EL - VÄRSKED PÄRLID - 29.11.12

Euroopa Komisjon tahab Brüsselile suuremat voli riikide majanduse üle - soov, mis viib ühtse "Euroopa Föderatsiooni" majandusministeeriumi tekkeni.
Euroopa Komisjon võttis vastu tegevuskava, mis näeb tulevikus ette liikmesriikide majanduslike valikute suuremat koordineerimist Brüsselis.
Ühisraha euro püsimajäämiseks on Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso sõnul vaja luua omaette euroala eelarve, ühistagatisega võlakirjad ja võlalunastamisfond, vahendas "Aktuaalne kaamera". Euroopa Komisjoni plaanide teostumisel hakkaks Euroopa Liidu kindlat kurssi hoidma midagi ühise rahandusministeeriumi sarnast. Liikmesriikide majanduslikke ja eelarvepoliitilisi valikuid koordineeritaks edaspidi tihedamalt Brüsselis, seisab vastu võetud tegevuskavas.
"Tegevuskava paneb ritta mõtted, mis on debattides juba tõstatatud. Mõnel juhul toob esile ka varem maha kantud ideed, nagu võlalunastamisfond, mille vastu on väga kriitilised olnud sakslased," rääkis EPC analüütik Janis Emmanouilidis.
"Oletame, et liikmesriik tahab haridussüsteemis midagi muuta. See maksab. Kui riigil selleks vahendeid ei ole, sest kärbitud on kõikjalt, siis see fond võimaldaks partneritel aidata, kui selles on kokku lepitud," selgitas Emmanouilidis.
17-l euroala riigil peab lubama kiiremini integreeruda, kui ülejäänud liikmesmaadel 27 seas, leiab Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso. Lubada ju võib, aga kas suuremaks vastutuse jagamiseks ka tegelikult valmis ollakse? Emmanouilidis ütles, et kui pühapäeval kuuleme, et on vaja rohkem Euroopat ja EL peab tegema rohkem kasvu ja töökohtade saavutamise nimel, siis esmaspäeval öeldakse, et EL peab eelarvet kärpima. Ikka ja jälle - proletariaadi heaolu nimel!
Riigipead ja valitsusjuhid arutavad Euroopa tulevikuvisioone järgmisel ülemkogul 13. ja 14. detsembril.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Mobiilikiirguse uurimine lõpetatud

Reedel, 16. märtsil 2012 teatas Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus (IARC), et mobiilikiirgust on juba piisavalt uuritud ja edasisi uuringuid pole enam mõtet finantseerida. Naljakas on selle uudise juures aga asjaolu, et täpselt 8 kuud tagasi (juuli 2011) tegi just see sama Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus (IARC) avalduse: „Tutvunud erinevate viimaste aastate avalike epidemioloogiliste uuringutega, leidis IARC’i ekspertgrupp Lyonis (Prantsusmaal), et mobiilikiirgus liigitub kategooriasse 2B ehk mobiilikiirguse kantserogeensus inimestele on tõenäoline.„
„See on esimene kord, kui IARC ja Maailma Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) mobiilikiirgusele tõsisemalt tähelepanu pööravad. Ja kuna IARC on WHO enda allüksus, siis võime loota, et edaspidi pöörab WHO veelgi rohkem tähelepanu IARC’i avaldustele ja ignoreerib oma senist allikat ICNIRP’i, kes on endiselt veendumusel, et mobiiltelefonid ei kujuta inimeste tervisele mitte mingisugust ohtu. Irooniline on aga see, et ICNIRP’i teaduskomisjoni kuuluvad ainult mobiiltelefonitootjate (Nokia, Alcatel-Lucent, Motorola, Siemens jne) esindajad. Loomulikult ei saa nad tunnistada, et nende tooted on ohtlikud. „ kommenteerisime uudist 7. juulil 2011 KaitseOmaTervist.ee lehel.
Interphone töötas enam kui tosin aastat ja uuringutele kulus 19 miljonit eurot. 16. märtsil avaldati viimane, tööd kokkuvõttev raport, milles on reaalset teksti vaid 4.5 lehekülje jagu (koos sissejuhatuse ja lisadega kokku 13 lk). Raport on sõnastatud väga ettevaatlikult, jutt on ümmargune.
Kuigi Interphone’i raport avaldati alles 4 päeva tagasi, on dokumendi päises näha 03.10.2011 kuupäeva. See tähendab seda, et surve mobiilikiirguse mõjude uurimise lõpetamiseks sai alguse vahetult pärast juulis tehtud avaldust, et mobiilikiirgus liigitub 2B kategooriasse – tõenäoliselt on katserogeenne.
On otsustatud, et suur osa Interphone’i tööst - nende uuringud / avastused / leiud / andmed jäetakse nüüd riiulile seisma, neid ei analüüsita enam edasi. IARC (NB!! vähiuuringute keskus) loobub ka parootise (kõrvasüljenääre) kasvajate uurimisest. Seetõttu pole raportis midagi mainitud Iisraeli Interphone osakonna leitud mobiilikiirguse ja süljenäärmete (suuõõnne) vähi seosest. Vaata pilti allpool.
IARC teatas oma koduleheküljel Interphone’i sulgemisest reede (16.03.2012) õhtul, vaikselt. Pressiteadet ei tehtud.

parootis

Allikas: SIIN 

__________________

Lugege lisaks veel SIIT.

Read more...

MATTI ILVES: KUIDAS VIHAKURITEGUDE SEADUSEELNÕU ALGUSE SAI?

Alguse sai see kõik justiitsministeeriumi ja minister Mihael´i kaaskirjast:

"Justiitsministeerium soovib muuta vaenu õhutamise kuriteoks
30. juuli 12/ Priit Talv
Justiitsministeerium saatis ministeeriumidele ja teistele koostööpartneritele kooskõlastamiseks karistusseadustiku muudatused, millega muudetakse karistusi vihakuritegude osas ning täpsustatakse ametialaste kuritegude osa.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul on seaduseelnõu olulisim osa vihakuritegude eest mõistetavate karistuste täpsustamine, millega viiakse karistusseadustik vastavusse rahvusvaheliste nõuetega. „Täna kehtiva seaduse järgi saab vaenu õhutaja vastutusele võtta alles siis, kui esineb reaalne oht inimese elule, tervisele või varale. Sellise ohu olemasolu tõendamine on põhjustanud probleeme praktikas ja just nende osas kelle vastu vaenu õhutatakse. Analüüs näitab, et kõrge lävi, enne kui saab reaalse tagajärgedega vaenu õhutamisest rääkida, võib mõningatel juhtumitel viia juba kättejõudvate tagajärgedeni, mis oleks uue regulatsiooniga õigeaegselt ärahoitavad. Uus seadus viiks meie regulatsiooni kooskõlla ka Euroopa Liidu Nõukogu raamotsusega rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemiseks,“ lausus justiitsminister.

„Kui täna on vaenu õhutamine kuritegu üksnes siis, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tervisekahjustus või muu raske tagajärg, saab eelnõu kohaselt tulevikus isikut karistada siis, kui ta sihikindlalt vihkamisele või vägivallale kihutab. Muudatused ei tähenda, et näiteks igat netikommentaatorit saab tulevikus mõne kommentaari eest vastutusele võtta. Karistatav on eelnõu kohaselt üksnes selline vägivallale või vihkamisele kihutav eesmärgipärane tegevus, mis on avalikku rahu häiriv või mida tehakse süstemaatiliselt. Avalikku rahu häiriv oleks näiteks teatud rahvusest isikute vihkamisele üleskutsuva agressiivse kõne pidamine tänaval või muus avalikus ruumis ning süstemaatilisus on pidevalt, vähemalt kolmandat korda aset leidev tegevus, milles avaldub vaenu õhutaja tegevuse kuritahtlikkus ja järjekindlus,“ sõnas Michal.

Teine oluline asi, mida eelnõuga muudetakse, on ametiisiku definitsioon, mis viiakse kooskõlla hiljuti vastu võetud uue korruptsioonivastase seadusega. Oluline täiendus on eelnõus ka pistise või altkäemaksu korduva võtmise eest mõistetavate karistuste osas – täna saab karmima karistuse mõista küll pistise korduvale võtjale, kuid mitte siis, kui pistise võtja on varem toime pannud altkäemaksu võtmise. Kuna pistise ja altkäemaksu võtmine on kaks erinevat kuritegu, siis tulevikus arvestatakse korduvusena neist mõlemat.

Kolmanda olulisema muudatusena võimaldatakse kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist ka maksukuritegude puhul. „Maksukuritegude toimepanemise eesmärgiks on just ebaseadusliku tulu teenimine, mistõttu selle tulu konfiskeerimine on maksukuritegevuse vastases võitluses äärmiselt oluline,“ ütles Michal." (ministeeriumi kodulehelt)

Eelnõu kooskõlastusringi edenemisega saate tutvuda siin, samuti leiate siit selle eelnõu failid mida saab alla laadida, kui soovite tutvuda seaduseelnõuga põhjalikumalt: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/80c748e0-9c4f-48d5-aea3-5f26da1de2c8#ZckGTcyU

Toon nüüd mõned kirjutised selle juba kurikuulsaks saanud vihakuritegude eelnõu kohta: SIIN, SIIN ja SIIN.

Read more...

Poliitikust on saanud palgasõdur.Ja parteist on saanud palgaarmee.

