuidas jääb meestega, keda vajadusel sõtta saata? Ja naistega, kel oleks säilinud emainstinkt ja „ema süda”? Mis siis saab? Kas anarhia, kõikelubatavus, kõige suhtelisus jne.? Kas me vajame ikka tõesti sellist sotsiaalset ja tõenäoliselt fataalset eksperimenti?
Tavaliselt teevad selliseid „inimkatseid” totaalsed diktatuurriigid nagu Põhja-Korea, kus jõuga surutakse inimestele peale teatud eluvorm. Paraku ei erine kaasaegne Lääne demokraatia oma olemuselt millegi poolest sellistest diktatuurist, sest paljud käitumis- ja eluvormid, mis on inimesele olnud alati loomulik, sunnitakse ära muutma või asendama.

Vähemuse diktatuur

Homode eesmärk ei tundu piirduvat üksnes demokraatliku õigusriigi hüvede ja teineteise seltskonna nautimisega. Neil on veel vaja ka seda, et kõik, kes sellist elukorraldust ei aktsepteeri (mis on demokraatias igaühe õigus), sellele vastu kõnelevad, pandaks vägivaldselt seaduste karmil kaasabil neid aktsepteerima ja võtma neid võrdväärse peremudeli viljelejatena.
Aga seda nõuda on ülimalt ebademokraatlik! Kas meil on demokraatia või mitteaktsepteeritud vähemuse diktatuur? Selles on küsimus! Kui me peame neid aktsepteerima ja loobuma seismisest heterote traditsioonilise peremudeli eest, siis ei ole tegu enam demokraatiaga.
Nii võiks nõuda ka seda, et opositsioon lõpetaks valitsuse kritiseerimise ja hakkaks sunniviisiliselt koalitsioonilepet austama. Ja kes seda ei tee, tuleb kuulutada sallimatuks ja vaenuõhutajaks, teda trahvida või koguni vihakuriteos süüdistatavana vangi mõista. See oleks kõige ehtsam diktatuur! Aga just nii koheldakse „arenenud riikides” heteroid, kes oma väärtusi kaitsevad ja oma õiguste eest seisavad.

Homode käitumise vastutustundetus

Kas praegu on takistatud homodel koos elada ja teha teineteise hüvanguks testament? Ei ole! Miks on neile abielu nii oluline? Isegi suur osa heterotest elab vabaabielus. Abielu on siiski mehe ja naise liit laste saamiseks. Vähemalt valdaval enamusel on see nii. Seda ei saa muuta millekski muuks pelgalt homode nõudmisel. Päikese võib ka ju Kuuks ümber nimetada, kuid kas sellel oleks kummalegi taevakehale mingitki mõju?
Homod ei tea midagi perekonna vastutusest järeltuleva põlve eest. Neil on vaid lõbu, oma isiklik väiklane lõbu. Nad vaid rahuldavad oma soove ja kirge. Nii kujunebki nendel arusaam, et kui nad midagi tahavad, peavad nad seda ka saama. See on selle tulemus, et neil pole mingit vastutust järeltulijate ees ega mingeid moraalitõkkeid. Seda vastutust ühiskonna ees nad ei tunne, ei suudagi tunda.
Kuid vähe sellest, nad ka propageerivad oma muretut ja „pärast meid tulgu või veeuputus”-elustiili ja mentaliteeti. Eriti ohtlik on see alles kasvu- ja arenemiseas olevatele noortele, kes on vastuvõtlikud sellisele näiliselt lõbusale ja muretule elustiilile. Samas pole nad veel elukogenud ega suuda endale aru anda, mida teevad. Nii koolitataksegi kuritegelikult noori homosõbralikeks või koguni homodeks. Vähemalt on see sama suur ahvatlus kui kõikjal saada olev alkohol mõjutab alkoholilembest seda tarbima (eriti neid, kel on eelsoodumus).
Homoks olemist on mugav kasutada ka oma ebameeldivate isikuomaduste varjamiseks. Kui oled olemuselt ebameeldiv inimene ja satud paljudega konflikti, on väga mugav homona hakata neid homofoobideks ja sallimatuteks tembeldama. Nii loodetakse, et vaigistatakse igasugune adekvaatne kriitika antud isiku suhtes.
 Sarnast taktikat võib palju näha ka neegrite juures, kes rassismiga viibutades suudavad summutada igasuguse (ka põhjendatud) kriitika enda aadressil. Selline taktika on väga lihtlabane, kuid toimiv. Niimoodi sallivuse sildi all muudetakse teatud osa ühiskonnast teistest võrdsemaks ja kriitikavabaks. Tekivad puutumatud, teistest kõrgemalseisvad „klassid” ja ebavõrdsus. Tegelikkuses see hoopis suurendab ebavõrdsust.

Tööinimene endale homokshakkamist lubada ei saa

Aga mis teeb homod nii eriliseks? Kas see, et nad saavad seksuaalse rahulduse ebatraditsionaalsel viisil? No aga mis siin nii erilist on? Kehas on palju avausi - naba, suu, kõrv, nina. Aga miks piirduda vaid nendega? On inimesi, kes rahuldavad end isegi auto, Eiffeli torni või koguni „emakese” Maaga „seksides”. Neid viise (hälbeid) on pea lõputult (inimlik „mõistus” on piiritu!). Ka neil on omad õigused! Miks me nende õigusi eirame?
Ühiskond on läbi ajaloo homodesse suhtunud erinevalt, kuid kui see on olnud aktsepteeritud, on see olnud aktsepteeritud reeglina väikesearvulise ülemklassi hulgas. Neil, kel tööd ei tule teha ja ühiskonda ülal pidada, on läbi ajaloo tekkinud kõiksugu veidraid käitumisi. Eks see igavusest tuleneb. Tööinimene endale sellist „luksust” lubada ei saa. Lapsed olid ühiskonna ja selle osa – pere – vundament. See tagas ka vanematele „pensioni” ja toe vanaduses.
Nüüd aga, kus urbaniseerunud/internatsionaliseerunud homondus on eliidi hulgast levinud ka alamklassidesse, on kogu aastatuhandetega paika loksunud ühiskonnamudel löögi all. Vähemustel on järjest suuremad õigused, kuid vastutusele ja tagajärgedele nad üksnes vilistavad.
Ajaloos on olnud igasuguseid veidraid perioode, olgu need kestnud siis pikemat või kauemat aega, üks on aga kindel: lõpuks loksub ühiskonna toimimisviis tagasi kõige efektiivsema mudeli juurde. Kõiksugu veiderdamised maksavad end aga kallilt kätte.
Üheks näiteks on ka käesolev üleilmne majanduskriis. Tegelikult võib julgelt öelda, et see on samapalju kui majanduskriis ka eetika- ja moraalikriis. Kui ühiskond tegeleb kõiksugu veidrustega, siis näitab see, et tal on igav. Igavusest mõeldakse ikka igasugu lollusi välja (ka Europarlamendis!?). Kui aga käed on tööd täis, siis selleks aega pole. Tundub, et maailmal on ees just need ajad, mil inimestel on käed tööd täis ja kõiksugu veidrustega tegelemine jääb igaühe eralõbuks, kui tal selleks töö kõrvalt aega on.

Heterotel on tulevik, homodel mitte

Las nad siis olla need homod jms. Nad vajavad ennekõike heterote tuge, et nendega võrdväärselt ellu jääda. Seda nad ka püüavad saada igal võimalikul viisil, nii hea kui sunniga. Terve Euroopa ja kasvõi maailm võib muutuda nende kihutustöö tulemusel heterofoobseks. Lõpuks loksub kõik ikkagi paika tagasi ja ka homod saavad aru, et enne neid olid heterod ühiskonna nurgakivideks ja nad on seda ka pärast neid. Sest heterotel on üks asi, mida homodel ei ole ega saagi kunagi olema – tulevik!
Heterod kindlustavadki tulevikku, tehes seda kohusetundlikult, hoolides järeltulijatest rohkem kui oma eralõbudest. Kui see nii ei oleks, kukuks ühiskond kiiresti kokku. Kas homod ja nende sinisilmsed toetajad seda tahavadki? Seades elunautimise ja enda erasoovide esikohale seadmist ja nende järgi tegutsemist, vabaduste nautimist ilma tagajärgede eest vastutamata esikohale, nad seda just teevadki. Toimiv ühiskond killustatakse ja viiakse mandumisse.
See, mis sellest kaosest võib sündida, võib olla nii hirmus ja ka homodele endile saatuslik, et targem oleks oma sõgeda homopropagandaga targu tagasi tõmbuma hakata. Sest vabadus, mille nad kätte võidavad, on näilik, pealesunnitud kõigile teistele. Mida see muud sünnitab kui vimma? Sest vägisi armsaks ei saada...

KRISTJAN MÄND

Autor on eestimeelne publitsist.
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 16. numbris (märts-aprill 2013) ilmunud kirjutis.

Kuidas lehte hankida?
„Rahvusliku Teataja” omandamisest huvitatuil – ka tellijail! – tasub ühendust võtta e-aadressil tellimine[ät]rahvuslasteklubi.org või lehe piirkondlike levijuhtidega.

Levijuhid:
Põhja-Eestis:

Johanna Ranne
E-post: johanna.ranne.armane[ät]gmail.com
Mobiil: 59037103
Lõuna-Eestis:

Osvald Sasko
Mobiil: 55542270
Lääne- ja Kesk-Eestis

Jaan Hatto
E-post: stuvsta[ät]hot.ee
Mobiil: 51903374

Levijuhtidelt saab ka varasemaid lehenumbreid. Üksiknumbri hind on üks euro.
„Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011. aasta juuli lõpust.
Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja” peatoimetaja

Read more...

