Intervjuu Kaupo Vipiga: ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal

Kaupo Vipp. Foto: erakogu

Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist, nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole, leiab publitsist ja lektor, raamatu “Globaalpohmelus” autor Kaupo Vipp portaalile Objektiiv antud intervjuus.

Veiko Vihuri: Kaupo Vipp, viis aastat tagasi ilmus sinult raamat pealkirjaga “Globaalpohmelus”. Selle tutvustuses on öeldud: “Tööstusühiskondade poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on pöördumatult ümber ja globaalne heaolupohmelus haaramas kogu tsivilisatsiooni. Olukord on juba meie kontrolli alt väljunud.” Kas sinu hinnang on ka täna sama pessimistlik ja apokalüptiline või oled pidanud oma toonastes tähelepanekutes midagi korrigeerima?

Kaupo Vipp: Raamatus “Globaalpohmelus” püüdsin rohkete teadustööde refereerimisega pöörata mõtlemisvõimeliste inimeste tähelepanu globaalsete arengute tervikpildile ja meie endi perspektiividele nende taustal. Varem oli teemat eestikeelses kirjavaras käsitletud väga vähe ning fragmenteeritult. Minu arust peaks iga normaalset inimest enda ja laste reaalne tulevik huvitama rohkem kui kollase ajakirjanduse staaride või seebiseriaali-kangelaste käekäik. Selline eskapismi vorm on siiski mitmetel põhjustel laialt levinud.
Üheks eskapismi vormiks võib lugeda sedagi, et teaduslike teadmiste alusel tehtud tulevikuprognoose kiputakse ristima pessimistlikeks või apokalüptilisteks, kui järeldused ebameeldivad näivad. Need epiteedid on omal kohal omades distsipliinides. Pessimismi või optimismi võib vaadelda inimese meelelaadina, näiteks vastuse järgi küsimusele “kas see klaas näib pooltühi või pooltäis?”. Ja apokalüpsis kuulub ilukirjanduslikku žanri, mis jutlustab religioossetest ilmutustest pärinevat maailmalõppu. Aga näiteks termodünaamika II seaduse nimetamisel pessimistlikuks puudub mõte. Või mis mõte on näiteks ristida apokalüptiliseks pärmiseente bioloogilise arengu loogika katseklaasis?
Teadustegevuse sisuks ja mõtteks ongi maailma seaduspärade väljaselgitamine justnimelt selleks, et neist lähtuvalt saaks protsesside kulgu tulevikku ekstrapoleerida – prognoosida näiteks kosmoselaeva trajektoori, biosfääri käekäiku vms. Siin ei jätku ruumi subjektiivsele optimismile või pessimismile, mõõdistamata mittekorratavale ilmutusele, isegi mitte moraalikategooriaile. Teaduslike prognooside kohta võib neid epiteete kasutama ajendada eskapistlik püüd infot pehmendada, kui soovtakse hoiduda loogiliste aga ebameeldivate järelduste teadvustamisest. See on üldinimlik psüühiline kaitsereaktsioon, sest meie ürgne emotsionaalsus on mõõtmatult võimsam üli-hiljutisest ratsionaalsusest.
Tööstustsivilisatsiooni jaoks on käimas muserdav kohanemine asjaoluga, et esmakordselt inimkonna ajaloos on võimekus energiatarbimiseks kõikjal kahanema asunud. Täpselt nii, nagu seda prognoosisid “PeakOil” (1956), “Limits to Growth” (1972), “Collapse of Complex Societies” (1988) ja paljud teised uuringud, on tipnenud tsivilisatsiooni pea-energiasisendi nafta ammutamine 2005. aastal ja asendajate (kildaõli, sünteetilise nafta jms) tootmine 2015. aastal. Oma energiasisendiga oleme jäänud lõksu, kus füüsikaliste piirangute tõttu on naftatootjaile vajalik hinnatase nüüd liigkõrge reaalmajanduse jaoks, majandusele jõukohane hinnatase aga liigmadal naftatootjate jaoks.
Et majanduskasv on võimalik vaid energiasisendi kasvu toel, et 20. sajandil said kõik meie süsteemid häälestatud toimima vaid kasvava majanduse tingimustes ja et iga päev lisandub planeedile 200 000 inimest, kelle toit, riided, peavari ja kõik muu sõltub naftasisendist, siis tähendab kasvu kadu majandusest, et iga päevaga peab keskmine planeedi elanik vaesemaks jääma. Süsteemidünaamika jaoks moodustavad ühtse, loogilise prognoositud terviku kõik käivitunud globaalprotsessid: reaalmajanduse kahanev kasumlikkus, probleemid energiavoogude ekvivalendiks olevas rahanduses; ajaloos pretsedenditu monetaarpoliitika; kõduvad sotsiaaltagatised; keskklassi hääbumine; geopoliitiline pingekasv; äärmusluse kosuv aktiivsus; kirjapandud ajaloo rekordiline majandus- ja kliimapagulaste voog jne, ja muu seesugune päevauudistest tuttav.

