Huumor valitseva “eliidi” teenistuses

Kõik teavad, et loomingulisel intelligentsil on lembus vasakpoolsuse ja liberaalse ideoloogia suunas, sest viimane on “tolerantne”, ütleb kenasti, propageerib ilusaid, mis siis et petlikke, realiseerimatuid ja seega lõppkokkuvõttes kahjulikke, ideaale ning jätab inimesest – antud juhul siis kunsti loojast, hea mulje.

Märt Avandi ja nii mõnedki teised näitlejad, lauljad, kirjanikud, jne. on juba varemgi väljendanud ilmset sümpaatiat Eestit valitseva liberaal-sotsialistliku eliidi suunas, kuid aastalõpu viimase “Tujurikkujaga” kinnitati väga ehedalt kuivõrd innukad valitsuse “teenrid” ollakse tegelikult. Kunstnik sõltub alati mingil määral võimu tahtest ja kui soovite isegi armust, võtke või vaene Leonardo Da Vinci, kes pidi alguses Francoise I-se ja hiljem Lombardia Sforzade heaks tööd rabama, kuid samas peaks looja suutma säilitada sirge selja ja sisemise sõltumatuse nagu Leonardo seda tegi. Igal juhul peaks loominguline isiksus suutma siiski alles hoida kriitilise meele arulageduse ja oma rahva vihkamise osas, nagu näiteks Indrek Hargla seda suutnud on. Vastasel korral ei saa kunstnikku ju tõsiselt võtta, vähemasti pikemas perspektiivis. Laikeilikkus ei ole intelligentsi läbiv tunnusjoon, kuigi ka taolisi “isendeid” on läbi ajaloo leidunud küllaga.

Siiski šokeeris armastatud koomikute otsene astumine eesti rahva jaoks pühade ideaalide vastu paljusid. Meie peaministrit see aga igal juhul rõõmustas, sest Taavi Rõivase meelest, oli “Tujurikkuja” tõeliselt tabav aasta lõpuakord. Lisaks polnud “Tujurikkuja” šketšid ka mitte eriti naljakad, aga see on juba huumorimeisterlikkuse tehniline pool. Kuid eks võis ju osa huumori võlust kaduma minna ka seetõttu, kui liiga innukalt võimu teenitakse?

 Varro Vooglaid kirjutab Objektiivi aasta esimeses artiklis, et ta ei ole ammu näinud nii murtud meest kui tema isa, pärast seda, kui ta oli selle klipi ära näinud. Istus teine tükk aega vaikides, vaatas nõutult tühja ja siis ütles: “Uskumatu… ma poleks uskunud, et nad… et nad hakkavad niimoodi meie iseseisvuse aadet mõnitama… rahvustelevisioonis…” Lause jäi lõpetamata.

 “Võin vaid ette kujutada, kui valusalt võis see paroodia haavata näiteks meie maa ja rahva tuleviku pärast südant valutavat Tõnis Mägit, kes laulis laulu algsel kujul sisse ning kes tegi seda osana oma vabadusvõitlusest – vabadusvõitlusest, ” kirjutab Vooglaid.

“Peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei mõista isegi mitte meie rahva lähiajalugu, sügavamast ajaloolisest tunnetusest rääkimata. Need on inimesed, kes mitte üksi ei ole kunagi tunnetanud Eesti ärkamisaja vaimu, vaid ilmselt ei suuda seda ka endale vähegi adekvaatsel moel ette kujutada. Samuti ei mõista see põlvkond, et on asju – “Tujurikkuja” varasemale praktikale viidates näiteks laste seksuaalne ärakasutamine ja küüditamine –, mille suhtes ei tohi nalja teha, rääkimata selliste naljade rakendamisest äri, ideoloogilise propaganda või odava populaarsuse teenistusse, sest vastasel juhul pilatakse ja pilastatakse seda, mis on püha ning õõnestatakse kultuuri aluseid. Võõrandumine rahvast ja muutumine oma rahva suhtes vaenulikuks jõuks, on kurjakuulutav ajamärk, seda enam, kui vastavat ambitsiooni toetab isegi rahvusringhääling,” pahandab Varro Vooglaid õigustatult.

 UU/ Objektiiv

Allikas: http://uueduudised.ee/huumor-valitseva-eliidi-teenistuses/