PILOOT: Eestlased – Alandlik Etnos

Rahvus, kellel puudub rahvuslik eneseteadvus. on sõnnik, millelt võrsuvad teised rahvused.
Pjotr Solõpin
KOMMENTAARE GEORG KIRSBERGI RAAMATULE “POLIITIKA PSÜHHOLOOGILISED ALUSED” ( 2014)
(https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?211019)
Georg Kirsberg, otsides eesti rahvusele kohta professor Zimichevi poolt määratletud Produtseerivate, Agressiivsete ja Parasiteerivate Etnoste seas, leiab, et me pole väljapaistvad ei teaduslik-tehnilises loomes (tootmises), mehises sõjakuses ega liiakasuvõtmises ja teiste rahvuste orjastamises, mistap meie jaoks tuli välja mõelda omaette määratlus – Alandlik Etnos. Mida võiks ju nimetada ka Koogutavaks, Kintsukaapivaks, Orjalikuks või Hirmunud Etnoseks. Meenub kunagine küsitlus, millest selgus, et oleme Euroopa lojaalseimaid, võimukuulekamaid rahvaid. Selle kohta on hää võrdlus: Kui mõisnik prantsuse talupoega piitsutada lasi, tõi too pika noa ja pussitas mõisnikku. Eestlane tõi pika nööri ja poos end aida all üles.
“Rahvuse puhul määrab tema edukuse seesmise organiseerituse tase, millel on järgmised tunnused: etnose eesmärkide ja ülesannete teadvustamine, oma koha mõistmine elus, tõeliste ja näiliste väärtuste mõistmine ja eristamine, soov ja võimekus jälgida etnose heakskiidetud elukorraldust, tunda end etnose osana, liikuda tema eesmärkide ja ülesannete poole.” (lk 67)
“Eestlane ei ole väga hästi organiseeritud etnos. Suur osa eestlasi ei oma etnose eesmärke.” (219) Etnose huku tundemärkideks on: võõrandumine oma juhtkategooriatest (Ilu, Tõde,. Küllus/Õiglus, Headus) ja sotsiaalse normi kaugenemine juriidilisest normist. Teod, mis varem olid seadusega keelatud ja mida ühiskondlik arvamus varemalt taunis, ei pälvi enam üldist hukkamõistu, vaid leiavad pooldajaid.” Vaeste maade probleem üldisemalt – juhtkategooriate ja sisemise organiseerituse puudumine. Nt Saksamaa ja Jaapan toibusid II maailmasõja purustustest ja liikusid majanduslikele juhtpositsioonidele väga kiiresti.
KOMMENTAAR: Just seda võime täna märgata seoses Kooseluseadusega. Euroopa kogemus näitab, et samasoopaaride lapsed tahavad samuti saada omasooarmastajaiks ja et traditsioonilise ning homoabielu võrdsuse õpetamine lasteaedades ja koolides suurendab järsult homoseaksuaalide osakaalu noorte hulgas. Seega on Loodus siin, nagu näeme, “koolutatav” kultuuri ja hariduse poolt, vähemasti vastuvõtlikus, noores eas, kus inimese eluväärtused pole veel välja kujunenud. Vaatamata sellele, et perevägivald ja haigusrisk on homoabieludes palju kõrgem (vt nt Homoabielude mõjud Massachusettsile: https://www.youtube.com/watch?v=4p_5pUPexh4)
“Selle piirileppe sõlmimine tõestas veelkord, et eestlane on alandlik (siinkohal sobiks välja öelda, et koogutaja rahvus, kes kiibitseb ja lipitseb Agressiivse Etnose ees, lootes seeläbi viimasega paremaks sõbraks saada. Paraku on tulemus vastupidine. Saavutati veelgi rohkem alandust ning kallati vett peale Kremli impeeriumi veskile.” (237)
KOMMENTAAR: Eestlase “alandlikkus” väljendub selles, et ta sellise riigireeturliku poliitikaga leppis. Olukorras, kus olnuks põhjust“Toompead kõigutada”, kostus vaid väheste (rahvuslaste) protestihääli. Võib oletada, kui suur oli Piirileppe “hind “ – kas ehk too 20 miljonit dollarit VEB Fondi, mis liikus Venemaalt Reformierakonna taskusse Heiki Kranichi isiku kaudu ( http://www.ohtuleht.ee/596336/kes-vottis-venemaal-veb-fondi-raha-valja#.VCJuQZq6xR8.facebook)? Või oleme veel võlgu?
Samas me ei tea ju veel, milliste “preemiate” või “luukerede” katteks antakse meid täna Euroopa sundseksualiseerijate lörtsida – kui Kooselu seadusega sellele uks lahti tehtud (vt olukorrast Euroopas https://www.youtube.com/watch?v=49kAf_Z-L9k#t=112)
Või millised “salalepped” on juba tehtud “Euroopa oligarhidega” fosforiidi ja kildagaasi ammutamiseks (mis rikub täielikult põhjavee, olles seetõttu mitmetes arenenud riikides rangelt keelatud) pärast Rail Baltica valmimist 2020? Nagu see on rahva tagaselja plaanis ka Ida-Ukrainas: https://www.youtube.com/watch?v=QKeCPfo6acQ
“Eestlane on läbi ajaloo olnud liiga alandlik ja leplik. Vähesed julgevad enda õiguste eest seista või avalikult mingitele väärnähtudele tähelepanu juhtida. Näiteks akadeemik Rein Raud nimetas teatud eesti poliitikuid, kui Reformierakonna ebaseaduslik rahastamine päevavalgele tuli, moraalseteks värdjateks ja tõstatas küsimuse, et kuidas peavad tundma end inimesed, keda selliste poolt valitsetakse? Ning vastab, et kes üldse ei suuda, need lähevad ära. Mõne jaoks ei valmista olukord probleeme, vaid lubab tema oma lähemas keskkonnas samamoodi vassida ja sahkerdada. Mõni ohkab sügavalt, surub hambad risti ja kannatab ära. Mõni tõstab korra uniselt pea, et kas oli midagi või? Ja valib järgmine kord jälle orjade ja orjapidajate parteid. Aga mõni ikkagi ulub ja karjub, kuni saab. Ja lisab veel, et nüüd sõltub nii mõndagi sellest, kui palju neid viimased on.” 239)
“Tallinna Ülikooli dotsent Tiiu Kuurme nentis, et on põhjust tunda häbi nende vaimust väetite pärast, kes on täna riigi eesotsas. Arvatavasti on see tulemus protsessidele, millega haagiti haridus lahti moraalist. Dotsent ütleb, et valitsevate võimurite huvides on marginaliseeruda kultuuri ja haridusinimesi, et järele jääksid vaid tömbi mõistusega manipuleeritavad orjad ja kvalifitseerimata alapalgaline lihttöö.. Lisab ta veel, et tagasi peaks astuma terve valitsus, sest nad ongi viinud Eesti viie esimese sekka – peaaegu kõigi destruktiivsete ja elujõu kadumist väljendavate näitajate osas.” (240)
“Esimene Eestis loodud erakond 1987. aastal, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ei jäänud püsima tänu just rahva kartlikkusele… Dissidendid vastandusid ülejäänud enamusele, kes igapäevaselt kommunistlike võimudega kollaboreerusid. Sellest tulenevalt oli vastupanuvõitlejate sotsiaalne võrgustik väga kitsas, kuna enamus inimesi kartis endega suhelda, See suhtumine pole kadunud tänini.” (41)
KOMMENTAAR: Veel tänagi loodab – ehkki üha väiksem osa – eestlasi “uue erakonna imele”. Ilmselt tajutakse, et kuna piisavalt massilist sotsiaal-poliitilist kodanikuteadlikkust, nö kriitilist massi pole Eestis nii pea loota, püütakse väiksearvulisele avangardile anda võimandust “erakonna” abil. Äkki lipsab läbi :) Nii ongi lootusrikkalt aktsioonis Vabaerakond ja hoopis uuel, vbl isegi maailma mastaabis enneolematul moel kokku kutsutav Talguerakond kui temaatiliste ja piirkondlike kogukondade liit, kelle liidrid kandideerivad Riigikokku.
“Eestlane kas ei suuda leida oma teed ja/või siis tänu pikale Venemaa/Nõukogude Liidu okupatsoioonile tahab tunda ennast eurooplasena. “Kuid selle asemel tuleb välja ambivalentne tegelane, kelle mimikri pole kaugel karikatuurist ja paroodiast. Kuna selline koloniaalsuhe on alati ambivalentne, siis on sellesse juba ette kodeeritud olemuslikud eeldused enese hävitamiseks, olenemata sellest, kas koloniseeritu hakkab sellele avalikult vastu või mitte.” (Tiit Hennoste)
Ent kuidas on lood Euroopaga? Venega?
“Euroopa Liidul puudub tugev edasikandev idee, puudub ühine religioon, puuduvad ühised juhtkategooriad… Putinil seevastu on idee olemas, mille eest nii tema kui suur osa Venemaa rahvast seisab…Venelastel on väga tugev identiteet.” (216-217)
Eestlase (alandlik etnos) ja venelase (agressiivne etnos) ei suhestu omavahel. Selliselt aga ühist keelt tekkida ei saagi. Venelasega saab sõbrustada ainult suhestudes tema juhtkategooriatega ehk siis demonstreeerida jõudu.” (213)
“Ma ei tea, kas riigiisad hoomavad seda, aga me oleme tõesti vaene riik,…. Aga me oleme nii leplikud – lepime viletsa vaimse tervisega, oleme kogu aeg närvilised ja pahas tujus, mis seal ikka, tulen toime. Samamoodi peame ise kõrge elektrihinnaga toime tulema, tulema toime järjest tõusvate toiduhindadega. Ja mitte keegi ei mässa. Prantslased oleks ammu tänaval.” (Kaire Aadamsoo)
KOMMENTAAR: Eesti kui “majandusmõrv” on omaette teema, mida on täna juba suht kerge avada ja mõista nii Georg Kirsbergi raamatu kui ka John Perkinsi “Majandusmõrvari pihtimuse” ( https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?207527) toel.
“N. Liidu okupatsioon hävitas eestlaste moraali, rahvustunde ja initsiatiivi, muutes eestlased araks ja kergesti juhitavaks, populismile alluvaks massiks. See kõik peegeldub omakorda praeguses võimusüsteemis, mis akadeemik Rein Raua hinnangul “… on üles ehitatud nii, et edendab lojaalsust ja pealiini toetamist, mitte mõtlemisvõimet ja analüütilist haaret. Ka kõrgemal positsioonil olevad mõistlikud poliitkud peavad positsiooni säilitamiseks tihti olema vait ja nõus otsustega, mille küsitavusest peaks arusaama.”” (248)
KOMMENTAAR: Mati Hint on öelnud, et eetlase tänane “armetus” on seotud rahvusliku eliidi regulaarse hävitamisega, viimati nõukogude ajal, eriti 1941. ja 1949. aasta küüditamistega – mille ohvriks langes ühtekokku üle 30 000 elujõulisemat eestlast. Samuti kandis rahvuse elujõulisem osa kaotusi Teises maailmasõjas. Eliidi taastumine aga võtab aega vähemalt kolm põlve. Minu jaoks näitab eliidi seisundit dünastiate hulk Eestis – mida täna võib üles lugeda vaevu et kahe käe sõrmedel: Rauad, Sarved, Vooglaiud, Tarandid, Kaalepid, Krossid, Ehinid, Sangad. Priimäed…., neist enamus alles teist põlve (milles võimalik ka “aia taha minekuid”).
“Kodanik ei tohi olla möku ning väärvõimu vastu tuleb üles näidata kodanikujulgust ja vajadusel selle vastu ka võidelda.” (Allar Jõks 2013)
“Eestis näiteks on tagasihoidlikkus üldtunnustatud sotsiaalne norm, üsnagi kartlikult suhtutakse neisse, kes kritiseerida või teisiti mõelda julgevad…. Sotsiaalne norm määrab ära ka selle, kui palju rahvas poliitikute väärtegusid talub.”
Riiki juhib rahvuse “keskmine prototüüp”. Riigi juhtkonna paneb paika peavoolu kultuur, mitte konkreetne valimissüsteem. (73)
KOMMENTAAR: Kuidas siis eestlane võitleb? Läbi aastate oleme imetlenud oma kodanikuliikumiste mitmekesisust ja rohkust (oleme “talgurahvas” ja meile meeldib “seltsis olla”), kuid ajapikku on kogu see tegevus eeskätt KÜSKi jt kodanikuühiskonnale mõeldud rahade jaotuspoliitikaga surutud teatud “hegemonistlikku raami”. Antonio Gramci määratleb hegemooniat nii: Eredaim näide selles plaanis oli juhtum Artur Talviku filmiga “Okupeeri oma müür”, mille toetusrahade viimase osa väljamaksmise eeltingimuseks seati, et see ei tohi tulla ekraanile enne kohalikke valimisi 2013. Teiseks heaks näiteks on juba teist suve toimunud Paide Arvamusfestival, mis sel aastal oli veel silmatorkavamalt võimuerakondade, peavoolumeedia ning eeltoodud viisil “kodustatud” kodanikuliikujate (EMSL) eneseesitlus. Ürituse kallutatusest andis tunnistust nt arutelu Kooseluseaduse teemal, kus paneelvestlejad olid valitud vahekorras 3:1 seaduse poolt. Muid tõeliselt põletavaid sotsiaalpoliitilisi (maailma)teemasid seekord polnudki. Nagu näiteks: Ukraina kriis, pankokraatia (Raha kui Võlg) Eesti keskklasis hävitajana, ühistumajanduse olematus Eestis, massiline majanduspagu, kliimamanipulatsioonid (sh “keemiapilved”), NWO, ärimeditsiin jms. Lausa vastupidi – festivali eelplaanis oli välja pakutud üllatavalt tagurlik teema “Vaktsineerimine – vabatahtlik või sunduslik?” – mis lõppkavasse siiski ei jõudnud. Markantne vahejuhtum toimus ka sinna oma lendlehti levitama tulnud Tallinna Rahvuslaste Klubi juhi Jaan Hattoga, kellelt turvamehed rebisid lendlehed “kui korraldajatega kooskõlastamatud” käest ning viskasid nende levitaja festivaliterritooriumilt välja.
ALANDLIK RAHVUS
KÜLLUS/ÕIGLUS
Enda õiguste eest seismine ei ole eriti õiglane, see on vingumine. Õiglane on väliskapitalistidele suuri kasumeid maksta ning ise rohkem tööjõuna esineda. Oma tootmist üles ehitada oleks ebaõiglane (parasiidilt ja produtseerivalt etnoselt leiva ära võtmine)
HEADUS
Hästi toimib see, kes reatöötajana käsku täidab. See, kes enda jaoks töötab või teised enda jaoks tööle paneb, on halb (agressor ja parasiit). Isik, kes hästi sõdib, on halb (vabadusvõitlejad ei ole Eestis väga hinnas). Halb on ka see, kes teisest kavalam ja targem. Hea on see, kes laseb endale pähe istuda. Hea on see, kes oma raha teistele (isegi endast rikkamatele) kingib. Halb on see, kes oma riigi ressursse oma rahva jaoks kasutada tahab.
ILU
Ilus on see, mis seotud mõne teise ülistamisega, mingi võõrvõimu või võõrideoloogia ülistamisega. FDI (otsene välisinvestreering) on ülim väärtus. Riietus, ehted ja kuld ei oma suurt tähtsust.
TÕDE
“Mina reatöötajana täitsin käsku.” (Taimi Samblik)

