Maailma ajalugu riigipiirides

Read more...

Eesti vekslid tulevad ringlusse 1. detsembriks 2011

Ühistulehe oktoobrinumbris kirjutas John Õun artikli, milles teavitas, et Tartu Hoiu-laenuühistu võtab ühistusüsteemisisese maksevahendina Eesti veksli. Eesti veksli väljaandjaks on Tartu Hoiu-laenuühistu. Vekslite eesmärk on suurendada Tartu Hoiu-laenuühistu liikmetevahelist kaubandust, muutes kaasliikmetelt kaupade, teenuste ja tööjõu ostmise soodsamaks kui äriajamise mitteliikmetega. Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti vekslid toimivad ühest küljest kinkekaardina, teisest küljest aga boonusmaksevahendina. Lühidalt väljendades – Eesti vekslid on Tartu Hoiu-laenuühistu liikmete oma raha.

Vekslite kujundus ja turvalisus

Eesti vekslite kujunduse autor on Tartu Hoiu-laenuühistu liige Kornelika Egers-Pisuke. Hetkel hakkavad ringlema 5-, 10- ja 50-sed vekslite kupüürid. Visuaalne väljanägemine on toodud juuresoleval pildil.

                Eesti vekslid on trükitud formaadis 150 korda 70 mm spetsiaalsele puuvillturvapaberile, mis katsumisel on krobeline. Veksli esiküljel on juhatuse liikmete Andro Roosi, Erki Pisukese ja Märt Riineri nimed ning allkirjad, millega samal tasapinnal asetseb Tartu Hoiu-laenuühitu logo. Allkirjade all on suurtähtedega kiri „TARTU HOIU-LAENUÜHISTU EESTI VEKSEL“. Üleval paremas nurgas on toodud kupüüri nimiväärtus. Vaadates vekslit vastu valgust on Erki Pisukese ning Märt Riineri allkirjade kohal tuvastatav vesimärk, mis kujutab ringis asetsevat kolme Tartu Hoiu-laenuühistu logo „mehikest“.

Veksli tagakülje üleval vasakus nurgas on nähtav veskli nimiväärtus, all vasakus nurgas triipkood (iga vekslikupüür on varustatud unikaalse triipkoodiga). Triipkoodi all on tekst „Lunastamistähtaeg 01. jaanuar 2022“. Selle kõrval on tekst: „Selle veksli eest saab osta kaupu ja teenuseid Tartu Hoiu-laenuühistu kinnitatud partnerite juures. Veksli täpsem kasutuskord on reguleeritud Tartu Hoiu-laenuühistu vekslite ringluse korralduse eeskirjas, mis on kättesaadav Tartu Hoiu-laenuühistu kontoritest ning veebileheküljelt. Veksli kasutamisega majandustegevuses kinnitab veksli kasutaja, et ta on vekslite ringluse korralduse eeskirjaga tutvnud ning sellega nõustunud.“ Selle kõrval asub omakorda stiliseeritud pilt (5-sel Tartu Hoiu-laenuühistu Tartu maja, 10-sel Tartu Hoiu-laenuühistu lipp ja 50-sel Tartu Hoiu-laenuühistu seifi uks koos vastavate pildiallkirjadega). Stiliseeritud pildi kohal on suurtähtedes kiri „ÜHENDUSES ON JÕUD“ ning selle peal omakorda hologrammina ühistu logo „mehike“.

Vekslite esi- ja tagakülgi ääristab kaunistav rosettahel. Taustpiltidel on kasutatud hoiu-laenuühistu logo. Kujundus- ning turvaelemendina kulgevad nii esi- kui tagakülgedel pidevad kaarduvad jooned. Lollikindel viis veksli ehtsuses veenumiseks on vaadelda kupüüri luubiga: jooned peavad olema pidevad – sellisel juhul on tegemist õige veksliga. Kui jooned on luubiga vaadates pisikestest punktidest koosnevad, on tegemist võltsinguga ning seda ei tohi Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti vekslina kasutada. Täpsemad turvaelementide kirjeldused on toodud Tartu Hoiu-laenuühistu koduleheküljel.

Kuidas vekslid toimivad?

Kirjeldan situatsiooni juuresoleva joonise kaudu.

      1. Hoiu-laenuühistu liige Mari tuleb Tartu Hoiu-laenuühistu vekslite müügipunkti, maksab kassasse 9 eurot ning avaldab soovi osta Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti veksleid (edaspidi veksel).

       2. Kuna veksleid müüakse 10% soodustusega saab Mari selle eest vastu 10-se veksli.

       3. Mari soovib osta mett ning teeb seda Tartu Hoiu-laenuühistu liikme Peedu kaupluses, makstes Peedule 10-se vekslisega.

      4..Peedu annab Marile 10-se veksli vastu 10 eurot maksva meepurgi. Arvestades, et 10-se veksli eest käis Mari eelnevalt (1) välja vaid 9 eurot, saab Mari ühistu kaasliikme Peeduga äri ajades 1 euro ulatuses soodustust. Nüüd on 10-ne veksel kaupmees Peedu kassas.

   5..Peedul jõuab kätte 100 euro ulatuses maksetähtaeg kohalikule mesinikule Jürile, kes samuti on Tartu Hoiu-laenuühistu liige. Peedu maksab Jürile arvest 90 euro ulatuses eurodes ning 10 euro ulatuses vekslites.

         6.Jüri loeb Peedu 100-eurose arve makstuks.

    7.Kuna mesinik Jüri soovib võtta Tartu Hoiu-laenuühistust laenu oma mesindustalu laiendamiseks tuleb tal laenulepingu sõlmimiseks maksta Tartu Hoiu-laenuühistule lepingutasuna 10 eurot. Mesinik Jüri kasutab maksmiseks 10-st vekslit.

     8.Vastutasuks sõlmib ühistu Jüriga laenulepingu. Veksli üks ringkäik on täis saanud ning võib alata järgnev tsükkel.

(9./10. Kui peaks juhtuma, et Mari (või ükskõik kes veksliringluse ahelas) ei soovi veksleid kasutada kaasliikmete kaupade, teenuste või tööjõu ostmiseks, võib ta pöörduda Tartu Hoiu-laenuühistusse, et ühistu ostaks vekslid eurode eest tagasi. Kuna see on ettenähtud pigem erandliku toiminguna, rakendab ühistu tehingus 15% allahindlust ehk maksab 10-se veksli eest 8 eurot ja 50 senti.

Vekslite eesmärk ja tulevikuperspektiiv

                Ühine maksevahend loob eeldused, et ühistu liikmel tekib suurem huvi, millega tegelevad kaasliikmed, et siis võimalusel ja sobivusel mõlemale osapoolele kasulikesse ärisuhetesse astuda. Vekslite ülesanne on võimaldada Tartu Hoiu-laenuühistu liikmetel kaubelda teineteisega soodsamalt kui see on võimalik mitteliikmetega.

Perspektiivis näeb Tartu Hoiu-laenuühistu juhatus vekslitest abi ka liikmete äritegevuse laiendamisel ning tööähõive suurendamisel. Selle eelduseks on, et vekslite eest on võimalik suuremates linnades osta toiduaineid, esmatarbekaupasid, riideid ning majapidamiseks tarvilikke vahendeid. Nii saab see järk-järgult ka olema. Sellisel juhul on Tartu Hoiu-laenuühistul võimalik väljastada liikmetest ettevõtjatele tegevuse alustamiseks või olemasoleva ettevõtmise laiendamiseks väga soodsaid (reaalintressimäär 1-5% aastas) sihtotstarbelisi vekslilaenusid. Laenu tagatiseks saab ettevõtja panna traditsioonilisi tagatisi, nagu kinnisvarahüpoteek, käendus või vallaspant.  Ettevõtja saab kokkuleppel töötajaga omakorda osa palgast maksta töötajatele eurodes ja osa vekslites. See aitab ettevõtja välja nõiaringist – palgad tuleb maksta enne kui laekub raha toodangu müügist. See toimib siis, kui veksleid saab töötaja omakorda kasutada toidu, esmatarbekaupade ja majapidamistarvete ostmiseks. Ei ole ju vahet, kas saab eluks vajalikud kaubad eurode, kroonide, dollarite, rublade või vekslite eest. Seejärel saab ettevõtja toodangu müügist nn. pärisraha, mille eest ta võib algse vekslilaenu ühistule tagasi maksta, tehes seda võrreldes tavapärase eurolaenuga väga väikese intressikuluga.

               

Vekslid kinkekaartide ja meenetena

Lisaks maksevahendile, toimib Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti veksel ka kinkekaardina. Nii üleüldistel kui isiklikel pühadel ja tähtpäevadel võiks kujuneda ilus traditsioon kinkida sõpradele, tuttavatele ja pereliikmetele tavalise raha asemel hoopis Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti veksleid, et ka sõbrad, tuttavad ning pereliikmed kaasata Tartu Hoiu-laenuühistu tegevusse ning et läbi selle toetada kodumaiste ettevõtete ja ühistegevuse arengut. Selliselt toimides aitab liige kaasa Tartu Hoiu-laenuühistu ning tema liikmete arengule.

                Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti veksel on lähtuvalt oma eesmärgist mõeldud kiirelt ringlema, ta on mõeldud järk-järgult vabastama liiget traditsioonilise rahaga kaasnevast intressisurvest. Seetõttu on ühistu juhatuse tegevus suunatud sellele, et veksleid aktsepteerivate äride arvu suurenedes kujuneb vekslite ringlemiskiirus suuremaks kui riigivaluuta kiirus, mis omakorda aitaks suurendada kaubakäivet ning ühenduses sellega ka liikmete ärikasumeid. Samas on täiesti normaalne, kui Tartu Hoiu-laenuühistu liikmel on koju või kontorisse soetatud meenena üks igast kupüürist. Detsembris 2011 teeb hoiu-laenuühistu omalt poolt otsa lahti, edastades liikmele jõulukingitusena ühe 5-se vekslikupüüri. 10-ne ja 50-nene kupüür jääb siis liikme enda soetada.

