Vaade Vilniusest Königsbergile.

Vene poliitiku mõttemaailma näide: rašismi naabruspoliitika reaalsuses e. reaalpoliitika.
Täna ma teen naabrile kingituse. Kuu aja pärast aga löön ma naabri akna sisse ja võtan kingituse tagasi. See on õige ja õiglane.
Aga teisel naabril on ilus porgandiaed. Mulle meeldib see ja ma kuulutan selle aia enda omaks. Kui naaber vastu hakkab, löön hambad sisse!

Juba kümmekond päeva on Leedu meedia keskpunktis rahvusvaheliste küsimuste/arutelude foorum "Maailm 2017. aastal. Vilniuse vaatepunkt“

Arutelude plaane tutvustavalt kõlas juba 20. jaanuaril info selle kohta, et Leedu parlamentäärid võtavad sellel foorumil vaatluse alla taas venemaa poolt hõivatud Ida-Preisimaa ja Köngsbergi/Kaliningradi küsimuse.

Königsbergi/Kaliningradi õhus rippuv legaalsus kütab kirgi

Teatavasti hõivas venemaa II maailmasõja lõpus endale Ida-Preisimaast jupi koos iidse Preisi kuningate kantsi - Königsbergi linnaga. Reaalpoliitikat järgivana inkorporeeris venemaa selle maatüki sõjasaagina enda külge kuid juriidiliselt pole seda Preisimaa ühendamist venemaaga korrektselt toimunud ega ka vormistatud. Seetõttu aeg-ajalt kerkib üles küsimus sellest, kas venemaa peaks ebaseaduslikult enda käes hoitava Preisimaa tagastama ... kuid kellele? Kuivõrd maatüki hõivamine toimus segastel aegadel ja Preisimaa kui riik on lakanud olemast, siis erinevaid õiguslikke valemeid pidi võiksid Preisimaale pretendeerida peaaegu kõik naabrid peale venemaa - Saksamaa, Poola, Leedu ja loomulikult preisimaalased, kes aga venelaste poolt suuremalt jaolt 1945 - 1950 kodumaalt küüditati ja/või tapeti (analoogselt krimmitatarlastega).

Samas on venemaa küünte ja hammastega igast oma valdusest kinni hoidmas nagu ta ka teistest okupeeritud ja hõivatud aladest kinni hoiab, olgu need siis venemaa idaserval asuvad Kuriili saared, lääneservas asuv Eestile kuuluv Ingerimaa ja Petserimaa või siis edelas asuv äsja hõivatud Krimmi poolsaar. Igavihje õiglusele või rahvusvahelisele õigusele ajab vene rašistliku režiimi juhtidel harja punaseks ning tekitab vene meedias ebatervet hüsteeriat.

 

Maailm 2017. Vaade Vilniusest ja Königsberg

27. jaanuari debatil sõnastas Leedu Seimi deputaat Linas Balsys venemaa diktatuurirežiimi jaoks väga valusa konstateeringu – Kaliningradi aeg on lõppenud.

Tema vihje oli selles, et venemaa ebaseaduslikule ülemvõimule Ida-Preisimaal tuleb lõpp teha ning iidne kuningate kants Königsbergi näol Euroopale tagastada.

„Krimmi anneksioon on tõestanud, et peale sõjajärgne kord Euroopas on lõpule jõudmas. Seda seepärast, et venemaa on rikkunud olulist reeglit – piiride sõjajõuga muutmise lubamatust“ sõnas saadik.

Ta rõhutas oma veendumust, et venemaa on kaotanud õiguse Ida-Preisimaa haldamiseks.

Venekeelse BALTNEWS.lt viitas siinjuures Balsyse „improvisatsioonile“ minevikuteemadel: „Kaliningradi pole ei Potsdami ega ka Helsingi konverentsiga antud Venemaale igavesse kasutusse … . … Oli öeldud, et: „… anname NSVL-i administreerimise alla kuni Euroopas on alla kirjutatud lõplik rahuleping.“

„Juhul kui me räägime Krimmist, siis on selge, et keegi [lääneriikidest - BHR] ei saada sinna oma vägesid, et Krimmi tagasi venemaa käest võtta. Kuid venemaa peab Krimmi eest maksma. Ei saa lubada XXI sajandil olukorda, kus hõivab teisele kuuluva territooriumi ja ütleb lihtsalt – kunagi oli see meie ja nüüd on ka meie. Mõelge vaid sellele, mis juhtuks kui näiteks sakslased poolakatelt oma põliseid alasid“ ütles Balsys.

Analoogiat kasutades ja repliigi korras võiks siin märkida, et ka üks EKRE juhtivpoliitikutest P. Puustusmaa on mõned korrad meedias kostnud, et vähim, mida saab venemaa teha seoses Eestilt hõivatud aladega on hõivatud alade eest õiglase hinna tasumine, kui muidugi eesti rahvas nõustub Petserimaa ja Eesti Ingerimaa müügiga Venemaale.

Suundudes aga tagasi Ida-Preisimaa küsimuse juurde, siis käesolevaga käsitleval konverentsil päevakorda tõstetud küsimus on loomulikult turri ajanud sõjaka Moskva režiimi.

Diktatuurile kuulekas meedia on vihast purisemas ja näitab välja oma ülimat põlgust nende suunas, kes julgevad kahelda venemaa territoriaalses terviklikkuses, kuigi see terviklikkus on pidevas muutumises venemaa sõjaka päevapoliitika tõttu.

Vene meedia (Lenta.ru, RIA Novosti jt.) edastas vastukaaluna vene Föderatsiooninõukogu rahvusvaheliste asjade komitee juhi esimese asetäitja Vladimir Džabarovi vastuse Leedu poliitikutele.

Sarkasmist pungil kommentaaris käskis ta leedukatel kõigepealt tagastada venemaale Vilnius ja selle ümbrus, mille nad nõukogude võimult said. Ta meenutas leedukatele, et Vilnius kuulus 1917. aastal Vene impeeriumi koosseisu ja 1920-1939 Poola riigile. Peale teist maailmasõda sai selle piirkonna endale NSVL, kes omakorda andis selle Leedu NSV-le.

Rääkides aga Kaliningradist, tuleb see unustada täiel määral, sest see kuulub Venemaale ja aluseks on II maailmasõja tulemused.

On pisut arusaamatu, mida vene poliitikud küll oma ütlustega mõtlesid, sest juriidiliselt oli tegemist täieliku profaansusega.

Kui nad tahtsid ähelda, et nagu Krimm, mis anti Ukrainale ja võeti nüüd sõjajõuga venemaa rüppe tagasi, et nad teevad seda vajadusel ka Vilniusega?

Üks on hoopis selgem – venemaa tuleb tõesti tükeldada väiksemateks iseseisvateks osadeks (riigikesteks), sest muidu ta kurjusest jagu ei saa.

Ja ka teine asi on selge - venemaa ilma Ida-Preisimaata ohustaks oluliselt vähem maailmarahu püsimist.

BHR

Allikas: http://bhruzzland.balanss.ee/naabrid/sapp/1640-vaade-vilniusest-koenigsbergile