Allikas: http://kaadripoliitika.wordpress.com/2014/09/25/eestlased-alandlik-etnos/

Read more...

Vaenu õhutamise eelnõu- kaitse poliitikutele nendevastaste sõnavõttude eest

Karmen Turk, vandeadvokaat

TRINITI advokaadibüroo

Vahistamine.

Foto: Scanpix, Panther Media

Vaenu õhutamise vastane eelnõu praegune sõnastus annab kaitse igale poliitikule temavastaste sõnavõttude eest. Ja seda enam mitte tüütu ja kuluka tsiviilkohtumenetluse kaudu, vaid juba kogu riigi sunnimonopoli abil. Sellis sõnastus tekitaks meie väikesesse riiki juurde palju, palju kurjategijaid. Eriti, kuna valimised on lähenemas, kirjutab advokaadibüroo TRINITI  (endine TORV) vandeadvokaat Karmen Turk.

Vaenu õhutamine (ingl. k. hate speech) on globaalselt tuliselt debateeritud teema. Arusaadavalt – sõnal on jõud ning uued tehnilised võimalused annavad sõnale ka tiivad. Loomulikult tahab ja peab riik reageerima ning tagama, et me kõik saaksime elada turvalises keskkonnas – ja seda nii tavamaailmas kui internetis.
Selle soovi teostamisel võib riik mistahes mõjude tõttu nii mõnelgi juhul kalduda äärmustesse ning sellisel juhul on kodanikuühiskonna kohustuseks sellele tähelepanu juhtida.
Vaenu õhutamise vastase eelnõu tagamaad
Millest jutt? Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõust. Tuntud kui vaenu õhutamise vastase seaduse eelnõu. Selle eesmärk on asendada kehtiv karistusseadustiku (KarS) §-i 151 järgmisega:
„Tegevuse eest, sealhulgas kirjutise, pildi, sümboli või muu materjali kasutamise, levitamise või jagamise eest, millega avalikku korda häirival viisil või süstemaatiliselt kihutatakse vihkamisele, vägivallalale või diskrimineerimisele isiku või isikute rühma vastu, keda määratletakse kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitliiste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel“.
Eelnõu puhul on senini olnud vaidluskohtadeks see, keda ja milliseid tegusid see puudutab ning kuidas tagatakse sõnavabadus. Need vaidluskohad on põhjendatud. Ei ole kahtlust, et eelnõu hakkab piirama igaühe sõnavabadust ning ei ole kahtlust, et praegusel kujul on see liiga laialivalguv andmaks selget orientiiri, kes ja kuna on karistatav.
Iga poliitiku kaitsenorm?
Vaenu õhutamine on kuriteona käsitatav paljudes riikides. Kuid seda ikkagi selgetel alustel ning alati on tingimuseks viha õhutamine rahvagruppide suhtes.
Ülalkirjeldatud eelnõu paragrahv rakendub selle sõnastuse kohaselt ka olukorrale, kus ühe isiku vastu, kes on määratletav poliitiliste veendumuste alusel, kasutatakse avalikku korda häirival viisil materjali, mis kihutab vihkamisele.
Selline sõnastus annab kaitse igale poliitikule temavastaste sõnavõttude eest. Ja seda enam mitte tüütu ja kuluka tsiviilkohtumenetluse kaudu, vaid juba kogu riigi sunnimonopoli abil.
Ühest korrast piisab
Kurjategijaks saamise eelduseks on tegevuse võime häirida avalikku korda. Eelnõu seletuskirja kohaselt võib avalikku korda häirivaks olla ka ühekordne pamflettide jagamine, avalik esinemine või internetis avaldatav.
Nüüd meenutame, et see tegevus ei pea olema traditsioonilises mõttes rahvagruppide vastu, vaid üksisiku vastu, kes on eristatav poliitiliste veendumuste baasil.
Sellest suudan mina järeldada vaid seda, et sellises sõnastuses on sellel eelnõul võimekust tekitada meie väikesesse riiki juurde palju, palju kurjategijaid. Eriti, kuna valimised on lähenemas!
Vestlus sõprusringkonnas võib olla piisav
Samaaegselt ei ole normi alternatiivi puhul üleüldse nõutav avalikkuse häirimine. Vajalik on vaid süstemaatilisus. See paneb küsima, et kui räägin mitmel korral enda sõprusringkonnas „vaenu õhutaval“ viisil ühest isikust, kes on määratletav poliitiliste veendumuste alusel, kas siis on tõesti võimalik minu karistamine kuni kolmeaastase vangistusega.
Sarnaselt on toodud eelnõus näide vaenu õhutava sümboli joonistamisest aiaplangule. Praeguses sõnastuses mõistan normi selliselt, et kui vaenuõhutav sümbol on joonistatud ühel korral plangu välisküljele, rakendub KarS §151. Samuti rakendub KarS § 151 kui vaenu õhutav sümbol on vähemalt kahel korral joonistatud aiaplangu siseküljele.
Lõpetuseks
See eelnõu tekitab küsimusi. Ja peabki tekitama.
Karistusõigus peab jääma ultima ratio põhimõttel kasutatavaks abinõuks. See tähendab, et riigi sunnijõudu rakendatakse vaid äärmuslikes olukordades, kus muud vahendid ei ole enam efektiivsed. Seega olukorras, kus tehakse üleskutse „juudid ahju“, on riigi sunnimonopol kogu enda hiilguses vajalik ja kohane vastus.
Kas see on aga kohane vastus olukorras kus vihakõne on suunatud üksikisiku vastu?

