Mis teil ometi toimub seal sotsiaalministeeriumis?

Liberaalide plakatid on alati valed, toonitab Malle Pärn, osutades sotsiaalministeeriumi poolt algatatud järjekordsele kampaaniale, mille keskmes on sõnum “Teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen.”

Käesolev kampaania on ju otsene vihaõhutaja, ja alandav neile, keda on piltidel kujutatud.
Ma küsin otse: kas sotsiaalministeeriumis on veel alles ka mõni terve mõistusega inimene, või on kõik kollektiivselt ära programmeeritud? 
Kirjutasin mõni aeg tagasi Objektiivis sotsiaalministeeriumi koduleheküljel levitatavast kveer-ideoloogiast, mis on lausa enneolematu nähtus, ma tõesti ei tea, et meil mõni ministeerium oleks oma kodulehel propageerinud ühekorraga nii palju uduteooriaid? 
Miks meie meedia siis alternatiivravitsejaid hukka mõistab, kui tervishoiuga tegelev ministeerium ise propageerib palju hullemaid ja kahjulikumaid uduteooriaid kui ükski alternatiivravitseja? Lausa vaimuhaigusi? 
Mida muud võiks öelda järgmiste mõtete kohta: 
“Soolise identiteedi osas teeb ministeerium Eesti avalikkusele teatavaks, et selle näol on tegu inimese enda tunnetatud sooga, mis tähendab, et seda ei saa määrata keegi teine. Inimene võib määratleda ennast mehena, naisena, kellegi vahepealsena või mõelda väljapool sookategooriaid, end sooliselt mitte määratleda jne.” 
Mis on mingi väike MMS või küla pisiposija nii ilmselge ja autoriteetse ideoloogilise diversiooni kõrval? 

Nüüd on see ilmselgelt ikka veel sotsiaaldemokraatlik ministeerium läinud jälle tänavatele. Ilmselt kellegi hea tuttav vajas rahasüsti. Kindlasti kulus nende suurte plakatite peale märkimisväärne summa maksumaksjate raha. 
Raha võetakse kõigilt, aga kampaania tehakse otseselt ühe osa rahastajate vastu, niisiis, röövitakse nendelt raha selleks, et neid häbimärgistada? Poleks ju vaja selliseid mõttetuid kampaaniaid, kui meil poleks inimesi, kes kuidagi ei taha omaks võtta liberaalseid väärtusi ega taha alluda liberaalsele demokraatiale. 
Aga raha võetakse neilt ära ikka, selleks, et neid sõimata, laimata, halvustada. Tänamatus on ju liberaalne väärtus.  
Liberaalide plakatid on alati valed.

“Kõik on erinevad – aga sama palju inimesed.”
Mitte ei saa aru selle lause mõttest. Mis keelest see tõlgitud on? 
Võiks ehk öelda: “me oleme kõik erinevad”. Erinev ollakse ikka individuaalselt, mitte kollektiivselt. “Kõik on erinevad” – see kõlab umbes nagu “kõik on lollid”. Kollektiivset erinevust ei saa olla. Millest või kellest me siis kõik korraga erineme? 
Ja kui on öeldud, et kõik on erinevad, siis miks on seal piltidel ainult neli inimest? Miks seal näiteks pole ühtki konservatiivi või perekonnakaitsjat, keda ju veel hullemini sõimatakse? See tähendab, ikka on meie sotsiaalministeeriumil omad eelisgrupid, kellele on kõik lubatud, teistele pole mitte midagi lubatud. 
Jah, me oleme kõik erinevad, aga me oleme ka sarnased. Ja võrdseteks teeb meid ikka pigem sarnasus, mitte erinevused. Erinevused on meil isiklikud, sarnasused on meil ühised. Ja üldse mitte kõik erinevused ei ole head, muide. 
Me kõik oleme ju ometi niikuinii inimesed, kas pole? Mina küll mõtlen nii. Miks sotsiaalministeerium kahtleb selles, et ta sellised plakatid suurelt välja riputab? Milleks on aina vaja inimesi vastandlikesse gruppidesse liigitada? Huvitav, kuhu nad ennast liigitavad? 
Mis puutub erinevatesse “vähemustesse”, siis tegelikult ei kritiseeri neid mitte keegi sellepärast, et nende nahavärv on natuke tumedam, või seksuaaleelistused teistsugused. 
Eestis ei ole rassiste ega ksenofoobe. 
Mitte orientatsiooni pärast ei arvustata LGBT aktiviste, elagu nad oma elu nagu soovivad, – vaid nende käitumise pärast. Just nemad ei austa teistsuguseid inimesi. Just nemad represseerivad ja halvustavad inimesi sellepärast, et need ei taha nende intiimset erisust normiks kuulutada. Nii et kes keda siis “vähem” inimeseks peab? 

“Teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen.” 
Oi, kuidas muutub! 
Me oleme üks rahvas, me elame ühel väikesel maal, me hingame üht õhku, sõidame mööda ühiseid teid ja ujume ühes vees. Me liigume ühes kultuuriruumis, käime kontsertidel, kinos, teatris, restoranides, baarides, kõnnime tänavatel… Me oleme üksteisest nii sõltuvad kui vähegi olla saab. 
Meie elu muutub väga palju sellest, milline on keegi nendest, kellega me kokku puutume. Kui kokk supisse mürki puistab, siis keegi võib surra. Nagu toidu maitse muutub igast komponendist, mida sinna sisse lisatakse, kasvõi maitseainest, mida võib olla üsna väike kogus – nii ka ühiskond, meie turvalisus, meie atmosfäär muutub sellest, MILLINE keegi meist on, mida me teeme, kuidas me üksteise suhtes käitume. 
Me istume ju nagu ühes paadis, kui keegi hakkab auku paadi sisse puurima, ja meie ei takista teda, siis me läheme kõik põhja. 
Eriti veider on panna tänavale üles ühe konkreetse vihaõhutaja pilt, koos nimega, ja siis tema suu läbi kuulutada, et “teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen”. 
See Keio on väga palju muutnud “teiste” elu. Küsige Rakvere linnavolikogult, kellelt Keio kohtuga oma hobi toetuseks maksumaksjate raha välja pressis, küsige Anti Poolametsa väikeselt tütrelt, kes postkastist leidis pornograafilise jõulukaardi. Miks nemad ei ole sotsiaalministeeriumi arvates “sama palju inimesed” kui üks geiaktivist? 
Vaid äärmine egoist võib kuulutada, et teiste elu ei muutu sellest, milline tema on. Alati muutub. Kui oled andekas ja tark ja tore inimene, siis pakud palju rõõmu, kui oled isekas ja oma ihade täitmist teistelt nõuad, siis teed paljudele haiget. 
Siit kõlab eredalt välja vaid üks mõte: “see pole sinu asi, milline mina olen, sinu suhtumine mind ei huvita, mina tahan võimu sinu üle, sa pead mind tunnustama sellisena nagu ma olen, ja mina ei pea selle eest vastutasuks mitte midagi andma, sest see on minu vastuvaidlematu eriõigus, ja sina ei tohi isegi minu käitumist kritiseerida, sest ma nimetan sinu kriitika vihakõneks, mis tuleb kriminaliseerida”. 

Kas tõesti teiste elu sellest ei muutu? 
Tõsi, armasta, keda tahad, ela koos, kellega tahad, sellest ei muutu teiste elus tõesti midagi, aga sina ju ei lepi sellega? Sa tahad kõikide tunnustust, sa teed oma intiimelust poliitilise konflikti, vaat sellepärast muutub lausa meie kõikide elu sellest, “milline sa oled”. Muutub terve meie ühiskondlik elu ja sisekliima. 
Sa räägid armastusest, aga õhutad vihkamist erinevate gruppide vahel. Sa diskrediteerid oma käitumisega tervet seda vähemuste gruppi, mille osa sa ütled end olevat, ja mida sa enda meelest kaitsta tahad. Sa ei kaitse neid, sa teed sellest vähemusest oma huvides kahuriliha ja tulistad selle välja kõigi ilmakaarte poole. Sa oled rumal propagandist, kes ei tea, mida ta teeb. 
Sotsiaalministeerium, olgu teil häbi valelike (hirmkalliste!) ja vaenulike plakatitega tänavatele tulla! Meie endi raha eest meid kõiki solvama ja alandama?! 
Kui ministeerium tahab mingit kampaaniat teha, siis otsigu ometi selle teostajateks kirjaoskajad inimesed, mitte amatöörid ega guuglitõlget kasutavad võõramaalased. Palun vabandust, aga igas ministeeriumis peaks ikka olema inimesi, kes pimesi kappavatele kolleegidele meelde tuletaksid, et ka nemad elavad päris-maailmas ja nende tegevusest oleneb päriselt inimeste elu… 
Ministeerium ei tohiks endale häbi teha. Käesolev kampaania on ju otsene vihaõhutaja, ja alandav neile, keda on piltidel kujutatud. Abstraktne eesmärk võib ju olla üleskutse sallivusele, aga kui seda tehakse inimesi ärritades ja alandades, siis mis harmoonia saaks sellest sündida? 
Ministeerium on ikkagi riiklik ametiasutus, seal töötavad inimesed, eesotsas ministriga, peaksid tunnetama oma vastutust ja mõtlema terve rahva heaolu peale, mitte üksikute agressiivsete grupikeste isiklike soovide täitmise peale. 
Aga tegelikult oli hea, et see kampaania oma kirjaoskamatuse tiiki uppus… Ise tegi.

Allikas: https://objektiiv.ee/mis-teil-ometi-toimub-seal-sotsiaalministeeriumis/