KIRIKLIK VAATLEJA: Valge liha seksi-džihaadile
Aleksandr Maistrovoi
Nagu tihti juhtub, võib ka kõige
puhtam ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks, nendib
Aleksandr Maistrovoi, ja kirjutab sellest, kuidas poliitiline korrektsus
ja rassismi-süüdistuse kartus kammitseb lääne inimesi kõnelemast
jõhkratest seksuaalkuritegudest, mille on toime pannud immigrantidest
moslemid.
Ühendriikide asutaja-isad, liberaalse
demokraatia tänapäevased sümbolid, pööraksid end hauas ringi, kui
saaksid teada, et praeguses tõlgenduses tähendavad inimõigused muuseas
moslemitest immigrantide õigust vägistada lapsi ja naisi.
Sellest eelistatakse Euroopas mitte
kirjutada ega rääkida, sest sellistel juttudel on rassismi ja
islamofoobia mekk manu. Ometigi ujub perioodiliselt infokanalite,
blogide ja väheste publikatsioonide kaudu pinnale teateid meie elu
tõelisusest, tuues meieni sellest õõvastava pildi.
Hiljuti toimus Londonis kohus
immigrantide bande üle, mis koosnes pakistanlastest ja eritrealastest ja
tegutses Oxfordis, kunagises Briti ja maailma hariduselu keskuses.
Seitset pedofiili süüdistati alaealiste tüdrukute vägistamises,
seksiorjastamises, sugulise kire rahuldamises väärastunud moel ja
ohvrite mõnitamises erinevatel viisidel. Kohtuasi, mida kestis 18
nädalat, vaikiti juhtivates meediakanalites maha. Sellest kas ei
kirjutatud sõnagi või kujutati seda vähetähtsa kriminaalkuriteona, ent
kohtunikud ei varjanud oma šokki, mis tulenes faktidest.
Peakohtunik Peter Rook tunnistas, et
teda valdas pedofiilide ülestunnistuste järel õudus. “Nendel jäledustel,
mis nad sooritasid, ei ole piire,” ütles ta. Tema sõnul olid tüdrukud
kergeks saagiks. Nad olid kaitsetud, haavatavad, kergelt sõltuvuse
sattuvad. Vennad Bassam ja Mohammed Karrar sundisid oma 11-aastase ohvri
prostitutsioonile. Bassam laskis tema kehale tätoveerida tähe “M”. Nagu
ta ise tunnistas, tuleneb see prohvet Mohammadi nimest. Tüdruk oli 12
aastat vana, kui nad sundisid teda tegema aborti.
Ka ühest teisest tüdrukust tehti
prostituut. Mohammad Karrar kasseeris klientidelt teenuse eest 50 naela.
Kui kliente ei olnud, lõbustas ta end koos sõpradega, sundides tüdrukut
täitma nende perversseid soove. Tüdruk langes eriti jõhkra
grupiviisilise vägistamise ohvriks, pärast mida jäeti ta veritsevana
iseenda hooleks. Ühel korral, kui tüdruk haaras enesekaitseks noa,
peksis Karrar ta pesapallikurikaga läbi. Tema vend Bassam hoidis enda
juures vangistuses 14-aastast tüdrukut, vägistas ja uimastas teda
narkootikumidega.
Mohammad sai 20 aasta pikkuse
vanglakaristuse, Bassad läks trellide taha 15 aastaks. Nende
kaasosalised said karistatud 7–12 aasta pikkuste vangistustega. Seda
peetakse Suurbritannias karmiks karistuseks.
Kõik ohvrid oli 11–15 aastased. Kõik nad
olid inglased. Kõik nende piinajad olid moslemid. Ohvriteks said nad
eelkõige sellepärast, et kuulusid valgesse rassi. Sellises valguses nägi
juhtunut Oxfordi islamikoguduse imaam Taj Hargey. Hargey, autoriteetne
ja mõõdukas jutlustaja, tunnistas kurvastusega ajalehe Daily Mail
veergudel, et juhtum ei ole seotud vaid pedofiiliaga, vaid
kvalifitseerub rassi- ja usuviha pinnal sündinud kuritegudeks. Valgete
tüdrukute mõnitamine on tema sõnul demonstratiivne valge rassi kui
teisejärguliste inimeste, “uskmatute” ja seetõttu põlastusväärsete
alandamine.
