Tiit Madisson: EKRE juhtide titaanlik heitlus kandis vilja
Paistab, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhtide lausa titaanlik võitlus tõe ja õiguse võimule pääsemise eest kandis ikkagi vilja, kommenteerib valimiste tulemust vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Kaua oodatud valimised on lõpuks läbi. Viimastel kuudel toimunud EKRE edukus ideoloogia- ja propagandarindel ning mitmete konservatiivide vastaste provokatsioonide avalikuks tulek sisendasid paljudele (ka siinkirjutajale) lootust, et ühiskonna enamus hakkab lõpuks aru saama, mis Eestis nn iseseisvuse jooksul toimunud on. Et meie sünnimaal on võimust võtnud täielik süsteemne ringkaitse, kus on maha surutud igasugunegi lootus õigluse ja õiguse taastamisse ning Süsteemi koondunud ringkaitsestunud “eliit” mitte millegi eest sisuliselt ei vastuta – pane toime kuitahes suuri pättusi, riigivargusi või rahapesuafääre!
Seega on kaljulaidide ja igasuguste sallivuslaste kurtmised suurenenud vihkamisest ühiskonnas tegelikult silmakirjalik sisutu sõnamulin, demonstreerides “eliidi” ehk poliitilise ladviku suutmatust oma tegevust objektiivselt hinnata. Et Eesti riigi eetilis-moraalsesse mülkasse viinutel ei ole arusaamist, et nad on ise oma kauaaegse tegevusega seda väidetavat viha või vihkamist sünnitanud, mille väljenduseks oli Toompea meeleavaldusel ülespoodud kodumasin mikser. Sest “ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja!”
Kui rahva arvamusi on süstemaatiliselt seltskonna poolt, kes nimetab end Meie Eestiks, eiratud ja tehtud kõik, et oma pättuseid kartellimeedia ja põhiseaduse kaitseks loodud organi ponnistustel riigisaladuseks kuulutamise teel varjata, siis loomulikult sünnitab see väärikais, kodanikujulgust omavate kodanike hinges vaid viha. Kas tõsimeelselt arvatakse, et ühiskond on täielikult ajupeedistatud ega saa aru, mis siin üldse nn esindusdemokraatia ajal toimunud on. Ei maksa tervet rahvast alahinnata! Nagu demonstreerib EKRE eest hääletanute arv, on Eestis piisav hulk – iga viies-kuues eestlane –, kes poliitkartelli parteisid ei toeta ja Süsteemi sigadused on läbi näinud ning neile valimistel EKRE-t toetades oma hinnangu ka andnud.
Telekast esialgset häälte lugemist jälgides valitses vahepeal hinges lausa eufooria, et EKRE suudab saavutada tegelikust tunduvalt parema tulemuse, kuigi mammonameelse pealinna hääled olid veel kokku lugemata. Mistõttu isegi minul tekkis lootus, et EKRE poolt väljakäidud põhimõtted on leidnud tee enamiku eestlaste hinge.
Kauaaegse pessimistina eesti rahva tuleviku suhtes arvasin veel aasta tagasi, et EKRE võib pälvida
maksimaalselt 15-protsendilise toetuse, et see on lagi. Panin õnneks mõnevõrra mööda ja EKRE poolt oli 17,8 protsenti valijaist. Riigikokku pääsenud 19 EKRE rahvuslast on ju iseenesest väga hea saavutus. Mistõttu ei ole mingit põhjust hädaldada, sest EKRE eest hääletasid minu arvates just individuaalse mõtlemisvõime säilitanud rahvusmeelsed inimesed, kellele rahvuse käekäik korda läheb, mistõttu ollakse vastu kaljulaidide Eesti põhiseadust eiravale, Brüsseli peremeeste poolt toetatud rahvusriikluse vastasele tegevusele. Paljude tunnusmärkide järgi võin koguni väita, et õhkõrn piir Süsteemi põlgamise ja vihkamise vahel on paljude kodanike – ka minu jaoks – juba ületatud.
Ilmselt need, kes kolmkümmend aastat tagasi panid kogu oma energia Eesti iseseisvusvõitlusesse, mille käigus mitmedki nn dissidendid kommunistliku Gulagi laagrite kartsakongides veel 1980. aastail bolševistlikku mõnitamist ja piinu pidid taluma, ei võinud isegi kõige hirmsamas unenäos näha, milleks see Vabadussõja vere hinnaga saavutatud ja 1991. aastal taastatud riik muudetud on.