                 

Kust saab veksleid soetada ning mida nende eest osta?

                Hetkel on veksleid võimalik kasutada loetud kohtades. Kindlasti on see puudus, kuid see puudus on paratamatu, arvestades seda, et iga uut asja tuleb alustada täiesti algusest. Ka Tartu Hoiu-laenuühistu oli 2006. aastal pisike 25-liikmega kooslus, kel kamba peale vaid 11 000 krooni (ca 700 eurot) ja tugev tahe eluvõitluses läbi lüüa. 5 aastat hiljem, 2011. aasta lõpul oleme jõudsalt kasvav 300-liikmeline 1,5 miljoni euro (ca 23 mln krooni) suuruse bilansimahug organisatsioon, millel on selge eesmärk, väärikad liikmed, mõistuslik juhtimine ning professionaalne töötajaskond. Ühisel jõul ja nõul jätkates saavad ka Eesti vekslid iga Tartu Hoiu-laenuühistu liikme tõhusaks abimeheks ning nende levik üleüldiseks.

                Ringluse esimesest päeval, 1. detsembrist 2011, on Eesti veksleid võimalik soetada Tartu Hoiu-laenuühistu Tartu (Raekoja plats 20) ning Tallinna (Merivälja tee 1) kontoritest. Tartus samuti veel Lõunakeskuses, Maxima lettides vastas. Lehe trükkimineku ajaks on veksleid võimalik kasutada Tartu Hoiu-laenuühistu ning Eesti Korteriühistute Hoiu-laenuühistu sisseastumismaksude, kohustuslike osamaksude, intresside ning lepingutasude maksmisel. Ka kindlustuse eest (v.a. liikluskindlustus) on võimalik Lõuna Kindlustusmaakleris tasuda vekslitega. Toiduaineid on võimalik osta ühistu liikme Meeli-Loidi Lääne lettides Tartu vanas turuhoones ning Lõunakeskuses. Bon-Bon Lingerie Tartu ning Tallinna kauplustes on võimalik vekslite eest osta ekslusiivset kvaliteetpesu. Edaspidi lisandub võimalusi veel ja veel.

                Käesoleva artikliga kutsun üles teisigi Tartu Hoiu-laenuühistu ettevõtjaid ja kaupmehi sõlmima ühistuga vekslite aktsepteerimise lepingut, võttes minuga ühendust. Pidevalt täiendevat infot Tartu Hoiu-laenuühistu Eesti vekslite kasutusvõimalustest on igaühel võimalik saada, külastades aadressi www.yhistupank.ee/veksel

                Ühenduses on jõud!

Erki Pisuke

Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse liige, peajurist

Tel. +372 56 22 11 45

erki.pisuke@yhistupank.ee

               

Väljatõste: Vekslitega arveldamine on kasulik nii ostjale kui müüjale. Ostja saab kauba 10% soodsamalt. Müüja suurendab oma käivet, kuna kaasliikmed leiavad nüüd tee temani. 

Read more...

Applebaum: Venemaa võib heita tuumapommi mõne Balti riigi pealinnale

Venemaa võib heita tuumapommi mõne Balti riigi pealinnale või Varssavile, demonstreerimaks NATO-le, et peab kaitseorganisatsiooni tühjaks kohaks, hoiatab ajalehe Washington Post kolumnist Anne Applebaum.

Applebaum viitab ka Venemaa sõltumatu poliitikavaatleja Andrei Piontkovski varasemale samateemalisele analüüsile, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Läänele tuumarünnaku korraldamist ei välista ka Venemaa president Vladimir Putin, kes Seligeri järveäärses noortelaagris esinedes tuletas meelde, et Venemaa puhul on tegemist arvestatava tuumajõuga. "Jumal tänatud, ma arvan et mitte kellelgi ei tule täna pähe alustada täiemõõtmelist konflikti Venemaaga. Ma tahan meelde tuletada, et Venemaa on üks kõige võimsamaid tuumajõude. Need pole sõnad, see on tegelikkus," ütles Venemaa president.

"Enamgi veel, me tugevdame oma tuumajõude, me tugevdame oma relvajõude. Need on kindlasti palju terviklikumad ja tõhusamad. Need muutuvad tõepoolest järjest moodsamaks nüüdisaegsete relvasüsteemidega varustatuse poolest," jätkas ta.

Applebaum kirjutab oma arvamusloos, et talle on Poolas korduvalt näidatud pilte 1939. aasta imeilusast suvest, kus lapsed mängivad päikese käes, naised kannavad Krakowi tänavatel moodsaid kleite ning inimesed peavad rõõmsalt pulmi. Nüüd tekitab nende piltide vaatamine tema sõnul õudust, sest kõigile tuleb meelde, mis juhtus 1939. aasta septembris.

"Stalin pidas oma sõnadest kinni ja viis oma ähvardused ellu, mitte selle pärast, et ta oli hull, vaid sest ta järgis oma loogikat suure pühendumusega lõpuni välja ning keegi ei peatanud teda. Praegu ei suuda keegi ka Putinit takistada. Seega, kas on hüsteeriline valmistuda täielikuks sõjaks? Või on naiivne seda mitte teha?" arutleb Applebaum.

RahvusRinghääling

 

Allikas: SIIN
______________
Seda ma ei usu, USA kolumnist lihtsalt hirmutab meid enne president Obama visiiti, et näidata Baltikumile, kui suurest ohust meid nüüd päästma tullakse.
M.I.
 

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

VARRO VOOGLAID: Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

Mõne päeva eest palus üks Postimehe ajakirjanik minult
eutanaasiaküsimuses kommentaari. Siin on tekst, mille kiiruga vastuseks koostasin. Loodan seda teemat edaspidi sügavamalt käsitleda, ent enne pean leidma aega, et end temaatiliste materjalidega paremini kurssi viia. Tundub, et sellega tuleb kiirustada, sest eutanaasia seadustamine muutub ühiskonna individualiseerumise ja sellega kaasneva põlvkondade vahelise solidaarsuse hääbumise, rahvastiku vananemise ja haigete eest hoolitsemiseks üha vähem raha jätva majanduskriisi tingimustes aina aktuaalsemaks.

