Yitzhak Laor / Ameerika huvi Süürias on Iisrael

postitas mauri kordamine-on-tarkuse-ema osak. 22:11 13. juuni, 2012

Nagu vanaaegses naljaloos maaomanikest - "sa peksad minu juuti ja ma peksan sinu oma" - peetakse verist sõda Iraani ja Saudi Araabia-Katari vahel Süüria pinnal. Meie näeme sellest sõjast koledaid stseene, mis on ilmselt valikulised, sest Araabia meedia, peamine piltide allikas ei näita veresaunu alaviitide aladel.

Kui Saudi Araabia ja Katar kaotavad või meedia jätkab õuduste näitamist, siis võib juhtuda, et lääs sekkub, ehkki seda ei paista soovitavat. Erinevalt Iraagist ja Liibüast pole Süürias palju naftat. Samuti pole see strateegiline eesmärk nagu Iraak, mis toimis puhvrina Saudi Araabia ja Iraani vahel. Ja Aafrika immigrandid ei uju selle kallastelt Euroopasse nagu Liibüast. Süüria veritsemine häirib Läänt vähem kui tema tükkideks lagunemine.

Pikas perspektiivis on Süüria sündmused osa Iisraeli eduloost. Kogu regioon muutub kiirelt. Egiptuse langemine konflikti sekulaarsete ja fundamentalistlike jõudude vahel tundub olema selle loo epitoomiks. Moodsad Araabia riigid upuvad religiooni, tribalismi ja hädadesse. Aastaid on Iisrael üritanud Läänele tõestada, et ta on nende kindel kalju, ainus selles regioonis, kus kõik tahke haihtub õhku ning et Iisraelil on roll ka peale kommunismi langemist. Seepärast ei tohi Golanit neilt ära võtta (ja kui ajalooratast tagasi saaks keerata, mõmiseb mõni strateeg siis me oleks pidanud ka Siinai endale jätma).

Aga mis puutub Okupeeritud Aladesse - kantonite süsteem, mille Oslo poliitikud (mõeldud Oslo rahuleppeid 1991 - toim.) plaanisid, viiakse reaalsusse "Araabia kevades". Iisraeli kolonialism, mis oli aastaid püsinud eeldusel, et Lääs lõpuks võidab Iisraeli tugevusest, skoorib nüüd oma suurt võitu. Bibi ei sattunud ajakirja Time kaanele mittemingisuguste oma võimete tõttu. Ta on lihtsalt nagu tänapäeva Baldwin, Ristisõdijate kuningas Jeruusalemmas, Lähis Ida uues faasis.

Aga, see pikk perspektiiv on nende skoobis, kes on siit väga kaugel, kellel on strateegiad ja utoopiad. Washington on väga kaugel, ükski tiibrakett ei taba seda ühestki Süüria osast.

Pro-Iisraeli kihk AIPAC'i (USAs tegutsev Iisrali lobigrupp - toim.) ja evangelistide seas sobib tööplaaniks kauge maa tagant. Beit El ja Yitzhari asunikud ootavad messiat ning nende jaoks on iga verelaskmine osaks agooniatest, mis viivad lunastuseni. Mis omakorda on tõestuseks pühades tekstides leiduvast tõest, näiteks et "sõda on ka ainult lunastuse algus".

Aga meie tegelik aeg on Lääne aeg, olevik, välisinvesteeringud, turism, kaubanduskeskused, hooaja lõpumüügid, kõrghooned, lennud välismaale. See magus elu on valitsuse poliitilise võimulpüsimise tagatis, olgu siis vasakpoolse või parempoolse. Lühike perspektiiv on skoobiks kodus ning kodu, mida pikalt pommitatakse, jäetakse maha.

Eeldatavasti ei too Süüria lagunemine - nagu ka Iraagis - endaga kaasa ainult iidse religioonide, sektide ja kultuuride mosaiigi purunemist. Mitte ainult muuseumid ei põle tuhaks. See toob endaga kaasa gängid ja kõrilõikajad. Täpselt nagu juhtus Iraagis. Aga Iraagi puhul ei ulatunud nende torudest tulistama Haifa lahes asuvate petrokeemia tehaste pihta.

Kelle vastu täpselt kavatseb Iisrael tulistada Süüriast tulevatele tiibrakettidele vastuseks? Kas nende, kes naguinii panevad juba pomme Damaskuse linnaosades? Või laiendab taas piire, et "liigutada kahureid kaugemale"?

Kui Süüria laguneb, siis meie elu muutub - lühikeses perspektiivis muidugi. Seepärast ei olegi Ühendriikidel kiiret sekkumisega. Ta ei ole huvitatud Süüria tulevikust ega ka Euroopa iidsest silmakirjalikkusest. Seevastu on ta aga huvitatud Iisraeli kindluse saatusest. Ta otsib efektiivset diktatuuri. Mitte veel ühte "Iraagi demokraatiat". Seniks, las nad veritsevad.

Allikas: Tel Avivi ajaleht Ha'aretz. Autor Yitzhak Laor on Iisraeli kirjanik, sündinud 1948.

Allikas: http://minut.ee/