27 Nov 2012 EWR Online

Einar Eiland




Just nimelt palgasõdur, sest just see iseloomustab kõige paremini meie praeguse poliitika olemust. Palgasõdur ja kes nagu ristsõdalane erakondliku issanda jumala poole palvetab ja sellest peab kujundama illusiooni, kui meie ainsast pääseteest. Kuna kõige kõrgem andis saba juba üle 2000 aastat tagasi siis tuleb erakonnaesimehest kujundada tema asemik maapeal ja Tema sõna tuleb kuulata sest võim on Jumalast. Seega levib tüüparusaam et me ei saagi olukorra heaks mitte midagi teha. Me saame ainult palvetada ja väljastada lugematul arvul pühakirjatekste ja luua võimalikult palju kirikuõpetajaid et varustada neid lauluraamatute ja kirikukooridega. Kõik ikka selleks et sundida rahvast nende tahtsi käituma ja mida rohkem neid saab olema seda suurem saab olema võim ja kindlam saab olema sellega kaasajooksjate tulevik, ning musta valgeks valetamisest saab müügikampaania. Kuid need, kes ei ole võimu ja valitseva väe poolt tuleb kuulutada nõiduseks. Nii sai alguse keskaegne inkvisitsioon, mis kestab veel tänapäevalgi. Kõik mis takistab selle jumaliku väe realiseerimist tuleb põletada, tappa või vägistada. Seda, kas see toimub füüsiliselt või vaimselt on taktika küsimus. See on nagu katk, mis nakatab ja seejärel tapab. Sest nemad on uskmatud ja ei allu kohaliku jumala korrale. Selliselt ülesehitatud kirikud ja seda toetav kirikukord on loonud inimestele rohkem kurja kui kõik tänapäeva sõjad, näljahädad ja epideemiad kokkuvõetuna ja poliitikust on kujunenud palgasõdur võimu ülistavate palvete pidamisel ja sobiva kirikutõe kuulutamisel. Ateistlikule ühiskonnale on omane et kõik tema vabad ressursid lähevad eelkõige vaid olemasoleva võimu kindlustamisele mitte rahva heaolu tagamiseks. Nii ongi poliitika sisuks kujunenud see et tulge rääkige eliidile enda mure ära ja küll see kõige kõrgem juba teab paremini kuidas seda lahendada. Nii oli nõuka ajal ja nii on juhtumas ka hartaga ja muude rahvaalgatustega. Sest eliidi eesmärk on olla võimul mitte teenida rahvast.
Nii on saabunud igavene pimedus paljude maade ja rahvaste jaoks.

Kahjuks kestab see ateistlik lähenemine tänapäevani. Kui ateistliku kristliku ühiskonnakorra ajal ehitati kirikuid, pühakirjateksti täitis piibel ja teisitimõtlejaid põletati nõidadena tuleriidal . Sellele järgnenud valitsuskultuurid on olnud küll leebemad ja loobunud nõidade põletamisest, kuid on järginud siiski samasugust käitumisalgoritmi. Näitena nõukogude ajal täitsid kiriku rolli parteikomiteed ja pühakirjatekstiks oli marksistlik leninism. Teisitimõtlejaid enam tuleriidale ei saadetud vaid viidi külmale maale surema võimu kulu ja kirjadega. Paavsti süüdimatut rolli täitsid aga kompartei funktsionärid. Tänapäeval täidab kiriku rolli pangakontor. Pühakirjateksti rolli täidavad vastavalt inimese vastuvõtlikkuse astmele, kas euronõuded või rahalugemine ja kõik meie palvused on seotud nendega. Tänapäevane usuhullus on aga enda tarkuses jõudnud nii kaugele et inimesele tuleb anda sellised teadmised et teisitimõtlejad küüditaksid ennast ise välisriikidesse tööle, oleksid võimule lojaalsed ja alandlikud. Paavsti saate aga valida ise, nende valikute seda, mis teile valimispäeval pakutakse. Sisuliselt kehtib endiselt kirikukord.

Taasiseseisvumisel tahtsime aga ülese ehitada vabariiki, kuid poliitiline süsteem ei allu seniajani rahva kontrollile. Kui poliitiline süsteem ei allu rahva kontrollile siis alluba ta välisele okupandile. Seega on vabariiklus jäänudki unistuseks. Sest vaid okupatsioonis ja sundolukorras eksisteeriv ühiskonnale on omane et ta ei ole võimeline diskuteerima ega dialoogi pidama enda tuleviku üle ja see meie ühiskonnas puudub. Seega ei jää võimul muud üle, kui pakkuda illusioone demokraatlikest väärtustest ja nendega tegelemine muutub oluliseks kuni teadusringkondadeni.

Kui võimuladvik on sõltuv võõrast rahast, siis seda võimu võib pidada korrumpeerunuks, sest esindab mitte annetaja rahva vaid rahastaja huve. Nii satub inimene ise võimult almust ja annetusi paluma ning võim annetab talle kui üle jääb. Sellest tuleb aga omakord kujundada meediasündmus, mis kinnitab võimu heatahtlikkust. Võimul on rahvalt raha kättesaamiseks kask võimalust, kas annetuste korjamine või rahva okupeerimine. Viimast on muidugi kindlam korraldada, sest siis puudub rahval võimalus võimu toimimist kahtluse alla seada. Selle saavutamise protsessi määrab edu musta valgeks valetamise ja reaalse olukorra varjamise oskus.

Tulemusena leiame ennast peagi riigist, kus sa ei tea, kes sa oled? Sa ei tea milleks sa oled ja kust sa tulete? Sa ei tea, kes kingib elu neile, kes on meie kõrval ? Kes saadab elajaid meid tapma või vägistama, väites samas et seda tehakse sinu enda huvides ? Kes õpetab meid, meie enda väljamõeldut välja naerma ja ülistama võõrast? Kes määrab selle, mille nimel te elate ja mille nimel surete? Kes paneb meid süsteemsel vangi ? Kes ehitab neid vanglaid ja kelle käes on selle vangla võtmed ? Nii et võidelge ennem kui mõne palgasõduri käe läbi otsa saate, sest iga teie tegu kujundab teie enda tulevikku sest muidu peate te olema sõjapõgenikud enda loodud riigis.

 

Allikas: http://www.eesti.ca/poliitikust-on-saanud-palgasodur-ja-parteist-on-saanud-palgaarmee/article38040

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 27.11

Lisatud: 28. november
Saada sõbrale
Selle nädala Vaba Mõtte Klubis räägiti Harta 12 ja president Ilvese tegevusest. Arutati, milliseid muudatusi peaks tegema valimisseadusesse ning kommenteeriti Euroopa Liidu eelarveläbirääkimisi.
Saade on vaadatav kahes osas SIIT ja SIIT .

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5074&lang=est

Read more...

Eesti poliitiline ja majanduslik eliit põgeneb Denveris asuvasse punkrisse?

Estonian Airi viiest lennukist täiesti piisab, et jama korral evakueerida eesti poliitiline ja majanduslik eliit Denveri megapunkrisse peitu (ümberistumisega Londonis), sest kui Mihkel Kärmaselt küsiti laupäevases (24.11.2012) Postimehe intervjuus, mida see temale näitab, et kõrgetel kohtadel isikud on viimasel ajal valinud pigem kõige eitamise tee, vastas ta: „See on väga suur ja komplitseeritud teema. Aga üks vastus võiks olla, et võib-olla rahvas ei ole valmis tõde kuulma. Äkki keegi teeks enesetapu, kui üks minister selle sõnastaks, ja seetõttu peab ta jonnakalt ütlema, et ei-ei, ärge muretsege.“

Välisminister Paet: “Bye, eesti rahvas!” (Foto: Mati Hiis, Õhtuleht)

Lendavad nad siia:

Denver asub Colorado osariigis (USA)

PUNKRI EHITAMISE ABC
Millises järjekorras töid teostada? Kas esimesena oleks mõttekas ehitada punker ja alles seejärel lennurajad või vastupidi? Kuidas näeks välja see kõige loogilisem ja efektiivsem infrastruktuur? Kuidas oleks korraga võimalik teenindada suurt hulka lennukeid ja nende reisijaid?
Äkki ehitaks punkri lennujaama alla? Just nii tehtigi.
Hoolimata sellest, et Denveris (Colorado osariik) juba oli maailmatasemel Stapleton International Airport lennujaam olemas, avati 1995. aastal täiesti uus: Denver International Airport (edaspidi DIA). Kokku läks selle DIA ehitus maksma 4.8 miljardit dollarit USA maksumaksja raha. Tegemist oli kolossaalse „raha-auguga“, sest eelarvet ületati tervelt 2 miljardi dollari võrra – seda oli ikka üüratult rohkem kui kõige pessimistlikumad stsenaariumid enne ehitust ette olid näinud. Väga kahtlane oli ja on tänapäevani fakt, et ehitusmaterjali kulus ikka kordades rohkem kui DIA vajas. Sügavaid kahtlusi, et tegemist pole mitte ainult lennujaamaga, vaid et seal on teoksil midagi suuremat, tekitavad järgmised faktid (+ pildid):

• Olgugi, et maapind oli võrdlemisi sile, kaevati välja 84 miljonit kuupmeetrit pinnast. See on ca 1/3 sellest, mis kaevati välja Panama kanali ehitusel.

• Fiiberoptilist kaablit kulus 8529 km ja vaskkaablit 18 290 km (võrdlus: Niiluse jõgi on 6650 km, Ameerika enda laius idaranikkust läänerannikuni on 4828 km)

• Lennurajad moodustavad suure haakristi (vt. pilti all)

• Tankimissüsteem on võimeline pumpama kütust 15 141 liitrit (4000 gallonit) minutis läbi 45 km pikkuse torude võrgustiku. Sellised kogused ja suurused on nii uskumatud, et sõltumatud lennundusinsenerid ei oska seleta, milliseks otstarbeks sellist suurt võimekust küll vajatakse.

• DIA asub Denveri linnast ca 37 km kaugusel. Tema üldterritoorium on 140 km² (13 600 ha). Paikneb 1655m kõrgusel merepinnast — hiidlained sinna ei ulatu.