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.
Mida eutanaasia all silmas pidada?
Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.
Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“ võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.
Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.
Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.
Tapmine ei ole kannatustele kohane lahendus
Hirmujutud pikaleveninud valu ja kannatuste perioodidest, mille leevendamise vajadusega eutanaasiat tihti õigustatakse, on eksitavad. Nagu on kinnitanud üks eutanaasiat pooldav Hollandi arst, dr Peter Admiraal, „on põhimõtteliselt igasugune valu kontrollitav [mistõttu on] eutanaasia valu leevendamise eesmärgil ebaeetiline.“ Vähktõve üle elanud dr Ian Gawler on lisanud, et „paljude aastate jooksul, mil olen surmaga silmitsi seisvate inimestega töötanud, ei ole mul kordagi tulnud rinda pista olukorraga, kus pragmaatiline vajadus enneaegselt surm esile kutsuda oleks vajaduse jätkuva kaastundliku abi osutamise järele üles kaalunud“. Meditsiinilised edusammud hooldusravi vallas muudavad valu ohjamise üha tõhusamaks.
Veelgi enam, eutanaasia ei ole haigete inimeste kannatustele kohane lahendus. Kannatavad inimesed soovivad mitte seda, et nende elu lõpetataks, vaid et nende valu leevendataks. Tasmaania arst Paul Dunne, kinnitab, et olles töötanud enam kui tuhande sureva inimesega on ta vaid viiel korral puutunud kokku väljendatud sooviga eutanaasia järele. USA-s pannakse aastas toime enam kui 30 000 enesetappu, samas kui vaid 2-4% juhtudest teevad seda surmavalt haiged inimesed.
Seejuures on kahjuks tõsiasi, et hooldusravi on suhteliselt väljakujunemata meditsiinivaldkond ning ka selle rakendamise osas on palju arenguruumi. See, kui palju energiat ja tähelepanu hooldusravi kvaliteedi tõstmisse ja selle kättesaadavusse ühiskonnas paigutatakse, sõltub paljuski sellest, kas eutanaasia seadustatakse või mitte. Kui inimese elu lõpetamist nähakse tema kannatustele kohase lahendusena, siis milleks kulutada väärtuslikku aega, energiat ja raha kuluka hooldusravi edendamisele ja praktiseerimisele?
Inimese dehumaniseerimine ja inimelu desakraliseerimine
Eutanaasia seadustamise surve tagant paistavad selgesti hoiakud, millele voli andmine viib veelgi ulatuslikuma inimese ja ühiskonna dehumaniseerimise ja inimelu desakraliseerimiseni.
Esiteks tähistaks eutanaasia seadustamine järjekordset sammu süütu inimese tahtliku tapmise aktsepteerimise rajal — rajal, millel on lääne ühiskonnas käidud juba väga pikad ja sügavete jälgedega sammud seoses sündimata inimeste tapmise seadustamisega. Süütute inimeste tapmise mingis vormis aktsepteerimisega tehakse väga põhimõtteline otsus — tunnustatakse, et eksisteerib selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist ja kaitset. Edaspidi on küsimus üksnes selles, kes, kuidas ja millistel tingimustel võib süütu inimese elu lõpetada. Kõigepealt langevad ohvriks kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed: sündimata lapsed, vanurid, raskelt haiged inimesed. Kuivõrd inimelu ei käsitleta enam püha ja absoluutselt väärtuslikuna, hakkab ring vaikselt laienema. Abordi seadustamisega on juba tunnustatud ka õigust otsustada teiste inimeste elu ja surma üle nende endi tahet arvestamata.
Eutanaasia seadustamisel hakatakse inimelu pühadusse suhtuma veelgi enam kui pelka sentimentalismi ning domineerima pääsevad külmad kalkulatsioonid. Vaadakem näiteks dr Mardna sõnu: „Meil jääb valida, kas ravime 18-aastast inimest, kelle ravi võib anda tulemuse, või hoiame elus 85-aastast inimest, kes meie tegevusest hoolimata ei saa mitte kunagi oma eluga ise hakkama. See on ühiskonna valikute küsimus.“ Kui eutanaasiat nähakse osana lahendusest tervishoiusüsteemi rahastamise probleemile, siis on pehmelt öeldes põhjust ärevuseks — seda enam, kui sellised utilitaristlikud vaated levivad ametkondlikul tasandil ning nende eest ei peljata enam avalikult välja astuda. Selles mõttes on ka üksnes ootuspärane, et eutanaasia teema on kerkinud üles just nüüd, kui meditsiinisüsteemis on rahaga kitsas.
Eelnevat silmas pidades on  tähelepanuväärne, et hoolimata kõikvõimalikest riigieelarve kärbetest ei ole endiselt lõpetatud Haigekassa raha kasutamist sündimata laste tapmiseks. Selle tõsiasja tagant nähtuvat “loogikat” järgides võib aimata, et eutanaasia seadustamise järel arvatakse ka see elu lõpetamise viis — nii mõistusevastaselt, kui see ka ei kõla — Haigekassa poolt rahastatavate tervishoiuteenuste nimekirja. Lõppude-lõpuks on Haigekassal märksa odavam rahastada elu lõpetamist kui selle elu pikaaegset toetamist.
Eutanaasia seadustamine tähendab astumist ohtlikult libedale nõlvakule
Siin nähtub selgelt ka järgmine põhjus, miks isegi assisteeritud enesetapu seadustamine ei ole sugugi hea mõte. Kui juba süütu inimese tapmist või isegi sellele kaasaaitamist ühiskondlikult aksepteeritava teona tunnistatakse, hakatakse aja möödudes kahtlemata välja tulema üha uute põhjendustega, miks peaks ühiskonna „kasutute“ ja „ebaproduktiivsete“ elude toetamise koormast vabastama.
Nt Hollandis on tänaseks aksepteeritud eutanaasia rakendamine ka puudega vastsündinud beebidele — muidugi ei ole siin surmatava isiku vabatahtlikkuse nõudest juttugi. Beebide eutanaasia seadustamise eest ka mujal maailmas seisab teiste seas aktiivselt Princetoni Ülikooli prof Peter Singer — üks tuntumaid „progressiivseid“ bioeetikuid, kelle mõtete regulaarse edastamise eest Eesti ühiskonnale hoolitseb Eesti Päevaleht. Ja arvata võib, et puudeliste beebidega tahtevastase eutanaasia piiride laienemine ei peatu. Ajalugu pakub küllalt näiteid, et kui kord aksepteeritake selline asi nagu elamisvääritu elu ning õigus süütult inimeselt teatud tingimustel elu võtta, siis hakkab sellisena käsitletavate elude ring üha laienema.
Jällegi pakub selgust pilguheit sellele, mis on toimunud maailmas esimese riigina eutanaasia legaliseerinud Hollandis. Eutanaasiapraktikat suunavatest juhistest on hirmuäratavalt tihti kõrvale kaldutud. Hollandi eutanaasiapraktikat detailideni uurinud dr John Keown kinnitab, et nt 1990. aastal toimunud 10 558-st arsti poolt surma saabumise kiirendamise juhtumist 52% kordadel puudus otsene patsiendipoolne palve sedasi toimida. Veelgi enam, 1991. aastal Hollandi valitsuse juhtimisel läbiviidud nn Remmelinki raportiga tuvastati, et igal aastal rakendatakse eutanaasiat ilma patsiendi vastavasisulise sooviavalduseta enam kui tuhandele inimesele. Niisiis, Hollandi eksperimendi näitel on päris selge, et isegi rangete kontrollmehhanismide sisseseadmise korral avatakse nn vabatahtliku eutanaasia seadustamisega Pandora laegas.
Eelnevaga on kriiskavas kontrastis tõsiasi, et enese eest seismiseks võimetute inimeste kuritarvitamise eest kaitsmine peaks olema riigi üks kõige olulisemaid ülesandeid. Ent mida enam eutanaasiaseaduseid laiendatakse, seda keerulisemaks muutub õigustada nende inimeste elu kaitsmist, kes on ühiskonna silmis muutunud kasutuks ning kes seega enam ei kvalifitseeru maksumaksjate taskust laekuvate rahaliste resursside eraldamisele.
Väärastunud nägemus armastusest, solidaarsusest ja kaastunudest
Eutanaasia seadustamise soov lähtub muu seas tuhmunud või väärastunud arusaamast selle kohta, mida tähendab armastus, solidaarsus ja kaastunne. Eutanaasia eitab armastuse tõelist tähendust, mis seisneb alati ühel või teisel moel ohverduses kellegi teise heaks.
Dr David van Gend on tabavalt probleemi kokku võtnud öeldes järgmised sõnad: „Olles katkestanud solidaarsuse oma järeltulijatega seadustades valikabordi, ja oma abikaasadega seadustades abielulahutuse, vabaneme eutanaasia seadustamise teel ka solidaarsusest oma vanematega. See õõnestab kogukonda, sest et kui keegi jääb üksikuks või väsib elust, tuleb kogukond tema juurde mitte julgustuste ja abipakkumiste, vaid süstlaga. See õõnestab iseloomu, sest inimlik ideaal käia julgelt ja terve huumoriga elutee lõpuni hüljatakse kui liig-raske; lihtsam on peatükk „Suremine“ eluloost välja rebiba. Lihtsam on olla surmatud kui surra.“
Lõppude-lõpuks koosneb elu mitte üksnes selles osast, mis seisneb naudingutes ja mis on allutatav subjekti täielikule kontrollile, vaid ka sellest, mille loomulikuks osaks on kannatused ja sõltumine oma lähedastest. Kuigi eutanaasia pooldajad väidavad ekslikult, et surmavalt haige inimene võib kannatusi taludes minetada oma inimväärikuse, tuleks pigem mõelda sellele, kas pole oma elutee sirgeselgselt lõpuni käimine osa inimväärikusest. Inimväärikust ei tohiks segamini ajada inimliku uhkusega. Vähetähtis ei ole ka see, et paljud inimesed väidavad olevat just kannatustest leidnud eksistentsi sügavama mõtte ja seeläbi tõelise õnnelikkuse ning teised kinnitavad, et pereliikme raske haigus on liitnud perekondi tugevamalt kui miski muu. Eelnevat silmas pidades on põhjust karta, et viimaste vaatuste inimelu draamast väljaviskamine põhjustab inimeseks olemise vaesumist nii individuaalses kui kogukondlikus plaanis.
Tahtevabaduse probleem
Eutanaasia seadustamise eest seisjate keskseks argumendiks on inimese tahteautonoomia põhimõtte rakendamine. Nende väide kõlab tavaliselt umbes nii: „Vabas ühiskonnas ei tohi inimestele keelata nende vaba tahte otsust käituda ükskõik millisel moel, millega teistele kahju ei tehta.“
Esiteks lähtub see argument eeldusest, et eutanaasia puutub vaid inimesse, kelle elu lõpetamisest jutt käib. Kahjuks ei ole see eeldus korrektne, kuna niivõrd, kui jutt käib eutanaasiast sõna korrektses tähenduses, on kõne all mitte üksi haige inimese saatus, vaid ka vähemalt ühe teise inimese roll haige isiku saatuse kujundamises (rääkimata nendest surija lähedastest inimestest, keda eutanaasiaotsus väga vahetult puudutab). Õigus nõuda eutanaasiat tähendaks inimese õigust nõuda, et tema elu lõpetamises osaleksid teised inimesed.
Ent ehk veelgi suurem probleem seisneb selles, et praktiliselt võimatu on garanteerida, et inimeste poolt väljendatud eutanaasiasoov oleks alati tõepoolest nende vaba tahte otsustuse tulemus. Kurb tõsiasi on, et eutanaasia seadustamist pooldavad enamasti inimesed, kes ei pea vähemalt konkreetsel eluperioodil seda valikut ise kaaluma. Ehk teisisõnu, eutanaasiat tahetakse teistele märksa rohkem kui iseendale. Mõelgem näiteks Hollandis läbiviidud küsitlusele, mille tulemustest selgus, et kui üldpopulatsiooni lõikes toetas eutanaasia seadustamist 70% inimestest, siis hooldekodudes viibijatest olid 90% vastanuist eutanaasia seadustamise vastu.