“Peale õuduse ja vastikuse, mille
Oxfordi bande tegevus esile kutsub, on fakt seegi, et nende jäledused on
segatud rassi- ja religioonivihaga. Usuga – sest kõik süüdimõistetud,
sõltumata nende päritolumaast, on moslemid. Rassiga – sest nad valisid
teadlikult ohvriteks valgeid tüdrukuid, keda nad nimetasid “valgeks
lihaks”. Seega on tegemist ilmselgelt rassivihal põhinevate
kuritegudega,” kirjutab Hargey ning süüdistab juhtunus põliselanikke
inglasi.
Tema arvates segab nende poliitiline
korrektsus võtta reaalsust vastu sellisena nagu see on. “Kaasaegsed,
ärahirmutatud, poliitkorrektsed britid kardavad üle kõige süüdistusi
rassismis,” kirjutab ta raevunult. “Kõik riiklikud struktuurid, kaasa
arvatud politsei ja sotsiaalasutused, ignoreerisid nende silme all
toimuvat jäledat alaealiste seksuaalset ärakasutamist nende õuduste
pärast, mis tulevad inimese ellu koos rassismisüüdistustega.”
Mitte ükski meediaväljaanne ei nimetanud
(kohtuistungi ajal) asju oma nimega. Igati välditi vihjeid
kahtlustatavate päritolu ja religiooni kohta ning pedofiile nimetati
“Aasia päritolu inimesteks.”
“Ent see väljend on mõttetu ning ei anna
selgust. Need ei olnud ei hiinlased ega Sri-Lanka inimesed. Need
lurjused tulid Pakistanist ja Eritreast, kusjuures Eritreal ei ole
Aasiaga mitte midagi pistmist,” kirjutab imaam. Olukord on täiesti
kafkalik. Kõigile on kõik teada. Tüdrukuid ei röövitud – nad elasid oma
kodudes ja suundudes iga päev kooli või kohtuma oma sõpradega sattusid
nad põrandaalustesse bordellidesse. Neid hirmutati tapmisega ja
arveteõiendamisega nende lähedastega. Mõned lapsevanematest teadsid või
aimasid, et midagi halba on toimumas ja nad pöördusid politseisse,
lastekaitseorganisatsiooni või sotsiaalametnike poole. Nad kuulati ära
ja soovitati mitte tekitada teravaid olukordi ning mitte näha ohte seal,
kus neid ei ole.
“Ma pöördusin lõputult kõikvõimalikesse
kohtadesse abi järele ega leidnud kusagil adekvaatset reaktsiooni
olukorrale,” räägib ühe tüdruku ema.
Teise ohvri ema ütleb, et anus politseid tuua ta tütar kurjategijate küüsist ära, ent sai vaid põiklevaid ja sisutuid vastuseid.
Paljud tüdrukud pöördusid ise
korrakaitsjate poole, vahel mitmeid kordi. Kaebused jäid tähelepanuta.
Kellel oli võimalus, kolis teise linna, teised kulutasid tulutult
kõikvõimalike institutsioonide lävepakke.
See õudus kestis kaheksa aastat, alates
aastast 2004 kuni 2012. aastani. Võimud teatasid, et neil ei ole
pedofiilide süü kohta piisavalt tõendeid. Hirm saada süüdistatud
rassismis osutus tugevamaks seadusest, vastutusest, moraalist ja
lihtsalt kaastundest õnnetute laste suhtes.
See lugu ei ole erand, vaid jäämäe tipp.
2012. aasta mais arutas Liverpooli kohus 9 moslemi süüasja.
Süüdistatavad vägistasid järjepidevalt valgeid tüdrukuid ja neide
Põhja-Inglismaal. Jõugu ohvriteks said 40 inimest Rochdale’is,
Liverpooli eeslinnas. Nagu sai teatavaks, oli Briti politsei teadlik
“seksi-džihadistide” tegevusest, ent kartis avada nende kohta toimikut.