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://arileht.delfi.ee/archive/article.php?id=69821179

Read more...

MATTI ILVES: ISLAMIKALIFAAT - VEEL ÜKS OHT MAAILMALE

Islamikalifaadi teke Lähis-Idas, esialgu peamiselt Iraagis ja osaliselt ka Süürias, pole väiksem oht maailma rahvastele kui kurikuulus Uus Maailmakord (NWO).

Hiljuti kuulutasid islamiriigi eest võitlejad, eesotsas oma juhi Abu Bakr al-Baghdadi´ga välja oma 5. aasta eesmärgid islamikalifaadi laiendamiseks, need on hästi näha kaartil ja hõlmavad osaliselt Euroopa Liitu ja isegi Venemaad, rääkimata juba suuremast osast Aafrikast ning tervest Indiast.
Teadaandes kirjeldatakse seda, kui kõige olulisemat rahvusvahelist arengut džihadismiga seoses alates 9/11. Samas nõuavad nad, et kõik moslemid alluksid neile (sunnitidele, neid on 90%) ja vannuksid truudust kalifaadile. See on tegelikult tõeline globaalse võimuhaaramise plaan ja mitte sugugi väiksem kui NWO.

Mäletame hästi, kuidas USA ja EL toetasid mässulisi "revolutsionääre" Süürias (häbelikult teevad seda ka praegu), tegelikult on nad aga nüüd sunnitud nende vastu võitlama.
Suuremad võitlused käivad aga Iraagis, Ameerika Ühendriigid pommitavad seal juba islamivõitlejaid intensiivselt, kuid nüüd on siiski selgunud, et ilma maavägedeta seal hakkama ei saada. Praegu käibki kibekiirelt koalitsiooni moodustamine ja mitmed riigid on saatnud sinna oma lennuväge.
Keerulisemaks läheb olukord siis, kui tuleb saata kohale maaväed. Kuigi Eesti keeldus seekord uhkelt koalitsioonis osalemast (lennukite puudumise tõttu), kui aga läheb maavägede võitluseks siis on meie omad kiirelt platsis ja võitlus saab olema palju julmem kui Afganistanis.

Seni oleme näinud mõnda lääneriikide kodaniku jõhkrat hukkamist ISISe poolt, aga vähe teame sellest, mida teevad islamiriigi võitlejad kohalike elanikega, neid hukatakse sadade ja tuhandete kaupa. Piisab kõige väiksemast šariaadiseaduse rikkumisest - selle eest on karistuseks surm - meestel näiteks tänaval suitsetamisest.

Teame, et võilejate ridadesse on astunud palju ininesi E Liidust, isegi Soomest, aga need on peamiselt islamiusku Euroopa kodankud. Tegelikult võitleb kalifaadi nimel ka valgeid eurooplasi, näiteks sakslasi. Kas ELis ametlikult levitatav moraalitus on mõne inimese juba niivõrd välja vihastanud?

Üks kasutatud allikas: SIIN

Read more...

MEIE KIRIK: Šotimaal tahetakse kõik lapsed riikliku jälgimise alla võtta

Autor: uudistetoimetus

laupäev, 27 september 2014

Šotimaal tahetakse aastaks 2016 määrata igale lapsele kuni 18. elu­aasta täitumiseni riiklik tugi­isik (named person). Kriitikute sõnul tähendaks see riigi jõhkrat sekkumist vanemate õigusesse oma lapsi kasvatada. Derby ülikooli õppejõu Dennis Hayesi sõnul annab riik signaali, et „vanemaid ei saa nende oma laste kasvatamisel usaldada“. „See seadus [Šotimaa laste- ja noorsoo­seadus] ütleb vanematele esimest korda, et riigi poolt määratud isikul on võim nende ja nende laste üle,“ ütles Hayes. „See on ülim solvang igale armastavale emale ja isale.“ Loe lähemalt siit ja siit.  Allikas: http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4205&Itemid=1 ______________ Sellised arengud ootavad ka meid ees, uus lastekaitseseadus võimaldab seda: http://rahvuslane.blogspot.com/2014/06/matti-ilves-kuhu-liigud-armas-eesti.html M.I.

Read more...

Eesti aadelkond tulevasest lordide kojast: das ist üks kavalate matside kahtlane värk!

Juhan Haravee

 PÜHA MIIKAELI ORDU LIIKMED: Aivar Riisalu ja Viktor Vassiljev ning nende uhke rüü! (Erakogu)

Selle nädala Eesti Ekspressis pakkus endine eurovolinik Siim Kallas välja idee, et demokraatia tugevdamiseks Eestis oleks vaja inimeste kogu, kellel on riigi asjade üle otsustamiseks selge mandaat, mis ei sõltuks valimistest.

Kallase sõnul oleks tegu omamoodi parlamendi teise kojaga, mida ei moodustata otseste valimiste teel, vaid muudel põhimõtetel. Sinna kuuluks teadlasi, majandustegelasi, kultuuritegelasi, ajakirjanikke, kohtunikke, õpetajaid, sõjaväelasi.

Kas lordide koja idee paneb Eesti aadelkonna esindajad pilke vahetama ja keelt limpsama: "Tubli pois, see Ziim! Selline funtsidega wunderkind, nicht war. Teeme ära, gospoda!" Või ei sobi aastaid Euroopa südames rabanud Kallase toorevõitu ideed siinsele siniverelisele eliidile, maalähedasest matskonnast rääkimata.

Aivar Riisalu: täielik lollimaja!

Püha Miikaeli ordu rüütel Aivar Riisalu, hiljuti Keskerakonna hüljanud ja IRLiga liitunud riigikogulane nimetab kahekojalise parlamendi ideed jaburaks.

"Kas me teeme nüüd ühed valimised juurde või? Unustame ära. Ma olen nõus Siim Kallasega selles osas, et Reformierakonnas kui riigiparteis on üsna õhukese elukogemusega inimesed tsementeerinud oma võimuloleku igavesest ajast igavesti. Kahekojalise parlamendiga seda probleemi aga ei lahenda.

Kes sellest teisest kojast varem eriti rääkis, nüüd aga räägivad kõik. Ma saavutaks piltlikult öeldes sama taseme, kui ma võtaks Raekoja platsis tagumiku paljaks.

Meil on täna tõsisemaid probleeme kui sellised ideed. Normaalsed inimesed täna poliitikasse ei tule, vaid lähevad sealt minema, kaasa arvatud mina.

Üks lollus ajab siin riigis teist taga – täielik lollimaja!"

Viktor Vassiljev: lorde Eestis paraku pole Püha Miikaeli ordu rüütel Viktor Vassiljev, arst, Keskerakonna saadik riigikogus leiab, et Eestis võiks muidugi olla lordide koda. "See annaks näiteks moraali ja eetikat puudutavaid arvamusi, miks mitte. Paraku lorde Eestis ei ole ega saagi olla, sest pole seesugust seisust. Kui aga tahetakse teha nn teist jääkeldrit või mida iganes, siis on ainuke eesmärk üritada kanaliseerida mingid probleemid töörühma, kes nendega tegeleb kuude viisi, kuni unustatakse. Punkt."