• Ehitustöid juhtisid 5 suurt peatöövõtjat. Sadadel alltöövõtjatel oli keelatud omavaheline rääkimine – igaüks tegeles rangelt vaid enda asjaga. „Objekti“ valmides saadeti töötajad laiali ja kõik firmad likvideeriti. Ühelgi ehitajal ei kujunenud terviklikku pilti sellest, mis oli see SUUR asi, mille väikest osa tema ehitada aitas. Küllap olid ka lepingutes päris karmid vaikimiskohutused.

DIA lennurajad moodustavad haakristi. Punane joon on peale tõmmatud selleks, et lugeja märkaks.

Kuid see oli alles algus… Nüüd alles läheb huvitavaks.
Kui DIA lennujaama saabuda mööda Denverist väljuvat maanteed, tervitab või peaks ütlema “tervitab” tulijat terminali väravate juures 9 meetri kõrgune sinine täkk. Kuna pimedal ajal selle hobuse silmad punaselt põlevad, on teda hakatud kutsuma surmahobuks, sest Ilmutusteraamatus on kirjeldatud sarnast Apokalüpsise hobu, kelle peremeheks on Vikatimees ise. Teadmiseks: Selle skulptuuri autor Luis Jiménez suri oma stuudios, kui see sama surmahobu talle peale kukkus ja jalas asuva arteri purustas.

Punaste silmadega hobu DIA terminali ees

Jätkame teemat, kui lugeja veel lugeda julgeb… NB! Kui Sul on depressioon või on juba hirm, ära edasi loe!
Kuna hobune oli juba tükk aega üksinda DIA ees seisnud, siis 2010. aastal otsustati talle seltsiliseks tuua sõber: 8 meetri kõrgune Anubis ehk šaakalipäine Egiptuse surnutejumal, kes valitses matuste üle ja keda tunti kui Muumiate Isandat. Ei, KaitseOmaTervist.ee ei mõtle neid asju ise välja. Kui ei usu, vaata videot:

Mis värk on sellel lennujaamal nende surmasümbolitega?
Kui aknast sisse vaatav Anubis ei kohuta, siis liigume nüüd ka terminalis endas veidi ringi.
Tähelepanelik reisija märkab peagi “huvitavaid” seinamaale, mis jutustaksid nagu mingit lugu. Esimene neist kannab pealkirja “Rahu ja harmooniline kooslus Loodusega”:

“Rahu ja harmooniline kooslus Loodusega”

Kas see on rahu ja harmooniline kooslus, tõesti? Kolmes kirstus on väike tüdruk, indiaaninaine, mustanahaline naine, lapsed nutavad, loomad ja taimed on väljasurnud. Taamal on näha suurt tulekahju ja mürgises suitsus või vines olevat linna. Pildi keskel on maia-päritolu tüdruk, kes hoiab käes maiade kalendri tahvlit.

Suurendus: Tüdrukul, paremal, on käes maiade kalendri tahvel

Kuupäeva 21.12.2012 on meedia seostanud maailmalõpuga, kuid maiade enda sõnul sümboliseerib see ka “taassündi”. Seetõttu on mõned loomad nagu pingviin ja papakoi “säilitatud” klaasist puuri sees. Küll aga on näha tuleleekides metsa ja linna ümbritsevat veidrat värvilist suitsu.

Suurendus: Tüdruk kirstus

Ei tea, kas lennujaam on ikka õige koht, kus surmateemalisi asju presenteerida.
Järgmine seinamaal:

“Surm”

Saabub surmatoov kurjus/sõjamees, kelle ühes käes on AK-47 ja teises mõõk, millega rahutuvi rüvetatakse. Vasakul on lõpmatus rivis nutvad emad, kes hoiavad käes oma surnud last. Seejärel on barjäär, mille taga magavad lapsed telliskivide virna otsas. See seinamaal asub DIA lennujaama kõige käidavamas koridoris. Kas gaasimask viitab mingisugusele keemiarelvale, sest mürgine vine oli ka eelmisel pildil olnud linna ümber?
Järgmine seinamaal, “Maailma lapsed unistavad Rahust”:

“Maailma lapsed unistavad Rahust”

Sõjamees on surnud, rahutuvid tema peal. Kõikide rahvuste lapsed (s.h. ameeriklased!) on kokku kogunud relvad ja annavad need nüüd üle sakslasest poisile, kes need puruks taob. Kas Saksamaal hakkab paiknema Uue Maailma Valitsus? NB! DIA on Ameerika suurim lennujaam, pealegi riiklik, ja oma seinamaalil kujutavad nad Saksamaale alistumist!? On see kokkusattumus, et ka DIA lennurajad on haakristi kujuliselt?
Seinamaal on nii suur, et ei mahtunud ühele fotole ära, jätk on siin:

“Maailma lapsed unistavad Rahust”

Viimane seinamaal, “Maailmarahu on saabunud”:

“Maailmarahu on saabunud”

Maailma rahvused elavad nüüd üheskoos vennalikus rahus, nende pilgud on suunatud helendava taime poole.
Siinkohal tahaks DIA teemale juba joone all tõmmata, kuid ei saa… ikka veel on asju…
Saabuvate lendude reisijaid “tervitab” kohvris istuv deemon või kimäär:

“Tere tulemast”

DIA suure saali (The Great Hall) serva on paigutatud lennujaama nurgakivi. Seal on näha ka Vabamüürlaste sümbolit (vinkel ja sirkel):

Kivisse on raiutud tekst, mis viitab sellele, et DIA puhul on tegemist Uue Maailma (või Maailma Uue Korraga) seotud hoonega:

Igaüks teeb omad järeldused ise.
Lõppsõna: KaitseOmaTervist.ee ei ole kunagi rääkinud maailmalõpust. Me teeme tähelepanekuid, mis toimub Eestis ja mujal (ka riigivõimu tasandil), ning raporteerime sellest. Eelistame kasutada sõna “jama”, mis oleks nagu vastand ingliskeelsele väljendile “when the shit hits the fan”. Jama alla kvalifitseeruvad kõik olukorrad, mis potentsiaalselt muudaksid meie senist, harjumuspärast igapäevast elu. Nendeks võivad olla: päikesepurse, planeeti tabav asteroid, euroraha või dollari kollaps, Kolmas Maailmasõda vms.
Veel üks huvitav pilt:

Obama paar aastat enne presidendiks saamist

Täiendavad allikad-videod iseseisvaks tööks:

Allikas: http://blog.kaitseomatervist.ee/eesti-poliitiline-ja-majanduslik-eliit-pogeneb-denveris-asuvasse-punkrisse
____________________
Lugege lisaks ka SIIT.
M.I.
____________________
Massoonid on siin muidugi ilustanud elu Uue Maailmakorra ajal. Kui nende plaanid peaks ellu rakenduma, ootab meid elu totalitaares ja täielikult kontrollitud ühiskonnas. Sõna- ja isikuvabadustest pole siis enam mõtet üldse rääkida.
M.I.

Read more...

Rikkus purskab ustest ja akendest

Ehk kuidas liberaalidest ja neokommunistidest koosnev saamatu parlament meid rikkaimate hulka viib.

Suurendamiseks kliki tabelil

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Eesti riiki juhib silm, kolmnurk ja pentagramm?

Eilsel (21.11.2012) Presidendi poolt kokku kutsutud „Harta 12 ja Aitab valelikust poliitikast“ ümarlaual nenditi, et 20 aastat tagasi oli Eesti poliitikamaastik kirju ehk konkurentsi oli väga palju ehk see oli viimane kord Eestis, kui võim ka tegelikult rahva käes oli. Aga nagu me eile ümarlaualt veel kuulsime, ei meeldinud selline maailmavaadete ja aktivistite paljusus teatud huvigruppidele ja nad otsustasid juba 1992. a (või isegi varem) sõlmida umbes analoogse lepingu nagu tegi Faust Mefistofelesega.
Jah, selle huvigrupi liikmed „müüsid ära oma hinge“ ning said vastutasuks õiguse Eesti riiki segamatult valitseda. Piltlikult ilustades, peale kolme veretilga andmist kadusid ükshaaval ära: Konstitutsioonierakond, Õigusvastaselt Represeeritute Rahvuslik Erakond, Iseseisvuslased, Sõltumatud Kuningriiklased, Loodusseaduse Partei, Valimisliit “Halastus”, Valimisliit “Eesti Invaühingute Liit”, Valimisliit “Vasakvõimalus”, Eesti Ettevõtjate Erakond, Valimisliit “Rohelised”, Põllumeeste Kogu, Eesti Pensionäride Liit, Valimisliit “Eesti Kodanik”, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Valimisliit “Kindel Kodu” jne.
Hea küll, muinasjutt muinasjutuks, kuid kes on siis see tegelik Mefistofeles?
Näpuga on tema peale osutada keeruline,  kuid seda me teame, et talle austuse ja lojaalsuse kinnitamiseks on kohustuslik toppida püramiidide, silmade ja pentagrammide pilte igale poole, kuhu vähegi on võimalik. Mõned Eesti näited:

50 krooni

2012. novembrikuu alguses reformierakondlasest Kristiina Ojulandist, Keit Rosimannus-Pentusest, Tiina Lokist, Jaanika Möldrist, Margus Timmost, Andrei Korobeinikust ja Mati Raidmast valminud portreefilmid tootis firma Inforing, kelle logo on silm:

Reformierakonna reklaamid tegi Inforing

ETV saade “Vabariigi kodanikud” näitab silma koguni 5 korda! Esimene kord saate päise ajal (silm suureneb sisse) ja siis enne igat saatekülalist tutvustavat klippi. Lisaks on stuudiokujunduses kasutatud maske, mis sümboliseerivad kahepalgelisust ja teatrit.