Eutanaasia seadustamisega saadetakse sügavalt väär signaal neile ühiskonna liikmetele, kel puudub loomulik kalduvus või soov oma elu enneaegselt lõpetada. Professor Malcolm Fischer on täheldanud, et „Hollandi patsiente — ja see on hästi dokumenteeritud — , kes tegelikult ei soovi eutanaasiat, mõjutatakse ja survestatakse selleks nende perekondade poolt, ja selline asjade seis tundub mulle väga probleemne.“
Mõelgem selle peale veidi põhjalikumalt: eutanaasia seadustamisega antakse ühiskonnas muu seas selge sõnum, et oma elu enneagne lõpetamine või lõpetada laskmine on oma elu loomuliku lõpuni elamise mõistlik alternatiiv. Sellest järeldub omakorda, et raskelt haige inimene hakkab oma soovi elada elu loomuliku lõpuni tunnetama oma lähedasi ja kogu ühiskonda koormava kapriisina, kuna ta vajab selle tee lõpuni käimiseks tõepoolest rohkelt lähedaste armastust ja hoolt ning meditsiinisüsteemi resursse. Kapriisina hakkab see kahtlemata tunduma ka paljudele pereliikmetele ja ühiskonnale — esimesed tunnetavad isekat sekkumist nende eraellu (jah, eraelu puutumatusest räägitakse täna ka perekonna siseselt) ning teine vastutustundetut ühiskonna ressursside kasutamist. Sellest tulenevalt ei ole sugugi ebatõenäoline, et paljud niisuguses olukorras viibivad inimesed hakkavad väljendama „vaba tahet“ lasta oma elu lõpetada pelgalt seetõttu, et nad ei soovi teistele koormaks olla. Sellisel formaalselt korrektsel tahteväljendusel on aga sisulises plaanis vabadusega väga vähe pistmist. Võib arvata, et oma elu lõpetada laskmise poole hakatakse inimesi suunama ka meditsiinisüsteemi poolt, nt hooldusravi väljaarvamise teel Haigekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast.
Et eutanaasia seadustamisega selline skeem tõepoolest rakendub ning et seega satuvad väetid inimesed väga ebaõiglasesse olukorda, sellele leiab rohkem kui piisavalt kinnitust vaadates abordi seadustamise kogemusele erinevates riikides. Nimelt on uuringutega (mille tulemustega saab tutvuda nt Ellioti Instituudi kodulehe vahendusel) leidnud kinnitust, et enamik naisi, kes väljendavad abordikliinikutes aborditegemise soovi, teevad seda tegelikult kaugeltki mitte vabatahtlikult, vaid teiste survel. Loomulikult tunnevad ka need naised, et otsus mitte aborti teha oleks kapriisne ja isekas, sest on ju ühiskond abordi seadustamisega andnud signaali, et abort ei ole iseenesest halb valik, mida peaks tingimata vältima.
Raskes olukorras inimesele saab nii abordi- kui eutanaasiaotsuse langetamiseks survet avaldada muidugi õige mitmel moel, alustades hoolimatuse ülesnäitamisest nii pereliikmete kui arstide poolt kuni ähvardamiseni välja. Eutanaasia seadustamise pooldajad räägivad küll palju kõikvõimalike tahtevabaduse garanteerimise mehhanismide sisseseadmisest, kuid ülalmainitut silmas pidades peaks olema selge, et eutanaasia seadustamise järel ei ole selle inimestele pealesurumise vältimiseks võimalik kehtestada ühtegi vettpidavat süsteemi.
Usalduse kadumine meditsiiniprofessiooni suhtes
Viimase argumendina võib välja tuua tõsiasja, et eutanaasia kahandaks märkimisväärselt usaldust meditsiiniprofessiooni vastu. Mitte ilma asjata ei ole Hippokratese vandes kirjutatud „kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida“ ja „ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.“ (Muuseas, samas vandes seisavad ka järgmised unustusehõlma vajunud sõnad: „Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.“)
Aktsepteerides meedikute osalemise inimeste elu enneaegses lõpetamises, ei saaks nõdrad, vanad ja haiged inimesed enam kuidagi kindlad olla, et arstid lähtuvad oma tegevuses ainult ühest eesmärgist, nimelt eesmärgist ravida. Muidugi mõista vajavad haiged ja kannatustes inimesed hingerahu ja kindlustunnet, mitte ärevust ja hirmu selle pärast, mida arstid nendega teha võivad. See, et inimestel oleks täielik usaldus, et arstid lähtuvad üksnes eesmärgist patsiendi elu ja tervist hoida, on ilmselgelt väga oluline.
Eutanaasia seadustamine on aja küsimus
Eeltoodud põhjustel ei tohiks kunagi assisteeritud enesetappu ega eutanaasiat seadustada. Selle asemel tuleks teha rohkem pingutusi selleks, et vanad ja haiged inimesed tunneksid nii oma pereringis kui meditsiiniasutustes, et neist hoolitakse ning et neid toetatakse ka nende eluõhtul. Nagu märgiti 1993. aastal Briti Lordidekoja raportis: „Sõnum, mille ühiskond saadab haavatavatele ja viletsas olukorras inimestele, ei tohiks seisneda — ükskõik kui peenelt seda ka ei väljendata — nende surmaotsinguile julgustamises, vaid meie hoolitsuse ja toetuse taaskinnitamises.“
Samuti on mõtlemapanev Lordidekoja Meditsiinieetika Komitee 1984. aastal eutanaasiateemal tehtud järeldus: „Ei ole ühtegi piisavalt kaalukat põhjust, mis õigustaks õigussüsteemi ja ühiskondlike suhete nurgakivi, inimese tahtliku tapmise keelu nõrgestamist. Üksikjuhtumeid ei saa võtta lähtealuseks riiklikule poliitikale, mis omab ühiskonnale sedavõrd tõsiseid ja laiaulatuslikke järelmeid. Eutanaasia-küsimuses ei või üksikisiku huvisid käsitleda eraldisesvana ühiskonna kui terviku huvidest.“
Olles esitanud nägemuse sellest, miks eutanaasiat ei tohiks kunagi aktsepteerida, pean lõpetuseks aga kurvastusega nentima, et mul ei ole kahtlust, et hoolimata ükskõik millistest ohtudest ja kuitahes tugevatest vastuargumentidest on eutanaasia seadustamine Eestis vaid aja küsimus — just nagu ka samasoolistele isikutele „abiellumise“ ja lapsendamise õiguse andmine. Need küsimused on liiga olulised, et neid otsustada lähtudes parimatest argumentidest või rahva tahtest — need küsimused otsustatakse lähtuvalt ühiskonna üle kontrolli omavast ideoloogiast. Enne peab aga mõned aastad avalikku arvamust kujundama, et otsuse võiks ellu viia demokraatia sildi all.
Lääne tsivilisatsiooni üle võimust võtnud globaliseerumistaotlusega ateistlik libralismi, relativismi ja individualismi külvav ideoloogia näeb ükskõik millises riigis eutanaasia keeldu (just nagu ka abordikeeldu, traditsioonilist abielu, igasugust arusaama objektiivsest moraalist ja tõelisest religioonist ning inimeste sõltumatust riigist) vaieldamatult vanade kristlike aegade igandina, oma lõpliku triumfi teel seisva takistusena, mis tuleb kõhklemata kõrvaldada. See ideoloogia, mis väidab end seadvat kõige mõõduks inimese, on oma ettevõtmistes sügavalt inimvaenulik ega hooli vähimalgi määral sellest, mis on vajalik tingimuste loomiseks inimeste tõelise õnnelikkuse saavutamiseks. Oma eesmärkide saavutamise nimel defineerib see ideoloogia ümber inimolemise võtmemõisted, nagu armastus ja vabadus, asendades nende tähenduse seni mõistetule risti vastupidisega. Veelgi enam, see ideoloogia defineerib ümber ka arusaamise inimolemisest endast, dehumaniseerides inimese, käsitledes teda puht-materiaalse olendina, mitte millegi poolest kõrgemana teistest loomadest. Ja just nagu koeri ja kasse pannakse magama, nii tuleks toimida ka inimestega — olulist erinevust ju ei ole.
Tõepoolest, ei ole mõtet salata, et elame kristlusest ja selle elusõnumist üha enam lahtiütlevas ja surmast läbiimbunud kultuuris. 1956. aastast on meie maal tapetud emaüsas enam kui poolteist miljonit beebit ja praegugi tapetakse igal aastal ligi 9000 kõige kaitsetumat pisikest inimest. Riik, mis deklareerib oma põhiseaduses, et igaühe õigus elule on kaitstud, ning mille õiguskantsler kinnitab, et põhiseadus kaitseb ka sündimata inimeste elu, pannes sedasi riigile kohustuse nende elu kaitsta, rahastab iga sündimata inimese tapmist 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses. Kes võiks tõsimeeli uskuda, et ühiskonnas, kus sellisel viisil suhtutakse kõige süütumate inimeste elusse ja kus on pea täielikult kõrvaldatud inimese elu kaitse selle algfaasis, võiks osutuda tõenäoliseks seista edukalt vastu püüdlustele kõrvaldada kaitse inimese elult selle lõppfaasis?
Eutanaasia seadustamine saab toimuma valutult
Seejuures saab eutanaasia seadustamine toimuma õige mitmel põhjusel suhteliselt valutult.
Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et materialistlik-liberalistlik-relativistliku dogma omaks võtnud ja kõrgeima väärtusena tolerantsust ülistavad inimesed on muutunud moraalselt kirjaoskamatuteks, pidades moraalsuse ainsaks möödupuuks seda, kas mingi käitumine põhjustab kellelegi teisele otseselt kahju või mitte — eeldusel, et nad üleüldse sellist nähtust nagu moraal tunnistavad.
Teise põhjusena võib välja tuua selle, et Eestis puudub ausatel põhimõtetel toimiv avaliku arutelu foorum. Inimestele jäetakse mulje, et meil on vaba ajakirjandus, kus igati avatud mõtlemisega ajakirjanikud ja rahva helgeimad pead ausatest tõetaotlustest lähtudes parimaid lahendusi otsivad, ent muidugi ei ole see midagi enamat kui pettepilt. Võib olla kindel, et kui sel teemal midagi sellist, mida avalikuks aruteluks nimetatakse, kord tekib, täidab meie selgelt liberaalse hoiakuga lehtede külgi kordades enam emotsioonidel põhinevaid eutanaasiat pooldavaid artikleid kui tekste, milles seistakse mõistusele tuginedes eutanaasia seadustamise vastu. Kuivõrd enamik inimesi peab moraali subjektiivseks kategooriaks ja maitse üle ei vaielda, saab kogu „arutelu“ olema suure tõenäosusega hästi kontrollitud ja suunatud emotsionaalne vahutamine, millega üritatakse luua muljet, et ühiskonnas on toimunud avalik arutelu ning et eutanaasia seadustamine on üksnes rahva hääle kuuldavõtmise akt. Nagu nähtub praegu intensiivselt toimuvast homopropagandast eesti ajakirjanduses, on meedia üheks olulisemaks funktsiooniks ühiskonnas avaliku arvamuse vorpimine.
Kolmandaks põhjuseks on fakt, et Eestis puudub arvestatav jõud, kes võiks eutanaasia seadustamise vastu välja astuda. Meil ei ole tõsiselt võetavat konservatiivset erakonda, mis sõandaks kristlike põhimõtete eest seista või mis üleüldse inimelu kaitse küsimusi oluliseks peaks. Samuti on meie maal tegutsevate religioossete ühenduste juhid sedavõrd arad ja alalhoidlikud, et nad ei läbe üheski vähegi olulises küsimuses valitsusele ega meediale vastanduda.

