Elades helepunases udus

Thilo Sarrazini 2010. aastal ilmunud raamat “Ennastlammutav Saksamaa” (“Deutschland schafft sich ab”)rääkis ausalt ja avalikult Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest, mida seni peideti poliitkorrektse punase udu varju. Tänaseks on raamatut ainuüksi Saksamaal müüdud enam kui 1,5 miljonit eksemplari.
21 nädalat järjest troonis Sarrazini raamat Spiegeli müügitabeli tipus. Peale III Riigi langust pole mitte ükski raamat saavutanud Liitvabariigis sellist edu. Analüütikute väitel tähendab raamatu edu senise võrdsusedogmal põhinevat sisserände-, sotsiaal- ja hariduspoliitika umbusaldamist.
Saksamaa on üleujutatud immigrantidega, kellest suurem osa eksootilisema päritoluga. Vasakpoolsetest dogmadest lähtudes olevat see vajalik sallivuse, majandusedu ja internatsionaalsete kontaktide soodustamiseks. Iga mees ja naine olenemata päritolust olevat selle dogma järgi võimeline asendama “vanenevat sakslast.” Eirates majanduslikku ja etnilist realiteeti, on süstemaatiliselt lastud riiki imbuda vähem suutlikul verel. Saksamaa on olnud edukas läbi sajandite mitte tänu sallivusele vaid tänu suurel hulga kvaliteetse tööjõu olemasolule, kes on ühtse etnilise taustaga.
“Ma ei taha leppida sellega, et saksa rahvas mitte üksnes ei vanane ja vähene, vaid läheb ka lollimaks ja aina sõltuvamaks riiklikest väljamaksetest. Probleemidest ei räägita, pigem tõrjutakse rääkijaid.
Minu raamatu problemaatika peaks olema lähedane ka rootslastele, ent seal on vääriti mõistetud poliitkorrektsus omandanud sellised mõõtmed, mis takistavad rastrisse mittesobivate ideoloogiliste ja sotsioloogiliste ilmingute omaksvõttu.
Reaalsus on aga see, et probleeme on hakatud saksa ühiskonnas ärksamalt teadvustama. Korraga avastatakse üllatusega selline nähtus nagu kultuuriline ühildumatus: Euroopas tohib karistamatult solvata paavsti, ent Muhamedi-teemaliste naljade eest võidakse maha lüüa.
Koostöö on vajalik, aga selleks pole tarvis rahvaid liita.
Kui arvate, et võõrtööliste kutsumine Saksamaale oli paratamatus, mis kasvas hiljem üle pea, siis mina leian, et see polnud paratamatus, vähemalt niisugustes mastaapides mitte. Vaadake edukat suurriiki Jaapanit – nemad ei lase kedagi sisse ja elavad hästi, kuigi maavarad on neil praktiliselt olematud,” vastab Sarrazin Eesti suursaadik Matsulevitš-i küsimustele vastates.
“Meile kultuuriliselt ja hariduslikult kaugete inimrühmade massiline sisseränne Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Aasiast ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde, mis on täna Saksamaa sotsiaalabiasutuste üha raskenevast olukorrast väljapaistmas.”

Allikas: http://staap02.wordpress.com/