Silma näidatakse viis kord saates “Vabariigi kodanikud”

10. septembri 2012. a Keskerakonna ajalehe “Pealinn” vahel oli reklaamplakat, mis kutsus poliitika õhtukooli. MTÜ Ausad valimised juhatuse liikmed on seotud Keskerakonna noortekoguga.

Keskerakonna poliitikakool

2. novembril 2012. a toimus Tallinnas IT-konverents “Visioonist lahendusteni”. Kas see silm seal on lihtsalt kokkusattumus?

Konverentsi “Visioonist lahendusteni” logo

Taksopargi ristmikul Kristiines on silmaga skulptuur paigutatud kolmnurkse jalakäijate ohutussaare keskele.

Taksopargi ristmikul Kristiines

Hea lugeja, kui Sul on veel Eesti näiteid ja viiteid, jäta need palun kommentaaridesse.

Allikas: http://blog.kaitseomatervist.ee/eesti-riiki-juhib-silm-kolmnurk-ja-pentagramm
___________________
Me teame hästi, et siin tegemist on vabamüürlaste sümbolitega! Lugege lisaks SIIT.
M.I.

Read more...

Lühimõtted hartast

René Allik - 15.11.2012

Päev pärast Harta 12 avaldamist on sellega seotud temaatika “Postimehe” veebiversioonis suhteliselt “lehe” lõpus. Ilmselgelt teadlik meediasuunamine ja sündmuse tähenduse vähendamine. Kogemata ei juhtu lehtedes midagi. Sellise väikse, aga kõneka tähelepanekuga alustades olgu allpool toodud mõned mõtted hartast ja sellega seonduvast, mis on pärast harta lugemist üsnagi eripalgelised.

Ühelt poolt on positiivne ja rõõmustav, et ühiskonna- ja mitteühiskonnategelased on avalikult välja ütelnud, et olukord on halb ja nii enam jätkata ei saa ega tohi. Positiivne on ka see, et hartale saavad kõik oma toetust näidata, olgu siis reservatsiooniga või ilma. Loodame, et harta taha astub arvestatav mass inimesi. Jääb vaid loota ja soovida, et algatus ei mandu ega hääbu, vaid harta koostanud, oma allkirjaga kinnitanud ja koos sellega teatud moraalse vastutuse võtnud inimestel jätkub tahet, järjepidevust ja tarkust hoida pliiatsid teravad ning kaasata võimalike algatusest sündivate protsesside juurde ka teisi riigi ja ühiskonna käekäigu eest muretsevaid ning selle parandamisse panustada soovivaid arukaid ja teotahtelisi inimesi. Et selle algatusega ei läheks nii, nagu Eesti koostöökojaga, mis hääbus või lasti vaikselt varjusurma. Või et inimeste soov oma mõtteid väljendada ja need tegudeks vormida ei sumbuks “Teeme ära” raames korraldatud talgude laadsetes kampaaniaüritustes.

Harta üks puudujääke on ainurõhumine demokraatia puudumisele ja valitseva ringkonna moraalitusele. Ühelt poolt võib seda mõista ja aktsepteerida, sest need kaks nähtust on objektiivsed. Tegelikult on probleemid aga palju sügavamad. Võtkem näiteks rahva demograafiline olukord, väliskapitali poolt suunatav rahandus ja majandus, väljaspoolt tulev poliitiline diktaat, võrdõiguslikkuse sildi all läbisurutav ebaloomulike kooseluvormide seadustamine jne. Kui võim vahetub ja võimule tulevad nn demokraatlikumad ja moraalsemad poliitikud, kuid süsteemi muuta ja põhimõttelisemate asjadega tegelda ei juleta, siis ei muutu midagi ning allakäik jätkub. Hartale allakirjutanud peaksid ka põhimõttelisematel teemadel oma arvamust väljendama. Ehk see hetk tuleb.

Sõltumata harta puudustest on hea on see, et midagi on toimumas ja juletakse kriitikat teha ning oma arvamusi välja öelda. Tuua rahvani terve arutelu ja näidata kätte probleemid ning võimalikud lahendused – see on olnud ka üks De Civitate loomise eesmärkidest.

Lõpetuseks – tuleb tunnustada Reformierakonna poliittehnoloogilisi oskusi. Juba on näha ja lugeda meedias Reformierakonna poliitikute kommentaare, kus vastutusest rääkimise asemel ujutakse positiivse tooniga vaikselt “tore, et lõpuks tekkis diskussioon” mugavasse vette. Samas – nii on ka teised, kuid samamoodi rohkem või vähem vastutavad erakonnad käitunud. Sõltumata sellest, et ollakse opositsioonis – valitseva poliitilise meelsuse ja hoiakute eest vastutavad kõik riigikogus olevad erakonnad.   

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1393

Read more...

LEONHARD PALLON: Võim tegelikule omanikule

Põhiseaduse järgi on kõrgeima riigivõimu kandjaks Rahvas. See on Põhiseaduse järgi. Peale Põhiseaduses olevate sõnade meie tegelikus elus Rahvas kõrgema võimu kandjana küll välja ei paista. Rahvas on pigem selleks, et Parteide ülalpidamiseks ja nende luksusliku elu kindlustamiseks vahendeid kokku koguda, rahvas ise on seejuures enamuses „näljas ja paljuas".
Tegelikult on võim Rahva asemel tühise osa (ligi 5 % protsenti Rahvast) ehk suuremate Parteide käes, kes võimu usurpeerisid. Rahva ja pisiparteide häält nad lihtsalt EI KUULE, kuna nad ei taha seda kuulda.
Paraku on KOGU VÕIMUTÄIUS Parteide käes ja rahval pole siin mingisugust sõnaõigust.

Milleks see eelnev jutt?

