VENE GEOPOLIITIKAST

Marko Mihkelsoni blogist:

Dugini ähvardusi tasub meeles pidada

Venemaa kaasaegse geopoliitilise mõtte ja eurasistide liikumise üks tuntumaid esindajaid Aleksander Dugin on Delfile antud intervjuus taaskord meenutanud meile, et imperialistlik ja ekspansionistlik mõtteviis pole naaberriigi ideoloogide seas sugugi haihtunud. 

Mulle pole Dugini vastustes midagi üllatavat. Dugin on sarnaselt oma mõtteid välgutanud varemgi. 2008. aasta augustis kuulutas ta näiteks otse, et Gruusia ründamisega on alanud Vene impeeriumi taastamine. Siis arvas ta, et järgmisena läheb löögi alla Ukraina. 

Dugin kinnitab oma arvamuses, et Balti riikide ja Venemaa suhete pinged tulenevad mitte ühe või teise poliitiku või poliitilise jõu tegevusest, vaid negatiivsest ajaloolisest paradigmast. Dugini vihjatud asjaolu, et kolm riiki on olnud Vene ja Nõukogude impeeriumi osad ning nende iseseisvumine on justkui olnud vaid Moskva kingitus, räägib sellest, et kahepoolsete suhete normaliseerimine on võimalik vaid sellesama imperiaalse paradigma taandumisega. Dugini meelest ei juhtu seda aga nii pea. 

Eesti seisukohalt on muidugi tähtis, et me ei kapselduks erinevate ähvardajate kaudu emotsionaalsesse lõksu, vaid suudaks reaalselt siiski hinnata olukordi ja võimalusel lahendada kahepoolsetes suhetes olevaid kitsaskohti või probleeme. Samas on meile eriti ohtlik soovmõtlemine, nagu oleks Venemaa teinud viimase 20 aasta jooksul läbi paradigmaatilise muutuse. 

Just Venemaa mõistmisest olen kirjutanud raamatu, mis peaks kirjastuses Varrak peagi trükivalgust nägema. Selle pealkiri on "Venemaa: valguses ja varjus". Ka Dugin ja tema mõtted on selles täiesti olemas. Delfi intervjuu inspireeris mind tegema väikese paotuse ka tulevase raamatu ühte lõiku, kus jutuks on Venemaa identiteediotsingud ja selle mõju välissuhtlusele. Palun väga, siin  see lõik on:

"/.../ See messianistlik visioon passib hästi kokku riigi ekspansionistliku poliitikaga. Tuleb silmas pidada, et vene identiteedile on pikka aega väga suurt mõju avaldanud isevalitsusliku impeeriumi mõõde. Nagu esimeses peatükis kirjutasin, settis see traditsioon sajandeid ning on kestnud väheste muudatustega tänini. Aleksandr Dugin, üks tuntumaid Vene geopoliitilise doktriini edendajaid tänapäeval, on rõhutanud, et Venemaa võitlus ülevõimu eest maailmas pole kaugeltki möödas. Vene kindralstaabi analüütikute hulgas tunnustatud eurasist Dugin näeb Venemaad eeskätt mitte rahvusriigi või regionaalse võimuna, vaid ikkagi ülemandrilise impeeriumina.

Vene-islami pakti propageeriva Dugini meelest peaks „uus impeerium” mobiliseerima kogu Euraasia ühiseks võitluseks atlantismi ja liberalismi „totalitaarse ideoloogia” vastu. Nii rõhutab Dugin ideoloogilist vastuseisu fukuyamalikule maailmale, mille kohaselt pidi liberalismi võidukäik ajaloo lõpetama.

Duginist hoopis vähem tuntud riigiduuma endine asespiiker ja liberaalsesse Jabloko erakonda kuulunud Mihhail Jurjev avaldas 2007. aastal Moskvas raamatu pealkirja all „Kolmas impeerium. Venemaa, nagu ta peab olema”. Kolmandat maailmasõda vältimatuks pidades räägib Jurjev oma futuroloogias detailselt sellest, kuidas ühena viiest maailma suurvõimust moodustub taas Vene impeerium.