Vaata lisaks:
Tähelepanuväärsed kohtuotsused (26.06.2010) 

Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/2009/11/11/inimelu-ja-vaarikust-austavas-uhiskonnas-ei-tohiks-eutanaasiat-kunagi-seadustada/

Read more...

(:)kivisildnik | Mõni sõna proua presidendi kaitseks

Inimesed tõesti kiunuvad liiga palju. Seoses presidendiproua lodevuspagulusega on taas presidendiinstitutsioon kui selline kahtluse alla seatud. Mida siin kahelda? Enne kui vinguma ja halama hakkame, küsigem endalt, milleks see presidendinuumamine üldse vajalik on? Milles on asja mõte?

Presidendi mõte on lihtne, tema on ilma suurema võimuta moraalne asjapulk. President on omalaadne väärtuste kandja, nii nagu raamaturiiul raamatute jaoks või nagi jope riputamiseks. See, et presidendiproua käitub, nagu ta käitub, on mitte ainult vajalik, vaid ka möödapääsmatu, otse paratamatu.

Moraal kui läbitud etapp

See ei saagi teisiti olla: eesti pered lagunevad, presidendigi pere roiskub; rahvas jookseb laiali, proua president paneb saba seljas nelja tuule poole; kõik skeemitavad midagi, Ärmal käib samuti mingi sogane talukamm. Kes rahul ei ole toimuvaga, selle kohta ütleb president umbes nii, et lollid ja laisad pole kunagi rahul. Ühesõnaga, president esindab väga hästi käibivat moraali, kas nimetame seda silmakirjalikkuseks, totruseks või alatuseks, see on pelk stiiliküsimus.

President on ikkagi meie rahva president, eesti rahva president ja ta esindab seda moraali, mis on olemas. Et moraal on meil läbitud etapp, see ei ole presidendi teo ega tegematajätmise tagajärg, see on kurb tõsiasi, aga tõsiasi.

Pereväärtuste asemel mahitavad nii meie meedia, poliitikud kui arvamustöllid homoerootilist paradiisi Peipsi järve kaldal ja kui euroseksualistide hooramine on kiiduväärne ja hea, siis on ka heterohooramine ikkagi parem kui mitte midagi. Lausa hea aga selles mõttes, et aitab lagundada kristliku peremudelit, mis on progressiivsele inimkonnale alati ette jäänud.

President presidendiks, aga presidendiproua esindab kindlasti ja täiel rinnal euromoraali ja oleks ka palju nõuda, et ta kohe lesbiorgia või sadomaso performance´iga peale lendaks, keegi ei saa teha kahte sammu korraga, liigume edasi ikka samm-sammult. Andke aega atra seda, presidendiproua pole veel täit hoogu sisse saanud, aga tema peale võib kindel olla.

Eesti rahva peale võib üldse kindel olla, vähemalt kristliku moraali küsimustes on meie väike paljukannatanud rahvas küll täiesti immuunne. Iidsed kroonikud ja pastoritest sulemehed ei jõudnud maarahva ehal- ja õitsilkäimise kombeid ja muid paganlikke sugulise lodevuse praktikaid ära vanduda. Ei ole ropumat rahvast maapeal, võib ürikutes ülestähendatu lühidalt kokku võtta.

Selles mõttes kannab presidendiproua iidset eesti kultuuri juurt südame lähedal ja talle pole põhiseadusest lähtudes mitte midagi ette heita. Minu sügav kummardus, lühema mäluga kodanikele olgu meenutatud, et ka presidendi varasemast eluloost on mitmenaisepidamise episood ette näidata ja seegi on aja- ning kultuurilooliselt autentne eesti eluviis.

Elu Eesti vabariigis on reguleeritud seadustega, eelkõige põhiseadusega ja selle meile kõigile nii armsa seaduse preambulis seisab, et Eesti riik on loodud selleks, et kaitsta ja edendada eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Milline osa on proua presidendi suudluses keelel, seda ma pole pädev hindama, ent eesti rahva ja kultuuri edendamise seisukohalt on tema tegevus täiesti korrektne ja mitte ainult, ma rõhutan, et see suudlus on igati seaduslik ning kooskõlas meie vabariigi põhiseaduse vaimuga.

Ateena ja Sparta eeskuju

Mis puutub homoseksuaalset hooramist, siis ei ole see otseselt vastuolus põhiseadusega, küll aga on mõistlik rasket demograafilist seisukorda arvestades selle lustiga oodata niikaua, kuni maa on täidetud lastega ja lastelaste lastega. Euroseksualismi kõige suurem nõrkus on aga kultuuriline viljatus, toome Euroopa ajaloost näiteks kaks linnriiki Ateena ja Sparta.

Sparta oli homofundamentaalne linnriik, kus naiste juures käidi öösel salaja ja kohusetundest, paraku panid Euroopa kultuurile aluse homoseksuaalselt mõõdukad ateenlased. Kui tahate mulle vastu vaielda, siis nimetage mõni spartalasest filosoof, arhitekt, teadlane või Sophoklese mõõtu kirjanik. Ärge üritage meenutada, mida pole, seda ei saa ka mäletada.

Gurmaanidele ma siiski Sparta kultuuri ei soovita, sest õgiti põhiliselt musta veresuppi, kusjuures vein oli rangelt keelatud, seda joodeti kord aastas orjadele, et näidata noortele joovastava olluse laostavat mõju. Sellise dieedi nimel me ilmselt kartulikoori ei söönud, samas tuleb tunnistada, et president peaks siiski teatavat homoseksuaalset eeskuju rahvale näitama.

Liialdada ei ole vaja, aga sõda läheneb ning selles olukorras peame endale aru andma, et kuigi tanke me piisavalt osta ei jõua, on olemas odavaid viise armee võitlusvõime tõstmiseks. Sparta kogemus näitab, et homoerootiliste sidemetega lõimitud armeel on heterosõjarditega võrreldes mitu arvestatavat eelist. Detailidesse laskumata oleks väga mõistlik, kui presidendihärral tekiks kiiremas korras kirglik lähedus mõne kindrali või admiraliga. Niipalju vastutustunnet ja patriotismi võiks siiski olla. See romanss säästaks elusid.

Moraali ja hooramise küsimustes on palju segast, eriti piibli usu dogmade valguses, kuid ärgem laskem ennast sellest eksitada. Kui piibli kirjanikud oleksid teadnud, et eestlased on olemas, siis oleksid nad kindlasti käskinud meid kõiki maha tappa, vana testamendi vaimus ei ole muud lahendust. Ukrainlased ja venelased muidugi ka, üldse kõik. Erinevalt piiblist on aga põhisedus meile kohustuslik, nii et ärgem võtkem endale liigset koormat kaela, põhiseadus on niigi ränk.

Põhiseaduse vaimus

Põhiseaduse valguses on nii, et kui hooramine on kasulik eesti rahvale, eesti keelele ja eesti kultuurile, siis on ta vastuvõetav ja soovitatav. Kui hooramine on aga kahjulik eesti rahvale, eesti keelele ja eesti kultuurile, siis on ta vastuvõetamatu ja karistatav. Nii et kui lööte litsi, siis tehke seda põhiseaduse vaimus ja kellelgi ei ole midagi ütlemist.

Praegu on muidugi paljud seadused põhiseadusega vastuolus, eriti see seadusetäht, mis ütleb, et heade kommetega või avaliku korraga vastuolus olevad tehingud on tühised. Presidendi abieluleping ja ka tööleping on hetkel õigustühised, kui muidugi lähtuda tähenärimisest ja juriidilisest madallennust, ilma asjade seisu põhiseaduse valguses kaalumata.

Kokkuvõtteks on mul öelda ainult seda, et eesti rahvas on siiani püsinud tänud tugevale perekonnale ja üleinimlikult hoogsale üleaisalöömisele, seda joont tuleb hoida: kes peavad peret, tehku seda hästi ja kes osutavad seksuaalteenust, need ärgu kvaliteedi pealt kokku hoidku. Sõdu on ennegi kaotatud, ellujäämine on kaotamise kunst.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/592954/-kivisildnik-moni-sona-proua-presidendi-kaitseks

Read more...

MATTI ILVES: AVALDUS ÕIGUSKANTSLERILE

Tere lp. õiguskantsler hr. Indrek Teder!

avaldus

1. märtsil 2015. aastal on meil järjekordsed Riigikogu valimised, aga paistab, et need toimuvad jälle põhiseadusvastase valimisseaduse alusel.
Põhiseaduse § 60 ütleb: "Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed."
Põhiseadus nõuab täiesti selgelt ja üheselt, et valimised peavad olema otsesed. Meie valimissadus ülekantavate häältega aga rikub seda põhiseaduse sätet.

