Juhtkiri: revolutsioonilise demokraatia lõppmäng

Kui avada silmad ja näha liberaalse demokraatia südamikus Prantsuse Revolutsiooni ja bolševismi vaimus töötavat mootorit, on ühtäkki täiesti mõistetav, miks pole sellel režiimil midagi pistmist ei liberalismi ega demokraatiaga ning miks kujutab ta endast ohtu kodanikuvabadustele- ja õigustele, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.  

Pole sugugi juhus, et Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts seob Müürilehes ilmunud kommentaaris kokku sotsialistide ja liberaalse demokraatia saatused. Saartsi sõnul ähvardab just nimelt sotsialistide allakäik hävitada sõjajärgse liberaaldemokraatliku ühiskonnakorralduse.
Saartsi poolt tehtav üldistus rajaneb tõsiasjal, et end liberaalseks demokraatiaks nimetav režiim rajaneb paljuski juurtelt revolutsioonilisele sotsialistlik-kommunistlikule võrdsuskäsitlusele ja ülepaisutatud riigimuskli sekkumisele selle õpetuse juurutamisel. 

Kommunistlikus ühiskonnas pidid kodanikud riikliku surveaparatuuri ähvardusel ohverdama oma privaatsuse, perekondliku intiimsuse ja kodanikuvabadused varaliselt võrdse ühiskonna loomise utoopiale. Liberaalses demokraatias nõuab valgustatud nomenklatuur oma kodanikelt välist ja üha enam ka seesmist ustavust seksuaalselt vabastatud, perekondlike juurteta ja rahvusliku identiteedita globaalse tarbija ideaalile. Neid, kes rahvuslikku omapära kaitstes või perekonnakultuuri edendades sellele eksperimendile vastu astuvad, saadavad repressiivaparatuuri üha jõulisemad karistused sotsiaalmeedia tsensuurist kriminaalkaristuse ja vanemlike õiguste minetamiseni välja. Kõikvõimalike häbimärgistavate siltide külgekleepimisest rääkimata.

Kui avada silmad ja näha liberaalse demokraatia südamikus Prantsuse Revolutsiooni ja bolševismi vaimus töötavat mootorit, on ühtäkki täiesti mõistetav, miks pole sellel režiimil midagi pistmist ei liberaalsuse ega demokraatiaga ning miks ta tänapäeval kujutab endast suurimat ohtu kodanikuvabadustele- ja õigustele. 
End valetades liberaalseks demokraatiaks nimetavat ideoloogiat võib rahumeeli kutsuda hoopis revolutsiooniliseks demokraatiaks, mis enda agressiivse väärõpetuse kehtestamise vahendina surub maha kodanike vabadusi ja õigusi. 
Revolutsiooniline totalitarism ühes või teises vormis on aga ajaloo mastaabis alati lühiaegne ettevõtmine, mis on määratud kokku varisema. Saartsi poolt fookusesse asetatud sotsialistide madalseis nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas kujutab endast sümptomit palju sügavamast protsessist kui üksnes ühe erakonna või poliitilise ideoloogia pankrott. Sotsialistide näguripäevadest vaatab vastu revolutsioonilise demokraatia lõppmäng laiemalt.

Probleemile viitas hiljuti ka Ungari peaminister Viktor Orbán, kelle intervjuu Rooma rahvusvahelisel konservatiivsel konverentsil avaldas Objektiiv tervikuna. Orbáni hinnangul on liberaalne demokraatia tänases tähenduses möödanik. “Meil on vaja midagi uut. Me võime nimetada seda illiberaalseks, me võime nimetada seda postliberalismiks, võime nimetada seda kristlikuks demokraatiaks, mis iganes, kuid me vajame midagi uut, sest praegusel baasil ei ole võimalik pakkuda inimestele head valitsemist,” tunnistab Ungari peaminister. 

Valijad terves Euroopas ärkavad tasahilju mõistmisele, et revolutsiooniline demokraatia, mis on aastakümnete jooksul aktiivselt tegelenud Euroopa islamiseerimisega, Euroopa kristliku kultuuri hävitamisega, perekonna mõiste hägustamisega ja ühiskondliku positsiooni lammutamisega ning kodanike vabaduste ja õiguste arvelt ilmavaatelise õigeusklikkuse juurutamisega, ei vii meid enam edasi. Paljud maad ägavad immigratsiooni ja seksuaalrevolutsioonist tingitud perekonnakultuuri lagunemise poolt tekitatud sotsiaalse kaose all ning revolutsioonilise demokraatia dogmade raames tegutsevad poliitikud sellega toime ei tule. 

Nii pole pikemas perspektiivis löögi all mitte üksnes sotsialistid, vaid kogu revolutsioonilise demokraatia poliitiline tiib, mille ridades on pikka aega marssinud ka paljud Euroopa konservatiivid, liberaalid ja kristlik-demokraadid.
Õhus on lootuse märke, et Euroopas lüüakse hingekella mitte üksnes käputäiele erakondadele, vaid ühele ideoloogilisele ja poliitilisele paradigmale, mille varisemise järel võib vähemalt loota rahvuslikumate ja moraalselt tervemõistuslikumate jõudude esilekerkimisele, mitte üksnes Poolas ja Ungaris, vaid ka igal pool mujal. 

Allikas: https://objektiiv.ee/juhtkiri-revolutsioonilise-demokraatia-loppmang/