Piia Kurro esitas „Postimehes” üleskutse - Plats puhtaks Erakondadest .
See üleskutse on praegu õige sellepärast, et meie valitsevad Erakonnad ei ole meie Riiki ja ühiskonda edasiviiv jõud - pigem vastupidi. Seetõttu arvan ka mina, et meie Valimisseadus vajab PÕHJALIKKU ümbertöötamist ja seda juba enne järgmiste valimiste läbiviimist.
Paljudele on arusaamatu miks peab erinevates riikides kaitseministriks olema tsiviilisik. Selleks põhjuseks on üldarusaamade järgi see, et tuleb säilitada tsiviilkontroll sõjavägede üle. Meie Parteid/Erakonnad on ise tunnistanud endid „jumalusteks” ja oma tegevusega on näidanud, et asetanud endid Rahvast kõrgemaks - nad ei arvesta Rahva ega Riigi huvidega. Ülimaks on nende arvates Parteide/parteilaste heaolu. Samas ei vastuta Parteid millegi eest. Meie Parteid on muutunud kasumlikeks äriühinguteks. Selleks, et mingilgi määral piirata Parteide poolt Riigi rahaga laristamist on tarvis kehtestada nende üle mingi kontroll. Kontroll peab olema Parteidest sõltumatu.
NII NAGU Sõjaväele KEHTESTATAKSE tsiviilkontroll, nii PEAB kehtestama RAHVA KONTROLLI Parteide üle.
Selleks, et kõrgema võimu esindajad saaksid mingil määral kontrollida Parteide (rumalaid või omakasuahnet ) tegevust Riigikogus on vaja, et Rahva esindajad omaksid dialoogi puhul Parteidega nende otsuste-seaduste vetostamiseks vajalikku häälte arvu Riigikogus. Parteide ainuvõimu on tarvis ohjata!
Praegu on Riigis võimul Reformierakond koos IRL-ga, Tallinna linnas Keskerakond. Tulemused on pisikeste nüanssidega enam-vähem samased nii Riigis kui Tallinnas. Riigi ulatuses on Reformierakond - nagu Tallinnas Keskerakond - hõivanud KÕIK võtmepositsioonid endi kätte. Iga pisemgi ülemus pannakse Parteide poolt paika teistelt nõu küsimata - olgu see ülemus nii ebakompetentne kui tahes - peaasi, et oleks ustav Parteile.
Meie poliitikud on suutmatud (ebakompetentsus) meie Riigi majandust ja Rahva heaolu piisavalt tõstma. Näitab kasvõi selline võrdlus: 20 aastaga tõusid Saksamaa ja Jaapan sõjavaremetest edukate, rikaste riikide hulka. Meie riik on seadnud horisondile eesmärgi Euroopa 5 rikkama Riigi hulka jõudmise. Aastad mööduvad - horisont eesmärgiga üha kaugeneb.
Meie suuremates Parteides puudub sisedemokraatia, mille tõi välja ka Harta 12 arutlus, seetõttu on parteide isepuhastusvõime praktiliselt välistatud ja ikka jääb Parteides valitsema isepäine ebakompetentsus nii Partei siseelus kui Riigi tasemel.
Sellepärast on TARVIS tegeliku PEREMEHE e. RAHVA KONTROLLI Parteide tegevuse üle. Seda saavad teha aga VÕRDVÄÄRSED partnerid. Partnerid on võrdväärsed siis kui nad esinevad samal tasandil Riigikogus.
Praeguse seisuga on Riigikogu asendunud Parteide Esinduskoguga - mille komplekteerivad Parteid. Kogu võimutäius on koondunud Parteide kätte. Seni on Rahva ülesandeks hääletada PARTEIDE NIMEKIRJADE poolt, RK komplekteerivad aga Parteid. Parteide käes on kogu võim. Rahva ülesandeks on Parteide arvates (nagu vahva sõdur Švejk ütles): Lõuad pidada ja edasi teenida!
Parteilised valimised ei ole meil end õigustanud (nad on vastuolus ka meie Põhiseadusega), see pole siiani andnud meie Riigi oludes vajalikku tulemust. Põhjuseks on see, et meie Parteid ei ole küpsed omakasupüüdmatult ja kvaliteetselt Riigi ja Rahva elu edukalt juhtima. Võtab veel kümneid, sadu??? aastaid aega enne kui Parteid on selleks valmis. Seni valitsevad Parteid ikka endiselt endi hüveks...
Praegune Valimisseadus keelab põhjendamatult Kohalike MTÜ-de osalust RK valimistel ja piirab üksikkandidaatide võimalust pääsuks Riigikogusse. Parteide eelistust valimisseaduses põhjendatakse Parteide vastutusega valimislubaduste andmisel ja nende lubaduste täitmisel. See väide on meie Parteide puhul bluff, sest viimase 20 aasta jooksul pole ÜKSKI MEIE PARTEI vastutanud ei lubaduste andmiste ega ka lubaduste täitmise eest. Nad pole vastutanud ka Riigile ja Rahvale tekitatud kahjude eest.
Parteid saadavad maapiirkondadesse keskustest (Tallinn, Tartu) - kandideerima inimesi kes ei tea-tunne kohalikke olusid ja keda ei tunne kohalik rahvas (V.Randpere, H.Lenk,…). Seega ei kanna nad kohalike valijate ees ka mingit vastutust. Neid isegi ei huvita kohaliku elanikkonna soovid-arvamused. Alluvad nad ju Parteile, mitte Rahvale.
Kohalike MTÜ-de puhul tunnevad kohalikud inimesed kandideerijat, tema isiklikke eetilis-moraalseid omadusi, tema oskusi ja võimekust. Elades igapäevasel Valimisringkonna territooriumil on ta pidevalt Rahva silme all ja Rahvas saab alati temalt aru pärida. Kohalik valija teab ka seda, kes on tegutsev riigimeheliku mõtlemisviisiga inimene ja kes on paljalt käsu korras nupulevajutaja.
Ainult valijatest-Rahvast sõltuv kandidaat, mitte Partei tagatoast sõltuv riigikogulane esindab Rahva, mitte oma Partei huvisid, sest Parteide huvid ei lange kokku Rahva huvidega. Kohalik elanik teab seda, mida kohalik Rahvas ääremaadel vajab - mitte Toompeal resideeriv parteibroiler.
Kuidas siis saavutada seda, et Parteid oleksid Riigikogus vääriliselt esindatud ja samal ajal oleks esindatud ka Rahva arvamus ja tõhus kontroll Parteide tegevuse üle - Parteide poolt endi või Riigi ja Rahva hüvedes tegutsemise üle? Praegu on ju kaitstud Riigikogus ainult Parteide huvid - Rahva huvisid ei arvesta keegi.
Kes seda siis teeb? Parteid? Kes siis algatab Valimisseaduse muutmist ja mis suunas see Valimisseaduse muutmine liigub? Algatuse on osaliselt lahti teinud liikumine Harta 12. Kuid tundub, et nemad nii radikaalsed ei ole, et saavutada Valimisseaduse muutmine vajalikul määral - sel määral, et murda Parteide võimutäius ja muuta Rahvas maa peremeheks.
Kõrgem võim ei saa valida oma esindajaid Riigikokku - seda ei luba kahjuks Valimisseadus. Rahvas saab hääletada Parteide Esinduskokku Parteide poolt etteantud parteilasi - valiku nendest teeb aga Partei. Nii saavad Riigikokku enamasti Parteile kuulekad nupulevajutajad, kes esindavad Parteide huvisid. Seega - kogu võimutäius on koondunud alla 5% parteilaste kätte ja 95% Rahvast (Kõrgema Võimu Kandjast) ei oma mingit võimu.
Tõsi, kandideerida võivad ka üksikkandidaadid, kuid Valimisseadus on koostatud selline, mis välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku. Oleks ammu aeg anda võim Kõrgema võimu omanikule. Selleks tuleb muuta Valimisseadust. Valimisseadus tuleb koostada selline, mis annaks tegeliku võimu selle Põhiseaduslikule omanikule.
Üks Valimisseaduse muutmise variantidest, mis tagastaks võimu Rahvale ja piiraks Parteide ainuvõimu ning seaks kontrolli Parteide tegevuse üle oleks, kui Rahvas TEGELIKULT ise valiks oma esindajad.
Praeguse 101 Riigikogu liikme puhul koosneks Riigikogu 50-st parteitust liikmest ja 51-st Parteide poolt esitatud kandidaadist. Igas Valimisringkonnas kandideerida võiksid nii valimiste MTÜ esitatud kui ka üksikkandidaadid. Kandideerida saaksid vähemalt 1 a. (või 2 a.) sama Valimisringkonna territooriumil elanud isikud.
Valija saaks sel juhul 2 häält - ühe hääle parteitute esindaja valimiseks ja teise hääle Partei kandidaadi poolt. Häälte arvestus valimistulemuste kokkulugemisel käiks eraldi arvestus parteitute ja Parteide kandidaatide suhtes. Valituks osutumisel loetaks enim poolthääli saanud parteitut kandidaati ja eraldi Partei kandidaati.
Kuna meil on 12 Valimisringkonda, siis igast Valimisringkonnast osutuksid valituks 4 enim hääli saanud parteitut kandidaati - pluss 2 järgnevast (vabariigi territooriumiarvestuses) enim hääli saanud kandidaati - kokku 50.
Parteiliste kandidaatide puhul osutuksid valituks igast Ringkonnast samuti 4 kandidaati - pluss absoluutarvudes (üle EV) 3 järgnevat kandidaati - kokku 51.
Parteikandidaatide valituks osutumise määramine võib jääda samaks nagu on see praegu kehtiva Valimisseaduse järgi. Või siis…
Parteide nimekirjades kandidaatide valituks osutumine otsustatakse samuti kokkuvõttes enim hääli saanud arvu järgi -arvestamata parteilist kuuluvust ning mingeid häälte ülekandmist ja kompensatsioonihääli ei toimu.
Selline on väga üldises plaanis üks valimiste skeemidest. Muidugi, see annaks juurde tööd valimiskomisjonidele, kuid samas annaks võimaluse teostada riigivõimu Rahval - ehk - Kõrgem Võim kuuluks tegelikule peremehele - Rahvale.
Mida meile annaks selline valimissüsteem?
1. Rahvas saaks OMA esindajad ja kõrgemat võimu teostaks Rahvas.
2. Parteide Esinduskogu asemel oleks meil Riigikogu.
3. Konkurents on edasiviiv jõud. Tekiks konkurents Riigi juhtimisel, mis likvideeriks ebakompetentsuse ja kaoksid pelgalt nupule vajutajad Riigikogust. Riigikogu muutuks tööorganiks.
4. Saaks esindatud ka ääremaade huvid ja väldiks ainult kesksete suurlinnade huvide esindamise.
5. Kaoksid Riigi ”Lüpsjad” Riigikogust ja Riigiametitest, sest parteitud RK liikmed jälgiksid-kontrolliksid Parteide st RK liikmeid ja vastupidi.
6. Kaoks võimalus, et 2-3 Parteid haaraks kogu võimutäiuse Riigis.
7. Areneks meie Riigi Demokraatia.
8. Kaoks meie Parteide riiklik ülalpidamine.
Praegu Põhiseaduses deklareeritu - Kõrgemat Riigivõimu teostab RAHVAS - on sama tõene väide kui see väide, et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

MATTI ILVES: KES ON PAGULASED?

Eestis elab eestlasi üle 800 tuhande, elanike koguarv on aga ligi 1,3 miljonit ja siin elab alaliselt 192. rahvuse esindajaid. Sellised on viimased rahvaloenduse andmed.
Meie juhid on aga kindlalt veendunud, et Eesti ei ole veel küllaldaselt multikultuurne ja tehakse jätkuvalt sellesuunalisi pingutusi. Eesti ühines 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga 1997. aastal, mis tähendab, et Eesti on võtnud endale rahvusvahelise kohustuse kaitsta neid välismaalasi, kes vastavad dokumendis esitatud nõuetele.

Pagulased: põgenikud, keda kodumaal taga kiusatakse rassilise või etnilise kuuluvuse pärast, kelle elu on sal ohus, amuti kuuluvad pagulaste hulka nälja ja looduskatastroofide eest pagejad. Eesti hakkas pagulasi vastu võtma 1997. aastast alates. Nad võivad taotleda varjupaiga õigust, elamisluba ja perekondade ühimemist.

Politsei- ja Piirivalveameti koduleheküljelt:

"Vastavalt konventsioonile on pagulane „välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.

Seega PPA tunnustab pagulasena välismaalast, kes:

    kardab kodumaal tagakiusamist,
    see kartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud ja
    seotud taotleja rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikusse rühmitusse kuulumise või tema poliitiliste veendumustega.

Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas:
surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise;
piinamise või ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise;
vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.
Varjupaigamenetlus ei ole avalik ning PPA hoiab menetluse käigus saadud informatsiooni rangelt konfidentsiaalsena."

Pagulastele on antud väga laialdased õigused ja praktiliselt igaüks võib taotleda Eestis varjupaigaõigust, elamisluba ja hiljem ka perekonna ühinemist. Piisab kui väita, et nad on näljas või pagevad looduskatastroofide eest. (NWO!)
Nii on meil lootust, et järgmise rahvalonduse andmetel elab Eestis juba tublisti üle 200. rahvuse ja eestlastest elanike arv on jälle protsentuaalselt langenud, ning oleme muutunud tõeliselt multikultuurseks riigiks. Selleks peame tõstma veel tublisti eri rassidest, eriti aga neegrite arvu, sest E Liidu silmis oleme vaid siis tõeline multikultuursuse mustermaa ja selle poole meie pragused valitsejad kindlasti püüdlevad.

Read more...