Kirjutasin selles küsimuses kunagi ka justiitsministrile kuid tulemusteta. Vastati üldiselt nii: "Kokkuvõtvalt leiame, et nii proportsionaalne valimissüsteem kui ka valimistel kasutatav valimistulemuste kindlakstegemise kord ning mandaatide jagamise viis on kooskõlas põhiseaduses tulenevate valimist käsitlevate põhimõtetega."
Vastuskirjas puudutati pikalt proportsionaalsuse põhimõtet, kuid mitte poole sõnagagi ei räägitud põhiseaduse nõudest, et valimised peavad olema ka otsesed.

Palun nüüd Teil algatada menetlus, et viia valimisseadus vastavusse põhiseadusega.

Lugupidamisega,
Matti Ilves
28. august 2014.a.

Automaatvastusest: Teie avaldus on esitatud!
Avalduse, märgukirja ja selgitustaotlusele vastame hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul saabunud dokumendi registreerimisest arvates.

Kui vastuse saan, avaldan selle ka blogis "Rahvuslane" koos minupoolsete kommentaaridega.

Read more...

Tsitaat

Read more...

16 aastat ja 1400 seksuaalselt kuritarvitatud last: Rotherhami ametnikud ei sekkunud rassismihirmust

Eile Suurbritannias avaldatud raport teatas, et aastatel 1997-2013 vägistati ja kuritarvitati Rotherhami linnas kuritegelike jõukude poolt vähemalt 1400 last. Politsei ja sotsiaalametnikud ei julgenud sekkuda, sest kartsid, et neid tembeldatakse rassistideks.

Pedofiilide ohvrite arv on tõenäoliselt suurem. Jõugud koosnesid Aasia taustaga, peamiselt Pakistanist pärit meestest, kes said Rotherhamis häirimatult tegutseda, teatas BBC. 

Mõned lastekaitsetöötajad üritasid seksuaalkuritegudest teatada, kuid nende appihüüdeid olid linnavõimude arvates liialdused. Rotherhami linnaametnik Martin Kimber ütles, et kurjategijate kohtu alla andmiseks tõendeid ei piisanud.

Üks linna sotsiaaltöötajaist, kes oli vastutav lastekaitse eest, ei võtnud midagi ette, kui sai teada, et 12-aastane laps oli kaks korda seksuaalsuhtes tundmatu, temast kolm korda vanema mehega.

Rotherhami õudusi hakati uurima korralikult alles siis, kui ajaleht The Times loo avaldas, kirjutab yle.fi.

Esimesed süüdistused said kurjategijad 2010. aasta sügisel. Eelmisel aastal toodi kohtu ette või läks kriminaaluurimise alla 15 meest. South Yorkshire'i politseijuht Shaun Wright, kes oli ametis aastatel 2005-2010, on palunud ohvritelt andeks.

Kõige nooremad lapsed, keda rööviti, vägistati, ähvardati ja peksti ning kellega kaubeldi, olid 11-aastased. Raport teatab, et mõned ohvrid olid koduse tausta tõttu "eriti haavatavad".

Üks ohvreist, Emma, kes praegu on 24-aastane, rääkis BBC-le, et ta viidi Rotherhamis mehe juurde, kui ta oli 12-aastane. 13-aastaselt sunniti ta seksuaalsuhtesse ning mõni kuu hiljem teatas ta politseile enda vägistamistest mitu korda. "Säilitasin kõik oma rõivad, milles mind vägistati, ning andsin need politseisse, kuid hiljem öeldi sealt, et nad on need kaotanud," rääkis Emma. "Nad ütlesid, et minu kaebuse kohta tema vastu puuduvad neil tõendid. Need inimesed jäeti vabalt ja karistamatult tänavaile jalutama. Mu vanemad käisid vastavates ametites inimeste juures, kes olid seatud aitama, kuid mitte midagi ei tehtud."

Emma kuritarvitamine jätkus 15. eluaastani, kuni vanemad viisid ta välismaale.

Rotherhami linnavalitsuse juht Roger Stone on kohalt tagasi astunud. Linn oli algatanud juhtumi kohta kolm uurimist.
Allikas: SIIN

Read more...

Mis ülesandeid täidavad meie riigis 20aastased nõunikud?

Foto: Stanislav Moškov

Teen juba mõnda aega TV3 "Seitsmestele uudistele" seeriat teisikutest. Kogu suve olen erinevates Eestimaa paikades filminud tuntud inimestele sarnaseid kodanikke. Mulle see projekt meeldib, sest see viib iseenesest kohtadesse, kuhu ma tavaliselt ei satu.

Umbes kuu või pisut rohkem aega tagasi olin kokkuleppinud järjekordse teisiku intervjuu Tallinnas Solarise keskuse juures. Üks televaataja oli saatnud mulle kirja, et talle lähedane inimene sarnaneb TV3 uudistereporter Siim Supsile.

Haarasin võimalusest kinni ja võtsin televaataja poolt soovitud kodanikuga ühendust. Ta oli intervjuuga päri ning me saime ühel ilusalt suvisel pärastlõunal Tallinna kesklinnas kokku.

Istusin parasjagu Solarise välisministeeriumi poolse külje juurde seatud pingil, kui saabus noormees, kellega ma loo pidin tegema. Kuna kaameramees jäi pisut hiljaks, palusin noormehel enda kõrval istet võtta.

Tegu oli meeldiva noore inimesega, kes tundus pealinna melust veel rikkumata. Seepärast ma ilmselt küsisingi tema käest kohe alguses, kas ta elab juba kaua Tallinnas ja mida ta siin teeb. Noormees vastas, et ta kolis maalt linna alles hiljaaegu ja ta õpib Tehnikaülikoolis - või oli see Tallinna Ülikoolis teisel kursusel.

Ütlen ausalt, et kuna mul on palju tööd, siis on pea pidevalt igasugu mõtteid täis ja ma ei kontsentreerunud noormehe jutule täielikult. Organiseerisin ühe käega oma päevikut ja teisega tekstisin operaatorile sõnumit küsimusega, kaugel ta on.

Kuna tegu oli väga noore ja äsja linna kolinud inimesega, tekkis meie vestlusesse paratamatult ka see hetk, kus ma tundsin endas lausa mõningast emalikku suhtumist. Ma püüdsin teda enne kaamera ette minekut rahustada ja lubasin sõbralikke küsimusi. Ühel hetkel ma pärisin isegi selle kohta, ega noormehel kõht tühi pole. Ta tundus lihtsalt kodanikuna, kes vajas emalikku hoolt.

Tundsin muret ka selle üle, kas ta pidi intervjuuks kohale tulema kaugelt. Noormees vastas eitavalt. Tema töökoht asuvat sealsamas Solarise lähedal.
"Ahah, kus sa siis kooli kõrvalt töötad?" küsisin nii muuseas ja toimetasin oma märkmiku ja mobiiliga edasi. Ise veel mõtlesin, et tänapäeva noored on tublid, et jõuavad kooli kõrvalt töökohta pidada ja puha.

Tema vastust kuuldes pidin ma aga telefoni peaaegu maha pillama.

"Ma töötan kaitseministeeriumis!" vastas ta stoilise rahuga. (Mis siis, et mina oleks pakkunud McDonaldsit!) "Ma olen kaitseminister Mikseri nõunik."

Minu pilk söövis nüüd sellesse noorde mehesse hoopis teisel kujul. See vastus oli šokeeriv ja absurdne samal ajal. Noormees ise oli viks ja viisakas – minul endal oli lihtsalt tükk tegu, et mõista kuidas maabub 21aastane Siim Supsi teisik Sven Mikseri paremal käel.

Okei, ma mõistan, et Harvardi, Oxfordi või Camebridge'i tudengid on ministeeriumites praktikal, aga täiskohaga tööl, huh!

Nojah, see noormees võib ju olla üks helgemaid päid oma kursusel, kuid ministri nõunik vajab ju lisaks teadmistele ka praktikat. Lõppude lõpuks on ju hetkel maailm ühes sügavamas kriisis. Kaitseministeeriumil on hetkel täita üks keerulisemaid etappe meie riigi ajaloos.

Mitte midagi ei saa parata, et sel hetkel oli kummaline vaadata seda verinoort maalt linna sõitnud poissi. Isegi mitte ajakirjaniku vaid lihtinimesena. Korraks tekkis isegi hirm oma riigi julgeoleku pärast.

Ma mõistan, et ministrid koondavad enda ümber kujusid, kes neile poliitilises karjääris ohtu ei valmistaks, aga 21aastane kaitseministri nõunik on, andestage, kummaline nähe.

Võibolla on siinkohal õiglasem küsimus pigem see, mis ülesandeid nn nõunikud meie ministrite juures täidavad. Selge on see, et kogu lugupidamises selle noormehe suhtes ma kahtlen, kas tegemist on nõunikuga selle sõna tegelikus tähenduses.

Nimetagem asju õigete nimedega. Tegemist on poliitilise praktikandiga. Ka mujal maailmas on niimoodi.

See, miks nimetatakse neid meil nõunikeks, jääb mulle arusaamatuks. Kõige kurvem pool on asja juures aga see, kui sõna "nõunik" tõlkida visiitkardil inglise keelde. Sel juhul võib see meie välispartneritel tekitada lausa hämmastust.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/592448/mis-ulesandeid-taidavad-meie-riigis-20aastased-nounikud#.U_uUK__cBAw.facebook

Read more...

Ühe pettuse lugu - kliima globaalne soojanemine

Read more...