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/596674/eesti-aadelkond-tulevasest-lordide-kojast-das-ist-uks-kavalate-matside-kahtlane-vark

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

Konservatiivne Rahvaerakond koondab riigikoguväliseid jõude

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 26.09.2014

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on alates augustikuust pöördunud kõigi olulisemate riigikogu väliste poliitiliste jõudude poole ettepanekuga moodustada 2015. aasta parlamendivalimistel ühine opositsiooninimekiri Toompea kartelliparteidele. Ettepaneku kandvaks ideeks on, et riigikoguvälised jõud ei tohiks end killustada, tulles kõik välja oma nimekirjadega, vaid suudaks koondudes moodustada tugevama nimekirja ning teha kaalukama reklaamikampaania.
„Oleme juhtkonna tasemel väga konkreetsete ettepanekutega pöördunud Andres Herkeli ja tema juhitud Vabareakonna poole, samuti Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakonna poole, lisaks on olnud kontakt Rohelistega, aga ka näiteks Talguerakonna algatusrühma vedajate ja mitmete kohalike valimiste ajal ilma teinud gruppidega,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. „Meie sõnum kõigile on olnud üks: kui soovime Eesti poliitikas muutusi, siis on vaja teha koostööd, mitte rääkida sellest. Kuna valimisliitude moodustamine pole Eesti seaduste järgi võimalik, siis oleme teinud ettepaneku, et teiste erakondade esindajad peatavad valimisteni oma erakondliku kuuluvuse ja kandideerivad meie nimekirjas vastavalt kokku lepitud mustrile.“
Konservatiivne Rahvaerakond usub, et ühisnimetaja selliseks koostööks on olemas ning selleks on riigireform. „Eestis on kinni kiilunud nii majandus, poliitika, sotsiaalvaldkond, kriitilises seisus on demograafia ja migratsioon, hariduse tase ja reaalne kättesaadavus, arstiabi kättesaadavus. Toompea parteid ei suuda või ei taha nende probleemidega tegeleda, vanade jõududega muutusi ei too. Selle pärast oleme ka oma vestlustes selgelt välja öelnud, et ühisnimekirjast keeldumine tähendab paratamatult sellele kaasa aitamist, et praegune olukord jätkuks,“ ütleb Mart Helme. „Hetkel ootame, et võimalikud partnerid asja oma juhtkonna tasandil arutaksid ning meile midagi konkreetset vastaks. Kui põhimõtteline valmidus koostööks on olemas, siis tuleb hakata arutama juba konkreetseid nimekirja koostamise põhimõtteid ning platvormi. Meie erakonna volikogu andis ideele rohelise tule.“

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivne-rahvaerakond-koondab-riigikoguvaliseid-joude/
__________________
 "Oleme juhtkonna tasemel väga konkreetsete ettepanekutega pöördunud Andres Herkeli ja tema juhitud Vabareakonna poole, samuti Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakonna poole..."
EKRE võiks siiski partnereid paremini valida, sest neid kahte erakonda ei saa kuidagi rahvuslikeks nimetada.

Andres Herkel hääletas näiteks Eestit orjastava ESMi poolt. Juhatusse kuulub ka selline tegelane nagu noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees Jevgeni Krishtafovitsh, kes kaitsepolitseile saadetud avalduses lubas Eesti sõjameestele Lihulas püstitatud mälestusmärgi hävitada, väites veel, et selline sammas on solvav kõikidele juutidele.
Kristiina Ojulandist pole midagi rääkida, ta on tüüpiline euroimperialist.
Mõlema uue väikepartei juhid on nii või teisiti vastutavad Eesti haletsusväärse olukorra eest. Ettepanek on muidugi kaval, sest EKRE nimekirjas kandideerides võivad need tuntud poliitikud aidata erakonna paar-kolm juhti (teised esinumbrite kohad tuleb loovutada partneritele) Riigikogusse ja partei riigi priske rahastuse peale. Aga arvatavasti jääb see vaid ürituseks, sest ka need erakonnad soovivad saada parlamenti.
Samas näitab see EKRE juhtkonna ebakindlust peale kahte ebaõnnestunud valimiskampaaniat. Erakond muutub järjest enam Euroopa Liidu meelsemaks ja nii pole valimistel tegelikult edu loota. EKRE trump oleks just teistest erakondadest erinemine ja neile vastandumine.

Rahvuslastele ütlen seda, et on moodustamisel on uus erakond, seekord tõsirahvaslik ja loodetavasti aktiivselt poliitikas kaasalööv (vastandina praegustele rahvuslaste erakondadele, EIP ja EVP-PK) - Eesti Rahvusriigi Erakond.

M.I.

Read more...

Eesti Vabariik ei ole riiulilt võtta

TITUREL
Mein Sohn Amfortas, bist du am Amt?
(Langes Schweigen)
Soll ich den Gral heut noch erschaun und leben?
(Langes Schweigen)
Muss ich sterben, vom Retter ungeleitet?AMFORTAS
(im Ausbruche qualvoller Verzweiflung
sich halb aufrichtend)
Wehe! Wehe mir der Qual!
Mein Vater, oh! noch einmal
verrichte du das Amt!
Lebe, leb' und lass mich sterben![1]

Aastail 1919–1940 tähistas Eesti Vabariik kahekümne kahel korral iseseisvuspäeva. Sama palju aastaid on täitunud selle riigi postuumse esindamise viimasel, niinimetatud Nõmme valitsuse[2] ajajärgul. Seetõttu on õigustatud küsimus, mida ja kui palju ainuüksi selle viimase perioodi jooksul, mis kestab nüüd juba sama kaua, kui Eesti Vabariigile oli aega antud.

            Vastus on ahastamapanev. Selle aja jooksul ei ole riigi järjepidevuse kandjad selgeks saanud isegi kõige elementaarsemaid mõisteid, seaduse eeskirju ja valitsuse töökorra aluseid. Nad ise on avalikkuse ette toonud oma täieliku ebaefektiivsuse ja võimetuse. Nad on osalenud oma eelkäijate laimamises, kelle järjepidevust nad hoidma peaksid. Nad ei ole suutnud selgusele jõuda ja avalikkusele teatavaks teha, miks nad üldse olemas on. See kõik tuleb selgeks rääkida, lootuses veel midagi muuta ja parandada, ammu pärast mõeldava viimase tähtaja langemist. Palju põhjalikumalt, kui siin.

            Alljärgnev sisaldab lühendatud kujul tsitaate, mõtteid ja väljendeid pikemat aega pooleliolevast artiklite sarjast. Vahest ei saa see kunagi vajalikus mahus ja täiuses valmis ja tõenäoliselt ei vaja seda ka keegi. Ta ei ole komponeeritud tervik, pigem eri katkenditest kokkupandud kollaaž ja seetõttu tuleks teda hinnata idee, mitte viimistluse järgi.

            Siin pole käsitletud niinimetatud Nõmme valitsuse, millega koos käsitletakse ka Peaministrit Vabariigi Presidendi ülesandeis, kes ei kuulu Vabariigi Valitsuse koosseisu, tekkimise põhjusi ja asjaolusid 15. septembril 1992. Neid võib leida mujalt, eriti Ahti Männi[3] arvukatest teostest Nõmme valitsuse kodulehel.

            Kahtlemata sooritasid Mihkel Mathiesen[4], Kalev Ots[5], Ahti Mänd ja nende mõttekaaslased 1992. aastal suure ühekordse kangelasteo, päästes teoreetilise võimalusena Eesti Vabariigi taastamise ja 1938. aasta põhiseaduse permanentse kehtivuse idee. Kuid nad ei ole seda lõpule viinud ja selle suure teo mõju on jäänud olematuks. Nõmme valitsus on jäänud tähenduseta mitteveenvaks etteasteks, arusaamatuks ja ebaefektiivseks sekeldamiseks. 22 aasta jooksul ei ole jõutud kaugemale 15. septembrist 1992. Nõmme valitsusel puudub tõsiselt võetav ja arusaadav positiivne programm, on vaid ebajärjekindel ja kasutu resoneerimine. Alates 1992. aastast juhuslikult kasutatavad varjatud okupatsioon ja valitsuse tegevuse peatumine on äärmiselt segaseks aetud defineerimatud ja ebaveenvad mõisted, milles isegi valitsuse liikmed ise ei orienteeru.

*          *          *

„Smolt, mes te siss õieti tahate! No ütelge ometi!

„Jah, konsuliärra, ma pallalt ütlen, et me tahme vabariiki, seda ütlen...“

„Sa oled lollpea... Meil on ju vabariik olemas.“

„Jah, konsuliärra, aga me tahame teist veel.“

Mõned ümberseisjaist, kes asja paremini teadsid, hakkasid kohmakalt ja südamlikult naerma, ja kuigi vaid vähesed olid Corl Smolti vastusest aru saanud, kasvas lõbus meeleolu, kuni kogu vabariiklaste jõuk laia ja heasüdamlikku naeru kihistas.[6]

            Veel 16. novembril 2003, pärast 11-aastast ametisolekut, ei teadnud tolleaegne Peaministri asetäitja „Peaministri ülesandeis“ Kalev Ots, kelle ülesandeis ta õieti on: Põhiseaduse §46 järgi M.Mathiesen peaks iga kord Presidendi ülesannete täitmise ajaks panema (ilmselt kirjalikult) Peaministri ülesanded minu täita – seda pole siiani tehtud, vaid olen ise need ülesanded võtnud (või ei ole see nii?).[7]

            Vastus on, et Peaministri asetäitjal kui sellisel ei ole iseenesest mingeid ülesandeid (seetõttu on ka mõttetu ametinimetus Peaministri asetäitja Peaministri ülesandeis), ta aktiveeritakse permanentselt tegutseva Vabariigi Presidendi käskkirjaga, kui talle pannakse Peaministri ülesanded, aga 1944. aastast kuni siiani pole seda tehtud! Ta ei täida Peaministri asetäitja ülesandeid Peaministri ülesandeis, vaid Peaministri ülesandeid, kui need on tema peale pandud. Muidu peaksid olema veel Vabariigi Valitsuse vanim liige Peaministri asetäitja ülesandeis, Vabariigi Valitsuse keskmine liige vanima liikme ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse noorim liige keskmise liikme ülesandeis jne. Rohkem liikmeid niinimetatud Nõmme valitsusel praegu polegi!