Me oleme nüüd keset kollapsiperioodi, mis kulmineerub alles ajavahemikus 2030–2050, ning me ei suuda kontrollida selle olukorra ühtegi aspekti, olles nagu reisijad “Ameerika mägede” atraktsioonil.

Me oleme nüüd keset kollapsiperioodi, mis kulmineerub alles ajavahemikus 2030–2050, ning me ei suuda kontrollida selle olukorra ühtegi aspekti, olles nagu reisijad “Ameerika mägede” atraktsioonil. Veel enam, vahepealsete leevendusperioodidega kollapsiprotsess on adutav vaid üle pikema perioodi tehtud võrdluste kaudu, kuna langus toimub koos kogu taustsüsteemiga korraga. Nii näiteks ei teadvusta enamik eestlastest, et ajalooliselt enneolematult pikalt – juba 10 aastat – puudub Eesti majanduses summaarne kasv. Majanduse kogumaht oli 2017. aasta alguseks madalam kui 2007. aasta lõpuks, aga kogu me taustsüsteemis (nt Euroopa Liidus) oli stagnatsioon sama ja kohati hullemgi.
Meie globaalseks kasvanud kompleksse ühiskondliku süsteemi kollaps ei tähenda siiski “maailmalõppu”, vaid süsteemi spontaanset, iseorganiseeruvat langemist madalamale komplekssustasemele. Täpselt samal moel, nagu Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseeritus kollapseerus varakeskaegse Euroopa ühiskondlikuks korraldatuseks. Ja selles mõttes oleks ehk apokalüpsise stiilis kiire ja korralik maailmalõpp mõnusam, kui reaalsed arengud. Prognooside kohaselt suudaks aastaks 2050 kollapsijärgselt lihtsustuv süsteem tänasest 7,5 miljardist inimest ära toita maksimaalselt 2 miljardit, nagu oli enne nafta kasutuselevõttu. Prognooside optimistlikuks või pessimistlikuks nimetamine ei muuda asja. Rõõmu teeks teiste vastavate uuringute toel nende ekslikkuse tõestamine, aga seda pole suudetud.

Veiko Vihuri: Kuuldavasti kirjutad uut raamatut. Millest see räägib ja millal seda lugeda saab?

Kaupo Vipp: Et asjad on arenenud stsenaariumite kohaselt, võiks tõsine küünik nüüd järeldada, et käes on paras hetk end “võitjaks” kuulutada, kuskile punkrisse varjuda ning lahtirulluvat tragöödiat kõrvalt vaatama jääda. Hingega asja juures olles pole see võimalik. Globaalpohmeluse põhieesmärgiks oli teavitus eelseisvaist väljakutseist. Raamat leidis üllatavalt suurt vastukaja, aga ka põhjendatud etteheiteid, et selles pole esitatud n-ö positiivset programmi – et mida siis nüüd teha tuleks või saaks. Midagi konstruktiivset välja pakkuda on muidugi alati keerulisem. Inimeste nõudmisel püüan seda teha uues raamatus “Lokaalravitsus”, aga loomulikult on see palju raskem ja vastutusrikkam, kui olukorra kirjeldamine.
Me ju teame, et olukordi muuta ei saa. Muuta saab eeldusi, mis olukorrani viivad, mis on selle põhjustajad. Seega leidsin, et ainus võimalus tegutsemisjuhiste väljapakkumiseks on meie seisu kujunemise, ajalooliste eelduste ja põhjuste lahtikirjeldamine ning neist lähtumine. Nii saab igaüks ise otsustada, kas kokkuvõetud eeldused ja väljapakutud soovitused on asjakohased või mitte. Vastavate uuringute refereerimine on olnud eelnenust palju raskem töö, aga tänu väga paljude inimeste ideelisele ja rahalisele toele loodan, et raamat ilmub juunikuu jooksul.
Ma väga loodan, et see aitab inimestel kohaneda fundamentaalsete nihetega, mida igapäevaelu juba meile kõigile peale suruma on asunud. Kõikjal on nüüd lahendamist vajavad sõlmküsimused tegelikult samad:

