MATTI ILVES: KUI LAIALT ON LEVINUD LIIGKASU VÕTMINE?

Tänepäeval, kus meil on kapitalismi asemel levinud finantskapitalism, siis on ka muutunud liigkasuvõtmine üpris tavaliseks ärivormiks.
Vanasti oli liigkasu võtmist peetud tõeliselt põlastusväärseks ja isegi Eesti Wabariigi ajal oli see kriminaalkuritegu, selle eest sai 1938. aastal karistada näiteks 12 tegelast!

Vahur Koorits kirjutab DELFis: "Kiirlaenude andmist ja krediidikulukust piirav eelnõu kukkus riigikogus läbi, sest selleks vajalikust 51 häälest jäi neli puudu."
Kiirlaenude andmine on selge liigkasuvõtmine, sest intresid ulatuvad olenevalt laenu tähtajast ja laenuandjast kaugelt üle 100 %-di, vist isegi kuni 350 % aastas. Kuna kiirlaenu võtavad tavaliselt vaesemad inimesed, siis jättis Riigikogu need kodanikud laenukontorite kuritegelikku haardesse. Televisioonis levib praegu vastik reklaam: "Lapsepõlvest oleme juba sõbrad ja et ühendada meid veelgi - aitab moodne ja mugav SMS laen!"
Ka need tarbimislaenud on meil näiteks 3 korda kallimad kui Saksamaal.

Laenude kõrged intressid ei puuduta ainult kiirlaenu kontoreid, vaid ka panku. Sest läbi ajaloo on peetud laenuanja kasumit, mis ületab umbes 13 %, liigkasuvõtmiseks.
Ivar Tröner kirjutab: "Keskaja õigusmaailmas algas alatu liigkasuvõtmine juba 13% tulust, mida teeniti mõne teenuse osutamise pealt. Rooma õigus ja varakeskaja germaani rahvaste seadused lubasid kuni 12%-st liigkasu aastas ning 11. ja 15. sajandi vahel pidi saama lubatud piiriks 13,5% intressimäär, sest just sellise määra surusid Prantsusmaa kuningad Louis VIII (1223) ja Louis IX (1230, 1234) peale juudi liigkasuvõtjatele. Veneetsias kõikus intressimäär tavaliselt 5% ja 8% vahel. Aga oli ka tõelisi ahnuse tippe. Näiteks Austrias ja Firenzes jäid intressimäärad kõige sagedamini 20–30% piiresse, samas Pistoias ja Luccas võisid nad tõusta 40%-ni. Aastal 1284 tõi kohus päevavalgele Lombardia rahalaenutajate 34–266% intressimäärad, lombardlasi aga samastati juutide, see tähendab liigkasuvõtjatega. 150–266% intressimäärad viisid keskaja ühiskonnas juba pankurite tapmisele, aktiivsetele juudipogrommidele, sest teenimatult jõukas inimene äratas kadedust ja pahatahtlikkust, tema aususes ja kohusetundlikkuses kaheldi sügavalt. On selge, et panganduse ühiskondlik maine oli juba keskajal väga halb."

Kui meil näiteks tellib tavaline kodanik Hiinast otse elektriklu ja teise parameetrite mõõtja, siis maksab see umbes 5 €, meil poes aga 25 €. Või võtame suitsuanduri, siis Hiinast saadud maksab see 6...7 €, meil kaupluses aga jälle umbes 5 korda kallim. Arusaadav on see, et kaupmees peab maksma tollimaksu ja veel kaupluse ülalpidamiskulud (võib-olls ka veel mõne lao kasumi), aga 5 kordne hinnatõus ühe väikese toote pealt on liig mis liig.

Seega on liigkasu võtmine laialt levinud ja kõige hullem, et see on muutunud tavaliseks ärivormiks ning keegi ei pilguta enam silmagi.
Siit näeme, on kokkupuutumine alatu liigkasuvõtmisega tänapäeval enam kui reeglipärane ja ei kasutata isegi väljendit "liigkasuvõtmine". Populaarne on hoopis ütlus, et lollidelt tulebki raha ära võtta!