            Kalev Otsa suhtumist ja teadmiste taset oma eelkäija kohta iseloomustab paraku tema eelmise aastal avaldatud teose[8] kasutatud kirjanduse loetelu, kus on esindatud William Tomingas[9], Ilmar Raamot[10], Olaf Kuuli[11], Hjalmar Mäe[12], August Ots, Heinold Okas[13], Andrus Roolaht, Eino Saaremaa, Marttti Turtola, Magnus Ilmjärv[14]. Täielikult puuduvad Friido Toomus, Konstantin Päts[15] ise ja Eesti Vabariigi ametlikud väljaanded. Nii ei kohelda oma surnud eelkäijat, kes ei saa end kaitsta ja kelle enda sõnu ei võeta arvesse. Mida otse ei julge välja öelda väliselt korrektsed, kuigi ette valmis negatiivsete seisukohtadega, teaduslikud teosed, saadavad korda poliitilised paskvillid oma julge mõttelennu, oletuste, väljamõeldiste ja süüdistustega, mida esitatakse iseenesestmõistetava tõena. Johanna Pätsi sõnad William Tomingase kohta iseloomustavad neid kõiki: „See mustus ja laim langeb talle endale ja ta mõtteosalistele tagasi.“[16]

            Nad kõik levitavad Eesti aja kohta uskumatuid leiutisi, mis on osaliselt alguse saanud juba Eesti NSV ametlikust ajalookirjandusest: „riigipööret“ ja „vaikivat ajastut“ kasutatakse aksiomaatiliste mõistetena nagu holokausti ja arendatakse neid edasi: küll peetakse vajalikuks märkida, et „riigipöördega“ ei muutunud valitsuse koosseis ega põhiseadus; lastakse paista Eesti Vabariigi riigipead mingi Bokassa[17] või Idi Aminina[18]; sügavas ignorantsuses väidetakse, et 1938. aasta põhiseadus kehtestati „dekreediga“ (!); küll peetakse 1934. aastal kehtestatud kaitseseisukorda enesestmõistetavalt ebaseaduslikuks ja kuritegelikuks, aga varasem permanentselt kehtinud kaitseseisukord pole märkimisväärne; Johan Laidoneri[19] nimetamist Kaitsevägede Ülemjuhatajaks 1934. aastal peetakse ebaseaduslikuks, aga sama nimetamine 1925. aastal ei tekita kahtlust; Eesti seaduslikule riigivõimule ja kohtule pannakse sõnad suhu, nagu oleks ta ise ametlikult ja enesestmõistetavalt „riigipöörde“ terminit kasutanud jne. Kui karikatuur on valmis, hakatakse seda endaleiutatud moonutist raevukalt hukka mõistma.

            Piisab vapside[20] legaalse ajakirjanduse vaatamisest, veendumaks, et ka neile ei olnud 1934. aasta eelne periood mingi vabadusaeg. Tõelist, neile meelepärast, Eesti aega polekski nagu kunagi olnud. Eesti NSV ajalookirjanduses iseloomustati samade sõnadega kogu „kodanluse diktatuuri” aega ja tema väidetavat võitlust „töölisliikumise” vastu.

            Vastava eelsoodumuse ja leidlikkuse korral võib Eino Saaremaa argumentidega hävitada kelle iganes, ka Jaan Tõnissoni. „Ja selsamal Koodil olevat rahvalt saadud terved majad ja mõisad, välismaal Taanis ja Rootsis ja kuskil lõunamaa kaardipõrgus, kus ta kord riigivanemana suvitamas käinud, iga kuu viis miljonit teeninud, aga vaat' Ameerikas olles teeninud kord kümme miljonit kuus – „no vaat kus kurat ikka neelab alles raha!““[21]

            Vabariigi President ei peaks selliseid väljamõeldisi levitama! Ta peaks lakkamatult meeles pidama oma eelkäija Konstantin Pätsi sõnu: „Meie ei ole valitsuses mitte võimuhaarajad, vaid meie oleme võimu hooldajad. Meie oleme kogu aeg kõige raskemat muret kandnud, et oma tegevust seaduse järele korraldada, ja et meie asutusi niipalju kui võimalik on, alal hoida, neid täiendada, nende tegevust arendada ja julgustada. Valitsus ei ole iialgi, ei ühelgi oma otsusel olnud niisugusel seisukohal, et ta on tahtnud mingisugust diktaatorlist korda luua või kellelegi isikule suuremat õigust anda, kui see meie riigis praeguse põhiseaduse korra järele maksev. Kui need õigused suured ja laiad on, siis on see ka sellega seletatav, et seda põhiseadus lubab ja et see praegu hädatarvilik on.“[22]

            Konstantin Päts ei olnud jumal, aga ta on ühe õnneliku aja mälestus ja teda peaks sellisena austama. „Ja kui see peaks tõesti viimne kord olema teid näha, siis võtke minu poolt vanamehe õnnistus teele kaasa, et elu, nagu see siin praegu on, ka nii edasi läheks.“[23]

            Ahti Mänd nimetab Artur Sirku „Langenud Vabadusvõitlejaks“, kes enesestmõistetavalt „mõrvati“. „Vabadusvõitlejaks” sama riigi vastu, mille peaministriks Ahti Mänd end nimetab. Ei ole riiklikust järjepidevusest kõrgemat vapslikku, erakondlikku või EÜS-likku järjepidevust. Kui Ahti Mänd on Artur Sirgu õigusjärglane, ei ole ta Konstantin Pätsi ja Jüri Uluotsa õigusjärglane.

            Me peame alustama aksioomist, et iga korrapäraselt toimiv riik on iseenda seisukohalt seaduslik. Ka praegu suuremat osa Eesti Vabariigi maa-alast valitsev riik ei pea end ise ebaseaduslikuks, vaatamata alates 1992. aasta põhiseaduse ette teadaoleva tulemusega vastuvõtmisest, põhiseadusevastasest valimisseadusest või presidendivalimisest, mille seadus võeti omal ajal spetsiaalselt vastu sellisel kujul, et Arnold Rüütel valitud ei saaks.

            1930. aastail toiminud riigivõimul olid oma tegude põhjenduseks seaduslikud alused ja motiivid, mis tänapäeval maha vaikitakse või osava kunstvõttega olematuks muudetakse.

            Eesti aja nostalgia 1980. aastate lõpuni säilinud kujul, „maailm, kus me elasime“, jääb ajalises perspektiivis järjest väiksemaks ja kaugemaks. Ühe põlvkonna põhist nostalgiat on lihtne naeruvääristada. Seetõttu on vaja igavikulisemat programmi, mis vastaks tänapäeva küsimustele. Ilma positiivse, teostatava ja arusaadava programmita on sõnad de jure ja de facto snooblik targutamine, nagu ta oli juba 1990. aastal.

            Restitueerida ei saa üksiku inimese peas olevat abstraktset ja reaalse sisuta ideed - „Mis on tõde?“ küsis Pilatus Jeesuselt.[24] Mis on vabadus?- vaid ainult reaalselt toiminud õiguskorda status quo ante. Kui see ei ole õiglane ega seaduslik, miks peaks siis tema järjepidevust hoidma, et ta esimesel võimalusel tühistada? Restitueeritavasse õiguskorda saab suhtuda ainult positiivselt ja seda võib muuta ainult tema enda reeglite kohaselt.

            Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ei saa pidada ebameeldivaks vahejuhtumiks, mis tuleks esimesel võimalusel tähelepanu äratamata likvideerida. 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 toimunud rahvahääletusega määrati, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. See on programm, mida me ei saa muuta kuni Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse alusel toimiva riigivõimu korraldatud uue rahvahääletuseni. Võimalik, et seda uut rahvahääletust ei lastagi kunagi toimuda. Sel juhul kehtib ta konserveerununa igavesti. Kõik muud rahvahääletused saavad muuta ainult riigi maa-ala faktiliselt kehtivat riigikorda, mis rahvahääletuse korraldas. Seevastu riigi aktiivne juhtkond peab end säilitama, olukordadele reageerima ja tegema kõik oma füüsilise säilimise ja tegevusvabaduse alahoidmiseks.

            Kuni riigi põhikorra otsustava muutmiseni saab Nõmme valitsusel olla ainult üks jaatav eesmärk: 1936. aasta rahvahääletuse nimekirjas olnud 760338 hääleõigusliku kodaniku, nende järglaste ja hiljem juurdetulnud kodanike summa kui juriidilise isiku esindamine ja huvide kaitsmine. Sel eesmärgil tuleb tähtajatult jätkata põhiseadusliku Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse, Riigikogu, kohalike ja kutsealaste omavalitsuste olemasolu ja nende isikulist koosseisu seaduslikus korras ja võimaluse piirides asendada, pidada kodanike nimekirju.