Stiglitz: Vaja on uut majandusmudelit ja finantssüsteemi

Stiglitz soovitab uut majandusmudelit, mille näitudes väljenduksid ka elukvaliteediga seotud väärtused.       
Joseph e. Stiglitz, Vaba langemine: Ameerika, vabaturg ja maailmamajanduse langus. Tõlkinud Raul Kilgas. Kujundanud Margit Randmäe.  Tänapäev, 2011. 328 lk.     
Nobeli majanduspreemia laureaat New Yorgi  Columbia ülikooli professor Joseph Stiglitz on Eestis olnud suhteliselt tundmatu nimi. Enne majanduskriisi oleksid tema raamatud siinse lugeja tõenäoliselt arusaamatuses õlgu kehitama pannud. On ju Eestis aastaid tuntud uhkust üliliberaalse majandusmudeli edu üle. Maailma majandusorganisatsioonid on Eestit sageli kiitnud kui üht liberaalseima regulatsiooniga riiki. Stiglitz avaldas aga 2002. aastal välja antud rahvusvahelises bestselleris „Globaliseerimine  ja selle varjuküljed” sügavat muret IMFi, Maailmapanga ja teiste majandusorganisatsioonide meetmete pärast. Ta näitas, kuidas nende kaudu peale surutud neoliberaalne majanduspoliitika on arenguriikides regulaarselt tekitanud laenubuume ja kinnisvaramulle, mis lõpevad majanduskrahhiga. Seejuures toetus ta oma praktilisele töökogemusele Maailmapanga peaökonomistina ning Bill Clintoni administratsiooni majandusnõunikuna.      
Milles täpsemalt Stiglitzi kriitika seisneb? IMFi lemmikmeetodid – kõik Eesti lähiajaloost tuttavad – on olnud šokireform, finants- ja kapitalituru liberaliseerimine, üldise regulatiivse  raamistiku vähendamine, kiire erastamine, madalad maksumäärad, minimaalsed sotsiaalsed garantiid, minimaalne riigi roll jms. See kõik esindab turufundamentalismi ideoloogiat või nn neoliberaalset majanduspoliitikat, mille propageerimine algas eriti 1980. aastatel Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri valitsusperioodil. Need kujunesid keskseks osaks nn Washingtoni konsensusest, mis on IMFi, Maailmapanga jt organisatsioonide konsensus  „õige” poliitika osas. Stiglitz aga näitas, analüüsides 124 majanduskriisi arengumaadel ajavahemikus 1970–2001, kuidas selline poliitika tekitab tüüpilise majandusmulli stsenaariumi. Selle algfaasis viib krediidituru kiire liberaliseerimine kohalike pankade turult kõrvaldamiseni, kuna need ei suuda rahvusvaheliste pankadega konkureerida. Seejärel pakuvad välispangad suurel hulgal odavat krediiti, mis toob kaasa laenu- ja kinnisvaramulli ning ajutise  kiire majanduskasvu. Mulli lõhkemine aga viib majanduskriisini, mis jätab elanikkonna kõrge laenukoorma alla ning nõuab maksumaksja toetust pankadele. Tugeva sotsiaalse närviga Stiglitz taunib seda, et finantsalane globaliseerumine on järjepidevalt suurendanud ebavõrdsust, vaesust ja sotsiaalseid probleeme.   
Globaalne majanduskriis       
Kui enamik majandusteadlasi ei näinud praegust majanduskriisi ette, siis Stiglitzi puhul on tegu „kriisiveteraniga”, kelle arvates ülemaailmne  dereguleerimine ja üha paisuv laenuja kinnisvaramull sai viia vaid ühe vältimatu tagajärjeni. Stiglitzi uues raamatus „Vaba langemine” ongi käsitletud globaalset majanduskriisi, mida peetakse suurimaks pärast suurt depressiooni. Raamat algab ülevaatega majanduskriisi tekkimisest ja lugu ise on nüüdseks hästi teada, alates Ameerika nn Ninja-kodulaenudest pankade väljaaitamiseni. Pealkiri „Vaba langemine” on aga Stiglitzi  raamatu sisu kohta mõnevõrra väheütlev, kuna põhirõhk ei ole seal majanduskriisi lahkamisel. Pigem on raamatus tõstatatud laiemaid küsimusi põhiseadusliku korra ja demokraatliku kontrollimehhanismi kohta, dokumenteeritud seda, kuidas riigiorganite vastus kriisile on seisnenud kodanike ja riigi ressursside suuremahulises ülekandmises pankadele. Stiglitz on käsitlenud neid küsimusi temale omase otsekohesuse ja tugeva sotsiaalse õiglustundega,  mida illustreerib ilmekalt 5. peatüki pealkiri „Suur Ameerika rööv”. 
Peatükis on dokumenteeritud see, kuidas pankadele anti pärast Lehmani kriisi korduvalt sadu miljardeid dollareid. Lisaks lükati nn toksilised varad pankadest valitsuse bilansilehele. Kokku on Stiglitzi hinnangul kulutused pankade  päästmiseks ja tagatisteks ainuüksi USAs ulatunud 80%-ni SKTst ehk umbes 12 triljoni dollarini. Lisaks kulub umbes 20% maksutuludest riigivõla teenindamiseks. Kuna pangad on põhjaminekuks liiga suured, on ainus, kelle käest raha võtta, maksumaksja. Samal ajal on tulnud oluliselt kärpida riigieelarve kodanikele mõeldud ressursse, sh sotsiaaltoetusi, kulutusi meditsiinile, haridusele jms. 
Seejuures osutab Stiglitz sellele, et raha eraldamine ei olnud läbipaistev ning puudus järelevalve. Maksumaksjal ei olnud õigust teada ja kaasa rääkida, milleks vahendid kulutati. Ta näitab, kuidas suur osa valitsuse toetustest kasutati rekordiliste boonuste maksmiseks. Lisaks tõstatab Stiglitz küsimusi juhtude kohta, kus näiteks 13 miljardit dollarit anti Goldman Sachsile, kus tookordne USA rahandusministeeriumi peasekretär Hank Paulson oli varem  töötanud peadirektorina. Kuigi raamatus keskendutakse peamiselt Ameerika Ühendriikidele, on stsenaarium üldjoontes tuttav ka Euroopa riikides. Oleks huvitav teada, kuidas on kasutatud Euroopa pankade päästmiseks eraldatud maksumaksjate vahendeid.
Kolm aastat pärast kriisi: samad regulaatorid, sama regulatsioon   
'Kirjeldades abi pankadele, avaldab Stiglitz korduvalt nördimust selle üle, et ei ole toimunud pankade reformi ega märkimisväärset edasiminekut regulatsiooni alal. Põhjusi näeb ta peamiselt selles, et regulaatorid ja nende nõuandjad on reeglina samad isikud, kes olid kaasa aidanud  kriisi põhjustamisele, olles tihedalt seotud finantssektoriga ja esindades minimaalse regulatsiooni suunda. Stiglitz näitab, kuidas finantssektor kasutas buumiaastatel ülikasumeid poliitilise mõjuvõimu ostmiseks, mille abil vabastati finantsturud regulatsioonidest. Pankade lobitöö keskseks saavutuseks oli 1999. aastal Glassi-Steagalli seaduse tühistamine, mis oli investeerimispangad ja hoiupangad lahus hoidnud. Teine dereguleerimise sümbol on hüpoteeklaenude väärtpaberistamine. Kriisi järel tagati sama lobitöö kaudu pankadele triljon dollarit finantsabi.       
Seejuures ei arva „vana meeskond” Stiglitzi meelest, et nende mudelid ja otsused olid vigased. Nad usuvad, et langus turul on üksnes ajutine ja kui „usaldus” õnnestub taastada, muutub eluaseme hind endiseks ja majanduses jätkub kõik vanaviisi. Pigem on majandusfoorumitel (nt Davosis) saanud mureküsimuseks võimalik „ülereageerimine”, millest on saanud rangema regulatsiooni ja uuenduste  lämmatamise ohtude eufemism.     
Stiglitzi ettepanekud regulatsiooniks         
Avaldades kartust, et kriisi järel tekkinud võimalus luua parem finantsregulatsiooni mudel jäetakse kasutamata, soovitab Stiglitz rea konkreetseid reforme. Keskse reformipaketina peab ta vajalikuks suure depressiooni järel kasutusele võetud pangandusreeglite taastamist. Siia kuuluvad Glassi-Steagalli seadus, liiga suurte pankade tükeldamine ning ranged kapitaliadekvaatsuse nõuded.       
Teine osa Stiglitzi ettepanekust seondub eraisikute kaitsega. Föderaalreservi tollane esimees Greenspan esindas valitsevat arvamust, et isegi kui laenu antakse ülekohtustel tingimustel, hoolitsegu iga inimene ise enda eest. Stiglitz ei pea sellist lähenemist kohaseks, kuna isegi finantsspetsialistid, regulaatorid ja pankurid  ise ei osanud riske ette näha. Stiglitz soovitab eriti intressidele ülempiiri kehtestamist ning eluasemelaenu suuruse piiranguid. Eluasemelaenude õiglasemat korraldust analüüsides toob ta Taani näite, kus maja hinna langus toob kaasa hüpoteegiga tagatud võlakirja väärtuse vähenemise, mis väldib eluasemekapitali negatiivseks muutumist. Brasiilias näiteks jälgib valitsusasutus, et inimesed võtaksid vaid jõukohaseid hüpoteeklaene. Üldiselt taunib Stiglitz  seda et, vaatamata pankade heldele toetamisele on valitsenud vastumeelsus igasuguse vastutuleku osas võlgadesse mässitud inimestele.   
  Kolmandaks peab ta vajalikuks keskpankade tegevuse läbipaistvust ning poliitilist kontrolli nende üle. Ta leiab, et nii Föderaalreserv  kui ka Euroopa Keskpank on tegutsenud miljardite kasutamisel halvasti ning salastatuse tõttu on varjatud halbu otsuseid. Lisaks taunib ta fakti, et kriisi lahendusena nähakse keskpankadele suurema võimu andmist, arvestamata, et nood ei näinud kriisi ette. Stiglitz jõuab järeldusele, et majanduspoliitilisi meetmeid ei saa jätta ainuüksi tehnokraatide hooleks. Stiglitz lahkab ka vajadust uue ülemaailmse finantssüsteemi korralduse järele. Ta peab  problemaatiliseks IMFi rolli finantsabi keskse institutsioonina, kuna IMF ei teinud midagi kriisi ärahoidmiseks, vaid vastupidi, surus peale finantsturgude liberaliseerimist, mis soodustas kriisi teket. Stiglitz on siin ja varem avaldanud muret selle üle, et IMFi poliitika on tegelikult esindanud kitsaste huvidega finantsringkonna ehk Ameerika Wall Streeti pankade huve. Töötanud Maailmapanga peaökonomistina, on ta varem märkinud, et IMF on üks kõige läbipaistmatumaid  institutsioone, mida ta on avalikus elus kohanud. Samuti on Stiglitz tauninud IMFi tüüpilisi kriisijärgse šokiteraapia meetmeid ja nende ülemäärast valulikkust tavalistele inimestele, ja nõudeid, et näiteks riigi varad tuleb odavalt ära müüa.
„Chicago poisid” ja tuleviku majandusmudel   
Raamatu lõpuosas vaatleb Stiglitz, miks majandusteoreetikud ei näinud kriisi ette, ja pakub välja tuleviku uue majandusmudeli. Majandusteooria peakoolkonnad on olnud enamjaolt kantud Adam Smithi „nähtamatu käe” ja Milton Friedmani vabaturumajanduse doktriinist. Nende ideid juurutasid eriti Chicago ülikooli majandusteadlased, kelle õpilased läksid tööle juhtivatele ametikohtadele IMFi,  Maailmapanka ja riikide ministeeriumidesse. Nad rakendasid nn Chicago poiste programme ehk artikli alguses mainitud meetmeid, mida üleminekuriikides tuntakse kui „šokiteraapiat”. Veerand sajandit valitses doktriin, mille kohaselt peeti parimaks nõrka valitsust. Lähtudes turu isereguleeruvusest, ei näinud peavoolu majandusteadlased aga majanduskriisi ette. Neid, kes laenumulli eest hoiatasid, ei kuulatud, kuna, nagu Stiglitz ütleb, „seda, kes  valitsevale arvamusele vastu vaidles, ei peetud usaldust pälvivaks”.     
Turufundamentalismi mudel aga viis Stiglitzi kohaselt „karmi individualismi” ja „jõhkra  materialismini”, mille jätkuva mõttekuse praegune kriis on küsimärgi alla seadnud. Stiglitz tunneb muret selle pärast, et kriis on suurendanud inimestes hirmu, ärevust ja ebakindlust. Seetõttu soovitab ta uut majandusmudelit, kus SKT kõrval oleksid näidud, milles väljenduksid elukvaliteediga seotud väärtused nagu inimeste mediaansissetulek (mitte keskmine sisetulek), tervis, keskkonnaalane kestlikkus, haridustase, turvatunne töö ja vanaduspõlve  osas, sotsiaalne kaitse. Ta viitab ka õnnelikkusealastele teadusuuringutele, mille kohaselt ei tee konkurents ja majandusedu inimest õnnelikuks.     
Ta märgib, et SKT ei kajasta õnnelikkuse taset ega väärtusi nagu vaba aeg, aeg puhkuseks ja perega koosolemiseks, kultuuriga või spordiga tegelemiseks. Üldiselt soovitab Stiglitz taastada riigi suurema rolli ning investeerida pankade asemel haridusse, alusuuringutesse, tehnoloogiasse, ühistranspordisüsteemi jms.  Stiglitz hindab kõrgelt Rootsi kõrget sotsiaalse kaitse taset ja riigi rolli, seostades seda sealse 80 ja poole aastase keskmise elueaga. Sellele võiks vastandada Eesti statistika, kus eeltoodud väärtusi ei ole riigi poliitikas oluliseks peetud. Põhiroll on olnud majanduskliimal, konkurentsil ja iga inimese enesega ise toimetulekul. Võib-olla tuleks siit otsida vastuseid ajakirjanduses sagedastele küsimustele, miks on Eesti meeste eluiga Euroopa üks madalamaid („Noored  mehed äkksurevad. Miks?”) ja miks kannatab üle poole Eesti lastest stressi all.   
Globaliseerumise varjukülgede raamatus on Stiglitz pühendanud eraldi peatüki „Chicago  poiste” šokiteraapia programmidele Ida-Euroopas. Ta näeb neis otsest põhjust üleminekuriikides tekkinud sotsiaalsetele probleemidele nagu keskmise eluea lühenemine, vaesus, suur ebavõrdsus ja GINi koefitsient (lahknevus suure ja väikese sissetulekuga elanike gruppide vahel), terviseprobleemid, suitsiidsus jms. Ta leidis, et Ida-Euroopa puhul kasutati „liiga palju šokki ja liiga vähe teraapiat”. Eesti lähiajaloo seisukohalt oleks ehk isegi huvitavam  tõlkida eesti keelde „Globaliseerimise varjukülgede” raamat. Samalaadseid küsimusi IdaEuroopas rakendatud šokiteraapia kohta on esitanud ajakirjanik Naomi Klein 2007. aastal avaldatud rahvusvahelises bestselleris „šokidoktriin”. Juristide seast on võrdleva õiguse professor Ugo Mattei koos Laura Naderiga kirjutanud raamatu, kus IMFi, Maailmapanga ja teiste majandusorganisatsioonide meetmeid kirjeldatakse kui arenguriikide rüüstamist. Ehk  on Eestit pärast laenubuumi räsinud majanduskriis muutnud siinse kandepinna altimaks alternatiivsele majanduslikule tagasivaatele.
Anneli Albi on Euroopa õiguse vanemlektor Kenti ülikoolis.