Olen oma pessimismi põhjuseid varem ka Objektiivis avalikustanud ja välja toonud, millele mu pessimism põhineb. Paistab, et EKRE juhtide lausa titaanlik võitlus Tõe ja Õiguse võimule pääsemise eest kandis ikkagi vilja, sest selle erakonna toetajaskond on tublisti suurenenud ning isegi vaimselt perverteerunud Läänes tähelepanu pälvinud. Eesti Vabariigi aastapäeva 10-tuhandeline tõrvikurongkäik sisendas õrna lootust, et uus ärkamisaeg ei ole enam mägede taga.
Kahtlemata oli terve võimutseva establishment´liku Süsteemi vastu astumine tõeline julgustükk ja tohutu (parlamendi)töö. Mina, kes ma olen oma elu jooksul mitmeid Süsteemi vastaseid väljaastumisi organiseerinud, oskan seda hinnata! Peale korrumpeerunud kartellierakondade tuli ju võidelda veel ka ajupesumeediaga, mis kostitas peaaegu iga päev konservatiive-rahvuslasi sõimu ja laimuga, mis ilmselt sai mõjutada vaid individuaalse mõtlemisvõimeta ajupestuid ja ehk ka ilma elukogemusteta nooremapoolset multikultitajatest “mallukate” ja “teletupsude” seltskonda.
Ei kahtlegi selles, et EKRE poolt hääletasid inimesed, kes on suutnud selgeks teha, mis Eesti ühiskonnas on nn omariikluse aastakümnete jooksul juhtunud. Riik on kõige jultunumal moel kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt lihtsalt ära varastatud ning sellest on tehtud vastutusvõimetute ja omakasupüüdlike poliitikute poolt tõeline moraalivaba kloaak, kus Brüsseli peremeeste poolt visatud jäätmete pärast omavahel kraageldakse. Seda kõike serveerib süsteemimeedia ühiskonnale kui mingit poliitilistele veendumustele põhinevat võitlust.
Inimestele, kes aastakümneid Eesti poliitikat jälginud, on ammu selgeks saanud, et Eesti rahavõimu ühiskonnas pole mingeid poliitilisi veendumusi poliitikas juba ammu enam olemas. Ainult ajupesu ohvrid võivad tõsimeeli uskuda taolisi jutte, mille kohaselt peetakse kambakraatlikke madistamisi toiduahela koha pärast ehk pirukajagamises mingiks poliitiliseks võitluseks. Liberaalsete Reformi- ja Keskerakonna (mõlemad tigedaima rahvusriikluse vastase Guy Verhofstadti juhitud Euroopa Parlamendi ALDE-fraktsiooni liikmed) omavahelisele kraaklemisele on kaasa elatud unustades, et Eesti päästjana kujutletav reformipartei (keda paljud mu tuttavad reformikommunistideks kutsuvad) on koos oma liitlastega 17-aastase võimuloleku ajal loonud sellise olukorra, kust moraali, ideaale ja väärikust hindavail kodanikel on lausvale ja orjameelsuse keskel suisa piin elada.
Peale võimule saamist reetis Keskerakond absoluutselt kõik varem opositsioonis väljaöeldud põhimõtted ja on sisuliselt muutunud okupatsiooni ajal sissetoodud venelaste ja nende järeltulijate eest seisvaks moodustiseks. Siiski jäi venelaste toetus nendel valimistel Keskerakonnale tunduvalt kesisemaks kui “Ediku” ajal ning teisi liberaaldemokraate ALDES-t edestada ei suudetud.
Moraalses mõttes on masendav, et toimunud valimised pani n-ö pika puuga ära seesama Reformierakond, kelle valijad on minu arvates reformierakondliku mentaalsusega – nad on valmis kaaskodanikelt ka viimased püksid koorima ning väärtuseks on neil vaid raha omamine. Moraalsusest ja veel vähem rahvustundest ei maksa rääkidagi. Oma panuse reformipartei võiduks andsid minu arvates ka need, kes ei suuda arugi saada, millises moraalses kloaagis raha oma jumalaks teinud Eesti viibib.
Seetõttu on ühiskonna moraalsest taassünnist ennatlik rääkida, sest Süsteem saab endisest vääramatumalt oma rahvusevaenulikku ja eetikavaba tegevust jätkata. Siin peab kindlalt paika ütlus: iga rahvas väärib oma valitsejaid!
EKRE-le tahaks aga soovida jätkuvat võitlustahet võitluses eesti rahvuse püsimajäämise ja põhiseadusliku rahvusriigi säilitamise eest!
Allikas: http://objektiiv.ee/tiit-madisson-ekre-juhtide-titaanlik-heitlus-kandis-vilja/
0 kommentaari:
Postita kommentaar