            1936. aasta rahvahääletusega kehtestatud riigikord erineb põhimõtteliselt kõigist varasematest. Mäletamatutest aegadest kuni Eesti ajani esindas meie maad seisuslikult organiseeritud aristokraatlik vähemus. Eesti aeg tõi kaasa üldise hääleõiguse, mis tegelikult ei hakanud toimima. Nii ei küsinud rahvalt keegi, kas ta tahab, et Asutav Kogu tema eest põhiseaduse vastu võtab, nagu ei küsitud tema nõusolekut pärast põhiseaduse vastuvõtmist Asutavas Kogus (Rahvuskogu puhul peetakse viimast enesestmõistetavaks). Pärast I Riigikogu läbikukkumist rahvahääletusel ei peetud kümne aasta jooksul kindluse mõttes üldse rahvahääletusi (see oli ainus kord kui Riigikogu rahvahääletuse tagajärjel laiali läks ja ühtlasi ainus kord, kui Konstantin Päts oli Riigikogu esimees; ka teda ei valitud enam kunagi Riigikogu esimeheks, kindluse mõttes). Sel ajal olid rahva tahte ainsaks väljendajaks iga kolme aasta järel läbi erakonliku filtri peetavad Riigikogu valimised. Pärast kolmekordset läbikukkumist aastail 1932—1933 peetud rahvahääletustel hoidis V Riigikogu end edasi ametis, kuna tema erakonnad teadsid rahvast paremini, mis on rahvale parem. Seda ei peeta erakondlikku „demokraatiat“ iseloomustavaks.[25]

            Erakondadele vastandas end uus „rahvaliikumine“, mille liikmed olid seni „üleoleva muigega“, nagu nende endi häälekandja kirjutas, jälginud neid, kes tõsimeeli püüdsid kehtiva korra tingimustes riiki üles ehitada. Kuid rahvas ei olnud ka nende poolt.[26]

            1938. aasta põhiseadusega on püütud kõrvaldada seniste põhiseaduste tasakaalustamatust ja kehtestatud isikuvalimised. Paraku ei suutnud eri institutsioonide vastastikusel ühtlustamisel põhinev riiklik ülesehitus talle antud lühikese ajaga juurduda ja temas peituvaid võimalusi teostada. Ka uued, isikuvalimistel, mitte oligarhial ja erakonnadistsipliinil, põhinevad erakonnad ei jõudnud seniseid asendada.

            Mida on Nõmme valitsus oma pärandusega teinud? Millised ja kus on seadused, mida Nõmme valitsus enda arvates järgib?

            1940. aastaks jõuti välja anda neli köidet 15-köitelisest Seaduste Kogust, mis oleks pidanud valmis saama 24. veebruariks 1943. Kaarel Eenpalu valitsuse deklaratsioonis on ette loetud 46 selleks vajalikku ja Riigisekretäri kirjas ministritele 31. maist 1939 koguni 68 seaduseelnõu. Riigi Teataja süstemaatilisest sisujuhist nähtub, et veel Eesti aja lõpul kehtis Eestis kümneid Vene seadusi, mille eestikeelset teksti ei olnud olemas.

            Eriti võimatu oli olukord tsiviilseaduste osas. Seaduste Kogu XIII köite mahulise enamuse täitis 4600-paragrahviline Balti Eraseadus. Balti Eraseaduse täielikku eestikeelset tõlget pole tänaseni avaldatud, samuti puudub saksakeelne tekst pärast 1902. aastat muudetud osas. Riigi erinevates osades kehtis Liivimaa linnaõigus (Riia õigus), Liivimaa maaõigus, Eestimaa linnaõigus (Lübecki õigus), Eestimaa maaõigus ja Narva linnaõigus. Virumaa Narva-tagustes valdades ja Petserimaal oli osaliselt kehtima jäetud Vene tsiviilseadustik. Ka pärast seisuste kaotamist kehtisid edasi talurahvaseadused (Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa). Õigusprovintside piirid ei kattunud administratiivpiiridega: nii oli Tallinnas maju, mille eri korrustel kehtisid eri seadused. Võib kindel olla, et tänapäeval pole enam inimesi, kes orienteeruksid 1940. aastal Eestis kehtinud tsiviilõiguses. Teadaolevalt pole Nõmme valitsus selles suhtes midagi ette võtnud ega ole selles küsimuses end isegi informeerida võtnud. Keegi ei hakka nende eest seda tegema.

            Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis on 1957. ja 1991. aastal muutnud Kodakondsusseadust. Need seadused on nähtavate vormivigadega, eriti pole neid Vabariigi Presidendi otsusega välja kuulutatud, mis tähendab, et nad pole ka kunagi jõustunud. See tähendab ka, et kõik Eesti Kongressi valijad pole ka tänapäeval Eesti Vabariigi kodanikud. Siiani ei ole selles suhtes midagi tehtud.

            Eraomandi taastamise küsimuse suhtes (EVP § 26) pole valitsus midagi teinud. EKKE Omandisuhete taastamise programm on erakonna, mitte riiklik, dokument, ja sisaldab peamiselt eraomandi positiivsete külgede iseloomustamist, nagu oleks eraomand tekkinud koos Eesti Vabariigiga ja sellega seotud. Eraomandi täielik restitueerimine 1940. aastal kehtinud kujul ei ole füüsiliselt võimalik ja muutub iga päev toimuvate tsiviilõiguslike toimingutega järjest võimatumaks. Vastupidist väita on kooskõlas ainult Põrgupõhja peremehe loogikaga:

„Aga kui mindi järele kuulama, siis leiti, et see on Antsu, mitte Jürka maja.

„See on minu maja, ainult Antsu nimel,“ kinnitas Jürka.

„Kuidas siis sinu maja, kui Antsu nimel?“ päriti.

„Nii, et minu maja, aga Antsu nimel.“

Kuulati Ants üle, aga see muigas.

„Leidsite paraja, kelle juttu uskuda,“ ütles ta.“[27]

            Ahti Männi väljaantud eraviisiline Riigi Teataja iseloomustab Nõmme valitsuse arusaama kodifitseerimisest ja seadusandlusest, mis on rikkumatute Mahtra talupoegade tasemel. Siin on erakirju, ajaleheväljalõikeid, avaldusi, pöördumisi, memorandumeid, EKKE dokumente, kaaskirju, nekrolooge. Need on kindlasti olulised ja säilitamisväärsed poliitilised dokumendid, aga kas nende koht on vormikohases Riigi Teatajas? Kas RT on EKKE häälekandja või Eesti Vabariigi ametlik väljaanne?

            Nõmme valitsuse enda seadusandlikust tegevusest on parem vaikides mööda minna, nii palju kui seda on. Hakatuseks andis Mihkel Mathiesen 1994. aastal dekreedina seaduse, millega kuulutas tagantjärele ebaseaduslikuks Nõmme valitsuse esimese koosseisu ametisseastumise, andes Ahti Männile aluse küsida, ega ei ole kusagil ametis veel ühte 1938. aasta põhiseaduse alusel olevat valitsust, millest tema midagi ei tea. „Käesolev koosseis muutub seaduslikuks ainult juhul, kui Peaminister Presidendi ülesandeis tühistab oma dekreedi samuti tagasiulatuva jõuga. Alternatiiv sellele on tunnistada praegune Peaminister Presidendi ülesandeis vastutusvõimetuks„[28] Või siis arvamus dekreedi andmise korrast: „Kuna tegemist on ju presidendi dekreediga ja mida võib üksi teha, siis sisuliselt pole ju kedagi juurde vaja.“[29] Lõppude lõpuks pole see ka oluline, kuna selliseid seadusi, mida Vabariigi Valitsus oma vormikohase otsusega pole Vabariigi Presidendile esitanud ega Vabariigi President välja kuulutanud, ei ole õiguslikult olemas.

            Valitsuse efektiivsust iseloomustab kõige paremini 2005. aastal kahel korral nurjunud koosoleku katse[30], mis seisnes „variantide“ üksteise otsa kuhjamises, mida ei eristanud miski peale uhkelt kõmisevate fraaside. See ei olnud üldse oluline, kas koosolekul on piisavalt liikmeid, et seda saaks toimunuks lugeda, või et Välisminister, kelle kompetentsi oleks pidanud ainuisikuliselt kuuluma Tartu rahulepingu kohta valitsusele ettepanekute tegemine, oli kolm kuud surnud, tema asemele polnud uut ministrit määratud ega tema ülesandeid mõnele teisele ministrile pandud![31]

            Ka see ilmne häving ei ole midagi muutnud. Ahti Mänd kuulutas konfidentsiaalse ettekandega[32] ainuisikuliselt omaenda valitsuse teo- ja otsusevõimetuks ja sinnapaika see jäigi. Valitsus on olemas ka üheksa aastat hiljem ja teda pole püütud teo-ega otsusevõimeliseks muuta ega tema tegevuse peatumist lõpetada. Isegi Ahti Männile ainuisikuliselt Vabariigi Valitsuse ülesannete panemine, et ta diktaatorina ainuisikuliselt valitsemisvõimu täidaks, oleks seaduse mõttele tabavam ja otstarbekam. Kas nii kuulsusetult peabki lõppema ebaõiglaselt hävitatud riigi esindamine, mis on kestnud kuidagiviisi, ja seni korralikult pihta hakkamata, seitsekümmend neli aastat?

            Kui defineerimatu tegevuse peatumine[33] on samatähenduslik takistatuse mõistega, tähendab see, et kõik Vabariigi Valitsuse sammud alates 1992. aastast ja kõik Vabariigi Presidendi sammud alates 2003. aastast, kaasa arvatud Ahti Männi valitsuse nimetamine ja ametisseastumine, ei ole aset leidnud. Ja kui valitsuse tegevuse peatumine on tingitud Eesti NSV õigusjärgse riigi territooriumil asumisest, tuleb see põhjus viivitamatult kaotada esimesel võimalusel Eestist lahkudes. Tõeline tegevusvabadus saab teostuda ainult eksiilis. Eestis saab selleks vaid ettevalmistusi teha - koguda materjale raamatukogudes ja arhiivides. Ideaalis jääksid Eestisse vaid vabatahtlikud kaastöölised. Tänapäeva kommunikatsioonivahendite juures saaks Eestisse jäävaid kodanikke valitsuse tegevusest informeerida, ilma ise kohal viibimata. Tegevusvabadus muudaks valitsuse tõsiseltvõetavaks eksilarhiaks[34]. Eesti rahvuslikku tasakaalu Kalev Otsa ja neljaliikmelise valitsuse lahkumine ei mõjutaks.

