Arvo Valton: soome-ugri rahvaste iseseisvus on nende säilimise garant

Kirjanik Arvo Valton kirjutab, et iseseisvad ja suveräänsed riigid on omamoodi reservaadikesteks soome-ugri rahvastele, nende keeltele ja kultuurile. See aitaks päästa kokkutõmbuvat soome-ugri kultuuriruumi, mis laius kunagi üle terve Euroopa mandri idaosa.

Maa-alade hõivamise nimel on läbi ajaloo sõdu peetud. Seejuures polegi olnud sageli oluline, kas himustatud maa andis rikkalikku saaki või oli hea selleks, et sealt edasi üha uutele maadele tungida.

Seda sõjardlikku poliitikat on ajanud läbi ajaloo kõik need riigid, kellel on praegu käes suured territooriumid.

Sageli on lausa naeruväärne, kuidas sõditakse mõne väärtusetu maalapi pärast. Suurimat maa-ala omav ja üks hõredamalt asustatud riike oli valmis sõjaliseks konfliktiks Amuuri jõe saarekese pärast, millel polnud ei strateegilist tähtsust ega väärtust maana ning mis peale selle oli osa aastast vee all.

Ise oleme kokku puutunud oma asualade pideva vähendamisega sõjakate naabrite poolt ja see on

 kestnud kuni viimase ajani. Kas tõesti saab Venemaa sellest rikkamaks, et ta on meilt võtnud Petserimaa, mis läbi sajandite on olnud tšuudide, meie esivanemate asuala? Kui samas on selle naaberalad tühjad ja lagastatud.

Riik, mille tohutu territoorium on nii halvasti kasutatud, himustab ikka veel mõnda tükikest naabrite maadest ning nimetab sunniviisiliselt liidetud liidu lagunemist geopoliitiliseks katastroofiks.

Mitmed riigid, sealhulgas ka hoopis väiksemad, esitavad sageli pretensioone, olgu ka vaid verbaalselt aladele, mis on neile kuulunud nende kunagistel niinimetatud hiilgeaegadel.

Siiski on viimase sajandi jooksul paljud koloniaalriigid kokku kuivanud, kuid uute tekke ihad pole kuhugi kadunud. Mitmedki peale eespool nimetatu käivad üsna nigelalt ümber maadega, mis on neil käes, kuid ihaldavad kas avalikult või pisut varjatumalt ahnitseda uusi alasid.

Enne niinimetatud indoeurooplaste valgumist Euroopa mandrile oli kogu selle idaosa asustatud soomeugrilastega, mis on siinsetest põlisasukatest ainus tänaseni säilinud rahvusgrupp.

Kalevi Viigi järgi oli nende asualaks ka läänepoolne osa mandrist kuni Briti saarteni välja. Siiski pole kuulda olnud, nagu oleksid soomeugrilased esitanud pretensioone oma kunagisele eluareaalile.

Slaavlased ja Kaasani tatarlased (bulgaarid) valgusid oma tänastele aladele alles 7. sajandil ning segunesid siin soomeugrilastega, kusjuures arvatakse nende osaks algses etnogeneesis vähemalt 50 protsenti.

Ka see tõsiasi ei tee meid kuidagi tähtsamaks, pigem vastupidi, kuigi arvatakse, et nende rahvaste sõjakus ja maailmavallutamise ihad ei tulenenud sellest protsendist, vaid hoopis nende kahe vägeva rahva mahedam pool on rahumeelsete ja loodust armastavate soomeugrilaste pärand.

Igatahes tekitab see teadmine meie hõimurahvaste aborigeensusest Euroopa mandril kohustuse võimalikult pikaajaliseks säilimiseks rahvaste sulatamisahjus.