MEIE KIRIK: Peapiiskop Carey: aumõrvad ja šariaat meie linnades on multikulti tagajärg

Endise Canterbury peapiiskopi lord George Carey hinnangul on britid saanud tänu multi­kultuurilisusele kaela au­mõrvad ja islami­seadused. Ja üha enam noori briti moslemeid reisib Lähis-Itta või mujale brutaalset „püha sõda“ pidama.

„Briti külalislahkes elukorralduses olid erinevad usundid tere­tulnud, kuid esile tõusis vaid üks – kristlus. On fakt, et multi­kultuurilisuse doktriin on juba kaua lasknud immigrantidel luua meie linnades omaenda täiesti eraldatud kogu­kondi,“ kirjutab lord Carey.

„Selle tulemuseks on aumõrvad, naiste ümber­lõikamine ja šariaadi­seaduse kehtestamine paljudes linna­osades üle kogu Ühend­kuningriigi.“

Emeriitpeapiiskopi arvates peaksid Briti moslemi­kogukonnad taolisest fanatismist palju selge­sõnalisemalt lahti ütlema, kui nad seda seni on teinud. Lord Carey leiab ka, et „pühasse sõtta“ suunduvatele briti moslemitele tuleb naasmine võimatuks teha:

„Noored, kes sõidavad välis­maale vägivaldset džihaadi pidama, peaksid juba enne minekut teadma, et neil pole tagasiteed tsiviliseeritud ühiskonda.“

Paljud briti moslemid on ühinenud Süürias ja Iraagis vägivalla abil islami­kalifaati kehtestava brutaalse terrori­rühmitusega, mille jõhkrust on tauninud koguni al-Qaida.

Hiljuti vapustas maailma USA ajakirjaniku James Foley jõhker tapmis­video. Süürias kinni võetud ja kaks aastat pant­vangis hoitud katoliiklasest ajakirjanikul nüsiti kaamera ees pea otsast, video vere­tööst aga postitati internetti.

On kindlaks tehtud, et James Foley elajalikult mõrvanud „Islami­riigi“ terrorist on pärit ilmselt Londonist.

„Teie liberaalsed ja demokraatlikud põhi­mõtted ei maksa siin mitte midagi,“ lausus kaldea katoliku kiriku Mosuli peapiiskop Emil Nona Itaalia meediale.

„Te peate meie olukorra üle siin Lähis-Idas uuesti järele mõtlema, sest te võtate oma riikidesse vastu üha suuremal arvul moslemeid. Ka teie olete ohus. Te peate tegema jõulisi ja julgeid otsuseid, isegi oma põhi­mõtetega vastu­ollu minemise hinnaga.“ 

Allikas:http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4146&Itemid=1

Read more...

Kaitseuuringute keskus: Prantsusmaa ja Saksamaa relvastavad Putini sõjamasinat

Toimetas Vahur Koorits

www.DELFI.ee

Mistral klassi dessantlaev Peterburi sadamas

Foto: Dmitry Lovetsky, AP/Scanpix

Kaks Euroopa riiki, Prantsusmaa ja Saksamaa, aitavad Vladimir Putini Venemaal oma sõjalist musklit kasvatada, müües Moskvale relvasid, aidates kaasa Venemaa sõjalisele arendustööle ja jagades Venemaaga arenenud sõjalisi tehnoloogiaid. Vastusena Vene vägede tungimisele Krimmi tuleks kohe võtta arutluse alla selle koostöö lõpetamine, kirjutasid Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse blogis Kaarel Kaas ja Tomas Jermalavičius.

Mõne aasta eest peeti Balti riike hüsteerilisteks, kui nad olid vastu Prantsusmaa päritolu Mistral klassi dessantlaevade müügile venelastele. Mistrali tehing toimus kõigest paar aastat peale Gruusia sõda ja selle tehinguga sai Venemaa mitte ainult võimaluse oma sõjalist jõudu projtseerida, aga annab ka venelastele mõningaid moodsaid tehnoloogilisi võimekusi, mille üle on neil vaid hea meel. Lisaks anti Venemaale väga halb signaal - pole tähtust, mida Venemaa oma naabruskonnas teeb, vene raha on relvaäris ikka teretulnud.
Mistrali tehing algatas terve laine koostööoprojekte. Nende seas oli uue põlvkonna jalaväe lahingumasina ühine arendamine, Prantsuse sõjatööstusfirma Thalese öövaatlusseadmete müük Venemaale jne. Alles hiljuti teatas Dmitri Rogozin, Venemaa esimene asepeaminister, et alanud on Vene-Prantsuse sõjalise koostöö uus ajastu, mis toob kaasa võimekuste ühendamise ja usaldava infovahetuse.
Prantslastele on lisandunud sakslased, kellele Saksamaa relvaekspordi lubasid väljastav nõukogu väljastas ainuüksi 2011. aastal 250-500 ekspordiluba ehk samas suurusjärgus kui eksporditi sõjatehnikat Lõuna-Koreale ja Indiasse.
Üks viimaseid müüke on eriti murettekitav. Saksa võimud lubasid Rheinmetallil müüa Venemaale moodsa brigaaditaseme treeningkeskuse. See on sisuliselt täissuuruses brigaadi lahingugrupi kõige moodsama staabi koopia, mis on praegu kättesaadav vaid tehnoloogiliselt kõige arenenumatele lääneriikidele.
100 miljoni euro eest saab Venemaa teha oma vägede väljaõppes hüppe edasi. See annab võimaluse simuleerides realistlikke lahinguolusid testida vägede võitlusvõimet mitmeid väeliike ühendava operatsiooni ajal ja hinnata võitlejate ja staabi hakkamasaamist.

Merkeli doktriin

Sellised tehingud sobivad nn Merkeli relvamüügi doktriiniga, mille ta ise võttis kokku järgnevalt: "Olen veendunud, et on meie huvides võimaldada partneritel efektiivselt osaleda julgeoleku ja rahu tagamisel või taastamisel oma piirkondades." Kaas ja Jermalavičius küsisid, kas Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja teiste Venemaale relvastust müüvate riikide jaoks tegeles Venemaa 2008. aastal Gruusias ja nüüd Ukrainas "piirkondliku julgeoleku ja rahu tagamise või taastamisega", mida tuleb "võimaldada"?
Venemaale relvastust müüvad riigid võivad loota, et taolised suhted Venemaaga võivad kriisihetkedel Venemaad mõjutada. Kaas ja Jermalavičius küsisid aga, kas suured Vene relvastustellimused ei võimalda hoopis Putinil mõjutada Pariisis ja Berliinis langetatavaid otsuseid?
Nad kahtlesid, kas Euroopa Liidu sanktsioonid tooksid ikka kaasa sõjalise koostöö lõpetamise Venemaaga, kuigi see oleks loogiline. Kaas ja Jermalavičius kartsid, et sõjalise koostöö lõpetamine on naiivne lootus, arvestades seda, kuiväga sõltub Euroopa riikide killustunud relvatööstus Euroopa Liidu ja NATO väliste riikide tellimustest.
Taolisel käitumisel peab olema ja edaspidi ka on oma hind. Mõnede Euroopa Liidu ja NATO Venemaaga piirnevad riigid usaldavad järjest vähem neid Euroopa relvatootjaid ja nende taga seisvaid valitsusi, kes on mestis Venemaa sõjalis-tööstusliku kompleksiga. Selle asemel suurendavad need Ida-Euroopa valitsused oma relvaoste ja koostööd USAga.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=68156701

Read more...

Anto Raukas kliimast ja CO2-st

Read more...

EKRE tulumaksuvabastusest: IRL on loobunud reaalsete sissetulekute suurendamisest

Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) leiab, et IRLi plaan kaotada tulumaks alla 500-euroselt sissetulekult paigutab nad koos Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga astmelise tulumaksu pooldajate leeri, kuigi IRL ise on rõhutanud, et tegu pole astmelise tulumaksuga.

«Ühtlasi on see märk, et IRL on sisuliselt loobunud eesmärgist suurendada inimeste reaalseid sissetulekuid majanduse kasvust tuleneva palgakasvu näol ning asunud tavapärast ja selgelt vasakpoolset raha ümberjagamise retoorikat kasutama,» ütles EKRE aseesimees Martin Helme.
«IRL on alustanud oma valimiskampaaniat, jagades populistlikke lubadusi maksusüsteemiga mängides,» sõnas Helme. «Põhimõtteliselt on IRL kõrvaldanud ühe suurima takistuse valimisjärgseks koalitsiooniks Keskerakonna ja sotsidega.»
Helme selgitas, et Konservatiivne Rahvaerakond ei poolda astmelist tulumaksu, kuna nende arvutused näitavad, et ilma riigieelarvet lõhki ajamata pole võimalik teha selliseid astmeid, mis kergendaks maksukoormust ka keskklassil ehk keskmist ja keskmisest pisut suuremat sissetulekut saavatel inimestel. «Reaalsed arvutused näitavad, et astmeline tulumaks tähendab paratamatut maksutõusu just neile inimestele, kelle eest kõik erakonnad väidetavalt seisavad: õpetajatest alates ja päästetöötajatega lõpetades, vahepeale jäävad praktiliselt kõik avaliku sektori töötajad ja erasektori spetsialistid,» ütles erakonna aseesimees.
Konservatiivse Rahvaerakonna arvates aitaks madalama sissetulekuga inimesi eelkõige see, kui langetada käibemaksu ja erinevaid aktsiise, eelkõige elektri- ja kütuseaktsiisi. Puudujääva osa riigieelarves kompenseeriks seni sisuliselt maksuvabalt tegutseva väliskapitali, muu hulgas pankade tulu tõhusam maksustamine, märkis Helme.

 

Majandus24»Majanduspoliitika

Toimetaja:
Anette Parksepp

Allikas: http://majandus24.postimees.ee/2898921/ekre-tulumaksuvabastusest-irl-on-loobunud-reaalsete-sissetulekute-suurendamisest

Read more...