            Nagu ütles Heinrich Mark, me ei saa kogu maailma vastu minna.[35] Eesti Vabariigil peavad olema liitlased, kellele me oleksime vajalikud kasvõi looduskaitsealana. Mittetunnustamispoliitika lõppes 1991. aastal, kui maailma riigid tunnustasid Eesti NSV-st väljakasvanud riiki ja seda tunnustust ei võeta kunagi tagasi. Praegu on kogu maailmas Hiina Vabariik, tuntud rohkem Taiwanina, riik, kes ei astu diplomaatilistesse suhetesse praegu suuremat osa Eesti maa-alast valitseva riigiga ja kellega Eesti Vabariigil on sõprusleping 1937. aastast. Valitsus ei ole selles suhtes midagi teinud. Valitsus pole midagi teinud ka saatusekaaslastega[36] kontakti saamiseks.

            Pärast peapiiskop Andres Tauli[37] deserteerumist[38] 2010. aastal pole ka teoreetiliselt enam inimesi, kellel oleks õigus kuuluda I Riiginõukogu koosseisu. See tühik tuleb Riigikogu koosseisu järjepidevuse huvides viivitamatult täita. Inimesi pole (valitsus koosneb praegu neljast liikmest ja 22 aasta jooksul on sealt läbi käinud vähem inimesi, kui oli liikmeid Jüri Uluotsa valitsusel 1940. aasta kevadel). Kas tõesti pole vähemalt 40-aastasi hääleõiguslikke Eesti Vabariigi kodanikke, kes vastaksid Riiginõukogu kujundamise seaduse nõuetele?

            Ahti Mänd kulutab oma aega ja energiat asjade peale[39], milleks pole vaja end nimetada Peaministri asetäitjaks „Peaministri ülesandeis“. Aga Vabariigi Valitsuse otsuste raamatud, mille ainueksemplarid on Rahvusraamatukogus?! Teised valitsuse liikmed pole samuti midagi teinud. Kas nad tõesti ei ole saanud kahekümne kahe aasta jooksul minna Nõmmelt Lillekülla, Riigiarhiivi Madara tänava lugemissaali, või Rahvusraamatukokku – või kedagi sinna saata?

            On tagasisaamatult liiga hilja. Iga päev on kaotatud päev. Nii kakskümmend kaks aastat järjest. Aga homme, aasta pärast ja kahekümne kahe aasta pärast on veel enam hilja. Millal nad selle asjaga tõeliselt pihta hakkavad? Kõik on mingil määral vabadusvõitlus, eesti asja ajamine ja süsteemi seestpoolt õõnestamine. On alati olnud. Ebamäärane ja isamaaline vehklemine, millega tuleb tingimusteta nõustuda. Aga miks on vaja end selle juures valitsuseks nimetada? Endale ise võetud defineerimatu ja seadustes mitte sisalduva peatumise tõttu on valitsuse senine tegevus takistatud ja seetõttu tühine.

            Eesti Vabariik ei ole riiulilt võtta, millist väljendit on Ahti Mänd pruukinud 22 aastat. Kui isegi riigi valitsus ei tea kõige elementaarsemaid asju, siis ei tea ega tee seda nende eest ka keegi teine. Pole teinud kakskümmend kaks aastat ega tee ka tulevikus.

            „On minul väikene ja armas kohakene siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu võõraslapsed oma elu eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal sügisel puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.“[40] See on kultuuri võrdpilt.

            Üksikisiku elu ja saavutused saavad tähenduse ja mõju ainult suuremas traditsioonis ja kontekstis. See on rahvuskultuur ja tema materiaalne väljund, rahvusriik. Üha uute põlvkondade täiendused parema tuleviku nimel, et järeltulijad saaksid alustada soodsamates tingimustes, lakkamatu ehitamine ja täiendamine. Surematu idee, mida ei hävitaks isegi ajutine katkestus riigi toimimises.

            Eesti Vabariik 1938. aastal: „Oma kultuur on lõpuks meie riikliku olemasolu riiklik õigustus. Meie oleme jõudnud olulise arusaamiseni, et kultuur ei ole loodav, ta võib ainult kasvada; ta peab ise ajajooksul kujunema, teda ei saa targeimate arutluste ega kaalutluste põhjal kujundada. Selles arusaamises on ka Päts teinud oma suure otsuse: luua selleks tingimusi, ette valmistada selleks vajalist olukorda sellega, mis meie eelpool nägime ühenduses seisvat elukutsete organiseerimise küsimusega“.[41] Ja tänapäev: „Mind ei huvita, milline teie kultuur on“.[42]

            Kas me peame selle kaasa tegema, oma eksisteerimise kõige pühamad alused multikultuuri ja tolerantsuse nimel maha salgama, nägu naerul, ja lõpuks mittepiisava püüdlikkuse tõttu end ikka Venemaale maha müüa laskma, nagu eelmine kord? Kas Venemaa hakkab meie suhtes tolerantsust näitama?

            Mida rohkem praegu Eesti maa-ala valitsev „õhuke riik“ end koomale tõmbab ja mida efektiivsemalt väljasuremise teele asub, seda suurema vastutuse asetab see kodanikele, kes peavad lõpuks ikka oma huvide kaitsmise endi peale võtma. Kas üksi ja stiihiliselt või oma riigi ja selle seaduslike omavalitsuste kaudu. Valitsus ei saa anda midagi peale kohusetäitmisest saadava moraalse rahulduse. Vahest on veel aega või on just praegu algamas kõige primitiivsem ja otsesem võitlus ellujäämise eest.

            Kaks tuhat aastat tagasi oli ühel kaugel maal üks väike sekt lõplikult lüüa saanud.

            Tema juht oli surnud kõige häbistavamat surma.

            Nad salgasid ta maha ja jooksid laiali.

            Nad olid nõrgad ja reetsid ta ikka uuesti.

            Nad pidid kogema terrorit, aga palju rohkem ükskõiksust, leigust ja naeruvääristamist.

            Nad olid lootusetult lõhenenud isehakanud pareminiteadjate vahel, kõige lihtsamates asjus.

            Ja ometi nad võitsid ja nende pärandus kestab tänaseni.

            Sest neil oli sõnum, mille nimel surra ja veel rohkem elada.

            „Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.

            Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.

            Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.

            Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.“[43]

---

[1]      Richard Wagner, Parsifal. http://www.rwagner.net/libretti/parsifal/e-pars-a1.html

[2]      http://www.nommevalitsus.org

[3]      http://et.wikipedia.org/wiki/Ahti_Mänd

[4]      http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Mathiesen

[5]      http://et.wikipedia.org/wiki/Kalev_Ots

[6]      Thomas Mann, Buddenbrookid. http://www.ester.ee/record=b1050845~S1*est

[7]      http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7116&Itemid=85&lang=et

[8]      http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=33017&Itemid=455&lang=et

[9]      http://et.wikipedia.org/wiki/William_Tomingas

[10]    http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_Raamot

[11]    http://et.wikipedia.org/wiki/Olaf_Kuuli

[12]    http://et.wikipedia.org/wiki/Hjalmar_Mäe

[13]    http://et.wikipedia.org/wiki/Heinold_Okas

[14]    http://et.wikipedia.org/wiki/Magnus_Ilmjärv

[15]    http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_Päts

[16]    http://www.ester.ee/record=b3008908~S1*est

[17]    http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Bédel_Bokassa

[18]    http://et.wikipedia.org/wiki/Idi_Amin

[19]    http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Laidoner

[20]    http://vapsid.weebly.com/

[21]    http://www.ester.ee/record=b1436978~S1*est

[22]    http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est

[23]    http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts

[24]    http://www.piibel.net/?q=Jh+18&verse=38

[25]    Veel 1940. aastal oli Jaan Tõnissonile enesestmõistetav, et erakonnad astuvad uuesti tegevusse 1933. aastal eksisteerinud kujul ja koosseisus, nagu poleks nelja vahepealset rahvahääletust ja isikuvalimisi toimunud. Ja veel paguluses hoidsid nimelised erakonnad end sümboolses tegevuses, nagu oleks nende järjepidevus kõrgem, kui riigivõimul, mis nad laiali saatis, et uued isikuvalimistel ja rahva enda algatusel põhinevad erakonnad tekkida saaksid. Ja seda kõike peetakse demokraatlikuks mõtteviisiks.

[26]    Seni puudub, koos kõigi teiste loendamatute tegematajätmistega, ammendav faktoloogiline ülevaade 1934. aasta kohalike omavalitsuste valimistest, kuid ametlikel andmetel said vapsid 12,02% kohtadest, mitte rohkem, kui Töörahva Ühine Väerind II Riigikogu valimistel 1923. aastal. Seda pole keegi ümber lükanud.

[27]    A. H. Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan. http://www.ester.ee/record=b1430157~S1*est

[28]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7151&Itemid=93&lang=et

[29]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7153&Itemid=93&lang=et

[30]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7160&Itemid=93&lang=et

[31]    Mingit „deklaratsiooni” ega selle jaoks Vabariigi Valitsuse koosoleku kokkukutsumist poleks ka vaja olnud. Oleks piisanud Välisministri ainuisikulisest teadaandest.

[32]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7163&Itemid=93&lang=et

[33]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=49&Itemid=9&lang=et

[34]    http://en.wikipedia.org/wiki/Exilarch

[35]    http://www.eestivabariik.org/eesti-vabariik/vabariigi-valitsus-alates-1945/

[36]    Näiteks Laose kuningriigi ja Lõuna-Vietnami valitsused.

[37]    http://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Taul

[38]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=8013&Itemid=421&lang=et

[39]    Autoriõiguse alla kuuluvate ja suvalisest külaraamatukogust saadavate raamatute käsitsi ümberkirjutamine.

[40]    http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts

[41]    http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est

[42]    http://www.decivitate.ee/?news_id=2335

[43]    Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra.
____________________
Nõmme valitsuse koduleht: http://www.nommevalitsus.org/index.php?lang=et

Read more...