Juhtkiri: lääneriigid oma liitlastest despoote “demokraatiasse” ei pommita

Eesti Rahvusringhääling näitab eestlastele lääne narratiivi esitavaid dokumentaalfilme, kuidas jõhker Süüria president Bashar al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, kuid kui sageli räägib Eesti meedia vahhabismi kantsist Saudi Araabiast, kes on meie suurima liitlase liitlane, küsib Objektiivi toimetus.

Vladimir Putin, Bashar al-Assad, Kim Chŏng-un… Need on eestlastele vast tuntuimad autoritaarsed valitsejad või diktaatorid. Lääne peavoolumeedias on nad läbinisti negatiivsed kangelased, eriti muidugi Putin, kelles nähakse peamist läänevastast mängurit. Kui neile kehtestatakse järjekordsed sanktsioonid või kui “vaba maailma liider” Ameerika Ühendriigid nende suhtes muid samme astub, võtavad paljud inimesed selle rahulolevalt teadmiseks või elavad koguni siiralt kaasa.

Ametliku retoorika kohaselt on ülal nimetatud diktaatorid pahad seepärast, et nad ei võimalda oma rahvale demokraatiat ja suisa tapavad oma kodanikke. Pealegi käituvad nad jultunult rahvusvahelise kogukonna palge ees – Putin õõnestab lääneriikides häbitult liberaalset demokraatiat, Bashar al-Assad kasutab omaenda rahuarmastavate kodanike vastu keemiarelva ja Kim Chŏng-un ehitab raketti, mis peab olema võimeline Ameerikas surma külvama.

Kui sageli räägib Eesti meedia Saudi Araabiast? Kindlasti palju vähem, kui näiteks Süüriast, kus põrkuvad erinevate geopoliitiliste mängijate huvid ja kus on vastamisi USA ja Venemaa. Millist kaasaelamist võimaldab see, kui USA tõmbab selles riigis maha punase joone ja pommitab neid, kes sellest üle astuvad! Seetõttu tuleb vaid tervitada orientalist Vladimir Sazonovi artiklit Postimehes, milles ta kirjutab Saudi Araabia piiramatu võimuga kuningas Salmanist järgmist:

“Sisuliselt on Salman absoluutne despoot, riigi poliitiline ja usuline juht, kelle võim on peaaegu piiramatu ja kes võib teha mida tahab. Tegemist on jõhkra valitsejaga, kelle võimule tulekuga on riigis märgatavalt kasvanud surmanuhtluste arv, leidnud aset šiiitide jt. usuliste rühmituste tagakiusamine. Salman on samuti jõhker suhtluses opositsiooniga, mida ta surub maha julmal moel – näiteks 2015. aastal kinnitas ta apellatsioonikohus otsuse, et kahekümneaastane Ali Mohammed Baqir al-Nimr peab olema hukatud ristilöömise läbi vaid selle eest, et ta osales 2012 demonstratsioonis nn Araabia kevade raames Saudide režiimi vastu, siin ei lugenud ka see asjaolu, et siis oli ta veel alles alaealine.

Saudi Araabia on sekkunud ka teiste riikide asjadesse (nt Jeemeni ja Süüria kodusõtta), importinud radikaalset džihadismi ja toetanud terrorismi, mh olles al-Qaeda rajaja Osama bin Ladeni kodumaa. Kõik see teeb Saudi Araabia valitsusest ühe kõige hullema inimvastase režiimi.”

Kindlasti ei kuule me ettenähtavas tulevikus demokraatia eksportimisest Saudi Araabiasse või muudest sõjalis-diplomaatilistest sammudest, et sundida seda ranget islamiriiki – vahhabismi allikat – järgima inimõigusi ja muid läänelikke väärtusi. Muinasjutuliselt rikas naftariik Saudi Araabia on USA liitlane (ja seega Eesti liitlase liitlane), kelle valitseja kohta võiks vist kasutada lauset, mis on lendu lastud mitmete Ladina-Ameerika diktaatorite kohta: “Ta on küll lurjus, aga ta on meie lurjus”. Selle asemel võime lähitulevikus olla hoopis tunnistajaks USA (ja Saudi Araabia) katsetele midagi šiiitliku Iraaniga ette võtta. Nagu kirjutab Kaarel Kressa lugemist väärivas EPLi artiklis, “Iraani-vastaseid lääne pistrikke ei huvita saudide pahateod. … Jah, Iraani valitsus on üsna julm ja ebademokraatlik, aga saudid on sellega võrreldes täiesti keskajas.”

Eestlastele näitab aga Eesti Televisioon dokumentaalfilme sellest, kuidas jõhker al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, või vahelduseks kasvõi Putinit ülistavaid laulukesi, et demonstreerida Venemaa autoritaarse valitseja isikukultuse naeruväärsust. Rahvusringhääling on muutunud varjamatult riiklikuks propagandatalituseks, mis taasesitab lääne peavoolu narratiivi ning kus head ja pahad on need, kes on seda ka lääne peavoolu poliitikas ja meedias.
Aga näib, et üha rohkem on neid, kelle jaoks on sedalaadi ühekülgne “kommunikatsioon” läbinähtav või lihtsalt tüütuks muutunud. Postimehe kolumnist Karmo Tüür ei jõua ära imestada, miks täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste, kes “muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha”, suust kuuleb järjest rohkem seisukohta, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. “Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabaduse ja inimõiguste tagaajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku,” kirjutab Tüür ja lisab, et Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule.

Paraku ei ole küsimus üldse selles, kas Venemaa kujutab endast mingit alternatiivi läänele (erinevalt läänest ei levita tänapäeva Venemaa enam mingit universaalset ideoloogiat). Nagu portaal Objektiiv on kogu oma senise tegutsemisaja jooksul väsimatult rõhutanud, ei ole see niinimetatud lääne liberaalne demokraatia ammu enam ei liberaalne ega demokraatia. Tegemist on vaid propagandistliku narratiiviga, mida ketravad lääne poliitikud mehkeldavad samal ajal geopoliitilistest või muudest huvidest lähtudes küüniliselt nende autoritaarsete valitsejate ja režiimidega, kes neile sobivad ja kellest neil on mingit kasu.
Miks peaks aga olema Eesti rahvuslikes huvides andumine võõrastele geopoliitilistele huvidele ning klähviva puudli rolli etendamine?

Päisefotol: Saudi Araabia kuningas Salman annab USA presidendile Donald Trumpile auraha. Foto: Scanpix

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-laaneriigid-oma-liitlastest-despoote-demokraatiasse-ei-pommita/