• Kuidas rohujuure- ning kohalike kogukondade tasemest alustades muutuda jätkusuutlikumaks, kui pole lootustki nende püüdluste toetamiseks globaalsete ega riiklike poliitikate poolt?
• Kuidas võiks aidata rahval kohaneda senisest kordades väiksemaks jääva energiasisendiga, mis reaalses elus kaasneb tõeliselt lokaliseerunud ning ka tegelikult emissioonivabade energia-infrastruktuuridega?
• Kuis viia kaasinimesteni mõistmine, et senist elustandardit tuleks preventiivselt kahandada ning taanduda kollapsile vastupanuvõimelisemaks, n-ö ökoloogilise eluviisi ja kogukonnakeskse organiseerituse poole?

Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist. Nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole.

Lisaks on selge, et tegutseda tuleb geopoliitilise olustiku kiire halvenemise taustal, perioodiliste sotsiaalsete, majanduslike ja ökoloogiliste ekstreemsuste ning kriiside tingimustes. Nüüd ei saa enam eesmärgiks sättida tööstusühiskonnale omase elustiili säilitamist. Nüüd on see juba utoopia. Uus realiseeritav siht saaks olla “organiseeritud taandumine” oluliselt madalama, aga siiski talutava heaoluga elustandardi poole. Realistlik kava võimaldaks vältida langust täieliku kaoseni ja säilitada järeltulijaile võimalikult enam kultuuriväärtusi. Tõsi küll, kõigi nende pingutuste puhul puuduvad igasugused garantiid õnnestumiseks või tsivilisatsiooni progressiepisoodi üle elamiseks. Aga panused on nii kõrged, et iga katse on riskimist väärt.

Veiko Vihuri: “Organiseeritud taandumisest” rääkimine on sulaselge ketserlus ja patt olukorras, kus ametlikult on meie riigi eesmärgiks kõigi elanike jõukuse ja heaolu suurendamine. Ja olgem ausad, see siht ahvatleb väga paljusid inimesi, kellele meeldib idee liberaalseid vabadusi austavast individualistlikust heaoluühiskonnast, kus käsikäes kasvava jõukusega suurenevad inimeste (individualistlikud) õigused-vabadused ja üldine heaolu. Mis juhtub siis, kui ühiskond ja selle poliitiline eliit sinu poolt mainitud probleeme õigel ajal ei teadvusta, vaid jätkab rühkimist senises suunas?

Kaupo Vipp: Loomulikult soovib lääneliku kultuuri inimene, et homne päev oleks muidu sarnane tänasele, ainult et minu jaoks jõukam. Inimliik on umbes 200 000 aastat vana, aga viimased 200 aastat – alates fossiilkütuste kasutuselevõtust – on meile hakanud tunduma, et üleüldine materiaalne heaolu võikski võimalikuks saada. 20. sajandil üles köetud materialistliku heaolu kultus võimaldas tootmist jätkuvalt kasvatada vaid koos oma n-ö “universaalse tarbija” kasvatamisega. Masstootmist ja sellega seonduvat üleilmastumist polegi võimalik tõeliselt efektiivseks muuta, kuni kõikvõimalikud erinevad inimgrupid või rahvad on “takerdunud” oma keele, pärimuskultuuri, rahvuskommete, usuliste eelarvamuste jms poolt defineeritud erihoiakutesse, eelistustesse ja tabudesse. Iga ideaalne universaalne tarbija peaks olema samade elust arusaamistega kogu maailmas ja tema arusaamad peaks lähtuma tootjate poolt selgeks tehtavatest moetrendidest, massiteabega standardiseeritud maailmapildist ning nendest inspireeritult aina kerkivast rahulolu-standardist, mille poole püüelda. Et üksikisik saaks oma heaolu, õigusi ja vabadusi nii mõista, tuleb tal pärimusi ning traditsioone pidada aegunud ja rumalaks väikluseks.
Rahvusvahelisteks kasvanud suurkorporatsioonide edu maailma mõjutamisel näitab, et nad on teinud kohusetundlikku tööd oma põhiülesande täitmisel – aktsionäridele kasumi tootmisel ja kasvatamisel. Siit ei tasu otsida pahatahtlikkust või vandenõud. Lihtsalt “raha tegemise töö” juures ei saa lasta end häirida sellest, et protsessi käigus korrumpeeritakse riikide valitsusi, lõhutakse kultuure ja kägistatakse planeedi elukeskkonda. Nothing personal, just business!