Hirm saada süüdistus islamofoobias rippus Damoklese mõõgana
korravalvurite peade kohal, sundides unustama vastutuse ühiskonna ees.
Siin oli kõik täpselt samamoodi nagu
Oxfordis. 12–13-aastastest tüdrukutest said grupiviisiliste vägistamiste
ohvrid, neid anti käest kätte nagu kaupa, toimetati bordellidesse,
uimastati alkoholi ja narkootikumidega, sunniti rahuldama oma
orjastajate seksuaalseid fantaasiaid. Neid sunniti teenindama
taksojuhte, ööklubisid ja kebabirestoranide omanikke.
Üks vägistajatest oli 43-aastane viie
lapse isa ja kohaliku mošee alaline külaline. Teisele meeldis seksida
lastega oma kodus sõprade juuresolekul. Kõik nad on immigrandid
Pakistanist ja Afganistanist. Kõik on vanuses 40 aastat ja rohkem. Kõik
said reaalse vanglakaristuse 4–12 aastani õigusega edasikaebamisele.
Tuleme tagasi Taj Hargey juurde. “See on
džihaad,” hoiatab ta, “seksi-džihaad, mida õhutavad tagant radikaalsed
imaamid. Nende seisukohast vaadates on valged naised sellise suhtumise
ära teeninud isegi siis, kui nad on veel lapsed. Põlgust naiste vastu
üldse, eriti aga valge naise vastu, süstitakse meestesse paljudes
mošeedes, sealhulgas Oxfordis tegutsevates. Seal pestakse inimajud läbi
juba noorest peast ja õpetatakse, et naine ei ole midagi enamat kui mehe
omand ja mehel on absoluutne võim naise üle.”
Mohammed Karrar pani oma ohvrile külge märgi. Nii märgistavad tema hõimukaaslased neile kuuluvaid lehmi.
Umbkaudse statistika järgi on Inglismaal
ja Walesis sattunud seksi-džihadistide ohvriks umbes 2500 last.
Oletatavalt on veel 20 000-st saanud seksuaalse ahistamise ja
väärkohtlemise ohvrid. Ja seda riigis, mis kuulutas esimesena naiste
emantsipatsiooni ja laste õigusi! Vaene hea Inglismaa… Muide, mitte
ainult tema.
Seksi-džihaad eksisteerib jõudsasti ka
Skandinaavias. Ka siin ei teavita ametlikud infokanalid sellistest
“sangaritest” ja nende ohvritest. Mitteametlikud see-eest räägivad ning
see tõde meenutab väga Herbert Wellsi kuulsat romaani.
Üks blogijatest, nimega Fjordman
valgustab olukorda selles kõrgeima heaoluga Euroopa osas: “Veel mõni
aastakümme tagasi olid Põhja-Euroopas grupiviisilised vägistamised ja
muu seksuaalne vägivald erakordselt harvad. Täna on need tavalised,
rutiinsed kuriteod. 28. mail 2011 lõpetas Trondheimis oma elu
enesetapuga 14-aastane Eva Helgetun pärast seda, kui immigrandid ta
grupiviisiliselt vägistasid. Tema saatus ei ole paraku üksikjuhtum.”
Veel paarkümmend aastat tagasi peeti
Norrat täiesti turvaliseks maaks ja siinsetel elanikel ei olnud põhjust
karta oma baaridesse või diskoteekidesse suunduvate laste pärast. Nüüd,
pärast külaliste lainet Afganistanist, Pakistanist, Bosniast, Liibüast
ja mujalt on olukord selline, et USA saatkond keelas oma töötegijatel
Oslos viibida väljaspool hooneid õhtustel ja öötundidel.
Fjordman: “Naaberriik Rootsi on kolme
aastakümnega üle ujutatud tänavakuritegevusega ning ta on üks kõrgeima
seksuaalkuritegevusega riike maailmas. Noored blondid tüdrukud on juba
harjunud sellega, et neid nimetatakse libudeks, paljud värvivad oma pea
tumedaks, et vältida seksuaalset ahistamist oma kodulinnade tänavatel.”