Paraku on Venemaa koloniaalsurve all elavate hõimlaste olukord üsnagi kurb, kuid siiski mitte lootusetu. Mitte üksi ungarlased, soomlased ja eestlased väärivad iseseisvat riiki, võimalusi oma keele ja kultuuri säilimiseks ja arendamiseks, inimkonna kultuurilise ja poliitilise kirjusse kooslusesse kuulumiseks, vaid ka marid, komid, udmurdid, mordvalased ja teised meie hõimlased. Paraku jäi sedakorda impeeriumi lagunemine pooleli ja nende iseolemiseks võimeliste rahvaste iseseisvumine sündimata.

Suurematel soome-ugri rahvastel Venemaal on olemas niinimetatud vabariigid, mille piirid on kunagi tõmmatud administratsiooni suvalise käeliigutusega, ja kindlasti mitte nende rahvaste kasuks.

Et sürjakomidel ja permikomidel, ühe rahva kahel harul, pole loodud ühist territooriumi juba 1920ndatel, nende rahvaste parimate võimaluste aastatel, vaid seda taotlenud tegelased olid kõik represseeritud ja et tegelikult kestab see olukord senini, et selle rahva kunagi ajaloos olnud uhke iseseisva vürstiriigi osa on allutatud Permi oblastile ja hiljuti on neilt ära võetud ka vabariigi staatus – see on tüüpiline näide «jaga ja valitse» poliitikast.

Administratiivne surve ja vägivaldne ristiusustamine on neile rahvastele, eriti maridele (sealhulgas 16. sajandil toimunud vastuhakkude, Tšeremissi sõdade tõttu), aga ka udmurtidele, ersadele, vähemal määral ehk ülejäänud hõimurahvastele, tekitanud diasporaa laialdasel alal, laienemise eriti idapoolsetele aladele, kaugemale impeeriumi keskusest, suurelt jaolt just islami mõjualadele, kus ideoloogiline surve oli hoopis leebem. Selle laialdase diasporaa olemasolu ähmastab paraku samuti nende rahvaste asuala määratlemist.

Nendest rahvastest mitmel on olemas ka keeleseadus, kus riigikeeleks vene keele kõrval on kuulutatud ka oma emakeel, kuid tegelikkuses toimib see väga kasinalt, praktiline asjaajamine võimuorganites ega ka kohtus pole tegelikult võimalik. Ka koolharidus on neilt võetud ja seda just viimastel aastatel, kusjuures rahvuskooliks nimetatakse koole, kus on paar tundi nädalas oma emakeelt, kõiki ülejäänud aineid õpitakse vaid vene keeles.

Küllap varitses selline oht kurjadel aegadel ka meid, õnneks oleme tänaseks sellest priid (uued ohud ilmutavad end nii keele kui maa-alade asjus rahavõimu ja lühinägeliku rahvuspoliitika tõttu).

Just selleks, et säilitada oma rahvast, keelt ja kultuuri, on igale rahvale vaja oma iseseisvat riiki, mille sajandat sünnipäeva meie nüüd tähistame – kuigi ka sellest oleme üle poole aja olnud okupeeritud, koloniseeritud, vallutajate poolt soovimatuks peetud oma põlisel asualal. Kui iseseisvad me paljudes eluvaldkondades tegelikult oleme, see on iseküsimus, kuid siiski.

Kõige olulisem on, et iga rahvas ise tahaks saavutada iseseisvust, on selleks vaimselt valmis, ei lange lootusetusest tulenevasse masendusse, vaid kasutaks ära iga võimalust ka survetingimustes oma iseolemise nimel, räägiks kõikjal oma emakeelt, hindaks ja säilitaks oma traditsioonilist kultuuri, aga läheks kaasa ka muutuvate kultuurihoovustega ja kiiresti areneva tehnoloogiaga kaasaegses maailmas.

Arvo Valton
PM

Allikas:http://bhruzzland.balanss.ee/ugrimugri/ugrid/1771-arvo-valton-soome-ugri-rahvaste-iseseisvus-on-nende-saeilimise-garant