Kokkuvõttes lammutatakse inimliigile olemuslik ja iga üksikisiku psüühilise heaolu eelduseks olev kokkukuuluvustunne perekondlikust ühiskondliku tasemeni. Igaüks enda eest, üksikisiksu individuaalsed vabadused eelkõige!

Kokkuvõttes lammutatakse inimliigile olemuslik ja iga üksikisiku psüühilise heaolu eelduseks olev kokkukuuluvustunne perekondlikust ühiskondliku tasemeni. Igaüks enda eest, üksikisiku individuaalsed vabadused eelkõige! Selle tulemuseks on üksildaste inimeste mass, aga isegi lõputu ahastus ja stress on majanduskasvule head, kuni seda püütakse ravida üha enam kaupu ja rahusteid ostes, järgides televisiooni zombistava seebi sekka nähtud reklaame. Isegi kui kõik see kokku tõepoolest on õnn, siis on selle aeg nüüd ümber saamas. Fossiilkütused, millele me sellise heaolu kasvatamise rajasime, on lõplikud, nagu ka planeedi looduskeskkond. Meie soovid üha oma senist heaolu suurendada ja planeedil piiramatult paljuneda võivad ju lõputud olla, kuid meie lõplik planeet ei suuda neid soove rahuldada.
Ma ei ole kindel, et ühiskond seda endale tegelikult üldse teadvustada soovib, hoolimata harva kostuvatest hoiatustest või mõnest harvast dokfilmist, mis püüab inimesteni tuua pildikesi planeedil kiiresti kasvavast kaosest. Esiteks lohutab igat normaalset tarbijat progressiusk: “küllap tehnoloogiad need asja lahendavad”. Teiseks on inimesele omane keskenduda lühemale perspektiivile ning lükata halvad asjad oma teadvuses tahaplaanile. Teisiti olekski ühel oma surelikkusest teadlikul olendil keeruline elada. See tekitabki veel ühe usu: “no kui tõesti midagi liiga hullu oleks, küllap siis valitsused sellest ise märku annaks ja meie huvides tegutseks”. Aga valitsuses on samuti inimesed. Oleks ebainimlik nõuda neilt (kui nad pole just ekstra maast-madalast riigimehelikuks eliidiks või valitsejateks kasvatatud ja koolitatud) midagi enamat, kui sedasama igamehe progressiusku ning halbade teadmiste ja aimduste lükkamist tahaplaanile, hetkemurede varju.
Minu mureks on, et mida kauem me püsime senise “progressi” kursil, mida kaugemale oleme jõudmas tasakaalupunktist oma soovide ja Maa nimelise tillukese kosmoselaeva võimaluste vahel, seda rängem ja ohvriterohkem tuleb meie tagasikukkumine reaalsusesse. Lõpuks on ka minu murel individualistlikud ja egoistlikud ajendid. Palju rohkem kui tsivilisatsiooni käekäik või inimvaimu saavutuste saatus tingib seda kitsarinnaline hirm omaenda isiklike laste saatuse pärast.