Blogija räägib, kuidas 2011. aasta
detsembris langes rootslanna, kahe lapse ema, illegaalselt Rootsis
elavate afganistanlaste ohvriks. Grupiviisiline vägistamine kestis
seitse tundi. Vägistajad vahetusid, turgutasid end narkootikumide ja
sõjakate hüüetega. Kannatanu on nüüdseks psühhiaatriahaigla patsient, ta
on aheldatud ratastooli siseorganite kahjustuste tõttu.
Bande pealik, muide, oli enne seda
sooritanud neli sellesarnast kuritegu. Vaid seitse kurjategijat said
erineva pikkusega vanglakaristused, kuigi osalejaid episoodis oli 11. Ja
vanglad on Skandinaavias paremad kui Pakistani või Liibüa viietärni
hotellid. Käesoleva aasta jaanuaris langes selle jõugu ohvriks
Stockholmis 22-aastane neiu.
Sama toimub ka Prantsusmaal. Siin
registreeritakse igal aastal 5000 vägistamist, seal hulgas
grupiviisilisi ja erilise julmusega sooritatuid. Meedia ei teata kunagi
kurjategijate päritolu, ametlikku statistikat ei peeta ja see ei ole ka
võimalik.
“Rootsi ajalehed, näiteks Aftonbladet,
varjavad järjekindlalt vägistajate etnilist tausta kui tegemist on
immigrantidega. Fotosid avaldatakse massimeedias vaid juhul, kui
kurjategija on valgenahaline,” kirjutab Fjordman. 1970. aastatel, kui
immigrandid ei olnud veel täitnud Lääne-Euroopat, oli selliste
kuritegude arv kümneid kordi väiksem.
Teemaga seondub ka küsimus: kuidas
reageerivad sellele bakhanaalselt vohavale seksuaalvägivallale need, kes
seisavad naiste õiguste kaitsel – feministid?
Väga erinevalt. Ühed teevad näo, et
midagi ei toimu. Teised süüdistavad ohvreid selles, et nad ise käituvad
provotseerivalt ning kaitsevad immigrante.
“2012. aasta oktoobris avaldas ajalehe
VG Skarsbø juhtiv kommentaator, oma feministlike vaadete poolest kuulus
ajakirjanik Moen liigutava artikli pealkirja all “Meie lapsed”, milles
sildistas rassistlikuks Norra ühiskonna, kes ei andnud elamisluba
Afganistanist pärit “lastele”. “Lapsed” aga olid igati täismeheikka
jõudnud mehed seltskonnast, mis oli vägistanud Rootsi naisi,” kirjutab
Fjordman.
Elina Gustafson, Rootsi
sotsiaaldemokraatliku noorteorganisatsiooni liige, kes nimetab end
“uhkeks feministiks”, protestis illegaalidest vägistajate deporteerimise
vastu, sest tema arvates oli see rassismi ilming. Marksist ja feminist
Gudrun Schumann teatas, et rootsi mehed ei ole sugugi vähem julmad
naistega ümberkäimises kui talibid.
Nagu tihti juhtub, võib ka kõige puhtam
ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks… Kunagi oli Lääne
liberaalse demokraatia suurimaks saavutuseks naistele, rahvuslikele ja
usulistele vähemustele õiguste kätte võitmine. Sellega võisid vabaduse
ja võrdsuse pooldajad rahulolevalt uhkeldada. Kahjuks ajad muutuvad.
Nüüd on valgel naisel ja lapsel vaid üksainus õigus – olla džihadistide
jaoks valgeks lihaks. Need, kes julgevad sellele vastu seista,
kuulutatakse islamofoobideks. Sellest hullemat kohtuotsust kaasaegses
poliitkorrektses ühiskonnas ei ole.
Tõlkinud Roland Tõnisson
Artikli avaldas esmalt portaal Objektiiv
Allikas: http://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/valge-liha-seksi-dzihaadile/
0 kommentaari:
Postita kommentaar