Allikas: SIIN
_________________
Lugege lisaks ka SIIT. 
M.I. 

Read more...

26. november on KODANIKUPÄEV

Täna on kodanikupäev. Päev, mis oma tähendust meie riigis igapäevaselt kaotab. Seda põhjusel, et riik kaotab ise oma tähtsust riigiks olemise teel ühelt poolt. Teisalt aga devalveerib see riiklust kaotav riik oma kodakondsust pidevalt.
Meie riigis pole kahjuks uhke olla kodanik. Kodakondsus ei anna midagi erilist ja kodakondsusesse suhtutakse üsna ükskõikselt. Kahjuks!

Lihtsalt vanade heade mõtete ja ootuste mälestuseks nagu ka lootuses, et tulevaste poliitikute põlvkondadesse sigineb rohkem selliseid riigimehi ja erakondi, kes tahavad arendada eestlaste riiki ja selle riigi ühte instrumenti - kodakondsust, nende jaoks on mõtet säilitada seda päeva ning loota siinjuures, et kunagi selle päeva tähendus saab väärilise koha meie rahva südames.

Kodanikupäevast

Kodanikupäeva tähistatakse üleriigilisena alates 1999. aastast. Teadmameeste jutu järgi valiti 26. november Kodanikupäevaks seetõttu, et 26. novembril 1918. a. andis Maakogu välja määruse Eesti kodakondsuse kohta (Määrus Eesti demokratilise vabariigi kodakondsuse kohta).

Vikipeedia märgib selle päeva tutvustamise osas muuhulgas seda, et Kodanikupäev on ellu kutsutud teadvustamaks kodanikustaatust. Ühtlasi soovitakse selle tähtpäevaga tõsta kodanikuuhkust. Kodanikupäev on orienteeritud kõigile Eesti kodanikele ja kodanikuks pürgijaile sõltumata rahvusest.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

NÕMME RAADIO: George Orwell - 1984

1984, 1. osa
Link: http://www.nommeraadio.ee/wimpy/mambots/wimpy/vimpel3.php?cat=1984&file=1984-001.mp3

Edasi kuulake siit: http://nommeraadio.ee/meediapank.php?cat=1984
_________________


Kas me hakkame tõsti nüüd elama Orwell´i kirjeldatud maailmas seoses vihakuridegude seadusega?
Niisiis puudutab see seaduseelnõu (SE2012) kõiki vähemusi: juute, venelasi, neegreid, homoseksulaliste jpt. - tegelikult kõiki inimesi.
Kusjuures tähelepanuväärne on, et solvumise astme otsustab "kannatanu" ise. See on eriti laiahaardeline seaduseelnõu, mis sarnaneb juba kurikuulsale §-le 58 Vene NFSV kriminaalkoodeksist, mille alusel karistati ja represseeriti miljoneid inimesi.
Lugege veel SIIT.
M.I.

Read more...

Facebook keelustab poliitiliselt ebakorrektseid pilte

Kirjutas Toomas Kask

29. oktoobril, tervitas enimtuntud vandenõuteoreetiku Alex Jones’i Facebooki lehel teade, et kasutajakontole ei ole võimalik ligi pääseda. Nimelt olevat mustvalge pilt Osama bin Ladenist kirjaga „Al – CIA – da“ läinud vastuollu Facebooki kasutajatingimuste „Õiguste ja vastutuse“ peatükiga. Pilt eemaldati. Lisaks hoiatati konto omanikku, et ka teised kaheti mõistetavad pildid tuleks kustutada, kui konto omanik soovib jääda „heasse nimekirja“. Eelnevast võib välja lugeda, et „musta nimekirja“ on lisatud küsimuste tõstatamine, seoste loomine, kriitiline mõtlemine … ühesõnaga mõtlemisvõimega inimene.