„Kolmanda impeeriumi” piiridesse hakkavat kuuluma mitte üksnes endise tsaari- ja sovetiimpeeriumi alad, vaid kogu Euroopa koos Gröönimaaga. Lisaks veel Türgi ja Iisrael. Jurjevi fantaasias on erilist tähelepanu osutatud Balti riikidele, mis erinevalt teistest Euroopa riikidest hävitatakse täiesti. „Eesti” nimi ja eesti keel keelatakse avalikus kasutamises, rahvas kas põgeneb Põhja-Ameerikasse või saadetakse Siberisse. „Las juhtub nende riikidega nagu Soodoma ja Gomorraga, sest üksnes nende olemasolu on meile solvav,” kirjutab Jurjev.

Dugin ütleb raamatut lugejatele soovitades: „… sellist Venemaad, mida kirjeldab meile Jurjev, tahaks ehitada, tema eest tahaks surra ja tappa.”

_____________

Ise lisan veel seda, et Dugin on mõningal määral enda vaateid muutnud, toon tsitaadi Andres Herkeli raamatust "Vene mõistatus":

"1997.aastal ilmunud "Geopoliitika alused" on läbimurdeteos. Sellest sai kiirelt imperiaalsete ambitsioonidega geopoliitika kõige mõjuvõimsam teos, ning ka akadeemiline eliit andis sellele suure tunnustuse.
Moskva-Berliini telg paneb aluse ka Suur-Saksamaa ja Suur-Venemaa kujunemisele. Balti riigid, Poola, Moldova ja Ukraina jäävad sanitaarkordonina nende vahele.
On veel kaks telge, mille Venemaa Ameerikale vastukaaluks peab üles ehitama. Esiteks Moskva-Tokio, sest Jaapan on parim strateegiline partner Idas. Suhete soojendamiseks Jaapaniga peab Dugin võimalikuks isegi Kuriilide tagastamist. Lõunatelg on Moskva-Teheran. Iraani vooruseks Vene geopoliitika jaoks on tugev Ameerika-vastasus ning tihe seotus Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega. Just Iraani kaudu on võimalik neid regioone kontrollima hakata.

Edasi vaatleb Dugin Venemaa naabermaid - neid kes jäävad ta vahetusse embusse.
Soome on ainus rahvusvaheline probleem Venemaa põhjasuunal.Riigina on Soome Dugini arust väga ebakindel ja ajalooliselt kuulub ta Venemaa geopoliitilisse ruumi. Nii peab ka tulevikus olma hakkama - tõsi laialdase autonoomiaga. Sellega avaneks Vene-Euraasia Botnia lahele ning kaoks ebamõistlikult pikk ja raskesti kaitstav piir läbi Karjala soode ja metsade.
Eesti, Läti ja Leedu kuuluvad koos Skandinaaviaga pigem Saksa mõjusfääri.Aga see saab olla üksnes demilitariseeritud sanitaarkoridor, kust NATO on lõplikult väljakupatatud. Oma geopoliitiliste mõjuväljade kaardil lõikab Dugin n.-ö. Vene orbiidile väikeseid ribasid Eesti ja Läti ida-alalt, kuid võtab lisaks Soomele täiega ära Valgevene, Ukraina, Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Serbia, Albaania ja Kreeka.
Dugin on tituleerinud end Riigiduuma esimehe G.Zeleznjovi ja hiljem ka presitent Putini nõunikuks. Nõustamine on käinud pigem ühiskondlikel alustel. Samas ei maksa ta rolli alahinnata, teatud toetust ja soosingut on ta võimudelt kindlasti saanud, viidatud on tihedatele sidemetele Putini ühe peamise poliittehnoloogi Gleb Pavlovskiga jne.
Sellal kui Dugin levitab segast šovinistliku teooriat, aetakse praktilist välispoliitikat teisiti. See käib vaiksemalt, pisut viisakama retoorikaga, kuid see-eest kavakindlalt."
M.I.