MATTI ILVES: MOSLEMID NÕUAVAD OSLO ALLLINNAS ISLAMIRIIGI KEHTESTAMIST!

Multikultuursus on Norras arenenud päris kaugele ja nüüd on selle "õilsa" ürituse viljad juba õige hästi näha. Oslos toimuvad kurvad, kuid õpetlikud sündmused, nimelt nõuab islamistlik grupp "Ansar al-Sunna" ei rohkem ega vähem kui islamiriigi kehtestamist Oslo linnaosas Grønland.

Nõutakse selle linnaosa kvartalites võimutäiuse andmist islamiusuliste kätte ja šariadiseaduste kehtestamist. Väidetakse, et selline lahendus on parim mõlemale osapoolele ja nad ei taha elada ebapuhaste (usulises mõttes) olendite hulgas, nagu on norralased.
Me oleme siin sündinud ja ei taha Norrast lahkuda, samuti ei taha me olla osa siinsest ühiskonnast. Norra on Jumala maa, mis kuulub kõigile, ütlevad nad.

Pildike Oslost

Norralasi ka hoiatatakse: "Ärge sundige meid tegema seda, mida on võimalik vältida. See ei ole ähvardus, vaid tõde ja tagajäjed võivad olla norralastese hukatuslikud."

Enam selgemat sõnumit ei ole võimalik Eesti poliitikutele saata, sest multikultuursus ei rikasta meid, vaid toob osariiki õnnetust, rahvustevahelisi pingeid ja rahutusi, võimalik, te isegi relvastatud kokkupõrkeid. Olen juba varem kirjutanud, et ebaõnnestunud valitsemise tõttu rahvas põgeneb Eestist ja et oleks keda valitseda-kamandada loodetakse immigrantide sissevoolu peale eriti vaestest riikidest, kuid isegi see on kartellipoliitikutel ränk valearvestus.

Kasutatud allikas: http://whiteresister.com/index.php/news/1367-muslim-terrorists-demands-islamic-state-in-downtown-oslo

Read more...

IRL on läinud üle astmelise tulumaksu pooldajate leeri

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 26.08.14


Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leiab, et IRL poolt välja hõigatud plaan kaotada tulumaks alla 500 euroselt sissetulekult paigutab nad selgelt koos Keskerakonna ja sotsidega astmelise tulumaksu pooldajate leeri. Ühtlasi on see märk, et IRL on sisuliselt loobunud eesmärgist suurendada inimeste reaalseid sissetulekuid majanduse kasvust tuleneva palgakasvu näol ning asunud tavapärast ja selgelt vasakpoolset raha ümberjagamise retoorikat kasutama.

„IRL on alustanud oma valimiskampaaniat maksusüsteemiga mängides populistlike lubadusi jagades,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees Martin Helme. „Põhimõtteliselt on IRL kõrvaldanud ühe suurima takistuse valimisjärgseks koalitsiooniks Keskerakonna ja sotsidega.“

„Konservatiivne Rahvaerakond ei poolda astmelist tulumaksu, kuna meie arvutused näitavad, et ilma riigieelarvet totaalselt lõhki ajamata pole võimalik teha selliseid astmeid, mis kergendaks maksukoormust ka keskklassil ehk keskmist ja keskmisest pisut suuremat sissetulekut saavatel inimestel. Reaalsed arvutused näitavad, et astmeline tulumaks tähendab paratamatut maksutõusu just neile inimestele, kelle eest kõik erakonnad väidetavalt seisavad: õpetajatest alates ja päästetöötajatega lõpetades, vahepeale jäävad praktiliselt kõik avaliku sektori töötajad ja erasektori spetsialistid,“ ütleb Helme.

Konservatiivse Rahvaerakonna arvates aitaks madalama sissetulekuga inimesi eelkõige see, kui langetada käibemaksu ja erinevaid aktsiise, eelkõige elektri- ja kütuseaktsiisi. Puudujääva osa riigieelarves kompenseeriks seni sisuliselt maksuvabalt tegutseva väliskapitali, muu hulgas pankade tulu tõhusam maksustamine.

Allikas: http://www.ekre.ee/irl-on-lainud-ule-astmelise-tulumaksu-pooldajate-leeri/

Read more...

Varro Vooglaid Facebookis: Paralleelid juunikommunistide ja tänase vasakpoolse intellektuaalse eliidiga on üpris selged

Jaak Valge aastaid koostatud uurimus tõotab küll tulla väga huvitav lugemine. Karta võib, et paralleelid juunikommunistide ja tänase vasakpoolse intellektuaalse eliidiga on üpris selged.

"Juunikommunistid on olnud viimasel kahekümnel aastal Eesti ajalookirjanduses samuti kollaborantidena kaotaja seisuses. Laiemalt või pika sihikuga vaadates aga on nende ideed pigem võitnud – küllap nii Semperile, Vares-Barbarusele kui ka Andresenile meeldiks väga, erinevalt omaaegsest Eesti Vabariigist, elada tänapäeva Euroopa Liidus. /.../ Tänapäeval ei pea oma ühiskonna vaimseks hülgamiseks ilmtingimata Moskva-meelne olema."

"Progressivanker" nõuab vedamist ja mis võiks näida üllam, kui enese rakendamine selle selle teenistusse.

Artikli link "Sirbis": SIIN

Read more...

Kui Eesti sõlmib piirilepingu Venemaaga, loobudes Tartu rahust, kestab Vabadussõda järelikult edasi?

Valitsejad ja nende suuvoodrid püüavad igal võimalusel rahvale selgeks teha, et Eesti peab kiiresti sõlmima (meile kahjuliku ja mõttetu) piirilepingu Venemaaga. Seda tehes on isegi Paet iseendale vastu rääkinud: kord teatab ta, et EL-i ja Nato liikmena peaks Eesti enesekindlam olema, teisal aga jällegi, et mida vähem lahtisi otsi meil Venemaaga on, seda parem. Aga mis lahtised otsad meil Venemaaga on? Meil on Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja ja pani paika Eesti piiri, ja seda rikkus Stalin. Tänane Putini Venemaa on üha enam muutunud neostalinistlikuks, mis kasutab nii Stalini kui ka Hitleri meetodeid. Massiline valet täis propaganda on justkui Goebbelsi enda arsenalist pärit (siin pole ka midagi imestada, sest Putin töötas KGB agendina ida-Saksamaal ja valdab saksa keelt vabalt, seega Hitleri ja teiste natside teoseid võib ta originaalis tudeerida). Sellise Venemaaga ei tohiks Eesti ühtegi (eriti nii järelandlikku ja enda huve kahjustavat) piirilepingut sõlmida. Me näeme, et Venemaa jaoks ei tähenda sõlmitud lepingud midagi.

Meil pole kiiret selle piirilepinguga. Selle puudumine või olemasolemine ei muuda midagi. 1939 täitis Eesti kuulekalt kõiki Venemaa soove, et mitte teda provotseerida. Ja mis kasu sellest oli? Suhtarvudes olid alistunud Eesti inimkaotused suuremad, kui sõjaliselt vastu hakanud Soomel. See ütleb niimõndagi.
Piirilepingu alaseid läbirääkimisi tuleb pidada vaid demokraatliku Venemaaga, kes austab oma naabreid ja ka nende huve, varasemaid ja uusi lepinguid ning ka peab neid. Kui me sõlmime täna piirilepingu Putini Venemaaga, kes ei tunnista Eesti okupeerimist ja järjepidevust, siis me loobume sellega vabatahtlikult suurest osast oma julgeolekust, sest kõik trumbid satuvad nii Venemaa kätte. Venemaa soovil loobus Eesti Tartu rahu mainimisest piirilepingus. Venemaa ei tunnista selle kehtimist, seega me nõustume sellest temaga. Edaspidi võib Venemaa viidata piirilepingule, kus pole sõnagi Tartu rahust ega okupatsioonist. Seega on Eesti riik üksnes ENSV õigusjärglane. Samuti loobume me nii igasugusest võimalusest saada Venemaalt õiglast okupatsioonikahju.
Niigi me loovutame oma maa koos maavaradega, saamata vastu midagi, isegi mitte Tartu Ülikooli varasid, presidendi ametiraha, narva veehoidla lüüside üle kontrolli, setu külasid, julgeolekugarantiisid jma. me anname ära suurima läbirääkimiste trumbi, mis on eesti käes, lihtsalt niisama, saamata vastu midagi - kas see on diplomaatiline võit kui me aktsepteerima kurjategija Stalini vägivaldselt muudetud piire või pigem häbitu alistumine ebaõigluse ees?
Venemaa on Paeti alles äsja alandanud, kuulates pealt ta kõnesid ja neid avaldades. Selle asemel, et selline naabri ebasõbralik teguviis hukka mõista, hakkas Paet hämama, et "ega me ei tea, kes lindistas jne." Miks selline häma ja julguse puudus? Eesti pidi ju Natos olema. Või on Venemaa käes kompromiteerivat materjali reformierakondlaste kohta?
Mis aga veelgi huvitavam, sõlmides piirilepingu ja loobudes Tartu rahu mainimisest ehk tunnistamast, et see kehtib, kestab järelikult edasi ka Vabadussõda, sest selle lõpetas sama leping. Seega kui me sõlmime täna sellise mõttetu ja kahjuliku piirilepingu (miks, seda teavad Reformierakond ja IRL, rahvale tegelikke põhjusi pole avaldatud), oleme koheselt taas sõjajalal Venemaaga. Vähemalt võib Venemaa seda nii tõlgendada. Ise me ju loobusime Tartu rahu ja okupatsiooni mainimisest. Kas me tahame sõda?

 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/08/kui-eesti-solmib-piirilepingu-venemaaga.html#more

Read more...