Aasta 2011 septembris oli Infowars uudisteagentuuri reporter Darrin McBreen Facebooki meeskonnaga kirjavahetuses seoses poliitiliste vaadete levitamisega sotsiaalvõrgustikus. Väidetavalt ei olevat Facebook sobilik koht „poliitiliste seisukohtade“ jagamiseks. „Ole Facebookis ettevaatlik poliitiliste väljaütlemistega,“ hoiatas kiri meeskonnalt. „Facebook on mõeldud inimestevaheliste suhete loomiseks, mitte platvorm poliitiliste vaadete levitamiseks. Ära siuna oma baasi. Ole ettevaatlik ja teadlik, mida räägid.“ Seega, võimuinstitutsioonide ja CIA poolt rahastatud Facebooki meeskonna – imepoisi Mark Zuckerberg’i ja CIA vahelise seose leiab riskikapitalifirma Accel Partners kaudu – jaoks on ideaalne kodanik inimeseloom, kes „jalaga perse naljadest“ kaugemale ei küündi.

Nagu selgub, on teatud kontingendile lubatud esineda sotsiaalvõrgustikus poliitiliste vaadetega ja osadel mitte. Näiteid võib tuua suure lombi tagant (nt. president Obama selge reklaam- ja poliitpropaganda kasutaja) aga ka kodumaalt. On ju enamikel poliitilistel liikumistel ja institutsioonidel oma veebileht ja facebooki kasutaja. Reformierakond, Keskerakond, Eestimaa Rohelised, president Toomas Hendrik Ilves, Ei ACTA-le, Meeleavaldus valeliku ja ülbe poliitika vastu jne. Poliitiline aktiivsus teatud piirides ja eelnevalt heaks kiidetud liidrite juhtimisel on lubatud – aga mitte grammigi rohkem!

Ja kuidas on üldse võimalik piiritleda poliitikat? Tegemist on keerulise küsimusega, mille üle on mõtlejad arutlenud läbi aegade. Kas on võimalik tõmmata piir näiteks poliitika ja kunsti vahele? Jällegi Ameerika mandril on tunnistatud luureagentuuri poolt, et Külma sõja ajal sai toetatud uuenduslikke kunstiliikumisi, näiteks abstraktse ekspressionismi esindajaid Jackson Pollock’t, Robert Motherwell’i, Willem de Kooning ja Mark Rothko’t. Tegemist olevat olnud n.ö. psühholoogilise sõjaga NL-i vastu demonstreerimaks USA sõna- ja loomevabadust.

Loomulikult oleneb erinevate poliitiliste liikumiste legitiimsus ühiskondlikest normidest. Oleks mõeldamatu, kui loodaks uus erakond Eestimaa Pedofiilid, kes propageeriksid oma väärastunud mõtteviise ka teistele. Eluterve ja funktsioneeriv ühiskond peab ennast sääraste nähtuste eest kaitsma. Antud juhul ei ole küsimus normidele mittevastavuses, küll aga on võimuinstitutsioonide enesekaitses. Täiesti aktsepteeritud fakt, et Külma sõja ajal toetas CIA Ameerika Ühendriikide kodanike maksurahast modžaheedide võitluses Nõukogude Liidu vastu, kellest tänaseks on välja kasvanud laialivalgunud rühmitus (võib ka väita, et ideoloogia) al-Qaeda, ei mängi enam rolli. Võib väita, et al-Qaeda ja CIA sümbolite omavaheline sobitamine viitab „viha õhutamisele“ USA riigi vastu. Analoogiliste tegevuse eest võib nähtavasti saada kriminaalkaristuse varsti ka Eestis.

Allikad:

1.http://www.independent.co.uk/news/world/modern-art-was-cia-weapon-1578808.html

2.http://www.prisonplanet.com/facebook-now-censoring-political-posts-as-hate-speech.html

3.http://www.prisonplanet.com/infowars-reporter-warned-not-to-use-facebook-for-political-viewpoints.html

Allikas: http://www.vabamotleja.info/index.php/poliitika?start=12

Read more...

Laupäevased pildid

Suurendamisaks klõpsake piltidel

Read more...

Askur Alas: Vihaõhutamise vastane seadus vihastab

Askur Alas

Tiit Blaat/Eesti Ekspress

Mida rohkem süvenen nn vihaõhutamise (karistusseadustiku jt seaduste muutmise seadus) seaduse eelnõusse, seda murelikumaks see mind teeb.
Puudutab see ju sõnavabadust laiemalt, kaasates kogu ühiskonda.
Kirik tunneb muret, et nn süstemaatiliseks vihakõneks võib hakata pidama jutlust, kui õpetaja tsiteerib Piiblist Moosese raamatut: “Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naisterahva juures, sest see on jäledus!”
Selle eest näeb eelnõu ette kuni kolmeaastast vanglakaristust.
Vabamõtlejad ja blogijad viitavad Orwelli raamatule “1984”, sest seadusemuudatusega saab inimesi kuni kolmeks aastaks vangi panna nn mõttekuritegude eest. Näiteks, kui mõni seltskond kahtleb, kas holokaust oli nii suur, nagu juudid räägivad. Arutlejad võivad kvalifitseeruda kuritegelikuks grupeeringuks, omakasu ega reaalse ohu põhjustamine pole tarvilik.
Tundub, et igasugust teravat arvamust saab uue seadusega vahele võtta. Ehk on just seetõttu Jürgen Ligi mitme aasta blogipostitused Reformierakonna veebikeskkonnast maha võetud?
Eesti Inimõiguste Keskus, mis peaks sõnavabadust kaitsma nagu emalõvi, ei näe eelnõus mingit probleemi, vaid nõuab isegi seaduse karmistamist interneti osas. Keskus põhjendab seda näiteks “lumepalli efektiga”, kus ühe inimese väljaütlemine ei pruugi mõjuda, aga kui tema sõbrad edastavad selle oma sõpradele, “võivad tulemused olla tõsised”.
Kas edaspidi võin sõpradega vahetada vaid “õigeid” mõtteid?Kuid seaduses on veelgi momente, mis panevad kulmu kergitama. Selliste teise astme kuritegude eest, mida seni karistati kuni kolmeaastase vangistusega, kolmekesi või suuremas grupis sooritamise eest saab edaspidi määrata 3–12 aastat.
Oletagem näiteks, et saate Ameerikast või Venemaalt DVD-plaadi. Eestist ostetud DVD-mängijaga te seda vaadata ei saa. Piirangust saab üle DVD-mängijasse koodi sisestamise teel. “Kaitsemeetme eemaldamise” eest saab seni kuni kolm aastat türmi. Kui teleri ümber istub kolmeliikmeline perekond, võib seda halva tahtmise korral tõlgendada grupiviisilise kuriteona ja karistada 3–12aastase vangistusega.
Fantaseerin, et näidata, kuidas autoriõigustega raha kokku kühveldavad suurkorporatsioonid teevad nii tõhusat lobitööd, et nende rahavoogude ohustamine võib olla karmimalt karistatav kui seks lapsega.
Kõige selle taustal on paradoksaalne, et Eesti andis hiljuti poliitilise varjupaiga Vene blogijale. Isegi president Ilves surus kätt mehel, kelle vastu oli Venemaal alustatud kriminaalmenetlust … vihaõhutamise sätte alusel.
Võimalik, et tulevikus Eesti enam varjupaiga otsimiseks ei sobi.

Allikas: http://www.ekspress.ee/archive/print.php?id=65265182
___________________
Varsti me oleme täielikult Orwell´i maailmas ja sõnavadadusest-demokraatiast ei maksa üldse rääkida, neid lihtsalt ei ole. Ütelgu meie võimurid mida tahavad.
Usun ka seda, et hakkame kadestama Venemaad putinliku võimuverikaaliga, ning vaatame sellele kui suhtelise vabaduse ja moraalsuse ühele viimasele kantsile.
Lugege lisaks veel SIIT
M.I.

Read more...

Mis on president Ilvese roll meie ühiskonnas?

Peeter Proos

Delfi Rahva hääl

Foto: Tanel Meos

Toomas Hendrik Ilves tõestas taaskord, et tema pidev jutt kodanikuühiskonnast ning inimeste otsesest kaasamisest poliitiliste otsuste tegemisse, on pelgalt sisutühi retoorika.
Tuletan meelde hiljutist kultuuritegelaste palvet presidendile, et ta ei ratifitseeriks ESM lepingut ning paneks selle rahvahääletusele. Kuid Kadriorgu kirja üle andma minnes ootas ESMi vastaseid ees vaid tühi tondiloss ning presidenti kohata ei õnnestunud – niipalju siis suhtlusest kodanikega.
15. novembri Vikerraadio „Reporteritunnis“ rääkis president Ilves jälle temale omasel, murelikul viisil Eesti poliitilisest olukorrast ja kiitis Harta 12 algatajaid:
„Ma usun, et suhtlus valitute ja rahva – või täpsemalt öeldes – mures kodanike vahel vajab korrastamist. Tõe varjamine, et mitte öelda valetamine; üleolev suhtumine inimestesse; paljusid inimesi puudutavate küsimuste ühepoolne otsustamine ilma kaasamiseta/../ – need on kõik probleemsed alad meil ja mul on hea meel, et see kiri on pannud ka võimulolijaid tunnistama, et tuleb midagi teha“
Millegipärast ei soovinud aga Ilves vastata saatejuht Lauri Hussari küsimusele, miks president ei ole midagi teinud süsteemi reformimiseks, et kõrvaldada probleemid millele Harta 12 viitab.
Muidugi oleks ka natuke naiivne loota, et trilateraat ja globaalse finants- ning võimueliidi marionett muretseks kodanike õiguste ja heaolu pärast. Ilvese ilukõne mõte seisneb inimestele lootuse sisendamises ning sellega nende maha rahustamises. Rahvale jäetakse mulje, et riigil on president kes inimestest hoolib ja neid kaitseb, sest ta ju räägib niimoodi ja egas president valeta.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=65307548

Read more...