Veiko Vihuri: Kas Eestis on üldse võimalik n-ö kurssi muuta? Meie poliitiline eliit – kui just seda sõna kasutada – on otsustanud siduda Eesti lääneliku liberaalse maailmakorraldusega, tõotades rahvale peamiselt kahte asja – jõukust ja kaitset idanaabri eest. Ja tundub, et see töötab. Selle nimel ollakse nõus globaliseerumisega, suveräänse rahvusriigi ideaalist loobumisega jne. Nagu Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho nukralt tõdes: “Meie ei tõrgu ja meie maaga võib teoks teha kõiki häid ja tarku plaane, mis kuskil kõrgel koridorides ette on valmistatud. Olgu juttu siis näiteks metsade raiemahtude suurendamisest, hiiglaslike tööstusinvesteeringute kavandamisest, põlevkivienergeetika väljavaadetest või muust. Ilmekaim näide on siin muidugi kavandatav Rail Baltic.”

Kaupo Vipp: Mul on oma esiisade maal Sõrves võimalik näha, kuidas kunagisest Eesti kõige tihedamalt asustatud maapiirkonnast (1922. aasta rahvaloenduse järgi) võib saada tühi ääremaa. Kahe aastatuhande pikkuse kraavitamise ja ehitamisega muudeti see maatükk viljakaks. Progressi nimel suurte teede rajamine ei hoolinud iganenud kohaliku kultuuri pärandist. Neid teid mööda on siit lahkunud enamik rahvast, kes sõdadest siia veel alles jäid, samas kui tee-ehitustel rikutud veerežiim on muutnud enamuse kunagistest ülesharitud maadest soostunud võserikeks. Ma ei tahakski vist teada, mis juhtub veerežiimidega nende alade ümbruses, kust Rail Balticu teetammile kruusa hakatakse kaevama või kus soid ja rabasid hakkab läbima kuuekümne meetri laiune ja kuni 9 meetri sügavuse kandva põhjani turvast asendav teetamm. Kõigest muust rääkimata. Progressi huvides kolme Talingradist lõunasse mineva raudtee vahele rajatav neljas superraudtee on lisaks rehepapluse musternäitele ka nagu progressi võrdkuju. PR-kampaaniaga loodav tarbimisväärtuse illusioon, mis korrumpeerib ametnikud ja poliitikud, lõhub inimeste traditsioonilise elu ja käib Eestimaa loodusega ümber, nagu vallutaja koloniaalmaadel. Ühes õiges tarbimisühiskonnas ning selle juhtimises ei jätkugi ruumi kopitanud ideaalidele, mis pappi sisse ei too. Ka majanduslik kahjulikkus pole oluline, sest see jääb kellegi teise mureks, kaugele tulevikku. Aga nüüd, kui Suur Raha liigub, siis küllap pudeneb sealt ühtteist.

Ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal. Ainus, mida saaks “progressiusust” nakatumata või sellest iseseisva mõtlemisega paranenud inimesed teha, oleks metsade, mere, soode, põhjavete, õhu ja kogu elurikkuse lõhkumistempo pidurdamine.

Mis saaks panna kurssi muutma, kui hetkeheaolu sõltub sellest, et tulevikuohte ei tohigi märgata? Või arvab keegi, et valija hääletab kandidaadi poolt, kes jutlustab vajadust kokkuhoidlikumalt elada, selmet valida näiteks tasuta transpordi lubaja? Niigi oleme elamas teistest viletsamalt! Ma ei näe kahjuks võimalusi kursi muutumiseks Eestis ega mujal. Ainus, mida saaks “progressiusust” nakatumata või sellest iseseisva mõtlemisega paranenud inimesed teha, oleks metsade, mere, soode, põhjavete, õhu ja kogu elurikkuse lõhkumistempo pidurdamine. Kui tänane võhmal olev ja veel vaid giga-projektisüstide najal vaakuv süsteem lõpuks päris kokku vajub, siis saab inimeste ellujäämise eelduseks veel solkimata elukeskkonna leidumine ja ellujäämise õpetuseks pärimuskultuur.

Veiko Vihuri: Meie jutuajamine kujunes üsna murelikuks. Igal juhul ma tänan sind põhjalike ja sisukate vastuste eest ning soovin lugejamenu sinu uuele raamatule “Lokaalravitsus”, mis peaks ilmuma juunikuu jooksul. Edu sulle!

Allikas: http://objektiiv.ee/intervjuu-kaupo-vipiga-ma-ei-nae-kahjuks-voimalusi-kursi-muutumiseks-eestis-ega-mujal/